Erinevad ajastud (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
ERINEVAD AJASTUD
Referaat
Anni Larin 10B klass
Juhendaja : õp. M.Häelm
Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Eelkambrium 4
2. Vanaaegkond ehk paleosoikum 6
2.1 Kambrium 7
2.2 Ordoviitsium 9
2.3 Silur 10
2.4 Devon 12
2.5 Karbon 15
2.6 Perm 17
3. Keskaegkond ehk mesosoikum 19
3.1 Triias 20
3.2 Juura 21
3.3 Kriit 23
4. Uusaegkond ehk kainosoikum 26
4.1 Paleogeen 27
4.2 Neogeen 28
4.3 Kvaternaar 29
Kasutatud kirjandus 30
Joonised 30
Viited 31

Sissejuhatus

Referaadis on juttu Maa erinevatest ajastustest, nende eripäradest, Maa välja nägemisest erinevatel ajastutel . Selgroogsete tekkimisest, olemasolust ja nende arenemist keerulisemaks organismiks ja lõpuks inimeseks .
Tekst on pärit kahest peamisest allikast, raamatust ja internetist. Joonised on pärit internetist. Isetõlgituid tekste pole.
Tekst räägib ühest eoonist ja selle jagunemiseks aegkondadeks ja ajastuteks. Ajavahemik on 540 miljonit aastast tänapäevani.

Eelkambrium

Eelkambriumiks nimetavad geoloogid kogu vanaaegkonna eelset aega. Selle terminiga ühendatakse nii ürg- kui ka aguaegkond (arhaikum ja proterosoikum ), mis kokku moodustavad aga ajaliselt valdava osa Maa teadaolevast geoloogilisest minevikust. See on aeg, mil Maa kattus tahke koorega , kujunesid atmosfäär ja hüdrosfäär ning algas elu areng. Eelkambriumi kivimid – kildad, gneisid graniidid ja teised - on tugevasti moondunud ning seetõttu leidub neid kivistisi haruharva.
Ürgaegkonna algperioodil oli maapind tulivedelas olekus. Kõikjal oli rahutu laavameri. Maa pindmise osa jahtudes hakkasid kohati tekkima tahked saarekesed, mis esialgu püsisid vaid lühikest aega ja sulasid seejärel taas üles. Aegamööda saared kasvasid ja muutusid püsivamaks, kuni lõpuks kattus kogu Maa pind tahke koorega. Alguses oli koor õhuke ja ebakindel. See protsess kestab tänapäevani, kui nüüd saab laava välja tungida märksa harvemini, sest maakoore paksus on küllalt suur.
Tõeliselt jäik maakoor ilmus alles niinimetatud karjala ehk svekofenni kurrutustsükli käigus 1,9-1,7 miljardi aasta eest. Alles siis hakkasid tekkima maakerale iseloomulikud kõrgmäed ja sügavad ookeanivagumused.
Maa atmosfäär tekkis arvatavasti juba planeedi esialgse tihenemise käigus, seega koos planeediga. Esialgne Maa atmosfäär erines oluliselt nüüdisaegsest. Valdavateks ühenditeks olid esialgu NH3, CH4, CO2, HCl, HF, H2O, H2S, N2 ja H2.
Elu olemasolu umbes 3,5 miljardit aastat tagasi eeldab hüdrosfääri olemasolu juba üsna kauges minevikus. Õhus oli juba varem veeauru, kui maapinnal ja selle läheduses olev kõrge temperatuur ei võimaldunud veeauru kondenseerumist. Kui lõpuks vesi kondenseerus, oli Maa ikka veel väga tuline. Vesi ürgookeanites kees vahetpidamata ja paks aur tõusis õhku.
Ürgookean oli esimestele elusolenditele väga ohtlik asupaik. Protoplasmatombukesed ja primitiivsed bakterid ei osanud ise ujuda . Nende hukkumisel ilmusid uued, soojas ookeani pinnakihis hõljuvad organismid.
Stromatoliitlubjakivimid on tekkinud primitiivsetest vetikatest mis on leitud Lõuna-Aafrikast, Rodeeriast. Nende kivimite vanus on 2,9 miljardit aastat. Vetikad on juba küllalt kõrge arengutasemega hulkraksed organismid.
Tõelistest paleontoloogilistest leidudest võib rääkida eelkambriumi lõpust, 650-570 miljonit a. tagasi. Teadlaste seas on tuntud Austraaliast pärit leiud , mis paljanduvad Ediacara piirkonnas kvartsiididest ja liivakividest leitud arvukad meduuside, rõngasusside, lülijalgsete ja teiste faunarühmade primitiivsete eelaste leiud.
Ürg- ja aguaegkonnast pärit elusorganismidest on tekkinud maavarad . Esile peaks tõstma rauabaktereid, nende elutegevuse saaduseks on vanimad raualademed maakoores, mis sisaldavad endas kogu 95% kogu maailma rauavarudest.
Eelkambriumi kivimid on üldse maavarade poolest väga rikkad. Siis moodustunud kulla-, vase-, nikli -, koobalti-, polümetallide, uraani ja teiste maardlatel ei ole võrdseid hilisemate seas. Kahjuks on need kivimid enamasti üsna sügaval. Nad paljanduvad niinimetatud kilpidel. Ida-Euroopa platvormil on kaks suur kilpi – Balti ja Ukraina kilp. Ulatuslikud kilbid asuvad ka Aafrikas, Indias, Austraalias, Kanadas, Gröönimaal ja Siberis (Ivar Arold , 1987).

Vanaaegkond ehk paleosoikum

Paleosoikum on geoloogiline aegkond , mis järgnes Proterosoikumile ja eelnes Mesosoikumile; algas 540 miljonit aastat tagasi, kestis 290 miljonit aastat ja lõppes 250 miljonit aastat tagasi.
Paleosoikum jaguneb Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri , Devoni , Karboni ja Permi ajastuteks (joonis 1.)( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleosoikum.html ).
Joonis 1. paleosoikumi geokronoloogiline tabel
Selle aja aja jooksul leidsid aset baikali, kaledoonia ja hertsüünia kurrutused . Üldise maakerke tagajärjel tekkis vana Angara mannaer, aegkonna alguses lõunapoolkeral kujunenud Gondvana hiidmandril esines korduvalt mandrijäätumisi (I.Arold, 1987).
Paleosoikumis toimus kaks väga olulist sündmust organismide arengus:

• Kambriumi alguses toimus hulkraksete organismide tormiline areng nn "Kambriumi plahvatus ", mille käigus ilmusid peaaegu kõik tänapäevased grupid
  
• Paleosoikumi lõpus toimus Maa ajaloo suurim organismide väljasuremine
  

Paleosoikumi esimesel poolel oli elu vaid meredes, hiljem asustati ka maismaa. Aegkonna alguses ilmusid põhjaeluviisiga mereselgrootute hulka kuuluvad arheotsüaadid, erinevad molluskid , trilobiidid , puuduluksed käsijalgsed ( brahhiopoodid ), hiljem lisandusid korallid , karbid ja okasnahksed . Vabalt ujuvaist selgrootuist olid olemas peajalgsed ning graptoliidid. Selgroogseist ilmusid varase Paleosoikumi keskel lõuatud ja lõpus kalad . Kesk-Paleosoikumis ilmusid ka primitiivsed maismaa eoselised soontaimed. Paleosoikumi teisel poolel arenes kiiresti maismaataimestik - osjalaadsed (kidad), kollalaadsed (pärisraikad) ja sõnajalgtaimed. Permi ajastul lisandusid ka okaspuud . Maismaaloomadest ilmusid Devoni ajastu lõpus esimesena kahepaiksed , Karboni lõpus lisandusid neile roomajad . Siis ilmusid ka esimesed putukad.
Organismide evolutsioon ei olnud pidev ja ühtlane protsess, vaid rahulikud arengu perioodid vaheldusid massiliste väljasuremistega, millele järgnesid taastusperioodid. Kogu Paleosoikumi jooksul on olnud kolm väga suurt organismide väljasuremist: esimene Ordoviitsiumi lõpus ( kadus 60% perekondadest), teine Hilis -Devonis (kadus 57% perekondadest) ja kõige hävitavam Permi lõpus (kadus 82% perekondadest ja 50% sugukondadest).
Kambriumi ajastul algas orgaanilise maailma pidev mitmekesistumine. Paleosoikumis täheldati eriti rohket uute organismirühmade (taksonite) ilmumist Kambriumi keskel ( perekondade koguarv ületas 500) ja Ordoviitsiumis (perekondi üle 1500) ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleosoikum.html ).

2.1 Kambrium

Vanaaegkonna vanim ajastu kambrium on oma nime saanud Walesi muistse nime Cambria järgi (I. Arold, 1987). Algas 540 miljonit aastat tagasi ja lõppes 495 miljonit aastat tagasi; järgnes Proterosoikumile ja eelnes Ordoviitsiumile.
Kambriumi kestel oli põhjapoolkeral Panthalassa hiidookean, lõunapoolkeral asetses Gondwana hiidmanner ning Laurentia (Põhja-Ameerika), Baltika ja Siberi mandrid . Kontinendid olid üle ujutatud madalmeredega. Kambriumi kliima oli mõõdukas, mitte eriti külm, ega ka soe.
Joonis 2. Hiline kambrium
Kambriumi ajastu alguses ilmusid toesega (skeletiga) varustatud hulkraksed loomad. Kivististe järsu ilmumise tõttu nimetatakse seda aega "Kambriumi plahvatuseks". Mingil põhjusel kiirenes elu areng ja organismide mitmekesisus suurenes geoloogiliselt lühikese aja jooksul kiiresti. Ilmusid erinevad veeselgrootud molluskid, trilobiidid, arheotsüaadid (surid välja Kambriumi keskel), puuduluksed käsijalgsed (brahhiopoodid), käsnad, meduusid , ussid ja paljud problemaatilise kuuluvusega organismid ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kambrium.html ).
Joonis 3. Kambriumi ajastu elusorganismid
Eestisse jättis kambriumi ajastu maha 100-240 m paksused liivakivide, aleuroliitide ja savide kihid , mis osaliselt paljanduvad Põhja-Eesti paekaldas ja jaotatakse siin Lontova, Lükati ja Tiskre kihistuks. Need liivad ja savid settisid meie alal olnud suures sisemeres, mis ajastu alguses ulatus Oslo lähistel üle Lõuna-Soome ja Baltimaade Põhja-Uuralini. Et selles meres kuhjus ainult liiva ja savi oli tingitud kõrge mägismaa lähedusest. Nimelt tekkisid Skandinaavia poolsaare kohal aguaegkonna lõpul võimsad mäeahelikud.
Kambriumi olulisemateks maavaradeks on nafta ja fosforiidid. Veel leidub suuri vanaadiumi -, mangaani-, raua- ja asbestimaardlaid. (I. Arold, 1987)

2.2 Ordoviitsium

Ordoviitsiumi nimetus pärineb vanakeldi hõimu ladinakeelsest nimest Ordovices (I. Arold, 1987). Ordoviitsium oli Paleosoikumi teine ajastu; algas 495 miljonit aastat tagasi ja lõppes 440 miljonit aastat tagasi; järgnes Kambriumile ja eelnes Silurile. Ordoviitsiumis jätkas Baltika manner liikumist ekvaatori poole ning lähenemist Laurentiale (Põhja-Ameerika). Samal ajal kui Baltika liikus ekvaatori poole, praegustest lõunapooluse mandritest moodustunud Gondwana hiidmander aga nihkus lõunapooluse suunas. Ordoviitsiumis olid mandrid väga madalad ja kaetud madalmeredega. Soe kliima soodustas karbonaatsete setete teket. Ordoviitsiumi lõpus kattus Gondwana lõunaosa jääga ning põhjustas Hilis-Ordoviitsiumis ühe kõige külmema perioodi Maa ajaloos.
Joonis 4. Kesk-ordoviitsium
Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad , ostrakoodid, luksed käsijalgsed (brahhiopoodid), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid. Ajastu keskel, kui Baltika kontinent triivis juba ekvaatori poole, lisandusid soojaveelised korallid, stromatopoorid, ning merisiilikud (botriotsiidaris), on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi.
Taimedest olid esindatud merevetikad ja veepiiril algelised maismaataimed . Tõenäoliselt olid ka meie kukersiidi orgaanilise aine allikaks mikroskoopilised sinivetikad.
Hilis-Ordoviitsiumi toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/ordoviitsium.html ).
Eestis avanevad ordoviitsiumi setted paekaldal ja sellega piirnevas 40-50 km laiuses vööndis, samuti Vormsi ja Hiiumaa põhjaosas. Ladestu paksus on keskmiselt 160-180 m. Ajastu alguses kuhjusid meie alal rannalähedased liivad, seejärel tumedad argilliitmudad ja roheline glaukoniitliiv.
Ordoviitsiumi ajastu setetes leidub rohkesti naftat ja maagaasi. Ida-Euroopa platvormi loodeosas moodustusid suured fosforiidimaardlad (I. Arold, 1987)

2.3 Silur

Silur on pärinud oma nime muistsetelt Walesi elanikelt siluritelt (I. Arold, 1987). Silur oli Paleosoikumi kolmas ajastu; algas 440 miljonit aastat tagasi ja lõppes 417 miljonit aastat tagasi; järgnes Ordoviitsiumile ja eelnes Devonile.
Siluri ajastul põrkasid kokku Laurentia (Põhja-Ameerika) ja Baltika (Põhja-Euroopa) manner. See oli tähtsaim laamtektooniline sündmus Kesk-Paleosoikumis - selle tulemusena tekkis Kaledoonia mäestik Euroopas ja Akaadia mäestik Appalachi regioonis Ameeriakas. Kliima stabiliseerus Siluris, lõunapoolusel sulasid Gondwana mandriliustikud põhjustades olulise meretaseme tõusu. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima päikseline ja soe, seal moodustusid ulatuslikud rifid ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/silur.html ).
Joonis 5. Kesk-silur
Eestis avanevad siluri kihid läänesaartel ja mandriala keskosas Haapsalu-Tamsalu- Lohusuu joonest lõunas ning on esindatud mitmesuguste karbonaatkivimitega. Viimased kuhjusid juba ordoviitsiumi ajastul kujunenud Paleobalti mere itta väljasopistuvas lahes, mis maakoore kerkimise tõttu pidevalt vähenes ning ajastu lõpuks hoopis kokku kuivas. Seetõttu siluri noorimad kivimid Eestis puuduvad. Ladestu paksus küünib 438 meetrini, Ohesaares. Paleobalti meri asus sel ajal ekvaatorilähedases piirkonnas ja selles moodustusid soojaveelistes tingimustes korallrifid , mille säilmed biohermide näol ulatuvad Lääne-Eestit üle Muhu ja Saaremaa Gotlandi saareni Rootsis (I.Arold, 1987)
Loomastikus valdasid selgrootud mereorganismid, madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad . Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena.
Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist.
Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/silur.html ).
Maavarade poolest oli siluri ajastu suhteliselt vaene. Kujunes ehitusmaterjale ( lubjakivi , dolomitiiti, tuffi ), vase-ja rauamaardlaid, naftat ja kivisoola. Eestist leiduvad siluri karbonaatkivimeid kasutatakse lubjapõletamiseks, klaasitööstuses ja ehitus- ning dekoratiivkivina (I. Arold, 1987)

2.4 Devon

Devoni nimetus pärineb Devonshire krahvkonna nimest, kus vastavat ladestut 1839.a. esmakordselt kirjeldati (I. Arold, 1987). Devon oli Paleosoikumi neljas ajastu; algas 417 miljonit aastat tagasi ja lõppes 354 miljonit aastat tagasi; järgnes Silurile ja eelnes Karbonile ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html ). Seda ajastut iseloomustab üks Maa ajaloo kõige suuremaid ookeanide regressioone. Maakoor oli suhteliselt rahutu. Suured kontrastid maismaa reljeefis ja ookeanipinna vähenemine põhjustasid purdsete kuhjumist. Eriti ulatuslikult levisid detailse tekkega punasevärvuselised liivakiivid, nn „Old Red“. Meredes kuhjusid sageli lubimudad ja savid.
Eestis oli siluri lõpust kuni keskdevoni alguseni maismaa. Keskdevonist peale oli maakoore liikumine siin väga vahelduv, mille tulemusena maismaatingimused vaheldusid merelistega. Siinsetel rannaaladel kuhjusid Skandinaaviast lähtunud hiidjõgede deltaaladele mitmesaja meetri paksused liivakivid, aleuroliidid ja savid, mille seas on eriti iseloomulikud punased ja kirjud liivakivid. Devoni lõpul taandus meri Eestist väga pikaks ajaks, mistõttu kuini kvaternaari ajastuni on geoloogilises ajaraamatus suur lünk (I. Arold, 1987)
Baltika ja Laurentia mandri kokkupõrkel moodustus suur Euroameerika mander . Kokkupõrkele järgnenud mäeteke põhjustas mandrite üldise kerke ja ookeanide taandumise. Eriti suur oli maismaa ülekaal lõunapoolkeral Gondwana hiidmandril. Merede pindala vähenemine ning maismaa pinnamoe suured erinevused põhjustasid äärmiselt kontinentaalse kliima, millega kaasnes mandriliste liivakate ja savikate setete rohkus .
Joonis 6. Varajane-devon
Devoni ajastul toimus ka aktiivne maismaa asustamine uute eluvormide poolt. Varased eostaimed, mis kasvasid Siluri ajastul ainult soodes , moodustasid Hilis - Devonis suuri metsi. Ajastu keskelt pärineb juba ka koldade (pärisraikad), osjade (kidade) ja esimeste sõnajalgade (keerdlehikud) jäänuseid. Merd asustasid rohe- (mõik-), mänd- ja punavetikad .
Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed. Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Peaaegu täiesti surid välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid, teod, käsijalgsed (brahhiopoodid) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid).
Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud.
Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest) ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html ).
Joonis 7. Devoni ajastu meri Joonis 8. Rüükala
Mõnikord nimetatakse devoni ajastut kalade ajastuks. Silmapaistval kohal olid nn. rüükalad (joonis 8). Neil mitme meetri pikkustel hiiglastel paksenes nahk enam kui sentimeetri paksuseks pead ja keha esipoolt kaitsvaks rüüks. Rüükalad toitusid peamiselt taimedest ja molluskitest, siis teised samal ajal elanud kalad, näiteks haid ja hailaadsed kohanesid röövpüügile.
Devoni kihtidega on seotud suured naftamaardlad USA-s, Tatari, boksiidimaardlad Uuralis, paljud rauamaagi ning soolade leiukohad. Eesti devoni settekivimitest kaevandatakse klaasliiva (Piusa) ja rasksulavat savi (Joosu) (I. Arold, 1987).

2.5 Karbon

Karbon ehk kivisöeajastu oli Paleosoikumi viies, eelviimane ajastu; algas 354 miljonit aastat tagasi ja lõppes 292 miljonit aastat tagasi; järgnes Devonile ja eelnes Permile.
Karbonis hakkasid ürgmandrid Eurameerika ja Gondwana teineteisele lähenema, kokkupõrke tulemusel moodustusid nende servaaladel mäestikud (Hertsüünia kurrutus ). Valdavalt oli kliima soe ja niiske, mis soodustas taimestiku arenemist ja kivisöelademete tekkimist.
Selgrootuist oli meredes kõige rohkem foraminifeere, goniatiite, käsijalgseid (brahhiopoode), meriliiliaid ja -siilikuid, õisloomi, karpe, tigusid.
Taimestikus oli juba kujunenud vöötmelisus - eristus troopiline ja parasvöötme taimestik . Põhilised taimed olid kidad (hiidosjad), pärisraikad (hiidkollad), sõnajalgtaimed, seemnesõnajalad ja kordaiidid.
Loomastikule oli iseloomulik maismaaselgroogsete kiire areng ja rohkus. Eriti arvukalt oli algelisi kahepaikseid (stegokefaale), ilmusid roomajad; meredes oli kõhrkalade (hailaadsete) kõrgaeg.
Maismaal arenesid kiiresti putukad, ilmusid ämblikulaadsed ja hulkjalgsed ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/karbon.html ).
Kogu karboni ajastu polnud ühtlaselt soe. Ajastu lõpul tekkis tugev jahenemine, millega kogu lõunapoolkeral kaasnes ulatuslik mandrijäätumine. Selle jälgi on leitud paljudest kohtadest : Lõuna- Ameerikast , Lõuna-Aafrikast, Indiast, Austraaliast.
Joonis 9. Hiline karbon
Lisaks rikkalikele pruun-ja kivisöelademetele (Saksamaal, USA-s, Suurbritannias), on karboni kihtides rohkesti raua- ja vasemaake (Kasahstanis, Uuralis, Kesk-Euroopas), kromiiti ja plaatinat (Kesk-ja Põhja-Uuralis), naftat ja maagaasi ( Volgamaal ) (I. Arold, 1987).
Joonis 10. Karboni loodus

2.6 Perm

Perm on oma nime saanud vastavanimelise soome- ugri hõimu järgi, kes elas Uuralide esisel alal. Seal on vastavad kivimid ulatuslikult levinud (I.Arold, 1987). Perm oli Paleosoikumi kuues ja viimane ajastu; algas 292 miljonit aastat tagasi ja lõppes 250 miljonit aastat tagasi; järgnes Karbonile ja eelnes Mesosoikumi ehk Keskaegkonna Triiase ajastule .
Gondwana ja Eurameerika ühinemise tulemusel moodustus hiidmanner Pangea . Permi alul taandus meri kõigilt mandreilt, kliima muutus kuivaks ja kontinentaalseks, sest enamus maismaast jäi meredest kaugele.
Joonis 11. Hiline-Perm
Vara-Permis oli taimestikus endiselt rohkesti kidasid. Ajastu teisel poolel suurenes järsult paljasseemnetaimede osatähtsus - ilmusid okaspuud, palmlehikud ja hõlmikpuud.
Mereliste selgrootute loomade hulgas olid ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed (produktiidid), peajalgsed (goniatiidid). Permi lõpus surid välja trilobiidid, tabulaadid, rugoosid ja goniatiidid.
Selgroogsete hulgas saavutasid maismaal ülekaalu kahepaiksed, meres arenesid kiiresti luukalad, roomajaist olid teada teriodondid.
Maa ajaloo kõige hävitavam organismide väljasuremine oli Permi lõpus (kadus 82% perekondadest ja 50% sugukondadest) ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/perm.html ).
Permi ajastul kujunes rohkesti metallimaardlaid, eeskätt nikli-, vase-, raua- ja plaatinamaardlaid (I. Arold, 1987)

3.Keskaegkond ehk mesosoikum

Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi; järgnes Paleosoikumile ja eelnes Kainosoikumile.
Mesosoikum jaguneb kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuteks (joonis 12).
Joonis 12. Mesosoikumi geokronoloogiline tabel
Paleosoikumi ja Mesosoikumi vahetusel saavutas hiidkontinent Pangea oma lõpliku vormi, hõlmates enamuse kontinentaalsest mandri koorest . Mesosoikumis hakkasid Pangea lagunemise käigus kujunema tänapäeva mandrid ja ookeanid . Enne Juura ajastu lõppu asus Gondwana juba põhjapoolsetest kontinentidest eraldi.
Mesosoikumi mereelustikus said selgrootuist valdavaks mitmesugused molluskid (iseloomulikud olid ammoniidid ja belemniidid), moodsamad korallid ja merisiilikud, selgroogseist pärisluukalad).
Maismaal oli roomajate (sauruste) kõrgaeg, tervet aegkonda kutsutakse ka roomajate aegkonnaks. Ilmusid esimesed lendavad roomajad ja linnud . Samal ajal arenesid ka imetajad , kuid nemad jäid väikesteks ning suhteliselt silmatorkamatuteks kogu Mesosoikumi jooksul.
Maismaal domineerisid paljasseemnetaimed , mis Kriidi ajatu teisel poolel hakkasid asenduma katteseemne- ehk õistaimedega.
Mesosoikumi oli kaks suurt organismide väljasuremist: esimene Triiase lõpus ja kõige enam vaidlusi tekitanud väljasuremine Kriidi lõpus, kui kadusid kõik hiidroomajad ja oluline osa mereselgrootutest (ammoniidid, belemniidid) ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/mesosoikum.html ).
Keskaegkonna tähtsamaid maavarad on nn. Vaikse ookeani maagiväändisse kuuluvad metallimaagid ( kuld , tina, volfram jt), kivi-ja pruunsüsi, nafta (Lääne-Siberis) ning põlevkivi ja fosforiit (Kesk-Volgamaal) (I. Arold, 1987).

3.1 Triias

Triias oli Mesosoikumi esimene ajastu; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 205,1 miljonit aastat tagasi; järgnes Permile ja eelnes Juurale ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/triias.html ). Nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral paiknes hiigelmanner, mida eraldas kitsas geosünklinaalne meri. Suur osa mandritest kujutas endas kuivi ja elutuid kõrbetasandikke. Meresetete sea oli valdavaiks lubimudad ja savid (I.Arold, 1987).
Triiase taimkattes valdasid paljasseemnetaimed: okas- ja hõlmikpuud ning palmlehikud; rohkesti kasvas seemnesõnajalgu.
Mereselgrootutest saavutasid laia leviku kuudikkorallid, ammoniidid ja karbid, selgroogseist muutusid arvukaimaks roomajad (sealhulgas kalasisalikud ja tiibsisalikud ning kilpkonnad ). Ilmusid esimesed algelised imetajad ja pärisluukalad.
Triias algab ühelt poolt Permi lõpul toimunud hävinguga ning lõpeb samuti väljasuremisega ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/triias.html ).
Maavarade poolest on triiase kihid suhteliselt vaesed. Lisaks kivi-ja pruunsöele kujunes kohati metallimaake. Rohkesti leidub ehitusmaterjale (lubjakivi, savikilta) (I. Arold, 1987)
Joonis 13. Varajane-triias.

3.2 Juura

Juura ajastu on oma nime saanud samanimelise mäestiku järgi Lääne-Euroopas (I.Arold, 1987). Juura oli Mesosoikumi teine ajastu; algas 205,1 miljonit aastat tagasi ja lõppes 142 miljonit aastat tagasi; järgnes Triiasele ja eelnes Kriidile.
Hiidkontinent Pangea hakkas Kesk- Juuras lagunema - Põhja-Ameerika ja Aafrika vahel avanes Põhja Atlandi ookean. Selle käigus liikus Põhja-Ameerika loodesse, tekitades Mehhiko lahe. Juura ajastu keskel veetase tõusis ning mereveed tungisid kiiresti maale, jättes endast maha ulatuslikke merelisi setteid ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html ).
Karpide , tigude, merisiilikute ja riffe ehitavate kuudikkorallide tõttu nägi Juura ajastu merepõhi välja nagu tänapäeval. Puudusid ainult paljud nüüdisaja lülijalgsed, kelle areng algas Juura ajastul.
Joonis 14. Hilis-Juura merepõhja elustik
Tähtis elavate vetikate rühm on lubjasisaldusega nannoplankton ehk kääbushõljum, mis ilmus Vara-Juuras. Tänapäeval need hõljuvad vetikad on koondunud troopilistesse meredesse ja nende soomusplaadid moodustavad süvameresetete tähtsa koostisosa ( http://www.ut.ee/BGGM/referaat/juura.html ).
Juura maismaa taimeriigis domineerisid paljasseemnetaimed (hõlmikpuud, bennetiidid, palmlehikud) ja sõnajalgtaimed.
Vee-elustikus oli ammoniitide kõrgaeg, rohkesti oli ka karpe, tigusid, merisiilikuid, ränikäsni ja koralle .
Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad, neid elutses nii maismaal, õhus kui ka vees. Ilmusid esimesed linnud (arheopterüks), merikrokodillid ja –kilpkonnad ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html )
Joonis 15. Olulised varase Keskaegkonna sündmused →
Rikkaliku elustikuga juura ajastu on maha jätnud ka rohkesti maavarasid , eeskätt kivi- ja pruunsütt, põlevkivi, naftat, rauamaaki, kivi- ja kaalisoola (Kesk- Aasia ) , kulda (Kalifornia, Alaska) ja polümetalle (Kordiljeerid) (I. Arold, 1987)

3.3 Kriit

Ajastu nimi pärineb talle tüüpilisest settest – kriidist – mis kujutab endas foraminifeeride ja mikroskoopiliste viburloomade kodade massilist ladestust (I. Arold, 1987). Kriit oli Mesosoikumi viimane ajastu; algas 142 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi; järgnes Juurale ja eelnes Kainosoikumi ehk Uusaegkonna Paleogeeni ajastule
Kriidi ajastul jätkus Pangea hiidmandri (eriti selle lõunaosa) lagunemine . Kontinendid liikusid lähemale nende praegusele asendile. Ajastu lõpuks olid üksteisest eraldunud kõik lõunapoolkera mandrid, Atlandi ookean oli laienenud ja Gondwana lagunenud tütarkontinentideks.
Joonis 16. Hilis-kriit
Kriidi mereelustikus olid selgrootute hulgas ülekaalus peajalgsed (ammoniidid, belemniidid), merisiilikud ja karbid, tekkisid pelaagilised foraminifeerid (globigeriinid), kalade hulgas said valdavaks pärisluukalad.
Selle ajastu fossiilid demonstreerivad segu arhailisest ja tänapäevastest tunnusjoontest. Nad sisaldavad tähtsaid väljasurnud liike nagu näiteks dinosaurused ja ammoniidid ning tänapäevaseid liike nagu näiteks õistaimed ja kalad.
Maismaal jätkus suurte roomajate kõrgaeg (nt Tyrannosaurus, Iguanodon, Ceratopsis).
Taimestikus valdasid Kriidi keskpaigani palmlehikud, hõlmikpuud, okaspuud ja sõnajalgtaimed, ajastu teisel poolel tõrjusid kiiresti arenevad õistaimed need tahaplaanile.
Kriidi lõpus hääbus hulgaliselt loomaliike: kadusid suured roomajad, ürglinnud, ammoniidid ja belemniidid ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kriit.html ).
Joonis 17. Kriidiajastu loodus ja loomastik
Kriidiajastul kujunes rohkesti suuri nafta- ja gaasimaardlaid (USA, Mehhiko, Kanda), paljudes kohtades moodustus kivisütt, põlevkivi, fosforiiti, kivi- ja kaalisoola, Vaikse ookeaniga piirnevatel aladel aga metallimaake. Tekkisid väga suured ehitusmaterjalide (lubjakivide, kriidi jt. ) varud (I. Arold, 1987).

4. Uusaegkond ehk kainosoikum

Kainosoikum ehk Uusaegkond on noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline aegkond, mis algas 65,5 miljonit aastat tagasi, ta järgnes Mesosoikumile. Kainosoikum jaguneb Paleogeeni, Neogeeni ja Kvaternaari ajastuks (joonis 18).
Joonis 18. Kainosoikumi geokronoloogiline tabel
Kainosoikumis on kujunenud tänapäeva ookeanid ja mandrid, sulgus Tethyse ookean. Põhiliselt Neogeenis toimunud Alpi kurrutuse käigus tekkisid Alpid , Püreneed, Karpaadid , Kaukasus, Himaalaja ja Andid. Kainosoikumi keskel alanud kliima jahenemine põhjustas Kvaternaaris mandrijää tekke.
Kainosoikumi taimestikule on iseloomulikud katteseemne- ehk õistaimed.
Selgrootute seas muutusid liigirohkemaks putukad, selgroogsete seas imetajad ja linnud. Kainosoikumit on kutsutud ka imetajate aegkonnaks, kuna selle aegkonna suurimateks maismaa loomadeks on olnud imetajad.
Kvaternaaris on arenenud ka inimene ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kainosoikum.html ).
Uusaegkonna tähtsaimad maavarad on nafta ja maagaas (Lähis-Ida, Kalifornia, Karpaadid, Kaukaasia ), turvas, settelised raua- ja mangaanimaagid (Ukraina, Kaukaasia), mitmesuguste väärismetallide (kulla, plaatina ) puistmaardlad ning looduslikud ehitusmaterjalid (kruus, liiv, savi) (I. Arold, 1987)

4.1 Paleogeen

Paleogeen oli Kainosoikumi vanim ajastu; algas 65,5 miljonit aastat tagasi ja lõppes 23,8 miljonit aastat tagasi; järgnes Kriidile ja eelnes Neogeenile ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleogeen.html ). Ajastut iseloomustab Maa ajaloo viimane suur mere pealetung , mille tulemusena ujutati veega üle Ida-Euroopa platvormi lõunaosa, Lääne- ja Kesk-Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lääne-Siber (I. Arold, 1987).
Paleogeeni ajastul jätkus Pangea hiidmandri lagunemine ja 50 - 55 miljonit aastat tagasi põrkus India laam kokku Aasiaga, mille tulemusena hakkas kerkima Himaalaja keskahelik. Austraalia , mis oli siiani olnud ühendatud Antarktikaga, hakkas liikuma põhja. Umbes 20 miljonit aastat tagasi eemaldus Araabia poolsaar Aafrikast ning avanes Punane meri.
Joonis 19. Paleogeeni ajastu
Paleogeeni taimeriigis polnud veel selliseid vööndeid nagu tänapäeval. Laial alal Vahemeremaades Arktikani valitses soe troopiline ja lähistroopiline kliima. Ida-Euroopa lauskmaal kasvasid sel ajal palmid, Kesk-Euroopas banaanipuud ning Gröönimaal tammed, kastanid ja teised soojalembesed taimed. Õistaimede lopsakus, arvukus ja mitmekesisus soodustasid taimtoiduliste kiiret arengut (I. Arold, 1987)
Paleogeenis jätkus imetajate kiire areng; ilmusid kiskjalised , kabjalised, vaalalised , loivalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised. Austraalias arenesid kukkurloomad . Selgrootute hulgas olid arvukaimad karbid, teod, korallid, käsnad ja merisiilikud ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleogeen.html ).

4.2 Neogeen

Neogeen oli Kainosoikumi teine ajastu; algas 23,8 miljonit aastat tagasi ja lõppes 1,81 miljonit aastat tagasi; järgnes Paleogeenile ja eelnes Kvatrenaarile.
Neogeenis jätkusid juba Paleogeenis alanud kontinentide kokkupõrked, mille tulemusena moodustusid sellised kõrged mäeahelikud nagu Alpid, Himaalaja, Kaljumäed, Kaukasus jt. Neogeeni kliima hakkas külmenema, muutudes sesoonsemaks. Ajastu lõpus hakkasid tekkima uued mandriliustikud, mis valitsesid kogu Neogeeni lõpu ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/neogeen.html ).
Mandrite kerkimise ja alangute tekkimisega kaasnes intensiivne vulkaaniline tegevus ning suurte laavavoolude kujunemine. Eriti tugevad olid vulkaanipursked nn. Vaikse ookeani tulerõngas ja praeguse Vahemere piirkonnas, millega kaasnes suurte vase-, plii-, tsingi-, volframi- jt maardlate teke. Kerkivate mäestike vajuvates äärenõgudes (Lähis-Idas, Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, Indoneesias jm.) moodustusid maailma ühed kõige rikkalikumad naftamaardlad (I. Arold, 1987).
Neogeeni kliima, taimestik ja loomastik sarnanesid üldjoontes tänapäevastega. Paljud praegu laialt levinud taime- ja loomaliigid nagu näiteks maod, laululinnud , konnad , rotid , hiired ning taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Neogeeni keskpaigas.
Joonis 20. Neogeeni esimene pool

4.3 Kvaternaar

Kvaternaar on Kainosoikumi noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline ajastu; algas 1,81 miljonit aastat tagasi; järgnes Neogeenile.
Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks (joonis 21.)
Joonis 21. Kvaternaari geokronoloogiline tabel
Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini ( http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kvaternaar.html ).
Keskpleistotseeni keskpaigast kuni viimase jäätumise alguseni asustasid meie planeedi paljusid piirkondi ürginimesed – neandertallased . Nad oskasid juba kõnelda, ihuda kivikirveid ja küttida tule abil. Esimesed nüüdisinimesed – kromanjoonlased kujunesid välja umbes 30 000-40 000 aastat tagasi. Neil oli juba üsna täiuslik tööriistade ja tarbeesemete valmistamise tehnika. Nad kodustasid loomi ja harisid põldu.
Kvaternaari ajastu esimesel poolel oli maapind palju kõrgem ja maakoor palju rahutum kui nüüdisajal. Palju rohkem oli maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Ajastu kestel maapind üldiselt vajus. Mandrijääga kaetud alad, alanesid mandrijää raskuse tõttu peaaegu igal pool. Jää taandumisel järgnes mandrite kerkimine, mis esialgu oli väga kiire, hiljem aga aeglustus.
Kvaternaari setted on hinnaliste maavarade poolest vaesed. Kohati leidub siin väärismetallide (kuld, plaatina ning teemanti ) puistmaardlaid. Ja kuigi meie igapäevast tegevust oleks raske ette kujutada ilma liiva, kruusa, turba jne, ei piirdu kvaternaari setete rakenduslik tähtsus ainult nendega. Kvaternaari setted on peaaegu kõikjal valdavaks ehitusaluseks ning muldade lähtekivimiks, nad reguleerivad sademete jaotumust põhja- ja pinnaveeks, kaitsevad aluspõhjakivimites voolavat põhjavett reostumise eest.

Kasutatud kirjandus

Raamat: Ivar Arold, Anto Raukas , Hervert Viiding - „Geoloogia alused“ ,
Tallinn: Valgus, 1987. – 198 lk., 68 joonist.
Internet :

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html

Joonised

Joonis 1. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleosoikum.html
Joonis 2. http://www.scotese.com/images/514.jpg
Joonis 3. http://peterdward.info/Ch3_Cambrian_FP.jpg
Joonis 4. http://www.scotese.com/images/458.jpg
Joonis 5. http://www.lothar-beckmann.de/Globalklima/Welt425Millionen.jpg
Joonis 6. http://www.scotese.com/images/390.jpg
Joonis 7. http://www.karencarr.com/Images/Gallery/2004_gallery_devonian.jpg
Joonis 8. http://www.palaeos.com/Paleozoic/Devonian/Images/Psammolepis.gif
Joonis 9 http://www.scotese.com/images/306.jpg
Joonis 10. http://www.search4dinosaurs.com/rb_carboniferous.jpg
Joonis 11. http://www.scotese.com/images/255.jpg
Joonis 12. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/mesosoikum.html
Joonis 13. http://www.scotese.com/images/237.jpg
Joonis 14. ja joonis 15. http://www.ut.ee/BGGM/referaat/juura.html
Joonis 16. http://www.scotese.com/images/094.jpg
Joonis 17. http://www.kk.org/thetechnium/cretaceous-collection-be5061-ga.jpg
Joonis 18. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kainosoikum.html
Joonis 19. http://labs.nationalgeographic.com/static/media/a/0/53/project/images/paleogene-map.jpg
Joonis 20. http://www.scotese.com/images/014.jpg
Joonis 21. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kvaternaar.html

Viited

Internet:

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleosoikum.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kambrium.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/ordoviitsium.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/silur.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/devon.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/karbon.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/perm.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/mesosoikum.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/triias.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kriit.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kainosoikum.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/paleogeen.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/neogeen.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kvaternaar.html

http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html
Raamat:
Ivar Arold, Anto Raukas, Hervert Viiding - „Geoloogia alused“ ,
Tallinn: Valgus, 1987; lk. 153-188