Vaivara klint (0)

Sissejuhatus

Balti klint – see on hiiglaslik (linnulennult umbes 1200 km, astangujoont pidi ligi 1750 km) Ölandi saare lähistelt üle Läänemere ja piki Põhja-Eesti rannikut kuni Laadoga järveni kulgev, tänapäevaste ja iidsete rannaastangute süsteem mis jälgib ligikaudu Vene lava põhjapiiri. Põhja-Eesti klint hõlmab sellest Läänemereäärse ala suurimast maastikuelemendist küll vaid neljandiku, st. selle, mis jääb Osmussaare ja Narva vahemikku, kuid on see-eest ka kõige tähelepanuväärsem.
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/Pakri_pank_2005.jpg

Klindiastangute morfoloogilised tüübid

Klindiastanguid on Põhja-Eesti klindil erineva kuju, kõrguse ja laiusega. Kokku on Põhja-Eesti klindil eristatud 10 tüüpi klindiastanguid: Ölandi, Väike-Pakri, Pakri, Suurupi, Kakumäe, Valkla, Kunda, Ontika, Vaivara , Neugrundi.
Vaivara tüüpi astangu kujunemisel on lisaks meremurrutusele tegevad olnud ka maasisesed, st tektoonilised jõud. Seda tüüpi astangut iseloomustab ka katva paelasundi tihelõhelisus ehk kümmekond lõhet ühe meetri kohta. Nii lõhede kui astangutüübi kujunemist on mõjutanud maakoore tõusu- ja vajumisliikumised (tektoonika) ning sinisavi diapiiristumine mandriliustike surve all. Vaivara tüüpi astangu tüüpalaks on enam kui 3km pikkused ja kuni 50m normaalsest tasemest kõrgemale tõstetud Sinimägede hiidpankad (Tornimägi, Pargimägi), levialaks on Sillamäe – Narva vahemik.
Sinimägedes Tornimäge põhjakaarest ääristav astand on Vaivara tüüpi
http://www.klint.envir.ee/klint/Pildid/650/60-tornim3754.jpg

Vaivara klindilõik

Vaivara klindilõik hõlmab ligi 15 kilomeetrise osa Põhja-Eesti klindist Virumaa idaosas Sillamäe ja Meriküla vahemikus. Sellele on iseloomulik Vaivara tüüpi, st. tugevasti lõhestatud (tihelõhelisusest läbitud) aluspõhjaliste kivimite lasund . Klindilõigu keskmeks on Vaivara Sinimäed. Eristatavad struktuuriüksused läänest itta liikudes on järgmised: Sõtke klindilaht , Kannuka klindineemik , Perjaste klindiorg, Perjaste klindineemik, Pimestiku klindiorg, Pimestiku klindisaarestik, Vaivara Sinimäed, Utria klindisaar.
Tihelõheline lubjakivi Vaivara Sinimägedes.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/160-tihel3732.jpg
Sõtke klindilaht lõikub Päite klindiplatoost idas edela–kagu suunaliselt paeplatoosse u 4 km. Klindilahe jätkuks on lühike (kuni 1,5 km), kuid see-eest sügavalt ja järsult paeplatoosse lõikunud Sõtke  org. Sõtke klindilahe kallastel eristuvad nii Ordoviitsiiumi (lubjakivi), fosforiidilasundi kui ka Kambriumi I (liivakivi) astang . Klindilahe põhi on u. 10 m ümp, laskudes klindilahe lääneküljel 10–20 m amp.  Läänest klindiorgu laskuval Langev­ojal on u 200 m pikkune ja kuni 15 m sügavune kanjon ning sellel 5,5 m kõrgune Langevoja juga.
Langevoja kanjon ja juga Sõtke orgu laskuval Langevojal.
http://y.delfi.ee/norm/208101/11164661_5TU8BY.jpeg
Kannuka klindineemik (u 3 km2) eendub Sõtke klindilahe idaranniku ja Perjatse klindioru läänekalda vahel u 2,5 kilomeetril ligi 1,5 km. Kannuka klindineemiku paeplatoo on tasemel 29–30 m ümp. Enamiku Kannuka klindineemikust hõlmab Sillamäe 1980-ndatel aastatel ehitatud linnaosa.
Sillamäe Kannuka klindineemikul.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/164-kannuka-kp.jpg
Perjatse klindiorg lõikub Kannuka ja Perjatse klindineemiku vahelisel alal umbes 1,5 km pikkuselt ja kuni 200 m laiuselt ning kuni 10 m sügavuselt klindiplatoosse. Osaliselt mattunud ja üsna laugenõlvaline klindiorg laieneb Perjatse küla põhjaserval ja jaguneb sealsamas ka kaheks haruks. Neist idapoolsem ja lühem (ligi 300 m) moodustab omaette justkui väikese klindilahe. Perjatse klindioru kaldal asub samanimeline (Perjatse) vana ja auväärne, selle kandi kultuurikeskusena tuntud küla.
Perjatse klindineemik (u 1,5 km2) eendub Perjatse klindioru ja Pimestiku klindioru vahelisel alal kuni 1,5 km põhja suunas. Klindineemikut kattev paelasund on õhuke (u 5 m) ja selle lõuna suunas tõusev paeplatoo tasemel 27–32 m ümp. Perjatse klindiorg lõikub klindineemiku idapiiril klindiplatoosse u 1,5 km kuni 200 m laiuselt ning kuni 10 m sügavuselt.
Perjatse klindineemik ( lagendik ). Tagaplaanil Vaivara Sinimäed.

http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/165-perjatse.jpg

Pimestiku klindiorg süüvib klindiplatoosse Perjatse klindineemiku ja Pimestiku klindisaare vahelisel alal. Lühike (kuni 700 m), kuid see-eest küllaltki sügav ( suudmes kuni 20 m) ja järsuperveline org läbib nii pae- kui fosforiidilasundit. Pimestiku klindiorg on kahe, geoloogilise ehituse poolest erineva struktuuri, Sillamäe ja Vaivara struktuur-tektoonilise vööndi piiriks . Klindioru idakalda läheduses kulges kuni Tornimäeni Vaivara Sinimägedes nn Rootsi kants – Põhjasõja aegu (1704) Peeter I käsul kaitseks rootslaste vastu rajatud muldkindlustuste vöönd, mille jälgi veel tänapäevalgi hea tahtmise korral maapinnalt leida võib.
Pimestiku klindisaarestiku paekattelised saared ja nende vahele jäävad süvendid moodustavad ulatusliku osa Vaivara rikkevööndi nime all tuntud struktuursest vööndist. Põhja-Eesti aluspõhjale omane suhteliselt monoliitne lubjakivilasund on Vaivara vööndi piires tugevasti purustatud ja hiidpangastena üles tõstetud või alla vajunud ning kohati isegi kohrudesse surutud. Suuremate hiidpangaste läbimõõt võib seejuures küündida sadadesse meetritesse ja pindala mitmekümne hektarini. Kerkinud plokkide kohal on neid kattev tugevasti lõhestatud paelasund kohati ära kulutatud ja neis paigus avaneb pinnakatte all kohe Kambriumi sinisavi.
Nende hiidpangaste kerke või vajumise aeg ja põhjused on senini lõplikult välja selgitamata, kuid on arvatud, seda võid põhjustada mandriliustiku surve all toimunud Kambriumi sinisavide voolamine ja sellest põhjustatud muutused selle lasundi paksuses. Küsimus on selles, et miks hakkas mandriliustiku surve all voolama, samal ajal kui valdaval osal levialal seda ei juhtunud? Voolamisvõimeline on vaid märg sinisavi ja ainuke võimalus seda märjaks teha on läbi lõhede. Tihelõhelisuse ja pangaskergete levialad üldjoontes ühtivad. Kuidas tekkisid aga kivimitesse lõhed? Vaadeldes Kirde-Eesti aluspõhja geoloogilist kaarti, torkavad silma kolm kõnealuseid kerkeid piiritlevat tektoonilist riket – Ahtmed (lõunast), Viivikonna (läänest ja põhjast) ja Sirgala (idast).
Pimestiku klindisaari kattev umbkaudu 5 m paksune paelasund, mille pealispind lasub enam-vähem sellele alale normaalsel tasemel, st. 25-30 m ümp, on tihedalt lõhedest läbitud ja kohati isegi kergelt kurdudesse surutud. Saartevahelisel alal on aluspõhja kivimid 20-30 m kerkinud, katvad lõhelised lubjakivid on mandrijää poolt ära kulutatud ja mõnevõrra paksema pinnakattekihi all avaneb Kambriumi sinisavi või liivakivi. Ka viimased on sageli kallutatud lasuvusega või siis kurdudesse surutud.
Suur-Pimestiku pangassaar (klindisaar) (u 1,5 km2), mille lõuna suunas madalduv paeplatoo on tasemel 30–25 m ümp, on pangassaartest läänepoolseim. Sinimägede pangassaarestikust eraldabSuur-Pimestiku pangassaart u 3 km pikkune ja kuni 1 km laiune Sinimägede-esine savidiapiiride vöönd. 
Suur-Pimestiku pangassaar.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/166-pimestiku.jpg
Vaivara sinimäed on kuni 3 km pikkune ja kuni 300 m laiune kolmest pangaskerkest tuumikuga küngaste (Pargimägi, Põrguhauamägi, Tornimägi) ahelik . See levib lõuna pool savidiapiiride vööndit ehk u 2,5 km mererannast ja kõrgub kuni 50 m (keskmiselt 40 m) üle ümbrisala. 1944. aasta suvelõpu ägedais lahinguis hävis künkaid katnud mets ja jättis oma elu enam kui 100 000 võitlejat mõlemalt  vaenupoolelt.
Oletatakse, et Vaivara Sinimägede puhul on tegemist kohapealsete kergetega ja nende teket kujutatakse järgmiselt: Sinimäed jäävad mitme tektoonilise rikke poolt piiritletud nn tihelõhelisuse vööndisse, kus aluspõhjakivimid olid tihedalt läbitud lõhedest, mis omakorda võimaldas põhjaveel ligipääsu pae- ja liivakivilasundi alla jääva sinisavilasundi. Märgunud ja plastseks muutunud sinisavi hakkas kuni 2 km paksuse mandriliustiku surve all voolama, moodustades niiviisi paksendeid ehk nn savidiapiire. Viimased omakorda murdsid lahti ja tõstsid ning langetasid nende peal asunud pae- ja liivakivist hiidplokke. Selliseid sinisavilasundi paksendeid ja õhendeid on täheldatud ka sarnaste struktuuride levialal Ingeri klindil St.Peterburgi regioonis Krasnoje Selo lähistel.
Tornimägi, Sinimäe küngastest läänepoolseim, on kitsas (kuni 150 m), kuni 35 m kõrgune (jalam 35 m ja hari kuni 70 m üle merepinna) ning kuni 900 m pikkune seljandik. Selle põhjanõlva ääristab ligi 800 m ulatuses järsk ja kuni 35 m kõrgune, mererannas nähtava klindiastanguga äärmiselt sarnane astang, mistõttu on sedagi tinglikult nimetatud klindiastanguks. Astangu ülaosas moodustavad Uhaku, Lasnamäe, Aseri ja Kunda lademe lubjakivid kuni 15 m kõrguse järsaku, mis allpool läheb üle kuni 45 kraadiseks rusukaldes nõlvaks. Astangu ees avaneb õhukese pinnakatte all juba Kambriumi sinisavi.
Paljanduva hiidpanka põhjanõlv Tornimäel. 
Tornimäe südamikuks on suhteliselt monoliitne, ligi 40 m võrra tõstetud ning umbes 10 kraadi lõuna suunas kallutatud hiidpangas. Selle kivimeid, eriti lubajakive läbivad tihedalt (keskmiselt 10 tk 1 m kohta) kihi pinnaga ristuvad lõhed (nn tihelõhelisus). Tornimäe ida- ja lääneotsas on kivimid tugevamini deformeeritud: väiksemateks pangasteks tükeldatud, tugevasti kallutatud ja kohati isegi kurdudesse surutud. Mitmed tugevasti deformeeritud, kümnetesse meetritesse ulatuva läbimõõduga lubjakivipankad on tuumikpanga küljest lahti rebitud ja mandrijää poolt sadu meetreid lõuna poole kantud ning siis ka liustikujõe setete alla maetud.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/169-tornim6476.jpg
Põrguaugu mägi (ka Põrguhaua mägi), millel pikkust ligi 1 km, moodustab Vaivara Sinimägede aheliku keskosa ja on Pargi - ja Tornimäest eraldatud kitsaste (kuni 200 m) ja umbes tasemeni 55 m ümp madalduvate sadulatega. Põrguaugu mäe pikkus on ligi 1 km ning selle suhteliselt lameda harja ida- ja lääneosa kroonivad vastavalt 81,1 ja 83,2 m üle merepinna ulatuvad künkad. Põrguhaua mäe suhteline kõrgus selle põhjanõlval küünib kuni 45 meetrini. Mäe tuumikuks olevad aluspõhjalised hiidpankad on tunduvalt väiksemad ja tugevamini deformeeritud kui Pargi- ja Tornimäel, kuid siingi on nende läbimõõt kohati kuni 100 meetrit. Pankaid moodustavate kivimite vanuseline ulatus on sama, mis Pargimäelgi – Kesk-Ordoviitsiumi Uhaku lademe Kõrgekalda kihistu savikast lubjakivist kuni Alam-Kambriumi Lükati kihistu sinisavini.
Künka lael asub ovaalne (kuni 300 m pikk, 150 m lai ja 20 m sügav) sulglohk – Põrguauk, millest ka mägi nime saanud. Lohu lõunaservas paljandub kohati suurem (kuni 100 m läbimõõdus) ja kuni 60 kraadi lõuna suunas kallutatud hiidpangas, mis koosneb Lasnamäe ja Uhaku lademe lubjakivist. II maailmasõja päevil jäi Põrguaugu mäel, mida siin kaitsepositsioonidel olnud sakslased Grenaderi mäeks kutsusid, kanda 1944. Aasta suvelõpu lahingute põhiraskus. Mitukümmend tuhat noort meest mõlemalt vaenupoolelt jätsid siin oma elu ja unistused.
Põrguhauamägi.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/170-porguaugum.jpg
Põrguhaud?
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/171-porguh1.jpg
Pargimägi (tuntud ka Lastekodumäe nime all) on Sinimägede künkaaheliku idapoolseim. Pargimäe tuumikuks on 300-400 m pikkune, umbes 50 m võrra tõstetud ja kuni 20 kraadi lõuna suunas kallutatud monoliitne aluspõhjaline hiidpangas. Pargimäe suhteline kõrgus on ligi 40 m (jalam 45 m ümp ja hari kuni 84,6 m ümp). Künka kirdenõlva kallakus on 40-45 kraadi ja see on lõunapoolsest tunduvalt järsem. Pangase ida- ja lääneosa on tugevasti deformeeritud – purustatud ja kurdudesse surutud. Hiidpangase läbilõikes paljanduvad kivimid alates Kesk-Ordoviitsiumi Kõrgekalda kihistu savikast lubjakivist kuni Kambriumi sinisavini.
Pargimäe läänenõlval asub ka Sinimäe asula. Pargimäe nime sai mägi pargilt, mis ümbritses kunagi parun Konstantin Korffile kuulunud Šveitsi historistlikus stiilis puidust mõisahoonet. Lastekodumägi sai oma nime sellest, et II maailmasõja eel asus selles mõisahoones eeskujuliku kasvatuskorraldusega silma paistnud lastekodu.
Pargimägi põhjast.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/172-pargim5.jpg
Hiidpanka paljand Pargimäel kasemati suudmes.
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/pargim353.jpg

Utria (ka Udria) klindisaar

Utria küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus. Narva-Jõesuu vabrikant ja laevaomanik Kotschnev ehitas 19. Sajandi lõpupoole Utria lõhangoru kaldale lossi, mille juurde rajati ka park, kus oli palju haruldasi puuliike . Lossist on säilinud vaid varemed ja puiestee, mis viis sinna vanalt Narva maanteelt. Sälkorgu Utria ojale ehitas Sillamäe tehas omal ajal sauna (tänaseks maha põlenud), selle paistiik neelas ka üle 2 m kõrguse liivakivist astanguga joa. Umbes 3 ruutkilomeetri suurune ja keerulise konfiguratsiooniga Utria klindisaar kuulub samuti Vaivara rikkevööndisse ehk on tekke poolest Sinimägedega üsnagi sarnane. Klindisaare kergelt lainja paeplatoo pealne pind on tasemel 24-38 m ümp, olles kõrgem selle keskosas. Paelasund ja tihti ka sellealused liivakivid on tihedalt läbitud (keskmiselt 10 tk 1 m kohta) lõhedest ning sinisavi kohati peale slele ka veel kergelt kurdudesse surutud.
Klindisaart ääristab põhjakaarest kuni 20 m kõrgune Vaivara tüüpi astang. Utria oja suudmest itta jääv ala on idapoolseim paik ja seda nii Põhja-Eesti klindil kui ka Balti klindil, kus meri veel klindiastangu jalamit murrutama küünib. Utria klindisaare idaosas Meriküla kohal pöördub klindivööndi ülemine Kambriumi-Ordoviitsiumi astang merest otsustavalt ja jäädavalt eemale.
Udria pank .
http://www.looduskalender.ee/klint/Pildid/650/167-Utria%20pank_0072_2.jpg
http://turism.vaivaravald.ee/failid/Image/Galerii//utria_pank3.jpg

Kasutatud kirjandus

http://www.looduskalender.ee/klint/est/18.html
„Põhja-Eesti klint“ – Kalle Suuroja