Eesti geograafia (2)

1. Eesti loodusgeograafiline asend (sellest lähtuvad tunnused), ajavööndid.
Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaal. Selleest lähtuvalt on Eestile omane kõrgustike ja lavamaade vaheldumine madalike, nõgude ja orunditega ning suusr osa territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50- 100m . Üldjoontes on Eesti pinnamood tasane ja väikeste kõrgusvahedega.
Eesti paikneb umbes 58° põhjalaiust ja 25° idapikkust. Eesti asub Euraasia mandi loodeosas ja Euroopa maailmajao põhjaosas, Läänemere ääres. Geograafiliste vööndite järgi kuulub Eesti põhjapoolse parasvööndi Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju all olevasse ossa.
Põhjapoolseim punkt on Vaindloo saar, mandril Purekkari neem . Lõunapoolseim Naha talu. Läänepoolseim on Nootama laid , mandril Ramsi neem. Idapoolseim Narva linn.
Kuna Eesti asub võrdlemisi kaugel põhjas, e. suurtel laiuskraadidel, on kujunenud meil neli oluliselt erinevat aastaaega . Suvel on päeva pikkus maksimaalselt 18 tundi, talvel on lühim päev aga ainult 6 tundi, kevadel ja sügisel on päevad enamvähem ühepikkused.
Eesti asub vööndis, kus kehtib Ida-Euroopa aeg, mis määratakse 30° idapikkuse meridiaani järgi. Sellest tulenevalt on meie aeg kaks tundi ees.
Eestile on omased järgmised tunnused:
1. Mereline asend Läänemere rannikul vastu Fennoskandia kilpi;
2. Vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras;
3. Kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste osa pinnamoe kujunemisel;
4. Paras-jahe niiske mereline kliima;
5. Järvede, jõgede, soode rohkus;
6. Segametsade allvööndile omased mullastiku- ning floora - ja faunakompleksid;
7. Inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisele.
2. Eesti mõõtmed, majandusgeograafiline asend, piirid.
Läbimõõt läänest idda on 350 ja põhjast lõunasse 240 km. Narvast Sõrve sääreni on 391 km. Pindala on 45 227 km2, 5% järved ja 9,2% meresaared. Eestis elab 1,340,021 inimest, rahvatikutihedus on 31 inimest 1 km2 kohta.
Majandusgeograafilisest aspektist iseloomustatakse riigi asendit peamiste majanduslike suhtlemise suundade, liikusteede, suuremate majanduskeskuste, turgude energiallikate jne. suhtes. Paiknemine Läänemere ääres tähendab majandusgeograafilisest aspektist seda, et Eestil on võimalus meritsi suhelda paljude riikidega, eelkõige Läänemeremaadega. Läbi Eesti, Läti, Soome ning Venemaa enda sadamate toimub toorainerikka Venemaa kaubavahetus muu maailmaga .
Eestu maismaapiir on 682 km pikkune . Mandriosa rannajoone pikkus on 1242 km, koos saartega 3794 km.
3. Eesti geoloogiline ehitus ( aluskord , pealiskord , pinnakate ), maakoore teke.
Eesti asub Ida-Euroopa platvormi loodeosas, Fennoskandia (Balti) kilbi lõunanõlval. Eesti aluspõhi koosneb kahest korrusest. Kõige all lasub paks moonde - ja tardkivimitest aluskord, mida katab settekivimitest pealiskord. Pealiskorral lasuvat õhukest pudedate setete kihti nim. pinnakatteks. Pinnakate on tekkinud kõige hiljem, peamiselt viimase jääaja jooksul ja peale seda.
Läänemere ümbrust hõlmav u. 1mln km2 suurune nelinurkne mandrilise maakoore plokk kujunes välja siis, kui sulgus ürgne Svekofennia ookean (Svekofennia kurrutus 1,9 mrd a.t.)
Moodustus Svekofennia kurdmäestik, tulevane Eesti asus selle mägimaastiku keskosas, mida pidevad kulutused tasandasid künklikuks tasandikuks (lavamaaks).
Vana-, Kesk- ja Uusaegkonna kõikuvliikumised tekitasid maakoorde laugeid vagumusi, milesse moodustusid settebasseinid (Balti sünekliis), vähemliikuvatest maakooreosadest kujunesid kilbid (Fennoskandia kilp).
Tektooniliste survepingete mõjul tekkisid Eesti erinevates piirkondades kerkealad (Valmiera-Mõniste-Lokna) ja tektoonilised rikked (Aseri, Ahtme jt.)
Aluskorra moodustavad Eesti alal aguaegkonnas (mld a.t.) tekkinud moondekivimid: gneisid, kvartsiidid ja kildad. Eesineb ka tardkivimeid - graniite, millest tuntumad on rabakivid. Aluskond on põhja-lõuna suunas kaldu, kus kivimite kaldenurk on u. 15°. Kivimite kalduolek on tingitud maakoore tektoonilisest liikumisest ja asendist kilbi lõunanõlvadel. Aluskord Eesti alal ei paljandu. Põhja-Eestis ligi 100m sügavusel, Lõuna-Eestis u. 600m. Hiiumaal 20m (kõige lähemal).
Tänapäeval toimub Eesti alal maakoore aeglane kerkimine ja vajumine . Aluskorra kivimid on tugevasti kurrutatud ning läbitud arvukatest murrangutest ja lõhedest. Lääne- ja Lõuna-Eesti aluskorra kivimid on tugevamalt moondunud kui Põhja-Eestis ja kuuluvad nn. grauneliidifaatsiese moondekivimite hulka (ühed vanimad aguladekonna kivimid).
Aluskorrakivimid on tugevasti kurdunud ja läbitud arvukatest murrangutest (loode-kagu, kirde-edela suunalised) ja lõhedest. Mõnedest murrangutest on säilitanud oma tektoonilise aktiivsuse (tähistavad liikuvate plokkide piire ). Aluskorra kivimite pealispind oli mandrilise kulutusperioodi lõpuks, enne kattumist pealiskorra settekivimitega, tugevasti liigestatud.
Pealiskord koosneb erinevatest settekivimitest, mis on tekkinud peamiselt vanaaegkonnas. Sel ajal Eesti katnud veekogudes settis hulgaliselt settematerjali, millest aastamiljonite jooksul moodustusid settekivimid , peamiselt lubja- ja liivakivid.
Pealiskorra kivimid on nõrgalt kallutatud ja rõhtlasuvusega. Nad on kujunenud platvormsel arengul, mistõttu ei ole kurrutatud. Pealiskord koosneb erinevatel aegadel kujunenud ladestustest ning igale geoloogilisele ladestule vastab üks geoloogiline ajastu.
4. Eesti geoloogilised ajastud ja ladestud.
Vendi ajastu
Pealiskorra vanimaks stratigraafiliseks üksuseks on vendi ladestu (u. 125m). Umbes 650-550 miljonit aastat tagasi aguaegkonna lõpul kattis Põhja- ja Kirde-Eestit magedaveeline veekogu. Selles veekogus settisid nii jämedateralised liivad kui savid .
Vendi avamusala on vaid Soome lahe põhjas, mõnel saarel (nt. Prangli) ning Lahemaa ps. põhjatippudes punnakatte all. Kõige täiuslikum ja paksem on Vendi ladestu läbilõige Kirde-Eestis. Lääne- ja Edela-Eestis Vendi kivimid puuduvad. Seal oli sel ajal kas maismaa või on kivimid peale kujunemist kulutatud ja ära kantud . Vendi ajastust pärinevad jämedateralised liivakivid ja savid on tekkinud peamiselt aluskorra kivimite murenemisel. Vendi kivimid on kõikjal kaetud hiljem tekkinud settekivimitega ja neid ei ole võimalik maapinnal näha.
Vendi kihte käsitletakse Kotlini lademena, mis on jaotatud kolmeks: Gdovi, Kotlini ja Voronka kihituks.
Kuigi vendi merelistest setetest on faunaleidi mujal teada, ei olnud siinne liiva- ja saviainese suur kuhjumiskiirus loomsete organismide elutegevuseks soodne ning selle tõttu ei ole Eesti vendi ladestust faunajäänuseid ega ka nende elutegevuse jälgi leitud. Vendi rakenduslik tähtsus seisneb eelkõige selle purdkivimiga seotud suurtes põhjaveevarudes. Koos lasuvate alamkambriumi setenditega moodustab vendi liivakivide ja aleuroliitide kompleks nn. kambriumi-vendi põhjaveekompleksi.
Kambriumi ajastu
Pikem maismaa periood (570-480milj. a.t.), mille vältel osa varem tekkinud settekivimid ära kulutati ja murendmaterjal minema kanti . Järgneva mitmekümne miljoni aasta jooksul oli Eesti ala kord rohkem, kord vähem normaalsoolsusega mere poolt üle ujutatud ja selle veekogu põhja settisid mitmesugused liivad ja savid.
Kambriumi ladestu avamus on Põhja-Eesti klindi jalamil, moodustades 150m paksuse lasundi. Vara-Kambriumi keskel kuhjusid normaalsoolsusega šelfimeres laial alal savid, mille tulemusega tekkis kuulus Lontava sinisavi .
Üsna laial alal paiknevad ka Alam-Kambriumi Lükati ja Tiskre kihistu aleuriidi- ja liivakivikihid, mis tekkisid pärast mõningat kulutusperioodi. Neid kihistuid ei leidu vaid Kagu-Eestis. Kesk- ja Hilis -Kambriumis valdasid Eestis peamiselt kulutusperioodid, mistõttu neid kihistud on väiksemal alal.
Kambriumi settekivimitest võib leida toona elanud organismide elutegevuse jälgi ja ka esimesi kivistisi e. fossiile .
Kambriumi ajastu lõpul kuhjusid madalas meres segamini liivaga brahhiopoodide e. käsijalgsete karbipoolmikud, mis koosnevad fosfaatsest ainest. Sellest tekkinud kivimit tunneme me fosforiidina. Kambriumi ajastul tekkinud sinisavid ja liivakivid (glaukoniitliivakivi) paljanduvad Põhja-Eesti paekalda alumises osas.
Kambriumi savid on tähtsaks maavaraks. Neid on kasutatud telliste ja drenaazitorude valmistamiseks ja ka tsemendi toorainena Eestis.
Valdav osa Põhja- ja Kesk-Eestist saab kvaliteetse põhjavee just Lontava veepidemel ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveelademest. Samast ammutatakse Häädemeestel ja Värskal mineraalvett.
Ordoviitsium
Ordoviitsiumi lademe avamused paiknevad Põhja-Eestis, Vormisel ja Hiiumaa põhjaosas. Ordoviitsiumis moodustunud settekivimite paksus on Eestis keskmisel 160-180m. Ordoviitsiumi ajastul oli Eesti ala jälle mere all. Mereelustik oli eelmistest rikkalikum ja fossiilide säilimistingimused olid lubjakivis soodsamad.
Alam-Ordoviitsiumi rannalähedase mere olustikku iseloomustab liiva ja massiline brahhiopoodide fosfaatsete karpide kuhjumine . Nendest rikatunud setendid on tundut oobolus-fosforiidina.
Fosforiidirikka liivakivikihi katkendina esinevas pruunikashallis argiliidis nn. diktüoneemakildas on leitud graptoliite. Ordoviitsiumis ilmusid esmakordselt meresiilikud, korallid ja taimedest vetikad . Kukersiidi orgaanilise aine allikateks on olnud mikroskoopilised sinivetikad.
Eesti on esindatud 2 ordoviitsiumi vööndid, Põhja-Eesti vööndis on ordoviitsiumi karbonaatkivimid ( lubjakivid ) enamasti hallika värvusega, Lõuna-Eestis aga savikad, punakad või kirjud . Mida lõuna poole seda enam kivimite savisisaldus suureneb ja lubjakivid asenduvad merglitega.
Ordoviitsiumis stratigraafiline liigestus jaguneb 3 ladestikuks ning see omakorda 18 lademeks (põhineb fossiilidel). Ordoviitsiumi ajastust pärinevadki Eesti tähtsamad maavarad - põlevkivi e. kukersiit, oobolusfosforiit, Põhja-Eesti lubjakivi ja dolomiit ning perspektiivne diktüoneemaargiliit. Ordoviitsiumi ladestul on oluline lakenduslik tähendus ka põhjaveevarudes seisukohtalt. Ordoviitsiumi põhjaveekompleksi veepidemeks on alamordoviitiumi savid ja glaukoniitliivakivid.
Silur
Siluri ladestu asub rööpselt Ordoviitsiumi ladestul ja avaneb Kesk-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Silurijärgse kulutuse tõttu pole lademe paksus avamustel täielik. Ometi küündib paksus kuni 400m ja üle selle.
Siluri ajastul oli Eesti ala merelaht ning asus akvaatori lähedal, misõttu merevesi oli soe ning keskkond soodne korallriffide tekkeks. Siluri ladestu kivimikompleks jaotatakse 10 lademeks, mida iseloomustab kindel kivististe kooslus . Siluris esinenud faunarühm oli rikkalik. Esmakordselt ilmusid ka vanimad selgroogsed ( kalad ).
Sõltuvalt mere sügavusest ja settimistingimustest on eraldatud erinevaid siluri ladestu laguuni-, madaliku -, avašelfi-, ülemineku- ja süvavee setteid.
Ajastu alguses valitsesid väga muutlikud tingimused - meri kord madaldus ja kord sügavnes. Alguses kui sügavnes tekkisid sügavaveelised merglid või mergelsavid, kui aga madaldus, asendusid merglid puhaste lubjakividega.
Siluri ajastu keskel aeglustus Baltika mandri liikumine põhja, kuna ta põrkas kokku Laurentiaga. Sellest ajast peale hakkas meri lõplikult taanduma edela suunas. Mere taandumiste aegu tekkisid väga madala vee setendid, nagu Rootsiküla lademe laguunidolomiidid, milles on jälgitavad kuivalõhed ja kus leidub mageveeliste eurüpteriididde ja lõuatute kivistisi. Tuli ette ka mere pealetunge, kuid Siluri lõpuks taandus meri meie alalt täielikult.
Siluri ladestus leidub palju kivistunud koralle , mida nim. biohermideks. Siluri ladestu lubjakivi ja dolomiiti kasutatakse ehitusmaterjalide tootmised, ehitus- ja dekoratiivkivina, lubjapõletamiseks, killustiku tootmiseks ja mõningal määral klaasitööstuses.
Devon
Devoni ladestu settekivimid lasuvad põikselt Siluri ja paiguti Ordoviitsiumi kihtidel. Avamused kulgevad idakirja- ja lääneedela-sihiliste vöönditena lõuna pool Pärnu-Mustvee joont. Noorimate Devoni kihtide avamusala on Eesti kagunurgas. Siluri ja Devoni ajastu vahetusel, ajal, mil Skandinaavias kerkisid mäed, oli Eesti maismaa. Devonist alatest muuts Eesti ala jälle rannikupiirkonnaks. Devoni ajastu mereline bassein kujutas endast ekvaatori lähedal olevalt Ida-Euroopa platvormi loodseosa laialdasid piirkondi hõlmavat ja järk-järgult lõuna suunas vajuvad nõgu.
Seal asuvasse merre suubusid suured jõed, mis said alguse kerkivatest Skandinaavia või Kaledoonia mägedest. Need hiidjõed kuhjasid oma deltadesse mitmesaja meetri paksuses kvartsliivakihi, millest kujunesid Davoni liivakihid. Liivakivi punane värvus tuleneb rahaühenditest. Tänapäeval paljanduvad nad mitemel pool Lõuna-Eesti jõeorgudes.
Devoni liivakivid jagunevad kahte tüüpi: heredavärvuselised liivakivid ja punasevärvulised.
Devoni meres elasid mitmed ürgkalad, mille kivistised on säilitnud liivakivi setetes . Kesk-Devonis ulatus merebassein juba vähemalt Pärnu linna- Peipsi põhjaranna jooneni. Sel ajal oli Eesti alal suhteliselt sügav meri, kus settisid dolomiitmudad. Ülem-Devonis valitsesid Kagu-Eestis tüüpilised merelised tingimused ja seal ladestusid peamiselt karbonaatsed setendid, mis sisaldavad normaalmereliste organismide kivistisi. Madalas soojaveelises meres settisid lubimuda ja kips, millest kujunesid lubakivid, dolomiidid ja kipsilasundid.
Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad klaasiliiv ja savi. Devoni ladestu varustab Lõuna-Eestit põhjaveega, kus vesi on enamasti reostamata ja surveline.
Pärast Devoni ajastut
Algas pikk, üle 350 milj. aatat kestnud periood, kus Eesti alal valitsesid maismaalised tingimused. Välisjõud hakkasid maapinda kulutama ja pika aja jooksul kujunesid Eesti maa-alal aluspõhjakivimitest koosnevad lavamaad, mielsse lõikusid sügavad jõeorud.
Oluliselt mõjutasid aluspõhja pealispinda ja selle reljeefi kvaternaari jäätumised, moodustades uusi pinnavorme ja kujundades vanu. Sega nimetatakse aluspõhja reljeefi tinglikult ka vanaks reljeefik, kuna tema üldilme pärineb kvaternaarieelsest ajast ning on aluseks praegusele reljeefile.
Aluspõhjakivimite erineva kulumiskindluse ja kallakuse tõttu lõunasse on lavamaade põhjanõlv järsk, lõunanõlv aga lauge . Seega on vana reljeef kuestalaadne ehk astanguline. Vanale reljeefile avaldasid mõju ka ürgjõed, mil peaarteriks oli praeguses Soome lahes voolanud Ürg-Neega, kuhu Põhja-Eestist suubus rohkesti lisajõgesid.
Kuna Põhja-Eesti orud olid valdavalt loode-kagu suunalised siis jääajal pääsesid neisse liustikud , mis orge ümbervormistasid. Lõuna-Eesti ida-lääne suunalised orud täitusid jääga ning hiljem jää libises neist üle. Seetõttu on Lõuna-Eesti orud praeguseni järsuveerulisemad.
Pealiskorra ehituse alusel võib Eesti jaotada kaheks erinevaks osaks: paeseks Põhja-Eestiks ja liivakiviseks Lõuna-Eestiks. Pealiskorrakivimi iseloom mõjutab põhjavete liikumist , muldade teket, taimetikku ja mitmeid loodusprotessse, mulla omaduste kaudu oluliselt ka inimtegevust.
Kvaternaari ladestu ehk pinnakate
Pinnakatteks nimetatakse kõige nooremaid ja kõige pealmisi pudedaid setteid, mis on kujunenud viimase 1,5-2 miljoni aasta jooksul. Harilikult koosneb pinnakate vanemate kivimite murenenud peamisest kihist . Eestis on pinnakate kujunemises olulist rolli etendanud mandrijää, mis viis suure osa varasemast murendmaterjalist minema või paigutas ümber ning tõi uut materjali asemele.
Pinnakattes on valdavad Pleistotseeni setted , Holototseeni setted katavad Pleitotseeni katkendlikult ja õhukeseke kihina. Pinnakate on Eestis kõikjal võrlemisi õhuke: Põhja-,Lääna-, ja Kesk-Eestis on see enamasti alla 5 meetri, paepealsetel isegi kohati puudub. Lõuna-Eesti tasandikel on pinnakate paksus 10m piire.
Kvaternaar on jaotatud paleoklimaatilisest printsiibist kaheks: Pleistotseeniks ehk jääajaks ning Holotseeniks ehk pärastjääajaks. Holotseen on seni kestev jäävaheaeg ning tema algus on vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele 10 000 a.t.
Pleistotseeni setete seos on valdavad luistukutekkelised setted - moreenid . Pärast mandrijää taandumist oli Eesti ala kaetud jääpaisjärvedega ja Läänemere vetega, mis avaldas mõju peamiselt Madal-Eestile. Holotseeni sette kujunesid Pleistotseeni setete ümbersettimisel. Sel ajastul tekkisid mere-, järve-, jõe- ja tuulesetted . Olulise osa moodustavad ka biogeensed ehk soosetted ning inimtekkelised setted.
5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine.
Pinnamood on maakoore pealispinna kuju ja koosneb väga mitmesugustest, aja jooksul muutuvatest pinnavormidest. Pinnavormid ise erinevad üksteisest kõrgussuhetest, väliskujult, siseehituselt ja tekkelt.
Pinnavormid võivad olla kujunenud kosmogeensete, geogeensete, biogeensete ja antropogeensete tegurite toimel.
Pinnamoe kujunemine.
1. Devon - Kvaternaar
2. Mantriliustike kulutav tegevus - Pleistotseen
Madal-Eesti oli pikka aega kaetud veega, kuhjusid merelised setted.
Kõrg-Eesti arenes edasi masimaana.
3. Holotseen
Eestimaa vaheldusrikas ja künklik pinnamood on saanud oma ilme mandrijäätumiste käigus, kuid oma osa tänapäeva pinnamoe kujunemisel on olnud ka vanal aluspõhjal. Kõrgustikud, lavamaad, nõod ja sügavad orud olid esialgsel kujul olemas enne jääaega.
Mandrijää ja selle selamisveed kujundasid neid vaid ümber, muutes pinnamoe mitmekesisemaks. Peale mandrijää taandumist on Eesti pinnamoodi ümber kujundanud mere-, tuule ja vooluvete tegevus, soode areng ning viimase paari aastatuhande jooksul ka inimtegevus. Viimasest on märkimisväärsem karjääride ja aherainemägede rajamine ja maaparandus.
Liigitamine suuruse järgi.
1. Kääbusvormid (mm ja cm mõõdetavad)
2. Väga väiksed vormid (kõrgus/sügavus 2m)
3. Väikevormid (2-10m)
4. Keskmised (10-25m)
5. Väga suured vormid (üle 50m).
Eestis on reljeefi suurvormideks kõrgustikud, madalikud , lavamaad ja lainjad tasandikud, suured orundid , Põhja-Eesti paekallas ja Lääne-Eesti paekalda lääneosa.
6. Erinevad pinnavormid.
Kõrgustikud on ulatuslikum , ümbruseks kõrgem lauskmaa osa, kus leidub mitmeid kõrgendikke, nõgusid, orge jt. väiksemaid pinnavorme. Jalamipiir Eestis 75-100m. Eristatakse lamedaid lausikkõrgustikke ( Pandivere ), ürgoorgudega liigestatud lavakõrgustikke (Sakala), künklikke kõrgustikke ( Haanja , Otepää, Karula ).
Tekkelt on Pandivere ja Sakala jäälahkmeala kulutuskõrgustikud, Haanja ja Otepää liustikukeelte vahel kujunevad kuhjelised saarkõrgustikud ning Karula mandrijää serva esine kuhjekõrgustik.
Kulutuskõrgendikud - Välimus sõltub aluspõhja kujust , kus kõrgemas punktid asuvad aluspinna kõrgemates kohtades. Väliskujult on tasased lavajad kõrgustikud.
Kuhjelised kõrgustikud - Väliskuju ei sõltu aluspõhja reljeefist. Iseloomulik künklik reljeef, paksud setted, suured kõrgused ning selged nõlvad.
Pandivere - hiiglaslik kühm. Lainjas moreentasandik millelt kõrgub oosiahelikke, mõhnastikke ja kõrgendikke. Iseloomulik on karstumine.
Sakala - madalam, vaheldusrikkam. Ürgorud. Domineerivad devoni liivakividesse ulatuvatest ürgorguest liigestud lainjad ja väikevoortega moreentasandikud.
Haanja - suur- ja keskkünlik reljeef.
Otepää - Moreenkünkad ja moreenkattega mõhnad.
Karula - Küngastevöönd
Lavamaad ehk platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristab astang. Eestis Harju lavamaa , Viru lavamaa ja Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa.
Harju ja Viru lavamaa - 30-70m kõrgused lubjakivi platood.
Ugandi lavamaa - 40-100 devoni liivakivi platoo .
Tasandikud on valdavalt mõne meetri paksuse moreenkattega ja need paiknevad peamiselt Eesti keskosas. Kesk-Eesti ja Vahe-Eesti tasandik .
Kast-Eesti tasandik (60-80m) - lainjad moreentasandikud.
Vahe-Eesti tasandik (50-90m) - sooderikas, arvukad oosiahelikud
Madalikud on kuni 50m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üleujutud. Maa kerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks kõrgustikest ja lavamaadest hiljem.
Suurimad: Soome lahe ranniku-, Lääne-Eesti, Läänesaarte madalik .
Põhja-Eesti rannikumadalik - kitsas, enamasti 20m üle merepinna , aluspõhjalised kõrgendikud ( Toompea ).
Lääne-Eesti madalik - suurim madalik Eestis, 10-30m, kõrgeim 50m.
Nõod ja orundid on madalamad alad mis jäävad kõrgustike ja lavamaade vahele. Suurtele nõgudele on iseloomulik, et nende keskse osa moodustavad suured veekogud, mida ümbritsevad madalikud. Nõod on keskelt madalamad ning servadest kõrgemad suletud pinnavormid, mille põhjas esinevad järved või sood . Orundid on piklikud, laiapõhjalised ja rasketipiiritletavad pinnavormid, millede põhjas voolasid kunagi hiigeljõed, millest tänaseks päevaks on säilinud vaid väiksed jõed.
Põhja-Eesti paekallas on hiiglasliku 1200km pikkuse Balti klindi osa. Pankadeks nim. järsu nõlvaga paekallast. Arvatavasti tekkist Kvaternaari eelsel ajal algselt kihiastanguna erineva vastupidavusega lubja- ja liivakivide ning kristalsete kivimite avamusala piiril .
Lääne-Eesti paekallas on madalate pankade ja paekühmude katkendlik ahelik. Paljudes kohtades leidub pankade või kühmude ülaosas laguunidolomiiti, mis on tekkinud fossiilsete rifimoodustiste kivistumisel. Biohermid kaitsesid enda all ja taga asuvaid kivimeid mandrijää ja mere kulutava tegevuse eest.
7. Pinnavormide teke, mandrijää roll pinnavormide kujunemisel.
Tekketegurite järgi
Monogeensed, polügeensed
Tekkeviisi järgi
Kosmogeensed, biogeensed, geogeensed, antropogeensed
Struktuursed pinnavormid - geoloogiliste välisjõudude kulutaval toimel erisuguse kulumiskindlusega kivimite avamusalal moodustunud pinnavormid, mis kajastavad ala tektoonilist ehitust.
Skulptuursed pinnavormid - geoloogiliste välisjõudude kulutaval toimel suhteliselt ühtlaste kivimite avamusalal kujunenud pinnavormid, millel otsest seos tektooniliste struktuuridega ei ole.
Kuhje - e. akumulatiivsekd
Kulutus - e. destruktiivsed
Kulutus-kuhje- e. destruktiiv-akumulatiivsed pinnavormid.
8. Jäätekkelised ja jääsulamisvee tekkelised pinnavormid (kulutus ja kuhje) ja
näited.
Vastavalt liustiku dünaamikale
Transgresiivsed ehk kujunenud liustiku pealetungil
Statsionaarsed ehk kujunenud liustiku dünaamilisel tasakaalul
Retsessiivsed ehk kujunenud liustiku taandumisel
Stagnatsioonilised ehk kujunenud liikumatus jääs
Kujunemise järgi
Kulutusvormid - nt. jääkündenõod, jääkriimud
Kulutus-kuhje- nt. voored
Kuhjevormid - nt. otsamoreenid, moreentasandikud
Kulutusvormid
Jääkriimud - väiksemad kulutusvormid, Põhja-Eestis ja saartel.
Jääkündevaod - Tekivad jääkriimude suurenemisel
Hõõrdelohud - Tekkinud jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide veeremisel
Ihkkeeled - On jää poolt siledaks kulutatud pindade positiivsed pisivormid
Kaljuvoored - Munaja kujuga loode-kagusuunaline pinnavorm
Kulutusnõod ja kulutusvagumused - nõod on ovaalse põhikujuga, mida jää on liikudes sügavdanud. Vagumused on aga pigemad ja avatud otstega orulaadsed.
Kulutus-kuhjevormid
Voored - ovaalsed laugete nõlvadega künnised, kus jää on toiminid nii setete kuhjaja kui kulutajana. Kokku on Eestis rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist.
1. Moreenkattega voore, tuum koosneb aluspõhalistest kividest
2. Õhukese või olematu moreenkattega
3. Viimase jäätumise moreenkattega voored, mille tuumiku moodustavad vanemad Kvaternaari setted.
4. Moreenkihiga kaetud jääjõgede ja -järvede kruusadest ja liivadest koosnevad voored.
Kuhjevormid
Moreentasandikud - moreenist koosnevad kuhjelised pinnavormid, mida katab liivsavine või saviliivane pinnakate.
Künklik moreenreljeef - Koosneb moreenküngastest ja -küngastikkudest. Koosneb peale moreeni ka teistest jääaja setetest (liiv, kruus, savi). Moreenkünkad on madalamad ja lamedama kui mõhnad.
Otsamoreenid - Liustiku serva ees kuhjunud piklikke positiivseid pinnavorme nim. otsamoreenideks. Alla 15m aga pikkus kohati kümneid km.
Survelised - kokkulükatud väga erinevatest setetest
Kuhjelised - moodustunud jää sulamise ja juurdetuleku tasakaalu olukorrast
9. Jäätekkeliste ja jääsulamisvee tekkeliste pinnavotmide levikuala .
Jagunevad oma olemuselt kahte suurde gruppi
1. Liustikujõetekkelised - kuhjevormid ja kulutusvormid
2. Jääjärvetekkelised - Valdavalt liustikuvälised ja kuhjevormid.
Oosid ehk vallseljakud
On kujunenud liustiku avalõhedes ning koosneb mandrijää sulamisvee setteist. On vallikujuline pinnavorm, mis on tekkinud voolava vee kuhjaval toimel liustiku sees, ees, peal või all. Olemuselt on järsunõlvalised, kus teravaharjalised vallid võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi ahelikke. Eeestis on need kuni 35m kõrgused ning 60-80m laiused.
Oosid jagunevad:
Pikioosid - mandrijää liikumise suunas. Kitsad ja moodustavad oosiahelikke.
Põikoosid - vastassuunas .
Liivikud ehk kruusa-liivatasandikud
Fluvioglatsiaalsed deltad - suurem osa Põhja-Eesti fluvioglatsiaalsetest deltadest on tekkinud vee all, sulava liustiku serva ees, liustikujõgede deltana.
Sandurid - on moodustunud jääserva ees maismaal vabalt rännelnud, kindla sängita jääsulamisvee jõgede kokkukantud setteteist. Nende pind peamiselt tasane.
Jääsulamisvee äravooluorud - on liustikujõetekkelised kulutuspinnavormid. Erinevalt tavalistest jõeorgudest ei arvesta need sageli nüüdisreljeefi kallakust.
Mõhn - Liivast ja kruusast koosnev liustiku sulamisveetekkeline positiivne pinnavorm, enamasti ümara põhiplaaniga.
Jagunevad:
Fluvioglatsiaalne e. fluviomõhn
Koosnevad valdavalt horisontaalkihilistest aleuriitidest ja on kujunenud liuskujääst. Laed on tasasemad ja nõlvad järsemad.
Limnoglatsiaalne e. limnomõhn
Koosneb jämedateralistest setetest ning on tõenäoliselt kujunenud lõhederohkem jääserva ja irdjääpangaste vahelistes avalõhedes valdavalt vooluveelistes tingimustes.
Segamõhn
Enim levinud Eestis on küngasmõhn (ümarja põhijoonisega), leidub ka lavamõhnasid.
Jääjärvede kuhjetasandikud
On iseloomulikud vaid Madal-Eestile (Võrtsjärve, Peipsi madalik). On kujunenud kestvalt eksisteerinud suurte hilis-jääaegsete veekogude kohale, kus tolleaegsete veekogude rannajooni tähistavad erinevad rannamoodustised. Vettpidavate setete ulatusliku leviku tõttu on kunagised jääjervetasandiku kattunud turbaga ja soostunud .
Saarkõrgustikud
Haanja ja Otepää saarkõrgustikud on kujunenud mitme teguri toimel ning rohkem kui ühel jääajal. Nende saar kõrgustike paks ja keeruka ehitusega settelasund on moodustunud erinevate jäätumiste setetest. Jää lõplikult sulamisel kujunes iseloomulik künklik-nõoline reljeef, kus domineerivad limno- ja fluviomoreenkattegamõhnad.
Kolm pinnavormide levikupiirkonda
1. Põhja-Eesti - õhuke pinnakate ja väheliigestatud reljeef. Tooni andev liustike kulutav tegevus.
2. Kesk-Eesti - kulutus-kuhjevormi (voortevöönd)
3. Lõuna-Eesti - paks pinnakate ja künklik moreenreljeef. Ülekaalus liustike kuhjav tegevus.
10. Mere- ja järvetekkelised pinnavormid, näited.
Need pinnavormid on kujunenud rannanõlval või rannas :
1. Lainete purustaval tegevusel ehk murrutusel ehk abrasioonil.
Järsunõlvalisel ranna tekivad murrutuse tulemuse püstjad murrutusjärsakud. Kui järsak on tekkinud pudedaisse setetesse, siis on tegemist murrutusastanguga. Murrutusastangud on vaid mõne meetri kõrgused ja küllaltki lauge nõlvaga. Tuntumad murrutusastangud on Pärnu lähedal Valgerannas ja Sõrve poolsaare idarannikul.
Aluspõhjakivimeiss murrutatud järsakut nim. pangaks ehk murrutuspangaks. Eesti nüüdisrandadal leidub murrutuspankasid nt. Rannamõisas, Väike-Pakri saarel. Devoni liivakividest koosnevad pangad on iseloomulikud Võrtsjärvele ja Peipsile.
Murrutusjärsaku jalamil, iseäranis seal, kus paljanduvad kõrgemal asuvaid vähem vastupidavad kivimid, on tekkinud õõsi, mida nim. murrutuskulpadeks. Nt. Suurupi pls. põhjarannikul olevas murrutuskulbas on 6,5 m sügavune ja suudmes 2,5m kõrgune samanimeline koobas.
Murrutuse kestmisel taanduvad järsakud aegamööda maa suunas ja nende jalamil kujuneb tasane, veidi lainjas või mügerik murrutus - ehk abrasioonilava. Murrutus on kõige tugevam merre ulatavatel neemedel, nende vahelistes lahtedes toimub setete akumulatsioon.
2. Lainete kuhjaval tegevusel ehk akumulatsiooni tulemusel.
Merelisi kuhjevorme leidub Eestis märksa enam kui kulutusvorme. Eesti vanadel randadel on settimine toimunud peamiselt tugevasti liigestatud lahelisel laugrannal, mida iseloomustab väikese kaldenurgaga rannanõlv ning madal rannikumeri .
Kuhjevormid:
1. Kuhjelised rannaterassid
On eestis levinuimad rannakuhjevormid. On moodustunud kas setete risti- või pikirände tulemusena ning kujutavad endat kunagise või nüüdisaegse veekogu suunas pisut kaldu olevaid tasandikke. Kuhjelised terassi on tasasema reljeefiga kui murrutuslavad. Setete paksus ulatub 10m kuni 20m, nt. Uulus, Sindi lähistel, Harkus ja Pritial. Setted koosnevad peamiselt liivast ja aleuriidist ning paiknevad ranna sirgete ja eenduvate lõikude juures, lahekäärudes või erivanuste rannajoonte vahele jäävatel madalaveelistel merepõhjaaladel.
2. Maasääred
Ebasümmeetriliste nõlvadega valli- või künniselaadsed pinnavormid. On kujunenud ühepoolse pikirändelise settevoolu toimel. Nende kõrgus on 2-3m ning laius 50-100m, pikkus harilikult alla 1km. merepoolne nõlv on vastasnõlvast laugem.
Kuju erinevuse järgi jaotatakse:
Silmusjas maasäär - moodustunud rannajoone käänukohtades, käänduvad maismaa poole.
Põiksäär - tekkinud setete pikirände tulemusena, kus nende tekkekohaks on tavaliselt loodetormidele avatud kitsad merelahed.
Nooljas maasäär - kujunenud kahepoolse pikirändelise settevoolu toimu, saarte taha "sabana".
Tombolo - on kas kaht saart või saart ja mandrit ühendav rannakuhjevorm.
3. Rannabarrid
On algselt tekkinud liivasel rannanõlval vee alla rannajoonega paralleelsete liivavallidena, mida laine kannvad mere põhjas ranna suunas. Kõrgenemisel ulatavad nad üle merepinna ning jäävad lõpuks mere taandumisele kuivale.
Rannabarride laius on tavaliselt 50-150m, kõrgus 1-2m ning pikkus võib küündida kuni mitmekünmne kilomeetrini. Et barrid koosnevad enamasti liivast, on tuul nende pinna luitseliseks ümber kujundanud.
4. Rannavallid
Tuntumaid rannakuhjevormid on veekogu põhjast laintega välja heidutud kruusas või klibust koosnevad rannavallid. Nende kaarjate või sirgete vormide pikkus on mõnisada meetrit, lius mõnikümmend meetrit, kõrgus 1-2m. Valdavalt on nad kujunenud tugevate tormide vaibumisjärgus keskmisest rannajoonest veidi kaugemal.
Rannavallid võivad olla mõne suurema kuhjevormi osa. Lääne-Eestis moodustavad mere suunas madalduvaid rannavallistikke. Aastatuhandeid tagasi tekkinud rannavallistikud on jäänud kohati mitme kilometri kaugusele tänapäevast merest, nagu Lahemaal, Alutagusel ning Loode-Eestis Nõve ja Vihterpalu ümbruses.
11. Vooluveetekkelised pinnavormid, näited.

Need pinnavormid on kujunenud voolava vee geoloogilisel toimul sõltuvmata selles, kas vesi voolab pidevalt või ajutiselt , kas tal on säng või mitte. Vooluveetekkelisi pinnavorme jaotatakse 3 rühma.
1. Nõlavoolutekkelised ehk uhtevormid
On kujunenud kindla voolusängita ajutise veevoolu lausalise uhtmise ja uhtesette ehk deluviaalsette kujumise tulemusena. Pindmisel uuristusel suuri pinnavorme ei teki. Pikematel nõlvadel ja tugevate vihmade aja ühinevad nõlva mööda allavalguvad veenired suuremateks vooludeks, mis kujundavad uurdeid ja liigestavad nõlvu. Uurete sügavdamisel moodustavad sügavaid ja lühikesed sälkorud, mida nim. jäärakuteks ehk ovraagideks. Nende edasist arengut pidurdada nõlvade metrastumine. Eesti suurimad ovraagid asuvad Haanja ja Oepää järsumatel nõlvadel ja veerudel. Nende sügavus võib maksimaalselt ulatuda 10 meetrini. Eestis jäärakud on enamasti kamardunud ja nim. uhteorgudeks.
2. Sängivoolutekkelised pinnavormid
On kujunend kindlas sängis voolava vee uuristuse ehk lineaarse erosiooni ja kuhjava tegevuse tulemusena. Püsiva sängivoolu kujundatud suurimad kulutusvormid on jõeorud. Jõeorud liigitakse kuju ja arenguastme järgi: säng, sälk, mold , lamm , kuristik , kanjonorg .
Sängorg on ainult voolusängist koosnev org. Esineb tasastel aladel, kus põhjaerosioon on nõrk. Küljeeropsiooni tõttu on hästi looklevad ning vesi täidab kogu sängi. Eestis valdav orutüüp, nt. Tänassilma jõgi.
Sälkorg on sügavam ja järskude veergudega ning V-kujulise ristlõikega. Veetase vaid teatud kõrguseni. Teakivad peamiselt seal, kus lang on suur, veevool kiire ja põhjaerosioon suur, nt. mägedes. Eestis tüüpilisi sälkorge vähe, Pärlijõgi.
Kuristikorg on eelmistest sügavam ja järsuveerulisem. Eestis nt. Jägala.
Moldorg on sälkoru edasisel arengul kujunenud, U-kujulise ristlõikega ja laugemate veergudega. Jõesäng haarab orust üksnes väikese osa. Selline oru kuju peegeldab tasakaalu külje- ja põhjaerosiooni vahel. Sageli on tegemist vanade liustike sulamisvee orgudega, kus praegu voolavad veevaesemad jõed.
Lammorg on moldoru arengu jätk, kus küljeuuristus saavutab ülekaalu. Lammorud on laiad ja lameda põhjaga. Oru põhjas voolab jõgi looklevalt ja ujutab suurveega üle laialdased alad jõe ümbruses. Üleujutatud alale jätab vesi maha kaasatoodu settematerjali, millest tekib aegade jooksul tasane lamm.
Lammoru elemendid:
Lamm - üleujutusega kuhjatud setete kogum
Soot - kaarjas vanasäng, mis eraldab siis kui jõgi suurvee aegu oma looke kaelast läbi murrab.
Terrassid - tekivad jõe erosioonibaasi alanemisel, mille tulemusena jõgi lõikub sügavamale orgu ning endistest lammidest jäävad alles terassid. Võivad koosneda nii aluspõhjakivimeist kui pudedaist setetest.
Kanjonorg on järskude, kohati rippuvate veergudega org. Selle põhja jõesäng tavaliselt ei hõlma. Kanjonilaadseid orulõike on Narva, Valgejõe, Kunda, Pius ja Võhandu jõel.
3. Vooluvee kuhje- ehk akumulatsioonivormid.
Kui jõgi voolab liigestatud reljeefiga alal või üle erineva kulumiskindlusega kivimite, siis tekivad kärestikud, kosed ja joad .
Kärestik - naaberlõikudest suurema kaldega jõe osa, mille piires vool on kiirem. Kärestiku juures on jõe põhi kivisem, sest peenem materjal on ära kantud.
Kosk - suure langu ja kiire vooluga jõelõik, kus vesi voolab mööda suure kaldega vastupidavamaid kivimeid.
Juga - järsk vee langus jõe sängis olevalt astangult. Iseloomulikud Soome lahte suubuvatele jõgedele. Kõrgelt langev vesi on mõne joa alla uuristanud katlatoalisi süvendeid ehk hiiukirne. Joa astangu all toimub intensiivse uuristuse tõttu taanduvad kõik jaod ülespoole.
Vastavalt jõgede geoloogilise tegevuse ja nende orgude Holotseense arengu piirkondlikele erinevustele on Eestis eristatud 3 jõgede ja nende orgude rühma:
1. Soome lahte suubuvad jõed - alamjooksul suur lang, joad ja koed, orud sügavad ja kitsad, kanjonilaadsed.
2. Väinamere ja Pärnu lahte suubuvad jõed - tasased, väikeste kõrgusvahedega, lang ühtlane, vool aeglane ja orud halvasti väljakujunenud.
3. Lõuna-Eestis kõrgustike jõed - suubuvad Võrtsjärve ja Peipsisse. Ülemjooksul lang suur ja ebaühtlane, orud halvasti väljakujunenud, alamjooksul sügavad orud.
12. Korrosioonilised ja sufosioonilised pinnavormid, näited.
Kergesti lahustuvates kivimites pinna- ja põhjavee lahustuva ning mehaanilise toime ehk korrosiooni tagarjärjel tekivad maasisised õõnsused - karstivormid . Kivimiosakeste ja lahustunud ainete väljauhtumisega kivimeist ning setteist kaasneb sageli lahustuvate kihtide vajumine ja langastusvormide tege - sufosioonilised pinnavormid.
Karst on kõige rohkem arenenud intensiivse veevahetusega Pandivere kõrgustikul ja Põhja-Eestis lavamaal klindi ja mattunud orgude läheduses. Karsti arengutingimused on soodsad õhukese ja vett kergesti läbilaskva pinnakattega aladel. Kui karstuvad kivid ulatuvad maapinnale on tegemist paljaskarstiga. Kui on aga kaetud mittekarstunud kobedate setetega, on tegemist mattunud ehk vene karstiga.
13. Tuuletekkelised pinnavormid, näited.

Peamiselt mere- ja järveliivade levikualal.
Tuulevired - kuni 5cm kõrgused looklevad liivavallikesed
Eelluited - kuni 3m piklik liivahang, mis on kujunenud takistuse taha tugevamate tuultega. (Pirita).
Luited - kõrgenenud eelluide hakkab takistama liiva edasikandumist ja see hakkab kuhjuma ka pealttuulenõlva ees, mis muudab hange kuju. Pikkamisis omandab eelluite nõlvad võrdse kallakuse, siis juba muutub järsemaks alttuulenõlv, siis ongi luide .
Mandriluited - Alutagusel, vanad rannaluited
Rannaluited - Suurimad Narva-Jõesuus, Keila -Joal.
Luitetüübid:
Vall-luide - kõige tavalisem , valitsevate tuulte suuna piklikud.Häädemeeste
Parabool - e. mõrdluide - kujuneb vall-luitest luite keskosa edasi liikumisel.Peipsi
14. Kosmogeensed ja muud pinnavormid, näited.

Meteoriidikraatrid on meteoriidi langemise tagajärjel tekkinud valliga ümbritsetud lohud. Eesti suurim on Neugrundi kraater, Osmussaare ja Pakri vahel.
Raskusjõutekkelised pinnavormid - järskudel nõlvadel ja oruveerudel variseb murenenud kivimmaterjal raskutungi mõjul allapoole ja nii tekivad kadpinnalised kuhjatised - rusukalded.
Biogeensed pinnavormid - on kujunenud elusorganismide toime. Kõige tuntumad fütogeensed pinnavormid mitmesugused sootasandikud. Zoogeensed pinnavormid - sipelgate kuhilpesad, kopratammid, loomarajad jne. Antropogeensed pinnavormid - tuhamäed, teed, karjäärid, kraavid jne.

15. Eesti klimaatiline asend.

Kuna territoorium on väike, siis laiuskraadide väikese vaheldumise tõttu on muutused tühised. Kiirguse jaotust mõjutab:
A) kaugus merest
B) aluspinna materjal ja kõrgus
C) kaldenurk kiirte suhtes
Eesti jääb alale, kus tihti vahelduvad erinevad õhumassid, sellepärast on meie ilmad väga muutlikud. Euroopa kohal liikuvatest õhumassidest jõuavad Eestisse sagedamini Atlandi ookeiani kohalt Islandi madalrõhualalt päris tsüklonid.
16. Eesti kliimatekke tegurid.17. Eesti kliima parameetrid (erinevus piirkonniti), kliima muutused.
18. Läänemere areng enne Kvaternaari.
19. Läänemere arenguetapid Kvaternaaris (iseloomustus).
Enne jääaega oli Eesti mandriala meretaseme suhes kõrgem. Läänemere nõgu oli olemas juba enne jääaega, kui seal voolasid Taani väinade suunas mitmed hiigeljõed. Läänemere nõgu on Kvaternaaris korduvalt täitnud kilomeetripaksused jäämassid. Liustikuvool ja selle kulutus oli praeguse Läänemere kohal suurem kui naaberaladel.
Liustiku taandumisel kogunes madalamatesse kohtadesse vesi. Jäävaheaegadel kujunes nõos mitu veekogu u. 240 000-380 000 a.t. Holsteni ja 90 000-125 000 a.t. Eemi meri. Algas maakoore kerkmine. Maakoore kermise erinev kiirus Läänemere eri piirkondades, on määranud tänapäevase Läänemere arengut.
Eemi meri. Läänemere nõo lõunaosas oli meri juba paleogeenis. Umbes 110 000 a.t., Hisipleistotseeni algus, algas pärast mandrijää taandumist maailmamere veepinna kiire tõus ning vesi ujutas üle nüüdisaegse läänemere nõo ja külgnevad madalamad rannikualad - Eemi mere transgressioon.
Balti jääpaisjärv - Joldiameri - Antsülusjärv - Litoriinameri - Limneameri
U. 12 000 a.t. kujunes välja 2 ulatuslikku jääpaisjärve: suurem Lõuna-Balti jääpaisjärv, mis hõlmas Lõuna-Rootsi ja Riia lahte, väiksem Ramsay jääpaisjärv asus nõo idaosas, mis oli ühenduses Peipsi- Pihkva nõos olnud jääpaisjärvedega.
Pärast liustiku taandumist Pandivere kõrgustikult 12 000 a.t., ühinesid kaks jääpaisjärve ja moodustasid Balti jääpaisjärve. Ookeaniga ühendust ei olnud, 25m oli veepind ookeani omast. Sel ajal oli kliima külm ja kuiv.
Umbes 10200 a.t. toimus läbimurre Atlandi ookeani. Moodustus esimene mereline veekogu - riimveeline Joldiameri.
Umbes 9600 a.t. hakkas Kesk-Rootsi väin maakoore kerkimise tõttu kitsenema, mis 9300 a.t. sulgus hoopis. Kujunes suur sisejärv, Antsülusjärv. Kliima soenes.
Umbes 8500 a.t. toimus maapinna aeglase vajumise tagajärjel Antsülusjärve vete läbimurre Darssi künnisest Sundi väina suunas ookeani. Veepind alanes ning moodustus soolase vee sissetunglis - Litoriinameri.
Umbes 4000 a.t. hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, millega kaasnes soolsuse vähenemine Läänemere nõos. Limneamere ulatus on sarnane tänapäevale. Merevesi on muutunud magedamas, Eesti alalt on toimunud mere taandumine. Algselt oli kliima soe ja kuiv, kuid nüüd on muutnud jahedamaks ja niiskeks .
20. Läänemere parameetrid, soolsus , reostus .
Pindala: 373 000 km2
Keskmien sügavus: 52m
Taani väinade künniste sügavus: 18m
Suurim sügavus: 459m Landsorti Vagumus
Veemaht: 21721 km
Keskmine soolsus: 8-10 %
Noor meri: 10-12 tuh. aastat on täidetud veega
Liigavaene, isendirikas
Ümbritsetud 9 riigiga
21. Eesti rannikumere parameetrid (erinevus piirkonniti).
Rannikumeri on madal, sellest tulenevalt suured erinevuse soojusrežiimis. Läänemere soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe suunas. Eestis 6-7%.
Jääkatte tekkimine kõigub väga suurtes piirides. Kõige varem Eesti rannikuvetes tekib esimene jää Lääne-Eesti madalates lahesoppides - nov. lõpp ja dets. algus. Narvas leiab see aset det II poolel ning Tallinna lahes ja Saaremaa ja Hiiuma läänerannikul alles jaan. algul. Suurima ulatuse saavutab jääkate veeb lõpul ja märtsi algul. Jääpäevade arv on suurim lääneranniku lahtedes, Soome lahe suus 40-50 päeva ning Narva lahes 80-90 päeva.
Veetaseme kõikumised Läänemeres seonduvad püsivate tugevate tuultega, mida omakorda võimendavad sademetest tingitud kõrge veeseis.
22. Eesti veebilanss .
Sademed - 33km3
Auramine - -20,3 km3
Juudevool naaberriikidest - 0,1 km3
Äravool naaberriikidesse - -0,4kkm3
Jõgede äravool - -11,7 km3
Heitvesi merre - -0,3km3
23. Eesti jõed, kujunemine, jaotus maismaal, pikiprofiil , toitumine ja veerežiim.
Jõed ja ojad on looduslikud vooluveekogud, mis voolavad nende endi poolt kujundatud sängides.
Üle 7000 vooluveekogu
90% kuni 10 km pikkused
10kkm ja pikemaid on 10
Pikim jõgi on Võhandu 162 km
14 jõe valgala on suurem kui 1000 km2
Suurim valgala Peipsi Järve-Narva jõel (17145km2)
Esimesed jõeorud olid olemas enne jääaega, nendest annavad tunnistust mattunud orud. Orgude põhja- ja loodesuunaline orienteeritud ühtib aluspõhja tektooniliste rikete suunaga.
Otepää staadiumil laius Pihkva järve ja seda ümbritseva madaliku kohal jääpaisjärv, mille väljavool oli Petse-Võru-Hargla oru kaudu Koiva orgu.
Sakala staadiumi algul vabanesid jää alt Võrtsjärve nõgu ja Emajõe org.
Suurim veelahkmeala on pandivere kõrgustik.
Põhja-Eesti jõed - kumer pikiprofiil. väike lang ülem ja keskjooksul , suurem lang alamjooksul.
Lääne-Eesti jõed- ühtlane lang
Lõuna-Eesti jõed - nõgus. algavad kõrgustikes, voolavad ürgorgudes.
24. Eesti järved, teke, parameetrid, levik, tüübid. Peipsi ja Võrtsjärv.
1. Mandrijäätekkelised
Künkliku moreenreljeefil saarterohkem järved.
Piklikud voortevahelid
Ooside ja mõhnadevahelised
Orujärved
2. Jäänuk ehk reliktjärved
Mis on tekkinud neotektoonilise kerke tagajärjel
3. Laugasjärved
4. Lammijärved ehk soodijärved
5. Ajutised karstiveest toituvad järjev
25. Eesti põhjavesi, veekihid.
Devoni liivakivides esinevaid veekihte eraldab üksteisest savida ja savikate liivakivide vahekiht , mis laeb vett vähe läbi. Devoni liivakividest pumbatakse vett kuni 200m sügavuselt.
Siluri ja ordoviitsiumi paekivid on olulisteks vettkandvateks kihtideks Põhja-, kesk-, ja Lääne-Eestis. Vett saab juba 5-15 m sügavustest kaevudest, kuigi suurem osa vajaminevast veest pumbatakse tänapäeval sügavamatest puurkaevudest. Lõuna-Eestis asuvad need veekihid mitmesaja meetri sügavusel.
Kambriumi ja ordoviitsiumi lubjakivid on kohati suurte lõhedega, mille kaudu liigub vesi sügavamale, kuni jääb pidama kambriumi savidel . Need veekhid ei ole eriti veerikkad. Sealt pärit põhjavesi toidab Põhja-Eesti paekalda jalamil olevaid allikaid .
kambriumi-vendi liivakivides seevastu peituvad suured põhjaveevarud. Neid sab kätte puurkaevudest, mis paiknevad Põhja-Eesti rannikul. Rohkesti kasutatakse nende veekihtide vett Tallinnas ja selle ümbruskonans.
Aluskorra pealmises murenud graniidikihis on samuti põhjavett. Seda vett Eestis ei tarvitata, küll aga Soomes, kus ta paikneb maapinnale palju lähemal.
26. Mullastik , Eesti mullad (iseloomusta), tekketegurid.
Mullaks nim. maakoore pindmist kobedat kihti, mida katiivselt kasutuavad: kõrgemad taimed, mikroorganismid, muudetakse organismida ja nende laguproduktide poolt.
Eesti muldi iseloomustab soode ja soostunud muldade suur osatähtsus. Massiivse pae esinemine mullaprofiilis. Karbonaatsete muldade suur osatähtsus. Muldade suur kivisus, eriti peenkivisuse osas. Muldade suur kirjusus, mis tuleneb lähtekivimist, mineraalselst ja keemilisest koostisest kui ka väga vahelduvast veerežiimist.
O - metsakõdu
A - huumus
E - väljauhte
B - sisseuhte
C- lähtekivim
D - aluspõhi
G - gleihorisont
T - turbahorisont
Mullatüübid jagunevad
Automorfsed mullad:
A Põuakartlikud ja parasniisked
B Gleistunud e niisked
1. Metsakõde (O) horisont ainult osas metsades
2. Huumusehorisont (A) on enamasti mulla pealmine horisont
3. Väljauhte (E)
4. Sisseuhte (B)
5. Mulla lähtekivim (C)
6. Aluskivim (D)

Hüdromorfsed:
C Glei e märjad
D Turvastunud
E Soomullad
Lammimullad
Sooldunud rannamullad
Erosiooniala mllad
Tehnogeensed mullad
Gleihorisont (G)
Toorhuumushorisont (AT)
Turbahorisont (T)
Rajoneerimine on mingi territooriumi teatavate looduslike nähtuste seaduspärasuste üldistamine ja rühmitamine ning selle kujutamine kaardil.
Geobotaaniline rajoneerimine põhib taimkatte kaartidel, mis võivad olla koostatud erinevatest printsiipidest lähtuvalt.
taimegeograafilien rajoneerimine tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätte areaalipiirile jõudvaid liike arvestades.
Arumetsade klass : loometsad, nõmmemetsad, palumetsad , laanemetsad, sürjametsad, salumetsad. Lammimetsade klass. Soostunud metsade klass: soovikumetsad, rabastunud metsad . Kõdusoometsade klass: kõdusoometsad. Soometsade klass: madalsoometsad, siirdesoometsad, rabametsad.