GEOLOOGILINE EHITUS (2)

GEOLOOGILINE EHITUS
Eesti asub Ida –Euroopa platvormi loodeosas. Platvorm on suur maakoore osa, mis koosneb kurrutatud kristalsete kivimitega aluskorrast ning seda katvast kurrutamata kivimitega pealiskorrast . Pealiskorra pindmist, pudetatest setetest osa nimetatakse pinnakatteks.
Maa geoloogiline ajalugu ulatub tagasi u 4,5 miljardi aasta tagusesse aega. Suurimaid geoloogilisi perioode nimetatakse eoonideks ( arhaikum, protersoikum ja fanerosoikum ). Fanerosoikum jaguneb vana-,kesk-ja uusaegkonnaks. Aegkonnad jagunevad ajastuteks.
3.1 aluspõhi
Aluspõhjaks nimetatakse kõiki pinnakatte all lamavaid kivimeid. Aluspõhi koosneb aluskorrast ja pealiskorra settekivimilisest osast.
Aluskord
Aluskorra tugevamad kivimid võivad moodustada nii positiivseid kui ka negatiivseid kurde. Aluskorra positiivseid kurde, mis ulatuvad läbi pealiskorra ning paljanduvad otse maapinnal, nimetatakse kilpideks. Eesti asub Fennoskandia kilbi lõunanõlval. Eesti aluskord koosneb peamiselt kristalsetest kivimitest( graniit ,gneiss, kvartsiit jt ). Need tekkisi 1,6-2,6 miljardit aastat tagasi maakoore kujunemise kõige vanemal geoloogilisel perioodil aguaegkonnas. Eesti territoorium ning siit ida ja lõuna poole jäävad alad olid vähemalt vanaaegkonna teise pooleni üleujutatud,seetõttu kuhjusid siin setted . Piir maismaa ja üleujutatud ala vahel kulgeb piki Soome lahe põhja ning seega ei ulatu aluskord Eestis kusagil maapinnale.
Lähimad aluskorrakivimite paljandid asuvad Soome lahe keskosas Suusaarel ja Suurel Tütarsaarel(kuuluvad Venemaale). Kuna Eesti asub kilbi lõunanõlval,siis kasvab aluskorra sügavus põhjast lõunasse ning samas suunas pakseneb vastavalt ka pealiskord . Tallinnas on aluskord 120-130m sügavusel, võrus aga juba 600 m sügavusel.
Pealiskord
Pealiskorra moodustavad settekivimid ,mis kõikjal Eestis katavad tugevasti kurdunud ja murrangutest läbistatud aluskorra kivimeid. Vanimad paljanduvad settekivimid Eestis on kambriumi ajastu savid ja liivakivid, mida võib näha Põhja-Eesti paekalda jalamil,jõeorgudes ning savikarjäärides. Kambriumi kivimid on tekkinud madalaveelises meres veerohkete jõgedega sinna kantud setetest.Ordoviitsiumis toimus muutus keskkonnatingimustes-madal meri asendus süvamerega ning ladestuma hakkasid lubjakivid . Kuna ordoviitsiumi ja siluri ajastu meri oli väga elurikas,sisaldavad sel ajal kujunenud kivimid rohkesti kunagiste organismide kivistunud jäänuseid ehk fossiiile.
Siluri ajastul jätkus lubjakivide teke. Väga kõvad ja kulumiskindlad dolomiidid(lubjakivid,mis sisaldavad magneesiumi) moodustavad Lääne-Eesti paekalda ülaosa Saaremaal ja Muhus ning (selle jätkuks olevad) paeastangud mandriosas. Siluri kivimid on kõige paremini esindatud Saaremaal,mistõttu Saaremaa aluspõhi pakub suurt huvi paljudele maailma geoloogidele ja paleontoogidele (kivististe uurijatele).
Devoni ajastul settisid siluri lubjakivide peale taas liivad ja savid. Devoni liivakivide ja siluri lubjakivide avamusalade piir kulgeb piki Pärnu ja Peipsi põhjaranniku vahelist kõttelist joont(devoni ajastu mere arvatavat rannajoont). Lõuna-Eesti liivakivid on rauaühendite rohke sisalduse tõttu punakaks värvunud. Need sisaldavad devoni ajastu kalade,selgrootute ning primitiivsete maismaataimede jäänuseid. Tuntud liivakivipaljandid on Kallaste pank Peipsi ääres, Kalmistu paljand Tartus Emajõe oruveerel, Taevaskojapaljandid Ahja orus.
Devoni ajastu lõpul tungis Eesti alale taas meri ning kujunesid lubjakivid ja dolomiidid, mis tänapäeval paljanduvad Haanja kõrgustiku jalamil Peetri jõe kaldaastanguis.
Devonist kvaternaarini, s.o ligi 350 mln aastat, oli Eesti ala valdavalt maismaa ning allus kulumisele. Seetõttu puuduvad meie ala aluspõhjas hilisemate ajastute settekivimid ning Eesti ala pinnakate lasub otse vanaaegkonna kivimeil.
3.2Pinnakate
Millal kujunes Eesti pinnakate?
Pinnakatte moodustavad aluspõhja katvad pudedad kivimid,mis on Eesti alale kujunenud viimase 2mln aasta jääaegade ja jäävaheaegade jooksul.Pinnakatte paksus on väga ebaühtlane. Esineb paetasandikke,kus pinnakate on ainult ,õne sentimeetri paksune. Põhja-ja Kesk-Eestis on pinnakate enamasti 2-3 m, Lõuna-Eesti tasandikel 5-10 m, orgudes ja kõrgustikel paiguti üle 100m paks (Abja orus 207m).
Millest koosneb pinnakate?
Peamiseks pinnakattematerjaliks Eestis on moreen - erineva suurusega kivimiosakeste segu,mille on kokku kuhjanud mandriliustikud. Põhja-ja Lääne-Eesti lubjakive katab hallikas kividerohke moreen. Lõuna-Eesti liivakivide alal on see punakaspruun ning suhteliselt kividevaene.
Kõige suuremad kivimid moreenis on Soome alalt pärinevad rändrahnud, mis kanti Eesti alale mandriliustike poolt. Põhja-ja Lääne-Eesti rannikualadel moodustavad rändrahnud kivikülve(Käsmu). Põhja-Euroopa suurima õmbermõõduga rahnu Muuga Kabelikivi kõrgus on 7m ning ümbermõõt 58m. Suurima mahuga rahnuks on Ehalkivi Letipea neemel- 930 m3 (ümbermõõt 49 m)
Ülejäänud osa pinnakattest koosneb mitmesugustest mineraalsestest(kruus,liiv, viirsavi ) ja elutekkelistest ( turvas ,muda) setetest.
Liustikujõgede setted on harilikult kruus ning jämedateraline liiv. Jääjärvede setted on peeneteralised ning rõhtsa lasumusega. Neist kõige iseloomulikum on peamiselt Lääne-Eestis esinev viirsavi,mis on nime saanud kihilise ehk viirulise ehituse tõttu. Talvel settinud savikihid vahelduvad suvel moodustunud liivakihtidega. Viirsavi kasutatakse telliste,katusekivide ning drenazitorude valmistamiseks.
Jääajajärgseid setteid eristatakse nende tekkeviisi alusel. Rannikualade liiv,kruus ja klibu on merelise päritoluga. Vähesel määral leidub ka eestis allikalupja(lubjarikkast põhjaveest sadestuv sete ,mida saab kasutada näiteks happeliste põllumuldade lupjamiseks). Suurte astangute jalameil on raskusjõu toimel varisenud erineva jämedusega materjali. Lõuna-Eesti küngaste jalameil on nõlvadelt alla voolav vihmavesi kandnud savikaid uhtsetteid. Suurte veekogude läheduses on tuul kuhjanud liiva. Elutekkelised setted (turvas,muda) seostuvad eelkõige soode tekke ja arenguga. Inimtegevuse tulemusel on tekkinud maavarade rikastamise ja kasutamise jääkproduktid- aheraine ,põlevkivituhk(Kirde-Eestis).
Pinnakate on meil peamine muldade lähtekivim,oluline veereziim ning vete keemilie koostise kujundaja. Pinnakattest koosnevad kõik kuhjelised ning osa kulutuspinnavorme,see määrab erinevate maastike põhijooned.
4. PINNAMOOD
Pinnamood ehk reljeef on maakoore pealispinna kuju ja see koosneb väga mitmesugustest (aja jooksul muutuvatest) pinnavormidest. Pinnavormid on maakoore pealispinna osad,mis erinevad ümbritsevast alast kõrguse , väliskujumsiseehituse ja tekke poolest. Kõige sagedamini liigitatakse pinnavorme nende tekkeloo põhjal.
Millised on eesti reljeefi suurvormid ?
Eesti asub hiigelsuure Ida-Euroopa lauskmaa loodeservas. Pinnamood on tasane , väikeste kõrgusvahedega. Suur Munamägi (318m) haanja kõrgustiku keskosas on kogu Baltikumi kõrgeim punkt. Eesti pinnamoes vahelduvad kõrgustikud ja lavamaad lainjate tasandike,madalike,nõgude ja orunditega. Need pinnavormid ja Põhja-eesti (Balti klint ) ning Lääne-Eesti paekallas on reljeefi suurvormid.
Millest koosneb Eesti pinnamood?
Kõrgustikud on ümbrusest kõrgemad alad,millel esineb mitmesuguseid kõrgendikke, nõgusid, orge jt väiksemaid pinnavorme. Nende jalamid asuvad Eestis harilikult 75-100 m kõrgusel.
Pandivere kõrgustik (kõrgeim koht Emumägi 166m) ja Sakala kõrgustik (Rutu mägi 146 m) on tasase pinnamoega kulutuskõrgustikud. Need on võrdlemisi madalad lubja.või liivakividest tuumikuga ning õhukese pinnakattega. Mõlemal kõrgustikul valitsevad lainjad tasandikud,ent Sakala kõrgustikku ilmestavad rohked ürgorud (nt Karksi).
Rahutu reljeefiga kuhjelised kõrgustikud on Haanja kõrgustik (Suur Munamägi 318m), Otepää kõrgustik (kuutse mägi 217m) ning Karula kõrgustik (rebasejärve Tornimägi 137m). Iseloomustavad künkad ja nõod.
Väiksemad kõrgustikud- Vooremaa (Laiuse voor 144m), Lääne-Saaremaa kõrgustik (54m) jt.
Lavamaad ehk platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida ena­masti ääristavad astangud. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad ­Põhja-Eesti ehk Harju ja Kirde-Eesti ehk Viru lavamaa. Neid piirab põhjast Balti klindi järsk astang . Mõlemad lavamaad on 30-70 m kõrgu­sed lubjakiviplatood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõe­orud. Harju lavamaast on pikaajalise kulutuse tulemusena eraldunud mitmed lavajad saarmäed (Tallinna Toompea , Viimsi Lubjamägi, Suur­ja Väike-Pakri saar). Viru lavamaa reljeefi teevad keerukamaks suured tehispinnavormid - põlevkivikarjäärid, aheraine- ning tuhamäed.
Lõuna-Eestis asub Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa - ürgorgudest lii­gestatud 40-100 m kõrgune liivakiviplatoo kõrgete astangutega läänes Võrtsjärve ääres Tammel ning idas Peipsi kaldal Kallastel. Lavamaade­le lisaks on kaks suhteliselt kõrget tasandikku - Kesk-Eesti tasandik ning Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa.
Madalikud on kuni 50 m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega ol­nud mere ja suurte järvede poolt üle ujutatud. Maakerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks kõrgustikest ja lavamaadest hiljem. Madalikud hõlma.vad peaaegu poole Eesti territooriumist, kusjuures suuremad neist asuvad Lääne-Eestis. Lääne-Eesti madalik on 0-20 m kõrgune so astunud tasandik, mille reljeefi liigestavad üksikud lubjaki­vikõrgendikud ( Kirbla mägi, Mihkli Salumägi, Salevere Salurnägi jt). Pärnu madalik on samuti tugevasti so astunud, ent selle rannikut il­mestavad Eesti kõrgeimad luiteahelikud.
Lääne-Eesti madalik jätkub Lääne-Eesti saarestikus. Muhu ja Saare­maa põhjarannik on järsk, kerkides Panga pangal 21 m kõrguse astan­guna. Üldiselt madala ning tasase reljeefi foonil kerkivad ümbrusest kõrgemale Lääne-Saaremaa kõrgustik ning selle lõunapoolne jätk Sõr­ve poolsaare keskel. Hiiumaa lääneosas Kõpu poolsaarel asub aga kogu saarestiku kõrgeim koht Tornimägi (68 m).
Kitsas (mõnest meetrist 20 kilomeetrini) poolsaarte- ja lahtederohke kivine maariba Soome lahe ja Põhja-Eesti paekalda vahel moodustab Põhja-Eesti rannikumadaliku. Selle üksikud meretasemest kõrgemad osad jätkuvad põhja pool Soome lahe saartena.
Madalad ja tugevasti so astunud tasandikud paiknevad ka Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja Rõhjas. Need 30-50 m kõrguse d ma­dalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääb madalik, mis on tuntud Alutaguse nime all.
Nõod ja orundid kui reljeefi suurvormid on hästi eristatavad Lõuna-Ees­tis, kus nad lahutavad üksteisest kõrgustikke. Sakala, Karula ja Otepääkõrgustike vahelisel alal paikneb ümbrusest madalam Valga nõgu. Sealt saab alguse põhja suunas ahenev ning Võrtsjärveni ulatuv Vaike -Emajõe orund . Karula ja Haanja kõrgustiku vahele jääb Hargla nõgu. Viimasest lähtub kirde suunas Haanja ja Otepää kõrgustikke eraldav Võru orund.
Nõod on keskelt madalamad ning servadest kõrgemad suletud pinna­vormid, mille põhjas asub tavaliselt järv või soo. Orundid on aga pikli­kud laiapõhjalised ja raskesti piiritletavad orud. Nende põhjas voola­sid klU1agi hiigeljõed, millest tänaseks on säilinud vaid võrdlemisi väi­kesed vooluveekogud. Seega on orundid väga laiad orud, mille mõle­mat veeru me looduses harilikult korraga ei näe.
Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks, meie maa eluta looduse sümboliks on Balti klint, mida Eesti piires nimetatakse ka Põhja-Eesti paekaldaks. See on üks suuremaid kulutusastanguid kogu tasandiku­lises Põhja-Euroopas, mis saab alguse läänes Ölandi saarelt Rootsis ning ulatub idas Laadoga järveni Venemaal. Põhja-Eesti paekallas la­hutab Harju ja Viru lubjakiviplatoosid Põhja-Eesti rannikumadalikust. Selle serv on lubjakivide lõhelisuse tõttu enamasti sakiline, Loode- ja Kirde-Eestis ulatub ta paiguti mereni, moodustades panku. Kõrgeim pank asub OntikaI, 56 m üle merepinna .
5. PINNAMOE KUJUNEMINE
Kuidas on kujunenud Eesti pinnamood?
Eesti praegune pinnamood on kujunenud miljardite aastate jooksul toimunud geoloogiliste protsesside tulemusel. Mandrite triivist tule­nevalt on meie territoorium olnud kord väikestel, kord suurtel laius­kraadidel (joonis 5.1). Kord on ta olnud merede poolt üle ujutatud ning siis taas maismaana arenenud. Seetõttu on Eesti ala pinnamoodi ku­jundanud väga erinevad protsessid.
Eesti pinnamoe kujunemises eristatakse üldjoontes kolme tähtsamat etappi. Neist varaseim algas u 250 miljonit aastat tagasi devoni ajastul ning kestis kvaternaari mandrijäätumisteni. Pikaajalise kulumise taga­järjel kujunesid välja aluspõhja reljeefi peamised suurvormid - kõrgus­tikud, lavamaad ja nõod.
Kuna aluspõhjakivimid olid lõuna poole kaldu, kulusid lavamaade ja . ka aluspõhjaliste kõrgustike põhjanõlvad järskudeks astanguteks, sa­mas lõunanõlvad jäid laugeks.
Miljoneid aastaid kestnud jõgede erosioon kujundas orgude võrgu, millest osa on ka nüüdisaja reljeefis jälgitavad sügavate aluspõhja lõi­kunud ürgorgudena, osa on aga hilisemate setete alla mattunud.
Kuidas on jääajad mõjutanud Eesti pinnamoodi?
Pinnamoe kujunemise teisel etapil algas mandriliustike kulutav tege­vus. Jääaegade arvu suhtes ei ole teadlased üksmeelel. Arvatakse, et neid on olnud 3-6. Jää liikumisel kandsid pealetungivad liustikud aluspõhja pealispinnast ära mitmekümne meetri paksuse kihi. Selle käigus hävitati küll varem välja kujunenud setted ja pinnavormid, ent reljeefi suurvormide kontuurid üldjoontes säilisid.
Hiljem, mandrijää serva taandudes, asendus varasem kulutus setete kuhjega. Eesti ala pinnamoe peamine vormimine toimuski selle geo­loogiliselt suhteliselt lühikese aja jooksul umbes 11 000-13 000 aastat tagasi. Mandrijää taandus meie territooriumilt kagust loodesse, vabas­tades jääkattest esmalt Kagu-Eesti ala ning viimasena Loode-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Jääserv ei taandunud ühtlaselt - seda katkestasid seisakud ning isegi ajutised pealetungid, mida tõendavad ulatuslikud küngastike vööndid. Lõplikult vabanes Eesti territoorium jääkattest umbes 11 000 a tagasi. Pärast mandrijää taandumist oli suur osa Eesti alast kaetud jääjärvede ja Läänemere vetega. Üleujutatud ossa - Madal-Eestisse - kuhjusid merelised setted. Alles mere taandumisel muutus see ala maismaaks. Merest ja suurjärvedest puutumata Kõrg-Eestis jätkus pinnamoe kujunemine pärast mandrijää taandumist vooluvete uuristuse ja setete kuhje, tuule jm tegurite toimel.
Eesti pinnamoe kujunemise kolmandat etappi - jääajajärgset perioodi iseloomustavad jääajal tekkinud pinnamoe tasandumine ja setete ärakanne jällegi voolava vee, merelainete, tuule, murenemise, raskusjõu ja inimtegevuse toime!. Järvedes ja soodes on bioloogiliste protsesside tagajärjel kuhjunud muda ja turvas, mis on aidanud pinnamoodi tasandada . Nende setetega on täitunud nõgusad pinnavormid. Tähtsat osa tänapäeva reljeefi kujundamisel on etendanud inimene: selle tunnistajaks on kümnete meetrite sügavused karjäärid ning üle saja meetri kõrgused aherainemäed.
6.PINNAMOE KUJUNEMINE
6.1 Mandrijäätekkelised pinnavormid
Enamik Eestis eristatavaid pinnavorme on tekkinud välisjõudude toimel: mandrijää ja selle sulamisvee, jõgede, järvede, mere, põhjavee, tuule ja raskusjõu mõjul. Kõige enam pinnavorme on tekkinud viimasel jääajal mandriliustike ja nende sulamisvete tõttu.
Jääajal kujundasid liustikud ja nende sulamisveed õige vaheldusrikka reljeefi. Erinevatel aegadeIan olnud ülekaalus kord kulutus-, kord kuhjeprotsessid. Jääkulutuse tagajärjeIan tekkinud nii negatiivseid kui ka positiivseid pinnavorme.
Liustikutekkeliste pinnavormide erilise rühma moodustavad voored . Voored on leivapätsikujutised künnised, mis on tekkinud liustiku kuhjava ja kulutava tegevuse tulemusel. Enamasti kujunesid voored liustiku all selle serva läheduses jää voolimisel. Voored paiknevad rühmiti, moodustades voorestikke. Suurimad voored ning neid eraldavad pikiike järvedega nõod asuvad Saadjärve voorestikus, mis on üks suuremaid Euroopas.
Liustikutekkelistest kuhjevormidest levivad Eestis tasase või lainja pinnaga moreenitasandikud. Rohkesti on neid Kõrg-Eestis, s.o Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul, Pandivere ja Sakala kõrgustiku!. Madal-Eesti moreenitasandikke on ümber kujundanud hilisemad veekogud.
: Kagu-Eesti kõrgustikel valdav künklik reljeef on erakordselt keerukas :
pinnavormide kooslus . Künkaid lahutavad üksteisest lühikesed, ent sügavad orud ja nõod, mis tähistavad mattunud jääpankade sulamisasemeid. Paljudes neist on tänaseni säilinud järved.
Mandrijää liikumisel (sulamisel ja järjekordsel pealetungi!) kuhjusid liustiku serva ees vahepeal väljasulanud pudedast materjalist piklikud vallid - otsamoreenid. Tuntumad otsamoreenid on Vaivara Sinimäed Kirde-Eestis ning Lääne-Saaremaa kõrgustik.
Ka liustiku sulamisvesi tekitas kuhje- ja kulutuspinnavorme; kulutusvormidest on tähtsaimad jääsulamisvee äravooluorud, milles paikneb palju järvi ( Urvaste ja Kooraste järved Otepää kõrgustikui, Rõuge järved Haanja kõrgustikul).
Jää sulamisvee setetest tekkinud kuhjepinnavormid on oosid ja mõhnad. Oosid ehk vallseljakud on enamasti liivast , kruusast või veeristest koosnevad järsunõlvalised ja sageli teravaharjalised vallid, mis võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke.
Suurem osa neist paikneb Põhja-Eestis Kõrvemaal ja Pandivere kõrgustiku nõlvadel (Paunküla, Uljaste, NeerutiPorkuni, Rakvere, Aegviidu-Nelijärve jmt), Kirde-Eesti tuntuim on Iisaku- Illuka oosistik.
Mõhnad on kruusast ja liivast künkad, mis paiknevad harilikult rühmiti, moodustades mõhnastikke (Jussi ja Viitna Kõrvemaal, Männikvälja ja Kurtna Alutagusel, Kaiu Vooremaa idaservas ning Mustoja Palumaal).
Milline on Eesti pinnavormide geograafiline jaotus?
Viimase mandrijäätumise ajal kujunenud pinnavormide leviku järgi eristatakse Eesti alal kolme piirkonda. Esimese moodustab õhukese pinnakatte ja väheliigestatud reljeefiga Põhja-Eesti, kus on olnud tooniandev liustike kulutav tegevus. Sellest lõuna poole jääb peamiselt Kesk-Eestit hõlmav kaarjas vahevöönd, kus leidub rohkesti voorestikke - kulutus-kuhjevorme. Lõuna-Eestis moodustavad paksu pinnakatte ja künkliku reljeefiga kõrgus tiku d vööndi, kus on ülekaalus olnud liustike kuhjav tegevus.