Eesti keele harimise nimel asutas Luce 1817. aastal Kuressaare eesti Seltsi. Luce ilukirjanduslik stiil on lihtne ja elav, teostes esineb oma aja kohta uudesid võtteid. Näiteks jutusteuse ,,Kosilane" põhimotiiviks on perepoja soov valida endale mõrsja armastuse, mitte jõukuse järgi isa vastuseisust hoolimata. Jutu sündmustiku ja tegelaste karakterieid, ka pereisa hoiaku muutumise, esitab autor küllaltki veenvalt ja elavalt dialoogi kaudu. Otto Reinhold von Holtz Estofiilist kirjamees oli ka Keila pastor Otto Reinhold von Holtz, kelle tegevust eesti kirjanduspõllul peetakse eelkäijatest mitmekülgsemaks ja väljendusvahendite poolest kunstipärasemaks. Pealegi pidas ta oma loometöös silmas valdavalt ilmalikke eesmärke. Eesti keelt tundis ta hästi. Ilukirjandusliku tegevusekõrval tõlkis ta eesti keelede tervishoiualaseid brosüüre ning talurahvaseaduste ja kohtudokumentide tekste, mis on temast teinud eestikeelse juriidilise ja
*Kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist Sõnaraamatud ja grammatikad *18. saj. esimesel poolel tehti ka olulist sõnaraamatutööd. *1730. aastatel valmis S. H. Vestringi käsikirjaline "Eesti-saksa sõnaraamat" *1732. aastal ilmus Anton Thor Helle põhjaeesti keele grammatika. Eestikeelse ilukirjanduse algus *18. sajandi esimesel poolel välja kujunenud raamatukeele traditsiooni jätkasid ka 18. saj. jutukirjanikud F. G. Arvelius, F. W. von Willmann, O. R. von Holtz ja J. W. Ludwig von Luce, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Aitäh tähelepänu eest!
sajandi teisel poolel 19.sajandi alguses tõi kaasa ka eestikeelse kirjavara teisenemise. Haritlased asutasid lugemisringe ja teadusühinguid, maarahvale hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud. Ka juturaamatute autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlasedpastorid ja kooliõpetajad (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhem von Willmann, Johann Wilhelm Ludwig von Luce, Otto Reinhold von Holtz jt). Dialektilisi kirjanduse kõrvale sugunes ka põneva süzeega meelelahutuslikke nn. Rahvaraamatuid. Aimekirjanduse algus. Ajaleht Äksi pastor Otto Wilhelm Masing (17631832), eestlasest köstri poeg, seadis nagu teisedki valgustajad oma kirjanduslikule tegevusele puhtpraktilised eesmärgid: anda talupoegade uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Masingu tähtsain teos on ,,Pühhapäwa wahheluggemissed" (1818), millega ta pani aluse eesti
eestikeelse piibli. Selle eeltööga tegelesid A.T.Helle, H.Gutseleff, J.N.Wilcken, H.C.Wrede, A.A.Vierorth jt. 1939. aasta oli ajalooline, sest siis ilmus trükist esimene eestikeelne täispiibel kirjaga „Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna“. Kokku trükiti piiblit 6015 eksemplari. Tänu sellele levis lugemisoskus. 18. sajandil hakati tegelema ka juba raamatukeelega. Seda jätkasid jutukirjanikud F.G.Arvelius, F.Wilhelm von Willmann, O.Reinhold von Holtz ja J.W.Ludwig von Luce. Nende teosed said kalendri kõrval eestlaste oluliseks lugemisvaraks. Nende raamatute sisud olid õpetlikud, tuues näiteks Arveliuse raamatu, mis räägib majapidamis- ja tervishoiualastest õpetuslugudest. Läbimurdeks võibki lugeda siinkohal seda, et raamatuid hakkasid lugema ka talupojad. 19.sajandi läbimurdeks võib lugeda uue kirjaviisi teket, millele pani aluse saksa pastorite hulka kuulunud E.Ahrens
8. Juhuluule -- mingi sündmuse (ristsete, sünnipäeva, pulmade, matuste või tervitusteks, pühenduseks) kirjutatud tarbeluule 9. Käsu Hans oli esimene eesti luuletaja. Hans kirjutas arvatavasti umbes 1708. aastal Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest 32-salmilise lõunaeestikeelse kaebelaulu "Oh! ma waene Tardo Liin..." 10. Autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased, pastorid ja kooliõpetajad (Fr. G. Arvelius, Fr. W. von Willmann, J. W. L. von Luce, O. R. von Holtz jt. Autorid soovisid oma ,,vaest venda" aidata, õpetada ja kasvatada; nii nagu kirikukantslist, nii manitseti ka kirjasõnas talupoega kuulekusele ja jumalakartlikkusele, ent teisalt anti ka juhiseid ja näpunäiteid paremaks elukorralduseks. Teoste põhiolemuse võtab ilmekalt kokku ühe Otto Reinhold von Holtzi loo pealkiri ,,Jut on se Koroke, öppetus on se Iwwa". 11. Peter August Friedrich von Manteuffel kutusuti hulluks krahviks kuna tal olid
o aitas kaasa lugemisoskuse levikule ning avardas silmaringi; o kujundas arusaama raamatukeelest ja stiilist, mis jäi kasutusele kogu 18. sajandi vältel, kogu järgnev kirjakeele traditsioon tugineb suuresti piiblile 8. Ilmaliku kirjanduse (rahvavalgustusliku ja ilukirjanduse) sünd (õp lk 90- 93, teada siin nimetatud liike ja autoreid) ● Pietistlik tundeline jutukirjandus - Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto Reinhold von Holtz ja Johann Wilhelm Ludwig von Luce ● Kalendrikirjandus - 18. saj algul (1819) hakkas ilmuma eestikeelne kalender, milles info maailma asjade kohta ja praktilisi nõuandeid maaharimiseks ja majandamiseks ● August Wilhelm Hupel ja Põltsamaa nädalakiri „Lühhike öppetus“ - Selles nädalakirjas pakutakse nii inimeste kui ka loomade tarbeks mõeldud ravimisõpetusi,
millele lisandusid Anton Thor Helle grammatikast võetud mõistatused ja mesilasepidamise ning loomaravitsemise õpetused. Osa Willmanni jutte sai rahva hulgas niivõrd tuntuks, et neid on hiljem rahvajuttudena üles kirjutatud. Suurt populaarsust põhjustas asjaolu, et teos oli huvitav ja rahvalik. Keila praosti Otto Reinhold von Holtzi peeti heaks eesti keele tundjaks ja talle usaldati seaduste eesti keelde tõlkimine. Laiemalt tuntud on O. R. von Holtz aga eelkõige oma 1817. a ilmunud ainsa ilukirjandusliku, enam kui 200-leheküljelise teosega ,,Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse" ja "Süddame Juhhatamisseks". Juttude tegevus toimub Eestis, palad on üldiselt sentimentaalsepietistliku põhitooniga ja sisaldavad nõuandeid tervishoiu ja talupidamise alalt, tutvustavad maailma ja loodust ning ühtlasi õigustavad feodaalkorda. Jutus on enam manitsust ja moraali kui sündmustikku. Siiski avaldavad raamatus muljet
a 18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks. Muudatuste vajadust olid sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel. 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi, mis sätestas talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste alandamist või ühtlustamist ette ei näinud. (Regulatiivi tõlkis eesti keelde Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz ning seda tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseadusekinnitamiseni jõuti augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde tõlgitud seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata, mis tekitas kuulujutte, et keiser olevat öise rehepeksu hoopis ära keelanud. Rahutused puhkesid mitmes paigas, kõige tõsisemaks läks aga
Poeetika: Tartu linna kirjeldus on üsna ideoloogiline, seevastu selle hävimine mõjub sel juhul suurema ja kurvema sündmusena. Tartu isiksustamine, lüüriline ohe korduse kaudu hoitakse ahastavaid emotsioone üleval. Lõppriim. Jutustaja on samal ajal kroonik, moraalilugeja, pastor. Sõnum: Hoiatus teistele linnadele. Selline lõpp tabab ka neid, kui neil on liiga palju patte ja elvad liialt ilmalikku elu. 7. Eestikeelne valgustuskirjandus (Luce, Holtz, Arvelius, Mannteuffel) Valgustuskirjanduse eesmärk oli laiendada talupoja silmaringi. Kirjavaras rõhutatakse mittejoomise tähtsust (vastasel korral kängud!). Ära varasta! Keel ja väljendusviis on vanatestamendilik, sündmused ei ole esitatud tervikuna. Erinevad praktilised juhatused (seadused, haigused, kodutööd). Selle sees areneb ka traagiliste süzeede arendamine. Ülekohus tekitab moraalse küsimuse. Arvelius: esimene eesti keeles kirjutav ilmalik autor
Nii kirjutati ka eesti pulmaluuletused tolle aja moodi järgides. Uurijad on spekuleerinud, et kas pulmaluule jäigi vaid kõrgseltskonna siseasjaks või said sellest osa ka lihtinimesed. Pulmaseltskonnas oli ka lihtrahvast- köögirahvas, voorimehed, kes enamasti olid lihtrahva hulgast. Brockmanni kiidulaul eesti keelele. 3. Valgustusaeg, lugeja ja lugemise ajalugu. Didaktiline juturaamat Eestis 18. Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann, Arvelius, Luce ja Holtz Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks oli 18. Sajandi valgustusaja filosoofia, mis lähtus idealistlikust soovist, et alamkihtide elu oleks parem. Kõik halb tuleb sellest, et puuduvad teadmised. Kogu 18. Sajandi kirjanduses lahknemine - ajaviitekirjandus ühelt poolt, õpetlikku iva kandev kirjandus teisest küljest (didaktiline kirjandus). Inimeste teadvuses edaspidi kinnistuski eristus - väärtkirjandus vs ajaviitekirjandus. Didaktiline jutukirjandus
Analoogiline ,,Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat" jagati lugejatele tasuta, selle tiraaz oli 10000 eksemplari. 10. 1782.a ilmub Fr. W. Willmanni ,,Juttud ja Teggud..." 89 õpetliku looga, lisaks toodi siin ära mõistatusi ja vanasõnu, mesilasepidamise ja loomaravitsemise õpetusi. Ilukirjanduslikus osas tutvustab autor mitmeid maailmakirjanduse lendmotiive (,,Joonud talupoeg"). Saarema kirjamees Luce ,,Sarema Jutto ramat" kirjeldab motiive Lääne-Saaremaa elust, Keila pastor Holtz kirjutas peale ilukirjandusliku juturaamatu ,,Luggemissed..." veel ametlikke tekste, tervishoiualaseid brosüüre ja seaduseid. 11. Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter on Eestimaa esimese ajakirja väljaandja. See oli saksakeelne ja mõeldud kohalikele eesti keele huvilistele sakslastele. ,,Beiträge..." (Lisandusi) kokku 3500 lk ilmusid aastatel 1813-32, 20-s almanahhis käsitleti keeleõpetust, folkloori, kirjandust, selles pandi alus eesti poeesiakäsitlusele,
" Der Priester gab sich also zufrieden und sagte: ,,Meine lieber Knecht, es ist mir nicht um den Braten zu tun, aber richte dich ab heute nach dem Willen meiner Haushälterin und tue das, was sie gern sieht!" ,,Gut", sagte Till, ,,das werde ich befolgen!" Von da an tat Eulenspiegel alles nur zur Hälfte, was ihm die Haushälterin auftrug. Wenn er einen Eimer Wasser holen sollte, brachte er einen halb gefüllten, und wenn er zwei Stücke Holtz für den Kamin bringen sollte, brachte er nur eins. Sollte er dem Stier zwei Bündel Heu geben, gab er ihm nur eins. Sie sollte also merken, dass er es absichtlich tat, um sie zu ärgern. Nun ging die Haushälterin erneut zum Priester, um sich zu beklagen. Der Priester ließ Till zu sich kommen und sagte: ,,Meine Haushälterin beklagt sich über dich, und hatte dir doch gesagt, dass du alles tun solltest, was sie gern sähe."
Saj lõpp 19. Saj algus) 18. Saj euroopas levinud mõtteviis-ratsionaalsem maailmakirjeldus, teoloogilise asemel (Rousseau, Voltaire, Locke, Kant). Pimedast Keskajast väljumine valgustatuse, teadmiste ja hariduse kaudu. Arvelius, Friedrich Gustav, 1753-1806 Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat : Söbbra polest, meie maa-laste heaks, ja nendele röömsaks ajawiiteks koggutud ja kokko pandud, kes aegsaste öppiwad luggema. Ludvig von Luce ,,Sarema Juttu Raamat" 1807,1812 Otto Reinhold von Holtz ,,Luggemised Tallorahwa mõistuse ja südame juhhatamiseks 1817 Friedrich Wilhelm von Willmann ,,Juttud ja Teggud" 1782 Neis saksa soost kirikuõpetajate ja haritlaste ramatutes praktilised näpunäited, vooruse kiitmine. Poeetika: Enamasti tõlkeline ja mugandatud eesti külanarratiivi sünd, harimatu/rumal talupoeg vs ,,talurahva õnn". Idealistliku kuvandi konstrueerimise katsed. Loo tuumaks on moraal. Tegelased lihtsad, naiivsed, mitte karakterid vaid märgid sõnakuulelik laps,
Kui maapäev seaduseelnõu heaks kiitis, 3 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 59. 4 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 60. 5 vaadati see veelkord läbi riiginõukogus ja kodifikatsioonikomisjonis.5 Keiser Aleksander I kinnitas seaduse 23. mail 1816. aastal. Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz, kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla
vaimulikukarjääri. Winkler on koostanud katekismuse ning tõlkinud vaimulikke laule. 1796-1800 teenis Kadrina kogudust Joachim Gottlieb Schwabe (22.11.1754- 01.02.1800). Ta avaldas oma eestikeelset lüürikat "Eesti Maarahva Kalendri" lisas ning kirjutas ka esimese eestikeelse hällilaulu, lisaks sõnastas esimesena eestikeelses luules looduselamusi. Ilmalikud kalendrivärsid!!;) 18.· Eestikeelne valgustuskirjandus (Willmann, Luce, Holtz, Arvelius, Mannteuffel) Pärisrahvas kääris orjuse süvenedes. Tuimuse ja tülpimuse katte all küdes masiliselt sõnakuulmatuse proteste ja ärapagemisi. Üksikuid vastuhakkamisi polnud ametivõimudel raske likvideerida. Tihenevad rahutuste hood, Pugatsevi mäss Venemaal, "kahjulik tõmbus vabaduse järele" - see tekitas omajagu ärevust balti härrasrahvuse julgestumises. Kõvasüdamelised mõisnuikud kinnitasid oma lootused Vene rügementide tääkidele ja vastupanu kangele karistusele
Levis suuliselt ja oli populaarne. Tekst erines rahvaluulest, kuna selles kasutatakse lõppriimi. Rahvas oli lõppriimi osas vastuvõtlik. Autori hoiak on Rootsi poolt toetav ja Vene vägede rüüstetegevust tauniv. Tekst on kirjutatud vigadega, kuid osa vigu võib olla tingitud rütmi ja riimi järgimise taotlusest. Kasutatud on võõrtähte ß. Laul on kirja pandud Forseliuse-Hornungi kirjaviisis ning sisaldab lõunaeestilisi vorme. 7. Eestikeelne valgustuskirjandus (Luce, Holtz, Arvelius, Mannteuffel) Eestikeelne valgustuskirjandus algab 18.saj lõpus/19.saj algul. 18.saj oli Euroopa kultuuriloos valgustussajand. Valgustuse keskmes on ratsionaalne mõtlemine, millel tuginevad teadmise ja hariduse kontseptsioon. Valgus tähendab teadmist, praktilisel tasandil haridust. Eesti kirjandustraditsioonis on valgustusaeg seotud didaktilisusega. Meil on teadmised, mida tuleb omandada, omandamine viib õige inimese kujule. Valgustuskirjanduse puhul tuleb arvestada
teaduse väljendite poolest on eesti k vaene: põhiteene on sõnavara talletamine ja varasema materjali üldistamine. Hupel kirjutas ka arstialaseid teoseid, nt "Lühhike õppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui ka veiste haigusse ning wiggaduste wasto" ilmus 41 numbrit ja raamat "Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada". Piibli ja Hupeli keeletarvitust jätkasid Arvelius, Willmann, Holtz, Luce. Kirjutas peamiselt saksa k. tema teosed on tähtsad andmeallikad eesti rahvuskultuuri uurijatele. Hupel järgib piiblikeele traditsiooni. Friedrich Wilhelm von Willmann jätkas Hupeli ja piibli keelekasutust. Uus etapp eesti proosa arengus algas ~1775, mil ilmus mahukaid juturaamatuid. Autoritest tõuseb esile Willmann, kes raamatuga "Juttud ja teggud" tõi eesti
Kadri Tüür, Timo Maran EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür 2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen- de loomingu mõju kultuurile on võrreldav rahvu...
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
