19. saj ja 20. saj vahetuse kirjanduselu (0)

19. sajandi ja 20. sajandi vahetuse kirjanduselu .
Paranes haridustase ning koos sellega ka lugemisoskus. Saadi aru vajadusest teada, mis toimub mujal maailmas. See omakorda suurendas ajalehtede arvu (1857 üks ajaleht, 1883 oli 10 ajalehte). Suurenes raamatute ja trükikodade arv. Suur ajakirjanduse kasv pidurdas raamatute levikut, kuna seal oli ilukirjanduslik lisa. Peamiselt levisid madalatasemega tõlkekirjandus, omamaist kirjandust ilmus suhteliselt vähe (rändkaupmehed ei pakkunud väärtkirjandust- röövlijutud, krimiromaanid, armastusjutud). Raamatud olid välisilmelt hallid ja ilmetud.
Kirjanikud olid n-ö poolharitlased. Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud kirjanikud olid ajalehtede toimetajad , nende abilised , kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei saanud erilist tasu oma töö eest.
Sajandivahetuse proosa.
Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes 50x. Kasvas ka lugejaskond. Eriti suur algupärase kirjanduse vastane oli Jakob Kõrb (Valguse toimetaja ). Ta oli suur venestamise pooldaja . Kõrb propageeris seda, et ei ole mõtet eesti keeles kirjutada, kuna eesti keel hääbub ja liitub suure Venemaaga. Tallinnas andis Jaak Järv välja ajalehte Virulane. 1882 oli ilukirjanduslik materjal selles lehes väga napp , !883 tuli Vilde lehte tööle, kes hakkas täitma ilukirjanduslikku lisa. 1885- 30 nr olid algupärased ja 22 olid tõlked. Suurema osa kirjutas Vilde ise. Tulemuseks oli populaarsuse kasv. See näitas, et algupärane kirjandus oli oluline. Kõrb suutis küll Virulase peatada, kuid mitte algupärase kirjanduse osakaalu levikut.
Eduard Vilde (1865-1933)
Kirjutas noorena palju naljajutte, krimkasid. Kaasaegsete hulgas oli ta populaarne oma varasema loomingutega, järeltulijatele hilisema loominguga. Tänu temale hakkas Eesti rahvas lugema.
Ta tuli kirjandusse väga noorena- 17. aastaselt kirjutas esimese jutustuse „Kurjal teel“. See teos läks kirjastajal kaduma ning ei avaldatud. Jaak Järv kutsus Vilde oma lehte tööle. Vilde muutus väga populaarseks. Rahvas ootas ja luges V. Ta vahetas sageli ajalehtede toimetusi. Oli esimesi kirjanikke, kes tegi pikki Euroopa reise. Ta oli palju näinud, lugenud. Ajalehed püüdsid V üksteiselt üle meelitada. Pani aluse professionaalsele Eesti kirjandusele. V teoste mõju on tunnistanud isegi noor-eestlased, kes suhtusid 19. saj kirjandusse väga kriitiliselt. Nii nagu Vilde teosed muutusid järkjärgult tõsisemaks, süvenumaks, tegelased muutusid psühholoogiliset usutavamaks, nii areneb ka lugeja.
Vilde oli stiililt parem kui armastuse ja röövlijutu tegijad . Ta oskas väga köitvalt kirjutada. Esimene raamat, mis tal ilmus 1885, oli „Musta mantliga mees“. Tol ajal tahtis lugeja põnevust ja nalja .
19. sajandi lõpu luule
Kunstiline tase oli väga kahvatu. 80ndatel ja 90ndatel kasvas luuletuste arv. Põhjuseks oli ajakirjanduse kasv. Paljude ajalehtede toimetajad olid ise ka luuletajad . Enamasti oli luule madalatasemega, naiivne .1881 hakkas ilmuma igapäev ajaleht. 80ndatel olid peamised luuleavaldajad Postimees , Sakala, ajakirjad Oma Maa, Linda , Meelelahutaja, mitmesugused kalendrid. Selle sajandi luule kurvastavaks asjaoluks oli see, et kõrgtase puudus. Anti välja mitmeid luulekogusid. Peamiselt isamaalised luuled , vaimulikud . Koidula ärkamisaegne luule läks inimestele tõeliselt hinge. Eriti isamaalised. Hakkas levima jäljendamine (hakati mõnda iidolit matkima, kuid ei küünditud temani, oli n-ö hale vari). Paljud võtsid endale Koidula eeskujuks ja hakkasid massiliselt matkima valulikku isamaaluulet. Hakati võtma kirjanikunimesid, kuna Koidulal oli see, nt Tundela. Ilmusid väga ilutsevate pealkirjadega luulekogusid. Kirjutasid peamiselt Jaan Bergmann , Jakob Tamm, Jakob Liiv. Vilksatasid ka Anna Haava, Juhan Liiv. Neid eristati teistest natuke rohkem.
Sajandi alguses tõstis pead noorpõlvkond Noor-Eesti
Rühmitus Noor-Eesti
20. sajandi algus. Aeg, kus pead hakkas tõstma uus põlvkond noori. Paljud jätkasid õpinguid ülikoolides. Postimees kujunes N-E toetajaks. 20. Saj algust iseloomustab Eesti linnakodanluse kujunemine. Sakslaste jõudude üleüldine kokkukuivamine. Eestlaste rahvuslikud püüdlused olid takistatud venestamise tõttu. Uut hoogu sai emakeelne haridus , 1906 Tartus Eesti Noorkasvatuse Selts, esimene eestikeelne keskkool asutati 1906 Tartus Tütarlaste Gümnaasium (Miina Härma Gümnaasium). Rahvuslik intelligents hakkas 20 sajandil välja kujunema. Viidi läbi ka rahvuslikud ettevõtted, 1909 Eesti Rahva Muuseum , Estonia teater 1913, Tallinnas peetud 1910 aastal peetud laulupidu. Tartu oli tol ajal Eesti vaimuelu ja hariduse keskus. Sajandi alguseks õppis gümnaasiumites palju noori. Noor-Eesti tegelaskonnaks kujuneski Tartu gümnaasiumite õpilased.
Gustav Suits õppis Tartu poeglaste gümnaasiumis. Ta pani aluse kirjandushuviliste ringile „Eesti külvaja“. See hakkas välja andma albumit „Kiired“, ilmus kolm osa 1901-1903. Esimesel osal oli oma moto „Vihukene Eesti paremaks kirjanduseks“ (vms). Algupärase kirjanduse edendamine, väliskirjanduse propageerimine, arvustuse vaimu edendamine (need kolm punkti olid albumi tagakaanel). See rühmitus tõi ka Juhan Liivi avalikkuse ette. Tartus loodi uus ring „Eesti Ühisus“. Sellega liitus ka Tuglas .
Noor-Eesti album ilmus 1905. Tuumiku moodustasid: Gustav Suits, Fr. Tuglas, Villem Ridala, B. Linde, J. Aavik, A. Kitzberg . Selles on sõnastatud kaks kuulsat loosungit: „Enam kultuuri, enam Euroopa kultuuri.“ Ja „Olgem eestlased, saagem ka eurooplasteks.“
1907 ilmub Noor-Eesti teine album, mis tähistab esimese perioodi lõppu. Esimeses ja teises albumis esinevad vanem ja noorem põlvkond koos. 1908st aastast võetakse kindel suund kirjanduse muutmisele, kuulutatakse välja kolm printsiipi : 1. Kirjanduse esteetilise taseme tõstmine
2. kõrgema kriitika nõudlus
3. keele uuendus
1909 N-E kolmas album annab tunnistuse suurtele uuendustele. Seal ilmus terve rinda asju, mis mõjusid tol aegsele publikule šokeerivalt. Ilmusid Suitsu ja Underi luuletused. Avaldati ka K.J. Petersoni luuletusi. Tuglase essee „Eduard Vilde ja Ernst Peterson“- halastamatu essee, pikk, põhjalik, Tuglas oli läbi lugenud Vilde ja Petersoni loomingu, ütles, et nendel autoritel ei ole 20 sajandisse asja. Jaan Oksa kriitilised tundmused ilmusid seal. Tõlkelüürikast ilmus nt Baudelaire „ Raibe “. J. Randvere „ Ruth “. Võeti kindel suund modernistlikule esteetikale.
1912 ilmus neljas album. Selles on kõrge algupärane luule. Suits, Semper , Barbarus. Tõstetakse esile kõrgetasemelist luulet. Nad olid saavutanud uue esteetilise taseme.
N-E ei olnud ainult kirjanike rühmitus, sinna kuulusid ka kunstnikud nagu K. Mägi jne. N-E all võime mõista esimest Eesti intelligentsi põlvkonda, kujuneb ka naisintelligents.
1915 viies ja viimane album. Esimene maailmasõda. Tuglase novell „Vabadus ja surm“- sümbolistlik novell, vang üritab vanglast põgeneda, näeb sellega palju vaeva, ning kui ta vabadusse pääseb, lastakse ta maha.
N-E lõpetas oma tegevuse. Ta oli oma programmiga eesmärgid täitnud.
„Siuru“ rühmitus
„Siurusse“ kuulusid: Gailit , Under, Semper, Visnapuu, Adson , Tuglas. 1917 alustas tegevust. Mait Metsanurk kutsus kirjandushuvilised kokku Teataja toimetusse, et midagi ette võtta ajal kui kirjanduselu on soikunud. Ta plaanis välja anda koguteose, et kirjanduselu elavdada . Teataja toimetuses töötas sel ajal Gailit, kes oli sõbrunenud Visnapuuga. Metsanurga idee jäi soiku. Noor grupp kirjanikke sai kokku Adsoni juures (Adson, Gailit, Visnapuu, Tuglas, Under; Semper liitus Siuruga hiljem). Kõik peale Tuglase olid algajad sel hetkel. Otsustati luua kirjanduslik rühmitus, mille eesmärgiks oli sumbunud kirjanduselu elavdada ja endi teoste väljaandmine.
Gailit- 1910 oli Gailitilt ilmunud üks jutustus „Kui päike läheb looja“, ta oli siis 19-aastane. Teda oli mõjutanud populaarsed sümbolistid. Peale seda tegutses rohkem ajakirjanikuna. Hüüdnimi on Ge.
Semper- oli üks esimesi, kes tutvustas eestlastele futurismi. Oli noor erudeeritud luuletaja.
Visnapuu- hüüdnimega Vürst. Varasematel aastatel oli avaldanud paar koguteost.
Under- hüüdnimega Printsess. Oli tol hetkel pisut üle 30ne. Ta hakkas tähelepanu saama oma avameelsete, intiimsete luuletustega.
Adson- hüüdnimega Paaž.
Iga siurulane pidi olema nn santlaager. Korraldati tuluõhtu, mis õnnestu väga hästi, kuna rahvas vajas vaheldust, lõõgastust. Selle tuluõhtu algkapitaliga asutati Siuru. Hakati välja andma oma raamatuid, kõige kuulsamaks olid Underi sonetit. Luule muutus nii keerulisel ajal järsku populaarseks. Munder muutus noorte seas populaarseks. Ka teised kirjanikud hakkasid oma teoseid avaldama. Visnapuult ilmus debüütluulekogu „Amores“, Semperilt „Pierrot“, Adsonilt „Henge palango“, Gailitilt „ Saatana karusell“. Siurulased said hoobilt tuntuks . Käisid ringsõitudel, kus oma luuletusi esitasid. Gailit ja Visnapuu plaanisid alati midagi šokeerivamat kui teised. Sõja ajal läksid osad Tartusse nende hulgas Gailit ja Visnapuu.
1918- Siuru lagunemine . Lagunemine algas sellest, et kirjastus anti üle Odamehele, põhitegevuseks oli looming mitte raamatute kirjutamine. Odamehele müüsid nad kirjastuse selle põhimõttega, et siurulastel oli nn roheline tee enda asjade avaldamisega. Tekkisid ka omavahelised lahkhelid. Gailit avaldas följetoni „ Sinises tualetis daami“ kus ta pilkavalt ja irooniliselt suhtub Underi ja Adsoni luulesse. Gailit ja Visnapuu tundsid, et Adsonil ja Underil ei ole huumorimeelt. Õli valas tulle ka Visnapuu, kes avaldas artikli, kus ironiseerib Underi luulet. Hakkas levima ajaluule.
Siuru tegutses poolteist aastat, selle ajaga anti välja hulk raamatuid ja tehti endale nime.
Ajaluule- valdavalt ekspressionistlik, kujutab sageli sõjakoledusi.
Jaan Oks (1884-1918)
Oli omaaja üks omanäolisemaid novelli kirjanikke. Oli Tuglasega pidevas kirjavahetuses. Oli pärit Saaremaalt . Noor-Eesti päevilt pidas Tuglasega kirjavahetust, kus kirjutas, et lõpetas oma sajanda novelli. Kui Oksal tuli kirjutamistuhin peale siis unustas kõik muu ja kirjutas nii kiirelt kui käsi käis.
Lõpetas Saaremaal Haapsalu Pedagoogilise kursuse. Läks pärast Läänemaale Massusse kooliõpetajaks. Oks oli kooliõpetajana väga hea, nn maasool- ta ei piirdunud ainult õpetamisega, vaid arendas ka kohalikku kultuurielu, asutas raamatukogu. Kirjutas ka kriitikat ja oli väga terane. Massus ta ei olnud pikka aega. Läks Venemaale Samaarasse köster-kooliõpetajaks. Ta ei olnud seal kaua. Kuid tagasi tulles oli ta hoopis teine inimene. Õpetamine jäi tahaplaanile, hakkas jooma. Läks Saaremaale tagasi, isa koju. Seal kogus ennast ning ta määrati tagarindele. Kuid tervis oli juba piisavalt halb.
Tema novellid on omamoodi kummalised. Esmapilgul võib seda loomingut lugeda realistlikul tasandil. Juba pealkirjad on väga argised, nt „Neljapäev“, „Küla“. Novellid on poeetilised. Mõtted on hüplikud ning seetõttu on raske mõtet jälgida. Novelle läbib inetuse esteetika- poeetiline , ilus inetus .
Ta oli siurulastele maskotiks.
Henrik Visnapuu (1890-
Oli pärit vaesest perekonnast, vanemad olid taluteenijad. Hariduselu oli raske. Koolivennaks oli vahepeal ka Julius Kuperjanov . Õppis Tartu linnakoolis, edasi Saadjärve Ministeeriumikooli pedagoogika klassis. Seal sai tasuta õppida. 1916 lõpetas esternina gümnaasiumi. Edasi läks Tartu Ülikooli õppima (1917). See jäi aga põgusaks, kuna liitus Siuruga ja suhkeldus sellesse.
1917 „Amores“
1920 „ Talihari “
Tema jaoks olid luules olulised kõla ja musikaalsus.
http://www.nlib.ee/html/expo/kroonikad/sisse.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Balthasar_Russowi_Liivimaa_kroonika
http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_Henrik
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Renner
http://et.wikipedia.org/wiki/Ajaluule