Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine (10)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui asi ise st kas osa veest on vesi?
  • Mis vastavad küsimusele mitmes?
  • Mis vastavad küsimusele mitmendik?
  • Millal kui kaua mis ajast mis ajani?
  • Mis vastavad küsimusele mida tegema?
  • Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv .
  • Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf , allomorf, morfofoneem , morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma , markeeritus, grammatiseerumine jt) – 1) Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus – maja/d, pöördelõpp – sa käi/d, osastava lõpp – mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust ja grammatilise sõna puhul lisanduvad mitmed mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Nt lugesime = luge - leksikaalne sõna, -si – tegevus toimus minevikus, -me – tegijaid mitu, kõneleja nende hulgas. Sõna eri tasandid - 1.mees (sõnaraamatu märksõna, lemma ). 2.mees, mehe, meest, mehesse… (ühe sõna grammatilised vormid e sõnaraamatusõna konkreetsed esindajad tegelikus tekstis e sõned). 3. mehelik , mehestuma, mehine, meeskond ( tuletised ühe tüve baasil). 4.meessugu, meessõber, meesõpetaja, meeste-jalgratas… (liitsõnad ühe täiendsõna baasil). 1-3 on lihtsõnad, vastandudes viimasele, liitsõnade klassile. 3) Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust. Nt sõnavorm loeti koosneb tüvest loe, mis kannab leksikaalset tähendust ‘kirjutatut häälikulises kõnes taastekitama’, ja formatiivist -ti, kus väljendub liitne grammatiline tähendus ‘umbisikulise tegumoe minevik ’. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf – morfeemi võimalik konkreetne realisatsioon sõnavormis. 5) Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, mine, see, alla, ja. Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus , olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja. Nt mitmed eesti keele määrsõnad, milles võib veel olla säilinud vanu possessiivsufiksite elemente, nt eales, iganes, tahes, samuti vanad instruktiivi vormid paljapäi, üksipäini. Ka paraku, õnneks. NB! Sünkrooniliselt ei analüüsita!
    8) Kliitik – võrreldes grammatiliste ja leksikaalsete morfeemidega liituvad kliitikud tüvedele vabamalt. Need ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Neil on pigem pragmaatiline funktsioon.
    Tüüpiliseks näiteks on eesti keeles liidepartiklid -ki/-gi, samuti küsipartikli jäänuk -s (on’s); rõhupartikli -pa > -p klitiseerumine kõnekeeles seep ’ see on, sestap ; vä. 9) Allomorf on ühe ja sama tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid : luge/si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni suhe, s.t nad on täiendusseoses, olles samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. 10) Morfofoneem – foneemid , mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) – see on foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Astmevaheldusnähtused – selle valdkonnaga tegelevat keeleteaduse haru nimetatakse morfofonoloogiaks. Morfofonoloogia reguleerib ka seda, missugused häälikujärjendid on vormides lubatavad ja missugused mitte, nt laps : lapse : *lapst > last. Morfeemide vaba vaheldus – sama funktsiooni täitmiseks on keeles mitu erinevat samaväärset võimalust, nt sisseütlevas kivisse e kivvi või mitmuses tänavatel e tänavail. 11) Paradigma – kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma. Paradigmamudel WP (Word and Paradigm ), taksonoomiline strukturaalne mudel IA (Item and Arrangement), generatiivne reeglipõhine mudel IP (Item and Process ), kahetasandiline morfoloogiamudel. Defektiivne paradigama (või vormistik) – kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära – ärge(m) – ärgu. Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema -verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse , nt arvukategooria , käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil). Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline tunnus või selle puudumine väljendab, nimetatakse selle liikme kategoriaalseks tähenduseks. 14) Markeeritus ja markeerimatus –mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega. 15) Morfotaktika – morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI – LIITED – TUNNUSED – LÕPUD. Erandiks ki-liidepartikkel. Nt ela-mu-te-ni-gi. 16) Morfoloogiline sünonüümia – puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse, kuigi puhtvormiliselt oleks see võimalik. Aga: Olin kiindunud sellesse jõesse ~ jõkke? 17) Morfoloogiline protsess – operatsioonid , mida rakendades moodustatakse valmis sõnavorme. 18) Norm – keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige. Norming – normimise tulemusel kehtestatud reegel. 19) Grammatiseerumine – keeles pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammatilise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Nt *kansak > kansa > kaas > ka(a) > -ga.

    Enamasti on esimeseks astmeks abisõnastumine, siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi. Tähendusülekande läbinud vorm kivineb ja tõlgendatakse keelekasutajate teadvuses ümber (seostub uue keeleümbrusega – reanalüüs). Pärast sellise ülekande toimumist kantakse uus vorm analoogia toel uutesse kontekstidesse, enamasti mingisse kindlasse grammatilisse konstruktsiooni.
  • Morfoloogiamudelid: IA (Item and Arrangement), IP (Item and Process), WP (Word and Paradigm), WA (Word and Affix) – 1) WP-mudel e paradigmamudel: sõnade muutmist kirjeldatakse kõikide paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendina. Sobib flekteerivate keelte puhul. Protsessiline (järjestab operatsioone), mittelineaarne. Põhiüksuseks pole morfeem, vaid on sõna, mille paradigma liikmed moodustatakse kindlate operatsioonide abil. Reeglid seotud kindlate sõnarühmadega. Kitsendused.
    2) IA-mudel: taksonoomiline strukturalistlik mudel. Morfeemid leitakse tegelikust keelekasutusest korduvate üksuste registreerimise teel. Üksused segmenditakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust. Morfeem on allomorfide summa. Algvormi asemel loetakse üles kõik allomorfid koos nende esinemistingimustega teiste üksuste suhtes. Staatiline, kirjeldav.
    3) IP-mudel: abstraktne mudel, kus kõikidel funktsionaalsetel elementidel on vaid üks algvorm (süvavorm), millest kõik variandid tuletatakse protsessireeglite abil. Põhiüksuseks morfeem. On olemas lisandus-, asendus- ja kustutusreegleid, mida kasutades saadakse sõnavormi fonoloogiline representatsioon e pindvorm. Protsesside suunalisus.
    4) Kahetasandiline morfoloogiamudel: mõeldud arvutianalüüsiks; on loomulikele keeltele sobiv analüüsi- ja sünteesiprotseduur. Vaheldusi kujutatakse üht häälikut puudutavate automaatsete vaheldustena; teisalt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja lõpud sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib. Keerukas reeglite kompleks .
    4. Vormimoodustusviisid ( aglutinatsioon , fleksioon e fusioon , supletiivsus , analüütilisus, reduplikatsioon ). Keelte morfoloogilised põhitüübid – 1) Aglutinatsioon: morfeeme liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2) Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves). 3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal -krõbinal, siuh -säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon , seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad türgi (ja üldse turgi keeled), polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel. 3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele sedavõrd keerukate muutumisprotsesside käigus, et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater , mitm Väter). 4) Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled – selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad . Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja omamoodi lõpusarnaste aineste liitmise teel. Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tšuktši keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s ‘mina-elama-koht- otsima -pidevalt’. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks.
    Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus , mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel.
    5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks. Sõnad jagunevad muutmisviisi poolest:
    • 1) sõnad, mis muutuvad arvus ja käändes – noomenid;
    • 2) sõnad, mis muutuvad ajas ja isikus – verbid
    • 3) sõnad, mis ei muutu – partiklid.

    Morfoloogilisi muutekategooriaid nimetatakse sekundaarseteks grammatilisteks kategooriateks, kuna need sõltuvad morfoloogilisest sõnaklassist. Noomeni universaalsed kategooriad:
    • Numerus e arv
    • Genus e sugu
    • Species e definiitsus/indefiniitsus e määratus/määramatus
    • Kääne e kaasus

    Eesti keeles grammatilised e abstraktsed käänded nimetav, omastav , osastav (põhifunktsiooniks lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine)
    Semantilised e konkreetsed käänded on kohakäänded (sisse-, sees- ja seestütlev; alale -, alal- ja alaltütlev) ning erikäänded (saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev). Neil on oma spetsiifiline tähendus, väljendavad enamasti määruslikke suhteid.
    Verbide muutekategooriatest on kesksel kohal aeg e tempus . Ajasüsteemi kirjelduses kasutatakse sageli kolme ajalist pidepunkti: praegust e kõnehetke, sündmuse toimumise hetke ja viite- e vaatlushetke, millega sündmushetk suhestatakse või mille seisukohast tegevusaega vaadeldakse. Näiteks 1) preesensis e olevikus paiknevad need kolm punkti ajateljel samas kohas, 2) imperfektis on vaatlus - ja sündmushetk samas punktis, aga need eelnevad kõnehetkele; 3) perfektis e täisminevikus on kõne- ja vaatlushetk samas punktis, kuid sündmushetk on varasem, 4) pluskvamperfektis viidatakse kõnehetkele eelnenud vaatlushetkele ja sündmushetk eelneb omakorda sellele. Aspekt - See võib märkida kõneleja vaatepunkti, millest kõnealusele tegevusele lähenetakse. Räägitakse imperfektiivsest (lõpetamatust) või perfektiivsest (lõplikust) aspektist . Imperfektiivse aspekti all saab rääkida veel habituaalsest ‘tavapärasest, korduvast’ ja kontinuatiivsest ‘jätkuvast’ aspektist. Aspekt võib väljendada ka tegevuse tulemuslikkust – räägitakse resultatiivsest (tegevus on lõppenud ja selle abil on jõutud teatud tulemuseni) ja irresultatiivsest aspektist (mittetulemuslik tegevus). Nt Ta ehitas paadi. – Ta ehitas paati. Ta sõi suppi. – Ta sõi supi ära. Moodus e kõneviis - Kõneviisi abil edastab kõneleja oma suhtumist verbiga väljendatavasse tegevusse. Kõneleja hindab, kas tegevus toimub kindlalt, oletatavasti, teatud tingimustel või käsu korras.
    Isik e pööre - Pöördelõpud, mis kujunenud grammatiseerumise teel sõnatüvedele liitunud pronoomenitest. Käändelised e infiniitsed vormid (3 rühma süntaktilise käitumise alusel):
  • infinitiivid e tegevusnimed võivad esineda sama lauseliikmena kui substantiivid ( subjekt ja objekt), nt Reisida on tore;
  • partitsiibid e kesksõnad käituvad adjektiivide sarnaselt (täiendi rollis), nt loetud raamat;
  • gerundiivivormid kajastavad verbiga väljendatud sündmust, käituvad määrsõnade sarnaselt (määruse rollis), nt Süües kasvab isu.
    6. Nimisõna e substantiiv - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis?
    Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna, kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt siiski aluse ja sihitisena. Alaliigid :
    1) üldnimed e apellatiivid (märgivad teatud objektide klassi, rühma). Need on kas laiema või kitsama tähendusega üldistused.
    2) pärisnimed e proopriumid (märgivad teatud klassi üksikesindajat, üht individuaalset asja või olendit, on konkreetsed).
    Üldnimed võib jagada sisu alusel:
    1) abstraktsed ja konkreetsed sõnad (nt au vs aken). Vastandus toimub meelelise tajutavuse/tajumatuse alusel;
    2) elusat või elutut tähistavad sõnad (elus või elutu referentsiga), nt loom vs tool ;
    3) jaotatavad ja jaotamatud (loendatatavd/loendamatud) sõnad, vrd vesi vs laud. Vastandus toimub siin sisu homogeensuse alusel – homogeense sisuga on jaotatavad ja mittehomogeense sisuga jaotamatud sõnad. Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks. Põhiküsimus, mis selle eristuse raames kerkib , on see, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole). Osa substantiive on vaegmuutelised arvukategooria suhtes, st nende vormistikus puudub kas mitmus või ainsus. Sellised sõnad on:
    a) ainsussõnad e singularia tantum, nt katk, ilu, au;
    b) mitmussõnad e pluralia tantum, nt leetrid , tangid, kruubid , vuntsid, traksid .
    7. Omadussõna e adjektiiv - Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit , vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Lauseliikmena esineb see täiendi või öeldistäite positsioonis. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga.
    Adjektiive jagunevad morfoloogiliselt käänduvateks ja käändumatuteks ( viimased on käändekategooria seisukohalt vaegsed) ning kompareeruvateks ja kompareerumatuteks (komparatsioonikategooria seisukohalt vaegsed e vaegomadussõnad). Vormiliselt saab võrdlusastmeid moodustada kõigist omadussõnadest, v.a vaegomadussõnad. Tähenduse tõttu vaegvõrdelised on järgmised sõnad:
    a) kus omaduse ülim määr on sisuliselt väljendatud juba algvõrdevormis, nt ülienergiline, uhiuus, tulikuum, teemantkõva, läbimärg, tibatilluke jt;
    b) pool-, mitte-algulised adjektiivid, nt poolkuiv, mitteadekvaatne;
    c) aega märkivad omadussõnad, nt pühadeaegne, esmakordne, praegune, tänane jt;
    d) täpset mõõtu, määra märkivad adjektiivid, nt neljakilone, kaheaastane, kuusnurkne;
    e) omadussõnad, mis kätkevad endas võrdlust, nt kivikõva, surmtõsine, majakõrgune;
    f) jas-liitelised adjektiivid, nt niitjas , kausjas;
    g) konkreetset (valmistamis)materjali märkivad omadussõnad, nt vaskne, kuldne;
    h) kui tu- liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt sabatu. Abstraktse omaduse puudumist väljendava -tu puhul saab kompareerida, nt tulutu – tulutum – tulutuim.
    Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga:
    1) omastavalised sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt romaani keeled, luteri kirik , katoliku usk, kulla sõber;
    2) liitsõnalised sõnakujud, mille lõpposis on osastavaline -karva, - laadi , -võitu, -ohtu, -verd, -värki ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene. Need on nn laadifraasid ( Viitso );
    3) sõnakujud, mis ei seostu ühegi muu sõna omastava ega osastavaga, nt eri asjad, ise asjaajamine , väärt mõtted, auväärt iga;
    4) sõnakujud, mis seostuvad muutuvate nimi- või omadussõnadega, kuid millel teatud tekstiümbruses käändelised muuted puuduvad, nad ei ühildu, nt sula lumest , mäda õunal, täis kõhust.
    5) osa adjektiividena käituvaid sõnavorme ühildub oma põhisõnaga üksnes kindlatel süntaktilistel tingimustel, nt vrd ees- ja järeltäiendilist kasutust loetud raamatutest vs raamatutest, loetutest möödunud aastal.
    8. Arvsõne e numeraal - Arvsõna väljendab asjade kvantitatiivseid tunnuseid, põhiliselt arvu või järjekorda ning vastab küsimustele mitu? mitmes?
    Kirja võib arvsõnu panna kahel viisil – kas sõna või numbriga. Arvsõnad jagunevad: 1) põhiarvsõnad e kardinaalid, nt kolm, tuhat . Vastavad küsimusele mitu? ja esinevad tavaliselt nimisõna ees, nt kaks koera , harvem ka järel, nt aastat viis tagasi, minutit kümme varem. Arvsõnad võivad esineda ka koos asesõnaga, nt need kolm läksid edasi. Võimalik on ka arvsõna omaette esinemine, nt alles alla kahekümne, aga juba kuraasi täis. Erialatekstis esinevad arvsõnad nn abstraktsete arvudena, nt kaks korda kaks võrdub neli. Struktuuri alusel on olemas lihtpõhiarvsõnad, nt viis, kümme, ja liitpõhiarvsõnad, nt viisteist(kümmend), kakskümmend, kuussada – see jaotus tugineb kokku-lahkukirjutamise traditsioonil. 2) järgarvsõnad e ordinaalid, mis vastavad küsimusele mitmes? Struktuurilt jagunevad need samuti liht- ja liitjärgarvsõnadeks. Süntaktiliselt sarnanevad nad omadussõnadega, ühildudes põhisõnaga arvus ja käändes. Tunnuseks on -s:-nda, erandiks vaid esimene ja teine. Reeglipärased on käänamise mõtets kolmas, sajas, miljones, triljones, miljardes jne.
    3) murdarvsõnad, mis vastavad küsimusele mitmendik ?, nt neli viiendikku, null koma seitse . Ka neid võib struktuuriliselt jagada liht- ja liitmurdarvsõnadeks. Esimeste näiteks sobib viis sajandikku, teiste näiteks kolmteist kahekümne neljandikku.
    Süntaktiliselt käituvad põhiarvsõnad substantiivide sarnaselt ja järgarvsõnad adjektiivide sarnaselt. Nominatiivis põhiarvsõna käitub fraasipõhjana, nõudes laiendilt partitiivi vormi, nt kaks poissi (põhiarvsõna määrab laiendi vormi); obliikvakäänetes on aga põhjaks substantiiv ja laiendiks põhiarvsõna, nt kahele poisile, kahest poisist.
    9. Asesõna e pronoomen -
    Asesõnad osutavad olendeile, esemeile, nähtustele, nende tunnustele või hulgale, kuid ei nimeta neid otse, nii nagu muud käändsõnad. Konkreetse tähenduse saavad sellised sõnad alles kontekstis. Tegemist on väga vana sõnaliigiga, mis on olemas olnud juba uurali algkeeles. Jagunevad selle alusel, mis sõnaliigi asemel neid kasutatakse:
    1) prosubstantiivid: mina, sina, tema, igaüks, keegi ( viitavad isikutele, esemetele, nähtustele);
    2) proadjektiivid: oma, see, too, sama, selline, säärane (viitavasd omadustele);
    3) pronumeraalid: mitu, mitmes, mitmendik, mõni, paljud (viitavad hulgale).
    Selle sõnaliigi puhul on oluline sellesse kuuluvate üksuste tähenduslik abstraktsus .
    Tähenduse järgi jagatakse pronoomeneid:
    1. Isikulised e personaalsed (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) + nende lühikujud (ma, sa, ta, me, te, nad) – esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat substantiivi;
    2. Enesekohased e refleksiivsed (enda, enese, iseenese , iseenda, omaenese, omaenda ). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab verbi. Nt ta ostis omale saapad .
    3. Vastastikused e retsiprooksed (üksteise, teineteise) – viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja.
    4. Omastavad e possessiivsed (oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt Ta ostis oma pojale auto.
    5. Näitavad e demonstratiivsed (see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane, seesinane, sihuke, niisugune, taoline, teine, muu) – viitavad situatsioonist selguvale asjale, tegevusele või tunnusele. Nt Seesugune tegevus ei saanud kaua kesta.
    6. Küsivad- siduvad e interrogatiivsed-relatiivsed (kes, mis, kumb , missugune, mäherdune, milline, mitu, mitmes, mitmendik) – muudavad väitlause küsivaks või esinevad kõrvallause sidendina.
    7. Määratlevad e determinatiivsed (kõik, kogu, terve, iga, igaüks, kumbki, mõlemad, emb-kumb, ise, oma). Laiendavad nimi- või asesõna, tõstes esile selle referenti või rõhutades tema terviklikkust, nt Teda ennast polnud ollagi. Ise ta ütles, et kõik saab korda.
    8. Umbmäärased e indefiniitsed (keegi, miski, mingi, ükski, mitu, mõni, mõningane, üks ‘keegi, mingi’, teine ‘muu’, mingisugune, paljud) – viitavad täpsemalt konkretiseerimata asjale või tunnusele.
    10. Määrsõna e adverb - Määrsõna on täistähenduslik muutumatu sõna, mis märgib tegevuse või omaduse laadi, iseloomu, tegevuse aega, kohta, viisi; omaduse määra või hulka. Määrsõnad esinevad lauses adverbiaali e määrusena.
    Sisuliselt jagunevad:
    1. Kohamäärsõnad (küsimused kuhu? kus? kust?): alla, ees, pealt; allamäge, taha, vastutuult, vargile, külla.
    2. Ajamäärsõnad (küsimused millal? kui kaua? mis ajast mis ajani?): alati, ühtelugu, hilja, varem, mullu, täna, kaua.
    3. Viisimäärsõnad (küsimus kuidas?) nt altkulmu, otseteed, klõbinal, targasti, ruttu, viletsalt.
    4. Seisundimäärsõnad märgivad asendit või olukorda, millles ollakse või millesse satutakse, samuti seisundit üldisemalt, nt käpukil, lössis, istukile, salajas, kinni, viltu, ärevil, katki.
    5. Määramäärsõnad (vastavad küsimusele kuivõrd?) ja märgivad tegevuse ulatust või omaduse esinemise määra, nt liiga, päris, ülearu, parasjagu, palju, võrdlemisi, otsatult, hulgaliselt, veidi.
    Osa määrsõnu seondub komparatsioonikategooriaga, nt kiiresti – kiiremini – kõige kiiremini, kaugel – kaugemal – kõige kaugemal.
    11. Asemäärsõna e proadverb, rõhumäärsõna e modaaladverb, abimäärsõna e afiksaaladverb – 1) proadverb - esinevad lauses adverbiaalina ning viitavad kontekstist selguvale ja tekstis täistähendusliku adverbiga tähistatavale tunnusele, noomenile või suuremale süntaktilisele üksusele või ka kõnesituatsiooni elemendile. Tähendus võib jääda ka konkretiseerimata. Proadverbid täidavad asendusfunktsiooni. Tegelikult on piir täistähenduslike adverbide ja mittetäistähenduslike proadverbide vahel hajus. Kindlad proadverbid on temporaalsetest e ajaadverbidest siis, millal, kunas ; lokaalsetest e kohaadverbidest üldtähendusi väljendavad sinna, sealt, siia, siin, siit, kus, kuhu, kust; viisi- ja seisundiadverbidest üldtähendsusega nii, nõnda, sedasi, sedaviisi, sedamoodi, kuidas. Leidub ka kvantiteedi üldtähendust märkivaid proadverbe, nt sedavõrd, niivõrd; põhjust märkivaid, nt sellepärast, seepärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu; otstarvet märkivaid, nt selleks, misjaoks, mistarvis, milleks; mööndust väljendavaid, nt kusjuures , seevastu.
    Enamasti konkretiseerub proadverbide tähendus kontekstis, kuid on proadverbe, mille tähendus jääbki määratlemata:
    a) umbmäärased: kunagi, kusagil, millalgi, millegipärast;
    b) üldistavad: kõikjal, kõikjale, alati, igati;
    c) välistavad: mujale, mujal, mujalt, teisale, teisal, teisalt, teisiti;
    d) küsivad: millal, kuhu, kust, kuidas, misjaoks, mistarvis, milleks.
    2) Rõhumäärsõnad näitavad kõneleja suhtumist, hoiakut kõneldusse, nt ometi, küllap, võib-olla, vaevalt , arvatavasti, ehk, ilmselt. Enamasti toimivad modaaladverbid lauses üldlaiendina, varjundades lausega väljendatava situatsiooni tähendust. Nt võrrelda lauseid : Ta rääkis lihtsalt (adv) ja Ta lihtsalt rääkis (modadv). Või See oli õige tilluke loom (adv) ja Läheks õige kinno ? (modadv)
    Modaaladverbid talitlevad lauses:
    1) modaallaiendina, nt võib-olla, arvatavasti, vist , kahjuks. Nt Ma ei saa seda kahjuks teha; seda tüüpi väljendid on suhtluses vajalikud kõneleja- või kuulajapoolse arvamuse või hinnangu väljendamisel.
    2) grammatilise üldlaiendina, nt kas, las, näit. Kas eile vihma sadas?; – siin lisandub sõnale grammatiline tähendus teatud lausetüübi väljendamise mõttes.
    3) teatestruktuuri väljendava üldlaiendina, nt ju, siis, näit. Ma ju kõnelesin sellest; olgu siis pealegi;
    4) konnektiivlaiendina (siduv laiend), nt ka, samuti, eelkõige, veel, hoopis, küll, just, kas või, juba, näit. Just see ongi põhiküsimus – see viitab tähendusseosele kontekstiga;
    5) intensiivistava üldlaiendina, nt no, ometi, jah, vaat . Nt Vaat see on alles uudis.
    Sageli võib üks ja seesama sõna esineda lauses paralleelselt nii iseseisva (võimalik küsimustada) kui modaaladverbina (küsimust esitada raske).
  • Afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses verbi juurde, moodustades koos verbiga püsiühendi, nn ühendverbi, mis on uus semantiline tervik ja määrab enamasti lausemalli valiku, nt kokku saama, ära minema, üle jääma, peale käima, valmis tegema, läbi lugema, kinni maksma, vastu võtma, alla kukkuma . Enamik püsiühendeid moodustavatest afiksaaladverbidest võib esineda ka iseseisva adverbina. vrdl nt poiss on omadega sisse kukkunud (afadv), aga poiss oli minemas sisse (adv). Või teine lause: Ta asus kusagil taga (adv) vs Ta ajab meid taga (afadv). Sagedamini esinevad sellised sõnad siiski afiksaaladverbina ja see põhjendab ka nende omaette sõnaliigiks pidamist. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest.
    12. Kaassõna e adpositsioon - on muutumatu sõna, mis kuulub käändsõna juurde. Kaassõnadel pole iseseisvat leksikaalset tähendust, nad väljendavad vaid sõnadevahelisi seoseid lauses ega ole seetõttu ka iseseisvad lauseliikmed. Kaassõnad jagunevad sõltuvalt paiknemisest käändsõna suhtes pre- ja postpositsioonideks e ees- ja tagasõnadeks. Neid kasutatakse koos nimi- või asesõnadega käändefunktsioonide väljendamiseks ja rõhutamiseks. Semantiliselt on kaassõnad semantiliste rollide, st tegevuse ja selle osaliste seose vormistajad. Funktsioonist lähtuvalt on neid nimetatud ka suhtesõnadeks. Sisuliselt võivad kaassõnad väljendada: 1) ruumi- ja kohasuhteid, nt laua alla, pliidi ees
    1a) suunda väljendavad kaassõnad, nt alla, alt, taha, taga, tagant
    1b) ruumilist piiri väljendavad: kuni, saadik
    1c) liikumise teed väljendavad: kaudu, mööda, pidi, üle
    2) ajasuhteid väljendavad, nt sõja eel, aja jooksul, enne lõunat
    2a) ajalist määratlust osutavad: aegu, enne, pärast
    2b) ajapiiri väljendavad: peale lõunat, kuni õhtuni
    2c) kestust väljendavad: läbi (päev läbi)
    2d) korduvust väljendavad: päeva jooksul
    3) põhjuslikke suhteid, nt tema jaoks, sünnipäeva puhul, ema süü tõttu, tänu temale
    4) seisundit, viisi, nt lastega võidu, poe kaudu, tema üle, mure küüsis, haiguse käes
    5) suhtumist, suhet, nt pöidla pihta; tema suhtes, käib sinu kohta, hoolitseb poja eest
    6) mõõtu, määra, nt tosinate kaupa, ligi seitse, kümnete viisi, neljakümne ümber, seitsme võrra, sadade haaval
    7) mööndust: vaatamata, sõltumata, hoolimata, kiuste
    8) tegijat: poolt
    9) valdajat: kätte, käes, käest
    10) vahendit: abil, läbi
    11) kaasas- ja ilmaolu: koos, ilma, lisaks
    Eesti keelele omased postpositsioonid on keeletüpoloogiliselt iseloomulikud keeltele, kus on regressiivne sõnajärg (SOV-keeled), kus subjekt ja objekt paiknevad laienditena verbi ees. Eesti keel on põhitüübilt SVO-keel ehk progressiivse sõnajärjega keel, millele peaksid tüpoloogiliselt omasemad olema prepositsioonid, tegelikult on aga vastupidi. SOV-sõnajärjetüüp on vahetunud ilmselt keelekontaktide tulemusel SVO vastu, aga kaassõnade osas on säilinud vana soomeugriline järjestus. Eessõnu on eesti keeles tunduvalt vähem kui tagasõnu, nt kuni hommikuni, enne õhtut, keset päeva, ilma temata, piki teed. Tüüpiline seos: POSTPOS – SOV, PREPOS – SVO.
    On selliseidki sõnu, mis võivad esineda nii pre- kui ka postpositsioonidena, nt ligi (ligi sada, saja ligi), mööda (mööda teed, teed mööda), alla (kukkus laua alla; alla kilomeetri).
    Kaassõnade jaotus vastavalt käänetele, millega seoses neid konstruktsioonides kasutatakse:
    1. Genitiiviga esineb enamik postpositsioone, nt all, pool, vältel, peal, äärde, ümber, tõttu, kaupa, viisi
    ning mõned prepositsioonid, nt üle, ümber, läbi.
    2. Partitiiviga esineb enamik prepositsioone, nt enne, keset, vastu õhtut, mööda teed, piki randa .
    Partitiiviga esineb ka nii pre- kui postpositsioonina talitlev mööda ja postpositsioon pidi.
    3. Genitiivi ja partitiiviga, nt alla, kaudu, ligi, pärast, vastu,
    nt alla (postp) + genitiiv = kohasuhted: metsa alla, rehe alla
    alla (prepos) + partitiiv = suunasuhe: alla mäge, alla voolu
    pärast = põhjus asja pärast (postpos), aeg: pärast loengut (prepos)
    4. Genitiivi ja nominatiiviga, nt postpos läbi (väljendab nii aega kui ka põhjust ja vahendit), otsa, nt talv läbi, päev otsa; genitiiviga läbi väljendab põhjust: minu käe läbi, genitiiviga otsa väljendab kohta: mäe otsa.
    5. Genitiivi, partitiivi ja elatiiviga (ainult peale): minu peale pahane, *tulin peale teda, lapsest peale.
    7. Elatiiviga, nt peast , saadik/saati: lapsest saadik, noorest peast
    8. Allatiiviga, nt tänu: tänu emale
    9. Terminatiiviga (ainult kuni): kuni eilseni
    10. Abessiiviga (ilma): ilma teadmisteta
    11. Komitatiiviga koos, ühes: koos saatjaga, ühes temaga.
    Erandlikult loetakse adpositsioonideks ka mõned vormiliselt ühilduvad juhtumid , nt igale poole, igal pool, igalt poolt.
    Genitiiv domineerib postpositsioonide puhul ilmselt seepärast, et algselt on postpositsioonid olnud substantiivide käändevormid, mida on laiendanud genitiivatribuut. See suhe on reanalüüsi käigus muutunud – genitiivatribuut on tänapäevases käsituses noomen , millega koos esineb postpositsioon. Prepositsioonide levikut on ilmselt mõjutanud indoeuroopa keeled, nt vahendi tähenduses läbi on ilmselt tõlkelaenulist päritolu. Samas on aga sõnajärjetüübi muutust arvestades see siiski loogiline arengusuund.
    13. Sidesõna e konjunktsioon - Sidesõna on muutumatu sõna, mis seob lauseosi või ühendab lauseid, st toimib lauses sidendina. Struktuurilt jagunevad sidesõnad:
    1) lihtkonjunktsioonid (aga, sest, vaid);
    2) liitkonjunktsioonid (justkui, otsekui);
    Varem loeti sidesõnade hulka ka
    *3) ühendkonjunktsioonid (kui ka, sestsaadik kui, st kahest või kolmest eri muutumatust sõnast koosnevad ühendid, mis asetsevad järjestikku;
    *4) rühmkonjunktsioonid (ei...ega), st et on mitu konjunktsiooni, mis paiknevad lauses eri kohtades. 3) ja 4) rühma ühendeid pole viimasel ajal sidesõnade liiki arvatud, sest grammatikakirjeldusse on sisse toodud sidendi mõiste, mis on mahult laiem kui sidesõna. Selliseid mitmesõnalisi sidendeid nimetatakse korrelaatsidenditeks, st et sidend esineb lauses koos kõrvallause korrelaadiga ja seda tüüpi ühendite näol on tegemist lauseelementidega, mille iga osa sõnaliigiline kuuluvus tuleb määrata eraldi.
    Funktsiooni järgi jagunevad sidesõnad:
    1. Rinnastavad: aga, ja, või, ning, saati, ega, aga, kuid, ent, vaid – seovad samaliigilisi lauseliikmeid või samaväärseid lauseid ja jagunevad:
    a) ühendavad: ja, ning, ega
    b) eraldavad : ehk, või
    c) vastandavad: aga, kuid, ent, vaid
    e) seletavad: ehk, elik
    2. Alistavad: et, nagu, kui, kuna, sest, kuigi, ehkki , otsekui, justkui – seovad kõrvallauset pealausega ja erandlikult ka võrdlustarindi liikmeid, nt Ta on niisama pikk nagu mina. Sidesõnu on võimalik jagada ka üldkategoriaalse tähenduse alusel, kuid kuna see pole sõnadel ühemõtteline ja sõltub lausekontekstist, siis seda jaotust siin ei esitata.
    14. Hüüdsõna e interjektsioon - Hüüdsõna on iseseisva nominatiivse tähenduseta muutumatu sõna, mis väljendab tundeid, tahteavaldusi , hüüatusi, loodushääli vms ja esineb lauses kas omaette hüüundina või mitmesuguste vormelite kujul (k.a iseseisvate lausetena, nt Kuku!) Nt Noh, ma võin ju tulla. Tohoh pime!
    Hüüdsõnade jaotus päritolu alusel:
  • Algupärased ehk primaarsed hüüdsõnad: oi, uih, ai, noh, päh, ahaa, pots ;
  • Teisesed ehk sekundaarsed hüüdsõnad, mis on kujunenud muusse sõnaliiki kuuluvatest sõnadest, nt aituma – aita, jumal; etskae – et sa kae, oot-oot – oota jt.
  • Laenulised hüüdsõnad: halloo, marss, proosit , tšau, pakaa , jess, jepp , õu.
    Hüüdsõnade jaotus funktsiooni alusel:
    1.Ekspressiivsed interjektsioonid – osutavad või esitavad kõneleja tundeavaldusi, nt ai, oh, päh, vuih. Nende all kaks rühma:
    1a) emotiivsed interjektsioonid, mis osutavad kõneleja emotsioonile, nt öäk, prr, uih, aih;
    1b) kognitiivsed interjektsioonid, mis osutavad kõneleja teadmistele kõnehetkel, nt ahaa, soo-soo, sooh, nii-nii.
    2) Konatiivsed interjektsioonid, mis väljendavad kõneleja tahteavaldusi, nt hei, uu, kuss , säh. Need on suunatud kuulajale eesmärgiga panna teda tegutsema või tõmmata kuulajate tähelepanu.
    3) Faatilised interjektsioonid – suhtluskontakti sõlmimise ja hoidmise vahendid, nt jah, mhmh (tagasisidesignaalid); noh, no (kõnevooru alustamise vahendid).
    4) Onomatopoeetilised interjektsioonid:
    4a) elusolendite häälitsusi matkivad sõnad, nt mjäu, piiks , auh-auh, ha-ha-haa;
    4b) tegevustega kaasnevaid häälitsusi matkivad sõnad, nt prõks, müts, tik-tak, pots, klips-klõps.
    Onomatopoeetilised sõnad on tihti reduplikatiivsed, nt kiiga-kääga, piiri-pääri, kill -kõll, müta-mäta.
    15. Tegusõna e verb (verbi liigid tähenduse, objekti käände, struktuuri ja süntaktilise funktsiooni alusel) - Tegusõna väljendab tegevust või olemist ja vastab küsimusele mida tegema? Morfoloogiliselt on verb pöördsõna, süntaktiliselt esineb ta lauses öeldisena.
    Tähenduse järgi võib verbe jagada:
    1. Tegemisverbid, mis vastavad küsimusele mida tegema?, nt jooksma , mõtlema, vedama, töötama, lugema, magama.
    2. Olemisverbid, olemisverbid, millest enamikule on raske esitada tegemisega seotud küsimust ja mis väljendavad seisundis olemist, eksisteerimist üldse, nt algama, olema, eksisteerima, lõppema, näima, tunduma, paistma, huvitama, lakkama.
    Objektiga seostumise alusel jagunevad verbid:
    1. Sihilisteks e transitiivseteks verbideks, mis väljendavad millelegi suunatud tegevust ja esinevad lauses tavaliselt sihitisega, nt. tegema, kirjutama, veenma , segama, ehitama;
    2. Sihituteks e intransitiivseteks verbideks, millega väljendatud tegevus ei ole sihiline, nt käima, minema, venima, solvuma, suplema, kaklema.
    Nagu ikka keeles on siingi olemas vaherühm, kuhu kuuluvad verbid kannavad enam ühte kui teist omadust ning selget piiri sihiliste ja sihitute verbide vahel pole, nende kasutamine sõltub valitud lausemallist.
    Nt. jooksma üldiselt sihitu verb, mida vaid teatud kindlas tähenduses võib kasutada sihilisena, nt jookseb sadat meetrit. Või magama üldiselt sihitu, kuid magas rasket und – muutub sihiliseks.
    Sihilised verbid jagatakse sihitise käände järgi:
    1) Kolmekäändelise sihitisega verbid, st et objekti kääne on määratav nii täis- kui ka osasihitise reeglitega. [Täissihituse reegel: täissihitist võib kasutada, kui lause on jaatav, tegevus on lõpule viidav ning objekt väljendab tervikut , kindlat hulka], nt. ehitama (ehita saun (nim), ehitab sauna (om) – käskiv kv nimetavaga, ehitab sauna (os, osasihitis ). Need on resultatiivsed verbid, nagu ka istutama, alistama.
    2) Osastavalise sihitisega verbid, nendel moodustatakse ka käskiv kv osastavas käändes sihitisega. See tähendab, et nende verbide objekt on alati osastavas, sõltumata täissihitise reeglitest. Need on mitteresultatiivsed e irresultatiivsed verbid, mille puhul pole võimalik öelda, kas tegevus on lõpetatud, nt harrastama , alustama, õigustama, sallima.
    3) nn segarühm, kus tuleb arvestada lisatingimusi, et otsustada, kas on tegemist kolmekäändelise või osastavalise sihitisega verbiga. Kui sihitis esineb lauses üksi, st ilma laiendita, on verbiga edastatav situatsioon irresultatiivne, nt veereta vaati! Kui aga verbi juurde kuulub määrus, muutub sama verb resultatiivseks ja kolmekäändeliseks, nt veereta vaat eemale! Samuti käituvad ka ahvatlema, ehmatama, arstima, juhtuma, kallama.
    Verbide jaotus tegevuslaadi alusel. Kestus
    1) momentaanid – väljendavad hetkelist või ühekordset tegevust: haugatama, minema;
    2) frekventatiivid – väljendavad korduvat tegevust: hõikuma, limpsima;
    3) kontinuatiivid – väljendavad kestvat tegevust: vaatlema, küsitlema;
    4) inhoatiivid – väljendavad tegevuse algust: hakkama, uinuma.
    Verbide jaotus struktuuri alusel:
    1. Lihtverbid – koosnevad ühest tüvest, nt küsima, käima, sõdima.
    2. Liitverbid. Koosnevad kahest kokkukirjutatud tüvest, kusjuures liitverbi komponendid on lahutamatud, nende vahele ei saa paigutada muid sõnu. Liitverbi tunneme ära selle järgi, et viimane operatsioon, mis nende saamisel on tehtud, peab olema liitmine. Selliseid nn puhtaid liitverbe on eesti keeles vähe, ca 200, nt alahindama, esietendama, eelregistreerima, taandarenema, vastunäidustama, taaselustama. Teine traditsiooniliselt liitverbi alla loetav rühm on liitsõnast saadud verbituletised, kus tulemuseks on teatud kindla sisuga verb, kuid viimane protseduur, mis nende loomisel tehtud, on tegelikult tuletamine , nt peremehetsema, kukerpallitama, meeleolutsema, autasustama. Kolmanda rühma moodustavad ühend- ja väljendverbide kokkukirjutised, mida võib mõnes vormis kirjutada ka lahku ja sellisel juhul pole tegemist liitverbidega, nt taasesitas näidendi, aga esitas näidendi taas. Sama näib olevat ka verb ülehindama (ta ülehindas oma võimeid – ta hindas oma võimeid üle)..
    3. Ühendverbid – afiksaaladverbi ja verbi ühendid. Afiksaaladverb annab verbile uue tähendusvarjundi. Ühendverbide hulgas leidub nii suhteliselt vabu ühendeid, kus mõlemal sõnal on oma täistähendus, nt kinni panema , ära võtma, kokku kutsuma, kui ka kinnistunud püsiühendeid, nt sisse vehkima, taga kiusama, pihta panema, kus kumbki sõna pole enam esmases tähenduses.
    4. Väljendverbid e noomeni ja verbi ülekantud tähenduses püsiühendid. Noomen võib olla väga erinevates käändevormides:
    a) osastavas: istet võtma, armu heitma, nõu andma;
    b) sisseütlevas: joonde ajama , kaela määrima, meelde tuletama ;
    c) alaleütlevas: korrale kutsuma, jutule saama, jalule seadma;
    d) saavas: imeks panema, andeks andma, omaks võtma, naeruks panema;
    e) muus käändes: jalust rabama, kaalul olema, käega lööma, kõrini olema, hinnas olema.
    Ka asesõnad võivad esineda väljendverbide koosseisus: mikski panema, omaks võtma.
    5. Ahelverbid – pöördsõna käändelise vormi ja verbi ühendid, nt minema jooksma, ahhetama panema, hakkamas olema, olemas olema, teada andma, tunda saama jt.
    Verbiühendi koosseisu võib kuuluda ka kaassõnaühend, sellisel juhul on tegemist siiski kahe moodustajaga ühendiga, kuna kaassõna pole iseseisev lauseliige, struktuuri seisukohast, formaalselt on ühend aga kolmeliikmeline, nt läbi sõrmede vaatama, naha peale andma, au sisse tõstma. Alati pole selge see piir, kust lõpeb väljendverb ja algab fraseologism . Oluline on analüüsil meeles pidada, et ühend- ja väljendverbide piir pole üheselt selge, nt tähele panema, pähe õppima, maha kukkuma (kumb on?)
    Verbe võib jagada süntaktilise funktsiooni alusel iseseisvateks ja abiverbideks, sõltuvalt nende funktsioonist lauses. Enamasti esinevad verbid lauses iseseisvate verbidena, abiverbidena võivad muuhulgas esineda olema liitaegade koosseisus ja saama tuleviku tähenduses, nt meil saab olema oma maja (õigekeelsuslikult ei peeta neid ühendeid heaks, kuid kasutatakse küllalt palju, eriti ilukirjanduslikes tõlketeostes).
    Omaette rühma abiverbide hulgas moodustavad modaalverbid, mis väljendavad kõneleja suhtumisi, hoiakuid, annavad hinnangu tegevuse võimalikkuse, tõelevastavuse, soovitavuse, vajalikkuse või paratamatuse kohta, nt võima, näima, paistma, pidama , saama, tunduma. Lauses vajavad nad enda juurde teist verbi, kusjuures põhitähendust väljendabki teine, täistähenduslik verb. Modaalverb ei mõjuta lauses aluse kasutamist, sellest ei saa moodustada tegijanime ja see ei esine üldiselt infinitiivis (ei saa öelda: ma kavatsen võida, ma soovin pidada). Verbide vaegmuutelisus - Osa verbe on semantiliselt ja morfoloogiliselt vaegmuutelised, nt pöördes ja tegumoes ei muutu ilmastikuverbid (nt täna sajab, tuiskab, müristab; maa haljendab – on vaid oleviku ainsuse 3. pöördes). Modaalverbidel pidama ‘kohustatud olema’, tunduma, näima, paistma puudub impersonaali vormistik. Vaid üksikutes vormides esinevad verbid: pole, polnud, poleks, polevat; ära, ärgem, ärge, ärgu; säh, sähke, sähku.
    16. Käändsõna tüvi - Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; tul/d, mõn/d e mõn/da, vart , varte, keel/t, keel/te, hammas/t, hammas/te, tütar/t, tütar/de. Osa varasemaid kahetüvelisi sõnu on tänapäeval muutunud ühetüvelisteks, nt *kõnek > *kõnekta > kõnet. Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog , nt roog : roo : roogu .
    Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da.
    Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane.
    Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta. Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Veel üks tüvesisese muutuse näide on konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, tuli > tulle, magu > makku.
    Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas. Lõpuvaheldus ei ole eesti keeles nii süsteemne nähtus kui astmevaheldus. Tüvelõpumuutustest (tüve lõpphäälikud erinevad eri vormides) on eesti morfoloogias oluline see, kas tüvi muutub, nt kõik konsonantlõpulised sõnad on lõpu-vahelduslikud: konn : konna, tütar : tütre, admiral : admirali, soolane : soolase .
    Lõpumuutuse liigid on lisandumine, asendumine ja kadu: 1) Lisandumise korral on muutetüves üks või kaks foneemi rohkem kui lemmatüves. Lemmatüvi on tüviallomorf, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis; muutetüvi esineb mis tahes muus vormis, v. a algvorm. Lisandumise näited: koer : koera, ese : eseme, pime : pimeda. 2) Asendumise korral on lemmatüve viimase foneemi (või kahe viimase foneemi) asemel muutetüves üks kuni kolm muud foneemi, nt tuli : tule, oluline : olulise, mari : marja, tähtis : tähtsa, puder : pudru, kolmas : kolmanda. Kaks viimast foneemi võivad ka kohad vahetada, nt suhkur : suhkru, teder : tedre. 3) Kao korral on muutetüves üks foneem vähem kui lemmatüves, nt tünjas : tünja, toekas : toeka.
    17. Käändsõna arvukategooria - Arvukategoorial on kaks liiget: ainsus ja mitmus, ainsus on selle kategooria markeerimata liige. Läänemeresoome keeltes leidub kahesugust mitmust – i- (e nn vokaalmitmus) ja de-mitmus. d-tunnus esineb kõikidel sõnadel mitmuse nimetava käände lõpus. Tõenäoliselt on sellest kujunenud de-/te-mitmus, mis pole aga läänemeresoome keeltes üldiselt levinud. e tuli de-mitmuses ilmselt kasutusele häälduse hõlbustamiseks, sest raske oleks hääldada nt häälikukombinatsiooni *seppätn. Kahetüvelistel sõnadel liitub de-mitmuse tunnus konsonanttüvele. Kui tüve lõpus oli juba t olemas, langes see mitmuse t-ga kokku, nt uut/te (hääldub geminaadina), käťe, varťe (t poolitub analüüsil). de-mitmus on üldine kõikides sõnades, v. a pronoomenid sina ja mina.
    18. Käändekategooria – Eesti keeles on 14 käänet.
  • nimetav e nominatiiv (kes? mis?). Lõputa
  • omastav e genitiiv (kelle? mille?). Lõputa
  • osastav e partitiiv (keda? mida?). -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t ( soolas /t, hapu/t, peenar /t, kät/t); 0 (pesa, sõpra)
  • sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?). -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/sse, hamba/sse); 0 (kätte, jõkke, tulle, metsa)
  • seesütlev e inessiiv (kelles? milles? kus?). -s (metsa/s)
  • seestütlev e elatiiv (kellest? millest? kust?). -st (toa/st)
  • alaleütlev e allatiiv (kellele? millele? kuhu?). -le (ema/le); -lle (su/lle)
  • alalütlev e adessiiv (kellel? millel? kus?). -l (venna/l)
  • alaltütlev e ablatiiv (kellelt? millelt? kust?). -lt (sõbra/lt)
  • saav e translatiiv (kelleks? milleks?). -ks (kunstniku/ks)
  • rajav e terminatiiv (kelleni? milleni ?). -ni (maja/ni)
  • olev e essiiv (kellena? millena?). -na (õpilase/na)
  • ilmaütlev e abessiiv ( kelleta ? milleta ?). -ta (raha/ta)
  • kaasaütlev e komitatiiv (kellega? millega?). -ga (noa/ga)
    19. i-mitmus ja tüvemitmus - 1) aglutinatiivne – selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) – EKG-s nimetatakse vaid seda i-mitmuseks;
    2) flektiivne e fusiivne – diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d.
    20. Võrdluskategooria - Kategooria väljendab eri objektide, tegevuste vm ühesuguste omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega. Võrdlusaste väljendab omaduse suhtelist määra. Kategoorial on kolm liiget:
    1. positiiv e algvõrre – suur
    2. komparatiiv e keskvõrre – suurem
    3. superlatiiv e ülivõrre – kõige suurem e suurim.
    21. i-ülivõrre ja tüveülivõrre - Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/i/m, ausa/i/m (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte tüvevokaaliga, nt suurím, kením. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust: II kk pesa-tüüp: pahím, vaním, pühím. Tüvemitmusliku e lõputa osastava korral lisandub ülivõrde tunnus mitmuse partitiivi vormile. Lühike ülivõrre on olemas II ja VI käändkonnas ning V käändkonna tööline ja oluline tüübis. Tunnus -Vm(a). Diftongilise osastava baasil on i-ülivõrre üldkasutatav. Lõputa osastava korral vormi aste nõrgeneb, nt suurim, uusim . sid-lõpulise osastava korral pole i-ülivõrret võimalik moodustada. Lühikest ülivõrret ei saa moodustada sepp -tüüpi i-tüvelistest sõnadest, nt hall, karm, tömp, juhm jt.
    Ka seda tüüpi sõnadest, kus satuksid kõrvuti j ja i, ei moodustata lühikest ülivõrret. Nt keskvõrde vormide märjem, kurjem baasil sünteetilist ülivõrret ei moodustata. Erandlikud võrdevormid on kasutusel sõnades hea – parem – parim; uus – uuem – uusim; lähike – lähem – lähim; lühike – lühem – lühim; pisike – pisem – pisim; õhuke – õhem – õhim.
    22. Verbi infiniitvormid - Infiniitvormidel puuduvad mitmed verbile kui sõnaliigile omased tunnused: neid iseloomustavad mõningad substantiivi, adjektiivi või adverbi tunnused; ka puuduvad neil pööre ja kõneviis. Infiniitvormid ei esine lauses iseseisvalt öeldisena, nad kuuluvad tavaliselt sekundaartarindite koosseisu. a) üks osa infiniitvormidest ei seostu üldse pöördsõna kategoriaalsete tähendustega, nt elada, elamata;
    b) teine osa võib kanda aja või tegumoe tähendust, nt minevikuline elanud või umbisikulise tegumoe tähendusega tehtama;
    c) kolmas osa võib seonduda isegi käändekategooriaga (nt elama, elamas, elamast, elamata, elamaks), mõned ka arvukategooriaga (nt laulvad, loetavad) ja teatud tingimustel komparatsiooni-kategooriaga nt piiratud, piiratum, piiratuim).
    1) tegevusnimed: da- infinitiiv , vat-infinitiiv, ma-tegevusnimi e supiin (need on funktsioonilt lähedased substantiividele, nt Elada on ilus);
    2) kesksõnad e partitsiibid – oleviku ja mineviku partitsiip – nud- ja tud, v- ja tav-kesksõna (need on sarnased adjektiividega, nt töötav laps);
    3) gerundiiv e des-vorm, mis sarnaneb funktsioonilt adverbiga, nt tehes tööd, saame tublimaks.
    23. Partitsiibid - Partitsiip e kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab objekti tegevust tema omaduse või seisundina. Oleviku partitsiibid: v-partitsiip (isikulises tegumoes) -v (luge/v, tööta/v); tav-partitsiip (loe/tav, läbi/tav) (umbisikulises tegumoes, tunnus ta/v). Mineviku partitsiibid: nud-partitsiip (isikulises tegumoes), tunnus -nud; tud-partitsiip (umbisikulises tegumoes), tunnusel on kaks allomorfi -tud (ela/tud, tape/tud) ja -dud (käi/dud, laul/dud).
    24. Pöördekategooria - Pööre on verbi morfoloogiline kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täisalusega tähistatavast tegijast; pööre väljendab ka subjektisiku seost kõneleja ja kuulajaga. Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget e pööret, mis realiseeruvad pöördelõppudena kindla, tingiva ja käskiva kõneviisi jaatavas kõneliigis ja käskiva kõneviisi eitus- ning põhiverbis.
    25. Kõneviisikategooria - Kõneviis e moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele (modaalsust), kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja kommunikatiivset modaalsust ehk suhtluseesmärki.
    Kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks. Esimesel puhul ollakse kindel tegevuse toimumises, nt Jüri tuli külla.
    Teisel juhul kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud, toimuks või mille toimumist kõneleja soovib – kõneleja peab tegevust ebareaalseks. Nt Kui ta oleks eile külla tulnud, oleksime olnud rõõmsad.
    Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri tuli eile külla.
    Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile külla tulnud. Kaudse teatelaadi korral võib teate allikaks olla ka kõneleja, kuid teade pole mõeldud kuulajale, vaid kellelegi kolmandale, nt Ütle Anule, et tulgu ta homme kohale.
    Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul lihtsalt väidetakse midagi, nt Jüri tuli eile külla. Teisel juhul kästakse, eeldades teate vastuvõtja toimimist käsule vastavalt, nt Sõitku Jüri meile külla!
    1) kindel kv e indikatiiv
    2) tingiv kv e konditsionaal
    3) käskiv kv e imperatiiv
    4) kaudne kv e kvotatiiv
    5) möönev kv e jussiiv
    26. Ajakategooria - Aeg e tempus on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetke või mõne teise sündmuse toimumise ajaga . Sündmuse seos lähtepunktiga võib olla kas samaaegsus (olevik), eelnevus (minevik) või järgnevus (tulevik). Eesti keeles on morfoloogiliselt olemas viis aega: olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik ja üldminevik. Ajakategooria ei ole kõigis kõneviisides ühtviisi esindatud. Kõigil kõneviisidel on olemas oleviku vorm (käid, käiksid, käivat, käige, käigu).
    27. Tegumoekategooria - Tegumood e geenus on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab lause tegevussubjekti (loogilise subjekti) suhet grammatilise subjektiga. Enamikus keeltes on tegumoekategoorial traditsiooniliselt kaks liiget: 1) aktiiv ja 2) passiiv . Aktiivlause tegevussubjekt on normaaljuhul identne grammatilise subjektiga. Passiiv seevastu väljendab seda, et tegevussubjekt on lause grammatilise subjekti positsioonist välja tõrjutud. Eesti keeles on tegumoekategooriaga seoses räägitud isiku väljendamisest, mida näitavad ka kategooria liikmete traditsioonilised nimetused PERSONAAL e isikuline tegumood ja IMPERSONAAL e umbisikuline tegumood. Viimast on nimetatud ka impersonaalseks passiiviks. Personaali -impersonaali vastandus on morfoloogiline, aktiivi -passiivi vastandus avaldub süntaktilisel tasandil.
    28. Kõneliigikategooria - Kõneliik on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava situatsiooni jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget:
    1) jaatav kõneliik e afirmatiiv (tunnust pole);
    2) eitav kõneliik e negatiiv (tunnus ”ei” või ”ära”).
    29. Verbi tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused) - 1) tüve silpide arv, mida võib verbil olla 1–5. Verbi muutmine sõltub sellest, kas tunnus või lõpp liitub rõhuta või rõhulisele silbile (1. silp on pearõhuline, 2. rõhuta, 3. kaasrõhuline, 4. rõhuta, 5. kaasrõhuline). Silpide arvu loetakse ma-tegevusnime ja kindla kõneviisi oleviku 1. pöörde vormist , kusjuures tunnus või pöördelõpp jäetakse välja. Nt kirjuta/ma, kirjuta/n (3-silbiline). Kui üks vorm on teisest pikem, loetakse silpide arvu pikemast vormist, nt tege/ma, tee/n. 2) tüvede arv (1- või 2-tüvelisus). Ühetüvelistel verbidel moodustatakse kõik vormid vokaaltüvest, kahetüvelistel osa vorme konsonanttüvest. Parim on vaadata nud-kesksõna, sest on ainult mõni verb, kus tegelik kahetüvelisus nud-kesksõnas ei avaldu: käskima, kiskuma, uskuma (millel tuleb vaadata umbisikulise tegumoe vorme, nt kis/ti, käs/tud, us/takse; ja pidama (tuleks vaadata lihtminevikku, nt pid/i) ning erandlikud tegema ja nägema (nt teh/tud, näh/tud). Kahetüvelised on verbid surema, olema, panema, pesema , tulema ; samuti tegelema-tüüpi verbid; lisaks veel saatma, murdma, seisma, laulma-tüüpi verbid ja kogu õmblema-tüüp. 3) Tüvevokaal - kui ma-tegevusnimi on vokaaltüveline, saadakse tüvevokaal sealt, kui aga konsonanttüveline, saadakse tüvevokaal kindla kõneviisi oleviku 1. pöördest, nt uju/ma, näita/ma, aga laulma : laula/n, seis/ma : seisa/n. 4) Tüvemuutused, ennekõike AV. Ka verbid saavad olla kas astmevahelduseta , vältevahelduslikud või laadivahelduslikud . AV väljaselgitamiseks on kaks võimalust:
    a) kas võrrelda da-infinitiivi ja oleviku 1. pöörde vormi nt lugeda : loen; katta : katan või
    b) nud-kesksõna ja oleviku 1. pöörde eitavat vormi (lugenud : ei loe; katnud : ei kata).
    5) Tüve lõpuvaheldused:
    a) tüve lõpuhäälikud vahetavad eri muutevormides kohad, nt vestlema -tüüpi sõnades vest /le/ma : vest/el/da;
    b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse;
    c) tüve lõpuvokaal muutub osas vormides, nt saatma -tüübis – saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse;
    d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse .
    30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel - Astmevaheldus (edaspidi AV) on nähtus, kus algselt kahesilbilistel sõnadel on osa vorme tugevas ja teine osa vorme nõrgas astmes . Astmevaheldus tekkis esialgu vaid kahesilbilistes sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril oli klusiil . Kui teine silp oli kinnine , siis klusiil nõrgenes ja kadus , nt *patan > *paδan > eP paja ja eL paa. Vältevaheldus on hilisema tekkega kui laadivaheldus. Laadivaheldus oli tekkides esialgu suhteliselt järjekindel foneetiline nähtus. Tänapäeval on kaduma hakanud just laadivaheldus, nt rida : rea: rida, aga ida: ida : ida. Tänapäeval on astmevaheldus muutunud morfoloogianähtuseks, see eristab vorme ilma muude vormitunnuste lisandumiseta, nt jalg : jala : jalga; kadu : kao : kadu. Iga sõna puhul peab teadma, kas see on astmevahelduslik või astmevahelduseta. Tendents , et sagedased sõnad püsivad astmevahelduslikena, harvem esinevates sõnades AV kadumas, nt iive : *iive : iivet (genitiiv peab olema iibe ); käive : *käive : käivet (genitiiv käibe). Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). *paatti : *paattin : * paattiδa (paat (III v) = paadi (II v) : paati (III v)). Algselt puudutas see geminaatklusiilidega silpe, hiljem allusid sellele ka teised silbitüübid.
    Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev:
    LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud.
    VV – tugevas astmes III välte vorm, nõrgas astmes II välte vorm. AV- liku sõna iga konkreetse vormi puhul peab olema võimalik öelda, kas see on tugevas või nõrgas astmes.
    Vormi astme määramine: Käändsõnadel: ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Ainsuse nimetav on enamasti sarnane osastavaga, üksikutes sõnatüüpides küll muutunud, kuid ajalooline seos olemas, nt põder (VT või ?) : põdra (VN) : põtra (VT); nali (VT või ?) : nalja (VN) : nalja (VT), kus nominatiiv on tänapäeva keele seisukohast määratlemata astmes või üldistatakse tugeva astme vorm osastava alusel.
    Verbidel võrreldakse ma-tegevusnime e supiini, da-infinitiivi ja oleviku ainsuse 1. pöörde vormi või nud- kesksõna ja oleviku eitavat kõnet. NB! astmevaheldusliku sõna tüvi ei saa olla ühesilbiline (nt saada : saan : saanud – pole AV, kuigi nud-kesksõna II vältes). AV esineb peamiselt sõna lihttüves 1. ja 2. silbi piiril, kuid erandiks on kond - ja elm-liide ning astmevaheldusliku ik-elemendiga liited. AV esineb vaid pea- või kaasrõhulises silbis .
    Käändsõnade puhul on tegemist nõrgeneva astmevaheldusega, kui ainsuse omastav on nõrgas astmes, ja tugevneva astmevaheldusega, kui ainsuse omastav tugevas astmes.
    Verbide puhul on otsustamisel aluseks oleviku ainsuse 1. pöörde vorm – kui see on nõrgas astmes, siis nõrgenev AV, kui tugevas, siis tugevnev AV.
    31. Laadivaheldus - astmevahelduse liik, kus teise silbi alguse klusiil või s on osas sõna vormides (nõrga astme vormides) kas kadunud, assimileerunud või asendunud poolvokaaliga. Laadivaheldusele alluvad : b, d, g, k, t, s.
    1) kadu: klusiil või s kaob, nt rida : rea, luba : loa, vesi : vee, sulgema : sulen (sulgen);
    2) asendumine homorgaanse häälikuga, nt tõbi : tõve, sadada : sajab;
    3) assimilatsioon , nt kuld : kulla, tõmmata : tõmban, kand : kanna (sarnastumine).
    32. Vältevaheldus - - 1) vältemuutus – astmemuutus, mille korral muutub ainult sõna välde, st häälduskestus, nt hõõruma : hõõrun, katsuma : katsun; (ka mets, pall);
    2) pikkusmuutus – astmemuutus, millega kaasneb sulghääliku või s-i pikkuse muutumine, nt vaadi – vaati). Eristatakse
    a) nõrgenevat pikkusmuutust, kus k, p, t, ss muutub g, b, d, s-ks, nt pank : panga, vaatama : vaadata, kauss : kausi ;
    b) tugevnevat pikkusmuutust, kus g, b, d, s muutuvad k, p, t, ss-ks, nt põrge : põrke, saabas : saapa, vaade : vaate, põrsas : põrssa.
    33. Astmevaheldusega sarnanevad nähtused - 1) Kahetüvelised esmavältelised noomenid tuli, meri, lumi, veri , uni jt, kus vahelduvad tüved, nt tuli-, tule-, tul- ja kus näiteks partitiiv on III vältes, on astmevahelduseta. Sama kehtib ka analoogilise tüvestruktuuriga verbide puhul, nt tulema, olema, panema, pesema, surema, mis on samuti astmevahelduseta.
    2) number-tüüp on astmevahelduseta. Siin näiteks sõnad nagu kuppel : kupli : kuplit (välde ei muutu), samuti totter : totra.
    3) Kõik ne- ja s-sõnad, nt teine ja naine, kus on mõned vormid III vältes (teisi, naisi), on astmevahelduseta.
    4) Sisseütleva käände geminatsioon, kus astme tugevuse seisukohalt võib astme määramata jätta, ei kuulu astmevahelduslike nähtuste hulka, nt muda : mutta, pesa : pessa, tuli : tulle, rivi : rivvi.
    5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v).
    6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja pronoomenitüvedes muutus kes : kelle, see : selle ei kuulu astmevahelduse alla.
    7) Laadivaheldusega ei ole tegu juhtudel, kus tüvekonsonant kaob teatud vormides fonotaktilistel põhjustel, nt laps : lapse : last (see on VV).
    8) ele-liitelised verbid ei allu AV-le, nt tegelema : tegelda.
    34. Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid ja klassifitseerimise aluseks olevad tunnused – Morfoloogia kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist ehk siis tüvedest ning tunnustest ja lõppudest. Peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsist. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks – tüüpideks ja muutkondadeks. Klassifitseerimise aluseks olevad tunnused: 1) Erinevused morfoloogilistes formatiivides – eri sõnadel ja nende rühmadel võivad samades vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud. Nt võib ainsuse osastava lõpp olla –da, -d, -t või hoopis puududa . 2) Erinevused tüvemuutustes: neid on kahte laadi, mitteastmevahelduslikud muutused (tüvevaheldused) ja astmevahelduslikud muutused (laadi- ja vältevaheldus).
    35. Seosed vormide vahel. Noomeni põhi- ja peakäänded – kogu vormistikus valitsevad suhteliselt kindlad kõik tüüpe haaravad seosed- on välja selgitatud vormid, mille alusel alati või enamasti moodustatakse teisi vorme selgelt formuleeritavate reeglite järgi. Põhivormid – vormid, mille järgi enamikus tüüpides on võimalik moodustada kõik muud vormid. Peavormid – vormid, mida kas üldse või ka ainult mõnes tüübis ei saa moodustada mingi põhivormi järgi. Noomeni põhikäänded – ainsuse omastav, mitmuse omastav, mitmuse osastav (i-mitmuse käänete moodustamine) ja ainsuse osastav (t-lõpulise ainsuse osastavaga sõnadel on mitmuse omastavas tunnus te, d-lõpulise ja lõputa ainsuse osastavaga sõnadel mitmuse tunnus on de). Noomeni peakäänded – ainsuse nimetav (algvorm), ainsuse osastav, ainsuse sisseütlev, mitmuse osastav, mitmuse sisseütlev.
    36. Verbi põhi- ja peavormid – põhivormid: ma-infinitiiv (supiin), da-infinitiiv, isikulise tegumoe kindla kõneviisi oleviku 1.pööre ja tud-partitsiip. Peavormid: personaali indikatiivi imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm.
    37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus – käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna. Fonoloogilised tunnused: tüve silpide arv, sõnavälde, üksikhäälikud sõna lõpul. Tüüpideks jagamine: olulised on erinevused grammatilistes morfeemides ehk mitmuse tunnustes ja käändelõppudes.
    38. Pöördkondade ja pöördtüüpide üldjaotus – tüüpide pöördkondadeks rühmitamisel on esimene põhitunnus astmevahelduslikkus (ehk siis olulised tüvesisesed muutused). I ja II pöördkonnas on astmevahelduseta verbid, III pöördkonnas on nõrgeneva tüvega verbid (da-inf tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes), IV pöördkonnas tugeneva tüvega verbid (da-inf nõrgas, indikatiivi preesens tugevas astmes. I pöördkonnas on pika vokaali või diftongiga lõppeva ühesilbilise tüvega verbid, II pöördkonnas kahe- või enamasilbilise tüvega verbid.
    39. Arv- ja asesõnade käänamine – 1) Arvsõnad moodustavad ühtse sõnaliigi ainult tähenduse ja morfo­loogia seisukohalt. Lauseõpetuse seisukohalt kuuluvad arvsõnade hulka väga erinevalt käituvad sõnad. Arvsõnadeks nimetatakse sõnu, mis väljendavad asjade hulka ning muutuvad käändes ja arvus. Tähenduse järgi jagunevad arv­sõnad oma­korda kaheks: põhiarvsõnad ehk kardinaalid ja järgarvsõnad ehk ordinaalid. Põhiarvsõnad väljendavad asjade absoluutset arvu ja vastavad küsimusele mitu? mitmendik?, nt Toas on neli inimest. Tal on raamatust vaevalt kolmandik loetud. Järgarvsõnad väljendavad asjade kohta mingis järjestuses ja vastavad küsimusele mitmes?, nt Jüri tuli viiendale kohale. Järgarvsõnad käituvad lauses samamoodi nagu omadussõnad ja neid võikski pidada omadussõnadeks. Põhiarvsõnad seevastu käituvad lauses omapäraselt ning sellele tuginebki arvsõnade pidamine omaette sõnaliigiks. Põhiarvsõnade süntaktiline omapära seisneb selles, et kui põhi­arvsõna sisaldav fraas on nimetavas käändes, siis põhiarvsõna (v.a üks) laiend on osastavas käändes, aga teiste käänete korral laiend ühildub põhiarvsõnaga. Vrd Toas viibis kolm inimest. Kolmele inimesele siin ruumi ei jätku. 2) Asesõnad on tüüpjuhul iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus ning käituvad lauses nimi-, omadus- või arvsõnade taoliselt , kuid on nendega võrreldes „tühjema”, abstraktsema sisuga, nt mina, tema, see, niisugune, iga, mitu. Lauseõpetuse seisukohalt võivad mõned pronoomenid käituda ühtaegu iseseisvate ja abisõnadena. Näiteks lauses Jüri pidi helistama mehele, kes olevat asjaga kursis täidab pronoomen kes nimisõna funktsiooni, toimides lause alusena , teiselt poolt on seesama pronoomen aga abisõna, mis seob omavahel kahte osalauset. Vastavalt sellele, missuguse täistähendusliku sõnaliigi taoliselt pronoomenid käituvad, võib neid jagada a) asenimisõnadeks ehk pro­substantiivideks, nt mina, tema, kes, b) aseomadussõnadeks ehk pro­adjektiivideks, nt niisugune, missugune, iga, ja c)asearvsõnadeks ehk pronumeraalideks, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik. Niisugune jaotus pole siiski päris range, sest pro­noo­meni tähendus võib olla nii abstraktne, et üks ja seesama sõna võib käituda nii nimi- kui ka omadussõnade laadselt. Nt Ma panin siia ühe raamatu. Võta see (asenimisõna) homme kaasa. Kas sa oled seda (aseomadussõna)raamatut juba lugenud? Pronoomeni abstraktne tähendus võib kontekstis tegelikult täp­sus­tuda. Nt eespool toodud näites Ma panin siia ühe raamatu. Võta see homme kaasa tähistab pronoomen ma konkreetset kõnelejat, pronoo­men see kõnealust raamatut. Kuid asesõnade tähendus võib jääda ka täpsustamata. Nt lauses Keegi on siin täna käinud jääbki asesõna keegi täpsem sisu määratlemata.
    22
    • .DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 442 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #1 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #2 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #3 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #4 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #5 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #6 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #7 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #8 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #9 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #10 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #11 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #12 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #13 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #14 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #15 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #16 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #17 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #18 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #19 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #20 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #21 Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine #22
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-12-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 442 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 10 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Maria Krinal Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    39 küsimust ja vastust
    eesti keel vormiõpetus

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks
    28
    doc

    Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

    EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem,

    Eesti keel
    Morfoloogia alused
    42
    docx

    Morfoloogia alused

    1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi

    Eesti keel
    Morfoloogia
    36
    doc

    Morfoloogia

    Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Seestütlev kalast kaladest Alaleütlev kalale kaladele Alalütlev kalal kaladel Alaltütlev kalalt kaladelt Saav kalaks kaladeks

    Keeleteadus
    Morfoloogia ja vormiõpetus
    117
    ppt

    Morfoloogia ja vormiõpetus

    (grööni keel) Morfoloogiline tüpoloogia Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist. Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet

    Keeleteadus alused
    Eesti keele reeglid
    9
    doc

    Eesti keele reeglid

    tugevas astmes). VÕRDLUSASTMED: Algvõrre Keskvõrre Ülivõrre i-ülivõrre Pikk Pikem Kõige pikem Pikim Paks Paksem Kõige paksem Paksim Roosa Roosam Kõige roosam - 6.Käänded Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi). Käände Küsimused, mis käändele Näide nimi vastavad (ainsuses ja mitmuses) 1. Nimetav Kes? Mis

    Eesti keel
    Morfoloogia
    14
    docx

    Morfoloogia

    nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime. Formatiiv: Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks. 2. Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. I. a) analüütilised keeled

    Keeleteadus
    Eesti keele reeglid
    7
    doc

    Eesti keele reeglid

    Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil ­ kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses. 2. Kõnetakt Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. Ta algab alati rõhulise silbiga. Kõnetakt saab olla kõige rohkem kolmesilbiline. Nt. Len/da/vad = 1kõnetakt ; Raa/mat= 1kõnetakt; Õ/pi/la/si = 2kõnetakti. Vokaalitrapets ­ skeem mis näitab vokaalide mooustamist keeleasendist lähutdes. Palatalisatsioon ­ peenendus, l,n,s,t hääliku puhul, eriti kui neile järgneb i täht. Võõrtäht ­ Võõrsõnades esinev täht. Foneem ­ Hääliku kõigi häädusvariantide üldistus.

    Eesti keel
    10 klassi eesti keele grammatika
    5
    docx

    10.klassi eesti keele grammatika

    Rõhumäärsõnad: võib-olla, arvatavasti, kahjuks, ju, samuti, eelkõige, hoopis, no Kaassõnad: Mõõdukaassõnad: kuni, ligi, üle Ajakaassõnad: enne, pärast, eel Kohakaassõnad: eest, taga, läbi, üle, juures, alla Abstraktkaassõnad: tõttu, abil, asemel, pihta, poolt, järgi Sidesõnad: Ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, et, kui, kuna, sest, kuigi, ehkki, nagu jne. Hüüdsõnad: Ennäe, kõtt, tsau!, tere!, tohoh jne. 5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki

    Eesti keel


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (10)

    katlinka profiilipilt
    katlinka: Suurepärane materjal, kõik oli struktureeritud ning olulisem välja toodud. Teksti oli väga palju, aga see on ka arusaadav, et lingvistilisi mõisteid on keeruline kahe-kolme sõnaga lahti seletada. Ja vaadates kursuse slaide, mida on umbes tuhat (liialdan), on see hästi kokku võetud.
    17:30 03-01-2012
    joonuas profiilipilt
    joonuas: Vaatasin kiire pilguga materjali üle ja võin öelda,et sellest on abi kõvasti...Arvatavasti kasutan seda eksamiks õppimisel:)
    16:03 01-05-2012
    Cranberry profiilipilt
    Cranberry: Üsna asjalik materjal. Põhilised mõisted on välja toodud ja lahti seletatud.



    Aitäh! :)
    13:04 18-12-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun