Morfoloogia (0)

1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid.
Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend.
Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega.
Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele».
Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne .
Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad.
Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem.
Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime.
Formatiiv:
Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust.
Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks.
2. Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured.

a) analüütilised keeled
Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel)
b) sünteetilised keeled
Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud .
II. a) isoleerivad keeled
Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia. (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse SJ ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised.
b) aglutineerivad keeled
Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju.
Sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks , sõna lihttüvi ei muutu. Igal sõnaosal on oma kindel grammatiline funktsioon (soome, ungari, türgi-tatari keeled).
c) polüsünteetilised keeled
Semantiliselt tähtsad elemendid antakse edasi seotud vormi abil. Nt lause öeldis ja tema laiendid moodustavad ühe sõna. Ühte pikka sõnasse võib olla liidetud isegi terve lause ( inuiti e eskimo keel).
d) flekteerivad keeled
Fleksioon ( fusioon ) on niisugune sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Ühel elemendil on mitu grammatilist tähendust.
Nt sõpru – ei ole võimalik näidata, kus on mitmuse tunnus ja kus partitiivi lõpp.
Eesti kirjakeele flektiivsed jooned:

Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga, vrd jala/s, `jalga/des; põõsas /te, `põõsa/id .

Üks ja seesama tunnus võib eri vormides avalduda erinevalt, vrd mitmuse avaldumist vormides jala/d, raamatu/te, raamatu/i/d, ` jalgu .

Teatud vormides võib sõnatüübiti tunnus sulada tüvega ühte morfoloogiliselt liigendamatuks vormitüveks, nt mitmusevormis `jalgu, ainsuse sisseütlevas `patta, lihtminevikus oli ja ülivõrdes õnnelikem .

Mitmuse osastava käände formatiivis on teatud sõnatüüpides kaks tunnust sulanud üheks liigendamatuks tervikuks, nt ema/sid .
3. Sõnaliigid  on keele sõnade  klassid , mis ühendavad ühesuguste süntaktiliste, semantiliste ja morfoloogiliste omadustega sõnu.
Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus.
Sõnad jaotatakse muutuvateks ja muutumatuteks.
Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada käände-või pöördelõppe.
4. Sõnaklassid:
Käändsõna  ehk  noomen  on käänduvate sõnade ühisnimetus.
Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka  nimisõnad ,  omadussõnad , arvsõnad ja  asesõnad .
Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk  nuumerus .
Pöördsõna on  sõnaliik , millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige sagedamini öeldis võib kuulub öeldise koosseisu.
Muutumatu sõna on sõna, mida ei saa käänata ega pöörata. Muutumatute sõnade klassi kuuluvad  määrsõnad , asemäärsõnad ja hüüdsõnad ning kõik abisõnad ehk partiklid.
Muutumatutele sõnadele vastanduvad muutuvad sõnad.
5. Nimisõnad e substantiivid
On iseseisvad täistähenduslikud käändsõnad , mis muutuvad lauses käändes ja arvus ning tähistavad asju, olendeid, nähtusi. Nimisõnad saavad lauses esineda aluse (subjektina) ja sihitisena (objektina). Vastavad küsimustele kes? ja mis?.
Nt Meri kohises. Tüdrukud kuulavad muusikat.
Tähenduslikult teisesed nimisõnad väljendavad tegevust ( jooksmine , jooks) või omadust (ilu).
Nimisõnu liigitatakse omakorda mitmelt aluselt lähtuvalt.
1. Üldnimed (inimene, maa, töö, lapsed)ja pärisnimed (Tartu, Emajõgi , Mari, Miisu ).
2. Konkreetsed (maja, lill, raamat,poiss) ja abstraktsed (tulevik, headus , rõõm, unistus ).
3. Loendatavad (maja, lill, raamat,poiss)ja loendamatud (tublidus, julgus , õhk, ilu).
4. Elusat tähistavad (hobune,õpilane, laps, koer )ja elutut tähistavad (mööbel, raamat, aken).
5. Ainsussõnad (headus, õnn, inimkond , kuld ) ja mitmussõnad (andmed, käärid , püksid , prillid ).
6. Omadussõnad ehk adjektiivid
Väljendavad olendite, asjade, nähtuste, tegevuste omadusi ja vastavad küsimusele missugune? = milline?.
Enamik omadussõnu käändub ja esineb ka võrdlusastmetes. On nn vaegomadussõnu, mida ei saa käänata. Käänduvad omadussõnad jagunevad tüüpkondadesse nagu nimisõnadki.
On omadussõnu, millel morfoloogilised vormid puuduvad. Need sõnad, väljendavad küll omadust ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlusvormid, ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu nimetatakse vaegomadussõnadeks.
7. Arvsõnad ehk numeraalid
Arvsõnade liigid:

Põhiarvsõnad ehk kardinaalid väljendavad hulka ja vastavad küsimustele kui palju? mitu?.

Järgarvsõnad ehk ordinaalid näitavad järjekorda ja vastavad küsimusele mitmes?
Järgarvsõnad käituvad lauses samamoodi nagu omadussõnad ja neid võikski pidada omadussõnadeks.
Põhiarvsõnad seevastu käituvad lauses omapäraselt ning sellele tuginebki arvsõnade pidamine omaette sõnaliigiks.
Põhiarvsõnade süntaktiline omapära seisneb selles, et kui põhiarvsõna sisaldav fraas on nimetavas käändes, siis põhiarvsõna (v.a üks) laiend on osastavas käändes, aga teiste käänete korral laiend ühildub põhiarvsõnaga. Vrd Toas viibis kolm inimest. Kolmele inimesele siin ruumi ei jätku .
8. Asesõnad ehk pronoomenid
Asesõnad on iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus. Kuna asesõnad asendavad lauses nimi-, omadus- või arvsõna , siis nad jaotatakse nii:
a) asenimisõnad ehk pro­substantiivid, nt mina, tema, kes;
b) aseomadussõnad ehk pro­adjektiivid, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalid, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik .
See jaotus pole range, sest üks ja seesama asesõna , võib kord asendada nimisõna , kord omadussõna .
9. Tegusõnad ehk verbid
Tegusõnad on tüüpjuhul pöördes, ajas, kõneviisis, tegumoes ja kõneliigis muutuvad sõnad, mis väljendavad tegevust ja esinevad lauses öeldisena.
NtTa elab Pärnus. Nad sõitsid suveks maale.
Vormiliselt jagunevad tegusõnad liht-, liit-, ühend- ja väljendtegu­sõnadeks.
10. Määrsõnad
Määrsõnad on muutumatud sõnad, mis esinevad lauses määrusena. Määrsõnade tähendusskaala on üsna lai. Olulisemad tähenduslikud liigid on järgmised.
1. Kohamäärsõnad  ehk lokaaladverbid märgivad ruumilisi suhteid, nt Tule lähemale. Kaugelt kostis imelikke hääli.
2. Ajamäärsõnad ehk temporaaladverbid märgivad sündmust iseloomustavaid ajalisi suhteid ja vastavad küsimustele millal? kui kaua? mis ajaks? kui tihti? jne, nt  homme , täna, eile, ammu , kaua, kauaks, varsti, sageli, tihti, harva. Nt  Hiljuti  käisime paadimatkal. Ta külastab meid päris sageli.
3. Viisi- ja seisundimäärsõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas?, nt hästi, halvasti, ilusti, valjusti, salaja, vaikselt , segamini, lõbusalt, kurvalt , kössis, paljapäi, selili , naljatamisi. NtÄra räägi nii valjusti. Mees istus kössis ja kurvalt. Kõik läks segamini.
4. Hulga- ja määramäärsõnad märgivad objektide hulka või oma­duse määra, nt hulgakesi, kahekesi, üksinda, natuke(ne), palju, väga, võrd­lemisi, üsna, märksa. Nt Nad läksid kahekesi  kalale . Ta laulab  võrdlemisi hästi. Täna on üsna ilus ilm.
11. Abimäärsõnad
Abimäärsõnad on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses tegu­sõna juurde, andes sellele mingi uue tähendusvarjundi või konkre­ti­seerides tegusõna tähendust, nt läbi (elama), vastu (võtma), kallale (kippuma), tagasi (tõmbuma), ära (sõitma), ümber (aelema), valmis (saama), laiali (valguma), läbi (paistma), sisse (elama). Abimäärsõnad on tähenduselt lähedased tuletusliidetele: nad moodustavad koos tegusõnaga uue tähendusliku terviku.
12. Rõhumäärsõnad
Rõhumäärsõnad on muutumatud sõnad, mis toimivad lauses üld­laienditena (lause‑ ja fraasilaienditena). Nad annavad edasi kõike seda, mis käib lausega väljendatava sündmuse kui terviku kohta: tõenäosus- vm modaalhinnanguid, nt võib-olla, arvatavasti, vist, kahjuks; suhtlus­eesmärki, s.o küsimust, käsku jne, nt kas, las; sündmuse või selle osa­liste tuntust, olulisust vms kuulaja jaoks, nt ju, siis, ka, samuti, eelkõige, veel hoopis, küll, just, kas või, juba, no, ometi, jah, vaat . Nt Võib-olla ma eksisin. Kas Tallinnas eile vihma sadas? Las nad tulevad parem homme. Ma ju rääkisin sulle sellest. Ka poisid kuulasid huviga . Just sellest ma tahtsingi rääkida.