Morfoloogia ja vormiõpetus (0)

Morfoloogia
ehk 
vormiõpetus
Loeng aines “Keel kui süsteem” 
EKKI  lektor  Annika Kilgi 
(annika.kilgi[ätt]tlu.ee)
Mis on morfoloogia ehk 
vormiõpetus? 
Keeleteaduse haru, mis uurib 
sõnavormide moodustamist ja sõnade 
struktuuri.
Morfoloogia teistes  teadustes  
Bioloogias: 
organismide ja 
nende osade kuju 
uurimine
Morfoloogia teistes teadustes 
Astronoomias: 
taevakehade kuju 
uurimine
Morfoloogia teistes teadustes 
Folkloristikas: 
rahvajuttude 
struktuuri 
uurimine
Morfoloogia teistes teadustes 
Geomorfoloogia:
 Maa  pinnavormide  
uurimine 
Morfoloogia teistes teadustes 
Jõemorfoloogia: 
jõgede 
voolusängide 
muutumise 
uurimine
Morfoloogia põhimõisted
Lekseem on sõnavara põhiüksus, eri 
vorme sisaldav üldistatud sõna. 
 Paradigma  on lekseemi kõigi 
muutevormide kogum. 
Sõnavorm e muutevorm on lekseemi 
konkreetne esinemisjuht tekstis, nt 
majadeni, majale.
Morfoloogia 
Morfoloogiap
  õhimõis
põhim ted
õisted
Morfeem  on väikseim tähendusega 
keeleüksus.
jõgedes →  jõge + de + s
Probleeme morfeemi määratlemisel
Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. 
Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus – 
üks vorm. Aga:
(sa) jooksid, (nemad) jooksid
majasid, majja
kibedale, habemele
Morfoloogia põhimõisted
Tüvi on sõna leksikaalset tähendust 
kandev  morfeem. 
Juurtüvi, nt tööle, tööni, töödega
Liitsõnatüvi, nt elutööle, elutööni, elutöödega
 Tuletatud  tüvi, nt töölisele, tööliseni, töölistega; 
töökatele, töökateni, töökatega
Morfoloogia põhimõisted
Tunnus e grammatiline morfeem on sõna 
grammatilist tähendust kandev morfeem. 
tööle, tööni, tööde-ga
Morfoloogia põhimõisted
Leksikaalne  tähendus on sõna 
põhitähendus, mis osutab asjadele, 
olenditele või nähtustele reaalses 
maailmas. Leksikaalset tähendust 
kannab sõna tüvi.
Morfoloogia põhimõisted
Grammatiline tähendus suhestab 
leksikaalseid tähendusi. Grammatilist 
tähendust kannavad tunnused. 
Morfoloogia põhimõisted
Allomorfid  on ühe morfeemi 
konkreetsetes sõnavormides 
esinevad variandid. 
(1) 
jõgedes  →  jõge + de + s
õpikutes →   õpiku + te + s
(2) 
jõgedes
→  jõge + de + s
jões 
→  jõe + s
Morfoloogia põhimõisted
Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev 
häälikuline väljendus.
Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole 
algvormist reeglipäraselt tuletatav.
 minema, lähen            vrd nt    go,  went
 hea, parem                                good, better
 üks, esimene       one, first
Allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse 
morfofonoloogiliseks varieerumiseks.
Morfoloogia põhimõisted
Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: 
seda, kuidas sõna tüvi eri 
sõnavormides varieerub.
Morfoloogia põhimõisted
Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette 
sõnana, ilma et sellega peaks kohustuslikult liituma teisi 
morfoloogilisi elemente. 
– Vabad morfeemid jagunevad omakorda sõnaliikideks.
Morfoloogia põhimõisted
Seotud morfeem e  afiks  on morfeem, mis esineb alati  osana  sõnast. 
– Seotud morfeemid jagunevad omakorda grammatilisteks 
tunnusteks  (kiirele) ning tuletusliideteks (nt kiiresti). 
Morfoloogia põhimõisted
Kliitik on seotud morfeem, mis liidetakse juba muudetud 
sõnavormile või lausa tervikfraasile.
– Kas Mallegi kirjutas?
– Kas Malle kirjutaski?
– Malle kirjutas täna kolm kirjagi. 
Afiksite liigid
Sufiks  on tüvele järgnev afiks.
leijona-lle ’lõvile’      (soome keel)
Afiksite liigid
Prefiks  on tüvele eelnev afiks.
no-cal ’minu maja’
to-cal ’meie maja’
mo-cal ’sinu maja’ 
amo-cal ’teie maja’
i-cal ’tema maja’ 
in-cal ’nende maja’ 
(possessiivsuse väljendamine nahuatli keeles)
Afiksite liigid
Infiks on tüve sees asuv afiks.
išriq ’ta varastas’
ištariq ’ta varastas endale’
(enesekohasuse väljendamine akadi keeles)
Afiksite liigid
Tsirkumfiks on mõlemal pool tüve 
paiknev afiks.
ge- komm -en ’tulnud’ 
ge- lauf -en ’jooksnud’
(partitsiibid e kesksõnad saksa keeles)
Afiksite liigid
Superfiks on rõhk või  intonatsioon .
wa ühtlane intonatsioon ’puhastab’
wà langev intonatsioon ’puhastas ära’
wá tõusev intonatsioon hakkab puhastama’
(aegade eristamine ngbaka keeles)
Grammatilised 
väljendusviisid
Analüütiline väljendusviis annab 
grammatilisi tähendusi edasi abisõnade ja 
lause sõnajärjega.
tā 
zài  túshūguăn  kàn 
bào
tema  seal 
raamatukogu  lugema 
ajaleht
’Ta on raamatukogus ja loeb ajalehte.’
(mandariinihiina keel)
Grammatilised 
väljendusviisid
Sünteetiline väljendusviis annab 
grammatilisi tähendusi edasi 
morfoloogiliste vormidena.
 aglutinatsioon  ja  fleksioon
Grammatilised 
väljendusviisid
Aglutinatsioon on sõnavormide 
moodustamise viis, mille korral 
lisatakse tüvele tunnuseid.
Sõnavorm liidetakse morfeemidest kokku nii, 
et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju 
ning sõnavorm jaguneb selgelt tähendust 
kandvateks osadeks.
maja +sse       tüvi + käändetunnus
Grammatilised 
väljendusviisid
Fleksioon e  fusioon  e tüvevaheldus on 
sõnavormide moodustamise viis, mille 
korral muudetakse sõnatüve. 
Sõnavormi ei ole võimalik jagada selgelt tähendust 
kandvateks osadeks.
 kinno  tüvi ja käändetunnus pole eraldatavad, 
sisseütlevat käänet väljendab spetsiaalne tüvevariant
Morfoloogiline  tüpoloogia
 Selle järgi, milliseid grammatilisi 
väljendusviise keel eelistab, öeldakse, 
kas see on:
(a) analüütiline – vähe morfoloogiat
(eriti analüütilist keelt nimetatakse isoleerivaks)
(b) sünteetiline – palju morfoloogiat
(eriti sünteetilist keelt nimetatakse 
polüsünteetiliseks)
Morfoloogiline tüpoloogia
Isoleeriv keel kasutab ainult 
analüütilist väljendusviisi ning 
vormimoodustus puudub.
Hai        đú.a            bo?      nhau   
là 
tại 
gia-đình        thàng 
chông
Kaks
    isik
     lahkuma
   üksteise
olema    seepärast
    perekond   mees
   abikaasa
’Nad lahutasid mehe perekonna pärast.’ 
(vietnami keel)
Morfoloogiline tüpoloogia
Polüsünteetilises keeles on erakordselt palju 
morfoloogiat ja tihti ka palju liitsõnu.
Paasi-
nngil-
luinnar- para   ilaa -
juma-
sutit
Mõistma-mitte-
täiesti-
1SG.SUBJ.3SG.OBJ.INDIKATIIV
tulema -
tahtma -2SG. PARTITSIIP
’Ma ei saanud üldse aru, et sa tahtsid kaasa tulla.’
(grööni keel)
Morfoloogiline tüpoloogia
Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist.
Tegelikud keeled on eri tüüpide segud.
Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia 
(1954)
 100-sõnalised tekstid 8 keelest
 Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, 
muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt 
indeksid
 WALS
Morfoloogiline tüpoloogia
Morfoloogiline tüpoloogia
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused:
Astmevaheldus  on tüvevaheldus, mille 
puhul on sõnatüve üks  allomorf  tugevas, 
teine nõrgas  astmes . 
Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille 
puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis 
konsonandiga, mõnes vokaaliga. 
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Astmevahelduse   tuvastamine  (Martin  Ehala  
järgi):
Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve
Käändsõnadel ainsuse  omastava  ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet
Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse  oleviku  1. pöörde ja da-
tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Astmevahelduse liigid:
Vältevaheldus ehk vältemuutus
Laadivaheldus ehk laadimuutus
o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses 
ei eristata, jäetakse osaks vältevaheldusest)
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Sõna on laadivahelduslik ehk laadimuutuslik, kui 
ühes tema tüvevariantidest esineb sulghäälik 
või s, teises mitte. Sulghäälikut või s sisaldav 
tüvevariant on tugevas astmes, neid mitte 
sisaldav tüvevariant nõrgas.
lamba :  lammast
juhin : juhtida
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Sõna on vältevahelduslik ehk vältemuutuslik, 
kui üks tema tüvevariantidest on III vältes, 
teine II vältes. III-välteline tüvevariant on 
tugevas astmes, II-välteline tüvevariant nõrgas 
astmes.
laulu (mille?, II v): laulu (mida?, III v)
õpin (II v): õppida (III v)
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Sõna on geminaadivahelduslik ehk 
pikkusmuutuslik, kui ühes tema 
tüvevariantidest on geminaatsulghäälik k, p, t 
või ss, teises aga üksiksulghäälik g, b, d või s. 
 Geminaathäälikuid k, p, t, ss sisaldav 
tüvevariant on tugevas astmes, üksikhäälikuid 
g, b, d, s sisaldav tüvevariant nõrgas astmes.
 vaiba  : vaipa 
marsin : marssida 
Eesti keele 
morfofonoloogiast
Kujuvahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi):
Tuleb vaadata üht tüvevarianti, B-tüve. Kui see lõpeb konsonandiga, 
on tegemist kujuvaheldusliku sõnaga.
Käändsõnadel osastava tüvi, nt inimest
Pöördsõnadel da-tegevusnime tüvi, nt vaadelda
Eesti keele morfofonoloogiast
 nimetav
omastav    [LAADIVAHELDUSE TEKE]
*silta
*siltan
*silta
*silδan
*silda
*sillan
 sild    silla
* jalka
*jalkan
*jalka
*jalgan
*jalga
*jalan
 jalg
jala
Eesti keele morfofonoloogiast
Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi
Nt  Veske -Collinderi asepikendusteooria:
VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel
Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks
Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele 
pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks
Asepikendusega pikenenud  silbid  on praegu III v, 
pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v
Martin Ehala, “Eesti keele väldete probleemi üks 
lahendusi”, Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453.
Eesti keele morfofonoloogiast
Algselt kõik sõnad kujuvahelduseta (–KV)
Siis kaks muutkonda: –KV ja KV 
1. *kala-δ2n > kalade, *mā-ta > maad
2. *hampa-ha-n > hamba,*hamβas-ta >  hammast
*kēli : *kēle-n : *kēl-tä > keel : keele : keelt
*surnu-δ2-ksi >  surnuks , *kast2-γ2-n > kaste (sg gen)
Keeleajalooliselt kujuvahelduslikud noomenitüübid on 
meri-, kõne-, õnnetu-, kuningas-, ase-, kolmas-, 
kuningas-, mõte- ja hammas-tüüp
KV pole kõigis tüüpides säilinud
jaMorfoloogilised kategooriad 
Morfoloogiline kategooria e grammatiline 
kategooria e muutekategooria on 
morfoloogiliste tunnuste kujul 
vormistuvate üksteist välistavate 
tähenduste klass.
Kategooria liikmed on üksteist välistavad 
tähendused, mis ühe kategooria siseselt 
väljenduvad erinevate tunnuste abil.
Morfoloogilised kategooriad 
Käändsõna morfoloogilised kategooriad:
kääne, arv, võrdlus, sugu, topik
Pöördsõna morfoloogilised kategooriad:
arv, isik, aeg, kõneviis, aspekt, 
tegumood
Morfoloogilised kategooriad
Kääne e kaasus on käändsõna 
morfoloogiline kategooria, mis näitab 
nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi 
funktsioone  lauses . 
Eesti keeles on käändekategoorial 14 liiget: nimetav, 
omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, 
alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, 
ilmaütlev, kaasaütlev.
Morfoloogilised kategooriad
Käändekategooria liikmeid mujal: 
Vokatiiv kellegi poole pöördumiseks nt leedu keeles
Antessiiv 'enne midagi' draviidi keeltes
Ekvatiiv 'millegi sarnane' osseedi keeles
Aversiiv 'midagi vältiv' warlpiri keeles
Benefaktiiv 'millegi jaoks'  baski  keeles
Distributiiv 'millegi (ühe ühiku) kohta' tšuvaši keeles
Orientatiiv 'pööratud millegi poole' mandžu keeles
Kausaal 'millegi tõttu' ketšua keeles
Ornatiiv 'millegagi varustatud' dumi keeles
Morfoloogilised kategooriad
Sugu e geenus on käändsõna 
morfoloogiline kategooria, mis 
määrab sõna morfoloogilise klassi 
ehk sõna enda ja sellega kaasnevate 
sõnade muutumise. 
Morfoloogilised kategooriad
Sookategooria liikmeid:
Mees-,  nais - ja kesksugu nt  horvaadi , islandi ja fääri keeles
Mees- ja  naissugu  nt prantsuse, iiri, läti ja portugali keeles
Ühis- ja kesksugu nt taani, rootsi ja hollandi keeles
Elus ja  elutu  nt baski, sumeri ja paljudes  indiaani  keeltes
Mõnes keeles võib olla ka üle kolme soo, nt luganda keeles on 10 sõnaklassi, 
mis sisaldavad mitmesuguse tähendusega sõnu. Sellest hoolimata on neid 
mõnikord pealkirjastatud järgnevalt:  inimesed, pikad asjad, loomad, 
mitmesugused asjad, suured asjad ja vedelikud, väikesed asjad, keeled, 
pejoratiivid, infiniitivid, massisõnad.
Morfoloogilised kategooriad
Võrdlus e komparatsioon on 
omadussõnade morfoloogiline 
kategooria, mis väljendab eri asjade 
ühesuguse omaduse kvantitatiivset 
suhet.
Võrdluskategoorial on eesti keeles kolm liiget: 
alg-, kesk- ja ülivõrre.
Morfoloogilised kategooriad
Arv e  nuumerus  on morfoloogiline 
kategooria, mis eristab üht mitmest. 
Morfoloogilised kategooriad
Käändsõna  arvukategooria  liikmeid 
 Ainsus  e  singular  e singular
Mitmus e  pluural  e pluural
 Kaksus  e duaal nt  mansi  keeles
Triaal nt tolomako keeles
Paušaal mõne asja märkimiseks nt  hopi  keeles
Morfoloogilised kategooriad
Kõneviis e moodus on pöördsõna 
morfoloogiline kategooria, mis 
väljendab kõneleja  hinnangut  tegevuse 
reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa 
teate edastamisel (teatelaadi) ja 
suhtluseesmärki. 
Eesti keele kõneviisid on kindel kõneviis ehk indikatiiv,  tingiv  
kõneviis ehk  konditsionaal , käskiv kõneviis ehk  imperatiiv , 
kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv
Morfoloogilised kategooriad
Aspekt on pöördsõna morfoloogiline 
kategooria, mis väljendab suhet 
situatsiooni kulgemise ja 
vaatluspunkti vahel. 
Perfektiivne aspekt väljendab piiritletust
Imperfektiivne aspekt väljendab piiritlematust
Progressiivne aspekt väljendab kestvat tegevust
Inhoatiivne aspekt väljendab algust
Morfoloogilised kategooriad
Tegumood on pöördsõna morfoloogiline 
kategooria, mis kirjeldab verbiga 
väljendatud tegevuse või seisundi ja selle 
osaliste (subjekti, objekti jt) vahelist 
suhet. 
Aktiiv kui alus on verbiga väljendatud tegevuse  tegija
Passiiv kui alus on tegevuse  kogeja  või objekt 
Impersonaal kui tegevuse tegija jääb nimetamata
Morfoloogilised kategooriad
Pööre on pöördsõna morfoloogiline 
kategooria, mis näitab tegija seost 
kõneleja ning kuulajaga.
Eesti keeles on kolm isikut (1. mina/ meie, 2. sina/ teie, 
3. tema/ nemad)
Mõnes keeles võidakse tähendusruum jagada ka 
rohkemateks isikuteks, nt kolmas isik omakorda kaheks, 
kolmandaks  ja neljandaks (proksimatiiviks ja 
obiatiiviks)
Morfoloogilised kategooriad
Aeg e  tempus  on pöördsõna 
morfoloogiline kategooria, mis väljendab 
tegevuse ajalist suhet kõnehetkega 
(absoluutset aega) või mingi teise 
tegevusega  (suhtelist aega).
Morfoloogilised kategooriad
Eesti keele ajad:
Kindlas kõneviisis neli aega:  olevik  ehk preesens, 
lihtminevik  ehk imperfekt, täisminevik ehk 
perfekt  ja enneminevik ehk pluskvamperfekt.
Tingivas,  kaudses  ja möönvas kõneviisis on kaks 
aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. 
Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg: olevik.
Morfoloogilised kategooriad
Ajakategooria liikmed eesti keeles (1):
olevik  tegevus toimub kõnehetke 
suhtes mitteminevikulisel ajahetkel
lihtminevik tegevus eelneb kõnehetkele 
ja tegevust vaadeldakse tegevusega 
kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb 
ühte sündmushetkega
Morfoloogilised kategooriad
Ajakategooria liikmed eesti keeles (2):
täisminevik  sündmushetk eelneb 
mitteminevikulisele vaatlushetkele
enneminevik sündmushetk eelneb 
minevikulisele vaatlushetkele (st tegu on 
mineviku minevikuga)
üldminevik tegevus eelneb vaatlus- või 
kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja 
kõnehetke täpsemaid suhteid
Morfoloogilised kategooriad
Ajakategooria liikmeid teistes keeltes:
tulevik  sündmushetk järgneb vaatlushetkele
lähiminevik sündmushetk oli  hiljuti
täna-tulevik sündmushetk tuleb millalgi 
tänase päeva jooksul
mineviku tulevik minevikulisel vaatlushetkel 
on sündmushetk tulevikuline (nt was  going to study)
Morfoloogilised kategooriad
Kõneliik on pöördsõna kategooria, mis 
väljendab öeldisverbiga  kirjeldatava  
tegevuse  jaatust  või eitust. 
 jaatav kõneliik e afirmatiiv
 eitav kõneliik e negatiiv
Paradigma
Paradigma e  vormistik  on sõna kõigi muutevormide kogum, nt sõna 
maja paradigma on järgnev. 
maja  majal  majadmajadel
maja majaltmajade
majadelt
maja majaks
maju/ majasid
majadeks
majasse/majja
 majani
majadesse majadeni
majas majana
majades
majadena
majast
majata
majadest
majadeta
majale
majaga
majadele
majadega
Paradigma
Sõna elama paradigma (kindel kõneviis):
 
elan  elasinolen elanud olin elanud
elad  elasidoled elanud olid elanud
elab elas on elanud oli elanud
elameelasime
oleme elanud
olime elanud
elate elasiteolete elanud olite elanud
elavad
elasidon elanud olid elanud
ei ela ei elanud
ei ole elanudei olnud elanud
elatakse
elati on  elatud
oli elatud
ei elata
ei elatud
ei ole elatud ei olnud elatud
Paradigma
Sõna elama paradigma (tingiv kõneviis): 
elaks(in)
oleks(in) elanud 
/ elanuks(in)
elaks(id)
oleks(id) elanud 
/ elanuks(id)
elaks oleks elanud 
/ elanuks
elaks(ime)
oleks(ime) elanud 
/ elanuks(ime)
elaks(ite)
oleks(ite) elanud
 
/ elanuks(ite)
elaks(id)
oleks(id) elanud 
/ elanuks(id)
ei elaksei oleks elanud / poleks elanud/ ei elanuks
elataks oleks elatud
ei elataks
ei oleks elatud  / poleks elatud
Paradigma
Sõna elama paradigma (kaudne kõneviis): 
elavat
olevat elanud / elanuvat
ei elavat
ei olevat elanud / polevat elanud/ 
ei elanuvat
elatavat
olevat elatud
ei elatavat
ei olevat elatud / polevat elatud
Paradigma
Sõna elama paradigma (käskiv kõneviis): 
ela
elagem 
elage
ära ela
ärgem elagem / ärme ela(me)
ärge elage
Morfoloogilised kategooriad
Sõna elama paradigma (möönev kõneviis): 
elagu
olgu elanud
ärgu elagu
ärgu olgu elanud
elatagu
olgu elatud
ärgu elatagu
ärgu olgu elatud
Morfoloogilised kategooriad
Sõna elama paradigma (infiniitsed vormid): 
Tegevusnimed :
 
da-tegevusnimi
elada, olla elanud, olla elatud
vat-tegevusnimi
elavat, olevat elanud / elanuvat
ma-tegevusnimi
elama, elamas, elamast, elamaks, elamata
Kesksõnad:
Oleviku kesksõnad
elav, elatav
Mineviku kesksõnad elanud,elatud
des-vorm
elades, olles elanud
Paradigma
Defektiivne paradigma on paradigma, mis ei 
sisalda kõiki ootuspäraseid vorme.
plurale tantum-sõnadel puudub ainsuse vormistik 
(nt andmed)
singulare tantum-sõnadel puudub mitmuse 
vormistik (nt armastus)
vaegvõrdelistel omadussõnadel puuduvad 
võrdlusastmed (nt läbimärg)
ühepöördelised verbid pöörduvad ainult ühes 
isikus  (nt tuiskab)
 
Morfoloogia muutumine
Morfoloogiaga seotud keelemuutused:
Häälikumuutused teisendavad morfeemide kuju.
Grammatikalisatsiooni käigus muutuvad 
leksikaalsed  üksused grammatilisemaks.
Morfoloogiareeglite üldistamine, mille tulemusel 
muutuvad reeglid läbipaistvamaks ja lihtsamaks ning 
keelekasutusest taanduvad erandid. 
Morfoloogia muutumine
Grammatikalisatsioon:
1. Tähendusnihe KONKREETSEM  →  
ABSTRAKTSEM
2. Vorminihe VABA SÕNAÜHEND →  
PERIFRASTILINE VORM →  LIITVORM 
→  MORFOLOOGILINE VORM →  
MORFOFONOLOOGILINE VORM →  Ø
3. Kasutusala nihe VÄHEM KASUTUSKONTEKSTE 
→  ROHKEM KASUTUSKONTEKSTE
Morfoloogia muutumine
Püüdlus  lihtsama  keele suunas:
Keeruliste tüveteisenduste taandumine lihtsama 
vormimoodustuse ees, nt LV  iibe , teabe, hülge > VV *.iive, 
*.teave, -AV *hüljese; VV ohtlikku > -AV ohtlikut
Vormihomonüümia vältimine, nt *vanat pro vana
Topeltmarkeeringust loobumine, nt *hüvesi pro hüvesid
Kõnetaktiliigendust muutev rütminihe, nt  kont -sertide > 
* kontser -dit, oht- likku  > *ohtlikut, töö- lisi  > tööliseid, akvaari-
u-mi-de > ak-vaar-iu-mi-te 
Morfoloogianormingu muutusi
1872 kasutada kindla kõneviisi lihtmineviku ja tingiva 
kõneviisi oleviku mitmuse III pöördes pikemaid vorme: 
elasivad pro elasid, rõõmustaksivad pro rõõmustaksid
1872 ühtlustada oleviku III pöörde aste: tahavad pro tahtvad, 
loeb pro  luge
1962 lubada sõnu kolhoosnik ja ümbrik käänata nii  maastik - 
kui ka õpik-tüübi järgi 
1972 sümptoom: sümptoomi: sümptoomi kõrval lubada ka 
sümptom: sümptomi: sümptomit; samamoodi  oktaav  ja oktav
Morfoloogianormingu muutusi
1980–82 lubada  muuseum -tüüpi sõnu, mille  nimetava  
lõppkonsonandi ees on kirjapildis vokaalide ühend, käänata ka 
album-tüübi järgi
1980–82 lubada III-välteliste 3-silbiliste ne- ja s-sõnade 
mitmuse osastavas nii si kui ka  seid , vastavalt ka kaht 
võimalust vokaalmitmuses
1980–82 lubada 19 sõna pöörata nii astmevahelduslikult kui 
astmevahelduseta  (nagu õppima ja nagu  muutuma )
1995–1997 lubada sõnade politseinik ja  pealik  kaks 
rööpkäänamist 
1995–1997 lubada sõna  korsten  kaks rööpkäänamist
Morfoloogia omandamine
Protomorfoloogilise perioodi alguseks esimene 
miniparadigma.
 Reduplikatsioon
Trohheilise kõnetakti eelistus
Kinnise järgsilbi hilisem omandamine
 Produktiivsed  vältevaheldusmallid varakult
Raskused laadivahelduslikes sõnades
Esimesed noomenitüübid auto ja sepp
Pragmaatiliselt olulised sõnad ja vormid enne
Muuttüübid
Muuttüüp on vormimoodustuses 
ühtmoodi käituvate sõnade rühm.
Deklinatsioon on käändsõnade muuttüüp.
 Konjugatsioon  on pöördsõnade muuttüüp.
 
Muuttüübid
Muuttüübistiku ülesanded: 
esitada kõik morfeemide variandid ja nende 
omavahelised seosed
näidata,  millisest  tüvevariandist milline vorm 
moodustatakse
näidata, millist tunnust missuguse sõna ja 
missuguse vormi juures kasutatakse
koondada ühte tüüpi ühtmoodi muutuvad sõnad ja 
eraldada eri tüüpidesse erinevalt muutuvad sõnad
Muuttüübid
Eesti keele muuttüübistiku  koostaja  
peab arvestama, et varieerub järgnev 
(Ülle  Viks , „Väike vormisõnastik“):
1) tunnusevariandid, vrd
ideed, ideede, ideesid (ideid)
saba, sabade, sabasid
mõtet, mõtete, mõtteid
naasma, naasta, naaseb, naastud
naerma, naerda naerab, naerdud
Muuttüübid
Eesti keele muuttüübistiku koostaja peab 
arvestama, et varieerub järgnev:
2) tüve lõpumuutus, vrd
soolane : soolase: soolast
aken: akna
ase: aseme
 sipelga s: sipelga
Muuttüübid
Eesti keele muuttüübistiku koostaja peab 
arvestama, et varieerub järgnev:
3) erinevate lõppudega tüvevariantide  paiknemine  vormistikus, 
vrd
raudne : raudse: raudset: raudsete (ABBB)
ase: aseme: aset: asemete (ABAB)
soolane : soolase: soolast: soolaste (ABCC)
seisma, seista, seisab, seistud (AABA)
sõitma, sõita,sõidab, sõidetud (AABC)
Muuttüübid
Eesti keele muuttüübistiku koostaja 
peab arvestama, et varieerub järgnev:
4) tüve astmemuutuse liik, vrd
müürima, müürida, müürib, müüritud
nautima, nautida, naudib, nauditud
lugema, lugeda, loeb, loetud
Muuttüübid
Eesti keele muuttüübistiku koostaja 
peab arvestama, et varieerub järgnev:
5) erinevas astmes tüvevariantide paiknemine vormistikus, vrd
luik: luige: luike: luiged: luikesid (●○●○●)
huige: huike: huiget: huiked: huikeid (○●○●●)
võõpama, võõbata, võõpab, võõbatud (●○●○)
kleepima, kleepida, kleebib, kleebitud (●●○○)
Muuttüübid
Olenevalt sellest, millest lähtutakse, on eesti keelele 
koostatud üsna erinevaid muuttüübistikke.
Gutslaff 1648Jõgever  1904  jj
Clare  1730  Leetberg 1916
Muuk 1927 jj
Faehlmann  1844 , 1842
Peterson  1919
Alvre 1964
  Ahrens  1853Põld 1920
Mürk 1990
Wiedemann  1875 Tann 1923 Viks 1982 jt
Hermann  1884
Veski  1923 Ehala 1997
Einer  1885   Aavik 1925 Blevins 2005
Muuttüübid
 Muuttüüpide näiteid 
(„Väikesest vormisõnastikust“):

Sepp 
Elama
Tulema

Tütar
Riidlema

Vaher
Leppima

Õpik
Hüppama

Ase

Saba
Morfoloogiateooriad
On kolm põhilist lähenemist 
morfoloogiale:
• Item-and-Arrangement ehk IA mudel
• Item-and- Process  ehk IP mudel
• Word-and- Paradigm  ehk WP mudel
Morfoloogiateooriad
IA mudel analüüsib sõnavorme kui morfeemijärjendeid
 teeb igas sõnavormis kindlaks morfeemide järjestuse ja allomorfid
 kirjeldab morfeeme ja nende  klasse , morfeemijärjendite tüüpe ja 
morfeemide konkreetse realiseerumise viise
 Eesmärk on tuvastada, millised on keele morfeemid ja nende kujud 
ning millist neist kujudest kasutatakse konkreetses sõnavormis. 
 IA mudeli nõrkuseks on flektiivsed vormid, mille kirjeldamisel tuleb 
appi võtta asendusmorfeemid (nt lisamis- ja kustusmorfeemid) ja 
nullallomorfid.
Morfoloogiateooriad
IA mudeli kriitika: 
suur liiasus (Mati  Hint )
siga: sea = /+sika#/: /+s'ea#/
nuga: noa= /+nuka#/: /n´oa#/
/k/ →Ø/V – V/,
/k/ →Ø/V – V/,
/i/ → /e/ /– a#/,
/u/ → /o/ /– a#/,
/ea/ → /´ea/ /– #/.
/oa/ → /´oa/ /– #/.
rida: rea= /+ rita #/: /+r´ea#/
/t/ →Ø /V – V/,
luba: loa= /+luba#/: /l´oa#/
/i/ → /e/ /– a#/,
/p/ →Ø/V – V/,
/ea/ → /´ea/ /– #/.
/u/ → /o/ /– a#/,
/oa/ → /´oa/ /– #/.
Morfoloogiateooriad
IP mudeli paremus (kirjeldatud on samade 
sõnade omastava moodustamist): 
   1.  /k p t/ → Ø    /V – V/,
   2.  /i/ → /e/
             >    / – a#/,
    /u/ → /o/             
3.   /V / → /´V / /– #/
1V2
1V2
Morfoloogiateooriad
IP mudel kirjeldab sõnavormide moodustamist
 Lähtutakse  sobivaimast  baasvormist  ehk  lähtevormist,  millest  saab 
võimalikult   lihtsate   operatsioonide  abil  moodustada  võimalikult  palju 
teisi vorme. 
 Sõnavormi  nähakse  kui  tulemust,  mis  saadakse  reeglite  rakendamisel 
lähtevormile või -tüvele. 
 IP mudeli üldistusaste on märksa kõrgem kui IA oma, sest see ühendab 
sarnased reeglid. IA-s on iga allomorf tervliklik ning reeglite 
ühendamine pole võimalik. Moodustatavad sõnavormid saadakse 
lähtevormidest asendus-,  kustutus - või lisamisoperatsioonide abil. 
Samad  operatsioonid  olid allomorfide osana või asendusmorfeemidena 
esindatud ka IA  mudelis , kuid seal oli nende tüüpide hulk märksa 
suurem. 
Morfoloogiateooriad
IP mudeli raskused (1) 
grammatiliste tähenduste  kuhjumine  ehk nn portmanteau- 
ehk kohvermorfeemid: kaht või  enamat  tähendust 
väljendab üksainus element
           [ELAMA] + [Imp] + [Pr] + [Pl] + [2]
  
    |                      \         |         |         /      
  
   ela          +                  ge                                    
=    elage
Morfoloogiateooriad
IP mudeli raskused (2) 
grammatiliste  tähenduste   hargnemine :  üks  grammatiline 
tähendus väljendub korraga mitme elemendi kaudu
[ELAMA] +     [Ips] 
+  [Pr]
      |                    |      \     | 
    ela         +      ta   +  kse
=    elatakse
Morfoloogiateooriad
IP mudeli raskused (3) 
nn tühjad morfeemid: sõnaelemendil puudub grammatiline 
tähendus
['LAULMA] +                     [Pr] + [Pts]
       \      /
\      /
       'laul 
        + e +            v 
=     laulev
Morfoloogiateooriad
WP mudel kirjeldab sõnavormi kui paradigma osa
 Morfoloogia põhiüksus pole mitte morfeem, vaid sõna, mille 
paradigma liikmed on kindlate operatsioonidega moodustatavad. 
 Morfoloogilised reeglid  toimivad  sõna piires ning on seotud kindlate 
sõnarühmadega. 
Morfoloogiateooriad
Mudelite kõrvutus
morfeemikeskne IA: 
lammastele → [LAMMAS] + [Pl] + [All]
lekseemikeskne IP: 
[LAMMAS] + [Pl] + [All] →  lammastele
paradigmakeskne WP: 
LAMMASPl All
Morfoloogiateooriad
Optimaalsusteooria on generativse grammatika edasiarendus, ka sin genereeritakse 
süvavormidest pindvorme ning soovitakse määratleda, mil ised keeleteadmised on kaasasündinud.
u 15-aastane grammatikateooria, mida on kasutatud ja kasutatakse iseäranis palju fonoloogias, aga ka süntaksi, morfoloogia ja 
semantika  käsitlemisel.
Morfoloogiateooriad
Optimaalsusteoorial on kolm komponenti:
 Leksikon  sisaldab sõnu.
 Generaator  genereerib leksikoni üksusest (süvavormist) kõik potentsiaalsed väljundvormid.
Hindaja valib potentsiaalsete väljundite hulgast optimaalse, kasutades seleks universaalsete kitsenduste hierarhiat. 
Morfoloogiateooriad
Optimaalsusteoorias on kaht liiki kitsendusi:
Markeerimiskitsendused nõuavad, et vorm oleks võimalikult kergesti hääldatav, nt „Ükski silp ei tohi ola kinnine“ ja 
„Iga silp peab  algama  konsonandiga“.
Ustavuskitsendused nõuavad, et pindvorm oleks identne süvavormiga, milest ta genereeritakse. 
Morfoloogiateooriad
Optimaalsusteooria kitsendused
olemas kõigis maailma keeltes
erinevalt järjestatud, seepärast ongi keelte  grammatikad  erinevad
kitsenduste hierarhia muutumine muudab ka keelt
Morfoloogiateooriad
Loomuliku morfoloogia teooria on 
keeleteooria, mille kohaselt toimuvad 
kõik keelemuutused loomulikkuse 
suunas. 
Opositsiooni lihtsam liige on optimaalselt loomulik ehk markeerimata ning keerulisem liige on 
mitteloomulik ehk  markeeritud . 
Morfoloogiateooriad
Peamised loomulikkuse kriteeriumid (1):  
Ülesehituslik ikoonilisus (keelemärgi vormi ja sisu sarnasus): semantiliselt lihtne kodeeritakse vormiliselt lihtsamana 
ja semantiliselt  keerukam  vormiliselt keerukamana.
Vormi ühtsus: ühel  vormil  on ainult üks funktsioon.
Vormi läbipaistvus: üks vorm kannab ainult üht tähendust.
Morfoloogiateooriad
Peamised loomulikkuse kriteeriumid (2):  
Süsteemile vastavus: keelekasutaja eelistab seda, mis on tema keeles tavaline, domineeriv. Ebaühtlased 
muutesüsteemid kipuvad mittesüsteemipäraste morfoloogiliste nähtuste kaotamise teel ühtlasemaks muutuma. 
Morfoloogiliste klasside stabiilsus: sõnad liiguvad ebastabiilsetest stabiilsetes e muutüüpides e. Mida suurem on 
keeles stabiilsete muutüüpide osakaal, seda loomulikum on keele muutesüsteem. 
Morfoloogiateooriad
Loomulikuks peetavad morfoloogilised nähtused
omandatakse üsna vara
on keeleajaloos püsivamad
on maailma keeltes sagedasemad
nende vastu  eksitakse  vähem
on vähem mõjutatud keelehäiretest
tekivad kreoolkeeltes kõigepealt 
Morfoloogia rakendusi: kus ei 
saa kuidagi morfoloogiata läbi?
Käänamis- ja pööramisinfo sõnastikes
Keeleõpe
 Poolitaja , spellerid, lemmatiseerija, 
grammatiline kirjegeneraator jt 
rakendused, mis on loodud eesti keele 
morfoloogiaanalüsaatorite abil
Eesti morfoloogia uurijaid
Murrete morfoloogia
Karl  Pajusalu
Salme Tanning
Mari Must
Helmi Neetar
Ülo Toomsalu
Eesti morfoloogia uurijaid
Koolimorfoloogia
Karl August Hermann
Elmar Muuk
Mati Hint
Martin Ehala
Eesti morfoloogia uurijaid
Ajalooline 
morfoloogia
Paul Alvre
Huno Rätsep
 Arnold   Kask
 Julius  Mägiste
Tiit-Rein  Viitso
Eesti morfoloogia uurijaid
Morfoloogia 
muutumine
Hele Metslang
Küli  Habicht
Martin Ehala
Cornelius Haselblat
Eesti morfoloogia uurijaid
Morfoloogia 
omandamine 
(esimese 
keelena)
Reili Argus
Eesti morfoloogia uurijaid
Uued morfoloogia-
mudelid
Toomas Help
Ülle Viks
Henn  Saari
Eesti morfoloogia uurijaid
Morfoloogianormid
 Tiiu   Erelt
Udo  Uibo
Rein Kul
Jaak  Peebo
Mati Hint
Henn Saari
Eesti morfoloogia uurijaid
Arvutimorfoloogia
Heiki-Jaan Kaalep
 Tarmo  Vaino
Heli Uibo
Indrek Hein
Ülle Viks
Eesti morfoloogia uurijaid
Morfoloogia 
vanas kirjakeeles
Külli Habicht
Pille  Penjam
Kristiina Ros
Kasutatud kirjandus
Ehala, Martin. 1997. Eesti keele struktuur. Tallinn.
Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross . 2000. Eesti keele 
käsiraamat. Tallinn.
Haspelmath, Martin. 2002.  Understanding  morphology. London.
Karlsson , Fred. 2002. Üldkeeleteadus. Tallinn.
Whaley, Lindsay. 1997. Introduction to typology. The  unity  and 
diversity  of language. London, New  Delhi .
Mõisted, mida tuleb teada
Aglutinatsioon
Morfeem
Allomorf
Morfofonoloogia
Analüütiline väljendusviis
Muuttüüp
Astmevaheldus
Paradigma e vormistik
Fleksioon e fusioon e tüvevaheldus
Polüsünteetiline keel
Grammatiline tähendus
Prefiks
Infiks
Sufiks
Isoleeriv keel
Supletiivne tüvi
Kõneviis
Sünteetiline väljendusviis
Kääne
Leksikaalne tähendus
Tunnus e grammatiline morfeem
Tüvi e leksikaalne morfeem

Document Outline

• Morfoloogia
• Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? 
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Morfoloogia põhimõisted
• Slide 9
• Probleeme morfeemi määratlemisel
• Slide 11
• Slide 12
• Slide 13
• Slide 14
• Slide 15
• Slide 16
• Slide 17
• Slide 18
• Slide 19
• Slide 20
• Afiksite liigid
• Slide 22
• Slide 23
• Slide 24
• Slide 25
• Grammatilised väljendusviisid
• Slide 27
• Slide 28
• Slide 29
• Morfoloogiline tüpoloogia
• Slide 31
• Slide 32
• Slide 33
• Slide 34
• Slide 35
• Eesti keele morfofonoloogiast
• Slide 37
• Slide 38
• Slide 39
• Slide 40
• Slide 41
• Slide 42
• Slide 43
• Slide 44
• Slide 45
• ja
• Slide 47
• Slide 48
• Slide 49
• Slide 50
• Slide 51
• Slide 52
• Slide 53
• Slide 54
• Slide 55
• Slide 56
• Slide 57
• Slide 58
• Slide 59
• Slide 60
• Slide 61
• Slide 62
• Slide 63
• Slide 64
• Slide 65
• Slide 66
• Slide 67
• Slide 68
• Slide 69
• Slide 70
• Slide 71
• Slide 72
• Slide 73
• Morfoloogia muutumine
• Slide 75
• Morfoloogianormingu muutusi
• Slide 77
• Morfoloogia omandamine
• Slide 79
• Slide 80
• Slide 81
• Slide 82
• Slide 83
• Slide 84
• Slide 85
• Slide 86
• Slide 87
• Slide 88
• Slide 89
• Slide 90
• Slide 91
• Slide 92
• Slide 93
• Slide 94
• Slide 95
• Slide 96
• Slide 97
• Slide 98
• Slide 99
• Slide 100
• Slide 101
• Slide 102
• Slide 103
• Slide 104
• Slide 105
• Slide 106
• Slide 107
• Slide 108
• Slide 109
• Slide 110
• Slide 111
• Slide 112
• Slide 113
• Slide 114
• Slide 115
• Kasutatud kirjandus
• Mõisted, mida tuleb teada