1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi
Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigil
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss
Morfoloogia Eesti keele käänded Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas
36. Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited. Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud. Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat. 37. Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited. Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas* tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata. * möönma = nõustuma, tunnistama Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse sõltuvalt da-tegevusnimest. gu kui da-tegevusnim
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad
Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (
Kõik kommentaarid