Vastus leiad õppematerjalist: Morfoloogia

Morfoloogia (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis sa tast narrid ?

24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA

Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna , pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla.

Käändsõna paradigma

Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine:
kääne
arv
ainsus
mitmus
Nimetav
kala
kalad
Omastav
kala
kalade
Osastav
kala
kalasid ~ kalu
Sisseütlev
kalasse
kaladesse
Seesütlev
kalas
kalades
Seestütlev
kalast
kaladest
Alaleütlev
kalale
kaladele
Alalütlev
kalal
kaladel
Alaltütlev
kalalt
kaladelt
Saav
kalaks
kaladeks
Rajav
kalani
kaladeni
Olev
kalana
kaladena
Ilmaütlev
kalata
kaladeta
Kaasaütlev
kalaga
kaladega

Käändsõna formatiivivariandid

KÄÄNE
ARV
AINSUS
MITMUS
DE-MITMUS
VOKAALMITMUS
Nimetav
d
Omastav
te, de
VT
Osastav
t, d, 0, da
sid
id, VT
Sisseütlev
sse, 0, VT, de, hV
tesse, desse
isse , VTsse
Seesütlev
s
tes, des
is, VTs
Seestütlev
st
test, des
ist, VTst
Alaleütlev
le, lle
tele, dele
ile, VTle
Alalütlev
l
tel, del
il, VTl
Alaltütlev
lt
telt, delt
ilt, VTlt
Saav
ks
teks, deks
iks, VTks
Rajav
ni
teni, deni
VTni
Olev
na
tena, dena
VTna
Ilmaütlev
ta
teta, deta
VTta
Kaasaütlev
ga
tega , dega
VTga
Vajaduse korral võib kindlast kategooriast lähtudes rääkida ka allparadigmadest. Näiteks käändsõnal võib arvukategooriast lähtudes eristada ainsuse paradigmat ja mitmuse paradigmat (kummaski 14 liiget).

Pöördsõna paradigma

Pöördsõna paradigma on palju keerukama koosseisuga kui käänd -sõna paradigma, sest pöördsõnal on rohkem kategooriaid ning nende võime omavahel kombineeruda on erinev. Pöördsõna paradigma koosseisu teeb keerukaks seegi, et pöördsõna vormide hulka arvatakse infiniitsed vormid, mis ei pruugi pöördsõna kategooriatega seostuda, ning liitvormid.

25. Käändsõna аrv

Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka.
Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular jamitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega.
Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus (vt M 4). Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp , leetrid , tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loendamatutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhimõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid , käärid ; asjade arvu eristamiseks tuleb niisuguste sõnade korral kasutada leksikaalseid vahendeid, nn hulgasõnu, nt ühed käärid, seitsmed käärid, paar pükse , kolm paari pükse. Sõnad, mis on arvuvastanduse suhtes eriolukorras, esinevad tavaliselt kas ainsuse vormis või mitmuse vormis ja neid nimetatakse vastavalt ainsussõnadeks (ehk singulare tantum -sõnadeks) ja mitmussõnadeks (ehk plurale tantum -sõnadeks).
Kontekstis võib normaaljuhul mitteloendatavat asja tõlgendada ka loendatavana. Niisugusel korral saab tavaliselt ainsussõnana käituvast sõnast moodustada ka mitmusevormi, nt Tuleb arvestada ka iga konkreetse rahva minevikuga, aga Ühise keele leidmiseks olid nende meesteminevikud olnud liiga erinevad. Tavaliselt mitmussõnana käituvatel sõnadel esineb fraseologismides või liitsõnades enamasti ka ainsusevorme, nt Jõulud olid sel aastal ilma lumeta, aga Tule jõuluks koju või Paneprillid ette, aga Prillisang oli katki.
Olulisemad ainsussõnade tähendusrühmad on järgmised:

abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn;

ained, nt suhkur, jahu, kuld ;

kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam ;

haigused, nt gripp, köha, vähk ;

ainumõisted, nt ida, lääs, minevik .
Olulisemad mitmussõnade tähendusrühmad on järgmised:

kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed, andmed;

rahvakogunemised, pidustused, nt talgud, lihavõtted ;

haigused, nt leetrid, rõuged, sügelised ;

ained, jäätmed, nt tangud, rapped, heitmed;

inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud, omaksed.

Ainsus

Ainsus on arvukategooria liige, mis eristab üht asja vastandatuna kahele või enamale, nt raamat, mees, naine. Ainsus võib väljendada ka mingite asjade terviklikku kogumit, st kõiki vastavaid asju kui abstraktset liiki, nt Hunt on suurim kiskjaline koerlaste sugukonnast .
Ainsusel puudub tunnus.

Mitmus

Mitmus on arvukategooria liige, mis eristab kaht või enamat asja vastandatuna ühele, nt raamatud, mehed, naised.
Mitmuse väljendamiseks on eesti keeles põhiliselt kaks võimalust: de-mitmus (ntema/de/l) ja vokaalmitmus, mis avaldub omakorda kahe tüübina (nt `aasta/i/s, õnnelike/s).
Lisaks de-mitmusele ja vokaalmitmusele võib mitmus väljenduda ka koos osastava käände tunnusega formatiivis sid, nt pesa/sid.
Kahe asesõna mitmus väljendub ainult supletiivses tüvevariandis: mina : meie, sina : teie. Seitsmel asesõnal puudub üldse mitmuse vormistik: keegi, ükski, miski, iga, igaüks ja üksteise, teineteise, millel puudub ka ainsuse nimetava käände vorm.
Kolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pärineb hoopiskide-mitmusest: `silm : `silme, ` rind : `rinde, `jalg : ` jalge . Niisuguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks.

Arv

de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie.
de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vokaalmitmust või formatiivi sid, nt `aasta: `aasta/d, `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s jne, aga`aasta/i/d.
de-mitmuse tunnus liitub alati tüvele ja tal on kolm varianti : d, de ja te, nt ema/d, ema/de, `aasta/te. Variandi valik oleneb osalt konkreetsest vormist , osalt sõnatüübist. Morfeemivariant d esineb alati ja ainult nimetavas käändes, nt ema/d, `aasta/d. Kõigis teistes de-mitmuse käänetes esinevad de ja te, nt ema/de, ema/de/sse, ema/de/s, ema/de/st jne; `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s, `aasta/te/st jne.
Valik morfeemivariantide de ja te vahel oleneb sõnatüübist.
de
I kk
`koi/de, i`dee/de
II kk
ema/de, pesa/de, seminari /de, nime/de, tule/de
III kk
ratsu/de
VI kk-st
` siili /de, `saia/de, pada /de, sõda/de, lage /de, ` nalja /de, `sõpra/de,õnne` likku /de
VII kk-st
küünal /de
te
IV kk
`aasta/te, redeli/te, `kringli/te, koleda/te, habeme/te, `õela/te,magasi/te
V kk
soolas /te, `jõulis/te, olulis/te, `juus/te
VI kk-st
suur/te, uu/te, küün/te, kä/te
VII kk-st
mõte/te, `pääsme/te, ratas/te, `armsa/te, `mandrite
te ~ de
VI kk-st
koer/te ~ ` koera /de

26. Kääne

Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna (fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses . See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab ) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija , tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet :
Lisaks loetletuile on eesti keeles vähestest sõnadest võimalik moodustada kaviisiütlevat käänet ehk instruktiivi, nt palja jalu ~ paljajalu, lehvivi hõlmu. Niisuguseid vorme ei saa tänapäeva keeles siiski täisväärtuslikeks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest.

Nimetav kääne

Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada
a) täisalust, nt Lind istub pesal.
Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid:
b) absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus;
c) ütet, nt Võta end kokku, Juku ;
d) alusega ühilduvat öeldistäidet, nt Ilm on ilus.
Kindlatel tingimustel (vt lähemalt SÜ 40–43) vormistab ta:
e) täissihitist, nt Praht visati lõkkesse;
f) täissihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasinviis kilomeetrit.
Lisaks vormistab nimetav:
g) eeslisandit, nt Küsige seda härra Tammelt;
h) liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid.
Nimetaval käändel puudub tunnus.

Nimetav kääne

Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada
a) täisalust, nt Lind istub pesal.
Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid:
b) absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus;
c) ütet, nt Võta end kokku, Juku;
d) alusega ühilduvat öeldistäidet, nt Ilm on ilus.
Kindlatel tingimustel (vt lähemalt SÜ 40–43) vormistab ta:
e) täissihitist, nt Praht visati lõkkesse;
f) täissihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasinviis kilomeetrit.
Lisaks vormistab nimetav:
g) eeslisandit, nt Küsige seda härra Tammelt;
h) liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid.
Nimetaval käändel puudub tunnus.

Osastav kääne

Osastav kääne väljendab piiritlematust või osalisust ning vormistab:

osasihitist, nt Mari luges raamatut;

osasihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Juhtunust polnud möödunud veel tundigi;

osaalust, nt Põrandal vedeles prahti;

osaöeldistäidet, nt Jüri on meie helgemaid päid;

hulgasõna laiendit, nt Toas oli kolm inimest;

mitmuslikku lisandit, nt Juku, klassi hullemaid pröökameid, oli seekord täiesti kuss .
Osastava käände tunnusel on neli morfeemivarianti: t, d, 0 ja da. Ainsuse vormides esinevad kõik neli, kusjuures valik sõltub sõnatüübist.
t (~tt)
III kk
ratsu/t
IV kk
`aasta/t, redeli/t, `kringli/t,
koleda/t, habe/t, `õela/t, magasi/t
V kk
soolas/t, `jõulis/t, olulis/t, `juus/t
VI kk-st
`suur/t, `uu/t, `küün/t, `kä/tt
VII kk
mõte/t, pääse/t, küünal/t, ratas/t,
armas/t ~ `armsa/t
d
I kk
`koi/d, i`dee/d
II kk-st
`tul/d
0
II kk-st
ema, pesa, seminari, nime
VI kk-st
`siili, `koera, `saia, pada, sõda, lage,
`nalja, `sõpra, õnne`likku
Üksiksõnuti esinevad:
da
se/da, to/da, ke/da, mi/da, te/da
0 ~ t
`kahte ~ `kah/t, `ühte ~ `üh/t,
`rehte ~ `reh/t, `ruhte ~`ruh/t
rubla ~ rubla/t, vedru ~ vedru/t,
kahju ~ kahju/t
iga ~ iga/t, sada ~ sada/t
da ~ d
`mõn/da ~ `mõn/d
Mitmuses esinevad morfeemivariandid d ja 0, kusjuures valik sõltub sellest, missugust vokaalmitmuse tüüpi sõna kasutab (vt M 70):
d←
kui vokaalmitmuse tunnuseks on i, nt `mõtte/i/d
0←
kui vokaalmitmuse tunnuseks on mitmuse tüvi,nt `siile.
Kui sõnal vokaalmitmus puudub, kasutatakse osastavas formatiivi sid, nt ratsu/sid, `koi/sid. Kuid sid võib esineda paralleelvormis ka nendel sõnadel, mis kasutavad mingit vokaalmitmuse tüüpi ja sellele vastavat osastava käände tunnust. Vokaalmitmus ja sid esinevad paralleelselt järgmistes tüüpides:
I kk-st
i`dee : i`de/i/d ~ i`dee/sid
II kk-st
pesa : pesi ~ pesa/sid
seminar : seminare ~ seminari/sid
VI kk-st
` siil : `siile ~ `siili/sid
`koer : `koeri ~ `koera/sid
`sai : `saiu ~ `saia/sid
sõda : sõdu ~ sõda/sid
nali : `nalju ~ `nalja/sid
sõber : `sõpru ~ `sõpra/sid
Osa sõnade korral on sid-formatiiviga vorm arhailise stiilivarjundiga, nt `siili/sid, mõnes tüübis on selle kasutamine koguni küsitav (seminari/sid).

Sisseütlev kääne

Sisseütlev kääne on sisekohakäänete seas sihikääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
  a) sihtkohta , nt Ema sõitis linna;
  b) sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse . Töö lõpetamine jääb maikuusse;
  c) sihtseisundit ( seisundit , millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka:
  d) isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Kuidas sa minuettepanekusse suhtud . Jüri on Marisse armunud;
  e) harva ka põhjust, nt Isa suri vähki.
Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse.

Seesütlev kääne

Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
  a) asukohta , nt Me elame linnas;
  b) toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis;
  c) seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis .
Peale selle võib seesütlevat kasutada märkimaks:
  d) omadust või tegevussfääri, mille poolest keegi või miski silma paistab, ntKorralikkuses ületab ta teisi tublisti, aga arukuses kipub teistele alla jääma .
Lisaks esineb seesütlev kindlate verbide rektsioonilise laiendi käändena:
  e) ilma selge tähenduseta, nt Ma kahtlen teie siiruses. Mari oli oma võidusveendunud;
  f) paaris kivinenud väljendis, nt Kõik läheb vanas vaimus edasi.
Seesütleva käände tunnus on s.

Seestütlev kääne

Seestütlev kääne on sisekohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
  a) lähtekohta, nt Tulin linnast;
  b) algusaega, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;
  c) lähteseisundit, nt Poiss toibus minestusest üsna ruttu.
Seestütleva käände abil saab väljendada veel:
  d) võrdlusalust, nt Naine oli mehest pikem;
  e) materjali, nt puust mänguasjad;
  f) kellest või millest midagi tuleb või saab, nt Sinust saab õpetaja;
  g) põhjust, nt Sõrmed olid külmast kanged;
  h) passiivse infiniittarindi tegevussubjekti, nt Mees oli murest murtud;
  i) lisandit, nt üliõpilasest poeg.
Seestütlev vormistab ka paljude verbide rektsioonilist laiendit (sõltuvusmäärust), mis väljendab:
  j) objekti, millele tegevus on suunatud, nt Ta ei saanud sellest aru. Miks sa ei rääkinud mulle oma murest? Mis sa tast narrid?
  k) midagi, millega puudub või katkeb ühendus, nt Ta jäi abirahast ilma. Ta loobus oma ideest üsna ruttu;
  l) või on selge tähenduseta, nt Mari vaimustub kõigest väga kergesti. Kõik olenebolukorrast.
Seestütlev võib väljendada ka:
  m) rühma või tervikut , mille osaks miski on, nt Jüri oli poistest kõige nutikam. Kolm meest sellest seltskonnast olid mulle võõrad. Ta on näost kaame.
Seestütleva käände tunnus on st.

Alaleütlev kääne

Alaleütlev kääne on väliskohakäänete seas sihikääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
  a) sihtkohta, nt Mari sõitis välismaale;
  b) tähtaega , nt Koosolek viidi üle neljapäevale;
  c) tulemusseisundit, nt Tüdruku nägu läks naerule. Kisub vihmale.
Alaleütleva olulisi funktsioone tänapäeva keeles on väljendada:
  d) adressaati, nt Mari rääkis Jürile kõik ausalt ära;
  e) kogejat, nt Mulle meeldib siin elada.
Lisaks loetletud funktsioonidele vormistab alaleütlev ka mõningate verbide rektsioonilisi laiendeid, mis märgivad:
  f) kedagi või midagi, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Ta lootis sõpradele. Jüri näitas näpuga raamatule;
  g) hoiaku või emotsiooni objekti, nt Mihkel on sõbrale kade. Ära ole mulle kuri;
  h) või on ilma selge tähenduseta, nt Jüri eelistab õlut teistele jookidele . Järgnegemulle.
Alaleütleva käände tunnusel on kaks varianti: le ja lle. Morfeemivariant lle esineb ainult kolme asesõna vormistikus, kus tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvekujule: `mu/lle, `su/lle, `ta/lle. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse alaleütlevas käändes morfeemivarianti le.

Alalütlev kääne

Alalütlev kääne on väliskohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
  a) asukohta, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal;
  b) toimumisaega, nt Nad sõidavad neljapäeval maale;
  c) seisundit, nt Naerul näoga vaatas Jüri meie poole.
Alalütleva käände olulisi funktsioone tänapäeva keeles on väljendada:
  d) omajat või muud tegevussubjekti pöördelise verbivormi juures, nt Maril on kaks last. See asi ununes mul täielikult;
  e) tegevussubjekti infiniittarindeis, nt Luba tal ükskord ometi kõik südamelt ära rääkida.
Peale selle kasutatakse alalütlevat käänet väljendamaks:
  f) vahendit, nt Mari mängib klaveril juba päris keerulisi lugusid;
  g) viisi, nt Mari kuulas kikkis kõrvul.
Kirjapildis on alalütleva käände tunnuseks alati l. Kui tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvele, võib l lauserõhulises positsioonis fonoloogiliselt pikeneda, ehkki see kirjapildis ei kajastu. Niisugused vormid esinevad seitsme asesõna käänamisel, nt ma : `mu/l, sa : `su/l, ta : `ta/l, see : `se/l, too : `to/l, kes : `ke/l, mis : `mi/l.

Alaltütlev kääne

Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljendatakse:
  a) lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt;
  b) teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu.
Samuti vormistab alaltütlev:
  c) nimi- või omadussõna laiendit, mis on tähenduselt sünonüümne kaassõnaühendiga ’omastava käände vorm + poolest’, nt Elukutselt on ta insener, aga hingeltluuletaja.
Alaltütleva käände tunnus on lt.

Saav kääne

Saava käände abil väljendatakse:
  a) olekut või seisundit, millesse siirdutakse, nt Mari muutus väga kurvaks;
  b) juhuslikku või ajutist olekut või seisundit, milles ollakse, nt Jüri on siin rohkem nagu õpipoisiks;
  c) otstarvet, nt Joomiseks ärge seda vett küll kasutage ;
  d) aega (tähtaega, kestust), nt Töö tuleb homseks valmis teha. Koosolek määratireedeks. Jäin nende juurde terveks nädalaks.
Saava käände tunnus on ks.

Rajav kääne

Rajava käände abil väljendatakse:
  a) ruumilist piiri, nt Kõndisime aeglaselt metsatukani. Põld ulatus metsani;
  b) ajalist piiri, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;
  c) kvantitatiivset piiri, nt Närvid olid kõigil viimse võimaluseni pingul . Temperatuur langes kolme kraadini.
Rajava käände tunnus on ni.

Olev kääne

Oleva käände abil väljendatakse:
a) tegevussubjekti või -objekti olekut või seisundit, nt Ta lamas haigena voodis . Tundsin end täieliku võhikuna. Ma nägin teda vihasena karjumas.
Olev kääne võib väljendada ka:
b) otstarvet (ositi samatähenduslikult saava käändega, nt Kuurialust kasutati kasaunana.
Oleva käände tunnus on na.

Ilmaütlev kääne

Ilmaütlev kääne on kaasaütleva vastandkääne, mille abil näidatakse:
  a) kaaslase või kaasaskantava eseme puudumist, nt Käisin reisil ilma naiseta. Mari ei tihanud (ilma) kingituseta külla minna;
  b) vahendi puudumist, nt Ta sööb praadigi (ilma) kahvlita;
  c) viisi või seisundi puudumist, nt Ta vaatas mulle (ilma) vihata otsa. Jüri sõi (ilma)isuta;
  d) ilmaolu kui omadust, nt (ilma) prillideta mees, kooreta kohv.
Viimases tähenduses tuleks püsiva ilmaoleku korral eelistada tu-liidet, vrd sabata ahv(ahv, kes on jäänud sabast ilma), sabatu ahv ( ahviliik , millele on tunnuslik saba puudumine).
Nagu toodud näidetest näha, võib ilmaütleva käände vorm esineda samades tähendustes ka koos eessõnaga ilma.
Ilmaütleva käände tunnus on ta.

Kaasaütlev kääne

Kaasaütleva käände abil väljendatakse eelkõige:
  a) koos- või kaasasolu (sageli võib selles funktsioonis kaasa-ütleva käände vormile eelneda eessõna koos), nt Mari läks (koos) Jüriga kinno ;
  b) vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile ’nimisõna omastava käände vorm + abil’), nt Mees kaevas labidaga maad.
Lisaks sellele kasutatakse kaasaütlevat märkimaks:
  c) viisi või seisundit, nt Tüdruk vaatas neid mõtliku näoga;
  d) aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne:
  e) asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda.
Kaasaütleva käände tunnus on ga.

27. Võrdlussõna

Võrdlussõnadele on tunnuslik võrdlus- ehk komparatsioonikategooriaolemasolu, mis väljendab eri asjade ühesuguse omaduse kvantitatiivset suhet. Võrdluskategoorial on kolm liiget – võrdlusastet ehk võrret: algvõrre ehk positiiv (ilus), keskvõrre ehk komparatiiv (ilusam) ja ülivõrre ehk superlatiiv (kõige ilusam ~ ilusaim).
Võrdluskategooria ei ole päris õige morfoloogiline kategooria, sest igal võrdlussõna vormil on omakorda käände- ja arvuvormid. Võrdlustunnus järgneb tüvele ja eelneb arvu- ja käändetunnusele, käitudes morfotaktiliselt nagu tuletusliide , nt ilusa/ma/te/le(TÜVI+VÕRDLUS+ARV+KÄÄNE).
Sõnad, mida saab vaadelda morfoloogilise võrdlussõnade klassina, kuuluvad sõnaliigilt omadussõnade hulka (vt M 46). Kuid kõik omadussõnad pole võrdlussõnad, sest vaegomadussõnadel, nagu inglise (huumor), isevärki (inimene), puuduvad võrdlusastmed (vt M 5).

Algvõrre

Algvõrre väljendab omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta, nt Jüri on tõsise loomuga.
Algvõrdel puudub tunnus.

Keskvõrre

Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil , asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel, nt Jüri on tõsisema loomuga kui Jaan.
Keskvõrde tunnuseks on alati m, mis liitub tavaliselt algvõrde omastava käände tüvele, nt `suur : suure + m → suure/m, kaunis : `kauni + m → `kauni/m, korra`lik : korraliku + m → korraliku/m, roosa : roosa + m → roosa/m.
Ligi 70 omadussõna korral, mille algvõrde omastav kääne lõpeb a- või u-ga, toimub keskvõrde tunnuse ees vokaaliteisendus a, u → e. Niisugusele teisendusele alluvad VI käändkonna siil-, sai-, nali- ja sõber-tüüpi sõnad, nt `pikk : pika : pike /m, `paks : paksu : pakse/m, `lai : laia : laie/m, kuri : kurja : kurje/m, nõder : nõdra : nõdre/m. Teistesse käändkondadesse kuuluvate sõnade tüvi tavaliselt ei teisene, nt II käänd konnast vaba : vaba/m, III käändkonnast roosa : roosa/m, IV käändkon nast põdur : põdura/m, abitu : abitu/m, VII käändkonnast armas : `armsa/m. Siiski alluvad vokaaliteisendusele ka paar II käändkonna pesa-tüüpi sõna, nt vana : vane /m, paha : pahe /m, ja üksikud III käändkonna ratsu-tüüpi sõnad, nt lahja : lahje/m.
Üksikud sõnad kasutavad keskvõrde moodustamisel supletiivset tüve, nt `hea : pare/m, lühike : lühe/m, pisike : pise/m.

Ülivõrre

Ülivõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui ühelgi teisel samasse rühma kuuluval olendil, asjal või nähtusel, nt Tallinn on Eesti suurim linn.
Ülivõrde moodustamiseks on kaks võimalust: liitülivõrre ehk kõige-ülivõrre ja lihtülivõrre.
Liitülivõrre on liitvorm, mis koosneb abisõnast kõige ja võrdlussõna keskvõrde vormist. Liitülivõrret saab moodustada kõikidest võrdlussõnadest, nt vaga (: vagam) : kõige vagam, roosa (: roosam) : kõige roosam, `hull (: hullem) : kõige hullem, kummaline (: kummalisem) : kõige kummalisem.
Lihtülivõrre on moodustatav vaid neist võrdlussõnadest, millel on olemas vokaalmitmus, ning tal on nagu vokaalmitmuselgi kaks liiki – i-ülivõrre ja tüveülivõrre.
i-ülivõrde tunnuseks on im, nt ilus : ilusa/im, kole : koleda/im. i-ülivõrre on võimalik nendest sõnadest, mis kasutavad i-mitmust (vt M 70):
I kk-st
sõna `truu : ` tru/im
IV kk
kõik tüübid, nt madal : madala/im, hale : haleda/im
V kk-st
soolane -tüüp, nt soolase /im
jõuline-tüüp (paralleelselt tüveülivõrdega),
nt `jõulise/im ~ `jõulisim
VII kk
kõik tüübid, nt kiire : `kiire/im, toores : `toore/im
i-ülivõrde tunnus im liitub algvõrde omastavalisele tüvele. Kui tüvi lõpeb i-ga, toimub ülivõrde tunnuse ees vokaaliteisendus i → e, nt kallis : ` kalli + im → `kalle/im. Sõnastruu, kus tüvi lõpeb pika vokaaliga, kaasneb tunnuse liitmisega vokaali lühenemine:`truu : `tru/im.
Tüveülivõrdes on ülivõrde tunnuse algusvokaal i sulanud tüve lõpuvokaaliga ühte, nii et tüve ja tunnust pole võimalik selgelt eraldada. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust (vt M 70):
II kk-st
üksikud pesa-tüüpi sõnad, nt paha : pahim,
vana : vanim, püha : pühim
V kk-st
oluline-tüüp, nt olulisim
jõuline-tüüp (paralleelselt i-ülivõrdega),
nt `jõulisim ~ `jõulise/im
VI kk-st
siil-tüübi a- ja u-tüvelised sõnad, nt `tark (: targa) :
targim, `järsk (: järsu) : järsim
suur- ja uus-tüüp, nt suurim, uusim
õnnelik-tüüp, nt õnnelikem
Tüveülivõrde moodustamiseks võetakse aluseks algvõrde omastava käände vorm ning teisendatakse selle lõpuvokaali: õnnelik-tüüpi sõnades u → e, kõigil teistel juhtudel teiseneb lõpuvokaal a, e, u → i. uus-tüüpi sõnade tüvi on ülivõrdes tugevas astmes kuid teisevälteline. Saadud tüvekujule lisatakse m, nt õnne`lik (: õnneliku) : õnnelikem, `tark (: targa) : targim, `suur (: suure) : suurim, `uus (: uue) : uusim, `paks (: paksu) : paksim.
Üksikutel sõnadel on olemas lihtülivõrre, mis tugineb samasugusele supletiivsele tüvevariandile nagu keskvõrregi: `hea (: parem) : parim, lühike (: lühem) : lühim.

28. Pöördsõna

Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood , aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Nt vormis elavat ei kajastu pöördekategooria. Üksikutel pöördsõnavormidel puudub üldse seos pöördsõna morfoloogiliste kategooriatega, ntelada.
Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid.
Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Nt lauses Ma käisin eile teatris on käisin pöördsõna finiitne vorm, mis esineb öeldisena ja väljendab pöördekategooriast ainsuse 1. pööret, tegumoekategooriast isikulist tegumoodi, ajakategooriast lihtminevikku, kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi ja kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.
Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodus tatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigilt nimi-, omadus- ja määrsõnadele. Nt lauses Ma olen seda etendust juba näinud on näinud pöördsõna inifiniitne vorm, mis täidab öeldise funktsiooni ainult koos sõnavormiga olen ning milles väljendub pöördsõna kategooriatest aeg (mineviku näol) ning tegumood (isikulise tegumoe näol). Sealjuures võib sama vorm teistsuguses lauses käituda hoopis omadussõnalaadselt ning väljendada käände- ja arvukategooriat, nt Neilt meestelt, hallipäistelt ja nii mõndaginäinutelt, oleks kõigil üht-teist õppida.
Lihtvormid ehk sünteetilised vormid on vormid, mis koosnevad ühest sõnast, ntelasin, elavat, elanuksime, elades .
Liitvormid ehk analüütilised vormid on vormid, mis koosnevad kahest või kolmest sõnast, nt olen elanud, ei ela, ei ole elanud.

29. Infiniitsed vormid

Infiniitsed vormid jagunevad oma süntaktiliste kasutusvõimaluste alusel kolme rühm: a) nimisõnalaadsed tegevusnimed :

da-tegevusnimi e da- infinitiiv (da-tegevusnimi on pöördsõna infiniitne vorm, mis väljendab tegevust kui niisugust, edastamata sealjuures mingeid täpsemaid grammatilisi tähendusi. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt on da-tegevusnimi kõige mitmekesisem pöördsõnavorm. Ta võib esineda mis tahes nimisõnalise lauseliikmena:

  a) alusena , nt Mõtelda on mõnus;
  b) sihitisena, nt Katsu selle peale mitte mõtelda;
  c) määrusena, nt Kübar kõlbab kanda;
  d) öeldistäitena, nt Jüri ainus siht on edasi jõuda;
  e) täiendina, nt Maris tärkas kihk plehku panna.
da-tegevusnimi võib esineda ka:
  f) liitöeldise osana , nt See on mulle teada.
Erinevalt enamikust infiniitvormidest saab da-tegevusnimi täita ka iseseisvalt öeldise funktsiooni, nimelt:
  g) kaudse kõneviisi tähendust väljendavana (eeskätt seoses verbiga olema), nt Mariolla väga jutukas ;
  h) (harva ka) käsu tähendust väljendavana, nt Lõuad pidada ja edasi teenida.),

vat-tegevusnimi e vat-infinitiiv (vat-tegevusnimi on kujunenud pöördsõna oleviku kesksõna osastava käände vormist. Temast kui iseseisvast infiniitvormist on alust rääkida seetõttu, et süntaktiliselt käitub ta nimisõna laadselt. vat-tegevusnimi võib asendada et-sihitislauset ja esineb lauses:

a) sõltuvusmäärusena, nt Ma uskusin sind magavat (= Ma uskusin, et sa magad);
b) sihitisena, nt Kuulsin toas lauldavat (= Kuulsin, et toas lauldakse).)

ma-tegevusnimi e supiin (ma-tegevusnimi on pöördsõna infiniitne vorm, mis seondub osa käändekategooria liikmetega. ma-tegevusnimel on viis vormi: ma-, mas-, mast-, maks- ja mata-vorm. Eesti keelde on püütud tuua ka mani - ja maga-vormi, aga need pole kasutust leidnud.ma-tegevusnime vormide tähendus ja süntaktilised kasutusvõimalused on erinevad.)

ma-vorm väljendab mingi muu tegevuse suhtes järgnevat tegevust (suhtelist tulevikku). Ta on lauses tavaliselt:

sihtkoha määrus, nt Läksime sööma;
sõltuvusmäärus, nt Ta pani meid kirja kirjutama.

ma-vorm võib olla ka:

liitöeldise osa, nt Mari hakkas laulma.

Mõnikord esineb ma-vorm:

iseseisva öeldisena, nt Kähku magama!

ma-vormil on ka umbisikulise tegumoe vorm, mida kasutatakse koos verbiga pidama , millel endal umbisikulise tegumoe vormistik puudub, nt Järve äärde pidimindama jalgsi.
ma-vormi tunnus on ma, mis liitub tüvele või umbisikulise tegumoe tunnusele.
mas-vorm väljendab tavaliselt mingi muu tegevuse suhtes samaaegset tegevust (suhtelist olevikku). Ta esineb lauses tavaliselt:

otstarbe varjundiga asukoha määrusena, nt Olime marju korjamas;
sõltuvusmäärusena, laiendades kindlaid verbe enam-vähem sünonüümseltvat-tegevusnimega, nt Nägin teda kellegagi vest lemas (~ vestlevat);
liitöeldise osana, väljendades koos verbiga olema kestvat muutusprotsessi, nt Kuritegevus on vähenemas, mõnikord aga hoopis tegevuse algamist (suhtelist tulevikku), nt Olime just välja minemas, kui Mari helistas.

mas-vormi tunnus on mas, mis liitub tüvele.
mast-vorm väljendab mingile teisele tegevusele eelnenud tegevust (suhtelist minevikku). Ta esineb lauses tavaliselt:

lähtekoha tähendusega määrusena, nt Tulime söömast;
sõltuvusmäärusena, nt Mari keeldus söömast.

Koos verbiga lakkama väljendab mast-vorm tegevuse lõppemist, nt Mari lakkassöömast.
mast-vormi tunnus on mast, mis liitub tüvele.
maks-vorm esineb lauses selge otstarbemäärusena, mis väljendab tegevust kui teise tegevuse otstarvet. maks- vormiga saab asendada kõrvallauset, mis algab sidendiga selleks et, nt Mari läks varakult kohale leidmaks endale paremat istekohta (= ... selleks et endale paremat istekohta leida).
maks-vormi tunnus on maks, mis liitub tüvele.
mata-vorm väljendab sooritamata tegevust. Päris tegevusnimi on ta vaid:

kindlate verbide juures sõltuvusmäärusena, nt Jätsin toa koristamata.

Enamasti esineb mata-vorm aga

des-vormi eitava vastena, nt Jüri nõustus pikemalt mõtlemata. (VrdPikemalt järele mõeldes otsustas Jüri plaanist loobuda.)
kesksõna eitava vastena, nt Tuba on koristamata. (Vrd Tuba onkoristatud.)

mata-vormi tunnus on mata, mis liitub tüvele.
b) omadussõnalaadsed kesksõnad e partitsiibid
c) määrsõnalaadne des-vorm. des-vorm on pöördsõna infiniitne vorm, mis esineb lauses määrusena, väljendades teise tegevusega samaaegselt toimuvat ja seda iseloomustavat tegevust, nt Lauldesja hõisates tormasid poisid majast välja.
des-vormi tunnusel on kolm varianti: des, tes ja es, mille valik sõltub samadest asjaoludest nagu da-tegevusnime variantide valik (vt M 74).
des
kui da-tegevusnimes da, nt ela/da → ela/des
tes
kui da-tegevusnimes ta, nt hüpa/ta → hüpa/tes
es
kui da-tegevusnimes a, nt `käi/a → `käi/es
Morfeemivariandid liituvad alati otse tüvele. Variandi es liitumine oo- või öö-lõpulisele tüvekujule toob tüves kaasa samasuguse vokaaliteisenduse oo → öö, uu → üü naguda-tegevusnime tunnuse a liitumine, nt `joo/ma : `juu/es, `söö/ma : `süü/es.

30. Kesksõnad

Kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab tegevust omaduse või seisundina . Seetõttu on kesksõna sõnaliigilt lähedane omadussõnadele ja saab esineda täiendina, nt tõusev päike, praetud kartulid . Verbikategooriatest seostub kesksõna aja ja tegumoega, nt tõusev päike (suhteline olevik , isikuline tegumood), praetud kartulid(suhteline minevik, umbisikuline tegumood).
Kuna olevikus ja minevikus on kesksõna tunnused ja süntaktilised kasutusvõimalused erinevad, on mõttekas eristada eesti keeles kaht kesksõna – oleviku kesksõna ja mineviku kesksõna –, millel kummalgi on isikulise tegumoe vorm ja umbisikulise tegumoe vorm.
31. Pöördekategooria
Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Need esinevad:
  a) kindla kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Ma elan Tallinnas;
  b) fakultatiivselt tingiva kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Oleksin (~ ma oleks) selle peaaegu unustanud;
  c) käskiva kõneviisi mõlemas kõneliigis, nt Minge metsa. Ärge minuga arvestage.
Kindla ja tingiva kõneviisi eitavas kõneliigis ning kaudses kõneviisis pöördetunnused puuduvad ja subjektisikut väljendab vastav isikuline asesõna või nimisõna, nt Ma ei ela Tallinnas. Ma ei räägiks sinuga niisama. Sa elavat Tallinnas. Jüri elavat Tallinnas.
Ainsuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kõneleja ise, ntMa elan Tallinnas.
Ainsuse 1. pöörde tunnus on alati n, mis liitub tüvele (ela/n) või eelnevale aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/n, ela/ksi/n).
Mitmuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja kõneleja kuulub nende hulka, nt Me käisime eile linnas.
Mitmuse 1. pöörde tunnusel on kaks kuju: me ja m. Kuju m esineb käskivas kõneviisis käskiva kõneviisi tunnuse järel, nt `laul/ge/m. Kuju me esineb kindla ja tingiva kõneviisi vormides, liitudes kas vahetult tüvele (ela/me) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/me, ela/ksi/me).
Ainsuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kuulaja , nt Sakäisid eile linnas.
Ainsuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: d ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tunnuse 0-kuju ja tüvi ( ela/0/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõneviisis on ainsuse 2. pöörde tunnuseks d, mis liitub tüvele (ela/d) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/d, ela/ksi/d).
Mitmuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja vähemalt üks neist on kuulaja, nt Teie käisite eile linnas.
Mitmuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: te ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tunnus (ela/ge/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõneviisis on mitmuse 2. pöörde tunnuseks te, mis liitub tüvele (ela/te) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/te, ela/ksi/te).
Ainsuse 3. pöördel on ainult negatiivne tähendus, st ta väljendab üksnes seda, et ei kõneleja ega kuulaja pole kumbki subjektisikuks. Tavaliselt kasutatakse ainsuse 3. pööret siis, kui subjektisikuks on üks väljaspool kõnesituatsiooni viibiv isik või asi, ntIsa käis eile linnas. Buss väljub kell 10. Kuid ainsuse 3. pöörde tühja tähenduse tõttu tarvitatakse seda ka üldisikulistes lausetes , nt Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.
Ainsuse 3. pöörde negatiivse tähenduse tõttu pole sellel vormil algselt olnud oma tunnust. Tänapäeva keeles võib siiski rääkida ainsuse 3. pöörde tunnusest, millel on kaks kuju: b (keeleajalooliselt oleviku tunnus) ja 0. Kuju b kasutatakse ainult kindla kõneviisi olevikus, kus ta liitub tüvele (ela/b). Kõigil muudel juhtudel, st kindla kõneviisi lihtmineviku vormis ning tingivas ja käskivas kõneviisis vastava tunnuse järel, esineb ainsuse 3. pöörde tunnus 0-variandina (ela/s/0, ela/ks/0, ela/gu/0).
Mitmuse 3. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu, aga ükski neist pole kõneleja ega kuulaja, nt Nad käisid eile linnas. Jüri ja Mari käisid eile linnas. Harva esineb mitmuse 3. pööre ka umbisikulise tähenduse väljendajana (sünonüümselt umbisikulise tegumoega), nt Räägivad, et suvi tuleb vihmane = Räägitakse, et suvi tuleb vihmane.

32. Kõneviis

Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.
Kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks. Esimesel juhul on ta kindal, et tegevus tõesti toimub või toimus, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud või toimuks või mille toimumist kõneleja soovib, nt Kui Jüri oleks eile maale sõitnud, oleksime temaga kaasa läinud. Sellele küsimusele jätaksin parema meelega vastamata .
Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile maalesõitnud.
Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul väidetakse midagi, nt Jüri sõitis eile maale, teisel juhul kästakse, nt Sõida meile külla!
Vaadeldud vastanduste täielikke või osalisi kombinatsioone vormistavad eesti keeles kõneviisikategooria viis liiget: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviisehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv jamöönev kõneviis ehk jussiiv.

33. Kindel kõneviis

Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat kõneviisi küll siis, kui tegevust peetakse reaalseks, teatelaad on otsene ja suhtluseesmärk esituslik, nagu lauses Jüri sõitis eile maale. Kindla kõneviisi tähenduslik neutraalsus ilmneb aga selles, et leksikaalseid või intonatsioonilisi vahendeid rakendades on võimalik kasutada kindlat kõneviisi ka siis, kui tegevust peetakse ebareaalseks, nt Pidin peaaegu kukkuma (vrd tingiva kõneviisiga Oleksinpeaaegu kukkunud), kui teatelaad on kaudne, nt Mari ütles, et Jüri on maale sõitnud(vrd kaudse kõneviisiga Mari ütles, et Jüri olevat maale sõitnud), või kui suhtluseesmärk on taotluslik, nt Selle töö teed sa nüüd kohe valmis! (vrd käskiva kõneviisiga Tee see töö nüüd kohe valmis!).
Kindlal kõneviisil puudub tunnus.

34. Tingiv kõneviis

Tingiv kõneviis väljendab seda, et kõneleja peab tegevust ebareaalseks, nt Olekstädil rattad all, oleks auto. Tingiva kõneviisi oleviku 2. ja 3. pööre võivad väljendada ka viisakat käsku, nt Kas te ulataksite mulle selle raamatu, 1. pööre (täitumatut) soovi, nt Tahaksin jäädagi nooreks!
Tingiva kõneviisi tunnusel on kaks kuju: ksi (kui järgneb pöördetunnus, ntela/ksi/n) ja ks (sõna lõpus, nt ela/ks).
Kõnekeeles jäetakse pöördetunnused tingiva kõneviisi isikulise tegumoe vormides tavaliselt ära. Lühikest tingivat kõneviisi on lubatud kasutada ka kirjakeeles: ela/ksi/n = mina ela/ks, ela/ksi/d = sina ela/ks, ela/ksi/me = meie ela/ks jne.

35. Käskiv kõneviis

Käskiv kõneviis väljendab käsku. Ainsuse ja mitmuse 2. pööre ning mitmuse 1. pööre (ela, elage, elagem) väljendavad otsest (st kuulajale suunatud) käsku, nt Jää vait!Lõpetage itsitamine! Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vorm kuulub pidulikku stiili, nt Mingem üles mägedele! Neutraalstiilis kasutatakse selle asemel kindla kõneviisi mitmuse 1. pööret, nt Lähme mägedesse! Kolmas pööre väljendab kaudset (st kolmandale isikule suunatud) käsku või soovi, nt Jüri olgu selle koha pealt täiesti vait (vrd M 96).
Käskiva kõneviisi tunnusel on viis kuju: ge, ke, gu, ku ja 0. Morfeemivariant 0 esineb ainsuse 2. pöördes (ela/0). Ainsuse ja mitmuse 3. pöördes kasutatakse kujusid gu, ku(ela/gu, haka/ku) ning mitmuse 1. ja 2. pöördes kujusid ge, ke (ela/ge/m, haka/ke/m, ela/ge, haka/ke). Valik g-lise ja k-lise variandi vahel toimub da-tegevusnime morfeemivariandi analoogial.
ge, gu
kui da-tegevusnimes da või a,
nt ela/da → ela/ge, ela/gu; `juu/a → joo/ge, joo/gu
ke, ku
kui da-tegevusnimes ta,
nt haka/ta → haka/ke, haka/ku

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 21 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

21 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

alisska Õppematerjali autor

Morfoloogia käänd mitmus kõneviis kääne ainsus pöördsõna paradigma käände tunnus vokaalmitmus kesksõna moodus

Sarnased õppematerjalid

docx

Morfoloogia alused

1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi

Eesti keel

doc

Morfoloogia. Pöördekategooria liikmed

Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigil

Eesti filoloogia

doc

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt).  Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja

Eesti keel

docx

Morfoloogiline analüüs

Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss

Kirjandus

doc

Morfoloogia. Eesti keele käänded

Morfoloogia Eesti keele käänded Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas

Eesti filoloogia

doc

Morfoloogia 36-47 küsimused

36. Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited. Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud. Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat. 37. Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited. Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas* tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata. * möönma = nõustuma, tunnistama Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse sõltuvalt da-tegevusnimest. gu kui da-tegevusnim

Keeleteadus

doc

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine

1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad

Eesti keel

docx

Grammatiline analüüs

Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (

Kirjandus

Rohkem sarnaseid