ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3.Vaatan, kas sisehäälikutes on toimunud sulghääliku või s-i muutumine või kadumine luba : loa (b kaob) -> LV sadada : sajan ( d->j) -> LV käsi : käe (s kaob) -> LV lugeda : loen (g kaob) -> LV rada: raja (d->j) -> LV kõndida: kõnnin (d->n) -> LV NB! Hääliku pikkuse muutumist ei loeta laadivahelduseks...
SÕNAD SÕNAD ; Sõnade pööramisel või kääna- LAADIVAHELDUSLIKUD SÕNAD misel ei muutu sõna tüve- Muutuvad häälikud sõna tüves, häälikud ega välde. sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. VÄLTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD Muutub ainult sõna välde. . . Käändsõnade puhul ilmneb astmevaheldus, kui võrrelda sõna ainsuse nimetavat ja ainsuse omastavat vormi, nt pill pilli, raamat raamatu, kallis kalli, lind linnu. Kui nende vormide tüves on erinevusi kas häälikute pikkuses või laadis, on tegemist astmevaheldusliku käändsõnaga. Pöördsõnade puhul selgub astmevaheldus, kui võrrelda da- tegevusnime ja oleviku ainsuse 1.pööret, nt lausuda lausun, rookida roogin, lugeda loen. Muutumatutest sõnadest erinevaid muutevorme moodustada
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v
Käänamine B osa Muutuv astmevaheldus 1. Põhikäänded Põhikäändeid on vaja selleks, et tüüpsõna põhjal (ÕS-is on sõna järel number, sealt leiad tüüpsõna, mille järgi muuta) Ainsus Mitmus Nimetav jalg ---------- Omastav jala jalgade Osastav jalga jalgu (jalgasid) Sisseütlev jalasse e jalga jalgadesse e jalusse Peakäänded Ains om - sellest saame mitm nimetava tüve + mitm tunnus jala + d Ains omastavas pole sõnal lõppe, see on tüvehäälik jalg on a- tüveline Kukk on e-tüveline Pall on i-tüveline Ains osastav siit tuleb mitm osastava tüvi ...
Ainsuses 3 ja mitmuses 3 tegusõnad kuduma , õppima , pööret leppima Muutumatud sõnad ei 1) määrsõnad Kaua , hiljuti , kahekesi käändu ega pöördu 2) kaassõnad (minu) vastu, pärast(kooli) 3) sidesõnad ja , ning , et , või 4) hüüdsõnad oi , ahah , ehee , hurraa Astmevaheldus ASTEMEVAHELDUSETA SÕNAD ASTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD LAAD JA VÄLTEVAHELDUSLIK Sõna pööramisel või käänamisel ei muutu Muutuvad häälikud Muutub ainult sõna sõna tüvehäälikud ega välde sõna tüves, välde . sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära
Sõna tüvevariandid Atüvi Btüvi sõnastikuvorm 1 A-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre 2 B-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal dategevusnimi 3 Sõnastikuvorm Käändsõnal ainsuse nimetav Pöördsõnal mategevusnimi 4 Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen 7 Vältevaheldus Käändsõnad laulu: l'aulu mõ'tte: mõtet Pöördsõnad sei'sta: seisan leinata: l'einan 8 Välte ebavaheldus Käändsõnad
põhjatipu|le, kust see kaardu|b lõuna|sse Läti Piiri|ni Mõisaküla juures sellise|lt, et Pärnumaa rannkuala|d jää|vad kõik põhjamurde poole|le. Harjutus: eralda tüvi, tunnus, lõpp Lauljannasid Koolieelikutele Valetasin Lumeta Ootab Koristasin Joomata Vihikutelt Harjutasime Raudteedel Sõbralikule Kuldkaladena Lumememmed Oodatakse Ebasümpaatseks Sõin Mängimaks Vihikuteks Astmevaheldus ja muu siuke 1) Millised grammatilised väljendusviisid keeles eksisteerivad? 2) Mida tähendab analüütiline väljendusviis? 3) Kas eesti keeles esineb seda? Kui esineb siis kuidas? 4) Mida tähendab flektiivne väljendusviis + näide? 5) Too näiteid aglutinatiivsetest? 1) sünteetiline, analüütiline, 2) koosneb kahest või enamast sõnast. 3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti,
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest.
B- tüvi pöördsõnades da tegevusnimi ( mida teha ?) fantaseerida 1. lobjakas lobjaka, lobjaka't 2. mõrsja mõrsja, mõrsja't 3. plaksuma plaksu'n, plaksu'da 4. töötama tööta'n, tööta'da 5. mastaap mastaabi, mastaapi 6. kiiskama kiiska'n, kiisa'ta 7. karnivoor karnivoori, karnivoori 8. hüatsint hüatsindi, hüatsinti 9. diskuteerima diskuteeri'n, diskuteeri'da Astmevaheldus (AV) Astmevaheldus on tüve muutus, milles A ja B tüvi häälduvad erinevalt või kirjutatakse erinevalt. 1. Astmevaheldus tüvevaheldus, mille käigus muutub sõnatüvi käänamisel või pööramisel tugeva- või nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3
1. Nimeta 3 tähtsamat eesti keele tüvevahelduse liiki. Eesti keele kolm tähtsamat tüvevahelduse liiki on astmevaheldus, vokaalivaheldus ja kujuvaheldus. 2. Nimeta eesti keele astmevahelduse alaliigid. Astmevahelduse alaliigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. 3. Mis on A-tüvi ja B-tüvi? A-tüvi on käändsõnal ainsuse omastav (kelle?, mille?) ja pöördsõnal oleviku ainsuse 1 pööre (mida teen?). B-tüvi on käändsõnal ainsuse osastav (keda?, mida?) ja pöördsõnal da-tegevusnimi (mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall?
sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve
Nt romaani keelte uurimise abiks on suur hulk ladinakeelseid tekste. Kui vanemaid tekste pole olemas, kasutatakse siserekonstruktsiooni (arvestades häälikuseaduslike muutustega, võrreldakse ühe keele erinevaid vorme). Kuigi häälikuseaduslikud muutused on üldjoontes regulaarsed, neil võib olla erandeid. Üks erandeid tootev jõud on analoogia. HÄÄLIKUMUUTUSED Häälikumuutused võivad hakata grammatikat ,,lõhkuda", kui nad ei toimu kõigis vormides ühesuguselt. Nt astmevaheldus eesti keeles Häälikumuutuste regulaaarsus Kadu: h > Ø Metatees: nh > hn, rh > hr Vokaalharmoonia SOOME EESTI VÕRO/ SETO vanha karhu vana karu vahna kahr pesä, kylä pesa, küla pesä, külä väsymme väsime väsüme Häälikute kadu on tõenäolisem, kui selle teke > h-ga vormid on vanemad. Kuhu muutus viib?
· Analüütiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb kahest sõnast. · Sünteetiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb ühest sõnast. · Isoleerivad keeled on need, mis kasutavad ainult analüütilist väljendusviisi. · Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrgas astmes see aga puudub või asendub mingi teise konsonandiga. · Vokaalivaheldus on tüvevaheldus, mille abil moodustatakse mitmuse osastava ning omadussõnade ülivõrde vorme. · Kujuvaheldus on see, kui sõnades on tüvel kaks kuju: konsonant- ja vokaalkuju.
Vadja keel-Vadja k. Lähimad sug.keled on Eesti ja liivi keel,vadjalased elavad Narvast ida pool Venes. Soome keel-Soome keelt kõneldakse Läänemere Põhjakaldal Soomes.Kuigi soome keelel on eesti Keelega palju sarnast,tuleb õige soome keele Omandamiseks vaeva näha. Karjala keel-iseloomustavad suured metsad ja kärestikulised jõed. Keelt kõneleb peamiselt maal elav vanem põlvkond. Vepsa keel-vepslased elavad leningradi oblastis, Äänisjärve ümbruses.puudub astmevaheldus. Isuri keel-neid nimetatakse ingerlasteks ja Ingerisoomalsteks.kõneldatakse läänemere Lõunakaldal Ingermaal,se asub Peterburist Lääne pool.
Vormiõpetus Õp. lk 85136 Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustusviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta raad: rae: raad...
.................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus..
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene ...
EESTI KEEL 7. KLASSILE MÕISTED Argikeel normimata, mitteametlikul suhtlemisel kasutatav keel. Arv käändsõna ja tegusõna ainsus nind mitmus( kass, kassid; hüpleb, hüplevad) Arvsõna e numeraal käändsõna liik, näitab hulka, järjekorda(kui palju? Mitu) Asesõna e pronoomen käändsõna liik, asendab lauses teisi käändsõnu(ta, keegi) Astmevaheldus nõrga ja tugeva astme vaheldumine sõnatüves(laadivaheldus ja vältevaheldus) Heliline häälik kõik täishäälikud ja j, l, m, n, r, v Helitu häälik sulghäälikud ja f, h, s, s, z, z Häälikuühend kõrvuti asetsevad erinevad täisvõi kaashäälikud; täishäälikuühendis võib kõrvuti olla kaks erinevat häälikut/tähte. Hüüdsõna e interektsioon muutumatute sõnade liik, mis väljendab kõneleja tundeja tahteavaldusi, häälitsusi, loodushääli, vms.
laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski organisatsioon ega asutus. Johannes Aavik võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas. Näiteks lennukas, püstitama, jäse, almus, kääbus, kõiv, orb jt. Sõna "aluse" määratleb Aavik järgmiselt: 1) kahesilbiline tüvi; 2) tugevnev astmevaheldus; 3) pikk vokaal 1. silbis; 4) konsonant sõna alguses; 5) teine tüvesilp on -da-; 6) 1. silbi lõpus on l, n, või r. Info sain: http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Aavik http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=8 http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=319 http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/12/07/kultuur.html www.kodu.ee/~eva/Aavik.doc
o Mitmus eri käänetes: nomi/ nim d genit/ om de-mit / vok-mit part/ os sid-mit / vok-mit / tüvemit. kohakäänded + saav de-mit / vok-mit rajav, olev, ilmaütlev, de- mit / kaasaütlev vok-mit (i-lõpulistel sõnadel) Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub)
otse, s.o ilma liiteta ehk null- liitega, ntjulge (mees) > (mees) julge/b. Tüvevaheldus Eesti keeles on enamik - muutuvaid sõnu tüvevaheldusega. Eristatakse astmevaheldust ja lõpuvaheldust; võivad esineda ka mõlemad korraga. 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus. Käändsõna vormistik Eesti keeles on 14 käänet: Inglise keeles on kaks Nimetav Kes? Mis?, käänet: üldkääne ja omastav Omastav Kelle? Mille?, kääne. Teisi käändeid Osastav Keda? Mida
tolle aja oludes, arvestades just eelkõige poliitikat. Ta on meie keelele andnud väga palju. Suure osa sellest moodustab tema kokkupandud grammatika raamat ning ka keele uuendused, mis samuti lähtusid paljus soome keelest, kui meie sugulskeelest. Tänu temale muutus keel palju suupärasemaks ning igapäevasemaks. Tema uuendustest on palju ka meile tänapäeva üle tulnud, näiteks tugevnev ja nõrgenev astmevaheldus ning tema grammatikas on ka esimene põhjalik lauseõpetus.
Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk, kuid on ka erandeid. Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele. Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest. Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks. Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks - häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Eesti keeles eristatakse murderühmade sees traditsiooniliselt kaheksat
õppida ortograafiat, grammatikat, ajalehti ludega, omandada teadmisi ajaloost, ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast + silmaring. Õppimine on eduka kirjandi saladus. Eesti keeles pole midagi õppida Astmevaheldus, vältevaheldus, lisand, võõrverbid, koondlause, hõlmavad määrused, sama ja eriliigilised täiendid ning määrused, rindlause ja otsekõne. Kas see pole mitte piisav loetelu sellest, mida on eesti keeles õppida? ÕS- ist saab kontrollida vaid õigekirja Vältevaheldust ja sõnade käänamist saab ka kontrollida.
Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus, mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel. 5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks
Aglutinatsioon vormi moodustamise viis, kus sõna tüvele liidetakse tunnuseid ja lõppe. Jooksma aglutinatsioon 1. Aglutinatsioon raamatu/te/le 2. tüvevaheldused mäeke, mäkke [mägi] 3. analüütiline vormimoodustamine kui grammatilist tähendust antakse edasi abisõnadega, siis seda nim. Analüütiliseks vormimoodustamiseks. [ ei õpi, kõige rohkem] Atüvi = Mida teen? , ainsuse omastav Btüvi = Mida teha? , ainsuse osastav Astmevaheldus tüvevaheldus, kus üks sõnatüvi on tugevas astmes ja teine nõrgas astmes. Seppsepaseppa(vältevaheldus) . Astmevahelduse liigid on vältevaheldus ja laadivaheldus. Jalgjalajalga(laadivahelus). Vokaalivaheldus Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi. Kui sõna esimeses silbis on ,,a, õ, i" või täishääliku ühendid ,,ei ja äi" siis mitmuse osastav on ulõpuline.
raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. aglutinatsioon allomorf analüütiline väljendusviis astmevaheldus fleksioon e fusioon e tüvevaheldus grammatiline tähendus infiks isoleeriv keel kõneviis kääne leksikaalne tähendus morfeem morfofonoloogia muuttüüp paradigma e vormistik polüsünteetiline keel prefiks sufiks supletiivne tüvi sünteetiline väljendusviis tunnus e grammatiline morfeem tüvi e leksikaalne morfeem
läänemeresoome keelelisi nähtusi ning keeleteadlane oli registreerinud need äärmise täpsusega. Mägiste sõnade järgi osad viitasid rohkem soome keele, teised isuri-karjala suunda. Palju tuttavat leidus ka eesti keelega, näiteks pikad vokaalid aa ja ää (Eva saar 2015). Teadlasel õnnestus edukalt leida mitmeid luterlaste ja kreeka-katoliiklaste keelepruukide erinevusi, näiteks järgmise häälikuloolise joone poolest: Kreeka-katoliku keelepruugis on astmevaheldus arenenud kaugemale kui luterlastel (Mägiste 1925). 2.2 Läänemeresoome murrete uurimine Mägiste läänemeresoome keelte üksikküsimusi uurivates teadustöödes leidub sageli pöördumisi Ingerimaa või ka Ingerimaalt pärit keelte poole (vadja, kreevini, ingerisoome, isuri). Ta vastutab ka toonaste üliõpilaste ja hilisemate teadlaste juhatamise Ingerimaa keelte uurimise juurde. Nii näiteks meenutab Paul Ariste oma mälestusteraamatus: „Julius Mägiste oli kõige noorem
kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde
aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes
Morfoloogiline tüpoloogia Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist. Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da-
,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II ,,Standard Estonian Grammar" I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia.
b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve)
vene keel) Kvaliteedi muutumine - 4. Rõhuliste silpide ja sõnade häälikud on üldiselt oma kvaliteedilt selgemini hääldatud kui rõhutute omad. Nt hääldatakse klusiilide aspiratsioon tugevamini jne. Eesti keel on tsentraliseeriv keel, s.t pearõhuline silp on oluline häälikute kvaliteedi häälikute kvantiteedi tonaalsuse suhtes Paljude segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine pearõhulises silbis. Astmevaheldus laadi- ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) on välja kujunenud tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus.
,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II;,,Standard Estonian Grammar" I, II Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide (nii tüve kui tunnuste ja lõppude) varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev
Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas
ja/või tähendusüksustest. Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine (afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine. Tavaline on ka prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil, nt paljudes Aafrika toonikeeltes. Rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel. Mõnikord kasutatakse morfoloogiliste suprasegmentaalsete vahendite kohta terminit superfiks. Liitmise vastand selles kontekstis on lühendamine
asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel.
levinud erinevates keeltes, omandatakse lastekeeles varakult, on keeles laia levikuga jne. Genitiivatribuut - Omastavaline täiend ehk genitiivatribuut on lauses omastava käände vormis esinev nimisõnaline täiend, nt minu auto. Nagu milline tahes omastavas käändes sõnavorm vastab omastavaline täiend küsimustele kelle? mille?. sisemuutus – vokaalide või konsonantide muutus tüves, nt astmevaheldus ablaut - inglise sing, sang, sung, song e reeglipärane täishäälikute vaheldus samas tüves umlaut - saksa Hand – Hände e tüvevokaali muutumine järgneva silbi vokaali mõjul akusatiiv – sihitav kääne, näitab, kellele või millele on tegevus otseselt suunatud (ostsin raamatu) daativ – märgib, millele/kellele on tegevus kaudselt suunatud (kirjutasin sõbrale)
eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia
Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb sulghäälik või s , nõrga astme puhul need on asendunud mingi muu hääliku või kaovad tüvest. Näide: lammas (N) lamba (T), küüs (T) küüne (N). Vältevaheldusliku sõnade tugevaastme tüvi on kolmes vältes ja nõrk on teises vältes. Näide: kapp (T) kapi (N).
EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa, praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist. · Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, mitmed raamatud, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Eesti keele grammatika", I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresooma keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt. 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni", ,,Eesti keele sõnafonoloogia I" Morfoloogia: · Diakroonia /sünkroonia; keele dünaamika/ staatilise seisnudi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne/normatiivne, teoreetiline/rakenduslik lähenemine · Ülle Viks: sõnamuutmisprotsessi uurimine. Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaator. ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia"
Sõnad jaotatakse kõigepealt iseseisvaks ja mitteiseseisvaks. Iseseisvad jaotatakse käändsõnadeks, pöördsõnadeks ja muutumatuteks. Käändsõnad jaotatakse nimi,omadus,arv ja asesõnadeks. Mitteiseseisvad jaotatakse side,abimäär,rõhumäär,kaas ja hüüdsõnadeks. Kokku 11 sõnaliiki. Sõnad satuvad erinevatesse klassidesse funktsioonide muutumuse tõttu. Sõnaliik on vormiõpetuse osa. Astmevaheldus-kuulub vormiõpetusse, kuulub muutuva sõna käänamis- pööramistunnuste hulka. Astmevaheldusel on kaks liiki, laadi- ja vältevaheldus. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaatorid (EKI, TÜ; Ülle Viks, Tiina Puolakainen, Heiki-Jaan Kaalep, Tiit Roosmaa, Heli Uibo). 1995 Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Aktiivne ja passiivne morfoloogia
Sõnaliikide funktsioon lauses. Tegusõna pöördelised vormid: pööre, arv, aeg, kõneviis, tegumood. Tegusõna vormide kasutamine lauses. Tegusõna käändelised vormid. Tegusõna astmevaheldus: veaohtlikud tegusõnad ja sõnavormid. Õige pöördevormi leidmine ÕS-ist, vormimoodustus tüüpsõna eeskujul. Liit-, ühend- ja väljendtegusõna. Tegusõna kokku- ja lahkukirjutamine.
KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen
norus: ,,Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!" Ei ole tujule muud väljapeasu kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele, kunstnikkudele, kirjanikkudele: Vilista, vilista, Ara vilet unusta! Elutee käib risti-rästi Isa, Poja, Vaimu ees, Siiski maitseb elu hästi, Kui saab selle kurja ilma sees Vilista, vilista! (Sic transit. . . lhk. 19). Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel ,,Tõest ja õigusest" värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm: Uuh kuuradi, Jussi juuradi, Rangjalgadi, kenuskaeladi, Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus, Sest et Mari vahet Andres jõlkus. (Tõde ja õigus, lhk. 241). 2. Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast
Võib käsitleda et eestis kõneltadakse päriskeeltena kahte keelt eesti keelt ja viipekeelt. Kui iseäralik on eesti keel- palju põhivokaale, millest a-d esineb ö-st 30 korda rohkem. Palju diftonge, mis muudab keele heliliseks. Konsonantide puhul mängib tähtsat rolli palataliseerimine, nt palk(a), palk(i) Väldete kasutamine, eriti teise ja kolmanda välte vahe. Tagasõnalised sõnaühendid (puu otsas, on siiski ka eessõnalisi sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus (lagi, lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on omapärane keel, mis suudab kanda omapärast kultuuri. Murdegeograafia- keskne mõiste on isogloss: st ühe keelelise joone esinemise piir. Ühel pool piiri vastav keeleline joon esineb ja teisel pool mitte või esineb ühel pool piiri joon ühel kujul ja teisel pool teisel kujul.
Neljandal eluaastal kasvab peamiselt kasutatavate lausemallide, sh. liitlausete hulk, areneb muutevormide rakendamine eri funktsioonides ning sõnatuletus. Lausemallide omandamine eeldab ühtlasi lapse jaoks uute tegusõnade kasutamist, aga samuti järjest uute semantiliste suhete mõistmist. Edaspidi kestab grammatiliste vormide täpsustamine, sõnatuletuse areng, omandatakse erandid ja lausete kasutamine sidusas tekstis. Eesti lastele valmistab peamiselt raskusi astmevaheldus. Lausete keerukus sõltub suures osas muuteoperatsioonide valdamisest. Tavaarenguga lastel kestab grammatika omandamine 8.-10. eluaastani, arenguhälvetega lastel kauem. Impressiivne ja ekspressiivne agrammatism võib avalduda koguni täiskasvanutel. Selliste isikute lause on primitiivne, lausemallide hulk piiratud, vähe kasutatakse sõnatuletust, mõnikord eksitakse sõnavormide moodustamisel ja/või rakendamisel.
annaabi.ee 
