ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3.Vaatan, kas sisehäälikutes on toimunud sulghääliku või s-i muutumine või kadumine luba : loa (b kaob) -> LV sadada : sajan ( d->j) -> LV käsi : käe (s kaob) -> LV lugeda : loen (g kaob) -> LV rada: raja (d->j) -> LV kõndida: kõnnin (d->n) -> LV NB! Hääliku pikkuse muutumist ei loeta laadivahelduseks...
SÕNAD SÕNAD ; Sõnade pööramisel või kääna- LAADIVAHELDUSLIKUD SÕNAD misel ei muutu sõna tüve- Muutuvad häälikud sõna tüves, häälikud ega välde. sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. VÄLTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD Muutub ainult sõna välde. . . Käändsõnade puhul ilmneb astmevaheldus, kui võrrelda sõna ainsuse nimetavat ja ainsuse omastavat vormi, nt pill pilli, raamat raamatu, kallis kalli, lind linnu. Kui nende vormide tüves on erinevusi kas häälikute pikkuses või laadis, on tegemist astmevaheldusliku käändsõnaga. Pöördsõnade puhul selgub astmevaheldus, kui võrrelda da- tegevusnime ja oleviku ainsuse 1.pööret, nt lausuda lausun, rookida roogin, lugeda loen. Muutumatutest sõnadest erinevaid muutevorme moodustada
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, ...
Käänamine B osa Muutuv astmevaheldus 1. Põhikäänded Põhikäändeid on vaja selleks, et tüüpsõna põhjal (ÕS-is on sõna järel number, sealt leiad tüüpsõna, mille järgi muuta) Ainsus Mitmus Nimetav jalg ---------- Omastav jala jalgade Osastav jalga jalgu (jalgasid) Sisseütlev jalasse e jalga jalgadesse e jalusse Peakäänded Ains om - sellest saame mitm nimetava tüve + mitm tunnus jala + d Ains omastavas pole sõnal lõppe, see on tüvehäälik jalg on a- tüveline Kukk on e-tüveline Pall on i-tüveline Ains osastav siit tuleb mitm osastava tüvi ...
EESTI KEEL Sõnaliigid MUUTUMISVIISI TÄHENDUSE NÄIDE JÄRGI JÄRGI Käändsõnad 1) nimisõnad Koer , tuul , pilt 14 käänet 2) omadussõnad Puhas , sinine , ilus ainsuses ja mitmuses 3) arvsõnad Neli , neljas põhiarvsõnad Neli , kakskümmend järgarvsõnad Neljas , kümnes 4) asesõnad Mina , see , missugune Pöördsõnad Hüppama , jooksma , Ainsuses 3 ja mitmuses 3 tegusõnad kuduma , õppima , pööret leppima Muutumatud sõnad ei 1) määrsõnad Kaua , hiljuti , kahekesi käändu ega pöördu 2) kaassõnad (minu) v...
Sõna tüvevariandid Atüvi Btüvi sõnastikuvorm 1 A-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre 2 B-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal dategevusnimi 3 Sõnastikuvorm Käändsõnal ainsuse nimetav Pöördsõnal mategevusnimi 4 Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen 7 Vältevaheldus Käändsõnad laulu: l'aulu mõ'tte: mõtet Pöördsõnad sei'sta: seisan leinata: l'einan 8 Välte ebavaheldus Käändsõnad
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest.
2. mõrsja mõrsja, mõrsja't 3. plaksuma plaksu'n, plaksu'da 4. töötama tööta'n, tööta'da 5. mastaap mastaabi, mastaapi 6. kiiskama kiiska'n, kiisa'ta 7. karnivoor karnivoori, karnivoori 8. hüatsint hüatsindi, hüatsinti 9. diskuteerima diskuteeri'n, diskuteeri'da Astmevaheldus (AV) Astmevaheldus on tüve muutus, milles A ja B tüvi häälduvad erinevalt või kirjutatakse erinevalt. 1. Astmevaheldus tüvevaheldus, mille käigus muutub sõnatüvi käänamisel või pööramisel tugeva- või nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju
1. Nimeta 3 tähtsamat eesti keele tüvevahelduse liiki. Eesti keele kolm tähtsamat tüvevahelduse liiki on astmevaheldus, vokaalivaheldus ja kujuvaheldus. 2. Nimeta eesti keele astmevahelduse alaliigid. Astmevahelduse alaliigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. 3. Mis on A-tüvi ja B-tüvi? A-tüvi on käändsõnal ainsuse omastav (kelle?, mille?) ja pöördsõnal oleviku ainsuse 1 pööre (mida teen?). B-tüvi on käändsõnal ainsuse osastav (keda?, mida?) ja pöördsõnal da-tegevusnimi (mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall?
sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve
Nt romaani keelte uurimise abiks on suur hulk ladinakeelseid tekste. Kui vanemaid tekste pole olemas, kasutatakse siserekonstruktsiooni (arvestades häälikuseaduslike muutustega, võrreldakse ühe keele erinevaid vorme). Kuigi häälikuseaduslikud muutused on üldjoontes regulaarsed, neil võib olla erandeid. Üks erandeid tootev jõud on analoogia. HÄÄLIKUMUUTUSED Häälikumuutused võivad hakata grammatikat ,,lõhkuda", kui nad ei toimu kõigis vormides ühesuguselt. Nt astmevaheldus eesti keeles Häälikumuutuste regulaaarsus Kadu: h > Ø Metatees: nh > hn, rh > hr Vokaalharmoonia SOOME EESTI VÕRO/ SETO vanha karhu vana karu vahna kahr pesä, kylä pesa, küla pesä, külä väsymme väsime väsüme Häälikute kadu on tõenäolisem, kui selle teke > h-ga vormid on vanemad. Kuhu muutus viib?
· Analüütiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb kahest sõnast. · Sünteetiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb ühest sõnast. · Isoleerivad keeled on need, mis kasutavad ainult analüütilist väljendusviisi. · Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrgas astmes see aga puudub või asendub mingi teise konsonandiga. · Vokaalivaheldus on tüvevaheldus, mille abil moodustatakse mitmuse osastava ning omadussõnade ülivõrde vorme. · Kujuvaheldus on see, kui sõnades on tüvel kaks kuju: konsonant- ja vokaalkuju.
Vadja keel-Vadja k. Lähimad sug.keled on Eesti ja liivi keel,vadjalased elavad Narvast ida pool Venes. Soome keel-Soome keelt kõneldakse Läänemere Põhjakaldal Soomes.Kuigi soome keelel on eesti Keelega palju sarnast,tuleb õige soome keele Omandamiseks vaeva näha. Karjala keel-iseloomustavad suured metsad ja kärestikulised jõed. Keelt kõneleb peamiselt maal elav vanem põlvkond. Vepsa keel-vepslased elavad leningradi oblastis, Äänisjärve ümbruses.puudub astmevaheldus. Isuri keel-neid nimetatakse ingerlasteks ja Ingerisoomalsteks.kõneldatakse läänemere Lõunakaldal Ingermaal,se asub Peterburist Lääne pool.
..................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus...
Vormiõpetus Õp. lk 85136 Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustusviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta raad: rae: raad...
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene ...
EESTI KEEL 7. KLASSILE MÕISTED Argikeel normimata, mitteametlikul suhtlemisel kasutatav keel. Arv käändsõna ja tegusõna ainsus nind mitmus( kass, kassid; hüpleb, hüplevad) Arvsõna e numeraal käändsõna liik, näitab hulka, järjekorda(kui palju? Mitu) Asesõna e pronoomen käändsõna liik, asendab lauses teisi käändsõnu(ta, keegi) Astmevaheldus nõrga ja tugeva astme vaheldumine sõnatüves(laadivaheldus ja vältevaheldus) Heliline häälik kõik täishäälikud ja j, l, m, n, r, v Helitu häälik sulghäälikud ja f, h, s, s, z, z Häälikuühend kõrvuti asetsevad erinevad täisvõi kaashäälikud; täishäälikuühendis võib kõrvuti olla kaks erinevat häälikut/tähte. Hüüdsõna e interektsioon muutumatute sõnade liik, mis väljendab kõneleja tundeja tahteavaldusi, häälitsusi, loodushääli, vms. Järgarvsõna arvsõna, mis näitab järjekorda, vastab küsimusele mitmes? Kaashäälik e konsonant k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z, j, l, m, n, r, v. Kaassõna e adpositsioon muu...
Johannes Aavik Ta sündis 8. detsembril 1880 Randvere külas Saaremaal ja suri 18. märtsil 1973 Stockholmis, ta oli eesti keeleteadlane. 1919-1926 töötas Kuressaare Gümnaasiumis eesti keele õpetajana. Seal tekkis tal huvi eesti keele vastu, ladina ja prantsuse keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nezini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. Aavik tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares, töötas ka "Postimehe" toimetuses. Ta oli 19261934 Tartu ülikoolis eesti keele lektor ja gümnaasiumiõpetaja Tartus, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 19401941 kirjastuses toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal elas Nõmmel. 1944 siirdus Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina. Ta suri S...
o Mitmus eri käänetes: nomi/ nim d genit/ om de-mit / vok-mit part/ os sid-mit / vok-mit / tüvemit. kohakäänded + saav de-mit / vok-mit rajav, olev, ilmaütlev, de- mit / kaasaütlev vok-mit (i-lõpulistel sõnadel) Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub)
otse, s.o ilma liiteta ehk null- liitega, ntjulge (mees) > (mees) julge/b. Tüvevaheldus Eesti keeles on enamik - muutuvaid sõnu tüvevaheldusega. Eristatakse astmevaheldust ja lõpuvaheldust; võivad esineda ka mõlemad korraga. 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus. Käändsõna vormistik Eesti keeles on 14 käänet: Inglise keeles on kaks Nimetav Kes? Mis?, käänet: üldkääne ja omastav Omastav Kelle? Mille?, kääne. Teisi käändeid Osastav Keda? Mida
tolle aja oludes, arvestades just eelkõige poliitikat. Ta on meie keelele andnud väga palju. Suure osa sellest moodustab tema kokkupandud grammatika raamat ning ka keele uuendused, mis samuti lähtusid paljus soome keelest, kui meie sugulskeelest. Tänu temale muutus keel palju suupärasemaks ning igapäevasemaks. Tema uuendustest on palju ka meile tänapäeva üle tulnud, näiteks tugevnev ja nõrgenev astmevaheldus ning tema grammatikas on ka esimene põhjalik lauseõpetus.
Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk, kuid on ka erandeid. Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele. Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest. Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks. Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks - häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Eesti keeles eristatakse murderühmade sees traditsiooniliselt kaheksat
õppida ortograafiat, grammatikat, ajalehti ludega, omandada teadmisi ajaloost, ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast + silmaring. Õppimine on eduka kirjandi saladus. Eesti keeles pole midagi õppida Astmevaheldus, vältevaheldus, lisand, võõrverbid, koondlause, hõlmavad määrused, sama ja eriliigilised täiendid ning määrused, rindlause ja otsekõne. Kas see pole mitte piisav loetelu sellest, mida on eesti keeles õppida? ÕS- ist saab kontrollida vaid õigekirja Vältevaheldust ja sõnade käänamist saab ka kontrollida.
Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus, mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel. 5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult hääldus...
raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. aglutinatsioon allomorf analüütiline väljendusviis astmevaheldus fleksioon e fusioon e tüvevaheldus grammatiline tähendus infiks isoleeriv keel kõneviis kääne leksikaalne tähendus morfeem morfofonoloogia muuttüüp paradigma e vormistik polüsünteetiline keel prefiks sufiks supletiivne tüvi sünteetiline väljendusviis tunnus e grammatiline morfeem tüvi e leksikaalne morfeem
Tallinna Mustamäe Gümnaasium Eesti keeleteadlane Julius Mägiste Referatiivne töö Tallinn 2018 Sisukord Sissejuhatus………………………………………………………………………………………. 3 1. Elulugu…………………………………………………………………………………… 4 1.1. Õpingud……………………………………………………………………………… 4 1.2. Töökohad…………...……………………………………………………………….. 4 2. Balti etümoloogiad……………………………………………………………………….. 5 2.1. Eesti Ingeri alased uurimused 1920. Aastatel……………………………………….. 5 2.2. Läänemeresoome murrete uurimine………………………………………………… 5 Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………… 7 Sissejuhatus Esimesed eesti keele kirjastused ilmuvad esimest korda 13. sajandil. Tekste leidub muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonika, mis on kirja pandud aastatel 1224–1227. Selles leidub ladinakeelse teksti sees paar eestikeelset sõna- ‘Laula! Laula! Pappi!’ (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007)...
kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde
5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt:
Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide muutumise uurimine Morfoloogia põhimõisted Lekseem on sõnavara põhiüksus, eri vorme sisaldav üldistatud sõna. Paradigma on lekseemi kõigi muutevormide kogum. Sõnavorm e muutevorm on lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted ...
,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II ,,Standard Estonian Grammar" I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia.
b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve)
Eesti keel on tsentraliseeriv keel, s.t pearõhuline silp on oluline häälikute kvaliteedi häälikute kvantiteedi tonaalsuse suhtes Paljude segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine pearõhulises silbis. Astmevaheldus laadi- ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) on välja kujunenud tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus. Rõhusüsteem tähtsus tänapäeva eesti keeles toimuvate struktuurinihetes ja arengutendentsides, nt rõhu siirdumine esisilbile võõrsõnades (tomat, kotlet, taburet), sõna leksikaalse kuju muutumine rõhumudeliga seoses, nt sümptoom sümptom, kefiir keefir,
,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Phonological tendencies in Estonian" (doktoriväitekiri) ,,Eesti keele grammatika" I, II;,,Standard Estonian Grammar" I, II Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Morfeemide (nii tüve kui tunnuste ja lõppude) varieerumine. Astmevaheldus oli algselt automaatne, kuid nüüd sõnuti erinev. Morfofonoloogia
Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt ...
asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel.
levinud erinevates keeltes, omandatakse lastekeeles varakult, on keeles laia levikuga jne. Genitiivatribuut - Omastavaline täiend ehk genitiivatribuut on lauses omastava käände vormis esinev nimisõnaline täiend, nt minu auto. Nagu milline tahes omastavas käändes sõnavorm vastab omastavaline täiend küsimustele kelle? mille?. sisemuutus – vokaalide või konsonantide muutus tüves, nt astmevaheldus ablaut - inglise sing, sang, sung, song e reeglipärane täishäälikute vaheldus samas tüves umlaut - saksa Hand – Hände e tüvevokaali muutumine järgneva silbi vokaali mõjul akusatiiv – sihitav kääne, näitab, kellele või millele on tegevus otseselt suunatud (ostsin raamatu) daativ – märgib, millele/kellele on tegevus kaudselt suunatud (kirjutasin sõbrale)
eraldi prosoodiline foneem; kas häälikuühendid on eri foneemid või foneemikombinatsioonid? Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, raamatud ,,The structural tendencies of languages" ja ,,Structural tendencies in Uralic languages", 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. Tiit-Rein Viitso: läänemeresoome keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni","Eesti keele sõnafonoloogia I". Murrete ja sugulaskeelte fonoloogia (Karl Pajusalu, Pire Teras, Merike Parve, Ilse Lehiste). Morfoloogia Diakroonia / sünkroonia; keele dünaamika / staatilise seisundi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne / normatiivne, teoreetiline / rakenduslik lähenemine Sõnamuutmisprotsessi uurimine. Ülle Viks ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia" (doktoriväitekiri). Arvutimorfoloogia
Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. Laadivahelduslike sõnade tugevus astmes esineb sulghäälik või s , nõrga astme puhul need on asendunud mingi muu hääliku või kaovad tüvest. Näide: lammas (N) lamba (T), küüs (T) küüne (N). Vältevaheldusliku sõnade tugevaastme tüvi on kolmes vältes ja nõrk on teises vältes. Näide: kapp (T) kapi (N).
EKGs puudub foneetika-fonoloogia osa, praegu on alustatud foneetika ja fonoloogia tervikkäsitluse koostamist. · Valter Tauli: 1) maailma keelte muutumine, mitmed raamatud, 2) keelekorraldusteooria, 3) eesti keele uurimine ja korraldamine. ,,Eesti keele grammatika", I, II · Tiit-Rein Viitso: läänemeresooma keelte fonoloogia sünkrooniliselt ja diakrooniliselt. 2008 ,,Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud" · Mati Hint: eesti keele astmevaheldus, prosoodia. ,,Häälikutest sõnadeni", ,,Eesti keele sõnafonoloogia I" Morfoloogia: · Diakroonia /sünkroonia; keele dünaamika/ staatilise seisnudi kirjeldamine; analüüsi ja sünteesi suund; deskriptiivne/normatiivne, teoreetiline/rakenduslik lähenemine · Ülle Viks: sõnamuutmisprotsessi uurimine. Arvutimorfoloogia. Morfoloogiaanalüsaator. ,,Eesti keele klassifikatoorne morfoloogia"
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja kohanimesid. Läti Henriku kroonikas olid ka 3 esimest eestikeelset lauset. 16. Sajandi algupoolel Kullamaa käsikiri, kus olid sees kolm palvet (issameie, Ave Maria ja usutunnistus). 16. Sajandil esimene grammatika (Stahl), hakkas ilmuma ka ...
Sõnaliikide funktsioon lauses. Tegusõna pöördelised vormid: pööre, arv, aeg, kõneviis, tegumood. Tegusõna vormide kasutamine lauses. Tegusõna käändelised vormid. Tegusõna astmevaheldus: veaohtlikud tegusõnad ja sõnavormid. Õige pöördevormi leidmine ÕS-ist, vormimoodustus tüüpsõna eeskujul. Liit-, ühend- ja väljendtegusõna. Tegusõna kokku- ja lahkukirjutamine.
KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen
norus: ,,Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!" Ei ole tujule muud väljapeasu kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele, kunstnikkudele, kirjanikkudele: Vilista, vilista, Ara vilet unusta! Elutee käib risti-rästi Isa, Poja, Vaimu ees, Siiski maitseb elu hästi, Kui saab selle kurja ilma sees Vilista, vilista! (Sic transit. . . lhk. 19). Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel ,,Tõest ja õigusest" värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm: Uuh kuuradi, Jussi juuradi, Rangjalgadi, kenuskaeladi, Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus, Sest et Mari vahet Andres jõlkus. (Tõde ja õigus, lhk. 241). 2. Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast
Võib käsitleda et eestis kõneltadakse päriskeeltena kahte keelt eesti keelt ja viipekeelt. Kui iseäralik on eesti keel- palju põhivokaale, millest a-d esineb ö-st 30 korda rohkem. Palju diftonge, mis muudab keele heliliseks. Konsonantide puhul mängib tähtsat rolli palataliseerimine, nt palk(a), palk(i) Väldete kasutamine, eriti teise ja kolmanda välte vahe. Tagasõnalised sõnaühendid (puu otsas, on siiski ka eessõnalisi sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus (lagi, lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on omapärane keel, mis suudab kanda omapärast kultuuri. Murdegeograafia- keskne mõiste on isogloss: st ühe keelelise joone esinemise piir. Ühel pool piiri vastav keeleline joon esineb ja teisel pool mitte või esineb ühel pool piiri joon ühel kujul ja teisel pool teisel kujul.
Neljandal eluaastal kasvab peamiselt kasutatavate lausemallide, sh. liitlausete hulk, areneb muutevormide rakendamine eri funktsioonides ning sõnatuletus. Lausemallide omandamine eeldab ühtlasi lapse jaoks uute tegusõnade kasutamist, aga samuti järjest uute semantiliste suhete mõistmist. Edaspidi kestab grammatiliste vormide täpsustamine, sõnatuletuse areng, omandatakse erandid ja lausete kasutamine sidusas tekstis. Eesti lastele valmistab peamiselt raskusi astmevaheldus. Lausete keerukus sõltub suures osas muuteoperatsioonide valdamisest. Tavaarenguga lastel kestab grammatika omandamine 8.-10. eluaastani, arenguhälvetega lastel kauem. Impressiivne ja ekspressiivne agrammatism võib avalduda koguni täiskasvanutel. Selliste isikute lause on primitiivne, lausemallide hulk piiratud, vähe kasutatakse sõnatuletust, mõnikord eksitakse sõnavormide moodustamisel ja/või rakendamisel.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
