ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm
1. Nimeta 3 tähtsamat eesti keele tüvevahelduse liiki. Eesti keele kolm tähtsamat tüvevahelduse liiki on astmevaheldus, vokaalivaheldus ja kujuvaheldus. 2. Nimeta eesti keele astmevahelduse alaliigid. Astmevahelduse alaliigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. 3. Mis on A-tüvi ja B-tüvi? A-tüvi on käändsõnal ainsuse omastav (kelle?, mille?) ja pöördsõnal oleviku ainsuse 1 pööre (mida teen?). B-tüvi on käändsõnal ainsuse osastav (keda?, mida?) ja pöördsõnal da-tegevusnimi (mida teha?). 4. Mis on astmevaheldusmall? Tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasusi nimetatakse astmevaheldusmalliks. 5
ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3.Vaatan, kas sisehäälikutes on toimunud sulghääliku või s-i muutumine või kadumine luba : loa (b kaob) -> LV sadada : sajan ( d->j) -> LV
Vormiõpetus Õp. lk 85136 Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustusviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta
· A-tüvi on käändsõnal omastava käände tüvi ning tegusõnal kindla kõneviisi oleviku 1. pöörde tüvi. · B-tüvi on käändsõnal osastava käände tüvi ning tegusõnal nud- kesksõna tüvi. · Astmevaheldusmall on tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused. · Nõrgeneva tüvega sõnadel on A-tüvi nõrgas astmes. · Tugevneva tüvega sõnadel on A-tüvi tugevas astmes. · Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid.
1. Aglutinatsioon raamatu/te/le 2. tüvevaheldused mäeke, mäkke [mägi] 3. analüütiline vormimoodustamine kui grammatilist tähendust antakse edasi abisõnadega, siis seda nim. Analüütiliseks vormimoodustamiseks. [ ei õpi, kõige rohkem] Atüvi = Mida teen? , ainsuse omastav Btüvi = Mida teha? , ainsuse osastav Astmevaheldus tüvevaheldus, kus üks sõnatüvi on tugevas astmes ja teine nõrgas astmes. Seppsepaseppa(vältevaheldus) . Astmevahelduse liigid on vältevaheldus ja laadivaheldus. Jalgjalajalga(laadivahelus). Vokaalivaheldus Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi. Kui sõna esimeses silbis on ,,a, õ, i" või täishääliku ühendid ,,ei ja äi" siis mitmuse osastav on ulõpuline. Moodusta mitmuse osastav: 1. Paun paunu 2. ilm ilmasid 3. väin väinu 4. koer koeri 5. vend vendi 6. hulk hulki 7
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os.
jalgsi, vargsi, selgroog/ne - selgroog/se, absoluutne, üldse (nagu jõud - jõud/sa, jõud/salt jt. anekdoot, üld-, üldine), sünekdohh, kodakondsus, AGA tüve algkuju ei säili vodka, tulebki, sulgki, astmevahelduse korral: röntgen, vangki jt gangster rg : rk - ärgas:ärksa, ergas:erksa, tõrges: tõrksa; lb: lp - hõlbus:hõlpsa. Erand. g,b,d kirjutatakse helitu hääliku kõrvale sõna algkuju säilitamiseks (kärb/es - kärb/sed) ja võõrsõnades.
kõnepruugis ja ametlik vene nimi. Arvukus: 1940tel oli veplaste rahvaarv 30-40 000 inimest, aastaks 1989 oli neist järgi jäänud 12 501. 2002. aasta ülevenemaalisel rahvaloendusel loendati vepslaste rahvaarvuks 8240 inimest. Tänapäeval on paljud vepsa külad venestunud või tühjaks jäänud. Keelest enesest: Olulisimad iseärasused keeles: pikkade vokaalide lühenemine (põhjavepsa murdes on säilinud uu,ii ja üü; nt. Hab 'haab', pä 'pea'), astmevahelduse peaaegu täielik puudumine, kaksikkonsonantide lihtsustumine(kelod ''kellad'') ja enesekohane pöördkond(pezeze ''peseb ennast'').(Eesti Entsüklopeedia 1998) Tänapäeval: Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks. Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi ametlikumas suhtlussituatsioonis, näiteks poes, arsti juures või bussis, eelistatakse rääkida vene keelt. Ka
kahekordselt, v.a k, p, t, või on häälikuühend rõhulistes silpides: silla, linna, sammu, kapi, Kati, plika, sauna, kirgas, ostab, tõlgib, tulbid, odra. · III välde sõna (häälik või häälikuühend) on ülipikk ehk iga häälik esineb kahekordselt, häälikuühend on rõhulistes silpides või on sõna ühesilbiline: linna, sammu, kappi, latti, kukke, sauna, õuna, värvis, ostis, tõlkis, puu, koi. Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Ainult ühes vältes olevad sõnad on vältevahelduseta! Vältevaheldust aitavad määrata käändsõna omastav ja osastav kääne. Nende võrdlusel tulevad kahtluse korral häälduserinevused hästi välja. Omastav kääne või sama hääldustugevusega vorm on nõrgas astmes (II vältes), osastav ja sama hääldustugevusega vorm aga tugevas astmes (III vältes).
Aavik Veski Näited: võttis kasutusele sark, embama; Näited: oskussõnad: iive, valk, elamus;aitas ,,Tuleviku eesti keel" seal esitas oma koostada üle 30 oskussõnaastiku, seisukohad, ,,Noor-Eesti" liige 19. saj keskel elanud kirjakeele arendaja 20. saj alguse keelekorraldaja ja teadlane · Eesti keele uurija ja arendaja · Eesti kirjakeele arendaja ja uurija · Astmevahelduse looja · Abiks õigekeelsus sõnaraamatu · Uue kirjaviisi idee koostamisel · Arendas lauseõpetust · Oskas leida kõigile sobiva kuldse kesktee Ahrens · Lõi käänd- ja pöördkondade süsteemi Näited: kaheosaline eesti keele grammatika, Muuk
Lisaks seisis ta ka tolleaegse eesti üliõpilassõpruskonna eesotsas. 1838.aastal rajas ta koos mõttekaaslastega Tartu ülikooli juurde teadusliku seltsi nimega Õpetatud Eesti selts(ÕES). See selts sai eestihuvilistest literaatide uueks keskuseks. ÕES-i esimehena organiseeris Faehlmann eesti keele uurimist, rahvaluule kogumist, rahvale tarvilike raamatute(kalender jm) avaldamist. Seltsi koosolekutel ja toimetistes vaatles Faehlmann astmevahelduse, sõnade muutmise ja tuletamise ning ortograafia küsimusi. Oma keelealaste töödega pani Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. 1842. aastast alates oli ta samuti Tartu ülikooli eesti keele lektor. Faehlmann töötas elu lõpuni Tartus ja selle ümbruskonnas arstina ja ta oli kõikide rahvakihtide seas populaarne. Vaeseid ravis ta tasuta. Lisaks kirjutas ta erinevaid meditsiinialaseid artikleid ja teoseid. Lihtrahva hulgas sai ta tuntuks tegutsedes arstina.
selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet. Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil. Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet -- I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk, kuid on ka erandeid. Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele. Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest. Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks.
Võttis kasutusele õ-tähe. Algselt kasutas ta seda ainult ise. 19saj. Keskel muutus see üldiseks. Tahtis koostada grammatikat, mis ei põhineks saksa või ladina grammatikal, kuid pidas seda üle jõu käivaks. Esimene eestikeelne ajakiri ,,Maarahva Nädalaleht". Eduard Ahrens- 1803. Tallinnas sakslasest maamõõtja poeg. Õppis Tartu ülikoolis usuteaduskonnas. Aastaid koduõpetaja, Kuusalus pastor. Kaheosaline grammatika soome keele alusel. Liigitati astmevahelduse tuginevaks ja kõrgenevaks. Põhjalik lauseõpetus. Tahtis, et lühikest täishäälikut märgitaks ühe tähega, pikka kahega. See tekitas vastuolu. Õpetatud Eesti Selts- 1838. a. Asutas Faehlamm Tartu ülikooli juurde ÕES-i. Eesmärgiks oli eesti keele, rahvakeele ja eestikeelse kirjasõna levikeele kaasaaitamine. Tahtsid samuti luua ühtset kirjakeelt (kas siis lõuna- ja põjaeestikeele seguna või võttes aluseks ainult põjaeestikeele).
b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse; c) tüve lõpuvokaal muutub mõnes vormis, nt saatma-tüübis – saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 23. Astmevahelduse liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel. Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus
vest/le/ma : vest/el/da; b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse; c) tüve lõpuvokaal muutub osas vormides, nt saatma-tüübis saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid. Vormi astme määramine käänd- ja pöördsõnadel - Astmevaheldus (edaspidi AV) on nähtus, kus algselt kahesilbilistel sõnadel on osa vorme tugevas ja teine osa vorme nõrgas astmes. Astmevaheldus tekkis esialgu vaid kahesilbilistes sõnades, kus esimese ja teise silbi piiril oli klusiil. Kui teine silp oli kinnine, siis klusiil nõrgenes ja kadus, nt *patan > *paan > eP paja ja eL paa. Vältevaheldus on hilisema tekkega kui laadivaheldus
vaheldades pikema ja lühema vältega sõnu. (Hint 2002: 33) Kindlasti on üheks iseärasuseks ka 14 käänet, eriti nende keelte taustal, kus käändeid on vähe. Sellest tuleb ka eesti keele morfoloogia eripära- suur grammatiliste tunnuste ja lõppude hulk, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis. (Hint 2002: 35) Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. (Hint 2002: 35-36)
tavalised. 7 Eesti keele morfoloogia eripäraks peab Hint suurt grammatiliste tunnuste ja lõppude hulka, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis, kuigi 14 käänet pole ka mingi kurioosum. Kuid kahtlemata peab Hint seda eesti keele iseärasuseks nende keelte taustal, kus käändeid on vähe. Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik.
muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses ei eristata, jäetakse osaks vältevaheldusest)
Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega. Pood poe poodi , kinnas kinda kinnast, lugema loe lugeda. 22. vältevaheldus VV
·Astmevaheldus jaguneb kaheks välte- ja laadivaheldus. Mõlemal vahelduse tüübil on olemas nõrk ja tugev aste. Vältevaheldus ·Vältevaheldust aitavad määrata käändsõna omastav ja osastav kääne. Nende võrdlusel tulevad kahtluse korral häälduserinevused hästi välja. Omastav kääne või sama hääldustugevusega vorm on nõrgas astmes (II vältes), osastav ja sama hääldustugevusega vorm aga tugevas astmes (III vältes). ·Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Ainult ühes vältes olevad sõnad on vältevahelduseta! ·Pöördsõna puhul on hea võrrelda oleviku 1. Pööret (mida teen) ja da-tegevusnime (mida teinud). Laadivaheldus ·Laadivaheldus toimub kui kaob ära s või sulghäälik. Et seda näha võrreldakse omastavat ja osastavat ainsuse vormi sisehäälikuid. ·Laadivaheldus on nõrk juhul kui sõnad pole sulghäälikut. Nõrga või tugeva astme üle
Pika hääliku märkimine katusega, mitte h-ga. 5 käänet. Sõnatüvi käänamisel muutub. Lisandunud võrreldes Stahliga tuletusõpetus ja lauseõpetus. Eesti keeles tavaliselt ei kasutata artiklit. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" (,,Juhatus eesti keele juurde"; 1660): grammatika põhineb Lääne-Eesti Kullamaa murrakul. Pikka vokaali võiks kirjutada kahe tähega; 3. isiku lõpp on pigem b kui p. On märganud astmevahelduse olemasolu, kuid ei oska seda seletada. Sõnastikus palju uusi sõnu, samuti näiteid sõnade kasutamisest: väljendid, vanasõnad, mõistatused Johann Hornung ,,Grammatica Estonica" (1693): ladinakeelne põhjaeesti grammatika. Puudub sõnastik. Õigekirjareegleid ei esita. Eesti sõnades ei esine tähti c, f, x ja z, vokaalide loendis esitab ka ä, ö ja ü. Grammatika tähtsaim osa on vormiõpetus. Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega
Kui esimene silp on lühike ja selle vokaaliks on u, toimub asendus a e, nt tuba : tube. Muudel juhtudel asendub a alati i-ga, nt pesa : pesi, `julm : julma : `julmi. ue ie ei a u kui esisilbis a, aa, i, ii, õ, õõ, ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu a e kui lühikeses esisilbis u a i mujal Tüvemitmust saab moodustada ainult astmevahelduseta sõnadest (seminar-, pesa-, oluline-, jõuline-tüüp) või nõrgeneva astmevaheldusega sõnadest (VI käändkond). Astmevahelduse korral võib ka mitmusetüvi esineda erinevas astmes, nt `jalg : `jalgu : jalu/l, õnne`lik : õnne`likke, õnnelike/l. Tüvemitmuse moodustamisel võib olla fonoloogilisi piiranguid isegi siis, kui sõnatüüp üldiselt tüvemitmust lubab. Näiteks puudub tüvemitmus sai-tüübi u-lõpulistel sõnadel, vrd `sai : `saiu ~ `saia/sid, aga ainult `õu : `õue/sid. Eespool kirjeldatud keerulisel reeglistikul
poliitika, suulise kõne uurimine, keele omandamise uurimine, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia. 15. Uurimissuunad ja suurteosed 1990. aastatel. Eesti kirjakeele grammatika: EKG I ja II (1993; 1995), Eesti keele käsiraamat (1997) Foneetika ja fonoloogia: suurteoseid pole, aga kaks doktoritööd foneetikast ,,Studies on Quantity and Stress in Estonian" (1994), fonoloogiast ,,Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid" (1997) Morfoloogia: Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" (1992) Sõnamoodustus: Krista Kerge ,,Vormimoodustus, sõnamoodustus ja leksikon" (1998), Jaak Peebo ,,Eesti keele muutkonnad" (1997) Süntaks: Helle Metslangi doktoriväitekiri ,,Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish" (1994) Tüpoloogiline suunitlus ja tekstikorpused: 1996. aastast TÜ eesti keele õppetooli toimetiste allsari: ,,Estonian:
Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae ’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’,
ära kasutades suudab ta kirjutada sõnasse kõik Laps kirjutab sõnu lugeda mis tahes võõraid kuuluvaid tähed. enamasti õigesti, vigu sõnu. Lugemise sujuvus esineb veel eriti hääliku kujuneb vastavalt pikkuse ja sõnade praktikale. astmevahelduse märkamisel(kink-kingu); Ortografiline etapp Laps tunneb ära Laps kirjutab sõnu, Laps kasutab vastavalt a)kinnistumise faas tervikuid (nt sõnade ühendades oma vajadusele paindlikult nii algust, silpe, liiteid ja teadmist sellest, kuidas sõnade lugemisel lõppe)
Uue kirjaviisi võit oli kindel, kuid häälikupikkuste märkimises ja vältevahelduse tundmises veel problemaatilist. Veske: pikkus on häälikute omadus. Häälikutel 3 väldet, diftongidel ainult pikk ja ülipikk. Klusiilid: sama hääliku eri pikkused g, k, kk. Soovitas II ja III välte eristamist kirjas: metsa : mettsa, kella : kellla, väljas : vällja Veske vältevahelduse tekkest. 2. silbi vokaali lühenemine 1. Silbi pikenemine: linnahan > linnaan > li`nna. Tänapäeva keele astmevahelduse tugev/nõrk aste sõltub silbi algsest lahtisusest / kinnisusest: linnahan > li`nna, linnan > linna Eesti kirjameeste selts. Asutati Tartus 1872. Eesmärk eesti hariduse, teaduse, keele edendamine, rahvapärimuse talletamine ja uurimine. Eestlastest ajakirjanikud, kooliõpetajad, eestimeelsed kirikuõpetajad jne. Esimeheks Jakob Hurt. Hurt, Veske, Hermann kolm keeleteaduse doktorit, vaidlesid. 1872 EKmS otsus loobuda vanast kirjaviisist
vormimoodustuseks. Saksa teadlane August von Schleggel liigitas kõik maailma keeled kolm põhitüüpi: Aglutinatiivsed (eesti, soome, türgi, jaapani); Flektiivsed (eesti, ladina, araabia, vana-kreeka); Isoleerivad keeles (ainult abisõnad hiina, vietnami). Eesti keeles kasutatakse kõigist kolmest midagi. EESTI KEELE TÜVEVAHELDUSED Sõnad A- ja B-tüvi: Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused on astme-, vokaali- ja kujuvaheldus. Astmevahelduse abil väljendatakse suur osa eesti keele käändsõnade ainsuse omastavat ja osastavat käänet. Vokaalivehelduse abil väljendatakse mitmuse osastava käänet ja omadussõnade võrdlusastmeid. Kujuvaheldus otseselt grammatilist tähendust ei väljenda, ometi on vaja seda teada, et õigesti sõnavorme moodustada. Astmevaheduse liigid: laadi- ja vältevaheldus. Astmevaheldus on selline tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes
VI käändkonnas on noomenid, mille nimetav ja osastav kääne on tugevas, omastav nõrgas astmes. VII käändkonna noomenitel on nõrgaastmeline nimetav ja osastav ning tugevaastmeline omastav. III pöördkonnas on verbid, mille da-infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele lisatakse tüübikirjelduses tavaliselt kolm fonoloogilist tunnust. -tüve silpide arv; Tüve silpide arvu järgi jagunevad astmevahelduseta sõnad mitmeks erinevalt muutuvaks rühmaks. Astmevahelduseta noomenitel on tüve silpide arv oluline tunnus nelja esimese käändkonna
annaabi.ee 
