1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
mitteverbaalne suhtlus- zestid ja miimika modaalsus- keelekasutaja suhtumine asjasse modaalverb e. rõhumäärsõna monogeneesiteooria- selle järgi on kõik maailma keeled sündinud ühestainsast algkeelest morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid. morfeem- morfoloogilise süsteemi põhiüksus. Seda võib defineerida kui vähimat keeleüksust, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. morfofoneem- sümbol, mis märgib, et selles kohas toimub foneemide vahetus morfoloogia e. vormiõpetus. Käsitleb üha sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis- kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia, nagu nimigi ütleb, uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operatsioonide abil moodustada uusi sõnu.
/vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes
annaabi.ee 
