Vastus leiad õppematerjalist: Morfoloogia alused

Morfoloogia alused (0)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kui palju mitu?
Mis raamatu sa raamatukogust võtsid?
Kumb õde sulle rohkem meeldib?
Mitmendas klassis Mari käib?
Millal kui kaua mis ajaks?
Kusagil seal taga kus?
Kust teie tulete?
Mis sa tast narrid ?

Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs.
Vormiõpetuse põhiüksus morfeem . Allomorfid .
Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp ). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv.
Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega.
Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid.
Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend.
Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine.
Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel.
Morfeem - keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne.
Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem.
Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus.
Iga sõnavorm koosneb kas ainult tüvimorfeemi(de)st, nt auto, hüppa või tüvimorfeemi(de)st ja ühest või mitmest tunnusmorfeemist, nt autost , hüpatagu.
Allomofr – ühe morfeemi erinevad konkreetsetes sõnavormides esinevad variandid.
Allomorfid võivad olla
1) üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud). Fonoloogilises distributsioonis on allomorfid, mille valiku määrab fonoloogiline kontekst. Morfoloogilises distributsioonis on allomorfid, mille valiku määrab morfoloogiline kontekst, s.t see, missugune morfeem allomorfile eelneb või järgneb. Tüpoloogilises distributsioonis on allomorfid, mille valik sõltub algvormi tüübist, s.t sõna kuuluvusest kindlasse sõnaloendisse. Morfoloogiline + tüpoloogiline distributsioon ehk tingitus - Sõna tüvevariant sõltub sõnast endast, tema muuttüübist ja konkreetsest muutevormist, mitte aga otseselt sõna häälikkoostisest.
2) vabalt varieeruvad - ei välista üksteist, vaid võivad esineda täpselt ühesuguses kontekstis, andes sama sõnaga seostudes nn paralleelvorme.
Formatiiv – on kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendus. Formatiiv võib olla ka kumulatiivne, liigendamata tervik ja väljendada mitut tähendust korraga, näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav.

Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled.
Aglutinatsioon . Fleksioon ( fusioon ). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4).
Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured.
a) analüütilised keeled
Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel)
b) sünteetilised keeled
Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud .
II. a) isoleerivad keeled
Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised.
b) aglutineerivad keeled
Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju.
Sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks, sõna lihttüvi ei muutu. Igal sõnaosal on oma kindel grammatiline funktsioon (soome, ungari, türgi-tatari keeled).
c) polüsünteetilised keeled
Semantiliselt tähtsad elemendid antakse edasi seotud vormi abil. Nt lause öeldis ja tema laiendid moodustavad ühe sõna. Ühte pikka sõnasse võib olla liidetud isegi terve lause ( inuiti e eskimo keel).
d) flekteerivad keeled
Fleksioon (fusioon) on niisugune sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Ühel elemendil on mitu grammatilist tähendust.
Eesti keeles on nii aglutinatsiooni kui ka fleksiooni, areneb fleksiooni suunas.

Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga, vrd jala/s, `jalga/des; põõsas /te, `põõsa/id
Üks ja seesama tunnus võib eri vormides avalduda erinevalt, vrd mitmuse avaldumist vormides jala/d, raamatu/te, raamatu/i/d, ` jalgu
Teatud vormides võib sõnatüübiti tunnus sulada tüvega ühte morfoloogiliselt liigendamatuks vormitüveks, nt mitmusevormis `jalgu, ainsuse sisseütlevas `patta, lihtminevikus oli ja ülivõrdes õnnelikem
Mitmuse osastava käände formatiivis on teatud sõnatüüpides kaks tunnust sulanud üheks liigendamatuks tervikuks, nt ema/sid

Sõnaliigi mõiste. Sõnade kategoriaalne tähendus. Muutuvad ja muutumatud sõnad.
Sõnu on võimalik liigitada mitut moodi.
Vormiõpetuses on oluline see, missuguseid vorme saab sõnast moodustada.
Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus.
Esimeses etapis jaotatakse sõnad muutuvateks ja muutumatuteks.
Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada ----käände-või pöördelõppe.

Sõnaklassid: käändsõnad , pöördsõnad , muutumatud sõnad.
Käändsõna ehk noomen on käänduvate sõnade ühisnimetus.
Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka nimisõnad, omadussõnad , arvsõnad ja asesõnad .
Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk nuumerus .
Pöördsõna on sõnaliik , millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige sagedamini öeldis võib kuulub öeldise koosseisu.
Muutumatu sõna on sõna, mida ei saa käänata ega pöörata. Muutumatute sõnade klassi kuuluvad määrsõnad , asemäärsõnad ja hüüdsõnad ning kõik abisõnad ehk partiklid.
Muutumatutele sõnadele vastanduvad muutuvad sõnad.

Nimisõna e substantiiv, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Nimisõnad - iseseisvad täistähenduslikud käändsõnad, mis muutuvad lauses käändes ja arvus ning tähistavad asju, olendeid, nähtusi. Nimisõnad saavad lauses esineda aluse (subjektina) ja sihitisena (objektina). Vastavad küsimustele kes? ja mis?
Nt Meri kohises. Tüdrukud kuulavad muusikat.
Tähenduslikult teisesed nimisõnad väljendavad tegevust ( jooksmine , jooks) või omadust (ilu).
Nimisõnu liigitatakse omakorda mitmelt aluselt lähtuvalt.
1. Üldnimed (inimene, maa, töö, lapsed)ja pärisnimed (Tartu, Emajõgi , Mari, Miisu ).
2. Konkreetsed (maja, lill, raamat,poiss) ja abstraktsed (tulevik, headus , rõõm, unistus ).
3. Loendatavad (maja, lill, raamat,poiss)ja loendamatud (tublidus, julgus , õhk, ilu).
4. Elusat tähistavad (hobune,õpilane, laps, koer )ja elutut tähistavad (mööbel, raamat, aken).
5. Ainsussõnad (headus, õnn, inimkond , kuld ) ja mitmussõnad (andmed, käärid , püksid, prillid ).

Omadussõna e adjektiiv , sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Väljendavad olendite, asjade, nähtuste, tegevuste omadusi ja vastavad küsimusele missugune? = milline?.
Enamik omadussõnu käändub ja esineb ka võrdlusastmetes. On nn vaegomadussõnu, mida ei saa käänata. Käänduvad omadussõnad jagunevad tüüpkondadesse nagu nimisõnadki.
Omadussõnad võivad lauses esineda ühilduva täiendina või öeldistäitena. Nt Nägin metsas üht kummalist lindu. Vali siit ilusamad pildid ise välja. See koer on kuri.
On omadussõnu, millel morfoloogilised vormid puuduvad. Need sõnad, väljendavad küll omadust ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlusvormid, ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu nimetatakse vaegomadussõnadeks.
1.Omastavapärased sõnakujud , millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt).
2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastavakujuline -karva, - laadi , -ohtu, -verd, - võitu , -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed), iselaadi (inimene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted).
3. Sõnakujud, mis ei seostu ka ühegi muutähendusliku sõna omastava ega osastavaga, nt väärt (jutt), eri (asjad).
4. Sõnakujud, mis võivad käituda ka muutuva nimi- või omadussõnana, nt sula (lumest) – vrd sulast , mäda ~ mädal (õunal).

Arvsõna e numeraal, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Arvsõnade liigid:
Põhiarvsõnad ehk kardinaalid väljendavad hulka ja vastavad küsimustele kui palju? mitu?.
Järgarvsõnad ehk ordinaalid näitavad järjekorda ja vastavad küsimusele mitmes?
Araabia numbritega arve märkides kasutame järgarvu puhul numbri järel punkti. Väiksemate arvude puhul kasutatakse sageli ka Rooma numbreid (4. ehk IV). Rooma numbri järel on punklt ainult siis, kui see on registris või uue peatüki pealkirja ees.
Järgarvsõnad käituvad lauses samamoodi nagu omadussõnad ja neid võikski pidada omadussõnadeks.
Põhiarvsõnad seevastu käituvad lauses omapäraselt ning sellele tuginebki arvsõnade pidamine omaette sõnaliigiks.
Põhiarvsõnade süntaktiline omapära seisneb selles, et kui põhiarvsõna sisaldav fraas on nimetavas käändes, siis põhiarvsõna (v.a üks) laiend on osastavas käändes, aga teiste käänete korral laiend ühildub põhiarvsõnaga. Vrd Toas viibis kolm inimest. Kolmele inimesele siin ruumi ei jätku .

Asesõna e pronoomen , sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Asesõnad on iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus. Kuna asesõnad asendavad lauses nimi-, omadus- või arvsõna, siis nad jaotatakse nii:
a) asenimisõnad ehk prosubstantiivid, nt mina, tema, kes;
b) aseomadussõnad ehk proadjektiivid, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalid, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu- setu , mitmes-setmes, mitmendik .
See jaotus pole range, sest üks ja seesama asesõna, võib kord asendada nimisõna, kord omadussõna.
Asemäärsõnade liigitus konteksti alusel:
1)isikulised (personaalpronoomenid)
mina, sina, tema jne.
2) enesekohased (refleksiivpronoomenid) näitavad, et tegevuse objekt või omaja langeb kokku tegevuse subjektiga, nt
ise : enese ~ enda, oma, iseenese ~ iseenda
3) Vastastikused ehk (retsiprookpronoomenid) näitavad, et kaks või enam vastastikku toimivat tegevuse objekti või omajat langevad kokku tegevuse subjektidega. Neid on kaks: üksteise, teineteise. Mõlemad on vaegmuutelised sõnad, millel puudub ainsuse nimetav ja mitmuse vormid. Asesõna üksteise osutab kahele või enamale, teineteise ainult kahele.
4) Näitavad(demonstratiivpronoomenid) viitavad mingile situatsioonist või teistest lausetest selguvale asjale, omadusele või tegevusele. see, too, sama, teine, muu, niisugune
5) küsivad- siduvad (interrogatiiv-relatiivpronoomenid)
Küsivad-siduvad asesõnad on kes, mis, kumb , missugune, milline, mäherdune, misuke (kõnek), mitu, mitmes, mitmendik.
Asesõnad mitu ja mitmes esinevad ka umbmääraste asesõnadena.
Asesõnade kes ja mis on nimisõnalised küsivad-siduvad asesõnad ja neid saab kasutada relatiivlausetes.
Asesõna mis tähenduses ’missugune’ võib asendada ka omadussõna. Niisugusel juhul on ta muutumatu sõna. Nt Mis raamatu sa raamatukogust võtsid? Mina ei saa aru, mis inimestega sa läbi käid .
Asesõnad kumb, missugune, milline, mäherdune, mitmes esinevad alati omadussõna asemel ning ühilduvad arvus põhisõnaga. Nt Kumb õde sulle rohkem meeldib? Missugused inimesed nad tegelikult on? Mitmendas klassis Mari käib?
6) umbmäärased (indefiniitpronoomenid)
Viitavad mingile täpselt määratlemata või tundmatule asjale, nähtusele või tunnusele.
iga,igaüks, igamees,kõik, mõlemad, kumbki,emb-kumb, kogu, terve, keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune,ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud,üks, teine.

Tegusõna e verb , sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Tegusõnad on tüüpjuhul pöördes, ajas, kõneviisis, tegumoes ja kõneliigis muutuvad sõnad, mis väljendavad tegevust ja esinevad lauses öeldisena. Nt Ta elab Pärnus . Nad sõitsid suveks maale.
Vormiliselt jagunevad tegusõnad liht-, liit-, ühend- ja väljendtegusõnadeks.
Lihttegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad ühest (liht- või tuletatud) tüvest, nt elama, õppima.
Liittegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad kahest tüvest, mis moodustavad liitsõna, nt alakoormama. Liitverbe on eesti keeles vähe.
Ühendtegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad tegelikult kahest sõnast: tegusõnast ja selle tähendust muutvast abimäärsõnast, nt alla andma, maha magama. Mõned sõnade ühendid võivad esineda nii liit- kui ühendtegusõnana, nt ülehindama, taasavastama ja üle hindama , taas avastama . Vrd Poiss ülehindas oma võimeid – Poiss hindas oma võimeid üle.
Väljendtegusõnad koosnevad samuti kahest sõnast: tegusõnast ja noomeni - või pronoomenivormist, nt silma hakkama, jalga laskma . Mõned väljendtegusõnad võivad hõlmata ka mitut käändsõnavormi, nt ajast ja arust olema, ühist keelt leidma.
Oma koostiselt võivad tegusõnavormid olla kas lihtvormid või liitvormid, kusjuures kumbki vormitüüp võib esineda nii liht-, liit-, ühend- kui väljendtegusõnast. Näiteks on lihtvormid: elama, alakoormasin, alla andma. Liitvormi koostisesse kuulub alati kas tegusõna olema mingi vorm või eitussõna ei või ära, nt olen elanud, ei elata.
tegusõnavormid jagunevad pöördelisteks ehk finiitseteks vormideks ja käändelisteks ehk infiniitseteks vormideks.
Tähenduslikult jagunevad tegusõnad mitmesse rühma. Kaks olulist lähtepunkti tegusõnade tähenduslikul rühmitamisel on a) tegevuse suhe oma osalistega ja b) tegevuslaad, eelkõige kestus.
Tegevuse ja osaliste suhte järgi jagunevad tegusõnad esmajärjekorras sihilisteks (mis tavaliselt esinevad koos sihitisega) ja sihituteks (mis tavaliselt esinevad ilma sihitiseta).
Enesekohased tegusõnad väljendavad seda, et tegevus on suunatud tegijale endale või toimub tegija endaga. Enesekohased tegusõnad on alati sihitud, nt tõmbuma. Kausatiivsed tegusõnad väljendavad tegevuse põhjustamist või esile kutsumist. Kausatiivsed tegusõnad on alati sihilised , nt liigutama (ennast). Vastastikused tegusõnad väljendavad vastastikust tegevust, nt sõimlema.
Frekventatiivsed tegusõnad väljendavad korduvat tegevust, limpsima. Kontinuatiivsed tegusõnad väljendavad kestvat, pidevat tegevust, nt vaatlema.
Osa tegusõnu on tähenduse tõttu vaegmuutelised, st nende tähendusest tulenevalt ei saa neist teatud vorme kasutada.

Määrsõna e adverb, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Määrsõnad on muutumatud sõnad, mis esinevad lauses määrusena. Määrsõnade tähendusskaala on üsna lai.
1. Kohamäärsõnad ehk lokaaladverbid märgivad ruumilisi suhteid, nt Tule lähemale. Kaugelt kostis imelikke hääli.
Nii nagu eesti kohakäänded, võivad ka kohamäärsõnad väljendada kolme ruumilise suhte vastandust. Sihtkohta väljendavad kohamäärsõnad vastavad küsimusele kuhu?, asukohta väljendavad kohamäärsõnad vastavad küsimusele kus?, lähtekohta väljendavad kohamäärsõnad vastavad küsimusele kust? Nt alla, all, alt, ette, ees, eest.
2. Ajamäärsõnad ehk temporaaladverbid märgivad sündmust iseloomustavaid ajalisi suhteid ja vastavad küsimustele millal? kui kaua? mis ajaks? kui tihti? jne, nt homme , täna, eile, ammu.
3. Viisi- ja seisundimäärsõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas?, nt hästi, halvasti, ilusti, valjusti, salaja.
4. Hulga- ja määramäärsõnad märgivad objektide hulka või omaduse määra, nt hulgakesi, kahekesi, üksinda, natuke(ne), palju.
Määrsõnade tähenduslik jaotus pole kuigi range. Näiteks lauses Mees ei läinudki otse koju võib sõna otse pidada nii koha- kui viisimäärsõnaks. Leidub ka üksikuid määrsõnu, mis ei sobi ühegi nimetatud liigi alla, nt loomuldasa, arvatavasti.
Koha- ja viisi- ning seisundimäärsõnad võivad esineda sarjadena, mis meenutavad käändsõnade kohakäändevorme. Samuti võivad mõned määrsõnad moodustada sarju, mis vastavad omadussõnade võrdlusvormidele, nt ilusti, ilusamini, kõige ilusamini.

Abimäärsõna e afiksaaladveb, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses tegusõna juurde, andes sellele mingi uue tähendusvarjundi või konkretiseerides tegusõna tähendust, nt läbi (elama), vastu (võtma), kallale (kippuma), tagasi (tõmbuma), ära (sõitma), valmis (saama), laiali (valguma), läbi (paistma), sisse (elama). Abimäärsõnad on tähenduselt lähedased tuletusliidetele: nad moodustavad koos tegusõnaga uue tähendusliku terviku.
Morfoloogilisel analüüsil tuleb määrata nii verb kui ka abimäärsõna.
Abimäärsõna:

on muutumatu (s.t ei käändu, ei pöördu)
on abisõna (s.t ei ole iseseisev sõna)
esineb lauses koos verbiga, mille koosseisu ta kuulub

Peaaegu kõik abimäärsõnana käituvad sõnad võivad lauses esineda ka iseseisva määrsõnana.
Lõpetatust (perfektiivsust) näitavad määrsõnad, nt. ära, läbi, valmis ei esine kunagi iseseisva määrsõnana, samuti kallale, jälile, kaasa jt. Nimetatud sõnad ei vasta eraldivõetuna mingile kindlale küsimusele.
Liigitamisel aitab kontekst ehk konkreetne lause.
Iseseisev määrsõna vastab mingile küsimusele, abimäärsõna mitte.
Ta on kusagil seal taga (kus? määrsõna) – Ta ajab meid taga (abimäärsõna, kuulub ühendverbi taga ajama koosseisu)
Abisõnad on erinevalt iseseisvatest sõnadest üksiksõnadena väga ebamäärase tähendusega või ilma tähenduseta. Seetõttu ei vasta abisõnad omaette küsimusele ning nende funktsioon selgub alles ühenduses teiste sõnadega või kogu lausega.
AM täpsustab verbi, mille koosseisu ta kuulub. Täpsustusvaldkondadeks on:

orientatsioon (suund), nt mööda minema, pärale jõudma
perfektiivsus (kas tegevus on lõpetatud või mitte), AM näitab tegevuse lõpetatust

läbi lugema, ära tooma , ära sööma, valmis kirjutama

objekti seisund kinni püüdma, kallale kippuma
modaalsus vaja minema/olema, tarvis minema/olema.

Rõhumäärsõna e modaaladverb, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Rõhumäärsõnad on muutumatud sõnad, mis toimivad lauses üldlaienditena (lause‑ ja fraasilaienditena).
Nad annavad edasi kõike seda, mis käib lausega väljendatava sündmuse kui terviku kohta.
võib-olla, arvatavasti, vist, kahjuks, kas, las, ju, siis, ka, samuti, eelkõige, veel, hoopis, küll, just, kas või, juba, no, ometi, jah, vaat
Sõnaliigiliselt on rõhumäärsõnad kõige tihedamalt seotud iseseisvate täistähenduslike määrsõnadega. Sageli võib üks ja seesama sõnakuju esineda paralleelselt nii iseseisva kui ka rõhumäärsõnana, nii lauseliikmena kui mittelauseliikmena. Esimesel juhul on harilikult võimalik vastava sõna kohta küsimus esitada, teisel juhul mitte. Vrd Ta rääkis lihtsalt. (Kuidas ta rääkis?) – Ta lihtsalt rääkis.
Üks ja seesama sõnakuju võib esineda ka rõhumäärsõnana ja sidesõnana. Vrd Nagu sa ise ei teaks ! – Näib, nagu teaksid sa seda ka ise.

Asemäärsõna e proadverb, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Asemäärsõnad on täistähenduslike määrsõnade mittetäistähenduslikud vasted. Nagu täistähenduslikud määrsõnad, liigituvad ka asemäärsõnad koha-asemäärsõnadeks: sinna, seal, sealt, siia, siin, siit, kuhu, siiapoole, siinpool, siitpoolt; aja-asemäärsõnadeks: siis, millal, kunas ; viisi- ja seisundi-asemäärsõnadeks: nii, nõnda, sedasi, sedaviisi, sedamoodi, kuidas; hulga- ja määra-asemäärsõnadeks: sedavõrd , niivõrd.
Kuid asemäärsõnade hulgas on ka selliseid, millel täistähenduslike adverbide seas vasted puuduvad. Niisugused asemäärsõnad osutavad sündmuste põhjuslikele seostele: põhjuse-asemäärsõnad sellepärast, seetõttu, miks, mistõttu, millepärast, otstarbe-asemäärsõnad misjaoks, mistarvis, möönduse-asemäärsõnad kusjuures, seevastu, sellegipoolest.
Asesõnadena liigituvad proadverbid enesekohasteks: ise; vastastikusteks: omavahel, vastastikku, isekeskis; näitavateks: sinna, seal, siia, , siis, nii, sedaviisi, sedavõrd jne; küsivateks-siduvateks: millal, kuhu, kus, kust, kuidas, miks, misjaoks, mistarvis jne; ja umbmäärasteks: kunagi, kusagile, kusagilt, millegipärast, mujale, mujal, mujalt, teisale, , teisiti,kõikjal, , alati, igati jne.

Kaassõna e adpositsioon, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Kaassõnad on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses nimisõna(fraasi) juurde, andes sellele ligilähedaselt samasuguseid tähendusi nagu käändetunnused, nt (maja) taga, (linna) kohal.
Kaassõnad võimaldavad edasi anda palju mitmekesisemaid ja täpsemaid tähendusvarjundeid kui käändetunnused. Ehkki mõnel juhul saab kasutada paralleelselt nii kaassõna kui ka käändetunnust, on käändetunnuste tähendus palju abstraktsem ja seetõttu ka kasutusala laiem.
Pani raamatu lauale. (nimisõna käändevorm ) = Pani raamatu laua peale. (nimisõna + kaassõna).
Kaassõnad võivad seonduda üksikute käändekategooria liikmetega, moodustades kolmeliikmelisi kohakäänetes muutuvaid sarju, nt (maja) sisse : (maja) sees : (maja) seest; (laua) alla : (laua) all : (laua) alt; (ukse) ette : (ukse) ees : (ukse) eest; allapoole (pilvi) : allpool (pilvi) : altpoolt (pilvi).
Kaassõnu loetakse siiski muutumatuteks sõnadeks.
Kaassõnad on mittetäistähenduslikud, nende tähendus sageli ainult seoses konkreetse nimisõnaga konkreetses kontekstis. Sealjuures võib üks ja seesama kaassõna eri kontekstides üsna erinevaid tähendusi kanda. Vrd Sõitsime vastu tuult – Me oleme sõja vastu – Lõin pea kapinurga vastu veriseks – Ta on minu vastu väga lahke .
Kaassõnad jagunevad eessõnadeks e prepositsioonideks ja tagasõnadeks e postpositsioonideks vastavalt sellele, kas nad esinevad käändsõna ees või järel.
Eesti keele üks tunnusjooni on tagasõnade rohkus.

ruumisuhteid maja ees, ukse taga, aia vahel, meie juurde
ajasuhteid pärast lõunat, enne õiget aega, nädala jooksul, öö läbi
Põhjusseoseid haiguse tõttu, minu süü pärast, tänu minule
Seisundit: valu käes, karu küüsis
Määra või mõõtu: tuhandete viisi, lonksu haaval

Kaassõna ja määrsõna vahel ei ole alati lihtne vahet teha.
Kaassõna kuulub nimi- või asesõna juurde, mis on enamasti (peaaegu alati) omastavas või osastavas käändes.
Määrsõnad on kas iseseisvad või moodustavad koos verbiga ühendtegusõna.

Sidesõna e konjuktsioon, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Sidesõnad on muutumatud sõnad, mille ainsaks funktsiooniks on siduda lauses moodustajaid, seejuures viimaste vormi mõjutamata.
Eesti keeles on neid paarkümmend: ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid, et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, arhailised saati, elik ning liitsõnalised justkui, otsekui.
Paljud sidesõnad kuuluvad ka ühendsidendite koosseisu.
Kõige enam mitmesõnalisi sidendeid moodustavad sidesõnad et ja kui, niikaua kui, samal ajal kui, sellest hoolimata et, kas….või
Vastavalt oma võimele esineda rinnastavas või alistavas seoses jagunevad sidesõnad rinnastavateks (ja, ning, või, ega, aga, kuid, ent, vaid) ja alistavateks (et, kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi, nagu)
Sidesõnad kui, kuni, ehk võivad esineda nii rinnastavas kui ka alistavas seoses.
Rinnastavad sidesõnad jagunevad tähenduse järgi ühendavateks ja eraldavateks. Ühendavad sidesõnad on kas üldühendavad: ja, ning, ega, vastandavad: aga, kuid, ent, vaid, või seletavad: ehk, elik. Eraldav sidesõna on või, nt elu või surm.

Hüüdsõna e interjektsioon, sõnaliigi iseloomustus ja näited.
Hüüdsõnad on iseseisva leksikaaltähenduseta muutumatud sõnad, mis väljendavad tundeid (nt tohoh, oi, ai, uih), annavad edasi tahteimpulsse (nt kõtt(kassile, mine ära), äss (koerale, kui tahame et ta läheks kellelegi kallale), kuss ), on suhtluses kontakti sõlmimise ja hoidmise vahendid (nt halloo, ja-jah) või jäljendavad heli (nt kill- koll , plärts).
Tähenduse järgi on võimalik eristada hüüdsõnade seas nelja suuremat rühma.
1.Tundeid väljendavad hüüdsõnad peegeldavad kõneleja emotsioone ja suhtumist, nt oi, ahaa, ohoo, hurraa, ai‑ai, ähää.
2. Tahteavaldusi väljendavad hüüdsõnad väljendavad kõneleja soovi kedagi tegevusele õhutada ja neid kasutatakse käskivate vormelitena, nt äss, nõõ, kõtt, säh, marss, kuss.
Suhtlushüüdsõnad (nt noh, no, jah, ah nii, ah soo) sõlmivad kuulajaga kontakti, märkides kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii-nii!).
4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus‑ või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha‑ha‑haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh.

Tüve astmevaheldus . Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus.
Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte - ja laadivahelduseks.
Laadivaheldus , selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus , selle iseloomustus ja näited.
Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde
Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi
Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus. Milliseid vorme võrreldes määratakse a) käändsõnade ja b) pöördsõnade astmevaheldus või selle puudumine?

Lõpuvaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüviallomorfide jagunemine lõpu-
vahelduse seisukohalt: lähtetüved, muutetüved ja lühenenud tüved. Lõpumuutuste tüübid. Supletiivsed tüved.
Lõpuvaheldus on lõpufoneemide poolest erinevate tüvekujude vaheldumine sõna vormides.
Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavaliselt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) : habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käändsõnadel esineb mõnes muutevormis veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muutetüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust tüvekuju nimetatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M').
Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keelesvähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m).
Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad “ (teemad 19-23)

Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid. Muutkonnad, muuttüübid, erandid
Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist: leksikaalsetest morfeemidest e tüvedest ja grammatilistest morfeemidest e morfoloogilistest formatiividest, s.o tunnustest ja lõppudest. Need morfoloogiasüsteemi põhiüksused võivad varieeruda. Ühe ja sama sõna tüvi võib eri grammatilistes vormides esineda mitmel fonoloogilisel kujul, nt õpik ~ õpiku, puu ~~ pu/i/d, saba ~ sappa, soolane ~ soolase ~ soolas /t, sepp ~ sepa ~ seppa ~ sepp ’i, uus ~ uue ~ uut ~ uude, padi ~ padja ~ patja ~ patj u ~ padj’u/1, luge /ma ~ loe/me, kat/ma ~ katt ’a ~ kata/vad ~ kae/takse.
Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsimisest. Ta peab näitama, kuidas paikneb iga tüvevariant kogu vormistiku ulatuses, st missugusest tüvevariandist missugune vorm moodustatakse. Peab selguma , missugust grammatilist allomorfi missuguse sõna ja missuguse vormi puhul kasutatakse.
Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks — tüüpideks ja muutkondadeks: osa informatsiooni antakse klassifikatsiooni vahendusel, osa reeglite kaudu. Klassifikatsioon peab kajastama sõnade neid morfoloogilisi omadusi, mida ei saa või ei ole otstarbekas anda reeglite kaudu. Selleks, et morfoloogiakirjeldus oleks võimalikult lihtne, ökonoomne ja ülevaatlik , on vaja leida mõistlik tasakaal informatsiooni jaotamiseks reeglite, klassifikatsiooni ja üksiksõnade (erandite) vahel.

Morfoloogilise klassifitseerimise aluseks olevad tunnused:
Kõigi muutuvate sõnade kõigi vormide võrdlemise teel on välja selgitatud morfoloogilised tunnused, mille poolest sõnad üksteisest erinevad. Need on kõigepealt kahesugused:
A. Erinevused morfoloogilistes formatiivides. (Eri sõnadel ja nende rühmadel võivad samades vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud (suures eesti keele grammatikas ja eesti keele käsiraamatus nimetatakse kõiki grammatilisi morfeeme tunnusteks, eristamata tunnuseid ja lõppe)).
B. Erinevused tüvemuutustes. (Tüvemuutusi on kaht põhilist laadi: I. Mitteastmevahelduslikud muutused. II. Astmevahelduslikud muutused).
-astmevahelduslikud tüvemuutused;
Astmevahelduslike tüvemuutuste esinemise järgi jagunevad sõnad astmevahelduseta (I-V käändkond , I ja II pöördkond) ning astmevahelduslikeks sõnadeks (VI ja VII käändkond, III ja IV pöördkond). Tüve laadi- või vältevahelduslikke on oluline tunnus tüüpide ja alltüüpide piiristamisel.
-tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus;
Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemist vormistikus arvestatakse astmevahelduslike sõnade jagamisel VI ja VII käänd konna ning III ja IV pöördkonna vahel. VI käändkonnas on noomenid, mille nimetav ja osastav kääne on tugevas, omastav nõrgas astmes. VII käändkonna noomenitel on nõrgaastmeline nimetav ja osastav ning tugevaastmeline omastav. III pöördkonnas on verbid , mille da- infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele lisatakse tüübikirjelduses tavaliselt kolm fonoloogilist tunnust.
-tüve silpide arv;
Tüve silpide arvu järgi jagunevad astmevahelduseta sõnad mitmeks erinevalt muutuvaks rühmaks . Astmevahelduseta noomenitel on tüve silpide arv oluline tunnus nelja esimese käändkonna määramisel, tüüpide eristamisel tuleb seda tunnust arvestada ka V ja VI käändkonnas. Astmevahelduseta verbid jagunevad silpide arvu järgi kahte rühma: ühesilbilisteks, mis kuuluvad I, ja enam kui ühesilbilisteks, mis on paigutatud II pöördkonda. Silpide arvust lähtutakse ka II pöördkonna tüüpide ja alltüüpide piire tõmmates.
- sõnavälde ;
Sõnavälde on tunnus, mida on kasutatud peamiselt II— V käändkonna noomenite ning II pöördkonna verbide kirjeldamisel, nende rühmitamisel alltüüpidesse.
-tüve lõpuhäälikud.
Mitmel juhul on morfoloogiliselt eri viisil käituvaid sõnarühmi võimalik iseloomustada ning määrata tüve lõpuhäälikute kaudu, olgu nendeks siis mingid konkreetsed üksikhäälikud või häälikuühendid. Näiteks saab III käändkonna kõne-tüüpi sõnu II käändkonna pesa-tüüpi sõnadest eristada ainult selle järgi, et kõ- ne-tüüpi sõnad lõpevad e-ga, pesa-tüüpi sõnad muu vokaaliga. II pöördkonnas moodustavad eri tüübi sellised verbid, mille tüvi lõpeb häälikuühendiga -ele- Ka astmevahelduslike sõnade mitmed põhitüübid on eristatavad tüve lõpuhääliku kaudu.

Seosed vormide vahel, põhi- ja peavormid .
Põhivormideks nimetatakse niisuguseid vorme, mille järgi enamikus tüüpides on võimlaik moodustada kõik muud vormid. Põhivormid on vormid, mida kas üldse või ka ainult mõnes tüübis ei saa moodustada mingi põhivormi järgi.

Noomeni põhivormid ja nende alusel moodustatavad käänded

Noomeni vormistiku moodustamisel on põhivormidena järjekindlalt rakendatavad ainsuse omastav ja mitmuse omastav.

Verbi põhivormid ja nende alusel moodustatavad vormid.

Verbi vormistiku moodustamisel on põhivormidena rakendatud mainfinitiivi (seda vormi on viimasel ajal nimetatud ka supiiniks), da-infinitiivi, isikulise tegumoe kindla kõneviisi oleviku 1. Pööret ja ta/d-partitsiipi.

Käändkondade üldjaotus.

Pöördkondade üldjaotus.

Morfoloogiline paradigma (definitsioon ja iseloomustus). Käändsõna paradigma kui
kahe arvu ja 14 käände kombinatsioon. Pöördsõna paradigma.
Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla.
Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget.
Vajaduse korral võib kindlast kategooriast lähtudes rääkida ka allparadigmadest. Näiteks käändsõnal võib arvukategooriast lähtudes eristada ainsuse paradigmat ja mitmuse paradigmat (kummaski 14 liiget).
Pöördsõna paradigma on palju keerukama koosseisuga kui käänd-sõna paradigma, sest pöördsõnal on rohkem kategooriaid ning nende võime omavahel kombineeruda on erinev. Pöördsõna paradigma koosseisu teeb keerukaks seegi, et pöördsõna vormide hulka arvatakse infiniitsed vormid, mis ei pruugi pöördsõna kategooriatega seostuda, ning liitvormid.
Pöördsõna paradigma võib olla täis- või põhiparadigma. Täisparadigmaks nimetatakse paradigmat, mis sisaldab kõiki pöördsõna vorme, st nii liht- kui liitvorme. Sõna morfoloogia kirjeldamisel pole liitvormide arvestamine enamasti vajalik, sest liitvormid moodustatakse lihtvormide alusel kõikidest sõnadest ühtemoodi. Seetõttu esitatakse pöördsõnade morfoloogia kirjelduses tavaliselt niisugune paradigma, mis sisaldab ainult lihtvorme – põhiparadigma. Pöördsõna paradigma keerukuse tõttu pole selle esitamine ühe tabelina võimalik. Enamasti jaotatakse pöördsõna paradigma allparadigmadeks kõneviiside kaupa, sest kõneviisiti on erinevused muutevormides kõige ülevaatlikumad.

Käändsõna arvu e nuumeruse kategooria ( ainsus ja mitmus ). Eesti keele ainsus- ja mitmussõnad. de- mitmus, vokaalmitmus.
Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka.
Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular jamitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega.
Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus. Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp , leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loen ¬da¬ma¬tutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhimõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid, käärid;
Olulisemad ainsussõnade tähendusrühmad on järgmised:

abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn;

ained, nt suhkur, jahu, kuld;

kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam ;

haigused, nt gripp, köha, vähk ;

ainumõisted, nt ida, lääs, minevik.
Ainsusel puudub tunnus
Olulisemad mitmussõnade tähendusrühmad on järgmised:

kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed , andmed;

rahvakogunemised, pidustused, nt talgud , lihavõtted;

haigused, nt leetrid, rõuged , sügelised;

ained, jäätmed, nt tangud , rapped, heitmed ;

inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud , omaksed.
Mitmuse väljendamiseks on eesti keeles põhiliselt kaks võimalust: de-mitmus (ntema/de/l) ja vokaalmitmus, mis avaldub omakorda kahe tüübina (nt `aasta/i/s, õnnelike/s).

Käändekategooria. Käänete funktsioonid ja lõpud.
Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel.
Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada
a) täisalust, nt Lind istub pesal.
Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid:
b) absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus;
c) ütet, nt Võta end kokku, Juku ;
d) alusega ühilduvat öeldistäidet, nt Ilm on ilus.
Kindlatel tingimustel vormistab ta:
e) täissihitist, nt Praht visati lõkkesse;
f) täissihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasinviis kilomeetrit.
Lisaks vormistab nimetav:
g) eeslisandit, nt Küsige seda härra Tammelt;
h) liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid .
Nimetaval käändel puudub tunnus.
Osastav kääne väljendab piiritlematust või osalisust ning vormistab:
a. osasihitist, nt Mari luges raamatut;
b. osasihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Juhtunust polnud möödunud veel tundigi;
c. osaalust, nt Põrandal vedeles prahti;
d. osaöeldistäidet, nt Jüri on meie helgemaid päid;
e. hulgasõna laiendit, nt Toas oli kolm inimest;
f. mitmuslikku lisandit, nt Juku, klassi hullemaid pröökameid, oli seekord täiesti kuss.
Osastava käände tunnusel on neli morfeemivarianti: t, d, 0 ja da. Ainsuse vormides esinevad kõik neli, kusjuures valik sõltub sõnatüübist.
Mitmuses esinevad morfeemivariandid d ja 0, kusjuures valik sõltub sellest, missugust vokaalmitmuse tüüpi sõna kasutab.
Kui sõnal vokaalmitmus puudub, kasutatakse osastavas formatiivi sid, nt ratsu/sid, `koi/sid. Kuid sid võib esineda paralleelvormis ka nen¬del sõnadel, mis kasutavad mingit vokaalmitmuse tüüpi ja sellele vastavat osastava käände tunnust.
Sisseütlev kääne on sisekohakäänete seas sihikääne, mille abil väljen¬datakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
a) sihtkohta, nt Ema sõitis linna;
b) sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse . Töö lõpetamine jääb maikuusse;
c) sihtseisundit (seisundit, millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka:
d) isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suu¬natud, nt Kuidas sa minuettepanekusse suhtud. Jüri on Marisse armunud;
e) harva ka põhjust, nt Isa suri vähki.
Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse.
Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
a) asukohta, nt Me elame linnas;
b) toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis;
c) seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis .
d) omadust või tegevussfääri, mille poolest keegi või miski silma paistab, nt Korralikkuses ületab ta teisi tublisti, aga arukuses kipub teistele alla jääma .
Lisaks esineb seesütlev kindlate verbide rektsioonilise laiendi käändena:
e) ilma selge tähenduseta, nt Ma kahtlen teie siiruses. Mari oli oma võidusveendunud;
f) paaris kivinenud väljendis, nt Kõik läheb vanas vaimus edasi.
Seesütleva käände tunnus on s.
Seestütlev kääne on sisekohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljen¬datakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
a) lähtekohta, nt Tulin linnast;
b) algusaega, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;
c) lähteseisundit, nt Poiss toibus minestusest üsna ruttu.
Seestütleva käände abil saab väljendada veel:
d) võrdlusalust, nt Naine oli mehest pikem;
e) materjali, nt puust mänguasjad;
f) kellest või millest midagi tuleb või saab, nt Sinust saab õpetaja;
g) põhjust, nt Sõrmed olid külmast kanged;
h) passiivse infiniittarindi tegevussubjekti, nt Mees oli murest murtud;
i) lisandit, nt üliõpilasest poeg.
Seestütlev vormistab ka paljude verbide rektsioonilist laiendit (sõltuvus¬ määrust ), mis väljendab:
j) objekti, millele tegevus on suunatud, nt Ta ei saanud sellest aru. Miks sa ei rääkinud mulle oma murest? Mis sa tast narrid?
k) midagi, millega puudub või katkeb ühendus, nt Ta jäi abirahast ilma. Ta loobus oma ideest üsna ruttu;
l) või on selge tähenduseta, nt Mari vaimustub kõigest väga kergesti. Kõik olenebolukorrast.
Seestütlev võib väljendada ka:
m) rühma või tervikut , mille osaks miski on, nt Jüri oli poistest kõige nutikam. Kolm meest sellest seltskonnast olid mulle võõrad. Ta on näost kaame.
Seestütleva käände tunnus on st.
Alaleütlev kääne on väliskohakäänete seas sihikääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
a) sihtkohta, nt Mari sõitis välismaale;
b) tähtaega , nt Koosolek viidi üle neljapäevale;
c) tulemusseisundit, nt Tüdruku nägu läks naerule. Kisub vihmale.
Alaleütleva olulisi funktsioone tänapäeva keeles on väljendada:
d) adressaati, nt Mari rääkis Jürile kõik ausalt ära;
e) kogejat, nt Mulle meeldib siin elada.
f) kedagi või midagi, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Ta lootis sõpradele. Jüri näitas näpuga raamatule;
g) hoiaku või emotsiooni objekti, nt Mihkel on sõbrale kade. Ära ole mulle kuri;
h) või on ilma selge tähenduseta, nt Jüri eelistab õlut teistele jookidele . Järgnegemulle.
Alaleütleva käände tunnusel on kaks varianti : le ja lle. Morfeemivariant lle esineb ainult kolme asesõna vormistikus, kus tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvekujule: `mu/lle, `su/lle, `ta/lle. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse alaleütlevas käändes morfeemivarianti le.
Alalütlev kääne on väliskohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:
a) asukohta, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal;
b) toimumisaega, nt Nad sõidavad neljapäeval maale;
c) seisundit, nt Naerul näoga vaatas Jüri meie poole.
d) omajat või muud tegevussubjekti pöördelise verbivormi juures, nt Maril on kaks last. See asi ununes mul täielikult;
e) tegevussubjekti infiniittarindeis, nt Luba tal ükskord ometi kõik südamelt ära rääkida.
f) vahendit, nt Mari mängib klaveril juba päris keerulisi lugusid;
g) viisi, nt Mari kuulas kikkis kõrvul.
Kirjapildis on alalütleva käände tunnuseks alati l.
Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljen¬datakse:
a) lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt;
b) teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu.
c) nimi- või omadussõna laiendit, mis on tähenduselt sünonüümne kaassõnaühendiga ’omastava käände vorm + poolest’, nt Elu¬kut¬selt on ta insener, aga hingeltluuletaja.
Alaltütleva käände tunnus on lt.
Saava käände abil väljendatakse:
a) olekut või seisundit, millesse siirdutakse, nt Mari muutus väga kurvaks;
b) juhuslikku või ajutist olekut või seisundit, milles ollakse, nt Jüri on siin rohkem nagu õpipoisiks;
c) otstarvet, nt Joomiseks ärge seda vett küll kasutage ;
d) aega (tähtaega, kestust), nt Töö tuleb homseks valmis teha. Koosolek määratireedeks. Jäin nende juurde terveks nädalaks.
Saava käände tunnus on ks.
Rajava käände abil väljendatakse:
a) ruumilist piiri, nt Kõndisime aeglaselt metsatukani. Põld ulatus metsani;
b) ajalist piiri, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;
c) kvantitatiivset piiri, nt Närvid olid kõigil viimse võimaluseni pingul . Temperatuur langes kolme kraadini.
Rajava käände tunnus on ni.
Oleva käände abil väljendatakse:
a) tegevussubjekti või -objekti olekut või seisundit, nt Ta lamas haigena voodis . Tundsin end täieliku võhikuna. Ma nägin teda vihasena karjumas.
b) otstarvet (ositi samatähenduslikult saava käändega, nt Kuuri¬alust kasutati kasaunana.
Oleva käände tunnus on na.
Ilmaütlev kääne on kaasaütleva vastandkääne, mille abil näidatakse:
a) kaaslase või kaasaskantava eseme puudumist, nt Käisin reisil ilma naiseta. Mari ei tihanud (ilma) kingituseta külla minna;
b) vahendi puudumist, nt Ta sööb praadigi (ilma) kahvlita;
c) viisi või seisundi puudumist, nt Ta vaatas mulle (ilma) vihata otsa. Jüri sõi (ilma)isuta;
d) ilmaolu kui omadust, nt (ilma) prillideta mees, kooreta kohv.
Viimases tähenduses tuleks püsiva ilmaoleku korral eelistada tu-liidet, vrd sabata ahv(ahv, kes on jäänud sabast ilma), sabatu ahv ( ahviliik , millele on tunnuslik saba puudumine).
koos eessõnaga ilma.
Ilmaütleva käände tunnus on ta.
Kaasaütleva käände abil väljendatakse eelkõige:
a) koos- või kaasasolu (sageli võib selles funktsioonis kaasa-ütleva käände vormile eelneda eessõna koos), nt Mari läks (koos) Jüriga kinno ;
b) vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile ’nimisõna omastava käände vorm + abil’), nt Mees kaevas labidaga maad.
c) viisi või seisundit, nt Tüdruk vaatas neid mõtliku näoga;
d) aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne:
e) asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda.
Kaasaütleva käände tunnus on ga.

Võrdluskategooria ja selle liikmed..
Võrdlussõnadele on tunnuslik võrdlus- ehk komparatsiooni¬kate¬gooriaolemasolu, mis väljendab eri asjade ühesuguse omaduse kvantitatiivset suhet. Võrdluskategoorial on kolm liiget - võrdlusastet ehk võrret: algvõrre ehk positiiv (ilus), keskvõrre ehk komparatiiv (ilusam) ja ülivõrre ehk superlatiiv (kõige ilusam ~ ilusaim).
Võrdluskategooria ei ole päris õige morfoloogiline kategooria, sest igal võrdlussõna vormil on omakorda käände- ja arvuvormid. Võrdlus¬tunnus järgneb tüvele ja eelneb arvu- ja käändetunnusele, käitudes morfotaktiliselt nagu tuletusliide, nt ilusa/ma/te/le(TÜVI+VÕRDLUS+ARV+KÄÄNE).

Pöördsõna morfoloogilised kategooriad.
Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood , aeg, kõneviis ja kõneliik . Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Nt vormis elavat ei kajastu pöörde-kategooria. Üksikutel pöördsõnavormidel puudub üldse seos pöördsõna morfoloogiliste kategooriatega, ntelada.
Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid.
Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad.
Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodus¬tatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad.
Lihtvormid ehk sünteetilised vormid on vormid, mis koosnevad ühest sõnast, ntelasin, elavat, elanuksime, elades .
Liitvormid ehk analüütilised vormid on vormid, mis koosnevad kahest või kolmest sõnast, nt olen elanud, ei ela, ei ole elanud.

Tegevusnimed e infinitiivid.
Infiniitsed vormid jagunevad oma süntaktiliste kasutusvõimaluste alusel kolme rühm:
a) nimisõnalaadsed tegevusnimed
b) omadussõnalaadsed kesksõnad e partitsiibid
c) määrsõnalaadne des-vorm

Kesksõnad e partitsiibid.
Kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab tegevust omaduse või seisundina . Seetõttu on kesksõna sõnaliigilt lähedane omadus¬sõna¬dele ja saab esineda täiendina, nt tõusev päike, praetud kartulid . Verbi¬kategooriatest seostub kesksõna aja ja tegumoega, nt tõusev päike (suhte¬line olevik, isikuline tegumood), praetud kartulid(suhteline mine¬vik, umbisikuline tegumood).
Kuna olevikus ja minevikus on kesksõna tunnused ja süntaktilised kasutusvõimalused erinevad, on mõttekas eristada eesti keeles kaht kesksõna – oleviku kesksõna ja mineviku kesksõna –, millel kummal¬gi on isikulise tegumoe vorm ja umbisikulise tegumoe vorm.

Pöördekategooria .
Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Need esinevad:
a) kindla kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Ma elan Tallinnas;
b) fakultatiivselt tingiva kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Oleksin (~ ma oleks) selle peaaegu unustanud;
c) käskiva kõneviisi mõlemas kõneliigis, nt Minge metsa. Ärge minuga arvestage.
Ains. 1. 2. 3. pöörded
Mitm. 1.2.3. pöörded

Kõneviisikategooriast üldiselt.
Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.

Kindel kõneviis e indikatiiv, iseloomustus ja näited.
Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat kõneviisi küll siis, kui tegevust peetakse reaalseks, teatelaad on otsene ja suhtluseesmärk esituslik , nagu lauses Jüri sõitis eile maale.

Tingiv kõneviis e konditsionaal, iseloomustus ja näited.
Tingiv kõneviis väljendab seda, et kõneleja peab tegevust ebareaalseks, nt Olekstädil rattad all, oleks auto. Tingiva kõneviisi oleviku 2. ja 3. pööre võivad väljendada ka viisakat käsku, nt Kas te ulataksite mulle selle raamatu, 1. pööre (täitumatut) soovi, nt Tahaksin jäädagi nooreks!
Tingiva kõneviisi tunnusel on kaks kuju: ksi (kui järgneb pöördetunnus, ntela/ksi/n) ja ks (sõna lõpus, nt ela/ks).
Kõnekeeles jäetakse pöördetunnused tingiva kõneviisi isikulise tegumoe vormides tavaliselt ära. Lühikest tingivat kõneviisi on lubatud kasutada ka kirjakeeles: ela/ksi/n = mina ela/ks, ela/ksi/d = sina ela/ks, ela/ksi/me = meie ela/ks jne.

Käskiv kõneviis e imperatiiv , iseloomustus ja näited.
Käskiv kõneviis väljendab käsku. Ainsuse ja mitmuse 2. pööre ning mitmuse 1. pööre (ela, elage, elagem) väljendavad otsest (st kuulajale suunatud) käsku, nt Jää vait! Lõpetage itsitamine! Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vorm kuulub pidulikku stiili, nt Mingem üles mägedele! Neutraalstiilis kasutatakse selle asemel kindla kõneviisi mitmuse 1. pööret, nt Lähme mägedesse! Kolmas pööre väljendab kaudset (st kolmandale isikule suunatud) käsku või soovi, nt Jüri olgu selle koha pealt täiesti vait
Käskiva kõneviisi tunnusel on viis kuju: ge, ke, gu, ku ja 0. Morfeemivariant 0 esineb ainsuse 2. pöördes (ela/0). Ainsuse ja mitmuse 3. pöördes kasutatakse kujusid gu, ku(ela/gu, haka/ku) ning mitmuse 1. ja 2. pöördes kujusid ge, ke (ela/ge/m, haka/ke/m, ela/ge, haka/ke).

Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited.
Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud.
Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat.

Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited.
Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata.
Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku)
Umbisikulises tegumoes esineb alati gu, mis liitub tegumoe tunnusele, näiteks ela/ta/gu, haka/ta/gu.

Ajakategooriast üldiselt.
Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega).

Olevik e preesens, iseloomustus ja näited.
Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse:
- kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut,
- kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila.
Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus

Lihtminevik e imperfekt, iseloomustus ja näited.
Lihtminevik ehk imperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Nt Kolmapäeval sõitis Jüri linna.

Täisminevik e perfekt , iseloomustus ja näited.
Täisminevik ehk perfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele eelnenud tegevust vaadeldakse kõnehetke seisukohalt (oleviku minevikus), näiteks Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud. Aga täismineviku vormi kasutatakse ka siis, kui kõnehetkele järgnevat tegevust vaadeldakse mingi veel hilisema vaatlushetke seisukohalt (tuleviku minevikus), näiteks Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud.
Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olen elanud, oleme elanud, on elatud .

Enneminevik e pluskvamperfekt, iseloomustus ja näited.
Enneminevik ehk pluskvamperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (tegu on mineviku minevikuga), näiteks Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud.
Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olin elanud, olime elanud, oli elatud.

Üldminevik e preteeritum, iseloomustus ja näited.
Üldminevik ehk preteerium on tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus - või kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, näiteks: Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks seda juhtunud.
Mari olevat kõvasti alla võtnud.
Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud.
Üldminevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva, kaudse või möönva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, näiteks oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.

Tegumoekategooriast üldiselt.
(Morfoloogiline) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti suhteid grammatilise subjektiga (alusega).
Eesti tegumoekategoorial on kaks liiget: isikuline tegumood e personaal ja umbisikuline tegumood ehk impersonaal.

Isikuline tegumood e personaal, iseloomustus ja näited.
Isikuline tegumood ehk personaal on tegumoekategooria markeerimata liige, mille korral tegevussubjekt langeb tavaliselt kokku alusega, näiteks Jüri käis eile linnas. Isikulise tegumoe vormi kasutatakse ka üldisikulistes lausetes, näiteks Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.
Isikulisel tegumoel puudub tunnus.

Umbisikuline tegumood e impersonaal, iseloomustus ja näited.
Umbisikuline tegumood ehk impersonaal näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi inimene, niinimetatud umbisik, kes jääb lauses väljendamata, nt Teises toas lauldi.
Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse , akse, t, d, ta, da, nt ela/takse, `laul/dakse, süü/akse, ela/t/i, `laul/d/i, ela/ta/vat, `laul/da/vat. Umbisikuline tegumood võib avalduda ka formatiivivariantides tud ja dud, milles väljenduvad koos umbisiku, mineviku ja kesksõna tähendus, nt ela/tud, `laul/dud.

Kõneliigikategooria. Iseloomustus, kategooria liikmed.
Kõneliik on pöördsõna kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget: jaatav kõneliik ehk afirmatiiv ja eitav kõneliik ehk negatiiv.
Jaatav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust, näiteks Jüri sõitis eile maale.
Jaataval kõneliigil puudub tunnus.
Eitav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust, näiteks Jüri ei sõitnud eile maale.
Eitusvormid on liitvormid, milles eitust väljendab eitussõna ei või ära.

.DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 32 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-01-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

32 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tiina24 Õppematerjali autor

käänd määrsõna kõneviis verb määrsõnad tegusõna kääne pöördsõna moodus morfeem morfeem paradigma sõnavorm tegusõnad tegumoe nimisõna käändsõna

Sarnased õppematerjalid

doc

Morfoloogia

24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Sees

Keeleteadus

doc

Morfoloogia. Pöördekategooria liikmed

Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigil

Eesti filoloogia

doc

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt).  Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja

Eesti keel

doc

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine

1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad

Eesti keel

doc

Morfoloogia 36-47 küsimused

36. Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited. Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud. Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat. 37. Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited. Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas* tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata. * möönma = nõustuma, tunnistama Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse sõltuvalt da-tegevusnimest. gu kui da-tegevusnim

Keeleteadus

docx

Morfoloogia

1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesug

Keeleteadus

117

ppt

Morfoloogia ja vormiõpetus

Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide

Keeleteadus alused

doc

Sissejuhatus keeleteadusesse

(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid:  foneetika ja fonoloogia  morfoloogia  semantika  leksikoloogia  pragmaatika  süntaks  tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid:  üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus  teoreetiline kt – praktiline kt  diakrooniline kt – sünkrooniline kt  „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika

Keeleteaduse alused

Rohkem sarnaseid