Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
verb, morf, tege, käänd, vaheldus, verbid, loog, mitm, liku, morfeem, astmevaheldus, mitmus, moodus, arvsõna, adverb, osastav, verbide, ainsus, lauses, arvsõnad, vokaal, osastava, noomen, morfeemid, laadi, tüves, astmevahelduse, laiend, vaat, välte, omastav, võima, olevik, adjektiiv, morfoloogia, vormides, noomeni, substantiiv, määrsõna1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne
24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Sees
konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted Tüvi on sõna leksikaalset tähendust kandev morfeem. Juurtüvi, nt tööle, tööni, töödega Liitsõnatüvi, nt elutööle, elutööni, elutöödega Tuletatud tüvi, nt töölisele, tööliseni, töölistega; töökatele, töökateni, töökatega Morfoloogia põhimõisted Tunnus e grammatiline morfeem on sõna grammatilist tähendust kandev morfeem. tööle, tööni, tööde-ga Morfoloogia põhimõisted Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas
4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju?, suhtumist ja hinnanguid, nt kiiresti, eile, seal, palju, kahjuks) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu)
– grammatiline või leksikaalne. Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime. Formatiiv: Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks. 2
numeraal arvsõna 4. pronoomen asesõna 5. verb- tegusõna 6. adverb määrsõna 7. konjunktsioon sidesõna 8. interjektsioon hüüdsõna 9. prepositsioon eessõna 10. postpositsioon MORFEEM Morfeem on väikseim keeleüksus millel on tähendus, morfeemid on: kõik sõnajuured ehk tüved aga ka liited, tunnused ja lõpud. SÕNAJUUR Sõnatüvi millele ei ole liidetud tunnuseid. Liitsõna peab olema kaks juurt. ALLOMORFID On morfeemide variandid. Nad annavad edasi üht tähendust aga eri kujul. Aosastav d ; t ; o osastava käände allomorfid ( kuu/d; tütar/t; pesa).
2) Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärk on kokkuleppeline sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ehk häälikujärjend ja tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus er
sadas päev läbi. Isikulisel tegumoel puudub tunnus. 3 Umbisikuline tegumood Umbisikuline tegumood näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi elus tegija, nn umbisik, kes jääb lauses väljendamata, nt Teises toas lauldi. Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema elus tegija, ei saa paljusid verbe tavalises kontekstis umbisikulises tegumoes kasutada. Need on enamasti samad verbid, mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes, nt kostma, sadama, helendama. Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. Ajakategooria liikmed Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Olevik
Morfoloogia Eesti keele käänded Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: nimetav siil 1. nominatiiv kes? mis? omastav siili 2. abstraktsed ehk grammatilised käänded genitiiv kelle? mille? osastav siili 3. partitiiv keda? mida? sisseütlev siili/sse 4. illatiiv kellesse?
Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (
tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust (jah/ei küsimus) • Implikatsioonilised - kui on nii, siis on nii, nt Greenbergi 4. Universaal: SOV- keeled on enamasti postpositsiooni-keeled Võimalikke põhjuseid: mingid keeled on omavahel suguluses (üks keel on teisest eeskuju võtnud), ilma täishäälikuteta ei oleks võimalik rääkida 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Sõnade liigitamise alused. sõnaliigid – substantiiv, verb jne semantilised rollid – agent, patsient, retsipient jne grammatilised suhted (rollid) – subjekt, objekt, predikaat, kaudobjekt jne Substantiiv e nimisõna (noun) Verb e tegusõna Adjektiiv e omadussõna Pronoomen e asesõna (kas ongi sõnaklass?) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some,
Tegusõnad väljendab tegevust Määrsõnad väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, määra, suhtumist Kaassõnad kuuluvad nimisõna juurde, jagunevad ees- ja tagasõnadeks NB! Mõned kaassõnad funktsioneerivad ka määrsõnana (läbi, pärast, üle, alla, alt) Sidesõnad ülesanne siduda lauseosasid ja lauseid omavahel Hüüdsõnad väljendavad tundeid või millega püütakse tähelepanu äratada 17. Morfeem väikseima tähendusega keeleüksus Ühe morfeemi erinevaid variante nimetatakse allomorfideks. 18. Sõnajuur sõnatüvi, millele ei ole liidetud teisi tüvesid ega tuletusliiteid 19. Aglutinatsioon sõnavormide moodustusviis, mille puhul tüvele lisatakse liiteid (kapsas/kapsast) 20. Tüvevaheldus sõnavormide moodustamisviis, mille puhul muudetakse sõnatüve (jalg/jala/jalga) 21
Implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 4. universaal: SOV-keeled on üldiselt postpositsioonikeeled · Greenberg 3. universaal: VSO-keeled on alati prepositsioonikeeled Komplekssed implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 5. universaal: kui domineerib SOV ja peasõnale järgneb genitiiv, siis tõenäoliselt ka adjektiiv järgneb oma peasõnale 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Klassifikaatorid sõnaliigina · Substantiiv nimisõna · verb tegusõna · adjektiiv omadussõna · adpositsioon, prepositsioon ja postpositsioon (vahel, sees, ümber) · abiverb pidama, tegema, olema · determinant määratleja (need, mõned, see) · adverb (hästi, kiiresti, õnneks · proadverb adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi) · modaalverb võima, tohtima, saama, pidama, tulema, näima · afiksaalverb ühendverbid (peale käima, üle ajama, juurde lõikama, üles ütlema)
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi-
Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna; Homograaf – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõna; 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia: • tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega; vormiõpetus, uurib morfeemide moodustamist ja nende ühendamust sõnadeks; • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • morf – morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles • allomorf – Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest; Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses
käände aluseline. Näide: Parajasti tõusisi idast lõõmav päike. Pandi vaikides oma kotid maha. Õhus oli tunda saabuva tapluse hõngu. 2. Osaalus, kui alus on osastavas käändes ja vastab küsimustele keda? mida? Näide: Sel ajal tekkis mul uusi mõtteid. Aluseta laused: Alus puudub lausest järgmistel juhtudel: 1. Kui öeldis on umbisikulises tegumoes. Näide: Elatakase ainult kord. 2. Kui öeldiseks pn ühepöördelisel kasutatav verb. Ühepöördeline verb väljendab isikulise tegumoe kolmanda isiku vormiga umbisikulist tegumoodi. Näide: Suurets pingutusest hakkas kõrvus kohisema. Varutud toidust jätkus terveks nädalaks. Seda asja tasub veel vaadata. 3. Kui vormilt personaalne ehk isikuline öeldisverb käskiva kõneviisi teises või tingiva kõneviisi kolmandas pöördes väljendab sisult umbisikulist tegumoodi. Näide: Kui õige läheks kinno. (tingiv) Mine tea, mis sellest asjast veel võib tulla.
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss
Eesti keele lõputöö Sõnaliigid Sõnaliigid on käändsõnad, pöördsõnad ja muutumatud sõnad. Käändsõnad on sõnad mida saab käänata kõigis 14 käändes. NT: poisid, punane, hääl, koer... Pöördsõnad on sõnad mida saab pöörata: ma, sa, ta, me, te, nad. NT: töötavad, teevad, õppima... Muutumatud sõnad on sõnad mida ei saa käänata ega pöörata, kuid paljudes kohamäärsõnades on äratuntav 3 kohakäänet(alla,all,alt). NT: hästi, ohtrasti, mossis, alla... Õigekiri Käändsõna tüvi, tunnus ja lõpp Tüvi on sõna kõige tähtsama osa, mis jääb järgi peale tunnuse ja lõpu eraldamist. Käändsõna tunnus näitab, kas sõna on ainsuses või mitmuses. Ainsusel tähistus puudub, mitmusel on d, -de, -te Käändsõna lõpp näitab, mis käändes sõna on, tähistuseks on käände lõpud. Käändsõna lõpus võib esineda ka rõhuliide gi/-ki. NT:Võluri|te|ga, ranna|ni, kaunitari|lt|ki Laadivaheldus Laadivahelduses muutub s�
Eesti keele lõputöö Sõnaliigid Sõnaliigid on käändsõnad, pöördsõnad ja muutumatud sõnad. Käändsõnad on sõnad mida saab käänata kõigis 14 käändes. NT: poisid, punane, hääl, koer... Pöördsõnad on sõnad mida saab pöörata: ma, sa, ta, me, te, nad. NT: töötavad, teevad, õppima... Muutumatud sõnad on sõnad mida ei saa käänata ega pöörata, kuid paljudes kohamäärsõnades on äratuntav 3 kohakäänet(alla,all,alt). NT: hästi, ohtrasti, mossis, alla... Õigekiri Käändsõna tüvi, tunnus ja lõpp Tüvi on sõna kõige tähtsama osa, mis jääb järgi peale tunnuse ja lõpu eraldamist. Käändsõna tunnus näitab, kas sõna on ainsuses või mitmuses. Ainsusel tähistus puudub, mitmusel on d, -de, -te Käändsõna lõpp näitab, mis käändes sõna on, tähistuseks on käände lõpud. Käändsõna lõpus võib esineda ka rõhuliide gi/-ki. NT:Võluri|te|ga, ranna|ni, kaunitari|lt|ki Laadivaheldus Laadivahelduses muutub s�
on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi
Keeleuniversaalid: Täielik universaal esineb kõigis maailma keeltes ja seda saab kuidagi väljendada eitust. Enamik universaale on tendentsid, st. Neist on ka erandeid. *Joseph Greenberg 1963, 1966 ... sõnatüüpide uurimine, universaalide selgitamine. Keeleuniversaalide liigitamine: · Absoluutselt nt. Kõigis keeltes välj. Kuidagi eitust · Mitteabsoluutsed nt peaaegu kõigis keeltes on põhisõnades subjekt enne objekti. · Implikatiivsed- kui keeles verb on enne objekti, siis on selles keeles artikkel substantiivi ees- need on huvitavad, sest annavad infot keele ehituse seoste ja piirangute kohta. · Mitteimplikatiivsed- nt. Ülal esitatud abs-d ja mitte abs-d Mis keeli on? mis keel(t)es on?- häälikud, vormid, tähendused · Kaksikliigendus- häälikud, millel ei ole tähendust. Ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused=morfeemid, teiselt poolt *siiski: ka üks häälik saab olla morfeem, nt
Astmevaheldusmall: Käändsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse omastav on nimetava ja osastavaga võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui ainsuse omastav on tugevas astmes Pöördsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse oleviku esimene pööre on ma-/da-tegevusnimedega võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui võrreldes nendega on tugevas astmes Astmevahelduseks ei loeta: 1. Kahetüvelised esmavältelised nimisõnad + sama tüvestruktuuriga verbid (tuli, tulema) 2. Number-tüüp 3. Kõik ne-sõnad ja s-sõnad 4. Sisseütleva käände geminatsioon 5. Ühesilbilised tüved 6. Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused 7. Mõned fonotaktilised põhjused (laps-last pole LV, on VV) 8. Ele-liitelised verbid (tegelema)
morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem.
Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle;
Nt: lükkan (III välde) lükanud (II välde) · Vokaalivaheldus: 1. See on seaduspära, mille abil saab nimetavast sõnast moodustada lühike mitmuse osastav (Keda? Mida?) sõna. Nt: koer koeri Selle leidmiseks peab teadma tüvevokaali [vokaal, millega lõppeb ainsuse omastav (Kelle? Mille?)]. Nt: koera Tüvevokaali muutumisel on omad reeglid (tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb): kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE): kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): koera koeri · Eesti keeles on 14 käänet: 1. Nimetav Kes? Mis? Nt: laps 2. Omastav Kelle? Mille? Nt: lapse 3. Osastav Keda? Mida? Nt: last 4
Eesti keeles on loomulikeks klassideks: vokaalid, eesvokaalid, labidaalsed eesvokaalid, klusiilid, nasaalsed konsunandid, helilised konsonandid, alveolaarsed konsunandid, obstruendid. Mida avatum on kõnetrakt, seda sonoorsem e kõlavam on moodustatav häälik. 15. Foneemi olemus, foneemisüsteemid. Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Seda tõestavad täiendav jaotumine ja vaba vaheldus. Foneemide seletamisel on levinud kaks tradistiooni: foneemid häälikuperedena ja foneemid funktsionaalsete üksustena. Häälikupere - selliste omavahel foneerilises suguluses olevate allofoonide rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis. Foneemide märkimiseks tuleb kasutada mingit eeskuju, Selleks on kaks võimalust: 1. Võib kasutada peaallafoone e foneeminorme - kõige kõrgemat distributsiooni omavad e kõige rohkearvulisemates häälikuümbrustes esinev allofoon. 2
omavahelisi suhteid. Foneetika – häälikuõpetus. Uurib heli teket, hääliku helilisust. SEOSED: kõik on keeleteaduse harud, mis uurivad erinevaid sõnaosi. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks.
Kõige isoloeerivam keel on vietnami keel; 2) aglutineeriv liidetakse afiksid. Eesti keel on aglutineeriv-flekteeriv; 3) flekteeriv (fusioonikeel) tüvega toimub midagi (nt laud:laua); 4) inkorporeeriv (polüsünteetiline) sõnad on moodustatud mitmete tüvede afiksite liitmisel. Tänapäeva morfoloogiline holistiline tüpoloogia vastavalt sünteetilisuse astmele: Analüütilised keeled - Ideaalsetes analüütilistes keeltes on ainult üks morfeem sõna kohta. See tähendab, et niisugustes keeltes väljendatakse süntaktilisi seoseid sõnasiseseid vahendeid (tunnuseid ja lõppe) kasutamata, abisõnade, sõnajärje jm abil. Analüütilised on näiteks enamik Kagu-Aasias kõneldavaid keeli. Sünteetilised keeled - suur osa sõnu koosneb rohkem kui ühest morfeemist - tüvest ja muutemorfeemidest. Niisugused keeled on näiteks Uurali keeled, sealhulgas ka eesti keel.
). Toonikeeltes annab tähendust edasi ka toon. NT hdi keel (afroaasia, tsaadi, Nigeerias) a. Pdìxàpdà jätma 1SGjätma `ta jättis mu maha' b. Pdíxàpdá jätma1SGjätma `ta jättis selle mulle' Morfoloogiline segmentimine, morfeemianalüüs, glossimine Morfeem väikseim tähendusega keeleüksus Morf morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles Allomorf morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd t, nt lõunat ja 0, nt õuna Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina. Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. Seotud morfeemide liigid: Afiksid vastavalt liitumise kohale: Tüve ees: prefiks ebameeldiv Tüve sees: infiks íribe 'süüa+tegemaINS1.sg.perf.egocentric' (keva keel, https://wals.info/chapter/22) Tüve lõpus: sufiks jalust Seotud morfeeme kõigis keeltes pole, nt vietnami k (vastavad funktsioonid on jagatud nt
näiteks Eile sadas päev läbi. Isikulisel tegumoel puudub tunnus. 46. Umbisikuline tegumood e impersonaal, iseloomustus ja näited. Umbisikuline tegumood ehk impersonaal näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi inimene, niinimetatud umbisik, kes jääb lauses väljendamata, näiteks Teises toas lauldi. Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema inimene, ei saa paljusid verbe tavalises konäiteksekstis umbisikulises tegumoes kasutada. Need on enamasti samad verbid, mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes, näiteks kostma, sadama, helendama. Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da, näiteks ela/takse, `laul/dakse, süü/akse, ela/t/i, `laul/d/i, ela/ta/vat, `laul/da/vat. Umbisikuline tegumood võib avalduda ka formatiivivariantides tud ja dud, milles väljenduvad koos umbisiku, mineviku ja kesksõna tähendus, näiteks ela/tud, `laul/dud.
Sõnaliike võib jagada avatud ja suletud klassideks (nt adpositsioonid, konjunktsioonid, pronoomenid on suletud klassid). Mida tähendab väide, et mida sünteetilisem keel, seda vähem suletud sõnaliike? Sõnaliigid Sõnaliikide põhijaotus võttis oma kuju juba enne Kristust (Dionysios Traaklane). Praeguseaja terminid põhinevad ladinakeelsetel (Rooma ülemvõimunajal sündinud terminid). Kõige selgem sõnaklass on algusest peale olnud verbid (verbidel on kõige ühesemalt mõistetavad muutmisel, omatähendusel ja süntaktilisel funktsioonil põhinevad tunnused). Antiikajal hakati verbidest eraldama partitsiipe, mis on justkui verbid, kuid mida muudetakse nagu noomeneid (ld particeps 'osaline'). Seejärel hakati edasi jaotama noomeneid e käändsõnu. Kõigepealt eraldati substantsi e iseseisvat olendit, eset või nähtust väljendavad substantiivid e nimisõnad (edaspidi objektid).
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
annaabi.ee 
