Astmevahelduseta tegusõnad töötama : töötada : töötan : töötain : töötagu : töötav : töötanud : töötatakse : töötatud (muutuma, kaotama, tuututama) tulema : tulla : tulen : tulin : tulgu : tulev : tulnud : tullakse : tuldud (surema, minema) müüma : müüa : müün : müüsin : müügu : müüv : müünud : müüakse : müüdud (viima, lööma, tooma, jooma, looma) Laadivahelduslikud tegusõnad käskima : käskida : käsin : käskisin : käskigu : käskiv : käskinud : kästakse : kästud (kiskuma, laskma) pelgama : peljata : pelgan : pelgasin : peljaku : pelgav : peljanud : peljatakse : peljatud (hülgama, sülgama, jändama, värbama, embama, undama) karglema : karelda : karglen : karglesin : karelgu : karglev : karelnud : kareldakse : kareldud (kaeblema, püüdlema, õmblema, riidlema, juurdlema, liuglema, ristlema) hüüdma : hüüda : hüüan : hüüdsin : hüüdku : hüüdev : hüüdnud : hüütakse : hüütud (püüdma, hoidma, needma, võidma, seadma, jooksma= Vältevahelduslikud teg...
Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s- -t -te -id lõpp) -t -te Vokaal Harjutus (2 silpi, I välde, ne- või s-lõpp)
Mitmuse osastav 1) -id a) 3-silbilised sõnad (silpe arvestatakse omastavas käändes) nt. õpik, füüsik, kollane, keemik, tumekollane, nelik b) 2-silbilised sõnad, III välde nt. aasta, aare, peegel, soo, muie, vilgas, soodus, kobras 2) -sid a) I välde, astmevahelduseta, e- või u-lõpulised sõnad nt. kõne, karu, Ene, emu, jume, ime, karu b) II välde, astmevahelduseta nt. Tiina, Riina, Teele, sigma c) 1-silbilised sõnad, mille lõpus on täishäälikuühend e diftong nt. mai, kai, hai 3) V a) ik liitega sõnad, AV nt. matslik, piklik, õnnelik, vooruslik, matslik b) 2-silbilised, ne- või s-lõpulised sõnad nt. ümmargune, joonistus, kallistus, kirjutis, proosaline, kirjutis c) AV, kujuvaheldus nt. saar, kaar, seen, keel, meel 4) -id / -sid a) 1-silbilised, pikk vokaal lõpus nt. maa, kuu, puu, öö, essee, suu
4.Kui sõna ei ole LV, siis määran sõnavormide välted lamp III lambi II VV rutata II ruttan III VV kass III kassi II VV mängida III mängin II VV tõke II tõkke III VV vaadata II vaatan III VV kaunis II kauni III VV laulda III laulan II VV 5.Sõnad, mille sisehäälikutes ei ole toimunud sulghääliku või s-i muutumist või kadu, on ASTMEVAHELDUSETA. III III III II II II I I I [aast]a : [aast]a : [aast]at; t[ubl]i : t[ubl]i : t[ubl]it; [il]u : [il]u : [il]u; I I II II III III [el]ada : [el]an; r[õõm]ustada : r[õõm]ustan; t[ööt]ada : t[ööt]an TUGEV JA NÕRK ASTE 1.Laadivahelduslikel sõnadel on tugevas astmes (TA) need vormid, mille sisehäälikutes ei
nimisõnast pall vorme palli, palle, pallidest, palliga, pallist, pallidega jne. Moodustades ühe sõna eri vorme, võib tüvi jääda samaks või muutuda. Nt: tellis, tellise, tellist - sõna tüvi ei muutu; ladu, lao, ladu - sõna tüves muutuvad häälikud; kool, kooli, kooli - sõna tüves häälikud ei muutu, küll aga muutub sõna häälduse intensiivsus - sõna väide. Sõnad jagunevad tüvemuutuse poolest järgmiselt: ASTMEVAHELDUSETA ASTMEVAHELDUSLIKUD SÕNAD SÕNAD ; Sõnade pööramisel või kääna- LAADIVAHELDUSLIKUD SÕNAD misel ei muutu sõna tüve- Muutuvad häälikud sõna tüves, häälikud ega välde. sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. VÄLTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD Muutub ainult sõna välde. . .
Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas. Lõpuvaheldus ei ole eesti keeles nii süsteemne nähtus kui
muuttüübiga (feta, list, müsli, teller, test). Et aga üldiselt on sõnade algvormid eri keeltes erinevad, siis sõltub sõna muutmine ka sellest, milliseks sõna häälikuline struktuur kohandatakse. Inglise keele kahesilbilised sõnad baby ja floppy võivad saada eesti keeles kahesuguse kuju: beib beibe ning flopp flopi. Esimesed variandid hakkavad käänduma astmevaheldusliku sepp-tüübi järgi ning teised variandid astmevahelduseta tubli-tüübi eeskujul. Üldiselt on levinumad siiski nimetatud sõnade kahesilbilised astmevahelduseta vormid. Inglise keele ühesilbilised lühikese vokaali ja konsonandiga lõppevad sõnad võivad eesti keeles kohaneda kolmel viisil: · vokaal pikeneb (club > klaab, web > veeb); · lõppkonsonant muutub ülipikaks (hit > hitt, clip > klipp); · sõna muutub kahesilbiliseks (hub > hubi 'arvutisõnavaras: jaotur, ühendusseade',
Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, lagunema.
türgi) tuba-de-le Polüsünteetiline keel- pikad sõnavormid, mis väljendavad sageli tervet lauset (tsuktsi) Laadivahelduslikkus-muutuvad häälikud sõna tüves(mille?mida?), sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. Nõrgas astmes ei ole sulghäälikut või s-i. Tugevas astmes on sulghäälik või s. Vältevahelduslik- muutub ainult välde. Tugevas-sõna hääldatakse pikemalt ja rõhulisemalt. Nõrgas-sõna hääldatakse lühemalt ja vähema intensiivsusega. Astmevahelduseta-sõnade käänamisel või pööramisel ei muutu sõna tüvehäälikud ega välde. Vokaalivaheldusega mitmuse osastav. Leppasid>leppi. MIDA? Semantlised käänded: Sisekohakäänded:sisseütlev,seesütlev,seestütlev. Väliskohakäänded: alaleütlev, alalütlev, alaltütlev. Erikohakäänded: saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Tuumkäänded:nimetav, omastav, osastav, lühike sisseütlev. Lauseliige kellele on tegevus suunatud sihitis. Paradigma-ühe sõna kõik võimalikud muutevormid
· Võõrnimed, mis hääldamisel lõpevad pika vokaali või diftongiga ·Pika vokaali või diftongiga lõppevad Eesti kohanimed. VORMISTIKUST: · Ains part: -d aloed, jääd, duod, taid, triod · Au ja nõu, ainsuse part lõputa. Kaitseb mehe au. Uut eelnõu. · Ains illat: -sse · de-mitmuse tunnus de · Mitm part: -sid · i-mitmus puudub II KÄÄNDKOND Astmevahelduseta: · 2-silbilised I-vältelised noomenid, mille ainsuse nominatiivi lõpul ei ole e (genitiivi lõpul võib e olla) · 4- või 5-silbilised võõrnoomenid, mille kaks viimast silpi on lühikesed ning algavad konsonandiga · Olenevalt hääldamisest 3- või 4-silbilised võõrnoomenid, mille nominatiivi lõppkonsonandi ees on kirjapildis eri vokaalide ühend · tar- ja elu-liitelised sõnad
Kahetüvelised on verbid surema, olema, panema, pesema, tulema; samuti tegelema-tüüpi verbid; lisaks veel saatma, murdma, seisma, laulma-tüüpi verbid ja kogu õmblema-tüüp. 3) Tüvevokaal - kui ma-tegevusnimi on vokaaltüveline, saadakse tüvevokaal sealt, kui aga konsonanttüveline, saadakse tüvevokaal kindla kõneviisi oleviku 1. pöördest, nt uju/ma, näita/ma, aga laulma : laula/n, seis/ma : seisa/n. 4) Tüvemuutused, ennekõike AV. Ka verbid saavad olla kas astmevahelduseta, vältevahelduslikud või laadivahelduslikud. AV väljaselgitamiseks on kaks võimalust: a) kas võrrelda da-infinitiivi ja oleviku 1. pöörde vormi nt lugeda : loen; katta : katan või b) nud-kesksõna ja oleviku 1. pöörde eitavat vormi (lugenud : ei loe; katnud : ei kata). 5) Tüve lõpuvaheldused: a) tüve lõpuhäälikud vahetavad eri muutevormides kohad, nt vestlema-tüüpi sõnades vest/le/ma : vest/el/da;
viidet sissejuhatuses lk 21). Sugulaskeelte sõnanäidetes on vähemalt palatalisatsiooni märgitud ja kaugemate etümoloogiate esitamisel on kasutatud ka täpsustavaid diakriitikuid. Sõnamuutmise esitamisel ootaks, et etümoloogilisest sõnaraamatust selguks ka sõna vanem (nt astmevahelduslik) muutmisviis, vähemalt siis, kui see on normikohane praegugi; sulgema, hälbima, pürgima, sattuma ja lõppema puhul see on nii, aga näiteks küündima : küündida : küündin on ETS-is ainult astmevahelduseta. ETS-i kommentaaride stiil on tihti jutustav, kirje muutub väikeseks huvitavaks lugemispalaks (nt tala, seatina,tarduma). INDOEUROOPA ETÜMOLOOGIAD Indoeuroopa algkeele tüvede indeks (lk 750751) koosneb peaaegu täielikult Jorma Koivulehto loomingust, nii nagu ka enamik eespool toodud täiendusi ja parandusi. Sõnaraamat ei nimeta etümoloogiate autoreid, ehkki teose algul (lk 3437) on esitatud kasutatud kirjanduse loend. Sellest pole kuigi palju kasu. Meiegi oleme
vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud (suures eesti keele grammatikas ja eesti keele käsiraamatus nimetatakse kõiki grammatilisi morfeeme tunnusteks, eristamata tunnuseid ja lõppe)). B. Erinevused tüvemuutustes. (Tüvemuutusi on kaht põhilist laadi: I. Mitteastmevahelduslikud muutused. II. Astmevahelduslikud muutused). -astmevahelduslikud tüvemuutused; Astmevahelduslike tüvemuutuste esinemise järgi jagunevad sõnad astmevahelduseta (I-V käändkond, I ja II pöördkond) ning astmevahelduslikeks sõnadeks (VI ja VII käändkond, III ja IV pöördkond). Tüve laadi- või vältevahelduslikke on oluline tunnus tüüpide ja alltüüpide piiristamisel. -tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus; Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemist vormistikus arvestatakse astmevahelduslike sõnade jagamisel VI ja VII käänd konna ning III ja IV pöördkonna vahel. VI käändkonnas on noomenid,
kahte kaashäälikt! (sellel on erandeid!) rahhiit muhameedlane seif seifis (otsib) seifi malahhiit abstraheerima kaif kaifib kaifima sahhariin F sõna keskel professor professionaalne kofeiin defilee astmevahelduseta ff efekt efektiivne defitsiit aferist muffin defekt mafiooso trofee maffia afekt skafander trafo siffer grafiti aforism afiss h sõna algul h sõna keskel h sõna lõpus psüühika hajameelne almanahh psühholoogia
· Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate' · Geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna Kirderannikumurde rannamurre Ranniku- e rannamurre: · Ei esine õ-häälikut a, e, o, u: pohi, peld, sana · Hilisdiftongid: vueras 'võõras', rüem 'rõõm' · Nõrgas astmes üksikklusiil: sepä 'sepän' · Tugev üksikklusiil: sepä, koto 'kodu' · Sk astmevahelduseta: leskel, käskin · Palatalisatsioon puudub: palk:palki · G kadu: särg : säred ; telg : teled ; järestikku · Lööma, sööma lihtminevik: löin, söin · Vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane 'kollane', laskesin · Nimetavas e: järve, lapse · E ja o kõrgenevad h ees: tegema :tiha; koht : kuha · Äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv · Aa, ää säilinud: pää
Nimetav õnnelik õnnelikud Omastav õnneliku õnnelikkude ehk õnnelike Osastav õnnelikku õnnelikke Sisseütlev õnnelikusse ehk õnnelikku õnnelikkudesse ehk õnnelikesse maastik, kunstnik, kirjanik, ohtlik, petlik, sõbralik, ämblik, näitlik, lõplik, künklik, kergejõustik, tulevik, salalik, vistrik, roostik, Astmevahelduseta ik-lõpuliste sõnade käänamine Nimetav õpik õpikud Omastav õpiku õpikute Osastav õpikut õpikuid Sisseütlev õpikusse õpikutesse ehk õpikuisse Saadik, vihik, kaasik, kuusik, taldrik, keemik, füüsik, NB! Ära aja segi ik-vorme (omadussõna, küsimus missugune?) astmevahetuseta likkus-vormidega (nimisõna, küsimus mis?)
1972 sümptoom: sümptoomi: sümptoomi kõrval lubada ka sümptom: sümptomi: sümptomit; samamoodi oktaav ja oktav Morfoloogianormingu muutusi 198082 lubada muuseum-tüüpi sõnu, mille nimetava lõppkonsonandi ees on kirjapildis vokaalide ühend, käänata ka album-tüübi järgi 198082 lubada III-välteliste 3-silbiliste ne- ja s-sõnade mitmuse osastavas nii si kui ka seid, vastavalt ka kaht võimalust vokaalmitmuses 198082 lubada 19 sõna pöörata nii astmevahelduslikult kui astmevahelduseta (nagu õppima ja nagu muutuma) 19951997 lubada sõnade politseinik ja pealik kaks rööpkäänamist 19951997 lubada sõna korsten kaks rööpkäänamist Morfoloogia omandamine Protomorfoloogilise perioodi alguseks esimene miniparadigma. Reduplikatsioon Trohheilise kõnetakti eelistus Kinnise järgsilbi hilisem omandamine Produktiivsed vältevaheldusmallid varakult Raskused laadivahelduslikes sõnades Esimesed noomenitüübid auto ja sepp Pragmaatiliselt olulised sõnad ja vormid enne
toimub asendus a u, nt kala : kalu, `vaal : vaala : `vaalu, `kaer : kaera : `kaeru. Kui esimene silp on lühike ja selle vokaaliks on u, toimub asendus a e, nt tuba : tube. Muudel juhtudel asendub a alati i-ga, nt pesa : pesi, `julm : julma : `julmi. ue ie ei a u kui esisilbis a, aa, i, ii, õ, õõ, ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu a e kui lühikeses esisilbis u a i mujal Tüvemitmust saab moodustada ainult astmevahelduseta sõnadest (seminar-, pesa-, oluline-, jõuline-tüüp) või nõrgeneva astmevaheldusega sõnadest (VI käändkond). Astmevahelduse korral võib ka mitmusetüvi esineda erinevas astmes, nt `jalg : `jalgu : jalu/l, õnne`lik : õnne`likke, õnnelike/l. Tüvemitmuse moodustamisel võib olla fonoloogilisi piiranguid isegi siis, kui sõnatüüp üldiselt tüvemitmust lubab. Näiteks puudub tüvemitmus sai-tüübi u-lõpulistel sõnadel, vrd `sai : `saiu ~ `saia/sid, aga ainult `õu : `õue/sid
tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär, akkada ‘hakata’; je-tunnuseline genitiiv: suurembije ‘suuremate’; geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna; Ranniku- ehk rannamurre ei esine õ-häälikut -> a, e, o, u: pohi, peld, sana; hilisdiftongid: vueras ‘võõras’, rüem ‘rõõm’; nõrgas astmes üksikklusiil: sepä ‘sepän’; tugev üksikklusiil: sepä, koto ‘kodu’, jätän; sk astmevahelduseta: leskel, käskin; palatalisatsioon puudub: palk : palki; g kadu: särg : säred, telg : teled, järestikku; lööma, sööma lihtm.: löin, söin; vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane ‘kollane’, laskesin; nimetavas e: järve, lapse; e ja o kõrgenevad h ees: tegema : tiha, koht : kuha; äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv; aa, ää säilinud: pää; k > u: *kakl > kaul ‘kael’, *nakr > naur(is) ‘naeris’;
16. Kirjelda laentüvede eesti keelde muganemise malle. Mis iseloomustab nt soome, vene ja inglise laenude eesti keelde muganemist (nt häälikumuutused, sõnade lühendamine, lõpukadu, sisekadu jne). Too näiteid. Vt Erelti vihikut lk 14. Uute laensõnade vormimoodustuses eelistatakse lihtsamaid ja loomulikumaid vorme. Et võõrsõnade käitumine kajastab keele sõnavaras kehtivaid seaduspärasusi, võib oletada, et kogu eesti keele grammatika hakkab lihtsustuma (astmevahelduseta vormid ja tüvevokaal -i üldistuvad ka omasõnavaras). Uued keelde tulevad sõnad ei liitu laadivahelduslike tüüpidega, mis kinnitab, et see eesti keelele eriomane nähtus hakkab kaduma ka vanemast sõnavarast (küüs-tüüpi sõnad, levinud vormid küün : küüne : küünt). Uuemate laensõnade hulgas on rohkesti tarbetuid laene, millel on olemas korrektsed, lihtsama muutmise ja läbipaistvama tähendusega omakeelsed vasted. Sellised laenud on tihti ajutised ja kaovad keelest ajapikku
annaabi.ee 
