Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mille kohta saab esitada küsimuse millal ?
  • Kuid ajalooline seos olemas, nt põder (VT või ?
 
Säutsu twitteris

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED)
  • Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond.
    *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes.
    *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele.
    *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv .
  • Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf , allomorf , morfofoneem , morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia , paradigma , markeeritus , grammatiseerumine jt).
    • Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka.

    • Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud.

    • Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis sisalduvaid grammatilisi tähendusi.

    • Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem termin, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf – morfeemi konkreetne realisatsioon sõnavormis

    • Grammatilised morfeemid väljendavad keelesiseseid struktuurisuhteid. Käändelõppe peetakse grammatilisteks morfeemideks, kuigi teatud juhtudel võib neilgi olla konkreetsem individuaalne tähendus, mis on siiski paradigmaatiline

    • Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, tule, see, alla, ja.

    • Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga.

    • Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv ( KÄÄNE ), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem.

    • Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine. Nt mitmed eesti keele määrsõnad

    • Kliitik – grammatilise morfeemi tüüp; liitub tüvele vabamalt kui tüüpiline grammatiline morfeem. Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga (“peremeesvormiga”) ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Kliitikutel on pigem pragmaatiline funktsioon.

    • Allomorf on ühe ja sama grammatilise tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad eri ümbrustes varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge /si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni seos e täiendussuhe, s.t nad on samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed.

    • Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt da : ja (tüves), käigesaatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse.

    • Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma.

    • Defektiivne paradigama (või vormistik) – kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära ärge(m)ärgu.

    • Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin

    • Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v- kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud).

    • Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria , käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne.

    • Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega vormistatud.

    • Morfotaktika – morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI – LIITED – TUNNUSED – LÕPUD

    • Morfoloogiline sünonüümia – puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist, kivisse e kivvi. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse

    • Norm – keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige.
    • Norming – normimise tulemusel kehtestatud reegel.

    • Grammatiseerumine – keeltes pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammati -lise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Enamasti on esimeseks astmeks tähendusmuutus, mille tulemuseks on siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi. Tähendusülekande läbinud vorm kivineb ja tõlgendatakse keelekasutajate teadvuses ümber (seostub uue keeleümbrusega – reanalüüs). Pärast sellise ülekande toimumist kantakse uus vorm analoogia toel uutesse kontekstidesse, enamasti mingisse kindlasse grammatilisse konstruktsiooni = ekstensioon. Tüüpiliseks grammatiseerumise näiteks on eesti keeles kaassõnade teke.

  • Morfoloogiamudelid: IA (Item and Arrangement), IP (Item and Process), WP (Word and Paradigm ), WA (Word and Affix).
    • WP-mudel (paradigmamudel): sõnade muutmist kirjeldatakse kõikide paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendina. Sobib tüvemuutusega keelte puhul, võimaldab vältida grammatiliste tähenduste kuhjumise ja hargnemise probleeme. Protsessiline (järjestab vormimoodustusoperatsioone), mittelineaarne. Põhiüksuseks pole morfeem, vaid sõna, mille paradigma liikmed moodustatakse kindlate operatsioonide abil. Morfoloogilised reeglid seotud kindlate sõnarühmadega. Reeglikitsendused (osa reegleid kehtib kindla sõnarühma piires).

    • IA-mudel (seademudel): taksonoomiline strukturalistlik mudel. Morfeemid leitakse tegelikust keelekasutusest korduvate üksuste registreerimise teel. Üksused segmenditakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust. Morfeem on allomorfide summa. Algvormi asemel loetakse üles kõik allomorfid koos nende esinemistingimustega teiste üksuste suhtes. Staatiline, kirjeldav, ebaökonoomne

    • IP-mudel (protsessimudel): abstraktne dünaamiline mudel, kus kõikidel funktsionaalsetel elementidel on vaid üks algvorm (süvavorm), millest kõik variandid tuletatakse protsessireeglite abil. Põhiüksuseks morfeem. On olemas lisandus-, asendus- ja kustutusreegleid, mida kasutades saadakse sõnavormi fonoloogiline representatsioon e pindvorm. Protsessid on kindlasuunalised, nt maja+de+ni. Põhilised protsessid: afiksatsioon, konsonantide/vokaalide vaheldus , liitmine, kustutamine (nt LV), reduplikatsioon.

    • Kahetasandiline morfoloogiamudel: mõeldud arvutianalüüsiks; on loomulikele keeltele sobiv analüüsi- ja sünteesiprotseduur. Vaheldusi kujutatakse kõigepealt üht häälikut puudutavate automaatsete vaheldustena; teisalt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja lõpud sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib. Keerukas reeglite kompleks. Protsessimudeli edasiarendus.

  • Vormimoodustusviisid ( aglutinatsioon , fleksioon e fusioon , supletiivsus , analüütilisus, reduplikatsioon). Keelte morfoloogilised põhitüübid.
    • 1. Aglutinatsioon: morfeeme liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d.

    • 2. Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves).

    • 3. Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad.

    • 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all.

    • 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal -krõbinal, siuh -säuh, ai-ai.

    • 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel).

    • 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad turgi keeled, polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel.

    • 3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele keerukate muutumisprotsesside käigus, nii et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter).

    • Inkorporeerivad e polüsünteetilised
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #1 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #2 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #3 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #4 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #5 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #6 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #7 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #8 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #9 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #10 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #11 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #12 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #13 Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #14
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-01-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 48 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pingviinid Õppematerjali autor

    Märksõnad


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    22
    doc
    Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine
    42
    docx
    Morfoloogia alused
    18
    doc
    Keeleteaduse alused-kordamisküsimused
    8
    doc
    Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
    16
    docx
    Eesti keele vormiõpetus
    12
    docx
    Sõnamoodustuse kordamisküsimused eksamiks 2015
    9
    docx
    EESTI KEELE VORMIÕPETUS
    16
    docx
    Keeleteaduse kordamisküsimused 2013





    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun