1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne
Keeleteaduse alused: kordamisküsimused 2013 kevadel. Eksam koosneb kolmest mõttelisest osast: 1. 2 essee-tüüpi küsimust järgneva 26 kordamisküsimuse hulgast (laiemad küsimused võivad olla pooleks jagatud). 2. 1 essee-tüüpi küsimus nelja kohustusliku teksti kohta (vt ÕIS) (lubatakse valida üks kahest küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini (u 400 eKr) grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); Veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, nad on ka hinduismi aluseks, suulised tekstid. Keel on personifitseeritud jumalannaks, sest keel suudab kirjeldada püha ja siis ta peab ka ise
EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste
I KÄÄNDKOND · Pearõhust lugedes 1-silbilise tüvega noomenid · Tüvi lõpeb pika vokaali või diftongiga · Enamikus substantiivid, lühendid, tähtede ja nootide nimed jm · Näiteks: jää, luu, tee, vöö, hai, krae, täi, või, argoo, halvaa, kanuu, revüü, epopöa, kakao, hea, hää, pai, prii, prostoi, truu, muu. · Võõrsõnadest: aaloe, kardavoi, meierei, salvei. PÕHITÜÜP PUU · Puu, puud, puusse, puude, puid e puusid, puudesse e puisse · Omasõnad: -aa, -oo, -uu, -öö. · Võõrsõnad: -ee · Näiteks: kuu, luu, maa, muu, soo, suu, truu, töö, vöö, öö, hää, pää, hea, pea ·Võõrsõnadest: abee, apogee, bidee, defilee, dekoltee, epee, fuajee, konferansjee, kupee, livree, mosee, relee, turnee, varietee. VORMISTIKUST: · Ains part: -d (kuud, sood, truud, turneed) · Ains illat: -sse (karreesse, luusse, öösse). Ka
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest osast, põhisõnaks nimetatakse liitsõna viimast osa, täiendsõna täpsustab, iseloomustab põhisõna (hambaarst, kohvikoor, jalgpall). Liitsõna sõnaliigi määrab põhisõna 2. Tuletusalus. Liide. Tuletis. Tuletuspesa. Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletu
Konjuktsioonid (sidesõnad) ning Numeraalid (arvsõnad) üks Adpositsioonid (kaassõnad) taga Pronomeenid (asesõnad) mina LEKSIKAALNE JA GRAMMATILINE TÄHENDUS. Mis on sõna ilusatele leksikaalne ja mis on grammatiline tähendus? Grammatiline on ilusa (om)+te (mitmuse tunnus) +le (lõpp), leksikaalne on kaunis. MORFOLOOGIA PÕHITERMINID sõna, sõnavorm, sõne, morfeem, morf. Sõna on keele vähim terviklik üksus, millel on leksikaalne tähendus. Sõnavormid on ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad grammatilise tähenduse poolest. Sõne on sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morf on morfeemi esinemisjuht MORFIANALÜÜS EHK SEGMENTIMINE. Leia junktuurid ja pane sõnad õigesse lahtrisse: talus, talusse, taludes, taluski, terav, lihav, vägev, edev, mugav, lodev ei ole taabelis
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
Kõik kommentaarid