Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks (0)

Q: Mille kohta saab esitada küsimuse millal?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

Q: Kuid ajalooline seos olemas nt põder VT või ?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille kohta saab esitada küsimuse millal?
Kuid ajalooline seos olemas nt põder VT või ?

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED)

Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond.
*Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes.
*Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele.
*Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv .

Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf , allomorf , morfofoneem , morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia , paradigma , markeeritus , grammatiseerumine jt).

Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka.

Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud.

Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis sisalduvaid grammatilisi tähendusi.

Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem termin, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf – morfeemi konkreetne realisatsioon sõnavormis

Grammatilised morfeemid väljendavad keelesiseseid struktuurisuhteid. Käändelõppe peetakse grammatilisteks morfeemideks, kuigi teatud juhtudel võib neilgi olla konkreetsem individuaalne tähendus, mis on siiski paradigmaatiline

Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, tule, see, alla, ja.

Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga.

Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv ( KÄÄNE ), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem.

Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine. Nt mitmed eesti keele määrsõnad

Kliitik – grammatilise morfeemi tüüp; liitub tüvele vabamalt kui tüüpiline grammatiline morfeem. Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga (“peremeesvormiga”) ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Kliitikutel on pigem pragmaatiline funktsioon.

Allomorf on ühe ja sama grammatilise tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad eri ümbrustes varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge /si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni seos e täiendussuhe, s.t nad on samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed.

Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse.

Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele morfosüntaktilised omadused määravad selle, missuguseid muuteid eri sõnaliikidesse kuuluvatel sõnadel võib olla. Nende vormide täielik sari moodustab lekseemi muuteparadigma.

Defektiivne paradigama (või vormistik) – kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära – ärge(m) – ärgu.

Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin

Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v- kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud).

Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria , käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne.

Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega vormistatud.

Morfotaktika – morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI – LIITED – TUNNUSED – LÕPUD

Morfoloogiline sünonüümia – puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist, kivisse e kivvi. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse

Norm – keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige.
Norming – normimise tulemusel kehtestatud reegel.

Grammatiseerumine – keeltes pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammati -lise(ma)ks üksuseks. Seda iseloomustab ahel, mis algab iseseisvast sõnast ja kulgeb järjest suurema grammatilise seotuse suunas: TÄISTÄHENDUSLIK SÕNA > SUHTESÕNA > KLIITIK > AFIKS > 0. Enamasti on esimeseks astmeks tähendusmuutus, mille tulemuseks on siirdumine täistähenduslike sõnade klassist abisõnade klassi. Tähendusülekande läbinud vorm kivineb ja tõlgendatakse keelekasutajate teadvuses ümber (seostub uue keeleümbrusega – reanalüüs). Pärast sellise ülekande toimumist kantakse uus vorm analoogia toel uutesse kontekstidesse, enamasti mingisse kindlasse grammatilisse konstruktsiooni = ekstensioon. Tüüpiliseks grammatiseerumise näiteks on eesti keeles kaassõnade teke.

Morfoloogiamudelid: IA (Item and Arrangement), IP (Item and Process), WP (Word and Paradigm ), WA (Word and Affix).

WP-mudel (paradigmamudel): sõnade muutmist kirjeldatakse kõikide paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendina. Sobib tüvemuutusega keelte puhul, võimaldab vältida grammatiliste tähenduste kuhjumise ja hargnemise probleeme. Protsessiline (järjestab vormimoodustusoperatsioone), mittelineaarne. Põhiüksuseks pole morfeem, vaid sõna, mille paradigma liikmed moodustatakse kindlate operatsioonide abil. Morfoloogilised reeglid seotud kindlate sõnarühmadega. Reeglikitsendused (osa reegleid kehtib kindla sõnarühma piires).

IA-mudel (seademudel): taksonoomiline strukturalistlik mudel. Morfeemid leitakse tegelikust keelekasutusest korduvate üksuste registreerimise teel. Üksused segmenditakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust. Morfeem on allomorfide summa. Algvormi asemel loetakse üles kõik allomorfid koos nende esinemistingimustega teiste üksuste suhtes. Staatiline, kirjeldav, ebaökonoomne

IP-mudel (protsessimudel): abstraktne dünaamiline mudel, kus kõikidel funktsionaalsetel elementidel on vaid üks algvorm (süvavorm), millest kõik variandid tuletatakse protsessireeglite abil. Põhiüksuseks morfeem. On olemas lisandus-, asendus- ja kustutusreegleid, mida kasutades saadakse sõnavormi fonoloogiline representatsioon e pindvorm. Protsessid on kindlasuunalised, nt maja+de+ni. Põhilised protsessid: afiksatsioon, konsonantide/vokaalide vaheldus , liitmine, kustutamine (nt LV), reduplikatsioon.

Kahetasandiline morfoloogiamudel: mõeldud arvutianalüüsiks; on loomulikele keeltele sobiv analüüsi- ja sünteesiprotseduur. Vaheldusi kujutatakse kõigepealt üht häälikut puudutavate automaatsete vaheldustena; teisalt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja lõpud sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib. Keerukas reeglite kompleks. Protsessimudeli edasiarendus.

Vormimoodustusviisid ( aglutinatsioon , fleksioon e fusioon , supletiivsus , analüütilisus, reduplikatsioon). Keelte morfoloogilised põhitüübid.

1. Aglutinatsioon: morfeeme liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d.

2. Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves).

3. Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad.

4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all.

5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal -krõbinal, siuh -säuh, ai-ai.

1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel).

2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad turgi keeled, polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel.

3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele keerukate muutumisprotsesside käigus, nii et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter).

Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled – selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja lõpusarnaste aineste liitmise teel. Reeglipärane ja rikas vormimoodustus. Sellised on mõned indiaanikeeled, eskimo ja tšuktši keel.

Morfoloogilised sõnaklassid ( käändsõnad , pöördsõnad, muutumatud sõnad).

Enamik loomulikke keeli organiseerib oma leksikaalseid üksusi suuremate sõnaklasside süsteemiks, mille liikmed jagavad ühiselt semantiliste, süntaktiliste ja morfoloogiliste omaduste ainulisi kogumeid. Enamik sõnaliike kohandub mitme semantilise kategooriaga (nn taaskasutatavus), nt nimisõnad ei väljenda ainult isikuid ja asju, vaid ka sündmusemõisteid, JNE. Sõnade jaotamisel sõnaliikidesse on kaks üldisemat tasandit: sõna leksikaalsed omadused ja sõna grammatilised omadused. Ühte sõnaliiki peaksid kuuluma sõnad, millel on ühesugused tekstilise kasutamise võimalused. Igal sõnaliigil on oma tsenter ja ka perifeeria, millesse kuuluvatel sõnadel on mingi iseloomulik seda klassi iseloomustav tunnus kas üle või puudu. Tsentris paiknevad need sõnad, millel on kõik selle liigi tunnused olemas. Niisiis võib öelda, et sõnaliigid ei sisalda mitte ainult selliseid elemente, mis kuuluvad neisse mööndusteta, vaid ka neid, mis kuuluvad ühte klassi rohkem kui teise.

1) iseseisvad sõnad (lauseliikmena määratletavad) ja vastavad mingile sisulisele küsimusele;
2) abisõnad (pole lauseliikmed ega vasta omaette küsimusele);

1. Käändsõnad e noomenid (muutuvad käändes)
2. Pöördsõnad e verbid (muutuvad pöördes)
3. Muutumatud sõnad e partiklid (ei muutu).

Käändsõnad ( nimisõna , omadussõna, arvsõna , asesõna ).
Nimisõna - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis? Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna , kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt aluse ja sihitisena. Üldnimed ja pärisnimed
Omadussõna – Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit , vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Lauseliikmena esineb see täiendi või öeldistäite positsioonis. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga.
Adjektiivid jagunevad morfoloogiliselt käänduvateks ja käändumatuteks ( viimased on käändekategooria seisukohalt vaegsed) ning kompareeruvateks ja kompareerumatuteks (komparatsioonikategooria seisukohalt vaegsed e vaegomadussõnad). Vormiliselt saab võrdlusastmeid moodustada kõigist omadussõnadest, v.a vaegomadussõnad.
Arvsõna – Arvsõna väljendab asjade kvantitatiivseid tunnuseid, põhiliselt arvu või järjekorda ning vastab küsimustele mitu? mitmes? Kirja võib arvsõnu panna kahel viisil – kas sõna või numbriga. Arvsõnad jagunevad: põhi, järg , murd.
Asesõna - Asesõnad osutavad olendeile, esemeile, nähtustele, nende tunnustele või hulgale, kuid ei nimeta neid otse, nii nagu teevad muud käändsõnad. Konkreetse tähenduse saavad sellised sõnad alles kontekstis. Tegemist on väga vana sõnaliigiga, mis on olemas olnud juba uurali algkeeles. Isikulised Enesekohased Vastastikused Omastavad Näitavad Küsivad-siduvad Määratlevad Umbmäärased

Muutumatud sõnad ( määrsõna , asemäärsõna, rõhumäärsõna, kaassõna, sidesõna , hüüdsõna).
Määrsõna-Määrsõna on täistähenduslik muutumatu sõna, mis märgib tegevuse või omaduse laadi , iseloomu, tegevuse aega, kohta, viisi; omaduse määra või hulka. Määrsõnad esinevad lauses adverbiaali e määrusena. Sisuliselt jagunevad: Kohamäärsõnad Ajamäärsõnad Viisimäärsõnad Seisundimäärsõnad
Määramäärsõnad
Asemäärsõna-ASEMÄÄRSÕNAD e proadverbid on muutumatud sõnad, mis esinevad lauses adverbiaalina ning viitavad kontekstist selguvale ja tekstis täistähendusliku adverbiga tähistatavale tunnusele, noomenile või suuremale süntaktilisele üksusele või ka kõnesituatsiooni elemendile. Tähendus võib jääda ka konkretiseerimata. Proadverbid täidavad asendusfunktsiooni. Umbmäärased üldistavad: välistavad: küsivad
Abimäärsõna - Afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses verbi juurde, moodustades koos verbiga püsiühendi, nn ühendverbi, mis on uus semantiline tervik ja määrab enamasti lausemalli valiku, nt kokku saama, ära minema, üle jääma, peale käima, valmis tegema, läbi lugema, kinni maksma, vastu võtma, alla kukkuma. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest.
Rõhumäärsõna- Rõhumäärsõnad näitavad kõneleja suhtumist , hoiakut kõneldusse, nt ometi, küllap, võib-olla, vaevalt, arvatavasti, ehk, ilmselt. Enamasti toimivad modaaladverbid lauses üldlaiendina, varjundades lausega väljendatava situatsiooni tähendust, ja nende kohta on raske esitada määrsõna sisulist küsimust (= ei ole küsimustatavad).
Kaassõna- on muutumatu sõna, mis kuulub käändsõna juurde. Kaassõnadel pole iseseisvat leksikaalset tähendust, nad väljendavad vaid sõnadevahelisi seoseid lauses ega ole seetõttu ka iseseisvad lauseliikmed. Kaassõnad jagunevad sõltuvalt paiknemisest käändsõna suhtes pre- ja postpositsioonideks e ees- ja tagasõnadeks. Neid kasutatakse koos nimi- või asesõnadega käändefunktsioonide väljendamiseks ja rõhutamiseks. Semantiliselt on kaassõnad semantiliste rollide, st tegevuse ja selle osaliste seose vormistajad. Funktsioonist lähtuvalt on neid nimetatud ka suhtesõnadeks. Sisuliselt võivad kaassõnad väljendada:ruumi- ja kohasuhteid, ajasuhteid, põhjuslikke suhteid, seisundit, viisi, suhtumist, suhet,mõõtu, määra, mööndust: tegijat: , valdajat, vahendi, kaasas- ja ilmaolu
Sidesõna- Sidesõna on muutumatu sõna, mis seob lauseosi või ühendab lauseid, st toimib lauses sidendina. Struktuurilt jagunevad sidesõnad:1) lihtkonjunktsioonid (aga, sest, vaid);2) liitkonjunktsioonid (justkui, otsekui); rinnastavad või alistavad
Hüüdsõna-Hüüdsõna on iseseisva nominatiivse tähenduseta muutumatu sõna, mis väljendab tundeid, tahteavaldusi, hüüatusi, loodushääli vms ja esineb lauses kas omaette hüüundina või mitmesuguste vormelite kujul (k.a iseseisvate lausetena, nt Kuku!) Nt Noh, ma võin ju tulla. Tohoh pime! Algupärased/teisesed/laenulised.

Tegusõna .
Tegusõna väljendab tegevust või olemist ja vastab küsimusele mida tegema? Morfoloogiliselt on verb pöördsõna, süntaktiliselt esineb ta lauses öeldisena. Tähenduse järgi võib verbe jagada: Tegemisverbid
Olemisverbid, olemisverbid. Objektiga seostumise alusel jagunevad verbid: Sihilisteks-tegema, Sihituteks-käima, Verbide jaotus tegevuslaadi alusel. Kestus
1) momentaanid – väljendavad hetkelist või ühekordset tegevust: haugatama, minema;
2) frekventatiivid – väljendavad korduvat tegevust: hõikuma, limpsima;
3) kontinuatiivid – väljendavad kestvat tegevust: vaatlema, küsitlema;
4) inhoatiivid – väljendavad tegevuse algust: hakkama, uinuma.
Verbide jaotus struktuuri alusel: Lihtverbid, Liitverbid, Ühendverbid, Väljendverbid, Ahelverbid

Käändsõna tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused).

Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te;

Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da.

Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal . Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet , nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane.

Ennekõike astmevaheldus . Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta ? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa,

Tüve lõpuvahelduseks nimetatakse lõpphäälikute poolest einevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas. Lõpuvaheldus ei ole eesti keeles nii süsteemne nähtus kui astmevaheldus. Asendumine , kadu

Käändsõna arvukategooria.
Arvukategoorial on kaks liiget: ainsus ja mitmus, ainsus on selle kategooria markeerimata liige. Läänemeresoome keeltes leidub kahesugust mitmust: i- (e nn vokaalmitmus) ja de-mitmus. d-tunnus esineb kõikidel sõnadel mitmuse nimetava käände lõpus. Tõenäoliselt on sellest kujunenud de-/te-mitmus, mis pole aga läänemeresoome keeltes üldiselt levinud.

Käändekategooria.
Eesti keeles on 14 käänet. Kääne on noomeni morfoloogiline kategooria, mis näitab käändsõna süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. Nimetav, omastav ja osastav on sisult abstraktsed e grammatilised käänded , neil puudub domineeriv tähendus. Neid ei saa lauses vormiliselt asendada määrsõna ega käändsõna ja kaassõna ühendiga. Nimetav ja osastav on universaalsed käänded – nad on olemas kõikides keeltes, kus käändekategooria eksisteerib. Ülejäänud käänded on konkreetsed käänded, esinedes samades funktsioonides kui määrsõnad. Konkreetsed käänded on asendatavad määrsõnaga või kaassõnafraasiga ja enamasti on neil olemas üks põhitähendus, nt latiivsus = siht ( sisseütlev , alaleütlev), lokatiivsus = koht (seesütlev, alalütlev), separatiivsus = lähe (seestütlev, alaltütlev

i-mitmus ja tüvemitmus.
1) aglutinatiivne – selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e ( veske /i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) – EKG-s nimetatakse vaid seda i-mitmuseks;
2) flektiivne e fusiivne – diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d.

II-vältelise silbi järel diftong ei esine, mistõttu on tekkinud kumulatiivne sid-lõpp (hapu/sid, tubli /sid), analoogia ne-/s- sõnade muutmisega. Selles tüübis väljendub mitmus koos osastava käände lõpuga.

1) lõpp on -d, mille ees on mitmuse tunnus i, seda nimetatakse diftongiliseks e aglutinatiivseks partitiiviks, nt kindla/i/d, ide/i/d. Lõpu ees paikneb mitmuse tunnus i, mis moodustab koos tüvevokaaliga diftongi.
2) sid-lõpuline partitiiv, mõnes tüübis on see ainuvõimalik, nt I kk koi-tüübis, suuremal osal pesa-tüüpi sõnadest, nimi-alltüübis, III kk tervikuna (kõne, tubli, lauljanna), VI kk-s rööpvormina peaaegu kõikides sõnades.
3) lõputa osastav e tüvemitmus (tunnuseks on e, i, u). Tüvemitmus on enamiku sõnade puhul reaalselt võimalik vaid partitiivis, muudes vormides on selle kasutamine enamasti stilistiliselt markeeritud. Erilise markeeringuta on tüvemitmuse vormid vaid ik-liitelistel sõnadel, nt õnneliké/l, asuniké/le, politseiniké/lt.
i-mitmuse tunnus on neis vormides sulanud kokku tüvevokaaliga. Osal pesa-tüübi sõnadest esineb tüvemitmus rööpvormina, V kk oluline-tüübis on see ainuvõimalik (nt õpilasí, kirjutusí, teisí, naisí), VI kk I alaliigis paralleelvõimalus (venda/sid e vendí, koera/sid e koerí), II alaliigis ainult lõputa mitmuse osastav (nt keelí, leemí, vars í, käsí).

i-tüvelistel > e (kurke, nööpe)
u-tüvelistel > e (nuppe, kanne)
e-tüvelistel > i (kaski, tuuli)
a-tüvelistel, mille 1. silbi vokaal on kas a, õ, i, ae, ai, ei, iu, õi, õu, äi > u (kass kõrtsis ei käi);
a-tüvelistel, mille lühikeses esisilbis u > e (tube, mune)

Kõigil ülejäänud a-tüvelistel > i (eks ämm söö kodus sütt); nt pärni, vendi, külmi

Võrdluskategooria.
Kategooria väljendab eri esemete, nähtuste, tegevuste ühesuguste omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega. Võrdlusaste väljendab omaduse suhtelist määra. Kategoorial on kolm liiget:
1. positiiv e algvõrre – suur
2. komparatiiv e keskvõrre – suurem
3. superlatiiv e ülivõrre – kõige suurem e suurim.

Positiiv ei anna informatsiooni kirjeldatava objekti või tegevuse omaduse kvantitatiivse suhte kohta võrreldes teiste objektide või tegevuste sama omadusega.

Mõnes keeles on grammatiliselt olemas ka ekvatiiv e võrdsusaste, eesti keeles väljendatakse seda leksikaalselt, nt Ta on niisama pikk kui ema. Ta on emapikkune. Tema ja ema on ühepikkused.
Algvõrre e positiiv on tunnuseta, nt valge, hele, küps.

Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldatavat objekti või tegevust iseloomustab vastav omadus suuremal määral kui üht või mitut teist võrreldavat objekti või tegevust. Tunnuseks on -m/ -ma, mis liitub genitiivi tüvele. Komparatiivne konstruktsioon moodustub komparatiivi vormis adjektiivist ja võrdlusalust väljendavast sõnast või fraasist, mida nimetatakse komparaatoriks.
Superlatiiv on spetsiaalne vorm võrdluse klassisisesuse näitamiseks. Superlatiiv väljendab seda, et kirjeldatavat objekti iseloomustab vastav omadus rohkem kui ühtki teist objekti mingis kindlalt piiritletud klassis. Tavaliselt fikseeritakse sellises võrdluses kahe või mitme objekti erinevus, nt See on kõrgeim mägi, mida näinud olen.

Samas võib välja tuua ka objekti positsiooni mingi klassi sees, nt Ta on minu parimaid sõpru. Sellist võrdlust nimetatakse klassisiseseks e inklusiivseks võrdluseks. Eesti keeles väljendab superlatiiv maksimumi komparatiivi ala sees. Komparatiiv näitab ainult keskmisest suuremat määra. Analüütiline-kõige, lihtülivõrre vokaalmitmusest

i-ülivõrre ja tüveülivõrre.
Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/im, ausa/im (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte tüvevokaaliga, nt suurím, kením. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust: II kk pesa-tüüp: pahím, vaním, pühím.

Tüvemitmusliku e lõputa osastava korral lisandub ülivõrde tunnus mitmuse partitiivi vormile. Lühike ülivõrre on olemas II ja VI käändkonnas ning V käändkonna tööline ja oluline tüübis. Tunnus -Vm(a).
Diftongilise osastava baasil on i-ülivõrre üldkasutatav.
Lõputa osastava korral vormi aste nõrgeneb, nt suurim, uusim.
sid-lõpulise osastava korral pole i-ülivõrret võimalik moodustada.

Lühikest ülivõrret ei saa moodustada sepp -tüüpi i-tüvelistest sõnadest, nt hall, karm, tömp, juhm jt.
Ka sellistest sõnadest, kus satuksid kõrvuti j ja i, ei moodustata lühikest ülivõrret. Nt keskvõrde vormide märjem, kurjem baasil sünteetilist ülivõrret ei moodustata.
Alg Kesk Üli
a – e – i (vana – vanem – vanim; ränga – rängem – rängim)
a – a – i (kena – kenam – kenim)
u – e – i (paksu – paksem – paksim, järsu – järsem – järsim)
u – u – e (ohtliku – ohtlikum – ohtlikem) = ik-liitelised AV sõnad
e – e – i (noore – noorem – noorim; olulise – olulisem – olulisim)
i – i – 0 (lolli – lollim – 0, halli – hallim – 0)

Verbi infiniitvormid.
Infiniitvormidel puuduvad mitmed verbile kui sõnaliigile omased tunnused: neid iseloomustavad mõningad substantiivi, adjektiivi või adverbi tunnused; ka puuduvad neil pööre ja kõneviis. Infiniitvormid ei esine lauses iseseisvalt öeldisena, nad kuuluvad tavaliselt sekundaartarindite koosseisu.
1) tegevusnimed: da- infinitiiv , vat-infinitiiv, ma-tegevusnimi e supiin (need on funktsioonilt lähedased substantiividele, nt Elada on ilus);
2) kesksõnad e partitsiibid – oleviku ja mineviku partitsiip – nud- ja tud, v- ja tav-kesksõna (need on sarnased adjektiividega, nt töötav laps);
3) gerundiiv e des-vorm, mis sarnaneb funktsioonilt adverbiga, nt tehes tööd, saame tublimaks.

da-infinitiiv on pöördsõna infiniitne vorm, mis väljendab tegevust kui niisugust, edastamata seejuures spetsiifilisi grammatilisi tähendusi. Tunnus liitub tüvele, kusjuures tunnusel on 3 allomorfi: -da (ela/da, õmmel/da, saa/da), -ta (tõmma/ta, hüpa/ta), -a (tundá, needá; tuu/a, käi/a; surr/a, pann /a, tull/a).
vat-infinitiiv – päritolult on tegemist oleviku kesksõna osastava käände vormiga , millel on neli avaldumisvõimalust:

1) isikulise tegumoe olevikuvorm e vat-vorm: Nägin teda õppivat;
2) umbisikulise tegumoe olevikuvorm e tavat-vorm: Kuulsin toas naerdavat;
3) isikulise tegumoe minevikuvorm liitvormina olevat + nud-partitsiip: Märkasin looma kadunud olevat;
4) umbisikulise tegumoe minevikuvorm liitvormina olevat + tud-partitsiip: Lootsin selle töö juba tehtud olevat.
ma-tegevusnimi – seondub piiratult käändekategooriaga ja tal on 5 vormi:

-ma, mis väljendab mingi muu tegevuse suhtes ajaliselt järgnevat tegevust. Nt Tulin raamatut lugema;
-mas, mis väljendab mingi muu tegevuse suhtes samaaegselt toimuvat tegevust. Nt Olin lugemas;
-mast, mis väljendab mingile teisele tegevusele eelnenud tegevust. Nt Tulin suusatamast;
-mata, mis väljendab sooritamata tegevust. Nt Ei saanud olla lugemata;
-maks, mis väljendab tegevust kui teise tegevuse otstarvet. Nt Tulin lugemaks raamatuid.

ma-tegevusnime tunnuseks on -ma, -mas, -mast, -maks, -mata.

Partitsiibid.
Partitsiip e kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab objekti tegevust tema omaduse või seisundina. Oleviku partitsiibid: v-partitsiip (isikulises tegumoes) -v (luge/v, tööta/v); tav-partitsiip (loe/tav, läbi/tav) (umbisikulises tegumoes, tunnus -tav); Mineviku partitsiibid: nud-partitsiip (isikulises tegumoes), tunnus -nud; tud-partitsiip (umbisikulises tegumoes), tunnusel on kaks allomorfi -tud (ela/tud, tape/tud) ja -dud (käi/dud, laul/dud).

Pöördekategooria
Pööre on verbi morfoloogiline kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täisalusega tähistatavast tegijast; pööre väljendab ka subjektisiku seost kõneleja ja kuulajaga. Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget e pööret, mis realiseeruvad pöördelõppudena kindla, tingiva ja käskiva kõneviisi jaatavas kõneliigis ja käskiva kõneviisi eitus - ning põhiverbis. 1) ainsuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on identne kõnelejaga. Nt mina lähe/n, tahaksi/n teh/a. Pöördelõpp (EKG nimetab sedagi tunnuseks) on -n;
2) mitmuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on kaks või enam ning üks neist on identne kõnelejaga, nt me ela/si/me, ole/me tutvu/nud. Lõpul on kaks allomorfi: -me ela/me), -m (ela/ge/m);
3) ainsuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on identne kuulajaga, nt sa ole/d te/i/nud; tee suu lahti. Lõpul on kaks allomorfi: -d (ela/d, küsi/d) ja 0 (sa ela; ei ela), mis esineb käskiva kõneviisi olevikus ja oleviku eituses;
4) mitmuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja vähemalt üks neist on kuulaja , mitte ükski aga kõneleja, nt te suhtu/te sellesse hästi; vaada /ke maastikku. Lõpul on kaks allomorfi: -te (ela/te) ja 0 (ela/ge), viimane esineb ainult käskivas kõneviisis;
5) ainsuse 3. pööre osutab, et subjektisik pole ei kõneleja ega kuulaja, andmata infot subjektisiku kohta. See on neutraalseim pöördekategooria liige. Nt Ta tule/b homme . Päev otsa mürista/s. Tunnusel on kaks allomorfi: -b (see on ühtlasi keeleajalooline oleviku tunnus), nt ta ela/b ja 0 (ta ela/s);
6) mitmuse 3. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on vähemalt kaks, kuid kõneleja ega kuulaja ei kuulu nende hulka. Nt nad ela/vad meie lähedal; aknad avane/si/d aeda. Lõpul on kaks allomorfi: -vad (keeleajalooline oleviku tunnus), nt ela/vad ja -d, nt nad ela/si/d, nad ela/ksi/d.
Verbide vaegpöördelisus tähendab, et mõnd pöördevormi paradigmas ei esine. See on semantiline, mitte vormiline nähtus. Näiteks tavaliselt ei saa 1. ja 2. pöördes esineda verbid, mis väljendavad tegevusi, mille sooritajaks ei saa olla elusolend, nt helisema, häälduma, käibima, laabuma, laekuma, äparduma, ilmnema, pimenema jt. Samal ajal võivad mõned sellistest verbidest ülekantud tähenduses nendes pööretes ka esineda, nt Ta laekus kell seitse. Äpardusin selles tegevuses täielikult.
Traditsiooniliselt kasutatakse ainult 3. pöördes nn ilmastikuverbe, nt sajab, tuiskab, müristab, pilvitab.

Kõneviisikategooria.
Kõneviis e moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele (modaalsust), kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi – vahendatus, mittevahendatus) ja kommunikatiivset modaalsust ehk suhtluseesmärki (väide, soov, käsk).

Kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks. Esimesel puhul ollakse kindel tegevuse toimumises, nt Jüri tuli külla .

Teisel juhul kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud, toimuks või mille toimumist kõneleja soovib – kõneleja peab tegevust ebareaalseks.
Nt Kui ta oleks eile külla tulnud, oleksime olnud rõõmsad.
Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri tuli eile külla.
Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile külla tulnud.
Kaudse teatelaadi korral võib teate allikaks olla ka kõneleja, kuid teade pole mõeldud kuulajale, vaid kellelegi kolmandale, nt Ütle Anule, et tulgu ta homme kohale.
Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul lihtsalt väidetakse midagi, nt Jüri tuli eile külla. Teisel juhul kästakse, eeldades teate vastuvõtja toimimist käsule vastavalt, nt Sõitku Jüri meile külla! 1) kindel kv e indikatiiv
2) tingiv kv e konditsionaal
3) käskiv kv e imperatiiv
4) kaudne kv e kvotatiiv
5) möönev kv e jussiiv

Ajakategooria.
Aeg e tempus on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetke või mõne teise sündmuse toimumise ajaga . Sündmuse seos lähtepunktiga võib olla kas samaaegsus (olevik), eelnevus (minevik) või järgnevus (tulevik). Eesti keeles on morfoloogiliselt olemas viis aega: olevik, lihtminevik , täisminevik , enneminevik ja üldminevik.
Ajakategooria ei ole kõigis kõneviisides ühtviisi esindatud. Kõigil kõneviisidel on olemas oleviku vorm (käid, käiksid, käivat, käige, käigu). Indikatiivis e kindlas kõneviisis on verbil neli ajavormi : olevik e preesens, lihtminevik e imperfekt, täisminevik e perfekt, enneminevik e pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik e preteeritum. Käskivas kõneviisis aga ainult üks aeg – olevik. Verbi ajavormi tähendus seisneb sündmuse ja kõnehetke seostamises vaatlus-hetkega.
1) Preesens e olevik märgib sündmuse toimumist kõnehetke suhtes mitteminevikulisel vaatlushetkel, kusjuures

sündmushetk võib olla kõnehetkega samaaegne, nt Ta kirjutab kirja;
sündmushetk võib järgneda kõnehetkele, st et tegevus toimub tulevikus, nt Ta kirjutab homme kirja.

Olevikul on säilinud mõningaid ajaloolisi tunnuseid: -b (ainsuse 3. p. lõpus), -va/d (mitmuse 3. p. lõpus), -kse (umbisikulises tegumoes), -v (oleviku kesksõna tunnuses).
2) Imperfekt e lihtminevik on üheplaaniline aeg (puudub seos olevikuga), mis märgib sündmuse toimumist kõnehetkele eelneval konkreetsel vaatlushetkel, sidumata seda muu ajaga. Tegevust vaadeldakse sellega kaasa liikudes, s.t vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Tegevuse toimumine on seotud kindla minevikuajaga, mille kohta saab esitada küsimuse millal? Nt Etendus lõppe/s kell kümme. Noormees juhata/s koori.
Tunnused: -si (ela/si/n, õppi /si/n), -is (laul/is, möön/is), -i (teg/i, ol/i), -s (käi/s, vii/s, õmble /s).
3) Perfekt e täisminevik on liitaeg, kus ühinevad olevikuline seisund ja minevikuline tegevus. Vorm koosneb abiverbist olema ja mineviku partitsiibist.
Vaatlushetk langeb kokku kõnehetkega, kuid vaatlushetke seisukohalt võetakse kokku möödunu, minevikuline sündmus, mille täpsem toimumisaeg jääb ebamääraseks. Täisminevik väljendab kestvat olukorda – tegevus on toimunud minevikus ning võib kesta edasi olevikus ja tulevikuski. Nt Ma olen elanud Tammelinnas. Selles klaasis on midagi segatud.
Minevikuline sündmus võib kõnehetkel jätkuda, kui sellele viitavad kestust märkivad ajamäärused , nt Ma olen teda kaua kõrvalt jälginud.
4) Pluskvamperfekt e enneminevik moodustatakse olema-abiverbi imperfektist ja mineviku partitsiibist. Ennemineviku puhul paigutab kõneleja end minevikku ja võtab minevikulise vaatlushetke seisukohalt kokku sellele eelnenud tegevuse.
Sündmus võib vaatlushetkel jätkuda, kui sellele viitavad ajamäärused, nt Siis oli ta juba viis aastat õpetaja olnud.
5) EKGs nimetatakse tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi üldise ajavormina preteeritumi e üldminevikku, mis märgib vaid sündmuse eelnemist kõnehetkele, eristamata imperfekti , perfekti ja pluskvamperfekti spetsiifilisi tähendusi.
Eraldi tunnus puudub.

Tegumoekategooria.
Tegumood e geenus on verbi grammatiline kategooria, mis väljendab lause tegevussubjekti (loogilise subjekti) suhet grammatilise subjektiga. Enamikus keeltes on tegumoekategoorial traditsiooniliselt kaks liiget: 1) aktiiv ja 2) passiiv . Aktiivlause tegevussubjekt on normaaljuhul identne grammatilise subjektiga. Passiiv seevastu väljendab seda, et tegevussubjekt on lause grammatilise subjekti positsioonist välja tõrjutud. Eesti keeles on tegumoekategooriaga seoses räägitud isiku väljendamisest, mida näitavad ka kategooria liikmete traditsioonilised nimetused PERSONAAL e isikuline tegumood ja IMPERSONAAL e umbisikuline tegumood. Viimast on nimetatud ka impersonaalseks passiiviks.
Personaali -impersonaali vastandus on morfoloogiline, aktiivi -passiivi vastandus avaldub süntaktilisel tasandil.

Personaal on tegumoekategooria neutraalne liige, mille puhul tegevussubjekt tavaliselt realiseerub lauses alusena . Isikulisel tegumoel ei ole tunnust.
Impersonaal näitab, et tegevus lähtub indefiniitsest elus tegijast – umbisikust –, kes jääb lauses eksplitsiitselt väljendamata. Nt õues kakel/da/kse, kakel/d/i. Tunnusel on mitmeid allomorfe, nt -da (käi/da/ks, saa/da/kse), -ta (teh/ta/ks, karju /ta/kse), -a (käi/a/kse, näh/a/kse, oll/a/kse, surr/a/kse), -d (laul/d/i), -t (haka/t/i, muutu/t/i). Kui tüvi lõpeb d või t-ga, tekib geminatsioon > flektiivne vorm, nt murťa/kse, leiťi.

Kõneliigikategooria.
Kõneliik on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava situatsiooni jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget:
1) jaatav kõneliik e afirmatiiv;
2) eitav kõneliik e negatiiv.
Afirmatiiv väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevussituatsiooni jaatust. Nt Ta tule/b homme. Kuula/ke teda hästi!Tunnust afirmatiivil pole.
Negatiiv väljendab öeldisverbiga kirjeldatud tegevussituatsiooni eitust, nt Ta ei tule homme. Är/ge teda kuulake!

Eitusvormid on liitvormid, milles eitust väljendab eitussõna ei või ära. ei esineb kindlas, tingivas ja kaudses kõneviisis, nt ma ei tee, ta ei tee/ks, nad ei tege/vat.
Eitussõna ära kasutatakse käskivas ja möönvas kõneviisis, nt ära tee, är/ge teh/ke, är/gu teh/ku.

Täis- ja ennemineviku vormide korral, mis koosnevad abiverbi olema vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast, võib eitussõna ei (ep) liituda abiverbi ette eitavaks eesliiteks p, nt ei ole ela/nud e pole ela/nud, ei ole teh/tud e pole teh/tud, ei ol/nud rääki/nud e pol/nud rääki/nud, ei ol/nud köhi/tud e pol/nud köhi/tud.

Nii eitussõnu pole kui ka ära võib käsitada vaegmuuteliste verbidena, sest ka ära liidab endaga kõneviisi tunnuseid ja pöördelõppe, nt är/ge/m ela/ge/m, är/gu ela/gu.
Nt är/ge/m luge/ge/m > kõnekeelne är/me loe/me > kõnekeeles veelgi lühenenud är/me loe (viimane pole seni õigekeelsuslikult heaks kiidetud).

Verbi tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused).
1) tüve silpide arv, mida võib verbil olla 1–5. Verbi muutmine sõltub sellest, kas tunnus või lõpp liitub rõhuta või rõhulisele silbile (1. silp on üldjuhul pearõhuline, 2. rõhuta, 3. kaasrõhuline, 4. rõhuta, 5. kaasrõhuline). Silpide arvu loetakse ma-tegevusnime ja kindla kõneviisi oleviku 1. pöörde vormist, kusjuures tunnus või pöördelõpp jäetakse välja. Nt kirjuta/ma, kirjuta/n (3-silbiline). Kui üks vorm on teisest pikem, loetakse silpide arvu pikemast vormist, nt tege/ma, tee/n.
2) tüvede arv (1- või 2-tüvelisus). Ühetüvelistel verbidel moodustatakse kõik vormid vokaaltüvest, kahetüvelistel osa vorme konsonanttüvest. Parim on vaadata nud-kesksõna, sest on ainult mõni verb, kus tegelik kahetüvelisus nud-kesksõnas ei avaldu: käskima, kiskuma, uskuma (millel tuleb vaadata umbisikulise tegumoe vorme, nt kis/ti, käs/tud, us/takse; ja pidama, tegema, nägema (tuleks vaadata lihtminevikku, nt pid/i, teg/i, näg/i). 2) tüvede arv (1- või 2-tüvelisus). Ühetüvelistel verbidel moodustatakse kõik vormid vokaaltüvest, kahetüvelistel osa vorme konsonanttüvest. Parim on vaadata nud-kesksõna, sest on ainult mõni verb, kus tegelik kahetüvelisus nud-kesksõnas ei avaldu: käskima, kiskuma, uskuma (millel tuleb vaadata umbisikulise tegumoe vorme, nt kis/ti, käs/tud, us/takse; ja pidama, tegema, nägema (tuleks vaadata lihtminevikku, nt pid/i, teg/i, näg/i).
3) Tüvevokaal
Kui ma-tegevusnimi on vokaaltüveline, saadakse tüvevokaal sealse tunnuse eest, kui aga konsonanttüveline, saadakse tüvevokaal kindla kõneviisi oleviku 1. pöördest, nt uju/ma, näita/ma, aga laulma : laula/n, seis/ma: seisa/n.
4) Tüvemuutused, ennekõike AV. Ka verbid saavad olla kas astmevahelduseta, vältevahelduslikud või laadivahelduslikud. AV väljaselgitamiseks on kaks võimalust:
a) kas võrrelda da-infinitiivi ja oleviku 1. pöörde vormi nt lugeda : loen; katta : katan või
b) nud-kesksõna ja oleviku 1. pöörde eitavat vormi (lugenud : ei loe; katnud : ei kata).
5) Tüve lõpuvaheldused:
a) tüve lõpuhäälikud vahetavad eri muutevormides kohad, nt vestlema -tüüpi sõnades vest /le/ma : vest/el/da;
b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse;
c) tüve lõpuvokaal muutub mõnes vormis, nt saatma-tüübis – saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse;
d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse .

Astmevahelduse liigid. Vormi astme määramine käänd - ja pöördsõnadel.
Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus . Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev:

LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud.
VV – tugevas astmes III välte vorm, nõrgas astmes II välte vorm. AV- liku sõna iga konkreetse vormi puhul on võimalik öelda, kas see on tugevas või nõrgas astmes.

Käändsõnadel: ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Ainsuse nimetav on enamasti sarnane osastavaga, üksikutes sõnatüüpides küll muutunud, kuid ajalooline seos olemas, nt põder (VT või ?) : põdra (VN) : põtra (VT); nali (VT või ?) : nalja (VN) : nalja (VT), kus nominatiiv on tänapäeva keele seisukohast määratlemata astmes või üldistatakse tugeva astme vorm osastava alusel.
Verbidel võrreldakse ma-tegevusnime , da-infinitiivi ja oleviku ainsuse 1. pöörde vormi või nud- kesksõna ja oleviku eitavat kõnet.

Käändsõnade puhul on tegemist nõrgeneva astmevaheldusega, kui ainsuse omastav on nõrgas astmes, ja tugevneva astmevaheldusega, kui ainsuse omastav tugevas astmes.
Verbide puhul on otsustamisel aluseks oleviku ainsuse 1. pöörde vorm – kui see on nõrgas astmes, siis nõrgenev AV, kui tugevas, siis tugevnev AV.

Laadivaheldus.
Laadivaheldus on astmevahelduse liik, kus teise silbi alguse klusiil või s on osas sõna vormides (nõrga astme vormides) kas kadunud, assimileerunud või asendunud poolvokaaliga (j, w).
Laadivaheldusele alluvad: b, d, g, k, t, s.
1) kadu: klusiil või s kaob, nt rida : rea, luba : loa, vesi : vee, sulgema : sulen (sulgen);
2) asendumine homorgaanse häälikuga, nt tõbi : tõve, sadada : sajab;
3) assimilatsioon , nt kuld : kulla, tõmmata : tõmban, kand : kanna (sarnastumine).
1) b:v kõige tüüpilisem (asendumine homorgaanse häälikuga)

lühikese vokaali järel, nt tõbi : tõve;
pika vokaali järel, nt tiib : tiiva;
diftongi järel, nt leib : leiva, kaevelda : kaeblen
helilise konsonandi järel, nt halb : halva, kurb : kurva;

B 2) b kadu

eesti keeles ei esine fonoloogilistel põhjustel u ja v kõrvuti, sellistel juhtudel b kaob, nt tuba : toa, nõbu : nõo;
3) mb : mm assimilatsioon, nt hammas : hamba, õmmelda : õmblen.
Laadivaheldus on paljudes sõnades taandunud, nt saba, raba. Mitmete sõnade puhul on lubatud nii laadivahelduslik kui ka astmevahelduseta muutmine, nt kubu : kubu/koo, hälbima : hälvin/hälbin.

D 1) d kadu

lühikese vokaali järel, nt ladu : lao;
diftongi järel, nt kiud : kiu;
pika vokaali + helilise konsonandi järel, nt keerd : keeru , keeld : keelu.

2) d : j, nt pada : paja, koda : koja, sõda : sõja;
3) d assimileerub nii liikvida (sulahäälik = heliline konsonant l, r) kui ka nasaali järel, nt korrata : kordan, sünd : sünni.
G 1) g kadu, nt lühikese vokaaliga sõnades siga, taguma; pika vokaali järel lõõg, roog, saag, diftongi järel laug, liikvida kõrval halg, sõlg, võlg, sõrg, karglema, hiilgama.
2) g : j, kui esimene silp lühike ees- või keskvokaalne + heliline konsonant, nt selg, telg, nälg, hüljes [Eesvokaalid: i, ü, e, ö; keskvokaalid õ, ä]

sälg : sälu, mitte sälju
Sõnades aeg ja poeg lisandub j häälduse hõlbustamiseks.

T Laadivaheldus on võimalik ainult ht-ühendis ht : h, nt jaht : jahi, siht : sihi, koht : koha, kahtlema : kahelda.

Mõnedes t-laadivaheldusega sõnades pole nimetava aste süsteemipärane, nt rehi : rehe : reht(e); rohi : rohu : rohtu; ruhi : ruhe : ruht(e) (puutüvest õõnestatud anum või paat).
Kaks paradigmat: uhtuma : uhtub ‘ uhutud olema’; uhtuma : uhub ‘ uhtma, uhama’
NB! vaher ja aher on astmevahelduseta, sest kõik ülejäänud vormid peale ainsuse nimetava on tugevas astmes. ÕSis kuuluvad eri tüüpi.

K Ilmneb ühendites hk ja sk, nt kask, lehk (ühendis võib olla ka kolmas konsonant, nt norskama) k kaob.

Nõrga ja tugeva astme vormide määramise problemaatilisus mõne sõna puhul, nt laskma (LT): lasta (LT): lasen (LN): lasksin (LT) e lasin (LN): lasknud (LT): lastakse (LT): lastud (LT). k langeb vormidest välja fonotaktilistel põhjustel. Sarnane on ka mõskma ‘ pesema ’ , kuid sellel puudub NA lihtminevik.

S s sattus laadivahelduse objektiks, kuna varem asendas seda -ti (-ti > -si).
1) s kadu, nt käsi, mesi, tõsi, lüsi, süsi;
2) asendumine homorgaanse häälikuga pole eriti levinud, esineb vaid üksikutes sõnades, nt viis : viie, reis : reie;
3) assimileerumine rs : rr, nt sõnades tõrs, kõrs ja vars.

Vältevaheldus.
1) vältemuutus – astmemuutus, mille korral muutub ainult sõna välde, st häälduskestus, nt hõõruda : hõõrun, katsuda : katsun; (ka mets, pall);
2) pikkusmuutus – astmemuutus, millega kaasneb sulghääliku või s-i pikkuse muutumine, nt vaat : vaadi). Eristatakse
a) nõrgenevat pikkusmuutust, kus k, p, t, ss muutub g, b, d, s-ks, nt pank : panga, kauss : kausi;
b) tugevnevat pikkusmuutust, kus g, b, d, s muutuvad k, p, t, ss-ks, nt põrge : põrke, saabas : saapa, vaade : vaate, põrsas : põrssa.

Algläänemeresoome keeles puudutas see ainult geminaatklusiile (NB! Ajalooliselt on geminaatide VV pigem seotud laadivaheldusega). Tänapäeval laienenud mujalegi, kus tegemist häälduspinge erinevusega, nn lisapainuga (tugevates vormides esineb prosoodiline lisarõhk (pain)).
III välde ainus “tõeline” välde, I ja II välde taanduvad erinevatele silbitüüpidele. I välde – lühike rõhuline lahtine silp; II välde – pikk rõhuline lahtine või kinnine silp.
Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil.
Nn Veske-Collinderi teooria: kui sõna lüheneb ühe silbi võrra, siis hääldus intensiivistub, et kogupikkus säiliks samana. Nn asepikendus osastavas käändes, kui kadus lõpp -ta.
Ariste teooria. 1947. a on Ariste väitnud, et just esisilbi välte pikenemine põhjustas kolmanda silbi ärajäämise. Esisilp pikenes isokroonia (samapikkuspõhimõtte) tõttu. Esisilpi hääldati pikemalt siis, kui teine silp oli lahtine, ja lühemalt, kui teine silp oli kinnine. Kinnine silp nõudis rohkem hääldusenergiat. Nähtus kasvas üle VV-ks, kus välte erinevust hakati tõlgendama grammatilist tähendust kandva vaheldusena. Osastava lõpp kadus.
Mati Hindi teooria. 13. sajandil väljendati AV- likes sõnades grammatilisi tähendusi tüveteisenduste teel. Geminaatide vahelduse puhul tähendas see tugevate ja nõrkade pikkade silpide vastandust. Olemasoleva geminaatide AV eeskujul kanti sama nähtus analoogia toel ka sellistesse sõnadesse, kus geminaate polnud, s.t hääldus intensiivistus vormides, kus oli eeskujuks tugev geminaat.

Astmevaheldusega sarnanevad nähtused.
1) Kahetüvelised esmavältelised noomenid tuli, meri, lumi, veri, uni jt, kus vahelduvad tüved, nt tuli-, tule-, tul- ja kus näiteks partitiiv on III vältes, on astmevahelduseta. Sama kehtib ka analoogilise tüvestruktuuriga verbide puhul, nt tulema, olema, panema, pesema, surema, mis on samuti astmevahelduseta.
2) number-tüüp on astmevahelduseta.
Siin näiteks sõnad nagu kuppel : kupli : kuplit (III välde ei muutu), samuti totter : totra : totrat.
3) Kõik ne- ja s-sõnad, nt teine ja naine, kus on mõned vormid III vältes (teisi, naisi), on astmevahelduseta.
4) Sisseütleva käände geminatsioon ei kuulu astmevaheldusnähtuste hulka, nt muda : mutta, pesa : pessa, tuli : tulle, rivi : rivvi.
5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v).
6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja pronoomenitüvedes muutus kes : kelle, see : selle ei kuulu astmevahelduse alla.
7) Laadivaheldusega ei ole tegu juhtudel, kus tüvekonsonant kaob teatud vormides fonotaktilistel põhjustel, nt laps : lapse : last (see on VV).
8) ele-liitelised verbid ei allu AV-le (on tüvelõpumuutus), nt tegelema : tegelda.

Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid ja klassifitseerimise aluseks olevad tunnused.

Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus.

Pöördkondade ja pöördtüüpide üldjaotus.

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 113 allalaadimist

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #1

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #2

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #3

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #4

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #5

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #6

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #7

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #8

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #9

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #10

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #11

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #12

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #13

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks #14

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-01-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

113 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

pingviinid Õppematerjali autor

morfeem vokaal verbid olevik astmevaheldus määrsõna

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine

Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist

Eesti keel

docx

Morfoloogia alused

1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi

Eesti keel

docx

Morfoloogiline analüüs

Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss

Kirjandus

doc

Morfoloogia

Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Seestütlev kalast kaladest Alaleütlev kalale kaladele Alalütlev kalal kaladel Alaltütlev kalalt kaladelt Saav kalaks kaladeks

Keeleteadus

docx

Grammatiline analüüs

Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (

Kirjandus

117

ppt

Morfoloogia ja vormiõpetus

(grööni keel) Morfoloogiline tüpoloogia Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist. Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet

Keeleteadus alused

doc

Morfoloogia. Pöördekategooria liikmed

Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad.

Eesti filoloogia

doc

Morfoloogia 36-47 küsimused

1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. 2. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. 3. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg olevik. 39. Olevik e preesens, iseloomustus ja näited. Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse: - kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut, - kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila. Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid