Tüvi liide arv kääne liidepartikkel. MORFOLOOGILISED PROTSESSID JA GRAMMATILISE TÄHENDUSE VÄLJENDUSVIISID. KEELTE MORFOLOOGILISED TÜÜBID Sõnavormide moodustamiseks on maailma keeltes erinevaid viise: Aglutinatsioon Fleksioon ehk fusioon Analüütiline väljendusviis: isoleerivad keeled Inkorporeeriv ehk polüsünteetiline väljendusviis Reduplikatsioon ehk kordamine Prosoodiline transformatsioon: toonikeeled Lühendamine Supletiivsus ÜLESANNE. Milliseid grammatilise tähenduse väljendamise võimalusi on rakendatud tekstis? Mis grammatilise tähenduse väljendamise viis domineerib? Eesti on äsja avaldatud maailma õnnelikkuse raporti andmetel õnnelikkuse poolest maailma 130 riigi seas 72. kohal. Kõige õnnelikumad on inimesed Taanis (7,7 punkti), Norras, Sveitsis, Hollandis, Rootsis, Kanadas, Soome asetus selles tabelis 7. kohale.Eestist eespool on Venemaa (68. kohal), Leedu (71. kohal), Poola (51
Pöördsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse oleviku esimene pööre on ma-/da-tegevusnimedega võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui võrreldes nendega on tugevas astmes Astmevahelduseks ei loeta: 1. Kahetüvelised esmavältelised nimisõnad + sama tüvestruktuuriga verbid (tuli, tulema) 2. Number-tüüp 3. Kõik ne-sõnad ja s-sõnad 4. Sisseütleva käände geminatsioon 5. Ühesilbilised tüved 6. Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused 7. Mõned fonotaktilised põhjused (laps-last pole LV, on VV) 8. Ele-liitelised verbid (tegelema)
Grammatiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Seda vaheldust nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Eesti keele morfid käsi, käe, kät, käs on sama morfeemi allomorfid. Nad on oma struktuurilt osaliselt ühesugused, tähenduse poolest identsed ja lisaks on nad kõik komplementaarse distributsiooni vahekorras. Supletiivsus Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhtes on näiteks mitmuse tunnused d ja i (hüppe+d hüppe+i+l), hea eri tüved (hea pare+m pari+m) IP-morfoloogia ja IA-morfoloogia Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist,
vaherahu ja Eesti mandriosa minekuga Rootsi võimu alla. 1645 Brömsebro rahuga läheb Taani käest Rootsi valdusesse ka Saaremaa ruunitähestik koosneb 24 häälikust, tekkis esimestel sajanditel pKr, loodud germaani rahvaste poolt ja ladina tähestiku eeskujul sonorant heliline kaashäälik, mis on vähemheliline kui täishäälik ja võib esineda silbilisena. Inglise keeles on sonorandid l, r, w, y, m, n, nj (nagu palataliseeritud) supletiivsus tüveasendus, mis tähendab, et pmst sama tähendusega sõnadel on erinev tüvi. Inglise keeles nt be, was, were, been ja go went gone sünteetiline keel kasutab palju morfeeme abisõnade ja partiklite asemel tokpisin inglise keelel põhinev kreoolkeel, mida räägitakse Paapua Uus-Guineas ja mis on seal ka üks riigikeeltest tsitaatlaen puhtvõõrkeelsed sõnad eestikeelse teksti sees. Hääldus võiks olla originaalile lähedane
Materjalideks olid kivi või puu. Tegu ei olnud väga produktiivse kirjaviisiga, ei saanud kirja panna väga pikki tekste. ruunitähestik - sümbolid, millega algselt pandi kirja germaani keeli. Tänapäeval on islandi keeles säilinud ruuni sümbol þ mis on selleks et tähistada th häälikut sõna alguses. 24 sümbolit. sonorant – häälik mida hääldades ei ole hääldusorganites õhutakistust saame neid nii-öelda pikalt laulda. Vokaalid aga ka nasaalid mn, poolvokaalid wj ja r, l. supletiivsus – nähtus kui ühe sõna paradigmas esinevad erinevad sõnajuured. Nt be-was-were- been, go-went-gone. sünteetiline keel – keel mis kasutab sõna tähenduse loomiseks morfoloogilisi elemente (mitte grammatilisi sõnu) Siil-i-de-le-gi. teine häälikunihe – Teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles kuskil 5-7 sajandil. Tekitas sulghäälikutele veel lisamuutusi. 1) Helitud klusiilid -> frikatiivid k-h, p-f, t-ss. Seega brikan-break->brechen. slepan-sleep- >schlafen. itan-eat->essen.
vaherahu ja Eesti mandriosa minekuga Rootsi võimu alla. 1645 – Brömsebro rahuga läheb Taani käest Rootsi valdusesse ka Saaremaa ruunitähestik – koosneb 24 häälikust, tekkis esimestel sajanditel pKr, loodud germaani rahvaste poolt ja ladina tähestiku eeskujul sonorant – heliline kaashäälik, mis on vähemheliline kui täishäälik ja võib esineda silbilisena. Inglise keeles on sonorandid l, r, w, y, m, n, nj (nagu palataliseeritud) supletiivsus – tüveasendus, mis tähendab, et pmst sama tähendusega sõnadel on erinev tüvi. Inglise keeles nt be, was, were, been ja go went gone sünteetiline keel – kasutab palju morfeeme abisõnade ja partiklite asemel. Kuna grammatika on sõna sees, on sõnajärg lauses suhteliselt vaba. Poiss sõi suppi- 6 varianti!! tokpisin – inglise keelel põhinev kreoolkeel, mida räägitakse Paapua Uus-Guineas ja mis on seal ka üks riigikeeltest
analüüsi- ja sünteesiprotseduur. Vaheldusi kujutatakse kõigepealt üht häälikut puudutavate automaatsete vaheldustena; teisalt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja lõpud sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib. Keerukas reeglite kompleks. Protsessimudeli edasiarendus. 4. Vormimoodustusviisid (aglutinatsioon, fleksioon e fusioon, supletiivsus, analüütilisus, reduplikatsioon). Keelte morfoloogilised põhitüübid. 1. Aglutinatsioon: morfeeme liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2
Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid (häälikuümbrus) Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid - kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid raliseeruvad. Supletiivsus (morfide liigituse erijuhtum) - semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Protsessimorfoloogia e IP-morfoloogia - morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia - IP vastand; ei võeta seisukohta abstraktsete morfeemitasandi probleemide osas;
sobiv analüüsi- ja sünteesiprotseduur. Vaheldusi kujutatakse üht häälikut puudutavate automaatsete vaheldustena; teisalt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja lõpud sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib. Keerukas reeglite kompleks. 3 4. Vormimoodustusviisid (aglutinatsioon, fleksioon e fusioon, supletiivsus, analüütilisus, reduplikatsioon). Keelte morfoloogilised põhitüübid 1) Aglutinatsioon: morfeeme liidetakse omavahel otsekui mehaaniliselt, morfeemide piirid jäävad struktuurilt ja tähenduselt selgeks; morfeemid ise ei muutu, nt karu/de/le, nina/de/ni, seisa/me, käi/a/kse, tee/n. Morfoloogilised tunnused ja lõpud liituvad üksteisele, ilma et nende piirid häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2) Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on
mille puhul teatud allomorf esineb vaid koos kindlate lekseemidega (child+ren, ox+en). Need allomorfid on klassikalised erandid, ühejuhureeglid. Leksikaalselt määratud allomorfi esinemistingimusi ei saa kirjeldada üldise fonoloogilise konteksti (fonoloogiline määratus) ega kogu morfeemiklassi või mingi naabruses esineva grammatilise kategooria (grammatiline määratus) alusel. Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad (nt mitmuse tunnused d ja i hüpped, hüppeil). Morfoloogiline tunnus ehk kategooria nimetus. Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest
Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine Protsessimorfoloogia – (IP) – morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia – loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid jms.
annaabi.ee 
