Kalakasvatuse konspekt (1)

Kalakasvatus
Karpkala
Nõuded keskkonnale:
Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks optimaalne üle 200, alla 150 toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik saada järglasi indutseeritud kudemisega.
Hapnikuvajadus - 2 - 3 mg/l talutav; 3 - 4 mg/l on vajalik kasvu jaoks.
Soolsus - talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres.
Vähetundlik stressi suhtes - kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka sogast, kõrge toitelisusega vett
Bioloogia , süstemaatika ja levik maailmas
Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp , sks. karpfen, sm. karppi, aga tsehhi k. kapr). on ulukkarpkala e. sasaani kodustatud vorm.
Kodustati Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos .
Kalatõud.
Peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest (alleelide S või s, N või n kombinatsioonidest) põhjustatud fenotüüp.
“Koi” on Jaapanis aretatud värviline dekoratiiv/ilukarpkala.
Karpkalu on viidud paljudesse maailma maadessse, kuid tihti on neist kujunenud prügikalad, keda kasvatamise asemel hävitatakse (Ameerikas, Austraalias).
Karpkala looduslik levila on kahes osas –Euroopas ja Kaug-Idas. Kodustamine toimus sõltumatult
Kesk-Euroopas ( Doonau jõgikond) ja Hiinas. Karpkala alamliikide looduslik levila.
AASIA Amuuri sasaan Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel , 1846 )
*Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja “hammastega”. Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga.
Amuuri sasaan/AMUR WILD CARP
Teada on migratsioon: kudemiseks, toitumiseks ja talvitumiseks.Talvitub sügavamates veekogudes, ei toitu. Paljuneb juunis ja juulis16 °С ( 18-20 °С). Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest , molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a.
ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati.
Sasaan e.ulukkarpkala on tiigikarpkala looduslik eellane
Kodustamine
Kodustamise , valiku ja aretustöö tulemusel on kasvatataval tiigikarpkalal suurem suu; pikenenud sooltoru , parem sööda omastamine ja kasvukiirus; kehakuju on muutunud kõrgemaks ja lamedamaks ning esinevad erineva soomuskatte tüübiga vormid ( soomus ja peegelkarpkalad)
Karpkala on introdutseeritud paljudesse maailma maadesse toidukalana kasvatamiseks.
Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse karpkala vaid harrastuspüügi objektina.
Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse võõrliiki, mida tuleb hävitada. Karpkalu mürgitatakse ja maetakse maha, et tühjendada neist veekogud ja vabastada pind kohalikele liikidele.
* Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus . Maailmas ongi toodangu mahult
*Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad , keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena ( Chinese carps) – valgeamuur ( Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup ( Silver carp).
*Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit.
*Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm “saaki samalt põllult”. Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus.
Euroopa
*Juba antiikajal tõid roomlased karpkala Doonau jõgikonnast Itaaliasse ja pidasid teda koos teiste kaladega kalatiikides.
* Tootlik karpkalakasvatus tiikides sai aga alguse Kesk Euroopast, praeguse Tšehhimaa ja Lõuna-Saksamaa aladelt. Euroopa tiigikalakasvatuse traditsioonid pärinevad keskajast, kui religioon nägi teatud aegadel ette paastumise.
*Euroopa suurimad karpkalatootjad on Poola, Tšehhimaa, Saksamaa, Ungari ja Prantsusmaa.
*Kesk-Euroopas, eriti Tšehhimaal on karpkala traditsiooniline jõulukala.
*Detailsemad reproduktsioonifosioloogia (endikrinoloogia) uuringud algasid 1930 – indutseeritud ovulatsioon hüpofüüsi kasutamisel (eksogeenne gonadotropiin ).
*Karbamiidi kasutamine marja töötlemiseks.
Eesti
Intensiivsel karpkalakasvatusel on Eesti looduslikes tingimustes raske olla konkurentsivõimeline.
Jaheda kliima tõttu on karpkala kasvuks sobiv aastaaeg lühike (15-25 kraadi mai-september) ja pika
tootmistsükli tõttu kujuneb karpkala hind võrreldes turul konkureerivate teiste sarnaste kalatoodetega (näiteks Peipsist püütud latikas ) liiga kõrgeks.
Alternatiivne võimalus oleks kasutada elektrijaamade ja tehaste jääksoojust (seadmete jahutusvett), et pikendada karpkala kasvuperioodi ja intensiivistada tootmist.
Eesti karpkala
Eestisse toodi karpkala esmakordselt 1893.a. tänapäeva Lätist (Kuramaalt) Kazdangast. Eesti looduslikes vetes on paljunemine haruldane (Lohja järves, Matsalus, Peipsis, Elistvere järves). Eestis püütakse 10-18 kg kaaluvaid karpkalu. Eesti toodang on ametlikult ca 70 tonni, kuid palju on hobikalakasvatajaid.
Eesti
Alates 1966. a introdutseeriti Venemaalt Leningradi oblastist mitmel korral ropša karpkala – euroopa karpkala ja amuuri sasaani hübriidist aretatud jahedasse kliimasse sobivat karpkalatõugu. Selle tõu kasulike omaduste (kiire kasv esimesel eluaastal , kõrge elulisus ja talvekindlus) tõttu ristati siin ropša karpkalu kohalike tõugude karpkaladega.
1977. ja 1995. a toodi Eestisse saksa peegelkarpkala. Väheste soomuste, kõrge keha ja hea kasvu tõttu on teda kasvatatud Eestis nii puhaskultuurina kui ka erinevates ristandkombinatsioonides teiste vormidega.
Eestis on suuremaid karpkalakasvandusi 5, väiksemaid, nn hobikalakasvatajaid, kes peavad karpkala oma lõbuks väikestes tiikides, võib olla isegi kuni 500. Eesti
Statistikaameti andmeil on kutseliste kasvanduste aastane karpkalatoodang ligikaudu 70 tonni. Kogutoodang, arvestades ka väikekalakasvatajate kasvatatud kala, võiks ulatuda 80–200 tonni piiresse.
Soomuskatte varieeruvus hajuspeegelkarpkalal (ssnn)
Soomuskatte pärilikkus: 1. Soomus x soomus: 100% soomus; 75% soomus + 25% hajuspeegel
2. Soomus x hajuspeegel: 100% soomus; 50% soomus + 50% hajuspeegel
3. Hajuspeegel x hajuspeegel: 100% hajuspeegel
Pidamine
Pidamisviisid: 1. Hobikasvatus Ekstensiivne - looduslikes tiikides ilma täiendava söötmiseta, madalal asustustihedusel (300 tk/ha), toodang 100 - 150 kg/ha;
2.Tootmine Intensiivne tiigikasvatus - lisasöötmisega, kõrgemad asustustihedused, kaubakala toodang 500 - 1000 kg/ha; Intensiivne basseini- ja sumbakasvatus - täielikult kunstlikul toidul , kõrge austustihedus, toodang 50 - 100 kg/m3. Praegu Eesti pole.
3.Kaubakala tootmine teisel-kolmandal kasvusuvel Karpkala nuumamiseks sobivad lihtsad tühjendatavad tiigid ja veehoidlad, kus asustustihedus ja toodang sõltuvad sellest, mida ja kui palju söödetakse.
Karpkalakasvanduse veetarve
Karpkalakasvanduse veetarve sõltub tiikide kasutamise otstarbest, kalade asustus tihedusest ja vee kvaliteedist.
Kolmesuvise, umbes kilose kaubakarpkala suviseks tiigis pidamisekson ühe kala kohta vaja 10–20 m3 vett. Veetaseme säilitamiseks ( veekadu tiikidest toimub aurumise või filtratsiooni kaudu) peetakse vajalikuks vee juurdevoolu 0,5–1 l/sek.
Läbivooluta tiikides peaks kaladele sobiva keskkonna loomiseks vee sügavus olema 1,5–2 m, et veetaseme langus veevaesel perioodil neid ei ohustaks. Talvitustiikides, kus kalade asustus on väga tihe, on veetarve ka palju suurem.
*Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes üks kõige kohanemisvõimelisemaid kalaliike ja talub lühiajaliselt ka väga suuri kõrvalekaldeid neist näitajatest. Näiteks hapnikusisaldusetaluvuse alampiir on tal 2,5 mg/l, letaalne 0,8 mg/l, temperatuuri alampiir 0,1 °C, ülempiir 35 °C ja letaalne 38 °C.
Tiigid täiesüsteemilises karpkalakasvanduses.
Täiesüsteemilises kalakasvanduses toimib tsükkel - sugukalad, noorkalad, kaubakalad , asenduskalad.
Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja mullast (kruusast, liivast ) tammidega veest tühjendatavad rajatised, kus vee läbivoolu ja taseme määrab regulaator .
Eestis on kaks täiesüsteemilist karpkalakasvandust – Ilmatsalu ja Haaslava.
Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2 ha, 0,5 m). Kasvutiigid suuremad (5-25 ha) ja sügavamad (1 - 2 m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on vahepealse suurusega. Talvitustiigid on pikad, kitsad (pikkuse- laiuse suhe 10:2) ja sügavad (2-3 m).
Veevarustus
Eelistatum on isevoolne veevarustus – vesi peatiigist.
Pumpamisel varustatakse tiike jõest või järvest veega täielikult või vajadusel.
Sõltumatu veevarustuse korral on tiikide veega varustamiseks rajatud eraldi veehaarde kanalid.
Sõltuva veevarustuse puhul läbib tiike jõesäng või on tiigid rajatud jõesängi kõrvale. Tiigid asuvad järjestikku ning nende täitmist ja tühjendamist ei saa eraldi korraldada.
Täiesüsteemne kasvandus
*Täiesüsteemses kasvanduses on tavaliselt sugukalatiigid sugu- ja asenduskalade
suviseks pidamiseks, I järgu kasvutiigid kalade kasvatamiseks sama suvisteks, II järgu kasvutiigid kahesuvise kala kasvatamiseks, tootmistiigid kauba kala (kolmesuvise kala) kasvatamiseks ning talvitustiigid sugu- ja asendus kalade, samasuviste ja kahesuviste kalade talvitamiseks.
*Juhul kui kasvandus toob korduvalt sisse asustusmaterjali teistest riikidest ja kasvandustest, on vaja pidada ka sõltumatu veevarustusega karantiinitiike, kus sissetoodud kalu hoitakse seni, kuni on selge, et pole kaasa toodud nakkushaigusi.
*Erinevate tiikide osatähtsus täiesüsteemses kasvanduses, kus kasvatatakse asustuskalu ainult oma tarbeks
Erinevate karpkalatiikide osatähtsus (% üldpindalast) kolmesuvise kasvutsükli puhul
Tiigi kategooria - % üldpindalast: Sugu-, asenduskalade tiik 2–3; I järgu kasvutiik 8–10; II järgu kasvutiik 20–25; Tootmistiik 60; Talvitustiigid 5
Sugu- ja asenduskalade tiigid on ehituselt tavalised kasvutiigid. Nende suuruse ja arvu määrab sugukarja suurus. Soovitav on sugu- ja asenduskalu pidada eraldi tiikides. Paljundusperioodil peab olema võimalik hoida emaseid ja isaseid sugukalu eraldi tiikides.
Kasvutiigid
I järgu kasvutiigid on mõeldud kalade kasvatamiseks vastsest kuni samasuviseni.
*Soovitavalt võiks need tiigid olla 1–1,2 m sügavused, kuni 1 ha suurused ja kiiresti veegatäidetavad-tühjendatavad.
II järgu kasvutiigid ja tootmistiigid on eelmistega sarnased, kuid suuremad.
*Pool intensiivse kalakasvatuse puhul on kalade väljapüügi optimaalseks korraldamiseks sobivad kuni 30 ha pindalaga 1,5–2 m sügavused tiigid
Karpkala talvitustiik kevadel pärast tühjendamist.
Kogumiskraavid – pea- ja külgmised (haru-) kraavid moodustavad võrgustiku, mis peale vee ärajuhtimise aitavad koguda väljavoolule ka kalad. Peakraav asub tavaliselt tiigi keskel ja peaks olema 1 m lai ja 0,3–0,5 m sügav.
Talvitustiigid
Talvitustiigid on väikesed, 0,1–1 ha suurused ja pikliku kujuga (laiuse ja pikkuse suhe1 : 5–1 : 8), kuid kasvutiikidest sügavamad.
* Suuremates tiikides saab küll kalu talvitada, kuid veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise jälgimine on raskendatud.
*Talvitustiigid peaks olema rajatud mineraalpinnasele.
Betoonbasseinid Kasutatakse kala müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Piisava veevahetuse korral võib asustustihedus talvitamisel olla kuni 200 kg/kuupmeetris.
Sumbad
Vastsete või suurema asustusmaterjali lühiajaliseks hoidmiseks. Teras või puitraamile tõmmatud kapronvõrgust. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala kasvatamiseks 1980nendatel aastatel.
Sumbapontoonid Eesti SEJ juures, kasutati karpkala tootmiseks, praeguseks vanarauaks lõigatud
Karpkalakasvatuse tsükkel
Karpkalakasvatuse tsükkel algab kevadel, mais-juunis sugukaladelt järglaste saamise ja nende tiikidesse asustamisega.
*Tsükkel jaguneb kasvuperioodideks ja talvitamisteks.
*Kasvuperiood, mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab Eesti oludes 150–180 päeva. Ülejäänud osa aastast, 180–210 päeva, on karpkala talvitustiigis või hoidlas, kus ta ei toitu ja oluliselt juurde ei kasva, pigem kõhnub, kattes energeetilised vajadused varuainete arvel.
Välimus
*Kõrge keha ei ole seotud suure kasvukiirusega. Samaväärsetes tingimustes kasvatamisel on aga peegelkarpkala kõrgema kehaga ja tüsedam kui soomuskarpkala.
*Eksterjööri hindamiseks kasutatakse tüseduse ja kehakõrguse suhtnäitajaid e indekseid.
Fultoni tüsedusindeks näitab kala suhtelist massi tema standardpikkuse kohta ja arvutatakse valemi F = Tw × 100/ Sl3 järgi, kus Tw on kala mass grammides ja Sl kala standardpikkus sentimeetrites).
*Kehakõrguse indeks on kala keha suurima kõrguse (H) ja standardpikkuse suhe (H/Sl %).
*Samasuvise kala tüsedus peaks olema vähemalt 3,0.
*Esimesel kolmel eluaastal on soomuskarpkala tüsedus indeks 2,9–3,3, peegelkarpkalal kuni 4,0.
*Sugukalade tüsedust mõjutavad kala sugu ja tõug.
Sugukalade valik
*Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel.
*Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki.
*Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala
Valik vanuse järgi
*Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus, kuigi suguküpsus saabub emastel juba nelja-viieaastaselt ja isaskaladel aasta võrra varem.
*Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata selle madala kvaliteedi tõttu.
Valik massi järgi
* Sugukala mass on tugevas positiivses korrelatsioonis viljakusega. Eelistatumad on siiski kuni 6 kg raskused kalad, sest nendega on marja ja niisa võtmisel kergem ümber käia.
*Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu Eesti asustusmaterjali vajadus.
Looduslikud tingimused
*Karpkala vajab marja küpsemiseks 1. jaanuarist arvetades vähemalt 1000 kraadpäeva soojushulka.
*Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 päeva temperatuuril üle 15 kraadi.
*Paljundamise optimaalne aeg on 20. mai kuni 5. juuni vahel.
*Eestis koeb karpkala mai lõpul või juuni algul.
Paljundamine (ekstensiivmeetod)
Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda
Indutseeritud paljundamine
*Algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja kontrolliga haudemajas.
Kaks põhimõttelist erinevust forellikasvatusest
*Hüpofüüsi suspensiooni süstimine kudemise ajastamiseks ja kvaliteedi kindlustamiseks. Hüpofüüs võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see nääre sisaldab suguhormoone, mis stimuleerivad ja sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist.
*Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja kleepuvuse eemaldamisega (vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust ning marja töödeldakse pärast tanniiniga).
Paljundamine
Sugukalad.
Karpkala on väga viljakas - Eesti rekord on 1,45 miljonit marjatera emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera emaskala kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera emaskalalt. Marjaterad on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5 mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike - 100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala. Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8 aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a., suurim 9.5 kg.
Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on 18 - 200 ja tõuseb. Looduslik kudemine on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu
*Sugukalade edukas paljundamine sõltub eelneva suve pidamistingimustest. Nad vajavad optimaalset tihedust (olenevalt vanusest 600–400 isendit ha kohta).
*Karpkala on portsjonkudeja, kes võib suve jooksul mitu korda kudeda. Seetõttu kujuneb sugukalade tiigis
*arvukas looduslikust kudest tekkinud maimude põlvkond, mis halvendab sugukalade pidamistingimusi.
*Selle vältimiseks võib sugukalatiiki asustada haugi (vastsed või aastased kalad), kes hävitavad korduv kudemisel tekkinud maimud .
*Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade juurdekasv (emastel keskmiselt 418–632 g, isastel 390–580 g suve jooksul)
Väljapüük
(Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks III–IV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,7–14,5%.
*Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%.
*Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides (Soe märts aprilli algus)
Hormonaalne stimuleerimine
*Pärast väljapüüki paigutatakse kalad lahtiselt või võrkkotis haudemaja basseini, tiiki või tiiki sumpa.
*Suguproduktide saamiseks stimuleeritakse kalu hormonaalselt – hüpofüüsi e ajuripatsisuspensiooniga. Sisesekretsiooninääre hüpofüüs toodab lisaks teistele hormoonidele ka gonadotropiine. Kasutatakse ka sünteetilisi analooge, kuid eestis vastav praktika puudub. Kasutatakse latika hüpofüüsi (karpkala, säinas, teised kaplased) mis eraldatakse varakevadel.
*Manustatakse ka gonadotropiini sünteetilisi analooge, kuid Eestisvastav praktika veel puudub.
Hüpofüüsi ettevalmistamine
*Veetustatakse puhtas atsetoonis ja kuivatatakse. Selliselt võib säilitada mitu aastat.
*Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse uhmris pulbriks ja lahustatakse kas füsioloogilises lahuses, destilleeritud vees või 0,5% novokaiinis.
Marja ja niisa lüpsmine
*Karpkala mari on rohekas või rohekas-kollane.
*Marja lüpstakse siis, kui see voolab vabalt või kergel vajutamisel kala kõhule. Kalu tuleb enne uinitada, kasutades MS222 anesteetikumi (kontsentratsioon 100 mg/l).
Marja viljastamine
*Kasutatakse mitme isaskala niisa segu.
*Niisk ja mari segatakse kuiva linnusulega nig valatakse pidevalt segades kleepuvust eemaldavasse lahusesse.
Kleepuvuse eemaldamine
*Lahustest on eelistatumad 30 g karbamiidi ja 40 g keedusoola 10 l vee kohta.
*Viljastamisetapil lisatakse 1 osa marja kohta 0,5 osa lahust, 2-3 minuti pärast segatakse ja kui mari hakkab paisuma , lisatakse vähehaaval lahust juurde, pidevalt segades.
*Töötlemise aeg 20-25 min. Misjärel jäetakse seisma 1 tunniks. Seejärel lisatakse tanniinilahus (15 g tanniini 10 l vee kohta) ning hoitakse 10 sek.
*Töödeldud mari oestakse veega ja pannakse inkubeeruma.
*Marja kleepuvuse eemaldamiseks võib karbamiidi asendada 1 l täispiimaga. Sel juhul võib ära jätta ka tanniini kasutamine.
Marja küpsemine
*Alla 19 kraadisel t-l annab 90-100% süstitud kaladest marja ja puudub trombi oht.
*Kõrgemal t-l tekib trombioht (põhjuseks võib olla ka O2 puudus.
Areng
*Pärast koorumist eelvastne, vastne ja maim.
*Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga.
*Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate 14. – 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses .
Asustamine
*Varakevadisel asustamisel ei tohi transpordiks kasutatud vee ja asustatava veekogu temperatuuride vahe olla üle 2-3 kraadi.
*Vastsed asustada hajutatult tiigivette suuremad võib ühes kohas.
Asustustihedus
*Kalade arv pinnaühiku kohta. Sõltub kalade vanusest ja kasvatamise intensiivsusest.
*Samasuviste kasvatamiseks kuni 1 ha suurused ja keskmiselt 1,1-1,2 m sügavused tiigid. Asustustihedus kevadel 30 000 – 50 000 tk/ha vastseid . Tiigid täidetakse veega paar päeva enne vastsete tiiki toomist. Väetada. Tõkestada röövkalade sisse sattumist.
*Kahe- ja kolmesuviste kalade kasvatamiseks sobivad suuremad tiigid, sügavus 1,5-1,6 m. Asustatakse 25-35 g nii kiiresti kui võimalik, et saaksid esimesel võimalusel pärast talvitumist toituma hakata. Asustustihedus 1+ 2000-3000 tk ha. 2+ 600-1000 tk/ha.
Söötmine ja kasv
Karpkala toidu võivad olenevalt pidamisviisist moodustada
1.Tiigi looduslik toidubaas – peamiselt selgrootud põhjaloomad
2.Vili (nisu, oder , mais).
3. Granuleeritud jõusööt
Söödakoefitsient
*Iseloomustab sööda kulu kala juurdekasvu ühikule (hinnatakse kg-des 1 kg juurdekasvu kohta).
*Teravilja söödakoef. 4-5, maisil 4, jõusöödal 1-2.
*Mõjutab suvine veetemperatuur ja kalade asustustihedus.
Karpkalade söödad
*Maimuperioodil looduslik sööt kuni 100 g-ni täisväärtuslik jõusööt.
*Vanematele (1+ ja 2+) sobivad peaaegu kõik teraviljad (nisu, oder ja mais) , loodusliku söödabaasi eeldusel .
Söötmine Karpkala toitumise ja toidu omastamise eripära määrab asjaolu, et tal puudub magu. Kuigi karpkalal on pikk sooltoru (keha ja sooltoru pikkuse vahekord on 1 : 2,5 kuni1 : 3), seedub toit põhiliselt selle eesmises laienenud osas, mida nimetatakse ka pseudomaoks.
*Toidu omastamine sõltub paljudest teguritest, millest üks olulisemaid on vee temperatuur. Kõige paremini omastab karpkala toitu temperatuuril 20–25 °C. Optimaalsestkõrgemal ja madalamal temperatuuril kalad küll toituvad, kuid toitumisreaktsioon aeglustubja toidu omastamine halveneb. *Toitumisreaktsioon esineb karpkalal veel +4 °C juures, kuid toitu ei omastata (seedeensüüme ei toodeta), see lihtsalt läbib sooltoru.
* Üle 26 °C temperatuuri puhul läbib toit sooltoru kiiremini, kui seedumiseks vaja oleks.
Karpkala toitainete vajadus
*Looduslik toit sisaldab kõiki karpkala kasvuks ja arenguks vajalikke toitaineid.
*Poolintensiivse kasvatuse puhul ei ole tiigis kõigi kalade jaoks looduslikku toitu piisavaltja mingil perioodil tuleb anda lisasööta.
* Kalade sööt peab sisaldama kindlas vahekorras valku, rasva, süsivesikuid, mineraalaineid ja vitamiine. Erilist tähtsust omavad valgud , mille kvaliteeti hinnatakse aminohappelise koostise põhjal.
*Sööda väärtuse hindamisel kasutatakse proteiinisuhet: mitu kaaluosa seeduvaid lämmastikuta toitaineid tuleb ühe kaaluosa seeduva proteiini kohta.
*Samasuviste söödal peaks valgu suhe olema 1 : 0,4–0,5, kahesuvistel ja kolmesuvistel 1 : 5–8.
* Rasvad on kaladele põhiline energiaallikas ja vajalikud talvitumiseks tarviliku energiavaru kogumiseks. Sööda rasvasisaldus peaks olema 2–5%.
*Süsivesikud moodustavad põhilise osa söödas leiduvatest lämmastikuta ekstraktiivainetest.
*Karpkala on võimeline omastama 50–70% söödas leiduvatest süsivesikutest.
*Mineraalaineid saab kala söödast ja tiigiveest. Vitamiine kala organism ei sünteesi, neid saab ta söödavatest organismidest ja söödaga. Seepärast lisatakse söödasse vitamiinidesegu – premikseid.
Söötmine
*Teravili antakse tiiki leotamata ja tavaliselt tervena . Vaid väiksemate kalade jaoks vili purustatakse.
*Söötmisel tuleb arvestada kalade ööpäevaste toitumisrütmidega. Karpkala toitub kõige intensiivsemalt õhtupoolikul kella 16 ja 21 vahel, kasutades siis üle 50% päevasest söödast. Teine intensiivne toitumisperiood on hommikupoolikul kella 8 ja 12 vahel. Peale vee temperatuuri mõjutavad kalade toitumist ka järsud ilmastiku muutused.
*Vihm, tugev tuul ja äike võivad kalade toitumise katkestada. Ilma paranemisel toitumisrütm ja toidu tarbimine taastuvad .
Söötmise tehnika: Startersööta tavaliselt ei kasutata - vastsed õpivad ise sööma toitudes tiikides arenevast zooplanktonist. Starterit võib kasutada (nagu ka keedetud muna või Artemiat) vastsete kasvatamisel basseinides. Suur karpkala toitub põhjast - söötmise kohas on vajalikud söödalauad või kastid, et sööt ei valguks laiali ega vajuks põhjamudasse.
Söötmisreziim: Söötma hakatakse tiikides mõne nädala vanuselt - alates kalade kaalust 2-3 g. Optimaalne kasvutemperatuur on 21 - 250, alla 150 pole mõtet sööta. Söödetakse 2 korda päevas - kuni 5 % kehakaalust. Tiikides kasvatamisel ei sorteerita.
Söödakoefitsient (sööda kulu 1 kg juurdekasvu kohta) on kõrge, sest sööda energiasisaldus on väike ja ta koefitsient suureneb veelgi seetõttu, et tiigis esinevad sööda kaod (osa sööta jääb söömata, osa söövad ära teised loomad). Viljaga söötmisel on tiikides söödakoefitsient parimal juhul 3, võib tõusta 4-5-ni.
Karpkala looduslik toit (toituma hakkab 7-8 mm pikkuse vastsena) Edasi söödetakse teraviljaga, harva jõusöödaga
Söötmiskohad
Tiigis 0,4-0,8 sügavusel ja soovitavalt kõval pinnasel . Puidust või plekist söödaalused
Kalade kadu
*Ellujäämus (väljatulek) ja hukkumine (kadu) protsentuaalses väljenduses mingi eelneva etapiga võrreldes.
*Kolmest suvisest kasvuperioodist on kalade arvuline kadu suurim esimesel (40-50 %) ja väikseim kolmandal kasvuperioodil (5-10). Kokku on arvuline kadu kasvatamisel vastsest kaubakalani 70-80%.
Orienteeruv kadu
*Vastsed 100 tk.
*Samasuviste kadu 40-50%, väljatulek 50-60%, kalade arv 50-60 tk
*Üheaastaste kadu 30%, väljatulek eelmisest 70%, kalade arv 35-42 tk.
*Kahesuviste kadu eelmisest 25%, väljatulek eelmisest 75%, kalade arv 26-31 tk.
*Kaheaastaste kadu eelmisest 10%, väljatulek eelmisest 90%, kalade arv 24-28 tk.
*Kolmesuvine kadu eelmisest staadiumist 5-10%,väljatulek 90-95%, kalade arv 22-25 tk.
Kalaproduktiivsus
*Kalade juurdekasv pinna- või ruumalaühiku kohta. Tiikides arvutatakse seda kg ühe ha, passeinides ja sumpades ühe kuupmeetri kohta.
*Looduslik produktiivsus Eesti oludes 80-150 kg/ha.
Poolintensiivsel kasvatamisel on produktiivsus 400-850 kg/ha.
Kalatoodang
Tiigist saadava kala kogus, mis sisuliselt on asustatud kala massi ja sesoonse juurdekasvu summa. Väljendatakse pinnaühikule (kg/ha).
Massi-iive
*Eestis nõudlus 1-1,5 kg karpkala, so kolmesuvise kala järele.
*Esimese kasvusuve lõpuks 35-50 g.
*Teise kasvusuve lõpuks 250-350 g.
*Kolmanda kasvusuve lõpuks 1000 – 1500 g.
Suhteline juurdekasv
*Kõige suurem esimesel astal (16000-35000 korda) vastne 1 mg -35 g noorkala.
*Teisel aastal 10-12 korda.
*Kolmas aasta 4-4,5 korda.
Tiikide tühjendamine ja kalade väljapüük võtab aega, sest kala peab ise koos veega kogunema väljavoolu juurde – tiigi kiirel tühjendamisel võib kala jääda tiigi keskele mudasse, sest kalad püüavad tiigi tühjendamisel ujuda vastuvoolu . Väljapüügiga ei tohi jääda aga hiljaks - tiikide jäätumise aega. Müügiperioodi pikendamiseks hoitakse talvel kala hoidlates säilitusbasseinides, sest Kesk-Euroopast pärineva traditsiooni järgi on karpkala peamine tarbimisaeg aastavahetusel.
karpkala toodete 1 kg hinnad: tootjahind 3,5 EUR, roogitud kala supermarketites umbes 5 EUR, purustatud luudega filee 13 EUR.
Karpkala töötlemine poolfabrikaatideks on raske, sest tal on tugevad soomused ja luud ning suurus ebaühtlane, puhta liha saagis väike . Tarbitakse: praetult, küpsetatult, suitsutatult, marineeritult.
Karpkala talvitumine
*Eestis on karpkala talvitustingimustes 180-220 päeva. Kala ei toitu ja elab energeetiliste varuainete arvel.
*Talvitatakse kas tiikides või basseinides.
Talvitamine tiikides
*Talvitustiigi asustustihedus sõltub kala vanusest ning tiiki juurdevoolava vee kogusest ja kvaliteedist.
*Talvitustiigid on piklikud, piisava sügavusega (üle 1,5 meetri)kõva ning taimestikuvaba põhja ja rikkaliku veevarustusega.
* Hapnikusisaldus ei tohi tiigi väljavoolul langeda alla 4mg/l.
*Samasuviste asustustihedus talvitustiigis 250 000 – 350 000 isendit (7000 - 10 000 kg ) ühele hektarile.
*Kahesuviste kalade asustustihedus võib olla 30 000 – 40 000 isendit (10 000-15 000 kg) ühe ha kohta.
*Asustustihedus võib olla ka suurem kui on tagatud rikkalik vee läbivool.
Talvitamine basseinides
*Hoones asuvates betoonist või plastikust basseinides on veevahetus ja kalade seisund tiikidega võrreldes paremini jälgitav ja reguleeritav. Asustustiheduse võib tõsta 150 – 200 kg/kuupmeetris.
*Eestis kasutatakse basseine kaubakala müügieelseks hoidmiseks (kolm kuud ja enam).Läbivool 1000 kg kala kohta 4 l/sek.
Kalade talvine massikadu basseinides
*Probleem kaubakala talvisel hoidmisel.
*Masikadu sõltub hoidmise kestusest, aastaajast , kalade suurusest , vee temperatuurist 5-8 kraadi juures väheneb 2-3 nädala jooksul kalade mass kuni 5,5%.
*Temperatuuril alla 2 kraadi on massi kadu kuni 1,5% kuus.
*Heade hoidmistingimuste korral (väike asustustihedus, stabiilne temperatuur, kalade vähene häirimine ), kvaliteedi ja massikadu okt-aprill peaaegu puudub.
Turustamine ja töötlemine
Karpkala püütakse tiikidest välja sügisel - sept.-okt. Edasi kasvatamiseks jäetavad kalad paigutatakse talvitustiikidesse, kaubakala kas turustatakse või jäetakse hoidlasse. Varem ei tasu kaubakala turustada - kasv alles kestab ja suvel on kalal võõras maitse, mida põhjustab sinivetikate poolt eritatav aine geosmiin. Mudamaitse eemaldamiseks piisab kui hoida kala puhtas vees nädal aega! Sügisel, kui vesi läheb külmaks ja sinivetikate arvukus langeb, kaob mudamaitse.
*Hiinas, Venemaal, Iisraelis tarbitakse väikest (250-750 g) kaaluvat karpkala.
*Euroopas üle kg karpkala.
*Eestis nõutavam 1,5 kg karpkala.
*Turgudel jahutatud ümarkalana.
*Müüakse rümbana (ilma pea ja uimedeta)ning fileena aga ka roogituna.
*Müük sesoonne, kestes septembrist kevadtalveni.
Tarbimisväärtuse peamised näitajad
*Toiduks kõlblike osade saagis.
*Lihasaagist saab mõõta rümba ja filee osatähtsusena elusmassist.
*650-950 g soomuskarpkalal moodustavad toiduks kasutatavad osad (rümp, pea) 80-82 % ja mittesöödavad osad (uimed, sisused, soomused)18-20% elusmassist.
*Saksa peegelkarpkalal on söödavate osade saagis suurem.
*Soomuste osakaal sõltub soomuskatte tüübist ja on peegelkarpkalal alla 1% ja soomuskarpkalal kuni 5,5%.
Lihasaagis
*Soomustest puhastatud , peata ja uimedeta rümba järgi on umbes 1,5kg kalade lihasaagis 64,5 %.
* Isaste lihasaagis on 1,6% väiksem.
*Filee , s.o. puhta kalaliha (luudeta koos nahaga) osatähtsus on 54-59%, mis on väiksematel kaladel (alla 1 kg) väiksem (46-56%).
*Valgu ja rasvasisaldus kolmesuvisel karpkalal on vastavalt 16,8-17,8 % ja 10-15%. Rasvasisaldus on palju muutlikum näitaja. Mõjutavad pidamistingimused, eriti söötmine. Looduslikul toidul olnud kaladel on rasvasisaldus oluliselt väiksem (3%).
karpkala toodete 1 kg hinnad: tootjahind 3,5 EUR, roogitud kala supermarketites umbes 5 EUR, purustatud luudega filee 13 EUR.
Karpkala töötlemine poolfabrikaatideks on raske, sest tal on tugevad soomused ja luud ning suurus ebaühtlane, puhta liha saagis väike . Tarbitakse: praetult, küpsetatult, suitsutatult, marineeritult.
Vikerforelli bioloogia
Süstemaatiline kuuluvus
sugukond lõhelased Salmonidae perek . Oncorhynchus - idalõhed (gorbusha, keta jt.), kuhu uuematel andmetel kuulub ka vikerforell Oncorhynchus mykiss
Vananenud Salmo gairdneri või Salmo irideus. Võõrkeelsed nimed peale soome keele sisaldavad samuti viiteid vikerkaarele: ingl. - rainbow trout, sks. - regenbogenforelle, pr. - truite arc-en- ciel , ro. - regnbagelax, erinev vaid so. - kirjolohi.
Bioloogiline iseloomustus
*Kehaehitus on lõhelastele tüüpiline – voolujooneline keha, väike pea, väikesed uimed, kiirteta rasvauim selja- ja sabauime vahel.
*Keha katavad pehmed hõbedased soomused, kirjatud tumedate tähnidega.
*Piki küljejoont ja põskedel kulgev punane vööt (vikerkaar?).
*Seedetrakt röövkalale omaselt lihtne - sööt satub suust läbi neelu makku, lühikeses peensooles toidu seedimine, jämesooles moodustub vee ja soolade imendumise järel väljaheide.
*Maks kompaktne ja eritab rasvade emulgeerimiseks vajalikku sappi , mis koguneb sapipõide sealt soolde.
*Liha rasvasisaldus on 10-15% toorkaalust. Varurasv on soolestiku ümber ja sidekoelistes kõhuäärtes.
* Luustik pehme, hea töödelda
*Lihasaagis suur (fileesaagis 65%).
*Talub laia soolsuse vahemikku.
Kasvatamise ajalugu
*Pärineb ühest California piirkonnast.
*Alustati kasvatamisega 1870 aastatel McCloudi jõe ääres Mount Shasta haudemajas.
*Californiast Atlandi rannikule ja sealt Euroopasse ja mujale. Kasvatatakse parasvöötmes ja soojades piirkondades mägistel aladel
*Tuntum aretusliin on Donaldsoni forell mis 1982 a. toodi ka Eestisse
*Tänapäeval on käivitatud mitmed tõuaretusprogrammid.
Välimus
Meres kasvanud isenditel ja lõhe sarnaseks aretatud tõugudel on punane vööt nõrk.
Hea toitumuse korral võib keha olla väga kõrge.
Kasvandusest pärinevatel isenditel on uimed enamasti kulunud, eriti saba.
Üks kala- kolm toodet
Euroopas on kaks kaubaforelli suurust - valge või roosa lihaga portsjonforell – table trout (umbes 250-400 grammi) ja punase lihaga lõheforell- large or salmon trout (2-3 kg). Portsjonforelli tarbitakse
rohkem Lõuna-Euroopas, kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon, lõheforelli Põhja-Euroopas, kus tuntakse lõhet. Lõheforell konkureerib turul lõhega ja forelli turustamisest rääkides tuleb
märkida, kumma produktiga on tegemist. Punane kalamari (mitte kasutada kaviar).
*Aastatoodang Euroopas 300 tuh. t., sellest üle poole on väike 250-400 g kaaluv nn portsjonforell.
Juhtivad forellikasvatusmaad: suur forell (1,5-3,0 kg) - Tšiili, Norra, Soome; portsjonforell Prantsusmaa, Taani, Itaalia, USA, Saksamaa, Hispaania.
Vikerforellikasvanduse ülesehitus
Vikerforelli nõuded vee kvaliteedile: optimaalne temp. - 15-180 , taluvuse piirid 0.5-230, paljundamiseks vajalik ligikaudu 100, optimaalne hapnikusisaldus - 9-10, taluvuse alampiir 7, letaalne 2 mg/l.
*Sobib nii allika, jõe kui merevesi .
*Allikavesi – talvel suhteliselt soe, suvel kasvuks külm, kogus vähene, hea inkubeerimiseks.
*Jõevesi – suvel soe, talvel külm, reostuse ja nakkuse oht, kogus piisav.
*Merevesi hea kasvuks, kogus piiramatu, meil talvel ei sobi – jää peal.
Läbivoolukasvandus
Kasutatakse allika- või jõevett.
*Allikasvesi- stabiilne temperatuur (talvel 5-6 suvel aga 15 mis on kasvuks vajalikust temperatuurist siiski madalam)
*Puuduseks on hapnikuvaesus. Vajab aereerimist ja gaasirežiimi tasakaalustamist. Allikast tulev veehulk on suurtootmiseks vähene.
Läbivoolukasvandus
Jõgedest saab võtta piisava koguse kuid *suvel veetemperatuur kõrge talvel madal *reostuse ja nakkuste oht
Rajatised
Kasvatada võib mitmesugustes rajatistes.
Peamine pole tehniline lahendus ( disain ) vaid veevahetuse kiirus ja vee hapnikusisaldus, millest oleneb kalade tihedus vees ja juurdekasv
Ajalooliselt vanem pinnasetiigid, mille seinad on
osaliselt kaetud betoonplaatidega
*Forellikasvatus ei eelda sügavat vett, sest forell liigub ja toitub peamiselt vee pinnakihis (0,5-1,5 m)
*Mungad (sandoorilauad, restid, võred)
*Vesi juhitakse turude või kanalitega
*Harilikult sõltumatu veevarustusega
*Kasutatakse ka kaskaadina paiknevaid lahendusi
*Pikemad kanalikujulised tiigid võivad olla betoonist, puidust või metallist vaheseintega osadeks jagatud.
*Veevahetus 2-10 korda ja rohkem päevas
Basseinid
Väikesed 1-25 ruutmeetrise pindalaga tehismaterjalist kalakasvatusrajatised
*Ruut, ristkülik või ümmargune
*Pikkades ristkülikukujulistes tekivad nurkades surnud tsoonid, kalad hoiduvad sisse ja väljavoolu juurde.
*Ringvooluga basseinis paikneb kala ühtlasemalt
*Kiirvoolukanalid (100 X 4 X 1 m) milles vee korduvkasutus
Kiirvoolukanalid
*Kiirvoolukanalid milles vee korduvkasutus
*Taani tehnoloogia järgi sõnnikuärastuseks settekoonused ja vee ringvoolu tekitamiseks õhktõstuk (airlift).
Sumbakasvatus merevesi/ magevesi
*Sumbad
*Püsiv veetemperatuur
*Eesti rannikul sobivaid kohti vähe
*Suvised ja sügisesed ohu
*Kalu tuleb vaktsineerida (vibrioos, furunkuloos )
Veevarustus
Isevoolsed – odav ja töökindel. Vesi voolab kanaleid, renne ja torustikke mööda, läbivool
reguleeritav.
Pumbatavad – kulukam, rikete ning elektrikatkestuste oht.
Retsirkulatsioonisüsteem
*Suletud veekasutusüsteemideks on basseinid
*Vesi pidevas ringluses
*Biopuhasti ( nitrifikatsioon )
*Mehaanilised filtrid , setitid, vee desinfitseerimise seadmed (osonaator, UV lambid)
Rajatiste ja sedmete hooldus
Veevarustus, kalade ainevahetusjääkide kiire eemaldamine, bioturvalisuse nõuete täitmine
*Veevarustus – vee sisse ja väljavoolud hoida vabad (restide puhastamine)
*Surnud tsoonidest sõnniku eemaldamine
*Hapniku vette lisamise seadmed ( koonused difuusorid)
*Andmete registreerimine (Vee temperatuur, hapnikusisaldus, söödakasutus, kalade mass ja suremus)
*Bioturvalisuse nõuete täitmine
Tootmise tsükkel
*Sõltub eesmärkidest – asustusmaterjal või kaubakala, portsjonvõi suur forell, millal saadakse vastsed või edasikasvatamiseks noorkala, kui suurena nad ostetakse, milline on veerežiim
*Eestis kasvatatakse suure forelli turukala saamiseks kulub harilikult täistsüklis 3 suve. Portsionforell läheb müüki 13-15 kuuselt. Eesti kalakasvatajad ostavad praegu noorkala naabermaadest sisse ja ise enamasti ei paljunda. Asustusmaterjali ostavad vaid kaubakala kasvatamisega tegelevad kalakasvatajad tavaliselt marjana, 5-15 g maimudena või suuremate - aastaste kaladena
*Marja lüpsmine ja viljastamine,või silmtäpp-marja ostmine , marja ikubeerimine, vastsete kasvatamine .
*Kogu tootmistsükkel kestab kolm suve. (kasvuperiood umbes pool aastat (aprillist oktoobrini)
*Tsükli vältel kalad sorteeritakse vastavalt juurdekasvule
*Sumbakasvanduses asustatakse kevadel 500-700 g, mis müüakse sügisel kaubakalana
Paljundamine
*1990 a teisest poolest Eestis forelli peaaegu paljundatud ei ole
*Kogu kasvatatav kala on ostetud Taanist ja Soomest silmtäpp-marjan või maimudena
*Pidev sõltuvus on piduriks arengus
*Vaja luua tõupuhast forelli asustusmaterjali tootev aretuskeskus
Lõhelaste sugukalad- see kehtib nii lõhele kui forellile
Kudemisajal on sugukalade sugu väliselt eristatav - isaste nahk tumeneb, punast värvi on rohkem, pea on suurem ja lõuad konksus. Emastel on marja küpsedes kõht ümar ja pehme, lõpuks liigub marjakogus kõhuõõnes vabalt
Sugukalad
*Sugukari. Paljundamisiga on 4-6 aastat.
*Asenduskalad, sest kari tahab uuendamist 25% aastas
*Emaste viljakus on 5000 - 8000 marjatera
*Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt
Viljakus
Sugukalalt saadavate sugurakkude arv
*Absoluutne viljakus – emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv
*Suhteline viljakus – küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta
*Tarbeviljakus – emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arv
*Suhteline tarbeviljakus on 1200-2000 marjatera1 kg kohta
*Absoluutne tarbeviljakus sõltub sugukalade suurusest ja võib olla 3000-20 000 (Eestis 5500 –6000)
Söötmine
Forellisööt valmistatakse kalajahust (60%), kalaõlist (20%), nisujahust (12%), sojajahust (6%) ja lisanditest - vitamiinid , pigment jne. (2%).
Forellisööda koostise põhikomponendid: Valk e proteiin 45% Rasv e lipiidid 25% Sahhariidid e süsivesikud e lämmastikuvabad ekstraktiivained 13% Mineraalained ( tuhk ) 8% 0,9% kiudaineid ja 8% vett. Lisandid - väikeses koguses vitamiine, antibiootikume, glukaani, värvaineid jne.
Kuna tarbijad nõuavad, et lõhilaste liha peab olema punane, on nende söötmisel erilisel kohal punane pigment astaksantiin. Kaubakala söödas on selle sisaldus 40-50 mg/kg, selle söödaga tuleb sööta minimaalselt mitu kuud enne kaubastamist, et liha omandaks piisavalt punase värvuse.
Maimu- ja kaubakalasööt erineb oluliselt: Maimude startersööt sisaldab 53% valku, 14%
rasva ja 7 % sahhariide , energiasisaldus on 20 MJ. Kaubakala sööt - 45% valku, 30% rasva, 12%
sahhariide, energiasisaldus 24 MJ/kg, aga võib olla ka üle 33% rasva ja üle 25 MJ/kg. Keskkonnakaitselistest näitajatest on tähtsaim Fosfori (P) sisaldus - 0,9-1,0 %
Söötmisreziim
Oleneb temperatuurist, vee läbivoolust ja hapnikusisaldusest, kalade suurusest, sööda tüübist.
Väiksemad kalad vajavad tihedamini ja vrd. Kehakaaluga rohkem sööta: vastsed 7%, maimud 3-5%, kaubakala kasvuperioodil 0,6 - 1.4% kehakaalust päevas. Söödafirmad annavad välja vastavad söötmistabelid. Söödapartiiga on kaasas koostise deklaratsioon ja graanulite suuruse sortimendi ülevaade. Kuivsöödad on teatava ujuvusega, et nad ei vajuks liiga kiiresti põhja. Forell põhjast ei toitu ja juba põhja vajunud söödaosakesed jäävad sinna lagunema. Söödakoefitsient (food conversion ratio, FCR, mis näitab mitu kg (kuiva) sööta kulub 1 kg kala juurdekasvu saamiseks toorkaalus) peaks olema 1,1 või alla selle.
Kasvatuse tehnoloogia terminid
Asustustihedused (kui palju kalu mingi tiigipinna või basseini mahu ühiku kohta peetakse) sõltuvad vee läbivoolust, temperatuurist, kala suurusest. Noorkalu saab samas veekoguses pidada arvult rohkem, kaalult vähem kui suuri kalu.
Ligikaudsed kaubakala asustustihedused piisava vee läbivoolu juures: tiigid – väga vananenud tehnoloogiaga 2-5 kg/m2 kohta, kiirvoolu kanalid - 5 - 30 kg/m2 kohta, sumbad 30-40 kg/m3 , läbivoolubasseinid - 25 - 50 kg/m3 kohta.
Tegelikult võib hea hapnikureziimi ja kvaliteetse sööda puhul ulatuda tihedus üle 100 kg/m3. Optimaalse tiheduse ületamisel kala kasv väheneb, oluliselt väiksema tiheduse korral ei kasutata tootmise võimalusi ära. Vee läbivoolu korral 25 l/sek. võib basseinis 150 juures näiteks hoida 15-30 kg/m3 kaubakala suuruses vikerforelli.
Sorteerimise (grading) vajadus tuleneb sellest, et osa kalu kasvab kiiremini. Sorteerimiseks (kuigi stressirohkeks) on kaks head põhjust
1. Kui sorteerida kalad suuruse järgi gruppidesse , siis kasvus maha jäänud (vähe süüa saanud) kalad võtavad kasvus järele.
2. Kui kalad on ühtlase suurusega saab neid sööta kindlat suurust söödaga. Kui seas on palju väiksemaid kalu, kellele söödagraanul suhu ei mahu ja suuri kalu, kes ei taha väikest sööta ja võivad rünnata hoopis väiksemaid kalu, on tootmine majanduslikult vähe tõhus.
Hapniku roll kalakasvanduses
*Looduses fotosüntees, lahustumine kärestikes ja veepinnalt.
*Kasvanduses asustus kordades suurem kui looduses.
Kasv, kvaliteet ja tõuaretus
Kala kasv oleneb ainevahetuse kiirusest (see sõltub temperatuurist) ja söötmisest. Suguline
küpsemine aeglustab kala kasvu. Ka kalaliha kvaliteet väheneb suguküpsuse saabudes.
*Eriti tugevad on muutused isastel, kelle lihast kaob punane värv ja liha rasvasisaldus jm.
vähenevad. Suure forelli kasvatamisel on eelistatud hilises vanuses küpsevad kalad.
*Kasvatatakse ainult emastest kaladest koosnevaid karju , mis toodetakse geneetilise manipulatsiooni teel.
Kalahaiguste profülaktika ja tõrje
* Haigustest tingitud kaod on majanduslikult eriti oluline tegur, seetõttu tuleb haigusi vältida ja ravida
Olukord Eestis. Professionaalseid kalaveterinaare pole. Veterinaarlaboritel puuduvad kogemused kalahaigustega. Pole ka väga vaja – toodang on väike, probleeme esineb harva, kalakasvatajad on head iseõppijad. Tuleviku kohalt halvasti – toodangu kasvamisel, välismaalt uute haiguste sissetoomisel, tõsise haiguspuhangu korral pole kelleltki abi saada. Tuleb pöörduda Soome või Taani, see võtab aega.