KALADE PALJUNDAMINE (0)

KALADE PALJUNDAMINE
Priit Päkk DVM, PhD
[email protected]
LÕHILASTE PALJUNDAMINE
Noorkalade tootmisega tegelevas 
kalakasvanduses peetakse suguküpseid kalu e 
kalade sugukarja. 
Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on 
vanuses 4–6 aastat ja seepärast tuleb sugukalu 
tihti välja vahetada. 
Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte 
päriselt küpseid kalu  nimetakse  
asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka 
remontkaladeks).
SUGUKALAD
Emaste forellide viljakust (Eestis on see
tavaliselt 5000– 8000   marjatera ) teades saab
arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu 
soovitud koguse noorkalade tootmiseks.
Madala viljakuse tõttu on emase  forelli  järglaste
arv väike ja seetõttu peab sugukari olema 
arvukas.
Igal aastal peaks asenduskalade arvelt 
uuendama 25% sugukarjast.
SUGUKALAD
Emaste ja isaste  arvuline  suhe sugukarjas võiks 
olla 3 : 1. 
Isaseid  läheb vaja vähem, sest ühe isase kala 
niisast  piisab  paljude emaskalade marja 
viljastamiseks ja pealegi saab isastelt
kudemisaja vältel niiska mitu korda. 
Geneetiliselt pole see soovitatav, sest toob kaasa 
inbriidingu suurenemise
SUGULINE KÜPSEMINE
Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega 
mõjutavad mitmed tegurid: 
pärilikkus , 
valgusrežiim,
temperatuur, 
toitumine jt. 
Forelli liinidel võib olla pärilik  eelsoodumus  
kevadel
või sügisel kudemiseks.
SUGULINE KÜPSEMINE
Valgusrežiimi ja temperatuuri muutmisega saab 
kudemisaega nihutada, selleks et saada marja 
varakult.
Forelli saab panna  kudema  kaks korda aastas, 
kui pidada teda kalakasvatushoones 
kunstvalguses, mille valguse ja  pimeduse  
perioodid on reguleeritud nii, et  kalal  tekib mulje 
tegelikus ööpäevas kahe päeva möödumisest.
MARJA JA  NIISA  LÜPSMINE
Vältida tuleb marja üleküpsemist. 
Üleküpsenud mari on hele, rohke
ovariaalvedeliku tõttu vesine, selle
viljastusprotsent ja ellujäämus on madal. 
Esimest korda kudevatel  kaladel  on mari
tavaliselt väikeseteraline ja võib olla ebaühtlase
suurusega.
Heas kalakasvatusettevõttes esmaskudejate
emaste marja noorkala tootmiseks ei kasutata.
MARJA JA NIISA LÜPSMINE
1–2 nädalat enne lüpsmist  kalad  sorteeritakse. 
Valitakse välja küpsed emas- ja isaskalad, keda kuni
lüpsmiseni hoitakse lahus. 
Kudemisajal on lõhelastel sugu väliselt  eristatav  ;
Isaste nahk on tume (tavaliselt valge  kõht  võib 
muutuda tahmakarva mustjaks), punane värv 
külgedel on intensiivsem,  soomused  on tugevasti
nahas kinni, pea suurem ja lõuad konksus. 
Ka emaste kalade nahk tumeneb ja punane värv 
muutub eredamaks, kuid peamine suguküpse emase 
tunnus on ümar ja pehme marja täis kõht ning küpse
marja kogus liigub kõhuõõnes vabalt.
MARJA JA NIISA LÜPSMINE
Paljundamiseks lüpstakse sugukaladelt mari ja 
niisk .
Sugukalu kudemise eel ei söödeta!
Suguproduktide lüpsmiseks  kalad  tavaliselt 
anesteseeritakse e uinutatakse (igasugune 
kinnihoidmineja manipuleerimine tekitab kalal
stressi).
UINUTAMINE
Uinutamine lõdvestab kala kõhulihaseid ja sel
moel on kergem marja  kalast  välja lüpsta ning 
kättesaadava marja kogus (tarbeviljakus) on 
suurem. 
Kalakasvatajal on uinutatud  kalaga  ka kergem
töötada.
Tuleb jälgida, et uinutusaine ei  satuks
suguproduktidele, sest see võib vähendada 
viljastumise protsenti.
UINUTAMINE
MS222 all tuntud trikaiinmetosulfonaati
(turustatakse ka kaubamärgina Finquel) 
kontsentratsioonis 100 mg/l 
Hinaldiini (quinaldine) kontsentratsioonis 50 mg/l. 
Kalad paigutatakse vanni, mis on täidetud nende
täielikuks sukeldamiseks piisava uinutuslahuse
kogusega. 
Lahuses vaibuvad kalade liigutused minuti-kahe 
jooksul. 
Pärast käitlemise lõppu lastakse kalad kiiresti taas 
puhtasse hapnikurikkasse vette, kus nende
normaalne  ujumine  taastub 5–10 minuti jooksul.
MARJA JA NIISA LÜPSMINE
Küps mari väljub 
emaskala  suguavast 
ühtlase joana, kui hoida 
kala süles, kallutada saba 
allapoole ja kergelt 
triikida sõrmede või 
küünarnukiga kala kõhtu 
pea poolt saba poole.
Isaskalade niisk väljub 
tavaliselt veel kergemini.
Nii mari kui niisk 
lüpstakse algul eraldi 
nõudesse
MARJA JA NIISA LÜPSMINE
Enne lüpsmist kuivatatakse kalad kergelt ja 
jälgitakse, et vett ei satuks suguproduktidele 
enne viljastamist. 
Emaskalu tuleb hiljem üle lüpsta, et eemaldada 
kõhuõõnde jäänud  marjaterad . Need võivad 
põhjustada järgmise kudemise häireid.
Isaseid kalu võib niisa saamiseks lüpsta
korduvalt, 2–3 korda kudemis ajal.
VILJAKUS JA SUGUPRODUKTIDE
KVALITEET
Viljakus tähendab üldmõistena sugukaladelt 
saadavate sugurakkude arvu. 
Järglaste, kalakasvatuse puhul seega 
toodetavate kalade arvu määrab emaskaladelt 
saadavate marjaterade arv. 
Niisa kvaliteeti hinnatakse tavaliselt vaid
spermatosoidide liikumisaktiivsuse ja liikumise
aja järgi mikroskoobi abil.
VILJAKUS
Emaskalade viljakust iseloomustatakse kas
absoluutse (emaskala munasarjas olevate
küpsete marjaterade arv) ;
suhtelise (küpsete marjaterade arv emaskala
massiühiku kohta) viljakuse kaudu.
(Absoluutne viljakus oleneb tugevasti kala
suurusest  – suuremal kalal on harilikult rohkem
marjateri. mõjutab iga kala viljakust ka 
marjaterade suurus ja kala vanus.)
VILJAKUS
Kalakasvatuse praktikas tuleb aga arvestada 
tarbeviljakust (actual fecundity), s.o emaskalalt 
marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud
marjaterade arvu. 
(Kõiki marjateri ei  õnnestu  tavaliselt emaskalast
välja lüpsta ja seetõttu erineb tarbeviljakus
absoluutsest ).
VILJAKUS
Lõhelastel on marjaterad suured.
Paisumata marjatera diameeter on umbes 5,0 mm, mass 80 
mg.
Esmaskudejatel on mari väiksem, kaaludes isegi vaid 40 
mg.
Lõhelaste suurte marjaterade puhul on praktiline
arvestada suhtelist viljakust marjaterade arvuna emaskala
massi 1 kg kohta. Vikerforelli suhteline tarbeviljakus on 
1300–2000 marjatera emaskala massi 1 kg kohta (Eestis
väga ligikaudu arvestades tavaliselt 1500).
Absoluutne tarbeviljakus sõltub tugevasti sugukalade
suurusest, olles 3000–20 000. 
MARJA LOENDAMINE
Ekspressmeetodina 
kasutatakse mitmeid 
loendusviise.
Lihtsaim ja kiireim, kuid 
väga ebatäpne on joonlaua 
meetod, mil marjaterad
asetatakse rennikujulisele
joonlauale  ritta  ja loenda
takse, mitu  tera  mahub 25 
cm pikkusele lõigule. Edasi
on võimalik tabelist
vaadata, mitu marjatera on 
sel juhul liitris marjas. 
Sõltuvalt marjatera suurusest
on neid ühes liitris vikerforelli
marjas 5000–10 000  tükki , 
tavaliselt 8000–9000.
MARJA LOENDAMINE
Täpsema tulemuse annab kaalumismeetod, mille 
puhul kaalutakse kogu emaskalalt lüpstud mari, 
loendatakse sealt võetud väikeses, 2–3 g kaalutises
sisalduvad marjaterad ja arvutatakse, kui palju 
marjateri oli kogu saadud marjakoguses.
Täpselt saab loendada silmtäpp-marja, mis talub 
tõstmist marjakühvliga. Seda meetodit kasutatakse 
marja edasimüümisel. Kühvliks on plastplaat,  milles 
on kindel arv, näiteks 25 × 25 see tähendab 625 
marjatera läbimõõdule vastavat süvendit.
Täpne marjaterade arv saadakse teada ka 
automaadiga sorteerimisel, kui kõik marjaterad
käivad läbi foto elemendi eest.
MARJA  VILJASTAMINE
Forellikasvatuses kasutatakse marja kuivviljastamise
meetodit.
Kalast kuivalt (marja puhul koos teatud koguse 
ovariaalvedelikuga) puhastesse  plast - või emailnõudesse 
lüpstud marja ja niiska saab säilitada jahedas (0–2 °C 
temperatuuril) ja kuivamise eest kaitstuna eluvõimelisena
rohkem kui 24 tundi. 
Kui niisk on lüpstud  hermeetiliselt  suletavatesse 100–200 
ml kilekottidesse (nn minigripid), mis täidetakse 
hapnikuga, võib see 0 °C lähedasel temperatuuril säilida
elu- ja viljastamisvõimelisena mitu päeva.
Sarnaselt imetajate spermaga saab kalade niiska säilitada 
ka väga pikka aega sügav külmutatuna.
VILJASTAMINE
Viljastamiseks lisatakse marjale väike kogus niiska
(20 ml 3–4 liitri marja kohta).
Mari ja niisk segatakse ja hoitakse  ootel  2–3 minutit. 
Lisatakse vesi, segatakse marja taas ettevaatlikult ja 
hoitakse seda vee all häirimata kuni 10 minutit.
(Häid tulemusi annab vee asemel ovariaalvedelikuga sarnase kontsent ratsiooniga 
füsioloogilise lahuse (0,6% NaCl ja 0,02%  CaCl2 ) kasutamine marja ja niisa
segamiseks ning aktiveerimiseks, sest selles püsivad  spermatosoidid  kauem 
liikumisvõimelistena)
Loputatakse puhta veega niisk ja ovariaalvedelik või 
füsioloogiline  lahus ära. 
Viljastatud mari jäetakse  paisuma . Marjaterad tõmbavad 
vett sisse, nende mõõtmed suurenevad kuni 40% ja nad 
kõvenevad. See võtab aega 3–4 tundi
VILJASTAMINE
VIKERFORELLI ARENG
HAUTAMINE
Viljastatud mari paigutatakse  hautamiseks  e 
inkubeerimiseks haudeaparaatidesse. 
Need võivad olla konstruktsioonilt väga erinevad, 
kuid vee läbivoolu suuna järgi jagunevad nad 
horisontaalseteks ja vertikaalseteks.
HAUDEAPARAADID
Horisontaalses 
haudeaparaadis paikneb 
mari õhukese (2–3 
marjatera paksuse) 
kihina haudekastide 
võrejal põhjal, millest 
tõuseb läbi puhas 
hapnikurikas vesi.
Haudekastid on 
paigutatud pikkadesse 
plast rennidesse 
üksteise taha ja tervest
rennist voolab seega
vesi läbi horisontaalselt.
HAUDEAPARAADID
Verti kaalsest haudeaparaadist voolab 
vesi läbi kas ülalt alla või alt üles. 
Vertikaalsetes kihilistes aparaatides 
laotatakse  mari õhukese kihina püstistes 
seadmetes üksteise peal olevatele 
ümmargustele või nelinurksetele
restidele (raamidele). 
Kui kalakasvandusel on marja 
hautamiseks vett vähe, saab kasutada ka 
nõrghautamist. 
Vertikaalse haudeaparaadi ülemine 
raam jäetakse tühjaks ja sinna  lastud  
vesi tilgub alla, kattes alumistel restidel 
olevad marjaterad õhukese kihina.
Marja hautamine toimub pimedas, sest
loode on tundlik lühilainelise
ultravioletse ja sinise valguse suhtes
LOOTE ARENG
Loote arengu kiirus marjateras sõltub 
inkubeerimise temperatuurist.
Kalakasvataja jaoks on lihtsaim hinnata oluliste
loote arengustaadiumide saabumise aega 
kraadpäevades. 
(Selleks korrutatakse haudeaparaadismõõdetud
veetemperatuur  marja inkubeerimise päevade 
arvuga).
Näiteks 160 kraadpäevale,  mis on vajalik
vikerforelli marja arenemiseks viljastamisest
silmtäppi jõudmiseni, vastab 16 ööpäeva 10 °C 
vees või 20 ööpäeva 8 °C vees.
LOOTE ARENG
silmtäppstaadium. Selleks
ajaks on loode välja 
kujunenud, tema silmad on 
pigmenteerunud  ning 
nähtavad kahe tumeda 
täpina läbi marja kesta. 
Sellesse arengujärku jõuab 
vikerforelli loode 160–175 
kraadpäeva järel.
Silmtäpp-mari on võrreldes 
varasemate staadiumidega 
välismõjudele vähem 
tundlik, sellist marja on 
võimalik loendada, surnud 
terade eemaldamiseks läbi 
sorteerimisautomaadi lasta 
ja müügiks transportida.
HALLITUS
Haiguste leviku vältimiseks
töödeldakse marja joodi
sisaldavate desinfitseerivate 
preparaatide  – jodofooridega
(kommertsnimed Actomar, 
Bufodine). 
Traditsiooniline vahend
marja desinfitseeri miseks
(eriti Saprolegnia vastu) on
olnud malahhiitroheline 
(lahus vahekorras 1 : 100 
000), mis on aga 
kantserogeense toimetõttu
praegu Euroopa Liidus
keelatud.
KOORUMINE  JA EELVASTSETE ARENG
Koorumine toimub 300–370 
kraadpäeva pärast viljastamist.
Eelvastsete kõhu all on  rebukott , 
eraldi uimede asemel on keha 
ümbritsev läbipaistev ja kiirteta 
uimekurd, suu ja lõualuud ei ole 
lõplikult välja kujunenud ja toidu
haaramiseks sobivad.
Marjaterast koorunud rebukotiga 
eelvastsed on esialgu 
väheliikuvad ja lebavad 
haudeaparaadi põhjal.
Nad toituvad endogeenselt –
rebukotis olevatest toitainetest.
500 kraadpäeva pärast
viljastamist, kui suurem
osarebukotist on 
imendunud, muutuvad 
vastsed  aktiivseks ja 
algab nn üles ujumine. 
Vastsed tõusevad aeg-
ajalt pinnale ja 
haaravad  suutäie õhku, 
et täita ujupõit. 
Seejärel hakkavad nad
normaalselt  ujuma  ja 
lähevad üle välistoidule.
Soomuskatte välja 
kujunemisest alates on 
tegemist 
kalamaimudega ja 
paljundamise etapi 
võib lugeda lõppenuks.
KARPKALA  PALJUNDAMINE
SUGUKALADE PIDAMINE JA VALIK
Asenduskarja valitakse kalad esimesel või teisel
kasvuaastal massvaliku meetodil  välimiku
alusel. 
Põhilisteks  parameetriteks on seejuures kala-
mass, 
eksterjöör 
tervislik seisund.
VALIK
Valik kala massi alusel on selle tunnuse madala
päritavuse ja ebastabiilsuse tõttu vähe efektiivne.
Esimesel ja teisel aastal rekordsuurusega silma 
paistnud kalade juurdekasv võib hiljem olla tunduvalt 
väiksem kui keskmise massiga isendeil.
Eksterjööri tunnuste osas peab valikuintensiivsus 
olema mõõdukas. 
Keskmisest palju kõrgema kehaga karpkaladel 
esinevad sagedamini selgroodefektid, suurema 
selgroolülide arvuga kaasneb aga väiksem vastupidavus 
hapnikudefitsiidile.
SUGUKARI
Tõuaretuse seisukohalt on karpkala suur 
viljakus tootjale pigem puuduseks.
Sugukalade väikese arvuga kaasneks aga 
genofondi  vaesumine  ja suguluspaaritus e 
inbriiding. 
Seetõttu peetakse sugu karjas kalu 
tootmisvajadusest üle 10 korra enam.
Emas- ja isaskalade optimaalne arvuline
vahekord sugukarjas on 1 : 1.
KASV
Sugu karpkalad vajavad optimaalset  tihedust
(olenevalt  vanusest  600–400 isendit ha kohta).
Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade 
juurdekasv (emastel keskmiselt 418–632 g, 
isastel 390–580 g suve jooksul.
Portsjonkudejad (sugukalatiiki asustada haugi).
SUGUKALADE ETTEVALMISTUS
Sugukalade ettevalmistus kudemiseks algab nende 
väljapüügiga talvitustiikidest kohe pärast jää sulamist. 
Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel 
hoidmisel
talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid
juuni alguseks III–IV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient 
(gonaadide massi ja kala  kehamassi  suhe) on 1,7–14,5%.
Viljastumiseks ja normaalseks arenguks  sobivat  marja 
annavad emaskalad alles siis, kui keskmine 
küpsuskoefitsient on 28,5%.
Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ning asustatakse 
eraldi tiikidesse, et ära hoida nn spontaanset kudemist.
Soovitav  on isegi  isas - ja emaskalad talvitada eraldi tiikides.
VÄLISED TUNNUSED
Emaskaladel on kõht 
puhetunud ja pehme, 
suguava punsunud, kergelt 
punetav  ja ümmargune, 
lõpuskaante välispind 
läikiv.
Isaskalade suguproduktid 
on sel ajal tavaliselt IV–V 
küpsusastmes, niisk võib 
erituda juba kergel kõhule 
vajutusel. Isas kalade 
tunnuseks on kitsam kõht, 
piklik-pilujas hele suguava
ja nn pulmarüü
(lõpuskaaned, selja- ja
kõhuuimed karedad).
SUGUKALADE VALIK
Paljundamiseks valitakse –
tõu , 
vanuse, 
massi, 
viljakuse jt näitajate
alusel parimad kalad.
Sobivate  tõuliste kombinatsioonide 
paljundamiseks koostatakse ristamisplaan.
Ristamisskeem  peab valmis olema juba enne 
sugukalade väljapüüki talvitustiikidest.
VALIK
Vanuse järgi  valikul  tuleb arvestada, et 
sugukalade optimaalne iga on 7.–12.  eluaasta
vahemikus. 
Kuigi suguküpseks saab emane karpkala juba 
nelja-viieaastaselt ja isaskalad tavaliselt aasta
võrra varem, ei ole esmaskudejate mari ja niisk
kvaliteetsed ja seetõttu ei soovitata neid kasutada.
Eelistatumad on kuni 6 kg raskused kalad, sest
nendega on marja ja niisa võtmisel kergem
ümber käia ja ka marja trombioht on väiksem.
VALIK
Viljakus sõltub-
kala vanusest, 
tõulisest kuuluvusest, 
kalade pidamistingimustest
kala
individuaalsetest iseärasustest. 
Suhteline viljakus on 110 000–215 000 marjatera
sugukala
kehakaalu ühe kilogrammi kohta.
Paljundamiseks vajaminevate kalade arv määratakse 
sugukalade tarbeviljakusest lähtudes.
VALIK
5–6aastastel kaladel on keskmiselt 940–1100,
8aastastel 700–800 marjatera 1 g-s. 
1 marjatera kaal on 1,0–1,6 mg ja läbimõõt
1,1–1,2 mm. 
Paisunud marja läbimõõt on 1,6–2 mm.
VILJAKUS
Karpkala suur viljakus võimaldaks hea 
kasvatustehnoloogia korral  ühelt  emaskalalt 
saada 53 000–118 000 kolmesuvist järglast, s.o
50–120 tonni kaubakala aastas.
Arvestades sugukala kasutuseaks 6–8 aastat, 
moodustab ühe emaskala potent siaalne
järglaskond eluea vältel 400 kuni 700 tonni 
kaubakala.
SUGUPRODUKTIDE VALMIMINE
Üldiselt vajab karpkala marja küpse miseks 1. 
jaanuarist  arvestades vähemalt 1000 
kraadpäevast soojushulka. 
Peetakse soovitavaks, et enne marja võtmist 
oleksid sugukalad olnud vähemalt 10–14 päeva 
temperatuuril üle 15 °C.
KUDEMISE SÜNKRONISEERIMINE
Suguproduktide samaaegseks saamiseks 
stimuleeritakse kalu „hormonaalselt“ 
(suguproduktide arengut stimuleerivaid 
gonadotropiine), süstides neile teiste 
suguküpsete kalade hüpofüüsi e  ajuripatsi  
suspensiooni. 
Tavaliselt kasutatakse  latika  hüpofüüsi, kuid
sama häid tulemusi annab karpkala, säina ja 
teiste karplaste  hüpofüüs .
KOLJU   AVAMINE  JA HÜPOFÜÜSI ERALDAMINE
Hüpofüüsi atsetoonimine:   
Hüpofüüsi maht:  atsetooni  maht = 1 : 10-15
51
Töötlemisaeg: 12 tundi + 6 – 8 tundi
Kuivatada, kaaluda, õhukindlalt probiiri, aktiivsus säilib 5 – 6 aastat                        
HÜPOFÜÜSI ETTEVALMISTAMINE
SÜSTIMISEKS
Hüpofüüsi suurus sõltub nii kala 
suurusest kui liigist. Latika hüpofüüs
kaalub atsetooniga töödeldult ja 
kuivatatult isaskaladel harilikult 
1,7–2,0 mg, emaskaladel 2,2–3,0 mg. 
Hüpofüüs veetustatakse keemiliselt
puhta atsetooni abil ja kuivatatakse. 
Hästi suletud klaas- või plastanumas
on hüpofüüs jahedas hoituna
kasutuskõlblik mitu aastat. 
Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus 
kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse 
uhmris pulbriks ja lahustatakse –
Füsioloogilises lahuses (0,6% 
keedusoolalahus), 
destilleeritud vees 
0,5% novokaiinis
HORMONAALNE  STIMULEERIMINE
Emaskaladele süstitav hüpofüüsi  doos  on 3 mg 1 
kg kehamassi kohta. 
Marja ühtlasemaks valmimiseks tuleks vajalik 
hüpofüüsi kogus süstida kahes  järgus . 
Esimese süstiga (eelsüst) antakse 1/5 ja 12tunnise 
vaheaja  järel põhisüstiga 4/5 kogudoosist. (Põhisüsti 
järel annavad emaskalad normaalsel temperatuuril 
(üle
17 °C) marja 8 kuni 14 tunni  möödudes , madalamal
temperatuuril aga tunduvalt hiljem)
Isaskalu süstitakse üks kord, arvestusega 1,5 mg 
hüpo füüsi 1 kg kehamassi kohta. 
Hüpofüüsi  suspensioon  süstitakse kala 
seljalihasesse. 
Soovitav on isaskalu süstida 20–24 tundi enne
eeldatavat niisavõtmist. 
MARJA JA NIISA LÜPSMINE
Karpkala mari on  rohekas  või rohekas- kollakas . 
Kollane värvus võib viidata marja
üleküpsemisele.
Marja lüpsmist alustatakse siis, kui see voolab
vabalt või kergel vajutamisel kala kõhule. 
Soovitav  on kalad uinutada, kasutades 
anesteetikume, näiteks MS222, 
kontsentratsioonis 100 mg/l.
MARJA LÜPSMINE
Marja lüpsmiseks hoitakse kala 
poolpüstiasendis kaenlas või 
külgasendis laual.
Mari lüpstakse kuiva 
siledapõhjalisse nõusse 
(kopsikusse või kaussi). 
Lüpstav mari ei tohi  kukkuda  
kõrgelt, vaid peab voolama 
mööda nõu serva. Kala kõht 
kuivatatakse, sest vee  sattumine  
marja hulka aktiveerib marja ja 
vähendab viljastumis protsenti. 
Karpkala mari on pärast veega
kokkupuutumist
viljastumisvõimeline ainult 90 
sekundit,  kuivana  jahedas
hoituna aga isegi mitu tundi.
Emaskalt marja lüpsmine
57
NIISA LÜPSMINE
Niisk lüpstakse isaskaladelt vahetult enne marjavõtmist. 
Niisk on viljastamisvõimeline ainult vees ja  sedagi  väga
lühikest aega, maksimaalselt 100–120 sekundit. 
Kuiva, tihedalt suletavasse nõusse (näiteks büksidesse)
lüpstult ja jahedas (1–2 °C) hoitult säilib niisk
viljastamisvõimelisena kuni nädala. 
Üks isaskala annab korraga kuni 30 ml niiska. 
Isaskalade korduvlüpsmisel võib uuesti niiska saada 4–5 
päeva pärast. 
Niisa kvaliteeti hinnatakse spermatosoidide  liikuvuse  ja 
niisa konsistentsi järgi. 
1 kg marja viljastamiseks piisaks 3 ml niisast, tegelikult
kulutatakse palju enam.
MARJA VILJASTAMINE
1 kg marja viljastamiseks
piisaks 3 ml niisast, 
tegelikult kulutatakse
palju enam.
Marja viljastamiseks
kasutatakse mitme
isaskala niisa segu. 
Niisk ja mari segatakse
kuiva linnusulega ning 
valatakse pidevalt segades 
marja kleepuvust 
eemaldavasse lahusesse, 
kus toimub ka marja 
viljastumine .
KLEEPUVUSE EEMALDAMINE
Kleepuvuse eemaldamiseks kasutatakse-
30 g karbamiidi ja 40 g keedusoola 10 liitri vee
kohta. 
Oluline on lahuse ja marja õige vahekord –
viljastamisetapil lisatakse 1 osa marja kohta 0,5 osa
lahust, 2–3 minuti pärast segatakse ja kui mari
hakkab paisuma, lisatakse lahust vähehaaval, 
pidevalt kergelt segades.
Marja töötlemise aeg esimeses lahuses on 20–25 
minutit, siis jäetakse mari umbes tunniks seisma, seda 
aeg-ajalt käega segades. 
Seejärel lisatakse
teine, tanniinilahus (15 g tanniini 10 liitris vees) ja 
hoitakse selles käega segades 10 sekundit ( asendada  
karbamiidi ühe liitritäispiimaga).
MARJA
INKUBEERIMINE
Marja inkubeerimiseks 
kasutatakse 6–8liitriseid Weissi
pudeleid. 
Et inkubeerima pandud viljastatud
marja maht suureneb marjaterade
paisumise  tõttu 4–5 korda, võib
ühte pudelisse paigutada 250 000 
kuni 320 000 marjatera (350–400 g 
paisumata marja). 
Mari peab  aparaadis  nõrgalt
liikuma, soovitav on veevahetus
1,5–2,5 l/min.
Viljastatud marja areng ja 
inkubeerimise kestus sõltuvad
temperatuurist.
KARPKALA MARJA INKUBEERUMISE KESTUSE
SÕLTUVUS  VEE TEMPERATUURIST
MARJA INKUBEERIMINE
Marja optimaalseks
inkubeerimistemperatuuriks on 18–20 °C. 
Karpkala marja hautamisel ei tohiks 
temperatuur langeda alla 10 °C ja tõusta üle 
26 °C. (Optimaalsest kõrgemal temperatuuril 
on embrüonaalne areng küll kiirem, kuid 
temperatuuri tõustes väheneb hapniku 
lahustuvus vees, tekkinud mullikesed 
kinnituvad marja külge ja muudavad selle 
kergeks ning mari võib pudelist välja 
voolata).
Optimaalsest madalamal temperatuuril on 
marja inkubeerimisaeg pikk ja seenhaiguse 
(saprolegnioosi) kahjustuse võimalus suurem.
Optimaalsel temperatuuril kooruvad vastsed 
3,5 kuni 5 päeva pärast
KOORUMINE
Karpkalavastsed kooruvad, 
purustades marjakesta 
sabalöökidega. 
Vastkoorunu on umbes 5 mm 
pikkune . 
Spontaanne koorumine on 
ajaliselt ebaühtlane. Seepärast
kasutatakse koorutamist, st 
Karpkala embrüonaalne areng 
koorumise stimuleerimist kas
a – viljastatud marjatera;
haudeaparaatides vähendatud
b – blastodermi e looteketta moodustumine; 
c – loode ümbritseb rebukotti, moodustunud on pea 
vee läbivoolul (kuni 0,5 liitrini
(näha silmapõieke), selgroog, saba; 
minutis) või kaussides. Kui
d – silmtäppmari (silmad pigmenteerunud); e –
20–30 minuti jooksul ei  alga
koorumine;
f – rebukotiga eelvastne
masskoorumist, tuleb taastada 
endine läbivool.
KOOROTUSJÄRGNE AEG
Marjast koorunud vastsed jäävad sõltuvalt 
temperatuurist 2–7 päevaks puhke seisundisse, 
kleepudes mingile alusele. (Parimaks kinnitumise 
aluseks on paljude peente okastega kadakaoksad).
Koorunud  vastseid  hoitakse madalates rennides või 
sumpades. 100 000  vastse  kohta peab vee läbivool 
olema 25–40 liitrit tunnis, et rahuldada nende 
hapnikutarve  (83 mg tunnis 100 000 vastse kohta).
Ujuma hakkavad vastsed 2–3 päeva jooksul pärast
puhkeseisundi lõppu. 
Siis tuleb nad viia tiikidesse või 
järelkasvatusrajatistesse, sest nad vajavad toitu.
Karpkalavastsed on tõusnud ujuma
67
PALJUNDAMINE
(ekstensiivmeetod)
Karpkala 
saab paljundada 
ka sel viisil, 
et lastakse 
suurtel kaladel 
tiigis  kudeda 
69
KARPKALA
VARASES ARENGUS ERISTATAKSE  KUUT  ERINEVA
TUNDLIKKUSEGA PERIOODI.
1.
Embrüonaalne periood. Temperatuuri alampiiriks, mis 
tagab normaalse arengu, on 10–12 °C. Mõnedel 
staadiumidel (lõigustumine, silmtäpi pigmenteerumine)  
võib temperatuur langeda 5–7 kraadini. vastsed olid 
elujõulised.
2.
Vastsed resorbeerumata rebukotiga (1–2 päeva  pärast 
koorumist  kuni iseseisva toitumise  alguseni ). 
Minimaalne temperatuur võib olla 0 °C piires.
3.
Vastsed paaritute uimede uimekiirte diferentseerumiseni 
(mass 20–60 mg). Temperatuuri alampiiriks on 6–7 °C.
4.
Vastsed soomuste tekkimiseni kehal (mass 100–150 mg) 
taluvad temperatuuri langust 2–4 °C-ni.
5.
Soomuste  ilmumise  perioodil (mass 100–150 mg ) on 
temperatuuri alampiiriks 5–6 °C.
6.
Arenenud soomuskattega karpkala talub temperatuuri 
langust 0 °C-ni.