Üldkunstiajalugu - I ÕA - II semester (2)

Tema barokkstiilis piibli- ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund).

• "Amor võitjana"
  
• "Haudapanek"
  
• "Maarja surm"
  
• "Matteuse kutsumus"
  
• "Püha Matteuse martüürium"
  
• "Söömaaeg Emmauses "
  
• "Uskmatu Toomas"
  
• " Peetruse ristilöömine"
  
• "Lautomängija"
  
• "Hea ennustus "
  

• Robert Paine. "Caravaggio", tõlkinud  Meelike Palli,
  
• Itaalia maalikunst
  Itaalia maalikunstnikud eelistasid soojasid ja küpseid toone. Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus . Kompositsioon on sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega. Ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke . Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel, ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.
  1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia , kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk  eklektitsism . Kõrvuti ekletitsismiga arene Itaalias ka teine kunstivool , milleks oli naturalism ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele nn. keldriluugivalgus . Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad: "Peetruse ristilöömine", "Lautomängija".
  

• Jacques Germain Soufflot` poolt projekteeritud Pantheon Pariisis. Matkib Rooma Panteoni, kuid ei ole rotund . See rajati esialgu Pariisi peapiiskopi uue residentskiriku Saint Genevieve kirikuna. / Püha Genevieve on Pariisi kaitsepühak/ Valmis rev ajal, kuid kirikuna kasutati teda vaid aasta. Siis muudeti Prantsuse suurmeeste matusepaigaks.
  
• Pariisi linna sümboliks on saanud suur Tähe triumfikaar Champs -Elysees` tänaval. See püstitati Napoleoni võitude auks, arhitekt Chalgrin. Kõige suurem triumfikaar, kuigi kõigest ühe kaarega. Triumfikaare alla on paigutatud Tundmatu Sõduri põrm. Seal tähistatakse I maailmasõjas saavutatud võitu, põleb igavene tuli ja korraldatakse paraade.
  
• Antiikarhitektuuris oli suur tähtsus matemaatilistel suhetel ( order ). Arhitekt Claude Nicolas Ledoux pöördus juba 18. saj. lõpus puhaste geomeetriliste vormide poole. Loobus kaunistustena isegi sammastest. Tol ajal olid tema projektid nii radikaalsed , et jäid enamasti teostamata: soolakaevanduste juurde projekteeritud Chaux` linn, kus kõik ehitised lähtuvad kuubi, kera või silindri kujust. Ledoux on aga ehitanud Vidette`i vahtkonnahoone: □-kujuline ja II korruselt muutub rotundiks.
  
• Antiikehitiste kopeerimisel minnakse isegi nii kaugele, et ehitatakse kirikuid antiiktemplitena – ilma akendeta. Saint Madeleine `i kirik (arhitekt Vignon). Sama eeskuju võib kohata ka mujal ja ka ühiskondlike hoonete puhul (näiteks muuseumid ).
  
• Versailles` lossi aeda ehitatud Väike Trianon: arh Jacques Ange Gabriel, sirge fassaadiga ja kaunistatud ainult nelja sambaga, üldine vaimustus lihtsuse ja rahu suhtes, ka sisekujundus lihtne.
  

• Saksamaal toimub 19. saj. I poolel võitlus luterliku Preisimaa ja katoliikliku Baieri vahel. Nii Berliin kui München on kaunistatud paljude klassitsistlike ehitistega.
  
• Brandenburgi väravad Berliinis: vähemtuntud arhitekt Langhans. Algselt tähistas see linnapiiri, tänapäeval on väravad jäänud linna südamesse. Selliseid väravaid tehti ka mujal.
  
• Tuntuim Berliini arhitekt oli Schinkel . Mitmed tema hooned on saanud kannatada II ms. Säilinud ehitis on nn Uus Vahtkonnahoone: lai kuue dooria sambaga kaunistatud portikus . Tuntud on tema Nikolai kirik Potsdamis ja Vana Muuseumi hoone Berliinis. Tegi ka mitu Preisi kuningate suvelossi. 1834. a telliti Schinkelilt Kreeka kuningapalee projekt, kuid iseseisvunud Kreeka I kuninga – noore sks printsi – soov rajada oma palee Ateena akropolile tähendanuks vanade templite lammutamist. Schinkel on tegutsenud ka maalikunstniku (läheneb romantismile) ja kunstiteoreetikuna.
  
• Tuntuim Müncheni arhitekt oli Leo von Klenze . Äärmuslik klassitsist . Rajas Münchenisse mitme kuulsa Kreeka ehitise koopiaid (näiteks propüleed). Tuntuim ehitis on Ateena akropolil asuv Glyptotheek, kus hoiti Ateena kunstivarasid. Praegune antiikmuuseum on ilma akendeta, akende asemel on nišid kujudega . Tuntud on ka Saksa Rahva Kuulsuse Tempel ehk Walhalla, Doonau jõe kaldal Regensburgi linna lähedal asuv Ateena Parthenoni koopia.
  

• eraklik natuur, keskeas kurdistus, jõuline laiaulatuslik looming, oluline portretist, loomingu keskmes Hispaania oma painetega, huvi näilikkuse ja inimkäitumise vastu, ei anna hinnangut, tema pildid jäävad kummitama , on ilusad isegi kui teema võigas, vaba impressionistlik pintslitehnika, hallid toonid värvide taustal („Alba hertsoginna “ 1789, „Majad rõdul“ 1815, „Alasti maja“ 1798 , „Ülestõusnute mahalaskmine 3. mai 1808“ 1814 );
  

• sõltumatu kunstnik ja poeet , ehe romantik , inspiratsioon Piiblist ja seesmistest häältest ning piltidest, originaalsed kujundid , tehnika ja sümbolid, spirituaalsus ja maagia , raskesti mõistetav, eluajal eirati („Muistsed ajad“1794, „Punane draakon ja päikesega riietatud naine“ 1805);
  

• päritolult šveitslane, ekstsentrik , inspiratsioon Michelangelolt, Shakespeare ´ilt ja Miltonilt, dramaatiline tõlgendaja, näoilmed ja kehakeel ülepakutud, lemmikteemasid luupainajad, maalitehnika puudulik – mitmed tööd hävinud, joonistused imelised („Luupainaja“ 1781 ja 1791);
  

• esmaklassiline romantiline maastiku- ja meremaalija, töödes kujutab oskuslikult loodusnähtusi muutumises, neis avaldub ka tema teadusehuvi ja isiklik sügav suhe loodusesse, inspiratsioon eri paikadest (Šotimaast Itaaliani), haruldane töömeetod, lummav tehniline ja stilistiline leidlikkus, valguse füüsilised omadused ning sümboolika („ Hannibal ületab lumetormis Alpid“ 1812 , „Aurik lumetormis“ 1842);
  

• suurimaid maastikumaalijaid, rajas teed uudsele plein air maalistiilile, mis tugines looduse vahetule vaatlusele, loodus oli tema jaoks tulvil moraalset ja spirituaalset headust, teemad piiratud – maalis ainult endale hästi tuttavaid paiku, valguse loomulik langemine maapinnale, visandeis vahetut spontaansust, oskuslik peenevarjundiliste toonide ja vastandvärvide kasutus, pilvede kihiti paigutamine õhuperspektiivi saavutamiseks, figuurid maastikul peaaegu peidus („ Heinavanker “ 1821 );
  

• tänapäeval tuntuim saksa romantiline maastikumaalija, eluajal tunnustamata, mõjutas sümboliste, täpsed väikesed pildid, aga suured ideed, suhe loodusega spirituaalne, kristlik, sümbolirohke, maalides palju igatsust, maastikud imaginaarsed või komponeeritud, üksik inimene looduse võimsuse ees – ehk vastamisi eksistentsialistlike küsimustega („ Klooster tammikus“ 1810, „Rändaja udumere kohal“ 1818 , „Jäämeri“ 1824);
  

• suri noorelt, hindama hakati postuumselt, oli ka muusik , terav ja sageli naiivne stiil, ilmekas värvikasutus , kirjutas traktaadi Die Farbenkugel („Värviring“) – siiani oluline teos, üritas väljendada universumi harmooniat, maalis panteistlikke müütilisi teemasid ja portreid, kohaliku maastiku kasutamine taustana (väike ja suur „Hommik“, mõlemad 1810);
  

• tõeline romantik, tavatu ja kirglik karakter ( hobused , naised, kunst), mehelik , depressiivne ja inspireeriv, suri noorelt, põhiteemadeks hobused ja hädaoht – sageli mõlemad koos, hingestatud inimesed ja hobused (silmad!), šokeeris ja muutis kehtivaid kunstireegleid tööga „Meduse´i parv “(1816), tegi uuenduslikke litograafiaid, kompositsioon lihtne, elav värvikäsitlus („Rünnakule tormav ratsaväelane“ 1814);
  

• kasvult väike, vaimult suur, edukas ja temperamentne, püüdis publikut rabada terava teema ja jõulise stiiliga, suured romantilised maalid, kõrgendatud emotsioon - eriti seksuaalsus , võitlus, surm, inspiratsiooniallikaks kirjandus, päevapoliitika, ajalugu, metsloomad, Põhja-Aafrika, ta töömeetod keerukas, tegi mahukat eeltööd, peamiseks väljendusvahendiks värvid (mahlakad punased, intensiivsed vaserohelised) ja valgusemäng, rikkad materjalid ja tekstuurid, hiljem ekspluateeris värviteooriat („Sardanapaluse surm“ 1827, „28. juuli: Vabadus viib rahva barrikaadidele“ 1830, „Alžiiri naised“ 1834).