Renessans-Barokk (0)

RENESSANSS
Gootika ja renessansi kultuuride vahel pole siiski teravat piiri. Paljud nähtused, mida mõnikord ainult renessansiga seostatud - nt looduse teaduslik uurimine või meelelist maailma jäljendav kunst - tärkasid tegelikult varem. Renessansiajastu kultuuril on aga üks kindel tunnus- eneseteadvus . Siis levis veendumus , et kaasaeg on uue ajastu algus ja põhimõtteliselt erinev äsjamöödunust. Keskajal peeti antiik-kultuuri kristliku ajastuga võrreldes madalamaks. 15. saj. hakati aga kreeka ja rooma kultuuri pidama olu-liselt väärtuslikumaks. Selle langusele järgnenud 1000 aasta pikkust ajajärku hakati just nüüd nimetama keskajaks ning seda iseloomustati tihti ülekohtuselt kui ainult barbaarset ja pimedat seisakuaega.
Ennast usuti elavat ärkamise ja uue tõusu ajastul, mis toetub antiikaja pärandile. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. 1453 vallutasid türklased Konstantinoopoli ja hukkuvast Bütsantsist põgenenud haritlased vahendasid Itaaliasse kreeka kultuuripärandit. Siiski ei loodetud antiikaega korrata või jäljendada, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat. Kuna uut kultuuri peeti esialgu antiikkultuuri taassünniks, sai sellest kogu liikumine oma nimetuse (it.k. rinàscimento, pr.k. renaissance).
Renessansliku maailmavaate teljeks on peetud humanismi , veendumust, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimesi ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui nende isiklike omaduste- tarkuse , ilu, julguse jms. järgi. Humanistide ideaaliks oli mitmekülgselt arenenud universaalsete võimetega inimene. Iseloomulk on renessansiaja suurvaimude erakordne mitmekülgsus ja nende võimete ulatus.
Tunnustust võitsid peamiselt need, kes oskasid kasutada matemaatilisi reegleid ning tundsid antiikkunsti, -kirjandust, -filosoofiat ja –mütoloogiat. Nii erineti käsitöölistest, kelle hulka nad keskajal olid kuulunud. Visuaalses kunstis hakati nägema eeskätt vaimset loomingut. Arhitektuur , skulptuur ja maalikunst tõusid ühiskonna silmis nn. vabade kunstide hulka ning kunstnikud hakkasid kuuluma poeetide ja teadlaste seltskonda.

14. saj. eelrenessanss

15. saj. vararenessanss

16. saj. kõrgrenessanss
Renessanss arhitektuur.
1296 a. gooti stiilis alustatud Firenze katedraali kaunistab Toskaana romaani stiilile tüüpiline marmortahveldis. Aastaks 1418 oli kesklöövi ehitusega määratud ära ka tambuuri kandvate piilarite oktagonaalne paigutus , ent puudusid tehnilised lahendused kupli enese ehitamiseks. Olukorra lahendas Filippo Brunelleschi poolt pakutud ehituskava, inspireeritud nii gooti kivivõlvimis- kui ka rooma insenertehnikast (1. pilt). Kirikus peegeldub gooti maailmapildi asendumine uue, teaduslikel ja esteetilistel otsingutel põhinevaga. Brunelleschi loominguline tippsaavutus määras Itaalia renesssansi põhisuunad, nihutades Itaalia taas õhtumaise kultuuriruumi keskmesse.
Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama “õigeid” proportsioone ja numbrites väljendatavaid mooduleid, mida ta püüdis tuletada antiikarhitektuurist. Teda on peetud üheks tsentraalperspektiivi leiutajaks.
Kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessansi arhitektuuris on range kindlusetaolise üldilmega palatso ( palazzo ) (2. pilt), sest elamud pidid ülikutele ja rikastunud linnakodanlusele ülestõusude puhul kaitset pakkuma. Palatsod ehitati suurtest tahumata esiküljega kividest- niisugust ehitusviisi nim. rustikaks. Rustikas ehitati sageli ainult alumine korrus ja ülemised korrused tehti tahutud pinnaga kividest. Fassaadid on liigendatud horisontaalsete simsside ja aknaridadega. Eriti suurejooneline on esikülge krooniv peasimss, palatso keskele ehitati avar sammaskäikudega õu. Kuhu avanesid lahtised kaarkojad- loggiad. Nt. Palazzo Medici, Palazzo Strozzi . Palazzo Pitti jt.
Tsentraalehitis oli renessansi aja arhitektidele midagi lummavat-seda peeti antiiktemplite põhikujuks, millele omistati seost jumalikkuse, täiuse ja algühtsusega. Ainsa võimaluse ehitada kirikule esitatavaid funktsionaalseid nõudeid eiravaid kristlikke vasteid paganlikele antiiktemplitele, andsid ristiusus märtritele püstitatud mälestuspühamud. Donato Bramante kavandatud Püha Peetruse märtrisurma tähistav Rooma San Pietro kloostri kabel (3. pilt). Püüd leida lihtsat, harmoonilist kompositsiooni eristab Bramante loomingut vararenessansile iseloomulikust antiikarhitektuuri elementide piinliktäpsest jäljendamisest.
Kõige suurejoonelisem kõrgrenessansi kirikuehitus on Peetri kirik Roomas. Bramante planeeris kiriku monumentaalse peakupliga tsentraalehitisena, milles täielikult domineeris kupli mõju. Hoone nurgakivi pandi 1506 aastal, 1514. ehitus Bramante surmaga seoses katkes ja jätkus alles 1567 aastal. Michelangelo lihtsustas Bramante põhiplaani ja hakkas kuplit oma plaani järgi ehitama. Kupliehitis koosneb kolmest osast, mis moodustavad arhitektuurilise terviku (4. pilt)

Nelitise kohalt tõuseb tambuur, mida liigendavad korrapäraselt vahelduvad aknad ja kaksik- poolsambad . Tambuuri lõpetab friis : girlandidega kaunistatud osad vaheldumas eenduvate arhitektuuriliste pindadega.

Kuppel , üle 100 m kõrge ja 42 m läbimõõduga, tõuseb tambuurilt.

Kupli ülemist ava kroonib väike ümartemplit meenutav „ latern ”.
Kupli monumentaalsus, selle proportsioonide tasakaal ja vormide lihtsus mõjub äärmiselt suursuguse ja kaunina. Peetri kiriku kuppel on mitme sajandi jooksul olnud arhitektidele eeskujuandvaks ka väljaspool Itaaliat.
Veneetsia kuulsaim meister oli Andrea Palladio , kes püüdis järjekindlalt matkida antiik-arhitektuuri, sest ta oli veendunud, et ainult väärikatele eeskujudele toetudes saab luua ilusaid hooneid . Palladiot iseloomustas usk numbriliste vahekordade kosmilisse tähendusse, mis olevat muutumatu ja üldkehtiv ning millest sõltuvat nii arhitektuuri kui ka muusika ilu.
Oma teooriaid arendas ta 1570 . aastal ilmunud raamatus, mis jäi mitmeks sajandiks Euroopa arhitekte mõjutama ja sai aluseks nn palladionismile- tüüpiline on siin ehitiste välisilme kujundamine sammastega. Palladio kasutas sambaid ja poolsambaid, mis ulatuvad üle mitme korruse- nim. kolossaalorder. (5. pilt)
Sammasfassaade pidas Palladio sobivaks mitte ainult kirikutele, vaid ka ilmalikele hoonetele.
16. saj.-l oli rikastel veneetslastel mandril maavaldusi, kuhu nad püstitasid lossitaolisi maamaju- villasid. Palladio kavandatuist on kuulsaim Villa Rotonda Vicenzas - ruudukujulise põhiplaaniga hoone (keskse ümmarguse saaliga kupli all), mille neljal küljel on kolmnurkse viiluga sammasportikused ja laiad trepid.
Itaalia maalikunst 15. saj.
Maalide temaatika oli enamasti usuline, kuid meelelise maailma väärtustamine muutis piiblitegelased ja pühakud kaasaegsete inimeste taoliseks- pühalik ja ilmalik sulasid kokku.
15 saj. II poolel sagenesid ilmalike sündmuste kujutused ja kaasaegsete inimeste portreed. Sajandi lõpus loodi üksikuid teoseid antiikmütoloogia teemadel.
Freskotehnikas maaliti kirikute ja kabelite seintele , temperavärvidega puutahvlitele, 15. saj II poolel levivad (Madalmaades juba kasutusel olevad) õlivärvid.
Masaccio ( 1401 -1428) looming on murrangulise tähtsusega. Freskol „Püha Kolmainsus” (6. pilt) lõi ta tsentraalperspektiivi järjekindla rakendamisega illusoorse ruumi, mis näib nagu kirikuruumi jätkuna. Alles 1440 . aastatel huvitusid paljud kunstnikud tsentraalperspektiivi kasutamisest.
Sandro Botticelli 15 saj. II poole Firenze kuulsaim kunstnik. Medicite õukonnas sai kunstnik suhelda selle aja kõrgharitlastega, sealhulgas Marsilio Ficinoga. See soodustas antiiktemaatika levikut Botticelli loomingus. Nt. „Venuse sünd” (7. pilt) pole lihtsalt antiikaja legendi illustratsioon ja aktimaali taastamine. Neoplatonismi kohaselt oli antiikaja müütide ja kristliku sõnumi sisu olemuslikult üks ning nõnda võidi Botticelli „Venuses” leida sidet Neitsi Maarjaga. Tema madalreljeefe meenutavad kujutised on loodud ilmekate kontuuride abil. Kehad ei toetu kindlale pinnale, vaid näivad hõljuvat õhus. „Kevad” meenutab tasapinnalist luksuslikku piltvaipa.
Itaalia maalikunst 16. saj. kunstielu keskuseks saab Rooma. Kõrgrenessansile on omane kunstniku isiku tähtsuse tõus- nii kunstnikud ise kui ka neid ümbritsev ühiskond hakkasid rõhutama kunstnike erinemist tavalistest inimestest. 16. saj.-l hakati toonitama erinevust loomise ja lihtsalt millegi tegemise vahel. Kui varem oli peetud ainult Jumalat loojaks, siis nüüd hakati kasutama sama mõistet ka seoses geniaalsete kunstnikega ning viidati sellega kunstniku inspiratsiooni jumalikule päritolule või koguni tema enda jumalasarnasusele. Selline mõtteviis soosis kunstnike individualismi, auahnust ja eneseteostuse otsinguid.
Leonardo da Vinci on pärandanud meile suhteliselt vähe lõpetatud teoseid, see-eest aga uskumatult rikkaliku kogu kavandeid ja ideid kunstide, teaduse ja tehnika vallas. Tema kunst on üldistav ja suurejooneline, kuid selle loomisel toetub ta rohkem kogemusele ja nägemistajule kui matemaatikale. Maalimisel arvestas ta erinevalt varakristlikest kunstnikest õhuperspektiiviga- õrn heletumedus aitab luua kaunist tervikkujundit ja unistuslikku meeleolu. „Madonna kaljukoopas”.
„Püha õhtusöömaaeg” (8. pilt)- iga nägu on omaette psühholoogiline portree, Kristuse esiletõstmiseks (heledal foonil ja perspektiivi tuumpunktis)on tema nägu ainsana varju jäetud- ometi ei pääse ükski „portree” rikkuma kompositsiooni terviklikkust. Harmoonia pildi terviku ja detailide vahel ongi kõrgrenessansi üks olulisemaid stiilitunnuseid.
Leonardo ise pidas inimese hingeliigutuste kujutamist maalija raskeimaks, aga väärikaimaks ülesandeks. „ Mona Lisa” (9. pilt)- veenab meid, kuivõrd keeruline ja ammendamatu võib olla inimese sisemaailm .
Raffael töötas paavstidele Vatikanis , kaunistades sealseid ehitisi seinamaalidega, nt. „ Ateena kool”- Platoni ja Aristotelesega kesksel kohal. Raffael on esimene suur kunstnik, kes kasutas oma tööde juures ulatuslikult õpilaste abi.
Ta maalis tegelikus elus ümbritsenud inimeste põhjal ideaalkujusid. Kõigis tema töödes valitseb ülev rahu ja harmoonia (tüüpiline on sümmeetriline kolmnurkne kompositsioon ). Raffaeli lemmikmotiiviks oli madonna- jumalaema, kuid kõik selleteemalised maalid on hümniks inimlikule emaarmastusele ja naiselikule õrnale ilule- nt. „Sixtuse madonna” (10. pilt). Maastiku ja ümbritsevate esemete kujutamine jääb tema maalides sageli tahaplaanile.
Michelangelo Buonarotti (1475-1564) arhitekt , skulptor ja maalikunstnik - esindab kõige äärmuslikumal viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtusesse ja kunstniku erilisusse: oli veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus mõnele üksikule inimesele, kellel seetõttu on erilised õigused, aga ka kohustused. Geniaalsus pole seepärast mitte õnn, vaid pigem raske, isegi piinav koorem. Michelangelo piiritu usk oma kutsumusse ja loomingusse viis tihti vaidluste ja konfliktideni paavstidega, kes olid tema kunsti peamised tellijad. See muutis tema elukäigu väga erinevaks nt. Raffaeli omast, kes oma rahuliku ja harmoonilise loomingu najal võis nautida edu ja kuulsust .
Inimeste hingeelu väljendamiseks eelistas ta kujutada oma tegelasi mitte tegevuses, vaid pingeseisundis, nt. kohtamas mõnda ohtu või väljakutset, kus nende kehad ja pilgud väljendavad otsuse raskust, aga ka valmisolekut tegudeks. Enamasti Piiblist võetud teemade kaudu väljendab Michelangelo mitte ainult kristlikku sõnumit, vaid ka individualistlikku, ennastteostavat renessansi-inimest ja kokkuvõttes iseennast
Michelangelo skulptuure:
Taaveti figuur (11. pilt)- tahtejõuline vägilane, kes on valmis otsustavaks heitluseks. Moosese figuur (lõpetamata jäänud hauamonumendilt paavst Julius II-le)- väljendab raevu usutaganejate vastu ja otsustavust neid karistada .
„Pietà”- kujutab leinavat Maarjat, kes hoiab oma põlvedel surnud Jeesus Kristust. Sellel noorpõlvetööle omast õrnust ja harmooniat leidub meistri loomingus harva.
Medicite hauakabel Firenzes- Medicite ideaalportreedega on ühendatud allegoorilised päevaaegade figuurid .
Michelangelol oli täita hiiglaslik tellimus- kaunistada Vatikanis freskodega Sixtuse kabeli lagi ja altarisein. Halastamata oma tervisele täitis ta selle tellimuse üksi. Maalingute motiivid on võetud Piiblist, kuid talle ei piisanud piibliloo ümberjutustamisest. Lage katavad täiuslikud, hästiarenenud inimkehad, kuid nende poosid on vägivaldsed ja kohati lausa võimatud. Paljude piiblistseenide hulgas on kõige ilmekam Aadama loomine (12. pilt). Silmatorkav on loobumine traditsioonilisest Kristuse kujutamisviisist. Üldmulje on vapustavalt jõuline ja dramaatiline. Tema maalidel näivad inimesed skulpturaalsed- vormituna valguse ja varjuga .
Madalmaade kunst 15.-16. saj
Kuigi põhjapool Alpe jätkus nii skulptuurikunstis kui ka arhitektuuris hilisgootika õitseng, hakati sõltumatult itaallasest avastama ja väärtustama nähtavat maailma- olles siin isegi kiiremad uuendajad kui itaallased . Pea üldse ei saa Madalmaades rääkida antiikkunsti eeskujudest ja „jumalike proport-sioonide” otsinguist. Madalmaade kunst oli algusest peale rohkem linnakodanike teenistuses- kelle ellusuhtumine oli karmim ja ettevaatlikum ning elulaad tagasihoidlikum kui itaallastel. Madalmaades oli võõras tugeva isiksuse ülistamine, esiplaanil olid inimeste võrdsuse ja õigluse ideed, mis aga sageli põimusid veendumusega inimese patususest ja tühisusest. Madalmaades olid humanistlikud ideed mõnikord seotud ketserlike, kuid jumalakartlike õpetustega. Kunstis olid usulised meeleolud seetõttu isegi tugevamad ja siiramad kui Itaalias. Üldistavalt võib öelda, et itaallased ülendasid olmelise idealiseerimise abil taevalikuks, madalmaalased tõid aga taevaliku olmelisse. Sageli on piltidel õpetlik, moraliseeriv tähendus. Madalmaade kunstnikele oli peamiseks eesmärgiks inimeste hingeelu avamine . Siin jäi kunstnik kauem käsitööliste hulka, tsunfti liikmeks, kui Itaalias.
Tahvelmaalidena maaliti õlivärvidega suurem osa altarimaale ja väiksemas formaadis pilte, lähedalt silmitsemiseks, jõukate linnakodanike koduseintele. Võrreldes keskaegse munatemperaga kuivavad õlivärvid aeglasemalt. Õlivärvide segamine ja maalimine kihtidena võimaldab saada lõpmatu arvu värvivarjundeid- võimaldades hästi anda edasi ülipeeni detaile.
Jan van Eyk, koos venna Hubertiga maalis Genti altari . Traditsioonilised piiblistseenid on peen-maalitehnika abil muudetud käegakatsutavalt reaalseks ja elavaks. Kasutab värviperspektiivi: eespool olevad objektid on maalitud puhtamates ja sügavamates toonides, tagaplaanil aga murtud või külmemates toonides (kauguses olevad esemed sulavad helesinisesse uttu ). Portreekunstis hämmastas omal ajal näilise lihtsusega „Arnolfini abielupaar ”- Itaalia ärimees oma tulevase naisega abieluvannet andmas. Paljud pealtnäha olmelised nähtused, nt koer, esinevad siin ühtlasi truuduse sümbolitena jne.
Hieronymus Bosch - pessimistliku fantasti looming. Inimene on tema tõlgenduses armetu, loomalik ja irratsionaalne olend , kes on määratud hukkumisele. Tema kolmeosaliste altarimaalide vasakpoolsel pildil on tavaliselt kujutatud pattulangemine ja Paradiisist väljaajamine, keskel maine elu oma pattudega, paremas servas vääramatu karistus põrgupiinade näol (tema fantaasia on sünge ja sarkastiline -uus detailne kujutisviis muudab selle lausa reaalseks) (13. pilt). Boschi piltide unenäolik põnevus koos peente värvimängudega on inspireerinud 20. saj. sürrealiste.
16. saj. levis Madalmaadesse reformatsioon . Reformaatorid olid valitseva katoliku kiriku seisukohalt ketserid, keda tuli karistada. Ketserite vaenamine muutus julmemaks pärast 1556 . a-t, kui Madalmaad läksid Hispaania Habsburgide alluvusse. Kuningas Filippe II saatis Madalmaadesse Hispaania sõjaväe, kes pidi ketserluse välja juurima ja muutma maa hispaania provintsiks. Usuvõitlus põimus nüüd rahvusliku vabadusvõitlusega. Selle tulemusel saavutasid Põhja-Madalmaad ( Holland ), mille linnadel oli tugev laevastik, sajandi lõpuks iseseisvuse. Lõuna-Madalmaad (Belgia) jäid katoliiklikuks ja Habsburgide võimu alla.
Kalvinistlikud kodanikud uskusid, et edu äris, meresõitudel või sõjas näitab, keda Jumal on ette määranud õndsaks saama- innustas neid üritama, ennast pingutama ja käituma väljavalituile kohaselt- puritaanlikult.
Luterlus oli suhtunud tõrjuvalt kiriklikku kunsti, kuid kalvinism eitas seda täielikult- seetõttu ei tellinud kalvinismi mõjualas olevad kirikud enam kunsti (nt. altarimaale, mis eelmisel saj.-l olid olnud maalikunsti tippteosteks). Kodanlus aga tellib pilte edasi. 16.saj.-l asendub neis religioosne temaatika ilmalikuga. Lisaks juba 15. saj.-l levinud portreekunstile kujunevad välja kolm iseseisvat teemaderühma: loodus ( maastik ), esemed (natüürmort) ja inimesed (olustikupildid).
Pieter Brueghel vanem oli teistega võrreldes suurmeister - eeskätt õpetliku sisu, moraliseeriva sisu ja peenmaalitehnikaga olustikumaalija, kuid ta tajus oma ajastu suuri probleeme ning igapäevased stseeenid omandavad tema käsitluses tihti üldistava tagamõtte. Nt. „ Pimedad ” (14. pilt)- pime teejuht on jõkke kukkunud ja temale järgneb kogu pimedate rivi.
Saksa kunst 15-16 saj.
Trükigraafika levimine. Euroopas puulõige alates 14 saj. lõpust. Lõuna-Saksamaal leiutati 15. saj vanim sügavtrükitehnika vasegravüür- peenemad jooned ja varjundirikkamad pinnad kui puulõikel. 15. saj. graafika on enamasti usuline ja õpetliku sisuga. 16. saj. alguses reformatsiooni liikumine Saksamaal.
Matthias Grünewald (üleminekuaegne kunstnik gootilt renessansile), Isenheimi altar .

• Suletud tibadega altaril on näha sünge tühi maastik ja tumeda taeva foonil on kujutatud Ristilöödu. Vasakul ahastavad figuurid: Maarja, apostel Johannes ja Maarja Magdaleena- leinavad Jeesust kui inimest; paremal rahulikult Kristusele kui lunastajale viitav Ristija Johannese kuju.
  
• Altari välimise tiibadepaari avamisel ilmuvad nähtavale pildid, mille rõõmsalt pidulikud värvid vastanduvad väliskülje karmile ülevusele. Neil piltidel kujutatakse Maarja kuulutust, Kristuse sündi ja taevasseminekut- vikerkaarevärviliselt võidukalt taevasse tõusev Kristus
  

Albrecht Dürer kõrgrenessanslik maalija ja virtuooslik graafik . Käis Itaalias ja Madalmaades- ühendas nende made kunsti mõjud saksalike traditsioonidega: detailidesse süvenev loodusvaatlus liitub süsteemi ja üldistuse taotlusega. Ilu reegleid , nt. inimkeha täiuslikke proportsioone ei püüdnud ta tuletada antiikskulptuuridest, vaid oma kaasaegsete elavate inimeste mõõtmisest. Laialt levisid tema puulõikesarjad „Kristuse kannatuslugu” ja „Maarja elu”. Ta on esimene kunstnik, kelle loomingus on oluline koht autoportreedel. Vasegravüürid „Rüütel, surm ja kurat” (15. pilt), „Melanhoolia”- paljude allegooriliste detalidega.
Hans Holbein noorem suurim saksa portretist: Rotterdami Erasmus , Henry VIII.
Prantsuse kunst 16. saj.
1494 . a.-st alates sõjakäigud Itaaliasse, kust toodi sõjasaagina kunstiesemeid ja kutsuti kunstnikke kujundama moodsamat elukeskkonda ülemkihile. Prantsuse kuninga François I külalisena elas oma viimased aastad Leonard oda Vinci Loire`i orus (Pariisist lõunas), kuhu 16. saj. ehitati mitmeid losse . Kuningas ja kõrgaadel vajasid residentse, kus saaks olla eemal lihtrahvast ja mille lähedal leiduks jahipidamiseks sobivat maastikku . Uutest lossidest oli kõige tähtsam Chambord (16. pilt), mis esindab 16. saj. algupoolele omast segastiili, milles ühinevad keskaegsete linnuste ja renessanslike palazzode jooned:

• Linnustele viitab ehitise masside jaotus- ümartorne meenutavad vormid nurkadel ja kõrge katus.
  
• Palazzode mõjul pole lossil kindluslikku, sõjalist välimust, vaid fassaadi ilmestavad akende read ja renessanslikud dekoratiivdetailid. Nt. katust katab erineva kõrgusega tornikeste ja kaminakorstnate padrik.
  

Louvre `i lossi Pariisis ehitati mitme sajandi jooksul. Pierre Lescot kavandas lossi läänetiiva hoovipoolne fassaad (17. pilt). Kahele korrusele lisaks atika korrus. Kasutas ainult itaalia renessansist pärinevaid detaile ja tema ehitistel pole enam kindluslikku iseloomu. Fassaad on vaheldusrikkalt ja rütmiliselt liigendatud- alakorrusel võib näha poolsambaid ja pilastreid, teise korruse akende kohal on vaheldumisi kolmnurksed ja kaarjad viilud, rohkelt on reljeefe, eriti atikakorruse akende vahel. Üksikosad ja tervik on tasakaalus, paljususes säilib ühtsus.
BAROKK
Mõiste „ barokk ” on pärit portugali keelest- tähendas korrapäratu kujuga pärlit. Siit ka omadussõna „barokne”, tähendades „iseäralikku, korrapäratut”.
Eri maade ebaühtlase arengu tõttu on 17. saj. kunsti erinevused väga suured. Kunsti üldilme järgi võib selleaegse Euroopa maad jagada kolme rühma:

Maad, kus absolutism tegutses tihedas liidus katoliikliku vastureformatsiooniga- kunstis, eriti arhitektuuris olid esikohal kiriku huvid.

• Eelkõige Habsburgide dünastia võimu alused alad: Itaalia, Hispaania ja Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad (praegune Belgia), Poola-Leedu
  
  • Kunst vastas täiel määral baroki tunnustele. Kirik ja paavsti õukond soovisid , et kunst oleks esinduslik ja tore- pidi sümboliseerima usu ülevust ja jõudu. Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola soovitas, et kunst kujutaks usulist ekstaasi, märtsisurmasid ja imesid nõnda, et usklik saaks neid reaalseks pidada.
    

ARHITEKTUUR ITAALIAS JA SAKSAMAAL 17-18.saj.
Barokk-kirikute ülesehitus. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone, mis oli kohasem katoliku liturgiale. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks vaid moodustas ühe avara saali. Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja-ja lõunaküljel. Põhiliseks valgusallikaks said aknad tambuuris. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), sidudes kogu kiriku sisemuse ühtseks tervikuks.
Barokkkirikute eeskujuks sai jesuiitide ordu emakirik Il Gesù (Jeesuse kirik) Roomas. (1. pilt)

• Barokk-kiriku siseruum. Kirikuid kaunistavate dekoratiivsete skulptuuride ja maalidega ei püüta niivõrd jutustada, õpetada ja moraliseerida, kuivõrd mõjutada inimeste tundeid- hämmastada, tekitada imetlust ja aukartust.
  
• Barokkskulptuur saab tähenduse terviku, kogumulje osana.
  
• Laemaalidel kujutatakse sageli arhitektuuridetaile ning tõeline ja illusoorne ruum kipuvad vaataja silmis segunema. Läheb raskeks eraldada tõelisi ja maalitud arhitektuuridetaile.
  
• Barokk-kiriku välisilme. Olulised on kuppel ja läänefassaad:
  
• Keskosa kahekordne. Kitsam ülakorrus ühendatud laiema alakorrusega voluut -kaunistuste abil
  
• Fassaadi detailid samad, mis renessansi ajalgi - poolsambad, pilastrid, viilud, kujud seinaorvades- kuid erinva üldmuljega.
  
• Kõik detailid on allutatud tervikule, praktiliselt pole neil konstruktiivset ülesannet.
  
• Fassaadi üldmulje on dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi.
  

Sageli kasutati risaliiti- seinaosa ulatub fassaadipinnast ette kogu kõrguses. (2. pilt)
Tavaline on arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat.
Rooma Peetri kiriku edasiehitus.(3. pilt) Loobuti tsentraalehitisest: Carlo Maderna kavandatud juurdeehituseks on kõrge fassaaadiga pikihoone, mis kiriku ees seisja eest suure kupli ära varjab . Üksikosad sarnased Michelangelo poolt kavandatuga. Lisaks pilastritele kasutas fassaadi kujundamiseks hiiglaslikke sambaid- kolossaalorderina läbi kahe korruse-asetatuna tihedamalt mõlemal pool peaust.
Baroklikud suured ansamblid- ruumiliste illusioonide ja efektide loomine.
Lorenzo Bernini kavandas Peetri väljaku:

Ovaalne põhiplaan laseb väljakul mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana.

Väljakut piirab kahekordne kolonnaad (talastikuga sammasterida)
Katoliikliku Lõuna-Saksamaa eeskujuks oli Itaalia barokk. Kolmekümne-aastase sõja järel loodi baroklike hooneid alles 18. sajandi I poolel, kui Euroopas hakkas juba levima uus stiil rokokoo - sarnane barokile, kuid ebasümmeetrilisem ja üldmuljelt õrnem. Rokokoo piir barokiga on eriti Saksamaal ebaselge ja vaieldav. Tihti valitseb hoone välisilmes barokk, aga siseruumis rokokoo.

• Johann Balthasar Neumann kavandas Würtzburgi piiskopilossi- sisekujunduses barokk seguneb rokokooga.
  
• Ehitati avar peoplats ratsamängudeks Zwinger Dresdenis - baroklikult lopsakas ja külluslik, kuid rokokoolikult kerge ja mänglev. Kiviparketiga sillutatud väljakut ümbritseavd kolmest küljest skulptuuridega kaunistatud galeriid ja paviljonid.
  

ITAALIA KUJUTAV KUNST
Caravaggio rajas barokk-kunsti nn naturalistliku suuna. Ta oli pärit lihtrahva hulgast- märkas ja kujutas lihtrahva esindajaid ja igapäevast elu, mis oli talle vahendiks usulise teema käsitlemiseks. Reaalse elu kujutamine vastandas Cravaggio loomingu maneristide omale, aga idealiseerimise puudumine eristas teda kõrgrenessansist.

• Uudne kompositsioon- inimeste poosid ja asendid mõjuvad juhuslikuna, piltide tegelased ei esine vaataja suunas, nagu oli tavaks varasemas kunstis, vaid elavad oma elu
  
• „ Keldriluugivalgus ”- valgusvihk vastandub ülejäänud pildi tumedusele, suundudes pildi tähenduslikesse sõlmpunktidesse- tavaliselt ülevalt, muutes teose meeleolu dramaatiliseks.
  
• Caravaggio looming oli eeskujuks kogu Euroopale . Usuteemade käsitlemine kaasaegsete inimtüüpide kaudu ja lihtsate inimeste hingesügavuse näitamine meeldis ka protestantlike maade kunstnikele.
  

Annibale Carracci koos venna ja nõoga pani aluse baroki idealistlikule e. akadeemilisele variandile. Eriti lihtrahvas olevat eelistanud kirikutes näha kunsti, mis erineks eluproosast ja pakuks ebatavalist ilu.

• Rooma Palazzo Farnese lage maalides võtsid nad eeskujuks Sixtuse kabeli lae, kuid inimeste kehad Raffaeli-laadselt idealiseeritud.
  
• Barokkstiili sisearhitektuur kasutas ohtralt maalikunstnike teeneid. Tavaliselt olid levinud taevariiki kujutavad illusionistlikud, paljufiguurilised ja dekoratiivsed laemaalid.
  
• 1580. a. Loodud Bologna akadeemia juhiks sai Annibale Carracci. Bologna koolkond oli mitu sajandit eeskujuks Euroopa nn. akadeemilisele kunstile ja kujundas paljude põlvkondade kunstimaitset.
  

Barokk-skulptuuri kuulsaimaks meistriks oli Lorenzo Bernini- väljendusvahendiks rahutud, liikuvad massid - maaliline plastika, nt. Püha Teresa ekstaas jt. eelistatakse motiive, mis juba iseenesest eeldavad dünaamikat: võitlus- ja röövimisstseenid. Tema kujundatud on Rooma Peetri kiriku baldahiin (mille all tohib missat pidada vaid paavst) toetub neljale keerdus nn saalomoni sambale (on üheks barokk-arhitektuuri lemmikuks)
HISPAANIA JA FLANDRIA KUNST
Caravaggio loomingu mõjul loobuti manerismist 17. saj alguses. Suurim realist hispaania barokkmaalis oli Diego Velàzquez. Usulise temaatika asemel maalis ta kaasaegseid inimtüüpe ja olmestseene. 1623. aastast saab Hispaania kuninga õuemaalijaks. Portreed kuningast, tema perekonnaliikmetest ja ministritest on psühholoogiliselt sügavad ja veenvad.

• Looming varjunditerikkam, värvikam, heledam ja õhulisem kui Caravaggiol.
  

Hispaania võimu alla jäänud Lõuna-Madalmaades, Flandrias, loodi äärmuslikult baroklikku maalikunsti.
Peter Paul Rubens - sai jõuka kodaniku pojana hea hariduse, oli teretulnud kõrgseltskonnas, täitis ka diplomaatilisi ülesandeid. Tohutu edu ja tellimuste hulk sundisid teda kasutama oma õpilaste abi. Paljude suuremate teoste puhul on Rubens ise teinud ainult kavandid ja viimistluse.

• Teemad Piiblist, antiikmütoloogiast, palju allegoorilisi ja dekoratiivseid teoseid, portreed, maastikud
  
• Ühendab barokliku maalikunsti mõlemad võimalused- eluläheduse idealiseerimisega. Ühendab itaalialiku üldistamise ja värvitoreduse Madalmaade traditsioonidega, erinevate materjalide ja üksikasjade usutava kujutamisega.
  
• Kompositsioon- massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Suurtel paljufiguurilistel maalidel ülekeev fantaasia ja dünaamika küünib mõnikord lausa märatsuseni. Lopsakad kehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Põrgates üha uutele karjuvatele kontrastidele, on kompositsioon tervikuna siiski väga ühtne, kusjuures üksikfiguur võib kaotada iseseisva tähenduse. Kogumulje on toretsev ja jõuline. „Leukippose tütarde röövimine” (4. pilt)
  
• Kaunid on ka ta lihtsamad lüürilised maastikud ja portreed.
  

Anthonis van Dick 17. saj.üks kuulsamaid portretiste, loetakse paraadportree (esitab inimest tähtsa ja võimukana) rajajaks. Vabades juhuslikena mõjuvates poosides kasutab iseloomustamisel lisaks näole käte kuju ja asendeid. Mitmeid portreid maalib Inglise kuninga Chareles I õukonnas.
II Absolutistlikud maad, kus ilmalik võim oli kiriku oma huvidele allutanud ja kunsti ilmet kujundasid peamiselt õukonna tellimused .

• Prantsusmaal ja mitmetes Saksamaa väikemonarhiates. Ka inglise kunstis enne 1640. a. revolutsiooni andis tooni õukondlik maitse.
  
• Kunsti on iseloomustatud rohkem klassitsismina, sest püüti rohkem toetuda klassikalise kunsti eeskujudele
  

Louvre´i lossi idafassaad kujundatud 1665. a. Claude Perrault poolt.. (5. pilt)

• Prantslased eelistasid rahutu baroki asemel kõrgrenessanssi ja seetõttu ka antiikkunsti traditsioone- seetõttu klassitsistlikum lahendus.
  
• Fassaad on kolmekorruseline. Kolossaalorder loob rahuliku ja piduliku rütmi. Fassaadi keskel oleva värava kohal templi viilu meenutava katusega paviljon.
  
• Ehitise suursugune paraadlikkus saab eeskujuks paljude maade riigiasutuste fassaadide kujundamisel.
  

Versailles ´ loss. Louis XIV lasi ehitada Pariisist 40 km kaugusele. Teostamiseks kaasati parimad prantsuse arhitektid , maalijad, skulptorid ja tarbekunstnikud.

• Versailles ansambel on baroklikum kui Louvre`i idafassaad, kuid siiski mõistuspärasem ja mõõdukam kui itaalia barokk- võib nim. ka baroklikuks klassitsismiks.
  

Versailles` parki kasutati lossiruumi jätkuna rituaalide, etenduste ja pidude ajal.

• Park on reeglipärase pargikunsti täiuslikeim näide (6. pilt).
  
  • Pargi teljeks Pariisi viiva tee pikendus , mille ümber paiknevad sümmeetriliselt basseinid, reeglipärane teedevõrk, geomeetriliselt kujundatud lillepeenrad ning kuupideks, keradeks või silindriteks pügatud puud ja põõsad.
    
  • Palju dekoratiivskulptuuri- purskkaevude osana, gruppidena väikestel väljakutel, ridadena teede ääres.
    

Baroklik realism kujutavas kunstis Caravaggio mõjul 17. saj I poolel.
Georges de la Tour . Olustikupildid vihjega mõnele religioossele teemale. Inimesed kujutatud põlvedest alates, küünlaleegi valgusvihus, mis loob metalse plastilisuse ning südamliku, pisut salapärase meeleolu. „Karjased Jeesus-last kummardamas”
Nicolas Poussin kasutas oma loomingus teemasid antiikmütoloogiast ja –kirjandusest, mis sobisid haritud aadlike kodudesse.

• Kujutas üllaid ja tõsiseid tegusid antiikarhitektuuri foonil, mõjusid mõneti teatraalselt. Tegelaste tunded on spontaansuseta jahedad. Tihti nukker vihje aja vääramatule kulgemisele ja surma paratamatusele.
  
• Ideaalmaastike maalimine- millele oli koondatud põnevaid, sageli antiigile viitavaid üksikasju.
  
• Poussini kunst on mõistuspärane, selles valitseb kord, selgus ja mõõdukus, aga ka meeleline värskus. Tema looming on jäänud prantsuse maitse oluliseks normikujundajaks tänaseni.
  

Kunst 18. saj. Louis XIV ja Louis XV riigi rahadest elava õukonna, kelle selle aja tunnuslauseks „Pärast meid tulgu või veeuputus ”, elu sisuks oli meelelahutus . Rokokoostiilis sisekujundus- loobutakse poolsammaste, pilastrite ja karniiside kasutamisest- tundusid liiga raskepärased. Sageli kasutati nüüd merikarbi poolmikku meenutavat motiivi- nn. orvand (7. pilt) (ka barokis kasutatud, kuid siis sümmeetri-line ja raskepärasem)- selle prantsuskeelsest nimetusest rocaille tuleneb ka uue stiili nimetus rokokoo.
Antoine Watteau maalides meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste kujutamine. Ta seob nad ühtseks nüansirohkelt maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. Õrnad läbipaistvad värvitoonid..

• Kuigi ka tema maalide süžeeks jäi peamiselt lõbutsev seltskond, ei samastu kunstnik oma piltide tegelastega, vaid vaatleb neid justnagu nukralt või peene irooniaga kõrvalt- mõjudes nii teatrietendustena või kujutavadki näitlejaid.
  

Francois Boucher rokokoo kõige tüüpilisem esindaja. Eeskätt dekoratiivsed maalid, mis kohaldatud rokokoo- interjöörile. Teemad enamasti allegoorilised, kuid lahendus teine:

• Jõulise ilu asemel lodevas poosis naised, kelle ümber keerlevad kavalerid. Õhus lendlevad putod või väikesed Erosed (armastusjumalanna saatjad kreeka mütoloogias).
  

Kapitalistlikud ja protestantlikud riigid, kus ei hoolitud absolutistlike maade paraadlikkusest ning põlati katoliku kiriku rikkalikku ja tundeküllast kunsti.

• Piirkond, mille keskuseks oli Holland . Revolutsiooniaegsel ja –järgsel Inglismaal olid sellised puritaanlikud meeleolud veelgi tugevamad. Ühine vastuseis katoliku maailmale tõi hollandi kultuuri mõjupiirkonda ka mahajäänumad alad, nagu luterliku Põhja-Saksamaa, Skandinaavia koos Eestiga (kuulus sel ajal Rootsi koosseisu)
  
• Kunst klassitsistlik ainult arhitektuuri vallas. Kujutavas kunstis on pigem tegu realismiga . Realismist on räägitud ka kui barokile või klassitsismile paralleelsest voolust- siis nim. nt baroklik realism.
  

HOLLANDI KUNST 17. saj.
Hollandi ehituskunst on asjalik (levisid lõõridega ahjud), puudus monarhistlikele maadele omane paraaditsev stiil. Tüüpiline ehitis raekoda - kõrge katusega hoone, mida kroonis väike haritorn.
Kujutav kunst oli kooskõlas noore ja eduka turumajandusega . Kunstilt nõuti looduslähedust- kujutatav pidi olema võimalikult sarnane inimese või esemega, kõike taheti näha reaalsena, ühemõttelisena, käegakatsutavana.

Olustikumaal – kujutas jõudeelu ning lõbutsemist jõukate inimeste kodudes

• Jan Vermeer van Delft avastati alles 19. saj. Interjöörid ühe või kahe figuuriga, kargetes külmades toonides. Üle kogu pildi hajutatud valgusega lõi ta sugestiivse ruumikujutuse.
  

Portreekunst- rahulolev, teovõimas ja energiline kodanik, sageli tehakse grupiportreed

• Franz Hals sidus nii grupi kui ka üksikportreed mingi olustikulise tegevusega - oskas tabada momenti , mil kujutatava isiku iseloom avaldus kõige selgemini. Maalimislaad oli vaba ja hoogne.
  

Natüürmort- jahisaak, lillevaasid, vaagnad puuvilja ja muude toitudega, veinikarikad, vaibad jne.

Maastikumaal (eriline koht meremaalil) kujunes iseseisvaks žanriks.
Rembrant Harmensz van Rijn maalide süžeed sarnased teiste kunstnike omadega, kuid tema poolt kujutatud stseenid ja portreed muutusid üldistuseks, millel oli sügavam sisu. Inimese hingeelu peen ana-lüüs ei olnud talle mitte omaette eesmärgiks vaid ligimesearmastuse väljenduseks- mõistes kujutatavate nõrkusi ja andestades nende puudused. Väline ilu ja füüsiline täiuslikkus ei olnud R-le olulised – mõõdupuks on nende sisemaailm- kõige äärmuslikum vastand antiikkunstile. Teda on peetud ka protestantliku kristluse kõige ilmekamaks kunstnikuks. “Püha perekond”, “Kadunud poja tagasitulek”
Valgus on talle peamiseks väljendusvahendiks, koondudes kompositsiooni keskmesse, jättes kõrvalfiguurid salapärasesse hämarusse. Kuid valguse ja varju piirid pole teravad nagu Caravaggiol, vaid mahedad ja õrnad.
Ta on ka väga hea portretist- palju autoportreid, oma naiseSaskia portreid, grupiportreena omapärane “Öine vahtkond ”, “Dr. Tulpi anatoomialoeng”.
Rembrant oli kuulus ka graafikuna.
INGLISE ARHITEKTUUR- uus tõus pärast 1666 aasta tulekahju, mis hävitas Londonist umbes 80 %.

• Uue Londoni kavandajatest tähtsaim Cristopher Wren , kes ehitas 54 kirikut. Saint Pauli katedraal . Wren tutvus graafiliste lehtede kaudu Palladio ja Bramante loominguga. Saint Pauli saledana mõjuv kuppel toetub kahekorruselisele tambuurile. Läänefassaadi keskosa on kahekorruseline, paarissammastega. Keskosa mõjub klassitsistlikult, aga sellega külgnevad tornid on baroklikumad.
  
• William Kent oli kuulus inglise pargi rajajana. Rõhutas, et looduses ei ole sirgjooni. Üksikud huvitava võraga puud või puuderühmad ja metsasalud aktsendina pügatud muru taustal. Looklevad teerajad üllatuslikult avanevate vaadetega. Reeglipäraste basseinide asemel ojade paisutamine erineva kujuga järvekeste reaks , purskkaevude asemel luuakse looduslikke kärestikke ja koski.
  

Ühisteks joonteks kõigi rühmade puhul: liikumine, pinge, kontrastid ja üksikosade allutamine maalilisele tervikule. Barokk-kunst, mis toetus eeskätt meeltele ja tunnetele suutis edukamalt köita laia publikut kui rohkem mõistuse poole pöördunud kõrgrenessanss. Barokk on jätnud paljude maade rahvakunsti sügavama jälje kui hilisemad stiilid- nt. rahvariietes on barokiaegne ametlik mood sageli äratuntav.
9