Renessansskunst (0)

1. Renessansskunst , ajastu üldiseloomustus, tähtsamad kunstnikud .
„Rinascita“ - it.keeles taassünd, pr.keelne vaste „ renaissance “
Ajastu üldiseloomustus
15.sajandi Itaaliast said alguse suured muutused kunsti alal. Nende muutuste eeldused olid majanduslikud. Inimene hakkas aru saama, et Jumala käsi polegi nii palju inimese elus, pigem määras in. Ise oma edukuse. Sai alguse usk inimesse . Kultuuriperiood, mis vastandus keskajale . Teiste sõnadega: uus maailmavaade ja uus kultuuritüüp, kus jumalakeskne maailmakäsitus asendati inimkeskse maailmakäsitusega.
Eeldused uue maailmavaate tekkeks kujunesid esmalt Itaalia linnriikides ( Genova , Firenze, Milano ):

• kaubandusele tuginev majanduslik tõus
  
• rikkuste kogunemine ja panganduse teke
  
• varakapitalistlike suhete kujunemine
  

Rikaste linnriikide valitsejad pidasid oluliseks kunsti ja teaduste soosimist.
Lisaks: maade avastused, trükikunsti leiutamine jne.
Märksõnad:

• antiikkultuuri taassünd - Soov ei olnud antiikkunsti korrata, kopeerida, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat.
  
• suurem ilmalikkus – Jumalasse usuti endiselt, varem oli huvi keskmes Jumal ja see, mis tuleb peale surma. Nüüd muutus tähtsaimaks Inimene ise ja tema maine elu.
  
• individualism – tähtsaks peeti üksikisikut, väärtustati maist elu, eneseteostust, inimese keha. Ideaaliks sai igakülgselt (nii teadustes kui kunstides) arenenud universaalinimene (selline oli Leonardo da Vinci). Senisest rohkem pöörati tähelepanu haridusele ja inimese võimete arendamisele
  
• humanism – maailmavaade, mis seab esiplaanile inimese (koos tema puuduste ja voorustega) ning näeb maailma inimese vaatekohast.
  
• Jätkub vaidlus kahe mõttesuuna vahel, mida on esindanud Platon ja Aristoteles. Esimene rõhutas ülemeelelise maailma reaalsust, mida saab ainult mõistusega (reeglid, seaduspärad) tunnetada. Aristoteles hindas rohkem kogemuslikku meeltele tuginevat tunnetust.
  

Sel perioodil kasvab ka kunstiku eneseteadvus. Kunstnik kui intellektuaal . Rõhutatakse kunstniku sotsiaalset staatust, loomingu eesmärki ja tähtsust. Kunstnikud reisisid tellimuste otsinguil riigist riiki, koguti tuntust, täiendati oskusi ja hariti vaimselt.
Reness. jagunes:

14 saj – eelrenessanss

15 saj vararenessanss

16.saj kõrgrenessanss

(16.saj teine pool- manerism )- seda perioodi käsitletakse sageli eraldi.
Vararenessanss tähendab harilikult Itaalia kunsti Toscanas 1400 -1500, mis oli keskendunud Firenze linnriiki, ning Giotto , Masaccio , Donatello ja Botticelli teoseid.
Kõrgrenessanss ühendab kunsti paavstide Roomas, Firenzes ja Veneetsias, 1500-1540, peamiselt Michelangelot, Leonardo da Vincit, Raffaeli ja Tiziani.
Põhjamaade renessanss haarab Põhja-Euroopa maade kunsti 1400-1550, hõlmates nii erinevaid kunstnikke nagu Dürer Nürnbergist Saksamaalt ja van Eyck Madalmaadest.
Reness suurmeistrite loomingu jäljendamisest kasvas 16.saj teisel poolel välja manerism.
Kunsti tunnusjooned:
Maalikunst
Arenes freskotehnika. Tahvelmaalis hakati puutahvli kõrval kasutama aluspinna raamile pingutatud lõuendit. Vararenessanssi teosed olid enamasti loodud temperavärvidega.
Freskomaalide õitseng oli Itaalias.
Õlivärve kasutasid Madalmaade kunstnikud (Jan van Eyck, Hubert van Eyck), juba 15 saj alguses, Itaalias levisid, need sajandi lõpus (Messina, Bellini, eriti Veneetsia kunstnikud, paljuski niiskuse tõttu).
Arenes ilmalik kunst , mis ülistas vürstide ja linnade elulaadi. Inimesekultus väljendus portreemaalis, keerukates allegoorilistes teemades ning ajaloolistest maalides .
Religioosne kunst rikastus uute teemadega. Jumala kuju inimesestus, teema valikus oli rõhk Jeesuse sündimisel, elul ja surmal, Neitsi Maarja emadusel.
Loodi maale antiikmütoloogia teemadel, antiigi eeskujul sai taas populaarseks aktimaal .
Giotto do Bondone – peetakse sageli esimeseks reness kunstnikuks , hakkas inimesi kujutama loomutruult ja hülgas looduspiltide keskajale omase tseremoniaalsuse. Loodusläheduse taotlemisel pöörati tähelepanu perspektiiviseadustel põhinevale ruumikäsitlusele. Töötati välja õpetus perspektiivist, arendati antiikajast pärinevat tsentraalperspektiivi. Kaugemaid esemeid kujutati väiksemaina kui lähemaid. Ruumimulje loomiseks kasutati ka värviperspektiivi, mille puhul kaugemaid esemeid kujutatakse sinakates toonides või ähmasemate piirjoontega. Tegelikkuse illusiooni loomine nõudis teoreetilisi teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistusoskust, et piiritleda vorme ja detaile: läbipaistvaid loore , tikandeid, kangaid , lilli, vilju jne. Algul staatilised ja tihti kolmnurksed kompositsioonid kaldusid 16.saj lõpus suurema keerukuse ja liikuvuse poole.
Abstraktse ruumi andis 15 saj edasi ühtlane ja selge valgus. Vormide paremaks edasiandmiseks lasutati küljelt (sageli parempoolsest osast) langevat valgust. Kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate toonide vastandamist. Leonardo da Vinci kasutas esimesena väljendusvahendina sfumaatot, pehmete värvus- ning sujuvate valgus- ja varjuüleminekutega maalimisviisi.
16. sajandil jõuti maalis elulisuse mulje loomiseni. Õpiti edasi andma loomulikke poose, liikumist, mitmesuguseid tundeid. Reness kunstnikud ei taotle mitte niivõrd realismi, kuivõrd ilu ja harmooniat. Luues lähtuti looduse vaatlemisest. Maalidel kujutati harmoonilisi, terviklikke inimesi suurejooneliste ehitiste või kauni maastiku taustal. Töötati välja õpetus inimekeha ideaalsetest proportsioonidest ja nende maalil kujutamise kohta ( Vitruvius ).
Samal ajal kui Itaalias arenesid freskod ja tahvelmaal, pühenduti Madalmaades ka ulatuslikult miniatuurmaalile ja altarikujundusele.
Arenes ka graafika , Düreri vase ja puulõiked.
Mitmed reness ajastu suurmeistrid , nt Raffael usaldasid maalide lõpetamise oma õpilastele ja abilistele.
Tähtsamad kunstnikud:
Vararenessanss Itaalias: Masaccio (rakendas esimesena maalikunstis perspektiiv „Püha Kolmainsus“), Giotto do Bondone(peetakse I reness kunstnikuks), Sandro Botticelli („Kevad“. „Veenuse sünd“)
Itaalia kõrgrenessanssi tähtsamad esindajad on Raffael („ Ateena kool“, „Sixtuse Madonna“, „ Galatea triumf“) Leonardo da Vinci (“ Mona Lisa“, „Madonna kaljukoopas“, „Püha õhtusöömaaeg“), Michelangelo (Vatikani Sixtuse kabeli lagi ja idasein „Viimne kohtupäev“) ja Tizian („Urbino Venus “, „Europe röövimine“, „Taevane ja maine armastus“).
Madalmaades: Jan van Eyck („Abielupaar Arnolfini portree“, „Mees turbaniga“), Pieter Brughel („Talupoja pulm“, „August“)
Arhitektuuris oli suurem tähelepanu ilmalikel hoonetel. Ehitati raamatukogusid, haiglaid, kohtu- ja kaubakodasid. Suured saavutused on siiski seotud kirikuehitistega (nt kuppel Firenze Toomkirikus). Kasutati kupleid ja ümarkaari. Itaalias ehitatakse paleesid (hiljem Prantsusmaal losse).
Arhitektuuris loobuti gooti ülesehitusest ja kaunistustest. Rakendati proportsioonireegleid, mis olid gootikale vastandlikud, vertikaalse suuna asemel kehtis horisontaalne. Hooneid kaunistati sammaste, pilastrite, lõvipeade ja paljude teiste antiikkaunistustega. Varareness – takerdumine detailidesse, kõrgreness ajal iseloomulik püüdlus suurejoonelise terviku poole.
TÄHTSAMAD ARHITEKTID : Vararenessanss: Filippo Brunelleschi (kuppel Firenzes. Leidlaste Kodu), Leon Batista Alberti ( Sant Andrea kirik – meenutas triumfikaart ). Kõrgrenessanssi arhidektidest tuntuim on Donato Bramante (1444-1514). Tema tegi Tempieto (Roomas).
Skulptuur eraldus arhitektuurist , eelistati ümarplastikat. Kujutati kangelasi nagu antiikajal . Tehti monumentaalskulptuuri. Kunstnike huvitas looduslähedus ja kujud olid toretsevad ning rõõmsameelsed. Püüti kujutada vaimset ja hingelist tervikut.
Suurim skulptor oli muidugi Michelangelo, kelle stiil erines teistest, sellel oli dramaatiline ja vägivaldne joon, kuna tajus oma ajastu vastuolusid ja raskusi.
Relieefidel olid pildid väga tõepärased. Relieefi tehti ustele, maja fassadile jne. Relieef valati pronksist kipsvormi sisse. Levinud olid hobusemonumendid. Veel tehti realistlikke büste.
Tähtsad kunstnikud: varareness Ghiberti („Paradiisiväravad“), Donatello („Püha Jüri“ „Herodese pidusöök“), kõrgreness Michelangelo („Pieta“, „Taavet“„Mooses“)
3