Ise eelistas ta kirjutada ,,barbaalselt metsikult", ,,sküütlikult", ega püüdnud kunagi saavutada nõndanimetatud ,,head stiili". On iseloomulik, et seal, kus Repinil ilmneb ,,hea stiil", langeb tema kirjanduslik andekus. Oma ,,barbaarse stiiliga" oskas ta väljendendada selliseid peeni mõtteid ja tundeid, et kohati võiksid talle kadedad olla isegi professionalsed sõnameistrid. Repini realism kirjanduses, samuti kui maalikunstiski, oli innukas ja kirglik ega kaldunud kunagi välisnähtuste naturalistliku kopeerimiseni. Repinil-kirjanikul oli samasuguse ereda temperamendiga realistlik stiil nagu seda oli Repinil- maalikunstnikul. Igaüks, kes hakkab lugema Repini teost ,,Kauge, kuid lähedane", veendub juba esimestest lehekülgedest peale, et sellel suurel maalikunsti suurmeistril oli erakordne kirjanduslik anne. Peamiselt belletristi anne. Sealjuures aga, nii kummaline kui see ka ei oleks, ei tunnistanud
Inimeste figuurid on enamasti heledamad kui taustal olev loodus, mille visandlik ja varjundirohke maalimislaad on eriti vaimustav. 18.saj. oli graafika õitseajaks. Eriti innukalt viljeldi rokokoostiili päevil pehmelakki ja metsorintot, mis võimaldas kõige õrnemaid varjundeid, aga ka oforti, vasegravüüri ja teisi tehnikaid. Väga levinud oli värviline graafika. Suur erinevus valitses õukondliku ja rahvaliku graafika vahel. Esimeses armastati kõike seda, mida maalikunstiski kiindumus pikantsete stseenide vastu viis mõnikord avaliku erootika ja isegi pornograafiani. Graafikud omandasid virtuoossuse uhkete tualettide, interjööride ja ka maastiku täpseks edasiandmiseks must- valge tehnikas. Rahvalik graafika kujutas maastikke ja zanristseene, mis olid sageli moraliseerivad, didaktilised ja aadellikku elulaadi kritiseerivad. Sellise graafika suurmeistriks oli inglane WILLIAM HOGARTH (1697-1764). Hogarth oli satiirik ka maalijana
annaabi.ee 
