Lühikonspekt - sotsioloogia kui teadus (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse
Sotsioloogia kui teadus
Mis on teadus?
Teaduse “ametlik” definitsioon – teadus on eriline reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vorm. Samamoodi on ka kunst , religioon ja igapäevane mõtlemine ( argiteadvus ) spetsiifilised reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vormid, mis kõik erinevad teineteisest mingite tunnuste poolest.
Teadusliku mõtlemise iseärasused võrreldes argi -mõtlemisega.
Argiteadmine sisaldab enamasti mitmeid selliseid arvamusi , mis on teineteisele loogiliselt vasturääkivad, mille tõesust pole võimalik kontrollida ja mille päritolu on ebaselge.
Teaduslik teadmine on

• loogiliselt kooskõlaline, ei sisalda loogilisi vastuolusid (ühe teooria piires)
  
• kontrollitav, selle tõesust on võimalik kindlaks teha
  
• selle päritolu on selge, on teada kuidas see on saadud.
  

Äsja nimetatud tunnused on pigem ideaalsed reeglid, mille poole teadlane peaks püüdlema, kui tegelikku teadust iseloomustavad tunnused.
Teaduse institutsionaalne definitsioon – teadus on see mida antud ühiskonnas teaduseks nimetatakse. Ehk teisisõnu: teadus on institutsioon .
Institutsioon on sotsiaalse elu valdkond , mis on paljude inimeste poolt aktsepteeritud ja mis omistab osadele inimestele teatud rollid, millega kaasneb kohustus täita selle institutsiooni reegleid. Seega: enamus meie ühiskonna liikmeid teavad üldjoontes mis teadus on, teatud spetsiifilisele inimgrupile omistatakse aga “teadlase” roll ja need inimesed peavad täitma teaduse reegleid (milledest ühed olulisemad on ülalpool nimetatud teadusliku mõtlemise tunnused).
Samasuguse definitsiooni võib anda ka kunstile, religioonile, perekonnale jne. Teadus on institutsioon mille staatus on uusajal Euroopalikus kultuuriruumis kasvanud, sellepärast ongi kooliharidus eelkõige teaduse- keskne ; religiooni staatus on pigem langenud.
Teaduse põhikomponendid

Empiiria , empiiriline uurimistöö – uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine.

Teooria – olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine.
Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kalduvad paljud sotsioloogid tegelema ainult ühe või teise komponendiga ( empiirikud ja teoreetikud ).
Teaduse eesmärgid

Kirjeldamine. Kõige primitiivsem teaduse eesmärk on uuritava ainese adekvaatne kirjeldamine. See võib toimuda loomulikus keeles või spetsiifilise teaduskeele (näiteks statistika) abil.

Seletamine. Teadusfilosoofid on palju vaielnud selle üle, mida teaduslik seletus tähendab. Kõige üldisemalt öeldes tähendab teaduslik seletamine nähtuse põhjuste väljaselgitamist.

Ennustamine . Uuritava nähtuse edaspidise käitumise kohta järelduste tegemine.

Mõjutamine. Protsesside mõjutamine ja kontrollimine lähtudes teaduslikust teadmisest eesmärgiga (mõnede) inimeste elu paremaks teha.
Iga järgnev ülalmainitud teaduse eesmärkidest on keerulisem kui eelmised ja eeldab enamasti kõikide eelnevate eesmärkide täidetust. Kuigi mõnikord on võimalik näiteks protsessi käiku ette ennustada ka ilma, et me seda seletada suudaksime.
Loodusteadus ja sotsiaalteadus
Palju on räägitud sellest, et sotsiaalteadused erinevad mitmes olulises punktis loodusteadustest (nagu füüsika). Peamised erinevused on:

• loodusteadlase uurimisobjekt (nt. aatom ) pole teadlik sellest, et teda uuritakse; sotsiaalteadlase objekt (inimene) aga on ja võib seetõttu oma tegevust sihilikult muuta;
  
• loodusteadlased uurimisobjekt erineb kvalitatiivselt uurijast endast, sotsiaalteadlase objekt on aga üldjoontes samasugune nagu uurija ise, mistõttu sotsiaalteadlast võivad segama hakata tema argiteadmised objekti kohta.
  

Peamised teoreetilised probleemid sotsioloogias
Igal teadusel on omad suured teoreetilised probleemid, millega kõik selle teaduse tegijad suuremal või vähemal määral tegelevad. Neid probleeme on mugav esitada vastandustena, vastand -mõistete paaridena , millede vahelt uurija peab tegema valiku. Allpool nimetatud probleemidest on paljud omased kõikidele sotsiaalteadustele, mitte ainult sotsioloogiale. Samuti pole järgnev nimekiri lõplik.

Milline on teadlase roll? Positiivne vs normatiivne lähenemine.
Positiivne (positivistlik) lähenemine – sotsioloog ei tohi uuritavate inimeste ellu sekkuda, peab olema passiivne kõrvalseisja, ütlema kuidas asjad tegelikult on.
Normatiivne lähenemine – sotsioloog peab üritama ühiskonda paremaks muuta, seda vajadusel kritiseerima, ütlema kuidas asjad peavad olema.

Millisel tasandil ühiskonda uurida? Mikro - vs makrosotsioloogia
Mikrosotsioloogia – sotsioloog peab uurima inimeste vahetut suhtlemist ja seda kuidas nad maailma näevad.
Makrosotsioloogia – peab uurima suure-maastaabilisi nähtusi nagu riigid, organisatsioonid , ühiskonnad, tsivilisatsioonid .

Kas makro- sotsioloogilised nähtused on olemas? Holism vs individualism .
Holism – sellised nähtused nagu grupp, organisatsioon , kollektiiv , riik küll sisaldavad inimesi, aga on siiski midagi enamat kui ainult inimesed. Tervik on suurem kui osade summa.
Individualism – makro-sotsioloogilised nähtused on abstraktsioonid, nad pole midagi enamat kui inimindiviidide, inimtegude ja arvamuste summa.

Kas inimene on aktiivne või passiivne? Tegevus vs struktuur
Tegevusteoreetiline lähenemine – inimene on oma valikutes üldiselt vaba, teab mida ta teeb ja juhib ise enda tegevust
Strukturaalne lähenemine – inimese valikuid ja tegevust juhivad tema poolt kontrollimatud sotsiaalsed jõud (nagu sotsiaalne struktuur).

Milline on inimloomus ? Geenid vs kasvatus ( nature vs nurture)

Geneetiline lähenemine – inimese olulisemad omadused on talle kaasa sündinud, kasvatus neid omadusi ei muuda

Kultuuriline lähenemine – inimesele on kaasa sündinud ainult kõige üldisemad bioloogilised omadused, kõik konkreetsemad omadused on kasvatuse käigus omandatud

Milline on inimloomus 2? Mõistus vs tunded
Ratsionalism , ratsionaalse valiku teooria, neoklassikaline majandusteadus – inimene on mõistuspärane olend , kes mõtleb oma kasu peale ja valib alati sellise käitumise, mis talle kõige suuremat kasu toob
Romantism , psühhoanalüüs, sotsioloogia – inimene pole kuigi mõistuspärane, samuti ei huvita teda alati omakasu, tihti käitub ta üsna altruistlikult

Kuidas tuleb inimest uurida? Seletamine vs mõistmine.
Loodusteadused , seletav lähenemine – sotsioloog peab inimest uurima nagu loodusteadlane oma uurimisobjekti, st. seletama inimkäitumist ainult väliste põhjuste abil.
Vaimuteadused, mõistev lähenemine – kuna uuritav inimene omab arvamust maailma kohta, siis peab uurija kõigepealt uuritavat (tema maailmanägemist) mõistma ja sellest lähtudes tema käitumist seletama.

Kas aeg on ühiskonna uurimisel oluline? Sünkroonia vs diakroonia .
Sünkrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida sellisena nagu ta on praegusel ajahetkel, muutumised võib lihtsuse huvides tähelepanuta jätta.
Diakrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida tema arengus, selleks et seletada, miks on ühiskond praegu selline nagu ta on, tuleb vaadata kuidas ta on selliseks saanud.

Mis hoiab ühiskonda koos? Konsensus vs konflikt.
Konsensus ja koostöö – ühiskonnaliikmete seas valitseb kõige olulisemate küsimuste (põhiväärtuste) osas üksmeel, see tagab stabiilsuse ja ühiskonna püsimise.
Konflikt ja vägivald – ühiskond sisaldab omavahel konfliktis olevaid gruppe; stabiilsuse tagab see, et võimul olev grupp hoiab teisi oma kontrolli all.

Kuidas ühiskond areneb? Evolutsiooniline vs revolutsiooniline areng.
Evolutsiooniline arenguteooria – ühiskond areneb ühtlaselt ilma järskude üleminekuteta.
Revolutsiooniline arenguteooria – ühiskonna arengus esineb radikaalsete muutuste perioode kõrvuti suhteliselt muutumatute aegadega.
Sotsioloogilised paradigmad
Teadusfilosoof Thomas Kuhn on raamatus “Teaduslike revolutsioonide struktuur” (1962) kirjutanud, et teadus koosneb omavahel võistlevatest paradigmadest. Paradigma on grupi teadlaste arusaam sellest, milline on nende poolt uuritav maailm ja kuidas tuleks seda maailma uurida. Tavaliselt on üks paradigma teaduses mingi perioodi jooksul domineeriv. Kui üks domineeriv paradigma vahetub teisega , siis toimub teaduslik revolutsioon . Revolutsioonide vahelisel ajal tegelevad teadlased konkreetsete uurimisprobleemidega, revolutsiooni ajal aga pööratakse rohkem tähelepanu fundamentaalsetele teoreetilistele probleemidele (nagu ülalpool nimetatud 10 probleemi).
Sotsioloogias on traditsiooniks välja tuua kolm paradigma.

Funktsionalistlik paradigma. Eeldab et ühiskond on isereguleeruv süsteem, mille peamiseks eesmärgiks on enesesäilitamine ja mis püüdleb tasakaalu poole. Erinevad ühiskonna osad (valitsusaparaat, sõjavägi jne.) on vajalikud ühiskonna säilimiseks. Ühiskond on seega nagu elav organism.
Uurida tuleb seda, kuidas, milliste vahenditega, säilitatakse sotsiaalset tasakaalu; kuidas erinevad institutsioonid aitavad kaasa sotsiaalse korra säilimisele.

Konflikti-paradigma. Eeldab et ühiskond koosneb omavahel konfliktis olevatest gruppidest, kes omavad erineval määral võimu ja ressursse.
Tuleb uurida seda, kelle käes on võim ja ressursid ; kuidas võimul olijad oma positsiooni kaitsevad ja kuidas teised seda endale haarata üritavad.

Interaktsionistlik paradigma. Eeldab et ühiskond eksisteerib eelkõige inimeste ettekujutustes ja nende omavahelises suhtlemises. Ühiskondlikud protsessid on inimeste poolt loodud ja ei eksisteeri lahus inimestest.
Tuleb uurida inimeste vahetut suhtlemist, seda kuidas inimesed ühiskondlikest protsessidest aru saavad.
4