Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja. ● Homodiegeetiline jutustaja – jutustaja kui üks loo osalistest. Paikneb seega positsioonil, et tal on kõigele, kõigile hea ligipääs. Sageli on ta teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist. Siiski
Jumalaid on miljoneid. Õpetuse Jumal on kõikväeline Isa, Jumal on kõikvõimas ja Jumal on loonud kõik Neli õilsat tõde: tõde Jumal kui igavene põhiseisukohad taeva ja maa looja, kõiketeadev, igavene. olemasoleva ja valitseb kannatusest, tõde printsiib on Brahman, kes Inimesekäsitlus usutakse, et on paradiis ja Juhib ja kontrollib kogu kõike olemasolevat. Kõigi kannatuse põhjusest, tõde on kirjeldamatu, In jum. põrgu, kuhu inimesed maailma. Kõik moslemite usu kannatuse lakkamisest ja tunnetamatu, kõiketeadev,
Prohvetid- Sisaldavad prohveti sõnu Kirjad- Sisaldab ajalooraamatuid, Sünagoog Juutide pühakoda Seal on käsitsi kirjutatud Toorarull Seaduselaegas- kapp, kus hoitakse Toorarulli ja see on Jeruusalemma poole suuantud Toorarulle käega ei katsuta Juudi religioosse elu keskmeks on kogunemine ja kodu Juutide vaimseid kogukondade juhte nimetatakse rabideks Ususuunad Üks jumal Jumal on kehatu, kõikvõimas, kõiketeadev, igavene, püha, armuline ja õiglane Jumala nime JHVH niisama ei öelda Juudid ei tunnista kolmainsuse õpetust Palvetamine on olulisel kohal Palvetamise ja tähtsamate sündmuste ajal on meeste pea kaetud mütsiga Peakatte kandmine tähendab Jumalale allumise märki Põhitõed Kümme käsku Tähtis pühitseda uue elu algust Usuvad surnute ülestõusmisse Sealiha ja koorikloomad keelatud
Juuni öölaulupeod Tallinnas Laulev revolutsioon 1988 11. September massiüritus"Eestimaa laul" Avalikud jõulupühad 24.02.1989 ametlik EV aastapäev 23.august 1989 Balti kett Sõnavabadus, väliskontaktid Proosauuendus (alates 60ndate II poolest): Uus põlvkond: Huvi kaasaja inimese vastu, otsib elu mõtet Tunda maailmakirjanduse mõju Kritiseeris iganenud tõdesid Päevakajalised teemad ja kõiketeadev autor kaovad Uuendusmeelsed: Unt, Vetemaa, Traat, Tuulikud, Kallas. Traditsiooniline proosa: o H.Sergo ,,Põgenike laev" o R. Kaugver ,,40 küünalt" o V. Saar ,,Ukuaru" UUDE proosasse lisandub tinglikkus, modernsus, inimese siseelu uurimine. Autoreid: Vahing, Saluri, Saaber, Vint, Saat. 70ndail traditsioonilise ja tingliku korvale tuli DOKUMENTAALSUS. o Tugineb ajaloolistele allikatele
Seetõttu on Hinduismis 3 olulisemat jumalat. 1. BRAHMA, Looja 2. VISHNU, Hoidja 3. SHIVA või ka Mahesh, Hävitaja Neid kolme jumalat kutsutakse Hindu triaadiks või kolmainsuseks. Brahman Hinduismi mono- ja panenteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõputu, igavene ja vormitu, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust, muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman. Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine. Selles mõttes on omadusteta Brahman seega Parambrahman (Ülim Brahman). Monistliku Advaita Vedanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale Parambrahmani. Ülima vaimuna nimetatakse teda ka Paramtman või Paramatma.
sisemonoloog. Modernistlik romaan( Virginia Woolfi romaanid) võib olla tõielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Mina-vaatepunkt on piiratud vaatepunkt, teised sõna ei saa. 2) tema-jutustaja e. kolmandas isikus jutustus võib samuti esitada ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma, et vpunkt muutuks, sest ühe tegelase sisevaadet võib edastada nii mina-kui tema- vormis. 3) kõiketeadev jutustaja sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: võib loos toimunut selgitada, analüüsida, aga ka hoopis piirduda sündmuste kiretu esitamisega st. Jjlgida vaid sündmuste välist kulgu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada, nende mõtteid lugeda, tema vaatepunkt on liikuv- st. Erinevad tegelased saavad õiguse loo MI oma silmadega vaadata.
Lugude samasus Struktuurid ja tüübid Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Süžee – sündmuste esitamine tekstis Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord Skeem – realistlikule romaanile omane, (post)modernistlik ei järgi : 1) Sissejuhatus 2) Sõlmitus 3) Pinge tõus
(Kirjad). Kokku on 39 raamatut, kus on aineks iisraellaste e juutide ning Jumala vahelise suhte ajalugu kirjutatud Toora sisaldab 613 mitsvot e kohustust, millest 248 on käsud ning 365 keelud Jumal juutide jumal on Jahve Jahve on Jumala nimi Vanas Testamendis ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne ülim, lõpmatu, igavene, täiuslik , kõikvõimas, kõiketeadev jne Pühakoda koguduse elu keskus on sünagoog `sünagoog' on kreeka sõna, mis tähendab kogunemiskohta esimene sünagoog asutati Paabeli hajalas pärast Jeruusalemma templi hävitamist keskendub jumalateenistuslik elu sünagoogides peetavatele kogunemistele pigem kool kui palvela Oluliseim pühapaik judaismi keskne punkt on Jeruusalemm teine nimetus on Tzion e Siion kuni 70 a seisis seal Tempel nüüd on ainult Lääne müür (Nutumüür) kõige püham koht juutidele
jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Narratiivi mõiste. Mis on tekst ja lugu
mõtte arenguga on samasugune nagu Hegeli suhe kogu eelneva filosoofia arenguga alates antiigist ja isegi idamaadest, kuni tema oma ajani."- Benedetto Croce "filosoofiline posija"- Arthur Schopenhauer "tema kogu mõtlemine põhineb võltsprobleemidel"- Rudolf Carnapi "müstik, kes soosib müütilis-poeetilis- religioosseid kujundeid"- Anders Wedberg Hegel... on süsteemilooja, kes viib kõik ühtede ja samade kategooriate alla tema kõiketeadev koondsüsteem on ühe filosoofia ajaloo kõige kuulsamatest kogu tema hiigelperioodi filosoofia on ühe ja sama põhiteema korduv, tihti tüütuseni üksikasjalik kirjeldamine teeb ajaloo mõisteliseks on elustiililt samalaadne protestantlik-konservatiivne mõtleja kui Kant- mõlemad on süstemaatikud, professorid nii elus kui filosoofias, kirjutasid raskepärast akadeemilist saksa keelt Hegeli tsitaate... "Ja peagi hiilib ligi väärarusaam, et juga teatakse,
sõnum tuleb täielikult välja alles peale peategelase surma (Rotschild vahetab peale Jakovi surma oma flöödi viiuli vastu). Tekstis ellipse ei esine, küll aga leidub pause, kus kirjeldatakse näiteks Jakovi kodu, juutide orkestrit ja muud seesugust. Pauside eesmärgiks on olukordade või inimeste kirjeldamine, et anda ülevaade sündmustiku toimumiskohast ja tegelasest. Jutustaja on heterodiegeetiline, kuid ei tundu olevat täielikult kõiketeadev. Ta teab, mida peategelane mõtleb, samuti on ta kohal igas olukorras, kuid ei näi sündmuste käiku ette teadvat, ning tundub, et ta teab vaid Jakovi mõtteid. Jutustajal ei suhtle tegelastega, ning ei oma nendega ka emotsionaalset sidet. Ta kirjeldab sündmusi ja tegelasi neutraalselt, ei suuna lugeja arvamust, ning laseb lugejal ise otsustada mida tegelastest arvata. Jutustaja keskendub ainult peategelasele Jakovile ja tema mõtetele, mitte teistele tegelastele.
olemasolemine temas tekitab. Tulemuseks võib olla kaunis ja kunstipärane teos, millel aga puudub tunnetuslik mõõde, ja kuna eesmärgiks polegi enesesse sügavuti vaatamine, vaid pealispinna kohene kirjeldamine, siis ehkki keeletunnetus võib areneda suurepäraseks, ei suudeta seeläbi olevat tunnetada. Mida kõikvõimas Jumal siis tahab? Miks anti meile vaba tahe ja kõik võimalused seda kuritarvitada? Üks lõbus versioon on selline, et kõiketeadev Jumal ei teadnud ometigi, mis tunne on olla loll. Kõik teised askeldavad olevused teevad tegemisi loomupäraselt ja ei küsi oma olemasolu kohta. Inimene kui arukas olend küsib, kuid kedagi ei ole vastamas. Samal ajal jälgib Tundmatu Jumal muheledes inimeste etendavat komöödiat, mis kestab seni kuni upsakusest monoloogi pidav inimene oma pilgu Jumala peale usaldab heita.
sissejuhatus ja lõpplahendus puuduvad (traditsioonilisel kujul). Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik, sest lugu, mida romaan vahendab, pole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. *heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev *homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest
see on omane klassikalisele realistlikule proosateosele Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Ei järgi, sündmuste ajaline järjestus on segi paisatud, avatud algus ja lõpp 10 Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? - Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). - Anakrooniad prolepsis
Romaaniuuendus: -keskendub tegelaste teadvuse ja alateadvuse üksikasjalisele - varasem kõiketeadev jutustaja on kadunud (ta ei tea tegelaste minevikku, jäädvustusele nimesid, ajab nad segi) -Joyce'i vormimängulikkuse juurde kuulub omajagu huumorit. - sündmusi ei esitata ajalises järjekorras FRANZ KAFKA - romaanis puudub keskne sündmustik, ei juhtugi midagi -lühivormide meister (ainult 3 romaani: ,,Ameerika"; ,,Loss", ,,Protsess")
vastutuse, suurem osa aga päästab oma nahka. Eksistentsialistide arvastes on maailm inimesele vaenulik paik. Elu = absurd, inimene ei suuda tajuda maailma objektiivseid seaduspärasusi. Kõik muutub kaootiliseks, inimene on põrgu. Üksi inimene ei suuda teist täielikult mõista. Käsitleb inimese maailmas olemise e eksistentsi põhiküsimusi. Modernistlik romaan: Mina-tegelase silmade tunnete- ja mõttemaailma kaudu nähakse toimuvat sündmustikku (trad. kõiketeadev jututaja). Uus jutustamistehnika on sisemonoloogi tehnika ehk kõik tunded ja mõtted saadakse teada. Tekst fragmentaatne. Kindel süzee ja faabula puuduvad (trad toimus kõik faabula järgi) alateadvusel tähtis koht, sündmustik ebareaalne(trad oli kõik loogilises järjestuses), aja ja ruumi suhted mõistmatud. Peatükkide järjekord pole oluline. Intellektuaalsemad, filosoofilised mõtisklused, vihjed teistele teostele. Teos mitmeti mõistetav. Keskmes peategelase sisekõne
- Vormi ja sisu loob autor nüüd oma reeglite järgi. Puudub klassikaline kompositsioon (algus, keskpaik ja lõpp). Kirjanik loob teksti oma meetodite järgi, näiteks kasutab unenägusid, motiive, sümboleid jne. - Luulest kadus traditsiooniline värsimõõt, seda asendab vabavärss või vabarütm. - Puudub seos teksti osade vahel, teksti aeg on segi paisatud, sündmuste loomulik kronoloogia lõhutud. - Muutub vaatepunkt. Jutustaja ei ole enam kõiketeadev. Jutustus võib olla mitmete inimese, ka loomade vaatepunktist. - Sisemonoloog, teadvuse vool. - Tekst sarnaneb spontaanse argikõnega, olles fragmentaarne. Laused on sageli lõpetamata, esineb hüppeid ühelt teemalt teisele, esineb kordusi, grammatilisi vigu või ebatäpsusi.Teksti paigutus polnud lineaarne, jäeti ära kirjavahemärgid jne. - Aine: oluliseks teemaks sai kunst ja selle loomine, tekst ja selle kirjutamine.
armastuse. Poeemide tegevus leiab aset eksootilises tegevuspaigas (idamaad). Puskinit huvitavad Shakespeare, Boriss Godunov, Peeter I, Napoleon, dekabristide liikumine, Euroopa vallutamine Napoleoni poolt Nii ,,Jevgeni Oneginis" kui ka ,,Valges vareses" Kirjandusteose vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkti abil püütakse määratleda jutustamise kohta kas aegruumilises või ideoloogilises plaanis. N. Friedmani vaatepunktide liigitus: 1.Kõiketeadev subjektiivne (kommenteeriv) jutustaja. 2.Kõiketeadev objektiivne jutustaja. 3.Mina kui tunnistaja. 4.Mina kui peategelane. 5.Valiv vaatepunkt:lugeja tajub jutustust mitme tegelase kaudu. 6.Puhtakujuline valiv vaatepunkt:lugeja tajub jutustust ühe tegelase kaudu. 7.Kaameravaatepunkt: lugejale esitatakse elupilte nii, nagu fikseerija ees mööda kulgevad. M. Lermontov Lermontovi kodumaad on Venemaa ja Kaukaasia
tegelase Jaani vaatenurgast. Jutustaja teab juba loo alguses, mis lõpuks juhtub, aga ta ei jaga rohkem teavet, kui seda, mida näeb ning mõtleb Jaan. Ta püsib neutraalsena terve loo jooksul, tuues esile ainult Jaani tunded sündmuste ja teiste tegelaste kohta. Äärmisel juhul avaldab jutustaja kerget kaastunnet Jaani suhtes, kasutades sõna nagu 'paraku'. Tegemist on nullfokuseerimisega, kuigi vaatepunkt ei liigu. Kui jutustaja on kõiketeadev, siis ta oma teadmisi lugejaga ei jaga ning sündmuste põhjusi ei selgita. Arvatavasti aitab see tekitada salapära, sest kui jutustaja tooks põhjendusi, poleks lugu pooltki nii põnev. Loos on kolm tegelast: Jaan, tema abikaasa Margit ning vanatädi. Peategelaseks võib lugeda Jaani, kuna tema on ainuke tegelane, kelle sisemaailma lugeja näeb ja kelle ümber sündmused keerlema hakkavad. Ka vanatädi võiks mõnes mõttes olla peategelane, sest ta on nii sündmuste põhjus
vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelase taju-ulatusega. Võib juhtuda, et tegemist on kõiketeadva jutustajaga: sündmusi jälgik nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadves jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja tegelaste lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku tegelase olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Kõiketeadva jutustaja romaani vaatepunkt on tavaliselt liikuv - erinevad tegelased saavad õiguse loo maailma oma silmadega vaadata. Nii tekib olukord, kus sündmusi näidatakse mitme nurga alt. Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet
F. Tuglas ,,Popi ja Huhuu" Novell ,,Popi ja Huhuu" käsitleb võimu temaatikat. Alguses on kõige tähtsam tegelane Isand, varsti peale tema lahkumist saab uueks Isandaks Huhuu. Alguses ei saa loomad omavahel läbi, aga teose lõpuks on nende vahel tekkinud teatud mõttes sõprus ning Popi ei mäleta enam enda vana Isandat, vaid peab Huhuud enda uueks heaks Isandaks. Sündmustest jutustatakse nende toimumise hetkel ehk jutustamistüüp on samaaegne. Jutustaja on autodiegeetiline loo edastab kõiketeadev jutustaja, kes annab tegevust edasi läbi looma silmade. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist. Lugejale avaneb sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma. Jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. Novelli sündmuskohaks on Isanda kodu, kus elavad veel Popi ja Huhuu. Sündmuspaika kirjeldatakse läbi Popi silmade. Võrreldes tavalise novelliga on siin rohkelt kirjeldusi ja detaile.
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused
motiiv. Küsitlemise motiiv – seos motoga. Õpetaja-õpilane, ainult vaimses kasvamises on võimalik inimese muutmine. Tegevusaeg ja selle roll teoses (ajakujutuse võimalusi): Esimese Eesti vabariigi ajal, 30. aastad, suvi, kokku umbes kuu, Isebel ja ta ema on immigrandid/põgenikud, ühiskondlikud normid Tegevuskoht ja selle roll teoses: Eesti, Tallinn. (kirjanik kirjutanud meenutusena) Kes on jutustaja (miks autor on teinud sellise valiku): kolmandas isikus, piiratud kõiketeadev jutustaja. Võimaldab tuua paremini sisse romaani psühholoogilist külge. Jutustaja ei ava Isebeli mõttemaailma, et hoia salapära Martini vaatepunktist. Kelle vaatepunktist jutustatakse: Martini vaatepunktist, et näidata tema sisemisi heitlusi. Teemad: surm, Sokrates, 30 päeva = elu pikendus, armastus, petmine, üksindus, abielu, siseheitlus, saatus, hingepagulus (kodumaatus, üksildus, veidi tõrjutud seisus)
o paigast/teadvusest, kust sündmustikku nähakse. Teose jutustaja on teose sündmustikku edastav hääl. Mina-jutustaja kõneleb toimunust lähtudest enda vaatepunktist (s.o piiratud vaatepunktist). Piiratud vaatepunkt kasutab sisemonoloogi (e sisekõnet) ja teadvuse voolu (tegelase hüplikud mõtted) tehnikaid. Tema-jutustaja (e kolmandas isikus) võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid vahel pole see piiratud üknses ühe tegelase taju-ulatusega. Kõiketeadev jutustaja vaatepunkt on piiramatu, kes võib anda eri tegelastele õiguse näha teose maailma oma silmadega. Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB
Koraani ilmutamise ja islami algaastate kohta. Koraan jaguneb 114 osaks, mida nimetatakse suuradeks. Neil on erinevad vormid ja pikkused. Enamjaolt on järjestatud need kahanevas pikkusejärjekorras. 2-112 on avamine, viimased kaks vaimude eemale peletamiseks. 1. Suura on FATIHA- avamine. Suurel määral lähtub see raamat samadest uskumstest ja lugudest, mida sisaldab Piibel. Jumal (arab. K ALLAH) valitseb kõike kõikvõimas, kõiketeadev ja halastav olend, kes on loonud maailma ja selle olendud. Ta saadab oma prohvetite kaudu sõnumeid ja seadusi, aidates juhatada inimeste elu. Ning kunagi tuleikus, ajal mis on teada ainult tallem teeb ta maailmale lõpu ja korraldab viimse kohtupäeva. Aadam saadetakse paradiisist välja, sest ta sõi keelatust puust. Koraan rõhutab monoteistlikku pärandit, kuid sama hoolikalt püüab islamit lahus hoida kristlusest ja judaismist. Et koraani lugeda, tuleks seda teha Araabia keeles
oodatavat kasumlikkust suuremana, kui ajaliselt kaugemat. TEADMINE -sest on õigustatud tõeseid uskumusi, mis ei ole teadmine KAS JUMAL ON OLEMAS? - KASUKS: kujutluspilt välimusest, palju jutte; VASTU: evolutsioon, keegi pole näinud, analoogia nõrk, ei toeta et jumal kõiketeadja ega hea MILLINE ON JUMAL? - Jumal on kõikvõimas, kõiketeadev, läbinisti hea--- teistlik Jumal. (filosoofid tegelevad eelkõige selle olemasolu tõestamise ja kummutamisega) DISAINI ARGUMENT - Võtame kella, mis koosneb väikestest osadest: igal oma ülesanne. On ilmne, et keegi pidi selle kokku panama, selleks oli kellasepp. Loodus on mitmeski mõttes nagu kell. Kõik omal kohal ja täidab kindlat funktsiooni.
Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega) Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja. Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Homodiegeetiline jutustaja, teose
Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja)? Diegees (diegesis) fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab. 11 Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline jutustaja asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja. Heterodiegeetiline jutustaja esineb sageli realistlikus romaanis. Nt Eduard Vilde ,,Mäeküla piimamees" Homodiegeetiline jutustaja jutustaja kui üks loo osalistest
.. kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade); sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid 1)heterodiegeetiline– väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev (sh. nn. kõiketeadev jutustaja NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev); 2)homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest (võib olla ka ebausaldusväärne) ja 3) autodiegeetiline jutustaja– peategelane kui jutustaja. Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist + kognitiivsed, emotsionaalsed aspektid. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia: Nullfokuseerimine (kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv
meil pole alust neisse uskuda. Üldjuhul eitab või ei usu ateist ka surmajärgset elu. 2 • Panteism (kr. k. pan – ‘kõik’) on vaade, mille järgi ebaisikuline ainujumal ja maailm on identsed. Jumala omadused (1) • isik • vaba toimija • mittemateriaalne • paratamatult eksisteeriv • igavene (ajatu) • muutumatu • lihtne Jumala omadused (2) • kõiketeadev (omnistsientne) • kõigeväeline (omnipotentne) • üleloomulik, teispoolne (transtsendentne) • kõikjal kohalolev (omnipresentne) • ülimalt hea • universumi looja, alalhoidja ja valitseja • moraalse kohustuse kehtestaja Kas on Jumal? - Kas olemasolu saab tõestada või ümber lükata? Religioonifilosoofia • Jumalatõestused kuuluvad religioonifilosoofia valdkonda. Mõistagi tegeleti jumalatõestustega eriti innukalt keskajal, aga ka varasel uusajal
13 Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. 1) sündmused 2) ajaline korrastatus 3) jutustamine (esitus) 4) tegelased 14
vaatepunktist ii. siirdkõne jutustaja vahendab tegelase kõnet kaudse sisemonoloogi kaudu 2. liikuv vaatepunkt ka romaanides, kus kõiketeadev jutustaja puudub a. modernistlik romaan: keegi ei tea romaanimaailma kohta täit tõde i. vastupidiselt ühe vaatepunktiga romaanile näeb lugeja nüüd loos aset leidvaid sündmusi eri
teiste tegelaste siseelu. Taoline jutustus kasutab sisemonoloogi, mis on tingitud mingile küsimusele vastuse leidmisest ning areneb sisemisest loogikast lähtudes. Teine meetod on teadvuse vool tegelase mõtted edastatakse hüplikena. Tegelase sisemaailm avatakse täielikumalt. Tema-jutustus komandas isikus jutustus. Võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid tihti on tegemist kõiketeadva jutustajaga, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada ning sellise jutustajaga romaan on tavaliselt liikuv erinevad tegelased tutvustavad lugejale maailma oma silmade läbi sündmused avatakse mitme nurga alt. Siirdkõne kaudne monoloog, tegelase mõtted avatakse läbi jutustaja. Kõiketeadev jutustaja on sama, mis tekstuaalne autor. Teose analüüsis on vaja silmas pidada: Kelle vaatepunktist mis sündmus on esitatud Mitu erinevat vaatepunkti esineb
tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma: Prolepsis – tekstis esinev ettevaade Analepsis – tekstis esinev tagasivaade Jutustajatüübid heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, sageli kuid mitte alati omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. homodiegeetiline – teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks, ta võib olla erapoolik ja ka ebausaldusväärne. 4 autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam
..) ja mitte mõtlevana." Nii lõigatakse hing ja keha teineteisest rangelt eraldi ja neid vastandatakse (dualism). Descartes ja Jumal ja vaba tahe. On olemas kõiketeadva, kõikvõimsa ja moraalselt täiusliku hea Jumala idee, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla vaid Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. See arutlus kujunes omamoodi D. jumalatõestuseks. Hoolimata sellest, et on kõiketeadev, kõikvõimas ja moraalselt täiuslikult hea Jumal, kelle looming inimesed on, võivad inimesed ikkagi eksida. Ja need eksimused tulenevad sellest, et inimestel on antud vaba tahe ja me kuritarvitame seda (vaba tahte tõttu võib X. visata kiviga õpetajate toa aknasse ja sama hästi võib ta ka seda mitte teha - inimene teeb, mis ta tahab, kuna tema tahe on kontrollitud ja piiratud, vaid tema enda poolt). Otsustusvõime, mille Jumal
Või äkki leiavad mõlemad seal võõral maal endale armastatud? Mis saab Kulnost? Muhemist? Need on ühed paljudest küsimustest mis jäävad pähe kummitama raamatu viimaseid ridu lugedes. Mida tahab autor selle teosega öelda? Tammsaare huviorbiiti teoste kirjutamisel on alati kuulunud inimesed, mõistus, tunded, nende siseelu. Ka see teos pole selle koha pealt erand, ta süveneb kord ühe, kord teise tegelase tunnetemaailma. Juba üsna teose alguses kirjeldab kõiketeadev jutustaja Karl Raismiku mõtteid: ,,Noorees ei saanud oma pilku neiust lahti kiskuda: nii ilusana polnud ta varemalt teda kunagi näinud." Samas kohe peale seda mõtteavaldust avaldab autor endapoolse kommentaari: ,,Aga ei ole hea, et noormees neius nii palju ilu näeb, see teeb kurvameelseks ja toob rasked mõtted." Kuigi nagu eelpool öeldud, ei ole selle teose sündmustiku aeg ja koht määratletud, teeb autor
kirjapanek uudse väljendusjõuga visuaalse jutustuse, milles hääl ja kujutis põimuvad teineteisega uut tüüpi suhetes. Tänu niisugusele rõhuasetuse muutusele ning uuendustele temaatikas muutub näitemäng või teater metafooriks, millega kirjeldatakse inimlikku kogemust üldse. Eeposte ja tragöödiate publik omab jumalatele kohast eesõigust: olla inimelu kannatuste ja võitluste eemalseisev pealtvaataja: eepostes küll ülekantud tähenduses, kui kõiketeadev jutustaja pühendab publiku asjadesse, mida näevad ja teavad ainult jumalad, kuid tragöödiates aga päris otse, kui vaatleme sündmusi olümposlikult distantsilt. Kuigi tragöödia juured jäävad varjatuks, on laialdaselt tunnustatud Aristotelese arvamus, mis seob tragöödia arengu jumal Dionysosega. Nende vahelist seost peeti probleemiks juba antiikajal. Arvatakse, et tollal üldlevinud ütlus "mitte midagi Dionysosest" kritiseeris algselt tragöödia liigset
*seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu, tekst, Jutustamine, fokuseermine & selle tüübid, vaatepunkt. Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Lugude roll kultuuris. Ilmutab >< loob paradoks. Lugude korrastav ja vastandav mõõde. Lood ja kordus. Lood on osa kõigist kultuuridest
" Ka ,,Isa Goriot" alguses ilmutab Balzac end sellise kõiketeadva ning kõikjale nägeva vaatlejana. Jutustaja, kelle vaatepunktist romaan avaneb, seisab väljaspool romaani sündmusi, teades rohkem kui tegelased. Ta on kursis proua Vauquer' minevikuga, tema pansioni käe- käiguga mitmekümne aasta vältel. Ta mõtleb isa Goriot' loo üle kõikide Pariisis juhtuvate lugude kontekstis. Ning ta pöördub otse lugeja poole, manitsedes viimast, et see romaani tõsiselt suhtuks. Selline väline ja kõiketeadev jutustajapositsioon on Balzacile omane. Balzac näeb korraga panoraame ja pisidetaile: proua Vauquer' pansioni terve Pariisi taustal ning ka viletsaid lahti hargnevaid es-partorohust matikesi pansioni salongis; isa Goriot' käekäiku pansionis kõigi nelja aasta vältel ning momenti, kui solvunud proua Vauquer otsustab talle enam mitte anda kurke ja sardiine. Balzaci jutustaja võib korraga olla mitmel pool, olenemata tegelaste endi lii- kumistest
10 jumestuspeeglitena, seda muljet süvendavad läikivhõbedased eesriided, mis panevad saali sillerdama. Triksterina ehk mängu juhtiva trikitajana stseenist stseeni liikuv konferansjee (Hannes Kaljujärv) seob tantsu- ja laulunumbritega vahelduvad tegevuspildid omavahel tugevamalt kokku. Samas tõmbab tema liiga särav ja liiga kõiketeadev lavakuju kohati tähelepanu eemale sellest, mis toimub väljaspool kabareed. Näiteks kaob majapidajanna preili Schneideri (Eva Püssa) ja juudi kaupmehe Schultzi (Aivar Tommingas) romansi areng taustapillerkaari peaaegu ära. Näitlejate dialoogist mõjub peibutavamalt efektselt riietatud neidude ja konferansjee tants ning teksti jälgimine nõuab lisapingutust. Tundub, et saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ongi pööranud tähelepanu eelkõige efektsele lavakujundusele ja kostüümidele.
Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Vaatepunkt "Vaatepunkti" kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine Diegees- rääkimine vastandub jäljendamisele, fiktsionaalsele väljamõeldud maailm Jutustaja: autor-jutustaja (heterodiegeetiline), jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) Jutustamise vorm (esimene või kolmas isik) Jutustaja teadmise määr (kõiketeadev või piiratud teadmisega jutustaja) Kirjandusteose kompositsioon Introduktsioon- üldine sissejuh, mis pole tegev otseselt seotud Ekspositsioon- esialgne inff tegelastestminevikusündmustest Sõlmitus- sündmuste algus Töötlus, repriis- algosade kordamine, tavaliselt muudetud kujul, sündmuste muutum Kulminatsioon Lõpplahendus ("lahtisõlmimine") Lõpposa, epiloog tegelasest jutustam pärast sündmusi Intertekstuaalsus M
nägemus, milles talle öeldi, et Jeesus ongi Messias, kelle tulekut Heebrea prohvetid on ammugi ette ennustanud. Pärast seda nägemust sai Saulist Paulus, Jeesusest Kristus ja kristlus oligi tekkinud. Paulus oli rooma kodanik, kelle hariduslik taust hõlmas nii heebrea religiooni kui ka kreeka filosoofia tundmist. Heebrea traditsioonist võttis ta arusaama, et on olemas ainult üks jumal, kes lõi universumi ning kujundab inimeste käekäiku. Jumal on vastavalt sellele käsitlusele kõiketeadev, kõikjalviibiv ja kõikvõimas. Nendele heebrea taustaga uskumustele lisas Paulus usu sellesse, et Kristus on jumala poeg, kelle too ohverdas, lunastamaks inimesi pärispatust ning tehes sellega võimalikuks iga inimese personaalse taasühinemise jumalaga. Kristuse aktsepteerimine päästjana oli ainuke tee lunastusele. Pauluse kreeka filosoofa taust oli iseäranis mõjustatud Platonist. Paulus võttis vägagi omaks
mis on aja jooksul täienenud, siis kas ka mitte maailma loomise kunst ei ole täienenud? Võib olla on igaviku vältel loodud tohutult palju ebaõnnestunud maailmu ning alles pärast paljusid katseid õnnestus luua normaalne maailm. Meiegi maailm pole täiuslik. Võib olla oli see mõne noore jumala katse luua maailm või hoopis vanadusest nõdra jumala katse luua maailm? Miks peaksime oletama, et kui keegi on maailma loonud, siis on ta olnud kõikvõimas, kõiketeadev ja moraalselt täiuslikult hea? 4) Inimesed ühinevad, et midagi ehitada. Mille alusel me väidame, et maailma looja oli üksainus olevus? Võib olla oli selle taga jumalate team ? Imede argumendi kriitika Teadmiseks: Jumala olemasolu on püütud tõestada viitega imedele, mis saavat sündida, vaid kellegi kõrgema sekkumise tõttu. Hume jaoks on see argument puudulik. 1) ime on looduseaduse rikkumine. Kuna loodusseadused põhinevad kindlal ja muutumatul
· Selleks oli monoteism. · Religiooni algpunktiks oli ürgilmutus(sellele viitavad müüdid) · See millest müüdid räägivad oli ürgmonoteism. ÜRGMONOTEISM Usuti 1 jumalasse nim. Ülijumal, seostati taevaga. Oli hea tahtlik looja, kes lõi kogu maailma. Kõigis (algtasemel)kultuurides on vihe sellele. ÜRGJUMAL(enim levinud uskumused) Elab taevas, kõrgemal. Sarnaneb inimesele või isale. Ta on kõige looja. Ta on igavene. Ta on kõiketeadev. Kõik hea tuleb temalt ja tema on andnud ka moraaliseadused. Ta mõistab surmajärgselt inimeste üle kohut. Inimesed on temast võõrdunud kunagi ajaloos toimepandud väärteo tõttu(,,pattulangemine"). Schmidt oponeeris tugevasti s.Freudi seisukohale, kelle arvates oli usundi alvormiks toteism. Seda teooriat pole ümber lükatud. Taara Saarlaste sõjahüüjust. Jumal Pärit jumitu, jumetu(kahvatu-surnu). Loodususundid Maagiline mõtlemine.
ja sekkumise määr ka üsna erinev nt Flaubert’i „Madame Bovary“) Jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) – osaleb loos (metatasand: ma loon ’mina’, kes jutustab ’minust’) Peategelane-jutustaja (autodiegeetiline) – rollid on identsed Jutustamise vorm: Esimene isik (Teises isikus – nt „Kuu külm kuma“) Kolmas isik Jutustaja teadmise määr: Kõiketeadev jutustaja Piiratud teadmisega jutustaja Näiteks Tuglase „Väikeses Illimaris“ vaatab jutustaja maailma kord lapse, siis jälle täiskasvanu silmadega. Jutustaja haarab siin loomaailma seest lapselikke pilke ja paneb need ümber sõnadesse. See lapse ja täiskasvanu vaatepunkti vaheldumine loobki romaani iseäraliku efekti. (nt ka Viivi Luik „Seitsmes rahukevad“) Jaan Krossi „Paigallend“ segab eri žanritüüpide väljendusvõtteid.
Polüteistlikud jumalused võivad olla igaüks mingi kindla loodusnähtuse, eluvaldkonna või piirkonna valitsejad ning oma isiksusejoonte poolest võivad nad olla küllalt inimtaolised, kuigi suurte üleloomulike võimetega. Jumal monoteismis Monoteistlikud religioonid defineerivad ainujumalat selliste mõistete kaudu nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne ning selliste omaduste kaudu nagu ülim, lõpmatu, igavene, täiuslik, kõikvõimas, kõiketeadev jne. On ka seisukoht, et Jumalat ei saagi defineerida ega tõeselt kirjeldada, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea (summum bonum), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali asetsevaks. Üldiselt usutakse, et Jumalaga on võimalik kontakteeruda ja suhelda ning Jumal võib end ja oma tahet erineval viisil inimestele ilmutada. Mõned peavad aga Jumalat
narratiivid 14. Kirjandusteose vaatepunkt · Vaatepunkti kaudu saame teada, kuidas teos on kirja pandud. Kelle silme läbi maailma kirjeldatakse? · Piiratud vaatepunkt: mina-jutustus ja tema-jutustus. Maailma kirjeldatakse ühe teadvuse raamides, teistest loos osalejatest (kõrvaltegelastest) suurt teada ei saa. (sisemonoloog, teadvuse vool) · Piiramatu vaatepunkt: kõiketeadev jutustaja: tegeleb kõigi tegelastega, analüüsib nende motiive jne. seda iseloomustab liikuvus: sündmust nähakse mitme nurga alt 15. Kirjandusteose tegelased Proosateksti keskne element, mille puhul on kõige olulisem küsimus: kes ma olen? või kes ta on? Tegelane kasvab otseselt välja vaatepunktist. Ühisosa lugeja ja tegelase vahel hakkab tööle. Väline plaan sõltuvalt perioodist olulisem või vähem oluline. Võib olla
Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust. · Sa pead austama oma isa ja ema! · Sa ei tohi tappa · Sa ei tohi abielu rikkuda! · Sa ei tohi varastada · Sa ei tohi valet tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! 10. Sa ei tohi himustada oma ligimese naist ega midagi, mis su ligimese päralt on! Judaismi ususuunad Juudi usundis on olemas ainult üks jumal. Jumal on kehatu, kõikvõimas, kõiketeadev, igavene, püha, armuline ja õiglane. Juudid peavad Jumalat nii pühaks, et tema nime, mida märgitakse tähtedega JHVH, ei öelda ilma suure põhjuseta välja, vaid nad kasutavad selle asemel sõna «Issand». Judaismis on kesksel kohal ka messiaidee, kes annab Iisraelile maailmas ülemvõimu, luues rahuriigi, taastades Jeruusalemma ja sealse Püha templi ning teha lõpu nurjatusele ja patule. Erinevalt kristlastest ei pea juudid Jeesust messiaks ega
Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema- jutustuseks, ilma et vaateunkt muutuks. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelasega. ! Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA- sündmusi jälgiks justkui jumalik pilk, kelle vaatepunkg on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejale jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. SIIRDKÕNE- kaudne sisemonoloog - jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi temavormis. Piiratud teadmistega jutustaja- jutustaja, kes ei tea kõike ja vahendab vaid tegelasi ja nende vaatepunkte. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama, mis tekstuaalne autor - tema kommentaaride
edastab teose sündmustikku. Jutustava hääle (kes räägib) ja vaatepunkti (kes näeb) erinevus on lastekirjandusele väga omane. Tavaliselt nähakse lastekirjanduses maailma läbi lapsesilmade, seega on jutustusel lapse vaatepunkt. Jutustaja vaatepunkt ei pruugi kokku minna lapse omaga, sest jutustaja on autoriteet, hariv täiskasvanu. Autoriteetne jutustaja kuulub lastekirjanduse jutustamistehnika tavapäraste vahendite hulka. (Nikolajeva 1997: 74). Lastekirjandusele on omane kõiketeadev jutustaja, kes saab jälgida kõiki tegelasi ja siseneda kõigi tegelaste mõtetesse. Tema-jutustus ehk kolmandas isikus jutustus võib olla kõiketeadev või edastada ainult ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Mina-vormis ehk esimeses isikus jutustaja kõneleb toimuvast oma piiratud vaatepunktist lähtudes, ta ei saa järgneda teistele tegelastele ei ruumis ega mõtetes. Kõiketeadev jutustaja võib loos toimuvat selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib piirduda vaid
annaabi.ee 
