vorm (konjuktiivne, suletud) antivorm (disjunktiivne,avatud) meisterlikkus kurnatus distants osalus kreatsioon/totalitaarsus dekreatsioon/dekonstruktsioon süntees antitees paradigma süntagma metafoor metonüümia narratiiv antinarratiiv Jumal-isa püha vaim genitaalne/falliline polümorfne paranoia skisofreenia päritolu/põhjus erinevus/jälg
Keeleteaduse alused MÕISTED Loomulik keel ehk emakeel ehk esimene keeleteadus. ALLKEEL erinevad keelekujud (släng, argikeel, üldkeel, ametikeeled) IDIOLEKT isikukeel FORMAALKEEL kunstlikult loodud märgisüsteem, tehiskeel, mis on välja arendatud teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades OBJEKTKEEL üksikkeel, mis on uurimise objektiks METAKEEL kirjeldustes kasutatav keel KOMMUNIKATSIOON suhtlus KÕNE kahe inimese vaheline keeleline suhtlus SÕNALINE/VERBAALNE keeleline suhtlus, selle tähtsaimad elemendid on sõnad ja sõnaühendid MITTEVERBAALNE SUHTLUS zestides, miimikas ja kehakeeles avalduv suhtlus FÜLOGENEETILINE inimese arenguloo seisukoht ONTOGENEETILINE ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukoht KONVENTSIOONILINE kokkuleppeline KOOD süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad) ...
Sotsiaalne konstruktsionism- `reaalsus` on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisugune ettekujutus. Struktuurne sidusus -adaptatsioon (kohastumine), kus keskkond ei määra, millised muutused toimuvad, vaid seda teeb iga süsteem ise. Mõlemad (siin psüühilised) süsteemid on autonoomsed ja tegevuslikult suletud. Süsteem- tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel. Süntaktika- märgi (sõna) suhteid teiste märkidega (sõnadega) Süntagma-(vähemalt kahest grammatiliselt seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on sõnumiks valitud märkide rida või kooslus. Tagasiside- midagi, mida masin või organism loob, juhitakse tagasi, et modifitseerida loomise protsessi. Teave - miski on saanud teatavaks või midagi on õpitud kas siis oma kogemuste või teabevahetuse kaudu. See teadmine talletatakse mälus. Vahend need füüsilised ja tehnilised vahendid (abinõud v riistad), mille abil sõnum
oma kõnes kasutavad ja miks nad just selle sõna kasuks otsustasid. Paradigmaatilised seosed on aluseks sõnavalikule kõneloomes ning sõnade tähenduse äratundmisele tajus. (Paradigmasse mööbel kuuluvate mööbliesemete nimetused) Süntagmaatiline seda on õpetajal vaja teada selleks, et õpetada lastele millega üks või teine keeleüksus kõnes võib kombineeruda või peab kombineeruma. Süntagma piiri tähistab suulises kõnes alati märgatav paus. Derivatsiooniseosed (tuletusseosed) Sõnavara arengu seisukohalt on tuletusmudelite omandamine eriti tähtis, sest lapsel kujuneb võimalus sõnu ise teha. Praktiliste üldistuste kujundamiseks on otstarbekas moodustada sõnaperesid (valida või moodustada samatüvelisi sõnu) ning rühmitada tuletisi tuletusliidete järgi (Raamatust lk. 87-90).
nii Semiootiline kolmnurk on keeleteaduses ja semiootikas märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu kasutatav kolmurk, mis näitlikustab, et märk ei ole käsituse) poolest. keelevälise asjaga vahetult seotud. See seos kulgeb mõiste Süntagma (< kr süntagma, vähemalt kahest (kujutluse, ingl concept) vahendusel grammatiliselt Semiootiline kolmnurk näitab märgi mitmemõõtmelisust. seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on Seda kolmnurka interpreteeritakse erinevalt sõltuvalt sõnumiks sellest, valitud märkide rida või kooslus. kuidas keegi tunnetust mõistab. Igal juhul näitab
(nt aas, eel, uus üks tüüp, ott, utt, opp teine tüüp, laul vs laut) KÕNETAKTI ROLL: KÜSIB EKSAMIL · hääldusüksus hääldamise kujundamisel · Sünteesiüksus lugemisel/lugema õppimisel - Häälikupikkuse muutmine ja määramine kõnetakti piires PEDAGOOGIKAS OLULINE: VALIDA MATERJAL ÜHE KÕNETAKTI TÜÜBI KAUPA (nt lugemisel alustame: ONN, ENN, USS, OSS) 2. Foneetiline sõna/ süntagmade tasand pausid, mis tekivad ja mis on tajutavad- süntagma piirid (sõnade vahel pausid) selle abil öeldakse ka asju välja Foneetiline sõna: täistähenduslik sõna (ilma või koos abisõnaga: tool, tooli all) Süntagma: mõtteline lõik, mille ulatuses pausi ei ole; koosneb 2 või enamast kõrvuti olevast foneetilisest sõnast (7+-2 silpi) Oluline segment: ajus koostatakse hääldusliigutuste programm 3. Fraasitasand- liht- ja liitlausingid (lausund on hääldatud): iseloomulik lõpuintonatsioon ja
milles element võib esineda. Distributsiooni vaatlemisel selgitatakse elemendi teist tüüpi elementidega koosesinemise võimalusi, vaadeldakse elemendi suhteid ehk relatsioone. Substantiivide jaotumusega on tegemis ka siis, kui väidame, et needo n sõnad, mis sobivad lünkadesse mingis kindlas kontekstis ehk lauseraamis. Elemendid on süntagmaatilistes suhetes nende elementidega, millega neid saab ühendada lineaarseks järjendiks. Ühe tasandi elementide järjend on süntagma. Näiteks, hunt on neljast foneemist koosnev süntagma, hunt ulub kahesõnaline süntagma. Elemendid on pragmaatilistes suhetes nende elementidega, millega ta on asendatav. Sellist teoreetilist asendusoperatsiooni nimetatakse kommutatsiooniks. Näiteks ,,...uu" ( puu, luu, muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma. Näiteks foneemiparadigma. Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse esinemisjuhuks
Kokku moodustavad keeletegevuse. Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond.
Leksikona põhiüksused on sõnad ja nende kategooriad on sõnaliikid (nt substantiv, verb jne) Element üksuste, kategooriate ja nende realisatsoonide ühine nimetus. Iseloomulik ehk inherentne omadus kirjeldus, mis viitab esemetele ja elusolenditele. (nt Põhisõna on substantiiv) Distributsioon kõik need ümbrused ehk kontekstid, milles element võib esineda. Süntagmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab ühendada lineaarseks järjendiks. (nt sõna hunt on süntagma). Paradigmaatiline seos on nendel elementidel, mida saab asendada üksteisega. Kommutatsioon on asendusoperatsioon. (nt foneemid /p l m s k/ ja sõnad puu, luu, muu, suu, kuu) Asendusseoses olevad elemendid moodustavad paradigma. Funktsionaalne ehk distinktiivne erinevus nt häälikute [s] ja [p] erinevus, sõnadel suu ja puu on erinev tähendus. Need sõnad on opositsioonis. Liiane erinevus häälikute erinevus ei anna erinevust tähenduses. (nt poolheliline [h] ja
Märki võib märgata ja mitte teadvustada (nt. feromoonid). Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum e. kommunikatiivne ruum. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: * süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad, foneemid. Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada. * paradigmaatlised/assotsiatiivsed reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega, kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev. Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse, eseme, isiku või mõiste asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutlusega sellest mõistest, nähtusest vm. Nt. selle
mõiste `inimene, homo sapiens' soo tunnuse poolest vastandlikke alammõisteid. Veel näiteid: abielus vallaline, rääkima vaikima, ostma müüma, alistama alistuma, lõpp algus, jah ei, hästi halvasti, rohkem vähem. Antonüümid pole seega sugugi sõnad, mis on tähenduselt teineteisest võimalikult erinevad. Nt sõnadel riigikogu ja küülik, kalkun ja tango tähenduslik ühisosa puudub ning nad ei ole antonüümid. 19. Lause ja süntagma - süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend. Lause on keeleüksus, mis on grammatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklikku mõtet. Lause on grammatiliselt sõltumatu teksti osa, süntaksi põhiüksus. Lause peamine tunnus on teate edastamine vastuvõtjale. 20. Süntaktilised seosed ja lauseliikmed - Lauses kindlaid semantilisi ja pragmaatilisi funktsioone täitvad moodustajad esinevad lauseliikmetena
Ta ameerika strukturalismi ideaal oli matemaatiline lingvistika. Ta teeb järgmise sammu generatiivse lingvistika suunas. Keele tähtsaim element ei ole sõna vaid lause. 70ndatel aastatel sai ta aru, et lause pole kõige suurem keele element. Ta arendas välja selle, millest kasvas välja tekstilingvistika. · IC · Poor John runs away. (Vaene Jaan jooksis minema). analüüsis peame sõnu kokku pakkima loogilises järjekorras. Lause on koostatud kahest osast nimisõna süntagma või fraas, tegusõna süntagma või fraas. See on üks kõige kuulsam grammatika lause. · Teksti lingvistika (Discoutse analysis diskursus on seotud kõne selles kontekstis.) · Transformatsiooniline lingvistika. Semantika I Charles Sanders Peirce · Spekulatiivne grammatika (Cgarles Morris ütles, et see on süntaktika märgi strukturi ja märkidevahelised formaalsed suhted.)
patsiendi -- "subjektiivsed sümptomid"( ja adressaadi (so arsti --"obj. sümptomid") jaoks erinevad. Semiootika algselt, kui üks kolmest kreeka meditsiini harust. Sümptomid üks esimesi identifitseeritud märkide seas. Sümptom muutub märgiks ainult siis, kui see kuulub kliinilise diskursuse konteksti. Sümptom ei pea viitama haigusele, ka tervisest pakataval inimesel on sümptomid. Esinevad nii paradigmaatilistes süsteemides kui süntagmaatilistes ahelates (aktuaalne süntagma -- kimp sümptomeid, mida esitatakse üheaegsele nt inimkeha erinevates ja temporaalne -- samast allikast, kuid ajateljel kehtestatud järjestikuste intervallidega sissejuhitud informatsioon (loomaaedades ekskremendi auditiivne kontroll)). 12. SEMIOOSIS -märgitoime Peirce'i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi,
Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse). Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 V. Vernadski biosfääri mõiste mõjul. Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum. 20. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: * süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad). Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada. * paradigmaatlised reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega, kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev. Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutis samast nähtusest. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks Kokku said Euroopa kroonitud pead.
millest väljaspool semiootilisi protsesse ei ole või ei saagi olla. Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. Keel kui süsteem; keelereeglid · süntagmaatilised · pragmaatilised · (hierarhilised) Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: * süntagmaatilised reeglid determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad). Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada. * paradigmaatlised reeglid determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega, kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline asendatavusel põhinev. Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutis samast nähtusest. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme näiteks Kokku said Euroopa kroonitud pead.
alus sufiks e. järel- e lõppliide- käib tüve järgi sõltuvus- teatavasuunaline seotus. Lause juhtivaks liikmeks võib tunnistada verbi, mille omadustest sõltub ju kogu lause ülesehitus sõnasemantika- uurib põhiliselt paradigmaatilisi tähendussuhteid e. keelelise mõistesüsteemi ehitust sõne- iga üksik tekstis esinev sõnavorm sõsarkeeled- üheealised tütarkeeled sünkroonne käsitlus- puhtkaasaegne käsitlus sünonüüm- samatähenduselised, erineva väljendusvormiga sõnad süntagma- ühe tasandi elementide järjend süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted süntaks e. lauseõpetus süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust. süsteemigrammatika- keelesüsteemi käsitletakse, kui kasutuselolevate ning osaliselt üksteisest sõltuvate valikuvõimaluste võrku, grammatikat aga kui keerulise lülitusskeemi sarnast valikumehhanismi. taksonoomiline strukturalism e. ameerika pärisstrukturalism. Selle peaesindaja oli Leonard
stereotüüpe). Kõne avaldub kolmes vormis: suulises, kirjalikus ja sisekõne vormis. Ülemineku vormiks suuliselt väliskõnelt sisekõnele on lapse egotsentriline kõne — väliskõne iseendale. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda liikideks: kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine. Ütluse liigendamine toimub kolmel tasandil (Leontjev, 1965): silbitasand, foneetiliste sõnade (süntagmade) tasand, fraasitasand. Silbitasandil liigendub kõnevool (täpsemalt süntagma) silpideks ja silbirühmadeks. Fraasitasand ja ütlus: Ütlus on väikseim suhtlemisüksus. Teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausest või lauserühmast. Kõne seisukohalt aga liigendub ütlus fraasideks. Keeleliselt on fraas kas lihtlause või liitlauses osalause. Igal juhul on fraaside piiril pikem paus kui süntagmade vahel ning fraasi iseloomustab lõpuintonatsioon. Keeleüksusi iseloomustab alati kaks tunnust — vorm ja tähendus
• Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). • Luule e poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. • Värss – rida. Värsipiir kattub süntagma (sõnavormid, mis omavahel ühilduvad) või lause lõpuga). • Siire – süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. • Värsisüsteemid – kujundavad luulerütmi. Silbilisprosoodiline, silbiline. • Värsijalg – rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid. • Trohheus – 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilis-rõhulises värsisüsteemis rõhuline ja rõhuta silp
Suhtes Reema: propositsionaalne Igasugune visuaalne märk kui interpre-tanti funktsioon. Samuti termin mingi väljendi termin suhtes ütlusesse ja argumenti (arutlus) Kaks visuaalset märki, mis on omavahel teatud viisil seotud. Dicisignum: ütlus. Täidetud reema. Määratlus. Keeruline visuaalne süntagma, mis ühendab erinevat tüüpi märke. Argument: süllogism ,,Teekate on libe, kiirus mitte üle 60km/h" Charles William Morris 19011978 biheiviorism Semioos kui 5-liikmeline suhe Märk mesilase tants, koera haukumine interpretaator interpretant valmisolek reageerida märgile
valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada) autobusside marsruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat. Kinematograafiline kood kui unikaalne 3-osalise artikulatsiooni näide. Kaader, kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks ("nina", "silm", "ruudukujuline pind". Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: "nurgad", "valgus- vari", "kõverad", "figuur-foon". Suurem tõepärasus. 20)Interpretatsioon- Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid
Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepealt muutnud meelt. Väehulgad sirutavad käepulgad. Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi. Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma ja salgama oma kalduvust kalguvusele (A. Alliksaar) Värss "rida"; "pööre" Vanagermaani alliteratsioonvärss (Stabreimvers) Beowulf waes breme blaed wide sprang Scyldes eafera Scadelandum in. Swa sceal geong guma gode gewyrcean, Fromium feogniftun on faeder bearme... (Beowulf) Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga: Veri tuksatas kord külm, kord palav. Mis on lahti minuga, ei tea. Jälle, jälle, kahvatu ja halav, Tulin Sinu juurde, Mea. (H. Talvik. Taliöine) 12.saj Inglismaal tekib riimitud värss, värsi piir võib kattuda süntagmaga Siire (enjambement) ...Ja väga õnnelik olla on väga raske.Isegi raskem kui kurb olla (Alliksaar) Kuidas, kuidas mitte raisa- ta nüüd aega ega raha (M. Under) Meetrum
Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh, anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Värss - lad. k. kirjarida. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire (enjambment) - süntaktilise ühiku või lause lahutamine värsirea piires (mõte jätkub järgmisel real). Värsisüsteemid: a) silbilis-rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja -langused b) prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid. (nt. heksam.) c) silbiline - värsside kindel silbiarv (nt
Oluline on, mis ulatuses määrata hääliute pikkus, mia materjali esiatda lapsele lugema õppimiseks. Kõnetaktideks jaotumine tuleb selgeks teha!!! Süntagmade (,,portjonite") tasand: üks või rohkem sõnu, mille vahel kõnes pausi ei ole. On kõnetati või silbipiiri paus aga mitte sõnadevaheline. ,,pärast lõunat tuli meile külaline." Kuidas hääldad? Saab mitut moodi. (Foneetiline (prosoodiline), sõna, süntagma. Süntagma on kõnesegmennt. Ta võib aga ei pea kokku langema.... millega?? Segmentideks jaotumine sõltub kontekstist: nt kõnes silbipiir (üpldse silp) on omaette nähtus. Lausungitasand: võib koosneda liht- ja liitlausungitest. Ütlus:koosneb lausungif, lausungirühm Sõna suuline ja kirjalik Sõna (tähendus ja koostis): a) kujutlus/mõiste jnejnejej Vt järgi slaidilt
kujundab ümber tegelikkust. Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte lõplikku rolli lüüriline alge. Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida. Värssi iseloomustab värsimõõt. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Ütlus jätkub järgmisel värsireal või salmis. Siiret kasutatakse puändi edasilükkamiseks, et viivitada kavatsetud emotsiooni tekitamisega.Siiret võib kasutada ka värsirea katkestamiseks, et luua heakõla värsiridade lõpus või alguses.
Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Värss - lad. k. kirjarida. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire (enjambment) - süntaktilise ühiku või lause lahutamine värsirea piires (mõte jätkub järgmisel real). Värsisüsteemid: a) silbilis-rõhuline: kindel arv rõhulisi ja rõhuta silpe - värsitõusud ja -langused b) prosoodiline: välteline, rõhuline. Rõhuline: Kindel arv rõhulisi silpe, aga langused muutlikud, korrastamata värsijalad. Välteline: pikk silp + lühemad silbid. (nt. heksam.) c) silbiline - värsside kindel silbiarv (nt
Luules ehk värsskõnes on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal (näiteks tundeline isikujutustus), mis mõjub ,,luulelisena", aga ei ole luule. Vabavärsis luuletus, eriti aga rütmiline proosa märgivad luule ja proosa vahelist üleminekuala, kus väljenduse vorm on vaid osaliselt seotud. 9.Värss. Lad.k ,,vagu", ,,(kirja)rida". Värsirida lõpetab mõtte, seega kattub värsi piir süntagma või lause lõpuga. Näiteks tänapäeval pole värsimõõt luules enam oluline. 5 9.1. Siire. Süntaktilise (lauseline) ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Näide: On siiski kurb, et pärib surm selle südame, (SIIRE) selle südame, täis joobumispuhke, täis soovide sinisädelust kuid ometi loobumisuhke. On siiski kurb, et pärib surm selle südame (värsi piir kattub süntagma lõpuga)
väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Luule - Luule on kuulamiskunst. Luule e poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. Värss - rida. Värsipiir kattub süntagma (sõnavormid, mis omavahel ühilduvad) või lause lõpuga. Siire - süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires Värsisüsteemid süsteemid, mis kujundavad luulerütmi. Silbilisprosoodiline, silbiline. 7 Värsijalg - rütmiüksus, mille moodustavad reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest).
Semioosiks on vaja märki ja interpreteerijat. See on protsess, märk on semioosi tulem. Morris on Peirce’i järglane Semiosfäär – Juri Lotman. Semiosfäär on see ruum, millest väljaspool on semioosi olemasolu võimatu. See on kui teoreetiline piir semiootikale. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. Saussure eristas kahte tüüpi keelereegleid: * süntagmaatilised reeglid - determineerivad selle, kuidas elemendid on reastatud (laused, sõnad, foneemid. Süntagma on loogiliselt järjestatud märkide jada. * paradigmaatlised/assotsiatiivsed reeglid - determineerib, mis ulatuses võib märki antud reastuses asendada teisega, kuidas märk varieerub. Paradigmaatiline - asendatavusel põhinev. Süntagmaatikas on märk suhtes kontekstiga. Ühe nähtuse, eseme, isiku või mõiste asemel nimetatakse teist, mis on meie teadvuses kujutlusega sellest mõistest, nähtusest vm. Nt. selle asemel, et öelda Kokku said Euroopa riikide kuningad ütleme
Kokku moodustavad keeletegevuse. Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond.
Kokku moodustavad keeletegevuse. Keel saab tervikuna eksisteerida ainult kollektiivis. Kõne on keele aluseks, ei ole vajalik keele olemasoluks. Surnud keelt pole olemas, sel juhul liht parole puudub. Kõne on seotud aja ja ruumiga, keel seisab sellest väljaspool. Keeles on märgid, kõnes on nende märkide realisatsioonid. Saussure eristab kahte tüüpi keelereegleid: - süntagmaatilised reeglid (süntagma - loogiliselt järjestatud märkide jada) - determineerivad seda, kuidas elemendid on reastatud. (laused, sõnad, foneemid) - paradigmaatilised/assotsiatiivsed reeglid (paradigmaatiline - asendatavusel põhinev) - determineerib, mis ulatuses võib märgi teatud reastuses asendada teisega. (Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond.
pole näha) 6. Keele struktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia. 5. Strukturalismi mõisted: 1. keeleüksus e -element ühe keele kategooria esindaja; 2. distributsioon e jaotumine mingi elemendi kõikide kontekstide summa; 1. distributsioon on kas distinktiivne (tunnused ei sõltu kontekstist) või komplementaarne (tunnused sõltuvad kontekstist); 3. süntagma sama tasandi keeleüksuste (foneemide, sõnade, tähenduste ...) järjend 4. paradigma sama tasandi keeleüksuste kogum, mida saab antud kontekstis üksteisega asendada 6. Strukturalismi edasiarenguid: 1. deskriptivism (Bloomfield 1933, USA): sõnastada reeglid võõra keele jaoks 2. generativism (Chomsky 1957) d) Noam Chomsky 1
72. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. 73. Ekstensioon Sõna ekstensiiooni moodustavad kõik sõna võimalikud referendid. Näiteks sõna eesel ekstensioon on siis alavad, surnud ja veel sündimata eeslid. Silmas tuleb pidada ka sõna eesel põhitähendust ehk denotatsiooni, millele võib esitada parafraasi. Parafraas- süntagma tähenduse sünonüümne, samatähenduslik väljendusvõimalus. 74. Tähendusväli Tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes. Tähendusvälju on keeles palju. Nad näitavad muuhulgas seda, et välismaailm jaguneb osadeks hierarhiliselt: liiklusvahendid on näiteks autod, rongid, bussid, lennukid jne, autod on näiteks Audi, Opel, Seat, avatava ja mitteavatava katusega mudelid jne. 75
Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel. Luule. e poeesia (poiema > kreeka k. `tehtu', `loodu', `esile toodu', poiesis > `loov oskus', `kunst') tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. `vagu', `(kirja)rida', Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (Silbilis-rõhuline, Silbilis-välteline, Vältelis-silbilis- rõhuline) PROSOODILINE (Välteline, Rõhuline, Rõhulis-välteline) SILBIILNE SILBILISRÕHULINE > värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest)
Väljamõeldisel rajanevas tekstis üleminek fraasidelt terviklikule kujutlusmaailmale. Süntagmaatika – uus mõiste ‘narratiivne süntaks’. Teose süžeeline ülesehitus, loogilis-kausaalsed seosed, mis moodustavad tekstiterviku. Toetub natuke Proppi süntagm. muinasjutu-kirjeldustele. Lähtub lingv. terminitest. Vaatab narratiivi kui lauset – ‘narratiivne lause’, ‘narratiivne grammatika’. Narratiivse lausega seostuvad narratiivsed alus, öeldis, objekt, narratiivne süntagma. Jutustuse grammatika aluseks on keele ja jutustuse sügav ühtsus, mis sunnib meid üle vaatama mõlemat. Me mõistame jutustust paremini kui tegelane = nimi, tegevus = verb, kuid me mõistame paremini ka verbi ja substantiivi tähendust, kui mõtleme nende rollile jutustuses. Narratiivseid lauseid on 2 tüüpi. Ühed on omadussõnalised – seisundikirjeldus, staatil. episood süžees. Teised on tegusõnalised (Lotmanil ja Tomaševskil – dünaamiline süžee-episood)
Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel. Luule. e poeesia (poiema > kreeka k. ‘tehtu’, ‘loodu’, ‘esile toodu’, poiesis > ‘loov oskus’, ‘kunst’) tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. ‘vagu’, ‘(kirja)rida’, Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (Silbilis-rõhuline, Silbilis-välteline, Vältelis-silbilis- rõhuline) PROSOODILINE (Välteline, Rõhuline, Rõhulis-välteline) SILBIILNE SILBILISRÕHULINE > värsimõõt koosneb värsijalgadest (kõnetaktididest)
3. seose vahetus -- kas stiimul ja reaktsioon on vahetus seoses. 4. adekvaatsus -- kas nad (tähistaja ja tähistatav) langevad kokku või on üks neist "laiem". 5. eksistentsiaalsus -- kas nende suhe eeldab eksistentsiaalset seost märki kasutava subjektiga. Lingvistikas ei segata märgi mõistet lähedaste sugulusterminitega. süntagma-süsteem (Saussure süntagmaatiline ja paradigmaatiline telg). Need vastavad kahele mõttetegevuse vormile (hiljem Jakobson metonüümia ja metafoor).Nt. menüüs kõik võimalikud pakutavad toidud restoranis, kuid sealt sobiva valides muutub tähendus. denotatsioon-konnotatsioon . 1960 aastal lõi Barthes koos Todorovi, Genette'i ja Kristevaga ajakirja "Tel Quel,, eesmärgiks oli Barthes'i poliitilise semioloogia projekti semiotiseerimine
fonoloogia), morfeemid (jaotatakse grammatilisteks ja leksikaalseteks), sõnavormid, sõnaühend, lause, sidus lauserühm. EED ülesandeks ei ole mitte ainult nimetatud üksuste formaalne analüüsi ja äratundmise õpetamine, vaid tähtsam on hoopiski suunata lapsi keeleüksuste tähendust mõistma ja neid kombineerima. Abiõppe vanemas astmes formaalse analüüsi osatähtsus küll tõuseb. Kõne liigendub järgmisteks segmentideks: silp, kõnetakt, süntagma (minimaalne — foneetiline sõna), fraas, ütlus. Segmentide piirid on muutuvad ja langevad keeleüksuste piiridega kokku juhuslikult. Kõnesegmentide ja keeleüksuste piiride erinevus püstitab mitu didaktilist probleemi. Nimelt on kooliharidusega inimesed kirjaliku kõne mõjul harjunud opereerima keeleüksustega, lapse jaoks on aga reaalselt olemas kõnesegmendid. Kirjutatakse keeleüksuste kaupa, loetakse ja kõneldakse aga kõnesegmentide haaval.
vorm (konjuktiivne, suletud) antivorm (disjunktiivne,avatud) meisterlikkus kurnatus distants osalus kreatsioon/totalitaarsus dekreatsioon/dekonstruktsioon süntees antitees paradigma süntagma metafoor metonüümia narratiiv antinarratiiv Jumal-isa püha vaim genitaalne/falliline polümorfne paranoia skisofreenia päritolu/põhjus erinevus/jälg
annaabi.ee 
