, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga
Võeti kasutusele analoogiameetod, uuriti allikaid. Poeedi loovus allutati võimele ette antud reegleid järgida. Muutus arusaam tõlgendusest: - ENNE: korrastatud reeglite süsteem - NÜÜD: mõistmise analüüs, kuidas saadakse tekstist aru. Romantism: fookus poeedil ja lugejal, huvi kultuuripärandi ja ajastu vastu, reeglite täpne järgimine vähe oluline. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab teose olemasolu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjanduslugu on kirjanduse sisemine ajalugu, kas üldiselt või zanrite kaupa, ajaliselt ulatuslikul perioodil või ainult teatud ajal. Viimasel juhul vaadeladakse mingi ajaperioodi kultuurilisi (k.a. kirjanduslikke) jooni. Suhtes ajaloosündmustega määratletakse ajaloolised faktorid, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad.
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4
tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
20. Saj Autonoomiateooriad: rõhutatakse sõnakunsti iseseisvat, reaalsest sõltumatut olemust. Kirjandus on subjektiivse reaalsuse väljendus. Sellest lähtuvad mitmed filosoofilis- teoreetilised suunad: näiteks fenomenoloogia (kirjandus on teadvuse fenomen, millest väljaspool pole midagi); uuskriitika, new criticism (close reading, lähilugemine, teost tuleb lugeda sõltumata välisest, rõhutati keele olulisust, kirjanduslikke võtteid (metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud Luule kolm olemuslikku joont:
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss), eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust Epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust Paljud vormitunnuste alustel kujunenud zanrid: sonett, haiku jne Eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes, nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost Värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga, ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt (Puskin - ,,Jevgeni Onegin")
(enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. ● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ? Kirjanduskriitika- hinnangu andmine, kritiseerimine, kirjandusteose seletamine, konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs ● Mis on tõlgendamine ? Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel,
· novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama · miniatuur · miniatuur · eepos · lüürika proosav-d · laast · laast · värssdraama etc · stsenaarium · lüürika proosavormid · jutustus · värssromaan · liberto etc · värssromaan · poeem ( poem) · kuuldemäng
Zanrid tekivad kokkulepete tulemusena. Vorm, kompositsioon ( nt värsiread ), maht ( nt novell < romaan ), narratiivsus/mittenarratiivsus, modaalsus ( sõnaraamat, komöödia jne ), temaatiline sisu jne 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Luule mõiste tähistab kõiki värss- e seotud kõnes teoseid. Luule võib olla eepiline( kirjeldav ) ja lüüriline ( tundeline ). Luule mängib määravat rolli lüüriline alge. Sonett, haiku, poeem, ballaad, värssdraama, värssromaa, eepos. Lüürika - on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Ood, hümn, eleegia. Tuntumad zanrid (1) ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele,
värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia on tänapäeval lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. (4) epigramm - algselt värsivormis pealkirja hauakivil või mälestussambal, hiljem hakati epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust. (5) paljud vormitunnuste alustel kujunenud zanrid: sonett, haiku jne (6) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost. (7) värssromaan - värsivormiline jutustav teos, mis sarnaneb ülesehituselt romaaniga. Ka siin kujutatakse elu avaralt, sündmus- ja probleemirohkelt. (Puskin - ,,Jevgeni Onegin") (8) poeem ( poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus
luulega, kuna luulet isel-b rütm, kõla. 3) tähenduslik aspekt tekstil- igasugusel elemendil tekstis on mingi kindel tähendus. On madalama stme tähendusega (kirjamärgil) ja kõrgema astme tähendusega ( tegelane ). Tekst ja maailm e. tegelikkus. Tänapäeval inimene eeldab, et tekst on maailmaga seotud( realistlik kunsti ja loome printsiip). Me mõtestame e. saame kirjandusest aru niimoodi, et tekst on maailma peegel. See on kõige enam levinud käsitlus, arusaam. Teksti põhiolemuse mõtestamise võib jagada k a h e k s: Ühelt poolt on mõtteviis, et tekst on MI peegeldus. See arusaam saab alguse ANTIIKMAAILMAST ,, mimesis"- jäljendus(emotsioonide, looduse) + oskused (peab valdama teatud oskusi) . Positivism väidab muuhulgas, et kirjandusliku teksti tegemine on seotud 3 määrava teguriga: 1) pärilikkus, 2) keskkond, 3) ajalooline moment. PALJUD 20. sajandi teoriad väidavad, et TEKST ON AUTONOOMNE, et sõnal on
loobuvad parafraasi kasutamisest, kirjaniku sõnade ümberütlemisest v. Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu vi. b) Strukturalism i. Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast c) Poststrukturalism i. Põhiobjektiks on mittestruktuur d) feministlik kriitika e) postkolonialistlik kriitika 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja mõõdud · Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid).
realism) ideede ajalugu ka marsism, rahvuslus, feminism ... (Michel Foucault) 26. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad? a. Kirjanduse tähtsamateks naaberaladeks on rahvaluule ja mütoloogia, kust kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted kunstidega, millele ta on mõnes mõttes aluseks (muusika, teater, film) ent samavõrd ka kujutav kunst ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus) 27. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? a. Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variatiivsus (ajalooline
mingisugusesse konteksti. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted, kõlakujundid jne). Uuskriitika pöörab tähelepanu teksti vormile ning käsitleb seda väga rõhutatult kui kunstiteost. o Strukturalism Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole). Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. Kõige levinumaid binaarseid opositsioone: kultuur loodus, oma võõras, mees naine, hea halb ja nii edasi. Igasugune tähendus ei tule kuskilt mujalt kui mitte elementide omavahelisest erinevusest
Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku
neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest. 15. Kirjeldage poeetika arengut. Milliseid autoreid oskate nimetada ja miks on nad olulised? - Horatius (65-8 e.Kr.) Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica'ks normatiivset tüüpi poeetika, mis sisaldab eeskirju teatud kirjandusliku voolu seisukohalt - Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud
Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks
Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt
Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop) Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse kõike, võib minna liiga kirjuks. Dominantne tasandianalüüs (integreeritud hierarhia, tekstisiseste ja tekstiväliste seoste kokkupuude) – millegi konkreetsema analüüs (vaadeldakse täpsemalt nt sisu, žanrit või arhetüüpi). Alguse ja lõpu seosed (raamjutustus)
Kujundlikud võtted ja mudelid püsivad Kujundlik kõne on mitmetähenduslik Sarnaselt kõnekujundile ei taandu ilukirjanduslik teos ainult ühele tasandile, see esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog