Psühholoogia 11. klassi arvestuse materjal (0)

Pilet 1. Isiksuse mõiste. Isiksuse joonte teooriad. „Suur viisik “.
Isiksusepsühholoogia saab alguse 20. sajand, kui tekib huvi isiksuse vastu. I MS nõuab stressitaluvuse teste, uurisid isiksuse omadusi.
Isiksus on kõnekeeles iseloom, tahtelised omadused. Psühholoogias aga see, mis on teistest erinev, ainulaadne või see, mis on püsiv ja muutumatu iseloomuomaduste kogum.
Isiksusepsühholoogia põhineb andmetöötlusel ja statistikal ning hoolimata 20. sajandi keskel olnud kriisist on see üks paremini arenenud psühholoogia liike.
Allport 'i isiksuseteooria
Populaarne jooneuurimise teooria, uuris keelt. Kui keeles on sõna, siis on olemas ka isiksus. Uskus, et on olemas kardinaalne omadus, mis on isiksuse üksikomadus ja juhib teisi. Tsentraalsed omadused (5-16) on isiksuse tuum, mille abil kirjeldatakse. Sekundaarsed tunnused, mis ilmuvad vaid vajadusel.
Cattell
Kasutas ka statistikat. Tema teooria oli faktoranalüüs, kus omadused olid gruppides. Tal olid isiksusefaktorid (PF), ehk need, millest isiksus koosneb. 16 olid sõltumatud.
Eysenck
Arvas, et isiksust saab määrata kahe faktori järgi. Faktor on omaduste grupp, mis on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, nt. Ekstrovertsus- introvertsus , stabiilsus-mittestabiilsus.
Isiksusejoonte teooriate miinused on, et nad pole üksmeelel ning ühisosa on väike ning nad ei seleta midagi, vaid sildistavad. Plussiks on võimalus võrrelda teiste inimestega.
Suur viisik (NEO- OCEAN ), kus on viis faktorit. Teooria on loodud 1990-del, mitu loojat. Põhineb faktoranalüüsil, kus grupid on korrelatsioonis.
O – avatus kogemustele ; loovus , kujutlusvõime, uudishimu
C – teadlikkus, meelekindlus, organiseeritus, vastutus
E – ekstrovertsus-introvertsus, ekstrovertne on sotsiaalne, introvertne on kinnine
A – sotsiaalsus , heatahtlikkus, viisakus
N – neurootilisus , madal on stabiilne, kõrge on ärritatud
Suur viisik saadi keele uurimisel . Need viis gruppi on sõltumatud, aga mõjutavad üksteist. Määravad isiksuse potentsiaali. 5 gruppi moodustuvad pigem suurte andmehulkade puhul ning arvestab vaid otseseid, üksüheseid seoseid . Ei võta arvesse kaudseid mõjusid . Samuti ei vasta test küsimusele, miks sellised omadused tekivad.
Tänapäeval arvatakse, et isiksus on olemas, teeb asju harjumuspäraselt.
Pilet 2. Psühhoanalüüs.
Psühhoanalüüsis on palju erinevaid nimesid . Selle looja on Freud , tema õpilasteks Jung ja Adler.
Psühhoanalüüsi ühendab lapsepõlve, eriti esimeste elukuude ja -aastate roll isiksuse kujunemisel ning alateadlike vaimsete protsesside olemasolu rõhutamine ja nende seos lapsepõlvega.
Kinnitust on saanud kaks hüpoteesi:

Psüühilise põhjuslikkuse printsiip, mis tähendab, et psühhoanalüüsi arvates toimuvad asjad põhjusega, midagi ei heideta kõrvale kui vähemtähtsat. Vastused küsimustele: Miks see juhtus? Mis selle põhjustas?

Hüpotees inimese vaimsete alateadlike protsesside olemasolust ja tähtsusest. Suur osa vaimseid protsesse toimub alateadlikult (on ka teadvus ja eelteadvus).
Psühhoanalüüsi eesmärk on teadvustada vaimseid protsesse ning välja tõrjutud elementide tagasi saamine teadvusesse, et kaasneks raviv efekt.
Psühhoanalüüsis kasuatatakse hüpnoosi, mille ajal tehakse sisendus, mida normaalajal ei mäletata.
Pilte 3. Freudi tähtsamad teosed.
Freud peab oma põhiraamatuks „Unenägude tõlgendamist“.
Unenägusid põhjustavad ärritid.
Välised – tekk läheb pealt ära.
Meeleelundite sisesed – alkohol .
Kroonilised haigused – südame- ja kopsuhaigused.
Psüühilised tegurid – mis olid tähtsaimad.
Unenägu võib olla mälestus või sümbol, seda tuleb tõlgendada tagurpidi . Unenägusid iseloomustab lakooniline, kokkusurutud esitusviis; tõrjutud soovide varjatud tähendus.
On universaalsed unenägude reeglid. Nendeks on kokkusurumine, sisemine tsensuur, materjalide teistkordne töötlemine, kindlad väljendusvahendid (üldiselt visuaalsed).
Freudi kõige tõlgitum raamat on „Argielu psühhopatoloogia“. Käsitleb igapäevaelu eksimusi, näiteks unustamine, keelevääratused jne.
Kõige enam kriitikat on saanud „Kolm esseed seksuaalsusteooriast“, kus Freudi jaoks on libidos seksuaalelu liikumapanevaks jõuks.
3 teesi:
*Seksuaalelu algab juba sünnihetkest.
*Mõisteid seksuaalne ja genitaalne tuleb eristada. Seksuaalsuse puhul ei pruugi suguorganid osaleda.
*Üheks seksuaalelu funktsiooniks on kehaosade kaudu naudingute hankimine.
Freud hoidis neist teooriatest jäigalt kinni. Laps on sünnist saadik biseksuaalne, mingil hetkel asendub monoseksuaalsusega. Libiido peab võitlema häbitunde ja vastikustundega. Ühiskond piirab üksikisiku seksuaalsust.
Väikelapsel on 5 seksuaalsuse faasi:

0-1,5 aastat. Oraalne faas. Domineerib suu (toitumine, pöidla imemine, annab lapsele sõltumatuse tunde)

1,5-3 aastat. Anaalne faas. Domineerib päraku piirkond, füüsiline rahulolu ja kiitus vanematelt potil käimise eest (tagasi hoidmine on protest).

3-4 aastat. Falliline faas. Domineerib suguelundite piirkond, seotud mängudega (nt. Arst).

4- puberteet . Ükski kehaosa pole valdav.

Genitaalne faas. Domineerib genitaalide piirkond, tekib huvi vastassugupoole vastu.
„ Sealpool mõnuprintsiipi“ seletab lahti Freudi tungideteooria. Tunge on kaks – seksuaalne ja agressiivne.
Pilet 4. Isiksuse käsitlus Freudi järgi. Tungide teooria.
Tungide teooria seletab ta lahti raamatus „Sealpool mõnuprintsiipi“. On kaks tungi: seksuaalne (elutung) ja agressiivne (surmatung). Teod on alateadlikud ja lähtuvad neist tungidest.
Surmatung tekkis I MS ajal. Arvab , et eluta aine olek on alateadvusse kodeeritud, elu püüdleb selle poole tagasi. Freud pidas olulisemaks seksuaaltungi, tänapäeval agressiivsust. Kaks tungi on omavahel läbi põimunud.
1932. aastal artikkel „Ego ja Id“, Freudi isiksusekäsitlus. Ego on mina, Id on tema või miski. Sünnihetkel on ainult Id, psüühilise energia allikas, millele tugineb isiksus. Id on irratsionaalne , liikuv, ei allu loogikale ega eetikale. Püüdleb naudingu poole. Ego tekib alates kuuendast elukuust, tema ülesanne on rakendada Idi energiat.
Veel hiljem tekib Superego . See on inimese moraalikoodeks, südametunnistus . See, mis ühiskonnast läbi kasvamise inimese isiksusse jõuab. Hakkab tekkima alates 2 aastast või hiljem.
Peab leidma isiksuse tasakaalu. Kui domineerib Id, siis on lõbujanu. Kui domineerib Superego, siis on inimene tugeva ühiskonnasurve all. Mõlemal juhul on oht neuroosideks.
Pilet 5. Jungi sarnasus- ja erinevusõpetus.
Jungil on kaks suurt õpetust.
Erinevusõpetus, ehk kõik see, mille poolest inimesed erinevad, on erinevad psühholoogilised tüübid. Sinna alla käivad ka temperamenditeooria, mis põhineb suhtumisel iseendasse ja maailma. Energiaks on libiido. Kui see on suunatud välja – ekstravert . Kui see on suunatud sisse – introvert. Ekstravert on elav, hea suhtleja, hea kohaneja , vajab seltskonda, pealiskaudne. Introvert on ebakindel suhtleja, tundlik, enesekriitiline, pessimistlikum. Meie kultuuriruum eelistab ekstravertseid omadusi.
Vastandlikud teooriad, kuna mõlemad näevad üksteise suhtes negatiivseid omadusi. Mõlemad tüübid jagunevad neljaks alatüübiks: mõtlev, tundev, aistiv, intuitiivne.
Toimuvad ka tasakaalustavad protsessid, kui tasakaal on paigast ära tekivad haigused. Ekstraverdil – maniakaaldepressiivsus. Introverdil – sundhäired, skisofreenia. Isiksuse arengu kõrgeim aste on kõigi nelja alatüübi väljaarendamine.
Sarnasusõpetus on alateadvuse ja arhetüüpide õpetus. Alateadvus jaguneb isiklikuks ja kollektiivseks. Isikliku alla käivad tõrjutud mõtted ja fantaasiad . Kollektiivsel on erinevad tasandid . Pinnal grupi alateadvus ( perekond, rahvus). Sügavamale liikudes muutub ühisosa loomariigiga universaalsemaks. Kõige sügavamal kaotab psüühika piirid, kõik saab üheks materiaalsuseks. Igal astmel on arhetüübid ehk reaktsioonide käitumus-tunnetusviisid või mis tingivad neid. Kujutlused, emotsioonid on psüühiline võre, mis paneb emotsioonid kindasse vormi. Tähtsamad on persona , vari, anima - animus , self, ego.
Pilet 6. Arhetüübid.
Arhetüüp ehk reaktsioonide käitumus-tunnetusviisid või see, mis neid tingib. Kujutlused, emotsioonid. Psüühiline võre, mis paneb emotsioonid kindlasse vormi.
Persona „mask“. See, milline inimene näib endale ja teistele, et oma eesmärke saavutada. See, millisena ta näib kasulik. Tõelise mina moonutus . Mida tugevam persona, seda enam tõeline isiksus taandub. Inimene hakkab ennast sellega samastama, püüeldakse ideaali suunas, et täita teiste ootusi. Kordab omandatud mudeleid (sõjaväelane käitub ka peres sõjaväelasena). Toitepind neuroosideks.
Vari. See, mida inimene tahab, aga ei luba endale. Ihad , emotsioonid, mis ei sobi ühiskonnaga, see, mida häbenetakse. On igas inimeses olemas. Varju kollektiivne aspekt – nõia , kuradi kujutamine. Hea ja halb kaotavad tähenduse, vari võib olla hävitav, aga ka raviv. Vastandub teadlikule minale. Varju on vaja teadvustada, et iseennast tunda ja arendada. Inimene peegeldab oma varju teistele, aga eneses ei näe. Varju ei tohi alla suruda. Varju ja teadliku mina võitlusel tekib arenemiseks vajalik energia. Enda varju äratundmine on valulik protsess.
Anima on naiselik alge mehes. Mehe naiselikkuse ideaal tuleb emast, hiljem projetseerub teistesse naistesse. Abielludes oma naisesse, see tekitab konflikte. Kui anima ilmub mehele ka muudes vormides (v.a. ema) on projektsioon maha võetud. Ideaal liigub ajas vastupidi. Poiss – ema. Noor mees – noor naine. Vana mees – tüdruk. Tugeva animaga mehed on irratsionaalsed ja sentimentaalsed.
Animus on mehelik alge naises. Projetseerub kangelastena, nt filminäitlejad. Animus on tükkidest koos, ta pole kindlapiiriline isik. Tugeva animusega naine on ratsionaalne , kindlameelne .
Anima/animuse kokkupõrge võib viia konflikti või kiindumuseni. Nende mõju egole on tugev. Anima/animuse teadvustamine on võimalik ainult läbi vastassugupoole.
Self ehk mina ise. Isiksuse keskpunkt, see, mille ümber ülejäänud arhetüübid koonduvad. Annab elule eesmärgi, mõtte. Selle sümboli on täiuslikkuse sümbolid (ring). Inimene peab ise leidma oma ainukordsuse, individuaalsuse. Tuleb ületada maski domineerimine , teadvustada varju ja animat/animust ning alles siis jõuab selfini. On vaja elukogemust (enne keskiga pole võimalik). Isiksuse arengu lõppeesmärk on jõuda tõelise minani.
Ego ehk mina. Puhas teadvuse kese . Arengu käigus saavad ego ja self üheks. Ego lööb järjepidavust, võimaldab analüüsida kogemusi. Seisab alateadvusele vastu. Terviklik süsteem.
Pilet 7. Adler.
Oli Freudi õpilane, pigem praktik kui teoreetik . On pereteraapia looja, pidas oluliseks individuaalset lähenemist, kus inimest tuleb mõista nendes raamides, kus inimene asub.
On saanud mõjutusi Darwinilt (elu põhiaspekt on keskkonnaga kohanemine , ühed organismid kompenseerivad teisi, olulised on koostöö ja ühtsus.) psühhoanalüüsilt (võtab üle ema-lapse suhted, ei võta üle seksuaalsust ja Oidipuse kompleksi), Nietzchelt (terminid, mõisted), holismilt ja Smutsilt ( filosoofiline baas, süsteemidel on omadused, mis puuduvad nende üksikutelt osadelt).
Isiksuseteooria tähtsaim mõiste on alaväärsuskompleks. Tugev pidurdab, mõõdukas motiveerib. See on olems kõigil inimestel, tekib, kuna lapsed on väiksemad ning neil on piirangud. Tugev alaväärsuskompleks tekitab üleolekupüüdusi. Üleolek võib olla positiivne ja negatiivne. Positiivne hõlmab hoolitsemist enda ja teiste heaolu eest, see on oskuste ja võimete arendamine. Negatiivse puhul võitleb inimene isikliku üleoleku eest, allutamine, valitsemine.
Elueesmärgid on alaväärsuskompleksi kompenseerimine (surmahirm -> arst)m enamasti valitud alateadlikult ning need annavad inimesele suuna ja ülesanded. Iseloomujooned tekivad elu jooksul, elustiiliga püütakse elueesmärke saavutada. Elueesmärkide ja elustiili kujunemine on lookakt, mis toimub läbi valikute.
Oluline on ühiskond, selles toimuv koostöö. Koostöö abil saab alaväärsust ületada. On kolm elu ülesannet: töö (saadakse isiklik rahulolu ja ollakse teistele kasulik), sõprus (hoiab inimkonda koos) ning armastus (ühine koostöövalmidus kahe inimese vahel). Psühholoogilist arengut takistvad ülemäärane alaväärsus, ärahellitatus (ei suuda teha koostööd) ning hüljatus (ei tunne armastust ja koostööd).
Pilet 8. Reich.
Klassikaline psühhoanalüütik. Freudi üks esimesi assistente. Rõhutas Freudist enam seksuaalsust, kõik neuroosid on tingitud seksuaalsusest. Peetakse kehale suunatud psühhoteraapia rajajaks. Tuleb vabastada energiat, et muuta tervemaks. Keha raudrüü kaitseb krooniliste haiguste eest, nt peavalu korral muutub keha tuimaks. Pingetest saadakse lahti füüsiliste harjutuste kaudu.
Pingete tekkimise kohad:

Silmad, kulmud, laup

Suu, lõug

Kael , kurk , õlgade ülaosa

Rindmik , selja ülaosa

Rindmiku alaosa, diafragma

Kõht

Vaagnapiirkond
Isiksusel on kolm kihti. Esimene on pealispinna kiht. See on silmakirjalik , võlts, väärastanud, sarnane Jungi personale. Teine on vahekiht. See on antisotsiaalne ja alateadlike tungidega, jõhker, sadistlik, agressiivne, vari. Kolmas on süvakiht, tuum, tegelik mina. Siit tuleb võime siiraks armastuseks, self.
Ühiskond piirab üksikisikut. Inimene ei saa neid kolme vabalt väljendada. On vaja revolutsioone, nt majanduslik, seksuaalne jms.
Pilet 9. Neofreudistid. K. Horney .
Freudi mõtete pooldajad ja liitlased. Arvestasid ka kultuuri ja ühiskonna elemente. Tuntumad on Erikson , Fromm , Horney.
Horney oli esimene feministlik psühholoog, tegeles ka kultuurilise eripäraga, uuris neurooside teket, mõjutatud ka idafilosoofiast.
Väidab, et laps sünnib ärevus/rahutustundega nt esimese hingetõmbega võitleb elu eest, see tekitab stressi, mis on psüühika üks põhiomadustest. Sellest tundest vabanemise soov on põhiline motivaator.
Püüeldakse alati kahe põhitendentsi suunas.

Püüe turvalisuse ja ohutuse poole

Püüe soove ja vajadusi rahuldada
Need tendentsid võivad olla ka vastandlikud, mis tekitab neuroose.
Nooremal perioodil oli neli taktikat, kuidas sellest vabaneda .

Neurootiline püüd armastuse poole (armastus iga hinnaga)

Neurootiline võimupüüdlus (hirm ja vaenulikkus teiste vastu)

Püüe kaugeneda teistest

Omaenda abituse tunnistamine
Elu lõpu poole taanduvad need kolmeks.

Liikumine teiste poole – järeleandlik

Liikumine teisteste eemale – eemalehoidev

Liikumine teiste vastu – agressiivne
Tekib vastav isiksusetüüp (järeleandlik, eemalehoidev, agressiivne).
Tüüpide teke on omane tervetele inimestele. Tervetel ja haigetel on erinevad neuroosid. Tervetel teadvustatud ja kindlas olukorras, haigetel teadvustamata ja kogu aeg.
Inimestel on ka erinevad minapildid. Üks on ideaal ja teine tegelik mina. Mida erinevamad, seda suurem võimalus neuroosideks. Psühhoteraapiate eesmärk on need pildid võimalikult lähedale viia.
Pilet 10. E. Erikson.
Neofreudist, kelle põhimõisted on identiteet ja selle kriis.
Tema isiksuse arengu staadiumid jagunevad kaheksaks ning need põhinevad tema vaatlustel mitte katsetel. Isiksus areneb sünnist surmani, iga etapi keskmes on kriis, mida ületatakse või ei ületata.

Sünd – 1,5 aastat, usaldus ja usaldamatus . Laps hindab keskkonna sõbralikkust, kui on saanud piisavalt hoolt ja hellitust, kriis ületatakse. See etapp on identsuse vundament .

1,5 – 3 aastat, autonoomsus ja häbi , ebakindlus , kahtlus . Lapsed testivad oma piire . Kui saavad õiges olukorras iseseisvust ja suunamist, saavutatakse iseseisvus . Liigne kontroll tekitab võimetust ennast hiljem kehtestada, ebakindlad endas.

3 – 6 aastat, algatusvõime ja süütunne. Lapsed tahavad kõike uurida, kasuatatakse fantaasiat ning küsitakse palju küsimusi . Süütunnet tekitab karistushirm ja sellisest praktikast ilmajäämine.

6 – 12 aastat, töökus ja alaväärsus. Lapsed vajavad julgustust,tuleb arendada õpioskust, sotsiaalseid suhteid, peab tekkima soov olla edukas. Kritiseerimine, pahandamine viib alaväärsuseni, ei võeta midagi ette.

12 – 18 aastat, identiteet ja rollisegadus. Huvi soolise ja isiksuse tahkude vastu. 2 kriisi. Esimene on suhete kriis, mässamine. Märgatakse vanemate puudusi, üks identiteet vahetatakse teise vastu, nõuab distantsi vanematest , Teises kriiisis läbitakse uuest eelnevad etapid, luuakse uus mina, leitakse koht kui ei kogeta piisavalt rolle, ei olda rahul. Keeruline ajastu takistab.

18 – 30 aastat, intiimsus ja isoleeritus . Luuakse lähedasi suhteid teistega , väärtustatakse mõistet „meie“, tehakse ühistegevust. Kui egoistlikke huve ei suudeta allutada, tekib eraldatus. Partnerite identiteedid peavad üksteist täiendama.

30 – 65 aastat, generatiivsus ja stagnatsioon. Panustatakse perekonda, töösse, ollakse vajalikud. Kasutusetunde puhul tekib stagnatsioon.

65+ aastat, minaterviklikkus ja lootusetus , ahastus. Aktsepteeritakse valikuid, võetakse vastutus elu ees. Teine võimalus on, et tekib hirm, et elu on ära raisatud. Mõeldakse sellele, mis oleks võinud saada.
Pilet 11. E. Fromm.
Neofreudist. Tema isiksuse käsitlus tugineb erinevatel vajadustel. On viite liiki põhivajadusi. Neid saab rahuldada positiivselt või negatiivselt.

Suhtlemisvajadus . Positiivne – erinevad armastusliigid. Negatiivne – läbi allutamise, valitsemine.

Vajadus muutuda, areneda. Positiivne – loovtegevus. Negatiivne – hävitamine.

Vajadus kindluse, juurte järele. Positiivne – sõprus, suhe suhe kõigi inimestega. Negatiivne – ühenduste vastandamine , nt etniliste gruppide vastandamine.

Samastusvajadus. Positiivne – tegeliku minaga (Jungi self). Negatiivne – välisega, maskiga, mis tuleneb rollist, staatusest .

Vajadus orientatsiooni, süsteemsuse järele. Positiivne – leitakse omaenda elu usk läbi väärtuste, kogemuste. Negatiivne – pühendutakse välisele, nt religioonile.
Nende põhjal tuletatakse 10 isiksusetüüpi.

Passiivne tarbija – tarbib hüvesid, füüsilist ja vaimset toitu. Teiste suhtes kõrged nõudmised.

Aktiivne tarbija – võtab ka jõuga, enda asjad halvemad kui naabril, kõrged moraalsed väärtused puuduvad.

Säilitaja – hoiab kinni sellest, mis on. Ei ela ise ega lase ka teistel elada. Paindumatu, kokkuhoidlik, väärtustab korda, puhtust.

Kaupmees – elu on kapital , käitub vastavalt sellele, mida talt soovitakse. Tahab tunnustust, positsiooni.

Looja – tunnetab elu väärtust ja omadusi läbi loomisprotsessi.

Armastaja – püüdleb ühenduse poole teistega läbi armastuse erinevate liikide.

Masohhist – tunnetab alaväärtust, jõuetust ja sõltumatust välistest jõududest ja teistest inimestest. Valmis loobuma enda huvidest kohustuste arvelt. Teadvustamata.

Sadist – saab teistele valu tegemisest naudingu. Avaldub, kui on lubatud, nt sõjas või rollis, nt politsei. Teadustamata.

Destruktivist – püüab vabaneda jõuetusest maailma hävitades. Lõpetab suhte, et partner teda maha ei jätaks. Parim kaitse on rünnak.

Konformist – põgeneb massi, nõus loobuma oma hoiakutest, et teistega sarnaneda . Allub survele.
Pilet 12. Humanistlik psühholoogia. C. Rogers
Igal inimesel unikaalne kogemus, mis toimub organismis käesoleval hetkel, mida on võimalik teadvustada. On asju mida ei teadvusta, aga on võimeline. Sõnad samamoodi seotud tegevusega nagu maakaart aladega. R.-i self on pidevad muutumises Tema ‘self’ põhineb möödunud kogemusel, reaalsusel ja tulevikuootustel. Sellega seonduvad erinevad mina-d. Mida suurem erinevus minade vahel seda rohkem haigusi ehk neuroose. Inimese ettekujutus , milline ta tahaks olla, on ideaalmina, mis on muutuv suurus. Ideaalmina on see, mida inimene väärtustab. Kongruentsus - tähendab ühtelangevust või ühildumist. Kõrge kongruentsus tähendab seda, et see, mida inimene väljendab, kogeb , teadvustab, langeb enam-vähem kokku. Lapsed väljendavad neid tundeid, mida kogevad. Kui ei väljenda, muutub tundetumaks. Ida-filosoofiatega seotud: zenbudismis öeldakse ka: „Kui olen näljane, siis ma söön.“ Inkongruentsus- mingil põhjusel tekib erinevus kogemuse ja selle vahel, millest inimene on teadvel. Võimetus täpselt tajuda ja väljendada oma kogemust.
Psühhoteraapia tegelebki inkongruentsusega. Teised inimesed tajuvad seda kui ebasiirust, võltsi olekut. Inimene ise võib tajuda seda pingena. Eneseteostus ehk enese aktualiseerimine. Inimloomuse omandus, tõukab inimesi suurema kongruentsuse poole. Kõigile elusorganismidele omane omadus. Inimene püüdleb ensearengu suunas. Sünnipäraselt hea loomus maetakse elu jooksul muudel põhjustel enda alla. Enne Rogersit juhtis teraapiaprotsessi terapeut, nüüd peaks seanssi juhtima klient . Kliendikeskne teraapia. Rogersi meelest ei tohi läheneda kliendile mingi valmis skeemiga. Tuleb arvestada, mida inimene oma raskuste kohta ise mõtleb. Ebaõige ettekujutus. Moonutatud minapilt . Enesehinnang pole ka kõige kõrgem. Tehakse kõige rohkem tööd sellega. Inimestel alati tunnustuse ja heakskiidu vajadus. Terapeut jagab tunnustust ja julgustust. Teraapia põhiolemus on uus minakontseptsioon. Toetab sisemisi väärtushinnanguid. Käitumine muutub, kui ettekujutus iseendast muutub. Inimene teab, mis on hea ja mis on halb. Raske ette kujutada, et hea on kaasasündinud. Konguruentsus ja inkonguruentsus (ühildumine, kokkulangemine
Pilet 13. E. Berne'i mina-tasandid.
Eriksoni õpilane. Kasutas transaktsionaalset analüüsi, mis põhineb aju aktiivsuse uuringutel. Sai, et inimese minal on kolm tasandit , ego seisundit .

Lapsetasand

Vanematasand

Täiskasvanutasand
Lapsetasand kujuneb esimesena ema, isa ja teiste vanematega suhtlemisel. See on impulsiivne , fantaasiarikas, mänguline, uudishimulik jms. On mitut tüüpi last: loov laps, kes uurib ja mängib ning kohanenud laps, kes on positiivne, sõnakuulelik ja arg. Lapsetasand väljendab emotsioone.
Vanematasand hakkab tekkima lapseeas , kui laps matkib täiskasvanut. Seda tasandit iseloomustavad käsud, keelud, seadused, spetsiifiline pöördumine, autoritaarne väljenduslaad, jäikus , kamandamine. See on väärikusmask. Turvaline vanem hoolitseb, kiidab, kaitseb, õpetab. Aga kriitiline vanem manitseb, hirmutab, ähvardab.
Täiskasvanutasand on välismaailmast saabuva info loogiline läbitöötamine. See tasand on tõsine, asjalik , kontrollitud, toetub faktidele, ei näita emotsioone. Võib kinni jääda pisiasjadesse. Täiskasvanutasand hakkab arenema kooliminekueas.
Kõigis inimestes on kõik tasandid, oleneb olukorrast/inimesest, millises proportsioonis mingi tasand avaldub. Probleemid suhtlemises tekivad, kui ei suhelda samalt tasandilt . Saab lahendada konfliktide analüüsi ja video ja analüüsi abil.
Pilet 14. F. Perls. Gešaltteraapia põhilised mõisted ja meetodid.
Perlsi isiksuseteooria on praktiline isiksusarendusõpetus, kus tuleb keskenduda olevikule. Inimene peab olema iseendaga kontaktis. Inimene organiseerib maailma läbi vastandpaaride ( polaarsus ). Läbi vastandite hakkab inimene end rohkem teadvustama. Kaitsemehhanismide mahavõtmine moonutab või katkestab negatiivse allika.
Introjektsioon – võõraid vorme võetakse kriitikavabalt.
Projektsioon – enda omadusi omistatakse teistesse.
Retroflektsioon – inimene teeb endale seda, mida tahab teistele teha või et talle tehtaks .
Hämamine – hajutatakse kontakti huumori ja irooniaga.
Kokkusulamine – grupi arengujärk, turvatunne saavutatakse teistega koosolemise läbi, ollakse vähem enda moodi.
Läbi selle teraapia üritatakse isiksust arendada praktiliselt. Ületab püüdluse väismaailma toe järele. Küps inimene leiab ressursid iseendast.
Gešaltteraapia koosneb erinevatest komponentidest. Filosoofiast on võetud eksistentsialism, psühholoogiast on laenatud mõtted psühhoanalüüsist, Reichi füüsilisi harjutusi ning kasutatatakse psühhodraamat, kus probleeme lahendatakse läbi lavastamise. Nmetus gešalt tuleb saksa klassikalise teooria ideest .
Pilet 15. F. Riemanni isiksusekäsitlus läbi hirmude.
Tema isiksusekäsitlus põhineb hirmudel, mida kõik ei tunnista, kuid nad on olemas. On globaalsed hirmud ja individuaalsed hirmud. Igal hirmul on arengulugu. Hirmudest ülesaamine muudab küpsemaks. Hirm tuleb esile uudses olukorras, nt kooliminek, pere loomine. Isiklikud hirmud pole kõigile omased , nt ämblikud, kõrgus.
On olemas hirmu põhivormid, millest tulenevad teised hirmud.

Hirm saada kellestki/ millestki sõltuvaks, hirm loobuda omaenda minast – skisoidne .

Hirm üksioleku, hüljatuse, isoleerituse ees, hirm teistest liigselt erineda – depressiivne .

Hirm muudatuste ees, mida tajutakse kui kindlusetust – sundustega.

Hirm paratamatuse ees, paratamatus kui lõplikkus ja vaba tahte puudumine – hüsteeriline.
Need hirmud täiendavad ja vastandavad üksteist. Need neli on kõigis olemas, vastavalt hirmude domineerimisele jagatakse tüüpideks. Inimestel on ka eelsoodumused, nt geneetiline – närvisüsteem ja keskkondlik – kasvatus.
Erinevatel tüüpidel on erinevad haiglaslikud jooned.
Pilet 16. Skisoidne isiksus.
Üldiseloomustus
Ta püüab olla väga iseseisev ja sõltumatu. Talle on oluline, et ta kellestki ei sõltuks, et tal ei ole kohustusi teiste ees. Seetõttu kipub ta ennast teistest inimestest eraldama . Ta vajab distantsi. Seetõttu ei taha ta kedagi endale liiga lähedale lasta, lähedaseks saada. Suhtleb kindlates piirides. Kui seda distantsi rikutakse tema ja teiste vahel, siis ta tajub seda nagu oma sõltumatuse ähvardust, isiksuseruumi ahistamist. Enamasti ta hakkab ennast siis kaitsma. Inimestevahelistes suhetes ta taotleb asjalikkust. See ei tähenda, et talle inimeste hulgas ei meeldi olla. Talle meeldib olla sellistes inimhulkades, kus ta saab anonüümselt olla.
Teistele jääb mulje, et ta on eemalseisev, jahe, eraklik, ligipääsmatu, külm. Nendega võib mõnel päeval saada hea kontakti, aga järgmisel päeval tuleb jälle nullist alustada. Nad kipuvad olema paremad kirja- või meilisõbrad, kui vahetus kontaktis. Siis nad tõmbuvad eemale. See võib vahel nende kaaslasi solvata. Nende vaenulik ja agressiivne käitumine ei pruugi meeldida.
Riemani arvates on selle käitumise põhjuseks hirm, mis neid valdab sellistel juhtudel, kui neile keegi lähedaseks saab. Kui sellised tunded nagu sümpaatia, poolehoid, armastus lähendavad inimesi üksteisele maksimaalselt, siis skisoidsed inimesed peavad neid ohtlikeks ja võivad käituda sellistes olukordades tõrjuvalt või isegi vaenulikult . Skisoidse inimese ja tegeliku maailma vahel tekib tihti ajapikku lõhe , mis eraldab neid teistest inimestest. Teistest eemale hoidmine tekitab suhtlemises ebakindlust. Suhtlemisel kipub ta rohkem oma fantaasiale tuginema ja ta ei ole päris kindel, kas mulle tundub ainult nii, et teised inimesed mind vaatavad või nad vaatavadki. Ta päris kunagi ei tea täpselt, mida ta tunneb, tajub. Kas see on reaalne või eksisteerib ainult tema kujutelmades. Mida tugevam on selle hirmu põhivormi domineerimine, siis seda rohkem võib see ebakindlus ulatuda haiglasliku seostamiseni ja hullumeelsete pettekujutelamdeni välja. Lakkamatu umbusk ja seostamine kõike kõigega.
Mida ta teeb, et maailmas paremini hakkama saada? Ta üritab arendada endas selliseid omadusi, mis seda kompenseeriks. Need on siis näiteks meeleline tunnetus, intellekt , teadvus, mõistus. Need tulevad kasuks maailmas orienteerumisel. Nad on ratsionaalsed ja kained oma mõtte- ja käitumisviisilt. Kõik see, mis on emotsioonidega seotud, tekitab talle ebakindlust. Nad on need inimesed, kes püüdlevad puhta mõtlemise poole. Eelistavad tegeleda asjadega, mis on konkreetsed ja täpsed. Neile ei meeldi suhelda. Tundeline pool jääb arengus maha mõistuslikust poolest. Tüüpiline skisoidne inimene kipub olema selline, kellel on keskmisest kõrgem intellekt ja mõningane emotsionaalne mahajäämine. Kui nad satuvad igapäevases elus mingitesse raskustesse, siis enamasti probleemid ei tulene sellest, et neil oleks vähe võimeid või teadmisi, vaid sellest, et neil on keeruline suhelda, emotsioone välja näidata.
Kui rääkida nendest inimestest, kes on kergelt skisoidsete joontega, siis need inimesed on tundlikud, terava tajuga, eraklikud. Kui skisoidsus on tugev, siis see võib muutuda sellisteks haiglasteks luuludeks (asotsiaalsed, kuritegelikud). Tugevalt skisoidne inimene ei suuda asetada ennast teise inimese olukorda ega tunnetada nende tundeid (külmad, kalgid).
Positiivse poole pealt peaks kindlasti ütlema, et geniaalsed anded esinevad kõige sagedamini selle tüübi juures ( terav taju, üksindus ja kontaktitus tähendab seda, et nad on vabad traditsioonidest, neid ei huvita enamiku arvamus, julgevad omamoodi mõelda ja ideid tekitada). Enamasti religiooni, eetika , moraali suhtes on nad skeptilised. Nad elavad nii nagu neile rohkem sobib, oma eetika ja moraali järgi. Nõrgemad tüübid võivad ka vaatlejana maailmas tagasi tõmbuda ja püüavad luua oma maailma, kus teisi inimesi väga vaja ei ole. Nad võivad keskenduda elutu mateeria või loomade poole.
Lapsevanemana on skisoidsed inimesed kauged oma lastest. Nad ei lase last samamoodi endale ligi nagu teisi inimesi. Mida vanemaks see laps saab, seda enam kipub skisoidne inimene oma tundeid peitma. Tihti nad peidavad oma tundeid pilkava iroonia taha. Lastele on see raske.
Elukutsetest eelistavad nad neid ameteid, kus on lähedasi suhteid teistega vähem. Nad on rohkem uurijad kui terapeudid . Teooria sobib neile rohkem kui praktika. Poliitikas on nad äärmuslikud. On kaks võimalust: kas nad on radikaalsed revolutsionäärid või neid ei huvita poliitika üldse. Kunsti valdkond on samuti sagedane seda tüüpi inimeste pärusmaa. Neile on omane abstraktne üldistav suund, kus nad oma keerukaid siseomadusi püüavad sümbolistlikult esitada. Tänu oma teravale tähelepanuvõimele, on nad tihti ka head satiirikud ja karikaristid. Nende stiil on originaalne ja omapärane. Tihti jõuavad nad nende asjadeni, mida teised tähele ei pane. Küll on skisoidsete inimeste kohta öeldud , et oma eluajal on nad enamasti ebapopulaarsed. Vananedes võivad nad veelgi üksikumaks, eraklikumaks muutuda. Nad oskavad paremini vananeda kui teised tüübid. Enamasti vanad pelgavad üksi jäämist, kuid tema on terve elu seda väärtustanud. Nad taluvad üksi jäämist kergemini. Seetõttu nad kardavad ka vähem surma, kuna nad võtavad seda lihtsa faktina.
Suuremad plussid on iseseisvus, sõltumatus, julgus olla tema ise, terav tähelepanuvõime, asjalikkus , kriitilisus, äraostmatus, julgus näha asju ilustamata, vaid nii nagu need on. Neid ahistavad domgad ja traditsioonid kõige vähem. Sentimentaalsusesse nad ei lasku . Nad vihkavad ülevoolavaid tundeid, ebaselgust. Üldiselt järgivad nad oma veendumusi ja ei lähe kompromissidele. Enamiku asjade kohta on neil oma isiklik arvamus. Suurem osa neist on ka kriitilised, satiirilised. Iroonia on neile väga iseloomulik. Tänu teravale tähelepanuvõimele ja asjalikkusele on nendega väga keeruline manipuleerida . Seetõttu nad teatud tüüpidega üldse ei klapi. Kuna nad ei salli teesklust ja ilustatud fraase, siis seetõttu tekitavad nad sageli suhtelmisega ebamugavustunnet teistes. Mida suuremaks see skisoidsus isiksuses kasvab, seda suurem on oht, et see läheb patoloogiliseks.
Skisoidsus võib väljenduda selles, et elatakse ennast teiste kulul halastamatult välja. Väärtustatakse kontaktitust kõige rohkem. Mitmesugused diktaatorid ja valitsejad on skisoidsete joontega. Nii skisoidne kui sundustega tüüp hindavad võimu, kuid erinevatel põhjustel. Skisoidne inimene hindab võimu distantsi tõttu, sest ta saab seda ise määrata. Kõige olulisem, kõige tähtsam on, et inimesed ei sööbiks isolatsiooni, kontaktitusse. Kontaktitul inimesel on kõige kergem ebainimlikuks muutuda.
Partnersuhted
Kõige problemaatilisemad on seda tüüpi inimese jaoks need eluetapid, kus tuleb tegemist inimestevaheliste kontaktide loomisega . Sinna hulka kuuluvad nt lasteaeda, kooli minek, puderteedieas esimesed kokkupuuted vastassoo esindajatega ja üldse inimestevahelised kontaktid. Lähedus vallandab sellel inimesel hirmu, mis paneb teda eemale tõmbuma, kuna ta kardab oma sõltumatust kaotada. Selle pärast on skisoidsele inimesele partnersuhted väga keerulised. Kui väikesel lapsel on suhtelmisraskuseid, neil on eakaaslastega raske kontakti saada, kui nad sõpru ei leia, kui teistele inimestele nad ei meeldi ning kui nad ka murdeeas üritavad kategooriliselt suhteid vastassugupoolega vätida – need võivad olla märgid skisoidsete tunnuste tekkimisest. Mõistlik oleks siis spetsialistiga nõu pidada. Mida lähemale nad partnerile jõuavad, seda enam nad püüavad tagasi tõmbuda. Seega nad võivad käituda nii, mis partnerit solvab ja eemale peletab. Näiteks kasutades järske ja äkilisi väljendeid.
Skisoidsele inimesele sobivad lühiajalised ja vahelduvad suhted. Skisoidse inimese puhul on statistika järgi vabaabielu väga sagedane variant kooselu puhul. See ei tähenda seda, et skisoidne inimene ei vaja ja ei soovi teist inimest enda kõrvale. Partner peab valmis olema, et ta ei ole ülevoolav oma tunnetest rääkimisel, pigem üritab ta neist üldse mitte rääkida. Nende jaoks on raske see konflikt. Ühelt poolt see lähedus tõmbab teise inimese poole. Enamasti jõuab skisoidsete joontega konflikt tihtipeale inimeste teadvusesse. Tahaks olla teisega lähedane , aga see on hirmutav. Pigem jätab ta ise teise inimese maha, kui keegi teda maha jätab. Skisoidsel inimesel on kõige raskem uskuda , et teda armastatakse. Kui skisoidsed jooned on väga tugevad, siis see võib välja viia sadismini suhtes. Koguaeg kontrollitakse, kas mind ikka armastatakse. Skisoidne inimene on kindlasti oma partnerile väga tänulik , kui tema kiindumus ei ole pealetükkiv. Siis võib partner loota skisoidse inimese kiindumust ja tuge, kuigi ta kunagi ei kipu sellest rääkima ning seda välja näitama.
Patoloogia
Kui skisoidsed jooned on väga tugevad, siis nad on külmad inimesed. Neil puudub empaatiavõime. Nad ei suuda asetada end teiste inimeste olukorda. Nad võivad ka saata korda selliseid tegusid ilma mingi süümepiinata tänu sellele, et nad ei taju teise inimese emotsiooni või valu, mis see võib endaga kaasa tuua. Seksuaalkurjategijad on väga tihti skisoidsete joontega.
Agressiivsus
Skisoidse inimese agressiivsus meenutab lapse agressiivsust. Väikelapsel on tihtipeale hirm. Hirm ja agressiivsus on omavahel seotud. Näiteks ebamugavustunne lapsel on seotud agressiivse reaktsiooniga, mis kõige lihtsamal kujul on sihiti karjumine. Hiljem jalgade trampimine, uste paugutamine. Lapselik agressiivsus ei ole konkreetselt kellelegi suunatud, vaid see on lihtsalt väljendatud agressiivsus. See vallandub ebamugavustunde baasil. Skisoidse inimese agressiivsus ei ole ka tihtipeale teistele suunatud. Ta lihtsalt elab ennast välja teisi inimesi arvestamata. Teised kannatavad ja kui tal on see agresiivsus möödas, siis ta ei tunne erilist südametunnistuspiina ka. Skisoidse inimese agressiivsusel on enamasti kaks põhjust:
1) Üks neist on hirm läheduse ees, kuna ta kardab kaotada oma mina, oma sõltumatust.

Teine põhjus on see, et tihtipeale on agressiivsus ainus viis, kuidas ta suudab teiste inimestega kontakti astuda. See meenutab murdeealise käitumist (kui poisile tüdruk meeldib, siis ta kiusab teda). Agressiivne käitumismall ei lase välja paista tundeelulist kogenematust. Tal on olla kergem agressiivne kui õrn ja oma tundeid välja näidata. See on ka selline omamoodi
. Aga ta saab selle abil näidata välja oma sümpaatiat. Skisoidse inimese puhul ei ole see levinud, et ta ennast süüdistaks. Ta elab ennast välja ja ei mõtle selle peale.
Tegurid, mis skisoidsust põhjustavad, on selle eelduseks
Nende skisoidsete joonte tekkimisel on olulised ka sünnipärased eeldused. Soodumus on väga tundlikel lastel. Kui lapse tundlikkus on ülikõrge, siis nad vajavad distantsi enda ja maailma vahele. Kõike tuntakse liiga tugevalt, valjult . Selleks, et maailmaga toime tulla, luuakse distants enda ja maailma vahele. See on nagu kaitse ärrituste tulva vastu. Teine kaasasündinud põhjus on see, kui laps on motoorselt aktiivne, agressiivne, liikuv. Seal on põhjus selles, et selliseid lapse keelatakse, käsitakse, noomitatakse, karistatakse keskmisest märksa sagedamini. Nad kohtavad sagedasti tõrjuvat hoiakut. See tekitab umbusalduse maailma vastu. Seetõttu tõmbutakse endasse ja sellest võib kujuneda iseloomujoon . Samuti võivad skisoidsust põhjustada kehalised puuded ja see, kui ei ole tegemist oodatud lapsega.
Keskkonnategurid, mis skisoidsust tekitavad, on olulisemad ja need sõltuvad inimesest. Igal tüübil on oma iga, mis on kõige tundlikum nende joonte tekkeks. Skisoidse tüübi n-ö kriitiline periood on esimene eluaasta , esimesed elukuud. Skisoidsuse nurgakivi on küsimus, kas ja kuivõrd laps maailma usaldab, kuivõrd see maailm tema vajadused rahuldab . Siin ei ole mõeldud mitte ainult füsioloogilisi vajadusi. Oluline on see, kuidas ema lapsesse suhtub. See soodustab lapse vaimse arengu kiirust. Kui mingil põhjusel see väliskeskkond ei paku seda, mida laps vajab ( hellus , armastus, hoolitsemine, füsioloogilised vajadused), siis suure tõenäosusega lapsel tekib selline tunne, et maailma ei saa usaldada ja ta tõmbub sellest maailmast tagasi.
Skisoidsusvõib tekkida siis, kui näiteks last jäetakse väga sageli ja pikka aega üksi, kui hästi palju on erinevaid ärritusi, mille eest laps ei suuda ennast kaitsta (nt liiga suur lärm). Kindel on see, et kas väga varases eas hüljatud või ärritustega üleküllatud lastel võivad hiljem välja areneda skisoidsed jooned. Kui näiteks lapsevanem on tundetud, ükskõikne (nt liialt noorte, ebaküpsete emade puhul), kui minnakse liialt vara tööle pärast lapse sündi, kui last jäetakse liiga palju omaette või lapsega tegelevad väga erinevad inimesed. See on ka ärritajate üleküllus. Kui väga väikest last üritatakse igale poole kaasa tassida, siis see on ka negatiivne. Keskkonnad, inimesed, muljed muutuvad. Lapsele on vajalik teatud stabiilsus ümbruses.
Hiljem, pärast kriilitist perioodi võib skisoidsust veel soosida see, kui laps peab laveerima oma vanemate vahel, kes on raske iseloomuga (peab nende tujusid ära arvama) või ebaküpsed. Enne kui ta iseennast leiab, tõugatakse ta teise rolli. Ta peab mitmes suunas mõtlema, teiste elu elama. Välja jääb arendamata kindlus iseendas . Kellel puudub kindlustunne, püüab oma nõrku külgi peita ja selle põhiline tagajärg on see, et ei lasta kedagi oma tundemaailmale ligi. Üks põhipõhjus on seotuse puudumine (ema ja lapse vaheline suhe) ja teine põhiline põhjus on ärrituste üleküllamine. Tänapäeva maailm soodustab skisoidsust: turvatunnet jääb vähemaks ja ärrituste üleküllus suureneb.
Pilet 17. Depressiivne isiksus.
Üldiseloomustus
Põhineb teisel hirmu põhivormil ehk hirmul isoleerituse, mahajäetuse, hüljatuse, turvatunde puudumise ees. Aga see sisaldab ka hirmu saada iseseisvaks minaks (individuatsioon). Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Nii oma valmiduse, armastamisvõime kui ka vajaduse tõttu olla armastatud . Kui keegi inimene vajab teist inimest tungivalt, siis püüab ta seda distantsi nende vahel kõrvaldada, vähendada. Kui võrrelda skisoidse tüübiga, siis skisoidsete joontega isikule tähendab distants kindlus- ja sõltumatustunnet, kuid depressiivsele inimesele tähendab see ohtu ja üksijäämist. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril. Nad üritavad teha ise ennast mõne teise kaaslaseks või kellestki teisest enda kaaslase. Kõik need keerulised protsessid enamasti depressiivse inimese teadvusesse ei jõua. Parimal juhul teadvustavad nad hirmu kaotada oma partner. See inimene, kes oma mina väga tugevasti ei arenda, see vajab enamasti pidepunktina kedagi teist enda kõrvale. Mida nõrgem tema enda mina on, seda rohkem hakkab ta sõltuma teisest inimesest. Mida suurem on sõltuvus, seda suurem on hirm teda koatada.
Kõige sagedamini ta idealiseerib enda jaoks neid olulisi inimesi. Ta vabandab välja nende nõrkused. Kõike selle pärast, et see ei ohutaks nende usalduslikku suhet. Kui neil on ka kahtlusi või kriitikat teiste inimeste suhtes, siis seda nad ei luba. Seetõttu kasutatakse depressiivsete joontega inimesi teiste poolt sagedasti ära. Iseloomujoonte poolest püüavad nad arendada neid jooni, mis seda suhet kinnistavad (tagasihoidlikkus, vähenõudlikkus, kaastunne , omakasupüüdmatus). Lõpptagajärg läheb depressiivsete joontega inimestele kalliks maksma. Nad ei julge oma soove, emotsioone ja tundeid üldse välja elada. Kõik nende elu hakkab järjest rohkem sõltuma sellest, kas teised inimesed nende soove ja ootusi täidavad või mitte. Kes võtta ei julge, see loodab saada. Kas või selle eest, et ta on nii vähenõudlik. Nende põhiline tunnusjoon on see, et neil on valdavalt passiivsed äraootavad hoiakud. Need ei kaitse neid pettumuste ja nendest tulenevate depressioonide eest. Nad ei saa olla ka heas mõttes agressiivsed, sest see ohustab suhet. Seetõttu nad tihtipeale ei pea ka iseendast lugu. Neile on omane keskmisest madalam enesehinnang.
Tihtipeale need depressiivsete joontega inimesed püüavad anda teistele seda, millest nad ise ilma on jäänud. See tähendab, et tegeletakse heategevuse või vastavate kutsealadega. Ka sellel juhul ootavad nad mingit tunnustust. Depressiivsete inimeste põhiprobleem on nõrguke mina. Nad tõlgendavad väga paljusid asju nõuetena. Igalpool enda ümber näevad nad erinevaid nõudmisi. Neile on väga keeruline ei öelda, sest nad tunnevad kohe ennast selles süüdi. Tihti on nende hingepõhja kuhjunud agressiivsust, vihkamist, mis võib nende elu mürgitama hakata. Väljapääsu näeb Rieman sellest olukorrast seal, kus inimene lõpetab võitlemise oma mina arendamise pärast. Oma mina arendamine ongi see tuum, kuidas nendest joontest välja kasvada. Üks asi, mida depressiivsed inimesed püüavad vältida, on kontaktid paljude inimestega korraga. Depressiivsele inimesel meeldib kõigiga hästi läbi saada, kõigile meeldida. Mida rohkem on inimesi, seda raskem on kõigile meelepärane olla. Inimesed näevad teisi inimesi erinevalt. See, et ma saan kõigile korraga meeldida, on selline utoopiline märk, aga depressiivne inimene püüdleb selle poole.
Mis on depresiivses inimeses posiitivset? Igal tüübil on oma plussid ja miinused. Eelkõige on tema pluss teise inimese mõistmine ehk tugev empaatiavõime, kaastunne, samastusvõime (aga oht on see, et tihtipeale see on tal nii hea, et ta jääb sellesse kinni – on nagu teise inimese vari, ei jõua enam oma mina juurde tagasi).
Depressiivne tüüp käitub nagu “Armasta ligimest rohkem kui iseennast”. Ennast seab ta tihti tagaplaanile. Seetõttu neid kasutatakse teiste inimeste poolt ära ja nad tunnevad alati väga suurt vastutust, sest nad kipuvad nägema asjades nõudmisi, mille suhtes on neil raske ei öelda. Kõige selle kaitseks võivad neil tekkida mingisugused kehalised vaegused. Nende taustaks on liiga kõrgete nõudmiste esitamine iseendale . Rahulikkust, vähenõudlikkust propageeriv ideoloogia on neile tihtipeale iseloomulik. Tihtipeale on seal maha surutud agressiivsed või viha ja kadedusega seotud tunded, mis kipuvad seda igapäevaelu varjutama või mürgitama. Näiteks unenägudes võib ilmuda mingil kujul see, mis on inimeses alla surutud. Nii võib nende unenägudes ilmuda agressiivsuse allasurumine mingusuguse ilminguna. Riechman on öelnud , et nende unenägudes võib tihti olla söömistemaatikat. Tal on raske midagi omale normaalsel viisil saada. See võib ilmneda ka unenägudes sellise temaatikana, et ta püüdleb millegi poole ja siis tuleb hulk takistusi sinna vahele, ei jõua eesmärgini. Üle jõu käivate tegevuste täitmise teema. On teada, et psühhiaatrias on olemas spetsiaalne diagnoos – bipolaarne häire. See seisnebki kahe erineva seisundi järsus vaheldumises, millest üks on depressiivne pool. Depressiivsete inimeste hulgas on võrreldes teiste gruppidega kõige rohkem religioosseid inimesi. Eriti paelub neid lunastusidee. See, et võib oma kannatustest vabaneda ja oma süü andeks saada, sõltumata religioonist. Samas kipuvad need depressiivsed inimesed liiga palju jätma jumala ja kuradi hooleks.
Kui lapsevanem on depressiivsete joontega, siis ta on kontaktivõimeline ja üritab last mõista. See on positiivne pool. Ta püüab sisse elada, kaasa aidata. Oht on, et ta võib üritada last endaga liialt tihedalt siduda. Samuti on depressiivsete joontega inimesel raskusi olla vajadusel karm, järjekindel. Elukutsetest kipuvad nad eelistama neid, kus tuleb hoolida, hoolitseda, teenendada. Nad on väga kannatlikud. Neil on aega ja püsivust oma töö vilju oodata. Depresiivsed inimesed oskavad andestada, oodata. Nendes on vähe egoismi. Nad on oma loomuselt lihtsad ja tagasihoidlikud. Neil pole raske vajadusel millestki loobuda. Tihtipeale öeldakse, et need inimesed on vagad. Sellest hoolimata, nad ikkagi armastavad elu. Küll aga kipuvad nad tihtipeale “küünalt vaka all hoidma” ehk nende võimeid ja tugevaid külgi peavad teised tagant utsitama. Nad on visad ka raskuste talumisel – tundehellad. Kui neil lähevad asjad hästi, siis nad ei pane seda tavaliselt enda võimete arvele, vaid asjaolude kokkulanegmisele või juhusele.
Partnersuhted
Soov olla armastatud ja soov armastada on tema jaoks väga tähtis. Seal on ka kõige suuremad ohud tema jaoks. Eelkõige suhetes partneriga võivad tekkida kriisid ja igasugused konfliktid, vaidlused, pinged on depressiivse inimese jaoks hästi raskesti talutavad, sest need tekitavad kaotushirmu. Tihtipeale depressiivsele inimesele jääb arusaamatuks, miks see nii on, et mida rohkem ta püüab, seda rohkem tekib sinna probleeme. Ta näeb vaeva partneri pärast, aga neid kriise tekib järjest juurde. Ta ei saa aru, et põhjuseks on liigne klammerdumine , millest partner püüab ennast päästa. Depressiivne inimene reageerib sellele paanikaga. Sugugi ei ole harv ka see variant, kus nad lähevad välja väljapressimise peale. Nad ähvardavad partnerit. Kõige äärmuslikum ähvardus on see, et ma ei taha enam elada, kui sa mind ei armasta. Depressiivsete inimeste seas on kõige rohkem suitsiidsusele kalduvaid inimesi.
Neil on raske ette kujutada seda, et partneril ei ole samasugust lähedusvajadust nagu neil endil on. Tihtipeale käituvad nad partnersuhtes kui laps – abitu ja naiivsena, kellele on raske haiget teha, raske maha jätta. Tihtipeale võib ka abielus selline teadvustamata isa lapse või ema lapse suhte eksisteerida. Tihtipeale selline võimuiha, kaotushirm on depressiivsel inimesel peidetud ülihoolitsuse maski taha. Nad võivad selle hoolitsusega pratneri justkui nagu lämmatada. Depressiivsel inimesel on kalduvus üritada oma partneris süütundeid tekitada. “Kui sa mind ei armasta, ma ei tahagi enam elada” on nagu oma elu eest vastutuse teisele inimesele andmine. Vahel võibki juhtuda nii, et kui partner on selline allaheitlikum, siis ta säilitabki suhte ja võtab selle vastutuse. Sellises suhtes võib olla agressiivsust ja viha. Hirm ja kaastunne on see, mis võib sellisel juhul partneri puhul töötada. Ka haigust võib nii kasutada. See on kõikide inimeste puhul nii, et mida sügavamalt ollakse kiidnunud, seda suurem on hirm seda kiindumust kaotada. Samas aga kuulub igasuguste suhete juurde loominguline distants, mis võimaldab kummalgi partneril olla tema ise. Niipea kui algab sõltuvussuhe, hakkab asi kiiva minema. Võib kaotada lugupidamise. Partneri kaotushirm võib panna selle depressiivse isiku orjama (nt seksuaalselt).
Agressiivsus
Depressiivne tüüp agressiivsust eriti ei luba, sest see võimendab konflikte ja lahkarvamusi. Samas teisest küljest ei saa agressiivsust kuhugi ära kaotada. Elus tuleb ikka ette selliseid hetki , kui tekib viha või agressiivsust. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ta mahednab ära (ta ratsionaliseerib, mõistusepärastab need): tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima . Tihtipeale ka justnimelt sellise ülevoolava hoolitsuse taha võib selle agresiivsuse ära peita. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Rieman ütleb, et tihtipeale tuleb selline enesehävitav käitumine eelkõige lapsepõlvest ja just nendest teguritest, et ei viha ega kadedust ei tohtinud ealeski välja näidata. See on kogunenud ja ainus viis seda välja saada, on pöördumine iseenda vastu. Üks äärmus: murelikud, haletsevad. Teine äärmus: alandlikkus, ilustamine, virisemine, hädaldamine, kannataja hoiak, agressiivsuse pöördumine iseenda vastu. Õige ja talitsetud agressiivsus on inimese eneseväärikuse üks oluline komponent . Tänu sellele, et depressiivsed inimesed agressiivsusega käivad väga aralt ja oskamatult ümber, siis see on ka nende madala enesehinnangu üks põhjuseid.
Põhjused
See põhjus on põhimõtteliselt aktsioon. Iga inimese elus tuleb ette viha, agressiivsust ja lapse elus samamoodi. Laps ei ole teistmoodi inimloom. Need tunded saavad ohtlikuks lapse jaoks alles siis, kui nad hakkavad kuhjuma ja nende taustal hakkavad need depressiionid tekkima. Lapsele ei tohiks nende emotsioonide väljaelamist kategooriliselt keelata. Kui laps on silmatorkavalt vaikne, kuulakas, tal ei ole enesealgatust, teda tuleb koguaeg tagant tõugata, et ta midagi teeks, ta on loid , ei talu üksijäämist, tegevust ei leia. Need võivad olla märgid lapsepõlves tekkima hakkavatest depressiivsetest joontest.
Sünnipärased eeldused depressiivsete joonte tekkimiseks on melanhoolsed jooned (temperamendi tüüp – oma loomult rahumeelsed, head, vähe võitlusvaimu, ülitundelisus, vajavad rohkem tuge ja kaitset juba ensele teadvustamata, kutsuvad esile sellise suhte partneris, kus teda koheldakse justnagu last). Mingis mõttes võib neid jooni soosida ka flegmaatiline temperamendi tüüp (kaasasündinud kalduvus mugavusele, üritatakse alati rahulikuks jääda).
Kõige vastuvõtlikum iga on teise eluaasta paiku (1,5 a – 2,5 a), kui lapsel hakkab oma mina pilt tekkima. Riechman on öelnud, et ema suhtumine lapsesse on nurgakivi sellele, kuidas laps hakkab maailma suhtuma . See on see faas, kus ühelt maalt laps tunneb veel sõltuvust vanematest. Depressiivse tüübi jooned sõltuvad kasvatusest . Kaks mudelit:
1) Ärahellitamine – Teisel eluaastal tekivad lapsel oma soovid, vajadused. Ärahellitamine tähendab seda, et vanemad teevad lapse eest kõik ära. Need on n-ö kanaemad, kelle jaoks on tähtis, et laps jääkski selliseks beebiks, seotuks, sõltuvaks emast. Sagedasti on neil endil ka depressiivne isiksusetüüp. Hellitamise põhjuseks on hirm kaotada lapse armastus. Selleks üritatakse tema eest kõik ära teha ning tänutäheks oodatakse vastuarmastust . Kui laps kasvab suuremaks ja tekivad normaalsed konfliktid vanematega, siis tihti vanemad pingutavad üle, tekitavad lapsele süütunnet (nt loevad ette, mida nad lapse pärast ohverdanud on). Kui lapse jaoks tehakse kõik ära, siis laps ei saa vaimses mõttes karastuda. Ta ei õpi raskustega toime tulema , ei saa nendega hakkama. See viib nii kaugele, et tihtipeale lapsel ei olegi enam oma soove. Ta ootab, et kõik tema soovid täidetakse ütlemata. Selline passiivne ja äraootav hoiak on depressiivse tüübi üks põhitunnustest. Nad ootavad, et asjad muutuvad paremaks. Mugavus, passiivsus. Selle all võib siis depressioon peituda. Tihti vanemad esitavad ka välismaailma kurja ja ohtlikuna, selleks et seda mõistmist ja kaitset oleks ainult kodus võimalik saada. Peletatakse armukadedalt sõpru lapsest eemale. Armastusega võib ka lämmatada last. Kõik halb hoitakse lapsest eemale. Lapsed jäävadki lootma, et see välismaailm jääb teda hellitama ja tema eest kõike ära tegema. Lapsed aga kasvavad suureks ja siis tuleb aeg, kui tuleb ise hakata probleeme lahendama . Siis ei ole neid oskusi ega ka inimesi, kes seda tema eest teinud on. Kui depressiivne inimene leiab oma elukaaslaseks sellise inimese, kes tema eest kõik ära teeb, siis ei teki suuri probleeme.
Veel üks ärahellitamise moment, mis on veel keerulisem ja rängem on see, kui näiteks ära hellitatakse mingitel teistel põhjustel (eelnevad olid lapsest ilmajäämise hirm). Sageli, kui on üks kasuvanem , siis ta üritab lapsi kasvatada võimalikult hästi, aga tunneb ise süütunnet, et ta ei suuda kasulast niimoodi armastada nagu ta tahaks. Et seda kompenseerida, siis hellitatakse see laps ära. Lubatakse, antakse, mida laps tahab. Tihtipeale on see lapse jaoks veel raskem, kui ta saab aru, et talle antakse midagi sellist vastumeelselt, mitte iseenesest ei tule. Laps hellitatakse ära süütundest. Laps peaks nagu tänulik olema selle eest, mis talle vastumeelselt antakse. Kõige rängem variant, mis sellisel juhul toimub, on see, et laps võib hakata ennast süüdi tundma selle pärast, et ta üldse olemas on.
2) Toimetulematuses kasvanud laps – Need lapsed, kes kasvavad sellistes tingimustes, kus vanemad ei tule oma rolliga toime. Eelkõige puudutab see selliseid naisi, kellel on puudu naiselikkusest, emalikkusest. Põhjus võib olla ka selles, et nad ei oska ise armastada, sest nad on ise oma lapsest ilma jäänud. Programmemad kuuluvad ka sinna alla. Nad kasvatavad lapsi mingisuguse skeemi järgi. Nad üritavad oma seesmist ebakindlust täita mingi skeemi või mudeliga , mis on väljaspoolt võetud. See võib juhtuda ka siis, kui lapselt nõutakse liiga palju, tema individuaalsusega ei arvestata või tema jaoks on liiga vähe aega. Kõige sellle nimetatu tagajärg on see, et laps hakkab võtma maailma sellisena, millelt midagi oodata ei tasu. Depressiivse inimese üks põhilisi elutunnetusi, lootusetuse tunne võib tihti pärineda sellest east. Need lapsed ei usu eriti tulevikku, nad ei usu iseendasse, oma tunnetesse. Nad on õppinud üksnes kohanema . Tugevad on nad ka talumises ja loobumises. Ka rõõmustada nad ei oska. Võib öelda, et see toimetulematuse tagajärg on sageli see, et lapsel tekib tunne, et nad ei väärigi armastust. Laps ei saa sellest aru, et tema vanem ei olegi võimeline armastama . Tema tunnetab ainult seda, et teda ei armastata. Ja ta arvab, et see põhjus on temas endas. See ongi see sama situatsioon, kui võib tekkida tunne, et ma olen juba selles süüdi, et ma olemas olen.
Mõlemal juhul võivad tekkida depresiivse isiksusetüübi joones. Vahe on ainult vanuses. See, kes on ärahellitatud lapsed, tulevad need depressiivsed jooned välja hiljem. See, kelle vanemad ei pööra talle piisavalt tähelepanu, tekivad need jooned juba lastena.
Pilet 18. Sundustega isiksus.
Üldiseloomustus
Sundustega isikud on need, kellel domineerib kolmas hirmu põhivorm. See on hirm kadumise, muudatuste, ajutisuse ees. Nad väärtustavad kõige rohkem seda, kui kõik on samamoodi nagu varem oli. Igasugused muudatused tuletavad meelde ajutisust, kaduvust. Kui miski muutub, siis see häirib neid. Kui on tugevamad jooned, siis muutused kutsuvad esile hirmu. Nad püüavad muudatusi takistada, piirata, peatada. See on üsna võimatu võitlus. Hoitakse raudselt kinni mingist oma arvamusest, hinnangust, kogemusest, harjumusest, ideest. Sellest tehakse mingi seadus või reegel. Uusi kogemusi ei soovita omaks võtta. Kui sellest ei õnnestu kuidagi kõrvale põigata, siis moonutatakse neid, et need vanadega kokku sobiksid . Nii võib inimene teadvustamatult minna ebaausale teele. Jäetakse mingid detailid tähele panemata või tõlgendatakse neid teisiti. See kõik toimub selle pärast, et vältida ebameeldivaid üllatusi, mis uus võib kaasa tuua. Oht on eelkõige selles, et ollakse vähe avatud, arenguprotsessid võivad olla pidurdunud (iseenda areng sealhulgas).
Sundustega inimese põhiprobleem on ülemäära suur vajadus end kindlustada. Seepärast on sundlustega inimesed ettevaatlikud, etteplaneerijad. Rieman ütles, et sundustega inimene on nagu mees, kes riskib vette minna alles siis, kui ujumine juba selge on. Sundustega inimeste hulgas leidub võrreldes teiste tüüpidega rohkem kollektsionääre. Neile meeldib koguda, sest ükski kogu ei saa kunagi valmis. See on nagu tükike lõpmatust. See on inimese teadvustamata motiiv saada endale veidike igavikku. Sundustega inimesed kipuvad kramplikult traditsioonidest kinni hoidma (perekondlikud, seltskondlikud, religioossed, poliitilised jms). See võib viia väga kivinenud põhimõtete ja äärmuslikul juhul fanatismini välja. Usufanaatikud on enamasti selgelt sunduslikud inimesed. Mida kindlamalt nende ideede kütkes ollakse, seda suuremat sallimatust näidatakse üles teisitimõtlejate suhtes. Selle taga on psühholoogiliselt hirm, kui ma peaksin oma elus midagi sellist muutma, et siis kogu see mõte võib kaotada tähenduse ja kokku variseda. Hirm ümber orienteeruda on suur. Traditsioonidest kinni hoidmine ei ole ilmselgelt negatiivne. Negatiivne piir läheb sealt maalt, et kui üldse ei olda valmis uutele kogemustele orienteeruma. Sealt maalt muutub see sunduslikuks, kui nad sallimatult lükkavad kõik tagasi.
Sundustega inimesed armastavad väga võimu. Skisoidsele inimesele tähendab võim eelkõige distantsi, kuid sundustega inimesed armastavad võimu võimu pärast. Neile meeldib teisi inimesi muuta enda arvamuse järgi, oma arvamust peale suruda ja võim võimaldab olla ka agressiivne. Sundustega inimesed tahavad, et kõik inimesed oleksid sellised nagu nemad arvavad , et nad olema peaksid. Sundustega inimestel on tihti naiivne usk, et kõike saab süsteemselt haarata ja kõike saab täielikult valitseda . Nad eelistavad enamasti selliseid eluaalasid, mis on seotud juhtimise ja võimuga. Näiteks korra, seaduse, autoriteedi nimel töötajad. Näiteks poliitikute seas on tihti sunduslike joontega inimesi.
Inimestevahelistes suhetes teevad nad teistele pidevalt ettekirjutusi, millised nad peaksid olema. Eriti tuleb nende puhul välja põlvkondadevahelised probleemid. Sundustega tüüp arvab, et teine põlvkond elab valesti, mõtleb valesti jne. Neil inimestel on alateadlik hirm, et kõik võib iga silmapilk muutuda kaootiliseks, kui nad enese või teiste kontrollimisest loobuvad. Palju võimu, palju teadmisi, palju harjutamist – selle poole nad püüdlevad, et seda kontrolli kindlustada. Tihtipeale nad lähevad selles nii kaugele, et nad oma tegeliku elu juurde ei jõuagi. Nad kogu aeg kindlustavad, et midagi ootamatut ei juhtuks. Enda kindlustamine kõige selle vastu, mida ei tohiks olla, saab tihtipeale nende inimeste tähtsaimaks elupõhimõtteks. Oma elu ja olukorra säilitamiseks näidatakse tihti üles suurt leidlikust (miks ei peaks muutuma jms). Üks oluline joon on veel see, et nad lõputult viiviatavad, kõhklevad, kahtlevad kõiges. Nad jäävad tihti ettevalmistusse toppama . Näiteks kui inimesel on vaja mingi otsus vastu võtta, siis ta nii kaua viivitab, kuni õige aeg mööda läheb.
Psüühikas on olemas selline seaduspärasus, et kõik, mis inimene alla surub , seda tuleb ka tagasi hoida mingi energiaga. Mida rohkem seda koguneb, seda rohkem läheb inimesel tarvis energiat, et seda ka vaos hoida. Sundustega inimestel see tihtipeale nii on, et nad koguvad endasse hulgaliselt emotsioone, mida nad endale ei luba ja mingi hetk see pais võib järele anda. See võib kaasa tuua suuri probleeme. Sundustega inimesed tahavad teha kõike õigesti. Seda hirmu nad enamasti ise ei teadvusta. Tihtipeale on teatud omadustes väga õhuke piir, millal heast omadusest saab ebanormaalne sundus . Sundused on mingid korduvad käitumismudelid, mida inimene kasutab. Need võivad olla erinevad – sundkäitumine, sundmõtlemine, sundloendamine või midagi muud, mille esialgne funktsioon alati hirmu tagasihoidmine. Esimesel korral tekkides on sellel ratsionaalne ja mõistlik põhjus, aga siis inimesed kalduvad mudeldama sama tüüpi käitumist analoogsetes olukordades, milles iseeneses ei pruugi olla mingit seost esialgse olukorraga. Siis võibki olla, et inimesed mingites olukordades käituvad täpselt samamoodi, kuid nad ei saa seda ka muuta, sest see on neile sisse kodeeritud. Sundused on mingusugused ülekantavad käitumismehhanismid, millel esialgne ülesanne oli siduda seda hirmu, kuid hiljem muutusid need asendustegevusteks. Näiteks pidevalt koristava naise puhul võib see olla nii, et ta soovib mingit muud puhtust, mitte selle kodu puhtust. Tihtipeale võivad need allasurutud tunded tekitada mingusguse foobia või sunduse. Kui mees pettis naist, naine surus seda endas alla, siis sellel naisel tekkis millalgi hirm teravate esemete ees (naine ei luba teadvusesse mõtet, mida ta sellega teha tahaks). Sunduste tekke algstaadiumis on alati küsimus millegi vältimises (uus, tundmatu, ebakindel, miski harjumuspärasest kõrvalekalduv). Sageli kantakse see tegelik probleem mingitele muudele asjadele üle ja nad teisenevad mingiteks sundlusteks.
Sundlustega inimeste juures võib olla ka levinud selline käitumine nagu “äpardumine”, mida Freud niimoodi nimetas. Nad suruvad mingeid tugevaid impulsse alla ja tihtipeale elavad ennast välja läbi äpardava käitumise. Näiteks kogemata lõhud ema vaasi ära just siis, kui ema sind närvi ajas.
Sundustega inimesed armastavad võimuga elukutseid, aga tähtis on ka see, et selles ametis saaks olla täpne, hoolikas, põhjalik, vastutustundlik . Neile ei sobi eriti sellised ametid, kus nõutakse palju oma algatust, paindlikku mõtlemist, loomingulisust. Valdavalt on nad tavaliselt oma ala suhteliselt head asjatundjad ja nende peale võib loota. Vanemas eas kipuvad sundustlikud jooned süvenema ja inimesed hakkavad üha enam kõige külge klammerduma. Tihtipeale nad teostavad oma võimu isegi pärast oma surma, näiteks läbi testamendi. Rahva seisukohalt on neil ka oluline ülesanne kanda. Nimelt nad kannavad edasi traditsioone, aga kui nad jäävad mingitele arengujõududele jalgu, siis neist tavaliselt astutakse üle.
Sundustega tüübi positiivsed jooned on need, et nad on vastupidavad, stabiilsed, püüdlikud, püsivad, hoolsad, plaanipärased. Neid huvitab tavaliselt rohkem see, mida nad saada tahavad, kui see, mis neil praegusel hetkel käes on. Seetõttu nad ei oska olevikku hinnata. Nad ei suuda lihtsalt olla, lasta asjadel kulgeda, voolata.
Sundustega inimestel on väga suur kaal kahtlustele kõigis variatsioonides. Kahtlustamine ja kahtlus kui selline kaitseb spontaansuse ja loomulikkuse eest, mis tundub ohtlik olevat. Nii võib igasuguseid kahtlusi üldistada, absolutiseerida. Nendest võib saada mingi eesmärk, mis võib hakata tegevust asendama. Inimene ei teegi midagi, sest tal on selle asja suhtes mingisugune kahtlus. Otsustusvõimetus, kõhklemine jms võib iseloomustada sundustega inimesi. Samas, kui mingid otsused on tehtud, on need otsused sundustega inimeste jaoks lõplikud, mida enam muuta ei saa. See põhjus ongi selles, kui neil tekkis lapsepõlves tunne, et on asju, mida saab teha ainult ühte moodi ja ainult see viis on õige. Kui teha teisiti, siis on valesti tehtud. Valikud pidid olema õiged, sest muidu võis saada karistada . Tihtipeale võivad vahelduda kahtlused ja soov midagi teha. See võib tekitada värisemist või kokutamist. Lõpuks ärritusi ja impulsse ei tajuta.
Sundustega inimese juures on probleem eelkõige see, et kui nad on lapsevanemad, siis nad ei suuda arvestada lapse vanust . Nad kipuvad olema ka pika vihaga. Nad tekitavad hirmu vigade ees ja ka süütunnet. Tüüpiline sundustega vanem on see, kes nõuab, et kõik tuleb taldrikult ära süüa, isegi kui kõht on tühi. Sellega nad tekitavad lastes trotsi ja mässu. Võivad tekitada veel ka ebakindlust, alaväärsustunnet. Lapsel tekib selline tunne, et see, kas mind armastatakse või mitte sõltub sellest, kas ma teen asju hästi. Karistus ei ole mitte vahend meetodi mõttes, vaid karistus peaks näitama, kelle pool võim on. Ainuüksi selle tõttu määratakse mõnikord karistus.
Partnersuhted
Sundustega inimesele meeldib olukorda kontrollida. Armunud inimene on enamasti ettearvamatu oma käitumises. Seetõttu armastus tekitab sundlustega inimeses rahutust ja ohtu, sest see võib panna inimese loomuvastaselt käituma. Seetõttu nad iseenda juures püüavad seda igal viisil ohjeldada , kontrolli all hoida. Nad võivad olla väga valel ajal vales kohas asjalikud. Tundemaailmas võivad nad mõjuda partnerile kainestavalt. Hea on see, et neil on kõrgenenud vastutustunne . Kui nad on oma otsuse tavaliselt langetanud, siis nad jäävad sellele kindlaks. Nad võivad seda otsust pikka aega kaaluda, aga kui nad on selle langetanud, siis nad ei karda raskeid koormaid kanda või suurt vastutust võtta.
Keeruline on aga see, et nad kipuvad määratlema, kes on üleval , kes on all. Neil ei ole kerge tunnistada partneri võrdõiguslikkust. Tihti seda suhet segab võimuvõitlus. Depresiivsetele inimestele meeldib väga sõltuvussuhe (hirm kaotada), sundlustega inimestel meeldib sama, kuid ta soovib partnerit voolida oma nägemuse järgi. Neil on hästi raske taluda, kui partner on teistugune, mitte selline nagu tema tahab. Truudust tavaliselt nad pooldavad juba majanduslikel põhjustel. Sageli just sellele tüübile on väga iseloomulikud mõistusabielud ja majanduslik pool mängib ka olulist rolli. Majanduslikud kaalutlused ja muu kindlustatus on väga oluline. Enne abiellu astumist võivad nad pikalt kõhelda, kuid kui nad on selle otsuse teinud, siis tema arvates on see lahutamatu liit, sest nad ei soovi loobuda millesti, mis on tema oma. Tihti nad võtavad partnerit omandusena.
Kui sunduslikud jooned on väga tugevad, siis nad kipuvad seda liitu partneriga tihtipeale käsitlema kui juriidilist lepingut, kus õigused ja kohustused on mõlemal poolel kindlaks määratud. Kriisiolukordades ei ole nad eriti mõistvad. Isegi kui nad saavad aru, et nad on mingi vea teinud, siis neil on seda avalikult hästi raske tunnistada.
Kipuvad partnerile ette heitma, mida see kõik on valesti teinud, tuues näiteid minevikust. Nad ei ole väga mõistvad. Neil on raske järele anda isegi kui nad saavad aru, et nad midagi valesti on teinud. Dikteerivad ette reegleid, mis nende arust on mõistlikud. Suhtes on vähe loomulikkust, spontaansust, vaheldust. Kui sundustega jooned on väga tugevad, siis ta ootab, et partner töötaks nagu kell (pole oma soove, alati kindel, ettearvatav, tõrgeteta). Tihti on ka nende seksuaalelu kindlale plaanile allutatud. Sundustega inimeste seksuaalelu võib olla ka sadistlik (võimuiha seguneb sellesse suhtesse). Tugevamate sundustega joonte puhul võib olla ka nii, et seksuaalelu abil näidatakse oma võimeid (partner on kui objekt). Kergemalt sunduslike joontega inimesed on üldjuhul küll mitte kirglikud armastajad , aga nad on kindlad ja püsivad ning partner võib nende peale loota. Pere kui liidu aluseks on eelkõige lugupidamine, kiindumus- ja vastutustunne, mitte kirg ja armastus.
Agressiivsus
Sagedasti on nii, et sundustega inimestel on tulnud oma emotsioone kontrolli all hoida juba lapsepõlves. Nad on pidanud enesevalitsust säilitama. Kui nad on näidanud oma tundeid välja (nt viha, agressiivsus), siis nad on saanud karistada selle eest. Seetõttu on nad õppinud oma agressiivsusega ettevaatlikult ümber käima või siis salaja, varjatult seda väljendama. Oma emotsioonidega hakkama saamiseks on neil mitu erinevat viisi:
1) Enesevalitsemise ja vaoshoituse seisundi idealiseerimine - Sellisel juhul juhtub see, et emotsioonid hakkavad kuhjuma, sest need kuhugi ära ei kao. Järjest suuremat enesekontrolli ja energiat nõuab nende tunnete kontrollimine. Võib juhtuda niimoodi, et kui emotsioone saab väga palju, siis nad murravad sellest kontrolli tõkkest läbi ja järgneb emotsionaalne plahvatus , mis võib viia raskete tagajärgedeni.
2) Iseendale keelatu vastu võitlemine - Erinevus sundustega isiku ja depressiivse isiku vahel on see, et kui depressiivne pöörab agressiivsuse enda vastu, siis sundustega isik seda praktiliselt kunagi ei tee, vaid ta otsib väljaspoolt mingisuguseid objekte, millele oma agressiivsust välja elada. Eriti ohtlikud on sellised olukorras, kus mõne ideoloogia teenistusse rakendatud kollektiivset agressiivsust hakatakse välja näitama (nt sõjaolukord, juutide tagakiusamine vms).
3) Ülemäärane korrektsus - Seda juhtub üsna sagedasti ja enamasti inimesed seda endale ei teadvusta, et tegemist on agressiivsusega. Nt õpetaja, kelle jaoks on iga viga täisviga. Kuritarvitatakse oma ametivõimu ja selle käitumise põhjused peidetakse iseenda ees ära. Nad ei teadvusta seda. Kord on hea, aga pedantsus ei ole enamasti posiitvne. Selle juures on inimvaenulik moraal .
4) Venitamine , otsustusvõimetus – Eriti sellisel juhul, kui see teist närvi ajab
5) Otsene norimine ja lõputu nurisemine
6) Selle isiku idealiseerimine, kelle vastu agressiivsus oleks suunatud – Temast tehakse nagu puutumatu isik
Sageli nende inimeste puhul, keda lapsena on emotsioonide näitamise eest karistatud, hakkavad n-ö seljataga enda agressiivsust väljendama. See on selline salakaval agressiivsus. Kui see hirm selle karistuse ees on olnud väga suur, siis võib juhtuda, et inimesel ei arenegi korralikult välja võime oma keha tunnetada. See, et agressiivsust välja ei näidata, toob kaasa terviseprobleeme. Eelkõige südame- ja vereringehäired. Näiteks migreenini ulatuvad peavalud , valud mao ja soole piirkonnas, kõrge vererõhk jms. Tihtipeale on need valud seotud konfliktiga: soov olla agresiivne, aga teiselt poolt ei luba nad endale seda. Sageli on nende inimeste traagika ka selles, et nad on sellise ameti esindajad, kus ei tohi oma emotsioone välja näidata. Tihtipeale võivad nad need emotsioonid korraga läbi murda.
Põhjused
Kaasasündinud eeldusteks on hästi agressiivne, elav iseloom, motoorselt aktiivne olek. Põhjus on selles, et selline laps tavaliselt paistab halvas mõttes rohkem silma. Seetõttu teda keelatakse, takistatakse, tõkestatakse, pärsitakse pidevalt. See, et ta oma loomulikkust tagasi hakkab hoidma, võib viia välja sellise jooneni, mis viib sundusliku käitumiseni. Kaasasündinud eeldus võib olla ka tundlik, kohanemisvalmis loomus, millega on seotud kuulekas ja järeleandlik käitumine. Selle tõttu laps on vähe spontaanne, vähe loomulik ja lepib kõigega rahulikult .
Keskkonnaga seotud tingimusi saab muuta. Sunduslike joonte tekkimine on kõige tundlikum 2-4 eluaastal. See on iga, mille puhul laps hakkab kokku puutuma rohkem väliskeskkonna käskude ja keeldudega. Alla 2-aastased lapsed ei saa veel paljudest asjadest aru, aga kui tal hakkab arenema kõne, siis oma mina pilt hakkab tal ka tekkima. Talle hakatakse siis selgemalt teatud nõudmisi ja keelde esitama. See on see aeg, kui ta proovib, kui palju talle on lubatud (kas ta saab oma tahtmise läbi suruda). See on selline iseseisvumisfaas, eraldumine emast. Ta saab selles vanuses rohkem teada, mida ta suudab, mida ta tohib. Saab aru oma võimust, oma piiridest. Kujuneb oma arusaam heast ja kurjast või vähemalt selle eelvormist. Sellest oleneb, kuidas nad hiljem teiste inimestega käituma hakkavad (kas nad lepivad kõigega). See vanus on oluline selles mõttes, et sellest oleneb, kuidas laps hilisemas elus oma loomulikkust, spontaansust näitama hakkab (kas tal on enesekindlust, tahet, kas ta hakkab vajaduse korral vastu ja surub oma arvamust läbi või mugavdub ta allaheitlikult).
Sundustega joonte tekkimise üheks eelduseks on sagedasti see, et lastel on selles vanuses nende spontaansust jäigalt pidurdatud või isegi selle eest karistatud. Karistus võib olla nii füüsiline kui vaimne. See võib olla seotud sellega, et selles vanuses esitatakse lapsele liiga palju nõudmisi (liiga vara peab korda hoidma, söögilauas kombekalt istuma jms). Hästi funktsioneeriv ja dresseeritud laps on oma vanematele meeldivam , kui oma soovide järgi käituv. Vaikset ja kuulekat last saab ka tuttavatele demonstreerida ja näidata, kui tulemuslikud kasvatusmeetmed neil on. Ka kitsad korteriolud soodustavad sundustega joonte teket. Kui lapsed jooksevad, lärmavad, hüppavad, siis teda pidevalt kutsutakse korrale, sest mida naabrid mõtlevad jne. Ta peab kogu aeg oma käitumist kontrollima ja oma loomulikkust pidurdama. Tihti pannakse selles vanuses ka alus ülisuurele valmidusele ennast süüdi tunda.
Vanuses 2-4 on lapsel kõige raskem taluda õe või venna sündi peresse. Siis on nad armukadedad. Nad teadvustavad seda, et neile ei meeldi see, et tähelepanu läheb neilt ära ja nad tunnevad selles ennast süüdi. Nad saavad aru, et see pole õige asi, mida nad teevad, kuid nende jaoks on valus , et neile pööratakse vähem tähelepanu.
Lapsepõlves on sundustega inimesed saanud kogemusi, et on asju, mida saab teha ainult ühel kindlal viisil ja paljud asjad, mida nad oleksid tahtnud teha, olid nende jaoks keelatud. Neil on kujutlus , et on olemas midagi absoluutselt õiget. Sellest kasvab välja sundustega inimeste perfektsionismitaotlus. Perfektsionismi väga negatiivne külg on see, et nad ei ole kunagi rahul, ei tunne rõõmu. Nad leiavad, et asju oleks saanud teha veelgi paremini.
Kui lapsed kasvavad kaootilises miljöös, siis võivad ka tekkida sundustega jooned. See on reaktiivne muutus ehk tekib vastureaktsioonina. Kui laps ei leia keskkonnast midagi, millele toetuda, tugineda , siis see vabadus, mida ta kogeb, ajab talle hirmu nahka. Seetõttu üritavad nad luua mingeid oma korrastusi ja põhimõtteid enda sees, millele saaks tugineda ja need võivad muutuda sunduste sarnaseks, sest nad üritavad vankumatult oma ideid või põhimõtteid järgida ja sellest võib saada sundus. Sundustega jooni soodustab ka selline keskkond, kus vanemate rollile lisandub väga tähtsalt ka ühiskondlikuse moment. See on seotud nende ametiga, prestiižiga. Kui isa või ema peab mingit sellist ametit, mis on seotud prestiiži ja ühiskondliku arvamusega (nt kui vanem on pedagoog). Paljud lapsed tuuakse, kas seisuslikule, ühiskondlikule või seltskondlikule rollile ohvriks. Autoritaarne kasvatus varases eas tekitab sunduslikke jooni. Sundustega inimene tahab elule järjekindlalt ette kirjutada, milline see elu olema peaks. Püüdlus elule seda ette kirjutada võib muutuda sunduseks (püüdlus saada kontrolli kaose üle). Pisike detail võib nii häiriv olla.
Pilet 19. Hüsteeriline isiksus.
Üldiseloomustus
Põhineb hirmu neljandal põhivormil: hirm millegi lõpliku ja möödapääsmatu ees, hirm paratamatuse ees. See on mõnes mõttes eelmise tüübiga vastand . Kui sundustega tüüp kartis uuendusi , riske, siis hüsteerilise puhul on see kõik vastupidi. Neile meeldivad riskid , uuendused. Neile ei meeldi see, mis sundustega isikule kindlustunnet andis: traditsioonid, piirangud, seadused, ettemääratus, normid. Neile on oluline, et kõik oleks suhteline, muutuv, elav, värvikas. Nad on “kasuta võimalust” tüüpi inimesed. Hüsteerilised isikud elavad eelkõige käesoleval hetkel. Seetõttu ka pikemaajalised selged eesmärgid puuduvad. Pidevalt otsitakse uusi seiklusi ja võimalusi elamiseks. See tekitab vabadustunde. See on näiline vabadus, sest nad elavad tihti omas mullis, oma illusioonide maailmas, mis ei lähe tegeliku maailmaga väga kokku. Hüsteerilise inimese maailmas piirangud puuduvad. Sagedasti on see lõhe reaalse maailmaga suur. Mida rohkem nad reaalses maailmas ebaõnnestuvad, seda rohkem nad tõmbuvad oma maailma. See on nagu hüsteerilise inimese nõiaring. Rieman ütleb, et hüsteerilised isikud elavad nagu kummist maailmas, mida saab igale poole sobivaks venitada. Sellel on olemas ka tagauks , kust saab jalga lasta, kui asjad lähevad ohtlikuks.
Hüsteerilistele inimestele ei meeldi kindlaks määratud soolised rollid, vananemine , surm, igasugused mängureeglid, seadused. Nad on seda tüüpi inimesed, et “pärast mind tulgu või veeuputus”. Nad on väga enesekesksed ja tihti on naad hõivatud soovist saada kohe ja praegu, mida ma tahan, mõtlemata tagajärgedele. Nad mõtlevad lõppresultaadi seisukohalt. Küll on nad ka väga sugestiivsed (suudavad sisendada teistele oma arvamusi ), kannatamatud, head suhteljad. Nad kruvivad lühiajalise naudingu hinna ülesse, need tagajärjed, mis sellest tulevad, näitavad, et tegelikult polnud see seda väärt. Nad ei talu ootamist. Sellepärast on neid ka hästi lihtne kiusatusse viia. Neil on raske ahvatlusele vastu panna. Seetõttu on neil tekkinud sedatüüpi käitumisjooned. Nad võivad kasutada luiskamist, valetamist, tühjade lubaduste andmist. Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest, lähevad ise korda. Selles mõttes võivad nad vahel väga naiivsed olla.
Suhteliselt vabalt suhtuvad nad aega. Täpsus, aja planeerimine , aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Täiesti hirmutav nähtus on nende jaoks vananemine. Nad püüavad jääda kauaks ajaks nooreks, nooruslikuks. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et “üks kord, see ka mõni patt”, “kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb”. Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud. Neid kantakse üle mingitele välditavatele objektidele. Näiteks avatud, kinnise ruumi kartus , loomade foobiad . Need on tegeliku hirmu ülekanded välditavatele asjadele.
Kõige lihtsam meetod põgeneda kohustustest ja lõplikkusest on elada käesolevale hetkele. Veel on oluline see, et hüsteerilistel inimestel on hästi hea kohanemisvõime. Nad suudavad praktiliselt kõigega kohaneda, kuid selle kohanemise juures nad kipuvad kaotama oma iseloomu. Nad muutuvad ettearvamatuteks. Neid on raske mõista. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et nad mängivad mingeid rolle ja lõpuks nad ei tea enam, kes nad ise on. Hüsteerilise inimese juures on sagedasti niimoodi, et on tekkinud mingi pseudoisiksus. Sellel puudub kindel järjepidevus, kindel iseloom. Asi, mida hüsteeriline tüüp üldse ei talu, on kriitika. Tavaliselt nad pööravad selle kriitika tegijate vastu kohe tagasi. Enamasti nad jäävadki uskuma, et süüdi oli keegi teine. Ebasiirus tekitab seda tüüpi inimestes kindlusetuse tunde. Nad on sisemiselt ebakindlad. Neil on ebamäärased hirmud.
Hüsteerikud elavad pseudreaalsuses kõigis valdkondades. Halvustavalt hüsteerikutesse suhtuda on vale. Ükski tüüp ei ole parem ega halvem . Igal tüübil on oma plussid ja miinused. Näiteks religiooni puhul hüsteerikutel on see väline külg olulisem ja tähtsam kui selle sisuline, ideeline tähendus. Psühhoteraapias on hüsteerilised isikud need, kes ütlevad, et hüpnotiseerige mind ära. Nad tahavad, et ei peaks palju vaeva nägema ja tööd tegema. Vastupidisena depressiivsele inimesele hüsteerikud ennast eriti ise süüdi ei tunne. Nad salgavad seda või unustavad ära.
Lapsevanemana võivad olla nad väga vaimustavad ja kaasakiskuvad inimesed. Eriti lapse sõprade või sõbrannade seas võib olla tema austamist. Neil on hea sisendusvõime, nad oskavad veenda, nad oskavad tekitada tunnet , et elu võib olla ilus ja elamist väärt. Kasvatuses ei ole nad aga eriti järjekindlad. Kord lubatakse, kord keelatakse. Nad on tujukad . Sageli äratavad nad lastes alusetuid lootusi elus. Nad tekitavad lastele illusoorsed soovunelmad. Praktiliselt kunagi ei anna nad lastele praktilisi teadmisi kaasa. Lapse kriitikat nad ka ei kannata. Nad ei tunnista oma vigu. Neil on ka ohtlik kalduvus kasvatada lapsi demonstreerimiseks. Lapse surumine juba väiksena või noorena mingisse rolli võib tänu sellistele vanematele tulla.
Poliitikas on nad uuendusmeelsed. Nad on tihtipeale naiivsed. Nad on väga head kõnemehed. Kuna nad jagavad kergekäeliselt lubadusi, siis sobivad nad tihti poliitikuteks hästi. Nad oskavad ka hästi manipuleerida. Nad riskivad palju, aga isegi kui neil läheb halvasti, siis nad jäävad optimistlikeks. Elukutsetest eelistavad nad inimesi asjadele. Nad võivad olla nt head müüjad, müügimehed. Eksponeerimine, esitlemine väga sobib neile. Hüsteerilisi inimesi tõmbab avalik tähelepanu. Väga oluline on nende jaoks ka ameti väärikus.
Nad ei oska hästi vananeda. Alateadlikult pelgavad surma. Oma mälestusi muudavad nad pidevalt sobivamaks ja säravamaks. Ametitest või aladest sobib neile hästi ka kunst . Selline isikupära, loomingulisus sobib neile. Nad võivad olla suured unistajad. Isegi unenägudes võib sageli neil esineda sellist naiivset soovide täitumist (probleemid lahenevad iseenesest, teised teevad tihtipeale töö ära).
Kergelt hüsteeriliste joontega inimesed on sellised, kes armastavad riski, ettevõtlikud, avatud kõigele uuele, paindlikud, temperamentsed, spontaansed. Nad on head seltskonnainimesed. Nende jaoks peitub igas alguses võlu. Nad on traditsioonide lõhkujad. Nad ei võta midagi tõsiselt, välja arvatud ehk iseennast. Nad on ka head algatajad ja halvad elluviijad.
Partnersuhted
Hüsteeriline tüüp armastab armastust nagu depressiivne tüüp. Hüsteeriline inimene armastab tihti armastust rohkem kui partnerit. Tihti on partner neile suhtes peegli eest, mis peaks tagasi peegeldama nende endi suurepäraseid jooni ja nende enda armastust. Nad on suhtes väga nõudlikud, kirglikud. Eelkõige nad tahavad selles suhtes iseendale kinnitust leida. Nad on sisemiselt ebakindlad ja selles suhtes nad vajavad kinnitust, et nad on head, ilusad, armastusväärsed. Neljast tüübist on nad kõige šarmantsemad ja paremad suhtlejad. Nad oskavad luua erootilist atmosfääri. Neid peetakse šarmikateks. Neile on raske vastu panna. Taktikas eelistavad nad tormijooksu. Neid ei peeta igavateks. Nad oskavad vastassooga suhelda. Samuti armastavad nad sära , hiilgust, pidusid. Tihti nad organiseerivad neid ise, et olla tähelepanu keskpunktis .
Asi, mida nad ei anna andeks, on see, kui neid ei peeta armastusväärseks. Üksiolekut nad ei talu. Neil hakkab kohe igav. Nad on spontaansed oma tunnete väljendamisel. Nende tugev külg on see, et nad suudavad käesolevat hetke nautida ja sellest rõõmu tunda. Truudus (vähemalt endapoolne) ei ole neile tähtis.Tihtipeale on täheldatud, et eriline võlu on salajasel suhtel . Nad satuvad tihti armukolmnurkadesse. See annab toitu nende romantilisele fantaasiale.
Seksuaalvahekorras on olulisem neile, mis sellele eelneb ( flirt , mäng). Samas kui see kõik on olemas, siis ei ole ka vahekorraga probleeme, kuid eelnev on olulisem. Neil on väga raske mesinädalatest argiellu tulla. Armastavad vaheldust. Kui sundustega isikule meeldis partnerit sundida , nende üle võimu saavutada, neid vormida enda soovide järgi, siis hüsteerilised inimesed eelkõige tahavad partneriga suhetest justnimelt oma eneseväärikustunnet tugevdada. Kui need hüsteerilised jooned on tugevad, neid on palju, siis see nõue partnerile saada pidevalt tagasisidet enda armastusväärsuse kohta, võib kasvada ülisuureks. Partner ei jõua peaaegu kunagi seda “toitu” armastusväärsuse kinnitusele anda. Ta peab nagu koguaeg tõestama midagi. Arusaadavalt läheb see järjest raskemaks, mida vanemaks saadakse. Vanemas eas hüsteerilistel inimestel võivad tekkida tugevad kriisid. Kui partner ei ole aldis neid kiitusi andma, siis vahetatakse partnerit. Hüsteerilise tüübi puhul on kõige rohkem lahutusi ja kordusabielusid. Pidevalt otsitakse oma suurt atmastust.
Hüsteerilisel inimesel on raske vahet teha, mis on teadlik, mis on emotsioon . Partneri valivad nad tihtipeale alateadlikult enesega sarnase (siis saab temas iseennast armastada). Teine võimalus on see, et partneriks valitakse tagasihoidlik isik, kelle kõrval on väga kerge särada. Eneseimetlusele rajatud suhted ei ole kriiside vastu kindlustatud. Kui partner ei suuda seda vajadust piisavalt täita, siis otsitakse uus. Seetõttu on hüsteeriliste inimeste seas palju seelikukütte, kes nagu koguksid, kui palju kaaslasi on neil olnud. See näitab, et nad on ihaldatud. Tihtipeale on hüsteeriku jaoks armastus mäng, milles iga hinna eest tuleb võita. Kuna nad on armastuses väga pretensioonikad, siis neil tuleb väga sageli ka pettuda. Nad ei panusta suhtesse piisavalt palju. Nad panustavad ise vähem, kui nõuavad sellelt suhtelt. Üks põhjus, miks see nii on, võib olla see, et vahel mängitakse kodudes ideaalset abielu. Ei näidata lastele mingisuguseid kriise,vastuolusid. See toimub varjatult. Ideaalse paari mängimine on vale, sest ükski suhe ei toimi ilma kriisideta. Kui lastel tekib mingi illusoorne ettekujutus, siis ise sattudes esimesse kriisi, võib neil tekkida tunne, et see suhe on vale. Selline petlik illusioon suhte suhtes võib olla põhjus, miks vahetatakse pidevalt partnerit. Emas pettunud pojast võib saada meestevihkaja. Neid suhteid vanematega võivad asendada ka suhted õdede-vendadega (kui on nt pidanud võistlema).
Üks põhjus, miks nad satuvad armukolmnurkadesse, on see, et kelleltki partneri üle löömine pakub neile rahulolu. Enamasti kipuvad nad edasi andma neid patte, mida nende endiga lapsepõlves tehti. Rieman arvab, et üks põhjus, miks need hüsteerilised jooned tekivad, on see, et neil ei olnud oma peres võimalik oma elutervet naiselikkust, mehelikkust välja arendada. Näiteks neil pole olnud eeskujusid või on need olnud vale pidi (nt püksid naise jalas ). Teine põhjus võib olla see, et neid on üritatud liiga tihedalt perekonnaga siduda. Võib öelda, et põhiprobleemiks armastuses on hüsteerilisele inimesele illusoorsed ootused (nõudvad hoiakud, valmidus ise midagi suhtesse anda – need ei ole tasakaalus). Partnerivalikul on tihtipeale tähtsad ka tiitlid (ühiskondlik staatus, varanduslik olukord). On ka see võimalus, et valitakse eriti särav partner, et siis tema särast osa endale saada. Suhtes nad kipuvad jääma kaua lasteks. Süüdistavad ebaõnnestumistes eelkõige partnerit. Puudu jääb võimest armastada. See tekitaks ka eneseväärikustunde. Nad peaksid arendama iseenda armastamist. Kooselus kipuvad käima vaidlused, kes on süüdi. Sellest kasvavad laim, intriigid. Eriti raske on variant, kus elavad koos sundustega tüüp ja hüsteeriline tüüp. Sunudstega tüüp püüab kõike selgeks panna, loogiliselt seletada, kuid hüsteeriline tüüp lihtsalt hämab. Teise hüsteerikuga koos võib see suhe toimida, kui hüsteerilised jooned ei ole väga tugevad. Depressiivne inimene on talle kõige sobivam partner. Skisoidne ei sobi, sest ta ei suuda oma partnerit kiita ning ta näeb ka manipuleerimised läbi. Ta ei allu manipuleerimisele.
Agressiivsus
Tüüpilised agressiivsuse väljendusvormid on rivaalitsemine, konkureerimine. Nende agressiivsus avaldub püüdes teistest üle/parem olla. Tema agressiivsus on muretu, spontaanne, mõtlematu. Pikka viha nad väga ei pea. Tihti avaldub see läbi hooplemise, esiletrügimise, liialdamise. Selles avaldub ka üldistamistendents. Kui on, siis on ikka kõik. “Kõik mehed on sead”. Agressiivsus sarnaneb tormaka liikumistungiga. On seotud sellise liikumise ja tegevusega. Parim kaitse on nende jaoks alati rünnak. Kui nad tunnevad ennast ohustatuna, siis nad pigem ründavad ise. Kriitikat nad ei talu eriti. See võib vallandada vihapurskeid. Selle taga on olla hirm mitte armastusväärne. Sellele tüübile omane agressiivsuse vorm on intriig (intriigide punumine). Tihti korratakse sellise agressiivsuse ilmingu puhul sellist lapsepõlvesituatsiooni, kui pidi õdede- vendade vahel laveerima, neid üle trumpama, vanemate tähelepanu pärast võitlema. Tihtipeale köetakse ennast üles tänu publikule. Kui on pealtvaatajaid, siis avaldub agressiivsus teatraalsel moel ja kui publikut ei ole, siis vaibub vaikselt ära.
Põhjused
Kaasasündinud põhjused, mis soosivad hüsteerilisi jooni, võivad olla sarmikatel, elavatel lastel. Imetletakse nende olemust. Nad jäävadki lootma välisele eeldusele. Nad loodavad kõigile meeldida.
Kõige tundlikum iga nende joonte tekkeks on 4-6 eluaasta. Seda seustab Rieman eelkõige soorollidest arusaamise tekkega. Selles vanuses hakatakse lapsi teadvustamata rohkem suunama teatud rolli (mehe või naise) poole läbi kasvatuse. Siis nad hakkavad ka ise rohkem teatud mehelikkuse või naiselikkuse rollile vastavaid tegevusi eelistama. Põhjuseks võib olla see, et mingitel põhjustel on olnud lastel eeskujudest puudus. Selleks, et laps lakkaks olemast laps, et ta püüdleks täiskasvanu maailma poole. Lapsemaailm on see, kus ei tule eriti vastuatada millegi eest. See, et ta tahaks sellest maailmast välja astuda, tal peab olema täiskasvanute maailmas mingeid eeskujusid või midagi, mille poole ta püüdleb. Kui vanemad suudavad lapses seda soovi tekitada, siis on nõus laps sellest lapselikust käitumisest lahti ütlema. Kui tal ei ole mingisuguseid eeskujusid, soove, siis ta jääbki terveks eluks natukene lapselikuks, vastutustundetuks (ehk hüsteeriliste joontega).
Veel võib soosida nende joonte teket see, kui laps kasvab kaootilises, vastuolulises miljöös. Lapsel ei ole millegi järgi orienteeruda. Tal puudub pidepunkt. Siis ta eelistabki jääda vastutustundetuks. Raske on selline olukord, kui soorollid on peres vahetunud (püksid on peres naise jalas). Võib olla ka põhjuseks lapsevanemate õnnetu abielu. Eriti on sellisel juhul ohustatud ainukesed lapsed. Võib juhtuda see, et lapsevanem hakkab kohtlema last kui partneri asemikku (üritab talle rääkida oma muresid , käituda temaga nagu laps oleks ta partner). Usaldab talle selliseid asju, mis lapse maailma ei kuulu. Tal pole elutervet võimalust armastada oma vanemaid kui paari. Ka selline olukord tasuks ära märkida, kui oht hüsteeriliste joonte tekkimisel, kui pere kasvukeskkond erineb oluliselt sellest, mis väljaspool kodu on. Kui need väärtushinnangud ja tõed, mida perekeskselt õigeks ja omaks peetakse, erinevad oluliselt sellest, mis väljaspool pere toimub. Näiteks koolis või naabritega mängides kuuleb hoopis muid väärtushinnanguid. See võib olla seotud väga erineva usu, kultuurilise grupi inimestega. Lapsel tekib nagu pettumus maailmas, ebakindlustunne. Tal tekib ka see kogemus, et kodus õpitu väljaspool ei sobi. Sageli tekivad sellisel juhul hüsteerilise ja skisoidse segatüübid.
Hüsteerilise inimese põhiprobleemiks on see, et nad ei leia teed iseendaga samastumiseks. Nad jäävad kas lapsepõlveeeskujudesse samastumises kinni või võtavad mingi juhusliku rolli, millega nad samastuvad. Nad ei leia selles arenguprotsessis iseennast. Hüsteeriliste joontega tüüpi võib tekitada veel reaktiivne hüsteeria. See on nagu vastureaktsioon tugevale sundustega joontele kasvatusstiilile. See on nagu protest sellele rangele, autoritaarsele kasvatusstiilile.