Facebook Like

Psühholoogia eksami materjal (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis seda mõjutab. Kas loodusrahvastel on ka nii või on see nii ainult kultuurrahvaste puhul ?
  • Kust maalt võib hakata rääkima isiksuseomadustest ?
  • Kuidas see toimub ?
  • Kuidas isiksus funktsioneerib ?
  • Kui peavalu ravimine giljotiini abil. Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus ?
  • Kui peavalu ravimine giljotiini abil. Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus ?
  • Keskkonnaga kohanemise aspektina. Mis minu ümber toimub ?
  • Kui nad valuaistingu vastu aitavad ?
  • Mille poolest tema teooria nii kuulus on ?
  • Kuidas selline tüüp tekib ?
  • Kuidas inimene ise inkongruentsust tajub ?
  • Kui see inimene, kellega õiendati, vastab ebaviisakamalt: "Mida sa ise trügid, vana ... ?
  • Millal üldse kaitsed hakkavad tekkima ?
  • Mida ta teeb, et maailmas paremini hakkama saada ?
  • Mis on depresiivses inimeses posiitivset ?
 
Säutsu twitteris

PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS
secunda , kevad 2010
1. PILET
ISIKSUSE MÕISTE
Isiksuse teema on psühholoogias olnud läbi aegade suhteliselt populaarne . Isiksus – küllaltki mitmetähenduslik mõiste:
  • Inimese eripära, kordumatus , individuaalsus.
  • Püsiv ja muutumatu osa inimesest.
    Tuleb sõnast “ persoona ”, mis algselt tähendas maski. Vana-Kreeka komöödiates oli see konkreetne ese. Sõna “ karakter ” oli algse tähendusega millegi sisse uuristamine või äramärkimine, et see on minu oma. Isiksuse jooned on millegi tunnused, mille järgi teda ära tuntakse.
    Psühholoogias on isiksuse teema olnud päevakorras pikka aega. Isiksus on see teema, mis kõige rohkem huvitab neid inimesi, kes ei ole eriti psühholoogialähedased. Isiksuse küsimused on sellised üldised, mis on läbi aegade inimesi huvitanud. Isiksuse temaatika on psühholoogias see temaatika, mis kõige suuremaid masse igapäevaselt huvitab.
    20. sajandi alguses hakkas isiksusepsühholoogia teadusena tekkima . Selle põhjuseks oli Esimene maailmasõda. Nimelt avastasid psühholoogid, et rindele on sattunud terve hulk selliseid inimesi, kes psüühiliselt varisevad sellises olukorras kokku. Need, kelle närvikava või psüühika ei pea vastu – šokk, hüsteeria vms. Tekkis küsimus, et kuidas vältida, et sõjaväkke ja rindele ei satuks selliseid inimesi, kelle närvikava ei pea sellele vastu. 20. sajandi alguses hakatigi uurima noori mehi. Töötati välja esimesed testid ja uurimused, mis pidid mõõtma inimese stressitaluvust. Need olid esimesed küsimustikud, millest hakkas isiksusepsühholoogia edasi arenema. Hakkas tekkima erinevaid käsitlusi ja kuidagi ei jõutud kokkuleppele, et millised isiksusejooned on kõige tähtsamad. See ei ole veel siiani päris ühtseks muutunud.
    1960ndateks aastateks jõudis isiksusepsühholoogia sellisesse kriisi, mil suur hulk teadlasi väitis, et isiksust kui nähtust ei olegi olemas. Väideti, et inimeses ei ole midagi püsivat. Inimene käitub vastavalt olukorrale. Näide, millele nad tuginesid: Kui keegi leiab suurema summa raha ja annab selle kuhugi, et on leitud selline summa. Siis võiks öelda, et tegemist on väga ausa inimesega. Aga järgmises tunnis spikerdab ta. Kõik on suhteline. Selles olukorras ta ei ole aus. See andis isiksusepsühholoogia kriitikutele põhjust väita, et isiksust ei ole olemas.
    Tänapäeval ollakse seisukohal, et isiksus siiski on olemas. Põhimõtteliselt on õige, et inimene võib erinevalt käituda, kuid küsimus on statistikas. Kui inimene käitub 100st võimalikust juhtumist 95 korral ühte moodi, siis 101. ja 102. korral käitub ta tõenäoliselt samamoodi. Kui mingid jooned on püsivad, siis inimene ei käitu kõigil kordadel nii nagu talle omane, vaid ta käitub enamasti nii.
    Üks põhjus, miks isiksusepsühholoogia oli kriisis , oli see, et tihti defineeriti seda valesti. Isiksusepsühholoogia kohta öeldi, et see uurib inimestevahelisi erinevusi. Teadust viivad edasi üldised seadused. Mida rohkem me suudame üldistada, seda tõesemaid seoseid me võime avastada . Kui defineeriti isiksusepsühholoogia ümber (et see uurib pigem sarnasusi , teeb üldistusi), siis hakkas see teadusharu uuesti arenema. Tänapäeval on see üks kiiremini arenevaid psühholoogiaharusid.
    Neli peamist koolkonda /lähenemist:
  • Psühhodünaamiline ehk psühhoanalüütiline lähenemine
  • Humanistlik lähenemine
  • Kognitiivne-käitumuslik lähenemine (Kõige uuem . Väga selgeid klassikuid ei olegi veel tekkinud.)
  • Isiksuse joonte teooriad
    On ka väiksemaid, kuid need neli käsitlust on peamised.
    ISIKSUSE JOONTE TEOORIAD
    See on teooriate grupp, mida iseloomustavad sarnased tunnused. Kui kaks inimest räägivad kolmandast isikust, siis nad kasutavad tihti omadussõnu. Isiksusejoonte teooriad põhinevad sellel ideel, et on olemas mingid kindlad ja püsivad tunnused isiksuses, mis sõltumata olukordadest jäävad püsima ja mille kaudu saab inimest iseloomustada. Need teooriad on olnud läbi aegade suhteliselt populaarsed . Mõned näited teooriatest :
    1) Loodud 20. sajandi alguses Gordon Allporti poolt. Tema kasutas ühe esimesena seda sama ideed, mida väga palju tänapäeval isiksuse uurimisel rakendatakse. Ta uuris isiksust ja tema omadusi keele kaudu. Seda nimetatakse lingvistiliseks lähenemiseks. Kui keeles on tekkinud inimese iseloomustamiseks mingi omadussõna, siis see omadus, mida see sõna tähistab, on reaalselt ka olemas. Nii võib konkreetsete inimeste asemel uurida keelt, mida ta kõneleb. Tema hakkas inglise keelest välja noppima neid sõnu, millega saab inimese loomust iseloomustada. Ta noppis välja 18 000 erinevat sõna, mida kasutatakse isikute iseloomustamiseks. Kui ta taandas need ära (sarnase tähendusega sõnad, sünonüümid jne noppis välja) jäi neid ikka järele umbes 4500 sõna. Millised on nendest tuhandetest joontest, mida kasutatakse, tähtsamad? Olulisuse järgi jagas Allport need jooned gruppideks . Ta tõi välja 3 gruppi isiksusejooni. Esimese grupi moodustavad kardinaalsed jooned. Vahel võib juhtuda, et mingi üksik omadus on niivõrd tugev isiksuses, et allutab kõik ülejäänud endale. See on suhteliselt haruldane juhus ja enamikel juhtudel on asjad niimoodi , et on välja kujunenud 5-10 tsentraalset joont. See on siis kesksete joonte grupp, mis annab isiksusele eripära, aitab teda paremini mõista ja iseloomustada. Need on need jooned, mis on tugevamini ja selgemini väljakujunenud, ja tihti on ka omavahel seotud. Ülejäänud joonte grupp on sekundaarsed isiksusejooned ja need võivad olla olemas, aga need ei ole piisavalt selged ja tugevad, et kasutada seda isiksuse iselooustamiseks. Need ei ole väga püsivad (tulevad, kaovad). See oli üks esimesi katseid luua isiksusekäsitlus, mis põhineb erinevatel isiksusejoontel. Seda laadi käsitlusi ongi hakatud nimetama isiksusejoonte teooriateks.
    2) Raimond Cattell võttis järgmise etapi isiksusepsühholoogia arengus. Ta hakkas usinalt kasutama matemaatilisi, statistilisi meetodeid isiksusemudeli kokku panemiseks. Ta püüdis faktoranalüüsida (püüab selgitada erinevate joonte omavahelisi seoseid) isiksusejooni. Ta pani kõik sõnad ritta ja üritas katseliselt välja selgitada, milline tunnus on mingi teise asjaga seotud. Matemaatilise mudeli abil on võimalik tekitada sellist isiksusemudelit. Need isiksusefaktorid ei ole mitte ainult üks omadus, vaid omaduste grupid. Faktori võivad moodustada mitukümmend omadust. Nad on ühes faktoris, sest need on omavahel seotud. Catelli isiksusemudel , mille ta lõi, koosnes 16 isiksuse faktorist. Nende põhjal lõi ta sellise testi, mis oli 20. sajandi teisel poolel üks enamkasutatavaid teste (Cattelli 16 PF test).
    3) Hans Eysenck on ka 20. sajandi üks tuntumaid psühholooge. Tema pakkus välja idee, et ekstravertsus / introvertsus ning neorootilisus on kaks mõõdet, mille abil on võimalik isiksust kirjeldada.
    Nende kolme näite põhjal võib välja tuua nende teooriate plussid ja miinused. Pluss on see, et nad annavad selge ja sirgejoonelise selgituse inimese käitumise kohta. Nende testide abil on võimalik inimesi võrrelda. See on kindlasti üks populaarsuse põhjus, et saab võrrelda numbrilistel skaaladel (väga täpselt). Miinuseks on see, et neil teooriatel puudub üksmeel. Näiteks Cattell väidab, et 16 erinevat omadustegruppi on, aga Eysenck väidab, et ainult kahest piisab . Mingisugust ühisosa on neis teooriates raske leida. Miinuseks on veel ka see, et nad ei seleta eriti midagi. Need on puht sellised kirjeldavad , sildistavad. Näiteks: Sul on neorootilisus 9 palli 10, aga see ei selta mitte midagi. See annab lihtsalt fakti ilma selgituseta. Kuid see ei tähenda, et nende populaarsus oleks alanenud. Need teeoriad on endiselt tuntud. Tänapäeval on kõige populaarsem teooria nn “Suur viisik”.
    “SUUR VIISIK”
    “Suur viisik” on ka üks isiksusejoonte teooriatest, mis loodi 20. sajandi lõpus. See ei ole ühe mehe loodud, vaid terve grupi inimeste. See teooria väidab, et isiksuse moodustavad põhiliselt viis suurt mõõdet või dimensiooni , mille järgi see teooria on ka nime saanud. Vahel on seda nimetatud ka Oceani teooriaks. See nimetus tuleb omadustegrupi esitähtedest (inglise keeles). Need viis gruppi on:
  • Ekstravertsus/introevertsus – See on ka enamustes teistes teooriates sees. See on isiksuse iseloomustamisel oluline grupp. Ekstravertsus on seotud sotsiaalsuse, osalemise, jutukusega. Introvertsust seostatakse kinnisema olekuga , häbelikkusega, mittesotsiaalsusega, passiivsusega.
  • Avatus kogemustele – Seda seostatakse selliste kalduvuste ja hoiakutega nagu uudishimulikkus, kujutlusvõime, avatus, loovus , esteetilisus.
  • Sotsiaalsus – Sõbralikkus, meeldivus, viisakus , sümpaatsus
  • Meelekindlus/teadlikkus – See on seotud kohusetunde, vastutuse, korrastatuse, kompetentsuse ja muude selliste omadustega.
  • Neurootilisus – See on emotsionaalne stabiilsus. Kellel on see madal, see on selline rahulik, stabiilne. Kellel on see kõrge, see on ärev, ärritunud, masendunud, frustreerunud.
    Need viis omaduste gruppi on tänapäeva isiksusejoonte teooria number üks, mis moodustab kokku “Suure viisiku”. Need saadi samuti faktoranalüüsi meetodil. Neid faktoreid on kontrollitud erinevates kultuurides. Selgub , et need ei ole sõltuvad keelest, religioonist, ühiskonnast. Need ilmnevad ja tulevad välja kõikides kultuurides. Nende faktorite põhjal on loodud ka tänapäeval isiksuse küsimustikud, mis neid viit faktorit mõõdavad.
    Sellel kõige moodsamal ja uuemal teoorial on ka mõned küsimärgid. Kõik vead ja probleemid ei ole veel välja tulnud. Üks suur küsimärk, mis selle teooria kohta on õhus, on see, et vahel tundub, et see on statistiline teooria. Need kõik faktorid joonistuvad välja suure andmetekogu puhul, aga üksiku katseisiku puhul ei pruugi alati need faktorid välja joonistuda. Teine probleem, mis selle puhul on, on see, et see faktoranalüüs, mille põhjal see teooria loodi, arvestab erinevate isiksuseomaduste lineaarseid mõjusid ehk üks üheseid mõjusid. Päris kindlasti ei ole isiksuses asjad ainult üks üheselt seotud. Tihtipeale teised omadused mõjutavad ka üksteist. See teooria ei arvesta kaudsemaid seoseid isiksuseomaduste vahel. Seetõttu ei pruugi see teooria olla väga täpne. Kolmas probleem on üks printsiip, mille vastu on rikutud, kuid psühholoogias on proovitud selle printsiibi vastu mitte eksida. Kui luuakse mingit teooriat või testi, siis ei saa pidada ühtesid omadusi teistest paremaks. Aga selle testi puhul tuleb selgelt välja, et nt kõrge sotsiaalsus on eelistatum kui madal sotsiaalsus. On vastamata küsimustele, miks see suur viisik kujuneb just selliseks , mis seda mõjutab. Kas loodusrahvastel on ka nii või on see nii ainult kultuurrahvaste puhul? Tegelikult 20. sajandi teisel poolel oli isiksuseteooriates sügav kriis. Tekkis küsimus, kas “isiksus” kui selline mõiste on olemas või mitte. Need, kes väidavad, et isiksust kui sellist teriminit ei ole olemas, lähtuvad mingist situatsioonist.
    Inimeste individuaalsete erinevuste hulk on väga suur. Kust maalt võib hakata rääkima isiksuseomadustest? Kas mingid välised tunnused on isiksuseomadused või mitte. Tihti võivad sellised omadused, mis ei ole isiksuseomadused, kaudselt ikkagi mingit suhtumist , käitumist, olemist mõjutada.
    2. PILET
    PSÜHHOANALÜÜS
    Esimene isiksusepsühholoogia koolkond. See on kõige laiemalt tuntud ka psühholoogiaväliselt. See on mõjutanud hästi palju 20. sajandi kultuuri, kirjandust, kunsti, humanitaarset maailmapilti. Sigmund Freud on psühhoanalüüsi looja. Lisaks Freudile on selles koolkonnas veel hulgaliselt tema õpilasi näiteks Jung , Adler . Midagi on kõigis nende inimeste teooriates erinevat, kuid samas peab olema ka midagi sarnast, sest muidu nad ei kuuluks ühte koolkonda. Nende teooriates on ühine see, et kõik psühhoanalüütikud väidavad, et inimisiksust juhivad ja mõjutavad suuresti alateadlikud jõud. Alateadlikud jõud on kujunenud välja väga varasest lapsepõlvest teatud suhtumiste, suhete kaudu ja tõttu. Nad kõik rõhutavad lapsepõlve mõju isiksuse kujunemisele. Paljudes muudes asjades on selle koolkonna erinevad esindajad erinevatel arvamustel.
    Psühhoanalüüs sai alguse 1895 . aastal. See on siiani tegutsev koolkond (eriti Ameerikas, kuid ka Euroopas populaarne). Alguse sai see haigete ravist. Kõik need, kellega Freud ja tema õpilased tegelesid, olid psüühiliselt haiged. Üks meetod, mida püüti rakendada nende aitamiseks, oli psühhoanalüüs. Tänapäeval kasutatakse psühhoanalüüsi pigem tervete raviks – erinevus võrreldes psühhoanalüüsi algusega. Inimene kaitseb oma tervist sellega, et ta käib psühhoanalüütiku juures. Meetod töötab ehk annab positiivseid tulemusi. Psühhoanalüüs on kallis ja väga pikaajaline (aastaid, aastakümneid kestev). Eestis on ka umbes kümmekond psühhoanalüütikut. Psühhoanalüüs on hüpoteeside kogu. See ei ole teaduslik meetod. Nendest mitmest hüpoteesist kaks on kõige levinumad:
    1) Psüühilise determinismi hüpotees ehk põhjuslikkuse printsiip – Idee on selles, et samamoodi nagu looduses ei toimu midagi iseenesest, samamoodi on ka inimpsüühika puhul. Iga psüühiline sündmus on põhjustatud talle eelnenud sündmuste poolt. Psühhoanalüüsis peetakse väga oluliseks lapsepõlve osa. Teine asi, mis sellest lähtub, on see, et psühhoanalüüsis ei jääta kõrvale mitte midagi kui vähetähtsat. Kui mingi sümptom tundub kohati väheoluline, siis psühhoanalüüsi puhul nii ei ole. Kõigil asjadel on mingi põhjus ja on vaja jõuda nende põhjuste alguseni välja.
    2) Hüpotees teadvustamatute vaimsete protsesside olemasolust ja nende tähtsusest – Juba Freud väidab, et need teadvustamatud vaimsed protsessid mängivad väga olulist rolli. Neid võib jagada kahte gruppi: 1) Need, mida me suudame pingutuse korral eelteadvusest teadvusesse tuua. 2) Mida on väga raske või võimatu teadvusesse tuua, sest need on alateadvuses. Freud väidab, et meie käitumise tihtipeale määravad ära need teadvustamatud vaimsed protsessid. Inimene võib anda ise oma käitumisele mõistlikku seletust, kuid tegelike põhjusteni ei pruugi üldsegi jõuda.
    Nendest kahest hüpoteesist koosnebki põhiliselt psühhoanalüüs. Mitteteadvustamatute protsesside uurimiseks on välja mõeldud rida meetodeid: hüpnoos, vabad assotsatsioonid, unenägude tõlgendamine, eksitegude analüüsimine jms.
    3. PILET
    FREUDI TÄHTSAMAD TEOSED
    Freudil ei olnud kerge arstina kanda kinnitada. Patsientide leidmisel oli talle abiks Breuer. Koos Breueriga ???nad kirjutasid Freudi esimese raamatu “Etüüdid hüsteeriast”. See oli aastal 1985 ja seda loetakse psühhoanalüüsi alguseks. See raamat ise oli ühe noore naise haigusest. Nad proovisid selle naise peal hüpnoosi ja avastasid, et hüpnoosiseisundis inimene suutis mäletada mingisuguseid asju, mida tavalises olekus ei suutnud meenutada. Breuer ja Freud nimetasid selle korstnapühkimismeetodiks. Nad avastasid, et see teeb inimesi tervemaks, kui ta elab neid kadunud mälestusi uuesti läbi. See on ka tänapäeval hüpnoosiseisundi idee. Hiljem lähevad nende teed lahku. Freud hakkab üha rohkem kirjutama seksuaalsusest. Tolleaegses Austria ühiskonnas leidis see palju kriitikat. Ka Breuerile ei meeldinud need ideed.
    ??Samal aastal ilmus artikkel “Ego ja id”, avastati Freudil suulaest pahaloomuline kasvaja . Ta läks esimest korda operatsioonile. See ebaõnnestus. Sellel olid üsna kriitilised tagajärjed. Ta napilt pääses verejooksust. Elu lõpuks tehti talle veel 33 operatsiooni. Tal eemaldati suurem osa alalõualuust. Tal oli üpriski raske suhelda. Freudi arst olevat Freudi tema enda soovil üle doseerinud ning siis ta suri. Freud kannatas valude käes ja pidi nägema üpris ebameeldivaid asju, mis juudirahvusega tehti. Paljude tema heade sõprade ja tema enda teoseid põletati Saksamaal. Freud oli praktiliselt kogu elu elanud Viinis , ta ei tahtnud sealt enam lahkuda. Freudi kuulsus oli see, mis teda kaitses. Sakslased ei julgenud teda puutuda, sest päris sõjasituatsioon ka veel ei olnud. Sõbrad avaldasid survet , et ta Viinist lahkuks. Lõpuks anti tal see luba emmigreeruda. Elu viimase lõpu elas ta Inglismaal. Freudi üks viimaseid teoseid oli “Ahistus kultuuris”. See on selline üldistav kokkuvõte.
    Freud ise pidas oma tähtsamateks teosteks “Unenägude tõlgendamist” ja “Kolm esseed seksuaalsusteooriast”. 1905. aastal ilmub “Unenägude tõlgendamine”. See on oluline raamat väga mitmes mõttes. Freud loob täiesti uue unenägude käsitluse. Kõige olulisem osa on selle raamatu lõpus. Selle raamatu lõpus on Freud kirjutanud välja selle, mille nad Breueriga koos eelmises raamatus avastasid. Ta toob välja oma nägemuse inimmõistuse erinevatest tasanditest (teadvus, eelteadvus , alateadvus). Teadvustamise tunnus on see, et me suudame piltlikult seda ette kujutada või seda sõnastada. Kõik see, mida me saame sinna teadvusesse tõsta on eelteadvus. Need on meie mõtted, mälestused, fantaasiad ja emotsionaalsed seisundid. Alateadvus (mitteteadvus, teadvustamatus) on see osa, mida inimesel on raske teadvustada. Seal võivad olla mälestused, mõtted, tunded. Seda eraldaks nagu mingi barjäär teistest kihtidest. Küll aga pidevalt tõrjutakse mõtteid, fantaasiaid jms eelteadvusest alateadvusesse. Psühhoanalüüsi ülesanne on need uuesti välja päästa, sest sellega kaasneb raviv effekt . See ongi psühhoanalüüsi üldidee. Kuidas see toimub? Hüpnoosi nimetatakse ka vabade assotsatsioonide meetodiks. See on psühhoanalüüsi põhimeetod. Selle käigus inimene heidab diivanile pikali , teeb oma meele tühjaks ja need mõtted, mis pähe tulevad, ongi vabad seosed, patsient peab need analüütikule ära rääkima ja analüütik hakkab neid analüüsima.
    Nimelt arvab Freud, et ka unenäod ja nende uurimine võib alateadvuse kohta olulist informatsiooni anda. Alateadvus ongi unenägude päriskodu. Sealt unenäod tulevad. Freud defineerib unenägu – see ei ole midagi muud kui tõrjutud soovide varjatud täideminek. Freudi meelest unenägude põhjustajaid või põhjuseid on väga erinevaid. Unenägusid võivad põhjustada:
    1) Füüsilised ärritajad – Tuba on külm ja näed unes , et lumetorm on alanud. Heli, vibratsioon , temperatuur vms põhjustab unenägu.
    2) Kehasisesed ärritajad – Kroonilised haigused. Nimelt uurib Freud kopsu- ja südamehaigete unenägusid. Kui mingi organ ei funktsioneeri korralikult, siis võib ta inimesele pidevalt mingisuguseid signaale saata. Ühte tüüpi haigetel võib esineda sarnaseid unenägusid.
    3) Meeleseisundite üleerutatus – Mingite keemiliste ainete tagajärjel ( alkohol , narkootikumid ) inimese organid võivad jõuda sellisesse seisundisse, kus nähakse hallutsinatsioone. Meeleseisundite üleerutatus võib põhjustada mingeid unenägusid.
    4) Psüühilised tegurid – Freudi silmis on need kõige olulisemad. Neid ta uurib kõige rohkem. Sellist unenägu tõlgendades võime me jõuda mingite märkamisteni, mis võivad abiks olla. Tõlgendamise puhul raskused algavad sellest, et iga unenäo element võib olla konkreetne mälestus. Teine põhjus on see, et iga unenäoelement võib olla ka sümbol. Freud märkas unenägude uurimisel, et põhiliselt egoistlikud ja seksuaalsed impulsid unenägudes tihtipeale muutuvad sümboliteks. Näiteks arvab ta, et toast tuppa käimine sümboliseerib abielu.
    Vaatamata sellele, mis on unenägude põhjustajad, kehtivad unenägudes kindlad reeglid:
  • Kokkusurumispüüe – Väga palju võib väga lühikese aja jooksul unenäos toimuda.
  • Alluvad alati sisemisele tsensuurile
  • Unenäod on kohanenud oma väljendusvahenditega
    Pärast “Unenägude tõlgendamist” on Freud juba rahvusvaheliselt tuntud ja on saavutanud selle tasakaalu. Need esimesed teaduslikud ebaõnnestumised on mööda läinud, tal on tekkinud juba õpilasi, palju patsiente.
    Kõige loetavam Freudi raamat on ka eesti keeles olemas. See on “Argielu psühhopatoloogia”. Selles raamatus käsitleb Freud igapäevaelu eksimusi ehk eksitegusid. Näiteks nimede, kavatsuste, kokkulepete unustamist. Ta on sellel seisukohal, et unustamine ei ole alati põhjendatav halva mäluga, vaid vahel mõned asjad kustuvad mälust ära (kaitsemehhanism, tüdimus). Eksitegude alla käivad ka kõnekomistused. Freud väidab, et miski ei ole juhuslik, kõigel on põhjus. Ja kui selle eksimuse põhjus leida, siis võib jõuda alateadvuse juurde. Need eksiteod kuuluvad ka psühhoanalüüsi juurde. Freud arvab, et ka eksitegude puhul on kokkusurutuse püüe. Eksitegude alla käivad ka kirjavead (mitte grammatilised, vaid selliseid, kus inimene kirjutab mõne muu sõna).
    Teine põhiteos, mis oli Freudi arust oluline lisaks “Unenägude tõlgendamisele”, oli “Kolm esseed seksuaalsuse tõlgendamisest”. Seda enda seksuaalsusteooriat peab Freud oma nurgakiviks. Libido – soov, iha. Freudi teooriat seostataksegi libidoga. Libido on seksuaalenergia tähistamiseks kasutatav mõiste. Esmakordselt ilmus see teos 1905, aga lõplikult valmis alles 10 aastat hiljem. See on raamat, mis on leidnud ka kõige rohkem kriitikuid, eriti just tolleaegses küllaltki konservatiivses Austria ühiskonnas. On öeldud, et Freud oli see mees, kes rebis maha lapseealt süütuse loori ja sidus seda samuti seksuaalsusega. Selles raamatus tänapäevases mõttes midagi šokeerivat ei ole. Selle raamatu põhiidee on see, et Freud väidab, et seksuaalsusel on märksa laiem tähendus, kui üldlevinud arusaam, et seksuaalsus on seotud ainult suguorganite või -vahekorraga. Seksuaalsus ei alga mitte puberteedieas, vaid tegelikult seksuaalsuse ilminguid võib näha sünnimomendist alates. Raamatu teine põhiseisukoht on selles, et mõisted seksuaalne ja genitaalne on erinevad. Esimene on märksa laiem ja hõlmab ka selliseid toiminguid , kus genitaalid ei osale. Freud väidab selles raamatus, et seksuaalelu põhifunktsiooniks on inimesel oma kehaosade kaudu naudinguelamuste hankimine . Teatud momendil võib see viia soojätkamiseni. Kuid ta rõhutab seda, et soojätkamise ja naudingu funktsioonid ei pea alati kokku langema . Sellel teemal Freudiga vaielda ei saanud.
    Suhteliselt palju on selles raamatus analüüsitud ka seksuaalkäitumise mudeleid (nt homoseksualism). Freud seletab homoseksualismi: Tema arust on mehe homoseksualismi algpõhjuseks väga tugev kiindumus emasse. Kasvades hakkab ta iseennast samastama emaga ja otsib endasarnaseid noori mehi, keda ta saaks armastada samamoodi nagu ema teda armastas . Freud väidab, et sünnimomendil on inimene biseksuaalne ja arengu käigus asendub see enamasti monoseksuaalsusega, aga mitte alati. Põhiliselt tuleb inimese seksuaaltungil võidelda ühiskonna poolt tekitatud häbitunde ja vastikustundega. Kõige enam on selles raamatus kritiseeritud väikelapse seksuaalsust. See on nn kõlvatu lapseiga. See lähtub freudi seksuaalsuse definitsioonist. Naudinguelamuste hankimine toimub kehaosade kaudu. Ta jagab väikelapse seksuaalse arengu erinevatesse perioodidesse ja igal perioodil on oma kehaosa , mille kaudu naudinguelamust hangitakse.
  • Oraalne seksuaalsuse faas – kuni 1,5 aastat , suupiirkond (sõrme imemine), libiido suunatud suupiirkonnale
  • Anaalne seksuaalsuse faas – 1,5 – 3 esluaastat, pärakupiirkond (füüsiline – vetsus käimine, moraalne – õpib ise poti peal käima, saab ka protestida)
  • Falliline seksuaalsuse faas – 3.-4. eluaastani, suguorganid (lugematul arvul küsimusi selle kohta, seksuaalimpulss on iseendale suunatud)
  • Latentne faas - 4.- kuni puberteedini, ükski piirkond ei domineeri
  • Genitaalne faas – puberteedieast alates, suguorganid jälle
    Kui toimub libiido üleminek järgmisele kehapiirkonnale, siis osa liibidost jääb alati eelnenud piirkonnaga ka seotuks. Regressioon on see, kui mingil elumomendil pöördutakse tagasi varasemate naudingu hankimisviiside juurde.
    Selle raamatuga mingis mõttes loogiliselt on seotud “ Teiselpool mõnuprintsiipi”. See ilmus 1920. aastal. Selles raamatus on põhirõhk tungidel. Nimelt väidab Freud, et inimese elu juhivad kaks peamist tungi: seksuaaltung (elutung) ja agressiivsustung (surmatung). Esimese maailmasõja koledused olid alles nii selgelt inimestel meeles ja Freud tuli välja väga pessimistliku käsitlusega. Ta väidab, et elu eesmärgiks ongi surm. Inimene alateadlikult püüdleb selle poole. Freud väidab, et kunagi mingitel põhjustel elutust mateeriast tekkis elus mateeria . See algolek ( elutu , surnud mateeria) on ka elus mateeriasse just selle pärast sisse kodeeritud. Ja organism püüdleb algoleku suunas tagasi.
    Freudi eluajal oli esikohal kindlasti seksuaaltung (seda uuriti rohkem). Pärast teist maailmasõda on see tähtsus nihkunud pigem agressiivsustungi poole. Tänapäeva maailm ja psühhoanalüüs on hakanud rohkem seda uurima. Freudi meelest on need mõlemad pidevalt omavahel segunenud. Igas julmusaktis on enamasti ka mingi annus seksuaalsusrahulolu.
    “Tootem ja tabu
    Pärast seda kui Jung ja Freud on omavahel tülli läinud kirjutas Freud üldse mitte temaliku raamatu. Selle nimi on “Tootem ja tabu”. See raamat on kultuurist. See on nagu vastus Jungile, et ka Freud oskab kultuurist rääkida. “Tootem ja tabu” on üks näide sellest, kuidas ilus maja ehitatakse üles ainult ühele mõttele tuginedes. Freud võtab Darwini mõtte ürgkarjast selle raamatu aluseks. Meie eellased elasid sellises karjas, mida valitses kõige tugevam isane. Kõik emased kuulusid talle ja ülejäänud isased olid tema pojad. Freud väidab, et ühel suvalisel päeval tõstsid selle karja liikmed juhi vastu mässu. See on poegade mäss isa vastu – Oidipuse kompleksist tulenev. Nad tapsid oma isa ja sõid ta ära. Läks lahti meeletu orgia . Keegi ei tahtnud võtta üle juhi rolli. Freud väidab seda, et sellest sündmusest sai alguse ühiskond tänapäevases mõttes. Freudi loogika põhineb sellel, mis hakkas juhtuma. Kari hakkas välja mõtlema endale reegleid, mis takistaks edaspidi selliseid asju juhtumas. Esimene reegel oli see, et valiti mingi tootem ja see sümboliseeris seda kadunud karjajuhti. Tootemiga seotult on alati keeld teda tappa. Enamasti on selle tootemiga seotud ka mingid rituaalsed toimingud . Aja jooksul kippus see tootem asenduma inimesekujulise jumalaga. Ta väidab, et religioon on alguse saanud Oidipuse kompleksist. Ei tohtinud tekkida olukorda, kus kõik naised kuuluvad ühele mehele. Kõik ühiskonnaga seotud tunnused ja jooned hakkavad ka tekkima tänu sellele hüpoteetilisele sündmusele. See võis nii olla, aga see ei pruukinud. Selles on seletatud ühiskonna ja religiooni teket ürgkarja müüdi alusel.
    S. Freud “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus”, “Ahistus kultuuris” ja “Teiselpool mõnuprintsiipi” (kaks osa, aga üks raamat), “ Inimhinge anatoomiast ”, “Argielu psühhopatoloogia”, “Unenägude tõlgendamine” (see läheb kahe raamatu eest arvesse), “Nali ja selle seos teadvustamatusega”
    4. PILET
    ISIKSUSE KÄSITLUS FREUDI JÄRGI
    20ndatel aastatel hakkas Freud majanduslikult jälle kosuma. Tuntus ei olnud kuhugi kadunud. 1923. aastal kirjutas Freud ühe nii olulise artikli, mida võib võrrelda tema tähtsamate teostega. “Ego ja Id” on selle artikli nimi. Selles on kokku võetud lühidalt Freudi isiksuse käsitlus. Kuidas isiksus funktsioneerib? Millised osad sellel on? Ego – “mina”. Id – vanemates tõlgetes tähenab see “tema” (see tõlge on suhteliselt ebatäpne), uuem tõlge pakub “miski” (see on täpsem). Freudi meelest isiksus koosneb kolmest komponendist . Kui inimene sünnib, siis on ainult üks komponent . Ülejäänud kujunevad välja elu jooksul.
    1) Id ehk miski – See on kaasasündinud komponent. Inimese psüühilise energia allikas. See on meie tungide päriskodu. Energeetilises mõttes sellel Idil rajaneb isiksus. Seda elukogemused ega moraal eriti ei mõjuta. Ei allu loogikale, eetikale. Id püüdleb soovide ja vajaduste rahuldamise poole. Kui id on liiga tugev, siis on hästi raske kiusatusele vastu panna.
    2) Järgmine psüühiline süsteem, mis tekib on ego. See hakkab tekkima umbes kuuendal elukuul. Kujuneb välja umbes teiseks eluaastaks. See on see, kui laps hakkab kõhklema selles, kas kõik, mida suhu toppida, on ikka hea ja söödav. Teiseks eluaastaks on ego välja kujunenud ehk laps suudab ennast erladada ümbritsevast keskkonnast. Ego on vaja selleks, et suhelda reaalsusega. See on nagu vahendaja mina ja tegelikkuse vahel. Lähtub reaalsuse printsiibist. Tihti on võrreldud neid kahte isiksuse komponenti kui ratsanikku ja hobust. Ego on ratsanik ehk see, kes juhib. Egol oma energiat ei ole. See tähendab, et ta kasutab idi energiat.
    3) Isiksuse kolmas komponent on superego . See on inimese südametunnistus, moraalikoodeks. See on see mina osa, mida ühiskond läbi oma normide, keeldude käskude, inimeses tekitab. See on ettekujutus sellest, mis on hea ja mis on halb. Mis on lubatud ja mis mitte. Selle üle on palju vaieldud, et mis ajaks superego on välja kujunenud. Freud pakub, et 10-11 eluaasta paiku. Aga hiljem on see varasemaks toodud. See saab alguse läbi kasvatuse (mida peres peetakse õigeks ja mida valeks). Freudi meelest, mida tugevam on superego, (mida jäigem on raamistik , mis ühiskond on andnud isiksusele) seda keerulisem on egol nende kahe poole vahel laveerida. Tugeva superegoga inimene ei tunne ennast väga vabalt. Ta järgib seda, mida peab ja mida on inimene heaks kiitnud. Ja tihtipeale eirab iseeneda idi ehk vajadusi.
    Ego ülesanne on tasakaalustada kahte poolt (seda, mis ühiskonnas tuleb ja seda, mis on kaasasündinud). Nii palju kui ühele poole tasakaal on kaldu, siis on tegemist mingisuguse neuroosi või häirega isiksuses. Superego kajad – isa hääl, ema hääl minu sees ütles nii.
    TUNGIDE TEOORIA
    ???Selle raamatuga mingis mõttes loogiliselt on seotud “Teiselpool mõnuprintsiipi”. See ilmus 1920. aastal. Selles raamatus on põhirõhk tungidel. Nimelt väidab Freud, et inimese elu juhivad kaks peamist tungi: seksuaaltung (elutung) ja agressiivsustung (surmatung). Esimese maailmasõja koledused olid alles nii selgelt inimestel meeles ja Freud tuli välja väga pessimistliku käsitlusega. Ta väidab, et elu eesmärgiks ongi surm. Inimene alateadlikult püüdleb selle poole. Freud väidab, et kunagi mingitel põhjustel elutust mateeriast tekkis elus mateeria. See algolek (elutu, surnud mateeria) on ka elus mateeriasse just selle pärast sisse kodeeritud. Ja organism püüdleb algoleku suunas tagasi.
    Freudi eluajal oli esikohal kindlasti seksuaaltung (seda uuriti rohkem). Pärast teist maailmasõda on see tähtsus nihkunud pigem agressiivsustungi poole. Tänapäeva maailm ja psühhoanalüüs on hakanud rohkem seda uurima. Freudi meelest on need mõlemad pidevalt omavahel segunenud. Igas julmusaktis on enamasti ka mingi annus seksuaalsusrahulolu.
    5. PILET
    JUNGI SARNASUS- JA ERINEVUSÕPETUS
    Sarnasusõpetus
    Jungi sarnasusõpetus koondab kõik selle, mis on inimestes ühine ja sarnane. Koosneb kahest poolest: üks on õpetus inimpsüühika erinevatest kihtidest. Kõige tipus on minateadvus ja põhjas kollektiivne alateadvus. Teine on õpetus erinevatest arhetüüpidest. See ei ole tema poolt välja mõeldud termin, aga tänapäeva psühholoogiale on Jung andnud arhetüübile psühholoogilise mõtte. Arhetüüp – teatud ettevalmistussüsteem, mis on ühel ajal nii kujutlus kui ka emotsioon . See on nagu sümboliline arusaamise käitumisskeem. Jung on öelnud vahel ka sellise seletuse , et arhetüüp on nagu kristallvõre. Mingi jõud, mis paneb aineosakesed korrapärasesse struktuuri. Arhetüüp on teatud jõud meie psüühikas, mis koondab elemendid kindlasse vormi. Kui valada vedelik anumasse , siis see võtab anuma kuju. Arhetüüp võikski piltlikult seletades olla see anum . Arhetüübid on enamasti seotud kollektiivse alateadvusega. Tal oli neid arhetüüpe väga palju. Arhetüübid pärandatakse teatud ajustruktuuriga edasi. See põhjus, miks teatud asjad erinevates kultuurides luuakse samamoodi – nad on seotud sarnaste arhetüüpidega. Isiksuse seisukohalt toob ta välja tähtsaimad arhetüübid: arhetüüp persoona, arhetüüp vari, arhetüüpide paar anima ja animus , arhetüüp self (isesuse arhetüüp).
    • Arhetüüp persoona – Persoona oli antiiksetes etendustes mask . Sellest lähtubki Jung persoona arhetüübi puhul. Persoona natuke sarnane Freudi superegoga. Persoona on see, mis inimene näib endale, teistele, mis on temalt nõutav, milline ta arvab ennast kasulik olevat, milleks ta näeb ennast kohustatud olema jne. Persoona on Jungi meelest mitte väga negatiivne asi, vaid seda on vaja oma eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et igal ametil on oma ideaalne mask. Selleks, et seda rolli hästi täita, on vaja selle maskiga samastuda. Mida paremini me seda maski omaks võtame, seda rohkem me saame kiitust ja tunnustust. See ongi oma sihtide saavutamiseks hea. Samas ütleb Jung, et see on tegeliku tõelise mina moonutamine ainult selle pärast, et mingeid keskkonnanõudeid täita. Sageli on ta veel suunatud sellele, et jätta endast soovitud muljet oma tegeliku mina varjamiseks. Mida tugevam see mask on, seda nõrgem on isiksus selle taga. Inimene hakkab käituma nii, nagu on soovitud, nagu on kasulik. Kui see mask on inimese üle võimust võtnud, siis saabki inimesest ainult rollitäitja. Võib tekkida ka oht isiksusele. See tekib siis, kui mask kasvab inimese näo külge kinni. Amet, mida inimene täidab, hakkab teda mõjutama. Näiteks õpetaja hakkab kodus ka käituma nii nagu koolis. Jung ütleb, et väga hea maski ehitamine maksab hiljem eraelus kätte. Bismark – kõva käega juhtis küll riiki, kuid vahepeal käisid tal hüsteerilised nutuhood peal. Mida parema maski on keegi endale ehitanud, siis kusagilt maalt annab see tunda.
    • Arhetüüp vari – Jung seostab seda eelkõige individuaalse alateadvusega. Inimene ei luba endal kõiki asju välja elada. Kõik see, mida inimene omale keelab, moodustab inimese varjukülje. Selle varju poole kõik suhted, soovid on vastupidised sellega, mida inimese teadlik mina soovib. Tihti armastatakse öelda, et see vari on nagu madalam olend meis. See vari on alati inimesega kaasas. Võib juhtuda ka, et vahel vari neelab inimese alla. Vari on seotud alati selliste tugevamate tunnetega (nt afektiseisund – käitub vastavalt emotsioonidele, inimene ei suuda ennast kontrollida, tihti tehakse kuritegusid afektiseisundis). Varjus ei saa määratleda, kas see on hea või halb. Vari võib olla hävitav ja purustav jõud, kuid ta võib olla ka parandav. See võib olla tervislik ravi, tee millegi uudse juurde. Lasta välja asju, mis tekitavad inimeses pingeid. Isiksuse seisukohalt on see väga tähtis komponent. Tihti vari projetseerib (kannab omadused väljaspool ennast) varju komponendid teistesse inimestesse ning mida rohkem on neid projektsioone, siis seda rohkem näeb inimene oma jooni ning arvab, et see ongi maailma tegelikkus. Varju puhul ütleb Jung, et varju alla suruda pole mõtet, eitada pole mõtet. Enda varju eitamine on sama hea kui peavalu ravimine giljotiini abil. Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus? Küsimus on vastandites ja vastandite kokkukuuluvuses. Vari vastandub alati teadlikule minale ehk egole. Ego ja vari on omavahel vastastikuses võitluses. Kes keda suudab tõrjuda. Selles vastastikuses võitluses tekib isiksuses pinge ja tekib energia. Varju puhul ei saa öelda, et see on hea või halb. Varju saab ära tunda ainult kaassuhetes teiste inimestega, üksinda seda teadvustada ei saa. Unenägudes ilmneb vari samast soost inimesena . Tavaliselt on tegemist võõra isikuga .
    • Arhteüüpide paar anima ja animus – Otseses tähenduses anima tähendab hinge ja animus vaimu. Laiemas tähenduses on anima naiselik alge mehes (sisaldab ka naiselikkuse ideaali ), animus on mehelik alge naises (sisaldab ka mehelikkuse ideaali). Jungi meelest sellised arhteüübid nagu anima ja animus ilmuvad unenägudesse vastassugupoole kujunditena ja enamasti tundmatu naisena /mehena. Alateadvus on võimeline ennast hästi erinevatel kujudel ilmutama . Kuju võib olla mingi vastandite segu. See ei taandu mitte millekski teatud ja tuntuks . Ilmub tundmatuna ja jääbki selleks. Vahel võib juhtuda, et inimeste anima ja animus põrkuvad või tõmbuvad inimeste kohtumisel. See ongi Jungi arvates keemia või tõmme esimesest hetkest kahe inimese vahel. Jung ütleb, et ta ei pruugi väga kindel olla. Inimesed, kes aastaid on koos elanud, võivad ühel hetkel avastada, et paarilises ei ole midagi, mis talle meeldib. Kui varju sai ära tunda läbi suhete kaasinimeste, siis animat ja animust saab ära tunda ainult vastassoost inimestega suheldes. Jung kujutas enda animat konkreetse persoonina. Kui varju teadvustamine oli keeruline protsess, siis kergem ei ole ka anima ja animuse teadvustamine.
    Anima ideaal projetseerub emasse, aga hiljem igasse naisesse, kes äratab mehes tugevaid tundeid (nii positiivsed kui negatiivsed tunded). Idas on üleminekuriitused need, mille käigus see kandub emalt teistesse naistesse. Läänes otseselt selline rituaal puudub. Kui see jääb üle kandmata, siis hakkab mees oma elukaaslast võtma ema aseainena, oodates, et ta hoolitseb, hoiab, kaitseb ja suhtub temasse rohkem emalikult. Selline mees, kellel on väga tugev anima, muutub väga emotsionaalseks ja sentimentaalseks. See ema projektsioon on maha võetud ainult siis, kui see anima ei esine ainult ema kujundina , vaid ka muude naiselikkuse vormide läbi ( armastatu , tütar, õde vms). Kui 70-aastane professor jookseb oma kaasa juurest ära noore kauni lauljatariga, siis on temast anima võitu saanud. Ideaali kujutis liigub ajas vastupidiselt. Mida vanemaks ta saab, seda nooremaks kujutis muutub. Poisi jaoks on ideaal ema (vanem naine), vanema mehe jaoks juba noorem neiu . Kui anima mehe üle valitseb on ta kapriisne, tujukas , emotsioonide pundar, hea intuitsiooniga, irratsionaalne, müstiline.
    Animus ehk mehelikkuse alge naises armastab ennast projetseerida igat sorti kangelastele. Kui animus valitseb naise üle, siis resultaadiks on ratsionalism (mõistu ainus tõese teadmise allikas), võimukus, jõulisus. Kui mehed saavad enamasti aru, mis see anima koondkujuna võib tähendada, siis naistel on väga keeruline sellest animusest aru saada, sest ta ei ole kindlapiiriline. Ei moodusta ühte tervikut . Jungil on selline tähelepanek lääne kultuurist, et igapäevases elus meestel on kalduvus mitut naist omada, aga naised tahavad ühte meest. Alateadvuse tasandil on vastupidi. Mehel on üks ideaal, naisel kujuneb see mitmetest isiksuse tükkidest. Kui animus naise üle valitseb, siis on ta valitsemishimuline, paindumatu, jäik,
    • Arhetüüp self – Eesti keeles on raske täpset tõlget anda. See on “ise arhetüüp” või “isesuse arhetüüp”. Self on isiksusekeskne arhetüüp. See on selline süsteemi kese , mille ümber kõik ülejäänud süsteemi osad koonduvad. Isiksuse keskpunkt ehk see arhetüüp, mis annab inimesele tema elu ühtsuse eesmärgid, tasakaalu. Selfini jõudmiseks peab Jungi meelest inimene jõudma vähemalt keskikka. Sinna jõudmine vajab praktilisi kogemusi, aega jms. See on see arhetüüp, mida tegelikkuses on raske eristada Jumala arhetüübist. Selfi ilmingud praktilises elus on sellised kujundid nagu Buddha , Kristus, aga ka täiuslikud kujundid ruut, ring, aga ka väike laps. Keegi ei saa jõuda oma selfini, kui ta ei ole suhetes kaasinimestega ja vastupidi. Inimese isiksuse peamiseks eesmärgiks ongi jõudmine selfini. Iga inimene peab oma selfi ära dešifreerima. Jungi arvates tähendab see seda, et iga inimene peab leidma oma individuaalsuse, kordumatuse ning peab seda tajuma. Selleks, et jõuda selfini, peab inimene saama aru oma persoona poolest, teadvustama varju ning animat/animust ja alles seejärel võib jõuda oma tegeliku mina ja ainulaadse individuaalsuse tajumiseni. Jumal inimeses endas ei tähenda religioosses mõttes Jumalat, vaid see on pigem inimese usk, mis aitab tal elus orienteeruda. Iga inimene peab leidma oma enda elu usu. Ta ongi nagu isiksuse kõige olulisemaks arhetüübiks, kuna see on isiksuse arengu lõppeesmärk.
    • Arhetüüp ego – Erinevalt teistest arhetüüpidest on see täielikult teadlik arhetüüp. See on teadvuse kese. Ego arhetüüp on “mina arhetüüp”. See annab inimesele järjepidavuse, paneb meid planeerima, analüüsima mingit oma kogemust. Jung ütleb, et ego püüab alati isiksuses domineerida, olla keskne element ning püüab panna ignoreerima neid sügavamaid hingeelu kihte. Ego kujuneb alati meie isikliku kogemuse baasil.
    Need on olulisemad arhetüübid isiksuse seisukohalt, kuid Jungil oli veel väga palju arhetüüpe. Aga need ülejäänud arhetüübid isiksuse seisukohalt nii suurt rolli ei mängi. Need arhetüübid on tänapäeval suhteliselt levinud. Psühholoogias kasutatakse neid üsna sageli.
    Erinevusõpetus
    Jungi erinevusõpetus käsitleb seda, mille poolest me üksteisest erineme. Jung nimelt loob oma teooria erinevatest inimtüüpidest. Kaks põhilist inimtüüpi: ekstravert ja introvert. Selline inimtüüpidesse jagamine on populaarne olnud juba aastatuhandeid. Tema teos “Psühholoogilised tüübid” ongi Jungi erinevusõpetus. Jung kasutab ka Freudi mõistet libido (Freudi seksuaalenergia). Jungi libido on laiem, mitte ainult seksuaalne, vaid inimese psüühiline energia. Kui see vaimne energia on inimeses suunatud väljapoole, siis on tegemist ekstraverdiga, kui sissepoole, siis on tegemist introverdiga. Neid tüüpe jaotabki ta selle järgi, kuhu liibido on suunatud. Ekstraverdid – head suhtlejad, elavad, hästi kohanevad, pealiskaudsed, tahavad endast head muljet jätta, ei meeldi üksindus, võib olla puudulik enesekriitika võime. Introverdid – ei pea lugu rahvakogunemistest, tundliku ja sügava sisemaailmaga, kipuvad olema pessimistlikud, enesekriitilised. Meie tüüpi ühiskonnas on ekstraverdid edukamad . Need kaks tüüpi näevad üksteise juures pigem halbu omadusi. See on ka üks põhjus, miks üldse tekivad maailmas vastandlikud teooriad, ellusuhtumised, eluviisid jms. Isegi psühholoogilisi koolkondi saab niimoodi jagada.
    Nii lihtne see jaotus ei olnud, et on ainult kaks tüüpi. Need mõlemad kaks tüüpi jagunevad omakorda neljaks ???alatüübiks: mõtlev, aistiv, tundev ja intuitiivne alatüüp. Nende kahe tüübi kohta on huvitav öelda seda, et Jung jagas vaimselt terveid inimesi selleks kaheks tüübiks. Ta ütleb, et kuna inimkehas pidevalt on vastandlikud protsessid, vastandlikud jõud, siis on olemas ka need mõlema tüübi alged . Üks võib olla ülekaalus, aga alged on olemas. Need tasakaalustavad üksteist. Muidugi võivad ka terved inimesed vaimselt haigestuda. Kummalgi tüübil on oma tüüphaigused, millesse nad haigestuvad. Tüüpilised ekstraverdi vaimsed hädad on seotud näiteks maniakaal-depressiivse psühhoosiga, seksuaalelu häiretega, hüsteeriliste sümptomitega. Introvertidel esineb sagedamini sundhäireid (korduvad sundusliku iseloomuga teod, näiteks korduv ülemäärane kätepesemine, puhastamine, kontrollimine), aga ka skisofreeniat. Kuna mõlema tüübi alged on kõikides inimestes olemas, siis puhastest tüüpidest on raske rääkida.
    Enamik inimesi kasutab peamiselt ühte tüüpi ja ühte alatüüpi. Eriti arenenud isiksused suudavad rohkem alatüüpe kasutada. Eriti arenenud isiksused on Kristus, Buddha jne. Võib öelda, et ajalooliselt ei lange Jungi tüüpide väljatoomine heale ajale, sest samal ajal tuleb ühe sakslase õpetus, mis osutub palju populaarsemaks . Need nimetused on küll tuntud, kuid Jungi selliseid tüüpe ei ole väga kasutatud. Teine põhjus on see, et ta ei lihtsustanud neid ning pani need keeruliselt kirja.
    20ndateks aastateks on ta oma kriisidest toibunud. Tal on rohkem patsiente kui varem. Patsiente võttis ta näiteks järve ääres vastu. Jung oli erakordselt terav ja tabav . Tema naissuhted olid ikka üsna keerulised. Jung armastas käia ka väga eksootilistel pikkadel reisidel. Kaks reisi, mis teda väga mõjutasid, olid Alžeeria ja Mehhiko reisid. Alžeerias ta lihtsalt istus ja vaatles inimesi. Mehhikos tal oli väga värvikas dialoog ühe indiaanipealikuga. See õpetas, et valge inimene on väga rumal, sest ta mõtleb peaga ning et nemad mõtlevad südamega. Nende reiside põhjal ta jõudis järeldusele, et läänelik kultuur on väga uhke ratsionaalsuse ja mõistlikkuse üle, kuid nad on kaotanud oma olemusest pärismaalastele omase maagilise ja müstilise mõtlemise, mis on seotud just maailma ja looduse hingestatud tundmisega.
    6. PILET
    ARHETÜÜBID
    Jungi sarnasusõpetus koondab kõik selle, mis on inimestes ühine ja sarnane. Koosneb kahest poolest: üks on õpetus inimpsüühika erinevatest
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Psühholoogia eksami materjal #1 Psühholoogia eksami materjal #2 Psühholoogia eksami materjal #3 Psühholoogia eksami materjal #4 Psühholoogia eksami materjal #5 Psühholoogia eksami materjal #6 Psühholoogia eksami materjal #7 Psühholoogia eksami materjal #8 Psühholoogia eksami materjal #9 Psühholoogia eksami materjal #10 Psühholoogia eksami materjal #11 Psühholoogia eksami materjal #12 Psühholoogia eksami materjal #13 Psühholoogia eksami materjal #14 Psühholoogia eksami materjal #15 Psühholoogia eksami materjal #16 Psühholoogia eksami materjal #17 Psühholoogia eksami materjal #18 Psühholoogia eksami materjal #19 Psühholoogia eksami materjal #20 Psühholoogia eksami materjal #21 Psühholoogia eksami materjal #22 Psühholoogia eksami materjal #23 Psühholoogia eksami materjal #24 Psühholoogia eksami materjal #25 Psühholoogia eksami materjal #26 Psühholoogia eksami materjal #27 Psühholoogia eksami materjal #28 Psühholoogia eksami materjal #29 Psühholoogia eksami materjal #30 Psühholoogia eksami materjal #31 Psühholoogia eksami materjal #32 Psühholoogia eksami materjal #33 Psühholoogia eksami materjal #34 Psühholoogia eksami materjal #35 Psühholoogia eksami materjal #36 Psühholoogia eksami materjal #37 Psühholoogia eksami materjal #38 Psühholoogia eksami materjal #39 Psühholoogia eksami materjal #40 Psühholoogia eksami materjal #41 Psühholoogia eksami materjal #42 Psühholoogia eksami materjal #43 Psühholoogia eksami materjal #44 Psühholoogia eksami materjal #45 Psühholoogia eksami materjal #46 Psühholoogia eksami materjal #47 Psühholoogia eksami materjal #48 Psühholoogia eksami materjal #49 Psühholoogia eksami materjal #50
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 50 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 50 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor hannaala Õppematerjali autor

    Mõisted

    isiksuse teema, psühholoogias, isiksuse küsimused, isiksuse temaatika, mingisugust ühisosa, ekstravertsus, neid faktoreid, kolmas probleem, lisaks freudile, meetod töötab, kõigil asjadel, uurimiseks, teadvusesse tõsta, psühhoanalüüsi ülesanne, libido, libido, suhteliselt palju, seksuaalimpulss, freudi meelest, igas julmusaktis, tootemiga seotult, teiseks eluaastaks, ego, ego ülesanne, superego kajad, psühholoogiale, arhetüüp, arhetüüp, arhetüübid, arhetüüp persoona, persoona, bismark, arhetüüp vari, isiksuse seisukohalt, laiemas tähenduses, animus, jungil, alateadvuse tasandil, arhetüüp self, isiksuse keskpunkt, jungi arvates, arhetüüp ego, ego arhetüüp, jungi libido, ekstraverdid, introverdid, kummalgi tüübil, vaimsed hädad, 20ndateks aastateks, luuakse samamoodi, darvinism, inimühiskonnas, alaväärsust, psühhoanalüüs, nietzsche, smuts, adleri puhul, alaväärsuskompleks, püüdlus üleolekule, negatiivne tähendus, üleoleku püüdlus, jäämine, elu ülesanded, abielusidemed, sellel suunal, neofreudism, mingis mõttes, freudil, ärevustunne, neuroos, tervetel inimestel, erinevad minad, erikson, hvitav, edukas praktika, suhetekonflikt, kaks märksõna, positiivseid tundeid, inimeselt, fromm, fromm, suhtlemisvajadus, vajadus orientatsiooni, tänapäevaühiskonnas, käitumuslik põhiprintsiip, sellel tüübil, ühiskonna suhtes, konformist, vastand, rogersi koolkonnas, rogersi puhul, terapeudi ülesanne, terapeudi ülesanne, rogersi arvates, rogersi psühholoogia, kogemuseväli, kogemuseväli, inkongruentsuse teoorias, inkongruentsus, inkongruentsus, transaktsioon, paljusid elukutseid, tasandile, lav, geštaltteraapiat, individuaalteraapia, midagi olulist, kujutluses, figuuriks, geštalt, keskmisele tsoonile, ainus reaalsus, geštatlteraapia põhimõte, ohu, kaitsemehhanismid, geštaltteraapia, lõppeesmärk, hirmud, hirmude ületamine, esimesed kaks, teised kaks, põhivormidest, riemani arvates, lapsevanemana, kunsti valdkond, suuremad plussid, iroonia, kontaktitul inimesel, skisoidsel inimesel, skisoidne inimene, seksuaalkurjategijad, soodumus, skisoidsuse nurgakivi, tunnusjoon, riechman, inimeste seas, depressiivsel inimesel, riechman, ärahellitamine, sagedasti, sundustega isikud, usufanaatikud, skisoidsele inimesele, sundustega inimestel, psüühikas, sundused, sundused, rahva seisukohalt, sundustega inimestel, armunud inimene, kiindumus, sagedasti, kaasasündinud eeldusteks, alla 2, vanuses 2, lapsepõlves, negatiivne külg, sagedasti, loogika, hüsteerikutel, neljast tüübist, hüsteerilisel inimesel, partnerivalikul, depressiivne inimene, parim kaitse

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    30
    docx
    PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS
    106
    pdf
    PSÜHHOLOOGIA ALUSED
    26
    docx
    Psühholoogia 11-klassi arvestuse materjal
    36
    docx
    Psühholoogia konspekt
    74
    docx
    Psühholoogia konspekt
    53
    doc
    Psühholoogia alused
    37
    odt
    Psühholoogia
    10
    doc
    Psühholoogia eksam



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun