Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Psühholoogia eksami materjal (0)

Keskkool - Psühholoogia - Psühholoogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis seda mõjutab Kas loodusrahvastel on ka nii või on see nii ainult kultuurrahvaste puhul?
  • Kust maalt võib hakata rääkima isiksuseomadustest?
  • Kuidas see toimub?
  • Kuidas isiksus funktsioneerib?
  • Kui peavalu ravimine giljotiini abil Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus?
  • Keskkonnaga kohanemise aspektina Mis minu ümber toimub?
  • Kui nad valuaistingu vastu aitavad?
  • Mille poolest tema teooria nii kuulus on?
  • Kuidas selline tüüp tekib?
  • Kuidas inimene ise inkongruentsust tajub?
  • Kui see inimene kellega õiendati vastab ebaviisakamalt "Mida sa ise trügid vana ?
  • Millal üldse kaitsed hakkavad tekkima?
  • Mida ta teeb et maailmas paremini hakkama saada?
  • Mis on depresiivses inimeses posiitivset?

PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS
secunda , kevad 2010
1. PILET
ISIKSUSE MÕISTE
Isiksuse teema on psühholoogias olnud läbi aegade suhteliselt populaarne . Isiksus – küllaltki mitmetähenduslik mõiste:
  • Inimese eripära, kordumatus , individuaalsus.
  • Püsiv ja muutumatu osa inimesest.
    Tuleb sõnast “ persoona ”, mis algselt tähendas maski. Vana-Kreeka komöödiates oli see konkreetne ese. Sõna “ karakter ” oli algse tähendusega millegi sisse uuristamine või äramärkimine, et see on minu oma. Isiksuse jooned on millegi tunnused, mille järgi teda ära tuntakse.
    Psühholoogias on isiksuse teema olnud päevakorras pikka aega. Isiksus on see teema, mis kõige rohkem huvitab neid inimesi, kes ei ole eriti psühholoogialähedased. Isiksuse küsimused on sellised üldised, mis on läbi aegade inimesi huvitanud. Isiksuse temaatika on psühholoogias see temaatika, mis kõige suuremaid masse igapäevaselt huvitab.
    20. sajandi alguses hakkas isiksusepsühholoogia teadusena tekkima . Selle põhjuseks oli Esimene maailmasõda. Nimelt avastasid psühholoogid, et rindele on sattunud terve hulk selliseid inimesi, kes psüühiliselt varisevad sellises olukorras kokku. Need, kelle närvikava või psüühika ei pea vastu – šokk, hüsteeria vms. Tekkis küsimus, et kuidas vältida, et sõjaväkke ja rindele ei satuks selliseid inimesi, kelle närvikava ei pea sellele vastu. 20. sajandi alguses hakatigi uurima noori mehi. Töötati välja esimesed testid ja uurimused, mis pidid mõõtma inimese stressitaluvust. Need olid esimesed küsimustikud, millest hakkas isiksusepsühholoogia edasi arenema. Hakkas tekkima erinevaid käsitlusi ja kuidagi ei jõutud kokkuleppele, et millised isiksusejooned on kõige tähtsamad. See ei ole veel siiani päris ühtseks muutunud.
    1960ndateks aastateks jõudis isiksusepsühholoogia sellisesse kriisi, mil suur hulk teadlasi väitis, et isiksust kui nähtust ei olegi olemas. Väideti, et inimeses ei ole midagi püsivat. Inimene käitub vastavalt olukorrale. Näide, millele nad tuginesid: Kui keegi leiab suurema summa raha ja annab selle kuhugi, et on leitud selline summa. Siis võiks öelda, et tegemist on väga ausa inimesega. Aga järgmises tunnis spikerdab ta. Kõik on suhteline. Selles olukorras ta ei ole aus. See andis isiksusepsühholoogia kriitikutele põhjust väita, et isiksust ei ole olemas.
    Tänapäeval ollakse seisukohal, et isiksus siiski on olemas. Põhimõtteliselt on õige, et inimene võib erinevalt käituda, kuid küsimus on statistikas. Kui inimene käitub 100st võimalikust juhtumist 95 korral ühte moodi, siis 101. ja 102. korral käitub ta tõenäoliselt samamoodi. Kui mingid jooned on püsivad, siis inimene ei käitu kõigil kordadel nii nagu talle omane, vaid ta käitub enamasti nii.
    Üks põhjus, miks isiksusepsühholoogia oli kriisis , oli see, et tihti defineeriti seda valesti. Isiksusepsühholoogia kohta öeldi, et see uurib inimestevahelisi erinevusi. Teadust viivad edasi üldised seadused. Mida rohkem me suudame üldistada, seda tõesemaid seoseid me võime avastada . Kui defineeriti isiksusepsühholoogia ümber (et see uurib pigem sarnasusi , teeb üldistusi), siis hakkas see teadusharu uuesti arenema. Tänapäeval on see üks kiiremini arenevaid psühholoogiaharusid.
    Neli peamist koolkonda /lähenemist:
  • Psühhodünaamiline ehk psühhoanalüütiline lähenemine
  • Humanistlik lähenemine
  • Kognitiivne-käitumuslik lähenemine (Kõige uuem . Väga selgeid klassikuid ei olegi veel tekkinud.)
  • Isiksuse joonte teooriad
    On ka väiksemaid, kuid need neli käsitlust on peamised.
    ISIKSUSE JOONTE TEOORIAD
    See on teooriate grupp, mida iseloomustavad sarnased tunnused. Kui kaks inimest räägivad kolmandast isikust, siis nad kasutavad tihti omadussõnu. Isiksusejoonte teooriad põhinevad sellel ideel, et on olemas mingid kindlad ja püsivad tunnused isiksuses, mis sõltumata olukordadest jäävad püsima ja mille kaudu saab inimest iseloomustada. Need teooriad on olnud läbi aegade suhteliselt populaarsed . Mõned näited teooriatest :
    1) Loodud 20. sajandi alguses Gordon Allporti poolt. Tema kasutas ühe esimesena seda sama ideed, mida väga palju tänapäeval isiksuse uurimisel rakendatakse. Ta uuris isiksust ja tema omadusi keele kaudu. Seda nimetatakse lingvistiliseks lähenemiseks. Kui keeles on tekkinud inimese iseloomustamiseks mingi omadussõna, siis see omadus, mida see sõna tähistab, on reaalselt ka olemas. Nii võib konkreetsete inimeste asemel uurida keelt, mida ta kõneleb. Tema hakkas inglise keelest välja noppima neid sõnu, millega saab inimese loomust iseloomustada. Ta noppis välja 18 000 erinevat sõna, mida kasutatakse isikute iseloomustamiseks. Kui ta taandas need ära (sarnase tähendusega sõnad, sünonüümid jne noppis välja) jäi neid ikka järele umbes 4500 sõna. Millised on nendest tuhandetest joontest, mida kasutatakse, tähtsamad? Olulisuse järgi jagas Allport need jooned gruppideks . Ta tõi välja 3 gruppi isiksusejooni. Esimese grupi moodustavad kardinaalsed jooned. Vahel võib juhtuda, et mingi üksik omadus on niivõrd tugev isiksuses, et allutab kõik ülejäänud endale. See on suhteliselt haruldane juhus ja enamikel juhtudel on asjad niimoodi , et on välja kujunenud 5-10 tsentraalset joont. See on siis kesksete joonte grupp, mis annab isiksusele eripära, aitab teda paremini mõista ja iseloomustada. Need on need jooned, mis on tugevamini ja selgemini väljakujunenud, ja tihti on ka omavahel seotud. Ülejäänud joonte grupp on sekundaarsed isiksusejooned ja need võivad olla olemas, aga need ei ole piisavalt selged ja tugevad, et kasutada seda isiksuse iselooustamiseks. Need ei ole väga püsivad (tulevad, kaovad). See oli üks esimesi katseid luua isiksusekäsitlus, mis põhineb erinevatel isiksusejoontel. Seda laadi käsitlusi ongi hakatud nimetama isiksusejoonte teooriateks.
    2) Raimond Cattell võttis järgmise etapi isiksusepsühholoogia arengus. Ta hakkas usinalt kasutama matemaatilisi, statistilisi meetodeid isiksusemudeli kokku panemiseks. Ta püüdis faktoranalüüsida (püüab selgitada erinevate joonte omavahelisi seoseid) isiksusejooni. Ta pani kõik sõnad ritta ja üritas katseliselt välja selgitada, milline tunnus on mingi teise asjaga seotud. Matemaatilise mudeli abil on võimalik tekitada sellist isiksusemudelit. Need isiksusefaktorid ei ole mitte ainult üks omadus, vaid omaduste grupid. Faktori võivad moodustada mitukümmend omadust. Nad on ühes faktoris, sest need on omavahel seotud. Catelli isiksusemudel , mille ta lõi, koosnes 16 isiksuse faktorist. Nende põhjal lõi ta sellise testi, mis oli 20. sajandi teisel poolel üks enamkasutatavaid teste (Cattelli 16 PF test).
    3) Hans Eysenck on ka 20. sajandi üks tuntumaid psühholooge. Tema pakkus välja idee, et ekstravertsus / introvertsus ning neorootilisus on kaks mõõdet, mille abil on võimalik isiksust kirjeldada.
    Nende kolme näite põhjal võib välja tuua nende teooriate plussid ja miinused. Pluss on see, et nad annavad selge ja sirgejoonelise selgituse inimese käitumise kohta. Nende testide abil on võimalik inimesi võrrelda. See on kindlasti üks populaarsuse põhjus, et saab võrrelda numbrilistel skaaladel (väga täpselt). Miinuseks on see, et neil teooriatel puudub üksmeel. Näiteks Cattell väidab, et 16 erinevat omadustegruppi on, aga Eysenck väidab, et ainult kahest piisab . Mingisugust ühisosa on neis teooriates raske leida. Miinuseks on veel ka see, et nad ei seleta eriti midagi. Need on puht sellised kirjeldavad , sildistavad. Näiteks: Sul on neorootilisus 9 palli 10, aga see ei selta mitte midagi. See annab lihtsalt fakti ilma selgituseta. Kuid see ei tähenda, et nende populaarsus oleks alanenud. Need teeoriad on endiselt tuntud. Tänapäeval on kõige populaarsem teooria nn “Suur viisik”.
    “SUUR VIISIK”
    “Suur viisik” on ka üks isiksusejoonte teooriatest, mis loodi 20. sajandi lõpus. See ei ole ühe mehe loodud, vaid terve grupi inimeste. See teooria väidab, et isiksuse moodustavad põhiliselt viis suurt mõõdet või dimensiooni , mille järgi see teooria on ka nime saanud. Vahel on seda nimetatud ka Oceani teooriaks. See nimetus tuleb omadustegrupi esitähtedest (inglise keeles). Need viis gruppi on:
  • Ekstravertsus/introevertsus – See on ka enamustes teistes teooriates sees. See on isiksuse iseloomustamisel oluline grupp. Ekstravertsus on seotud sotsiaalsuse, osalemise, jutukusega. Introvertsust seostatakse kinnisema olekuga , häbelikkusega, mittesotsiaalsusega, passiivsusega.
  • Avatus kogemustele – Seda seostatakse selliste kalduvuste ja hoiakutega nagu uudishimulikkus, kujutlusvõime, avatus, loovus , esteetilisus.
  • Sotsiaalsus – Sõbralikkus, meeldivus, viisakus , sümpaatsus
  • Meelekindlus/teadlikkus – See on seotud kohusetunde, vastutuse, korrastatuse, kompetentsuse ja muude selliste omadustega.
  • Neurootilisus – See on emotsionaalne stabiilsus. Kellel on see madal, see on selline rahulik, stabiilne. Kellel on see kõrge, see on ärev, ärritunud, masendunud, frustreerunud.
    Need viis omaduste gruppi on tänapäeva isiksusejoonte teooria number üks, mis moodustab kokku “Suure viisiku”. Need saadi samuti faktoranalüüsi meetodil. Neid faktoreid on kontrollitud erinevates kultuurides. Selgub , et need ei ole sõltuvad keelest, religioonist, ühiskonnast. Need ilmnevad ja tulevad välja kõikides kultuurides. Nende faktorite põhjal on loodud ka tänapäeval isiksuse küsimustikud, mis neid viit faktorit mõõdavad.
    Sellel kõige moodsamal ja uuemal teoorial on ka mõned küsimärgid. Kõik vead ja probleemid ei ole veel välja tulnud. Üks suur küsimärk, mis selle teooria kohta on õhus, on see, et vahel tundub, et see on statistiline teooria. Need kõik faktorid joonistuvad välja suure andmetekogu puhul, aga üksiku katseisiku puhul ei pruugi alati need faktorid välja joonistuda. Teine probleem, mis selle puhul on, on see, et see faktoranalüüs, mille põhjal see teooria loodi, arvestab erinevate isiksuseomaduste lineaarseid mõjusid ehk üks üheseid mõjusid. Päris kindlasti ei ole isiksuses asjad ainult üks üheselt seotud. Tihtipeale teised omadused mõjutavad ka üksteist. See teooria ei arvesta kaudsemaid seoseid isiksuseomaduste vahel. Seetõttu ei pruugi see teooria olla väga täpne. Kolmas probleem on üks printsiip, mille vastu on rikutud, kuid psühholoogias on proovitud selle printsiibi vastu mitte eksida. Kui luuakse mingit teooriat või testi, siis ei saa pidada ühtesid omadusi teistest paremaks. Aga selle testi puhul tuleb selgelt välja, et nt kõrge sotsiaalsus on eelistatum kui madal sotsiaalsus. On vastamata küsimustele, miks see suur viisik kujuneb just selliseks , mis seda mõjutab. Kas loodusrahvastel on ka nii või on see nii ainult kultuurrahvaste puhul? Tegelikult 20. sajandi teisel poolel oli isiksuseteooriates sügav kriis. Tekkis küsimus, kas “isiksus” kui selline mõiste on olemas või mitte. Need, kes väidavad, et isiksust kui sellist teriminit ei ole olemas, lähtuvad mingist situatsioonist.
    Inimeste individuaalsete erinevuste hulk on väga suur. Kust maalt võib hakata rääkima isiksuseomadustest? Kas mingid välised tunnused on isiksuseomadused või mitte. Tihti võivad sellised omadused, mis ei ole isiksuseomadused, kaudselt ikkagi mingit suhtumist , käitumist, olemist mõjutada.
    2. PILET
    PSÜHHOANALÜÜS
    Esimene isiksusepsühholoogia koolkond. See on kõige laiemalt tuntud ka psühholoogiaväliselt. See on mõjutanud hästi palju 20. sajandi kultuuri, kirjandust, kunsti, humanitaarset maailmapilti. Sigmund Freud on psühhoanalüüsi looja. Lisaks Freudile on selles koolkonnas veel hulgaliselt tema õpilasi näiteks Jung , Adler . Midagi on kõigis nende inimeste teooriates erinevat, kuid samas peab olema ka midagi sarnast, sest muidu nad ei kuuluks ühte koolkonda. Nende teooriates on ühine see, et kõik psühhoanalüütikud väidavad, et inimisiksust juhivad ja mõjutavad suuresti alateadlikud jõud. Alateadlikud jõud on kujunenud välja väga varasest lapsepõlvest teatud suhtumiste, suhete kaudu ja tõttu. Nad kõik rõhutavad lapsepõlve mõju isiksuse kujunemisele. Paljudes muudes asjades on selle koolkonna erinevad esindajad erinevatel arvamustel.
    Psühhoanalüüs sai alguse 1895 . aastal. See on siiani tegutsev koolkond (eriti Ameerikas, kuid ka Euroopas populaarne). Alguse sai see haigete ravist. Kõik need, kellega Freud ja tema õpilased tegelesid, olid psüühiliselt haiged. Üks meetod, mida püüti rakendada nende aitamiseks, oli psühhoanalüüs. Tänapäeval kasutatakse psühhoanalüüsi pigem tervete raviks – erinevus võrreldes psühhoanalüüsi algusega. Inimene kaitseb oma tervist sellega, et ta käib psühhoanalüütiku juures. Meetod töötab ehk annab positiivseid tulemusi. Psühhoanalüüs on kallis ja väga pikaajaline (aastaid, aastakümneid kestev). Eestis on ka umbes kümmekond psühhoanalüütikut. Psühhoanalüüs on hüpoteeside kogu. See ei ole teaduslik meetod. Nendest mitmest hüpoteesist kaks on kõige levinumad:
    1) Psüühilise determinismi hüpotees ehk põhjuslikkuse printsiip – Idee on selles, et samamoodi nagu looduses ei toimu midagi iseenesest, samamoodi on ka inimpsüühika puhul. Iga psüühiline sündmus on põhjustatud talle eelnenud sündmuste poolt. Psühhoanalüüsis peetakse väga oluliseks lapsepõlve osa. Teine asi, mis sellest lähtub, on see, et psühhoanalüüsis ei jääta kõrvale mitte midagi kui vähetähtsat. Kui mingi sümptom tundub kohati väheoluline, siis psühhoanalüüsi puhul nii ei ole. Kõigil asjadel on mingi põhjus ja on vaja jõuda nende põhjuste alguseni välja.
    2) Hüpotees teadvustamatute vaimsete protsesside olemasolust ja nende tähtsusest – Juba Freud väidab, et need teadvustamatud vaimsed protsessid mängivad väga olulist rolli. Neid võib jagada kahte gruppi: 1) Need, mida me suudame pingutuse korral eelteadvusest teadvusesse tuua. 2) Mida on väga raske või võimatu teadvusesse tuua, sest need on alateadvuses. Freud väidab, et meie käitumise tihtipeale määravad ära need teadvustamatud vaimsed protsessid. Inimene võib anda ise oma käitumisele mõistlikku seletust, kuid tegelike põhjusteni ei pruugi üldsegi jõuda.
    Nendest kahest hüpoteesist koosnebki põhiliselt psühhoanalüüs. Mitteteadvustamatute protsesside uurimiseks on välja mõeldud rida meetodeid: hüpnoos, vabad assotsatsioonid, unenägude tõlgendamine, eksitegude analüüsimine jms.
    3. PILET
    FREUDI TÄHTSAMAD TEOSED
    Freudil ei olnud kerge arstina kanda kinnitada. Patsientide leidmisel oli talle abiks Breuer. Koos Breueriga ???nad kirjutasid Freudi esimese raamatu “Etüüdid hüsteeriast”. See oli aastal 1985 ja seda loetakse psühhoanalüüsi alguseks. See raamat ise oli ühe noore naise haigusest. Nad proovisid selle naise peal hüpnoosi ja avastasid, et hüpnoosiseisundis inimene suutis mäletada mingisuguseid asju, mida tavalises olekus ei suutnud meenutada. Breuer ja Freud nimetasid selle korstnapühkimismeetodiks. Nad avastasid, et see teeb inimesi tervemaks, kui ta elab neid kadunud mälestusi uuesti läbi. See on ka tänapäeval hüpnoosiseisundi idee. Hiljem lähevad nende teed lahku. Freud hakkab üha rohkem kirjutama seksuaalsusest. Tolleaegses Austria ühiskonnas leidis see palju kriitikat. Ka Breuerile ei meeldinud need ideed.
    ??Samal aastal ilmus artikkel “Ego ja id”, avastati Freudil suulaest pahaloomuline kasvaja . Ta läks esimest korda operatsioonile. See ebaõnnestus. Sellel olid üsna kriitilised tagajärjed. Ta napilt pääses verejooksust. Elu lõpuks tehti talle veel 33 operatsiooni. Tal eemaldati suurem osa alalõualuust. Tal oli üpriski raske suhelda. Freudi arst olevat Freudi tema enda soovil üle doseerinud ning siis ta suri. Freud kannatas valude käes ja pidi nägema üpris ebameeldivaid asju, mis juudirahvusega tehti. Paljude tema heade sõprade ja tema enda teoseid põletati Saksamaal. Freud oli praktiliselt kogu elu elanud Viinis , ta ei tahtnud sealt enam lahkuda. Freudi kuulsus oli see, mis teda kaitses. Sakslased ei julgenud teda puutuda, sest päris sõjasituatsioon ka veel ei olnud. Sõbrad avaldasid survet , et ta Viinist lahkuks. Lõpuks anti tal see luba emmigreeruda. Elu viimase lõpu elas ta Inglismaal. Freudi üks viimaseid teoseid oli “Ahistus kultuuris”. See on selline üldistav kokkuvõte.
    Freud ise pidas oma tähtsamateks teosteks “Unenägude tõlgendamist” ja “Kolm esseed seksuaalsusteooriast”. 1905. aastal ilmub “Unenägude tõlgendamine”. See on oluline raamat väga mitmes mõttes. Freud loob täiesti uue unenägude käsitluse. Kõige olulisem osa on selle raamatu lõpus. Selle raamatu lõpus on Freud kirjutanud välja selle, mille nad Breueriga koos eelmises raamatus avastasid. Ta toob välja oma nägemuse inimmõistuse erinevatest tasanditest (teadvus, eelteadvus , alateadvus). Teadvustamise tunnus on see, et me suudame piltlikult seda ette kujutada või seda sõnastada. Kõik see, mida me saame sinna teadvusesse tõsta on eelteadvus. Need on meie mõtted, mälestused, fantaasiad ja emotsionaalsed seisundid. Alateadvus (mitteteadvus, teadvustamatus) on see osa, mida inimesel on raske teadvustada. Seal võivad olla mälestused, mõtted, tunded. Seda eraldaks nagu mingi barjäär teistest kihtidest. Küll aga pidevalt tõrjutakse mõtteid, fantaasiaid jms eelteadvusest alateadvusesse. Psühhoanalüüsi ülesanne on need uuesti välja päästa, sest sellega kaasneb raviv effekt . See ongi psühhoanalüüsi üldidee. Kuidas see toimub? Hüpnoosi nimetatakse ka vabade assotsatsioonide meetodiks. See on psühhoanalüüsi põhimeetod. Selle käigus inimene heidab diivanile pikali , teeb oma meele tühjaks ja need mõtted, mis pähe tulevad, ongi vabad seosed, patsient peab need analüütikule ära rääkima ja analüütik hakkab neid analüüsima.
    Nimelt arvab Freud, et ka unenäod ja nende uurimine võib alateadvuse kohta olulist informatsiooni anda. Alateadvus ongi unenägude päriskodu. Sealt unenäod tulevad. Freud defineerib unenägu – see ei ole midagi muud kui tõrjutud soovide varjatud täideminek. Freudi meelest unenägude põhjustajaid või põhjuseid on väga erinevaid. Unenägusid võivad põhjustada:
    1) Füüsilised ärritajad – Tuba on külm ja näed unes , et lumetorm on alanud. Heli, vibratsioon , temperatuur vms põhjustab unenägu.
    2) Kehasisesed ärritajad – Kroonilised haigused. Nimelt uurib Freud kopsu- ja südamehaigete unenägusid. Kui mingi organ ei funktsioneeri korralikult, siis võib ta inimesele pidevalt mingisuguseid signaale saata. Ühte tüüpi haigetel võib esineda sarnaseid unenägusid.
    3) Meeleseisundite üleerutatus – Mingite keemiliste ainete tagajärjel ( alkohol , narkootikumid ) inimese organid võivad jõuda sellisesse seisundisse, kus nähakse hallutsinatsioone. Meeleseisundite üleerutatus võib põhjustada mingeid unenägusid.
    4) Psüühilised tegurid – Freudi silmis on need kõige olulisemad. Neid ta uurib kõige rohkem. Sellist unenägu tõlgendades võime me jõuda mingite märkamisteni, mis võivad abiks olla. Tõlgendamise puhul raskused algavad sellest, et iga unenäo element võib olla konkreetne mälestus. Teine põhjus on see, et iga unenäoelement võib olla ka sümbol. Freud märkas unenägude uurimisel, et põhiliselt egoistlikud ja seksuaalsed impulsid unenägudes tihtipeale muutuvad sümboliteks. Näiteks arvab ta, et toast tuppa käimine sümboliseerib abielu.
    Vaatamata sellele, mis on unenägude põhjustajad, kehtivad unenägudes kindlad reeglid:
  • Kokkusurumispüüe – Väga palju võib väga lühikese aja jooksul unenäos toimuda.
  • Alluvad alati sisemisele tsensuurile
  • Unenäod on kohanenud oma väljendusvahenditega
    Pärast “Unenägude tõlgendamist” on Freud juba rahvusvaheliselt tuntud ja on saavutanud selle tasakaalu. Need esimesed teaduslikud ebaõnnestumised on mööda läinud, tal on tekkinud juba õpilasi, palju patsiente.
    Kõige loetavam Freudi raamat on ka eesti keeles olemas. See on “Argielu psühhopatoloogia”. Selles raamatus käsitleb Freud igapäevaelu eksimusi ehk eksitegusid. Näiteks nimede, kavatsuste, kokkulepete unustamist. Ta on sellel seisukohal, et unustamine ei ole alati põhjendatav halva mäluga, vaid vahel mõned asjad kustuvad mälust ära (kaitsemehhanism, tüdimus). Eksitegude alla käivad ka kõnekomistused. Freud väidab, et miski ei ole juhuslik, kõigel on põhjus. Ja kui selle eksimuse põhjus leida, siis võib jõuda alateadvuse juurde. Need eksiteod kuuluvad ka psühhoanalüüsi juurde. Freud arvab, et ka eksitegude puhul on kokkusurutuse püüe. Eksitegude alla käivad ka kirjavead (mitte grammatilised, vaid selliseid, kus inimene kirjutab mõne muu sõna).
    Teine põhiteos, mis oli Freudi arust oluline lisaks “Unenägude tõlgendamisele”, oli “Kolm esseed seksuaalsuse tõlgendamisest”. Seda enda seksuaalsusteooriat peab Freud oma nurgakiviks. Libido – soov, iha. Freudi teooriat seostataksegi libidoga. Libido on seksuaalenergia tähistamiseks kasutatav mõiste. Esmakordselt ilmus see teos 1905, aga lõplikult valmis alles 10 aastat hiljem. See on raamat, mis on leidnud ka kõige rohkem kriitikuid, eriti just tolleaegses küllaltki konservatiivses Austria ühiskonnas. On öeldud, et Freud oli see mees, kes rebis maha lapseealt süütuse loori ja sidus seda samuti seksuaalsusega. Selles raamatus tänapäevases mõttes midagi šokeerivat ei ole. Selle raamatu põhiidee on see, et Freud väidab, et seksuaalsusel on märksa laiem tähendus, kui üldlevinud arusaam, et seksuaalsus on seotud ainult suguorganite või -vahekorraga. Seksuaalsus ei alga mitte puberteedieas, vaid tegelikult seksuaalsuse ilminguid võib näha sünnimomendist alates. Raamatu teine põhiseisukoht on selles, et mõisted seksuaalne ja genitaalne on erinevad. Esimene on märksa laiem ja hõlmab ka selliseid toiminguid , kus genitaalid ei osale. Freud väidab selles raamatus, et seksuaalelu põhifunktsiooniks on inimesel oma kehaosade kaudu naudinguelamuste hankimine . Teatud momendil võib see viia soojätkamiseni. Kuid ta rõhutab seda, et soojätkamise ja naudingu funktsioonid ei pea alati kokku langema . Sellel teemal Freudiga vaielda ei saanud.
    Suhteliselt palju on selles raamatus analüüsitud ka seksuaalkäitumise mudeleid (nt homoseksualism). Freud seletab homoseksualismi: Tema arust on mehe homoseksualismi algpõhjuseks väga tugev kiindumus emasse. Kasvades hakkab ta iseennast samastama emaga ja otsib endasarnaseid noori mehi, keda ta saaks armastada samamoodi nagu ema teda armastas . Freud väidab, et sünnimomendil on inimene biseksuaalne ja arengu käigus asendub see enamasti monoseksuaalsusega, aga mitte alati. Põhiliselt tuleb inimese seksuaaltungil võidelda ühiskonna poolt tekitatud häbitunde ja vastikustundega. Kõige enam on selles raamatus kritiseeritud väikelapse seksuaalsust. See on nn kõlvatu lapseiga. See lähtub freudi seksuaalsuse definitsioonist. Naudinguelamuste hankimine toimub kehaosade kaudu. Ta jagab väikelapse seksuaalse arengu erinevatesse perioodidesse ja igal perioodil on oma kehaosa , mille kaudu naudinguelamust hangitakse.
  • Oraalne seksuaalsuse faas – kuni 1,5 aastat , suupiirkond (sõrme imemine), libiido suunatud suupiirkonnale
  • Anaalne seksuaalsuse faas – 1,5 – 3 esluaastat, pärakupiirkond (füüsiline – vetsus käimine, moraalne – õpib ise poti peal käima, saab ka protestida)
  • Falliline seksuaalsuse faas – 3.-4. eluaastani, suguorganid (lugematul arvul küsimusi selle kohta, seksuaalimpulss on iseendale suunatud)
  • Latentne faas - 4.- kuni puberteedini, ükski piirkond ei domineeri
  • Genitaalne faas – puberteedieast alates, suguorganid jälle
    Kui toimub libiido üleminek järgmisele kehapiirkonnale, siis osa liibidost jääb alati eelnenud piirkonnaga ka seotuks. Regressioon on see, kui mingil elumomendil pöördutakse tagasi varasemate naudingu hankimisviiside juurde.
    Selle raamatuga mingis mõttes loogiliselt on seotud “ Teiselpool mõnuprintsiipi”. See ilmus 1920. aastal. Selles raamatus on põhirõhk tungidel. Nimelt väidab Freud, et inimese elu juhivad kaks peamist tungi: seksuaaltung (elutung) ja agressiivsustung (surmatung). Esimese maailmasõja koledused olid alles nii selgelt inimestel meeles ja Freud tuli välja väga pessimistliku käsitlusega. Ta väidab, et elu eesmärgiks ongi surm. Inimene alateadlikult püüdleb selle poole. Freud väidab, et kunagi mingitel põhjustel elutust mateeriast tekkis elus mateeria . See algolek ( elutu , surnud mateeria) on ka elus mateeriasse just selle pärast sisse kodeeritud. Ja organism püüdleb algoleku suunas tagasi.
    Freudi eluajal oli esikohal kindlasti seksuaaltung (seda uuriti rohkem). Pärast teist maailmasõda on see tähtsus nihkunud pigem agressiivsustungi poole. Tänapäeva maailm ja psühhoanalüüs on hakanud rohkem seda uurima. Freudi meelest on need mõlemad pidevalt omavahel segunenud. Igas julmusaktis on enamasti ka mingi annus seksuaalsusrahulolu.
    “Tootem ja tabu ”
    Pärast seda kui Jung ja Freud on omavahel tülli läinud kirjutas Freud üldse mitte temaliku raamatu. Selle nimi on “Tootem ja tabu”. See raamat on kultuurist. See on nagu vastus Jungile, et ka Freud oskab kultuurist rääkida. “Tootem ja tabu” on üks näide sellest, kuidas ilus maja ehitatakse üles ainult ühele mõttele tuginedes. Freud võtab Darwini mõtte ürgkarjast selle raamatu aluseks. Meie eellased elasid sellises karjas, mida valitses kõige tugevam isane. Kõik emased kuulusid talle ja ülejäänud isased olid tema pojad. Freud väidab, et ühel suvalisel päeval tõstsid selle karja liikmed juhi vastu mässu. See on poegade mäss isa vastu – Oidipuse kompleksist tulenev. Nad tapsid oma isa ja sõid ta ära. Läks lahti meeletu orgia . Keegi ei tahtnud võtta üle juhi rolli. Freud väidab seda, et sellest sündmusest sai alguse ühiskond tänapäevases mõttes. Freudi loogika põhineb sellel, mis hakkas juhtuma. Kari hakkas välja mõtlema endale reegleid, mis takistaks edaspidi selliseid asju juhtumas. Esimene reegel oli see, et valiti mingi tootem ja see sümboliseeris seda kadunud karjajuhti. Tootemiga seotult on alati keeld teda tappa. Enamasti on selle tootemiga seotud ka mingid rituaalsed toimingud . Aja jooksul kippus see tootem asenduma inimesekujulise jumalaga. Ta väidab, et religioon on alguse saanud Oidipuse kompleksist. Ei tohtinud tekkida olukorda, kus kõik naised kuuluvad ühele mehele. Kõik ühiskonnaga seotud tunnused ja jooned hakkavad ka tekkima tänu sellele hüpoteetilisele sündmusele. See võis nii olla, aga see ei pruukinud. Selles on seletatud ühiskonna ja religiooni teket ürgkarja müüdi alusel.
    S. Freud “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus”, “Ahistus kultuuris” ja “Teiselpool mõnuprintsiipi” (kaks osa, aga üks raamat), “ Inimhinge anatoomiast ”, “Argielu psühhopatoloogia”, “Unenägude tõlgendamine” (see läheb kahe raamatu eest arvesse), “Nali ja selle seos teadvustamatusega”
    4. PILET
    ISIKSUSE KÄSITLUS FREUDI JÄRGI
    20ndatel aastatel hakkas Freud majanduslikult jälle kosuma. Tuntus ei olnud kuhugi kadunud. 1923. aastal kirjutas Freud ühe nii olulise artikli, mida võib võrrelda tema tähtsamate teostega. “Ego ja Id” on selle artikli nimi. Selles on kokku võetud lühidalt Freudi isiksuse käsitlus. Kuidas isiksus funktsioneerib? Millised osad sellel on? Ego – “mina”. Id – vanemates tõlgetes tähenab see “tema” (see tõlge on suhteliselt ebatäpne), uuem tõlge pakub “miski” (see on täpsem). Freudi meelest isiksus koosneb kolmest komponendist . Kui inimene sünnib, siis on ainult üks komponent . Ülejäänud kujunevad välja elu jooksul.
    1) Id ehk miski – See on kaasasündinud komponent. Inimese psüühilise energia allikas. See on meie tungide päriskodu. Energeetilises mõttes sellel Idil rajaneb isiksus. Seda elukogemused ega moraal eriti ei mõjuta. Ei allu loogikale, eetikale. Id püüdleb soovide ja vajaduste rahuldamise poole. Kui id on liiga tugev, siis on hästi raske kiusatusele vastu panna.
    2) Järgmine psüühiline süsteem, mis tekib on ego. See hakkab tekkima umbes kuuendal elukuul. Kujuneb välja umbes teiseks eluaastaks. See on see, kui laps hakkab kõhklema selles, kas kõik, mida suhu toppida, on ikka hea ja söödav. Teiseks eluaastaks on ego välja kujunenud ehk laps suudab ennast erladada ümbritsevast keskkonnast. Ego on vaja selleks, et suhelda reaalsusega. See on nagu vahendaja mina ja tegelikkuse vahel. Lähtub reaalsuse printsiibist. Tihti on võrreldud neid kahte isiksuse komponenti kui ratsanikku ja hobust. Ego on ratsanik ehk see, kes juhib. Egol oma energiat ei ole. See tähendab, et ta kasutab idi energiat.
    3) Isiksuse kolmas komponent on superego . See on inimese südametunnistus, moraalikoodeks. See on see mina osa, mida ühiskond läbi oma normide, keeldude käskude, inimeses tekitab. See on ettekujutus sellest, mis on hea ja mis on halb. Mis on lubatud ja mis mitte. Selle üle on palju vaieldud, et mis ajaks superego on välja kujunenud. Freud pakub, et 10-11 eluaasta paiku. Aga hiljem on see varasemaks toodud. See saab alguse läbi kasvatuse (mida peres peetakse õigeks ja mida valeks). Freudi meelest, mida tugevam on superego, (mida jäigem on raamistik , mis ühiskond on andnud isiksusele) seda keerulisem on egol nende kahe poole vahel laveerida. Tugeva superegoga inimene ei tunne ennast väga vabalt. Ta järgib seda, mida peab ja mida on inimene heaks kiitnud. Ja tihtipeale eirab iseeneda idi ehk vajadusi.
    Ego ülesanne on tasakaalustada kahte poolt (seda, mis ühiskonnas tuleb ja seda, mis on kaasasündinud). Nii palju kui ühele poole tasakaal on kaldu, siis on tegemist mingisuguse neuroosi või häirega isiksuses. Superego kajad – isa hääl, ema hääl minu sees ütles nii.
    TUNGIDE TEOORIA
    ???Selle raamatuga mingis mõttes loogiliselt on seotud “Teiselpool mõnuprintsiipi”. See ilmus 1920. aastal. Selles raamatus on põhirõhk tungidel. Nimelt väidab Freud, et inimese elu juhivad kaks peamist tungi: seksuaaltung (elutung) ja agressiivsustung (surmatung). Esimese maailmasõja koledused olid alles nii selgelt inimestel meeles ja Freud tuli välja väga pessimistliku käsitlusega. Ta väidab, et elu eesmärgiks ongi surm. Inimene alateadlikult püüdleb selle poole. Freud väidab, et kunagi mingitel põhjustel elutust mateeriast tekkis elus mateeria. See algolek (elutu, surnud mateeria) on ka elus mateeriasse just selle pärast sisse kodeeritud. Ja organism püüdleb algoleku suunas tagasi.
    Freudi eluajal oli esikohal kindlasti seksuaaltung (seda uuriti rohkem). Pärast teist maailmasõda on see tähtsus nihkunud pigem agressiivsustungi poole. Tänapäeva maailm ja psühhoanalüüs on hakanud rohkem seda uurima. Freudi meelest on need mõlemad pidevalt omavahel segunenud. Igas julmusaktis on enamasti ka mingi annus seksuaalsusrahulolu.
    5. PILET
    JUNGI SARNASUS- JA ERINEVUSÕPETUS
    Sarnasusõpetus
    Jungi sarnasusõpetus koondab kõik selle, mis on inimestes ühine ja sarnane. Koosneb kahest poolest: üks on õpetus inimpsüühika erinevatest kihtidest. Kõige tipus on minateadvus ja põhjas kollektiivne alateadvus. Teine on õpetus erinevatest arhetüüpidest. See ei ole tema poolt välja mõeldud termin, aga tänapäeva psühholoogiale on Jung andnud arhetüübile psühholoogilise mõtte. Arhetüüp – teatud ettevalmistussüsteem, mis on ühel ajal nii kujutlus kui ka emotsioon . See on nagu sümboliline arusaamise käitumisskeem. Jung on öelnud vahel ka sellise seletuse , et arhetüüp on nagu kristallvõre. Mingi jõud, mis paneb aineosakesed korrapärasesse struktuuri. Arhetüüp on teatud jõud meie psüühikas, mis koondab elemendid kindlasse vormi. Kui valada vedelik anumasse , siis see võtab anuma kuju. Arhetüüp võikski piltlikult seletades olla see anum . Arhetüübid on enamasti seotud kollektiivse alateadvusega. Tal oli neid arhetüüpe väga palju. Arhetüübid pärandatakse teatud ajustruktuuriga edasi. See põhjus, miks teatud asjad erinevates kultuurides luuakse samamoodi – nad on seotud sarnaste arhetüüpidega. Isiksuse seisukohalt toob ta välja tähtsaimad arhetüübid: arhetüüp persoona, arhetüüp vari, arhetüüpide paar anima ja animus , arhetüüp self (isesuse arhetüüp).
    • Arhetüüp persoona – Persoona oli antiiksetes etendustes mask . Sellest lähtubki Jung persoona arhetüübi puhul. Persoona natuke sarnane Freudi superegoga. Persoona on see, mis inimene näib endale, teistele, mis on temalt nõutav, milline ta arvab ennast kasulik olevat, milleks ta näeb ennast kohustatud olema jne. Persoona on Jungi meelest mitte väga negatiivne asi, vaid seda on vaja oma eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et igal ametil on oma ideaalne mask. Selleks, et seda rolli hästi täita, on vaja selle maskiga samastuda. Mida paremini me seda maski omaks võtame, seda rohkem me saame kiitust ja tunnustust. See ongi oma sihtide saavutamiseks hea. Samas ütleb Jung, et see on tegeliku tõelise mina moonutamine ainult selle pärast, et mingeid keskkonnanõudeid täita. Sageli on ta veel suunatud sellele, et jätta endast soovitud muljet oma tegeliku mina varjamiseks. Mida tugevam see mask on, seda nõrgem on isiksus selle taga. Inimene hakkab käituma nii, nagu on soovitud, nagu on kasulik. Kui see mask on inimese üle võimust võtnud, siis saabki inimesest ainult rollitäitja. Võib tekkida ka oht isiksusele. See tekib siis, kui mask kasvab inimese näo külge kinni. Amet, mida inimene täidab, hakkab teda mõjutama. Näiteks õpetaja hakkab kodus ka käituma nii nagu koolis. Jung ütleb, et väga hea maski ehitamine maksab hiljem eraelus kätte. Bismark – kõva käega juhtis küll riiki, kuid vahepeal käisid tal hüsteerilised nutuhood peal. Mida parema maski on keegi endale ehitanud, siis kusagilt maalt annab see tunda.
    • Arhetüüp vari – Jung seostab seda eelkõige individuaalse alateadvusega. Inimene ei luba endal kõiki asju välja elada. Kõik see, mida inimene omale keelab, moodustab inimese varjukülje. Selle varju poole kõik suhted, soovid on vastupidised sellega, mida inimese teadlik mina soovib. Tihti armastatakse öelda, et see vari on nagu madalam olend meis. See vari on alati inimesega kaasas. Võib juhtuda ka, et vahel vari neelab inimese alla. Vari on seotud alati selliste tugevamate tunnetega (nt afektiseisund – käitub vastavalt emotsioonidele, inimene ei suuda ennast kontrollida, tihti tehakse kuritegusid afektiseisundis). Varjus ei saa määratleda, kas see on hea või halb. Vari võib olla hävitav ja purustav jõud, kuid ta võib olla ka parandav. See võib olla tervislik ravi, tee millegi uudse juurde. Lasta välja asju, mis tekitavad inimeses pingeid. Isiksuse seisukohalt on see väga tähtis komponent. Tihti vari projetseerib (kannab omadused väljaspool ennast) varju komponendid teistesse inimestesse ning mida rohkem on neid projektsioone, siis seda rohkem näeb inimene oma jooni ning arvab, et see ongi maailma tegelikkus. Varju puhul ütleb Jung, et varju alla suruda pole mõtet, eitada pole mõtet. Enda varju eitamine on sama hea kui peavalu ravimine giljotiini abil. Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus? Küsimus on vastandites ja vastandite kokkukuuluvuses. Vari vastandub alati teadlikule minale ehk egole. Ego ja vari on omavahel vastastikuses võitluses. Kes keda suudab tõrjuda. Selles vastastikuses võitluses tekib isiksuses pinge ja tekib energia. Varju puhul ei saa öelda, et see on hea või halb. Varju saab ära tunda ainult kaassuhetes teiste inimestega, üksinda seda teadvustada ei saa. Unenägudes ilmneb vari samast soost inimesena . Tavaliselt on tegemist võõra isikuga .
    • Arhteüüpide paar anima ja animus – Otseses tähenduses anima tähendab hinge ja animus vaimu. Laiemas tähenduses on anima naiselik alge mehes (sisaldab ka naiselikkuse ideaali ), animus on mehelik alge naises (sisaldab ka mehelikkuse ideaali). Jungi meelest sellised arhteüübid nagu anima ja animus ilmuvad unenägudesse vastassugupoole kujunditena ja enamasti tundmatu naisena /mehena. Alateadvus on võimeline ennast hästi erinevatel kujudel ilmutama . Kuju võib olla mingi vastandite segu. See ei taandu mitte millekski teatud ja tuntuks . Ilmub tundmatuna ja jääbki selleks. Vahel võib juhtuda, et inimeste anima ja animus põrkuvad või tõmbuvad inimeste kohtumisel. See ongi Jungi arvates keemia või tõmme esimesest hetkest kahe inimese vahel. Jung ütleb, et ta ei pruugi väga kindel olla. Inimesed, kes aastaid on koos elanud, võivad ühel hetkel avastada, et paarilises ei ole midagi, mis talle meeldib. Kui varju sai ära tunda läbi suhete kaasinimeste, siis animat ja animust saab ära tunda ainult vastassoost inimestega suheldes. Jung kujutas enda animat konkreetse persoonina. Kui varju teadvustamine oli keeruline protsess, siis kergem ei ole ka anima ja animuse teadvustamine.
    Anima ideaal projetseerub emasse, aga hiljem igasse naisesse, kes äratab mehes tugevaid tundeid (nii positiivsed kui negatiivsed tunded). Idas on üleminekuriitused need, mille käigus see kandub emalt teistesse naistesse. Läänes otseselt selline rituaal puudub. Kui see jääb üle kandmata, siis hakkab mees oma elukaaslast võtma ema aseainena, oodates, et ta hoolitseb, hoiab, kaitseb ja suhtub temasse rohkem emalikult. Selline mees, kellel on väga tugev anima, muutub väga emotsionaalseks ja sentimentaalseks. See ema projektsioon on maha võetud ainult siis, kui see anima ei esine ainult ema kujundina , vaid ka muude naiselikkuse vormide läbi ( armastatu , tütar, õde vms). Kui 70-aastane professor jookseb oma kaasa juurest ära noore kauni lauljatariga, siis on temast anima võitu saanud. Ideaali kujutis liigub ajas vastupidiselt. Mida vanemaks ta saab, seda nooremaks kujutis muutub. Poisi jaoks on ideaal ema (vanem naine), vanema mehe jaoks juba noorem neiu . Kui anima mehe üle valitseb on ta kapriisne, tujukas , emotsioonide pundar, hea intuitsiooniga, irratsionaalne, müstiline.
    Animus ehk mehelikkuse alge naises armastab ennast projetseerida igat sorti kangelastele. Kui animus valitseb naise üle, siis resultaadiks on ratsionalism (mõistu ainus tõese teadmise allikas), võimukus, jõulisus. Kui mehed saavad enamasti aru, mis see anima koondkujuna võib tähendada, siis naistel on väga keeruline sellest animusest aru saada, sest ta ei ole kindlapiiriline. Ei moodusta ühte tervikut . Jungil on selline tähelepanek lääne kultuurist, et igapäevases elus meestel on kalduvus mitut naist omada, aga naised tahavad ühte meest. Alateadvuse tasandil on vastupidi. Mehel on üks ideaal, naisel kujuneb see mitmetest isiksuse tükkidest. Kui animus naise üle valitseb, siis on ta valitsemishimuline, paindumatu, jäik,
    • Arhetüüp self – Eesti keeles on raske täpset tõlget anda. See on “ise arhetüüp” või “isesuse arhetüüp”. Self on isiksusekeskne arhetüüp. See on selline süsteemi kese , mille ümber kõik ülejäänud süsteemi osad koonduvad. Isiksuse keskpunkt ehk see arhetüüp, mis annab inimesele tema elu ühtsuse eesmärgid, tasakaalu. Selfini jõudmiseks peab Jungi meelest inimene jõudma vähemalt keskikka. Sinna jõudmine vajab praktilisi kogemusi, aega jms. See on see arhetüüp, mida tegelikkuses on raske eristada Jumala arhetüübist. Selfi ilmingud praktilises elus on sellised kujundid nagu Buddha , Kristus, aga ka täiuslikud kujundid ruut, ring, aga ka väike laps. Keegi ei saa jõuda oma selfini, kui ta ei ole suhetes kaasinimestega ja vastupidi. Inimese isiksuse peamiseks eesmärgiks ongi jõudmine selfini. Iga inimene peab oma selfi ära dešifreerima. Jungi arvates tähendab see seda, et iga inimene peab leidma oma individuaalsuse, kordumatuse ning peab seda tajuma. Selleks, et jõuda selfini, peab inimene saama aru oma persoona poolest, teadvustama varju ning animat/animust ja alles seejärel võib jõuda oma tegeliku mina ja ainulaadse individuaalsuse tajumiseni. Jumal inimeses endas ei tähenda religioosses mõttes Jumalat, vaid see on pigem inimese usk, mis aitab tal elus orienteeruda. Iga inimene peab leidma oma enda elu usu. Ta ongi nagu isiksuse kõige olulisemaks arhetüübiks, kuna see on isiksuse arengu lõppeesmärk.
    • Arhetüüp ego – Erinevalt teistest arhetüüpidest on see täielikult teadlik arhetüüp. See on teadvuse kese. Ego arhetüüp on “mina arhetüüp”. See annab inimesele järjepidavuse, paneb meid planeerima, analüüsima mingit oma kogemust. Jung ütleb, et ego püüab alati isiksuses domineerida, olla keskne element ning püüab panna ignoreerima neid sügavamaid hingeelu kihte. Ego kujuneb alati meie isikliku kogemuse baasil.
    Need on olulisemad arhetüübid isiksuse seisukohalt, kuid Jungil oli veel väga palju arhetüüpe. Aga need ülejäänud arhetüübid isiksuse seisukohalt nii suurt rolli ei mängi. Need arhetüübid on tänapäeval suhteliselt levinud. Psühholoogias kasutatakse neid üsna sageli.
    Erinevusõpetus
    Jungi erinevusõpetus käsitleb seda, mille poolest me üksteisest erineme. Jung nimelt loob oma teooria erinevatest inimtüüpidest. Kaks põhilist inimtüüpi: ekstravert ja introvert. Selline inimtüüpidesse jagamine on populaarne olnud juba aastatuhandeid. Tema teos “Psühholoogilised tüübid” ongi Jungi erinevusõpetus. Jung kasutab ka Freudi mõistet libido (Freudi seksuaalenergia). Jungi libido on laiem, mitte ainult seksuaalne, vaid inimese psüühiline energia. Kui see vaimne energia on inimeses suunatud väljapoole, siis on tegemist ekstraverdiga, kui sissepoole, siis on tegemist introverdiga. Neid tüüpe jaotabki ta selle järgi, kuhu liibido on suunatud. Ekstraverdid – head suhtlejad, elavad, hästi kohanevad, pealiskaudsed, tahavad endast head muljet jätta, ei meeldi üksindus, võib olla puudulik enesekriitika võime. Introverdid – ei pea lugu rahvakogunemistest, tundliku ja sügava sisemaailmaga, kipuvad olema pessimistlikud, enesekriitilised. Meie tüüpi ühiskonnas on ekstraverdid edukamad . Need kaks tüüpi näevad üksteise juures pigem halbu omadusi. See on ka üks põhjus, miks üldse tekivad maailmas vastandlikud teooriad, ellusuhtumised, eluviisid jms. Isegi psühholoogilisi koolkondi saab niimoodi jagada.
    Nii lihtne see jaotus ei olnud, et on ainult kaks tüüpi. Need mõlemad kaks tüüpi jagunevad omakorda neljaks ???alatüübiks: mõtlev, aistiv, tundev ja intuitiivne alatüüp. Nende kahe tüübi kohta on huvitav öelda seda, et Jung jagas vaimselt terveid inimesi selleks kaheks tüübiks. Ta ütleb, et kuna inimkehas pidevalt on vastandlikud protsessid, vastandlikud jõud, siis on olemas ka need mõlema tüübi alged . Üks võib olla ülekaalus, aga alged on olemas. Need tasakaalustavad üksteist. Muidugi võivad ka terved inimesed vaimselt haigestuda. Kummalgi tüübil on oma tüüphaigused, millesse nad haigestuvad. Tüüpilised ekstraverdi vaimsed hädad on seotud näiteks maniakaal-depressiivse psühhoosiga, seksuaalelu häiretega, hüsteeriliste sümptomitega. Introvertidel esineb sagedamini sundhäireid (korduvad sundusliku iseloomuga teod, näiteks korduv ülemäärane kätepesemine, puhastamine, kontrollimine), aga ka skisofreeniat. Kuna mõlema tüübi alged on kõikides inimestes olemas, siis puhastest tüüpidest on raske rääkida.
    Enamik inimesi kasutab peamiselt ühte tüüpi ja ühte alatüüpi. Eriti arenenud isiksused suudavad rohkem alatüüpe kasutada. Eriti arenenud isiksused on Kristus, Buddha jne. Võib öelda, et ajalooliselt ei lange Jungi tüüpide väljatoomine heale ajale, sest samal ajal tuleb ühe sakslase õpetus, mis osutub palju populaarsemaks . Need nimetused on küll tuntud, kuid Jungi selliseid tüüpe ei ole väga kasutatud. Teine põhjus on see, et ta ei lihtsustanud neid ning pani need keeruliselt kirja.
    20ndateks aastateks on ta oma kriisidest toibunud. Tal on rohkem patsiente kui varem. Patsiente võttis ta näiteks järve ääres vastu. Jung oli erakordselt terav ja tabav . Tema naissuhted olid ikka üsna keerulised. Jung armastas käia ka väga eksootilistel pikkadel reisidel. Kaks reisi, mis teda väga mõjutasid, olid Alžeeria ja Mehhiko reisid. Alžeerias ta lihtsalt istus ja vaatles inimesi. Mehhikos tal oli väga värvikas dialoog ühe indiaanipealikuga. See õpetas, et valge inimene on väga rumal, sest ta mõtleb peaga ning et nemad mõtlevad südamega. Nende reiside põhjal ta jõudis järeldusele, et läänelik kultuur on väga uhke ratsionaalsuse ja mõistlikkuse üle, kuid nad on kaotanud oma olemusest pärismaalastele omase maagilise ja müstilise mõtlemise, mis on seotud just maailma ja looduse hingestatud tundmisega.
    6. PILET
    ARHETÜÜBID
    Jungi sarnasusõpetus koondab kõik selle, mis on inimestes ühine ja sarnane. Koosneb kahest poolest: üks on õpetus inimpsüühika erinevatest kihtidest. Kõige tipus on minateadvus ja põhjas kollektiivne alateadvus. Teine on õpetus erinevatest arhetüüpidest. See ei ole tema poolt välja mõeldud termin, aga tänapäeva psühholoogiale on Jung andnud arhetüübile psühholoogilise mõtte. Arhetüüp – teatud ettevalmistussüsteem, mis on ühel ajal nii kujutlus kui ka emotsioon. See on nagu sümboliline arusaamise käitumisskeem. Jung on öelnud vahel ka sellise seletuse, et arhetüüp on nagu kristallvõre. Mingi jõud, mis paneb aineosakesed korrapärasesse struktuuri. Arhetüüp on teatud jõud meie psüühikas, mis koondab elemendid kindlasse vormi. Kui valada vedelik anumasse, siis see võtab anuma kuju. Arhetüüp võikski piltlikult seletades olla see anum. Arhetüübid on enamasti seotud kollektiivse alateadvusega. Tal oli neid arhetüüpe väga palju. Arhetüübid pärandatakse teatud ajustruktuuriga edasi. See põhjus, miks teatud asjad erinevates kultuurides luuakse samamoodi – nad on seotud sarnaste arhetüüpidega. Isiksuse seisukohalt toob ta välja tähtsaimad arhetüübid: arhetüüp persoona, arhetüüp vari, arhetüüpide paar anima ja animus, arhetüüp self (isesuse arhetüüp).
    • Arhetüüp persoona – Persoona oli antiiksetes etendustes mask. Sellest lähtubki Jung persoona arhetüübi puhul. Persoona natuke sarnane Freudi superegoga. Persoona on see, mis inimene näib endale, teistele, mis on temalt nõutav, milline ta arvab ennast kasulik olevat, milleks ta näeb ennast kohustatud olema jne. Persoona on Jungi meelest mitte väga negatiivne asi, vaid seda on vaja oma eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et igal ametil on oma ideaalne mask. Selleks, et seda rolli hästi täita, on vaja selle maskiga samastuda. Mida paremini me seda maski omaks võtame, seda rohkem me saame kiitust ja tunnustust. See ongi oma sihtide saavutamiseks hea. Samas ütleb Jung, et see on tegeliku tõelise mina moonutamine ainult selle pärast, et mingeid keskkonnanõudeid täita. Sageli on ta veel suunatud sellele, et jätta endast soovitud muljet oma tegeliku mina varjamiseks. Mida tugevam see mask on, seda nõrgem on isiksus selle taga. Inimene hakkab käituma nii nagu on soovitud, nagu on kasulik. Kui see mask on inimese üle võimust võtnud, siis saabki inimesest ainult rollitäitja. Võib tekkida ka oht isiksusele. See tekib siis, kui mask kasvab inimese näo külge kinni. Amet, mida inimene täidab, hakkab teda mõjutama. Näiteks õpetaja hakkab kodus ka käituma nii nagu koolis. Jung ütleb, et väga hea maski ehitamine maksab hiljem eraelus kätte. Bismark – kõva käega juhtis küll riiki, kuid vahepeal käisid tal hüsteerilised nutuhood peal. Mida parema maski on keegi endale ehitanud, siis kusagilt maalt annab see tunda.
    • Arhetüüp vari – Jung seostab seda eelkõige individuaalse alateadvusega. Inimene ei luba endal kõiki asju välja elada. Kõik see, mida inimene omale keelab, moodustab inimese varjukülje. Selle varju poole kõik suhted, soovid on vastupidised sellega, mida inimese teadlik mina soovib. Tihti armastatakse öelda, et see vari on nagu madalam olend meis. See vari on alati inimesega kaasas. Võib juhtuda ka, et vahel vari neelab inimese alla. Vari on seotud alati selliste tugevamate tunnetega (nt afektiseisund – käitub vastavalt emotsioonidele, inimene ei suuda ennast kontrollida, tihti tehakse kuritegusid afektiseisundis). Varjus ei saa määratleda, kas see on hea või halb. Vari võib olla hävitav ja purustav jõud, kuid ta võib olla ka parandav. See võib olla tervislik ravi, tee millegi uudse juurde. Lasta välja asju, mis tekitavad inimeses pingeid. Isiksuse seisukohalt on see väga tähtis komponent. Tihti vari projetseerib (kannab omadused väljaspool ennast) varju komponendid teistesse inimestesse ning mida rohkem on neid projektsioone, siis seda rohkem näeb inimene oma jooni ning arvab, et see ongi maailma tegelikkus. Varju puhul ütleb Jung, et varju alla suruda pole mõtet, eitada pole mõtet. Enda varju eitamine on sama hea kui peavalu ravimine giljotiini abil. Miks on Jungi jaoks vari nii tähtis isiksuseomadus? Küsimus on vastandites ja vastandite kokkukuuluvuses. Vari vastandub alati teadlikule minale ehk egole. Ego ja vari on omavahel vastastikuses võitluses. Kes keda suudab tõrjuda. Selles vastastikuses võitluses tekib isiksuses pinge ja tekib energia. Varju puhul ei saa öelda, et see on hea või halb. Varju saab ära tunda ainult kaassuhetes teiste inimestega, üksinda seda teadvustada ei saa. Unenägudes ilmneb vari samast soost inimesena. Tavaliselt on tegemist võõra isikuga.
    • Arhteüüpide paar anima ja animus – Otseses tähenduses anima tähendab hinge ja animus vaimu. Laiemas tähenduses on anima naiselik alge mehes (sisaldab ka naiselikkuse ideaali), animus on mehelik alge naises (sisaldab ka mehelikkuse ideaali). Jungi meelest sellised arhteüübid nagu anima ja animus ilmuvad unenägudesse vastassugupoole kujunditena ja enamasti tundmatu naisena/mehena. Alateadvus on võimeline ennast hästi erinevatel kujudel ilmutama. Kuju võib olla mingi vastandite segu. See ei taandu mitte millekski teatud ja tuntuks. Ilmub tundmatuna ja jääbki selleks. Vahel võib juhtuda, et inimeste anima ja animus põrkuvad või tõmbuvad inimeste kohtumisel. See ongi Jungi arvates keemia või tõmme esimesest hetkest kahe inimese vahel. Jung ütleb, et ta ei pruugi väga kindel olla. Inimesed, kes aastaid on koos elanud, võivad ühel hetkel avastada, et paarilises ei ole midagi, mis talle meeldib. Kui varju sai ära tunda läbi suhete kaasinimeste, siis animat ja animust saab ära tunda ainult vastassoost inimestega suheldes. Jung kujutas enda animat konkreetse persoonina. Kui varju teadvustamine oli keeruline protsess, siis kergem ei ole ka anima ja animuse teadvustamine.
    Anima ideaal projetseerub emasse, aga hiljem igasse naisesse, kes äratab mehes tugevaid tundeid (nii positiivsed kui negatiivsed tunded). Idas on üleminekuriitused need, mille käigus see kandub emalt teistesse naistesse. Läänes otseselt selline rituaal puudub. Kui see jääb üle kandmata, siis hakkab mees oma elukaaslast võtma ema aseainena, oodates, et ta hoolitseb, hoiab, kaitseb ja suhtub temasse rohkem emalikult. Selline mees, kellel on väga tugev anima, muutub väga emotsionaalseks ja sentimentaalseks. See ema projektsioon on maha võetud ainult siis, kui see anima ei esine ainult ema kujundina, vaid ka muude naiselikkuse vormide läbi (armastatu, tütar, õde vms). Kui 70-aastane professor jookseb oma kaasa juurest ära noore kauni lauljatariga, siis on temast anima võitu saanud. Ideaali kujutis liigub ajas vastupidiselt. Mida vanemaks ta saab, seda nooremaks kujutis muutub. Poisi jaoks on ideaal ema (vanem naine), vanema mehe jaoks juba noorem neiu. Kui anima mehe üle valitseb on ta kapriisne, tujukas, emotsioonide pundar, hea intuitsiooniga, irratsionaalne, müstiline.
    Animus ehk mehelikkuse alge naises armastab ennast projetseerida igat sorti kangelastele. Kui animus valitseb naise üle, siis resultaadiks on ratsionalism (mõistu ainus tõese teadmise allikas), võimukus, jõulisus. Kui mehed saavad enamasti aru, mis see anima koondkujuna võib tähendada, siis naistel on väga keeruline sellest animusest aru saada, sest ta ei ole kindlapiiriline. Ei moodusta ühte tervikut. Jungil on selline tähelepanek lääne kultuurist, et igapäevases elus meestel on kalduvus mitut naist omada, aga naised tahavad ühte meest. Alateadvuse tasandil on vastupidi. Mehel on üks ideaal, naisel kujuneb see mitmetest isiksuse tükkidest. Kui animus naise üle valitseb, siis on ta valitsemishimuline, paindumatu, jäik.
    • Arhetüüp self – Eesti keeles on raske täpset tõlget anda. See on “ise arhetüüp” või “isesuse arhetüüp”. Self on isiksusekeskne arhetüüp. See on selline süsteemi kese, mille ümber kõik ülejäänud süsteemi osad koonduvad. Isiksuse keskpunkt ehk see arhetüüp, mis annab inimesele tema elu ühtsuse eesmärgid, tasakaalu. Selfini jõudmiseks peab Jungi meelest inimene jõudma vähemalt keskikka. Sinna jõudmine vajab praktilisi kogemusi, aega jms. See on see arhetüüp, mida tegelikkuses on raske eristada Jumala arhetüübist. Selfi ilmingud praktilises elus on sellised kujundid nagu Buddha, Kristus, aga ka täiuslikud kujundid ruut, ring, aga ka väike laps. Keegi ei saa jõuda oma selfini, kui ta ei ole suhetes kaasinimestega ja vastupidi. Inimese isiksuse peamiseks eesmärgiks ongi jõudmine selfini. Iga inimene peab oma selfi ära dešifreerima. Jungi arvates tähendab see seda, et iga inimene peab leidma oma individuaalsuse, kordumatuse ning peab seda tajuma. Selleks, et jõuda selfini, peab inimene saama aru oma persoona poolest, teadvustama varju ning animat/animust ning alles seejärel võib jõuda oma tegeliku mina ja ainulaadse individuaalsuse tajumiseni. Jumal inimeses endas ei tähenda religioosses mõttes Jumalat, vaid see on pigem inimese usk, mis aitab tal elus orienteeruda. Iga inimene peab leidma oma enda elu usu. Ta ongi nagu isiksuse kõige olulisemaks arhetüübiks, kuna see on isiksuse arengu lõppeesmärk.
    • Arhetüüp ego – Erinevalt teistest arhetüüpidest on see täielikult teadlik arhetüüp. See on teadvuse kese. Ego arhetüüp on “mina arhetüüp”. See annab inimesele järjepidavuse, paneb meid planeerima, analüüsima mingit oma kogemust. Jung ütleb, et ego püüab alati isiksuses domineerida, olla keskne element ning püüab panna ignoreerima neid sügavamaid hingeelu kihte. Ego kujuneb alati meie isikliku kogemuse baasil.
    Need on olulisemad arhetüübid isiksuse seisukohalt, kuid Jungil oli veel väga palju arhetüüpe. Aga need ülejäänud arhetüübid isiksuse seisukohalt nii suurt rolli ei mängi. Need arhetüübid on tänapäeval suhteliselt levinud. Psühholoogias kasutatakse neid üsna sageli.
    7. PILET
    ALFRED ADLER (1870-1937)
    Elulugu
    Adler sündis Viinis. Isa oli kaupmees . Rahvuselt on Adler samuti juut . Tegemist oli erakordselt musikaalse perekonnaga. Näiteks tema õest kujunes väljapaistev pianist , vennast sai viiuliõpetaja ja Alfred Adleril oli väga hea lauluhääl. Karjäärivalikul ta kaalus tõsiselt ka laulmist, aga valis siiski meditsiini. Lapsena Adler oli väga haige. Perearst pidi mitu korda tunnistama, et tema on võimetu ja et laps võib surra (kopsupõletik, rahhiit jms). Lapsepõlves pidi ta suure osa ajast veetma seega üksinduses. Kui ta väga haige ei olnud, siis ta sisustas seda aega lugemise ja eneseharimisega. Adler ladusama vaimse põhja saigi lapsena haige olles. Arvatakse, et kõikide loojate mõtted ja ideed on seotud nende praktilise eluga. Arvatakse, et Adleri psühholoogia kujuneski alaväärsuskompleksil põhinevaks, sest ka ta ise tundis seda lapsena (ei saanud teistega mängida).
    Astus Viini ülikooli ning spetsialiseerus psühhiaatriale, neuroloogiale. Freudiga viib teda kokku üks selline seik , kui ilmub Freudi unenägude tõlgendamise raamat, siis üsna palju seda kritiseeritakse kolleegide poolt. Üks väheseid, kes tema kaitseks sõna võtab, on Alfred Adler. Ta kaitseb Freudi avalikult. Freud on sellest žestist liigutatud ning kutsub Adleri osalema psühhoanalüüsi diskussioonigruppi, millest hiljem kujuneb välja psühhoanalüütikute koolkond. Hiljem läheb nii nagu paljudel teistel Freudi õpilastel, et ta lööb Freudist lahku. Teda nimetatakse tihti Freudi õpilasteks, kuid sisuliselt ei ole ta Freudi õpilane olnud, sest kui ta liitus Freudiga, siis oli ta noor oma väljakujunenud vaadetega spetsialist. Ta lahkus Freudist, sest ta ei võtnud omaks tema seksuaalsusteooriat. Kui ta lahkub psühhoanalüütikute ühingust, siis on see ühing kasvanud 24 inimese suuruseks. Kui Adler lahkub, siis umbes 9 tükki läheb temaga koos. See näitab Adleri mõjukust.
    Ta loob oma õpetuse. Seda nimetatakse individuaalseks psühholoogiaks. Ta kuulub psühhoanalüütikute hulka. Adleri õpetus hakkab üsna kiiresti Euroopas levima. 30ndatel anti Adlerit välja Eestis, kuid Freudi ei antud. See näitab, et Adleri ideed olid Eestis ka juba üsna levinud ning leidnud sellise soodsa pinnase. Põhiline valdkond , kuhu Adler oma huvi suunas, oli haridussfäär. Ta väitis, et kõige olulisem on töötada nende inimestega, kes vormivad tulevat, kasvavat põlvkonda. Sellepärast hakkas ta looma koolide juurde konsultatsioonikeskusi nii laste kui vanemate jaoks. Ainuüksi Viinis oli neid üle 30. See idee leidis üsna aktiivselt kasutamist. Kolmekümnendate alguses Euroopas juudil asu ei olnud ning ta emmigreerus 32. aastal Ameerikasse. Üks tema hinnatud valdkondi oli lektoriks olemine. Ta ei viitsinud oma kirjalikke töid nii põhjalikult viimistleda, kui ta seda suuliselt tegi. Ühel järjekordsel loenguturneel ta suri Šotimaal südamepuudulikkuse tõttu.
    Adlerit mõjutanud voolud
    Darvinism – Adler on väga selgelt evolutsiooniteooria mõjutustega. Tihtipeale on öeldud ka, et Adleri individuaalne psühholoogia põhineb eeldusel , et keskkonnaga kohanemine on elu üks põhilisemaid ülesandeid. Keskkonnaga kohanemise teema on tema psühholoogias väga tähtsal kohal. Evolutsiooniteooria mõjudest saab rääkida väga selgelt tema varasemas loomingus. Näiteks tema esimene töö on inimese organite mittetäiuslikkusest. See idee lähtub sellest, et nõrgem evolutsiooniteoorias langeb välja. Algselt ta üritab seda üks üheselt rakendada ka inimese peal, arutades seda, et mis juhtub, kui mõni organ ei ole täisväärtuslik. Mingil hetkel ta jõuab järeldusele, et inimühiskonna puhul päris üheselt evolutsiooniteooria ei kehti. See on see periood kui ta hakkab rääkima psühholoogilisest alaväärsusest. Ta väidab seda, et selline tendents nagu looduses (tugevad pääsevad võidule), ei pruugi alati kehtida. Ta uurib tegelikult väga paljusid tuntud ja kuulsaid inimesi (nende elu) ja leiab, et üks selline tunnus, mis neid sagedasti ühendab, on see, et nad on noorena tundnud palju alaväärsustunnet. See ei pruugi alati tähendada, et psühholoogiline alaväärsus oleks halb ja hukutav, vaid see võib olla just vastupidine : paneb inimese tööle. Inimühiskonnas on oluline koostöö ja ühtsustunne. Seega ta väidab, et alaväärsus võib olla hoopis positiivne, kuid tugev alaväärsustunne on alati negatiivne. See pidurdab arengut, kuid mõõdukas alaväärsus on pigem hädavajalik. Kõigil inimestel on alaväärsuskompleks, sest kõik inimesed on olnud lapsed ja laps on väiksem, abitum, peab alluma täiskasvanule. Seda etappi ei saa keegi elus vahele jätta. Seda alaväärsust on kõik kogenud ja tundnud.
    Psühhoanalüüs – Tema kuulub ka analüütikute koolkonda. Freudiga oli tal lahkuminekuid ideedes (seksuaalteooria, Oidipuse kompleksi käsitlus). Nende teooriate tõttu toimus Freudi ja Adleri vahel lõplik eraldumine. Psühhoanalüüsist võtab ta omaks ja seob oma teooriaga selle põhiidee, et varased lapsepõlvekogemused mõjutavad isiksuse arengut väga tugevalt. Veel pooldab ta unenägude analüüsi, tõlgendamist. Adler võtab üle veel mõned vähemolulised asjad.
    Nietzsche – Temalt võtab ta palju üle. Nietzschel on näiteks üks põhimõiste “võimutahe” ja Adler kasutab mõistet “püüdlus üleolekule”. Neid on peetud väga sarnasteks mõisteteks, kuid tegelikult sisuliselt Nietzsche on tugeva üksikisiku pooldaja, siis Adler rõhutab just ühiskondlikku koostööd ja ühtsust. Selles mõttes ei saa neid ühte patta panna. Siiski on Nietsche teda mõjutanud.
    Smuts – Filosoof , kes oli ka tähtis riigimees ja poliitik . Tema filosoofiat nimetatakse holistlikuks (terviklikuks). Adleril oli Smutsiga väga tihe kirjavahetus ning ta tõlkis ja propageeris Smutsi teoseid. Ta oli nagu tema vahendaja Euroopas. Terviklikkuse filosoofia põhineb sellel ideel, et tervik omab teatud omadusi, mida tema üksikkomponentidel ei ole. Adleri puhul on tervik kui isiksus ja üks tema põhimõiste on see, et ta väidab, et iga inimene püüdleb terviklikkuse poole. See saab tema psühholoogias ka üsna oluliseks suunaks. Holistlikust filosoofiast saab Adler kindlust oma ideedele.
    Tähtsamad mõisted Adleri psühholoogias
    Alaväärsuskompleks – Tugev alaväärsus takistab positiivset arengu kasvu ning mõõdukas alaväärsus pigem ergutab inimest tegutsema. Selles mõttes, et alaväärsustunne Adleri käistluses ei ole ebanormaalne . See on enamuse edusammude põhjustaja. Sellest kavavad välja hoopis muud mõisted.
    Püüdlus üleolekule – See on seotud agressiivsuse ja võimuvõitlusega, aga Adler annab mõista, et see agressiivsus ei pruugi olla alati vaenulikkuse põhjustaja. Tema käsitleb seda domineerimispüüdu keskkonnaga kohanemise aspektina . Mis minu ümber toimub? Et ma suudaksin enda ümber olevaga toime tulla? - see ongi domineerimispüüd. Adler eristab kahte aspekti. See võib olla nii positiivne kui negatiivne. Positiivne on see siis, kui ta hõlmab endas mingisugused ühiskondlikud huvid ja teiste heaolu ees hoolitsemise. Siis see üleoleku püüdlus võtab oskuste arendamise suuna. Negatiivne tähendus on selles üleolekusoovis siis kui keegi üritab oma isikliku üleoleku eest võidelda. Tavaliselt käib see läbi valitsemise, teiste allasurumise. Seda seletab ta, et tavaliselt on see neurootiline nähe ning tekib tänu tugevale alaväärsuskompleksile. Üleoleku püüdlus on olnud kogu evolutsiooni vältel. Mingil hetkel võib seda nimetada isegi täiuse püüdmiseks. Keskkonna üle valitsemine läbi enda täiustamise.
    ???Elu eesmärk – Adlerit võib nimetada ka ökoloogiliseks psühholoogiks, sest ta väidab, et elu üks eesmärke on keskonnaga kohanemine, kuid keskkonnaga kohanemine on liialt abstraktne , üldine eesmärk. Selle tõttu loob inimene omale spetsiifilisemad eesmärgid, millele ta oma püüdlusel hakkab keskenduma. Elu eesmärgid ei ole sugugi mitte selgelt ja teadlikult valitud. Adler arvab, et need elu eesmärgid formeeruvad lapsepõlves juba ja jäävad suuresti alateadlikuks. Näide: Adler näiteks arvab, et paljud arstid valivad oma tulevase elukutse, et saada hakkama oma surmakartuse või abitusega. Näiteks tema valis meditsiini, kuna ta oli lapsena väga haige ja tundis pidevalt alaväärsuskompleksi. Elu eesmärgid tekivad kompensatsioonina abitus- või alaväärsustunde vastu (nt ebakindlus , ohutunne jms). Elu eesmärgid võivad olla tihtipeale ebareaalsed ja ka liialdatud. Liialdatus ja ebareaalsus on seotud sellega, et alaväärsustunne on olnud liiga suur. Adler väidab ka seda, et inimese iseloom kujuneb enamasti vastavalt sellele, et millised elueesmärgid tal kujunevad. Näiteks kui inimene püüdleb isikliku võimu poole, siis kujunevad tal välja ka vastavad iseloomujooned.
    Elustiil – Elu eesmärkidega sarnane mõiste. Need on need meetodid, mida inimene oma elu eesmärkide saavutamiseks kasutab ja rakendab. Ühe elustiili osana inimene loob alati kujutluse iseendast ja maailmast. Näiteks kui nurgas on lõngakera, tuba on pime ja ma kardan , et seal on madu , siis ei ole oluline, kas seal on tegelikult madu või mitte, sest tunne on tõeline. Inimese ettekujutus maailmast on märksa tugevam kui reaalsus ise. Selle pärast ütleb Adler, et tihtipeale meil ei ole võimalik reaalsust muuta, kuid me võime alati proovida muuta seda ettekujutust reaalsusest. See on selline teraapiaprotsessi põhiidee. Oma suhtumist saab muuta. Elustiili ja elu eesmärkide kujunemist peab Adler loominguliseks protsessiks . Inimene ühtedest tegevustest hoidub, teisi ta valib. Inimestel on tähtis valikute küsimus. Nende valikute kaudu me nagu loome iseennast kui isiksust. Adler ütleb, et isiksuse kujunemine ongi loov protsess. Me oleme ühteaegu nii kunstnikud kui ka kunstiteosed .
    ???Sotsiaalne huvi / ühiskondlikkuse tunne – Sellest hakkab Adler rääkima oma elu lõpul. Selle all peab ta silmas solidaarsustunnet inimeste vahel. Sotsiaalne huvi ei ole ainult huvi oma lähedaste või sugulaste vastu, vaid see on kõikide teiste inimeste vastu. Sotsiaalse huvi väljakujunemine on tema arvates evolutsiooni lõppeesmärk. Tekib ideaalne ühiskond. Oma töödes ja tegemistes tuntakse huvi kõikide vastu. See on veidi utoopiline lähenemine, aga see ongi tema arust eesmärk, kuhu peaks arenema. Selle koostöö ja sotsiaalse huvi väljendajaks kasutab ta mõistet koperatsioon. Koperatsioon ongi sisuliselt koostöö. See koostöö on algusest peale inimese evolutsiooni käigus mänginud tähtsat rolli (toidu hankimine, küttimine, lahingus ellu jäämine – koostöö on oluline). Adler ütleb, et ainult läbi koostöö on võimalik ületada isiklikku alaväärsustunnet. Ta ütleb, et loojate ja geeniuste töö on olnud ka suunatud ühiskonnale, mitte ainult iseendale. Isiksuse kujunemine ja areng ongi kokkuvõttes Adleri meelest eelkõige enesekeskendatuselt sotsiaalse huvi ja koostöö poole.
    Elu ülesanded – Adleri meelest on need põhilised kolm asja, mis on kõige tähtsamad inimese elus: töö, sõprus ja armastus. Töö all ei mõista Adler isiklikku rahateenimist, vaid töö on kõik need tegevused, mis on ühiskonnale kasulikud. Läbi ühiskonnale kasuliku tegevuse (töö) saame me endale rahulolu ja isikliku väärtustatuse tunde. See on just tänu sellele, mis määral me suudame teistele kasulik olla, teistele oma väärtust pakkuda. Sõprust ei pea ta samuti silmas kitsalt, vaid see on sotsiaalne huvi väga lai väljendus (pidev vajadus suhelda teistega, tegutseda koos samaliigilistega). Läbi selle tagame me sideme ühiskonnaga. See on inimrassi osaks olemise väljendus. Armastust mõtleb ta eelkõige kui heteroseksuaalset armastust. Tema jaoks on armastus kõige suurem koostöö proovikivi kahe erinevast soost inimese vahel. Abielusidemed on just selle väljenduseks, kuivõrd oleme koostöövõimelised teise inimesega. Kui abielu on seotud, siis loob see head tingimused laste arendamisel. Niimoodi on lihtsam tekitada neis seda koostöö tunnet . Need kolm ülesannet on kõik omavahel seotud – säilitada ja arendada elu selles keskkonnas, kus inimesed on. Liigne alaväärsus (tekitab keskendumist iseendale, isiksusele pärssiv), hüljatus (ei koge armastust ja koostööd ja neid omadusi on seetõttu ka raske arendada) ja liigne ärahellitamine (ei usu enda jõusse, teised teevad tema eest, jääb nõrgaks koostöö) võib isiksuse arengut piirata, kuid need mõisted just soodustavad isiksuse arengut.
    Kokkuvõtteks Adlerist
    • Kogu inimese käitumine toimub sotsiaalses võrgustikus, inimesed ei saa areneda isolatsioonis.
    • Inimese alateadlikud protsessid on eesmärgipärased. Kui sa tahad indiviidi mõista, siis tuleb mõista kõigepealt tema elustiili.
    • Inimese käitumine ei ole tingitud niivõrd minveikust, vaid pigem tuleviku eesmärkidest (erinevus Freudist).
    • Põhiline vajadus, mis meid motiveerib, on täiuslikkuse vajadus (vajadus üle olla, kontrollida keskkonda).
    • Adleri teooria mõjutas paljusid psühholoogia koolkondasid, nt humanistlikku koolkonda. Ta lõi erinevaid teraapiaid (nt pereteraapia ).
    • Küll on Adler saavutanud harva tunnustust. Mitmed tema ideed heideti kõrvale psühhoanalüüsis, sest need ei sobinud Freudi ideedega kokku ja teisi peeti nii iseenesestmõistetavaks, et neile ei pööratud tähelepanu. Üks põhjus on veel see, et ta oli suurepärane lektor ja ei pannud nii palju tähelepanu oma kirjapandule. Teda huvitas praktika rohkem kui teooria.

    8. PILET
    WILHELM REICH ( 1897 - 1957)
    Omapäraste mõtete ja teooriatega mees, kes on viimaste aastakümnete jooksul taas esile kerkinud . Teda peetakse samuti psühhoanalüüsi klassikuks. Ta sündis juudi farmeri peres tolleaegses Austrias . Tal oli noorem vend. Reichi isa oli saksa natsionalist. See väljendus eelkõige selles, et näiteks kodus pidi kõnelema saksa keeles. See isoleeris Reichi ja tema venna ümbruskonna lastest ära, sest nemad ei kõnelenud saksa keelt. Kasvasid suhteliselt omaette tänu isale . Lisaks oli isa hästi jõuline, võimukas ja domineeriv kogu pere üle. Naine oli täielik vastand isale (vaikne, emotsionaalne).
    Ema ja pere suhetega juhtus traagiline lugu kui Reich oli 14-aastane. Neil oli koduõpetaja. Emal tekkis koduõpetajaga romaan, mille peale poisid kaebasid isale ära, et selline asi on. Sellest tekkis suur peretüli, mis lõppes sellega, et ema sooritas enesetapu. Reich ja ta vend kandsid seda süükoormat endaga elu lõpuni kaasas. Selle pere nuhtluseks oli ka tuberkuloos . Nimelt isa suri paar aastat hiljem tuberkuloosi. Ka Reichi noorem vend suri sellesse. 17-18-aastasena oli kogu farmi majandamine tema käes. Tuli Esimene maailmasõda ja selle käigus hävitati tema farmi alad.
    Reich läks sõjaväkke. Kõiges, millega ta tegelema hakkas, tegi ta kiiresti karjääri. Ta sai väga kiiresti ohvitseriks. Otsustas siiski püsisõjaväest loobuda ning läks Viini ülikooli õppima. Juba tudengina asus ta tegelema väga aktiivselt psühhonalüüsiga. Astus selle ühingu liikmeks ning puutus kokku praktilise poolega. Tema kiiret karjääri psühhoanalüütilises ringkonnas näitab näiteks see, et Freud loob ise Viinis ühe psühhoanalüütilise kliiniku, milles Feudi paremaks käeks on Reich. Ta puutub juba küllalt noorena Freudiga isiklikult kokku.
    Reich huvitus väga aktiivselt ka poliitikast. Nimelt üks tema ideid, mille ta varakult välja on öelnud: ta üritab kahte suurt õpetust ühendada ( Marksi ja Freudi õpetust). Ta lööb üsna aktiivselt kaasa poliitilistes ringides, seltsides ja liikumistes. Ta leiab ka seal kiiret tunnustust, kuid see huvide konflitk on üsna suur ning saab talle kiiresti saatuslikuks. See poliitiline ringkond ei kiida heaks tema psühhoanalüütilisi tegevusi ning vastupidi.
    Samamoodi nagu paljud teised, läheb ka tema tülli Freudiga ning lööb temast lahku. Kui enamik õpilasi läksid Freudiga tüllli tema seksuaalteooriast kõrvalekaldumise tõttu, siis Reich on üks vähestest, kes on läinud veel kaugemale Freudist seksuaalsuse tunnistamisel. Nad läksid tülli, sest Freud keeldus talle psühhoanalüüsi tegemast. See lõpes sellega, et Reich sõitis Viinist ära Saksamaale, kus ta hakkas pihta psühholoogilise ja psüühilise tegevusega . Ta lõi mingid kliinikud, kus hakati aitama pereplaneerimist ja muud seksuaalsusega seoses. Reich astus ka kommunistlikusse parteisse. Selle konflikti tagajärjel visatakse ta mõlemalt poolelt välja. Sellest saab alguse tema pikk saaga. 30ndate alguses Saksamaal hakkab tulema Hitleri võimuletulek. Reich ei saa sinna jääda, sest ta on juut. Ta sõidab Taani, kust ta saadetakse ametlikult välja, sest tema seksuaalsust propageerivad ideed ei sobinud neile. Järgmisena läheb ta Rootsi ning ka sealt saadetakse ta ära. Pisult pikemalt jääb ta Norrasse pidama . Seal loob ta ka oma instituudi . Lõpuks emigreerub ta hoopis Ameerikasse.
    Ameerikas loob ta oma instituudi - Orgooni instituudi. Reich väidab, et üsna palju sõltub orgaaniliste ainete energiast ehk orgoonilisest energiast. Natukene on see mõjutusi saanud idast. See energia inimeses peab saama liikuda , ringelda. Kui see orgooni energia ei liigu, siis tekivad erinevad haigused. Nad tegelevadki nende haiguste raviga. Seal luuakse ka mitmesuguseid tehnilisi vahendeid, mis peaksid aitama seda energiat ringlema panna. Sellega tegeldaks Orgooni instituudis. Sellega kaasneb ka selline reklaamikampaania, mille käigus lubati ravida praktiliselt kõiki haigusi. Reich läks vastuollu mitmete suurte ravimifirmadega, kes määravad turu ja kapitali liikumist üsna palju. Nad võtsid vastu otsuse minna koos Reichi vastu ristisõtta. Ta kaevati kohtusse, kuna tema ideed ei olnud teaduslikult põhjendatud. Ameerika kohus tegi otsuse, et Reich peab lõpetama oma sellise tegevuse. Ta kaitses ennast ise kohtus, loobus advokaatidest. Reich väitis, et ükski inimene ei ole pädev sellist otsust tegema, sest ta ei tea seda teaduslikku sisu. Sellepärast Reich keeldus kohtuotsust täitmast ning ta pandi vangi. Ta oli 2 aastat vangis . Seal ütles ta tervis lõplikult üles ja ta suri.
    Reichi akumulaator kogus orgooni energiat, mis aitas ravida mõningaid haigusi (nt vähki). Akumulaator tõmbas selle energia enda sisse ja andis inimesele edasi. Reichi akumulaator oli lihtsalt kasti sees olev tool , mille peal patsient istus. Istumise ajal see orgooniline energia imendus patsiendi sisse ja see parandas tervist, oli verele hea ja rahustava toimega. Päeva doos oli 30 minutit orgooni, mis pidavat ergutama ja igati energeerima. See kast koosnes vaheldumisi metallist ja orgaanilistest ainetest.
    1956. aastal põletati Ameerika ühendriikides veel raamatuid ning sealhulgas ka Reichi teoseid. Tema publitsistika ja kõik muu suures osas hävitati. Külmutati kogu Reichi poolt kirja pandud artiklid ning suleti see. 2007. aastal sulatati need tööd lahti. Reich olevat muutunud elu lõpus paranoiliseks. Ta kannatas jälitusmaania all ning produtseeris täiesti hulle ideid. Näiteks tahtis ta kogu New Yorki täis ehitada seksiputkasid. Lisaks pidid need kaitsma ka tuumarünnaku eest.
    Nüüd on ta uuesti tuntuks saanud. Esimene asi, millega Reichi teosed said uue elu, oli idee, et inimese tervis ja haigus sõltuvad sellest, kuivõrd saab ta maha laadida oma seksuaalenergiat. Selleks, et ühiskonda ümberkorraldada ei piisa mitte sotsiaalpoliitilistest, majanduslikest ümberkorraldustest, vaid ilmtingimata on vaja sinna seksuaalrevolutsiooni. 60ndatel see toimuski koos hipiliikumise ja kõige muuga . Enamus sellistest demonstratsioonides käisid Reichi loosungite ja plakatitega. Esimene Reichi taassünd toimuski 60ndatel. Saksamaal põletati juba 40ndatel Reichi teoseid.
    Tänapäeva psühholoogias on ta taas tõusnud au sisse eelkõige seoses ühe psühhoteraapia suunaga, mille loojaks teda peetakse. Seda nimetatakse kehale suunatud psühhoteraapiaks, mis sisuliselt tähendab seda, et see energia peaks saama inimeses liikuda. Tehakse mitmesuguseid harjutusi, massaaže selleks, et seal energiat korralikult liikuma saada. Selle tagajärjel inimese vaim, tervis ja psüühika muutuvad tervemaks. Sellel suunal on olnud palju edasiarendajaid ja see on andnud väga häid tulemusi. Keha raudrüü/soomusrüü mõiste – inimese kehal on kalduvus tekitada neid blokeeringuid, mida tema nimetab keha raudrüü elementideks. Kaitserefleks mingisugusele aistingule. Näiteks: Õpetaja, kes õpetab koolis kuuendas, seitsmendas klassis seitse kuni kaheksa tundi päevas, puutub iga päev kokku sellega, et terve klass on jõdunud korraga õitsvasse puberteediikka. Palju energiat läheb distsipliini ja korra peale. Tunni jooksul jõuab ta mitu korda taluvusvõime piirile. Samas peab ta seda maha suruma, sest ta on õpetaja. Alati see ei õnnestu, aga enamasti. Enamus juhtudel tagajärg on see, et hakkavad välja lööma mingid füüsilised probleemid. Tekib peavalu näiteks. Kui ta annab kuid niimoodi tunde, siis on oht, et see peavalu võib muutuda krooniliseks. Nüüd tuleb mängu see etapp, mida Reich nimetab keha soomusrüüks. See on keha kaitserefleks valuaistingule. Kaelalihased tõmbuvad pingesse ning peavalu ei ole enam terav. See on keha kaitse sellele valuaistingule. Kui see on krooniline, siis need pinged muutuvad samamoodi tugevaks ja krooniliseks. Kui keha raudrüü elemendid on väga tugevad inimese kehas, siis seda võib isegi silmaga näha.
    Reich ütleb, et tema kehale suunatud teraapia aitab neid blokeeringuid või pingete kohti leevendada. Miks neid pingeid ei võiks olla, kui nad valuaistingu vastu aitavad? Sügavam probleem on selles, et kõik emotsioonid käivad inimesel keha kaudu. Need on meie keha tunded, millele me anname mingi nime. Kui mingisugune piirkond kehas on väga pingeid täis, siis inimesel ei teki mitte kaitse ainult valuaistingu vastu, vaid ta muutub üleüldse tuimemaks ja ükskõiksemaks. Tema keha ei luba neid emotsioone niivõrd ehedalt ja teravalt tunda nagu varem. Selle pärast oleks mõistlik need lihaspinged maha võtta. Tema meelest on olemas 7 piirkonda inimese kehas, kus kõige sagedamini need pinged tekivad. Need on keha segmendid .
    1. silmad, kulmud, laup
    2. suu, lõug
    3. kael , kurk, õlgade ülaosa
    4. rindmik , selg
    5. diafragma
    6. kõhupiirkond
    7. vaagnapiirkond
    Kui mingisse piirkonda pinged hakkavad tekkima, siis hõlmavad need ka lähedasi piirkondi. Tema kehale suunatud teraapias tehakse harjutusi, millega liigutakse ülevalt alla nendes piirkondades ning üritatakse neid pingeid nii palju maha võtta kui võimalik. Seda kehale suunatud teraapiat on edasi arendanud mitu hilisemat psühholoogi. Sellepärast on hakatud Reichist uuesti rääkima.
    Reichil on olemas ka oma isiksuse käsitlus, mis mõnevõrra meenutab Jungi arhetüüpe. Tema järgi koosneb inimene kolmest autonoomsest sõltumatust kihist .
  • Pealispinna kiht – See kiht on selline vale ja väärastunud, silmakirjalikult sotsiaalne. Inimese nägu on varjatud armastusväärsuse ja viisakuse maskiga.
  • Vahepealne kiht – See on oma olemuselt antisotsiaalne. Seal asetsevad alateadlikud impulsid, agressiivsed tungid, jõhkrus, sadism. Pisut meenutab see Jungi varju.
  • Süvakiht – Seda on ta nimetanud ka isiksuse tuumaks. Reichi meelest koosneb see sellistest looduslikest, loomulikest impulssidest, mida järgides inimene on võimeline siiraks inimlikuks armastuseks. See on selline terve inimlik alge. Tihtipeale muutuvad süvakihi nähtused vahekihi omadeks.
    Üks põhjus, miks neuroosid ja patoloogiad isiksuses toimuvad, on see, et ühiskond alati piirab üksikisiku tundeid ja nende välhjendumisi. Reich peab selle all silmas seksuaalsust. Tervis sõltub sellest, kuivõrd inimene saab oma seksuaalenergiat välja kanda. Ta ütleb, et ühiskonnas on need väga levinud probleemid ning seetõttu ta seda revolutsiooni soovibki. See oleks ühiskonna neurootilise loomuse asnedamine tervema ja loomulikumaga. Sisuliselt tähendab see seda, et inimene lähtub oma tegelikest mingitest tungidest, mitte sellest, mis ühiskond peale surub . Oma tähtsamad tööd kirjutas ta kõik 30ndatel aastatel Saksamaal, kus need olid keelatud. Oma elu teisel poolel elab ta suhteliselt tagasihoidlikku elu ning ta on poliitikas väga pettunud .
    9. PILET
    NEOFREUDISTID
    Neofreudism on järgmine põlvkond psühhoanalüütikuid, kes erinevalt Freudist pidasid isiksuse kujunemisel oluliseks ka ühiskonna ja kultuuri osa. Mingis mõttes võib Adlerit ka juba pidada neofreudistiks, kuid tavaliselt teda nende hulka ei loeta. Nad ei eitanud seda, mida Freud ütles, vaid nad pidasid lihtsalt oluliseks ka sotsiaalset poolt. Kõige tuntumad nimed neoferudistidest on Erich Fromm , Eric Ericson ja Horney .
    KAREN HORNEY (1885-1952)
    Üks tuntuimaid naispsühholooge on Karen Horney. Ta on üks põhilisi neofreudiste. Horney sündis Saksamaal, Hamburgis. Tema psühholoogiaalaseid seisukohtasid on arvatavasti mõjutanud see, et tema isa oli kaubalaeva kapten ja sõitis hästi palju ning pikki otsi ja võttis Karenit tihti reisidele kaasa. Arvatakse, et sellest, et ta koges ja kohtas väga palju erinevaid kultuure, on tulenenud ka tema kultuuritundlikkus psühholoogias tema vaadete puhul. Ta õppis Berliinis meditsiini ja 20. sajandi algusaastatel hakkas ta tegelema ka psühhoanalüüsiga. Ta on ilmselt üks tuntuimaid psühholooge, kes on psühholoogias naiste teemaga tegelenud. Mingis mõttes on teda peetud ka feministlikuks psühholoogiks. Sellise kaasaegse või klassikalise feminismiga siin tegemist ei ole. Pigem on tegemist sellega, et kui ta algselt oli Freudi õpilane, siis samal aastal kui Freud suri, pööras ta ka klassikalisele freudismile selja ja hakkas teda kritiseerima (põhiliselt seksuaalsusteooriat). Need n-ö klassikalise jäiga psühhoanalüütilise joone jälgijad ei andnud seda talle kunagi andeks. Psühholoogiaringkonnas oli tal palju sõpru, aga ka vaenlasi .
    30ndatel emigreerus ta Ameerikasse, kus ta elas elu lõpuni. Palju on teda mõjutanud erinevad ida õpetused (nt zen budism ). Teistele ei meeldinud see, et ta klassikalist ameerika viisi jälgides üritas viia psühhoanalüüsi massideni. Seda lihtsustamise tendentsi talle andeks ei antud. Freudil on selline arvamus, et naistel on peenise kadedus . Horney vaidleb sellele vastu ja ütleb, et naistel on pigem sõltumatuse, edu ja vabaduse kadedus (see on meestel rohkem lubatud). Sellest tulevad ka tema feministlikud tiitlid .
    ???Pärast Freudi surma hakkas ta teda kritiseerima ja ta ei nõustnud seksuaalsusteooriaga. Nagu ka teised neofreudistid toob ta juurde muid põhjuseid isiksuse arengule. Ta pakub seksuaalteooriale asenduseks sünnipärast rahutustunnet, mis paneb inimese isiksust arenema. Kui laps sünnib siia maailma, siis algab tema jaoks võitlus ellujäämise eest. See, mis oli enne sündi oli niivõrd erinev. Ta väidab, et see ärevustunne ehk sünnipärane rahutustunne ongi kõigis juba sünnimomendist alates. See ärevustunne muutub hiljem meie psüühika lahutamatuks sisemiseks osaks. Rahutus ja ärevus tekitavab soovi sellest vabaneda . Ükskõik, mida inimene teeb, praktiliselt kogu meie motivatsiooni aluseks on soov rahutustundest üle saada.
    Täpsemaks minnes ütleb Horney seda, et inimese käitumist juhivad ja suunavad põhiliselt kaks tendentsi. Me püüdleme alati turvalisuse ja ohutuse suunas. Teine on see, et inimene käitub ja püüdleb oma käitumises oma vajaduste, soovide rahuldamise suunas. Läbi oma käitumise püüab neid rahuldada. Need mõlemad on inimeses väga tugevasti esindatud , kuid probleem on selles, et need ei pruugi harmoonilises kooskõlas olla. Alati ei pruugi soovide ja vajaduste rahuldamine turvaline olla. Kahe põhitendentsi vahele tekib konflikt. Selle kohta ütleb Hroney, et see ongi põhiline neurooside tekkimise põhjus. Neuroosi mõiste ongi Karen Horney psühholoogias üks põhilisi mõisteid, mille läbi ta isiksust ja selle arenguid püüab seletada. Sellest neuroosist tekivad inimesel erinevad käitumistüübid. Esimesel oma arenguperioodil toob ta neid rohkem välja, kuid hiljem taandab ta need kolmele tüübile. Neuroosi puhul võib inimesi jagada käitumiselt kolmeks:
  • Järeleandlik tüüp – Nad püüavad teiste inimeste suunas liikuda.
  • Agressiivne tüüp – Inimesed liiguvad teiste inimeste vastu.
  • Eemalehoidev tüüp – Teistest inimestest eemale (püüe sõltumatuse poole).
    Neuroosi puhul inimesed valivadki neist kolmest ühe kindla tüübi. Selline käitumine on omane tervetele inimestele. Ta teeb vahet tervete inimeste neuroosidel ja haigete inimeste neuroosidel. Neuroos – kui inimene tekitab endale probleeme tänu oma fantaasiale ja mõtetele. Haiged ei oska neuroosist välja tulla. Tervetel inimestel on situatsioonilised neuroosid. Mingis olukorras inimene tunneb ennast neurootiliselt, kuid kui olukord läheb mööda, siis ta oskab normaalselt edasi käituda. See ei mõjuta enam teda. Haigel inimesel ei lähe see neuroos mööda, vaid ta jääb sellesse kinni. See on üks ja põhiline erinevus haigete ja tervete vahel. Teine erinevus on see, et terved on oluliselt rohkem teadlikud oma käitumisest ja neuroosist. Haiged enamasti ei suuda endale teadvustada, mida nad teevad.
    Karen Horney meelest on kõige parem pinnas neurooside tekkimiseks kui inimese erinevate minade vahel on lõhe suur. Erinevad minad tähendab seda, et ta väidab, et inimesel on alati olemas oma ideaalmina. See on kujutlus sellest, mis võiks olla. Teine asi on tegelik mina. See on see, mis on tegelikult. Kui nende kahe mina erinevus on väga suur, siis tekivadki neuroosid. Kogu Horney psühholoogia ja teraapia põhinebki sellel, et ta püüab aidata inimestel neuroose lahendada, nendest lahti saada ja ideaalmina ning tegelik mina vahelist erinevust kahandada. See muudab inimest tervemaks.
    10. PILET
    ERIK ERIKSON ( 1902 -1994)
    Erikson on sündinud 1902. aastal Saksamaal. Teda peetakse 20. sajandi üheks tuntumaks ja klassikalisemaks psühholoogiks. Tema isiksuseteooria on oma tuntuselt nende esmaste püshhoanalüütikutega võrdväärne või isegi rohkem tuntud teistes sotsiaalteadustes . Tema tegelik isa oli üks taanlane, kes jättis ema enne lapse sündi maha ja kellest ta ei saanudki rohkem teada, sest ema ei tahtnud sel teemal rääkida. Ema oli rahvuselt juut ja ta ka abiellus hiljem ühe juudi arstiga. Algselt kandiski Ericson oma kasuisa nime – Homberger. Eriksoni perekonnanime võttis ta hiljem ise ja tuletas selle oma eesnimest.
    Üks põhimõiste Eriksoni psühholoogias on identsus või identiteet . Enese identifitseerimisega oli raskusi Eriksonil juba lapsepõlves. See tähendab, et koolis käies ei võetud teda erinevate rahvusgruppide poolt omaks. Ei võtnud teda sakslased omaks, sest ta oli juudi perest pärit ja ei võtnud ka juudid omaks, sest ta oli aaria välimusega poisike (blond, sinisilmne). Seepärast arvatakse, et on kujunenud välja Eriksoni keskseks mõisteks identiteet või identsus.
    Hvitav on mainida ka Eriksoni puhul seda, et temal ei ole ühena vähestest klassikutest kõrgharidust. Pärast seda, kui ta lõpetas kooli keskastme tasandil, läks ta Euroopasse iseennast otsima . Ta käis, hääletas, elas sildade all ja elas üldse lõbusat hipi elu. Tal oli plaanis kunstnikuks saada. Juhuslikult sattus ta Austrias tööle spetsiaalsesse algkooli, mis oli Freudi patsientide laste jaoks. Seal ta sai aru, et see on asi, mis teda huvitab. Freudi tütar Anna Freud on olnud Eriksoni psühhoanalüüsi õpetaja. Fašismi tõttu lahkus ta Euroopast ja läks Ameerikasse. Kogu tema hilisem elu ongi seotud Ameerikaga. Ta töötas mitmetes ülikoolides õppejõuna ning elu lõpul valiti ta Harvardi ülikooli auprofessoriks, vaatamata sellele, et tal polnud kõrgharidust.
    Mille poolest tema teooria nii kuulus on? Erikson erinevalt paljudest teistest rõhutab oma isiksusekäsitluses seda, et isiksus areneb elu lõpuni. Teistes teooriates jääb mulje, et see areneb noorena ja lapsena. Erikson väidab, et inimene areneb praktiliselt elu lõpuni. Ta jagab inimese elu erinevatesse perioodidesse. Kokku on tal 8 arenguperioodi. Inimestel tuleb ületada teatud sarnaseid kriise . Kõikide nende arenguetappide keskmes on mingi kindel kriis, millega inimene puutub kokku. Tal tuleb vastuseid leida ja see ületada. Iga kriisiga kaasneb ka kaks märksõna (positiivse lahendi väljund ja negatiivse lahendi väljund). Kahjuks on niimoodi, et enamus juhtudel, kui on negatiivne lahendus, siis need mõjud kanduvad paratamatult järgmistesse arengufaasidesse kaasa. Erinevalt Freudist kannab ta sellised Freudi puhul puhtbioloogilised dententsid üle sotsiaalsele keskkonnale (kasvatusele, suhetele jms). Need mõjutavad tema arust inimest vähemalt sama palju kui kaasasündinud tegurid.
    1) 0 – 1,5 eluaastat – Seda perioodi iseloomustavad usaldus ja usaldamatus . See tähendab seda, et esimese pooleteist eluaasta jooksul lapsed õpivad eelkõige seda, kas see keskkond, mis teda ümbritseb, on tema jaoks sõbralik, võib ta sellele loota , kas ta pakub kõike seda, mida ta vajab (mugavus, toit, armastus jms) või on midagi puudu. Kui see keskkond pakub kõike, siis tekib turvalisusetunne ja tal tekib usaldus. Kui midagi jääb puudu, siis hakkavad toimuma juba isiksuses teatud tunnused, mis isiksust muudavad. Muutub umbusklikumaks ja tõmbub endasse. Usaldus ja umbusaldus on inimese identiteedi vundament või aluspõhi. See on see, millele inimese isiksus rajaneb. See annab suundumuse, milliseks inimene hilisemalt kujuneb.
    2) 1,5 – 3 eluaastat – Seda perioodi iselooustavad autonoomsus (sõltumatus, iseseisvus ) ja häbi, kahtlustunne, ebakindlus. 2-aastased lapsed hakkavad tõmbama piiri enda ja ümbritseva keskkonna vahel. See on see periood, kui hakkab mina teadvus tekkima. Selles vanuses lapsed üsna palju proovivad kombata piire . Ühelt poolt nad vajavad iseseisvust ja sõltumatust ning teiselt poolt nad tunnevad ikkagi sõltuvust oma vanematest . On mõlemat tüüpi olukordi : selliseid, kus vabadust tuleks anda ja selliseid, kus siis neid tuleks ka keelata. Kumbki äärmus tegelikult ei ole väga hea. Erikson oma teoorias arvab, et sõltumatus ja autonoomne iseseisvus saavutatakse isiksuses siis, kui julgustatakse lapse otsinguid ja vabadust. Kui neil on neid olukordi, kus nad saavad ise otsustada. Samas kui liiga palju kontrolli ja piiratust on, siis see tekitab lastes ebakindlust iseendas (sellist häbitunnet, et nad ei saa hakkama). Kui antakse liiga palju vabadust, siis sellised lapsed muutuvad noorukieas hästi ninakateks ja häbematuteks vanemate vastu. Selline egoistlik ja hästi enesekeskne maailmapilt tekib tänu sellele.
    3) 3 – 6 eluaastat – Seda perioodi iseloomustavad algatusvõime ehk initsatiivikus ja vastandina süütunne. Seotud on see sellega, et selles vanuses on tihti lapses konflikt. Ühelt poolt soov alustada oma toiminguid ja asju iseseisvalt, kuid teisest küljest süütunne, et alati need toimingu resultaadid ei pruugi olla need, millega vanemad rahul oleksid. Sellises vanuses hästi palju uuritakse, küsitakse, kasutatakse fantaasiat. Erikson ütleb, et initsatiivikus on just nimelt selles vanuses eduka praktika resultaat . Edukas praktika – lapsel on olnud piisavalt võimalusi proovida. Enamasti tuleb see mängimise teel. Kui nad ei saa piisavalt proovida, siis selle põhjustajaks on liiga heasoovlikud, ülekontrollivad või liiga ranged vanemad. Hilisemas elus nad ei julge riski võtta. Paljud asjad võivad olla sellest ajast valesti tõlgendatud. Näiteks rääkides samast vanuseperioodist, siis mõningaid asju tõlgendatakse selles vanuses sageli valesti. Kui vanemad tulevad koju ja näevad, et laps mängib noaga karu kõhu kallal, siis ei tähenda see, et lapsel oleks mingi agressiivsustunnused. Karistamine selliste asjade eest alandab algatusvõimet. Selles vanuses on normaalne huvi oma soo või suguorganite vastu. Tihtipeale vanemad reageerivad selle peale üle. Nii võivadki tekkida isiksuses sellised jooned, et ta ei julge enam riskida. 3-6 on tähtis vanus. Selle kriisiperioodi edukas lahendamine toob kaasa initsatiivikuse, ambitsioonikuse ja soovi tulevikus hästi hakkama saada.
    4) 6 – 12 eluaastat – Seda kriisiperioodi iseloomustavad töökus ja usinus ning teiselt poolt alaväärsus. See on see vanus, kus lapsed lähevad kooli. Nad hakkavad õppima. Nende tegevus muutub kardinaalselt. Enne oli neil vaba mängutegevus, siis nüüd see tegevus on allutatud kindlale sihile ja ajalimiitidele. Tekib eesmärgipärane tegevus.
    5) 12-18 eluaastat – Tavaliselt nimetatakse seda perioodi murdeeaks. Märksõnadeks identiteet (kes olen, milleks kõlban) ja vastandina rollisegadus, identiteedi hägusus. See hõlmab endas sotsiaalseid suhteid, tööalaseid, soolisi rolle, millega ennast samastada. Seda etappi võib omakorda jagada kaheks: a) Suhetekonflikt - varajases murdeeas , väljendub emotsionaalselt teravates suhetes autoriteetidega, vanemad, õpetajad. Erikson leiab, et see on paratamatu. See tekib, sest selles vanuses ei idealiseerita oma vanemaid ja ka see, et asemele hakkab tekkima täiskasvanu identiteet ja selleks on vaja teatud distantsi ja ruumi oma vanematega. Kui vabatahtlikult seda ruumi ei tule, tekivadki konfliktid, lapsed püüavad seda ruumi tekitada. b) Identiteedi konflikt - hilisem, leida vastuseid, kes olen, milleks sobin.
    6) 18 – 30 eluaastat – Kaks märksõna, mis iseloomustavad: intiimsus ehk lähedus ja isolatsioon. See periood, kui keskendutakse eelkõige lähedaste suhete loomisele teiste inimestega. Kui on raskusi suhete loomisel, siis tekivad üksildustunne, hirm suhete ees jne. Kui selle astme kiirs ületatakse edukalt, siis inimene peaks olema võimeline looma suhteid nii sotsiaalsel tasandil, füüsilisel tasandil, vaimselt tasandil. See on see periood, kus märksõna “mina” võiks asenduda märksõnaga “meie”, sest see eluperiood nõuab ühist tegevust, ühist eesmärki, ühist planeerimist jms. Näiteks pereplaneerimine, lapse sündimine. Kui inimene mingil põhjusel ei suuda oma isiklikke huve sellele ühistegevusele allutada, siis selle tagajärg on see, et nad hakkavad ennast tundma juurtetuna ja üksinda. Et see intiimus tekiks, oleks vaja, et eelmine etapp oleks edukalt lahendatud . Inimestel, kellel on identiteedikriis lahendamata jäänud, on väga keeruline ja raske leida püsivat ja pikaajalist suhet.
    7) 30 – 65 eluaastat – Seda ta nimetab küpseks täiskasvanueaks. Kaks märksõna on generatiivsus (see on seotud inimese panusega ühiskonda, perekonda, töösse tervikuna kokku) ja stagnatsioon . Kui inimene on rahul oma tööga, oma perega , siis see ongi tema panus ühiskonda ja ta tunneb selle tõttu positiivseid tundeid – see on generatiivsus. See periood on tuntud ka noorema põlvkonna toetamisega. Kui mingil põhjusel nendes töösuhetes on probleeme, siis need võivad viia enesesse tõmbumiseni (stagnatsioon) ja inimene tunneb ennast kasutult. Selle perioodi võtmesõnadeks on hoolimine ja hoolitsemine. Näiteks tunnuslause võiks olla “Me oleme need, kelle me loome”. Kui see stagnatsioon toimub, sest pere- või töösuhted ei paku rahulolu, siis isiksuses tekivad iseloomujooned, mis on seotud egoismi, enesesse tõmbumisega ja põikpäisusega. Vahel võib juhtuda ka see, et inimesed, kes on sinna seisundisse langenud, siis nad võivad hakata ennast hellitama nagu nad oleksid iseenda lapsed.
    8) Pärast 65 eluaastat – Kaks märksõna on ego ehk mina terviklikkus ja ahastus , meeleheide. See tähendab, et vanas eas inimene võtab oma elu kokku. Nad kardavad, et elu saab otsa. Kui see kriis on positiivselt lahenenud, siis see tähendab, et kõik mida inimene on läbi elanud, moodustab ühe terviku ja see võetakse omaks. See on minu elu, need on minu valikud . Nii halva kui hea külje pealt. See on paratamatu ja muutumatu asi. See seob inimese mina-tervikuks. Negatiivne kriisi lahenemine tähendab seda, et mingil põhjusel mingid valikud inimene mõtleb enda jaoks üle ja ei kiida heaks. Siis tekibki selline protsess, et ta hakkab mõtlema “ma poleks pidanud seda tegema..” ja tal tekib selline tunne, et elu on ära raisatud. Sellega kaasneb selline kahetsustunne, väärtusetuse tunne ja selle taustal on raske rahu ja rõõmu leida.
    Eriksoni teooria kokkuvõtteks võiks öelda seda, et see ühendab geneetilised soodumused ühiskondlike nõuete või protsessidega. See teeb ta ka eelkõige noefreudistiks, sest ta seob isiksuse arengut ühiskonnaga. Enne Eriksoni oli ülekaalus see väide, et isiksuse areng lõpeb põhiliselt nooruki eas, siis tema teooria vaidleb vastu ja ütleb, et isiksus areneb praktiliselt elu lõpuni. Nagu enamus psühhoanalüütilisi teooriaid, ei põhine ka see teooria mingisugustel katsetel, vaid see on tema isiklik intuitsioon ja tähelepanekud, mida ta on ise tähele pannud, millel see teooria põhineb. Kriitikud ütlevad, et see ei ole seega teaduslik, kuna pole mingite katsetega tõestatud. Seda 8 arengufaasi teooriat võib pidada 20. sajandi arengupsühholoogia kui mitmete sotsiaalteaduste populaarseimaks teooriaks. See annab alust teda nimetada üheks 20. sajandi tuntuimaks psühholoogiks.
    11. PILET
    ERICH FROMM (1900-1980)
    Frommi mõjutanud voolud
    Teda peetakse Euroopa üheks tuntumaks filosoofiks, ühiskonnakriitikuks, sotsioloogiks ja psühholoogiks. Ise ta pidas ennast marksistiks. Kuid Frommi marksism on selline kapitalismis kasvanud inimese marksism. Fromm kasutab üsna palju ka psühholoogias Marksi termineid. Üks selline mõiste on võõrandumine. See jagunes Frommi puhul kolmeks:
    1) Majanduslik võõradnumine – Kui inimene kaotab kontrolli oma töö produkti üle, muutub see igavaks ja ei paku enam rahulolu, sest produkt on võõrandunud.
    2) Sotsiaalne võõrandumine – Sellega on tegemist juhul, kui inimesed ühiskonnaasjade kaasarääkimisel osalevad, kuid neil on tunne, et nad ei muuda mitte midagi (näiteks valimised – tihti inimesed arvavad , et “minu hääl ei muuda midagi”). Inimene muutub passiivseks.
    3) Psühholoogiline võõrandumine – Teiste inimestega suheldakse ainult sellel eesmärgil, et mis sellelt inimeselt on saada, mis temast kasu on, mida ta saab mulle pakkuda. Inimsuhted muutuvad nagu kaubaks. Mina omaltpoolt vaatan , mida mul teistele pakkuda on.
    Fromm on väga paljuski mõjutatud ida filosoofiast (nt zenbudismist). Ja Euroopia filosoofiavooludest on väga paljusid 20. sajandi mõtlejaid mõjutanud eksistentsialism . Fromm on optimistlikum . Tal on isegi septsiaalne mõiste lootev inimene. Ta väidab, et inimsuhteid ja võõrandumist saab põhiliselt päästa läbi armastuse erinevate vormide, mida ta peab inimlikkuse mõõdupuuks (võimet armastada). See eristab meid teistest liikidest ja see on inimkonna suurim väärtus. Oma teoses “Armastuse kunst ” räägibki ta viiest armastuse vormist : vanemlik armastus, vennalik/õelik armastus, erootiline armastus, enesearmastus , jumalaarmastus.
    Frommi isiksusekäsitlus
    Tema puhul põhineb isiksusekäistlus vajadustel. Fromm toob välja viis liiki põhivajadusi, millest ta tuletab oma isiksusetüübid. Kõiki neid viite vajadust saab inimene rahuldada positiivselt ja negatiivselt ???(negatiivne rahuldamine ei ole rahuldamata jätmine). Viis vajadust:
    Vajadus
    Positiivne rahuldamine
    Negatiivne rahuldamine
    Suhtlemisvajadus – Inimene on sotsiaalne olend ning suhtlemine on tema jaoks tähtis.
    Läbi erinevate armastuse vormide (nt vanemlik armastus, erootiline armastus).
    Läbi türannia.
    Vajadus ületada olemasolevat – Sisuliselt on see vajadus muudatuste ja arengu järelele
    Läbi millegi uue loomise.
    Läbi agressiivsuse.
    Vajadus kindluse, seotuse, juurte järele
    Sotsiaalsustunne (vendlus kõikide inimestega, inimkonna osaks olemise tunne).
    Siis kui hakatakse teatud inimgruppe üksteisega vastandama (nt rahvuse, rassi vms alausel).
    Vajadus samastuda ehk identifitseerimisvajadus
    Toimub siis, kui inimene samastub oma tegeliku minaga (nt Jungi teooriate järgi samastudes selfiga). Samastuda oma tegelike joonte ja oma sisemise eripäraga.
    Kui inimene samastub millegi väljastpoolt etteantuga, näiteks mingi elukutsest või rollist tuleneva maskiga, mitte oma sisemiste joontega.
    Vajadus orientatsiooni ehk pühendumise järele – Vajadus mingisuguse süsteemsuse, pühendumise järele.
    Kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas väga raskesti teostatav, sest on välja kujunenud massiteadus ehk ülemvõim. Massikultuur , massikäitumine kipub domineerima. Juhul kui inimene suudab seda ületada, tähendab see sisuliselt seda, et inimene lähtub oma enda elu väärtustest. Sellest, mis tulenevad tema enda poolt läbi elatust. Inimene leiab ise oma elu usu, kuid see usk ei ole religioosses tähenduses, vaid pigem enda püüdlused ja eesmärgid sõltuvalt oma kogemustest ja läbielamistest.
    See kui inimene pühendub või võtab orientatsiooniks millegi väliselt etteantu (nt mingi ideoloogia, religioon). See ei tundu esialgul negatiivne, kuid Frommi arust see negatiivsus seisneb selles, et inimene kaotab oma eripära. Inimesed muutuvad ühesuguseks massiks.
    Nendest viiest vajadusest lähtudes loob ta oma isiksusetüpoloogia, mis tähendab, et ta loob isiksusetüübid, keda tema puhul on kokku 10. Need tüübid on:
  • Passiivne tarbija – See on inimeste selline liik, kes on orienteerunud tarbimisele . Ta ütleb, et tänapäevaühiskonnas on see massiliselt vohama hakanud. Fromm: “See inimene õgib kõike”. Tavaliselt on nõudmiste tase teiste suhtes kõrge. Ta nõuab teistelt palju, kuid iseenda suhtes on nõudlikkuse tase suhteliselt madal. Nõudlus ei ole tasakaalus.
  • Aktiivne tarbija – Frommi meelest aktiivne ei tähenda midagi positiivset. Ka see tüüp on tarbimisele orienteerunud, kuid see “aktiivne” tähendab, et kui ta lihtsalt midagi ei saa, siis ta on valmis ka jõuga võtma. Ta tunneb huvi ainult nende asjade ja inimeste vastu, kellelt on midagi võtta või saada. Tavaliselt on need seda tüüpi inimesed, kes peavad seda, mis talle kuulub, viletsaks, ja naabri asju paremaks. Nad on kadedad ja ihned.
  • Säilitaja – Need on inimesed, kes hoiavad kramplikult kinni sellest, mis neil juba olemas on. Nad on seda tüüpi inimesed, kes ise ei ela ja ei lase teistel ka elada. Samas on nad väga seaduskuulekad. Nende jaoks on tähist kord, turvalisus, õiglus, puhtus. Nad on pedantsed ja kokkuhoidlikud.
  • Kaupmees – Need on inimesed, kelle jaoks elu on kapital , mida tuleb tulusalt investeerida. Nende käitumuslik põhiprintsiip on see, et ma olen täpselt see, keda te minust tahate. Nad on väga paindlikud ja mingis mõttes ka kohanemisvõimelised, intelligentsed. Sellel tüübil on orientatsioon millegi saavutamisel. See on aus eesmärk, sest saavutamine ei tule teiste arvelt või teiste kulult, vaid pigem ausal kujul.
  • Looja – Fromm on öelnud, et see on selline inimene, kes tunnetab oma mina olemises mitte omamises. Olemises oma mina tunnetamine tähendab just läbi erinevate loovate tegevuste, läbi loovusprotsessi.
  • Armastaja – See on sedatüüpi inimene, kes on pühendunud erinevate inimühendustega suhtlemisele või erinevate inimühendustega kontaktiloomisele. See toimib justnimelt läbi erinevate armastuse vormide. Ühendus teiste inimeste saavutatakse läbi mingite armastuse vormide.
  • Masohist – Sedatüüpi inimene, keda iseloomustab jõuetuse, alaväärsuse, tähtsusetuse tunne. Ta tunneb sõltuvust kõigest (teistest inimestest, loodusest jne). Selleks, et seda alaväärsust või sõltuvustunnet vähendada üritab ta ennast samastada kõige ümbritsevaga. Masohism seisnebki selles, et tema enda vajadused jäävad tagaplaanile, sest ta püüab olla kõigi jaoks sobiv, hea, ühtne. Enamasti teeb ta seda teadvustamata . Ühiskonna suhtes on nad lojaalsed, ei soovi konflikti või nii käituda nagu enamus ei teeks .
  • Sadist – Sadist on teistepiitsutaja. See on inimene, kes tunneb mõnu, lõbu teiste alandamisest, neile haiget tegemisest (nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil). Sadistlikud tendentsid avalduvad tihtipeale siis, kui selleks avaneb võimalus. Näiteks: Saksamaa ajaloos ideoloogia juudi rahvuse suhtes. / Sõjakonflikt, kus igasugune vaenlase hävitamine on kangelastegu. / Rebaste ristimise ajal. Sadist võib istuda inimeses sees nii, et inimene ise ei ole sellest teadlik.
  • Destrufiilne tüüp ehk hävitaja – Selle tüübi eripära on selles, et seda tüüpi inimene püüab vabaneda omaenda jõuetusest maailma ees seda maailma hävitades. See on meeleheitlik katse põgeneda. Maailma hävitamine on igal tasandil (nt suhete hävitamine). Kuidas selline tüüp tekib? Väga sageli on põhiline põhjus lapsepõlves kogetud vägivaldses või mitteloomulikus pereelus , kus on pidevalt see inimene pidanud olema valvel ja valmis, et talle tehakse haiget või teda rünnatakse mingil tasandil.
  • Konformist – Selline inimene, kes kohandab enda vaated enamuse vaadete ja väärtustega. See on põgenemine massi, sest nii on ohutum ja turvalisem. Vastand on nonkonformist. Näide konformismi katstetest: 10 inimest istuvad toolide peal reas ja neile näidatakse ühte pilti. Nad peavad kirjeldama seda inimest (milline see inimene on). Kui 9 inimest on rääkinud ühte sama arvamust, siis kümnes inimene istub nagu süte peal ja ei tea, mida teha. Tema arust on seal naine. Need üheksa tükki on pandud meelega seda juttu rääkima. Vaadatakse, kas ta allub grupi survele või mitte.
    12. PILET
    HUMANISTLIK PSÜHHOLOOGIA
    See on terve koolkond, mille loojaks ja kõige tuntumaks esindajaks on Carl Rogers . Teine tuntum esindaja on Maslow . Selle koolkonna olemus seisneb selles, et isiksust vaadeldakse kui inimkogemuse arenguprodukti. Isiksus nende meelest tekib elutegevuse käigus, areneb ühiskonnas. Üks põhiidee, mille tõttu neid ka kritiseeritakse kõige rohkem ja mis on suhteliselt raskesti tõestatav ja ümberlükatav, on see, et nad väidavad, et inimene on sünnipäraselt loomuselt hea. Tekivad mingisugused kaitsemehhanismid ja see algne tung ei ole enam nii tugev. See ei ole mitte ainult inimesele omane, vaid see on selline elusloodusele omane üldine tunnus või omadus. See on tung kasvada, laieneda ja areneda. Inimloomuse puhul võtab see täiestumise ja eneseteostuse vormi.
    CARL ROGERS (1902-1987)
    Peetakse 20. sajandi üheks psühholoogia klassikuks. Tema õpetus, mille ta lõi on kasvanud ka väljapoole psühholoogia piire. See on mõjutanud pedagoogika ideid ja juhtimisteeoriat. See pole kitsalt psühholoogiline õpetus. Ta on puhtalt Ameerika psühholoog (seal sündinud, kasvanud). Ta kasvas väga religioosses peres ning ta ise on kirjutanud selle pere õhkkonna kohta: “Teised inimesed peavad end üleval väga taunimisväärselt, mis meie perele ei sobi, paljud neist teistest inimestest mängivad kaarte, joovad, käivad kinos, suitsetavad ja tegelevad selliste asjadega, mida nimetatagi ei taha. Selle pärast tuleb neist võimalikult kaugele hoida ja nendega mitte suhelda.” See tähendab, et lapsepõlves oli Carl Rogers üksildane. Kompensatsiooniks sellele, et ta ei saanud eakaaslastega suhelda, ta sukeldus õppimisse. Tal oli tunne, et ta ei leia kohta inimeste maailmas.
    Lapsepõlve loomulik jätk oli see, et ta läks ülikooli õppima teoloogiat. Ilmselt olekski temast saanud vaimulik, kui sellise tubli õppurina ja eesrindliku tundengina ei oleks teda saadetud rahvusvahelisele üliõpilaskonverentsile, mis toimus Hiinas. Seal olid erinevatest riikidest, erineva usu ja maailmavaatega inimesed ning see kogemus oli tema jaoks oluline. Ta nägi teisi uskusid, teises ühiskonnas kasvanud inimesi. Ta tuli tagasi sealt konverentsilt kahtlusega, kas ta õpib ikka õiget asja ning ta tegi hoopis erialavahetuse ja hakkas õppima psühholoogiat. Ta tahtis keskenduda inimeste aitamisele ning psühholoogia tundus olevat selline valdkond, mis talle sobiks ( teoloogia kaudu saaks ka aidata, kuid see ei köitnud enam). Soov aidata inimesi oli temas olemas. Rogers veendus, et on võimalik aidata inimesi ka väljaspool reiligioonisfääri.
    Ta asus pärast ülikooli tööle ühes lasteabi keskuses. Seal töötas ta 12 aastat, kus valmis ka tema esimene raamat. See uus lähenemisviis, mida psühholoogias on hakatud nimetama kliendikeskseks teraapiaks, oli tema loodud. 30ndate lõpus see raamat ilmus. Teose nimi oli “Töö probleemse lapsega”. See oli psühholoogia ringkonnas bestseller ning talle tehti palju pakkumisi. Näiteks ülikoolid tegid pakkumisi ja temast sai pigem selline akadeemiline psühholoog. See ongi tema puhul eriline, et ta on teinud läbi erinevad etapid (alamast kuni akadeemiliseni välja). See on omakorda taganud selle, et tal on palju praktilist kogemust.
    Elu lõpus jõudis ta veel käia ka Moskvas. 1987. aastal külastas ta Moskva ülikooli. Sel ajal oli Perestroika aeg. Moskvas võeti vastu teda nagu jumalust. See oli nii, sest tema demokraatia ja vabaduse idee oli väga soodsale pinnale sattunud.
    Humanistlikus koolkonnas kasutatakse sellist mõistet nagu elujõud ja eneseteostuse tendens. Arvatakse, et see on elusorganismi sisse kodeeritud. See on soov realiseerida oma potentsiaal. Näiteks: Seeme püüdleb selle poole, et temast kasvaks võimalikult tugev taim. Rogersi koolkonnas on eneseteostus nagu teatud mõttes inimõigus, mis on kaasasündinud ja mida ei tohiks inimestelt ära võtta. Inimesed ise sõnastavad oma eesmärgi, ja sellest eneseteostus inimeste puhul algabki.
    Rogersi puhul on oluline veel tema kliendikesknte teraapia. Enne Rogersit arvati, et teraapia protsessi juhib terapeut, kuid Rogers arvas , et seda peaks juhtima klient . Terapeudi ülesanne on minna kliendiga kaasa, olla talle toeks mõtetes ja püüdlustes. Rogersi teraapias püütakse aru saada, kuidas inimene defineerib ümbritsevat maailma ja inimesi. See, kuidas me maailma tajume ja asju ette kujutame, on olulisem, kui see, kuidas asjad tegelikult on. Inimeste ettekujutus maailmast on olulisem, mõjutab rohkem. Teraapiaprotsessis püütakse aru saada, kuidas inimesed teatud asju ette kujutavad, mida nad väärtustavad. Inimesed väärtustavad alati positiivset suhtumist endasse (armastus, tähelepanu, hoolivus). Terapeudi ülesanne on positiivset suhtumist jagada. Selles teraapias on ka nii, et mingil ajal peab inimene jõudma sinna maani , et ta saab ise oma probleemidega hakkama. Terapeut ei saa jääda teda kogu eluks toetama . Üks selle teraapia eesmärke on see, et selle käigus püütakse luua paindlik enesehinnang , mis aitab erinevate olukordadega hakkama saada.
    Rogersi kohta võiks öelda seda, et see kliendikeskne teraapia väidab, et mitte kunagi ei tohi kliendile läheneda valmis skeemiga. Alati tuleb arvestada seda, mida klient ise mõtleb või arvab näiteks oma raskuste kohta. Idee on selles, et tuleb sisse viia muudatusi enesehinnangus. Seda tuleb muuta paindlikumaks. Siirus , positiivne suhtumine on terapeudi puhul kõige olulisem.
    Rogersi arvates on terve inimese tunnused:
  • Avatus kogemustele – Selline reaalne iseenda tajumisvõime (saab aru, mis on tegelik, mis on kujuteldav), võime aru saada oma tunnetest ja nendega hakkama saada.
  • Suudab elada praeguses hetkes – Olevik on ainus hetk, kus saab midagi muuta, midagi teha. Minevik ei ole midagi muud, kui olnu, mida me kogeme praegu. Näiteks: “Ma jätan järgmine nädal suitsetamise maha” on jama , sest ma saan seda teha ainult käesoleval hetkel. Asju saab muuta ainult käesoleval ajal.
  • Organismi peaks usaldama – Organism üldiselt teab, mis on inimesele hea. Hea on kõik see, mis soodustab eneseteostust.
  • Vaba oma valikutes ja võtab ka vastutuse – Üks pool ilma teiseta ei ole terve inimese tunnus.
  • Loovus – Vaba inimene loob iseennast. Loovus omab tema jaoks hästi laia tähendust. Käib nii kunsti, inimsuhete kui ka armastuse kohta.
    Rogersi psühholoogia on mõjutanud nii haridussüsteemi kui ka juhtimist. Ta oli tõeline humanist, sest tema jaoks algas parema maailma ehitamine inimesest endast, mitte riigi juhtimisest. Rogersi teooria tekib 30ndate aastate lõpus. Eriti populaarne on see 60ndatel. Kriitilise poole pealt võib öelda, et tema algne idee (sünnipärane loomus on hea) on kriitikute objekt, sest seda on raske tõestada. Paljud vabakoolid kasutavad Rogersi psühholoogia ideid, mille hulka kuulub ka koolis hinnete mitte panemine . See on siiski osutunud suhteliselt ebaefektiivseks. See ei suuda veel piisavalt last motiveerida . Hea sõna, kiitus ei motiveeri. Teine asi on see, et vahel on ka teraapias mõistlik otse öelda, mida inimesel tuleks teha. Ei ole ühte retsepti, mis kõigi jaoks hea on. Mõnele sobib just selline otsene ütlemine.
    Rogersi põhimõisted isiksuseteoorias
    Kogemuseväli – Igal inimesel on olemas ja inimesed kasutavad seda iseeneda määratlemiseks. See on unkaalne, kordumatu ja talle omane. Kogemustevälja kuuluvad kõik need hetked , mis inimeses toimub ja mida ta on võimeline teadvustama (tajud, aistingud ). See ei tähenda, et ta kõike teadvustab, aga ta oleks võimeline, kui ta sellele tähelepanu juhiks. Kogemuseväli on alati piiratud nii bioloogiliselt kui ka psühholoogiliselt. See sõltubki sellest, et inimesed kipuvad rohkem tähelepanu pöörama näiteks ohtudele ja turvalisusele. Pööratakse tähelepanu rohkem sellisele meelidvale osale (kuidas oma soove ja vajadusi täita). Kogemuseväljas kasvab ja areneb self ehk mina ise (või isesus). Erinevatelt mitmetest teistest sarnasest mõistestes, siis Rogersi self on hästi muutuv suurus.
    Kongruentsus ja inkongruentsus – Kongruentsus tähendab ladina keeles kokkulangevust või ühilduvust. Kongruentsuse korral peab kokku langema see, mida inimene väljendab, mida ta kogeb ja see, mida ta teadvustab. See, mida inimene ise märkab, langeb kokku sellega, mida kõrvaltvaataja märkab. Öeldakse, et väikesed lapsed on suhtliselt kõrge kongruentsusega (väljendavad tundeid selgelt). Kõrge kongruentsus lubab lõpetada ühe emotsiooni väga selgelt ära ja kohe minna järgmise emotsiooni juurde. Näiteks lapsed võivad kohe pärast südantlõhestavad nuttu lõbusalt naerda. Kongruentsuse ja inkongruentsuse teoorias on Rogers seotud idapsühholoogiaga. Inkongruentsus tähendab siis mitte kokkulangevust. Kongruentsuse puhul on see, mida ta väljendab ka see, mida ta kogeb, mida ta teadvustab, mis kogemuseväljas toimub. Inkongruentsuse puhul mingi komponent nendest kolmest ei toimu samal ajal. Inimene nt ei teadvusta seda, mida ta väljendab parasjagu. Näiteks kui inimene hambad risti, käed rusikas ütleb: “Ma ei ole vihane !”, siis see on vastuolus . Teised inimesed tajuvad seda tihti kui ebasiirust. Inkongruentsus on võimetus täpselt tajuda ja väljendada oma kogemust. Kõik psühhoteraapiad tegelevad just selle inkongruentsuse osaga. Nad püüavad aidata inimesi, et nad suudaksid teadvustada oma mõtteid ja tundeid. Kuidas inimene ise inkongruentsust tajub? Pingena, ärevusena ja kui tegemist on tõsisema juhtumiga (psüühiline häire), siis võib inimene tajuda seda kui sisemist vahelesegamist. Ta ise ei vastuta oma tegude eest. Keegi teine justkui otsustaks tema eest. Lõhe võib olla reaalsuse ja tunnetamise vahel väga suur. Inkongruentsus avaldub ka sellistel puhkudel, kui öeldakse “Ma ei suuda otsustada”, “Ma ei tea, mida ma tahan”. Segadus tekibki siis, kui inimene ei suuda tajuda neid stiimuleid, mis temani jõuavad.
    Kogu Rogersi psüholoogia ja teraapia eesmärk on mõiste, mida kasutas ka Maslow oma püramiidi tipus: eneseteostus, mida nemad nimetasid eneseaktualiseerimiseks. See tähendabki oma potentsiaalsete võimete maksimaalset rakendamist. See ei ole ainult inimesele omane, vaid see on kogu elusloodusele omane humanistliku koolkonna arvates. Organism püüab alati areneda, aktiveerida mingisuguseid võimalusi. Inimese puhul võime rääkida tungist saada rohkem võimekaks, kompetentsemaks nii palju, kui palju see bioloogiliselt võimeline on. Püüd kompententsuse poole on kaasasündinud eluslooduse tunnus. Erinevate kaitse tõttu on tihti see inimese jaoks tunnetamatu, kaduma läinud. Rogersi teooria teraapia üks põhimõte on ka selle kaasasündinud alge virgutamine ja toetamine. See on Rogersi arvates elu eesmärk, mis on sisse programmeeritud (saada andekamaks, areneda jne).
    Kliendikeskse teraapia tõttu on ta Psühholoogia maailmas tuntuks saanud. Üks selliseid omadusi, mis tema arvates peab kindlasti terapeudil olema on kõrge kongurentsus. See tähendab, et ta peab olema oma enda tunnetes mõtetes kindel, sest muidu klient võib seda mõista kui siirus.
    13. PILET
    ERIC BERNE ’I MINA- TASANDID
    Berne’i käsitlust, mida enamasti ei lahterdata isiksusepsühholoogia alla, vaid pigem suhtlemispsühholoogia alla, nimetatakse lühendatult TA-ks ehk transaktsionaalseks analüüsiks. Transaktsioon tähendab suhtlemiskäiku. Eric Berne seda analüüsi on peetud 20. sajandi üheks populaarseimaks ja levinuimaks käsitluseks, mida väga edukalt kasutatakse ka praktilise suhtlemise õpetamiseks ja analüüsimiseks. Vaatamata keerukale nimetusele on tema teooria sisu suhtliselt lihtne ja arusaadav. Erinevalt mõnedest teistest psühhoanalüütikutest Eric Berne'i lähenemise algpõhjus on konkreetsed aju-uuringud, millel see põhineb (aju erinevate piirkondade uurimine). See põhineb füsioloogilistel uuringutel, mitte lihtsalt oletustel (nagu paljudel teistel). Berne väidab, et inimene ärkvel olles on pidevalt mingil oma mina tasandil ja neid tasandeid on kokku kolm. Ärkvelolekus inimene suhtleb mingilt oma mina tasandilt lähtudes. Neid mina tasandeid nimetab ta iseloomulike nimetustega:
    1) Laps – See tekib ealiselt kõige varem (sünnimomendist peale ja sealt areneb edasi). Lapse tasandit iseloomustab kõik see, mis meil seostub ka lapselikkusega. Seda iseloomustab mängulisus, fantaasiarikkus, uudishimulikkus, emotsionaalsus, impulssiivsus, pelglikkus, arglikkus, kergesti haiget saamine, kiiresti vahelduvad emotsioonid. Lapsetasand ei ole seotud ainult lapseeaga. See on olemas ka täiskasvanutel. Paljusid elukutseid on ilma lapse tasandi osaluseta raske ette kujutada (loova tegevuse seotud – näitlemine, kunst ). Lapse tasand on kõigil olemas, kuid küsimus on proportsioonides . Mõnel on seda last vähem, teisel rohkem. Mõningates situatsioonides lastakse seda rohkem välja tulla.
    2) Vanem – See hakkab ka juba lapseeas tekkima. See on seotud sellega, et laps hakkab matkima vanemate käitumist. Näiteks mängib kodu ehk on vanema rollis. Ta teeb nii, sest siis on täiskasvanuna lihtsam seda rolli omaks võtta, kui seda on juba varem ka piisavalt harjutatud. Vanema seisund sisaldab ühelt poolt tihti selliseid käske, keelde, reegleid ja seaduseid (karistav ja kontrolliv vanem), aga teiselt poolt võib olla ka toetav, abistav ja õpetav vanem. Näiteks laste kasvatamine ja õpetamine käib just paljuski läbi selle tasandi. Seda tasandit iseloomustab autoriteetne väljenduslaad. Tihtipeale on neil ka kalduvus asuda kas kaitsja või karistaja rolli. Vanema tasandit iseloomustab kindlasti ka autoriteetide ületähtsustamine, jäikus, kamandaja toon. Tihti võib seda tasandit ära tunda sõnadest “tohib”, “ei tohi”, “peab”.
    3) Täiskasvanu – Ajaliselt kolmandana hakkab tekkima täiskasvanu tasand isiksuses. See ei ole seotud mitte kuidagi inimese täisealiseks saamise ja küpsemisega. Pigem on see seotud muutustega inimese mõtlemises. Oluline muudatus mõtlemises toimub seoses kooliminekuga. Hakkab arenema sihipärane, loogiline ja teaduslik mõtlemine. Mingis mõttes täiskasvanu tasand hakkab tekkima koolimineku ajal. Täiskasvanu tasand põhinebki loogilisel ratsionaalsel informatsiooni töötlemisel. Ametialane suhtlemine käib justnimelt sellel täiskasvanu tasandil. Seda iseloomustab veel kõrge enesekontroll , vähene emotsionaalsus. Selle tasandi puudused on just see vähene emotsionaalsus. Emotsioonide puudumine võib paljudes olukordades mõjuda pedantselt ja kuivalt . Veel on halb liigne detailidesse toppama jäämine, fantaasiavaesus.
    Need kolm tasandit on igas isiksuses olemas. Kui inimene on ärkvel, siis on vähemalt üks nendest tasanditest aktiivne. Ta käitub sellest lähtuvalt.
    Berne'i teooria TA
    Berne'i TA käsitleb seda, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja kuidas see siis mõjutab inimesi ennast, teisi inimesi ning nende suhteid. Kui algab suhtlemine kahe inimese vahel, siis algab see alati mingil suhtlemistasandil ning suhtlemine on suunatud teise inimese mingi suhtlemistasandi poole. Näiteks: Buss on täis, seal toimub trügimine. Üks käratab teisele: “Mida sa trügid siin?” (see on nagu vanema tasandilt lapse tasandile – noomiv, manitsev). Kui see inimene, kellele niimoodi öeldi, vastab lapse tasandil tagasi, siis ta ütleb: “Oi vabandust , mind ju lükati”, siis on suhtlemiskäigud toimunud ja selle kohta öeldakse, et suhtlemiskäigud on paralleelsed. Üldiselt seda tüüpi suhtlemine inimeste omavahelisi suhteid halvemaks ei tee.
    Kui see inimene, kellega õiendati, vastab ebaviisakamalt: “Mida sa ise trügid, vana ...?” See ei ole vastus samalt tasandilt, vaid see on samamoodi vanemalt nooremale. Siis suhtlemiskäigud on risti. Need põhjustavad pingeid ja probleeme. Need tekitavad vääritimõistmist ja konflikte.
    Kaks inimest suhtlevad ja vahetavad nagu tavalist näilist informatsiooni, kuid tegelikult vahetatakse varjatud informatsiooni. Näiteks flirtimise puhul. “Ma sain täna uue video. Sa ei taha õhtul näha?” “Tahaks küll jah”. Tegelikult räägivad nad sellest, et meeldivad üksteisele. Sedalaadi informatsiooni kohta ongi teos “Suhtlemismängud”, kus Berne räägib varjatult informatsiooni vahetamisest.
    14. PILET
    F. PERLS NING GEŠTALTTERAAPIA PÕHILISED MÕISTED JA MEETODID
    Fritz Perls (1893-1970)
    Geštaltteraapia rajajaks peetakse Perlsi. Ta õppis Berliini ülikoolis koos Karen Hornyga ning sai ka algselt psühhoanalüütilise koolituse. Perls oli samuti rahvuselt juut (pidi otsima muu elukoha ja töökoha). Enamik emigreerus Ameerikasse, kuid tema läks enne Ameerikasse minekut Lõuna-Aafrika Vabariiki. Töötas ja elas seal üsna pikka aega. Rajas sinna ka oma instituudi ja pani seal aluse geštaltteraapiale. See on praktiline isiksuse arengu koolitus või programm (teraapia). Eesmärk on küpsem ja arenenum isiksus. Geštaltteraapia saab väga populaarseks 20. sajandi teisel poolele ja teda peetakse näiteks koos Eric Berne mina tasandite käsitlusega 20. sajandi teise poole kõige populaarsemaks ja massilisemaks õpetuseks, teraapiavormiks.
    Perls midagi uut ei leiutanud, vaid ta oli n-ö osav miksija. Ta võttis erinevatest teooriatest ja õpetustest erinevaid komponente ning liitis need kokku. Näiteks geštaltteraapia on saanud mõjutusi eksistentsiaalsest psühholoogiast, geštaltpsühholoogiast (erinev asi - peale nimetuse midagi sarnast ei ole), psühhoanalüüsist ja Wilhelm Reichi ideed kehale suunatud teraapiast. Ta kasutab näiteks ka psühhodraamat (lavastuslikud elemendid). LAV-is said need ideed alguse, kuid lõplikul kujul hakkavad arenema alles USA-s. Üsna võimas psühhoteraapiline liikumine hakkab arenema. 1970. aastal kui ta sureb , siis on ta just Kanadasse reisinud, et sinna uus instituut rajada.
    Geštaltteraapiat on teoreetiliselt raske seletada, kuna see on praktiline õpetus. See liikumine sai alguse kui individuaalteraapia – üks inimene oli terapeut, kuid üsna kiiresti see asnedus grupiteraapiaga. Tänapäeval kasutatakse geštaltteraapia puhul grupiteraapiat. Kui erinevates töögruppides on tihtipeale enamik grupiliikmeid korraga tegevusega haaratud. Kuid geštaltteraapias on nii, te tähelepanu on ühel grupiliikmel, teised on foon .
    Kasutatakse kuuma tooli teraapiat. Põhimõte on selles, et istutakse ringis . Grupitööd juhib terapeut. Keset ringi on üks tühi tool ja terapeut palub, et keegi sinna istuks, et saaks oma mingite probleemide, muredega tegelema hakata. See tähendab seda, et kui ta tuleb, siis ta tõuseb püsti, ülejäänud grupi tähelepanu on temale koondunud. Tooli peal istuva inimese ärevus tõuseb. Need grupid, enamik juhtudel koosnesid võõrastest inimestest. Seal mingisuguseid lähituttavaid, sugulasi ei ole. Seal võivad mingisugused muud tasandid muidu hakata mängima. Inimene ei taha selle pärast rääkida, et ta teab, et tal abikaasa kuuleb seda juttu. Psühhoteraapilised grupid pannakse juhuslikest inimestest kokku. Kui need teised kuulavad seda kuuma tooli inimest. See on nagu katalüsaator. See võimendab protsessi, see aitab kiiremini kaitsetest läbi murda. Kui inimene istub üksinda psühholoogi, terapeudi juures, siis see on mõnevõrra turvalisem ja mugavam. Teised grupiliikmed ei sekku protsessi, ainult siis kui terapeut palub. Lavastuslike võtetena kasutatakse tihtipeale seda, et inimese ette asetatakse veel üks tühi tool. Kuumal toolil istuval inimesel on parasjagu mingi tööalane konflikt ja ta räägib sellest sellele grupile ja siis terapeut ütleb, et seal istub tema ülemus ja kuulab teda. Siis sa pead ülemusega rääkima, pärast istuma ülemuse toolile ja vastama nagu enda kõnele. Lastakse inimestel mängida erinevaid rolle, tekitatakse dialoog inimese sees. Pole oluline, kas see toimub kujutlustes või päriselt, aga see võib samasuguse jälje jätta.
    ???Vahel on elus mõned lõpetamata asjad. Need võivad olla sellised lood, mida reaalselt on võimalik lahendada, kuid tihtipeale võib ka olla nii, et seda lõpetamata lugu ei ole võimalik lahendada. Inimene, kellega see toimub, on juba surnud. Midagi olulist on jäänud rääkimata. Kujutluses on võimalik seda läbi rääkida. Tihtipeale kasutataksegi seda võtet, sest see lõpetamata asi inimese sees võib saada lõpetatuks, kui ta peab sellist kujutletavat dialoogi (vahetades rolle, vastates iseendale). Lõpetamata asjade tunnuseks on mingid seotud emotsioonid. Kui keegi räägib mingist raskest emotsionaalsest sündmusest ja tekib selline kägistav vastik tunne, siis see on tunnus, et on lõpetamata. Kui vana emotsioon tahab tagasi tulla, siis on asi lõpetamata. Samal ajal võib elus olla väga raskeid ja keerulisi sündmusi, mis on ära lõpetatud. See tähendab seda, et kui inimene sellest räägib, siis tal ei tule seda emotsiooni enam üles. See on märk sellest, et see on minu elu osa, aga ta ei ole enam selle tugeva emotsiooniga seotud.
    Geštaltteraapia põhilised mõisted
    Perls vihkas teooria poolt. Selle pärast ei ole eriti mõisteid välja toodud. Mõned põhimõisted ta siiski võttis oma praktilise õpetuse aluseks.
    ??? Figuur ja foon – Need on võetud klassikalisest saksa gestaltpsühholoogiast. See, mis on teadvuses keskne, on figuur ja vähemtähtis läheb fooniks. Perls laiendas selle kogu isiksuse peale. Isiksuses selleks figuuriks on vajadus. Inimene toimib eneseregulatsiooniprintsiibil. Mingi vajadus pidevalt teadvustab ennast inimesele. See vajadus on figuur, kõik muu sel hetkel läheb taustaks. Kui inimene rahuldab selle vajaduse, siis kasutatakse mõistet, et geštalt on fomeerunud ehk tervik on täis saanud. Geštalt on formeerunud, siis võib selle asemele tekkida uus vaajdus. Kui geštalt ei formeeru, siis tekivadki need lõpetamata asjad. Tunnetest võib figuuriks olla see tunne, mis domineerib teiste üle (nt hirm, rõõm, seksuaalsus). Kui see on rahuldatud, siis samamoodi läheb tagaplaanile. Selline vahelduv rütm on organismide elutegevuse juures normaalne. Kui geštalt jääb lõpetamta, siis vahel võivad olla mingid põhjused. Näiteks: Mehel on raskusi naissuhetega, tänu sellele, et minevikus on palju kogunenud väljaelamata tundeid mõne naissoost persooni suhtes. Neid kantakse koguaeg kaasas ja need mingis mõttes rikuvad ka olevikus vastassooga suhtelmist. Üks geštaltteraapia praktilise poole idee ongi see, et tuua välja neid lõpetamata asju. Et inimene teadvustaks neid ja tuleks neist emotsioonidest välja. Geštaltteraapia põhineb palju emotsioonidel. Sellepärast ei pruugi see kõigile inimestele sobida. Aga teiselt poolt võib öelda, et tänu tugevatele emotsioonidele erinevalt teistest teraapiatest, võib väga kiireid muudatusi saavutada isiksuses. See peab olema väga kogenud terapeut, kes sellist edukat protsessi juhib.
    Teadvustamine (teadlik olemine) ja keskendumine olevikule – Selleks, et inimene neid geštalte saaks luua, lõpetamata asju lõpetada, selleks peab ta olema väga hästi teadlik endast käesoleval ajahetkel. See on teine põhimõiste, põhitõde. Selleks, et inimene saaks oma vajadusi rahuldada, selleks peab ta selles teadlik olema. Keksmine teadvuse tsoon on mõtted, mälestused, fantaasiad. Kui inimene on väga selles keskmises tsoonis ehk fantaasiatsoonis, siis võivad tekkida mitmesugused neuroosid isiksuses. Liigne keskendumine keskmisele tsoonile tähendab seda, et vähe pannakse tähele välist ja sisemist. Need on just need, mis on olevikuga seotud. Keskmine on pigem mineviku või tulevikuga seotud. See läheb vastuollu loomuliku elurütmiga. Sellepärast on ka paljud geštaltteraapia praktilise harjutused tehtud nii, et inimene tegeleks praktiliselt iseendaga . Isiksuses muudatusi teha on võimalik ainult olevikus. Ainus reaalsus on see, mis on praegu. See on ainus aeg, millal midagi teha saab. Ei pöörata piisavalt tähelepanu oma vajadustele. Geštatlteraapia põhimõte on see, et inimene muutub rohkem teadlikuks sellest, mis on, mitte ei hõlju oma mõtetes ja kujutlustes. Selleks on spetsiaalsed harjutused, mis aitavad oleviku hetke teadvustada. Kuumal toolil olles inimene peab enda sisemist mina teadvustama ja sellega suhtlema .
    Polaarsused ehk vastandid – Geštaltteoorias väideti, et inimene organiseerib ümbritsevat maailma läbi vastandite paaride. Perls arvab, et isiksus on samamoodi organiseerunud. Inimesed armastavad mustvalget spektrit. On head, on halvad. On meie, on nemad. Selline kahendsüsteemne lähenemine läbi vastandite on üsna omane inimesele. See käib ka tunnete kohta. Inimene kogeb tihti vastandlikke tundeid. Ühte sama inimest võib armastada ja vihata mingitel hetkedel. Tihti on vastandlikud tunded seotud ka vanematega. See ei ole mingi pataloogia ega hälve. Küsimus on pigem selles, kas inimene oma vastandlike tunnetega hakkama saab. See tekitab segadust ja ei osata reageerida. Läbi vastandpaaride maailma nägemine on vajalik, sest sellist vastandlikkust teadvustades hakkab inimene rohkem teadvustama ka iseennast ja oma soove. See lõppkokkuvõttes aitab neid geštalte ehk teisiti öeldes oma vajadusi ära tunda ja neid rahuldada. Seetõttu on geštaltteraapias levinud see tendents, et üritatakse inimeses vastandlikke jooni välja tuua.
    Inimeste kaitsemehhanismid, kaitsefunktsioonid – Inimene peab teadvustama neid oma kaitseid ja üritama aidata neid ka maha võtta. Millal üldse kaitsed hakkavad tekkima? Enamasti on see seotud mingisuguse ohu-, stressi-, pingeolukorraga. Inimesed elu jooksul tekitavad endale mingisugused käitumuslikud või muud mudelid, mis aitavad ohu või pingeolukorrale vastu seista. Tihti üritatakse ebameeldivast kontaktist ära minna. Inimene selle kaitsemehhanismi tagajärjel enamasti alandab oma teadlikkuse määra seniks, kuni oht on möödas. Häda hakkab siis, kui neid kaitseid on palju ja see oht, stress , pinge kestab pikka aega. Siis need kaitsemehhanismid on pidevalt sisselülitunud. Inimene hakkab neid kasutama isegi siis, kui ohtu või vastavat situatsiooni ei esinegi. Põhilised kaitsemehhanismid, millega enamasti grupitöös tegeletakse:
    1) Introjektsioon – See tähendab sisuliselt seda, et inimene võtab kriitikavabalt teiste mingeid uskumusi, norme, väärtusi omaks. Ilma läbi analüüsimata, ilma kriitikata võtab ta need passiivselt endale. Ta ei tee endale selgeks, kas ta üldse tahab seda või mitte. Kui on võetud omaks mingi võõras põhimõte, siis sellega tekib psüühikas probleeme.
    2) ???Projektsioonid – Sellised kaitsemehhanismid, kui inimene omistab mingid oma osad keskkonnale. Kannab endast mingid jooned enamasti teistesse inimestesse, aga võib ka mingisse elutusse keskkonda neid kanda. Kui on projektsioone palju, siis sagedasti on see seotud sellega, et ei soovita mingeid enda jooni näha. Aga see võib juhtuda ka positiivsete joontega, kui on kasvatatud niimoodi, et endaga ei tohi kunagi rahul olla, siis ta võib oma häid omadusi üle kanda. Kui projektsioone on palju, siis hägustub piir sise- ja välismaailma vahel päris ära. Selle asemel, et näha tegelikku maailma enda ümber, näeb ta iseenda mingeid omadusi, jooni. On terve rida harjutusi, mille käigus üritatakse neid projektsioone tagasi võtta. Kõigepealt inimene projetseerib endast midagi välja ja seejärel võtab tagasi ning teadvustab endale nende olemasolu.
    3) Retroflektsioon – Kui inimene teeb iseendale seda, mida ta tahaks kellelegi teisele teha või siis teeb iseendale seda, mida ta tahab, et keegi teine talle teeks. Näiteks enesesüüdistused on tihti seotud sellega, et ollakse kellegi peale vihased , aga millegipärast ei julgeta seda viha väljendada ja pööratakse see iseenda vastu. Igasugused väikesed paitused, õõtsutused on alateadlikud enesehellitused. See on alateadlik soov saada hoolitsust, õrnust ja kõike muud. Geštaltteraapia süsteemi ülesandeks on eneseregulatsioonisüsteemi ülesleidmine. Inimene kõigepealt teadvustaks, miks ta neid asju teeb ja seejärel saab teistelt küsida, et mida teha.
    4) Hämamine – See tähendab otsest kontakti hajutamist. On mingi piinlik situatsioon, siis tehakse nägu, et pole midagi juhtunud. Tihti kasutatakse huumorit , irooniat, esitatakse mingeid küsimusi. See on nagu tähelepanu kõrvalejuhtimine. Tehakse asjasse mittepuutuvaid kommentaare. Perls ütleb, et see on nagu skisofreeniku käitumine. Ta eitab seda, mis reaalset eksisteerib. Ta püüab seda vältida, eitada, sellest mitte välja teha. Ta hoidub reageerimast. Kui kahe inimese suhted on omavahel sellised, et toimub hämamine, siis enamasti olulisi ja valusaid asju ei räägita selgeks. Tavaliselt viib see pinnapealsete ja väga kiiresti igavaks muutuvate suheteni.
    5) Kokkusulamine ehk konfluents – See toimub enamasti grupis . Inimene sulab grupiga kokku. Grupis kõik nagu tunnevad ja mõtlevad ühtemoodi. Enamasti on see ekslikult nii. Tihti kokkusulamine toimub isiksuse lihvimise arvelt – oma arvamust muudetakse, surutakse alla. See toimub oma isikupära kaotamise arvelt. Ideaalne grupp oleks tegelikult selline, kus kõik saavad olla nemad ise, saavad oma arvamusi avaldada, oma seisukohti esitada. Kokkusulamine iseloomustab tavaliselt selliseid inimesi, kellel on väga suur vajadus meeldida, tunnustust saada. See turvatunne teiste inimestega koosolemisest saavutataksegi oma tegelike mõtete ja tunnete väljendamata jätmise kaudu. Konflikte välditakse. Geštaltteraapias üritatakse teadvustada seda, mida inimene teeb ja siis need välditavad konfliktid tuuakse teadvusesse ja püütakse neid lahendada.
    Geštaltteraapia on parktiline isiksuse treeningu programm. Kui inimene läbib selle geštaltteraapia koolituse, siis ta saab oma isiksusega nagu mingile uuele tasandile. Lõppeesmärk on küpsus või selle poole püüdlemine. Küps inimene on selline, kes võtab oma tegude, valikute eest vastutust. Küps inimene suudab saada toetust mitte ainult välismaailmast (teiste inimeste käest). Välismaailmast abi saamine on positiivne, aga alati pole see võimalik. Küps inimene leiab iseendas ressurssi, et iseennast aidata. See n-ö abiallikas on temas sees. Abi võib tulla ka väljaspoolt, kuid saab ka ise hakkama. Selline oma tee leidmine, vastutuse leidmine, kontakt oma kehalise ja emotsionaalse seisundiga . Keha tööd ja keha seisundit väärtustatakse üsna palju, sellega tegeletakse. Üldises mõttes võiks öelda, et eesmärk on ka erksama ja teadlikuma enesetaju arendamine. Kogu protsessi käigus inimene õpib paremini ennast hindama , ennast teadvustama. Inimese ehe olemus peab välja tulema. Loomulikult lõpetamata lood püütakse ptosessi käigus teadvusesse tuua ja üritatakse need kuidagi lõpetada. 20. sajandi teisel poolel muutus geštaltteraapia väga populaarseks. See jõudis ka Eestisse.
    • Starak, Oldham, Key “Risk olla elus” - See raamat on ülevaade või kokkuvõte sellest, milliseid teemasid või mõisteid geštalt teraapias kasutatakse. See on praktiline isiksuse treenimise teoreetiline kursus . Seal on suhteliselt vähe teoreetilist poolt, palju praktilise ülesandeid.
    15. PILET
    FRITZ RIEMANNI ISIKSUSEKÄSITLUS LÄBI HIRMUDE
    Riemani tuntuim teos on “Hirmu põhivormid”. Ta oli juudi soost saksa psühhoanalüütik ja tema isiksusekäsitlus põhineb hirmudel nagu ka tema tuntuima raamatu pealkiri ütleb. Kõigil inimestel on mingisugused hirmud , isegi kui neid ei teadvustata. Inimestel on palju tehnikaid hirmude tõrjumiseks, allasurumiseks, aga iseenesest need hirmud ei kao mitte kuhugi. Küll on need läbi ajaloo muutunud. Paljud asjad, mida varem kardeti, on nüüd muutunud, teisenenud. Üks valdkond, mis tegeleb hirmudega, on psühhoteraapia, mis üritab aidata inimesi hirmudest üle saada. On olemas väga üldinimlikke hirme ehk isegi globaalseid hirme ja väga isiklikke hirme. Globaalne tähendab seda, et need on omased väga paljudele inimestele. Isiklikud hirmud on mõnevõrra kentsakamad ja isikupärasemad. Hirmud on seotud kahe poolega. Ühelt poolt on sellega seotud ka pärilikkus, mis loob mingeid eeldusi . Pärilikkus ei ole alati mingi põhjus, mis tekitab hirmu, aga ta loob mingisuguse võimaluse. Loomulikult keskkond, kasvatus, elutingimused soodustavad hirmude tekkimist. Igal hirmul on alati oma ajalugu. Ta saab kusagilt mingitel põhjustel alguse. See, kuidas inimene saab hirmuga hakkama tähendab sisuliselt hakkama saamist oma arenguga, sest kui inimene oma hirmudega hakkama ei saa, siis ta jääb oma isiksusearengus toppama nendesse eelmistesse. Hirm on seotud praktiliselt alati nende olukordade ja situatsioonidega, mida inimene ei ole varem kogenud. Uus olukord sisaldab alati endas ka väikest kogust hirmu tundmatuse ees.
    Hirmu põhivormid
    On olemas normaalseid vanusega seotud hirme, mida praktiliselt kõik inimesed kogevad ja millest tavaliselt kasvatakse välja. Hirmude ületamine on isiksuse arenguks hädavajalik. Näiteks kui väike laps hakkab esimesi samme tegema, siis käest lahti laskmine on tema jaoks õudne, kuid ilma selleta ei saa ta kõndimist ära õppida. Hirmud võivad olla seotud ka lasteaeda, kooli minekuga, esimese töökohaga, emaks saamisega , vananemisega, surmaga. Tänu uudsusele sisaldavad need ka mingi annuse hirmu.
    Lisaks üldistele hirmudele on olemas ka isiklikud hirmud, mida me teiste inimeste juures ei mõista. Mõni võib karta üksiolekut, mõni rahvahulka. Igal hirmul on oma ajalugu. See saab alati kusagilt alguse. Lisaks nendele hirmude paljususele on olemas ka hirmu põhivormid, millest kõik ülejäänud hirmud tulenevad ja teisenevad. Need on n-ö baashirmud. Ta toob välja 4 hirmu põhivormi, mis on kõigile mingil määral omased ning teisenedes tekitavad muid hirme. Need 4 alget on kõigil olemas ning väga paljudel inimestel on need enam-vähem tasakaalus, aga võib juhtuda nii, et mingitel põhjustel (nt sünnipäraselt, keskkonna poolt tekitatud) mõni neist hakkab domineerima. Hirmu põhivormid:
  • Hirm loobuda või kaotada oma enda mina ehk hirm saada kellestki või millestki väga sõltuvaks.
  • Hirm jääda üksi, hirm saada mahajäetud, hirm isoleerituse ees. Sisaldab ka hirmu liigse teistest erinemise vastu.
  • Hirm muudatuste ees. Igasuguseid muutusi, muudatusi tajutakse kui kaduvust, ebakindlust.
  • Hirm paratamatuse ees, mida tajutakse kui vabaduse puudumist, hirm lõplikuse ees ehk selle, ees et ei saa enam asju muuta.
    Kõigi 4 baashirmu puhul on tegemist 2 paariga, mis vastanduvad üksteisele. Esimesed kaks on eraldumine, aga teiselt poolt juurdekuuluvus. Teised kaks on muutused ja teiselt poolt paratamatus . Kui üks hirmu põhivormidest domineerib, siis tekivadki mingid isiksusetüübid, kus mingi põhivorm on ülekaalus. Selle tekke põhjuseks on tavaliselt lapsepõlve hirmud. Lapsed on oma hirmude eest kaitsetud ja need mõjutavad teda väga palju. Täiskasvanul on tekkinud kaitsemehhanismid.
    Neid nelja tüüpi nimetatakse vahel ka neljaks neuroosi suureks põhivormiks. Kui esimene hirmu põhivorm on ülekaalus, siis seda tüüpi nimetatakse skisoidseks tüübiks. Kui teine hirmu põhivorm on ülekaalus, siis seda tüüpi nimetatakse depressiivseks tüübiks. Kui kolmas hirmu põhivorm on ülekaalus, siis seda tüüpi nimetatakse sundustega isiksusetüübiks. Neljanda hirmu põhivormi ülekaal tekitab hüsteerilise isiksusetüübi. Need neli isiksusetüüpi mingis mõttes peegeldavad ka 4 maailmas esinevat eksisteerimisviisi. Selline teooria ei ole uus, sest inimesi on jagatud psühholoogilisteks tüüpideks juba aastatuhandeid. Kui mõni neist hirmu põhivormidest on väga tugev, siis see viib enamasti välja patoloogiani.
    Tüübid
    Kõigi nelja tüübi puhul on hirmudega kokkupuutumine paratamatu. Igast hirmust jagu saamine on inimese jaoks võit tema arengus. Hirmust kõrvale põiklemine on mingis mõttes kaotus. Rieman arvab, et õnnestunud lapsepõlv on see võti. Üldjuhul see inimene, kellel on olnud õnnelik lapsepõlv, on võimeline neid põhihirme seedima. Need neli tüüpi on põhimõtteliselt neli erinevat suhtumis- ja käitumisviisi maailmas, mis on väga levinud. Igasse inimestevahelisse suhtesse või ülesandesse võib suhtuda erinevalt.
  • Skisoidne – distantseerumine
  • Depressiivne – võime üritada samastuda
  • Sundustega – seaduse tegemine
  • Hüsteeriline – üritada soovikohaselt muuta
    Alati on nendel vastandtüüpidel ka teineteisele lummav mõju. Alateadlikult nad tõmbavad üksteise poole, kuid võib olla raske hakkama saada. Inimene näeb teises inimeses seda poolt, mida tal endal väga ei ole. See köidabki. See vastandtüüpide eksisteerimine koos töötab ainult sellisel juhul, kui inimene aktsepteerib teist inimest sellisena nagu ta on. Võidakse avastada see teistugune olemine ja ise ka oma isiksust nii edasi arendada. Praktikas juhtub seda harva ja inimesed püüavad pigem teisi hakata endasarnaseks tegema.
    Skisoidset hindab depressiivse inimese juures šanssi isoleeritumisest vabanemiseks, võimalus olla nii nagu tema ise pole tundnud, usaldada , kindlana tunda. Depressiivne näeb skisoidses see, et inimene suudab elada ilma kaotushirmu ja süütundeta. Ta näeb skisoidses inimeses ka inimest, kes vajab armastust. Tal on seda jagada. Sunudstega tüüpi köidab hüsteerilise juures avatus, elu kirevus, elavus. Hüsteerilist tüüpi köidab sundustega inimese juures usaldusväärsus, järjekindlus, stabiilsus, mida tema enda elus ei ole.
    Võib eksisteerida kultuure, ajaloolisi perioode vms, kus mingi tüüp võib saada valdavaks. Näiteks talupoeglik kultuur soosib sundustega tüüpi, sest see soosib traditsioone. Tänapäevane linnastumine soosib skisoidsust (palju ärritusi).
    16. PILET
    SKISOIDNE ISIKSUS
    Üldiseloomustus
    Ta püüab olla väga iseseisev ja sõltumatu. Talle on oluline, et ta kellestki ei sõltuks, et tal ei ole kohustusi teiste ees. Seetõttu kipub ta ennast teistest inimestest eraldama . Ta vajab distantsi. Seetõttu ei taha ta kedagi endale liiga lähedale lasta, lähedaseks saada. Suhtleb kindlates piirides. Kui seda distantsi rikutakse tema ja teiste vahel, siis ta tajub seda nagu oma sõltumatuse ähvardust, isiksuseruumi ahistamist. Enamasti ta hakkab ennast siis kaitsma. Inimestevahelistes suhetes ta taotleb asjalikkust. See ei tähenda, et talle inimeste hulgas ei meeldi olla. Talle meeldib olla sellistes inimhulkades, kus ta saab anonüümselt olla.
    Teistele jääb mulje, et ta on eemalseisev, jahe, eraklik, ligipääsmatu, külm. Nendega võib mõnel päeval saada hea kontakti, aga järgmisel päeval tuleb jälle nullist alustada. Nad kipuvad olema paremad kirja- või meilisõbrad, kui vahetus kontaktis. Siis nad tõmbuvad eemale. See võib vahel nende kaaslasi solvata. Nende vaenulik ja agressiivne käitumine ei pruugi meeldida.
    Riemani arvates on selle käitumise põhjuseks hirm, mis neid valdab sellistel juhtudel, kui neile keegi lähedaseks saab. Kui sellised tunded nagu sümpaatia, poolehoid, armastus lähendavad inimesi üksteisele maksimaalselt, siis skisoidsed inimesed peavad neid ohtlikeks ja võivad käituda sellistes olukordades tõrjuvalt või isegi vaenulikult . Skisoidse inimese ja tegeliku maailma vahel tekib tihti ajapikku lõhe, mis eraldab neid teistest inimestest. Teistest eemale hoidmine tekitab suhtelmise ebakindlust. Suhtelmisel kipub ta rohkem oma fantaasiale tuginema ja ta ei ole päris kindel, kas mulle tundub ainult nii, et teised inimesed mind vaatavad või nad vaatavadki. Ta päris kunagi ei tea täpselt, mida ta tunneb, tajub. Kas see on reaalne või eksisteerib ainult tema kujutelmades. Mida tugevam on selle hirmu põhivormi domineerimine , siis seda rohkem võib see ebakindlus ulatuda haiglasliku seostamiseni ja hullumeelsete pettekujutelamdeni välja. Lakkamatu umbusk ja seostamine kõike kõigega.
    Mida ta teeb, et maailmas paremini hakkama saada? Ta üritab arendada endas selliseid omadusi, mis seda kompenseeriks. Need on siis näiteks meeleline tunnetus, intellekt , teadvus, mõistus. Need tulevad kasuks maailmas orienteerumisel. Nad on ratsionaalsed ja kained oma mõtte- ja käitumisviisilt. Kõik see, mis on emotsioonidega seotud, tekitab talle ebakindlust. Nad on need inimesed, kes püüdlevad puhta mõtlemise poole. Eelistavad tegeleda asjadega, mis on konkreetsed ja täpsed. Neile ei meeldi suhelda. Tundeline pool jääb arengus maha mõistuslikust poolest. Tüüpiline skisoidne inimene kipub olema selline, kellel on keskmisest kõrgem intellekt ja mõningane emotsionaalne mahajäämine. Kui nad satuvad igapäevases elus mingitesse raskustesse, siis enamasti probleemid ei tulene sellest, et neil oleks vähe võimeid või teadmisi, vaid sellest, et neil on keeruline suhelda, emotsioone välja näidata.
    Kui rääkida nendest inimestest, kes on kergelt skisoidsete joontega, siis need inimesed on tundlikud, terava tajuga, eraklikud. Kui skisoidsus on tugev, siis see võib muutuda sellisteks haiglasteks luuludeks (asotsiaalsed, kuritegelikud). Tugevalt skisoidne inimene ei suuda asetada ennast teise inimese olukorda ega tunnetada nende tundeid (külmad, kalgid).
    Positiivse poole pealt peaks kindlasti ütlema, et geniaalsed anded esinevad kõige sagedamini selle tüübi juures (terav taju, üksindus ja kontaktitus tähendab seda, et nad on vabad traditsioonidest, neid ei huvita enamiku arvamus, julgevad omamoodi mõelda ja ideid tekitada). Enamasti religiooni, eetika , moraali suhtes on nad skeptilised. Nad elavad nii, nagu neile rohkem sobib, oma eetika ja moraali järgi. Nõrgemad tüübid võivad ka vaatlejana maailmas tagasi tõmbuda ja püüavad luua oma maailma, kus teisi inimesi väga vaja ei ole. Nad võivad keskenduda elutu mateeria või loomade poole.
    Lapsevanemana on skisoidsed inimesed kauged oma lastest. Nad ei lase last samamoodi endale ligi nagu teisi inimesi. Mida vanemaks see laps saab, seda enam kipub skisoidne inimene oma tundeid peitma. Tihti nad peidavad oma tundeid pilkava iroonia taha. Lastele on see raske.
    Elukutsetest eelistavad nad neid ameteid, kus on lähedasi suhteid teistega vähem. Nad on rohkem uurijad kui terapeudid . Teooria sobib neile rohkem kui praktika. Poliitikas on nad äärmuslikud. On kaks võimalust: kas nad on radikaalsed revolutsionäärid või neid ei huvita poliitika üldse. Kunsti valdkond on samuti sagedane seda tüüpi inimeste pärusmaa. Neile on omane abstraktne üldistav suund, kus nad oma keerukaid siseomadusi püüavad sümbolistlikult esitada. Tänu oma teravale tähelepanuvõimele, on nad tihti ka head satiirikud ja karikaristid. Nende stiil on originaalne ja omapärane. Tihti jõuavad nad nende asjadeni, mida teised tähele ei pane. Küll on skisoidsete inimeste kohta öeldud, et oma eluajal on nad enamasti ebapopulaarsed. Vananedes võivad nad veelgi üksikumaks, eraklikumaks muutuda. Nad oskavad paremini vananeda kui teised tüübid. Enamasti vanad pelgavad üksi jäämist, kuid tema on terve elu seda väärtustanud. Nad taluvad üksi jäämist kergemini. Seetõttu nad kardavad ka vähem surma, kuna nad võtavad seda lihtsa faktina.
    Suuremad plussid on iseseisvus, sõltumatus, julgus olla tema ise, terav tähelepanuvõime, asjalikkus , kriitilisus, äraostmatus, julgus näha asju ilustamata, vaid nii nagu need on. Neid ahistavad domgad ja traditsioonid kõige vähem. Sentimentaalsusesse nad ei lasku . Nad vihkavad ülevoolavaid tundeid, ebaselgust. Üldiselt järgivad nad oma veendumusi ja ei lähe kompromissidele. Enamiku asjade kohta on neil oma isiklik arvamus. Suurem osa neist on ka kriitilised, satiirilised. Iroonia on neile väga iseloomulik. Tänu teravale tähelepanuvõimele ja asjalikkusele on nendega väga keeruline manipuleerida . Seetõttu nad teatud tüüpidega üldse ei klapi. Kuna nad ei salli teesklust ja ilustatud fraase, siis seetõttu tekitavad nad sageli suhtelmisega ebamugavustunnet teistes. Mida suuremaks see skisoidsus isiksuses kasvab, seda suurem on oht, et see läheb patoloogiliseks.
    Skisoidsus võib väljenduda selles, et elatakse ennast teiste kulul halastamatult välja. Väärtustatakse kontaktitust kõige rohkem. Mitmesugused diktaatorid ja valitsejad on skisoidsete joontega. Nii skisoidne kui sundustega tüüp hindavad võimu, kuid erinevatel põhjustel. Skisoidne inimene hindab võimu distantsi tõttu, sest ta saab seda ise määrata. Kõige olulisem, kõige tähtsam on, et inimesed ei sööbiks isolatsiooni, kontaktitusse. Kontaktitul inimesel on kõige kergem ebainimlikuks muutuda.
    Partnersuhted
    Kõige problemaatilisemad on seda tüüpi inimese jaoks need eluetapid, kus tuleb tegemist inimestevaheliste kontaktide loomisega . Sinna hulka kuuluvad nt lasteaeda, kooli minek, puderteedieas esimesed kokkupuuted vastassoo esindajatega ja üldse inimestevahelised kontaktid. Lähedus vallandab sellel inimesel hirmu, mis paneb teda eemale tõmbuma, kuna ta kardab oma sõltumatust kaotada. Selle pärast on skisoidsele inimesele partnersuhted väga keerulised. Kui väikesel lapsel on suhtelmisraskuseid, neil on eakaaslastega raske kontakti saada, kui nad sõpru ei leia, kui teistele inimestele nad ei meeldi ning kui nad ka murdeeas üritavad kategooriliselt suhteid vastassugupoolega vätida – need võivad olla märgid skisoidsete tunnuste tekkimisest. Mõistlik oleks siis spetsialistiga nõu pidada. Mida lähemale nad partnerile jõuavad, seda enam nad püüavad tagasi tõmbuda. Seega nad võivad käituda nii, mis partnerit solvab ja eemale peletab. Näiteks kasutades järske ja äkilisi väljendeid.
    Skisoidsele inimesele sobivad lühiajalised ja vahelduvad suhted. Skisoidse inimese puhul on statistika järgi vabaabielu väga sagedane variant kooselu puhul. See ei tähenda seda, et skisoidne inimene ei vaja ja ei soovi teist inimest enda kõrvale. Partner peab valmis olema, et ta ei ole ülevoolav oma tunnetest rääkimisel, pigem üritab ta neist üldse mitte rääkida. Nende jaoks on raske see konflikt. Ühelt poolt see lähedus tõmbab teise inimese poole. Enamasti jõuab skisoidsete joontega konflikt tihtipeale inimeste teadvusesse. Tahaks olla teisega lähedane, aga see on hirmutav. Pigem jätab ta ise teise inimese maha, kui keegi teda maha jätab. Skisoidsel inimesel on kõige raskem uskuda, et teda armastatakse. Kui skisoidsed jooned on väga tugevad, siis see võib välja viia sadismini suhtes. Koguaeg kontrollitakse, kas mind ikka armastatakse. Skisoidne inimene on kindlasti oma partnerile väga tänulik, kui tema kiindumus ei ole pealetükkiv. Siis võib partner loota skisoidse inimese kiindumust ja tuge, kuigi ta kunagi ei kipu sellest rääkima ning seda välja näitama.
    Patoloogia
    Kui skisoidsed jooned on väga tugevad, siis nad on külmad inimesed. Neil puudub empaatiavõime. Nad ei suuda asetada end teiste inimeste olukorda. Nad võivad ka saata korda selliseid tegusid ilma mingi süümepiinata tänu sellele, et nad ei taju teise inimese emotsiooni või valu, mis see võib endaga kaasa tuua. Seksuaalkurjategijad on väga tihti skisoidsete joontega.
    Agressiivsus
    Skisoidse inimese agressiivsus meenutab lapse agressiivsust. Väikelapsel on tihtipeale hirm. Hirm ja agressiivsus on omavahel seotud. Näiteks ebamugavustunne lapsel on seotud agressiivse reaktsiooniga, mis kõige lihtsamal kujul on sihiti karjumine. Hiljem jalgade trampimine, uste paugutamine. Lapselik agressiivsus ei ole konkreetselt kellelegi suunatud, vaid see on lihtsalt väljendatud agressiivsus. See vallandub ebamugavustunde baasil. Skisoidse inimese agressiivsus ei ole ka tihtipeale teistele suunatud. Ta lihtsalt elab ennast välja teisi inimesi arvestamata. Teised kannatavad ja kui tal on see agresiivsus möödas, siis ta ei tunne erilist südametunnistuspiina ka. Skisoidse inimese agressiivsusel on enamasti kaks põhjust:
    1) Üks neist on hirm läheduse ees, kuna ta kardab kaotada oma mina, oma sõltumatust.
    2) Teine põhjus on see, et tihtipeale on agressiivsus ainus viis, kuidas ta suudab teiste inimestega kontakti astuda. See meenutab murdeealise käitumist (kui poisile tüdruk meeldib, siis ta kiusab teda). Agressiivne käitumismall ei lase välja paista tundeelulist kogenematust. Tal on olla kergem agressiivne kui õrn ja oma tundeid välja näidata. See on ka selline omamoodi kaitsemehhanism. Aga ta saab selle abil näidata välja oma sümpaatiat. Skisoidse inimese puhul ei ole see levinud, et ta ennast süüdistaks. Ta elab ennast välja ja ei mõtle selle peale.
    Tegurid, mis skisoidsust põhjustavad, on selle eelduseks
    Nende skisoidsete joonte tekkimisel on olulised ka sünnipärased eeldused. Soodumus on väga tundlikel lastel. Kui lapse tundlikkus on ülikõrge, siis nad vajavad distantsi enda ja maailma vahele. Kõike tuntakse liiga tugevalt, valjult. Selleks, et maailmaga toime tulla, luuakse distants enda ja maailma vahele. See on nagu kaitse ärrituste tulva vastu. Teine kaasasündinud põhjus on see, kui laps on motoorselt aktiivne, agressiivne, liikuv. Seal on põhjus selles, et selliseid lapse keelatakse, käsitakse, noomitatakse, karistatakse keskmisest märksa sagedamini. Nad kohtavad sagedasti tõrjuvat hoiakut. See tekitab umbusalduse maailma vastu. Seetõttu tõmbutakse endasse ja sellest võib kujuneda iseloomujoon . Samuti võivad skisoidsust põhjustada kehalised puuded ja see, kui ei ole tegemist oodatud lapsega.
    Keskkonnategurid, mis skisoidsust tekitavad, on olulisemad ja need sõltuvad inimesest. Igal tüübil on oma iga, mis on kõige tundlikum nende joonte tekkeks. Skisoidse tüübi n-ö kriitiline periood on esimene eluaasta, esimesed elukuud. Skisoidsuse nurgakivi on küsimus, kas ja kuivõrd laps maailma usaldab, kuivõrd see maailm tema vajadused rahuldab. Siin ei ole mõeldud mitte ainult füsioloogilisi vajadusi. Oluline on see, kuidas ema lapsesse suhtub. See soodustab lapse vaimse arengu kiirust. Kui mingil põhjusel see väliskeskkond ei paku seda, mida laps vajab ( hellus , armastus, hoolitsemine, füsioloogilised vajadused), siis suure tõenäosusega lapsel tekib selline tunne, et maailma ei saa usaldada ja ta tõmbub sellest maailmast tagasi.
    Skisoidsusvõib tekkida siis, kui näiteks last jäetakse väga sageli ja pikka aega üksi, kui hästi palju on erinevaid ärritusi, mille eest laps ei suuda ennast kaitsta (nt liiga suur lärm). Kindel on see, et kas väga varases eas hüljatud või ärritustega üleküllatud lastel võivad hiljem välja areneda skisoidsed jooned. Kui näiteks lapsevanem on tundetud, ükskõikne (nt liialt noorte, ebaküpsete emade puhul), kui minnakse liialt vara tööle pärast lapse sündi, kui last jäetakse liiga palju omaette või lapsega tegelevad väga erinevad inimesed. See on ka ärritajate üleküllus. Kui väga väikest last üritatakse igale poole kaasa tassida, siis see on ka negatiivne. Keskkonnad, inimesed, muljed muutuvad. Lapsele on vajalik teatud stabiilsus ümbruses.
    Hiljem, pärast kriilitist perioodi võib skisoidsust veel soosida see, kui laps peab laveerima oma vanemate vahel, kes on raske iseloomuga (peab nende tujusid ära arvama ) või ebaküpsed. Enne kui ta iseennast leiab, tõugatakse ta teise rolli. Ta peab mitmes suunas mõtlema, teiste elu elama. Välja jääb arendamata kindlus iseendas. Kellel puudub kindlustunne, püüab oma nõrku külgi peita ja selle põhiline tagajärg on see, et ei lasta kedagi oma tundemaailmale ligi. Üks põhipõhjus on seotuse puudumine (ema ja lapse vaheline suhe) ja teine põhiline põhjus on ärrituste üleküllamine. Tänapäeva maailm soodustab skisoidsust: turvatunnet jääb vähemaks ja ärrituste üleküllus suureneb.
    17. PILET
    DEPRESSIIVNE ISIKSUS
    Üldiseloomustus
    Põhineb teisel hirmu põhivormil ehk hirmul isoleerituse, mahajäetuse, hüljatuse, turvatunde puudumise ees. Aga see sisaldab ka hirmu saada iseseisvaks minaks (individuatsioon). Depressiivsete inimeste põhiprobleem on see, et nad on oma partnerist suuremas sõltuvuses kui teised tüübid. Nii oma valmiduse, armastamisvõime kui ka vajaduse tõttu olla armastatud. Kui keegi inimene vajab teist inimest tungivalt, siis püüab ta seda distantsi nende vahel kõrvaldada, vähendada. Kui võrrelda skisoidse tüübiga, siis skisoidsete joontega isikule tähendab distants kindlus- ja sõltumatustunnet, kuid depressiivsele inimesele tähendab see ohtu ja üksijäämist. Depressiivsetel inimestel domineerib erineval kujul kaotushirm, hirm lahusoleku, mahajätmise ees ja seetõttu nad püüdlevad hästi lähedase seotuse poole. Oma minaks saamine tähendab paratamatult teistest teisitiolekut ja mida rohkem inimene erineb teistest, seda vähem on tal võimalusi kaitsvasse massi põgeneda, mis annab turvatunnet. Seetõttu depressiivsete joontega inimesed loobuvad ise sellest iseseisvaks minaks saamisest või üritavad takistada seda oma partneril. Nad üritavad teha ise ennast mõne teise kaaslaseks või kellestki teisest enda kaaslase. Kõik need keerulised protsessid enamasti depressiivse inimese teadvusesse ei jõua. Parimal juhul teadvustavad nad hirmu kaotada oma partner. See inimene, kes oma mina väga tugevasti ei arenda, see vajab enamasti pidepunktina kedagi teist enda kõrvale. Mida nõrgem tema enda mina on, seda rohkem hakkab ta sõltuma teisest inimesest. Mida suurem on sõltuvus, seda suurem on hirm teda kaotada.
    Kõige sagedamini ta idealiseerib enda jaoks neid olulisi inimesi. Ta vabandab välja nende nõrkused. Kõike selle pärast, et see ei ohutaks nende usalduslikku suhet. Kui neil on ka kahtlusi või kriitikat teiste inimeste suhtes, siis seda nad ei luba. Seetõttu kasutatakse depressiivsete joontega inimesi teiste poolt sagedasti ära. Iseloomujoonte poolest püüavad nad arendada neid jooni, mis seda suhet kinnistavad ( tagasihoidlikkus , vähenõudlikkus, kaastunne , omakasupüüdmatus). Lõpptagajärg läheb depressiivsete joontega inimestele kalliks maksma. Nad ei julge oma soove, emotsioone ja tundeid üldse välja elada. Kõik nende elu hakkab järjest rohkem sõltuma sellest, kas teised inimesed nende soove ja ootusi täidavad või mitte. Kes võtta ei julge, see loodab saada. Kas või selle eest, et ta on nii vähenõudlik. Nende põhiline tunnusjoon on see, et neil on valdavalt passiivsed äraootavad hoiakud. Need ei kaitse neid pettumuste ja nendest tulenevate depressioonide eest. Nad ei saa olla ka heas mõttes agressiivsed, sest see ohustab suhet. Seetõttu nad tihtipeale ei pea ka iseendast lugu. Neile on omane keskmisest madalam enesehinnang.
    Tihtipeale need depressiivsete joontega inimesed püüavad anda teistele seda, millest nad ise ilma on jäänud. See tähendab, et tegeletakse heategevuse või vastavate kutsealadega. Ka sellel juhul ootavad nad mingit tunnustust. Depressiivsete inimeste põhiprobleem on nõrguke mina. Nad tõlgendavad väga paljusid asju nõuetena. Igalpool enda ümber näevad nad erinevaid nõudmisi. Neile on väga keeruline ei öelda, sest nad tunnevad kohe ennast selles süüdi. Tihti on nende hingepõhja kuhjunud agressiivsust, vihkamist, mis võib nende elu mürgitama hakata. Väljapääsu näeb Rieman sellest olukorrast seal, kus inimene lõpetab võitlemise oma mina arendamise pärast. Oma mina arendamine ongi see tuum, kuidas nendest joontest välja kasvada. Üks asi, mida depressiivsed inimesed püüavad vältida, on kontaktid paljude inimestega korraga. Depressiivsele inimesel meeldib kõigiga hästi läbi saada, kõigile meeldida. Mida rohkem on inimesi, seda raskem on kõigile meelepärane olla. Inimesed näevad teisi inimesi erinevalt. See, et ma saan kõigile korraga meeldida, on selline utoopiline märk, aga depressiivne inimene püüdleb selle poole.
    Mis on depresiivses inimeses posiitivset? Igal tüübil on oma plussid ja miinused. Eelkõige on tema pluss teise inimese mõistmine ehk tugev empaatiavõime, kaastunne, samastusvõime (aga oht on see, et tihtipeale see on tal nii hea, et ta jääb sellesse kinni – on nagu teise inimese vari, ei jõua enam oma mina juurde tagasi).
    Depressiivne tüüp käitub nagu “Armasta ligimest rohkem kui iseennast”. Ennast seab ta tihti tagaplaanile. Seetõttu neid kasutatakse teiste inimeste poolt ära ja nad tunnevad alati väga suurt vastutust, sest nad kipuvad nägema asjades nõudmisi, mille suhtes on neil raske ei öelda. Kõige selle kaitseks võivad neil tekkida mingisugused kehalised vaegused. Nende taustaks on liiga kõrgete nõudmiste esitamine iseendale. Rahulikkust, vähenõudlikkust propageeriv ideoloogia on neile tihtipeale iseloomulik. Tihtipeale on seal mahasurutud agressiivsed või viha ja kadedusega seotud tunded, mis kipuvad seda igapäevaelu varjutama või mürgitama. Näiteks unenägudes võib ilmuda mingil kujul see, mis on inimeses alla surutud. Nii võib nende unenägudes ilmuda agressiivsuse allasurumine mingusuguse ilminguna. Riechman on öelnud, et nende unenägudes võib tihti olla söömistemaatikat. Tal on raske midagi omale normaalsel viisil saada. See võib ilmneda ka unenägudes sellise temaatikana, et ta püüdleb millegi poole ja siis tuleb hulk takistusi sinna vahele, ei jõuda eesmärgini. Üle jõu käivate tegevuste täitmise teema. On teada, et psühhiaatrias on olemas spetsiaalne diagnoos – bipolaarne häire. See seisnebki kahe erineva seisundi järsus vaheldumises, millest üks on depressiivne pool. Depressiivsete inimeste hulgas on võrreldes teiste gruppidega kõige rohkem religioosseid inimesi. Eriti paelub neid lunastusidee. See, et võib oma kannatustest vabaneda ja oma süü andeks saada, sõltumata religioonist. Samas kipuvad need depressiivsed inimesed liiga palju jätma jumala ja kuradi hooleks.
    Kui lapsevanem on depressiivsete joontega, siis ta on kontaktivõimeline ja üritab last mõista. See on positiivne pool. Ta püüab sisse elada, kaasa aidata. Oht on, et ta võib üritada last endaga liialt tihedalt siduda. Samuti on depressiivsete joontega inimesel raskusi olla vajadusel karm, järjekindel. Elukutsetest kipuvad nad eelistama neid, kus tuleb hoolida, hoolitseda, teenendada. Nad on väga kannatlikud. Neil on aega ja püsivust oma töö vilju oodata. Depresiivsed inimesed oskavad andestada, oodata. Nendes on vähe egoismi. Nad on oma loomuselt lihtsad ja tagasihoidlikud. Neil pole raske vajadusel millestki loobuda. Tihtipeale öeldakse, et need inimesed on vagad. Sellest hoolimata, nad ikkagi armastavad elu. Küll aga kipuvad nad tihtipeale “küünalt vaka all hoidma” ehk nende võimeid ja tugevaid külgi peavad teised tagant utsitama. Nad on visad ka raskuste talumisel – tundehellad. Kui neil lähevad asjad hästi, siis nad ei pane seda tavaliselt enda võimete arvele, vaid asjaolude kokkulanegmisele või juhusele.
    Partnersuhted
    Soov olla armastatud ja soov armastada on tema jaoks väga tähtis. Seal on ka kõige suuremad ohud tema jaoks. Eelkõige suhetes partneriga võivad tekkida kriisid ja igasugused konfliktid, vaidlused, pinged on depressiivse inimese jaoks hästi raskesti talutavad, sest need tekitavad kaotushirmu. Tihtipeale depressiivsele inimesele jääb arusaamatuks, miks see nii on, et mida rohkem ta püüab, seda rohkem tekib sinna probleeme. Ta näeb vaeva partneri pärast, aga neid kriise tekib järjest juurde. Ta ei saa aru, et põhjuseks on liigne klammerdumine , millest partner püüab ennast päästa. Depressiivne inimene reageerib sellele paanikaga. Sugugi ei ole harv ka see variant, kus nad lähevad välja väljapressimise peale. Nad ähvardavad partnerit. Kõige äärmuslikum ähvardus on see, et ma ei taha enam elada, kui sa mind ei armasta. Depressiivsete inimeste seas on kõige rohkem suitsiidsusele kalduvaid inimesi.
    Neil on raske ette kujutada seda, et partneril ei ole samasugust lähedusvajadust nagu neil endil on. Tihtipeale käituvad nad partnersuhtes kui laps – abitu ja naiivsena, kellele on raske haiget teha, raske maha jätta. Tihtipeale võib ka abielus selline teadvustamata isa lapse või ema lapse suhte eksisteerida. Tihtipeale selline võimuiha, kaotushirm on depressiivsel inimesel peidetud ülihoolitsuse maski taha. Nad võivad selle hoolitsusega pratneri justkui nagu lämmatada. Depressiivsel inimesel on kalduvus üritada oma partneris süütundeid tekitada. “Kui sa mind ei armasta, ma ei tahagi enam elada” on nagu oma elu eest vastutuse teisele inimesele andmine. Vahel võibki juhtuda nii, et kui partner on selline allaheitlikum, siis ta säilitabki suhte ja võtab selle vastutuse. Sellises suhtes võib olla agressiivsust ja viha. Hirm ja kaastunne on see, mis võib sellisel juhul partneri puhul töötada. Ka haigust võib nii kasutada. See on kõikide inimeste puhul nii, et mida sügavamalt ollakse kiidnunud, seda suurem on hirm seda kiindumust kaotada. Samas aga kuulub igasuguste suhete juurde loominguline distants, mis võimaldab kummalgi partneril olla tema ise. Niipea kui algab sõltuvussuhe, hakkab asi kiiva minema. Võib kaotada lugupidamise. Partneri kaotushirm võib panna selle depressiivse isiku orjama (nt seksuaalselt).
    Agressiivsus
    Depressiivne tüüp agressiivsust eriti ei luba, sest see võimendab konflikte ja lahkarvamusi. Samas teisest küljest ei saa agressiivsust kuhugi ära kaotada. Elus tuleb ikka ette selliseid hetki , kui tekib viha või agressiivsust. Üks võimalus, mida depressiivne inimene sellel juhul teeb, ta mahendab ära (ta ratsionaliseerib, mõistusepärastab need): tegelikult see ei olnudki nii. Vabandatakse nagu iseenda eest ennast välja, et ei peaks agressiivselt reageerima . Tihtipeale ka justnimelt sellise ülevoolava hoolitsuse taha võib selle agresiivsuse ära peita. Kõige sagedasem depressiivse inimese agressiivsuse väljendamise vorm on virisemine, hädaldamine, haletsemine, halamine. Sageli ei teadvustata, et see võib teisi häirida ja neile närvidele käia. Kui see agressiivsus ikkagi kuidagi välja ei tule, siis võib ta pöörduda ka iseenda vastu (enesehaletsemine, ensthävitav tegevus, suitsiid). Rieman ütleb, et tihtipeale tuleb selline enesehävitav käitumine eelkõige lapsepõlvest ja just nendest teguritest, et ei viha ega kadedust ei tohtinud ealeski välja näidata. See on kogunenud ja ainus viis seda välja saada, on pöördumine iseenda vastu. Üks äärmus: murelikud, haletsevad. Teine äärmus: alandlikkus, ilustamine, virisemine, hädaldamine, kannataja hoiak, agressiivsuse pöördumine iseenda vastu. Õige ja talitsetud agressiivsus on inimese eneseväärikuse üks oluline komponent. Tänu sellele, et depressiivsed inimesed agressiivsusega käivad väga aralt ja oskamatult ümber, siis see on ka nende madala enesehinnangu üks põhjuseid.
    Põhjused
    See põhjus on põhimõtteliselt aktsioon. Iga inimese elus tuleb ette viha, agressiivsust ja lapse elus samamoodi. Laps ei ole teistmoodi inimloom. Need tunded saavad ohtlikuks lapse jaoks alles siis, kui nad hakkavad kuhjuma ja nende taustal hakkavad need depressiionid tekkima. Lapsele ei tohiks nende emotsioonide väljaelamist kategooriliselt keelata. Kui laps on silmatorkavalt vaikne, kuulakas, tal ei ole enesealgatust, teda tuleb koguaeg tagant tõugata, et ta midagi teeks, ta on loid , ei talu üksijäämist, tegevust ei leia. Need võivad olla märgid lapsepõlves tekkima hakkavatest depressiivsetest joontest.
    Sünnipärased eeldused depressiivsete joonte tekkimiseks on melanhoolsed jooned (temperamendi tüüp – oma loomult rahumeelsed, head, vähe võitlusvaimu, ülitundelisus, vajavad rohkem tuge ja kaitset juba ensele teadvustamata, kutsuvad esile sellise suhte partneris, kus teda koheldakse justnagu last). Mingis mõttes võib neid jooni soosida ka flegmaatiline temperamendi tüüp (kaasasündinud kalduvus mugavusele, üritatakse alati rahulikuks jääda).
    Kõige vastuvõtlikum iga on teise eluaasta paiku (1,5 a – 2,5 a), kui lapsel hakkab oma mina pilt tekkima. Riechman on öelnud, et ema suhtumine lapsesse on nurgakivi sellele, kuidas laps hakkab maailma suhtuma . See on see faas, kus ühelt maalt laps tunneb veel sõltuvust vanematest. Depressiivse tüübi jooned sõltuvad kasvatusest . Kaks mudelit:
    1) Ärahellitamine – Teisel eluaastal tekivad lapsel oma soovid, vajadused. Ärahellitamine tähendab seda, et vanemad teevad lapse eest kõik ära. Need on n-ö kanaemad, kelle jaoks on tähtis, et laps jääkski selliseks beebiks, seotuks, sõltuvaks emast. Sagedasti on neil endil ka depressiivne isiksusetüüp. Hellitamise põhjuseks on hirm kaotada lapse armastus. Selleks üritatakse tema eest kõik ära teha ning tänutäheks oodatakse vastuarmastust . Kui laps kasvab suuremaks ja tekivad normaalsed konfliktid vanematega, siis tihti vanemad pingutavad üle, tekitavad lapsele süütunnet (nt loevad ette, mida nad lapse pärast ohverdanud on). Kui lapse jaoks tehakse kõik ära, siis laps ei saa vaimses mõttes karastuda. Ta ei õpi raskustega toime tulema, ei saa nendega hakkama. See viib nii kaugele, et tihtipeale lapsel ei olegi enam oma soove. Ta ootab, et kõik tema soovid täidetakse ütlemata. Selline passiivne ja äraootav hoiak on depressiivse tüübi üks põhitunnustest. Nad ootavad, et asjad muutuvad paremaks. Mugavus, passiivsus. Selle all võib siis depressioon peituda. Tihti vanemad esitavad ka välismaailma kurja ja ohtlikuna, selleks et seda mõistmist ja kaitset oleks ainult kodus võimalik saada. Peletatakse armukadedalt sõpru lapsest eemale. Armastusega võib ka lämmatada last. Kõik halb hoitakse lapsest eemale. Lapsed jäävadki lootma, et see välismaailm jääb teda hellitama ja tema eest kõike ära tegema. Lapsed aga kasvavad suureks ja siis tuleb aeg, kui tuleb ise hakata probleeme lahendama . Siis ei ole neid oskusi ega ka inimesi, kes seda tema eest teinud on. Kui depressiivne inimene leiab oma elukaaslaseks sellise inimese, kes tema eest kõik ära teeb, siis ei teki suuri probleeme.
    Veel üks ärahellitamise moment, mis on veel keerulisem ja rängem on see, kui näiteks ära hellitatakse mingitel teistel põhjustel (eelnevad olid lapsest ilmajäämise hirm). Sageli, kui on üks kasuvanem , siis ta üritab lapsi kasvatada võimalikult hästi, aga tunneb ise süütunnet, et ta ei suuda kasulast niimoodi armastada nagu ta tahaks. Et seda kompenseerida, siis hellitatakse see laps ära. Lubatakse, antakse, mida laps tahab. Tihtipeale on see lapse jaoks veel raskem, kui ta saab aru, et talle antakse midagi sellist vastumeelselt, mitte iseenesest ei tule. Laps hellitatakse ära süütundest. Laps peaks nagu tänulik olema selle eest, mis talle vastumeelselt antakse. Kõige rängem variant, mis sellisel juhul toimub, on see, et laps võib hakata ennast süüdi tundma selle pärast, et ta üldse olemas on.
    2) Toimetulematuses kasvanud laps – Need lapsed, kes kasvavad sellistes tingimustes, kus vanemad ei tule oma rolliga toime. Eelkõige puudutab see selliseid naisi, kellel on puudu naiselikkusest, emalikkusest. Põhjus võib olla ka selles, et nad ei oska ise armastada, sest nad on ise oma lapsest ilma jäänud. Programmemad kuuluvad ka sinna alla. Nad kasvatavad lapsi mingisuguse skeemi järgi. Nad üritavad oma seesmist ebakindlust täita mingi skeemi või mudeliga , mis on väljaspoolt võetud. See võib juhtuda ka siis, kui lapselt nõutakse liiga palju, tema individuaalsusega ei arvestata või tema jaoks on liiga vähe aega. Kõige sellle nimetatu tagajärg on see, et laps hakkab võtma maailma sellisena, millelt midagi oodata ei tasu. Depressiivse inimese üks põhilisi elutunnetusi, lootusetuse tunne võib tihti pärineda sellest east . Need lapsed ei usu eriti tulevikku, nad ei usu iseendasse, oma tunnetesse. Nad on õppinud üksnes kohanema . Tugevad on nad ka talumises ja loobumises. Ka rõõmustada nad ei oska. Võib öelda, et see toimetulematuse tagajärg on sageli see, et lapsel tekib tunne, et nad ei väärigi armastust. Laps ei saa sellest aru, et tema vanem ei olegi võimeline armastama . Tema tunnetab ainult seda, et teda ei armastata. Ja ta arvab, et see põhjus on temas endas. See ongi see sama situatsioon, kui võib tekkida tunne, et ma olen juba selles süüdi, et ma olemas olen.
    Mõlemal juhul võivad tekkida depresiivse isiksusetüübi joones. Vahe on ainult vanuses. See, kes on ärahellitatud lapsed, tulevad need depressiivsed jooned välja hiljem. See, kelle vanemad ei pööra talle piisavalt tähelepanu, tekivad need jooned juba lastena.
    18. PILET
    SUNDUSTEGA ISIKSUS
    Üldiseloomustus
    Sundustega isikud on need, kellel domineerib kolmas hirmu põhivorm. See on hirm kadumise, muudatuste, ajutisuse ees. Nad väärtustavad kõige rohkem seda, kui kõik on samamoodi nagu varem oli. Igasugused muudatused tuletavad meelde ajutisust, kaduvust. Kui miski muutub, siis see häirib neid. Kui on tugevamad jooned, siis muutused kutsuvad esile hirmu. Nad püüavad muudatusi takistada, piirata, peatada. See on üsna võimatu võitlus. Hoitakse raudselt kinni mingist oma arvamusest, hinnangust, kogemusest, harjumusest, ideest . Sellest tehakse mingi seadus või reegel. Uusi kogemusi ei soovita omaks võtta. Kui sellest ei õnnestu kuidagi kõrvale põigata, siis moonutatakse neid, et need vanadega kokku sobiksid. Nii võib inimene teadvustamatult minna ebaausale teele. Jäetakse mingid detailid tähele panemata või tõlgendatakse neid teisiti. See kõik toimub selle pärast, et vältida ebameeldivaid üllatusi, mis uus võib kaasa tuua. Oht on eelkõige selles, et ollakse vähe avatud, arenguprotsessid võivad olla pidurdunud (iseenda areng sealhulgas).
    Sundustega inimese põhiprobleem on ülemäära suur vajadus end kindlustada. Seepärast on sundlustega inimesed ettevaatlikud, etteplaneerijad. Rieman ütles, et sundustega inimene on nagu mees, kes riskib vette minna alles siis, kui ujumine juba selge on. Sundustega inimeste hulgas leidub võrreldes teiste tüüpidega rohkem kollektsionääre. Neile meeldib koguda, sest ükski kogu ei saa kunagi valmis. See on nagu tükike lõpmatust. See on inimese teadvustamata motiiv saada endale veidike igavikku. Sundustega inimesed kipuvad kramplikult traditsioonidest kinni hoidma (perekondlikud, seltskondlikud, religioossed, poliitilised jms). See võib viia väga kivinenud põhimõtete ja äärmuslikul juhul fanatismini välja. Usufanaatikud on enamasti selgelt sunduslikud inimesed. Mida kindlamalt nende ideede kütkes ollakse, seda suuremat sallimatust näidatakse üles teisitimõtlejate suhtes. Selle taga on psühholoogiliselt hirm, kui ma peaksin oma elus midagi sellist muutma , et siis kogu see mõte võib kaotada tähenduse ja kokku variseda. Hirm ümber orienteeruda on suur. Traditsioonidest kinni hoidmine ei ole ilmselgelt negatiivne. Negatiivne piir läheb sealt maalt, et kui üldse ei olda valmis uutele kogemustele orienteeruma. Sealt maalt muutub see sunduslikuks, kui nad sallimatult lükkavad kõik tagasi.
    Sundustega inimesed armastavad väga võimu. Skisoidsele inimesele tähendab võim eelkõige distantsi, kuid sundustega inimesed armastavad võimu võimu pärast. Neile meeldib teisi inimesi muuta enda arvamuse järgi, oma arvamust peale suruda ja võim võimaldab olla ka agressiivne. Sundustega inimesed tahavad, et kõik inimesed oleksid sellised, nagu nemad arvavad, et nad olema peaksid. Sundustega inimestel on tihti naiivne usk, et kõike saab süsteemselt haarata ja kõike saab täielikult valitseda . Nad eelistavad enamasti selliseid eluaalasid, mis on seotud juhtimise ja võimuga. Näiteks korra, seaduse, autoriteedi nimel töötajad. Näiteks poliitikute seas on tihti sunduslike joontega inimesi.
    Inimestevahelistes suhetes teevad nad teistele pidevalt ettekirjutusi, millised nad peaksid olema. Eriti tuleb nende puhul välja põlvkondadevahelised probleemid. Sundustega tüüp arvab, et teine põlvkond elab valesti, mõtleb valesti jne. Neil inimestel on alateadlik hirm, et kõik võib iga silmapilk muutuda kaootiliseks, kui nad enese või teiste kontrollimisest loobuvad. Palju võimu, palju teadmisi, palju harjutamist – selle poole nad püüdlevad, et seda kontrolli kindlustada. Tihtipeale nad lähevad selles nii kaugele, et nad oma tegeliku elu juurde ei jõuagi. Nad kogu aeg kindlustavad, et midagi ootamatut ei juhtuks. Enda kindlustamine kõige selle vastu, mida ei tohiks olla, saab tihtipeale nende inimeste tähtsaimaks elupõhimõtteks. Oma elu ja olukorra säilitamiseks näidatakse tihti üles suurt leidlikust (miks ei peaks muutuma jms). Üks oluline joon on veel see, et nad lõputult viiviatavad, kõhklevad, kahtlevad kõiges. Nad jäävad tihti ettevalmistusse toppama. Näiteks kui inimesel on vaja mingi otsus vastu võtta, siis ta nii kaua viivitab, kuni õige aeg mööda läheb.
    Psüühikas on olemas selline seaduspärasus, et kõik, mis inimene alla surub, seda tuleb ka tagasi hoida mingi energiaga. Mida rohkem seda koguneb, seda rohkem läheb inimesel tarvis energiat, et seda ka vaos hoida. Sundustega inimestel see tihtipeale nii on, et nad koguvad endasse hulgaliselt emotsioone, mida nad endale ei luba ja mingi hetk see pais võib järele anda. See võib kaasa tuua suuri probleeme. Sundustega inimesed tahavad teha kõike õigesti. Seda hirmu nad enamasti ise ei teadvusta. Tihtipeale on teatud omadustes väga õhuke piir, millal heast omadusest saab ebanormaalne sundus . Sundused on mingid korduvad käitumismudelid, mida inimene kasutab. Need võivad olla erinevad – sundkäitumine, sundmõtlemine, sundloendamine või midagi muud, mille esialgne funktsioon alati hirmu tagasihoidmine. Esimesel korral tekkides on sellel ratsionaalne ja mõistlik põhjus, aga siis inimesed kalduvad mudeldama sama tüüpi käitumist analoogsetes olukordades, milles iseeneses ei pruugi olla mingit seost esialgse olukorraga. Siis võibki olla, et inimesed mingites olukordades käituvad täpselt samamoodi, kuid nad ei saa seda ka muuta, sest see on neile sisse kodeeritud. Sundused on mingusugused ülekantavad käitumismehhanismid, millel esialgne ülesanne oli siduda seda hirmu, kuid hiljem muutusid need asendustegevusteks. Näiteks pidevalt koristava naise puhul võib see olla nii, et ta soovib mingit muud puhtust, mitte selle kodu puhtust. Tihtipeale võivad need allasurutud tunded tekitada mingusguse foobia või sunduse. Kui mees pettis naist, naine surus seda endas alla, siis sellel naisel tekkis millalgi hirm teravate esemete ees (naine ei luba teadvusesse mõtet, mida ta sellega teha tahaks). Sunduste tekke algstaadiumis on alati küsimus millegi vältimises (uus, tundmatu, ebakindel, miski harjumuspärasest kõrvalekalduv). Sageli kantakse see tegelik probleem mingitele muudele asjadele üle ja nad teisenevad mingiteks sundlusteks.
    Sundlustega inimeste juures võib olla ka levinud selline käitumine nagu “äpardumine”, mida Freud niimoodi nimetas. Nad suruvad mingeid tugevaid impulsse alla ja tihtipeale elavad ennast välja läbi äpardava käitumise. Näiteks kogemata lõhud ema vaasi ära just siis, kui ema sind närvi ajas.
    Sundustega inimesed armastavad võimuga elukutseid, aga tähtis on ka see, et selles ametis saaks olla täpne, hoolikas, põhjalik, vastutustundlik . Neile ei sobi eriti sellised ametid, kus nõutakse palju oma algatust, paindlikku mõtlemist, loomingulisust. Valdavalt on nad tavaliselt oma ala suhteliselt head asjatundjad ja nende peale võib loota. Vanemas eas kipuvad sundustlikud jooned süvenema ja inimesed hakkavad üha enam kõige külge klammerduma. Tihtipeale nad teostavad oma võimu isegi pärast oma surma, näiteks läbi testamendi. Rahva seisukohalt on neil ka oluline ülesanne kanda. Nimelt nad kannavad edasi traditsioone, aga kui nad jäävad mingitele arengujõududele jalgu , siis neist tavaliselt astutakse üle.
    Sundustega tüübi positiivsed jooned on need, et nad on vastupidavad, stabiilsed, püüdlikud, püsivad, hoolsad, plaanipärased. Neid huvitab tavaliselt rohkem see, mida nad saada tahavad, kui see, mis neil praegusel hetkel käes on. Seetõttu nad ei oska olevikku hinnata. Nad ei suuda lihtsalt olla, lasta asjadel kulgeda, voolata.
    Sundustega inimestel on väga suur kaal kahtlustele kõigis variatsioonides. Kahtlustamine ja kahtlus kui selline kaitseb spontaansuse ja loomulikkuse eest, mis tundub ohtlik olevat. Nii võib igasuguseid kahtlusi üldistada, absolutiseerida. Nendest võib saada mingi eesmärk, mis võib hakata tegevust asendama. Inimene ei teegi midagi, sest tal on selle asja suhtes mingisugune kahtlus. Otsustusvõimetus, kõhklemine jms võib iseloomustada sundustega inimesi. Samas, kui mingid otsused on tehtud, on need otsused sundustega inimeste jaoks lõplikud, mida enam muuta ei saa. See põhjus ongi selles, kui neil tekkis lapsepõlves tunne, et on asju, mida saab teha ainult ühte moodi ja ainult see viis on õige. Kui teha teisiti, siis on valesti tehtud. Valikud pidid olema õiged, sest muidu võis saada karistada . Tihtipeale võivad vahelduda kahtlused ja soov midagi teha. See võib tekitada värisemist või kokutamist. Lõpuks ärritusi ja impulsse ei tajuta.
    Sundustega inimese juures on probleem eelkõige see, et kui nad on lapsevanemad, siis nad ei suuda arvestada lapse vanust. Nad kipuvad olema ka pika vihaga. Nad tekitavad hirmu vigade ees ja ka süütunnet. Tüüpiline sundustega vanem on see, kes nõuab, et kõik tuleb taldrikult ära süüa, isegi kui kõht on tühi. Sellega nad tekitavad lastes trotsi ja mässu. Võivad tekitada veel ka ebakindlust, alaväärsustunnet. Lapsel tekib selline tunne, et see, kas mind armastatakse või mitte sõltub sellest, kas ma teen asju hästi. Karistus ei ole mitte vahend meetodi mõttes, vaid karistus peaks näitama, kelle pool võim on. Ainuüksi selle tõttu määratakse mõnikord karistus.
    Partnersuhted
    Sundustega inimesele meeldib olukorda kontrollida. Armunud inimene on enamasti ettearvamatu oma käitumises. Seetõttu armastus tekitab sundlustega inimeses rahutust ja ohtu, sest see võib panna inimese loomuvastaselt käituma. Seetõttu nad iseenda juures püüavad seda igal viisil ohjeldada , kontrolli all hoida. Nad võivad olla väga valel ajal vales kohas asjalikud. Tundemaailmas võivad nad mõjuda partnerile kainestavalt. Hea on see, et neil on kõrgenenud vastutustunne . Kui nad on oma otsuse tavaliselt langetanud, siis nad jäävad sellele kindlaks. Nad võivad seda otsust pikka aega kaaluda, aga kui nad on selle langetanud, siis nad ei karda raskeid koormaid kanda või suurt vastutust võtta.
    Keeruline on aga see, et nad kipuvad määratlema, kes on üleval, kes on all. Neil ei ole kerge tunnistada partneri võrdõiguslikkust. Tihti seda suhet segab võimuvõitlus. Depresiivsetele inimestele meeldib väga sõltuvussuhe (hirm kaotada), sundlustega inimestel meeldib sama, kuid ta soovib partnerit voolida oma nägemuse järgi. Neil on hästi raske taluda, kui partner on teistugune, mitte selline nagu tema tahab. Truudust tavaliselt nad pooldavad juba majanduslikel põhjustel. Sageli just sellele tüübile on väga iseloomulikud mõistusabielud ja majanduslik pool mängib ka olulist rolli. Majanduslikud kaalutlused ja muu kindlustatus on väga oluline. Enne abiellu astumist võivad nad pikalt kõhelda, kuid kui nad on selle otsuse teinud, siis tema arvates on see lahutamatu liit, sest nad ei soovi loobuda millesti, mis on tema oma. Tihti nad võtavad partnerit omandusena.
    Kui sunduslikud jooned on väga tugevad, siis nad kipuvad seda liitu partneriga tihtipeale käsitlema kui juriidilist lepingut, kus õigused ja kohustused on mõlemal poolel kindlaks määratud. Kriisiolukordades ei ole nad eriti mõistvad. Isegi kui nad saavad aru, et nad on mingi vea teinud, siis neil on seda avalikult hästi raske tunnistada.
    Kipuvad partnerile ette heitma, mida see kõik on valesti teinud, tuues näiteid minevikust. Nad ei ole väga mõistvad. Neil on raske järele anda isegi kui nad saavad aru, et nad midagi valesti on teinud. Dikteerivad ette reegleid, mis nende arust on mõistlikud. Suhtes on vähe loomulikkust, spontaansust, vaheldust. Kui sundustega jooned on väga tugevad, siis ta ootab, et partner töötaks nagu kell (pole oma soove, alati kindel, ettearvatav, tõrgeteta). Tihti on ka nende seksuaalelu kindlale plaanile allutatud. Sundustega inimeste seksuaalelu võib olla ka sadistlik (võimuiha seguneb sellesse suhtesse). Tugevamate sundustega joonte puhul võib olla ka nii, et seksuaalelu abil näidatakse oma võimeid (partner on kui objekt). Kergemalt sunduslike joontega inimesed on üldjuhul küll mitte kirglikud armastajad , aga nad on kindlad ja püsivad ning partner võib nende peale loota. Pere kui liidu aluseks on eelkõige lugupidamine, kiindumus- ja vastutustunne, mitte kirg ja armastus.
    Agressiivsus
    Sagedasti on nii, et sundustega inimestel on tulnud oma emotsioone kontrolli all hoida juba lapsepõlves. Nad on pidanud enesevalitsust säilitama. Kui nad on näidanud oma tundeid välja (nt viha, agressiivsus), siis nad on saanud karistada selle eest. Seetõttu on nad õppinud oma agressiivsusega ettevaatlikult ümber käima või siis salaja, varjatult seda väljendama. Oma emotsioonidega hakkama saamiseks on neil mitu erinevat viisi:
    1) Enesevalitsemise ja vaoshoituse seisundi idealiseerimine - Sellisel juhul juhtub see, et emotsioonid hakkavad kuhjuma, sest need kuhugi ära ei kao. Järjest suuremat enesekontrolli ja energiat nõuab nende tunnete kontrollimine. Võib juhtuda niimoodi, et kui emotsioone saab väga palju, siis nad murravad sellest kontrolli tõkkest läbi ja järgneb emotsionaalne plahvatus , mis võib viia raskete tagajärgedeni.
    2) Iseendale keelatu vastu võitlemine - Erinevus sundustega isiku ja depressiivse isiku vahel on see, et kui depressiivne pöörab agressiivsuse enda vastu, siis sundustega isik seda praktiliselt kunagi ei tee, vaid ta otsib väljaspoolt mingisuguseid objekte, millele oma agressiivsust välja elada. Eriti ohtlikud on sellised olukorras, kus mõne ideoloogia teenistusse rakendatud kollektiivset agressiivsust hakatakse välja näitama (nt sõjaolukord, juutide tagakiusamine vms).
    3) Ülemäärane korrektsus - Seda juhtub üsna sagedasti ja enamasti inimesed seda endale ei teadvusta, et tegemist on agressiivsusega. Nt õpetaja, kelle jaoks on iga viga täisviga. Kuritarvitatakse oma ametivõimu ja selle käitumise põhjused peidetakse iseenda ees ära. Nad ei teadvusta seda. Kord on hea, aga pedantsus ei ole enamasti posiitvne. Selle juures on inimvaenulik moraal.
    4) Venitamine , otsustusvõimetus – Eriti sellisel juhul, kui see teist närvi ajab
    5) Otsene norimine ja lõputu nurisemine
    6) Selle isiku idealiseerimine, kelle vastu agressiivsus oleks suunatud – Temast tehakse nagu puutumatu isik
    Sageli nende inimeste puhul, keda lapsena on emotsioonide näitamise eest karistatud, hakkavad n-ö seljataga enda agressiivsust väljendama. See on selline salakaval agressiivsus. Kui see hirm selle karistuse ees on olnud väga suur, siis võib juhtuda, et inimesel ei arenegi korralikult välja võime oma keha tunnetada. See, et agressiivsust välja ei näidata, toob kaasa terviseprobleeme. Eelkõige südame- ja vereringehäired. Näiteks migreenini ulatuvad peavalud , valud mao ja soole piirkonnas, kõrge vererõhk jms. Tihtipeale on need valud seotud konfliktiga: soov olla agresiivne, aga teiselt poolt ei luba nad endale seda. Sageli on nende inimeste traagika ka selles, et nad on sellise ameti esindajad, kus ei tohi oma emotsioone välja näidata. Tihtipeale võivad nad need emotsioonid korraga läbi murda.
    Põhjused
    Kaasasündinud eeldusteks on hästi agressiivne, elav iseloom, motoorselt aktiivne olek. Põhjus on selles, et selline laps tavaliselt paistab halvas mõttes rohkem silma. Seetõttu teda keelatakse, takistatakse, tõkestatakse, pärsitakse pidevalt. See, et ta oma loomulikkust tagasi hakkab hoidma, võib viia välja sellise jooneni, mis viib sundusliku käitumiseni. Kaasasündinud eeldus võib olla ka tundlik, kohanemisvalmis loomus, millega on seotud kuulekas ja järeleandlik käitumine. Selle tõttu laps on vähe spontaanne, vähe loomulik ja lepib kõigega rahulikult .
    Keskkonnaga seotud tingimusi saab muuta. Sunduslike joonte tekkimine on kõige tundlikum 2-4 eluaastal. See on iga, mille puhul laps hakkab kokku puutuma rohkem väliskeskkonna käskude ja keeldudega. Alla 2-aastased lapsed ei saa veel paljudest asjadest aru, aga kui tal hakkab arenema kõne, siis oma mina pilt hakkab tal ka tekkima. Talle hakatakse siis selgemalt teatud nõudmisi ja keelde esitama. See on see aeg, kui ta proovib, kui palju talle on lubatud (kas ta saab oma tahtmise läbi suruda). See on selline iseseisvumisfaas, eraldumine emast. Ta saab selles vanuses rohkem teada, mida ta suudab, mida ta tohib. Saab aru oma võimust, oma piiridest. Kujuneb oma arusaam heast ja kurjast või vähemalt selle eelvormist. Sellest oleneb, kuidas nad hiljem teiste inimestega käituma hakkavad (kas nad lepivad kõigega). See vanus on oluline selles mõttes, et sellest oleneb, kuidas laps hilisemas elus oma loomulikkust, spontaansust näitama hakkab (kas tal on enesekindlust, tahet, kas ta hakkab vajaduse korral vastu ja surub oma arvamust läbi või mugavdub ta allaheitlikult).
    Sundustega joonte tekkimise üheks eelduseks on sagedasti see, et lastel on selles vanuses nende spontaansust jäigalt pidurdatud või isegi selle eest karistatud. Karistus võib olla nii füüsiline kui vaimne. See võib olla seotud sellega, et selles vanuses esitatakse lapsele liiga palju nõudmisi (liiga vara peab korda hoidma, söögilauas kombekalt istuma jms). Hästi funktsioneeriv ja dresseeritud laps on oma vanematele meeldivam, kui oma soovide järgi käituv. Vaikset ja kuulekat last saab ka tuttavatele demonstreerida ja näidata, kui tulemuslikud kasvatusmeetmed neil on. Ka kitsad korteriolud soodustavad sundustega joonte teket. Kui lapsed jooksevad, lärmavad, hüppavad, siis teda pidevalt kutsutakse korrale, sest mida naabrid mõtlevad jne. Ta peab kogu aeg oma käitumist kontrollima ja oma loomulikkust pidurdama. Tihti pannakse selles vanuses ka alus ülisuurele valmidusele ennast süüdi tunda.
    Vanuses 2-4 on lapsel kõige raskem taluda õe või venna sündi peresse. Siis on nad armukadedad. Nad teadvustavad seda, et neile ei meeldi see, et tähelepanu läheb neilt ära ja nad tunnevad selles ennast süüdi. Nad saavad aru, et see pole õige asi, mida nad teevad, kuid nende jaoks on valus , et neile pööratakse vähem tähelepanu.
    Lapsepõlves on sundustega inimesed saanud kogemusi, et on asju, mida saab teha ainult ühel kindlal viisil ja paljud asjad, mida nad oleksid tahtnud teha, olid nende jaoks keelatud. Neil on kujutlus, et on olemas midagi absoluutselt õiget. Sellest kasvab välja sundustega inimeste perfektsionismitaotlus. Perfektsionismi väga negatiivne külg on see, et nad ei ole kunagi rahul, ei tunne rõõmu. Nad leiavad, et asju oleks saanud teha veelgi paremini.
    Kui lapsed kasvavad kaootilises miljöös, siis võivad ka tekkida sundustega jooned. See on reaktiivne muutus ehk tekib vastureaktsioonina. Kui laps ei leia keskkonnast midagi, millele toetuda, tugineda , siis see vabadus, mida ta kogeb, ajab talle hirmu nahka. Seetõttu üritavad nad luua mingeid oma korrastusi ja põhimõtteid enda sees, millele saaks tugineda ja need võivad muutuda sunduste sarnaseks, sest nad üritavad vankumatult oma ideid või põhimõtteid järgida ja sellest võib saada sundus. Sundustega jooni soodustab ka selline keskkond, kus vanemate rollile lisandub väga tähtsalt ka ühiskondlikuse moment. See on seotud nende ametiga, prestiižiga. Kui isa või ema peab mingit sellist ametit, mis on seotud prestiiži ja ühiskondliku arvamusega (nt kui vanem on pedagoog ). Paljud lapsed tuuakse, kas seisuslikule, ühiskondlikule või seltskondlikule rollile ohvriks. Autoritaarne kasvatus varases eas tekitab sunduslikke jooni. Sundustega inimene tahab elule järjekindlalt ette kirjutada, milline see elu olema peaks. Püüdlus elule seda ette kirjutada võib muutuda sunduseks (püüdlus saada kontrolli kaose üle). Pisike detail võib nii häiriv olla.
    19. PILET
    HÜSTEERILINE ISIKSUS
    Põhineb hirmu neljandal põhivormil: hirm millegi lõpliku ja möödapääsmatu ees, hirm paratamatuse ees. See on mõnes mõttes eelmise tüübiga vastand. Kui sundustega tüüp kartis uuendusi , riske, siis hüsteerilise puhul on see kõik vastupidi. Neile meeldivad riskid, uuendused. Neile ei meeldi see, mis sundustega isikule kindlustunnet andis: traditsioonid, piirangud, seadused, ettemääratus, normid. Neile on oluline, et kõik oleks suhteline, muutuv, elav, värvikas. Nad on “kasuta võimalust” tüüpi inimesed. Hüsteerilised isikud elavad eelkõige käesoleval hetkel. Seetõttu ka pikemaajalised selged eesmärgid puuduvad. Pidevalt otsitakse uusi seiklusi ja võimalusi elamiseks. See tekitab vabadustunde. See on näiline vabadus, sest nad elavad tihti omas mullis, oma illusioonide maailmas, mis ei lähe tegeliku maailmaga väga kokku. Hüsteerilise inimese maailmas piirangud puuduvad. Sagedasti on see lõhe reaalse maailmaga suur. Mida rohkem nad reaalses maailmas ebaõnnestuvad, seda rohkem nad tõmbuvad oma maailma. See on nagu hüsteerilise inimese nõiaring. Rieman ütleb, et hüsteerilised isikud elavad nagu kummist maailmas, mida saab igale poole sobivaks venitada. Sellel on olemas ka tagauks , kust saab jalga lasta, kui asjad lähevad ohtlikuks.
    Hüsteerilistele inimestele ei meeldi kindlaks määratud soolised rollid, vananemine , surm, igasugused mängureeglid, seadused. Nad on seda tüüpi inimesed, et “pärast mind tulgu või veeuputus”. Nad on väga enesekesksed ja tihti on naad hõivatud soovist saada kohe ja praegu, mida ma tahan, mõtlemata tagajärgedele. Nad mõtlevad lõppresultaadi seisukohalt. Küll on nad ka väga sugestiivsed (suudavad sisendada teistele oma arvamusi), kannatamatud, head suhteljad. Nad kruvivad lühiajalise naudingu hinna ülesse, need tagajärjed, mis sellest tulevad, näitavad, et tegelikult polnud see seda väärt. Nad ei talu ootamist. Sellepärast on neid ka hästi lihtne kiusatusse viia. Neil on raske ahvatlusele vastu panna. Seetõttu on neil tekkinud sedatüüpi käitumisjooned. Nad võivad kasutada luiskamist, valetamist, tühjade lubaduste andmist. Nad loodavad, et probleemid lahenevad iseenesest, lähevad ise korda. Selles mõttes võivad nad vahel väga naiivsed olla.
    Suhteliselt vabalt suhtuvad nad aega. Täpsus, aja planeerimine , aja jaotamine tundub neile väga tülikas ja ülearune olevat. Sageli just teised inimesed kannatavad selle pärast. Täiesti hirmutav nähtus on nende jaoks vananemine. Nad püüavad jääda kauaks ajaks nooreks, nooruslikuks. Samuti üks ebameeldivamaid mõisteid nende jaoks on vastutus. Ka eetikasse ja moraali suhtuvad nad vabalt. See tähendab, et “üks kord, see ka mõni patt”, “kes üldse ütleb, mis on hea, mis on halb”. Nad pigem eelistavad isiklikku eetikat. Kogu maailm on mõnusalt plastiline. Tehtud vigu saab alati põhjendada. Loogika on ka tülikas nähtus. Selle asemel nad eelistavad isiklikku loogikat. Rieman ütleb, et nad ei teadvusta ednale seda tegelikku hirmu. Sageli tekivad selle tegeliku hirmu asemele teatud asendus-, ülekantavad hirmud. Neid kantakse üle mingitele välditavatele objektidele. Näiteks avatud, kinnise ruumi kartus , loomade foobiad . Need on tegeliku hirmu ülekanded välditavatele asjadele.
    Kõige lihtsam meetod põgeneda kohustustest ja lõplikkusest on elada käesolevale hetkele. Veel on oluline see, et hüsteerilistel inimestel on hästi hea kohanemisvõime. Nad suudavad praktiliselt kõigega kohaneda, kuid selle kohanemise juures nad kipuvad kaotama oma iseloomu. Nad muutuvad ettearvamatuteks. Neid on raske mõista. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et nad mängivad mingeid rolle ja lõpuks nad ei tea enam, kes nad ise on. Hüsteerilise inimese juures on sagedasti niimoodi, et on tekkinud mingi pseudoisiksus. Sellel puudub kindel järjepidevus, kindel iseloom. Asi, mida hüsteeriline tüüp üldse ei talu, on kriitika. Tavaliselt nad pööravad selle kriitika tegijate vastu kohe tagasi. Enamasti nad jäävadki uskuma, et süüdi oli keegi teine. Ebasiirus tekitab seda tüüpi inimestes kindlusetuse tunde. Nad on sisemiselt ebakindlad. Neil on ebamäärased hirmud.
    Hüsteerikud elavad pseudreaalsuses kõigis valdkondades. Halvustavalt hüsteerikutesse suhtuda on vale. Ükski tüüp ei ole parem ega halvem . Igal tüübil on oma plussid ja miinused. Näiteks religiooni puhul hüsteerikutel on see väline külg olulisem ja tähtsam kui selle sisuline , ideeline tähendus. Psühhoteraapias on hüsteerilised isikud need, kes ütlevad, et hüpnotiseerige mind ära. Nad tahavad, et ei peaks palju vaeva nägema ja tööd tegema. Vastupidisena depressiivsele inimesele hüsteerikud ennast eriti ise süüdi ei tunne. Nad salgavad seda või unustavad ära.
    Lapsevanemana võivad olla nad väga vaimustavad ja kaasakiskuvad inimesed. Eriti lapse sõprade või sõbrannade seas võib olla tema austamist. Neil on hea sisendusvõime, nad oskavad veenda, nad oskavad tekitada tunnet, et elu võib olla ilus ja elamist väärt. Kasvatuses ei ole nad aga eriti järjekindlad. Kord lubatakse, kord keelatakse. Nad on tujukad . Sageli äratavad nad lastes alusetuid lootusi elus. Nad tekitavad lastele illusoorsed soovunelmad. Praktiliselt kunagi ei anna nad lastele praktilisi teadmisi kaasa. Lapse kriitikat nad ka ei kannata. Nad ei tunnista oma vigu. Neil on ka ohtlik kalduvus kasvatada lapsi demonstreerimiseks. Lapse surumine juba väiksena või noorena mingisse rolli võib tänu sellistele vanematele tulla.
    Poliitikas on nad uuendusmeelsed. Nad on tihtipeale naiivsed. Nad on väga head kõnemehed. Kuna nad jagavad kergekäeliselt lubadusi, siis sobivad nad tihti poliitikuteks hästi. Nad oskavad ka hästi manipuleerida. Nad riskivad palju, aga isegi kui neil läheb halvasti, siis nad jäävad optimistlikeks. Elukutsetest eelistavad nad inimesi asjadele. Nad võivad olla nt head müüjad, müügimehed. Eksponeerimine, esitlemine väga sobib neile. Hüsteerilisi inimesi tõmbab avalik tähelepanu. Väga oluline on nende jaoks ka ameti väärikus.
    Nad ei oska hästi vananeda. Alateadlikult pelgavad surma. Oma mälestusi muudavad nad pidevalt sobivamaks ja säravamaks. Ametitest või aladest sobib neile hästi ka kunst. Selline isikupära, loomingulisus sobib neile. Nad võivad olla suured unistajad. Isegi unenägudes võib sageli neil esineda sellist naiivset soovide täitumist (probleemid lahenevad iseenesest, teised teevad tihtipeale töö ära).
    Kergelt hüsteeriliste joontega inimesed on sellised, kes armastavad riski, ettevõtlikud, avatud kõigele uuele, paindlikud, temperamentsed, spontaansed. Nad on head seltskonnainimesed. Nende jaoks peitub igas alguses võlu. Nad on traditsioonide lõhkujad. Nad ei võta midagi tõsiselt, välja arvatud ehk iseennast. Nad on ka head algatajad ja halvad elluviijad.
    Partnersuhted
    Hüsteeriline tüüp armastab armastust nagu depressiivne tüüp. Hüsteeriline inimene armastab tihti armastust rohkem kui partnerit. Tihti on partner neile suhtes peegli eest, mis peaks tagasi peegeldama nende endi suurepäraseid jooni ja nende enda armastust. Nad on suhtes väga nõudlikud, kirglikud. Eelkõige nad tahavad selles suhtes iseendale kinnitust leida. Nad on sisemiselt ebakindlad ja selles suhtes nad vajavad kinnitust, et nad on head, ilusad, armastusväärsed. Neljast tüübist on nad kõige šarmantsemad ja paremad suhtlejad. Nad oskavad luua erootilist atmosfääri. Neid peetakse šarmikateks. Neile on raske vastu panna. Taktikas eelistavad nad tormijooksu. Neid ei peeta igavateks. Nad oskavad vastassooga suhelda. Samuti armastavad nad sära, hiilgust, pidusid. Tihti nad organiseerivad neid ise, et olla tähelepanu keskpunktis .
    Asi, mida nad ei anna andeks, on see, kui neid ei peeta armastusväärseks. Üksiolekut nad ei talu. Neil hakkab kohe igav. Nad on spontaansed oma tunnete väljendamisel. Nende tugev külg on see, et nad suudavad käesolevat hetke nautida ja sellest rõõmu tunda. Truudus (vähemalt endapoolne) ei ole neile tähtis.Tihtipeale on täheldatud, et eriline võlu on salajasel suhtel . Nad satuvad tihti armukolmnurkadesse. See annab toitu nende romantilisele fantaasiale.
    Seksuaalvahekorras on olulisem neile, mis sellele eelneb ( flirt , mäng). Samas kui see kõik on olemas, siis ei ole ka vahekorraga probleeme, kuid eelnev on olulisem. Neil on väga raske mesinädalatest argiellu tulla. Armastavad vaheldust. Kui sundustega isikule meeldis partnerit sundida , nende üle võimu saavutada, neid vormida enda soovide järgi, siis hüsteerilised inimesed eelkõige tahavad partneriga suhetest justnimelt oma eneseväärikustunnet tugevdada. Kui need hüsteerilised jooned on tugevad, neid on palju, siis see nõue partnerile saada pidevalt tagasisidet enda armastusväärsuse kohta, võib kasvada ülisuureks. Partner ei jõua peaaegu kunagi seda “toitu” armastusväärsuse kinnitusele anda. Ta peab nagu koguaeg tõestama midagi. Arusaadavalt läheb see järjest raskemaks, mida vanemaks saadakse. Vanemas eas hüsteerilistel inimestel võivad tekkida tugevad kriisid. Kui partner ei ole aldis neid kiitusi andma, siis vahetatakse partnerit. Hüsteerilise tüübi puhul on kõige rohkem lahutusi ja kordusabielusid. Pidevalt otsitakse oma suurt atmastust.
    Hüsteerilisel inimesel on raske vahet teha, mis on teadlik, mis on emotsioon. Partneri valivad nad tihtipeale alateadlikult enesega sarnase (siis saab temas iseennast armastada). Teine võimalus on see, et partneriks valitakse tagasihoidlik isik, kelle kõrval on väga kerge särada. Eneseimetlusele rajatud suhted ei ole kriiside vastu kindlustatud. Kui partner ei suuda seda vajadust piisavalt täita, siis otsitakse uus. Seetõttu on hüsteeriliste inimeste seas palju seelikukütte, kes nagu koguksid, kui palju kaaslasi on neil olnud. See näitab, et nad on ihaldatud. Tihtipeale on hüsteeriku jaoks armastus mäng, milles iga hinna eest tuleb võita. Kuna nad on armastuses väga pretensioonikad, siis neil tuleb väga sageli ka pettuda. Nad ei panusta suhtesse piisavalt palju. Nad panustavad ise vähem, kui nõuavad sellelt suhtelt. Üks põhjus, miks see nii on, võib olla see, et vahel mängitakse kodudes ideaalset abielu. Ei näidata lastele mingisuguseid kriise,vastuolusid. See toimub varjatult. Ideaalse paari mängimine on vale, sest ükski suhe ei toimi ilma kriisideta. Kui lastel tekib mingi illusoorne ettekujutus, siis ise sattudes esimesse kriisi, võib neil tekkida tunne, et see suhe on vale. Selline petlik illusioon suhte suhtes võib olla põhjus, miks vahetatakse pidevalt partnerit. Emas pettunud pojast võib saada meestevihkaja. Neid suhteid vanematega võivad asendada ka suhted õdede-vendadega (kui on nt pidanud võistlema).
    Üks põhjus, miks nad satuvad armukolmnurkadesse, on see, et kelleltki partneri üle löömine pakub neile rahulolu. Enamasti kipuvad nad edasi andma neid patte, mida nende endiga lapsepõlves tehti. Rieman arvab, et üks põhjus, miks need hüsteerilised jooned tekivad, on see, et neil ei olnud oma peres võimalik oma elutervet naiselikkust, mehelikkust välja arendada. Näiteks neil pole olnud eeskujusid või on need olnud vale pidi (nt püksid naise jalas ). Teine põhjus võib olla see, et neid on üritatud liiga tihedalt perekonnaga siduda. Võib öelda, et põhiprobleemiks armastuses on hüsteerilisele inimesele illusoorsed ootused (nõudvad hoiakud, valmidus ise midagi suhtesse anda – need ei ole tasakaalus). Partnerivalikul on tihtipeale tähtsad ka tiitlid (ühiskondlik staatus, varanduslik olukord). On ka see võimalus, et valitakse eriti särav partner, et siis tema särast osa endale saada. Suhtes nad kipuvad jääma kaua lasteks. Süüdistavad ebaõnnestumistes eelkõige partnerit. Puudu jääb võimest armastada. See tekitaks ka eneseväärikustunde. Nad peaksid arendama iseenda armastamist. Kooselus kipuvad käima vaidlused, kes on süüdi. Sellest kasvavad laim, intriigid. Eriti raske on variant, kus elavad koos sundustega tüüp ja hüsteeriline tüüp. Sunudstega tüüp püüab kõike selgeks panna, loogiliselt seletada, kuid hüsteeriline tüüp lihtsalt hämab. Teise hüsteerikuga koos võib see suhe toimida, kui hüsteerilised jooned ei ole väga tugevad. Depressiivne inimene on talle kõige sobivam partner. Skisoidne ei sobi, sest ta ei suuda oma partnerit kiita ning ta näeb ka manipuleerimised läbi. Ta ei allu manipuleerimisele.
    Agressiivsus
    Tüüpilised agressiivsuse väljendusvormid on rivaalitsemine, konkureerimine. Nende agressiivsus avaldub püüdes teistest üle/parem olla. Tema agressiivsus on muretu, spontaanne, mõtlematu. Pikka viha nad väga ei pea. Tihti avaldub see läbi hooplemise, esiletrügimise, liialdamise. Selles avaldub ka üldistamistendents. Kui on, siis on ikka kõik. “Kõik mehed on sead”. Agressiivsus sarnaneb tormaka liikumistungiga. On seotud sellise liikumise ja tegevusega. Parim kaitse on nende jaoks alati rünnak. Kui nad tunnevad ennast ohustatuna, siis nad pigem ründavad ise. Kriitikat nad ei talu eriti. See võib vallandada vihapurskeid. Selle taga on olla hirm mitte armastusväärne. Sellele tüübile omane agressiivsuse vorm on intriig (intriigide punumine). Tihti korratakse sellise agressiivsuse ilmingu puhul sellist lapsepõlvesituatsiooni, kui pidi õdede- vendade vahel laveerima, neid üle trumpama, vanemate tähelepanu pärast võitlema. Tihtipeale köetakse ennast üles tänu publikule. Kui on pealtvaatajaid, siis avaldub agressiivsus teatraalsel moel ja kui publikut ei ole, siis vaibub vaikselt ära.
    Põhjused
    Kaasasündinud põhjused, mis soosivad hüsteerilisi jooni, võivad olla sarmikatel, elavatel lastel. Imetletakse nende olemust. Nad jäävadki lootma välisele eeldusele. Nad loodavad kõigile meeldida.
    Kõige tundlikum iga nende joonte tekkeks on 4-6 eluaasta. Seda seustab Rieman eelkõige soorollidest arusaamise tekkega. Selles vanuses hakatakse lapsi teadvustamata rohkem suunama teatud rolli (mehe või naise) poole läbi kasvatuse. Siis nad hakkavad ka ise rohkem teatud mehelikkuse või naiselikkuse rollile vastavaid tegevusi eelistama. Põhjuseks võib olla see, et mingitel põhjustel on olnud lastel eeskujudest puudus. Selleks, et laps lakkaks olemast laps, et ta püüdleks täiskasvanu maailma poole. Lapsemaailm on see, kus ei tule eriti vastuatada millegi eest. See, et ta tahaks sellest maailmast välja astuda, tal peab olema täiskasvanute maailmas mingeid eeskujusid või midagi, mille poole ta püüdleb. Kui vanemad suudavad lapses seda soovi tekitada, siis on nõus laps sellest lapselikust käitumisest lahti ütlema. Kui tal ei ole mingisuguseid eeskujusid, soove, siis ta jääbki terveks eluks natukene lapselikuks, vastutustundetuks (ehk hüsteeriliste joontega).
    Veel võib soosida nende joonte teket see, kui laps kasvab kaootilises, vastuolulises miljöös. Lapsel ei ole millegi järgi orienteeruda. Tal puudub pidepunkt. Siis ta eelistabki jääda vastutustundetuks. Raske on selline olukord, kui soorollid on peres vahetunud (püksid on peres naise jalas). Võib olla ka põhjuseks lapsevanemate õnnetu abielu. Eriti on sellisel juhul ohustatud ainukesed lapsed. Võib juhtuda see, et lapsevanem hakkab kohtlema last kui partneri asemikku (üritab talle rääkida oma muresid , käituda temaga nagu laps oleks ta partner). Usaldab talle selliseid asju, mis lapse maailma ei kuulu. Tal pole elutervet võimalust armastada oma vanemaid kui paari. Ka selline olukord tasuks ära märkida, kui oht hüsteeriliste joonte tekkimisel, kui pere kasvukeskkond erineb oluliselt sellest, mis väljaspool kodu on. Kui need väärtushinnangud ja tõed, mida perekeskselt õigeks ja omaks peetakse, erinevad oluliselt sellest, mis väljaspool pere toimub. Näiteks koolis või naabritega mängides kuuleb hoopis muid väärtushinnanguid. See võib olla seotud väga erineva usu, kultuurilise grupi inimestega. Lapsel tekib nagu pettumus maailmas, ebakindlustunne. Tal tekib ka see kogemus, et kodus õpitu väljaspool ei sobi. Sageli tekivad sellisel juhul hüsteerilise ja skisoidse segatüübid.
    Hüsteerilise inimese põhiprobleemiks on see, et nad ei leia teed iseendaga samastumiseks. Nad jäävad kas lapsepõlveeeskujudesse samastumises kinni või võtavad mingi juhusliku rolli, millega nad samastuvad. Nad ei leia selles arenguprotsessis iseennast. Hüsteeriliste joontega tüüpi võib tekitada veel reaktiivne hüsteeria. See on nagu vastureaktsioon tugevale sundustega joontele kasvatusstiilile. See on nagu protest sellele rangele, autoritaarsele kasvatusstiilile.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 50 lk · .doc · 69 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Psühholoogia eksami materjal #1 Psühholoogia eksami materjal #2 Psühholoogia eksami materjal #3 Psühholoogia eksami materjal #4 Psühholoogia eksami materjal #5 Psühholoogia eksami materjal #6 Psühholoogia eksami materjal #7 Psühholoogia eksami materjal #8 Psühholoogia eksami materjal #9 Psühholoogia eksami materjal #10 Psühholoogia eksami materjal #11 Psühholoogia eksami materjal #12 Psühholoogia eksami materjal #13 Psühholoogia eksami materjal #14 Psühholoogia eksami materjal #15 Psühholoogia eksami materjal #16 Psühholoogia eksami materjal #17 Psühholoogia eksami materjal #18 Psühholoogia eksami materjal #19 Psühholoogia eksami materjal #20 Psühholoogia eksami materjal #21 Psühholoogia eksami materjal #22 Psühholoogia eksami materjal #23 Psühholoogia eksami materjal #24 Psühholoogia eksami materjal #25 Psühholoogia eksami materjal #26 Psühholoogia eksami materjal #27 Psühholoogia eksami materjal #28 Psühholoogia eksami materjal #29 Psühholoogia eksami materjal #30 Psühholoogia eksami materjal #31 Psühholoogia eksami materjal #32 Psühholoogia eksami materjal #33 Psühholoogia eksami materjal #34 Psühholoogia eksami materjal #35 Psühholoogia eksami materjal #36 Psühholoogia eksami materjal #37 Psühholoogia eksami materjal #38 Psühholoogia eksami materjal #39 Psühholoogia eksami materjal #40 Psühholoogia eksami materjal #41 Psühholoogia eksami materjal #42 Psühholoogia eksami materjal #43 Psühholoogia eksami materjal #44 Psühholoogia eksami materjal #45 Psühholoogia eksami materjal #46 Psühholoogia eksami materjal #47 Psühholoogia eksami materjal #48 Psühholoogia eksami materjal #49 Psühholoogia eksami materjal #50
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 50 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 69 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor hannaala Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    freud jung arhetüüp adler anima psühholoogia animus unenägu psühhoanalüüs

    Sarnased õppematerjalid

    PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS
    30
    docx

    PSÜHHOLOOGIA ARVESTUS

    1. Isiksuse mõiste. Isiksuse joonte teooria. ,,Suur viisik". · Isisksuse psühholoogia algas 20.sajandil enne II maailmasõda, sest siis oli vajadus uurida mehi, kas nad suudavad hakkama saada stressi ja sõja pingega. · Koostati esimesed isiksuse testid. o Algul defineeriti seda kui inimeste vahelisi erinevusi (see viis isiksuse psühholoogia kriisi, kus väideti, et seda polegi olemas, kuna inimene käitub vastavalt olukorrale, tal pole midagi püsivat). 20.saj lõpus defineeriti kui inimste vahelisi sarnasusi. See pani psühholoogia uuesti arenema. 4 põhilist koolkonda: 1. Psühhoanalüütiline/psühhodünaamiline koolkond (Freud, Jung, Adler)- kõige mõjukam, kes on 20.sajandi nägu kõige rohkem kujundanud 2. Humanistlik koolkond (Maslow, Rogers) 3

    Psühholoogia
    Psühholoogia 11-klassi arvestuse materjal
    26
    docx

    Psühholoogia 11. klassi arvestuse materjal

    Isiksuse joonte teooriad. ,,Suur viisik". Isiksusepsühholoogia saab alguse 20. sajand, kui tekib huvi isiksuse vastu. I MS nõuab stressitaluvuse teste, uurisid isiksuse omadusi. Isiksus on kõnekeeles iseloom, tahtelised omadused. Psühholoogias aga see, mis on teistest erinev, ainulaadne või see, mis on püsiv ja muutumatu iseloomuomaduste kogum. Isiksusepsühholoogia põhineb andmetöötlusel ja statistikal ning hoolimata 20. sajandi keskel olnud kriisist on see üks paremini arenenud psühholoogia liike. Allport'i isiksuseteooria Populaarne jooneuurimise teooria, uuris keelt. Kui keeles on sõna, siis on olemas ka isiksus. Uskus, et on olemas kardinaalne omadus, mis on isiksuse üksikomadus ja juhib teisi. Tsentraalsed omadused (5-16) on isiksuse tuum, mille abil kirjeldatakse. Sekundaarsed tunnused, mis ilmuvad vaid vajadusel. Cattell Kasutas ka statistikat. Tema teooria oli faktoranalüüs, kus omadused olid gruppides. Tal olid isiksusefaktorid (PF), ehk need, millest isiksus koosneb

    Ülevaade psühholoogiast
    Psühholoogia - isikud
    34
    doc

    Psühholoogia - isikud

    Psühholoogia Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Sander Gansen SH. Klass 2011/12 Sisukord Kirjandus....................................................................................................................................4 Isiksuse psühholoogia................................................................................................................5 Psühhodünaamiline ehk psühhoanalüütiline koolkond..........................................................6 Sigmund Freud...................................................................................................................... 6 Carl Gustav Jung...................................................................................................................9

    Psühholoogia
    Psühholoogia arvestus - secunda
    18
    odt

    Psühholoogia arvestus - secunda

    Isiksuse joonte teooriad. ,,Suur viisik". Isiksusepsühholoogia saab alguse 20. sajand, kui tekib huvi isiksuse vastu. I MS nõuab stressitaluvuse teste, uurisid isiksuse omadusi. Isiksus on kõnekeeles iseloom, tahtelised omadused. Psühholoogias aga see, mis on teistest erinev, ainulaadne või see, mis on püsiv ja muutumatu iseloomuomaduste kogum. Isiksusepsühholoogia põhineb andmetöötlusel ja statistikal ning hoolimata 20. sajandi keskel olnud kriisist on see üks paremini arenenud psühholoogia liike. Allport'i isiksuseteooria Populaarne jooneuurimise teooria, uuris keelt. Kui keeles on sõna, siis on olemas ka isiksus. Uskus, et on olemas kardinaalne omadus, mis on isiksuse üksikomadus ja juhib teisi. Tsentraalsed omadused (5-16) on isiksuse tuum, mille abil kirjeldatakse. Sekundaarsed tunnused, mis ilmuvad vaid vajadusel. Cattell Kasutas ka statistikat. Tema teooria oli faktoranalüüs, kus omadused olid gruppides. Tal olid isiksusefaktorid (PF), ehk need, millest isiksus koosneb

    Psühholoogia
    Isiksusepsühholoogia
    8
    doc

    Isiksusepsühholoogia

    ja tiirleb ümber päikese) ja darvinism (inimene on üks paljudest liikidest, pole jumala valitud) ja Freud (inimene pole iseenda peremees ­ teda juhivad mitteteadlikud jõud). CARL GUSTAV JUNG 1. ,,Tänapäevamüüt" 2. ,,mina ja alateadvus" 3. ,,Inimene ja tema sümbolid" 4. * ,,Psühholoogilised tüübid" 5. * ,,Naised, kes jooksevad huntidega" 6. ,,Kuningas, sõjamees, maag ja armastaja" Jung on sveitsi psühholoog. Sündis I875.aastal. Kirikuõpetaja perekond. Isast sai külapastor. Tal oli väga kuulus vanaisa, kelle auks pandigi pojale nimi. Vanaisa olnud Goethe sohilaps. Vanaisa oli tolle aja Euroopa üks tuntumaid kirurge. Ema oli aadlisoost ja religioosne naine. Talle hakati õpetama ladina keelt. Tema unejuttudeks olid eri maade religioonilood ja müüdid. Hiljem kolib pere Baseli lähedale. Lapsepõlv möödub Reini jõe kaldal. Voolav vesi on Jungi jaoks oluline sümbol.

    Psühholoogia
    Reimani isiksusetüübid
    16
    docx

    Reimani isiksusetüübid

    16. PILET SKISOIDNE ISIKSUS Üldiseloomustus Ta püüab olla väga iseseisev ja sõltumatu. Talle on oluline, et ta kellestki ei sõltuks, et tal ei ole kohustusi teiste ees. Seetõttu kipub ta ennast teistest inimestest eraldama. Ta vajab distantsi. Seetõttu ei taha ta kedagi endale liiga lähedale lasta, lähedaseks saada. Suhtleb kindlates piirides. Kui seda distantsi rikutakse tema ja teiste vahel, siis ta tajub seda nagu oma sõltumatuse ähvardust, isiksuseruumi ahistamist. Enamasti ta hakkab ennast siis kaitsma. Inimestevahelistes suhetes ta taotleb asjalikkust. See ei tähenda, et talle inimeste hulgas ei meeldi olla. Talle meeldib olla sellistes inimhulkades, kus ta saab anonüümselt olla. Teistele jääb mulje, et ta on eemalseisev, jahe, eraklik, ligipääsmatu, külm. Nendega võib mõnel päeval saada hea kontakti, aga järgmisel päeval tuleb jälle nullist alustada. Nad kipuvad olema paremad kirja- või meilisõbrad, kui

    Psühholoogia
    11-klassi konspekt
    20
    doc

    11. klassi konspekt

    9) Destruktivist. Hävitaja Inimtüüp, kes püüab vabaneda jõutusest maailma eest, seda maailma hävitades. Püüab ise hävitada maailma, kui maailm tema ära hävitada. Suhete katkestamine jne... Käitumine saab alguse lapsepõlvekodust, kui on tegemist vägivaldse koduga, parim kaitse on rünnak. 10) Konformist- massiin., oma hinnangud ja arvamused surub tahaplaanile, arvab nii nagu enamus, väiksem oht konfliktidesse sattuda. 12. Humanistlik psühholoogia. Rogers Igal inimesel unikaalne kogemus, mis toimub organismis käesoleval hetkel, mida on võimalik teadvustada. On asju mida ei teadvusta, aga on võimeline. Sõnad samamoodi seotud tegevusega nagu maakaart aladega. R.-i self on pidevad muutumises Tema `self' põhineb möödunud kogemusel, reaalsusel ja tulevikuootustel. Sellega seonduvad erinevad mina-d. Mida suurem erinevus minade vahel seda rohkem haigusi ehk neuroose.

    Psühholoogia
    Psuhholoogia
    18
    doc

    Psuhholoogia.

    9) Destruktivist. Hävitaja Inimtüüp, kes püüab vabaneda jõutusest maailma eest, seda maailma hävitades. Püüab ise hävitada maailma, kui maailm tema ära hävitada. Suhete katkestamine jne... Käitumine saab alguse lapsepõlvekodust, kui on tegemist vägivaldse koduga, parim kaitse on rünnak. 10) Konformist- massiin., oma hinnangud ja arvamused surub tahaplaanile, arvab nii nagu enamus, väiksem oht konfliktidesse sattuda. 12. Humanistlik psühholoogia. Rogers Igal inimesel unikaalne kogemus, mis toimub organismis käesoleval hetkel, mida on võimalik teadvustada. On asju mida ei teadvusta, aga on võimeline. Sõnad samamoodi seotud tegevusega nagu maakaart aladega. R.-i self on pidevad muutumises Tema `self' põhineb möödunud kogemusel, reaalsusel ja tulevikuootustel. Sellega seonduvad erinevad mina-d. Mida suurem erinevus minade vahel seda rohkem haigusi ehk neuroose.

    Psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun