Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kriminaalpoliitika kordamine (3)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigusteadus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Palju inimest panna vanglatesse?
  • Millega koos loomulikult on järjest enam loobutud ka surmanuhtlusest?
  • Kes eriti ei suhtle põliselanikkonnaga?
  • Kes on selleks pädev ning missugustele hinnangutele tuginetakse?

  • Kriminaalpoliitika mõiste, definitsioon, vahekord kriminoloogiaga.
    Kriminaalpoliitika on ühiskondlike tegevuskavade väljatöötamine ja elluviimine eesmärgiga takistada süütegude levikut, vähendada nende raskust ja toimepanemise võimalusi ning nendega tekitatavat kahju, samuti ka mõjutada inimesi süütegudest hoiduma, kaitsta õiguskorda ning suurendada ühiskonnas turvalisust.
    Iga ühiskond tegeleb kuritegevuse kontrolliga. Kontrollides kuritegevust, luuakse kindlat keskkonda. Kaitstakse ühiskonna põhiväärtust. Iga riik peab looma väga kiiresti endale lojaalse ühiskonna ja kuritegevuse kontrolli institutsiooni.
    Eesti kriminaalpoliitika on sisuliselt mõjutatud tänases Euroopas kehtivatest põhimõtetest ja tavadest . Näiteks, surmanuhtlust asendati eluaegse vangistusega. Küsimus oli, kas on see sobiv viis? Tänasel päeval küsimuseks on vangla karistus . Näiteks palju inimest panna vanglatesse? Vangla karistust kasutatakse suhteliselt vähe ja see on lühiaegne. Põhimõtteks on vabaduse hind.
    Abolitsionismi arusaam - tähendab seda, et riiki ei nähta kõikide asjadega tegeleva institutsioonina, riik on nn heatahtlik kohtunik . Tal ei ole nii suurt õigust inimese elu üle. Vangide vähene arv.
    Dekriminaliseerimine - peab olema vähe käitumisviise, mille puhul on vaja riigi sekkumist inimeste käitumisse. Riigi roll on passiivne, ühiskonnal on vabad käed. Kriminaalpoliitikas on muutunud julged vahekorrad.
    Saksa teadlase poolt (A. Feuerbach) - kriminaalpoliitika on distsipliin, mille ülesanne on valmistada ette uue kriminaalseaduse vastuvõtmine. Kriminaalpoliitika määrab kuritegevuse kontrolli eesmärgid, mida taotletakse, milliste vahenditega ja millisel viisil saavutatakse .
    Kriminaalpoliitika on kuritegevuse kontrolli poliitika, karistuspoliitika. Tähendab 3 asja:
    1) riiklikult suunatud abina kuritegevuse kontrollimisel on üks poliitika valdkond . Põhieesmärgiks on valmistada ette kriminaalpoliitilisi otsuseid, analüüsi läbiviimine, tulemuste hindamine ehk järelevalve. 2) kriminaalpoliitika ei saa olla ilma kriminaalõiguseta. Kõik, mis riigis toimub selles sfääris, toimub läbi kriminaalõiguse. Kriminaalseadus seletab ja põhjustab selle valdkonna. Miks seda võetakse vastu sellisena? H. Göpperger: kriminaalõiguse reform . Kriminaalpoliitika on teadus kriminaalõiguse reformimisest. Kriminaalõiguse reformi dogmaatiline põhjendamine- karistamine on kuriteo eitamine . Kannatanu afekt - peab leidma rahu, kui riik karistab kuritegejat kuritegevuse eest ning see peab olema range. 3) seob kriminaalpoliitika kriminoloogiaga. Need on väga sarnased teadused . Kriminoloogia - teadus kuritegevusest, on empiiriline teadus, mis püüab olla õiguspoliitiliselt neutraalne . Garapalo 1885. a kasutas esimest korda kriminoloogia mõistet. Lobmraso 1876. a - modernse kriminoloogia lähenemine. Kriminaalpoliitika on väärtusteadus, ei ole neutraalne. See ongi vahe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel.
    Kriminoloogia arusaam - kui komplektne ja üldistatud teadmiste kogum kuritegevusest, mis tuleneb kriminoloogia teadusest. Teadmiste kogum koosneb 2 poolest:
    1) teoreetiline - teaduslik- tegelevad akadeemilise taustaga inimesed uurimisasutustes;
    2) praktiline- tegelevad praktikud, kes on seotud poliitikaga.
    Mõlemaid esindavad erinevad inimesed: 1) akadeemikud; 2) praktikud.
    Sageli nad ei puutu omavahel kokku. Vahekorra ületamiseks on tekkinud rakendus teaduse valdkond: criminal justice. See ei ole teoreetiline kriminoloogia. Teoreetika + praktika, läbi kriminaaljustiitssüsteemi.
    Kriminalistika uurib 3 viisil:
    1) morfoloogia - vormõpetus. Kriminaalne käitumine, kui nähtus, mida on võimalik adekvaatselt saada.
    2) etioloogia - põhjuse õpetus. Kuritegevuse tingimused, põhjused.
    3) preventiivne - ärahoidev, tõkestav. Ühiskonna poolsete kuritegevuse reageerimine. See on profülaktiline.
  • Morfoloogiline , etioloogiline ja preventiivne lähenemine kuritegevusele .
    Kriminoloogia uurib kuritegevust kolmel üldisel viisil:
    1. Morfoloogiline lähenemine kuritegevusele tähendab seda, et püütakse kuritegevust kui nähtust võimalikult adekvaatselt kirjeldada (struktuuri, dünaamikat). Kuritegevuse kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks iseloomustamiseks tuntakse kolme kuritegevuse näitajat ehk parameetrit: seisundit, struktuuri ja dünaamikat.
  • kuritegevuse seisund näitab teatava ajavahemiku jooksul teataval territooriumil toimepandud süütegude hulka. Pakub huvi niivõrd, kuivõrd seda saab võrrelda mõne teise koha ja aja kuritegevuse seisundiga. Määratakse absoluut- ja suhtarvudes.
  • Kuritegevuse struktuur iseloomustab kuritegevust kvalitatiivselt. See määratakse kindlaks mitme näitaja alusel. Struktuuriuuringute hulka kuulub nt üksikute süüteoliikide osatähtsuse väljaselgitamine süütegude üldarvust, samuti ka kurjategijate soo, vanuse, haridustaseme, rahvuse vms uurimine . Väljendatakse protsentides.
  • Kuritegevuse dünaamika all mõeldakse kuritegevuse seisundi või struktuuri muutumist teataval territooriumil mitmeil erinevail, kuid omavahel võrreldavail ajavahemikel. Dünaamika näitab tõusu või langust, samuti selle suhtelist püsivust teatavail ajavahemikel teatavates paikkondades.
    2. kuritegevuse etioloogia – on kriminoloogia üks haru, mis uurib kuritegevuse põhjusi. Põhjuste uurimine ja liigitamine sõltub sellest, millisest kontseptuaalsest alusest lähtutakse. Tänapäeval ollakse kindel ühes asjas – kuritegevus on paratamatu ja selle täielik likvideerimine ei ole võimalik. Kriminaalpoliitika võimuses on kuritegevust üksnes tõkestada või piirata, seda kontrolli all hoida, mitte aga täielikult likvideerida . On koguni teooria ( Emile Durkheim), mille kohaselt kuritegevus on mitte ainult paratamatu, vaid ka normaalne ja vajalik.
    Kuritegevuse põhjuste käsitlus sõltub aga sellest, kas lähtuda kriminoloogia sotsiaalsest või antropoloogilisest suunast . Sotsiaalne suund seostab kuritegevuse ühiskonnaga (kuritegevus on ühiskonna üks seisundeid, teatud juhtudel väljendab see ühiskonna patoloogiat; kriminoloogiat peetakse ka kriitiliseks ühiskonnateaduseks). Siin on mitmed suured ja enamlevinud teooriad, nagu näiteks kultuurikonflikti- (seletab kuritegevust erinevate kultuuride vastandumisega) või anoomiateooria ( tähendab normide või seaduste puudumist või puudulikkust ). Antropoloogiline suund näeb kuritegevuse põhjusi inimesest. Seega tema uurimisobjekt mitte kuritegevus kui sotsiaalne nähtus, vaid üksiksüütegu.
    3. Preventiivne/profülaktiline – ärahoidev, tõkestav. Tegeleb ühiskonna kuritegevuse reaktsioonide ja ühiskonnapoolsete kuritegevusele reaktsioonide uurimisega. Profülaktiline aspekt – kõige lähedasem kriminaalpoliitika paljuski kattub preventiivne profülaktilisega. Uurib haigusi, nende põhjusi, püüab aru saada. Karistus ei saa olla eesmärk iseeneses, vaid ta peab püüdma karistatavaid tegusid edaspidi ära hoida. Üldpreventiivse teooria kohaselt kurjategija on kohe tegemas süüteo toimepanemise otsust. Talle avaldab mõju hulk motiive, millest osa räägib poolt ja osa vastu. Ühel poolel on süüteole õhutavad motiivid, nt kättemaks, viha, ahnus vms, teisel pool aga pärssivad motiivid nagu sünnipärane vastumeelsus igasuguse vägivalla vastu või kavatsusega omandatud kalduvus oma kirgi alla suruda. Otsus kujutab endast sel juhul niisuguses motiivide kogumis sisalduvate tõukejõudude koosmõju tulemust. Karistusähvarduse kehtestamisega antakse isikule täiendav vastumotiiv ja loodetakse, et ta loobub süüteost teda ähvardava karistuse mõjul.
  • Determinismi probleem seoses kriminaalse käitumisega.
    Determinism ( piire kindlaks määrama): iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud. Determinismi doktriin . Inimkäitumine on põhilises osas, kui mitte isegi täielikult, determineeritud bioloogiliste , psühholoogiliste ja sotsiaalsete jõudude poolt, mis on suures osas väljaspool indiviidi kontrolli. Kuna kindlad loodus- ja ühiskonnaseadused määravad nende jõudude toimimise, siis kriminoloogide ülesannete hulka kuulub ka kuritegevust mõjutavate seaduste avastamine.“
    Loodus- ja täppisteadustes ennast õigustanud metodoloogia mehhaaniline rakendamine ühiskonnaelu nähtustele ja protsessidele, mis sai võimalikuks niivõrd, kui usuti füüsikalise, bioloogilise ja sotsiaalse põhimõttelist sarnasust, panigi aluse determinismile sotsiaalteadustes, sealhulgas kriminoloogias.
    Determinism kui õpetus sündmuste ja nähtuste põhjuslikust tingitusest sai 19. sajandi alguse ühiskonnateaduses jõudsalt levima hakata sotsiaalstatistika toel. Just suhteliselt hiljuti süstemaatiliselt koguma hakatud sotsiaalstatistilised andmemassiivid tegid võimalikuks inimeste ühiskondliku kooselu ning selle üksikute valdkondade ja protsesside kirjeldamise . Sai võimalikuks hakata uurima seoseid seni vahetule tunnetusele kättesaamatu sotsiaalse terviku elementide vahel. Statistika peeglis avanenud pilt oli vapustav . Osutus, et kogumuslikult, individuaalse vaatluse seisukohalt juhuslikud vastastikku seostamata sündmused alluvad suures kogumis kindlatele seaduspärasustele. See teadmine lõi omakorda eeldused ühiskonna kui iseseisva reaalsuse olemasolu tunnustamiseks. Sugenes veendumus, et ühiskonnas, inimeste ühiskondlikes kooslustes samuti nagu füüsikalise mateeria sfääris ning looduses on nähtused ja protsessid omavahel põhjuslikult seotud, et igal tagajärjel on põhjus iga põhjus kutsub kõrvalekaldumatult esile tagajärje.
    Pidades silmas avastatud statistilisi seoseid ühiskonnaelu nähtuste ja protsesside vahel, väitis Jeremy Bentham et eeldatavasti allub kuritegevus kindlatele seaduspärasustele, mille tundmine võiks aidata seadusandjat tema töös. Tema ennustus leidis täiel määral kinnitust Quetelet` töödes. Alustanud oma statistilisi uuringuid demograafia valdkonnas (suremuse ja sündimuse statistika), tegi Quetelet õige ruttu kindlaks siin valitsevad seaduspärasused. Ta tõestas, et näilise juhuslikkuse varjus valitsevad kuritegevust kindlad seaduspärasused, mis tegelikult iseloomustavad ühiskonnaelu tervikuna . Sellepärast luges Quetelet läbikukkumisele määratuks igasugused katsed likvideerida kuritegevust kurjategijate karistusliku või muu (näiteks kasvatusliku) mõjutamise abil. Et selles valdkonnas edu saavutada, peab ennekõike selgitama välja kuritegevuse olemasolu ja muutumist määravad seaduspärasused ning nende toime tundmise pinnalt võtma adekvaatseid meetmeid soovitavate tulemusteni jõudmiseks. Quetelet uskus, et tarvitseb vaid muuta ühiskondlikku korda, kui muutub ka kuritegevus. Kuritegevuse põhjuse puhul pidas Q vajalikuks rõhutada nende seost tegurite ja seaduspärasustega, mis määravad ühiskonna kui süsteemi funktsioneerimise . Statistilised uuringud kinnitasid tema veendumust, et kuritegevust kui sotsiaalset massinähtust determineerivad ühiskonda liikuma panevad ja kujundavad jõud, mitte kurjategija(te) individuaalsele elule eriomaste faktorite toime. Kui ühiskond sisaldab kõiki kuritegevuse olemasolu ja muutumise tingimusi, siis ka tuleviku kuritegevus sõltub sellest, kas üldse ning mis suunas muutub ühiskond.
    Quetelet Teooria põhipostulaadiks on seisukoht, et põhjuslikkus ja statistiline seos on samatähenduslikud. Praktiliselt tähendab see, et kõik nähtused ja protsessid, mis statistiliselt on seotud kuritegevusega, on ühtlasi käsitatavad kuritegevuse faktoritena ehk põhjustena.
    Statistiliste seoste pealispindne, sageli lausa suvaline interpreteerimine ongi faktorite teooria peamine nõrkus.
  • Kuritegevuse kontroll kui sotsiaalse kontrolli komponent
    Sotsiaalne kontroll kui ühiskonna eneseregulatsiooni mehhanism , mille kaudu saavutatakse ja säilitatakse normatiivset korda, kõrvaldades normidest hälbivat käitumist.
    Sotsiaalse kontrolli mehhanismid võivad olla:
    • välised - perekond, kool, politsei
    • sisemised – inimese enda poolt omaks võetud normid, sisemised regulaatorid nagu häbi, au.
    Protsessi, mille käigus väline kontroll muutub sisemiseks, nimetatakse internaliseerimiseks. See toimub sotsialiseerimise protsessi käigus. Samas võib juhtuda, et väljakujunenud inimene sattub keskkonda, kus ta on sunnitud alluma normidele, mis on tema sisemiste normidega vastuolus . Inimene on võimeline avaldama vastupanu välistele normidele, kuid piiratud ulatuses. Kognitiivse dissonantsi ehk tunnetusliku vastuolu teooria: kui inimene on pandud situatsiooni, kus ta peab alluma talle tema sisemiste normidega vastuolus olevatele välistele normidele, siis muutub ka tema sisemine suhtumine.
    Sotsiaalne kontroll võib olla:
    • formaalne – põhineb seadustel, reeglitel, seda teostab spetsiaalsed ametkonnad, riigis kriminaal -justiitssüsteem
    • informaalne – põhineb grupi mitteformaalsel heakskiidul või hukkamõistul.
    Sotsiaalset kontrolli ei ole võimalik kirjeldada ilma grupi mõisteta. Grupi liikmeid seob ühine eesmärk, selle kadumisel laguneb ka grupp.
    Gilinski definitsioon – sotsiaalne kontroll on ühiskonna meetodite kogum ebasobiva, negatiivse hälbiva käitumise vormi s.h kriminaalse käitumise mõjutamine eesmärgiga neid elimineerida või vähendada.
    Kuritegevuse kontroll on sotsiaalse kontrolli alaliik . Kuritegevuse kontroll tegeleb ainult kõige “ohtlikuma” hälbiva käitumise vormidega. Tuleb määratleda, millised käitumisviisid on antud ühiskonnas kuritegudena defineeritavad ehk tuleb teatud teod kriminaliseerida. Ei ole olemas “loomuliku” kuriteo ega kurjategija mõistet. Kuritegu on tegu, mis on kriminaalseaduse järgi karistatav . Võim seda öelda ehk definitiivvõim kuulub riigile, seadusandjale. Riik ise määrab läbi kuritegude defineerimise, kui palju on kuritegevust. Igas ühiskonnas toimub korraga kaks vastandlikku protsessi – kriminaliseerimine ja dekriminaliseerimine.
    Kriminaliseerimise põhimõtted:
      • õigushüve põhimõte – see väärtus, mida teoga kahjustatakse, peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud.
      • kannatanu afekt – kuriteo läbi on keegi saanud kahju. Võib olla konkreetne kuriteo ohver, tema lähedased või laiemas mõttes terve ühiskond. Karistuse raskus peab olema vastavuses toimepandud kuriteo raskusega. Kui karistus on liiga leebe , siis kannatanu afekt ei leia rahuldamist ja see riivab ühiskonna õiglustunnet.
      • Teo leviku põhimõte – ei ole mõtet kriminaliseerida käitumisviise, mis on väga harukordsed, erandlikud. Tekiksid kasutud koosseisud, mida keegi aastaid ei rakenda.
      • Sotsiaalse adekvaatsuse põhimõte – vastupidine eelmisele, kriminaliseerida ei tohi käitumisviisi, mis on nii levinud ja tavaline, et on oma olemuselt sotsiaalselt adekvaatne. Probleem tavaliselt järskude ühiskondlike muutuste puhul.
      • Teo konkreetsed tagajärjed ja normi menetlusliku realiseerimise võimalused – tegemist on riikliku reguleerimise valdkonnaga, ei ole võimalik kehtestada riiklikku kontrolli intiimsete tegevuste üle, kui neil puuduvad välised tagajärjed

  • Kuritegevuse kontrolli elemendid.
    Kuritegevuse kontroll on sotsiaalse kontrolli alaliik. Kuna kuritegudeks määratletakse igas ühiskonnas kõige ohtlikumad hälbiva käitumise vormid, rakendatakse nende puhul kõige rangemaid sotsiaalse kontrolli vorme.
    Kuritegevuse kontrolli süsteemis võime eristada järgmisi elemente:
    • tuleb määratleda, millised teod peetakse antud ühiskonnas kuritegudeks, millised käitumisviisid on kriminaalsed ( tegude kriminaliseerimine);
    • tuleb paika panna sanktsioonide süsteem ning määratleda konkreetsed sanktsioonid konkreetsete kuritegude eest;
    • kuritegevuse kontrolli vajalik element on formaalse sotsiaalse kontrolli institutsioonide väljakujunemine (nt politsei, prokuratuur , karistusasutused, kohus);
    • kuritegevuse kontrolli teostavate institutsioonide tegutsemise korra sätestamine;
    • kuritegevuse kontrolli teostavate institutsioonide tegevus toimepandud kuritegude registreerimisel, avastamisel, kuritegusid toimepannud isikute väljaselgitamisel ja süüdistamisel, neile karistuse määramisel ja karistuse täideviimisel;
    • sotsiaalsete institutsioonide (perekond, kool, kirik jne), organisatsioonide ja indiviidide tegevus mitteformaalse sotsiaalse kontrolli teostamisel;
    • sotsiaalsete institutsioonide, organisatsioonide ja ametkondade tegevus kuritegevuse ennetamisel
    Kuritegevuse kontrolli elemendid:
    • Kuritegude määratlemine, millised käitumisviisid on kriminaalsed.
    • Kannatanu afekti rahuldamine- sanktsioonid peavad olema piisavalt ranged, liialt leebete sanktsioonide puhul jääb kannatanu afekt „rahuldamata”.
    • Teo leviku põhimõte- kriminalisteeritav tegu peab olema piisavalt levinud, et õigusnormi saaks piisavalt sagedasti rakendada.
    • Sotsiaaladekvaatsuse põhimõte- ei saa kriminaliseerida käitumisviisi, mis on laialt levinud ja tavapärane. Toimingud , mis tulenevad kultuurilisest taustast - nt pruudirööv slaavimaades.
    • Õiguspoliitilise adekvaatsuse nõue, mille järgi kriminaliseerimine ja kurjategijate karistamine peavad vastama riikliku üldiste sunnadele.

  • Kriminaal-justiitssüsteem ja selle roll kuritegevuse kontrollis
    Kriminaal-justiitssüsteem (criminal justice) tegeleb formaalse sotsiaalse kontrolli funktsiooni täitmisega. Eesmärk: kriminaalseaduse toimimise tagamine. Toimub fikseeritud juhtumite liikumine läbi kriminaal-justiitssüsteemi erinevate lülide:
  • tavaliselt on esimeseks lüliks politsei ja teised politseilised asutused, kes vahetult puutuvad kokku kuriteo faktiga (so politsei, Kaitsejõudude Peastaabi vastav osakond , Maksu- ja Tolliamet , Piirivalveamet jne);
  • eeluurimine ja riiklik süüdistus – Eestis viivad eeluurimise läbi politseilised asutused ja riikliku süüdistuse esitab prokuratuur. Mõnes riigis on näiteks prokuratuuri uurijad (olid Nõukogude ajal ka Eestis);
  • kohus – otsustab, kas isik on kuriteo toimepanemises süüdi ja kui on, siis määrab karistuse. Kohtusüsteem on riigiti erinev: mõnes riigis on kohtu-uurijad; on moodustatud eraldi sõjaväetribunalid; Eestis Riigikohus ei määra karistust, kuid näiteks Ülemkohus Nõukogude ajal lahendas ka konkreetseid kriminaalasju jne.
  • Karistuse täideviimine – sellega peab tegelema eraldi ametkond (USA-s corrections).
    Kuriteojuhtum liigub läbi nende lülide, toimub selektsioon .
  • Eesti kriminaal-justiitssüsteem.
    Kriminaal-justiitssüsteemi moodustavad kõik karistusõigust rakendatavad insitutsioonid. Kuritegevuse empiirilise pildi kujunemine on lahutamatult seotud kriminaal-justiitssüsteemiga (criminal justice system). Nimetatud süsteemi peamine eesmärk on kriminaalseaduse toimimise tagamine. Mõnikord kirjeldatakse seda fikseeritud juhtumite liikumisena läbi kriminaaljustiitssüsteemi erinevate lülide, mille käigus toimub juhtumite ja nendega seotud isikute selektsioon. Kuritegevuse kontrolli puhul on formaalse sotsiaalse kontrolli institutsioonid .
    Eesti kriminaal-justiitssüsteem skemaatiline ülevaade:
    I Kohtueelse uurimise asutused oma pädevuse piires on:
    • Politseiamet, Kaitsepolitsei ja politseiprefektuurid;
    • Kaitsepolitseiamet;
    • Vanglad ja (väljasaatmiskeskus?);
    • Piirivalveasutused;
    • Tolli- ja Maksuamet ;
    • Kaitsejõudude Peastaap;
    Lisaks võivad kiirmenetlust kohaldada ja edasilükkamatuid uurimistoiminguid (sündmuskoha vaatlust, läbiotsimist, võetust, läbivaatust jne) ning uurija või prokuröri ülesandel teisi uurimistoiminguid teostada seadusega kindlaks määratud uurija õigustega ametnikud (nt keskkonnajärelevalve ametnik , tuleohutusjärelevalve ametnik, tarbijakaitse järelevalveametnik jne).
    II Kriminaalmenetluse kohtueelne juhtimine ja riikliku süüdistuse esitamine
    • Ringkonnaprokuratuur (4)
    • Riigiprokuratuur
    III Kohtumõistmine
    IV Karistuste täideviimine
    • Vanglad (6)
    • kriminaalhooldus
    • kohtutäiturid

  • Hälbekäitumise kontrolli meetodite ja objekti muutumise ajalooline areng ( Foucault , Cohen ).
    Inglise kriminoloog Stanley Cohen jaotab hälbiva käitumise kolme põhiperioodi:
    Esimene periood (enne 18.saj lõppu) hälbiva käitumise eest sai osaks kehaline karistus. Kasutati mitmesuguseid kehalise karistuse vorme. Tüüpilisemad kuriteod, mis tingisid surmanuhtluse olid nt isikuvastased kuriteod, röövimine, usust taganemine, seksuaalkuriteod. Kasutati eriti julmi surmanuhtluse vorme, nt ihuliikmete maharaiumist Karistus viidi täide avalikult (dramaatiline etendus, suur teater). Riigi osa suht nõrk ja meelevaldne. Rahvusriigile rajatud keskset ja tugevat õigussüsteemi ega ametivõimu ei olnud.
    Teine periood (18. saj lõpp-19saj algus). Kontrolli ja karistuse objekt – inimese loomus, tema sisemine seisund ehk “hing”. Loobuti kehalisest karistusest . Nuhtluse täideviimine toimus selleks ehitatud hoonetes või asutuses. “Suur asutuste tekkimine”, s.t. vargad suleti vanglatesse, lapsed koolidesse, töölised vabrikutesse, sõdurid kasarmutesse ning vaimuhaiged vaimuhaiglatesse. Selged kontrolli ja karistuse piirid, “lava taga”, kannatusi ei tahetud näidata. Hälbivat käitumist klassifitseeriti ja jaotati kategooriatesse (tekkisid teadlased). Kriminoloogia, psühholoogia ja psühhiaatria hakkasid kujunema omaette distsipliiniks . Tugev riigi osa. Tekkisid hälbivat käitujatega ümberkäimise, nende karistamise ja parandamisega seotud kaitsealad, millele püüti luua teaduslikku alust. Vangla tekkimine (!)
    Kolmas periood ( 1950ndad kuni tänapäev). Karistuse objekt jälle inimese väline käitumine. Oluline on “tegu”, Mitmed ideoloogilised rünnakud eelneva perioodi teooriate ja praktikate vastu, nt kinniste asutuste vastu ( nendest tahetakse lahti saada ja asendada “kogukondlike alternatiividega”). Kontrolli ja karistamist tahetakse tuua tagasi lähikeskkonda. Kriitika ei anna aga tulemusi. Kontrolli ja karistuse piirid ähmastuvad (inimesel on raske saada, millal ta on kontrolli objekt, millal ravialune). Karistus jääb “eesriide taha”. Hälbiva käitumise klassifikatsiooni kiir areng. Riigi kontroll süveneb. Ka ametivõim saab kriitika osaliseks.
    Prantsuse uurija Michael Foucault arvates on vangla ülesandeks mitte karistada vähem, vaid karistada paremini. Seetõttu karistamine on suunatud inimese hingele. Vangla kolm keskset funktsiooni on järelevalve, klassifitseerimine, kuritegevuse vaoshoidmine. Foucault seostab teadmiste arengu võimu arenguga. Uued teadused toovad kaasa võimu kasutamise. Ja need professionaalsed grupid ( valvurid , psühhiaatrid, kasvatajad ), kes on võtnud võimu timukatelt, toodavad neid teooriaid , mis seda võimu võtmist heaks kiidavad. Kurjategijad mängivad kasulikku rolli ning vangla täidab oma ülesannet. Distsipliini mitmesugused vormid (kontroll, klassifitseerimine) omandavad oma selgepiirilisuse just vanglas . Vangla kui distsipliini arendamise laboratoorium .
  • Kriminaalkaristuse tekkimine, absoluutsed ja relatiivsed karistusteooriad ( Kant , Hegel ). (Laura L.)
    a) Karistuse tekkimine
    Sootak: Karistus on oma olemuselt vastutus, mida riik nõuab normirikkujalt, makstes talle rikkumise eest kätte repressiooni kohaldamisega. Samuti on karistus häbimärgistamine, mis väljendub kahes aspektis: isiku diskrediteerimises ja nn reintegreerivas häbistamises. Veel võib karistust iseloomustada kui piinavat kohtlemist (isikult võetakse ära nt au, raha, vabadus, elu vms).
    Arhailisest õigusest pärinevad karistuse eelvormid – ohverdamine ja sugukonnast väljaheitmine.
    Tänapäevase karistusõiguse algvormiks võib pidada talioonipõhimõttele toetuva veritasu , millest omakorda kasvas välja valurahasüsteem. Keskajal hakkas see eraviisiline karistussüsteem asenduma avalik-õiguslike elu-, kehalise- ja aukaristustega, mille tõrjus uusajal välja vabadusekaotus. Uusaja lõpul hakkasid tekkima töökaristuse alged, kuna XX sajand tõi uue ja tänapäeval valitseva karistusliigi – rahalise karistuse.
    Tänapäevaks on karistusõiguse pika ajaloo jooksul jäänud vähe neid karistusi, mis oleksid kooskõlas õigusriigi põhimõtetega ja samal ajal omaksid ka karitusele omast toimet. Euroopa riikide karistusõigusest on kadunud surmanuhtlus, pagenduskaristused, au- ehk häbistavad karistused ja sellised, mis heidavad süüdimõistetu ühiskonnast välja (nt sunnitöö ja sellel järgnev õiguste kaotus ehk nn tsiviilsurm).
    Kriminaalpoliitilises plaanis seisneb sanktsioonisüsteemi põhiprobleem juba sadakond aastat tasumisidee ja kohtlemisidee konkureerimises. Esimesel juhul rõhutatakse enam karistuse olemust ja nähakse selles süüdlase poolt tehtud ebaõiguse heastamist, teisel juhul vaadeldakse karistust eelkõige preventsiooniaspektist ja rõhutatakse eelkõige karistuse eesmärki.
    b) Absoluutne karistusteooria
    Sellest lähtudes on absoluutse karistusteooria kohaselt riiklik karistamine lahutatud maistest riiklikest eesmärkidest. Karistamisega ei sea riik eesmärgiks mõjutada ühiskonda, üksikut kurjategijat või potentsiaalseid kurjategijaid. Ajalooliselt kujunes välja mitmeid erinevaid karistusteooriaid, mis kõik püüdsid põhjendada, et riiklik karistusvõim ei pea olema suunatud mõne konkreetse eesmärgi saavutamisele , vaid karistuse kohaldamine on süüteo toimepanemise faktist tulenevalt paratamatult vajalik. Nii võib karistuse õigustatust põhjendatud absoluutsete teooriatena nimetada inimloomuse kõlbeliste omaduste teooria, jumaliku päritolu, lepingu, õigluse ideede teooriad, materiaalset kättemaksu (Kant), dialektilist kättemaksu (Hegel), jne. Tänapäeval neid teooriaid sellistena ei eristata või kui üldse, siis kahes ning teineteisega sageli läbipõimunud vormis, mis küll mõlemad toetuvad õiglusele kui karistust iseenesest kandvale ideele. Need vormid on tasumis - ehk kättemaksuidee ja lunastusidee. Esimene (Kant) lähtub õiguskorrast kui objektiivsest kategooriast ning leiab, et kui süüdlasele on mõistetud õiglane tema süüle vastav karistus, on sellega taastatud õiguskord. Teine, lunastusidee (Hegel), asetab rõhu kurjategija süüle ning näeb karistuses kurjategijale antud võimalust oma tegu sisimas heastada. Karistuse põhjendamine lunastusideega lähtub eeldusest, et karistamine puhastab süüdlase hinges seal olevast kurjusest. Samast põhimõttest lähtub ka tänapäevane moraaliteooria.
    Absoluutse karistusteooria järgi on karistus asi iseenesest, karistuse õiguslik ja eetiline alus ei vaja täiendavat põhjendamist ega karistamisvolituse õigustamist. Karistada tuleb selle pärast, et süütegu on toime pandud, karistus on vaba mistahes eesmärgist. Tõsi, nähes karistuse õiglast tasumist, võib ju ka seda vaadelda eesmärgina. Sellisel juhul taandub küsimus terminoloogiliseks – kui eesmärgi mõistet määratleda kujutlusena sotsiaalselt või empiiriliselt saavutatavast, siis ei ole tasumisideel põhineval karistusel tõepoolest eesmärki; kui aga eesmärgi all mõista idee teostamist, siis muidugi on absoluutse karistusteooria järgi karistuse eesmärk õiglane tasumine, süüteoga kahjustatud õigluse taastamine või ka õiglustunde rikkumise heastamine. Eesmärk tähendab lõppseisundit, ideaalseisundi saavutamist.
    Teoloogiliselt on absoluutsed karistusteooriad põhjendatud arusaamaga maisest maailmast kui Jumala loomingust ning jumaliku ja maise olemise kooskõlast. Filosoofiliselt tuginevad absoluutsed teooriad Kanti ja Hegeli seisukohtadele. Kanti arvates kujutas kriminaalseadus endast kategoorilist imperatiivi, st kõigist eesmärgikaalutlustest, kaasa arvatud ülepreventsioonist vaba õigluse käsku.
    Karistus on tasu süü eest, see peab õiglus ja on juba seetõttu õiglane. Hegel põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama.
    Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt realiseerimatu taliooniprintsiibi süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellise hegelliku sisuga on tasumisidee püsinud kuni tänapäevani. Kant ja Hegel olid ühel meelel , eitades karistusel nii üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Absoluutsete karistusteooriate nõrkadeks külgedeks on, et riigi ülesanne ei saa olla kõlbluse eest hoolitsemine. Samuti ei arvesta absoluutne teooria isikuomadus ja kurjategija determineeritust.
    c) relatiivsed karistusteooriad
    Sootak: Relatiivne tuleb ladina keelest ja täh millelegi viitama, tuginema. Seega peab riiklikul karistamisel olema teatav riiklikest eesmärkidest tulenev ülesanne. Relatiivsed karistusteooriad lähtuvad ühiskonna reaalsetest huvidest ja vajadustest . Karistus ei saa olla eesmärk iseenesest, vaid ta peab püüdma karistatavaid tegusid edaspidi ära hoida. Relatiivsete teooriate maailmavaateline alus tuleneb valgustusideedest ning positivistlikust maailmapildist, mille järgi inimese käitumine on determineeritud ja empiiriliselt seletatav , inimene ise aga kasvatatav ja mõjutatav. Jeschecki arvates on relatiivsed teooriad humaanse, sotsiaalse, ratsionaalse ja utilitaristliku iseloomuga .
    Relatiivsete karistusteooriate liigid on üldpreventsioon, mis jaguneb kaheks:
    • negatiivne üldpreventsioon
    • positiivne ehk integratsioonipreventsioon
    Ja Eripreventsioon – von Liszt . Kurjategijaid püütakse mõjutada kolmel viisil: a) üldsuse kaitsmine kurjategija isoleerimisega; b) kurjategija taunimine talle karistuse kohaldamisega; c) kurjategija mõjutamine selliselt , et ta enam kuritegusid toime ei paneks. Eripreventiivse teooria võib seega jagada omakorda kaheks: positiivseks , mis on suunatud kurjategija kasvatamisele ja negatiivseks, mis seisneb kurjategija kahjustamises või hirmutamises. Puudused: mõnikord karistatakse inimest juba nö ette, et ta tulevikus ei paneks toime uusi tegusid. Resotsialiseerimisele suunatud poliitika unustab aga tihti isikut karistada tema teo eest.
  • Klassikaline ja positivistlik koolkond kriminoloogias (Beccaria, von Liszt).
    Klassikalise koolkonna põhiideed
    - Inimene on vaba tahte kandja. Kuritegu on tema ratsionaalse valiku tulemus.
    - Otsuse langetamine kuriteo toimepanemiseks on ratsionaalne protsess. Sellist otsust kaaludes hinnatakse kõiki poolt- ja vastu-argumente, kuritegu minnakse sooritama vaid siis, kui leitakse, et saadav kasu on suurem kui võimalik kahju.
    - Muutes karistused rangemaks, ühiskond teeb kuriteost saadava kasu väiksemaks ja seega kuriteo toimepanemise vähem atraktiivseks, mis aitab hoida kuritegevusest eemal.
    - Seadusandja kunst ja humanism seisneb mitte niivõrd selles, et teha karistusi võimalikult rangeks, vaid selles, et karmistada karistusi vaid niipalju, kui see paratamatult vajalik on.
    Cesare Beccaria (1738-1794)
    Beccaria (1739-1794) oli publitsist , kuulsaks sai 1764 avaldatud “Kuritegudest ja karistustest”. Need ideed, mis seal olid anonüümselt avaldatud,hakkasid kiiresti levima. Ta tõi esimesena deomkraaatliku liberalismi põhimõtted kriminaalõigusesse, kuidas üles ehitada karistussüsteemi. Need põhimõtted olid:
  • riig õigus karistada oma alamaid ning millest see tuleneb. Ta ütles, et riigi õigus tuleneb õigusest kaitsta üldist hüve üksikisiku ründe eest;
  • karistamine peab olema õiglane, seaduse ees peavad kõik inimesed olema võrdsed. Samasugune kuritegu peab kaasa tooma samasuguse karistuse kõigile isikutele;
  • seadused peavad olema üldkättesaadavad, kohtumõistmine avalik. Enne seda levisid salasüüdistused ja piinamine;
  • karistus peab olema täpses vastavuses kuriteo läbi põhjustatud kahjuga. Seadused, mille järgi karistada peavad olema kirjalikul kujul, kus peab olema määratletud kõik kuriteod. Karistuste diferentseerimine. Kõige parem viis karistust doseerida ongi vanglakaristus.
    Beccaria oli surmanuhtluse vastane, leidis, et surmanuhtlus tuleb asendada eluaegse vanglakaristusega ehk sotsiaalse surmanuhtlusega. Beccaria nõudis, et õigus peab vabanema kiriku ja religinóoni mõju alt. Õigusemõistmine peab kuuluma ilmalike kohtute ainupädevusse.
    positivislik koolkond, Franz von Liszt
    Konspekt: Karistuse eesmärk on õigusrikkuja selline mõjutamine, et ära hoida tema järgmisi õigusrikkumisi. Sellest tuleneb ka kriminoloogia kui teadusharu – püütakse uurida kuritegude toimepanemise põhjuseid. Vangide puhul jagas Liszt kurjategijad paranemisvõimelisteks ja paranemistahtelisteks. Nad vajavad parandamist, kohtlemist (kohtlemisideoloogia kohta vt konspektist). Parandamist mittevajavaid juhukurjategijaid tuleb hirmutada ja paranemisvõimetud kurjategijad tuleb isoleerida , kahjutuks teha.
    Sootak: Liszti meelest sai kõige parimini kuritegusid vältida (mis on riigi ülesanne) üksikkurjategijate mõjutamisega(eripreventsioon) ning mõjutamisel on kolmesugune sisu:
    • üldsuse kaitsmine seeläbi, et kurjategija isoleeritakse (kindlustamine);
    • kurjategija taunimine talle karistuse kohaldamisega ( hirmutamine );
    • kurjategija selline mõjutamine, et ta uusi kuritegusid ei sooritaks ( kasvatamine ).
    Liszti teooriat võib jagada positiivseks (karistus on suunatud süüdlase parandamisele ja tema tagasitoomisele ühiskonda) ja negatiivseks (kurjategija kahjustamine või hirmutamine) eripreventiivseks karistusteooriaks.
    Positisvislik teooria, eriti positiivne eripreventsioon on ka tänapäeval suhteliselt tugeval positsioonil, on toeks kriminaalõiguse sotsiaalriiklikule funktsioonile.
    Kriitika: õigusriikliku aspekti silma pidades karistatakse kurjategijat juba nagu ette, et ta tulevikus enam kuritegusid toime ei paneks. Samuti ei räägi eripreventsiooni teooria karistustest midagi, mis annab võimaluse kehtestada tähtajatuid karistusi. Veel, juhukurjategijad, ettevaatamatusest kuriteo toime pannud isikud jne, ei vaja ümberkasvatamist ega resotsialiseerimist. Resotsialiseerimisele suunatud poliitika unustab aga tihti isikut karistada tema teo eest.
    Klassikaline suund
    Positivistlik suund
    Tähelepanu keskel on kuritegu (akt, tegu)
    Tähelepanu keskel on kurjategija ( tegija )
    Ratsionaalsus, vaba tahe , valik
    Determinism (bioloogilise, psühholoogiline või sotsiaalne
    Keskmine probleem on karistuse probleem
    Keskmine probleem on kausaalsus (põhjuste otsimine)
    Indiviid on iseseisev olend , samasugune nagu teisedki kodanikud,
    Kurjategija erineb teistest kaaskodanikest, ta on eriline isik või kuulub erilisse klassi
  • Kaasaegse vanglakaristuse teke ja areng kuni XX sajandi alguseni (Bentham, Howard ). Uut tüüpi vanglad Ameerikas (Philadelphia, Auburn).
    Esimene vangla tänapäevasemas mõttes, vangla kui kinnine asutus, kus kurjategijaid üritati mõjutada sotsiaalsete vahenditega, asutati 1550. aastal Inglismaal Bridewelle’s. Bridewell’i vanglat nimetati töömajaks (workhouse), kuhu paigutati hulkurid, vargad, prostituudid . Paljud teoreetikud peavad seda esimeseks vanglaks. Kasutati vangistust, tööd ja ranget distsipliini vangide ümberkasvatamiseks. Bridewell oli unikaalne ja uudne seetõttu, et tollases mõttes kurjategijaid ei karistatud enam kehaliselt, vaid üritati neid raske tööga parandada.
    Bridewell oli eeskujuks järgmistele sama tüüpi asutustele, näiteks:
    1595.a., Amsterdam – vangla, kuhu paigutati kohtu poolt süüdi mõistetud mehed, hulkurid.
    1597.a. samas vangla naistele.
    1603.a. salajane asutus alaealistele.
    Amsterdami vanglates pöörati suurt tähelepanu religioossele kasvatusele.
    Järgmised märksõnad vangistuses olid: üksikvangistus ja vaikimisnõue.
    1703.a. rajas Paavst Clementis Roomasse Kurjade Poiste Maja – tegemist alaealiste kasvatusasutusega, mis koosnes 60-st üksikkambrist, õpperuumidest, haiglast ja karistusruumidest. Vaimulikud tegelesid laste kasvatamisega . Poisid tegid rasket tööd ja nende suhtes kehtis absoluutne vaikimisnõue.
    Jeremy Bentham, kes rajas uue filosoofilise suuna – utilitarismi. Utilitarismi põhimõte oli, et ühiskonnas kehtib reegel, mille kohaselt sotsiaalsete korralduste eesmärk on maksimaalselt suure hulga inimeste maksimaalselt suur õnn.
    Utilitaristliku teooria kohaselt – iga inimese tegevuse mõte on maksimaalse rõõmu ja lõbu saamine ning kannatuste vältimine. Ratsionaalne, arukas inimene teeb pidevalt otsuseid oma käitumise suhtes, kalkuleerides talle sellest otsusest tuleneva kasu ja kahju vahel. Samal ajal on inimene oma otsustes vaba. Bentham rääkis vabast tahtest, inimene vastutab oma tegude eest täiel määral. Kui pole vaba tahet, siis pole ka vastutust. Kurjategija käitumist iseloomustab see, et ta saab oma kuriteost suuremat kasu kui karistusest kahju ja sellepärast ta kuriteo toime saadabki. Riigi ülesanne on sellist olukorda vältida ning riik peab kehtestama süsteemi, kus kuritegude sooritamine poleks kasulik. Bentham pidas oluliseks kriminaalpreventsiooni. Kurjategija jaoks peab tegema uue õigusrikkumise toimepanemise võimatuks või väga raskeks. Bentham oli julmade, väga ebaratsionaalsete karistuste vastane. Mõtles välja uutmoodi vangla plaani – panoptikumi – ringikujuline hoone, mille keskel, kohal on vaatleja, kes näeb üheaegselt kõiki vange, kusjuures vang ei tea kunagi, millal just teda jälgitakse. Vangla peaks Benthami järgi asuma linna keskel, et olla kodanikele hoiatuseks. Benthami idee sellisest vanglast jäi Inglismaal teostamata.
    J. Howard Tema ülesandeks oli muuhulgas ka kohalike vanglate inspekteerimine. Vanglate olukord šokeeris teda niivõrd, et ta otsustas kogu elu pühendada vanglasüsteemi reformimisele. Näiteks oli vanglates süsteem, et valvuritele palka ei makstud, vaid nad said raha vangidelt, kes maksid neile, et vabaks saada. 1777 . aastal avaldas Howard raamatu „Inglismaa ja Wales ’i vanglate ülevaade“.
    1779 . aastal võeti vastu uus vanglate seaduse kavand, mille põhiprintsiibid olid järgmised:
    1. vanglas peab olema turvaline ja sanitaarnõuetele vastav üldolukord
    2. peab toimuma süstemaatiline inspekteerimine
    3. maksude keelamine
    4. sellise režiimi kehtestamine, mis kasvataks kinnipeetavat
    Inglismaal seda akti täide ei viidud . Samasse aega langes Austraalia avastamine ning tähelepanu kandus mujale. Austraaliat hakati kasutama vangide väljasaatmiseks.
    Howardi ideed leidsid rakendust Ameerikas. Benjamin Franklin võttis aastal 1779, kõigest kolm aastat peale Ameerika Ühendriikide loomist, vastu esimese vanglate tegevust reguleeriva akti. Nimetatud akti tulemusena hakati rajama USA-sse uut tüüpi vanglaid. 19. saj esimestel kümnenditel rajati USA-sse kveekerite (protestantlik usulahk ) uut tüüpi vanglad – penitentsiaalid – n-ö kahetsusmajad. Teadlikult püüti kasutada üksindust ja tööd inimese muutmiseks. Püüti luua ideaalne kahjulikest mõjudest vaba keskkond (1829.a. Pittsburgh, 1826 .a. Philadelphia). Igal vangil oli oma kong , töö käis 7 päeva nädalas. Vang viibis üksi nii öösel kui päeval. Vaikuses. Püüti saavutada kahetsust toime pandud teo eest.
    John Winston Howard’i initsiatiivil võeti 1779.a. Inglismaal vastu seaduse kava (Penitentiary Act) kogu sealse vanglasüsteemi ümberkorraldamiseks. Seal oli kirjas 4 põhiprintsiipi:
    • vanglad peavad olema turvalised ja sanitaarnõuetele vastavad;
    • vanglad tuleb allutada süstemaatilisele inspekteerimisele;
    • maksud tuleb keelustada (vabastamise maks);
    • kinnipeetavaid kasvatava režiimi kehtestamine vanglates.
    Nimetatud seaduse praktiline väärtus Inglismaal väga suur ei olnud, küll aga leidsid Howardi ideed rakendamist Ameerikas. Esimesed uut tüüpi vanglas rajatigi seal – pönitentisaar ehk kahetsusmaja. Ameerika esimesed asukad olid usulistel põhjustel Euroopast lahkujad. Uut tüüpi vangla rajamisega olid seotud kveekerid, nende juhtimisel rajati uut tüüpi vanglad Pittsburgis 1826 ja Philadelphias 1829. Selles vanglatüübis kasutati kahte printsiipi – üksindus ja töökasvatus. Asutustes püüti luua ideaalne kahjulikest mõjudest vaba keskkond, kus valitses täielik üksinduse režiim. Ka Euroopas rajati veidi hiljem sama tüüpi vanglad.
    Üsna kiiresti sai selgeks, et üksikvangistuse režiim on raskesti talutav. Teoreetiliselt võib olla hea, kuid ei sobi paljudele inimestele, eriti nö lihtinimestele, kes moodustavad kurjategijatest enamuse. Sobib intellektuaalidele, kes on kasutanud seda aega enda harimiseks . Paljudel vangidel ilmnesid vaimsed häired, enesetapukatsed.
    Samal ajal levis ka paralleelne vanglasüsteem, New Yorgis rajati 1819.a. Auburni vangla, kus püüti siduda üksikvangistust ühistegevusega. Päeval võisid vangid ühiselt töötada, kuid mitte suhelda (töötati täielikus vaikuses). Auburni süsteemi loojaks oli E. Lynds, sõjaväelane, kes hakkas kurjategijate ümberkasvatamisega tegelema. Karm direktor , kes oli vangidele individuaalse lähenemise vastane. Nime asemel oli kautusel number, leebuse ilmutamine on õigluse mõnitamine. Lynds ei uskunud ümberkasvatamisse, karistus tuli ära kanda. Vangla oli avatud külastajatele st vabad inimesed võisid käia vange raha eest vaatamas nagu loomaaias .
    19. saj sajandi keskpaigas tekkis ka kolmas süsteem – klassifikatsiooni ehk astmesüsteem. Vangid jagatakse klassidesse lähtudes paljudest erinevatest kriteeriumitest – kuriteo iseloom, vanus, retsidiivsus jne. Sellest lähtuvalt erineva raskusastmega režiim. Madalamatel astemetel hästi käituvad vangid saavad kõrgematesse klassidesse ja lõpuks vabadusse . Sujuv üleminek vanglast vabadusse. Igal astmel lisandub teatud hulk privileege. Püüti loobuda täpselt määratletud tähtajalistest vanglakaristustest, vabanemine sõltus kurjategija käitumisest. Süsteem tugines ideele, et kui inimesel on olemas vangla võti, siis on ta varsti valmis seda kasutama. Ka tänapäeval on progressiivsüsteemi põhimõtted kasutusel paljudes kohtades. Sellest süsteemist arenes hiljem välja tingimisi vabastamine ja sellega seotud järelevalve süsteem.
  • Vanglad ja nende kasutamine XX sajandil (reformatoorium, industriaalne vangla, „suur maja”).
    Vangla – kinnine asutus, kus kurjategijaid püütakse mõjutada sotsiaalsete meetoditega. Niisugused esimesed asutused olid Inglismaal Bridewell – sunnitöömaja, kus olid vargad, prostituudid ja neid õpetati viisakalt elama.
    17 saj eraldi spetsiaalne eraldiseisevkinnine asutus alaealistele Amsterdamis. Neis asutustes kasutati distsipliini, töö ja religioosset õpetust.
    Oli üksikvangistus ja vaikimisnõue. 1703 Roomas esimene üksikkambritega vangla, päeval tuli tööd teha vaikides, omavahel ei tohtinud suhelda.
    Vangla areng on seotud tugevalt Ameerikaga.1779 võeti vastu Penitentiory Act – mille järgi hakati rajama uut tüüpi vanglaid. Sellega oli tugevalt seotus ususekt ehk kveekerid , kelle eestvedamisel loodi kahetsusmajad,mis põhinesid täielikul üksikvangistusel. Kveekerite arvates pidid kurjategijad täielikus vaikuses ja üksinduses mõtlema tehtu üle järgi. Vangid olid nii öösel kui päeval eraldi, kehtis täielik vaikussüsteem. Nii pidid vangid saavutama kahetsuse. Üsna kiiresti kujunes Ameerikas totaalneisolatsioon, kuid sai ka selgeks, et seda on isikul väga raske taluda. Vangidel ilmnesid vaimsed häired ja enesetapud. Selle tulemusena tekkis konkureeriv süsteem → 1819 loodi vangla, kus vangidel lubati päeval koos töötada, kuid seda pidi tegema vaikides ehk nn Auburn süsteem. Ka see oli väga karm, süsteemi looja Lyunds - oli igasuguse individuaalse lähenemise vastu, kedagi ei tohtinud nimega kutsuda, kõik olid võrdsed, ei tohtinud kiita ega ergutada kedagi. Vabad inimesed võisid raha eest vanglas vange vaatamas käia.
    19 saj keskpaigaks väljakujunenud astmesüsteem – mis tõi jälle uued printsiibid :
  • vangid jagati erinevatest kriteeriumitest lähtuvalt klassidesse. Erinevad klassid on eraldatud üksteisest ja neil on erinevad rešiimid
  • need vangid kes on madalamatel astmetel, näitavad paranemist, siis saavad kõrgematesse , parematesse astmetesse.
  • Püüti loobuda tähtajalisest karistusest. Vabanemise aeg pandi sõltuvusse kurjategija käitumisega.
    Kommuuni mudel – reintegreerumise idee. Jäi kõrvale rehabilitatsiooni idee, isiksusliku defekti ravimine. Reintegreerumise idee ei näe konflikti taga isiksuslikku probleemi, vaid kuidas kujundada kurjategija seaduskuulekaks kodanikuks. Teiseks eraldati rehabiliteerimise idee tähtajatutest karistustest. Kolmandaks ei tohi asutuses kasutav interventsioon olla vastuolus karistusasutuse üldiste nõuetega ega alandada osalejaid. Kommuuni mudeli põhisisu – kuritegevust põhjustab osade indiviidide võimetus saavutada oma eesmärke legaalsete vahenditega, seda tuleb neile õpetada.
  • Vanglakaristus tänapäeval (maailmas, Eestis).
    Vangistuse täideviimist Eestis reguleerib vangistusseadus, mille järgi on vangistuse eesmärk suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja kaitsta õiguskorda ehk teisisõnu: vangistus peab aitama kinnipeetaval pärast vabanemist ühiskonnas toime tulla ning seeläbi vähendama kuritegevust. Et kinnipeetav tuleks pärast karistuse kandmist ühiskonnas toime, võimaldatakse tal vanglaväliselt suhelda, omandada üld- ja kutseharidust, pakutakse tööd ja sotsiaaltöötaja abi.
    Õiguskorra kaitsmine tagatakse järelevalvega kinnipeetavate üle. Resotsialiseerimise nimel on alustatud üleminekut nõukogudeaegsetelt kolooniatelt kamber­vanglatele. Samal eesmärgil juurutatakse piirkondlikkuse põhimõtet – kinnipeetav kannab karistust oma elukohale võimalikult lähedal, et ka vangistuse ajal säiliksid tema positiivsed sotsiaalsed sidemed ja suhtlus perekonnaga. Esimest sammu sel teel tähistab 2002. aasta novembris avatud kambervangla Tartus, mis teenindab Lõuna-Eesti piirkonda. 2007. aastal valmib Jõhvis samasugune Viru vangla.
    Vangistus on jagatud kolme faasi: vastuvõtu-, põhi- ja vabastamisfaas. Vastuvõtufaasi eesmärk on aidata kinnipeetaval integreeruda vanglaellu ja koostada resotsialiseerimisprogramm. Põhifaasis viiakse ellu täitmiskavas kavandatud meetmed. Vabastamisfaasi ülesanne on valmistada kinnipeetav ette eluks pärast vanglast vabanemist.
  • Totaalne institutsioon (Goffmann). (tekstis TI)
    E.Goffman pakus välja,et teatud asutustes viibimine avaldab mõju seal viibivate isikute maailmatajule. „Vabanemisel” isikute psüühika on enamjuhul tugevasti moonutatud. Taas sotsialiseerumine osutub keeruliseks ja valulikuks protsessiks, enamjuhtudel on selleks vaja riigi poolne toetus (erinevad programmid) ja spetsialistide abi.
    E.Goffmani pidas TI eelkõige eritunnustega asutusi sellised nagu vanglad (kolooniad, põgenike laagrid), meditsiinilised asutused (asutusedkestvate ja ajutiste vaimsete puuetega haigete jaoks; muud psüühilised kõrvalekalded, hooldekodud, vanadekodud); eriväljaõppega asutused (sõjaväe koolid, lennunduskoolid, seminarid )
    E.Goffmani toob välja rida erinevusi, mis on inimeste vahel ,kes elavad nn vabas ühiskonnas ja ,kes viibivad TI.
    1. nn vabas ühiskonnas on inimese tööpäev sisustatud vahetuvate tegevustega ehk tööpäev on sisustatud erinevate sündmusega. Vaatamata sellele, et sündmused korduvad päevast päeva on nad vabatahtliku iseloomuga. Inimene valib ja otsustab ise, mida ta millal teeb ja kas teeb üldse. Inimene lihtsalt elab.
    2. TI on tegevused on allutatud kindlale eesmärgile vastavalt I eesmärgile. inimestel kaob aja- ja ruumitaju , kuna tegevused toimuvad samas kohas ja sama autoriteedi kontrolli all.
    3. TI iseloomustab grupilisus ja selle suurus. Üldjuhul on grupid suured. Gruppi liikmetesse suhtutakse standardselt, ühtviisi, nõutakse kindlate ülesannete täitmist. Primaarne on ühine toimetamine. TI eiratakse igasugune individuaalsus ja isikukeskne kohtlemine on välistatud. TI valitseb nn „Sotsiaalsete rituaalide ühistus”.
    4.Igasugune tegevus TI-se on allutatud kindlatele reeglitele ja ajagraafikule.
    5.TI subjektide igasugune tegevus on suunatud kindla eesmärgile, milline tuleb I eesmärgist.
    TI subjekte saab jaotada kahte rühma:
  • isikud, keda on suunatud asutustesse vastu nende tahtmist ühiskonna heaolu tagamiseks.
  • isikud, kes teostavad „ravile” suunatud isikute üle valvet ja osutavad abi
    TI iseloomustab seega range kord, isoleeritus ja isikukeskse kohtlemise välistamine. Vaatamata sellel, et inimeste tegevus on rangelt paika pandud moodustava nad ikkagi omaette grupid. Gruppi liikmed peavad omakorda järgima grupisiseseid reegleid. TI-d ühelt poolt on suunatud ühiskonna tervenemisele, kuid teiselt poolt on subkultuuride põhjustajad.
  • Prisoniseerumine (Clemmer).
    Vangide kogukonda ja sotsiaalse süsteemi uurijatest on klassikaks kujunenud Donald Clemmeri, tema tuntuim uurimistulemus on mõiste „prisonisatsioon“ (prisonization). Selle all mõistetakse kinnipeetavate vangikogukonnaga liitumise ja selle subkultuuri järkjärgulise omandamise protsessi. Clemmer ei pidanud prisonisatsiooni sugugi mitte absoluutseks jõuks, mis mõjutab kõiki vange ühesuguse kiiruse ja intensiivsusega. On olemas prisonisatsiooni eri astmed , mitte kõik vangid ei prisoniseeru ühtmoodi.
    Sellest olenemata väitis Clemmer, et kõik vangid prisoniseeruvad mingil määral ja on
    olemas prisonatsiooni üldised tegurid, mis mõjutavad kõiki vange. Sellised üldised
    tegurid on järgmised:
    • Leppimine sotsiaalse rolliga, mille järgi oled halvem ja vähem väärtuslik.
    • Informatsiooni kogumine vanglaorganisatsiooni kohta.
    • Uute söömis-, riietumis -, töötamis-, ja magamisharjumuste omandamine.
    • Kohapealse keelekasutuse omaksvõtt.
    • Tunnistamine, et ümbritsevatele ei olda tänu võlgu mingite vajaduste rahuldamise eest.
    • Soov saada vanglas hea töökoht, saada privileege.
    See ei toimu ainult häda sunnil, vaid on ka eneseväärikuse säilitamise aktiivne meetod sageli üsna repressiivses ümbruses. Kõik noored vangid püüavad täita „tavalise vangi“ rollile vastavaid nõudeid. Vanglasüsteemi paradoks ja probleem ongi see, et äraõpitud roll läheb tavaellu kaasa, kuid seal ei ole see enam parim toimetulekustrateegia. Tekivad nihked isiksuses, inimese spetsiifiline väljakujunemine.
    Prisoniseerumisele aitab vastu seista:
    • Võimalikult lühike karistusaeg, sest prisoniseerumine korreleerub ajaga . Küps, väljakujunenud isiksus suudab sellele paremini vastu seista, noored on mõjutatavamad.
    • Vanglaväliste kontaktide säilimine
    • Vangide grupeeringutest eemalejäämine
    • Hoidumise ebanormaalsetest seksuaalsuhetest ja hasartmängudest.

  • Meditsiinilise mudeli (kohtlemise) tõus ja langus kurjategijate rehabiliteerimisel.
    Meditsiinilise mudeli kohaselt peetakse kurjategijat haigeks, puudulikuks indiviidiks, kelle kohtlemine seostub pigem ravi kui karistamisega. 1929. a võttis Ameerika Kongress vastu otsuse, mille järgi rahvusvahelise kriminaalpoliitika eesmärgiks oli kurjategijate rehabiliteerimine (taaskohanemine eluga vabaduses). Algselt rakendati seda üksnes asotsiaalse eluviisiga inimeste suhtes, kuid see kontingent hakkaks hiljem laienema.
    Meditsiinilise mudeli kasutamise ajal kehtisid kinnipidamisasutustes 3 põhiprintsiipi: 1)kohtlemisideoloogia – ravida, parandada; 2)tähtajatu asutuses viibimise aeg (ka tähtajatu karistus – haiglasse ei panda kunagi kindlaks tähtajaks, vaid kuni tervenemiseni); 3)klassifitseerimine – kui kontrollimudeli puhul ei ole erilist tähtsust kurjategija isikul, siis kohtlemisideoloogia korral klassifitseeritakse kurjategijaid võimalikult täpselt – eristatakse erinevaid kontingente; klassif. toimub tulenevalt testidest saadud andmetest. Klassif. viiakse läbi kõikide asutusse sattunud indiviididega, et määrata võimalikult individuaalne kohtlemise viis (paralleel haiglaga – individuaalne raviviis ). Üldine klassifikatsiooni puhul: eristamine sarnaneb vana positivistliku Franz von Liszt’i poolt loodud jaotusega (jagas kurjategijad paranemisvõimelisteks ja paranemistahtelisteks. Parandamist mittevajavaid juhukurjategijaid tuleb hirmutada, paranemisvõimetuid kurjategijaid tuleb isoleerida/kahjutuks teha).
    Meditsiinilise mudeliga tulid kasutusele küllaltki drastilised meditsiinilised meetodid, nt a)lobotoomia. Avastati seaduspärasus, et teatavaid ajuosasid kahjustades on võimalik muuta inimeste käitumist; b)kastreerimist ja steriliseerimist, Eugeenika definitsioon: pärilikkuse hügieen, õpetus inimeste sünnipäraste omaduste parandamisest. Eugeenilisi ideid püüti aktiivselt kohaldada ka kurjategijatele. Doktriini laiem eesmärk oli inimeste inimlike omaduste parandamine, siia alla mahub ka kurjategijatele kohaldatav parandamine. Eugeenikat jagatakse ka positiivseks ja negatiivseks eugeenikaks. Positiivse eugeenika eesmärk oli soodustada parimate (pärilike) omadustega indiviidide paljunemist. Negatiivne eugeenika pidi piirama vähemsoovitud inimrühmade järeltulijate arvu. Alates 1930. a-te lõpust hakkas toimuma teaduslike ringkondade ja avaliku arvamuse pööre eugeeniliste ideede vastu. Eugeeniliste ideede rakendamine natsirežiimi poolt. Pärast II ms-i on see olnud tabuteema. Steriliseerimise /kastreerimise eesmärgiks oli agressiivsuse vähendamine.
    Kriitika:
  • kriitikud leiavad, et kohtlemisideoloogias on väga palju silmakirjalikkust. 1950. a-tel, mis oli Ameerikas meditsiinilise mudeli hiilgeaeg, kulutati üksnes 5% vahenditest vangide rehabiliteerimisele. Põhiprobleem asutustes oli ikkagi korra tagamine.
  • õigusriiklik kriitika – väideti, et ei ole õige ega õiglane sekkuda inimese isiksusse vägivaldselt ning teha seda määramata tähtaja kestel.
  • abolitsionistlik kriitika – kurjategija karistamine on nii või teisiti piina valmistamine indiviidile ja kohtlemisideoloogia varjus tehakse seda rafineeritumalt/varjatumalt, kuid sisu jääb ikkagi samaks. Selle suuna esindajaks oli N. Christie (Norra).
    Abolitsionistid peavad riigi ülemäärast sekkumist inimese ellu paheks . Riik peaks võimalikult vähe käitumisviise kriminaliseerima (dekriminaliseerimine). Lahendused: nt lepitusprogrammid kurjategijate ja ohvrite vahel. Taastav õigusmenetlus – konfliktid, mida riik on tootnud (usurpeerinud); konflikt inimeste vahel, mida võiks lahendada inimeste ja kogukonna, mitte inimeste ja riigi vahel.
  • Kommuuni mudel kui reaktsioon meditsiinilisele mudelile.
  • Surmanuhtlus karistusena (ajalugu, tänapäev).
    On kurb paratamatus , et inimpopulatsioonides esineb vaimselt normaalseid, kuid sotsiaalselt degenereerunud indiviide, kelle käi­tumise hälbimine normist ületab ühiskonna taluvuse piiri. Selliste subjektide poolt toime pandud rasked isikuvastased kuriteod, na­gu näiteks brutaalsed sadistlikud tapmised või paljude inimeste elu ohustavad terroristlikud aktid , samuti inimsusevastased kuri­teod, nõuavad mõnikord nende indiviidide lõplikku kõrvaldamist ühiskonnast. Inimühiskonna algusest peale on mainitud eesmärgi saavutamiseks praktiseeritud kurjategijate füüsilist likvideerimist ehk hukkamist, niisiis rakendatud surmanuhtlust.
    See ürgne karistusviis, mis õigusteoreetikute arvates saab algu­se veritasust ja inimeste ohverdamisest jumalatele (Sootak 1994), on reaalse sanktsioonina XX sajandi lõpus kaotatud enamiku Euroopa riikide karistuspraktikast. Lähtuvalt Euroopa Inimõigus­te Konventsioonist (4. november 1950, Rooma ) ning eriti selle konventsiooni kuuendast protokollist (28. aprill 1983, Strasbourg) on abolitsionistlikud ideed omandanud Euroopa kultuuriruumis suure poliitilise tähtsuse ning nende ignoreerimist ei saa endale lubada ükski Euroopa riik. Abolitsionistlik filosoofia seab eesmär­giks järjest väiksema välise sekkumise inimeste ellu, üha suurema mitteformaalse inimkäitumise regulatsiooni ning peab muu hul­gas lubamatuks otsustada riigil inimese elu ja surma üle (Abolitio­nism... 1991). Surmanuhtluse alternatiivina pooldatakse eluaegset vanglakaristust kui kurjategija sotsiaalset hukkamist.
    Vaadeldes Euroopa eri riikide jõudmist surmanuhtluse kaota­miseni, on pilt õige mitmekesine . Esimene laine tuli möödunud sajandi teisel poolel, kui liberaliseeriti paljude riikide kriminaal­seadustikku. On sümptomaatiline, et sageli toimus surmanuhtluse kaotamine de facto enne kui de jure. Näiteks Portugalis 1846. ja
    1867. a: Hollandis 1861. ja 1870. a; Norras 1876. ja 1902 . a. [1841]
    Esimese maailmasõja ajaks oli sunnanuhtlus kaotatud või seda ei rakendatud lisaks eelnimetatuile San Marinas, Belgias, Itaalias, Luksemburgis, Hollandis ja mõnes Šveitsi kantonis. Mõnes riigis kaotati tollal surmanuhtlus, kuid taastati uuesti sõdadevahelisel perioodil: Itaalias 1930. a, Hispaanias 1935. a - seoses autori­
    taarsete režiimide võimuletulekuga.
    Uus laine on II maailmasõjajärgne reaktsioon sõjakoledustele: paljude riikide
    konstitutsiooni lülitati surmanuhtlust keelustavad sätted, nt Austrias 1945. a, Itaalias 1947. a, Saksamaa Liitvaba­riigis 1949. a, Soomes 1950. a. Edasi on samale otsusele jõudnud Suurbritannias 1969. a1 ja Kreeka 1975. a; kõige viimasena Prant­susmaa 1981. a. Seega võib öelda, et surmanuhtlus de facto või de jure ei kehti rahuaegse karistusena üheski staažikas Euroo­pa Nõukogu riigis, v.a Türgi, mida arvatakse osaliselt Euroopasse kuuluvaks ja kus jätkatakse inimeste surmamõistmist (Rešetnikov1989).
    Niisugune suund Euroopa riikide arengus on seega vähemalt sajandivanune ja ühetähenduslik - tendents surmanuhtluse asen­damisele eluaegse vanglakaristusega. Nimetatud areng on mää­ratletav ka Euroopa tsivilisatsioonis toimuva üldise humanisee­rimisprotsessi ühe tulemusena ning on kujunenud omamoodi fir­mamärgiks sellele regioonile.
    Eetilis -filosoofilisel tasandil põhjendatakse eitavat suhtumist surmanuhtlusesse inimelu pühadusega, mis ei pärine inimesest ega ühiskonnast, vaid Loojalt, ning mille hävitamine on seetõttu lubamatu. Tõepoolest on inimõigused ja isiku põhivabadused,
    sh õigus elule, Euroopa kristliku tsivilisatsiooni üks põhiväärtusi, mida surmanuhtlus vaieldamatult kahjustab. Muidugi ei ole inim­elu väärtuse tähendus absoluutne ja mõned inimelu hävitamise vormid on lubatud ( abort ) või diskuteeritakse nende võimaliku lu­bamise üle (eutanaasia). Kui aga mõelda näiteks terrorismivastase eriüksuse tegevusele, kus inimese tapmine teatavatel tingimustel on lubatud või isegi kohustuslik, tundub see ebajärjekindlusena inimelu pühaduse kaitsmisel. Ilmneb, et ka Euroopa kultuuriruu­-[1842] mis võib inimelu üldiselt kõrge väärtustatuse korralolla ühel elul suurem väärtus (pantvang) kui teisel (terrorist).
    Siit pärineb surmanuhtluse pooldajate oluline argument, mil­le järgi inimese elul kui tema organismi funktsioonil ei ole ab­soluutset, iseeneslikku väärtust. Elu pärineb küll Loojalt, kuid selle realiseerimine võib toimuda nii üldiseks hüvanguks kui ka üldiseks kahjuks ning see sõltub inimesest endast, tema tahtest. Väärtuslik ja hoidmist väärt on esimene rohkem kui teine ning see­tõttu võib üldise hüvangu nimel ka elusid ohverdada (nagu laeva kapten, kes laeva säilimiseks ei lähe päästma vette kukkunud meremeest). Sellepärast olevat kõlbeliselt õigustatud mõrvariit elu võtmine, kui sellega hoitakse ära süütud ohvrid , sest mõr­vari eksistentsi säilitades seatakse ohtu ja ohverdatakse süütud elud (Lehtinen 1977).
    Ja selleks, kes otsustab, mida niisuguses olukorras teha, on just tugev riik oma seadusandliku ja täitevvõimu kaudu. Keelates ära omakohtu (veritasu), on riik võtnud endale kohustuse kaitsta kodanikkonda kõigi seaduslike vahenditega kuritegelike rünnete eest. Kurjategijate karistamata jätmisega õõnestatakse ühiskonna funktsioneerimise aluseid, väheneb kodanike usk õiglusse ja sea­duste jõusse. Kui võrrelda selles suhtes surmanuhtlust eluaegse vanglakaristusega, siis viimane näib tõesti rohkem millegi (otsu­se) tegemata jätmisena, sest eluaegse vanglakaristusega karista­takse ju paranemisvõimetuid (paranemistahtetuid) subjekte.
    Vastukaaluna riigi tugevale sekkumisele on aga Euroopas le­vinud nn' "nõrga" ehk inimesekeskse riigi ideoloogia, millel tuleb üha enam taastada inimeste loomulikke omavahelisi suhteid ning nendel põhinevat sotsiaalset kontrolli. Riik oma vahelesegamise­ga jätab inimestevahelised konfliktid ja probleemid sageli lahen­damata. Just tingimustes, kus riigipoolne vägivald viiakse mii­nimumini, saab abolitsionistide arvates avalduda inimeste tegelik olemus ja normaalne interaktsioon . Inimese elu kui suurima hüve võtmist ka kurjategijalt peetakse vastuvõetamatuks riigipoolseks vägivallaks.
    Nagu näeme, kehtivad praegu Euroopas reeglid, mis ei luba surmanuhtlust kasutada. Leida sellisele suhtumisele ühest eetilis-filosoofilist põhjendust polegi nii lihtne. Siinkohal on huvitav märkida, et juba möödunud sajandil on püütud ka Piiblist leida [1843] argumente surmanuhtluse poolt või vastu. Jõuti aga tulemusele, et Piibli seisukohad jagunevad pooleks, S.t Piibel pole ei surma­nuhtluse poolt ega vastu (Masur 1989: 143). Ütleme seetõttu, et Euroopa ruumis on viimase ca 100 aasta jooksulolnud jär­jest rohkem kombeks eelistada surmanuhtlusele eluaegset vang­lakaristust. Selle suuna vastaste hääl on samal ajal kõlanud üha vaiksemalt, mis ei tähenda aga, et surmanuhtlusel puuduksid oma poolt-argumendid. Surmanuhtluse eitamine eetilis-filosoofilises plaanis on ilmselt mingite üldiste arengutendentside resultaat, näi­teks riigi ja inimese suhtes.
    Järgmine aspekt, mida vaatleme, on karistuspoliitiline ehk küsimine, kumb karistus on efektiivsem, kas surmanuhtlus või eluaegne vanglakaristus. Siinjuures on tähtis näha surmanuht­lust tervikliku kuritegevuse kontrolli süsteemi ühe osana Euroopa tsivilisatsioonis. Kurjategijate karistamise poliitikas on siin tähel­datav pidev sanktsioonide pehmenemine, mille alguseks oli ke­haliste karistuste ja surmanuhtluse asendamine vanglakaristusega ning jätkuks juba XX sajandil vanglakaristuse pidev lühenemine ning asendamine mittevabaduskaotuslike alternatiividega. Prae­gu oleme jõudnud olukorda, kus paljudes Euroopa riikides on põhikaristuseks rahatrahv ja muud mittevabaduskaotuslikud ka­ristused. Kuidas sai võimalikuks niisugune kriminaalsanktsioo­nide pehmendamine, millega koos loomulikult on järjest enam loobutud ka surmanuhtlusest?
    Koos inimeste elujärje ja vabaduste pideva kasvuga võivad üha pehmemad karistused asendada varasemaid karme sanktsioone, kutsudes esile soovitud efekti. Näiteks vabadus, mis võetakse ära vanglakaristusega, lühendab aega, mida praeguses Euroopas on võimalik hoopis meeldivamalt või kasulikumalt mööda saata kui varem. Koos arvuka keskklassi tekkega on muutunud üha tugevamaks mitteformaalne sotsiaalne kontroll.. See tähendab, et õigusrikkumisi ei hoia ära mitte niivõrd õiguskaitseorganid kui sõbrad, naabrid, töökaaslased jt, kellega inimene vahetult suhtleb ja kelle arvamust ta aktsepteerib.
    Karistuste pehmenemine on toimunud vaid kõrvaltvaataja, mitte aga Euroopa inimese jaoks, sest on tähtis, et õigusrikkuja tajuks karistust karistusena ning ühiskond aktsepteeriks seda kül­laldasena. Lühiajaline vanglakaristus 1990. aastatel ei pruugi olla [ 1844 ] subjektiivselt kergem karistus kui aastatepikkune vabadusekaotus XIX sajandi alguses või sõrmede äraraiumine XVIII sajandil, kui hinnata neid vastava ajastu arusaamadest lähtudes. Ühtlasi on selle arengu tulemusena kasvanud inimelu väärtus; sajandi lõpus on surmanuhtlus kui inimeselt elu võtmine kahtlemata rangem karistus, kui oli eelmisel või üle-eelmisel sajandil.
    Teine oluline asi on see, et niisugune progress Euroopas toimus tugeva riigi tingimustes, mil väga vähesed kuriteod jäävad avas­tamata. Tugeva riigi olemasolu võimaldabki tegelikult rääkida riigi rolli vähendamise vajadusest. Abolitsionism kui liikumine on arenenud kõrvuti (samaaegselt) tugeva riikliku kuritegevuse kontrolli süsteemiga, teostades teatavat tööjaotust. Ühiskondlik kontroll ei ole siiani võimeline olnud adekvaatselt reageerima ras­ketele (eriti ohtlikele) kuritegudele; riiklikud õiguskaitseorganid ei suuda efektiivselt kontrollida kergemaid üleastumisi (eelkõige varavastaseid õigusrikkumisi, mis moodustavad kogu kuritege­vusest valdava enamuse). Seni parima tulemuse on andnud need kaks mudelit koos.
    Niisuguses suunas on toimunud Euroopa areng siiani. Nüüd, kus Euroopa on geograafiliselt laienemas ning üha rohkem saa­bub sellesse regiooni teiste tsivilisatsioonide inimesi (põgenikud, migrandid , võõrtöölised jt), muutub üha raskemaks neid koha­likku elulaadi vastu võtta, neid euroopalike väärtustega harjuta­da ja assimileerida. Sama probleem ootab ka teist euroopalik­ku tsivilisatsiooni kantsi - Ameerika Ühendriike, kus ennusta­takse valge nahavärviga inimeste arvu vähenemist aastaks 2050 ca 50%-ni (Huntington 1993). Mis saab siis, .kui kuritegusid hak­kavad toime panema inimesed, kelle igapäevane elu oma päritolu­maal on tingimuste poolest hullem kui viibimine Euroopa vanglas, kellel on hoopis teised arusaamad näiteks kriminaalsanktsiooni­de karmusest ning kes eriti ei suhtle põliselanikkonnaga? Kas sellises olukorras jätkab efektiivset funktsioneerimist senine suh­teliselt leebe kuritegevuse kontrolli süsteem, on paljuski küsitav. Seega ei ole võimatu, et Euroopa riikides rakendatavad kriminaal­sanktsioonid karmistuvad juba lähitulevikus.
    Kriminaalkaristuste tõhususe hindamisel eristatakse eri- ja üldpreventiivset efekti. Teatavate reservatsioonidega võib sur­manuhtluse eripreventiivset efekti hinnata l00%-le, sest hukatud [1845] kurjategija uut kuritegu enam toime ei pane. Eluaegse vanglaka­ristuse võime ära hoida kuritegude toimepanemist sama isiku poolt on kahtlemata väiksem. Jääb ikkagi kasvõi teoreetiline võima­lus põgenemiseks, samuti uue kuriteo toimepanemiseks vanglas. Ka on võimalikud muutuse kriminaalseadusandluses või kogu riikluses, mis võivad tingida olukorra, kus kaasinimestele ohtlik indiviid satub taas vabadusse. Eluaegse vanglakaristuse raken­damise praktika näitab, et enamikul juhtudest vaadatakse kuriteo ja kurjategijaga seotud asjaolud teatava aja möödudes üle, mis sageli tähendab eluaegse vanglakaristuse muutmist tähtajaliseks vabadusekaotuseks.
    Hoopis keerulisem on võrrelda sunnanuhtluse ja eluaegse vanglakaristuse üldpreventiivset efekti - nende karistuste mõ­ju kogu ühiskonnale. Enamasti on küsimus püstitatud järgmi­selt: kas sunnanuhtluse rakendamine hoiab ära raskeid isikuvas­taseid kuritegusid ning kas surmanuhtluse kaotamine suurendab niisuguste kuritegude toimepanemise sagedust riiklikus mastaa­bis? Inglismaal ja Walesis kehtestati moratoorium sunnanuhtluse suhtes tapmise eest 1965. aastal ning siis kardeti isikuvastaste kuritegude hüppelist kasvu. 1969. aastaks oli selge, et midagi nii­sugust ei toimunud, ja see oli põhiargument Briti parlamendi ot­susele asendada surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega "igave­seks". Samasugune eksperiment toimus Ameerika Ühendriikides, kus sunnanuhtluse täideviimine peatati aastatel 1967-1976. Kui­gi saadud tulemust peeti samuti positiivseks, sest tapmiste arv ei kasvanud, jätkati paljudes osariikides kurjategijate hukkamist pä­rast 10-aastast vaheaega . Peab aga ütlema, et reaalselt on hukatute arv Ameerikas väga väike võrreldes selle maa mastaapidega; näi­teks aastail 1977-1989 hukati 104 inimest (Sourcebook... 1990).
    Üldpreventiivse efekti kindlakstegemiseks on ka võrreldud tapmiste sagedust Ameerika osariikides, kus surmanuhtlus keh­tib, ja nendes, kus surmanuhtlus on keelustatud. Näiteks analüü­sis Karl Schuessler 1952. a 11 osariigi tapmiste koguarve aastatel 1930-1949. Ta võrdles aastas toime pandud tapmiste taset hukka­ mise riskiga (hukkamiste arv tuhande tapmise kohta) ja leidis, et need kaks näitajat muutusid teineteisest sõltumatult. Lisades siia juurde Euroopa riikide statistikat, tegi see uurija üldistuse, et tap­miste toimepanemine ei sõJtu sunnanuhtluse säilimisest või kee­-[1846]lustamisest (Schuessler 1952). Samasuguste tulemusteni on jõud­nud ka niisugused tuntud Ameerika kriminoloogid nagu Thorsten Sellin ja Walter Reckless (Sellin 1959; Reckless 1969: 43).
    Lähtudes ülaltoodud uuringute loogikast saab Eestit pida­da negatiivse tulemusega riigiks. Kehtib ju siin sisuliselt ala­tes 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23 korda. Kuigi on tege­mist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu kasvu ja surmaotsuste täitmata jätmise vaheloleks põhjuslik seos. Pealegi vähenes tapmiste arv 1995. aastal võr­reldes 1994. aastaga (vastavalt 365 ja 304 juhtumit aastas), kuigi surmaotsused on endistviisi täide viimata. Ilmselt määravad tap­miste taseme ühiskonnas mingid hoopis üldisemad ja mõjuvamad faktorid , kui seda on mõne inimese hukkamine või ellujätmine, ning seetõttu on ka teaduslikult kaheldavad surmanuhtluse poolt või vastu riiklikul tasemel toodud tõestused.
    Teised uuringud käsitlevad kurjategijate hukkamise vahetut efekti. Kui surmanuhtlusel on kuritegusid ärahoidev toime, peaks see kõige selgemini ilmnema pärast üldavalikustatud ( weil ­publicized) hukkamist. 1935. a valiti välja 5 niisugust eri aastatel Philadelphias toimunud kurjategijate hukkamist ning uuriti sa­ma linna tapmiste sagedust 60 päeva enne ja 60 päeva pärast otsuse täideviimist. Leiti, et tapmiste arv pärast hukkamist oli i keskmiselt 4,4 korda kõrgem kui enne, mis lubas öelda, et kur­jategijate hukkamised suurendavad tapmiste arvu (Dann 1935). David Phillips uuris Suurbritannias aastail 1858-1914 toimunud hukkamiste mõju tapmistele ning tuvastas mõõdukalt positiivse, sol ärahoidva efekti (Phillips 1980). Tuleb märkida, et selle autori tulemuste korrektsus on seatud kahtluse alla teiste kriminoloogide poolt (ZeiseI1982). .
    Väga laialt on tsiteeritud (eriti surmanuhtluse pooldajate hul­gas) Isaac Erlichi poolt 1975. a korraldatud ökonomeetrilis­-statistilist uuringut , milles võrreldi Ameerikas toime pandud tap­misi kurjategijate hukkamistega. Selle uuringu andmetel on huk­kamise reaalse riski olemasolu ja selle teadvustamine oluline de­terminant, mis määrab ära, kas üks inimene tapab teise või mitte. 1. Erlichi väitel hoiab iga järgnev kurjategija hukkamine Amee­-[1847]rikas ära 7-8 inimese sattumise mõrva ohvriks (Erlich 1975). Niisugused tulemused on aga seatud jällegi kahtluse alla teiste autorite poolt, kes on korranud Erlichi analüüsi, kuid kasutanud samade algandmete töötlemiseks teisi meetodeid. Nii väidavad William B. Bowers ja Glenn Pierce , et ka Erlichi andmete põhjal saab öelda, et surmanuhtluse üldpreventiivne efekt ei ole suurem kui eluaegsel vanglakaristusel (Bowers, Pierce 1975).
    Esitatud empiiriliste uuringute põhjal (mis pole kaugeltki lõp­lik ülevaade) võib väita, et surmanuhtluse preventiivse efekti ole­masolu või puudumise kohta ei ole suudetud esitada lõplikke ja põhjendatud teaduslikke argumente. Surmanuhtlus ei ole selles suhtes erand ja kõik see käib ka muude karistusviiside efektiivsuse kohta, mille mõju kuritegevuse tasemele pole täpselt mõõdetav. Kuritegevuse tõusud ja langused jäävad siiani seostamata ühe või teise karistusviisi kasutamisega, samuti jääb alles kindel kontin­gent korduvkurjategijaid, sõltumata nende suhtes kasutatud mõju­tus- vahenditest. Võib-olla on surmanuhtluse rakendamisel või kee­lustamisel reaalne mõju inimeste õigusvastasele käitumisele, kuid seda täpselt fikseerida ja mõõta ei võimalda meie liialt väikesed teadmised ühiskonna funktsioneerimisest ja inimeste käitumise motivatsioonist.
    Järgnevalt esitatud surmanuhtluse poolt- ja vastuargumentide loetelu sisaldab seetõttu erinevaid väiteid, mis on tehtud eelkõige "tervest mõistusest" lähtudes ja mis hõlmavad arvamusi, soove, hoiakuid jms. Ja see on loomulik, sest kui puuduvad teaduslikud faktid, peab hakkama saama "terve mõistusega".
    1. Surmanuhtluse vastu räägib see, et tegemist on ebahumaanse, primi­tiivse ja brutaalse riikliku kätte­maksuaktiga, mis on vastuolus Euroo­pa kristliku kultuuri põhiväärtustega ning takistab ühiskonna moraalset progressi .
    2. Surmanuhtluse vastu räägib see, et tegemist on lõpliku, korri­geerimatu karistusega, mistõttu võimalike kohtuvigade korral saab ühiskond korvamatut moraal­set kahju. Abolitsionistlik seisu­koht on, et parem jäägu sada süüd­last karistamata, kui et hukataks üks süütu inimene.
    3. Surmanuhtluse vastu räägib see, et kurjategijat hukates paneb riik ennast mõrvariga samale tasemele, mis mõjutab ühiskonda kasvatus­likult ebasoodsaIt, suurendades ja legitimeerides agressiivsust ning madaldades inimelu hinda. Surmanuhtluse kui konkreetse toimingu otsustamine ja täide­viimine asetab inimesed raske eetilise probleemi ette.
    4. Surmanuhtluse vastu räägib see, et puuduvad andmed selle suure­mast efektiivsusest võrreldes eluaegse vanglakaristusega üld­preventiivses mõttes. Kurjategija pidamine mitteinimeseks on eba­eetiline seisukoht, mis kipub laienema ka teistele inim­kategooriatele.
    5.Surmanuhtluse vastu räägib see, et tapmised toimuvad tavaliselt frustratsiooni -, viha-, joobe- ja muus häiritud seisundis, mitte ratsionaalse valiku tulemusena, mistõttu oht saada hukatud ei saa mängida otsustavat rolli kuriteo motivatsioonis.
    6. Surmanuhtluse vastu räägib see, et on ebainimlik ja küüniline otsus­tada inimese elu ja surma üle majan­duslikest kaalutlustest lähtudes.
    Poolt räägib see, et kõige hirmsamate ja ohtlikumate kuritegude puhul on see ainuke neile vastav karis­tusviis ning eluaegse vangla­karistusega jäetakse nii­sugustele kuritegudele sisu­liselt reageerimata. Surma­nuhtlus aitab säilitada inimeste usku õiglusse ja seaduse jõusse ning vältida omakohut. [1848]
    Poolt räägib see, et kui eluks ­ajaks vangi mõistetud. kurjategija paneb toime uue kuriteo, puudub võimalus tema karistamiseks, kui lähtuda kuritegude ja karistuse vastavuse printsiibist.
    Poolt räägib see, et avalik arvamus on niisugust karistus­viisi alati pooldanud (Eestis praegu ca 70% "poolt", 30% "vastu"), mistõttu kannatanu afekt leiab suure­mat rahuldamist kui eluaegse
    vanglakaristuse korral.
    Poolt räägib see, et ta on efektiivsem eripreventiivses mõttes (kõik elud pole üht­viisi väärtuslikud).
    Poolt räägib see, et niisugune karistus võib mõjuda vastu­argumendina läbimõeldud ja ettekavatsetud raskete kuri­tegude (tapmiste) puhul. [1849]
    Poolt räägib kurjategija hukka­mise suhteline odavus võrrel­des tema eluaegse ülalpidamise­ga maksumaksjate (sh ohvri­te) kulul
    Omamoodi probleemi võiks tekitada oht, et Eestis hakatakse sooritama naaberriikidest pärit kurjategijate poolt tegusid, mille eest nende kodumaal karistatakse surmanuhtlusega, kui Eestis on surmanuhtlus kaotatud. Ent säärane olukord oleks reguleeritav riikidevaheliste lepingute ja muude meetmetega.
    Eestis on aastail 1991-1996 praeguseks ajaks surma mõistetud 8 kurjategijat. Kui eluaegseid vanglakaristusi hakatakse mõist­ma meie kriminogeenset situatsiooni arvestades ka 2 või 3 korda sagedamini, on inimeste koguarv, keda see otseselt puudutab, väi­ke. Ilmselt ei löö nendegi pikaajaline ülalpidamine auku riigi eelarvesse. Positiivse poole 'pealt võib arvestada Euroopa riikide ja rahvaste arengutee usaldamise korral ka nendepoolse toetuse­ga. Ei maksa unustada, et neile sarnaselt tuleb meil üles ehitada kogu kurjategijate kohtlemise süsteem ja eluaegne vanglakaristus on vaid üks sanktsioonidest, mis lähtub euroopalikust karistus­filosoofiast.
    Lõpetuseks peab märkima, et Eestil puudub praegu reaalne al­ternatiiv surmanuhtluse kui karistuse likvideerimisele, aga mida kiiremini me selle leiame, seda parem. Nagu näitas ülaltoodu, pole olemas selgeid ratsionaalseid argumente, mis oleksid surma­nuhtluse poolt või selle vastu. Vaga suure tõenäosusega ei muuda surmanuhtluse kaotamine Eestis toime pandavate tapmiste arvu. Surmanuhtluse kaotamine on pigem žest, märk meie suhtumi­sest inimelu pühadusse ja euroopalikesse tavadesse. Küsimus on printsipiaalne nagu ka küsimus piirist kristliku Euroopa ja teiste tsivilisatsioonide vahel. On kohatu otsida mõnest seadusandlikust aktist formaal- juriidilist nüanssi, et ikkagi Eestis surmanuhtlus säilitada, kui kogu Euroopa kriminaalseadusandlus kannab sellist karistust eitavat vaimu. Läheme parem koos Euroopaga vastu tulevikule ning loodetavasti ei ole see tume.
  • Surmanuhtluse poolt ja vastu argumendid.
  • Kurjategijate karistamise eesmärgid ja nende vastuolud.
    Ajaloolises plaanis on karistuse mõte taandatav dilemmale kättemaks või ennetamine, seega siis küsimusele, kas karistusega peab süüdlasele tasuma selle eest, mida ta on korda saatnud, või peab karistav riigivõim vaatama ettepoole ja püüdma edaspidi samasuguseid rikkumisi ära hoida.
    Absoluutsete teooriate järgi on karistus asi iseeneses, karistuse õiguslik ja eetiline alus ei vaja põhjendamist ega karistamisvolitus õigustamist. Karistada tuleb sellepärast, et kuritegu on toime pandud; karistus on vaba mistahes eesmärgist. Nähes karistuse õiglast tasumist, võib seda vaadelda eesmärgina. Absoluutsete teooriate maailmavaateline alus on riigi käsitamine maise õigluse kaitsjana ning usk inimese kõlbelisse enesemääramisse. Riigi ülesanded piirduvad individuaalse vabaduse kindlustamisega. Absoluutsed teooriad ilmnevad põhiliselt kahes ning teineteisega sageli läbipõimunud vormis – tasumis- e kättemaksuidee ja lunastusidee. Esimene lähtub õiguskorras kui objektiivsest kategooriast, teine asetab rõhu kurjategija süüle ning näeb karistuses kurjategijale antud võimalust oma tegu sisimas heastada. Mõlemad aga toetuvad õiglusele kui karistust iseenesest kandvale ideele. Karistuse põhjendamine lunastusideega lähtub eeldusest, et karistamine puhastab süüdlase hinge seal olevast kurjutsest. Sellisena vaatles karistust ka Aquina Thomas , rõhutades küll vähem kättemaksu ja enam meeleparandust.
    Immanuel Kanti - Karistus on tasu süü eest, karistus peab teostama õigluse ja on juba seetõttu õiglane kui lähtub talioonist. Karistus on kategooriline imperatiiv , mis keelab kuriteo eest karistust mitte kohaldada ning karistuse kohaldamisel mistahes otstarbekuse või kasulikkuse kriteeriumidest lähtuda.
    Georg Hegel - põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õiguserikkuja vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Kui kuritegu on õiguskorra eitamine, siis karistus peab kuritegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama.
    Relatiivsed teooriad – lähtuvad ühiskonna huvidest ja vajadustest. Karistus ei saa olla eesmärk iseeneses, vaid tea peab püüdma karistatavaid tegusid ka edaspidi ära hoida. Relatiivsete teooriate maailmavaateline alus tuleneb valgustusideedest ning positivistlikust maailmapildist, mille järgi inimese käitumine on determineeritud ja empiiriliselt seletatav, inimene ise aga kasvatatav ja mõjutatav.
    1)Üldpreventsioon – teooria töötas välja Anselm Feuerbach, kelle arvates üldpreventsioon toimib psühholoogilise surve abil. Tähendab karistusega ähvardamist, mis hoiab kõikuvat elementi eemale kuritegude toimepanemisest. On üldine toime, karistus peab mõjuma üldiselt. Üldpreventsiooni teooriale on hiljem kõige enam ette heidetud just seda, et ta muudab karistatava isiku teiste inimeste mõjutamise vahendiks.
    2)Eripreventsioon - karistuse eesmärk on konkreetse õigusrikkuja selline mõjutamine, et hoida ära uute õigusrikkumiste toimepanek tema poolt.. Franz v Lizti järgi on eripreventsioon kolmesuguse sisuga: 1) üldsuse kaitsmine seeläbi, et kurjategija isoleeritakse (kindlustamine); 2) kurjategija taunimine talle karistuse kohaldamisega (hirmutamine); 3) kurjategija selline mõjutamine, et ta uusi kuritegusid toime ei paneks (kasvatamine). Konkreetsete preventiivsete eesmärkide saavutamine sõltub kurjategija tüübist.
    Erinevalt tasumisteooriast ei ütle eripreventiivne kaalutlus midagi karistusmäära kohta. Eripreventiivse karistuse mõjusust kahandab ka oluliselt asjaolu, et paljud süüdimõistetud ei vajagi resotsialiseerimist – ettevaatamatu kuriteo toime pannud isikud, juhusekurjategijad, samuti isikud kes on kuriteo toime pannud kordumatutel ja pöördumatutel asjaoledel.
    Kriitika heidab absoluutsetele teooriatele ette maksimalismi – absoluutse, kõrgeima kõlbluse eest hoolitsemine maa peal ei saa olla riigi ülesanne ja arvestades riigi käsutuses olevaid vahendeid, ka ei tohi seda olla. Riik võib sekkuda üksnes siis, kui see on hädavajalik ühiskonnaliikmete rahulikku ja turvalist kooselu ähvardava ohu kõrvaldamiseks. Absoluutsete teoorate inimesepilt lähtub absoluutsest, vabast, kõigi teiste inimestega võrdsest kurjategijast, unustades inimese eripära ja isiksuse ning tema käitumise determineerituse. Ka unustab karistuse absoluutne käsitlus, et ka eksinud inimene ei vaja jääkülma ja ülimalt õiglast kohtlemist, vaid vahel lihtsalt abi.
  • Karistusjärgne kinnipidamine : praktika ja probleemid.
    Karistus­järgne kinni­pidamine kujutab endast preventiivse vahistamise, kinni­pidamise üht eriliiki. Preventiivseks kinni­pidamiseks nimetatakse lisaks sellele meetmele mõnikord ka isiku vahi alla võtmist eeluurimise ajaks, et välistada ta põgenemine, hoida ära kuriteo eeluurimise segamine või uute kuritegude toime­panek. Mõnes riigis (nt Singapur, Malaisia , India) praktiseeritakse ohtlikuks peetavate isikute (nt kriminaalsetesse grupeeringutesse kuulujate, terrorismis kahtlustatavate) vahistamist ja tähtajatut vahi all hoidmist ilma neile kohtulikku süüdistust üldse esitamata. Põhjendused niisuguseks teguviisiks on julge­oleku­poliitilised ning lähtutakse vajadusest tagada ühiskonna turvalisus, avalik kord. Preventiivseks vahistamiseks võib pidada ka välismaalaste või muude isikute interneerimist (nt enne riigist välja­saatmist), ilma et neid kahtlustataks või süüdistataks kuriteo toime­panemises. Preventiivse vahistamise alla ei kuulu meditsiinilised meetmed, mida rakendatakse kohtu otsusel isikute suhtes, kes on süüdimatud või osaliselt süüdivad. Samuti ei peeta preventiivseks vahistamiseks rehabiliteerivate meetmete või mingi teraapia kasutamist kurjategijate suhtes ajal, kui nad kannavad vabaduse­kaotuslikku karistust.
    Korduvalt on väidetud, et kuna karistus­järgse kinni­pidamise eesmärgiks on reageerida kurja­tegijast lähtuvale ohule, ei saa seda meedet pidada karistuseks, vaid selle sisu on mitte­karistuslik. Sellise lähenemise pooldajad väidavad, et kriminaal­korras karistamine baseerub süüdi­mõistmisel kuriteo eest. Karistus­järgne kinni­pidamine baseerub tulevaste kuritegude prognoosil, mistõttu pole tegemist kriminaal­karistusega.*8 Just niisuguse argumentatsiooniga on püütud vastata kriitikale karistus­järgse kinni­pidamise kui sanktsiooni pihta, et seeläbi tõrjuda rohkeid ja kaalukaid argumente selle vastu. Ka Eesti seaduse­täienduste eesmärgina on seletus­kirjas toodud korduvate kuritegude toimepanemise vähendamine ja sel viisil ühiskonna turvalisuse suurendamine *9 , mis on kahtlemata olulised kriminaal­poliitilised eesmärgid. Kas aga turvalisuse suurendamine on eesmärk, mille saavutamise vahendid võivad olla vastuolus ühiskonna alusväärtustega, on küsitav. See, kui riik paigutab isiku sunni­viisiliselt vangistusega analoogsetesse tingimustesse , on olemuselt karistuslik meede ning võib toimuda ainult koos isiku süüdi­mõistmise ja talle määratud vabaduse­kaotusliku karistuse täide­viimisega. Kõnealust mõjutus­vahendit tuleb seetõttu analüüsida ikkagi kui kriminaalsele käitumisele järgnevat sanktsiooni; luua teatavate tunnustega inimeste represseerimiseks teadlikult mingit lisakanalit, kus kehtiksid hoopis teist­sugused reeglid kui ühiskonnas üldiselt, ei ole põhjendatud.
    Karistus­järgne kinni­pidamine kujutab endast meedet, mille abil tahetakse hakata (vanglas või muus eriasutuses) kinni pidama isikuid pärast seda (sic!), kui nad on oma karistuse täielikult ära kandnud. Sisuliselt väidetakse eelnõus, et on olemas isikud, kes on ohtlikumad kui nende poolt toimepandud kuriteod ning keda tuleks nende sisemise rikutuse ja ohtlikkuse tõttu hoida jätkuvalt ühiskonnast isoleerituna. See idee seostub ühetähenduslikult totalitaarse riigiga: mõningaid inimesi hakataks karistama mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid selle eest, millised nad on. Tahetakse luua mehhanism inimeste pikaajaliseks kinni­pidamiseks, neid inimesi hakataks nimetama karistus­järgselt kinni­peetavateks. Seaduseelnõu § 873 lõigetest 1 ja 2 võib välja lugeda, et kinni­pidamise tavapärane piir on 10 aastat, kuid teatavatel juhtudel võib meedet rakendada ka üle 10 aasta.*10 Seega on ilmne, et vaadeldavas seaduseelnõus soovitatud mitte­karistuslik meede on sisuliselt samaväärne kõige rangema tähtajatu vabaduse­kaotusliku karistusega, sest selle abil võetakse inimeselt ära vabadus ja teda hoitakse samasugustes tingimustes kui vange. Nagu eelnõu autorid on ausalt kirja pannud: „Erinevalt karistusena mõistetavast vangistusest ei määra kohus karistus­järgset kinni­pidamist kohaldades kindlaks selle tähtaega, vaid karistus­järgset kinni­pidamist kohaldatakse kuni isiku ohtlikkuse äralangemiseni. See tähendab, et isik vabastatakse siis, kui on alust arvata, et ta ei paneks vabaduses viibides toime uusi kuritegusid.“*11 Seega hakkavad meil edaspidi vanglates olema isikud, kes seal küll viibivad, kuid kui kaua ja mille eest, seda ei tea täpselt keegi. Kuna Justiits ­ministeerium ei ole teatanud vajadusest uute eriasutuste loomise järele, võib juhtuda, et isik jääb pärast karistuse ärakandmist täpselt samasugustesse tingimustesse, kui oli varem. Erinevus on üksnes selles, et ei ole teada selle karistuse lõppemise aeg.
    Riigile antaks sellega väga suured volitused inimestelt vabaduse võtmiseks ja ohvri võimalused ennast niisuguse meetme eest kaitsta muutuksid ahtaks. Korduvalt on leitud, et individuaalse ohtlikkuse kontseptsiooni kaudu muutuvad olematuks tavapärased kriminaal­menetluses kasutatavad garantiid (nt karistuse proportsionaalsuse nõue, ebaharilike ja julmade karistuste keeld, seaduse tagasi­ulatuva rakendamise keeld, enda vastu tunnistamisest vabastamine).*12 Riigi poolt vaadatuna segunevad preventiivse kinni­pidamise puhul kaks väliselt eraldi toimivat avaliku võimu ülesannet: nõrkade eest hoolitsemine ja avaliku korra kaitse.*13 Segadus tekib seetõttu, et sama indiviidi korral pole selge, kas ta vajab ravi (põhjuseks hullus – madness) või tuleb hoopis tema eest teisi inimesi, kogukonda kaitsta (põhjuseks kurjus – badness). Püüdes lahendada seda vastuolu ühe toiminguga (meetmega), hakkavad segunema kriminaal- ja tsiviil­menetlus; kohus ei keskendu enam teo ja selle tagajärgede hindamisele, vaid hakkab tegelema isiksuse­omadustest tuleneva ohuga tekitada kahju ka edaspidi.*14 Kui raske on niisuguses olukorras kohtunikul otsust vastu­ võtta, võib ainult oletada.
    Juriidiline vigurdamine sellega, et kasutatatakse väljendeid „mitte­karistuslikud mõjutus­vahendid“ ja „meetmed“, ei ole siinjuures üldse veenev . Kas tegemist on karistuse ehk repressiooniga või mitte, määrab ära sanktsiooni tegelik sisu, mitte see, kuidas tekstide koostajad mingeid termineid kasutavad. See, et Vene NFSV 1926. aasta kriminaal­koodeksis puudus üldse kriminaal­karistuse mõiste ning selles räägiti üksnes sotsiaalse kaitse vahenditest*15 , ei vähendanud karva­võrdki tol ajal inimeste suhtes kasutatud meetodite ülimat repressiivsust. Siinkohal meenub omal ajal Eesti NSV Ülemkohtust küüditatule saadetud ametlik vastus, milles öeldi sõna-sõnalt järgmist: „Kuna olite ENSVst lahkudes alaealine ja läksite oma perekonnaga kaasa, ei ole Teid kunagi kriminaal­korras karistatud, mistõttu ei ole vajalik ka Teie rehabiliteerimine.“*16 Jutt on inimesest, kes viibis aastatel 1941–1960 välja­saadetuna Venemaal, kelle vanemad polnud sõitnud sinna vabatahtlikult suure kodumaa avarustega tutvumise eesmärgil, vaid küüditati sinna tähtajatult. Nii et vastus eespool tõstatatud küsimusele, kas tegemist on karistusega või mitte, on selge: tegemist on väga range karistusega, mis praktikas võib osutuda võrdseks eluaegse vabaduse­kaotusega.
    Karistus­järgne kinni­pidamine kujutab endast preventiivse vahistamise, kinni­pidamise üht eriliiki. Preventiivseks kinni­pidamiseks nimetatakse lisaks sellele meetmele mõnikord ka isiku vahi alla võtmist eeluurimise ajaks, et välistada ta põgenemine, hoida ära kuriteo eeluurimise segamine või uute kuritegude toime­panek. Mõnes riigis (nt Singapur, Malaisia, India) praktiseeritakse ohtlikuks peetavate isikute (nt kriminaalsetesse grupeeringutesse kuulujate, terrorismis kahtlustatavate) vahistamist ja tähtajatut vahi all hoidmist ilma neile kohtulikku süüdistust üldse esitamata. Põhjendused niisuguseks teguviisiks on julge­oleku­poliitilised ning lähtutakse vajadusest tagada ühiskonna turvalisus, avalik kord. Preventiivseks vahistamiseks võib pidada ka välismaalaste või muude isikute interneerimist (nt enne riigist välja­saatmist), ilma et neid kahtlustataks või süüdistataks kuriteo toime­panemises. Preventiivse vahistamise alla ei kuulu meditsiinilised meetmed, mida rakendatakse kohtu otsusel isikute suhtes, kes on süüdimatud või osaliselt süüdivad. Samuti ei peeta preventiivseks vahistamiseks rehabiliteerivate meetmete või mingi teraapia kasutamist kurjategijate suhtes ajal, kui nad kannavad vabaduse­kaotuslikku karistust.
    Korduvalt on väidetud, et kuna karistus­järgse kinni­pidamise eesmärgiks on reageerida kurja­tegijast lähtuvale ohule, ei saa seda meedet pidada karistuseks, vaid selle sisu on mitte­karistuslik. Sellise lähenemise pooldajad väidavad, et kriminaal­korras karistamine baseerub süüdi­mõistmisel kuriteo eest. Karistus­järgne kinni­pidamine baseerub tulevaste kuritegude prognoosil, mistõttu pole tegemist kriminaal­karistusega.*8 Just niisuguse argumentatsiooniga on püütud vastata kriitikale karistus­järgse kinni­pidamise kui sanktsiooni pihta, et seeläbi tõrjuda rohkeid ja kaalukaid argumente selle vastu. Ka Eesti seaduse­täienduste eesmärgina on seletus­kirjas toodud korduvate kuritegude toimepanemise vähendamine ja sel viisil ühiskonna turvalisuse suurendamine*9 , mis on kahtlemata olulised kriminaal­poliitilised eesmärgid. Kas aga turvalisuse suurendamine on eesmärk, mille saavutamise vahendid võivad olla vastuolus ühiskonna alusväärtustega, on küsitav. See, kui riik paigutab isiku sunni­viisiliselt vangistusega analoogsetesse tingimustesse, on olemuselt karistuslik meede ning võib toimuda ainult koos isiku süüdi­mõistmise ja talle määratud vabaduse­kaotusliku karistuse täide­viimisega. Kõnealust mõjutus­vahendit tuleb seetõttu analüüsida ikkagi kui kriminaalsele käitumisele järgnevat sanktsiooni; luua teatavate tunnustega inimeste represseerimiseks teadlikult mingit lisakanalit, kus kehtiksid hoopis teist­sugused reeglid kui ühiskonnas üldiselt, ei ole põhjendatud.
    Karistus­järgne kinni­pidamine kujutab endast meedet, mille abil tahetakse hakata (vanglas või muus eriasutuses) kinni pidama isikuid pärast seda (sic!), kui nad on oma karistuse täielikult ära kandnud. Sisuliselt väidetakse eelnõus, et on olemas isikud, kes on ohtlikumad kui nende poolt toimepandud kuriteod ning keda tuleks nende sisemise rikutuse ja ohtlikkuse tõttu hoida jätkuvalt ühiskonnast isoleerituna. See idee seostub ühetähenduslikult totalitaarse riigiga: mõningaid inimesi hakataks karistama mitte selle eest, mida nad on teinud, vaid selle eest, millised nad on. Tahetakse luua mehhanism inimeste pikaajaliseks kinni­pidamiseks, neid inimesi hakataks nimetama karistus­järgselt kinni­peetavateks. Seaduseelnõu § 873 lõigetest 1 ja 2 võib välja lugeda, et kinni­pidamise tavapärane piir on 10 aastat, kuid teatavatel juhtudel võib meedet rakendada ka üle 10 aasta.*10 Seega on ilmne, et vaadeldavas seaduseelnõus soovitatud mitte­karistuslik meede on sisuliselt samaväärne kõige rangema tähtajatu vabaduse­kaotusliku karistusega, sest selle abil võetakse inimeselt ära vabadus ja teda hoitakse samasugustes tingimustes kui vange. Nagu eelnõu autorid on ausalt kirja pannud: „Erinevalt karistusena mõistetavast vangistusest ei määra kohus karistus­järgset kinni­pidamist kohaldades kindlaks selle tähtaega, vaid karistus­järgset kinni­pidamist kohaldatakse kuni isiku ohtlikkuse äralangemiseni. See tähendab, et isik vabastatakse siis, kui on alust arvata, et ta ei paneks vabaduses viibides toime uusi kuritegusid.“*11 Seega hakkavad meil edaspidi vanglates olema isikud, kes seal küll viibivad, kuid kui kaua ja mille eest, seda ei tea täpselt keegi. Kuna Justiits­ministeerium ei ole teatanud vajadusest uute eriasutuste loomise järele, võib juhtuda, et isik jääb pärast karistuse ärakandmist täpselt samasugustesse tingimustesse, kui oli varem. Erinevus on üksnes selles, et ei ole teada selle karistuse lõppemise aeg.
    Riigile antaks sellega väga suured volitused inimestelt vabaduse võtmiseks ja ohvri võimalused ennast niisuguse meetme eest kaitsta muutuksid ahtaks. Korduvalt on leitud, et individuaalse ohtlikkuse kontseptsiooni kaudu muutuvad olematuks tavapärased kriminaal­menetluses kasutatavad garantiid (nt karistuse proportsionaalsuse nõue, ebaharilike ja julmade karistuste keeld, seaduse tagasi­ulatuva rakendamise keeld, enda vastu tunnistamisest vabastamine).*12 Riigi poolt vaadatuna segunevad preventiivse kinni­pidamise puhul kaks väliselt eraldi toimivat avaliku võimu ülesannet: nõrkade eest hoolitsemine ja avaliku korra kaitse.*13 Segadus tekib seetõttu, et sama indiviidi korral pole selge, kas ta vajab ravi (põhjuseks hullus – madness) või tuleb hoopis tema eest teisi inimesi, kogukonda kaitsta (põhjuseks kurjus – badness). Püüdes lahendada seda vastuolu ühe toiminguga (meetmega), hakkavad segunema kriminaal- ja tsiviil­menetlus; kohus ei keskendu enam teo ja selle tagajärgede hindamisele, vaid hakkab tegelema isiksuse­omadustest tuleneva ohuga tekitada kahju ka edaspidi.*14 Kui raske on niisuguses olukorras kohtunikul otsust vastu­ võtta, võib ainult oletada.
    Juriidiline vigurdamine sellega, et kasutatatakse väljendeid „mitte­karistuslikud mõjutus­vahendid“ ja „meetmed“, ei ole siinjuures üldse veenev. Kas tegemist on karistuse ehk repressiooniga või mitte, määrab ära sanktsiooni tegelik sisu, mitte see, kuidas tekstide koostajad mingeid termineid kasutavad. See, et Vene NFSV 1926. aasta kriminaal­koodeksis puudus üldse kriminaal­karistuse mõiste ning selles räägiti üksnes sotsiaalse kaitse vahenditest*15 , ei vähendanud karva­võrdki tol ajal inimeste suhtes kasutatud meetodite ülimat repressiivsust. Siinkohal meenub omal ajal Eesti NSV Ülemkohtust küüditatule saadetud ametlik vastus, milles öeldi sõna-sõnalt järgmist: „Kuna olite ENSVst lahkudes alaealine ja läksite oma perekonnaga kaasa, ei ole Teid kunagi kriminaal­korras karistatud, mistõttu ei ole vajalik ka Teie rehabiliteerimine.“*16 Jutt on inimesest, kes viibis aastatel 1941–1960 välja­saadetuna Venemaal, kelle vanemad polnud sõitnud sinna vabatahtlikult suure kodumaa avarustega tutvumise eesmärgil, vaid küüditati sinna tähtajatult. Nii et vastus eespool tõstatatud küsimusele, kas tegemist on karistusega või mitte, on selge: tegemist on väga range karistusega, mis praktikas võib osutuda võrdseks eluaegse vabaduse­kaotusega.
    Karistusjärgse kinnipidamise rakendamise kriteeriumid: Küsimus, kelle suhtes ja milliste kriteeriumite alusel rakendada karistus­järgset kinni­pidamist, kui sellest üldse kui võimalikust kurja­tegijate kohtlemise viisist rääkida, on suure tähendusega ja mitte pelgalt tehniline. Ei ole mõistlik riigile anda volitusi käituda mõnede inimeste suhtes ebaõiglaselt.*17 Meede, mis võetakse algselt kasutusele ainult eriliselt äramärgitud inimeste grupi (nt ohtlikud harjumus­kurjategijad) suhtes, muutuks seeläbi legitiimseks ja võib hakata hiljem laienema uutele inimrühmadele. Kui hakata demoniseerima inimesi mingi tunnuse alusel, tekib kohe oht, et see protsess levib ka teistele inimgruppidele. Muuhulgas Saksa­maalt pärineb hoiatav kogemus, kui karistus­järgset kinni­pidamist rakendati ka isikute suhtes, kes olid toime pannud suhteliselt ohutuid varavastaseid kuritegusid.*18 Eesti seadus­eelnõu seletus­kirja vaadates lähevad mõtted paratamatult vägivaldsetelt kurja­tegijatelt ka teistele (nt narko ­ärikatele, riigi­reeturitele, terroristidele), kelle tegevus ohustab ühiskonna alustalasid vägivallatsejatest ilmselt suuremalgi määral ning keda võiks samuti tähtajatult isoleerida juba enne nende poolt uute jõledate tegude toimepanekut.
    Läbi aegade on isoleerimist ravimise eesmärgil kasutatud nende vaimselt haigete inimeste suhtes, kes kujutavad endast ilmset ohtu endale ja teistele. Karistus­järgne kinni­pidamine sarnaneb selles osas psühhiaatrilise sundraviga, aga seda rakendatataks ilma diagnoosita. Nagu juba öeldud, on selle meetme sihtgrupina määratletud „ohtlikud kalduvus­kurjategijad, kes on psühhiaatriliste kriteeriumite kohaselt vaimselt terved ega vaja seega psühhiaatrilist sundravi ning keda ei ole muude karistus­õiguslike meetmetega võimalik mõjutada uusi kuritegusid mitte toime panema“. Seletuskirjas esitatu järgi on tegemist meetmega, mida „kohaldatakse juhul, kui esineb oht, et süüdi­mõistetu paneb pärast karistuse ärakandmist vabanedes toime uusi raskeid kuritegusid, mida muul viisil ei ole võimalik ära hoida“*19 . Nõnda selgub , et kontingendi piiritlemine, kelle suhtes Eestis preventiivseid meetmeid kasutama hakatakse, on ebaselge isegi suuremal määral, kui oli omaaegsete rahva­vaenlaste puhul. On põhimõtteline küsimus, kas selleks, et võtta inimeselt tähtajatult vabadus, piisab üksnes ohu tuvastamisest, selle prognoosimisest, et ta paneb võib-olla pärast vabanemist toime uusi kuritegusid.
    Siinkohal tasub meenutada, et kõik niisugused käitumis­prognoosid saavad olla ainult tõenäosuslikud, vaatamata sellele, et neid tehakse regulaarselt (nt ennetähtaegse vabastamise ja kriminaal­hoolduse määramisel). Tingimisi enne­täht­aegse vabastamise otsuse tegemisel tõlgendatakse tõenäosuslikke hinnanguid isiku tulevasele käitumisele alati isiku kasuks (jutt käib enne­tähtaegse vabastamise võimalusest) ning seetõttu ei ole teatavate piirangute säilimine niisuguse hinnangu põhjal pärast vanglast vabanemist samavõrd problemaatiline kui karistusjärgse kinnipidamise korral. Karistus­järgsele kinni­pidamisele allutamise otsus on aga inimese vabadust olulisel määral piirav ning seetõttu peab kindlasti põhjendama, mille alusel saab niisugust otsust teha. Kes on selleks pädev ning missugustele hinnangutele tuginetakse? Kuritegu, milles süüdiolekuga otsust põhjendada, ju korda­ saadetud pole, samuti ei ole tegemist psühhiaatria kompetentsi kuuluvate juhtumitega. Seega tekib vajadus hakata tegema väga täpseid individuaalseid kriminaal­prognoose, et selgitada välja kõige suurema retsidiivsuse ohuga isikud.
    Retsidiivsuse prognoosimiseks on kasutatud kahte meetodit – kliinilist ja statistilist hindamist –, mille puhul hinnatakse neid teadaolevaid faktoreid, mis seostuvad positiivselt tulevase kriminaalse aktiivsusega. Kuna juba 1980. aastatel näidati uuringutes, et kliinilise hinnanguga ei ole retsidivismi võimalik korrektselt ennustada*20 , eelistatakse praegusel ajal just statistilist riski hindamist. Statistiliste riski­faktorite hulka kuuluvad muuhulgas varasem vägivald, isiku haavatavus (nt on ta lapse­põlves olnud kuritarvitamise ohver), sotsiaalsed ja inter­personaalsed faktorid (nt vähene sotsiaalne seotus), vaimu­tegevuse häire sümptomid, sõltuvused (eriti koos vaimsete häiretega), domineeriv meeleolu (nt viha- ja hirmu­seisund), isiksuslik eripära (nt psühho­paatilised isiksusejooned).*21 Niisuguse hindamise puhul ei võeta aga üldse arvesse kaitsvaid faktoreid (protective factors, nt stabiilne töökoht), mis on võimelised riski­faktoreid olulisel määral neutraliseerima. Statistilise hindamise kõige suuremaks puuduseks aga on see, et statistiline hindamine baseerub eeldusel , et iga kurjategija puhul on olulised samad omadused ja ühesugused riski­faktorid. Riski hinnates klassifitseeritakse indiviid mingisse gruppi (suure, keskmise või väikese retsidivismi­ohuga), kuid samas ei osata määrata täpsemalt indiviidi asukohta ohuskaalal. Nii jääbki ka niisugune riski­hinnang paratamatult ebatäpseks ja sageli ebakorrektseks.*22
    Väide, et isiku tõsist ohtlikkust saab hästi diagnoosida karistuse kandmise ajal või ka hilisemal kinni­pidamisel, ei ole teaduslikult relevantne. Vangla oludes ilmnenud käitumise alusel saab üksnes väga piiratud ulatuses prognoosida indiviidi käitumist mitte­isoleeritud keskkonnas – niisugune on vangla­uuringutes korduvalt tõestatud fakt.*23 Tõrges, raskelt kontrollitav käitumine vanglas võib peegeldada kinni­peetava tõsist soovi üle elada ekstreemsed tingimused ning võiks seetõttu olla pigem positiivse prognoosi aluseks. Silma­torkamatu, märkamatuks jääv käitumis­stiil võib olla indiviidi teadlik kohanemine režiimiga ilma tegeliku valmis­olekuta sisemisteks muutusteks ning võib seetõttu anda alust hoopis negatiivseks prognoosiks. Lisaks on ju teada vangistuse negatiivsed mõjud, mis kujundavad käitumist vähemalt samal määral kui kinni­peetava isiksuslik eripära. Sellisel juhul tuleks tunnistada vangla kui keskkonna ebasoodsat mõju indiviidile ehk seda, et mitte indiviidi oletatav ohtlikkus ei kujuta endast julge­oleku­riski, vaid selleks on hoopis isiksust deformeeriv karistus vangla­keskkonnas.
    Kuna karistus­järgse kinni­pidamise eelnõus on viidatud seksuaal ­kurja­tegijatele kui ühele peamisele sihtgrupile, vaatleme, mida näitavad empiiriliste uuringute tulemused selle grupi kurja­tegijate retsidivismi­taseme kohta. On leitud, et enamikku tõsistest vägivaldsetest kurja­tegijatest ei ole eelnevalt karistatud vägivalla eest ning nad ei korda hiljem vägivaldset kuritegu.*24 Üks uuring näitas, et puuduvad empiirilised tõendid (empirical evidence ) selle kohta, nagu kalduksid seksuaal­kurjategijad enam retsidivismi kui teised kurja­tegijad.*25 Teises uuringus leiti, et seksuaal­kurja­tegijate puhul esines retsidivismi ja karistus­järgse kriminaal­hoolduse ebaõnnestumist harvem kui muude kurja­tegijate puhul.*26 Palju tsiteeritud metaanalüüs uuringutest, milles hinnati seksuaal­kurjategijate retsidivismi näitajaid ja võeti arvesse retsidiivsuse erineva defineerimisega seotud probleeme, samuti jälgimis­aja ( follow -up periods) suhtelist lühidust, jõudis tulemusele, et 13,4% seksuaal­kurja­tegijatest pani 4–5 aasta jooksul pärast vabanemist toime uue seksuaal­kuriteo.*27
    Seletus­kirja lõpuosas*28 toodud kinni­peetavate arvud püüavad veenda, et seaduse­parandused puudutavad üksnes väikest inimeste hulka – karistus­järgse kinni­pidamise potentsiaalsete klientidena Eestis nimetatakse 6–10 isikut aastas. Tahtmata pikemalt diskuteerida nende arvude päritolu üle, juhime tähelepanu asjaolule, et meetme sihtgrupi määramise tingimuste loetelu on lahtine ja lõpeb sõnadega „muud tahtlikud kuriteod, mille koosseisu­tunnuseks on vägivalla kasutamine (nt röövimine)“*29 . See tähendab, et reaalselt hakatakse sihtkontingendi määramiseks kasutama ebamääraseid kriteeriume ja seetõttu pole teada isegi mitte ligikaudne potentsiaalselt meetmele allutatavate isikute arv. Selline olukord on absoluutselt lubamatu, põhimõtteliselt ei tohi niivõrd kaheldavate kriteeriumite alusel võtta vabadust mitte kelleltki, s.t ka üks inimene oleks liiga palju.*30
    Eraldi väärib äramärkimist eelnõu teksti teoreetiline nõrkus käitumis­teaduslikes küsimustes. Kuigi niivõrd erilise kurja­tegijate kontrolli ­meetme kasutuselevõtt oleks eeldanud paratamatult vastavate spetsialistide kaasamist, pole neid eelnõu autorite ega ekspertide hulgas. Nõnda pole keeruliste küsimustega silmitsi sattutes vist isegi mitte aimatud nende tegelikku keerukust. Näiteks on ebakorrektne kasutada terminit nagu „kriminogeenne käitumine“, mida erinevalt „kriminaalsest käitumisest“ on vaevalt üldse võimalik rahuldaval viisil defineerida. Kriminaal­poliitika efektiivsust ei pea siduma niisuguste raskelt piiritletavate ja vaieldava sisuga mõistetega nagu „ohtlikud kalduvus­kurjategijad“, „ kuritegelik kalduvus“ või „isiku ohtlikkus“ jms.*31 Eelnõu autorid pole pidanud vajalikuks peatuda täpsemalt isiku ohtlikkuse määramise meetoditel , kuigi ka siis, kui otsuse teeb kohtunik, peab tema otsus tuginema mingile ekspertiisile. Niisugust ekspertiisi­liiki, mille abil suudetaks prognoosida piisava täpsusega vaimselt terve inimese tulevast käitumist, ei ole olemas ega saa ka vähemalt lähitulevikus olema. Teatavasti otsustus - ja vastutus­võimelise inimese tulevast käitumist saab prognoosida üksnes suhteliselt väikese tõenäosusega ja vastu­pidised väited kuuluvad metafüüsika, mitte tõsise teaduse valdkonda.
    Vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele
    Eelnõu põhiseadusele vastavuse analüüsimisel, millel peatutakse seletuskirja lehekülgedel 21–23, on libisetud üle kõige olulisemast küsimusest: kas ilma põhiseadust muutmata oleks üldse võimalik karistus­järgset kinni­pidamist Eestis seadustada ja rakendada? Seletus­kirjas nenditakse küll möödaminnes, et võidakse riivata ka põhiseaduse §‑des 19, 26 ja 34 sätestatud põhiõigusi, kuid tänu süüdi­mõistetute ringi täpsele määratlemisel suudetakse vältida „meetme ebaproportsionaalsust“.*48
    Nii lihtsad need asjad siiski pole ja ilmselt on vaja hinnata hoopis põhjalikumalt selle meetme kooskõla põhiseaduse ja rahvus­vaheliste inimõiguste printsiipidega. Eelkõige tuleb peatuda põhiseaduse §‑l 20, mille punktides 1–6 on sätestatud ammendava loeteluna need juhtumid , millal võib võtta isikult vabaduse. Põhiseaduse kommentaaris on väga selgelt põhjendatud, mida tähendab kõnealuse loetelu ammendavus. „Ammendavusest järeldub, et võimudel puudub igasugune voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmisel või neid aluseid omatahtsi muuta. Teisisõnu, vabaduse võtmine saab toimuda ainult PS §‑s 20 esitatud aluste (erandite) esinemisel. Tulenevalt PS ja EIÕK tekstide kokku­langevusest ning EIÕK asendist Eesti õigus­süsteemis, tuleb PS ja KrMS vastavate sätete sisustamisel arvestada EIÕK doktriini ja EIK praktikat.“*49 Seega on põhiseaduses sätestatud väga täpselt need juhtumid, millal riik tohib inimeselt vabaduse võtta.
    Vaadates nüüd karistus­järgse kinni­pidamise vastavust põhiseaduse § 20 punktidele 1−6, ilmneb, et see meede ei vasta täpselt mitte ühelegi neist punktidest. Kõige ligemal näib olevat punkt 1 (vabaduse võib võtta süüdi­mõistva kohtu­otsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks) ja sellele on viidatud ka eelnõu seletus­kirjas. Eelnõu autorite loogika järgi piisab põhiseaduse § 20 punktiga  1 kooskõlas olemiseks sellest, et „kohus otsustab karistus­järgse kinni­pidamise kohtu­otsusega“.*50 Kas selle tingimuse täitmisest aga piisab?
    Kui vaadata põhiseaduse kommentaare, kaasnevad põhiseaduse § 20 punktiga 1 hoopis sisulisemad nõuded. Muuhulgas tulenevalt seaduslikkuse nõudest „peab vabaduse võtmine olema kooskõlas PS §‑s 21–23 esitatud ja EIÕK art 6 nõuetega. Süüdi­mõistmist ja vabaduse võtmist võimaldav õigusnorm peab olema jõus teo toime­panemise ajal ning nägema ette vastava karistus­liigi“. Lisaks sellele tähendab seaduslikkuse nõue, et „kinni­pidamine on õigustatud ainult neil eesmärkidel, milleks see on määratud s.o käesoleval juhul vabaduse­kaotusliku sanktsiooni täide­viimiseks ning ei millekski muuks“*51 . Kuna karistus­järgset kinni­pidamist püütakse eelnõus käsitada mitte karistusena konkreetse kuriteo eest süüdi­olemise korral, vaid mitte­karistusliku meetmena, mis on seotud isiku ohtlikkusega, on sellise konstruktsiooni vastavus põhiseaduse § 20 punktile 1 väga küsitav. Veelgi selgem on kommentaatori suhtumine karistus­järgsesse kinni­pidamisse kommentaaris 6.4. „Tekstis kasutatav mõiste „süüdi­mõistev kohtu­otsus“ välistab selle aluse kasutamise preventiivseks kinni­pidamiseks või üldistel julge­oleku­kaalutlustel kinni­pidamise (vt EIK otsus Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Niisuguse seisu­kohaga jääb üle ainult nõustuda.
    Vastavus põhiseaduse § 20 punkti 5 nõuetele (vabaduse võib võtta nakkus­haige, vaimu­haige, alkohooliku või narkomaani kinni­pidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik) on aga välistatud sellega, et isiku ohtlikkust ei seostata eelnõus ühegi eelloetletud hälbega. Niisugust võimalust, et isik on lihtsalt ohtlik endale või teistele ilma vastava diagnoosita, kõnealune põhiseaduse punkt aga ette ei näe. Põhiseaduse § 20 ülejäänud nelja punkti ei saa kohe kindlasti siduda karistus­järgse kinni­pidamisega. Seega võib kokku­võtvalt väita, et karistus­järgne kinni­pidamine võib osutuda vastuolus olevaks põhiseaduse §‑s 20 esitatud alustega inimeselt vabaduse võtmiseks, sest loetletud aluste hulgast puudub karistus­järgset kinni­pidamist võimaldav erand.
    Karistus­järgse kinni­pidamise võimaluse sätestamine Eesti seadustes ei oleks tõenäoliselt kooskõlas meie riigi võetud kohustusega järgida rahvus­vaheliselt tunnustatud inimõigusi tagavaid printsiipe . Nimetame neist siinkohal õigust vabadusele (habeas corpus), suvaliste karistuste kasutamise keeldu ja süütuse presumptsiooni, eriti kui meede on seotud isiku tulevase käitumise prognoosimisega. Tänapäevane seisukoht selles suhtes on ühene: normaalset, oma käitumist kontrollida suutvat inimest saab karistada üksnes tema poolt juba toimepandud tegude eest, mitte aga selle eest, et ta kellelegi tundub ohtlik või muidu kahtlane. Senikaua, kui ei peeta võimalikuks küsimärgi alla panna teatavate tunnustega isikute inimeseks olemist, tuleb nende kohtlemisel lähtuda inimõiguste üldprintsiipidest.
    Kooskõla Eesti kriminaalpoliitika seniste suundumustega- Meie riigi ülesehitamine pärast iseseisvuse taastamist on siiani toimunud silmas pidades Eesti kui demokraatliku õigus­riigi mudelit. Eesti karistus­õiguse reformi on määratletud kui üleminekut „totalitaar­riiklikust karistus­õigusest õigus­riiklikku karistus­õigusse“, „mil senise sundtööle orienteeritud ja nõu­kogude karistus­õigusest pärit karistuste süsteemi asemele tuli luua õigus­riikliku karistus­õiguse põhi­mõtetele vastav karistuste ja vanglate süsteem“*53 . Õigus­iiklike põhimõtete elluviimise tung karistus­õiguses oli veel mõne aasta eest nii suur, et isegi püüd kurja­tegijat karistuse kandmise ajal resotsialiseerida näis olevat ohtlik ja niiviisi sätestati see ka vangistus­seaduses.*54 Püüus kedagi karistuse kandmise ajal parandada või ümber ­kasvatada nähti „ülemäärast riiklikku sekkumist isiksusse“, mistõttu täideviimise eesmärk määratleti suhteliselt neutraalsena ja leiti, et see peab piirduma üksnes isiku suunamisega õigus­kuulekale käitumisele.*55 Pole raske mõista, et karistus­järgse kinni­pidamise korral jõuab riiklik sekkumine isiksusse uuele, seninägematule tasemele. Nii et kriminaal­poliitika aktsent, mis nõukogude ajal oli selgelt riigil ning mida püüti pärast Eesti iseseisvuse taastamist viia tasakaalu üksikisiku õiguste ja vabadustega, on hakanud taas nihkuma riigi huvide eelistamise suunas. Kui Justiits­ministeeriumis on tänaseks võetud aluseks mingi uus, õigus­riiklikust erinev arengu­suund, mis lubab taas kasutusele võtta nõukogude ajast tuttavad meetmed, siis tuleks see selgelt välja öelda.
    Kriminaal­menetluse tasakaalu nõue, mille sisuks on saavutada ja hoida tasakaalu riikliku sunni ja inimeste õiguste vahel, kehtib paraku Eestis siiani. Selle nõude tagamiseks peavad kriminaal­menetluse käigus tehtavad toimingud vastama kindlatele reeglitele. Õigus­riigi põhiprintsiibid on muuhulgas karistuse vastavus kuriteole (proportsionaalsus), karistuse lõplikkus ja ühe kuriteo eest mitme­kordse karistamise lubamatus . Karistus­järgne kinni­pidamine ei baseeru mitte korda­saadetud teol ja isiku süül, vaid tegudel , mida isik võib tulevikus korda saata. Ilmselt on põhjust rääkida vastuolust karistuse proportsionaalsuse nõudega.*56 Isik, kellele on määratud kuriteo eest kindel karistus, on pärast talle määratud vabaduse­kaotusliku karistuse ärakandmist riigiga tasa ja võib pääseda vabadusse. Karistus­järgse kinni­pidamise korral pikeneb kinni­pidamis­asutuses viibimise aeg määramatult, mistõttu ei saa enam rääkida karistuse vastavusest kuriteole ega karistuse lõplikkusest. Kui tähtajatu karistuse määramisel kohtu­otsusega on alati sätestatud maksimummäär ja asja uuesti läbivaatamise täpne periood, siis karistus­järgse kinni­pidamise korral ei tea inimene ega keegi teine midagi täpsemalt vangistuses viibimise lõpu kohta. Seega on inimese kohta tehtud otsus tema hoidmiseks kinni­peetavana pärast vangla­karistuse ärakandmist vastuolus karistuse lõplikkuse nõudega.*57 Samuti on küllaltki ilmne, et karistus­järgse kinni­pidamise korral karistataks inimest justkui mitme­kordselt jms. Kui kõigi nende kriitiliste seisu­ kohtade vastuseks on vaid väide, et tegemist pole kriminaal­korras karistamise ega kriminaal­menetlusega, tuleb paratamatult küsida, mis eriline menetlus­viis see siis ikkagi on.
    Paigutades Eesti senise kriminaal­poliitika mõttelisel skaalal klassikaline kontrolli­mudel vs. positivistlik kohtlemis­mudel, asutakse praeguseni kindlasti esimese mõjualas.*58 Varem kehtinud nõukogude kriminaal­õigusega võrreldes nihkus siinne karistus­õigus reformi käigus olulisel määral klassikalise mudeli suunas. Muuhulgas tähendas selline muutus kurja­tegijate karistamist põhimõttel, et isikul tuleb talle mõistetud karistus vastu võtta ja ära kanda (nt vanglas). Klassikaline mudel ei näe ette väga erinevaid asutusi mingite tunnustega kurjategijate erikohtlemiseks, kuid karistus­järgse kinni­pidamise korral muutuks niisuguste asutuste rajamine või eritingimuste loomine aktuaalseks või isegi vältimatuks. Kuna karistus­järgset kinni­pidamist seostatakse võimalusega ohtlikke indiviide kohelda, mõjutada ja ravida, ei peeta vanglaid selle kontingendi jaoks sobivaks kohaks. Ameerika Ühend­riikide konstitutsioon keelab näiteks kedagi hoida vanglas muul eesmärgil kui karistuse täide­viimiseks.*59 Mitmes riigis (nt Ameerika Ühend­riigid, Saksamaa) on karisusjärgseks kinnipidamiseks ammu loodud spetsiaalsed sotsiaal­teraapilised asutused. Ameerikas paigutatakse seksuaal­kurjategijad ( sexual predator) mitmes osariigis pärast vanglas kriminaal­karistuse ärakandmist spetsiaalsesse meditsiini­asutusse.*60
    Eelnõu autorid pole viidanud asjaolule, et preventiivse kinni­pidamise ja muude samalaadsete meetmete kasutusele­võtt osa kurja­tegijate suhtes toob paratamatult kaasa diskussiooni meditsiinilise ja kriminaal-justiits­süsteemile tugineva lähenemise vahekorra üle kriminaalsele käitumisele reageerimisel. Meditsiinilise mudeli korral läheks kogu menetlus teatavatel juhtudel kriminaal­menetlusest üle tsiviil­menetluseks ja karistus­järgset kinni­pidamist hakkaksid teostama hoopis asjakohased meditsiini­asutused. Probleem on aga selles, et Eestis puuduvad niisuguseks praktikaks vajalikud traditsioonid ja metoodikad täielikult, sest sellele valdkonnale pole siiani pühendatud minimaalsetki tähelepanu. Siin ootavad meid ees suured probleemid. Näiteks on teadus­kirjanduses välja toodud fakt, et enamikku seksuaal­kurjategijaid ei saa erinevalt laialt levinud arvamusest pidada vaimselt ebanormaalseteks. Üldkasutatavaks muutunud nimetus „ pedofiil “ justkui viitaks selliste indiviidide psüühilisele ebanormaalsusele, kuid psühhiaatrilises mõttes kannatab seksuaalse sättumuse häire all ainult osa kõigist laste vastu kuritegusid toimepannud seksuaal­kurjategijatest.*61
    Eesti kriminaal­poliitikas on peetud oluliseks vangide arvu vähendamise suunda, mis iseloomustab demokraatlikke vähekontrollitud ühiskondi. Iseenesest on see oluline ja õigustatud eesmärk, mida ei saa aga kuidagi saavutada vaid statistiliste manipulatsioonidega, samal ajal repressiivset karistus­praktikat säilitades või isegi süvendades. Ei piisa, kui nimetada üks osa (vanglates) kinni­peetavatest ümber isikuteks, kes on allutatud mitte­karistuslikule mõjutus­vahendile, s.o karistus­järgsele kinni­pidamisele. Meenub jälle nõukogude aeg, kui 1964. aastal muudeti suur osa senistest alaealistele ettenähtud kasvatusliku töö kolooniatest erikutse­koolideks. Kuigi erinevused nende asutuste vahel ei olnud olulised, lubas niisugune muutus vähendada hüppeliselt alaealiste kinni­peetavate arvu tolleagses Nõukogude Liidus ja statistiliselt läks pilt palju paremaks. Kas meie kriminaal­poliitika kujundajad on jõudnud „geniaalsele ideele“, kuidas liberaalsemaks muutuva karistamis­praktika ja vangide arvu vähenemise korral säilitada eriliselt hirmutav võimalus saada karistus­järgselt kinni peetud? Nõnda säiliks preventiivne mõju olukorras, kus muidu leebed karistused enam hirmu ei tekita. Niisugusel talitus­viisil oleks kahtlemata teatav loogika, paraku oleks see ilmselgelt silma­kirjalik.
    Justiits­ministeeriumi poolt kooskõlastus­ringile saadetud „Karistus­seadustiku, kriminaal­menetluse seadustiku ja vangistus­seaduse muutmise seaduse eelnõu“ ei levita mitte üksnes nõukogude­ aja külma hingust, vaid kohati ületab tolleaegset kriminaalõigust oma ambitsioonilt allutada inimesed totaalsele kontrollile . Kui pärast omariikluse taastamist suhtuti Eestis väga ettevaatlikult nõukogude kriminaal­poliitilisse pärandisse ja loobuti seetõttu mitmest varem kasutusel olnud sanktsioonist kui demokraatliku õigus­riigiga kokku­sobimatust (nt kellegi tunnistamine eriti ohtlikuks retsidivistiks, suunamine kasvatus- ja tööprofülaktooriumisse), siis nüüd ollakse valmis võtma kasutusele riiklikke sunni­vahendeid, mis iseloomustasid totalitaarseid režiime nende halvimatel aegadel. Selleks pole mitte mingi­sugust reaalset põhjendust, mis tuleneks kas ühiskonna üldisest olukorrast või kuritegevuse ohtlikkuse hüppelisest kasvust viimastel aastatel. Kas tõesti keegi julgeb väita, et Eesti ühiskond on 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist sel määral plahvatus­ohtlik, et vajame paratamatult niisuguseid valusaid meetmeid „ohtlike“ inimeste neutraliseerimiseks?
    Muidugi on mõistetav õigus­ametnike mure kurja­tegijate pärast, kes kannavad ära oma karistuse, jäävad pärast vabanemist ilma järele­valveta ning panevad toime uusi ohtlikke kuritegusid. Selle probleemi lahenduse võti ei saa aga kuidagi olla riiklike kohtu­väliste repressioonide taastamine. Olen alati olnud seisu­kohal, et karistuste määramine ja kandmine peaksid olema enam individualiseeritud ning võtma arvesse nii karistus­aluse tegusid kui ka tema isiksuslikku eripära. Justiits­ministeeriumil tuleks hakata tegelema vabadus­ekaotuslikku karistust kandvate isikutega seonduvate sisuliste küsimustega, et vanglas viibitud aeg ei oleks lihtsalt oma aja äraistumine. Pole see riiklik sekkumine isiksusse nii hull midagi, kui selle abil väheneb vanglast vabanenute retsidivism. Just karistuse kandmise ajal saaks kinni­peetavate suhtes rakendada aktiivseid rehabiliteerivaid meetmeid, mis poleks vastuolus ei inimõiguste ega õigus­riigi põhimõtetega. Küsitava väärtusega uuendustesse tasuks aga suhtuda ettevaatlikult.
    Tuleb nõustuda professor Sootakiga, kes väidab, et „ka karistus­õigus peab andma oma panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse“*62 . Kuid karistus­õiguse panuse suurendamine ei peaks nägema välja nagu sellise lapse mäng tikkudega, kes ei oska karta sellele järgneda võivat õnnetust. Kuna kuritegevust kontrollides luuakse ka päev-päevalt vastavat kultuurilist keskkonda, ei saa sulgeda silmi preventiivse vangistamisega kaasnevate suurte ja mitte ainult kriminaal­poliitikaga seonduvate ohtude ees. Võtkem tõsiselt Soome kolleegi hoiatust, et „õigusriikluse dimensiooni kadumine karistus­õigusest [võib] viia õigus­riigi hääbumiseni“.*63 Loodan siiralt, et kõnealuse eelnõu põhjal kunagi tegelike seaduse­muudatusteni ei jõuta. Mida kiiremini eelnõu tagasi võetakse, seda parem asjaosalistele, Eesti riigi mainele ja meile kõigile.
  • Kriminaalpreventsiooni määratlemine ja liigitamine.
    Kriminaalpreventsioon, kui kriminoloogi üks tegevusvaldkondadest, mille eesmärgiks on kuritegevuse ennetamise ja tõkestamise programmide ning meetmete väljatöötamine aga ka nende tõhususe uurimine. Liigitus
     1.   Positiivne üld- ja eripreventsioon
    Positiivne eripreventsioon – luua teo toimepanijale võimalus tulla tagasi tavaühiskonda ( resotsialiseerumine ).
    Positiivne üldpreventsioon – kuritegude ärahoidmise sisuks võib olla õiguskasvatus ning muu sihikindel tegevus elanike seaduskuulekuse hoidmiseks ja tugevdamiseks ning seeläbi seaduslikkuse tagamine ( naabrivalve , ohvriabi)
    2.       Negatiivne üld ja eripreventsioon
    Negatiivne eripreventsioon – eesmärk on kutsuda karistuse kohaldamisega õigusrikkujas esile hirm kuritegelikule teele tagasisattumise ees.
    Negatiivne üldpreventsioon – kriminaalkaristusega ähvardamine läbi psühholoogilise surve, mis sunnib kuriteo toimepanemist hoiduma
    3.       Primaarne preventsioon on sotsiaalsete ennetusmeetmete rakendamine, eesmärgiks näit. tagada laste kasvatus ja nende sotsialiseerimine, kõikidele inimestele elamispind ja töö, aga ka vaba aeg ja puhkus  juba enne, kui inimene on kuriteo toime pannud. Primaarse preventsiooni eesmärgiks on samuti inimestele võimalike sotsiaalsete konfliktide ja sotsiaalse kompetentsi selgitamine nende produktiivseks lahendamiseks. Primaarne preventsioon on põhimõtteliselt suunatud kogu ühiskonnale. Eesmärgiks ei ole tegeleda võimalike ohvritega, vaid üldisi elutingimusi parandades vältida kuritegevust soodustavate tegurite mõju. Kujundada õigusteadvust, arendada ja motiveerida õiguskuulekust.
     Primaarne preventsiooni kuritegude ennetamisstrateegiad, mis põhinevad kuritegevust põhjustavate faktorite mõjutamisel läbi haridus -, kultuuri-, majandus-, liiklus -, sotsiaal- jms poliitika. Primaarne preventsioon on seega põhimõtteliselt suunatud kogu ühiskonnale, mitte üksikutele gruppidele. 
    4.  Sekundaarne preventsioon  -  situatsiooniliste ennetusmeetmete rakendamine;  eesmärgiks on mõjutada juba potentsiaalselt delikventseid isikuid või kriminogeenseid situatsioone. Nt naabrivalve, turvaettevõtete tegevus  või politsei poolt avaliku korra tagamine. Samuti preventiivsed meetmed, mida kasutatakse lastekaitses, meediakontrollis, asulate ja hoonete planeerimisel, ka kuritegusid raskendavate tehniliste vahendite (nt roolilukud, signalisatsioonid jne – mitte aga oma vara kindlustamine) võimalused.
     5.    Tertsiaarne preventsioon on tegelemine õigusrikkumiste tagajärgedega, so  karistusõiguslikud ja politseilised meetmed retsidiivsuse vähendamiseks. TP eelduseks on juba ühe kuriteo toimepanemine ja eesmärgiks on ära hoida sellele järgnevaid. Tertsiaarse preventsiooni vahendid ei ole ainult formaalsed karistusõiguslikud sanktsioonid vaid näiteks   ka kurjategija ja ohvri lepitamine jms.
  • Olustikuline kriminaalpreventsioon.
    Niisiis olustikuline kriminaalpreventisoon põhineb argielu- (Nimetatud teooria kohaselt pannakse kuritegu toime ainule siis, kui ajaliselt ja ruumiliselt langevad kokku kolm olulist faktorit : kuriteo objekt on kättesaadav, puudub meede kuriteoärahoidmiseks ning motiveeritusega õigusrikkuja kohalolek) ja ratsionaalsevaliku teoorial (Nimetatud teooria väidab, et õigusrikkujad on nagu teisedki, ratsionaalselt kalkuleerivad inimesed, kes kaaluvad teo toimepanemisega kaasnevaid riske ja võimalikku saadavat kasu. Õigusrikkujad valivad sooritamiseks kuriteo, millest saadav kasu on suur ja millega seotud risk on võimalikult väike) kombineerides neid omavahel. Olustikulise kriminaalpreventsiooni teooria põhineb eeldusel, et inimese otsus – panna toime kuritegu, mõjutavad olustikulised tegurid. Olustikuline kriminaalpreventsioon ühendab endas kuriteovõimaluste vähendamise meetmed, mis on suunatud kindlaliigilistele kuriteoliikidele, samuti vahetu keskkonna reguleerimist, kujundamist ja juhtimist nii süstemaatiliselt ja alaliselt kui on võimalik. Samuti muudab see kuriteo toimepanemise keerulisemaks ja riskantsemaks või vähendab kuriteost saadavat kasu ja seda kõike laias õigusrikkujate ringis .
    Eeltoodust tulenevalt võib nimetada kolm olustikulise kriminaalpreventsiooni abinõude rakendamise põhisuunda:
  • kuriteo toimepanemist raskendavad,
    Õigusvastase teo toimepanemist raskendavad abinõud saab jaotada nelja gruppi:
  • eesmärgi saavutamise raskendamine - Eesmärgiks on muuta kuriteo objektiks olev ese kurjategijale raskemini kättesaadavaks (Nt ustel kasutatakse turvalukke).
  • kuriteoobjektile ligipääsemise raskendamine - Heaks näiteks objektile ligipääsu raskendamisest on sularaha asendamine pangakaartidega, nii raskendatakse ligipääsu potensiaalse ohvri käsutuses olevale varale.
  • potensiaalse õigusrikkuja kõrvalejuhtimine - Üks võimalik meede on siin nt liiklusvoolude ümbersuundamine, mis väldib võimaliku õigusrikkuja juhuslikku sattumist elamukvartalisse või elurajooni. Siin võib mainida ka spetsiaalselt noortele korraldatavaid üritusi, mille eesmärgiks on noorte vabaaja sisutamine.
  • õigusrikkumise soodustegurite vähendamine - Õigusrikkumise soodustegurite vähendamiseks võib muuta raskemini kättesaadavaks õigusrikkumise toimepanemise vahendid või kõrvaldada need (Näidetena võib tuua parkidesse paigaldatud lõhkumiskindlad prügikastid ja pargipingid, tänavatel ka lõhkumiskindlad busside ootepaviljonid.)
  • kuriteo toimepanemisel võimalikku vahelejäämise riski suurendavad,
    Kõige esmasemalt on võimalik vahelejäämisriski suurendada järelevalve kaudu – järelevalve on võimalik jaotada kolmeks:
    riiklik järelevalve – vara kaitsmisega ja kurjategijate avastamisega tegelevad eriväljaõppe saanud inimesed – politsei- ja turvatöötajad,
  • järelevalve muid tööülesandeid täites – tehakse lisaülesandeks mõnele töötajale, nätieks elu- või muu hoone majahoidjale,
  • ümbruskonna- ehk naabrusvalve – naabrite omandi järele valvab iga elanik oma igapäeva tegevuses.
  • kuriteost saadavat kasu vähendavad
    Õigurikkumisest saadava tulu vähendavate abinõude eesmärk on muuta kuriteo toimepanemine kurjategijatele võimalikul ebatulusaks, mille tulemusena soovitakse panna ta loobuma kuriteo toimepanemisest. Kõige tavapärasemaks meetmeks on omandi märgistamine – sellisel juhul muutub kurjategijal kuriteo objekti realiseerimine (nt varastatud esemete) realiseerimine keerulisemaks.
    Olustikulise kriminaalpreventsiooni tulemuslikkust hinnates arvestatakse ka kuritegevuse ümberpaiknemise võimalusega. Olustikulise kriminaalpreventsiooni abinõud võivad kuriteo selle toimepanemise kavandatud paigas küll ära hoida, kuid samas võidakse kuritegu toime panne teises kohas või teisel ajal ning kuritegevuse üldseisund seetõttu ei muutu.
    Kuritegevuse ümberpaiknemise liigid võivad olla:
  • ajutine – kuritegu pannakse toime teisel ajal,
  • taktiline – kuritegu pannakse toime teisel viisil,
  • eesmärgiline – kuritegu pannakse toime teise objekti suhtes,
  • territoriaalne - kuritegu pannakse toime teisel territooriumil,
  • funktsionaalne – pannakse toime teist liiki kuritegu.
  • Kogukonnakeskne kriminaalpreventsioon
    Bennett tunnistab , et ühist arusaama, mida mõeldakse kogukonnakeskse kriminaalpreventsiooni all, ei ole olemas. Definitsiooni puudusel aitab asja sisust paremini aru saada selles valdkonnas toimivate programmide üldistus. Kogukonnakeskse kriminaalpreventsiooni nimetuse all peetakse silmas programme , mis on suunatud: 1.kogukonna elukorralduse parandamisele, 2)kogukonna turvalisuse suurendamisele, 3)kogukonna arendamisele.
    Eesmärgiks kogukonna liitmine ning kuritegevuse ennetamisele suunatud programmide organiseerimine . Programmid olid väga laia haardega alustades majade renoveerimisest ja lõpetades tööalase konsulteerimisega.
    1970.aastatel hakkas ühiskonda mõjutama aina kasvav hirm kuritegevuse ees. Hirmutunnet mõjutab mitte ainult kuritegevuse tase, vaid ka ümbruskonna korraldamatus. Turvalisuse tõstmise projektid ongi suunatud sellele, et vähendada ümbruskonna korraldamatust.
    Kogukonna turvalisuse parandamise tuntuim initsiatiiv on naabrivalve. Ümbruskonna patrullimine on teine võimalus turvalisuse parandamiseks.
    Kogukonna arendamine
    Kuritegevust püütakse vähendada, näiteks, linnaehituse ümberkujundamisega.
  • Kuritegelike kalduvuste mõjutamine.
    Kriminaalpreventsiooni mõiste on eesti keelde tulnud inglisekeelsest sõnapaarist crime prevention, mis tähendab kuritegevuse ennetamist. Kuna kuritegevuse täielik likvideerimine on ilmselgelt välistatud, on kriminaalpreventsiooni defineeritud ka kui kuritegevuse piiramist.
    Kriminaalpreventsiooni saab liigitada:
    a)primaarseks, sekundaarseks ja tertsiaarseks tervishoiu profülaktikamudeli alusel (Brantingham ja Faust 1976);
    b) primaarseks, sekundaarseks ja tertsiaarseks läbiviija alusel;
    c) preventsiooni toimeprintsiipide alusel;
    d) kuritegevusele kalduvate noorukite mõjutamine, olustikuline kriminaalpreventsioon, kohaliku tasandi kriminaalpreventsioon ja sotsiaalne kriminaalpreventsioon;
    e) sotsiaalseks ja situatsiooniliseks kriminaalpreventsiooniks;
    Esimest 3 liigitust kasutavad peamiselt teoreetikud, viimast 2 praktikud.
    Kuritegelike kalduvuste mõjutamine on pigem praktikute hulgas kõlapinda leidnud kriminaalpreventsiooni alaliik. See tegeleb põhjustega, milliste tõttu inimesest kujuneb kuritegelik isiksus. Kuritegelike kalduvuste mõjutamisega on seotud vähemalt 6 poliitikavaldkonda: linna-, tervishoiu-, perekonna-, haridus-, noorsoo - ja tööhõivepoliitika ( Graham ja Bennett 1998).
    Projektidest võib mainida järgnevaid:
    Wincrofti projekt (Briti saartel) – nõustajad tegelesid töölisklassist pärit noorte õiguserikkujatega individuaalselt. Järeldati, et õigem on enne kuritegude toimepanemist sekkuda (Smith jt. 1972)
    Umoja maja (Põhja-Ameerika) – on noorte õigusrikkujate ja teiste riskirühmade hoolekandeasutus, mille peamiseks sihtgrupiks on noored mustanahalised. Tegemist on teatavat tüüpi kasupeaga, kus kehtivad ranged reeglid – tagatakse olukord, kus inimene omandab enda kultuurile omased väärtushinnangud ning neid abistatakse iseseisva elu alustamisel . Mõningad uuringud viitavad Umoja maja edukusele korduvkuritegude ennetamisel.
  • Teadmistepõhine kuritegevuse kontroll ja selle efektiivsus.
    Tänapäeval lähtutakse teadmistepõhisest kuritegevuse kontrollist ja see muutub aina efektiivsemast, sest teadus muutub aina täpsemaks. Teadmistepõhine kuritegevuse kontroll algab tegelikult ju kuritegude avastamisest, lõppedes kurjategijate klassifitseerimisest ja kuritegude eest karistuse määramiseni.
  • Kuritegevuse statistika koostamise põhimõtted ja puudused.
  • Kuriteoohvrite uuringud (victimization studies).
    Interaktsionism – suund, mis kriminaalsuse, kuritegeliku käitumise uurimisel lähtub suhetest inimeste vahel, nende vastastikmõju iseärasustest. Vaadeldes kurjategija ja tema ohvri suhteid vahetule enne kuriteo toimepanemist ja kuriteo toimepanemise protsessis, osutus, et ohvri suhetest (tulevase) sõltub mitte ainult käitumusliku situatsiooni üldine areng. Sutherland – nagu kurjategijat saab ka ohvrit iseloomustada talle eriomaste tunnuste abil, mis tihit on väga sarnased kurjategija isikuomadusetele. Aluspanijaks on H.von Henting. Uuringute tulemuste järeldused: 1) ohvri käitumine mõjutab kurjategija motivatsiooni, 2) tõenäosus sattuda ohvriks sõltub viktiimsuse astmest mis on igas olukorras erinev, 3) viktiimsus on fenomen mis võib seonduda isiksuse, sots rolli või sots situatsiooni iseärasustega, 4) viktiimsus sõltub paljudest teguritest (isiksusest, ametist, situatsiooni ajaolud), 5) viktiimuse määr võib muutuda.
    Viktiimsuse tegureid tundes ja neid mõjutades saab ühiskond seada kuritegevusele täiendavaid tõkkeid. Uuringute eesmärgiks on kasutada saadud tulemusi kuritegevusele vastuseismise praktikas. Uuringute mõjul on tekkinud ohviriabi liikumisi , mis pakuvad tuge kannatanule.
  • Eneseraporteeritud delinkventsuse uuringud (self- report delinquency studies).
    Self-report uuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud. Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda kolledži tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu. Eesmärk: 1. Saada pilti toimepandud kuritegudes ja õiguserikkumistest. 2. Self-report uuringud kasutatakse regulaarselt selleks, et arendada ja kontrollida teooriaid kuritegeliku käitumise põhjuste kohta. Self-report uuringute tüübid: 1)Anonüümsed küsimustikud 2)Anonüümsed küsimustikud, kus vastaja on identifitseeritatav ning vastusi saab kontrollida järgnevate intervjuude käigus või politsei andmete põhjal. 3)Allakirjutatud küsimustikud, mida on kontrollitud politseiandmete põhjal. 4)Anonüümsed küsimustikud, mida identifitseeritakse numbri järgi ning hiljem kontrollitud intervjuu käigus või valedetektoriga ähvardades.5)Intervjuud 6)Intervjuud, mida on kontrollitud politseiandmete põhjal
    Negatiivsed küljed: Vastajad võivad olla ebaausad või ebatäpsed; Sageli küsimustikud on halvasti koostatud; Vastajate või uuringu läbiviimise koha valik on halb.
    Probleem: usaldusväärsus. Mida teha? - Teisi andmeid võib kasutada selleks, et kontrollida self-report uuringu tulemusi; Teiste informantide kasutamine; Valedetektori kasutamine; “Valetamisskaalade” kasutamine; Intervjuu, mis järgneb küsimustikule. Intervjueerimine lubab täpsustada tunnistatud tegude detaile ja konteksti.
  • Preventsiooniprogrammide efektiivsuse hindamine ( Sherman jt 1997).
    Selle eesmärgiks on anda nii teadlastele, poliitikutele kui praktikutele kõige lihtsamal moel teada, et kriminoloogiliste sekkumiste mõju hindavad uurimused erinevad kvaliteedilt.
    Marylandi teaduslike meetodite skaala (TMS) puhul on tegu lihtsa viiepallise skaalaga , mis väljendab uurimuste metodoloogilist rangust. Punktiskoor väljendab tavaliselt hindamise järelduste usaldusväärsuse taset põhjus-tagajärg seose osas. Eeliseks on selle lihtsus: viiepalline skaala lubab liigitada uurimused nelja kategooriasse: toimivad , mittetoimivad, paljutõotavad ja teadmata mõjuga uurimused. Selline liigitus lubab võrrelda sekkumisprogrammide mõju eri keskkondades .
    TMS-i koostamise aluseks on uurimuste sisemine valiidsus . Valiidsus tähistab metoodika paikapidavust, kehtivust või adekvaatsust ning näitab, mil määral mõõdab metoodika seda, mida ta on plaanitud mõõtma. Valiidsuse ulatust näitab süstemaatiline viga ehk nihe . Sisemine valiidsus viitab põhjuslikele seostele sõltumatute ja sõltuvate muutujate vahel, st sisendite ja väljundite ehk tulemuste vahel. Skaala peamiseks tugevuseks- efektiivsust puudutavate järelduste tegemisel minnakse kaugemale kui ainult statistilise olulisuse kasutamine. Samuti saab seda skaalat rakendada metaanalüütiliste ja süsteemsete ülevaadete koostamisel.
    Peamisteks infoallikateks on esmased ja teisesed uuringud, mis kvaliteedi alusel lihtsustatult reastades moodustavad hierarhia , mille kohaselt on kuriteoennetuses olulisemateks infoallikateks süsteemsed ülevaated ja metaanalüüsid ning juhuvalimiga uuringud.
    Statistika
    Oma välise lihtsuse ja käepärasusega ahvatleb faktorite teooria kriminolooge, eriti kriminolooge-praktikuid veel tänapäevalgi. Politsei ülevaated kuritegevuse olukorrast, ajakirjanduslikud käsitlused kuritegevusest ja selle põhjusest on enamasti kantud faktorite teooria vaimust . Autorid on varmad pidama kuritegevuse põhjusteks kõikvõimalikke majanduslikke, sotsiaalseid, demograafilisi, kultuurilisi jne tegureid, kui ainult statistika kinnitab seost parasjagu vaadeldava teguri ja kuritegevuse vahel. Ka argimõtlemisele pakub faktorite teooria tänuväärseid võimalusi meelepäraste järelduste tegemiseks nn silmaga nähtavatest ja käega katsuvatest seostest nähtuste ja sündmuste vahel. Näiteks asjaolu, et mingi (harilikult väiksem) osa kuritegudest pannakse toime joobeseisundis, tingib argimõtlemises kindla veendumuse, et nimelt alkoholi tarvitamine põhjustab kuritegevust. Täpselt sama loogika alusel loetakse kuritegevuse põhjusteks lagunenud perekonda, hariduslikku mahajäämist, vaesust jms. Kummalisel kombel “unustatakse” selgitamist, mis niisugusel juhul on põhjuseks ehk mis põhjustab ühiskonnas vaesust, liialdamist alkoholiga ja teisi väidetavalt kuritegevust põhjustavaid nähtusi.
    Quetelet sotsiaalse determinismi kontseptsioon, eriti aga selle rakendus faktorite teoorias oma rõhutatult statistilise probleemikäsitlusega piirdus valdavalt kuritegevuse nähtumuse uurimuse ja seletamisega. Sellest tingituna ei saanudki niisugune lähenemine puudutada kuritegevuse olemuslikke momente, ühiskonnaelu neid asjaolusid ja protsesse, mille kontekstis kriminaalsus tegelikult võrsub. Niivõrd kui see teooria oli kooskõlas 19. sajandi esimeste kümnendite empiirilise kogemusega suhteliselt stabiilses Euroopa ühiskonnas, leidis ta laialdast tunnustus.
    Kuid juba vaadeldava sajandi lõpukümnenditel lahvatanud tööstuslik revolutsioon , masinalise suurtootmise tormiline kasv ning sellest tingitud fundamentaalsed muutused sotsiaalses struktuuris ja inimeste elulaadis suunasid täiesti uude arengutsüklisse ka kuritegevuse. Seni üsna tagasihoidlikes mahtudes, täpselt prognoositava taseme ja struktuuriga, teada-tuntud tegurite mõjuga seletatav kuritegevus väljus äkki reeglipärastest raamidest. Kõnelemata kuritegevuse taseme äkilisest tõusust, kaotasid ootamatult kehtivuse seni igati kindlalt ja usaldusväärselt toimunud statistilised seosed kuritegevuse ja teiste nähtuste vahel. Ilmnes, et eri faktorite toime kuritegevusele, olgu tegemist majanduslike, demograafiliste, kultuuriliste, antropoloogiliste vms teguritega, pole kaugeltki läbipaistvalt ühetähenduslik. Langesid põrmu mitmed varasemast empiirilisest kogemusest ja statistilisest uuringutest kinnitust saanud kujutelmad kriminogeense keskkonna põhiomadustest. Osutus, et varem kehtinud kriteeriumide järgi “terve” keskkond võib ometi “toota” kriminaalsust.
    Niisugune areng sundis ühiskonnateadlasi ja kriminolooge kahtlema selles, Newtoni klassikaline mehaanika vaimus konstrueeritud lineaarse põhjuslikkuse mudel ikka suudab adekvaatselt kirjeldada ühiskonnas tegelikult toimuvat. Hakati aimama , et sotsiaalne mateeria on midagi võrratult komplitseeritumat, kui on sea mateeria füüsikaline või bioloogiline vorm. Metodoloogilises plaanis tähendas see vajadust leida uus, sotsiaalse mateeria uurimiseks ja kirjeldamiseks sobivam lähenemisviis. Selle pakkuski juba 19. sajandi lõpus struktuurfunktsionalistliku metodoloogia näol välja kujunema hakanud teadus ühiskonnast – sotsioloogia.“
    “Quetelet` seisukohti kuritegevuse küsimustes iseloomustab sotsiaalne determinism. Viimasest lähtudes väitis ta, et ühiskondliku elu nähtusel on oma põhjused, mis tekitavad ja neid determineerivad niisamuti nagu põhjuslikult on tingitud välismaailma nähtused. Ka kuritegevus on sotsiaalne nähtus, millel on oma põhjused, ja kuna kuritegevus on sotsiaalne nähtus, siis ei saa kuritegevust sünnitavate põhjuste hulgast ühiskondlikke tegureid välistada.
    Kuritegevus kui sotsiaalne nähtus on Quetelet` arvates tingitud mitte inimese vabast tahtest, vaid ühiskondlikest põhjustest. Ühiskonnas endas, kirjutas ta, peituvad eos kõik tulevikus toimepandavad kuriteod, sest ühiskonnas endas sisalduvad ka kõik tingimused, mis kuritegevust soodustavad. Teiste sõnadega öeldes: ühiskond valmistab kuriteod nii-öelda ette, kurjategija on üksnes toimepanemise vahend. Järelikult eeldab Quetelet` arvates iga sotsiaalne organism teatavat arvu ja teatavat liiki kuritegusid, kuritegevus on aga ühiskondliku korra paratamatu tagajärg.”
    1 Suurbritannias säilib võimalus mõista surma kolme kuriteo lii­gi eest. Nendeks on riigireetmine, kuningiike dokkide süütamine ja merepiraatlus.
    33
    • .DOC Laadi alla originaalfail 33 lk · .doc · 253 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kriminaalpoliitika kordamine #1 Kriminaalpoliitika kordamine #2 Kriminaalpoliitika kordamine #3 Kriminaalpoliitika kordamine #4 Kriminaalpoliitika kordamine #5 Kriminaalpoliitika kordamine #6 Kriminaalpoliitika kordamine #7 Kriminaalpoliitika kordamine #8 Kriminaalpoliitika kordamine #9 Kriminaalpoliitika kordamine #10 Kriminaalpoliitika kordamine #11 Kriminaalpoliitika kordamine #12 Kriminaalpoliitika kordamine #13 Kriminaalpoliitika kordamine #14 Kriminaalpoliitika kordamine #15 Kriminaalpoliitika kordamine #16 Kriminaalpoliitika kordamine #17 Kriminaalpoliitika kordamine #18 Kriminaalpoliitika kordamine #19 Kriminaalpoliitika kordamine #20 Kriminaalpoliitika kordamine #21 Kriminaalpoliitika kordamine #22 Kriminaalpoliitika kordamine #23 Kriminaalpoliitika kordamine #24 Kriminaalpoliitika kordamine #25 Kriminaalpoliitika kordamine #26 Kriminaalpoliitika kordamine #27 Kriminaalpoliitika kordamine #28 Kriminaalpoliitika kordamine #29 Kriminaalpoliitika kordamine #30 Kriminaalpoliitika kordamine #31 Kriminaalpoliitika kordamine #32 Kriminaalpoliitika kordamine #33
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 253 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Annabell Vahtra Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kriminaalpoliitika õppeaine kordamisküsimuste vastused
    kriminaalpoliitika kriminoloogiaga

    Sarnased õppematerjalid

    KRIMINOLOOGIA EKSAMIKS
    34
    pdf

    KRIMINOLOOGIA EKSAMIKS

    Kriminoloogia​on teadmiste kogum õigusrikkumistest ja kuritegevusest kui sotsiaalsest nähtusest. See teadmiste kogum hõlmab oma raamides seaduste loomise, seaduserikkumiste ja seadusterikkumistele reageerimise protsesse” Edwin H. Sutherland n​ Kuriteo mõiste on tihedalt seotud sotsiaalse normi mõistega. n​ Tuletame meelde, et ​sotsiaalsed normid​on käitumisreeglid, mis määratlevad, milline käitumine on sobilik antud sotsiaalses kontekstis. Norm kas ütleb, kuidas tuleb käituda või keelab teatud käitumisviisi. Võib eristada: n​ Normidest kinnipidamine (konformne käitumine) n​ Hälbiv käitumine n​ Kuritegu Hälbiv käitumine vs normidest kinnipidamine Nt, Kas inimeselt elu võtmine on alati kuritegu? nSee, mida peetakse hälbivuseks ühes ühiskonnas ühel ajal, võib teises ühiskonnas või samas ühiskonnas teisel ajal olla normaalsuseks. Hälbiv käitumine Hälbiva

    Kriminoloogia
    Kursusetöö-KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE INSTITUUT EESTI-KARISTUS ÕIGUSSÜSTEEMIS
    33
    doc

    Kursusetöö: KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE INSTITUUT EESTI (KARISTUS)ÕIGUSSÜSTEEMIS

    tehtud oluline muudatus eespool nimetatud eesmärkide täitmiseks. Nimelt täiendati 2009. aasta juulis karistusseadustikku4 (edaspidi KarS) uue meetmega karistusjärgne kinnipidamine, mille õiguspärasust ja vajalikkust Eesti õigussüsteemis autor käesolevas töös ka analüüsib. Kursusetöö eesmärkideks on: · analüüsida karistusseadustikus, kriminaalmenetluse seadustikus ja vangistusseaduses kajastuvat instituuti ­ karistusjärgne kinnipidamine; 1 Raska, E. Eesti kriminaalpoliitika riigiteoreetilistest alustest. Artiklite kogumikus: Vaateid õiguspoliitikale. 2008, lk 16. 2 Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Juura, 2003, lk 18-19. 3 Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura Õigusteabe AS, 1997. 4 Karistusseadustik. 06.06.2001.-RT I 2001, 61, 364; RT I 2009, 39, 261. 3 · selgitada välja seadusemuudatuses esinevad olulisemad kitsaskohad;

    Õigusteadus
    Kriminoloogia konspekt
    66
    doc

    Kriminoloogia konspekt

    KRIMINOLOOGIA TÄISKONSPEKT Kriminoloogia koht teadusharude süsteemis. Kriminoloogiliste teooriate süstematiseerimine. Kriminoloogia põhimõisted Esituskeel ­ märkide, sümbolite, mõistete süsteem, mille abil ja mille kaudu esitatakse antud teaduse väited, tõestused ja järeldused. On levinud arusaam, et keele matematiseerituse aste väljendab seda, kas tegu on teadusega või mitte. Ühiskonnateadused aga uurivad kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt. Uurimisobjekt on inimene tema ühiskondliku olemise eri vormides ja ilmingutes, seega peab olema ka keel mitmemõõtmeline, nt sõnas ,,kuritegu" põimub vähemalt kolm dimensiooni: materiaalne (tegu kui nähtus), aksioloogiline (teatavast väärtusest lähtuv hinnang teole), formaal-juriidiline (tegu kui karistatav). Kriminoloogias on teaduskeel siiski alles algusfaasis Kriminoloogia kui teaduse seosed teiste teadustega (kriminaalõigusteadus, sotsiaalteadused, hingeteadused) Kuriteo ja kurjategijate vast

    Sissejuhatus õigusteadusesse
    Hälbiva käitumise sotsioloogia-TLÜ-konspekt 2012
    17
    doc

    Hälbiva käitumise sotsioloogia (TLÜ) konspekt 2012

    Hälbiva käitumise sotsioloogia Tallinna Ülikool 2012 I. 1. loeng ­ sissejuhatav loeng Hälbiva käitumise vastand on normaalne käitumine. Norm on ühiskonna poolt loodud käitumisreegel ­ väljendab ootusi käitumise suhtes. Kui inimesed käituvad ootuste kohaselt st vastavalt mingile normile, nimetatakse neid konformseteks. Kui inimesed ei käitu ootuste kohaselt, nimetatakse neid hälbivateks. Hälbivus ­ norme eirav käitumisviis. Normaalsus on suhteline. Iga käitumisviis võib saada erinevaid hinnanguid. Arusaamine normidest ja hälbivusest on inimeste kollektiivse tegevuse tulemus. Émile Durkheim: miski pole iseenesest paha, vale ega hälbiv ­ sotsiaalset käitumist tuleb tõlgendada kontekstist lähtuvalt. Seega on see sotsiaalsest konstrueeritud. Hälbivus on suhteline. Normid sõltuvad ajast, kohast ja grupist --> ajalooline dimensioon, kultuuriline dimensioon, grupiline dime

    Hälbiva käitumise sotsioloogia
    KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE VASTAVUS PÕHISEADUSELE
    19
    docx

    KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE VASTAVUS PÕHISEADUSELE

    Tallinna Ülikool Õigusakadeemia Avaliku õiguse/eraõiguse osakond Veronika Kasak II aasta statsionaarõpe KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE VASTAVUS PÕHISEADUSELE Uurimustöö Õppeaine: Põhiseaduslikkuse järelvalve Õppejõud: lektor Ilmar Selge Tallinn 2013 SISSEJUHATUS Käsitletav uurimustöö teema puudutab karistusjärgse kinnipidamise vastavust põhiseadusele. Teema on olnud väga aktuaalne ja rohkelt kõneainet pakkuv nii meediamaastikul kui juriidilistel aruteludes. Seoses karistusjärgse kinnipidamise küsimusega on avaldanud oma arvamusi ja ettepanekuid nii advokaadid, juuraprofessorid, kohtunikud, õiguskantsler, riigiprokurör kui ka justiitsminister. 26. jaanuaril 2011 oli Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järel

    Õigusteadus
    Referaat-Surmanuhtlus-Reino Veielainenile
    10
    docx

    Referaat. Surmanuhtlus. Reino Veielainenile.

    LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL SURMANUHTLUS Referaat Mõdriku 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Väitlused surmanuhtluse poolt ja vastu on vahelduva eduga jätkunud tänapäevani ning kestavad lakkamatult edasi. Seaduse tühistamist taotlev ühiskondlik liikumine on muutunud riikliku poliitika ja valitseva ideoloogia koostisosaks eelkõige euroopaliku mõtteviisi ja inimõiguste vaieldamatu respekteerimise tulemusena (Sootak 1996: 7) Elame sellises ühiskonnas, kus on tavaline, et inimpopulatsioonides esineb vaimselt normaalseid, kuid sotsiaalselt mandunud indiviide, kelle käitumise hälbimine normist ületab ühiskonna taluvuse piiri. Selliste subjektide poolt toime pandud rasked isikuvastased kuriteod, nagu näiteks brutaalsed sadistlikud tapmised või paljude inimeste elu ohustavad terroristlikud aktid, samuti inimsusevastased kuriteod, nõuavad mõnikord nende indiviidide lõplikku kõrvaldamist ühiskonnast (Saar 1996:

    Kirjandus - 7. klass
    Kriminoloogia loeng
    25
    doc

    Kriminoloogia loeng

    Kriminoloogia ­ Jaan Ginter 2012 Registreeritud kuritegevus ei peegelda tegelikku olukorda, päriselt on see kuritegevus 2 korda suurem kui registreeritud kuritegevus. Seda seetõttu, et paljudel juhtudel puudub kannatanu või teisel juhul ei teata kannatanud kuriteost politseile. Registreeritud kuritegevuse numbril pole absoluutset tähendust, kuid teatav seos on ka latentsel kuritegevusel. Registreerimise kvaliteet võib palju muutuda, nt registratsioonisüsteemi muutuste tõttu. 1987 a. toimusid ka tegelikus elupildis palju muutusi, mis tolle aja registreeritud kuritegevuse numbrit muutsid. ,,Me ei saa valikuid tehes valida ainult häid asju" teatud head asjad võivad kaasa tuua ka negatiivseid tulemusi. Kuritegevuse vastu võitlemine on rahva heaolu mõttes küll oluline, aga see pole prioriteet. ´92-96 aastaid mõjutasid suurte radikaalsete muutuste lõppemine, kuid teisalt ühiskonna terviku tasemel seostati kuritegevuse taset sellega kuidas indiviidid, eesmärgid nin

    Kriminoloogia
    Kuritegevus Eestis
    11
    doc

    Kuritegevus Eestis

    LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool I ST Annika Kukke KURITEGEVUS Referaat Õppejõud: Reino Veielainen Mõdriku 2010 SISUKORD LÄÄNE-ViRU RAKENDUSKÕRGKOOL.......................................................................1 sisukord............................................................................................................................... 2 SISSEJUHATUS................................................................................................................ 3 0.1 Tapmine..................................................................................................................... 4 0.2 Varavastased kuriteod................................................................................................4 0.3 Organiseeritud kuritegevus......

    Sotsioloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (3)

    Hkuuskla profiilipilt
    Hkuuskla: Väga huvitav
    16:03 08-03-2013
    kaix90 profiilipilt
    Kaido Kask: täitsa hea
    17:02 23-01-2012
    verekoer1 profiilipilt
    verekoer1: Super!
    19:25 01-05-2016



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun