KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE VASTAVUS PÕHISEADUSELE (0)

Tallinna Ülikool
Õigusakadeemia
Avaliku õiguse/eraõiguse osakond
Veronika Kasak
II aasta statsionaarõpe
KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE VASTAVUS PÕHISEADUSELE
Uurimustöö
Õppeaine: Põhiseaduslikkuse järelvalve
Õppejõud: lektor Ilmar Selge
Tallinn 2013

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
KARISTUSSEADUSTIKU PÕHISEADUSEGA VASTAVUSSEVIIMISE VAJADUSELE EELNENUD ASJAOLUD 4
RIIGIKOGU PÕHISEADUSKOMISJONI SEISUKOHT 6
ÕIGUSKANTSLERI SEISUKOHT JA ARVAMUS 7
JUSTIITSMINISTRI SEISUKOHT 8
RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT 9
RIIGIKOHTUNIK PRIIT PIKAMÄE ERIARVAMUS ÜLDKOGU OTSUSELE 9
RIIGIKOHTUNIK IVO PILVINGU ARVAMUS 10
RIIGIKOHTUNIKE VILLU KÕVE, PEETER JEROFEJEVI JA HENN JÕKSI ERIARVAMUS ÜLDKOGU OTSUSELE 11
ÜLDKOGU KOHTUOTSUS 12
HARJU MAAKOHTU OTSUS 12
JUSTIITSMINISTRI SEISUKOHT 14
HARJU MAAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED 16
ÜLDKOGU SEISUKOHT 16
KOKKUVÕTE 19
KASUTATUD ALLIKAD 20

SISSEJUHATUS

Käsitletav uurimustöö teema puudutab karistusjärgse kinnipidamise vastavust põhiseadusele. Teema on olnud väga aktuaalne ja rohkelt kõneainet pakkuv nii meediamaastikul kui juriidilistel aruteludes. Seoses karistusjärgse kinnipidamise küsimusega on avaldanud oma arvamusi ja ettepanekuid nii advokaadid, juuraprofessorid, kohtunikud , õiguskantsler, riigiprokurör kui ka justiitsminister.
26. jaanuaril 2011 oli Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelvalve Kolleegium jõudnud oma määruses järeldusele, et Valmar Koemetsa suhtes langetatud Harju Maakohtu otsus vajab muutmist ja ümbervaatamist seoses Karistusseadustiku (edaspidi KarS ) § 872 sätte mittevastavusega Põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 20. 1
Kehvitas Karistusseadustikus on teatud argumenteerimise ja tõlgendamise vigu (mõistete ja seaduse rakendamise määruste ebapiisav selgus), mille analüüsimist antud uurimustöö ette näeb. Karistusjärgsel kinnipidamisel on küll karistusõiguslik tähtsus, kuid sama oluline eesmärk on ka põhiseadusliku korra tagamine ja rahvastiku turvalisus.
Uurimustöö käigus selgitatakse välja Karistusseadustiku muutmise alused seoses selle vastavusseviimisega põhiseaduse alustega käsitledes selles küsimuises karistusjärgse kinnipidamise vastavust kodaniku põhiõigustega.

KARISTUSSEADUSTIKU PÕHISEADUSEGA VASTAVUSSEVIIMISE VAJADUSELE EELNENUD ASJAOLUD

Karistusseadustiku muutmise vajadus ilmnes selle osalisest mittevastavusest põhiseadusega. Üheks olulisemaks eelnõu muutmist vajavaks sätteks osutus Karistusseadustiku § 872 muutmine põhiseadusega kooskõlastatuks. Seda paragrahvi käsitlenud kohtulahendi nr 3-4-1-16-10 (selle otsusega tagas Riigikohus Eestis vabadusõigustele tugevama kaitse kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika) tulemusena anti Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta taotlus lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, millele on omakorda arvamuse esitanud ka õiguskantsler, justiitsminister, riigikogu, riigiprokuratuur, põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium ja mitmed riigikohtunikud. 2
Valmar Koemetsale oli esitatud süüdistus selles, et ta püüdis 20.jaanuaril 2010 astuda vaatamata varem toime pandud seksuaalse enesemääramise vastastele süütegudele seksuaalvahekorda alaealisega viimase tahte vastaselt. Seda sorti süütegu käsitleb Karistusseadustiku 9.peatüki 7-es jagu „Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod“, mille § 141 lg 1 järgi karistatakse teo toimepannud isikut ühe- kuni viieaastase vangistusega. Sama paragrahvi lõike 2 punktis 6 on sätestatud, et kui tegu on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Valmar Koemets on varem olnud kriminaalkorras karistatud viiel korral, millest neli karistust on ta kandnud justhimelt sugukõlvatu tegevuse pärast alaealiste isikute suhtes. Aastal 1990 karistatud 1 aasta 6-kuulise vabadusekaotusega, 1997 aastal karistatud 3-aastase vabadusekaotusega, 2000. Aastal karistatud 6-aastase vabadusekaotusega, 2006. aastal karistatud 3 aasta 4-kuulise vangistusega. Vaatamata nendele asjaoludele on Valmar Koemets suutnud toime panna taaskord seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo.
Nende asjaolude ilmnemisel jõudis Harju Maakohus 28.oktoobril 2010 põhjendatud otsusele mõista Koemetsale 7-aastane vabadusekaotus (põhjusel, et esinevad KarS §871 lõikes 2 nimetatud alused), kuid Harju Maakohus tunnistas selle kohta käiva sätte KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks ja karistusjärgne kinnipidamine jäi Valdmetsa otsuses rahuldamata.
HARJU MAAKOHTU OTSUS JA SEISUKOHT3
PS § 20 järgi võib isikult võtta vabaduse ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Harju maakohus leidis, et oletuste ja prognooside alusel ei ole kelleltki õigust vabadust võtta, jättes adekvaatse vastuse prokuröri soovile andmata ja pööramata erilist tähelepanu asjaolule, et Koemets on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärgse kinnipidamise karistuslikku iseloomu see, kui nimetada see mittekaristuslikuks meetmeks (nagu see karistusseadustikus liigitatud on).
Karistusjärgne kinnipidamine vastab maakohtu seisukohalt vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule karistusele (vaatamata selle paigutusest mittekaristuslike mõjutusvahendite peatükki) ning sisuliselt määramatu pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine ei ole kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse §-st 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Põhiseaduse § 20 sätestab igaühe õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Vaatamata tõsiasjale, et Koemets on varasemalt olnud korduvalt kriminaalkorras karistatav , oleks tema karistusjärgne kinnipidamine olnud põhiõigusi ja –vabadusi piirav. Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 (“õigus isikuvabadusele ja turvalisusele”) lõike 1 punktiga a. Selle punkti kohaselt on lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Vabaduse võtmine on õiguspärane vaid konventsiooni artikli 5 lõikes 1 nimetatud alustel– vähemalt üks nendest alustest peab aset leidma. Vaatamata oma mittekaristuslikule nimetusele oleks Koemetsa näitel karistusjärgne kinnipidamine siiski karistusliku sisuga ning tähendaks inimese vabaduse võtmist ja sisuliselt vabadusekaotuslikku karistust.
Kohtu seisukohalt on rikutud legaalsuse ehk seaduslikkuse põhimõtet. Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest . Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi . Näiteks
põhiseaduse §146 järgi mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.

RIIGIKOGU PÕHISEADUSKOMISJONI SEISUKOHT4

Riigikogu põhiseaduskomisjon on antud kohtuasja uurides võtnud seisukoha, et käsitletud karistusseadustiku paragrahvid ei ole vastuolus põhiseadusega. Komisjon leidis, et karistusseadustiku säte on siiski legitiimne , sest ohtliku kalduvuskurjategija kinnipidamine tagab ühiskonna parema turvalisuse. Teatud juhtudel (uute kuritegude sooritamise oht) on komisjoni seisukohalt karistusjärgne kinnipidamine sobiv abinõu. Näiteks olukorras, kus teised vahendid pole võimelised andma kindlat soovitud tulemust, seda eriti pedofiilide puhul (isiksuse häiretega inimesed), kellele ei piisa korduvatest karistustest ning karistusjärgsetest käitumiskontrollidest.
Riigikogu seisukohalt on väga oluline pakkuda isikule erilist psühholoogilist abi ja tuge ning võimaldama neile kõrgel tasemel abi eesmärgiga nende ohtlikkust vähendada ja teha võimalikuks nende vabanemine ja naasemine ühiskonda. Oluline on ka see, et karistusjärgseks kinnipidamiseks võib antud sätte järgi isiku vanglasse paigutada teadmata ajaks (sisuliselt antud kuriteo koosseisu puhul kuni 10.aastaks). Selline kinnipidamine võib osutuda meelevaldseks, kui isikule ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise ajal tugiteenuseid.
Kokkuvõtlikult on Riigikogu põhiseaduskomisjon seisukohal, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on põhiseadusega (ja sellest tuleneva proportsonaalsuse põhimõttega) kooskõlas ning sellist vabaduse piiramist õigustab põhiseaduse § 20 lõike 1 punkt 1, mille alusel võib vabaduse võtta kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. Põhiseaduse § 20 ja 21 on habeas corpuse doktriin – ülemaailmselt tuntud sellise nime all. Komisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on kohane ja sobiv vahend saavutamaks ühiskonna turvalisust kalduvuskurjategijate eest. Pealegi säilib karistusjärgsele kinnipidamisele allutatud isikul võimalus apelleerida kohtuniku otsuse peale. See tähendab, et kinnipeetaval on õigus esitada määruskaebus karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse määruse peale.

ÕIGUSKANTSLERI SEISUKOHT JA ARVAMUS5

Õiguskantsler on KarS § 872 põhiseaduslikkusele vastavuse osas nõus Riigikogu Põhiseaduskomisjoni seisukohaga leides, et see säte ei ole vastuolus PS § 20 punktiga 1 ja PS §-dega 11 ja 14 (st, et ei ole rikutud proportsionaalsuse ja legitiimsuse põhimõtet).
Vastuseks komisjoni arvamusele leidis õiguskantsler, et Harju Maakohtu taotlus on lubatav. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine on õigsukantsleri seisukohalt legitiimne korduvalt raskeid tahtlikke kuritegusid toimepannud isikute suhtes, et seeläbi kaitsta potentsiaalsete ohvrite elu ja tervist ning vältida korduvkuritegevust. Kahjuks ei ole võimalik erandlikel juhtudel tagada korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikute ohutust ühiskonnale (inimeste elule ja tervisele) sama efektiivselt muude abinõudega, kui seda on isikult vabaduse võtmine. Asjaolu, mida riik peab PS § 14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama (st teiste inimeste elu ja tervis on kõrget kaitset väärivad õigushüved, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid ohustava või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele). Õiguskantsler selgitas oma seisukohas ka formaalsuse ja materiaalsuse põhimõtet.
KarS § 87 2 lõikes 2 sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada formaalseteks (kuriteo iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varasemalt toimepandud kuriteod ja nende eest kohaldatud karistused) ja materiaalseteks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid.). Otsus on üldjuhul edasikaevatav.

JUSTIITSMINISTRI SEISUKOHT6

Justiitsminister leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel on KarS § 872 järgi määratav karistusjärgne kinnipidamine kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a. Ministri sõnul ei ole samuti põhjendatud väide, et karistusjärgne kinnipidamine oleks tähtajatu/määramata (nagu leidis Riigikogu põhiseaduskomisjon) – KarS § 87 2 lg 2 p 1 nimetatud kuriteos on ettenähtud karistuse ülemmäär vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus . Seega on seadusega üldiselt karistusjärgse kinnipidamise maksimaalne tähtaeg paika pandud – kümme aastat.
Põhiseaduse § 20 punktid 3 ja 5 (kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmine; nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamine kui ta on endale või teistele ohtlik) sisaldavad endas otseseid näiteid, et põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut antud juhtudel, s.t ka prognoosi alusel.

RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT

Riigiprokuratuur on peaprokuröriga eesotsas arvamusel, et KarS § 87 2 on põhiseaduslikkuse järelvalve menetluses asjassepuutuv norm ja ei ole põhiseadusega vastuolus.
Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole käsitletavas kohtuasjas absoluutne õigusriive ja õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS §20 lõike 2 punktides 1-6. Punkti 1 osas on tähtis vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks. Materiaalse toime poolest on sellisel sanktsioonil karistuse tunnus, kuid sellise karistuse rakendamisel (kohus otsustab karistusjärgse kinnipidamise koos isiku süüdimõistmisega süüdimõistva otsuse tegemisel) kuulub isikult vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 lubatud piirangu alla.

RIIGIKOHTUNIK PRIIT PIKAMÄE ERIARVAMUS ÜLDKOGU OTSUSELE7

Priit Pikamäe nõustub üldkogu otsusega, et Kars § 87 2 lõikes 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kui sanktsiooni kohaldamiseeldused on määratlemata ja seega vastuolus PS § 23 lõikest 1 tuleneva määratletusnõudega.
Põhiseaduse § 20 ei tee seadusandjale ettekirjutusi karistusõiguslike sanktsioonilikide valiku osas, vaid annab üksnes seadusliku aluse sellisteks vabadusevõtmisteks, mis kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega määratud õigusjärelmite elluviimisega. Põhiseaduslikud normid on iseenesest kõrge abstraktsiooniastmega. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega on PS § 20 jätnud seadusandjale vabad käed sellise karistusõigusliku sanktsioonisüsteemi kujundamiseks, mida seadusandja otstarbekaks peab, et reageerida sotsiaalsete põhiväärtuste rikkumistele.
KarS §872 lg 2 tuleneb ühemõtteliselt, et karistusjärgne kinnipidamine on kuriteo toimepanemisele järgnev õigusjärelm. Selle kohaldamise vahetuks aluseks on süüdimõistetu poolt toimepandud viimane kuritegu ja selle rakendamise vajalikkuse üle otsustatakse kohtu poolt samas menetluses teiste karistuse mõistmise raames lahendatavate küsimuste hulgas.
Üldkogu enamuse arusaam, et kuriteole järgnevateks õigusjärelmiteks on üksnes seadusandja poolt formaalselt karistusena määratletud mõjutusvahendid, mitte aga muud sanktsioonid, seal hulgas mittekaristuslikud mõjutusvahendid, kujutab endast kohtuvõimu asumist seadusandja rolli, mis ei ole kooskõlas PS § 146 teises lauses sätestatuga, mille ohaselt on kohus õigusemõistmisel seotud seadusega.
KarS §-st 87 3 tuleneb, et välistatud ei ole karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine süüdimõistetu suhtes sisuliselt tähtajatult. Seega võib süüdimõistetul kuritegeliku kalduvuse tuvastamine viia temalt vabaduse võtmiseni määramatuks tähtajaks. Sellest aspektist on karistusjärgne kinnipidamine oma võrdlevalt raskuselt karistusseadustiku sanktsioonisüsteemi raskemaid mõjutusvahendeid. Pikamäe leiab, et sedavõrd intentsiivse sanktsiooni kehtestamisel tuleb seadusandjal kooskõla PS § 23 lõikes 1 sätestatuga eriti hoolikalt järgida, et selle alused oleksid võimalikult ühemõtteliselt määratletud. Karistusõigus ei saa sisaldada ja ei tohi sisaldada kohaldamisalustega ebamääraselt defineeritud sanktsioone, mille puhul pole võimalik aru saada, millal ja kelle suhtes need rakendamisele tulevad.

RIIGIKOHTUNIK IVO PILVINGU ARVAMUS8

Ivo Pilving nõustub, et karistusjärgse kinnipidamise eeldused on piisavalt määratlemata, kuna see säte näeb kinnipidamise ette lubamatult laia kuriteokoosseisude ringi puhul. (KarS § 872 lg 2). Liiga ulatuslik kaalutlusõigus on seaduse rakendajal.
Süüdimõistmine on sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vahetu eeldusena, mitte mõne täiendava asjaolu või tunnuse kaudu. Seega ei võimalda Kars 872 lg 2 isiku kinnipidamist üksnes ohtlikkuse tõttu ning süüdimõistmise ja karistusjärgse kinnipidamise vahel on otsene ja sisuline seos.

RIIGIKOHTUNIKE VILLU KÕVE, PEETER JEROFEJEVI JA HENN JÕKSI ERIARVAMUS ÜLDKOGU OTSUSELE9

Riigikohtunikud Villu Kõve, Peeter Jerofejev ja Henn Jõks ei nõustu maakohtu arvamusega sellest, et KarS § 872 lg 2 on otsuses toodud põhjusel põhiseadusega vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks. PS § 20 lg 1 tagab igaühele põhiõiguse vabadusele. Sama tuleneb ka EIÕK art 5 lg 1 esimesest lausest.
Karistusjärgne kinnipidamine on KarS § 872 lg 1 järgi mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kell puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid. Sellel on preventiivne eesmärk teiste isikute kaitseks. Isikuvabadus ei ole ainus põhiõigus – teatud juhtudel ei kaalu teistele isikutele ohtliku isiku vabadusõigus üles teiste isikute põhiõigusi elule, tervisele, inimväärikusele jms, mille tagamine on PS §-de 13 ja 14 järgi riigi ülesanne. Seega tasakaalustavad isikute põhiõigused üksteist.
Kohtunikud märkisid ka, et ainuüksi isiku ohtlikkusest realiseeruva riski vältimise eesmärgil vabaduse võtmine on nii PS § 20 lg 2 p 5 kui EIÕK art 5 lg 1 punkti e järgi lubatav nakkushaigete, vaimuhaigete, alkohoolikute, narkomaanide puhul, ka hulkurite puhul. Nende isikute ohtlikkus võib olla aga kordades madalam kui korduvalt isikuvastaseid kuritegusid
toime pannud isikute oma.
EIK seisukohtade järgi on nõutud, et karistusjärgne kinnipidamine peab preventiivse vahendina oluliselt erinema vabaduse võtmisest karistusena, st karistusjärgse kinnipidamise korraldus tuleb tagada selliselt , et isikule kaasneks sellega lisaks vabaduse võtmisele vaid minimaalseid kitsendusi. – neid tuleb eraldada vabadusekaotuse kandjatest ja nende suhtes tuleb rakendada kvaliteetseid sotsialiseerivaid ja terapeutilisi abinõusid, tagamaks isikutele vabaduse saamise perspektiiv ning kinnipidamise kestust tuleb kohtul kontrollida vähemalt kord aastas.
Loosunglikuks jääb üldkogu seisukoht, et ühiskonna turvalisust on piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka isikuvabadust vähem riivates.
Riigikohtunikud on ühel arvamusel ja nõustuvad, et karistusjärgset kinnipidamist võib oma intensiivsuselt vaadelda PS § 23 mõttes karistusena, millele peavad laienema ka selle sätte järgsed garantiid ja et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg peavad olema piisavalt selgelt määratletud. Otsuses välja toodud ebaselgused ei ole kohunike arvates sellised, mis õigustaks näha karistusjärgset kinnipidamist põhiseadusevastaselt määratlematuna. KarS § 87 2 lg 2 on tõepoolest komplitseeritult sõnastatud ning üldkogu viidatud ebaselgused karistusjärgse kinnipidamise formaalsete eelduste mõistmisel on täpsemalt sisustatavad kohtupraktikas. Sama puudutab ka “kuritegeliku kalduvuse” mõiste sisustamist.
Kokkuvõtlikult arvavad eelnimetatud riigikohtunikud, et üldkogu ei soovinud tegeleda karistusjärgse kinnipidamise instituudiga sisuliselt ja hinnata selle sisulist vajalikkust, vaid tõrjus selle põhjendamatult kohese põhiseadusevastasusega PS § 20 alusel.

ÜLDKOGU KOHTUOTSUS10

HARJU MAAKOHTU OTSUS

Harju maakohus oli jätnud Valmar Koemetsa suhtes KarS § 87 2 sätted kohaldamata ning tunnistas KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti leidis kohus, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine tähendab, et kohaldatakse õigusnormi, mis kehtib teo toimepanemise ajal ja näeb ette vastava karistusliigi ja –määra.
Karistusjärgne kinnipidamine ei vasta mitte ühelegi nendest juhtumitest. Põhiseaduses loetletud vabaduse võtmise aluste hulgast puudub karistusjärgset kinnipidamist võimaldav erand . Kohus leidis ka, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a, mille kohaselt on lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel.
Komisjon viitas, et seadusega on karistusjärgset kinnipidamist vajavate isikute väljaselgitamise ülesanne pandud kohtunikule, kes peab hindama isiku “kuritegelikku kalduvust” ja “ohtlikkust ühiskonnale” enne, kui isik asub karistust kandma. Komisjon leidis, et vaatamata sellele, et § 872 on paigutatud karistusseadustiku mittekaristuslike mõjutusvahendite peatkki, on karistusjärgne kinnipidamine sisu poolest karistuslik meede.
Probleem on selles, et võrreldes pikemaajalist karistust kandvate süüdimõistetutega ei kasutata karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes erilisi abinõusid, mille eesmärk oleks selliste isikute ohtlikkuse vähendamine. Ei pakuta piisavalt isiku rehabiliteerimiseks vajalikke tugiteenuseid. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on äärmiselt oluline pakkuda isikule erilist psühholoogilist abi ja tuge. Komisjoni hinnangul ei nähtu karistusseadustikust piisavalt selgelt, et eelnimetatud riigi ülesandeid täidetakse.
ÕIGUSKANTSLERI ARVAMUS11
Õiguskantsleri seisukohalt riivab karistusjärgne kinnipidamine väga intentsiivselt sellele mittekaristuslikule abinõule allutatud isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Teisalt on korduv tahtlike kuritegude toimepanemine, mis on raskelt kahjustanud teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust ja oht, et isiku vabaduses viibides kuritegude toimepanemine jätkub, asjaolu, mida peab riik PS §-st14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama, s.t teiste inimeste elu ja tervis on kõrget kaitset väärivad õigushüved, mis sõltuvalt asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid ohustava või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele.
KarS § 87 2 lg-s 2 sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada formaalseteks (kuriteo iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varem toimepandud kuriteod ja nende eest kohaldatud karistused) ja materiaalseks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid). Vaatamata prokuratuuri taotlusele peab kohus oma siseveendumuse tulemusel jõudma arusaamisele, et esineb karistusjärgse kinnipidamise materiaalne eeldus (kuritegelikust kalduvusest lähtuv oht). Materiaalne eeldus antud kohtuasjas esines.

JUSTIITSMINISTRI SEISUKOHT

Justiitsminister on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel KarS §872 kohaselt määratav karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a.
Asjakohane ei ole kohtu argument, et kelleltki ei saa võtta vabadust prognoosi alusel. Võrdluseks võib pöörata tähelepanu PS § 20 , mis sisaldab otseseid näiteid, et ka põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut.
RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT12
Riigi peaprokurör leiab, et KarS § 87 2 on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv norm. Maakohus oleks pidanud KarS § 87 2 rakendama , sest jõudis järeldusele, et süüdistatav, olles varem korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.
Samuti ei ole peaprokuröri sõnul õigus vabadsele ja isikupuutumatusele absoluutne õigus, sest riive õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS § 20. Selle kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Tähtis pole seejuures vabaduse võtmise konkreetne vorm või liik, vaid vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks. Põhjus, miks võib antud juhul karistusjärgset kinnipidamist pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks on järgmine. Karistusjärgsel kinnipidamisel on materiaalse toime poolest karistuse tunnused. Karistusjärgset kinnipidamist saab kohaldada üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kui kohus otsustab karistusjärgse kinnipidamise süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuses, on karistusjärgne kinnipidamine ajaliselt ja eesmärgiliselt seotud ja kuulub PS § 20 lubatud piirangu alla.
Peaprokurör selgitas ka, et Eestis lähtub karistusjärgne kinnipidamine dualistlikust süsteemist, tänu millele on isiki kalduvus kuritegude toimepanemisele karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise materiaalseks eelduseks (isik on oma varasema käitumisega näiganud, et tema mõjutamine karistuse raames ei anna tulemusi).
Seadused ja kohtule jäetud õigus kaaluda asjassepuutuvaid hüvesid, riivet ja selle eesmärki tagavad karistusjärgse kinnipidamisega põhjustatud õiguste ja vabaduste piirangu vastavust proportsionaalsuse mõttes PS § 11 järgi.
Kinnipidamine ei ole vastuolus ka konventsiooniga (artikkel 5) siis, kui see otsustatakse isiku süüditunnistamise ajal samas kohtuotsuses ning selle hilisemal rakendamisel soovitakse saavutada kohtuotsuses näidatud eesmärke. Kalduvuskurjategijale on lisaks karistusele määratud kinnipidamisele käistatav kinnipidamisena ka süüdimõistva kohtuotsuse alusel konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti a tähenduses.
Eesti karistusseadustiku karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võimaldab arvesse võtta kõiki EIK praktikas väljatoodud aspekte karistusjärgse kinnipidamise konventsioonile vastavuse osas.

HARJU MAAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED13

Harju Maakohus tunnistas karistusseadustiku §872 põhiseadusega vastuolus olevaks sätteks.
Karistusjärgne kinnipidamine on mittekaristuslik mõjutusvahend ja selle peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides toime panna uusi samalaadseid kuritegusid.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

Üldkogu otsustab, kas phiseadusega on kooskõlas isiku kinnipidamine pärast karistuse ärkandmist nii, nagu seda võimaldab karistusseadustiku § 872.

Asjassepuutuv säte (karistusseadustiku §872 lg 2)
Asjassepuutuv säte on otsustava tähtsusega, sest kohus peaks selle põhiseadusels mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Kriminaalasja lahendamisel leidis prokurör, et süüdistatava puhul on täidetud kõik karistusjärgse kinnipidamise eeldused (mis on sätestatud KarS §872 lg2) ning taotles Valmar Koemetsale karistusjärgse kinnipidamise määramist. Harju Maakohus ei määranud selle peale karistusjärgset kinnipidamist, vaid tunnistas asjassepuutuva sätte põhiseadusega vastuolus olevaks.

Määratletusnõue PS § 23 lg-s1
PS § 23 lg-st 1 tulenev karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mille kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.
Üldkogu leiab, et vaatamata nimetusele “mittekaristuslik mõjutusvahend” on karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes siiski karistuslik mõjutusvahend. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii foarmaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud aga, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ühiskonda tagasipöördumse valmistust täitma ning milliseid teenuseid osutama.
Üldkogu on arvamusel, et eeltoodut arvestades tuleb karistusjärgset kinnipidamist pidada materiaalses mõttes karistuseks ning sellele laieneb PS § 23 tulenev määratletusnõue.

Karistusjärgne kinnipidamine riivab P § 20 sätestatud isikuvabadust ja on piisavalt määratlemata
PS § 20 lg 1 kohaselt on igahel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Isikuvabadus on põhiseadusega tagatud üks kaalukamaid õigusi. Vabaduse võtmine karistusjärgse kinnipidamise näol on aga PS § 20 lg-s 1 tagatud isikuvabaduse riivamine.
Isiku süüdimõistmine ja karistamine on kaks vormilist eeldust , mis peavad olema täidetud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks. Kolmas vormiline eeldus on nõue, et isik, kelle suhtes karistusjärgset kinnipidamist soovitakse kohaldada, peab olema varem vähemalt kahel korral karisatud KarS § 872 lg 2 punktis 1 nimetatud tegude eest iga kord vähemalt pheaastase vangistusega.
Karistusjärgse kinnipidamise määramise sisuliseks eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine. Kohus määrab karistusjärgse kinnipidamise, kui arvestades süüdimõistetu isikut, sealjuhlgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi kuritegusid.
Kohus peab lõpetama karistusjärgse kinnipidamise siis, kui isiku ohtlikkus ära langeb. Karistusjägse kinnipidamise põhjendatuse kontroll ja kinnipidamise lõpetamine on reguleeritud KrMS §-s 4262 (kui kohtu hinnangul on ära langenud karistusjärgse kinnipidamise aluseks olev isiku ohtlikkus.) Süüdimõistetu või tema kaitsja võib karistusjärgse kinnipidamise täitmise algusest ühe aasta möödumisel esitada täitmiskohtunikule taotluse kontrollida karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust. Uue taotluse võib esitada pärast ühe aasta möödumist eelmise taotluse läbivaatamisest. Karistusjärgset kinnipidamist kohaldava asutuse juht võib igal ajal esitada täitmiskohtunikule taotluse kontrollida süüdimõistetu karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust, kui tema hinnangul on ära langenud karistusjärgse kinnipidamise aluseks olev isiku ohtlikkus.
Karistusjärgse kinnipidamise teostamine on reguleeritud vangistusseaduses ning üldjuhul kohaldatakse karistusjägsele kinnipidamisele vangistuse täideviimise regulatsioone. Seaduse järgi tuleb karistusjärgsel kinnipidamisel isikut aidata ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Isiku kambri sisustus peab aitama teda oma elu kinnipidamisasutuses mõistlikult korraldada ning vältima pikaajalise kinnipidamise kahjulikke mõjusid, võimaluste piires tuleb seejuures arvestada isiku isiklikke vajadusi. Karistusjärgselt kinnipeetaval on võimalik saada pikaajalisi kokkusaamisi vähemalt kaks korda poole aasta jooksul.

KOKKUVÕTE

Käsitletava uurimustöö käigus tutvusin lähemalt karistusseadustiku sätetega, mis Harju Maakohtu seisukohalt ei vasta põhiseaduslikkuse järelvalvele.
Kõiki käsitletud arvamusi, kohtuotsusi, arutelusid arvesse võttes olen jõudnud seisukohale, et KarS § 872 on küll põhiseadusega vastuolus, kuid sätte kehtetuks tunnistamise asemel on vaja seda sätet muuta ja konkretiseerida.
Leian, et kalduvuskurjategijate üle on vaja teostada kontrolli mitte vanglaasutuses, vaid ravikinnipidamisasutuses. Sarnaselt Ameerika õiguskorrale oleks mõistlik ka Eestis kehtestada karistusjärgse kinnipidamise korral järgmine tingimus: juhul, kui kurjategija on sama kosseisuga kuritegu peale karistuste ärakandmist sooritanud korduvalt, siis kolmandal õigusrikkumise korral määrata talle eluaegne vangistus.
Selline teguviis tagab meie riigis turvalisemat ühiskonda.

KASUTATUD ALLIKAD

R. Narits jt (toim), Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn; Juura 2012

Eesti Vabariigi põhiseadus RT 1992, 26, 349

Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364

Harju Maakohtu lahend 4-16-10

Harju Maakohtu lahend 4-16-10 kohtunik Ivo Pilvingu eriarvamus

Harju Maakohtu lahend 4-16-10 kohtunik Priit Pikamäe eriarvamus

Harju Maakohtu lahend 4-16-10 kohtunike Villu Kõve, Peeter Jerofejevi ja Henn Jõksi eriarvamus

Harju Maakohtu lahend 4-16-10 kohtuotsus
1 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
2 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
3 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
T. Kolk , PõhiSK §20/1, Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm vlj. 2. Vlj. Tallinn. Juura 2012
4 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
5 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
6 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10m Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
7 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10e2, kohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
8 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10e1, kohtunik Ivo Pilvingu eriarvamus Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
9 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10e3, kohtunike Villu Kõve, Peeter Jerofejevi ja Henn Jõksi eriarvamus Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
10 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10o Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
11 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10o Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
12 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10o Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364
13 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10o Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349
Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364