Kursusetöö: KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE INSTITUUT EESTI (KARISTUS)ÕIGUSSÜSTEEMIS (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Sekretäri- ja ametnikutöö osakond
Õigusteenistus
xxxx
xxxx
KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE INSTITUUT EESTI ( KARISTUS )ÕIGUSSÜSTEEMIS
Kursusetöö
Juhendaja : xxxxxx
Tallinn 2009
SISUKORD:
SISSEJUHATUS: 3
1.VABADUSKAOTUSLIKE MÕJUTUSVAHENDITE OLEMUS 5
1.1. Mittekaristusliku sunnivahendi mõiste õigusteoreetiline käsitlus 6
1.2. Karistusjärgse kinnipidamise olemus ja kohaldamise tingimused Eesti karistusõiguses 7
1.3. Karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonis esinevad kitsaskohad 11
2.KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE SOBIVUS EESTI ÕIGUSESSE 16
2.1. Karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasus 16
2.2. Karistusjärgne kinnipidamine ja õigusriikliku karistusõiguse printsiibid 23
2.3. Karistusjärgse kinnipidamise vajalikkusest 26
KOKKUVÕTE: 29
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU : 31

SISSEJUHATUS:

Üks inimese põhivajadusi on vajadus turvalisuse järele. Thomas Hobbes´i ühiskondliku lepingu teooria järgi on riigi kohustuseks kaitsta inimesi, kindlustada neile avalik rahu ning turvalisus.1 Kirjeldatud eesmärki aitab riigil saavutada karistusõigus, mille ülesanne demokraatlikus õigusriigis ongi ühiskonna kui inimeste sotsiaalse kooselu kaitse, rakendades seadusandja poolt ettenähtud sanktsioone, makstes nende kohaldamisega kätte tehtud ülekohtu eest ning uut ülekohut ära hoides .2 Tihti aga ei täida karistus oma eesmärki: vanglast vabanenu ohustab taas inimeste turvatunnet ning ei karistusõigus ega riik suuda sanktsiooni kohaldamisega täita oma kohustust. Lihtsalt kättemaksmisel puudub aga käesoleva töö autori arvates igasugune mõte. Ka Platoni poolt vahendatud tsitaat Protagoraselt ütleb: „ükski tark inimene ei karista sellepärast, et on patustanud, vaid et enam ei patustaks.”3
Ühiskonna liikmete kaitsmiseks ei piisa vaid kurjategija poolt toime pandud teo ehk süü suuruse järgi mõistetavast sanktsioonist. Eriti siis, kui isik, hoolimata varasematest karistustest, jätkab vabadusse saades kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul on ilmselge, et mõistetud karistused ei ole olnud piisavad mõjutamaks teda uusi kuritegusid mitte toime panema . Et tuvastada, millised on võimalused inimesest ja kuritegudest lähtuva ohu tõkestamisel ning ärahoidmisel, tuleb lähtuda isiku ohtlikkusest.
Paljudes maades on tulevaste süütegude ärahoidmiseks kasutusel vabadusekaotuslik mõjutusvahend, mille eesmärk on reageerida kurjategijast lähtuvale ohule, püüdes nii takistada tema tulevaste kuritegude toimepanemist. Tänaseks on ka Eesti kriminaalpoliitikas tehtud oluline muudatus eespool nimetatud eesmärkide täitmiseks. Nimelt täiendati 2009. aasta juulis karistusseadustikku4 (edaspidi KarS ) uue meetmega karistusjärgne kinnipidamine, mille õiguspärasust ja vajalikkust Eesti õigussüsteemis autor käesolevas töös ka analüüsib.
Kursusetöö eesmärkideks on:

• analüüsida karistusseadustikus, kriminaalmenetluse seadustikus ja vangistusseaduses kajastuvat instituuti – karistusjärgne kinnipidamine;
  
• selgitada välja seadusemuudatuses esinevad olulisemad kitsaskohad;
  
• analüüsida karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasust ja vastavust täna Eesti õigusriiklikus karistusõiguses kehtivatele põhimõtetele;
  
• teha ettepanekuid seadusandjale nimetatud meetme efektiivsemaks kohaldamiseks.
  

Kursusetöö teema on valitud lähtuvalt sellest, et 2008. aasta sügisel valmis Justiitsministeeriumis uus seaduseelnõu5, millega peale paljude teiste muudatuste tahtsid seadusandjad Eesti karistusõigust täiendada ka uue mittekaristusliku meetmega karistusjärgne kinnipidamine. Selle õigusvaldkonnaga lähedamalt seotud juristid ja õigusteoreetikud avaldasid alates seaduseelnõu avalikustamisest vastakaid arvamusartikleid nimetatud instituudi õiguspärasuse ja vajalikkuse kohta. Lugedes erinevaid seisukohti ja omades ka Põhja Ringkonnaprokuratuurist saadud väheseid praktilisi teadmisi karistusõiguse valdkonnast, sooviski autor analüüsida nimetatud eelnõud, millest tänaseks on saanud seadus ning teha ettepanekuid seadusandjale karistusjärgse kinnipidamise paremaks kohaldamiseks Eesti karistusõiguses, kuna autori arvates esinevad nimetatud meedet puudutavas regulatsioonis mitmed kitsaskohad.
15.06.2009 võeti Riigikogus vastu karistusseadustiku , kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seadus6, millega täiendati Eesti karistusõigust väga olulise kuid probleemse meetmega – karistusjärgne kinnipidamine, mis mõjutab oluliselt Eesti kriminaalpoliitikat ning millest tulenevalt on vajalik äsja sisseviidud muudatuste analüüs. Sellest lähtudes on päevakohased ka küsimused, kas nimetatud instituut ei lähe vastuollu täna karistusõiguslikku valdkonda reguleerivate seaduste ja põhimõtetega ning kas ja kuidas saab kõrvaldada seadusemuudatuses esinevaid kitsaskohti. Pidades silmas ühiskonna turvalisust ja kriminaalmenetluse poolte huve, on autori arvates käesoleva töö teema käsitlus väga oluline, tänaseni aga on seda Eestis vähe uuritud, samuti ei ole sellel teemal varem kursuse- ega diplomitöö tasemel kirjutatud.
Käesoleva töö hüpoteesi kohaselt on karistusjärgne kinnipidamine Eesti karistusõiguses vajalik, kuna tagab nii riigi kui karistusõiguse põhikohustuse - ühiskonna turvalisuse. Samuti ei ole töös kajastatav meede lubamatus vastuolus Eesti õiguses kehtivate oluliste aktidega ega põhimõtetega. Siiski esineb seadusandja poolt vastuvõetud seadusemuudatuses, mis nimetatud meedet reguleerib, mitmeid kitsaskohti. Käesoleva töö autori arvamuse kohaselt on aga need teatud parendustega eemaldatavad.
Uurimismeetoditest on autor käesolevas kursusetöös kasutanud põhiliselt teoreetilist analüüsi. Sellega andis ta ülevaate nii karistusjärgse kinnipidamise olemusest kui vabaduskaotuslike mõjutusvahendite olemusest üldiselt. Nimetatud meetodit on kasutatud ka meetme põhiseaduspärasuse hindamisel ja olulisematest karistusõiguse printsiipidest kirjutamisel . Vähesel määral on töös kasutatud ka statistilist analüüsi ning ajaloolist ja võrdlevat meetodit.
Töö koosneb kahest peatükist, mis omakorda jagunevad kolmeks alapeatükiks. Esimeses peatükiks antakse ülevaade mittekaristuslike sunnivahendite teoreetilisest käsitlusest ning seejärel ka äsja vastuvõetud karistusjärgse kinnipidamise olemusest nii nagu ta on täna Eesti karistusõiguses reguleeritud. Samuti toob autor esimeses peatükis välja olulisemad probleemkohad meedet reguleerivates seadustest , tehes ka ettepanekuid nende muutmiseks. Teises peatükis analüüsib autor karistusjärgse kinnipidamise vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele ning olulisematele õigusriiklikele ja täna Eesti karistusõiguses kehtivatele põhimõtetele. Samuti arutleb autor teises peatükis meetme vajalikkuse üle, tuues selleks välja erinevaid statistilisi andmeid.

VABADUSKAOTUSLIKE MÕJUTUSVAHENDITE OLEMUS

1.1. Mittekaristusliku sunnivahendi mõiste õigusteoreetiline käsitlus

Käesolevas kursusetöös kirjeldatavat instituuti - karistusjärgset kinnipidamist – käsitletakse seadusandjate poolt mittekaristuslikuna. Seda põhjendusega, et meede ei kujuta endast vastust toime pandud teole , vaid seda kohaldatakse uute võimalike kuritegude ärahoidmiseks.7 Samas võtab riik karistusjärgse kinnipidamise rakendamisega isikult vabaduse, kohaldades sellega tema suhtes sundi. Seega tuleb karistusjärgset kinnipidamist käsitleda sunnivahendina. Kuna aga Eesti karistusõiguses on mittekaristuslikud sunnivahendid uueks nähtuseks, pöördub autor nendele legaalmääratluse leidmiseks haldusõiguse poole, kus on juba pikka aega kasutusel haldustõkendid, mida sarnaselt karistusjärgsele kinnipidamisele käsitletakse mittekaristuslike sunnivahenditena.
Kuigi kõik sunnivahendid omavad suuremal või vähemal määral repressiivset iseloomu, on mittekaristuslike sunnivahendite puhul oluline silmas pidada, et nad ei ole käsitletavad iseseisva repressioonina.8 Nad ei sisalda endas isiku teole antavat hinnangut ja selle kohaldamisega ei kaasne karistust. Mittekaristuslike sunnivahendite põhieesmärgiks on õiguserikkumiste tõkestamine ja nende kahjulike tagajärgede ärahoidmine.9 Kusjuures nimetatud eesmärgi saavutamiseks võivad sunnivahendid olla vahetult suunatud isikule, piirates muuhulgas ka isikuvabadust või tema kehalist puutumatust. Näiteks on selliseks tõkendiks isiku kinnipidamine tema kainenemisele paigutamisega.10 Ka karistusjärgne kinnipidamine on oma olemuselt suunatud just isiku vabadusõiguse piiramisele.
Mittekaristuslike sunnivahendite kohaldamise oluliseks eeltingimuseks on tuvastada isiku käitumises sellise teo tunnused, mis on seadusega tunnistatud õigusvastaseks. Siiski ei pea õigusrikkumise tunnustega teo olemasolu alati kaasa tooma täiendava sunnivahendi kohaldamist. Seetõttu seobki seadus selle kohaldamise õigusaktides konkreetselt määratud täiendavate tunnuste esinemisega. Põhiliselt on sellisteks asjaoludeks teiste vahendite ärakasutatus ja eelneva korralduse mittetäitmine.11 Ka Eestis kasutusele võetud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine on tugevalt seotud eelneva karistatusega ning faktiga, et varasemad karistused ei ole olnud piisavad isiku mõjutamiseks uusi kuritegusid mitte toime panema. Samas on leitud, et mittekaristuslike sunnivahendite puhul tuleks taunivalt suhtuda selle kohaldamisse üksnes üldpreventiivsetel eesmärkidel, ennatusvahendina.12 Nimetatu aga on autori arvates vastuolus mittekaristuslike sunnivahendite eesmärgiga, sest õigusrikkumiste ärahoidmine toimubki üldjuhul läbi nende ennetamise.
Mittekaristuslike sunnivahendite kohaldamise menetlus sõltub olulisel määral kohaldatava vahendi liigist ja konkreetse vahendi eripärast. Vaatamata sellele, kehtivad menetlustele ka ühised üldnõuded, milleks on kohaldamisaktide kirjalik vorm, põhistatus, isiku ärakuulamine ja kaebeõiguse tagamine. Seejuures neist olulisem - isiku õigus olla enne sunnivahendi kohaldamist ära kuulatud, eeldab õiguslikku võimalust anda seletusi, esitada tõendeid ja osaleda nende uurimisel - olla vastava menetluse osaliseks .13 Kuna karistusjärgse kinnipidamise mõistmine toimub kriminaalmenetluse raames, on see õigus isikule tagatud läbi kaitsja, kelle osavõtt kriminaalkohtumenetlusest on kohustuslik.
Kohaldades mittekaristuslikke sunnivahendeid, peab need ka ajaliselt piiritlema. Tõkendina esinevate õiguste ja vabaduste piiramise ajalised piirid annab tavaliselt seadus. Seadusega määratud ajaliste tähtaegade puudumisel kohaldatakse seda aga kuni teda tingitud faktiliste ja juriidiliste asjaolude äralangemiseni. Nii vabastatakse isik karistusjärgsest kinnipidamisest, kui langeb ära selle kohaldamise aluseks olev isiku ohtlikkus. Samas on haldusõiguslike sunnivahendite kohta lisatud, et neid ei tohi kohaldada kauem kui õigusrikkumise asjas otsuse tegemiseni või selle täitmisele pööramiseni,14 mis ei saa kuidagi kehtida karistusjärgse kinnipidamise kui mittekaristusliku sunnivahendi kohta, kuna otsus selle kohaldamiseks tehakse alles kohtus koos otsusega isiku süüjärgse karistuse kohta.

1.2. Karistusjärgse kinnipidamise olemus ja kohaldamise tingimused Eesti karistusõiguses

15.06.2009 võttis Riigikogu vastu Vabariigi Valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise kohta. Sellega täiendati KarS-i uue mittekaristusliku meetmega – karistusjärgne kinnipidamine, mis jõustus 24.07.2009.
Nagu ütleb ka kirjeldatava meetme nimetus, hakatakse seda kohaldama pärast karistuse ärakandmist, eesmärgiga reageerida kurjategijast lähtuvale ohule, tagades nii ühiskonnas turvalisus. Tulenevalt sellest käsitletakse karistusjärgset kinnipidamist kui mittekaristuslikku mõjutusvahendit.15
Kuna karistusjärgse kinnipidamise puhul on tegemist inimese ühte olulisemat õigushüve - vabadust - piirava meetmega, ei saa seda kohaldada igasuguste süüliste tegude esinemisel vaid ainult seaduses nimetatud kuritegude eest. Teod, mille puhul karistusjärgset kinnipidamist võib kohaldada, määrab ära kahjustatav õigushüve, mille vastu on kuritegu suunatud.16 KarS § 87² alusel on nendeks teod, mis on toime pandud tahtlikult ning suunatud elu-, tervise-, vabaduse- ning seksuaalse enesemääramise vastu, aga ka süüteod alaealiste vastu ning üldohtlikud süüteod. Toodud loetelu on aga lahtine ja nii võib kirjeldatavat meedet kohaldada ka muude kuritegude eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, eelkõige on siin silmas peetud röövimist.
Loomulikult ei piisa karistusjärge kinnipidamise kohaldamiseks üksnes kurjategija poolt toime pandud teo nö mahtumisest seaduses nimetatud süüteo alla. Oluline on ka karistusjärgsest kinnipidamisest puudutatud isikute ringi piiritlemine.17 Kirjeldatud mittekaristuslikku meedet hakatakse kohaldama isikutele, kes on ohtlikumad kui nende poolt toime pandud kuriteod ning kes oma korduvate rikkumistega on tõestanud, et ainult süüle vastava sanktsiooni kohaldamisest ei piisa, et mõjutada neid edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Vastavalt seadusele saabki määrata karistusjärgse kinnipidamise isikule, keda on KarS §-s 87² nimetatud süütegude eest kahel korral karistatud vähemalt ühe aastase vangistusega. Selle teo eest aga, peale mida järgneb karistusjärgne kinnipidamine, peab olema isikut karistatud vähemalt kahe aastase vangistusega ja seda ilma tingimisi vabastuseta. Selline on reegel meetme kohaldamiseks. Kuid seaduses on toodud erandid, millede esinemisel võib karistusjärgse kinnipidamise määrata ka varem ühel korral või üldse eelnevalt karistamata isikule. Esimesel juhul peab toime pandud teo sanktsiooni ülemmääraks olema viieaastane kuni eluaegne vangistus , millest kohus on süüdimõistva otsusega määranud vähemalt kolmeaastase vangistuse ja varem on isikule mõistetud eelpoolloetletud süütegude eest karistus, millest isik on reaalselt ära kandnud vähemalt ühe aasta. Juhul, kui isik on toime pannud vähemalt kolm olulisemate õigushüvede vastu suunatud kuritegu ning nende eest ette nähtud sanktsiooni ülemmääraks on kümneaastane kuni eluaegne vangistus ja kohus karistab isikut vähemalt kuueaastase vangistusega, saab meedet kohaldada ka varem karistamata isikute suhtes. Eelneva põhjal saabki välja tuua ühe olulise joone, mis ühendab kõiki karistusjärgselt kinnipeetavaid – korduv kuritegude toimepanemine.
Et teha kindlaks, kas isik ja tema teod vastavad kõikidele seaduses toodud ning eespool nimetatud tingimustele, tuleb läbi viia vastav menetlus. Seda teostab prokurör kohtueelse menetluse käigus. Tulenevalt KarS-i §-st 87² peab ta menetluse käigus muuhulgas välja selgitama isiku varasema elukäigu ja –tingimused ning kuritegude toimepanemise asjaolud , mis on isiku ohtlikkuse hindamise kriteeriumid.
Kogutud andmed, nii formaalsed kui materiaalsed eeldused karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks tuuakse seejärel välja süüdistusaktis. Kirjeldatud süüdistusakti koostamine välistab aga lühi- ja kokkuleppemenetluse kohaldamise, kuna tegemist on siiski suhteliselt raskelt isiku vabadusõigust piirava meetmega, mistõttu peab menetlus andma kohtule piisava võimaluse veenduda süüdistusaktis väljatoodud asjaolude õigsuses ja meetme kohaldamise vajalikkuses . Lisaks kaotaks oma tähenduse karistuse vähendamine 1/3 võrra lühimenetluses, kuna pärast karistuse lõppemist jätkatakse nii kui nii isiku kinnipidamist.18
Kui aga prokurör on süüdistusaktis märkinud karistusjärgse kinnipidamise aluseks olevad asjaolud, peab kohus selle kohaldamise otsustama koos otsusega kohtualuse viimase süüteo kohta. Kohus, teinud positiivse otsuse karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise kohta, määrab selle tähtajatult kuni isiku ohtlikkuse äralangemiseni. KarS-i §-st 87³ tuleneb, et meedet ei kohaldata siiski tavaliselt üle kümne aasta. Erandina saab seda teha juhul, kui isik on süüdi mõistetud kuriteos, mille eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäär on kümneaastane kuni eluaegne vangistus ja kui esineb suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna. Samuti on KarS § 87³ lg-s 4 sätestatud, et kui karistusjärgsest kinnipidamisest tingimisi vabastatu19 käitumise põhjal on alust arvata, et ta võib panna toime uusi kuritegusid, võidakse sellise isiku suhtes uuesti kohaldada karistusjärgset kinnipidamist. Eelneva põhjal julgeb autor väita, et praktikas võib karistusjärgne kinnipidamine kujuneda ka eluaegseks vabadusekaotuseks.
Karistusjärgse kinnipidamise täideviimisel lähtutakse vangistusseaduse20 (edaspidi VangS ) regulatsioonist. VangS § 104³ kohaselt toimub see kinnises vanglas ja karistusjärgselt kinnipeetavaid (edaspidi kinnipeetav) hoitakse teistest kinnipeetavatest eraldi. Kuna isik on süüle vastava karistuse ära kandnud, tuleb vähendada kinnipidamise repressiivsust ja tagada võimalikult loomulik keskkond.21 Tulenevalt sellest võimaldatakse neile kaks korda poole aasta jooksul pikaajalisi kokkusaamisi. Samuti on neil lubatud kasutada isiklikku riietust ja voodipesu ning neil võib kambris olla raadio ning televiisor või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese. Eelnev aga on seatud sõltuvusse konkreetse vangla sisekorraeeskirjast22 ning vangla julgeoleku kaalutlustest . Tavalist karistust kandvad kinnipeetavad peavad vastavalt VangS §-le 46 kandma üldjuhul vanglariietust. Siiski, vanglaametniku loal, kui see ei riku sisekorraeeskirju, võivad nad kanda ka enda riideid . Tulenevalt VangS § 31 lg-st 2 võivad ka nö tavalised kinnipeetavad omada sarnaselt karistusjärgselt kinnipeetavatele isiklikku raadiot või muud vaba aja veetmise vahendit. Siit järeldub, et karistusjärgselt kinnipeetavatele ei olegi tagatud nö suuremaid õigusi kui tavalist karistust kandvatele kinnipeetavatele. Kuna aga karistusjärgselt kinnipeetav ei ole kinnipidamisasutuses karistuse kandmiseks, ei ole põhjendatud ka tema sisuliselt samasugune kohtlemine karistust kandvate isikutega.
Vähemalt sama oluline, kui karistusjärgse kinnipidamise määramise eeldused ning kohaldamise tingimused, on ka küsimus selle lõpetamisest, mida reguleerib KarS-i § 87³ ning mille kohaselt rakendatakse meedet isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Lõpetamise määrab kohus, peale mida rakendatakse isiku suhtes kaheteist kuulist kuni kolme aasta pikkust käitumiskontrolli, mis on sarnaselt karistusjärgsele kinnipidamisele teine uus mittekaristuslik meede ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Lõpetamise otsusele eelneb karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontroll, mida teostab karistusjärgse kinnipidamise täitmise asukohajärgne täitmiskohtunik ja mille teostamisel lähtutakse KarS-i §-s 87² toodud kriteeriumitest , milleks on süüdimõistetu isik, tema varasem elukäik ja –tingimused ning kuritegude toimepanemise asjaolud. Esimene kontroll toimub kohe peale karistuse lõppu, vahetult enne meetme rakendamist. Edaspidi teostatakse seda vähemalt korra kahe aasta jooksul ja seda olenemata sellekohasest taotlusest, mida süüdimõistetu või tema kaitsja võivad esitada ka iga aasta. Samuti võib põhjendatuse kontrolli taotleda karistusjärgse kinnipidamise asutuse juht ja seda igal ajal, kui tema arvates on ära langenud meetme aluseks olev isiku ohtlikkus.
Oluline on vaadata ka seda, kuidas on autori poolt analüüsitavas regulatsioonis tagatud karistusjärgselt kinnipeetavatele nende kaitseõigus. Kriminaalmenetluse seadustiku23 (edaspidi KrMS ) § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kriminaalkohtumenetlusest kohustuslik. Kuna karistusjärgne kinnipidamine määratakse kohtus koos süüdimõistva kohtuotsusega, on sellega tagatud ka kaitsja osavõtt karistusjärgse kinnipidamise otsustamisest. Ka KrMS § 432 lg 3 näeb ette kaitsja osavõtu kohustuslikkuse karistusjärgse kinnipidamise küsimuse otsustamisel . Lisaks eelnevale on kinnipeetavale kaitseõiguse tagamiseks KrMS §-ga 387 nähtud ette õigus esitada karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse määruse peale 10 päeva jooksul, alates päevast kui isik sai vastavast määrusest teada, määruskaebus määruse teinud kohtu kaudu kõrgemale kohtule.

1.3. Karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonis esinevad kitsaskohad

On arusaadav, et KarS §-s 87² toodud loetelu sisaldab elu- tervise- ja vabadusevastaseid kuritegusid kui ühtesid inimese põhiõigusi piiravamaid. Kuid kui sinna on lisatud ka üldohtlikud süüteod, mille alla kuuluvad eelkõige plahvatuse tekitamine või lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine, siis peaks autori arvates loetelu sisaldama ka narkootikumidega - kui tänapäeva ühiskonna üha suureneva ja ohtlikuma probleemiga - seotud süütegusid. Viimast väidet tõestab ka fakt, et 2006. ja 2007. aastal on kümnendiku võrra kasvanud esimese astme24 kuritegude arv, mis muuhulgas on suurel määral seotud just narkokuritegude kasvuga.25
Karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni kohaselt ei ole nõutav, et süüdimõistetu varasemad teod vastaksid samale süüteokoosseisule või oleksid suunatud sama õigushüve vastu. Samas on peetud vajalikuks tuvastada kuritegude vahel mingi ühine joon, mis annaks alust rääkida kalduvusest teatud tüüpi tegudele.26 Ka autori arvates on tulevase käitumise ja karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise seisukohalt eriti oluline tuvastada teatav meelestus, suhtumine või nõrkus. Et aga kurjategija kalduvuse prognoosimine teatud tegude suhtes oleks võimalikult adekvaatne, peaksid need vastama ka samale süüteokoosseisule või olema suunatud sama õigushüve vastu. Seda põhjusel, et mitte kunagi ei saa 100%-lise täpsusega väita, et endine kinnipeetav, viibides vabaduses, paneks toime uue kuriteo. Sellist piisava täpsusega inimese käitumist prognoosivat ekspertiisiliiki lihtsalt ei ole olemas.27 Seega ei annaks selline tõenäosusaste ka meetme kohaldamiseks piisavat alust. Viimase leidmiseks tuleb pigem näidata, miks on konkreetse isiku puhul juba juhtunuga sarnase olukorra kordumine reaalselt võimalik. Selleks tuleb nii isikule, kelle suhtes karistusjärgset kinnipidamist kohaldatakse, kui ka tema lähedastele selgeks teha, et kui tavaliselt piisab normikohase käitumise garantiiks isiku võimest normidest kinni pidada, siis isikul, kes on hoolimata varasematest karistustest pannud jätkuvalt toime kuritegusid, puudub võime käituda vastavalt ühiskonnas kehtivatele normidele. Ka korduvkuriteod iseenesest ei ole piisavaks aluseks, küll aga annab normikohase käitumise võimetusest tunnistust teatud liiki tegude kordumine. Seega tuleb karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks näidata, et isikul on normikohase käitumisega raskusi just kindlates olukordades . Sealjuures on oluline tuvastada tema hoiakust või välismaailma mõjutustest tingitud toimetuleku raskused ning määrata spetsiifilised süüteod, mis annavad alust eeldada nende kordumist .28 Seetõttu peakski üheks ohtlikkuse hindamise aluseks ja karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eelduseks olema korduvate tegude vastamine võimalikult sarnastele süüteokoosseisule.
Autori arvates vajab rõhutamist sõna „korduvate”, sest ainult siis saab olla piisavalt kindel, et tavaline karistusena järgnev reaktsioon nende tegudele ei hoiaks ära edasiste kuritegude sooritamist. Esmakordse kurjategija puhul peab aga ka raskete süütegude puhul lähtuma isikule omasest võimest käituda vastutustundlikult ja eeldama, et ta end karistuse mõjul muudab.29 KarS § 87² lg 3 sätestab, et meedet võib kohaldada ka varem karistamata isiku suhtes. Sellisel juhul aga ei saa väita, et isik ei ole eelnevate karistuste põhjal ennast muutnud, ning tuua seda karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise põhjenduseks. On võimalik, et esimene karistus tõepoolest muudab isikut.
Isiku ohtlikkuse peab tuvastama prokurör, kes viib läbi karistusjärgse kinnipidamise menetluse. Meedet käsitlevas regulatsioonis ei ole aga täpsemalt kirjeldatud, millised toimingud peab prokurör läbi viima, et koguda andmeid karistusjärgse kinnipidamise aluste kohta. Seletuskirja kohaselt tuleks arvestada isiku iseloomu, intelligentsust ja üldist käitumist, aga ka seda kui noorelt isik kuritegusid toime panema hakkas ning milline on tema perekond ja suhtlusringkond.30 Siin aga ei ole autori arvates arvestatud selliste andmete kogumiseks vaja minevat pädevust ega aega. Rääkimata täna prokuröridel lasuvast niigi suurest töökoormusest, mis muudab küsitavaks kogutavate andmete piisavuse ja kvaliteedi, on küsitav ka asjaolu, kas prokurör on pädev selliseid oma olemuselt sotsiaalseid andmeid analüüsima, et teha nendest järeldus isiku ohtlikkuse kohta. Autori arvates tuleks nimetatud andmetest professionaalsema hinnangu saamiseks läbi viia sotsiaalne ekspertiis või sotsiaalanalüüs. Viimast rakendatakse ka Norras forvaring´i kohaldamisel.31
Küsimusi tekitab ka kriminaalmenetluse seadustiku säte, mis näeb ette karistusjärgse kinnipidamise otsustamise koos süüdimõistva kohtuotsusega. Seadusandjad on toonud sellise regulatsiooni põhjuseks PS § 2032, mille kohaselt võib vabaduse võtta vaid süüdimõistva kohtuotsuse või aresti täitmiseks.33 See aga ei välista karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise kohta kohtuotsuse tegemist peale karistuse lõppemist, vahetult enne selle rakendamist. Viimane oleks õigem, kuna vahetult enne karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist on seaduses ette nähtud kontroll meetme kohaldamise vajalikkuse üle otsustamiseks. Kui aga selle kontrolli käigus leitakse, et isiku suhtes ei ole enam vaja meedet kohaldada, siis koos süüdimõistva kohtuotsusega tehtud otsus karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise kohta on ju juba jõustunud. Vastavalt KrMS §-le 409 on jõustunud kohtuotsus täitmiseks kohustuslik. Kohus ise aga oma otsust muuta ei saa. Ja kuigi karistusjärgne kinnipidamine määratakse tähtajatult, mis tähendab, et kohus võib otsustada selle lõpetamise igal ajal, siis kuna esmase kontrolli tegemise ajal ei ole seda osa otsusest veel täitma hakatud ei saa kohus seda ka lõpetada. Vastavalt KrMS § 410 lg-le 1 pööratakse kohtuotsus täitmisele, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Et peale jõustunud kohtuotsust oleks võimalik vältida meetme täitmisele pööramist, peaks KrMS-s nägema ette vähemalt välistava tingimuse, mille esinemisel võib jätta karistusjärgse kinnipidamise kohaldamata. Segadust tekitab ka lisaks kohaldamise otsusele antav meetme rakendamise määrus, mida ei ole küll seaduses selgelt väljatoodud, kuid mille andmise võib tuletada KrMS §-dest 383 ja 387, mis näevad ette määruskaebuse esitamise korra karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse määruse peale. Autori arvates oleks eelnevalt kirjeldatud absurdse olukorra ärahoidmiseks mõistlik otsustada karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine peale karistuse täielikku ärakandmist, kui on tehtud ka kontroll, et karistuse kandmise ajal on säilinud isiku ohtlikkus ja et meetme kohaldamine on vajalik.
Problemaatiline on ka karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon kaitseõiguse tagamise osas. Seda kolmeastmelise kohtumenetluse tagamise ning määruskaebuse esitamise suhtes. Seadusandjad on kolmeastmelise kohtumenetluse tagatust põhjendanud asjaoluga, et süüdimõistvale kohtuotsusele võib esitada nii apellatsiooni kui kassatsiooni .34 Autori arvates aga peaks KrMS-s eraldi välja tooma kolmeastmelise kaebeõiguse lubatuse. Seda põhjusel, et karistusjärgne kinnipidamine otsustatakse küll koos(!) süüdimõistva kohtuotsusega, kuid selle kohaldamise otsus ei ole seotud ainult süüdimõistva kohtuotsuse tinginud teoga. Pealegi ei saa käsitleda positiivset otsust karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise kohta süüdimõistva kohtuotsusena, kuna see on mittekaristuslik meede, mille puhul ei saa rääkida süüdi mõistmisest. Seega on praeguse regulatsiooni kohaselt tagatud isikule kolmeastmeline kohtumenetlus süüdimõistva kohtuotsuse, kuid mitte karistusjärgse kinnipidamise kui mittekaristusliku sunnivahendi määramise peale.
Lisaks eelnevale on nii autor kui ka Eesti Advokatuur35 arvamusel, et karistusjärgse kinnipidamise puhul peab määruskaebuse esitamiseks olema täna seaduses ettenähtust pikem tähtaeg. See on vajalik, kuna meetme rakendamine on sõltuvuses karistuse lõppemise eelse reaalse olukorraga, mis aga kajastatakse karistusjärgse kinnipidamise rakendamise määruses, mis jääb ka lõpplahendiks kinnipidamise õigusliku alusena . Kui aga näiteks paari kuu pärast selgub , et kinnipeetava ohtlikkus langeb ära või on hoopis valesti hinnatud, ei saa enam määruskaebust esitada ning ka taotluse kontrolliks saab esitada alles aasta möödudes. Tulenevalt viimati öeldust, peaks autori arvates andma ka kinnipeetavale ja tema kaitsjale õiguse taotleda igal ajal karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontrolli, sarnaselt kinnipidamise asutuse juhile.
VangS olevast karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonist peab autor oluliseks välja tuua §-s 104¹ sätestatu: „isikut aidatakse ühiskonda tagasipöördumiseks ettevalmistumisel”, mis peakski olema karistusjärgse kinnipidamise kui ühiskonna turvalisust tagava meetme põhiülesandeks. Samas on seaduses ühiskonna turvalisuse tagamiseks ette nähtud vaid isiku ühiskonnast isoleerimine, et ta ei saaks sooritada uut süütegu. Ette pole nähtud ei eraldi kinnipidamisasutusi ega kriminaalteraapial põhinevaid rehabilitatsiooni programme karistusjärgselt kinnipeetavatele. Mis vägi see küll peaks olema, mis näiteks pedofiili puhul lubab teatava aja möödudes väita, et tema varem kindlaks tehtud ohtlikkus on sel määral ära langenud, et teda võib vabadusse lasta?36 Nii väidabki autor, et äsja jõustunud karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooniga on leitud vaid ajutine lahendus ühiskonna turvalisemaks muutmisel, sest on selge, et seda mittekaristuslikku sunnivahendit ei saa kohaldada eluaeg. Ohtlikkuse äralangemiseks on vaja isikuga ka tegeleda. Prantsusmaa teadlane Michel Foucault on määratlenud seitse vanglasüsteemi põhiprintsiipi. Üks olulisem neist on parandamise põhimõte, mille kohaselt on vabaduskaotusliku karistuse tähtsaim ülesanne süüdimõistetu käitumise muutmine, tema parandamine ja rehabiliteerimine.37 Selle printsiibi järgimine on eriti oluline just karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes. Oleks ju mõttetu loota , et ainult isiku ühiskonnast eemaldamisega ja tema sotsiaalse suhtlemise kitsendamisega, mis isiku kinnipidamisega paratamatult kaasneb, integreeruks ta kinnipidamise järel kergemini ühiskonda, eriti arvestades, et kuritegu väljendab mingil määral ka süüdlase kohanematust õiguskorraga.38 Nii tekitab tänane regulatsioon kahtlemata küsimuse karistusjärgse kinnipidamisega saavutada tahetavate eesmärkide täitumisest, mis omakorda muudab küsitavaks selle vajalikkuse ja õiguspärasuse. Et meede tooks kasu ka pikemas perspektiivis, tuleks seda täiendada teatud kindlate rehabilitatsiooniprogrammidega või näha ette eraldi kinnipidamisasutuste rajamine ohtlike kurjategijate jaoks nagu on seda tehtud enamikes riikides, kus on lisaks süül põhinevale karistusele võetud kasutusele ka mittekaristuslik sunnivahend.
Näiteks Austraalia osariikide vanglates on kasutusel sex offender treatment programs, mida viiakse läbi seal viibivate raskeid seksuaalkuritegusid toimepannuid isikute suhtes, kellele on nende ühiskonnaohtlikkuse tõttu mõistetud täiendav kinnipidamine. Tegemist on psühholoogide ja vanglatöötajate poolt läbiviidava individuaal- või grupiteraapiaga, kus keskendutakse kurjategija seksuaalse käitumise muutmisele. Sellised teraapiad on vabatahtlikud ning suunatud aitamaks kinnipeetavaid üle saama oma sotsiaalsetest raskustest. Olemata küll kohustuslik, osalevad kurjategijad seal soovist saada rutem vabaks.39 Peab tõdema, et selliste programmide puhul ei saa olla kunagi lõpptulemuses päris kindel, siiski on autor seisukohal, et nende sisseviimine suurendaks karistusjärgse kinnipidamise kasulikkust nii kurjategijale kui ühiskonnale. Esimesel juhul väljendub kasu saadud abis, mis aitab isikul ka hiljem ühiskonnas toime tulla ning parimal juhul vabaneda ka oma nö hälbest panna toime kuritegusid. Teisel juhul väljendub kasu turvatundes, et kinnipeetav, kes vabaneb karistusjärgsest kinnipidamisest, ei ohusta enam ühiskonda.
Teiseks võimaluseks on asutada ohtlike kurjategijate jaoks kinnipidamisasutused. Selline meetod on kasutusel näiteks Saksamaal, kus paigutatakse julgestusvangistust kandvad sikud sotsiaalteraapilistesse asutustesse - sotzialterapeutisce Anstalt.40 Seal viiakse kinnipeetavate parandamiseks ja resotsialiseerimiseks läbi kriminaalprognoosil põhinev teraapia. Ka Saksa Konstitutsioonikohus on leidnud, et kriminaalkurjategijate resotsialiseerimine on põhiseaduslik ülesanne ning et kinnipidamist peab tingimata täiendama mõistlik kriminaalteraapia. Sellest tulenevalt on kinnipidamisasutused kohustatud vabadusekaotuse kahjulikku mõju võimaluste piires tasandama.41 Sellist põhimõtet peaksid autori arvates järgima ka eesti seadusandjad karistusjärgset kinnipidamist rakendades, kas siis vastavate programmide sisseviimisega või eraldi kinnipidamisasutuste rajamisega

KARISTUSJÄRGSE KINNIPIDAMISE SOBIVUS EESTI ÕIGUSESSE

2.1. Karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasus

Igaühel on õigus vabadusele (PS § 20) ja vabale eneseteostusele (PS § 19). Vabadus on üks põhilisemaid inimõigusi, sest sellest oleneb paljude teiste õiguste ja vabaduste kasutamine. Seetõttu kaitseb põhiseadus inimese vabadust kõige laiemas tähenduses.42 PS § 19-ga kaitstakse isiku õigust teha ja tegemata jätta mida iganes. Kas tegu on hea või halb ei ole seejuures kaitseala küsimus.43 Eestis vastu võetud karistusjärgne kinnipidamine piirab nii õigust vabadusele kui ka õigust vabale eneseteostusele.
Ent demokraatlikus õigusriigis ei ole absoluutseid põhiõigusi. Õigusi ja vabadusi võib piirata, kui sellel on õigustus, see on kooskõlas seadusega ning vajalik demokraatlikus ühiskonnas.44 Nii on võimalik piirata ka igaühe õigust vabadusele ja vabale eneseteostusele. Selleks peab aga piirangul olema põhiseaduslik õigustus, milleks omakorda peab hindama kaitseala riive formaalselt ja materiaalselt kooskõla PS-ga.45
Riive vastab PS-le formaalselt, kui seadus anti välja kõiki üldisi pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides ning kui see on kooskõlas parlamendireservatsiooni ja õigusselguse põhimõtte nõuetega.46 PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud ainult ettenähtud korras avaldatud seadused. PS § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist ning PS § 104 näeb ette juhud, mille esinemisel peab seadus olema vastu võetud Riigikogu koosseisu poolthäälteenamusega. Karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võeti vastu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seadusega, mis avaldati Riigi Teatajas 14.07.2009. See jõustus 24.07.2009. Kuna nimetatud seadus sisaldas ka sätteid kriminaalkohtumenetluse muutmise kohta, pidi järgima ka PS §-i 104 nõudeid. Seadus võeti vastu Riigikogus 66 poolthäälega.47
PS § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. See norm sätestab õigusselguse põhimõtte. Viimane nõuab, et õigusaktid oleksid sõnastatud piisavalt mõistetavalt ja selgelt, nii et üksikisikul oleks võimalik haldusorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada. Üksikisiku all on mõeldud kujuteldavat keskmiste võimetega isikut.48 KarS §-d 87² ja 87³ näevad ette konkreetsed õigushüved ning varasemate karistuste olemasolu ja nende pikkuse, millede esinemisel saab piirata isiku vabadust karistusjärgse kinnipidamisega. Samas mõistetakse meede koos süüdimõistva kohtuotsusega. Kohaldama aga hakatakse seda alles pärast karistuse ärakandmist ja ka siis on võimalus, et kohtu poolt tehtud otsust meetme kohaldamise kohta ei pöörata täitmisele. Seega ei ole enne karistuse lõppemist võimalik täpselt ette näha, kas karistusjärgset kinnipidamist hakatakse kohaldama või mitte. Samas on põhiseaduse kommentaarides lisatud, et riigivõimu omavoli on välistatud, kui seaduse adressaadil on seaduse teksti alusel võimalik piisava kindlusega selgusele jõuda, millist käitumist temalt oodatakse.49 Lugedes karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni, on üheselt arusaadav, et juhul, kui isik paneb korduvalt toime kuritegusid teatud kindlate õigushüvede vastu, võidakse tema suhtes kohaldada karistusjärgset kinnipidamist.
PS § 3 lg 1 kohaselt võib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Olulisim selle sätte juures on asjaolu, et seadusandja ei saa edasi delegeerida talle põhiseadusega pandud kohustusi. Kõik olulised küsimused riigis peab otsustama seadusandja. Olulised küsimused PS seisukohalt on eelkõige põhiõigused, eriti nende piirangute ulatus.50 On selge, et karistusjärgne kinnipidamine piirab tugevalt vabaduspõhiõigust ning seega saab sellise piirangu kehtestada vaid seadusandja, mida on silmas peetud ka karistusjärgse kinnipidamise jõustamise üle otsustamisel.
Eelnevast tuleneb, et formaalsed nõuded karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspäraseks kohaldamiseks on täidetud. Lisaks peab aga meede vastama PS-le ka materiaalselt. Selleks peab põhiõiguse kaitseala riivel olema legitiimne eesmärk, mis oleks samas ka proportsionaalne.51
Karistusjärgse kinnipidamise eesmärgiks on reageerida kurjategijast lähtuvale ohule, tagades sellega ühiskonnas turvalisus.52 Sellest võib järeldada, et meetmega tahetakse saavutada ohutum keskkond ühiskonnaliikmete jaoks. PS §-st 13 tuleneb üldine kaitseõigus, mille kohaselt on isikutel õigus avaliku võimu kaitsele teiste põhiõiguste kandjate rünnete eest.53 Konkreetsel juhul kaitsebki riik enda ühiskonnaliikmeid selliste isikute eest, kes on küll põhiõiguste kandjad, kuid samas ka ohtlikud korduvkurjategijad.
Kaudselt kaitstakse analüüsitava meetmega ka PS §-st 16 tulenevat õigust elule, mida võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks ning mis on riigi objektiivseks kohustuseks. Riigi eesmärgiks kaitsta elu, teenivad peale seadusandja kehtestatud sanktsioonide ka mitmesugused riiklikud abinõud avaliku korra ja julgeoleku valdkondades.54 Viimase alla kuulub ka karistusjärgne kinnipidamine kui mittekaristuslik sunnivahend.
Eesmärk, mida seadusandjad karistusjärgse kinnipidamise vastuvõtmisel silmas pidasid peab olema legitiimne. Selleks tuleb vaadata, kas ja millised volitused on seadusandjal piirata karistusjärgse kinnipidamisega sellest tulevikus puudutatud isikute põhiõigusi. Siinkohal on oluline teha vahet lihtsal ja kvalifitseeritud seadusereservatsioonil. Lihtne seadusereservatsioon on lihtvolitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks: piiramisvolitusega ei ole seotud lisanõudeid. Kvalifitseeritud seadusereservatsioonid sisaldavad seevastu lisanõudeid, millele riive peab vastama.55
Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga on tegemist ka vabadusõiguse piiramise puhul. Seega peab seadusandja vabadust piirava seaduse vastuvõtmisel arvestama PS § 20 väljatoodud lisanõudeid. Erandid, mis lubavad piirata igaühe õigust vabadusele, on loetletud ammendavalt PS § 20 p-des 1-6. Nende kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:

süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks;

kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks;

kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks;

alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine;

nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik;

ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.
Ilma pikema analüüsita võib välistada punktid 2, 4, 5 ja 6, mille alla kõnealune meede kindlasti ei mahu. Kõige lähemal õigustamaks karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasust on PS § 20 p-d 1 ja 3. Esimesel juhul on tähtis vabaduse võtmise fakt süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja seaduslikkuse nõude järgimine. Kohtuotsuse nõue on täidetud sättega, mis näeb ette meetme kohaldamise koos süüdimõistva kohtuotsusega. Seaduslikkuse nõue aga eeldab vabaduse võtmist vaid õigusakti alusel ning asjakohase materiaalõigusenormi ja süüdimõistmist põhjendava faktilise aluse olemasolu.56 „Õigusakti alusel” on täidetud karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni jõustamisega karistusseadustikus, kriminaalmenetluse seadustikus ning vangistusseaduses. Asjakohaseks materiaalõigusnormiks konkreetsel juhul on KarS §-d 87² ja 87³ ning faktilisteks asjaoludeks on korduvate kuritegude toimepanemine ning nende toimepanija ohtlikkus, mida hinnatakse igal üksikul juhul eraldi vastavalt KarS-s sätestatud kriteeriumidele.
Lisaks eelnevale tähendab seaduslikkuse nõue ka seda, et kinnipidamine on õigustatud vaid vabaduskaotusliku sanktsiooni täideviimiseks ning ei millekski muuks. Mõiste „süüdimõistev kohtuotsus” välistab preventiivse ja üldistel julgeolekukaalutlustel kinnipidamise.57 Karistusjärgne kinnipidamine on aga olemuselt just preventiivne kinnipidamine. Samuti on ühiskonna julgeolek eesmärgiks, mida meetmega tahetakse saavutada. Eelnevast järeldub, et analüüsitav meede ei mahu ka PS § 20 p 1 alla. Siiski, seaduslikkuse nõude puhul loetakse lubatuks piiranguid, mis on suunatud riigi julgeoleku ja ühiskonna turvalisuse tagamisele.58 Ning ka põhiseaduses peetakse võiamlikuks põhiõiguse riivet isegi siis, kui see ei mahu seaduses toodud sellekohase ammendava loetelu alla, ent sekkumise põhjus tuleneb PS-st endast. Näiteks on selliseks põhjuseks riigi julgeolek, mida tuleb käsitleda põhiseaduslikku järku õigusväärtusena.59 Kuna karistusjärgse kinnipidamise eesmärgiks on ühiskonna ja laiemalt ka riigi julgeoleku tagamine, mahub see nii seaduslikkuse nõude kui põhiseaduses toodud erandite alla ning on seega lubatavaks piiranguks PS § 20 p 1 kohaselt.
Analüüsides karistusjärgse kinnipidamise mahtumist PS § 20 p 3 alla, on oluline välja tuua, et see punkt katab vahistamist ja sellele järgnevat kinnipidamist ehk eelvangistust. Kuna aga autor näeb viimasena nimetatute ja karistusjärgse kinnipidamise vahel teatavat sarnasust , peab ta võimalikuks selle erandiga põhjendada ka karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduslikkust. Säte võimaldab vabadust võtta juhul, kui kuritegu ei ole veel toime pandud, kuid on põhjendatud kahtlus, et pannakse toime õigusrikkumine, põhjendatult peetakse vajalikuks süüteo toimepanemise ärahoidmist või kui on vajalik takistada põgenemist.60 Nimetatutest kaks esimest on samased karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldustega. Ning kuigi R. Maruste möönab, et eelvangistuse kohaldamine tähendab üldise vabadusõiguse suurt riivet, toob ta selle õigustuseks avaliku võimu kohustuse tagada ühiskonna turvalisus. Viimane on ka karistusjärgse kinnipidamise eesmärk.
Kirjeldatava sätte teise poole kohaselt aga on vahistamine või kinnipidamine põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui selle eesmärgiks on isiku lõppastmes kohtu ette toomine.61 Kuigi karistusjärgse kinnipidamise puhul viiakse isik kohtu ette enne meetme kohaldamist, leiab autor, et ka sellisel juhul on tagatud meetme vastavus PS § 20 p-le 3, kuna selle sätte juures olulisim on isiku kohtu ette toimetamise fakt, mis väldiks isikult meelevaldselt vabaduse võtmist. Viimast tagab autori arvates isegi paremini kohut ette toimetamine enne vabaduse võtmist, sest nii välditakse juhtumit, kus isikut hoitakse küll kinni, kuid hiljem kohtus leitakse, et see ei olnudki õigustatud.
Nagu eespool mainitud , piirab karistusjärgne kinnipidamine ka õigust vabale eneseteostusele, mille sätestab PS § 19. Selle puhul on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga, mis tähendab, et erinevalt vabadusõiguse piiramisest ei pea selle piiramisel lähtuma teatud kindlatest lisaeeldustest. Nõutav ei ole ka, et piirangu põhjus tuleneks tingimata PS-st. Piiramise põhjuseks võib olla ka avalik huvi. Küll aga on nõutav, et piirang ei oleks PS-ga keelatud.62 PS § 19 puhul tuleb piirangu lubatavus PS § 19 lg-st 2, mis sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Viimast tuleb mõista seadusandjale adresseeritud volitusena piirata üldist vabadusõigust seadusega, kui riive vastab § 19 lg-s 2 toodud piiranguklausli nõuetele.63 Karistusjärgse kinnipidamise puhul ongi seadusandjad kasutanud seda volitust piiramaks selliste isikute õigust vabale eneseteostusele, kes korduvalt teiste isikute õigushüvede kahjustamisega ei ole ilmselgelt järginud seadust ega austanud kahjustatud isiku õigusi ja vabadusi.
Kuigi karistusjärgsel kinnipidamisel on legitiimne eesmärk, tule selle põhiseaduspäraseks kohaldamiseks hinnata ka meetme vastavust PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Selle kohaselt peavad piirangud demokraatlikus ühiskonnas olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Siinjuures on oluline hinnata Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt paika pandud selle printsiibi kolme astet:64 abinõu sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vajalikkuse hindamisel tuleb analüüsida, kas eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga ning mõõdukuse puhul tuleb kaaluda põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning riivega saavutatava eesmärgi tähtsust.65 Kahtlemata soodustab karistusjärgne kinnipidamine ühiskonna turvalisemaks muutmist , seda eriti kirjeldatava meetme puhul, mille kohaldamise üheks eelduseks on isiku varasem karistatus. Kuna aga isik on sellest hoolimata jätkanud kuritegude toime panemist, on ilmselge et ühiskonna turvalisust ei ole võimalik nende puhul enam saavutada tavalise sanktsiooni suurusele vastava karistusega. Ja kuigi karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisega piiratakse kahtlemata isiku õigusi, kaaluvad sellised ülekaalukad avalikud huvid nagu näiteks õigus elule ja seksuaalsele enesemääramisele jt KarS § 87 ettenähtud õigushüved, mille puhul kohaldatakse karistusjärgset kinnipidamist, üksikisiku vabadusse ülesse.
Kuna Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste deklaratsiooni, on oluline vaadata ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) arvamust mittekaristuslike sunnivahendite suhtes. EIK on asunud seisukohale, et vabaduse võtmine ühiskonna julgeoleku tagamiseks on kooskõlas Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni66 artikliga 5, mis näeb ette PS §-ga 20 sarnased alused vabaduse võtmiseks. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Komisjon mitmel korral lükanud tagasi vabaduskaotusliku mõjutusvahendi vastased kaebused , leides 1971 .aastal, et Saksamaa julgestusvangistus on kooskõlas artikli 5 § 1 punktiga a.67 1992. aastal lisas Komisjon, et see meede kannab ka legitiimset eesmärki, milleks on ühiskonna julgeoleku tagamine ja teo toimepanija rehabiliteerimine, ning seetõttu ei ole meede vastuolus artikliga 5.68

2.2. Karistusjärgne kinnipidamine ja õigusriikliku karistusõiguse printsiibid

Eesti on õigusriik. Õigusriikliku karistusõiguse ülesanne demokraatlikus riigis on ühiskonna kui sotsiaalse kooselu kaitse.69 Karistusjärgne kinnipidamine, olles küll mittekaristuslik meede ent kujutades endast siiski õiguslikku reaktsiooni kuriteole ja sisaldudes seetõttu karistusseadustikus, peab seega vastama kõikidele õigusriikliku karistusõiguse põhimõtetele. Nendest tähtsamatena käsitleb autor Eesti karistusõiguses valitsevat süüpõhimõtet ja topeltkaristamise keeldu, aga ka üldisemaid õigusriiklikke põhimõtteid nagu humanism ja nullum crimen nulla poena sine lege , kuna just need on põhiliseks kriitikaks karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisele.
KarS-i § 56 sätestab, et karistamise aluseks on isiku süü. Ent tihti võib süül rajanev karistus osutuda lühemaks kui ohtlikkusel rajanev vajadus isikut mõjutada. Selleks aga peab väljuma autori arvates väga kitsalt piiritletud süükaristusõigusest ning arvestama peale toime pandud teo ka selle toime panijat. Seega ei saa eirata ja praktikas70 ka ei väldita sanktsiooni mõistmisel toimepanija isiksust. Eriti oluline on aga isiksuse arvestamine juhul, kui tegemist on mõjutusvahendi mõistmisega eripreventiivsetel kaalutlustel nagu karistusjärgse kinnipidamise puhul. Ka Riigikohus on seisukohal, et kuigi KarS-i § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks tõepoolest üksnes isiku süü, selgub selle normi teisest lausest, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka teisi asjaolusid, sh võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Igasugune mõjustamine toimub aga läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - mõjustamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut.71 Lisaks on ka karistusseadustiku kommentaatorid tõdenud, et ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut.72
Vaadates KarS § 237¹, võib näha, et seadusandjad on loobunud süüpõhimõttest avaliku turvalisuse põhjendusega. Nimetatud paragrahvi alusel võib isikuid karistada ainuüksi terroristlikkusse ühendusse kuulumise või loomise pärast, sõltumata sellest, kas üldse kunagi terroriaktideni jõutakse. Seda põhjendusel, et juba terroristliku ühenduse eksisteerimine võib ohustada riigi turvalisust, mistõttu on põhjendatud ka sinna kuuluva isiku karistamine . Kuid karistusmäär sellise „teo” eest – 15 aastat kuni eluaegne- näitab ka püüdlust kurjategija elimineerida tulevase kuriteo- terroriakti - ohu tõttu.73 Eelnevast on näha, et isikute kinnipidamine ilma konkreetse süülise teota, arvestades vaid isikut kui sellist ning temast lähtuvat ohtu, on Eesti karistusõiguses, kasutusel juba pikka aega. Ja kui näiteks terroristi suhtes on õigustatud tema kinnipidamine nö julgeolekukaalutlustel, siis miks ei võiks see olla õigustuseks ka harjumuskurjategijate suhtes, kes erinevalt terroriühendustesse kuulujatest on ka reaalselt kahjustanud kellegi õigushüvesid ja ühiskonna turvalisust.
Karistusjärgse kinnipidamise sarnaste vabaduskaotuslike meetmete kohaldajatele on ette heidetud ka isiku karistamist ühe teo eest mitu korda.74 Kõnealust meedet käsitletakse aga mittekaristuslikuna – see ei ole etteheide toimepandud süüteo eest, vaid vahend reageerimaks isiku ohtlikkusele. Seega ei saa käsitleda karistusjärgset kinnipidamist topelt karistusena. See on preventiivne meede, mille puhul arvestatakse korduvust vaid isiku ohtlikkuse kindlakstegemisel ja selle suuruse määramisel. Pigem läheb autori arvates topelt karistamise keeluga vastuollu rangema karistuse mõistmisega korduvuse eest, mis on täna Eesti karistusseadustiku paljudes eriosa koosseisudes kvalifitseerivaks tunnuseks.75 Sellest tulenevalt ongi autor seisukohal, et äsja kirjeldatud eriosa punktid karistusseadustikus tuleks nüüd sealt kustutada , et tagada topelt karistamise keelu printsiip veelgi kindlamalt.
Rääkides kriminaalpoliitikas läbiviidavatest põhimõttelistest muudatustest, ei saa vaadata mööda seal ühest olulisemast, aga ka kõige enam ekspluateeritavamast mõistest – humanism - maailmavaade, mille kohaselt on inimene kõrgeim väärtus. Just see on üheaegselt nii karistusjärgse kinnipidamise kriitikaks kui ka õigustuseks. Ühelt poolt võib sellele printsiibile toetudes nõuda karistuste liberaliseerimist, teisalt aga karistusõiguse karmistamist eesmärgiga tagada humaanne roll mitte kurjategija vaid kannatanu ja kogu ühiskonna huvides.76 Siin tulebki autori arvates mängu proportsionaalsuse põhimõte: ühiskonna ehk enamiku heaolu kaalub ülesse ohtliku kurjategija huvid, kes on end ise oma süstemaatiliste kuritegude ja õigusvaenuliku hoiaku tõttu välja lülitanud tavapärasest karistusõigussüsteemist ning muutunud end ühiskonna jaoks vaenlaseks.77 Selline idee pärines juba T. Hobbesilt, kelle arvates raske kuriteo sooritanud isikut ei saa vaadelda mitte ühiskonna liikmena vaid selle vaenlasena.78
Samuti on leitud, et karistusjärgse kinnipidamisega ei rikuta inimväärikust, kuna selle kohaldamisel on riik hädaseisundis, millesse satub riik siis, kui teatud isik põhjustab ohtu teiste isikute olulistele õigushüvedele, vastutades nii konfliktiolukorra tekkimise eest. Ja kuna potentsiaalsetelt ohvritelt ei saa kurjategija vabaduse säilitamise huvides nõuda nende õiguste rikkumise talumist, täidab riik, tõrjudes ohtliku kurjategija poolt tekitatud vahetut õigusvastast rünnet karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisega enda kaitsekohustust. Seega on meede üksnes ettenähtav reaktsioon kurjategija enda käitumisele.79
Arutledes karistusjärgse kinnipidamise vastavuse üle täna karistusõiguses kehtivatele põhimõtetele, peab vaatama ka õigusriigis üldiselt kehtivaid printsiipe . Tähtsamaks neist on nullum crimen nulla poena sine lege kui õigusriikliku karistusõiguse alus, tagades inimesele kaitse riigi omavoli vastu õigusemõistmises. Selle printsiibi puhul on tähtsad kolm sisulist nõuet: isiku õiguste piiramine peab olema reguleeritud seaduse tasemel; selline kriminaliseeriv seadus tohib kehtida keskmise kodaniku ja mitte mingil tunnusel määratletava grupi kohta ning kolmandana peab tagama, et karistust raskendavale seadusele ei antaks tagasiulatuvat jõudu.80 Karistusjärgset kinnipidamist reguleerivad karistusseadustik , kriminaalmenetluse seadustik ning vangistusseadus. Nendes sisalduva regulatsiooni nö subjektideks on potentsiaalselt kõik inimesed. Kinni aga peetakse vaid ühiskonnale ohtlikke kurjategijaid. See on sarnane teistele karistusseadustiku sätetele, mis kehtivad samuti iga inimese jaoks, kuid mida reaalselt rakendatakse vaid nende isikute suhtes, kelle tegu vasta KarS-s sisalduvatele süüteo kvalifikatsioonidele. Tagasiulatuva jõu keelu nõue on aga täidetud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisega vaid nende isikute suhtes, kes on viimase süüteo pannud toime peale seaduse jõustumist.

2.3. Karistusjärgse kinnipidamise vajalikkusest

Eelneva analüüsi põhjal julgeb autor väita, et kuigi karistusjärgne kinnipidamine ei lähe vastuollu põhiseadusega ega olulisemate õigusriigi põhimõtetega, taandub meetme kohaldamise õigustatuse küsimus siiski selle rakendamise vajalikkusele. Viimane sõltub riigi kriminaalpoliitilistest valikutest, sellest kui paindlik on karistussüsteem81 ning potentsiaalselt ohtlike inimeste arvust konkreetses riigis.
On selge, et kui üldine karistusmäär riigis on suur ning kui süütegude eest, mille puhul oleks põhjendatud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine, määratakse juba karistusena aastakümnete pikkune vangistus, siis piisab elanikkonna kaitseks ohtlike kurjategijate eest juba pikaaegsest süül põhinevast karistusest . Nii leidis ka 2008. aastal Argentiina Tribunal Supremo, et süüle vastav karistus on piisav täitmaks karistusõiguse ülesandeid. See väide vastab ka tõele, kui näiteks ohtlike seksuaalsüütegude eest –nagu Argentiinas – määratakse kuni 30-aastane või veelgi pikem vangistus.82 Eesti karistusseadustik on aga liialt leebe , seda eriti eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kuigi peab tõdema, et varjatult on ka tänases seadustikus nähtud korduvuse eest ette rangem karistus. Näiteks saab KarS § 141 lg 2 p 6 alusel teistkordset vägistajat karistada juba kolm korda pikema vangistusega kui esmakordset vägistajat. Teistkordne tapmine aga kvalifitseeritakse juba mõrvana, mille eest on ette nähtud ka pikem vabadusekaotus. Siiski ei ole karistusseadustikus sätestatud sanktsioonid piisavalt kõrged. Pikim tähtajaline karistus KarS-i järgi on 20-aastane vangistus. Ilmselgelt ei ole see teatud kurjategijate kestvale ohtlikkusele reageerimiseks piisav. Seda näitab ka Eestis suur retsidiivsuse tase – 75% 2004. aastal, mis on suurem isegi Ameerika Ühendriikide 60-70%-st83 Ka 2006. aastal kandis vaid 13% kinnipeetavatest karistust esimest korda. Umbes pooled kinnipeetavad olid karistatud üle nelja korra ning ülejäänud olid kinnipidamisasutuses teist või kolmandat korda.84 Maades, mis ei tunne vajadust täiendavate vabaduskaotuslike meetmete järgi on selliste tegude eest ette nähtud ka tunduvalt rangemad sanktsioonid. Näiteks Suurbritannias, kus kaotati preventive detention, ongi mõrva eest ainsa karistusliigina eluaegne vangistus ning muude vägivalla- ja seksuaalkuritegude eest mõistetakse seal määramata tähtajaga karistusi- imprisonment for public protection.85 Ilmselgelt ei ole aga 20-aastane vabadusekaotus juba kolmandat korda kellegi tapnud isikule aus karistus ei ohvri, tema lähedaste ega ühiskonna jaoks.
Ka Austraalias leiti 1996. aastal, et sellised meetmed ei ole kooskõlas põhiseadusega, ent just ühiskonna kaitsmise põhjendusega võeti see Austraalia eri piirkondades taas kasutusel. Nii võeti 2003.aaastal Queenslandis vastu Dangerous Prisoners ( Sexual Offenders) Act ning 2006.aastal võeti sarnased aktid vastu ka Lääne-Austraalias (Dangerous Sexual Offenders Act-2006) ja Uus-Lõuna- Wales ´i osariigis.86
Nii ajalugu kui statistika tänapäevast näitab, et piisavalt karmide karistuste kehtestamine ning mõistmine aitavad paremini saavutada karistusõiguse eripreventiivset eesmärki. Nn üleminekuperioodil (1988-1992), mil toimus Eesti karistusõiguse reform , kaotati seni kriminaalkoodeksis sisaldunud igasugused ohtlike kurjategijaid kuidagi teisiti kohtlevad normid. Samas on sellele ajale iseloomulik nii kuritegude registratsiooni kui ka süüdimõistetute arvu järsk kasv. Kui näiteks 1987. aastal registreeriti ca 11 000 kuritegu, siis 1992. aastaks ulatus see arv 41 000-ni ja 2001 aastaks juba 57 000-ni. 1960-ndatel ja 70-ndatel aga kõikus see arv 5000 ja 7000 vahel. Eelnevat võib seletada sellega, et keskmine mõistetud reaalne vabadusekaotus muutus 1990-ndatel oluliselt lühemaks, ja seda seoses karistuspoliitika leebemaks muutumisega.87
Eelnevalt esitatud väite tõestamiseks toob autor paralleeli KarS § 218 dekriminaliseerimisest, peale mida, 2007. aastal, nägi § 218 väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu suunatud varavastase süüteo eest, kui vara väärtus on alla 1000 krooni, ette väärteokaristusena trahvi või aresti ja seda ka korduvate varguste puhul. Enne seda olid korduvad vargused, olenemata asja hinnast , kriminaalselt karistatavad. Siseministeeriumi andmetel on pärast seadusemuudatuse jõustumist 2007. aastal võrreldes 2006. aastaga väärtegude ja kuritegude summaarne kasv 38% ning võrreldes 2008.aasta esimest poolt ja 2007.aastat, võib tuua arvestuslikuks süütegude kasvuks ca 56%. Toodud faktidest võib järeldada, et nimetatud seadusemuudatusega suurenes toimepandud pisivarguste hulk ning nende toimepanijates karistamatuse tunne ning kindlus , et pisivarguse toimepanemine ei too kaasa kriminaalkaristust. Seega võib väita, et väärteokaristused korduvate pisivaraste suhtes ei täitnud oma eripreventiivset eesmärki. Ka Siseministeerium möönab, et senine karistuspraktika ei ole olnud toimepandud rikkumiste suhtes ilmselt piisavalt proportsionaalne ning politseil oleks vaja rakendada karistusvõimu senisest rangemalt.88
Ka lähiaastate statistika näitab karistusjärgse kinnipidamise vajalikkust. 2008. aastal kasvas isikuvastaste kuritegude arv 8,9%. Seda eelkõige kehalise väärkohtlemise aga ka seksuaalse enesemääramise, eelkõige vägistamise vastu suunatud kuritegude kasvu tõttu. Samas jätkus 2008.aastal tapmiste ja mõrvade arvu vähenemine, ent sedagi võrreldes 2007. aastaga vaid kuue kuriteo võrra. Ja sellegipoolest on tapmiste tase Eestis üks Euroopa kõrgemaid. Ka üldohtlikke kuritegusid, mis on samuti karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alla mahtuvad süüteod, registreeriti 2008. aastal 2007.aastaga võrreldes 28% enam.89
Eelpool toodu statistika näitab, et karistusjärgse kinnipidamise toomine Eesti õigussüsteemi ei ole midagi ebavajalikku. Vastupidi, see on vajalik, tagamaks ühiskonna liikmete turvalisus, mida seni kehtinud karistusseadustik oma väikeste sanktsioonimääradega ei võimaldanud. Ka Günther Jakobs on väitnud, et riik, kes peab kaitsma ja tahab kaitsta oma kodanikke ettenähtavate kuritegude eest, ei pääse sellisest institutsioonist mööda.90

KOKKUVÕTE:

Korduvkurjategijad kujutavad endast ohtu, mille tõrjumisega jääb tavaline süükaristusõigus hätta. Sellest tulenevalt on Eesti seadusandjad võtnud kasutusele kurjategija nö erilise kohtlemise, mis seisneb mittekaristusliku vabaduskaotusliku sunnivahendi rakendamises siis, kui on selge, et isik on ohtlikum kui tema poolt toime pandud konkreetne tegu.
Töö sissejuhatuses esitatud hüpoteesi kohaselt on karistusjärgne kinnipidamine õiguslik ja vajalik meede. Tõepoolest, analüüsides karistusseadustikus sisalduvat karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni, Eesti Vabariigi põhiseadust ning täna karistusõiguses kehtivaid õigusriiklike põhimõtteid, leidis autor, et kuigi meede piirab oluliselt isiku õigust vabadusele, on selle piiramine karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisega õigustatud eelkõige teiste isikute põhiõigustega, mida korduvkurjategijad ohustavad ning kelle eest riik on kohustatud oma rahvast kaitsma. Tänane karistuspoliitika seda aga vaid süü alusel mõistetavate suhteliselt lühikeste karistustega ei suuda. Seda näitas ka töös väljatoodud väga kõrge retsidiivsusaste. Ning sama võis järeldada ka toodud statistika alusel, mille järgi ei täida leebed sanktsioonid karistusõiguse funktsioone. Seega ei saa kahelda ka selle meetme seadustamise vajalikkuses.
Siiski leiab autor, et karistusjärgset kinnipidamist puudutavas regulatsioonis on mitmeid kitsaskohti, mida tuleks meetme õiguspärasemaks ja efektiivsemaks kohaldamiseks muuta. Autori ettepanekul peaksid seadusandjad tegema karistusjärgset kinnipidamist puudutavates sätetes järgmised parendused:

• Topelt karistamist keelava printsiibi täitmiseks peaks kaotama karistusseadustiku eriosa punktid, mis lähevad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist ette nägevate süütegude alla ning kus ühtlasi on korduvus ka kvalifitseerivaks tunnuseks. Vastasel juhul võidakse mõista isikule lisaks suuremale sanktsiooni määrale täiendavalt ka vabaduskaotuslik sunnivahend, mis ei ole küll karistus, kuid mis isiku jaoks tähendab siiski kinnipidamist.
  

• Karistusseadustiku § 87² peaks sisaldama ka narkosüütegusid, kui ühtesid ühiskonnaliikmeid enim ohustavat kuritegude liiki.
  
• Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldusena peab ette nägema isiku varasemate tegude vastavuse samadele või vähemalt väga sarnastele süüteokoosseisudele, et näidata toimepanija teatavat meelestatust ning kalduvust ja sellest tulenevat ohtlikkust ühiskonnale. Ainult see annab piisava aluse karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks.
  
• Karistusseadustikust tuleb kaotada säte, mis võimaldab karistusjärgset kinnipidamist varem karistamata isikute suhtes, sest sellisel juhul ei saa tugineda väitele, et isikutele ei piisa tavalisest süü alusel mõistetavast sanktsioonist ning et isik oleks hoolimata varasematest karistustest ühiskonnale ohtlik.
  
• Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise otsuse peaks kohus tegema peale karistuse lõppemist ja vahetult enne meetme kohaldamist, kui on tehtud ka vastav kontroll isiku ohtlikkuse kohta. See hoiaks ära juba jõustunud kohtuotsuse tühistamise vajaduse, kui selgub, et meetme kohaldamise alus on ära langenud, samuti ei peaks siis tegema eraldi määrust meetme rakendamise kohta ning see oleks rohkem kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega.
  
• Kriminaalmenetluse seadustikus peaks karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise otsusele nägema ette kolmeastmelise kohtumenetluse. Määruskaebuse esitamiseks peaks ette nägema pikema tähtaja. Süüdimõistetule ja tema kaitsjale peab sarnaselt kinnipidamisasutuse juhiga andma õiguse esitada taotlust kinnipidamise põhjendatuse kontrollimiseks igal ajal.
  
• Karistusjärgse kinnipidamise aluseks oleva ohtlikkuse prognoosimiseks peab seaduses ette nägema sotsiaalse ekspertiisi tegemise.
  
• Karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes tuleb nende kinnipidamise ajal psühholoogide ja teiste eriala-spetsialistide poolt läbi viia teatavad kriminaalprognoosil põhinevad programmid , mis aitaksid kurjategijatel üle saada oma hälbelisest käitumisest ning valmistaksid neid ette ühiskonda tagasipöördumisel, kuna on selge, et meedet ei saa kohaldada eluaeg ja lihtsalt vanglas kinnihoidmine ei suuda isikut pikemas perspektiivis ning lõplikult ohutuks muuta. Teise variandina peab kaaluma karistusjärgselt kinnipeetavate jaoks eraldi kinnipidamisasutuste loomist. Vastasel juhul ei täida meede oma eesmärki ja siis muutub küsitavaks ka selle põhiseaduspärasus.
  

KASUTATUD ALLIKATE LOETELU:

KASUTATUD KIRJANDUS:

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura , Õigusteabe AS, 2002.

Flügge, C. Vanglakaristus ja vanglasüsteem Saksamaal. Juridica 2004 nr 3.

Frisch, W. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008 nr. 8.

Ginter, J; Laos, S; Sootak, J. Eesti karistuspoliitika: Üleminek totalitaarriiklikust õigusriiklikku kriminaalõigusesse. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002.

Hilborn, J. Ülevaade kuriteoennetuse planeerimisest. Tallinn: Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond, 2007.

Hirsch, H.J. Õigusriikliku karistusõiguse aktuaalsed probleemid. Juridica 2004 nr 3.

Jakobs, G. Õigusliku orienteerumise piiridel: vaenlasekaristusõigus. Juridica 2008 nr 4.

Pikamäe, P. Sootak, J. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Kirjastus Juura, 2009.

Koolmeister, I; Orion , K. Haldussund kehtivas õiguses. Juridica 1998 nr 8.

Kuritegevus Eestis 2006. Justiitsministeerium . Tallinn, 2007.

Laine, M. Sissejuhatus kriminoloogiasse ja hälbiva käitumise sotsioloogiasse. Tallinn: Eesti Riigikaitseakadeemia, 1977.

Merusk , K; Koolmeister, I. Haldusõigus. Tallinn: Õigusteabe AS, 1995.

Raska, E. Eesti kriminaalpoliitika riigiteoreetilistest alustest. Artiklite kogumikus : Vaateid õiguspoliitikale. 2008.

Saar, J. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. Juridica 2009 nr 2.

Vallikivi , H. Põhiõiguste ja –vabaduste piiramise seadusliku aluse põhimõttest. Juridica 1997 nr 5.

Sepp, H. Ohtlikkuse arvestamine karistuse mõistmisel kohtupraktikas. Juridica 2008 nr 8.

Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Juura, 2003.

Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Õigusteabe AS, 1997.

Sootak, J. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. Juridica 2006 nr 8.
ÕIGUSAKTID:

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon . 16.04.1996. – RTII, 11.05.2000, 11, 57.

Eesti Vabariigi Põhiseadus 28.juuni 1992 –RT 1992, 26, 349; RT I 2007, 33, 210

Karistusseadustik 06.06.2001.-RT I 2001, 61, 364; RT I 2009, 39, 261

Kriminaalmenetluse seadustik 12.02.2003.-RT I 2003, 27, 166; RT I 2009, 39, 261

Vangistusseadus 14.06.2000.-RT I 2000, 58, 376; RT I 2009, 39, 262

Strafvollzugsgestez. 16.03.1976 ( BGBI . I S. 581, 2088); 29.07.2009 (BGBI. I S. 2274). Arvutivõrgust kättesaadav: http://www.gesetze-im-internet.de/stvollzg . (09.09.2009)
KOHTULAHENDID

Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi otsus 13.05.2004 kriminaalasjas 3-1-1-40-04 - http://www.nc.ee/

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 06.10.1997 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 3-4-1-3-97. - http://www.nc.ee/

Euroopa Inimõiguste Komisjoni 04.02.1971. otsus asjas nr 4324/69. X v. Saksamaa.

Euroopa Inimõiguste Komisjoni 07.07.1992. otsus asjas nr 19969/92. Dax. V
ELEKTROONILISED ALLIKAD

Hääletustulemused. 15.06.2009. Arvutivõrgus kättesaadav: www.riigikogu.ee (09.09.2009).

Karistusseadustiku, kriminaalmenetlus seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri seisuga 05.11.2008, nr 382 SE I. Kättesaadav arvutivõrgus: www.riigikogu.ee.

Kuritegevus Eestis 2008. Tallinn: Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond, 2008. Arvutivõrgust kättesaadav: www.just.ee (08.09.2009).

Seletuskiri karistusseadustiku muutmise eelnõu juurde seisuga 26.08.2008. nr 225 SE III. Arvutivõrgus kättesaadav: www.riigikogu.ee .

McSherry. B. Preventive detention for dangerous offenders in Australia : A critical analysis and proposals for policy development. Monash University , 2006. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.criminologyresearchcouncil.gov.au/reports/200405-03.html (28.07.2009).
1 Raska, E. Eesti kriminaalpoliitika riigiteoreetilistest alustest. Artiklite kogumikus: Vaateid õiguspoliitikale. 2008, lk 16.
2 Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Juura, 2003, lk 18-19.
3 Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura Õigusteabe AS, 1997.
4 Karistusseadustik. 06.06.2001.-RT I 2001, 61, 364; RT I 2009, 39, 261.
5 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu, seisuga 05.11.2008, nr 382 SE I. Kättesaadav arvutivõrgust: www.riigikogu.ee. (09.03.2009) Edaspidi viidatud eelnõu seletuskiri.
6 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seadus. 14.07.2009. – RT I ,2009, 39, 261.
7 Eelnõu seletuskiri, lk 6.
8 Koolmeister, I; Orion, K. Haldussund kehtivas õiguses. Juridica 1998 nr 8, lk 382-389.
9 Merusk, K; Koolmeister, I. Haldusõigus. Tallinn: Õigusteabe AS, 1995, lk 167.
10 Koolmeister, I; Orion, K. Op.cit. lk 382-389.
11 Merusk, K; Koolmeister, I. Haldusõigus. Tallinn: Õigusteabe AS, 1995, lk 168-169.
12 Koolmeister, I; Orion, K. Haldussund kehtivas õiguses. Juridica 1998 nr 8, lk 382-389.
13 Ibid .
14 Merusk, K; Koolmeister, I. Haldusõigus. Tallinn: Õigusteabe AS, 1995, lk 169.
15 Eelnõu seletuskiri lk 1.
16 Op.cit, lk 7.
17 Frisch, W. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008 nr 8, lk 536.
18 Eelnõu seletuskiri, lk 16.
19 Autor peab vajalikuks selgitada, et karistusjärgselt kinnipeetavat loetakse peale tema vabastamist tingimisi vabastatuks, kuna pärast vabastamist ei saa ta lõplikult vabaks, vaid allub alati sarnaselt nö tavakaristusest tingimisi vabastamisega käitumiskontrolli nõuetele. Sellest tulenevalt on kõik karistusjärgsest kinnipidamisest vabastatud isikud vabastamise hetkest tingimisi vabastatu staatuses .
20 Vangistusseadus 14.06.2000.-RT I 2000, 58, 376; RT I 2009, 39, 262.
21 Eelnõu seletuskiri, lk 19.
22 Justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. – RTL 2000, 134, 2139; 2009, 59, 869.
23 Kriminaalmenetluse seadustik. 12.02.2003.-RT I 2003, 27, 166; RT I 2009, 39, 261.
24 Esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on KarS-s raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta, eluaegne vangistus või sundlõpetamine.
25 Kuritegevus Eestis 2008. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond, 2008, lk 8. Arvutivõrgust kättesaadav: www.just.ee (08.09.2009).
26 Eelnõu seletuskiri, lk 7.
27 Saar, J. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. Juridica 2009 nr 2, lk 118.
28 Sootak, J Mida teha kui isiku ohtlikkus on süüst suurem. Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. Juridica 2006 nr 8, lk 522.
29 Frisch, W. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008 nr 8, lk 536.
30 Eelnõu seletuskiri, lk 8.
31 Ibid.
32 Eesti Vabariigi Põhiseadus. 28.juuni 1992 –RT 1992, 26, 349; RT I 2007, 33, 210.
33 Eelnõu seletuskiri seisuga lk 16.
34 Eelnõu seletuskiri, lk 29.
35 Op. cit, lk 28-29.
36 Saar, J. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. Juridica 2009 nr 2, lk 120.
37 Laine, M Sissejuhatus kriminoloogiasse ja hälbiva käitumise sotsioloogiasse. Tallinn: Eesti Riigikaitseakadeemia, 1997, lk 131.
38 Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Õigusteabe AS, 1997.
39 McSherry, B. Preventive detention for dangerous offenders in Australia: A critical analysis and proposals for policy development, Monash University, 2006. Seisuga 03.08.2009. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.criminologyresearchcouncil.gov.au/reports/200607.html#crc200405-03 (28.07.2009)
40 Strafvollzugsgestez. 16.03.1976 (BGBI. I S. 581, 2088); 29.07.2009 (BGBI. I S. 2274). Arvutivõrgust kättesaadav: http://www.gesetze-im-internet.de/stvollzg . (09.09.2009).
41 Flügge. C. Vanglakaristus ja vanglasüsteem Saksamaal. Juridica 2004 nr 3, lk 190.
42 Maruste, R. Kommentaarid §-le 20. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 § 20 komm 1.
43 Ernits , M. Kommentaarid §-le 19. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 19 komm 1 ja 2.
44 Vallikivi, H. Põhiõiguste ja –vabaduste piiramise seadusliku aluse põhimõttest. Juridica 1997 nr 5, lk 241.
45 Ernits, M. Kommentaarid II peatüki sissejuhatusele. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, II peatüki sissejuhatus komm 10.
46 Ernits. M. Op.cit, komm 10.1.
47 Hääletustulemused. 15.06.2009. Arvutivõrgus kättesaadav: www.riigikogu.ee (09.09.2009).
48 Ernits, M. Kommentaarid §-le 13. - Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 § 13 komm 5.
49 Ibid.
50 Merusk, K jt. Kommentaarid §-le 3. - Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 § 3 komm 2.3.1.1.
51 Ernits, M. Kommentaarid II peatüki sissejuhatusele. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 komm 10.2.
52 Eelnõu seletuskiri lk 1.
53 Ernits, M. Op.cit. komm 7.2.1.
54 Roosmaa. P. Kommentaarid §-le 16. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 16 komm 1 ja 2.
55 Ernits, M. Kommentaarid II peatüki sissejuhatusele. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 komm 8.1 ja 8.2.
56 Maruste, R. Kommentaarid §-le 20. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002 § 20 komm 7.2.
57 Maruste, R. jt Op.Cit. komm 7.4.
58 Vallikivi, H. Põhiõiguste ja –vabaduste piiramise seadusliku aluse põhimõttest. Juridica 1997 nr 5, lk 241.
59 Ernits, M. Kommentaarid II peatüki sissejuhatusele. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, II peatüki sissejuhatus komm 8.2.
60 Maruste, R. Kommentaarid §-le 20. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn; Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 20 komm 10.
61 Ibid.
62 Ernits, M. Kommentaarid II peatüki sissejuhatusele. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, II peatüki sissejuhatus komm 8.2.
63 Ernits, M. Kommentaarid §-le 19. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 19 komm 3.2.
64 RKPJKo 06.10.1997, nr 3-4-1-3-97. RT I 1997, 74, 1268 .
65 Ernits, M. Kommentaarid §-le 11. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, § 11 komm 3.
66 Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsioon. 04.11.1950. – RT II 1996. 11/12, 34; , 2000, 11, 57.
67 Euroopa Inimõiguste Komisjoni 04.02.1971. otsus asjas nr 4324/69. X v. Saksamaa.
68 Euroopa Inimõiguste Komisjoni 07.07.1992. otsus asjas nr 19969/92. Dax. V Saksamaa.
69 Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: kirjastus Juura, 2003, lk 18.
70 Sepp, H. Ohtlikkuse arvestamine karistuse mõistmisel kohtupraktikas. Juridica 2008 nr 8, lk 539.
71 RKKKo 13.05.2004; nr 3-1-1-40-04 p.7.
72 Pikamäe, P; Sootak, J. Kommentaarid §-le 56. – Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne. Tallinn: kirjastus Juura, 2009 § 56 komm 7.
73 Jakobs, G. Õigusliku orienteerumise piiridel. Juridica 2008 nr 4, lk 215-216.
74 Sootak, J Mida teha kui isiku ohtlikkus on süüst suurem. Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. Juridica 2006 nr 8, lk 524.
75 Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Juura, 2003, lk 89.
76 Sootak, J. Op.cit, lk 55.
77 Jakobs, G. Õigusliku orienteerumise piiridel. Juridica 2008 nr 4, lk 211.
78 Sootak, J. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. Juridica 2006 nr 4, lk 527.
79 Frisch, W. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008 nr 8, lk 534-535.
80 Sootak. J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Juura, 2003, lk 43-50.
81 Frisc. W. Op.cit. lk 531-532.
82 Frisch, W. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008 nr 8, lk 532.
83 Hilborn, J; Ülevaade kuriteo ennetuse planeerimisest. Tallinn: Justiitsministeerium kriminaalpoliitika osakond; 2007, lk 10.
84 Kuritegevus Eestis 2006. Justiitsministeerium. Tallinn, 2007, lk 78.
85 Eelnõu seletuskiri lk 6, 13 ja 15.
86 McSherry, B. Preventive detention for dangerous offenders in Australia: A critical analysis and proposals for policy development, Monash University, 2006. lk 10-11.
87 Ginter. J jt; Eesti karistuspoliitika: üleminek totalitaarriiklikust õigusriiklikku kriminaalõigusesse; Tallinn: Juura Õigusteabe AS, 2002; lk7-9
88 Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri seisuga 26.03.2008, nr 225 SE III. Arvutivõrgus kättesaadav. www.riigikogu.ee (01.08.2009).
89 Kuritegevus Eestis 2008. Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika osakond, 2008, lk 12 – 15.
90 Jakobs, G. Õigusliku orienteerumise piiridel. Juridica 2008 nr 4, lk 215.