Kriminoloogia loeng (1)

Kriminoloogia – Jaan Ginter 2012
Registreeritud kuritegevus ei peegelda tegelikku olukorda, päriselt on see kuritegevus 2 korda suurem kui registreeritud kuritegevus. Seda seetõttu, et paljudel juhtudel puudub kannatanu või teisel juhul ei teata kannatanud kuriteost politseile.
Registreeritud kuritegevuse numbril pole absoluutset tähendust, kuid teatav seos on ka latentsel kuritegevusel. Registreerimise kvaliteet võib palju muutuda, nt registratsioonisüsteemi muutuste tõttu.
1987 a. toimusid ka tegelikus elupildis palju muutusi, mis tolle aja registreeritud kuritegevuse numbrit muutsid.
„Me ei saa valikuid tehes valida ainult häid asju” teatud head asjad võivad kaasa tuua ka negatiivseid tulemusi.
Kuritegevuse vastu võitlemine on rahva heaolu mõttes küll oluline, aga see pole prioriteet.
´92-96 aastaid mõjutasid suurte radikaalsete muutuste lõppemine, kuid teisalt ühiskonna terviku tasemel seostati kuritegevuse taset sellega kuidas indiviidid , eesmärgid ning vahendid olid. Seetõttu polnud väga suurt vahet ning kuritegevuse tase oli stabiilne(?).
Suur hulk riskivõtjatest hakkasid võtma rohkem äririske, kiirelt hakkasid arenema erinevad majandustegevusi.
´98-99 kiire kuritegevuse kasv, ülemaailmne majanduskriis, kus ka Aasia ja Venemaa majandus „collapsed” (välismõju). Seespool jõudis ühiskond sellisesse faasi, et ainult riskivõtmise julgusest ei piisanud . Tegelikult oli äritegevuse eduks ka natuke midagi rohkemat vaja, seeläbi aktiveerus kuritegevus.
Peale aastat 2000 toimus mõningane langus, kuritegelikult aktiivne vanusegrupp on muutunud, neil on realistlikumad mõtted, et ühiskonna poolt seatud normid (pidurdusvahendid) tõesti töötavad.
Kuritegude avastamise kohta on eraldi registreerimissüsteem. Ülikõrge avastamisprotsent ilmselt pole reaalne, nt 93-94 %, mis pole reaalses elus võimalik. See kui registreeritud kuritegevuse arv kasvab ja absoluutarv langeb, siis see näitab, et õiguskaitse ametnike tegevuses on midagi valesti – nt 80ndate lõpp ja 90ndate algusaastatel, kui vahetati ametites inimesi välja ning polnud palju kvalifitseeritud inimesi leida.
Kuritegude avastamine on stabiilselt 50% juures püsima jäänud, see on siis sellest summast , mis politseisse laekub.
Tüüpiline kurjategija on meesterahvas 16-24 a. – meil saab kuritegeliku aktiivsuse haripunkt varsti läbi. Registreeritud ja lahendatud asjade protsentuaalne vahe on väga suur ning kohtusse jõudnud asja on neist veelgi vähem (oportuniteediga lõpetamised nt).
Tellinn ja Ida-Virumaa on kõige suurema kuritegevus elaniku kohta ning Hiiumaa ja Saaremaal kõige madalam, seal on Harjumaast 4 korda väiksem see number 10 000 elaniku kohta.
Saartel on elanikkond paiksem, isikud teavad üksteist, Harjumaal ja Ida-Virumaal aga dünaamiline elanikkond ning sotsiaalselt kontrolli on raske teostada.
Põhilised kuriteoliigid 2003-2010
Kõige enam on vargusi, väärteokohtlemisi, joobesjuhtimine, kelmus , avaliku korra raske rikkumine . Kehalised väärkohtlemised ei pruugi olla selline raske kuriteo koosseis (see on valu tegemine põhimõtteliselt) – Ginter ei pea seda kuriteoks. Kahtlemata on seal ka selliseid tõsisemaid tegusid , mille puhul on kohe näha, et tegemist on kuriteoga (mingi raskem peksmine jms).
Joobes juhtimisega on vaja võidelda.
Tapmised ja vägistamised on 100 juhtumiga aastas. 2011 a. – 81 tapmist ja 19 mõrva.
Vangid
Kuidas me kuritegevusele reageerime ja kuidas me kõige rangemat ja karmimat karistust kohaldame. Praegu on vanglates kokku 3400 isikut. Kaks rühma vange, ühed on süüdimõistetud ja teised, kes peetakse kinni eeluurimises juba. See arv on meil vähenenud kuni 2007 a. peale seda on see arv üpriski stabiilne. Enne süüdimõistmist kinnipeetavate isikute arv on langev, see on langenud tugevasti.
Meil on alla 300 vangi 100 000 elaniku kohta, võrreldes teiste maadega on meil vange palju teistel on 700 inimest 100 000 elaniku kohta. Venemaal 400 ning USAs 700 inimest 100 000 kohta.
Karistuse kandjate rahvus – algul oli pooleks, nüüd rohkem mitte-eestlasi, üldiselt on eestlasi koguaeg vähem olnud karistatud.
Millega kuritegevus seondub ? – TALSE.
Eesti kuritegevuse tase Euroopas- paremad on uuringud, kus küsitakse elanikkonna käest, kas nad on ohvriks langenud. UK ja Iirimaa on vaid kõrgema tasemega kui Eestil – selle kannatanu uuringu järgi. Autovargus jms isikuvastased kuriteod (ründed, röövid).
Mikrotase – vaadatakse konkreetset indiviidi, püütakse leida, mis üks isik paneb toime kuriteo.
Makrotase – vaadatakse ühiskonda üldiselt, küsitakse millepärast selles ühiskonnas on selline kuritegevuse tase, kuidas ühiskonda iseloomustavad tunnused seonduvad kuritegevuse näitajatega.
Kumb on tähtsam? – suuri muudatusi pole võimalik mikrotasemega seletatav , kõike peab makrotasemel seletama .
Mikrotaseme uurimisele pööratud märksa rohkem teooriaid , kui sellele on pööratud makrotasemel. Rohkem huvitab see, et mis indiviidil viga on, et ta midagi sellist korda saadab. Kui me vaatame stabiilset kuritegevuse seisundit , siis kuritegevuse jääb kuhugi seisma.
Mikroteooriad
Erinevad võimalused kuritegevuse seletamiseks läbi kurjategija isiku:
(Esitatavad küsimused)
1.Milline on antud lähenemisviisi suhtumine inimesse ?
2. Kust tulevad normid, mis reguleerivad käitumist?
3.Mida kujutavad endast hälbed nendest normidest?
4.Mida antud lähenemisviis peab hälvete põhjusteks?
5. Kuidas suhtub antud lähenemisviis hälvikusse?
6. Millised vahendid pakub antud lähenemisviis välja hälvikute käitumise normaliseerimiseks?
7.Millised on selliste vahendite kasutamise eesmärgid?
(Vastused küsimustele)
I mudel Ajalooline kristlik religioosne mudel
1. Inimene on patu kandja
2. Normid on religioossed käsud
3. Hälbe olemuseks on patt
4. Normi rikkumise põhjuseks on mõju väljaspoolt
5. Hälvik on patune
6. Inimene normaliseerub pattude lunastamisega läbi kannatuste
7. Eesmärgiks on kahetsus ja hinge puhastamine
Selle mudeli järgi on väga pikalt vaadatud kuritegevust. Selle mudeli kohta on enamvähem traktaate kirjutatud, kus on kirjutatud, kuidas paha poolus on kimbutanud norme rikkuma.
II mudel Vaba tahte mudel
1. Inimene on vaba tahtega isik, kes püüab koguda naudinguid ja vältida kannatusi.
2. Normid tulenevad ühiskondlikust lepingust – arenenud ühiskonnas lepitakse teatud käitumisreeglites kokku, et ühiskond saaks produktiivsemalt toimida.
3. Hälve on ühiskondliku lepingu rikkumine
4. Rikkumine tuleneb inimese otsusest nautida teiste arvel
5. Hälvikusse suhtutakse kui inimesse, kes oma eesmärkide nimel on otsustanud teiste õigusi rikkuda.
6. Inimene normaliseerub, kui tekitada talle kannatusi proportsioonis saadud naudinguga
7. Eesmärgiks on süüdlases teiste huvide arvestamise motiivi tugevdamine.
Vaba tahte mudeli juures läheb asi probleemseks see, et milline proportsioon võiks või peaks olema, et mudel toimiks.
Kõige lihtsam oleks see, et üks ühik naudingut vastaks ühele ühikule kannatusele (1:1). Raske on mõõta naudinguid ja kannatusi ning seetõttu edaspidises proportsiooni hindamisel peab arvesse võtma, et praegu ei ole me võimelised naudinguid ja kannatusi täpselt mõõtma. Kõige lihtsam oleks panna naudingute ja kannatuste ühikud rahalisse ühikusse. See aga tegelikult ei ole piisav, sest kõiki kannatuste tegijaid ei saa kätte ning seega nad ei saa karistada ning võib-olla pääsevad üldse.
Selle ühe ühiku kannatuse otsa peaks panema ühe kordaja (1: 1 x k1). Esimene kordaja on vahelejäämise tõenäosus. Aga ka sellest ei saa tegelikult piisata, sest kui võtta tavalist kuritegelikku käitumist, siis otsustamise juures ollakse situatsioonis, et mida kaugemal olevate sündmuste arvestamisega tegemist on, seda väiksema ja vähem tähtsama me neid oma ratsionaalses arvestuses arvesse võtame. Seega peaks esimesele kordajale juurde panema teise kordaja (1: 1 x k1 x k2 ), mis näitab siis, kui palju on ajaline distants otsustamise ja esialgse teo vahel olnud.
Näiteks on vaja tõlkida eesti keelest inglise keelde 3 lk. Ginter pakub 50 euri 1 lk. Sellise pakkumuse juures oleks kindlasti keegi, kes teeks ära asja. Stiimul on olemas. Ginter ütleb aga siis, et hind jääb paika, aga et maksta saab aasta lõpus. Siis on asi vähem ahvatlev . Ja siis läheb jutt, et maksab alles 3 aasta pärast. Siis enam ei leia inimest, kes asja ette võtaks. Karistustega kipub olema sama moodi. Kui negatiivne stiimul on lähemal, siis võetakse seda rohkem arvesse. Kui ta on kaugemal, siis on inimene märksa vähem valmis arvesse võtma.
Kui vaadata kuritegude toimepanemise situatsioone, siis selline planeerimise ja kaalumise faas on olemas, aga palju on kuritegusid , kus mõtlemise aega ei ole. Situatsioon tuleb järsku peale ja otsustamine toimub väga lühikese aja jooksul. Tuleb situatsiooni keerukus (1: 1 x k1 x k2 x k3). Eriti ekstreemses on näiteks kirekuriteod. Nende kuritegude jaoks tuleb täiendav kordaja juurde, et oleks lootus, et otsustamise juures juba loobutaks kuriteost, et on tajutud karistuse suurust.
Praegu oleme tegelenud keskmise indiviidiga, kellel on kõik jooned olemas (vahelejäämise tõenäosus mõjutab, mõjutab kaalumise aeg, aeg otsuseni). Teatud indiviidi jaoks tuleb panna individuaalne kordaja juurde (1: 1 x k1 x k2 x k3 x k4). Indiviidid erinevad sõltuvalt sellest, kuivõrd keegi riski talub ja on ka indiviide, kes omajagu riski armastavad. Kuni selleni välja, et varguste puhul osa vargaid on hästi spetsiifilise psühholoogilise ülesehitusega, kes armastavad adrenaliinitunnet. Mida rohkem riski nautiv indiviid on, seda suurema karistusega me peaks teda ähvardama. Tegelikult karistuse hulk, mida oleks vaja rakendada selleks, et indiviid otsustamise hetkel loobuks kuriteo toimepanemisest, on ääretult kõrge. Meie jaoks ka vastuvõtmatult kõrge. Antud juhul me karistame kättesaadud kurjategijat nii rangelt vahendina, sest tahame saata kurjategijatele signaali välja, et ei tasu kuritegu toime panna. Ei tohi karistada rangemalt sellepärast, et kõiki kätte ei saa. Tegelikkuses tegelik karistus on oluliselt kõrgem naudingust. Teine põhjus, miks selle mudeli järgi karistus välja mõõta ei saa on, et me ei ole nii rikkad, et nii rangeid karistusi me suudaks kohaldada . Karistused hakkavad meile ka ebaõiglased tunduma.
Mudel ei tööta sellisel määral, et sellega saaks kuritegevust täiesti ära hoida. Kindlasti mitte ei saa sellest mõttekäigust teha järeldust, et karistuste kohaldamisel kuritegusid ära hoida võimalik ei ole. Karistamissüsteemi toimimise ärahoidva toime eksisteerimise näiteid saab siiski ühiskonnast leida, kus on juhtunud selliseid situatsioone, kus kuritegude ärahoidmise süsteem ei toimi.
Valem peaks olema: formaalne karistus + materiaalne hukkamõist. Arvesse ei võeta arvesse ainult formaalset karistust, vaid ka materiaalne hukkamõist.
Vaba tahte mudel vastu sõnavõtjad vahel ütlevad ka seda, et karistuste karmistamine ei oma kuritegevust vähendavat toimet. Jaan Ginter sellega päris ei nõustu ning leiab, et toime on võimalik mitmetes situatsioonides . Seisukorra tõendiks on sama, et kui üldse ei ole karistust, siis normikuulakat käitumist jääb palju vähemaks. Ei ole põhjust arvata, et mõju on ainult nulli ja ühe vahel. Kõigil vahepealsed omavad mingit toimet kurjategijate käitumisel.
Vaba tahte mudel on küllalt pikalt levinud olnud. See on mudel, mida ka kaasajal kohtab ja justnimelt tavateaduses kipub olema sellist lähenemist üpris palju. Vähem mõeldakse selle peale, et kui suur karistus ikkagi olema peaks, et saaks kõiki kurjategijaid mõjutada.
III mudel Valgustusfilosoofial põhinev mudel.
1. Inimene on vaba ja mõistlik
2. Normiks on mõistlik ja otstarbekohane käitumine – kuidas normi juurde jõutakse tähelepanu all ei ole.
3. Hälve on mõistliku ja loomuliku korra rikkumine
4. Hälbe põhjuseks on teabe puudumine – üksikindiviid ei tea, milline on mõistlik ja otstarbekohane käitumine ja käitub vastavalt ebamõistlikult.
5. Hälvikusse suhtutakse kui harimatusse ja ebateadlikku inimesse
6. Normaliseerimise vahenditeks oleksid õpetamine ja teadmiste levitamine
7. Eesmärk on valgustatud ja haritud isiku kujundamine
Mudeli kujunemine on valgustusperioodist. Mudeli pooldajad on siiral arvamusel, et ühiskonda on võimalik teha paremaks sellega, et lihtsalt ühiskonna liikmetele anda teavet, et milline käitumine ühiskonna kui terviku jaoks kõige ratsionaalsem oleks.
Testid kipuvad näitama, et lihtsalt õigusalased teadmised niisama kuritegelikku käitumist siiski ei vähenda. Uuritud on näiteks võrreldud alaealisi rikkujaid ja normikuulekaid. Õigusrikkujate õigusalased on uuringutes tulnud mõnevõrra paremad kui normikuulekate teadmised. Uuringute puhul peab ka kohati tunnistama, et nad pole metoodiliselt päris veatud, sest nad jätavad arvestamata selle, et alaealised õiguserikkujad on osa oma õigusalastest teadmistest saanud tänu sellele, et nad õigusrikkumise toime panid ning sattusid ühe või teise õigusliku menetluse objektiks . Nende käitumist menetleti ja selle menetluse kaudu said nad ka õiguslike teadmisi juurde.
Et saada paremat kontrolli mudelile, oleks vaja hinnata õigusalaseid teadmisi teatud eluperioodil. Sobiv oleks noorema puhul 12-aastane õpilane, kui nad pole veel õigusrikkumisi toime pannud ja oodata pärast hinnangut 5 kuni 10 aastat ja vaadata siis hiljem, milline on käitumine neil, kes olid paremate teadmistega ja kes halvemate teadmistega. Neid uurimisi pole tehtud, sest need uuringud on üpris kallid, sest tulemus tuleb alles pika aja jooksul pärast uuringu algust.
Mõningate indiviidide puhul on võimalik mingit toimet saavutada, aga on ekslik arvamus, et kurjategija paneb kuriteo toime, sest ei tea, et tegemist on kuriteoga. Mingisugust seost võib olla, aga üpris nõrk.
IV mudel Moraalist lähtuv käitumise mudel
Sellele toetub enamus suur hulk praegu kaasaegsetest kriminoloogilistest teooriatest .
1. Inimene on moraalne olend , kes lähtub kategooriatest hea ja kuri
2. Normiks on ühiskonna moraalile vastav käitumine
3. Hälve on amoraalne akt st. kurja tekitamine
4. Hälbe põhjuseks on kasvatusvigade või halva eeskuju tõttu tekkinud moraali defektid
5. Hälvik on amoraalne inimene, kes on kõlvatute vaadete ja ettekujutustega
6. Normaliseerimise vahenditeks oleks inimeste kasvatamine ja parandamine sh vaadete ja veendumuste muutmine.
7. Eesmärgiks on moraalsete, heale orienteeritud inimese kujundamine
Ilus mudel ja mudel on aja jooksul olnud ka väga populaarne . Kõige populaarsem oli ta möödunud sajandi kuuekümnendatel. Mudeli puhul on probleemiks vahendid ja eesmärk (kuues ja seitsmes tees). Palju on kõhklusi tekitanud see, et kas on olemas üldse selliseid vahendeid, millega õnnestuks inimeste ümberkasvatamine. Alaealiste puhul veel saab mõnevõrra rohkem mõjutada ning inimest on võimalik ümber kasvataga, aga täiskasvanute puhul on skepsis olnud väga kõrge.
Praegu on märgata, et mudeli populaarsust on jälle täheldatud ning pooldajaid juurde tulnud.
Viga on olnud selles, et populaarseks sai ta nii, et tuli hulka empiirilisi uuringuid , kus suhteliselt väikeste rühmadega (kuritegelike) oli ühe või teise meetodiga saavutatud päris olulist käitumise muutmist . Aga tõrge tuli sellest, et nii pea, kui neid meetmeid hakati kasutama laiemas mingisuguses grupis suurema hulga kurjategijate suhtes, siis tulemused hakkasid muutuma märksa nõrgemateks. Nii on juhtunud, sest isiku mõjutamine on ikkagi väga komplitseeritud ja selleks on vaja, et kurjategija mõjutajal oleks väga tugev mõjutamisvõime ning selliste isikute ring on väga piiratud. Esialgses katsetusfaasis on võimalik saada paremaid tulemusi, sest on olemas hästi entusiastlikud mõjutajad, kes projekti välja pakuvad. Need indiviidid on võimelised kurjategijaid mõjutama, aga et metoodikat laiemalt rakendada, selleks kipub vahendeid väheks jääma.
V mudel Bioloogilis-psühholoogiline mudel
1. Inimene on eelkõige bioloogiline, psüühikaga olend
2. Norm on füüsiliselt ja psüühiliselt normaalse isiku käitumine
3. Hälve on füüsiliselt või psüühiliselt defektse isiku käitumine
4. Hälbe põhjuseks on kas kaasasündinud või omandatud füüsiline või psüühiline defekt.
5. Hälvik on füüsiliselt või psüühiliselt defektne isik
6. Normaliseerimise vahenditena pakutakse psüühilist (psüühiliste hälvete puhul) või somaatilist (füüsiliste hälvete puhul) ravi või kahjutukstegemist - Vangistuse puhul toime, mida me saavutame , ongi eelkõige, et sel ajal, kui isik on kinnipidamiskohas, on ta kahjutu . Vangistuse kestus peaks olema seotud ohuga ning vabanemine peaks toimuma, kui oht on langenud. Pakutud on ka teisi vahendeid.
7. Eesmärgiks on psüühiliselt ja füüsiliselt terve või kahjutu isik – Veel ausam oleks öelda, et vähendatud ohtlikusega isik.
Millised on kahjutuks tegemise vahendid? Üks on kinnipidamine , aga on kasutatud ka muid ja üpris radikaalseid vahendeid. Üks on näiteks lobotoomia (ajus otsmikusagaras mõningate juhtimisteede kirurgiline katkestamine). Seda hakati tegema, sest osadel inimestel on käitumishäired, mis teisi isikuid häirivad. Lobotoomia tema tuli üles puhtjuhuslikult ühe psüühilise häirega isiku juures, kellel oli juhitamatu aktiivsushäire. Kui tal juhtus ajutrauma, siis muutus ta rahulikumaks. Seejärel hakati otsima teisi taolisi inimesi ning hakati katsetama. Hakati tegema lobotoomiad algselt väga vähe, aga tulemused olid korralikult. Siis hakati seda tegema tuhandetes juba. Seejärel otsustati ka teatud kurjategijatele lobotoomiaid teha. Kõik tundus väga hästi olevat, aga siis hakati lobotoomia läbiteinud isikuid natukene lähemalt uurima . Leiti, et isikud on tõesti rahulikud ning ilma eelneva häireta, aga neil on kadunud ka muu sotsiaalneaktiivsus, praktiliselt igasugune omapoolne aktiivne suhtumine. Tuli üles diskussioon , kas võib ikka midagi taolist inimesega ette võtta? Praegu on absoluutses enamuses seisukoht, et lobotoomia on vastuvõtmatu ja ükski arenenud riik lobotoomiat ei kasuta.
Proovitud on ka laiemalt levinud keemiline kastreerimine (eelkõige), kuid kohati on ka kasutatud füüsilist kastreerimist. Seda kasutatakse seksuaalkurjategijate puhul. Selle teema üle on ka palju arutatud, et kas ei mind liiga kallale inimeste õigustele, kui võtta temalt seksuaalaktiivsus maha. Sellise alternatiivse vahendi kasutamisel on peale jäänud mudel, et riik ei saa seda vahendit kasutada otse sunniviisiliselt, vaid kasutada saab ainult siis, kui jätab kuriteo toimepannud isikule valikuvõimaluse, kas ta nõustub tavaliste kriminaalmenetluses kasutatud sanktsioonidega või on ta nõus, et nende tavaliste sanktsioonide asemel rakendatakse tema suhtes keemilist kastreerimist. See on ka Eestis arutluse all. Tõenäoliselt peaks see ka siin toimima hakkama. Põhiline vastuväide on, et kas ikka saame piisavalt hästi jälgitud seda keemilsit kastreerimist, sest põhimõtteliselt on võimalik võtta keemilise kastreerimise toimet neutraliseeriv vahend sisse pärast esimest tabletti või süsti. Monitoorimine, et keemiline kastreerimine toimiks, on peale jäänud seisukoht, et on võimalik keemilist kastreerimist piisavalt monitoorida, et mis tasemel erinevad komponendil isikul veres on ning et kas toime on olemas või mitte. Kõige rangemad ja aktiivsemad kriitikud pakuvad välja, et peaks mõtlema füüsilise kastreerimise peale. Seda siiski on raskem aktsepteerida. Vea tegemisel ei saa seda tagasi võtta enam. Seetõttu füüsilist kastreerimist eriti ei kohta.
Kuidas bioloogiline mudel populaarsust on kogunud ja kautanud? Hästi populaarne oli see 20.sajandi alguses. Keskel toimus langus ning 21.sajandist on hakanud populaarsus tõusma. Kukkumise põhjuseks oli, et jõuti seisukohale, et kuritegevus on selgelt kapitalistliku ekspertaatorliku ühiskonna produkt ja siis ei ole mingit võimalust hakata bioloogilisi põhjuseid. Kui on see on siiski kapitalistliku produkt, pole bioloogia asjaga seotud. Euroopas toimus kukkumine pärast II maailmasõda, sest fašistlik ideoloogia toetus palju bioloogilisele lähenemisele kõiges ning visati välja hästi tugevasti kogu bioloogiline lähenemine kuritegevusele. USA-s bioloogiliste seoste otsimisel hakkas välja tulema , et kurjategijaks saamise tõenäosus sõltus palju näovärvist. USA-s juhtus, et 20.sajandi keskel rassikonfliktid läksid tugevaks ja sellistes tingimustes ei olnud võimalik anda mingisugust ühiskondlikku raha selliste uuringute tegemisest, millest tulid välja sellised tulemused, mis näitasid, et on käitumises erinevusi sõltuvalt sellest, millise nahavärviga indiviidiga tegemist on.
Bioloogiline koolkond
Frenoloogia :
- käitumist juhib aju
- erineva käitumise puhul järelikult erinev aju
- kui on erinev aju, siis on erinev kolju
Nad uurisid hästi palju kurjategijaid ja käitumistüüpe ning sealjuures , milline nende kolju välja näeb. 1758 – 1828 Franz Joseph Gall .
Praeguseks põhiosa frenoloogia järelduste kompleksist on ümberlükatud. Välja arvatud kõrva tagune kühmuke – mida suurem kühm, seda suurem potentsiaalne destruktiivsus.
1835 – 1909 Cesare Lombroso (Itaalia vangla-arst ja kriminoloog). Selleks ajaks oli loodusteaduslik lähenemine kogu maailmale välja arenenud kui frenoloogidel. Esile oli kerkinud Darwini liikide tekkimise ja evolutsiooni teooria. Lombroso hakkas Darwini teooria mõjul mõtlema ning ta märkas, et paljudel vangidel on atavisme (varasema arenguperioodi tunnus lööb välja – üleni karvane inimene, võivad lõpused alles olla). Ta hakkas mõtlema, et kõik on arenenud loomariigist, kurjategijatel on atavismi, äkki kurjategija on midagi meie inimeste ja kunagise loomariigi vahel. Loomariigis olevat käitumist inimesed ei aktsepteeri. Lombroso mõtles, et äkki ongi põhjus selles, et kurjategijatel on atavismid ning et nad on kahevahelt ja sellepärast nad ei saagi meie reeglites päris hakkama, kipuvad käituma loomariigi reegite järgi.
Lombroso atavismid:
1. Nina – varastel lame, kõver; tapjatel kongus või nokataoline.
2. Pea suurus ja kuju (erinev rassil tüüpilisest)
3. Näo assümeetria
4. Silmade ja defektide iseärasused
5. Lõualuu ja põsesarnade liigne suurus
6. Sõrnade ebaharilik suurus, vahel liiga väikesed või peast eemale hoidvad
jne.
Ta leidis erinevaid kurjategija tüüpe. Edasi sai, et ka Lombroso mõtteviise hakati kontrollima. Vaatama hakati, kas nad esinevad ainult kurjategijatel või tavalistel isikutel ka. Leiti, et atavismide poolest, et kurjategijad ei ole sugugi nii selgelt erinevad, et need samad atavismid esinevad ka normikuulekatel indiviididel. Kui Lombroso oli sunnitud atavismide lähenemisest loobuma, ta sõnastas oma teesid ümber ja pakkus välja sellise lähenemise, et meil kurjategijad jagunevad erinevateks rühmadeks. Et on kurjategijad, kes panevad kuriteod toime sellepärast, millised nende bioloogilised tunnused on. Edasi ta pakkus välja, et on olemas isikud, kes panevad bioloogiliste ja sotsiaalsete tingimuste koosmõjul toime kuriteod ning oli ka nõus, et osa isikuid, kelle puhul kuritegevus seondub eelkõige sotsiaalsete põhjustega. Viimane Lombroso uurimisperiood kipub olema üpris lähedane sellele, mida kaasaja bioloogilise koolkonna esindajad välja pakuvad.
See oli Lombroso mikrotase, on ka makrotaseme seosed, kus otsitakse seoseid kuritegevuse ja ühiskonna vahel. Mikrotasandiga andis Lombroso kaasa, et provotseerida ning edasi viia kurjategijate empiirilist uurimist . Makrotasandil ta praktiliselt katab kogu praegugi välja pakutu.
Lombroso muud faktorid :
- meteoroloogilised, klimaatilised tinigmused – nendest praegu väga ei räägita, sest nende tingimustega võitlemine käib üle jõu. Ei saa siiski eitada, et kuritegelikku käitumist need välised tingimusi selgelt mõjutavad. Eestis on selge, et on olemas kuriteod, mida pannakse toime rohkem suvel ja rohkem talvel.
- orograafilised tingimused - Lombroso mõtles selle all, et kuritegevuse tase sõltus sellest, kuivõrd eraldatud on üks või teine piirkond muust maailmast.
- tsivilisatsiooni ja barbaarsuse tase
- elanikkonna tihedus
- toitumus – praegu on raskem seoseid leida. Võib-olla toiduabiga seotud.
- alkoholi ja narkootikumide kasutamine – seonduvad ka sellega, milline õiguslik režiim nende kättesaadavusel on.
- haridus
- majandus – pigem on olulised muutused.
- religioon – Hetkel väga tugevasti arutluse all.
- perekonnaseis
jne.
Enrico Ferri 1856 – 1929: Itaalia kriminoloog, Lombroso õpilane ja mõttekaaslane. Kui Lombroso tuli bioloogilisse kriminoloogiasse arstiteaduse poolelt, siis Ferri oli jurist ja tema mõtted on seotud rohkem süsteemi otsimisega.
Ferri faktorid:
- füüsikalised faktorid (vastava piirkonna välised faktorid, nagu kliima, temperatuur jne)
- antropoloogilised faktorid (indiviidi iseloomustavad faktorid)
- sotsiaalsed faktorid
Ferri oma hilisemates töödes enam füüsikalistest faktoritest ei räägi.
Ferri antropoloogilised faktorid:
- sotisaalse kaitse vahendid (social defence)
- isiku ühiskonnaohtlik seisund
Millal tuvastata? Pärast kuritegu? Enne kuritegu? Mida teha?
Ferris leidis, et ei peaks kuriteole mõtlema, vaid isiku ohtlikkuse seisundit. Tuleks nimetada sotsiaalse kaitse vahendiks, sest inimest ei saa seisundi eest karistada. Ka tänapäeval kasutatakse seda mingil määral (vaimuhaiged, nakkushaiged). Kui nad on selgelt endale ja ümbritsevatele ohtlikud, siis nende puhul kasutatakse sotsiaalse kaitse vahendeid. Nad pannakse sunnikorras tahtevastaselt ravi saama. Tegelikult muude situatsioonide puhul seda mudelit kasutatakse ka (kuritegude puhul). Näiteks kui on isik kätte saadud ja kohtueelne menetlus toimub, pannakse osa kurjategijatest eelvangistusse. Aluseks on see, et kahtlustame, et ta on kuriteo toime pannud (siiski on süütuse presumptsioon ) ja arvame, et ta võib toime panna uusi kuritegusid või põgeneda õiguse mõistmisest. Eelvangistuses deklareerime, et suudame uue kuriteo toimepanemist vältida sellega.
Ka tingimisi vabastamise puhul peab olema mõistlik põhjendus vahetegemiseks ning selleks on, et need, kes lubatakse tingimisi vabaks, prognoosi järgi tõenäosus, et ühiskonna hakkama saada, on suurem. Püüdsime seda kasutada ka karistusjärgsel kinnipidamisel. Selle paragrahviga siiski riigikohus leidis, et ei tohi. See süsteem töötab aga Saksamaal. Alles jäi karistusjärgne käitumiskontroll. Võib põhimõtteliselt isikut vangi mõistes ütelda talle, et pärast karistuse ärakandmist on võimalik, et tema käitumist on vaja täiendavalt kontrollida. See säte pole veel riigikohtusse jõudnud. Kõik näited eeldavad, et oleme võimelised hindama isiku ohtlikust . Kõige suurem küsimus ongi, et kas me oleme võimelised hindama seda? Praegu on küsitav see, et kas otsuste tegemisel suudame piisavalt isiku ühiskonna ohtlikku seisundist tuvastada.
Kõige suurem vaidlus selle mudeli puhul käib selle üle, kas mudeli kasutamine on mõeldav ainult pärast kuriteo toimepanemist või ka enne kuriteo toimepanemist. Pärast kuriteo toimepanemist võib näha, et ka praegune kurjategijate kohtlemise mudel teatud määral isiku ühiskonna ohtliku seisukonditsiooni rakendav (Tingimisi vabastamine). Ferri mõte on see, et sellega saaks reageerida varem. Kui võrdleme Ferri mudelit ja praegu üldlevinud mudelit, siis praegu reageerima selgelt ainult sellele, mis minevikus on toimunud ja niivõrd kuivõrd me praeguses mudelis võtame arvesse seda, et soovime midagi tulevikus muuta. Me juba toetume isiku ühiskonnaohtliku seisundi ja sotsiaalse kaitse vahendi mudelile. Enne kuritegu on kõige suurema küsitavuse all olev võimalik kasutamine. Siin vastuseis on ka tugev ja vastuseisul on ka omad väga head põhjendused. Mudelit on ajalooliselt tugevasti kuritarvitatud. Näiteks küüditamine, erinevad repressioonid. Püüti leida isikuid, kes oleks ühiskonnakorraldusele ohtlikud. Teine kuritarvitamise näide oli natsi Saksamaa ja fašistlik Itaalia. Mudeli kuritarvitamise võib leida ka mitmel pool mujal, kus ühtset arvamust ei ole. Näiteks jaapanlaste interneerimine Ameerika Ühendriikides I maailmasõja alguses, siis mudel kipub olema üpris see sama, sest interneerimisele läksid nad täiesti sõltumata sellest, kas keegi püüdis või ei püüdnud tõendada, et see konkreetne jaapanlane kuidagi võiks Jaapani vaenuliku riigiga mingis kontaktis olla. Kõige selgem on siiski Nõukogude Liidu poolt toimepandud selle mudeli kasutamine.
Kõige suurem raskus selle mudeliga on, et me ei saa eriti suure tõenäosusega diagnoose, et isik on ühiskonnaohtlikus seisundis. Ennustamisi on püütud teha väga erinevate metoodikatega ning on saadud erinevaid tulemusi. Tõenäoliselt sõltuvalt sellest, kiu suur meil ennustuse tõenäosus on, sellest peaks sõltuma ka see, kui rangeid vahendeid me oleme valmis rakendama . Edasi peab mõtlema, kas on mingeid leebemaid vahendeid võimalik mõtelda? Näiteks psühholoogilised nõustamised, eneseabi kursused. Nende peale on kindlasti mõeldud ja kohati teatud isikute ringi suhtes sellised meetodid on ka kasutusel. Eriti just alaealiste puhul. Kõige leebem oleks see, et indiviidile endale ainult ütelda, et tõenäosus kuriteo toimepanemiseks on kõrgem, siis negatiivsed tagajärjed piirduksid ainult sisemise iseenda märgistamisega. Oht on see, et ta võtab selle rolli omaks ning leiab, et ei pea pingutama väga, et mitte kuritegu toime panna.
Hoolimata negatiivsetest külgedest siiski saab kasutada seda mudelit. Aga iga kasutamise katsel tuleb endale tunnistada, et on negatiivsed võimalikud tagajärjed ning neid ei saa ignoreerida. Igal vahendil on omad negatiivsed kõrvalmõjud, aga ei tohi näha ainult negatiivset ning ära unustada, et mudeliga on võimalik ka midagi positiivset saavutada.
Ferri sotsiaalsed faktorid (karistuse ekvivalendid):
- majanduse sfääris (vaba kaubandus, emigreerumisvabadus, tollimaksude vähendamine, alkoholi aktsiis
- poliitika sfääris (mõttevabadus ,vabad valimised jne)
- teaduse sfääris (kuritegude avastamise vahendite areng, raamatupidamissüsteemi areng). Siin annaks kindlasti veel välja pakkuda variante.
- seadusandluse ja riigi juhtimise sfääris (pärimisõigus mõrva vastu, kohtusse pöördumise võimaluse tagamine jne).
- hariduse sfääris
Karistuse ekvivalendid, et nende vahenditega üritatakse saavutada sama tulemust nagu karistuse rakendamisega. Ja indiviidi tasandil räägib sotsiaalse kaitse vahendis ning üldohtlikkusest.
Soovitatav hoiak – osa Ferri vaateid on küsitavad (eriti bioloogilise poole poolt), aga selline lähenemine on võimalik, kui suuta piisavalt hästi isiku ühiskonnaohtlikku seisundit tuvastada, siis miks mitte.
Henry Goddard (1866 – 1957) on USA psühholoog + IQ test inglise keelde + tugev päriliku mõju tunnistaja.
On leitud, et keskmisel kurjategijal on madalam IQ kui normikuulekal kodanikul. On ka teatud IQ tase, millest madalamaga ei saa enam isik kuritegusid toime panna. On kuritegude liigid, mille puhul kuriteo toimepaneja intelligentsustase on keskmisest selgelt kõrgem. IQ on üpris tugevasti kaasa sündinud nähtus. IQ ei sõltu ainult bioloogilistest faktoritest, vaid ka üleskasvamise keskkonnast.
Bioloogilises koolkonnas uuritakse ka sugupuusid ja vaadatakse sugupuude puhul võrdlusi. Võrreldakse ühte sugupuud teisega. Vaadatakse, et kui on kuritegelikud käitumised tuvastatavad, siis selles sugupuus on põlvkondades rohkem kuritegelikku käitumist näha, kui teistes sugupuudes, kus varasemalt kuritegelikku käitumist olnud ei ole. (Kallikak perekond – tal olid armukesega ja naisega järeltulevad põlved. Nõrgamõistusliku armukesega saadi palju nõrgamõistlike, joodikuid ja kurjategijaid). Uuringu nõrkus oli, et otsustamine selle üle, kes ühest või teisest sugupuust oli normikuulekas või nõrgamõistuslik või kurjategija, toimus paljude isikute puhul piltide järgi. Kui oli natukene madalam laup, siis ilmselt oli tegemist nõrgamõistuslikuga. Siiski võib leida inimesi, kelle puhul see ei kohaldu. Näiteks kui lõug on nõrk, siis on tegemist nõrga isiksusega.
Kaksikute uuringud
Ühe munaraku kaksikud
Kahe munarakukaksikud
Genotüüp
Identne
Leidub sarnasusi
Sotsiaalne keskkond
Praktiliselt identne
Praktiliselt identne
Kokkulangev kuritegelik käitumine
Umbes 60 %
Umbes 30%
See võrdlus on kasutusel paljudes situatsioonides, kui käib vaidluse selle üle, et kas on mingisugune tunnus päritav geneetiliselt või on see tunnus rohkem mõjutatav sotsiaalse ümbruskonna poolt. Lähtutakse sellest, et kui võtta kaksikute paar, siis sotsiaalsed tingimused, milles paar üles kasvab, on selle paari jaoks täpselt samasugused nagu teise paari jaoks. Kasvavad üles samas peres. On vaadatud ka neid, kes kasvavad teistes tingimustes. Tavaliselt on nad samas koolis käinud ja sotsiaalne keskkond on sama. Geneetiliselt kahe munarakukaksikud pole sugugi nii sarnased kui ühe munarakukaksikud. Vaadatakse kuivõrd sarnane on uuritavate staatus ühemunaraku kaksikutel ja kahe munarakukaksikutel. Kuritegelik käitumine on geneetiliselt mõjutatav. Geneetiliselt on osadel suurem tõenäosus hakata kuritegelikult käituma ning sotsiaalne keskkond mõjutab seda vähem.
Kas saab teha järeldusi, et inimene sünnib kurjategijaks? Võib-olla soodumusi selleks, aga et tõenäosused avalduksid, peaks midagi olema lisaks. Eriti tugev mõju on, kui mõjufaktorid tulevad mitmelt poolt. Seda, kas ühest ainsast ka võiks jätkuda, selle kohta mingit andmestikku ei ole, mis lubaks seda väita, et mingisuguse bioloogilise tunnuse puhul kindlasti isik 100 % kuriteo toimepaneks. Seda pole praegu keegi leidnud.
Lapsendatute uuringud
Bioloogilised vanemad kurjategija
Bioloogilised vanemad normikuulekad
Lapsendajad kurjategijad
36, 2%
11,5%
Lapsendajad normikuulekad
21, 5%
10,5%
See, et lapsendaja on kuriteo toime pannud, siis see tõstab kuriteo toimepanemist natukene, aga kui tegemist on bioloogilise vanema kuritegeliku käitumisega, siis see mõjutab palju enam.
Sageli teevad üliõpilased järeldusvea, et lapsendatute uuringud näitavad, et bioloogilisel faktoril on tugevam toime kui sotsiaalsel faktoril. See järeldus on viga, sest see, et lapsendaja on kurjategija, see on sotsiaalsetest faktoritest üks väikene jupikene ning selle järgi ei saa teha järeldust selle kohta, kumb on tähtsam, kas sotsiaalne või bioloogiline. Uuritakse, kelle kuritegelik käitumine rohkem seondub lapse kuritegeliku käitumisega ning sel korral jah mõjutab bioloogilise vanema käitumine rohkem. Kui võtta lapsevanema mõju, siis see, et ta on kuriteo toime pannud, siis see ei tähenda automaatselt, et talt peaks tulema negatiivne mõju tema lapse tulevasele käitumisele. Ka need lapsendajad, kes ise on kuritegusid toime pannud, ei kasvata oma lapsi teadlikult kurjategijaks. Üksikutel juhtudel võib seda juhtuda, aga see on pigem erand kui reegel. Sotsiaalse poole mõju on siin ainult ühe faktoriga ja mitte kõige tugevamaga. Kui võtta negatiivset mõju lapsendaja poolt, siis pigem tuleks panna sinna lapsendaja kasvatusvõtted ja kasvatusoskused, mitte selle järgi, kas ta on kuriteo toimepannud või mitte.
Väljendava negatiivse faktori lisandumine on märksa tugevam siis, kui all on juba üks negatiivne faktor olemas.
Ei ole olemas ühte põhjust, mida saaks välja tuua indiviidi juures, mis on negatiivne faktor. Negatiivsed faktorid koostoimes tekitavad selle, et isik kuriteo toime paneb.
muud bioloogilised uuringud
Kromosoomanomaaliate uuringud
Püüd siduda kuritegelikku käitumist genotüübiga. Pikka aega väga head metoodikat genotüübi hindamiseks ei olnud ning vaadati kromosoome. Kõige lihtsam on kromosoomide puhul seda, kas on suured kromosoom anomaaliad . Üks anomaalia on, et ühte kromosoomi on indiviidil topelt . Silma hakkas torkama see, et (meestel XX, naistel XY) anomaaliaks oli XYY. Selle anomaalia peale tähelepanu hakati pöörama juhuslikult. Ühe konkreetse kaasuse puhul (ei hõlmanud kurjategid) oli juhtum, kus oli tegu vägivaldse vaimuhäirega isikuga . Temal avastati selline kromosoomanomaalia. Hakati mõtlema, et äkki on konkreetsel indiviidil see probleem seonduv kromosoomanomaaliaga. Kohe hakati püüdma teha uuringuid, kui sagedasti see anomaalia esineb normikuulekatel ja kui sageli esineb see vaimuhaigetel. Tulemuseks saadi, et 10 korda oli sellise anomaalia esinemine sagedam vaimuhaigetel. Järgmine etapp vaadati, kas kurjategijatel on ka midagi taolist probleemi. Leiti, et kurjategijatel tuli umbes samasugune vahe. Ei saa teha järeldust, et XYY anomaalia on selgelt kuritegevust põhjustav geenikombinatsioon , sest sugugi mitte kõigil selliste anomaaliaga isikute puhul pole tegemist kurjategijate või vaimuhaigetega, on ka normikuulekaid isikuid. Need inimesed on ka välimuselt erinevad – nad on pikad, tursked ja karmide näojoontega ning nende väljanägist võiks lugeda stereotüüpse kurjategija omaks. Kui nad sooritaksid kuritegeliku teo, siis suure tõenäosusega jäävad nad ka vahele, sest nad jäävad meelde.
Anomaalia ei vii kõigi puhul kuritegeliku käitumiseni ning ei saa öelda, et see on kuritegeliku käitumise põhjus.
Autonoomse närvisüsteemi funktsioneerimise erisuste uuringud
Autonoom närvisüsteem on närvisüsteem, mis ei allu meie teadvusele. Need on hirmule reageerimised ( higistamine , pulsi kiirenemine ), erinevatele välistele ärritustele reageerimine automaatselt ilma selleta, et me võtaks vastu otsuse reageerida. Kõige rohkem on uuritud nii, et pannakse inimesele juhtmed külge ja uuritakse naha elektrijuhtivust.
Normikuulekas
Kurjategija
Elektrijuhtivus kõigub rohkem ja on parem. Hüpped on spontaansed autonoomse närvisüsteemi reaktsioonid. Isik mõtles millegi peale ja närvisüsteem reageeris.
Elektrijuhtivus on üpris tasane ning ei kõigu väga palju. Kas nad mõtlevad vähem? Ei tea, aga reaktsioone on vähem.
Kasutatakse välisärritajaid (kõvem heli, väike elektrilöök) ja saadakse tugevad autonoomse närvisüsteemi reageeringud. Elektrijuhtivus suureneb. Ja kui välismõju ära jääb, siis langeb elektrijuhtivus tagasi.
Reaktsioon on märksa vähem tähelepandav.
Hakatake ütlema, et toimub coutdown (loeme 10st nullini ja tuleb sirakas). Lugemisest alates elektrijuhtivus suureneb kuni nullini ja sealt tuleb kiirelt tagasi alla.
Lugemise ajal tõuseb väga vähe, reaktsiooni on vähe. Ja tagasi tulek on samuti hästi aeglane.
Laborid on saanud üpris ühesuguseid tulemusi ning vastuvaielda ei anna väga. Miks normikuulekas rohkem reageerib? Võib viidata sellele, et normikuulekaid on lihtsam mõjutada ja õpetada, sest õpetamine on ka välisstiimulitega indiviidide mõjutamine (positiivne ja negatiivne tagasiside õpetamisviisil). Selleks, et normikuulekas hoiduks kuriteost, aitab see, et ta mõtleb selle peale, et mis juhtuks, kui ma paneksin toime kuriteo. Tal ärevus suureneb ning tal tekib ebameeldivus sellest. Kurjategijate puhul spontaansed sisemaailmas toimuvad reaktsioonid on väiksed. Tema puhul on vaja, et saada sama tugevat reaktsiooni, on vaja kohaldada midagi rangemat.
Normikuulekas jõuab kiirelt normaalse seisundi juurde tagasi ning kahe sündmuse vahel tekivad tal kergemini ajus sidemed. Selle sündmusega hakkab tal kiiremini seonduma kergendustunne. Näiteks, et kuskil on suur klots eurosid. See oleks stiimul ning tekitaks huvi. Läheb pimedaks ja kiusatus läheb suuremaks , kui jõuame loobumiseni ja tekib rahunemine. Kujuneb stiimulite refleks , et kui teen hea otsuse, on hea olla. Potentsiaalse kurjategija puhul tal selle vahel kuni ta jõuab normaaltasemeni on pikk aeg ja on raskem, et saaks tekkida tingitud refleks, et kui ta loobub negatiivsest käitumisest, on kohe hea tunne. Tal ei ole kohe hea olla.
Millised reageeringud on karistusähvardusele? Normikuuleka puhul karistusähvardus mõjutab palju tugevamini kui kurjategijat. Võib viidata sellele, et tingimisi karistamine võiks paremini töötada juhuslike kurjategijate puhul. Kui on kurjategija, kes on rohkem isiksuse poolt ka sobiv kuritegeliku käitumise jaoks, tema puhul ei ole näha, et seda tüüpi situatsioon võiks talle tugevasti mõjuda.
Biokeemilised uuringud ( serotoniin , hormonaalne tasakaal, plii jne)
Serotoniin: virgatsaine , tekib ajus. Kahe neuroni vahel. Kui serotoniin liigub, siis seda me tajume heaolu tundena. Hakati serotoniini taset erinevatel indiviididel püüda uurida. Tuli välja, et keskmine normikuulekas on kõrgema serotoniini tasemega kui kurjategijal, kellel on mõnevõrra madalamal. Aga imelik oleks oodata, et vangil on heaolu suurem. Edasi tulid uuringud, mis näitasid, et serotoniini tase ei seondu ainult sellega, kas on kurjategija või mitte, vaid kui kõrgele ta tõusta saab sõltub ka indiviidi genotüübist. Serotoniini tase on ka pärilikkusega seotud. Serotoniini ei saa sisse süstida ning muud moodi midagi teha. Ainukene, mida me saame teha, et serotoniin saaks paremini tekkida, saame aidata, et organismis oleks sees komponent , mida läheb ajul vaja serotoniini tekitamiseks – Trüptofaan (tryptophan). Seda aitavad toota krevetid, tursk , meriahven, kalkun , spinat jne.
Narkootikumid : Hakati vaatama seda, millega nad töötavad. Erinevad narkootikumid töötavad erinevalt. Üks hoiab dopamiini üleval, teine serotoniini. Millest tekib kaifi tunne ning miks narkootikum aitab seda tekitada? Narkootikum ei lase serotoniinil või dopamiinil presünaptilisse tagasihaardesse jääda ning suudab tagasi. Saame ühe hea tunde ja seejärel teise kaifi. Narkootikumid toimivad selle peal, et saame heaolu järjest juurde. Seni kuni narkootikum on peal on serotoniin kõrgel, aktiivsus madal ja tuleviku jaoks on halb see, et keha harjub ära sellega, et serotoniini on vaja peal hoida pidevalt. Kui mingisuguses järgmises etapis tagasihaaret takistavat ei ole ja ei ole piisavat heaolu tunnet . Sõltuvusse sattumisel on genotüüp oluline, sest isikul, kellel on puudujääk suurem, on suurem võimalus sõltuda narkootikumist.
Antidepressandid : Töötavad sama mehhanismi peal. On serotoniini või dopamiini tagasihaarde infibiitorid. Neid on vaja tarbida väga tähelepanelikult ning arsti jälgimise all. Sõltuvuse tekkimine on sama võimalik nagu narkootikumitega. Ka keemilise kastreerimise kõrval kasutatakse antidepressante, et saavutada heaolu tunde kättesaamine ilma selleta, et ta seksuaalkuritegusid sooritaks.
Karistamisel ei saa lähtuda ainult indiviidi enda poolsest enda panusest kuriteosse ning ei saa karistada leebemalt lihtsalt serotoniini vähesuse pärast. Oleks teda vaja hoopis karmimalt karistada? Arvestame ka õpivõimet jne, neid on keerulisem õpetada ja nad ei reageeri välisärritajatele sama hästi. Äkki peaks neid karmimalt karistama, et saada paremat toimet? Miks me ei arvesta eripreventsiooni juures bioloogilist poolt? Praegu on see tabu , aga äkki eugeenika kohaselt äkki midagi võib mõistlik olla.
Teine küsimus, kas karistada rangemalt või kergamalt neid, kellel on väiksem serotoniini tase ning ta on kasutanud narkootilisi ja psühhotroopseid aineid? Karistada samamoodi, sest kõik on individuaalsed.
Biokeemiliste uuringute puhul on veel mitmesuguseid asju, mida on uuritud. Üks on testosteroon ning kui palju on neid meesuguhormoonides. See korreleerub ka teatavate vägivaldsete kuritegudega. Testosterooni taset ei saa võtta selgelt negatiivselt, sest see töötab ka positiivselt.
Üks omapärane seos on ka biokeemiliste uuringute juures, kui hakati märkama, et kurjategijatel on plii konsentratsioon veres keskmisest kõrgem. Aga leiti, et võib olla sellel lihtne põhjus. Kunagi autobensiinile pandi pliid sisse. Võib-olla kurjategijad elavad rohkem pliiga saastatud aladel (suurte maanteede ääres). Praegu on välja tulnud, et ka pliil on oma roll virgatsainetega seoses. Nimelt kui plii tase on kõrgem, siis virgatsaine dopamiini reguleerimisega on probleemid.
Üks katseid on olnud ka see, et on vägivaldse ja ettearvamatu käitumisega mõnevõrra seotud veresuhkru sisalduse kiired muutused. Ameerikas tehti ühes kohtuasjas katse, kus advokaat püüdis kohtus saavutada oma kaitsealusele kergemat karistust viidates, et tema kaitsealune oli just enne kuriteo toimepanemist käinud läbi McDonaldsist ja söönud suure coca-colaga big mac eine. Kiirelt tema veresuhkru tase läks kõrgele. “Rämpstoidu” katse. Teatav seos on olemas, aga ei ole põhjust öelda, et isikut peaks kergemalt karistama.
Sotsioloogised uuringud, kus vaadatakse ühiskondlikku keskkonda, milles kurjategija üles kasvab ja kujuneb
Sotsioloogiline koolkond.
diferentseeritud assotsiatsioonide teooria
Tähtis nimi Edwin Sutherland 1883 – 1950.
Põhiväide, et kuritegelik käitumine õpitakse. Hakkas algselt uurima professionaalseid vargaid ja märkas peagi, et professionaalseks vargaks saamiseks on vaja palju õppida ja omandada oskusi. Sutherland jäi mõtlema, et õppimine sobib vaadata mitte ainult professionaalsete varaste puhul, vaid et seda on võimalik märgata ka teiste kuritegude toimepanemise juures. Ta hakkas õppimist vaatama märksa laiemalt ning mitte ainult konkreetsete tehniliste vahendite õppimisena.
Teooriat võetakse kokku väidete süsteemiks 9 teesina:
1. Kuritegelik käitumine õpitakse ja kuritegelikku käitumist ei leiutata – teooria püüab vastanduda bioloogilistele lähenemistele, et keegi ei sünni kurjategijaks. Tees ei lähe vastuollu uuemate bioloogilise koolkonna teesidega, sest ka seal leitakse, et inimest mõjutab nii bioloogiline pool kui ka sotsiaalne. Kriminaliseermise ajal juba on käitumine ära leiutatud. Uut kuriteo liiki ei leiutata, sest mida toime pannakse peab olema juba enne kriminaliseeritud. Leiutamist võib leida kuritegevuse toimepanemise viiside juures. Tehnoloogiliselt deebetkaardi kopeerijad, uued mürgid, autode ärandamisel kavalad elektroonilised vahendid. Tehnoloogilist leiutamist on palju. Ei leiutata uut kuriteo liiki, aga kuriteo toimepanemisel on leiutamist. See siiski ei lükka teesi ümber, aga meil pole põhjust.
2. Kuritegelik käitumine omandatakse teiste inimestega suhtlemise teel – läheb teatavasse vastuollu sellega, et kas filmidel ja mängudel on ka mingisugust kuritegeliku käitumist õpetavat toimet. Vastuolu on siiski ainult näiv – seal me ei pane tähele, kellega me suhtleme . Lugejate seos on vähe neid, kes lugedes mõtlevad autori peale.
3. Õppimine toimub põhiliselt väikestes gruppides – väiksed grupid on perekond, sõprade ring. Indiviidi kuuluvustunne väikse gurpi puhul on suurem. Suhtlemine on märksa vahetum ja mõjud on oluliselt suuremad. Väikeses grupis on suhtlemise distants väiksem ning tänu sellele on oluliselt suuremad mõjud väiksel grupil isikule. Kui otsime kuritegelikku käitumist soosivaid käitumisi, siis neid käitumisi kohtab rohkem väikestes gruppides. Suuri gruppe, kus selgelt ja avalikult toetatakse kuritegelikku väärtusi, näeme harva. Seda näeme pigem väikestes sõprade rühmades ning avalikult norme rikkuvaid suhtumisi täideviiakse ja näidatakse.
4. Kuritegeliku käitumise õppimine hõlmab nii tehnilise vahendi õppimist kui ka motivatsiooni ja hoiaku õppimist – Hoiakud ja väärtused on vajalik selleks, et kurjategija võiks hakkama saada psüühilise poolega. Suurte organisatsioonide puhul on väärtused ja hoiakud enne väljakujunenud ning seejärel ta liitub alles sellega. Praegu uuritakse ka seda, et suured grupid mõjutavad meid väga tugevalt (eelkõige massipsühhoos). Seal on grupp mõjutab seda enam, mida suurem grupp on. Soovime olla sarnased ja anname osa oma sisemise kontrolli funktisoone üle. Antakse kontroll ja vastutusetunne suurele grupile üle. Saadakse sisemiselt tunne, et mina ei vastuta. Suur grupp tegutseb ja indiviidi vastutust ei tunta. Suurel massil on tugev intentiivsus kokkuvõttes. Ka massipsühhoosi puhul on neil hoiak enne väljakujunenud. Saab vaadata erinevate inimeste erinevat käitumist. On neid, kes aktiivselt rikuvad korda ning teised, kes on massi juures, aga hoiduvad kuritegelikust tegevusest rohkem või vähem. 2006.aastal aprillirahutuste ajal oli näha, et personaalne vastutus anti täielikult üle ning ei mõeldud sellele, et ka persooninga vastatakse millegi eest. Videotes on näha, et on osa, kes panevad toime rikkumise ning teised, kes ei pane.
5. Kriminaalseadus fikseerib selle, kas õpitud käitumine on kuritegelik või mitte – tees on olulisem veel märgistamiseteooria juures. Kuritegeliku käitumise suhtelisuse kohta on see tees. Ei ole olemuslikku vahet kuritegeliku ja mittekuritegeliku käitumise vahel. Piiri kuritegeliku ja mittekuritegeliku käitumise vahel on raske tajuda. Selleks, et oleks tegemist vargusega, peab vargus olema teatud konkreetsest arvust eurodest rohkem. Piir on määratud mingil ajamomendil ning määratud euronumbrites, aga me teame, et euro väärtus mingisuguse reaalse naudinguga võrreldes on kõikuva kursiga. See tähendab, et kui kunagi paigutatud piir nihkub koguaeg. Selle üle pole me kunagi diskuteerinud, et vargus peaks olema järjest väiksema summa eest.
Kas pole olemas olemuslikku piiri kurjategijate ja mittekurjategijate vahel? Kuskil on vaja piir tõmmata. Ei saa öelda, et piiri koht on olemuslikus kohas. Oleme kokkuleppinud lihtsalt, et peame kuskile piiri panema, sest meil ei ole ressurssi kõigega tegelemiseks . Aga kuhu täpne piir vedada? See on tehniline.
6. Inimesest saab kurjategija, kui tema suhtes on rikkuvad väärtused ülekaalus – Kontaktide kaudu võtame omaks hoiakud ja õpime tehnilisi võtteid, selleks on meil igal ajamomendil sees mõne võrra erinev balanss. Mõned kontaktid soodustavad. Oluline on, millised mõjud on ülekaalus.
7. Täpsustab seda, et erinevad kontaktid mõjuvad meile erineva jõuga – igal kontaktil on neli parameetrit, mille järgi hinnata, et milline jõud vastaval kontaktil meile on (prioriteet, sagedus, kestvus, intensiivsus). Prioriteet – varasemad kontaktid on tugevama toimega kui hilisemad kontaktid, toetub paljudele lapsepsühholoogia uuringutele. Lapsena ei ole meil väljakujunenud normisüsteemi ees ning seetõttu on varaseml kontaktil normisüsteemi kujunemisele suurem mõju. Täiskasvanud inimeste puhul näeme, et vahel normisüsteem päris kardinaalselt muutub, on süvausklikuks hakkamisega. Täiskasvanu puhul on kõige raskem muuta baasilisi norme. Sagedus – kui tihti, seda tugevam mõju. Kestvus – mida pikemate kontaktidega tegemist on, seda tugevam seos on. Intensiivsus – mitte kõigil samasugustel kontaktidel ei ole sama tugev mõju, sõltub sellest, et milline suhe on meil kontakti partneriga. Näiteks osade seoste puhul on see hästi tugev (kontakti partneril on suur soov kuuluda inimrühma, kuhu teine partner kuulub). Intensiivsuse kohta ei ole häid parameetreid. Millest tuleneb see, et osa inimesi on meile autoriteetsed ja teised ei ole? Minevikukäitumine näiteks. Kergemalt saavad autoriteediks need, kes on teiste jaoks autoriteedid. Oluline on, mida on isik saavutanud ja mida teinud. Autoriteetne isik mõjutab meid rohkem kui mitteautoriteetne, sest tahame olla temaga sarnased.
8. Kuritegeliku käitumise õppimiseprotsessil on samad tunnused ja mehhanismid ning toimub samamoodi nagu iga teine õppimine – mõeldakse tagasisidet. Positiivse tagasiside puhul kordame käitumist. Negatiivse tagasiside puhul loobume käitumisest. Ka negatiivse tagasiside puhul on oma posiitivne tagajärg lõpuks. Näiteks valu tunneme, kui teeme midagi valesti. Valu annab kehale signaali, et midagi on valesti. Valu on vajalik, et saaksime signaali, kui midagi valesti on. Kuritegevuse puhul ka kui kuritegevus väga kõrgel on, oleme midagi valesti teinud. Positiivne tagasiside on oluline ning selle andmine. Positiivne tagasiside on samatähtus kui mitte rohkem tähtis negativisest tagasisidemest.
9. Kuritegeliku käitumist mõjutavad ka kõik üldised väärtused ja vajadused – kuritegelik käitumine seondub kõikide väärtuste vajadustega, mis panevad meid liikuma. Ei ole mõistlik üldiste väärtuste ja vajadustega püüda kuritegelikku käitumist seletada. Üldised väärutsed ja vajadused on ka mittekuritegeliku käitumise põhjuseks. Miks näljaga indiviidid osad valivad varastamise ning teised teise viisi?
Ühiskonnas on palju politseinikke ja nemad on oma ameti positsiooni tõttu sunnitud suhtlema palju kuritegelike väärtuste kandjatega. Kontaktid peaksid mõjutama käitumist. Enamik politseinike ei saa kurjategijaks. Kontakti intensiivsus on madal ning politsei tunneb, et on võimupositsioonil. Ta rakendab jõudu ning saab teha otsustusi. Millise politseiniku puhul võiks olla kõige suurem oht, et ta läheb teisele poole üle? Majanduskuriteod , maksukuriteod, poliitilise sfääriga seotud kuriteod. Seal on raskem politseinikul tunda autoriteetsemana ennast. Ei ole hea tunne, kui teatakse , et keegi on kurjategija, aga käed ei ole nii pikad ja ei saa kätte.
Akadeemilinśe keskkonna õigusrikkumiste juurde (põhikool ja gümnaasium). Mahategemine ja spikerdamine.
neutraliseerimisteooria
Tähtsamad nimed on D.Sykes ja D.Matza. Nemad hakkasid vaatama normi rikkuvat käitumist teistpidi kui sotsioloogiline koolkond tavaliselt (sotsioloogiline koolkond – kui indiviid rikub normi, on ta mingi teise normi omaks võtnud). Neutraliseerimisteooria võtab aluseks selle, et normijärgijatel ja mittejärgijatel ei ole erisust selles, milliseid norme nad tunnistavad. Kurjategijad tunnistavad samu norme, mida tunnistame meiegi. Selline mõte hakkas idanema, kui vaadata mitmeid empiirilisi uuringuid, mis näitasid, et kui vaadata kurjategijate poolt ohvrite valikut, siis kurjategijate ohvriteks langevad rohkem sellised indiviidid, kellel ka ühiskonnas positiivne kuvand on haavatud. Alati tuuakse välja näide, et kui võtta enamvähem terve ühiskonna piirkond, siis seal sissemurdmise ohvriks kirikuõpetajad üldreeglina ei satu . Teiseks, kui saadakse kurjategija kätte, siis kurjategijad peaksid kätte saamisel näitama välja hämmastust ja suhtumist , et kuidas te ometi midagi taolist minust ootate sotsioloogilise koolkonna tavapärase seisukoha puhul. Siiski tegelikult kurjategijad näitavad välja kahetsust ning üritavad oma identiteeti üldsuse eest varjata.
Kui võtta positsioon, et kurjategijad tunnistavad samu norme nagu meie, siis selleks, et nad saaksid kuritegusid toime panna, peavad nad kuidagi konkreetse situatsiooni jaoks need üldkehtivad normid neutraliseerima. Kui neutraliseerimisviisi ei oleks, siis tagajärjeks peaks olema selge psüühiline häire, sest indiviid ei saa jätkuvalt ilma raskete psüühiliste tagajärgedega rikkuda norme, mida ta seesmiselt omaks on võtnud.
Neutraliseerimisteooria pakub välja erinevaid neutraliseerimismeetodeid:
1. Kahju eitamine :
Kurjategija on mingisuguses situatsioonis ja teab, et mingisugune keelunorm on olemas. Tema käitumine keelunormi rikub. Selleks, et keelunormi kehtestada, peab ühiskonnal olema mingi eesmärk. Ühiskond otsustab keelunormi kehtestada. Kehtestamise eesmärgiks peab olema mingi negatiivse tagajärje ühiskonnas ära hoidmine. Kõik keelunormid tahavad midagi halba vältida. Potentsiaalne normirikkuja mõtleb, et antud situatsioonis minu poolt sellisel viisil käitumine mitte kedagi ei kahjusta, järelikult normikehtestamisel seda käitumist tegelikult keelata ju keegi ei tahtnud. Kiiruseületamise puhul tavaisiku puhul kehtib see näiteks. On teatav seos ka karistusõigusega. Karistusõiguse erinevate paragrahvide puhul meenub, et on osa paragrahve, kus tegu tunnistatakse kuriteoks, kui selle teoga on teatava suurusega kahju tekitatud. Kui kahju ei ole, siis pole tegemist kuriteoga. Aga neutraliseerimine laiendab karistusõiguses osaliselt rakendavat positsiooni kogu karistusõiguse üle. Võtab positsiooni, et niipea kui kahju ei ole, siis keelunormi võtta vaja ei ole. Seos ka karistusõiguse ajalooga, kus piisavalt palju mineviku poole liikudes, võime jõuda ajani, kus tõepoolest põhiosa situatsioone, kus karistusõigus aktiveerus, oli see kui reaalses elus kahju oli saabunud.
2. Kannatanu eitamine:
Võiks vaadata kolme erinevat võimalust. Kõige lihtsam oleks vaadata, et on kuritegu, aga ei ole üldse kannatanut (keegi ei ole kahju saanud). Kõige lihtsama lõikaks sellest meetodist välja, see jääb kahju eitamise juurde.
Jäävad alles veel kaks. Esimene on see, et päris hulka on kuritegusid, kus kannatanuks on mingisugune juriidiline isik või kõige laiemas mõttes riik tervikuna . Näiteks maksukuriteod, maksupettused. Nende puhul jääb riik rahast ilma (me kõik jääme ilma). Juriidilise isiku puhul isik tekitab tekitab reaalselt kahju juriidilisele isikule, aga kurjategija mõte on selline, et karistusõiguse normidega püüame saavutada seda, et ühtegi isikut ei kahjustataks liiga tugevalt. Siin öeldakse, et on kannatanuks juriidiline isik, aga kus ma näen seda isikut? Kuritegu ühtegi füüsilist isikut otse ei mõjuta.
Teine eitamise tee on need kannatanud, kelle kohta on hoiak, et see kannatanu väärib sellst kohtlemist. Näiteks kahju kannab kindlustusfirma, aga neil on kogu oma kahjukindlustus edasi kindlustatud ning kui nad peavad kindlustuse välja maksma, siis see neid füüsilisi isikuid, kes firma juures töötavad, see neid ei puuduta . Teine mõttekäik on see, et olen neil kindlustust maksnud aastaid, nemad ei ole mulle midagi andnud. Füüsiliste isikute puhul, kui on tegemist kurjategijaga, kelle materiaalsed võimalused on väikesed ja ta varastab materiaalselt hästi kindlustatud isikult ning mõtleb, et ükski aus inimene oma ausa tööga selliseid varandusi kokku korjata ei saa.
Neutraliseerimine võib olla vahel ka nii edukad , et ka normikuulekad suhtuvad sellesse peaaegu hästi ning ei tee suurt etteheidet. Mõnikord kiidame isegi takka kurjategijatele. Näiteks kirjanduslik tegelane Robin Hood. Karistusõiguses leiame ka kannatanu eitamist hädakaitseseisundi puhul.
3. Hukkamõistjate hukkamõistmine:
Kurjategija mõte liigub nii, et jah käitumine on keelatud ja minu käitumine normi rikub, aga need, kes peaksid ja kes hiljem hakkavad minu käitumist kritiseerima ja süüdi mõistma, need ise rikuvad kas samasuguseid või natukene teistsuguseid norme sugugi mitte vähem. Järelikult neil, kes seda käitumist hukkamõistavad, ei ole mingit moraalsust õigust mulle etteheiteid teha. Sellele baasi leida on raske, aga mingisuguse võib leida. Kohtuniku puhul kindlasti ei kehti.
Näiteks spikerdamisel, kui õpilane saab teada, et õppejõud jääb plagiaadiga vahele või on kunagi ise spikerdanud.
4. Pöördumine tähtsamata asjaolude poole:
Käitumine on keelatud ja nii käitudes isik keeldu rikub, aga antud situatsioonis ma olin konfliktsete erinevate normide toimesfääris ja ma ei saanud käituda nii, et ma mitteühegagi neist normidest konflikti ei läheks. Seega ma käitusin nii nagu tähtsam norm ette näeb ja olin sunnitud teisi norme nõnda rikkuma. Alaealiste puhul tähtsamaks asjaoluks on, et sõpru on vaja kaitsta ja sõbra huvisid on vaja järgida. Erakonna puhul, et on vaja erakonnale raha saada, et erakond saaks palju head ühiskonnale teha. Karistusseadustikus leiame sellele päris hea aluse. Üldosas on instututsioon nagu hädaseisund. Hädaseisundiga on huvitavaid mõttearendusi olnud. Norras tulid välja kaasused , kus riik oli teostanud jälitustegevust ilma korrektset õiguslikku alust omamata ja nüüd pakuti välja nüüd õiguslik konstruktsioon, et ilma jälitustegevus võiks olla õigustatud hädaseisundiga. See tundub, et läheb selle punkti alla, kuna riik on ise endale sätestatnud teatud normid, mida peab järgima.
5. Vastutuse eitamine:
Indiviid tunnistab , et keelunorm on olemas ja nii käitudes ma seda rikun, aga ühiskond on ülesehitatud sellisel viisil ja toimib sellisel viisil, et ma lihtsalt olin sellises raskes situatsioonis, kus ma pidin selle rikkumise toime panema, mul ei olnud mingisuguseid teisi selgeid valikuvõimalusi. Ja et etteheide tuleks esitada ühiskonnale tervikuna.
Neutraliseerimisteooria puhul palju vaidlusi on sellel teemal, et rünnatakse neutraliseerimisteooriat sellega, et kõiki neutraliseerimisi võib märgata, aga need on tagantjärgi tehtud õigustusi, kui isik on vahele jäänud ja hiljem oma käitumist ühel või teisel viisil õigustav. Pooldajad on vastupidisel seisukohal ja väidavad, et neutraliseerimine peab toimuma enne, et indiviidid ilma neutraliseerimata neid tegusid toime pannud ei oleks. Selle vaidluse juures saab toetuda ka sellele, et kui püüame oma käitumist analüüsida. Kõige leebemate rikkumiste juures, me saame enda sees päris hästi kätte, et osasid neutraliseerimismeetodeid kasutame enne rikkumist. Näiteks kahju eitamist.
Arutatakse ja rünnatakse ka sel viisil, et ega me ei näe rikkumiste toimepanemisel sellist etappi, et kurjategija istub raskelt mõttesse ja hakkab lappama manuaali neutraliseerimise kohta, et millist meetodit saaks rakendada, et kuritegu toime panna. Neutraliseerimine ikkagi toimub päris paljudel juhtudel (võimalik, et alateadlikult) kahju eitamisega. Mõttekäik võib olla mõnikord ka ju teadlikult läbitehtud ning mõteldud, et kas kuskil keegi on kahjukannataja või sellist kahjukannatajat ei ole piirkiiruse ületamisel, aga tavasituatsioonis, kui indiviid kiirust ületab, ta ei hakka põhjalikku kaalumist või neutraliseerimist ette võtma.
On arutused selle üle, kas kõigi kurjategijate puhul on tegemist neutraliseerimisega. Võib-olla võiks vaadata esmakordsele kuriteo toimepanemisel, et tal on vaja neutraliseerimist. Mitmekordne kurjategija võib-olla on võtnud omaks juba mingid asjaolud ning tema puhul ei ole vaja neutraliseerimisest rääkida. Neutraliseerimisteooria seda ei väidagi, et iga kuriteo episoodi puhul neutraliseerimine väga suurt aega peaks nõudma. Teooria on täiesit valmis nõustuma sellega, et neutraliseerimine võib olla ka nii edukas, et hilisemal rutiinsel kuritegelikul viisil käitumisel kurjategija enam sellele väga mõtlema ei peagi, sest ta kunagi varem juba tegeles sellega.
Palju probleeme on siis, kui hakata mõtlema, kas ka ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuritegude puhul mingisugune neutraliseerimine vajalik on või kas seal midagi taolist toimub. Sellisel juhul kurjategija teadlikku otsust ei tee, et oleks vaja kuritegu toime panna või kaaluks kuriteo toimepanemist, eriti just hooletuse puhul. Siin peab ütlema, et neutraliseerimine kõige tugevamalt on näha tahtega kuriteo puhul, aga ka kergemeelsusest toime pandud kuritegude puhul on otsustus siiski olemas käitumisviisi puhul. Pole otsustus käituda kuritegelikult, aga otsustus võtta teatavaid põhjendamata riske. Otsustus on kaugemal ja neutraliseerimist on võimalik näha kaugemal. Hooletuse juures on veel sammuke kaugemal ning mingid käitumisotsustused indiviidi puhul on ju leitavad. Ta ei otsusta toime panna kuritegu, aga otsustab käituda teataval viisil.
Kui püüda teooriat hinnata, siis Ginter võtab teooriat tõsiselt ning üpris nõustub sellega, et toimed on olemas. Aga teooria probleemiks on, et ta selgitab rohkem mehhanismi, aga ta ei aita meid selles osas, et ta pakuks välja midagi, mida oleks võimalik rakendada, et sellist neutraliseerimist ei toimuks. Võimalik on, et neutraliseerimise vähendamiseks aitaks kaasa ka kasvõi see, et rohkem teadvustame, et sellised toimed on ning kui need toimed endas üles leiame ja suudame selliseid ekslikke mõtteviise endas kritiseerima hakata, siis võiksime loota , et me mõnda rikkumist loodetavasti võiksime vähem toime panna. Kurjategijate puhul kui nad püüaksid hoiduda neutraliseerimisest, siis see on märksa keerukam.
Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria
Teooria rõhutab kuritegevuse suhtelisust ja seda, et hästi tugev toime on siltidel, mida me indiviididele külge paneme . Norme rikkuvat käitumist suurelt osalt seletatakse sellega, et indiviidil on negatiivne märk külge pandud ja sellega normikuulekas käitumine hästi raskeks tehtud. Märgistamine tekitabki normirikkuvat käitumist.
Teoorial on all mitmeid omapäraseis empiirilisi uuringuid, mis näitavad seda, et märkidel on tugev toime:
Võeti uurimise all üks kool ning koolile öeldi, et soovitakse kooli suhtes teha psühholoogilist uuringut. Testimise tulemusena väideti, et testimisetulemus tegi kindlaks, et on olemas osa õpilasi, kes on hästi andekad ja teine hulk õpilasi, kes on andetud ning kellest midagi väga palju ei saa. Tegelikult grupid tehtid psühholoogiliste testide järgi võimalikult võrdsed. Pandi sildid niisama külge (andekad ja andetud). Anti teada nii õpetajatele kui õpilastele endale. Õpetamine hakkaski edasi minema eraldi rühmades. Tuldi mõne aja pärast tagasi ja tehti uued teadmiste testid. Tulemus oli selline, et need, kes olid sildistatud andekateks, nende teadmised olid selgelt paremad kui andetutel. Seal, kus silt oli andekad, seal õpetajad otsisid andekust ja igasugune väiksemgi andekuse ilming sai positiivset tagasisidet. Teises rühmas, kus ka andekuse ilminguid paistis , seal õpetajad ei suutnud neid märgata. Selliseid uuringuid enam praegu teha ei saa eetiliste normide tõttu.
Praegu saab teha eksperimente, kus ei ole ühtegi selget isikut, keda pandaks negatiivsesse olukorda. Siin on tehtud uuringuid, kus on saadetud erinevatele tööpakkujatele CV-sid. CV-d on tehtud puhtkunstlikult. Põhiosas on püütud teha üpris võrdseks, aga pakid erinesid selles osas, et milline seos antud isikul oli mingisuguste kuritegude toimepanemisega. Ühe uuringu puhul leiti, et kui isik oma CV-s midagi kuritegudest ei rääkinud, siis intervjuule kutsesaamise tõenäosus oli 36 %. Järgmine pakk olid sellised CV-d, kus kirjutati, et jah antud isik oli kriminaalasjaga kohtu all, kohus mõistis õigeks ja CV juurde pandi kohtuniku poolt allkirjastatud dokument, mis selgitas tööandjale, et kohtu õigeks mõistmine tähendab, et antud isikut tuleb käsitleda kui isikut, kes ei ole kuritegu toime pannud. See aga oluliselt vähendas intervjuule kutsumise tõenäosust, mis oli siis 24 %. Järgmine pakk oli, et oli kohtus, aga mõistegi õigeks, juures ei olud kohtuniku kirja. Tõenäosus kukkus 12 % peale. Kõige negatiivsem toime oli, kui isik oli kohtu all ja kohtu all ta süüdi mõisteti. Siis tuli 4 %.
Märgistamisteoorial pakutakse välja 9 põhiteesi:
1. Ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi. Kus on lubatud tapmise piir? Osad tapmised loeme õiguspärasteks. On kohti, kus võime öelda, et meie kultuur on teistsugune. Ajaloos on olnud selliseid kultuure, kus teatud east peale toidupuudusel pidid lapsed oma vanemad ära tapma. Õigustatud tapmist vaatame hädakaitse juures. Öelda, et piir on selge ja olemuslik , on keeruline. Selle piiri defineerivad erinevad õiguskorradki erinevalt. Mõnes riigis on hädakaitse piiratud, mõnedes kohtades lubatud rohkem.
Märgistamisteooria mõtleb selle kohapeal, et meie suhtumine teosse muutub, kui tegu seaduse järgi kriminaliseeritakse.
2. Kuritegelikuks käitumiseks tunnistavate tegude piirid määratakse politsei poolt selle aktiivse tegevuse läbi – Päris õigeid piire seadusest ei saa ning õigete piiride leidmiseks tuleb järgida politsei tegevust. Tuleb välja, et politseil siiski ressursse ei jätku ning on leitud, et tegelik piir hõlmab vähem tegevusi kui seaduse järgi. Näiteks politsei aktiivsus intellektuaalse omandiga seotud kuritegude puhul on üpris väike.
3. Inimene saab kurjategijaks mitte sellega, et ta rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, millega võimud annavad talle sellise staatuse – Teesi mõte on alguses häiriv, aga ei mõelda seda, et ta ei oleks enne selle teotoimepaneja. Mõeldakse seda, milline on isiku staatus ühiskonnas ning mismoodi teda tajutakse. Isikut hakatakse tajuma kurjategijana selle kaudu, millised märgid talle külge pannakse.
Formaalselt piir jookseb süüdimõista kohtuotsuse jõustumisest. Millal märk külge tuleb? Märgistamine võib toimuda palju varem kui kohtuotsuse jõustumine. Näiteks poes turvavärvavate töölehakkamine.
4. Inimeste jagunemine kahte kategooriasse (kurjategijad ja mittekurjategijad) on vastuolus terve mõistuse ja silmnähtavate faktidega – Tees on tähtis. Tegemist on kokkuleppeline ja hinnanguline piir. Samasugune piir nagu kuriteo ja mittekuriteo vahe. Vahetegu ei ole võimalik absoluutselt teha. Selle omaksvõtmine võib olla häiritud ka sellest, et otsime, mis eristab kurjategijaid ja mittekurjategijaid. Aga probleem on, et kõik vaheteod on keskmiste osas. Kõigi vahetegude puhul leiame kurjategijaid, kes konkreetse tunnuse poolest on rohkem sarnased normikuulekatega ja vastupidi. Väga head sisulist kurjategijate ja mittekurjategijate vahel ei saa.
Piiri on raske tõmmata ka, sest me ei tea täpselt, kes on toime pannud kuriteo või mitte. Osasid ei avastata lihtsalt. Olemuslikku vahet ei ole.
5. Seaduse rikkujatest paljastatakse vähesed, samas võivad paljud olla süüdi ja mitte vähesemal määral.
6. Kuna sanktsiooni rakendatakse inimese mitte aga kuritegeliku käitumise suhtes, siis kurjategijad iseloomustavad jooned mõjutavad karistust ja selle tagajärge - Karistusseadustikus lähtume süüst, aga võtame konkreetset isikut iseloomustavaid jooni arvesse, kui karistust individualiseerima ( eripreventsioon ).
7. Sanktsioonid sõltuvad kuuluvusest vähemusse, kindla elukoha olemasolusse, haridusest, elukohast jne – Vähemusrühma esindaja suhtes sanktsioon on kõrgem. Selle teesi puhul märgistamisteooria soovib tegelikku situatsiooni kritiseerida, et tegelik situatsioon on ebaõiglane. Ginter on positsioonil, et samad erisused , mis empiirilistes uuringutes välja tulevad, et neil on olemas päris head põhjendused, miks võib olla teesiga nõus, aga ei pruugi. Eestis vähemusrühm, millest kõige sagedamini juttu on, on eesti keelt mitte kõnelev elanikkond. Kõik uuringud näitavad, et vahe on sees. Vanglas on näha, et eesti keelt kõnelev osa on natukene vähemuses. Sanktsioonid on sõltunud sellest, et tegemist on vähemusrühmaga. Ginter leiab, et sellisel mustril on omad selged põhjendused, mis ei pruugi seonduda diskrimineerimisega. Nende seas on tööpuudust rohkem, sotsiaalse edasiliikumise võimalusi on vähem. Kuritegelik käitumine seondub sellega, et neil on mitmed asjad takistatud. Kui vaatame kriminaalstatistikat, siis kindla elukohaga isikutel on kõigis riikides karistus natukene väiksem. Tuleb kaaluda kohtus, milline on antud isiku tõenäosus, et ta saab hakkama vabaduses ilma kuritegude toimepanemiseta. Selge on, et kui tal kindel elukoht on olemas, siis normikuuleka jätku tõenäosus on suurem. Hariduse puhul samamoodi sanktsioonide puhul on näha, et parema haridusega isikutel on karistused leebemad. Samamoodi on põhjust arvata, et kohtunik prognoosi tegemisel näeb, et haridus annab kaasa parema prognoosi. Elukohaga Eestis ei ole keegi uurinud, et kas ka konkreetsete aadressidega annaks võrrelda, millised keskmised karistused tulevad. Välisriikides on teatud piirkonnad, kus karistused erinevad. Seal, kus nad erinevad, on võimalik seletada, et sotsiaalsed tingimused on halvemad või paremad.
8. Õigusemõistmine lähtub stereotüüpsest ettekujutusest kurjategijast kui madala moraaliga isikust ja isikust, kes soovib teistele paha ja isikust, kes ka väärib hukkamõistu – Ettekujutus on selgelt süsteemile etteheide ja mille vastu tuleb võidelda.
9. Kui indiviidile on märk külge pandud, siis märgist on raske vabaneda .
Märigstamisteoorias on ka klassikalisest lähenemisest edasi mindud ja hakatud eraldi vaatama seda osa, et mis toimub kurjategijaga pärast märgi omaksvõtmist? Alguses vaadati, kuidas ühiskond oma suhtumist muudab indiviidi, aga seejärel vaadatakse, et ka indiviidi suhtumine endasse muutub. Märgistamisteooria edasi arendamisel räägitakse eraldi primaarsetest hälvetest ja sekundaarsetest hälvetest.
Primaarsed hälbed on enne seda, kui indiviid on märgi sisemiselt omaks võtnud.
Sekundaarsed hälbed on need, mida indiviid paneb toime sellepärast, et ta teatud märgi on sisemiselt omaks võtnud. Ta ise vaatab ennast kui teatud rikkumisi järjest toime panevat indiviidi.
Primaarse hälbe puhul enamus hälvetest jääb märkamata ja karistamata. Osa siiski saavad karistatud, aga primaarse hälbe puhul esimene karistus üldreeglina on leebe . Märgistamisteooria on võtnud positsiooni, et esimene niivõrd leebe reaktsioon ei tekita ka märgistamist.
Pärast esimest reaktsiooni osa rikkujaid suudab loobuda edasistest rikkumistest, aga väga suur osa paneb toimu järgnevaid rikkumisi. Järgnevate rikkumiste puhul veel ei järgne ühiskonna poolt selget märgistamist. Seejärel, kas indiviid loobub või paneb veel toime rikkumisi. Kui ta veel paneb toime rikkumisi, siis on suur tõenäosus, et ta paneb toime ka raskemaid rikkumisi. Sellele järgneb ka raskem sanktsioon, mille kaudu indiviid hakkab võõranduma. Teatud hulga karistuste järel ja pärast seda, kui ühiskond väljastpoolt on hakanud indiviidi kohtlema kui kurjategijat, toimub sisemine märgistamine, kus indiviid võtab omaks, et on hälvik ja ei võitle enam sisemiselt märgi vastu. Edaspidi hakkab ta käituma lähtuvalt sellest märgist.
Kõige kergem on näha märgist lähtuvat käitumist mitmesuguste a-sotsiaalsete puhul. Alguses ta häbeneb ühiskonnast väljajääja staatust, aga hiljem kui teda on pikalt koheldud kui hälbe kandjat , siis edaspidi võib ta rikkumisi toime pannes mõelda, et tema rolli juurde käibki selline käitumine.
Arutatakse ka seda, et kumb on raskem – indiviidi märgistamine väljaspoolt või kui indiviid ise võtab negatiivse märgikandja rolli omaks?
Üldiselt on hoiak, et märgistatu jaoks on raskem see, et teda väljastpoolt koheldakse kui hälvikut ja kurjategijat. Märgistatu enda jaoks olukord, kui ta omaks võtnud märgi, on tal märksa kergem staatus. Ühiskonna jaoks on väljastpoolt märgistamisel omad negatiivsed tagajärjed, aga kõige kahjulikum ja rohkem vältimist vääriv on see, et indiviid võtab hälviku rolli päris omaks. Kui isik on hälviku rolli seesmiselt omaks võtnud, siis lootus, et tal oleks soov tagasi pöörduda normikuuleka ühiskonna poole on väga väike. Ühiskonnale sellised isikud on kulukad, sest nad ebaseaduslikul teel võtavad ühiskonnalt tulu.
Vahel käsitletakse või püütakse käsitleda märgistamist ka kui odavat karistamisviisi, sest märgistamine tekitab hälvikule (kurjategijale) kannatusi. Tekitab temas ka motiive , et ta võiks püüda hoiduda edaspidi sellisest käitumisest, mis toob kaasa negatiivseid tagajärgi talle. Märgistamist võib vaadata mõnes mõttes märgistamise analoogina. Miks seda ei saa vaadata kui odavat analoogi? Sest seda märki ei saa hästi doseerida nagu saab teisi karistusi. Kaasaegses ühiskonnas on doseerimine oluline (vangistus, kui suur rahaline karistus, trahv jne). Märgistamise puhul, kui suuri kannatusi märgi külgepanejale tekitab, me ei oska ette näha. Osad isikud saavad märgistamise tõttu ebaproportsionaalselt kannatada. Näiteks avaliku elu tegelased, kelle märgistamine on tugevama toimega. Märki ei saa karistusena vaadata ka, sest märki on raskem tagasi võtta, kui oleme eksinud.
Kultuurikonflikti teooria
Oluline nimi on F.Sellin.
Kultuurikonflikti teooria vaatab seda, et globaalses ühiskonnas on palju erinevaid kultuuri normide süsteeme. Kui vaatame erinevaid kultuurinormide süsteeme, siis märkame, et nende vahel on teatavad erisused. Näeme ka seda, et on käitumisi, mis ühe kultuurinormi süsteemi järgi on lubatud või kohustuslikud, aga võib olla, et teise kultuurinormi süsteemi järgi on need kas keelatud või isegi karistatavad käitumised. Teooria vaatab ka seda, et erinevate kultuuride vahel on ajaloos suhtlemine suurenenud ja tänu sellele on konflikte kohati juurde tulnud. Kultuurikonfliktis vaadatakse, et kuritegevuse kasv võib osaliselt olla tingitud sellest, et konfliktsed kultuurid on sagedamini kokkupuutumas. Sealt kuritegelikku käitumist tekib.
Kultuurikonflikti teooria vaatab kolme põhilist situatsiooni, kus kultuuri konflikt tekib:
1. Piirkondadest, mis on kahe erineva kultuurinormide süsteemi piiri alal. Seal piiri alal on paratamatu olukord, et ei ole alati üheselt arusaadav, kumma kultuurinormide süsteemi järgi siin piirkonnas just sel ajamomendil käituda tuleb.
2. Eelkõige kõige rohkem kirjeldatud Aafrika koloniseerimise näitel. Kuidas väljaspoolt tulles kehtestatakse teise territooriumi normid. Eelnevalt on olemas neil omad kultuurinormid . On selged raskused väljast peale surutava kultuurinormide süsteemiga kohanemiseks. Kõige rohkem kirjeldatakse seda, kuidas väljaspoolt peale suruvad õiguskaitse asutused ei saavuta kohalike elanike koostööd. Nad ei saa tunnistajaid kriminaalasjades jne. Kohalikud elanikud ei ole valmis omaks võtnud kultuurinorme ning tekivad suured raskused.
3. On üks kultuurinormide kehtivussüsteem (territoorium) ning sinna asub elama teisest kultuurinormide süsteemist tulev immigrant . Vaadatakse, et immigrandil on mitmeid raskusi uues kultuurinormide keskkonnas.
Kuidas kolm situatsiooni tekitavad teatud ohu, mis võivad kolmel erineval viisil viia kuritegelikule käitumisele?
1. Kuritegeliku käitumise põhjuseks on, et ühes kultuuris on tegemist lubatud (isegi kohustusliku) käitumisega, kuid teises süsteemis on käitumine keelatud. Näiteks Itaalia mägikülast tulnud isik elas Chicagos . Elavad hästi ja normikuulekalt. Ühel ööl itaallane kuuleb majas krõbinat ning otsustab maja kaitsta relvaga. Kui jõuab peretütre ukse taha, leiab krõbina ning leiab peretütre juurest austaja. Tagajärjeks oli austaja mahalaskmine. Tema käitus selgelt oma Itaalia mägiküla kultuurinormide süsteemi järgi, kus pere au ründaja tuleb elimineerida, et pere au saaks kaitstud. Ameerika Ühendriikide linnaühiskonna järgi oli selgelt tegemist tapmisega, mille eest ta ka süüdi mõisteti. Praeguseks on Itaalia immigrandid ühiskonda sulanud ning sellega seoses probleeme ei ole. Praegu on probleem islami riikidest tulnud immigrantidega, kes peavad oma süsteemi järgi kaitsma oma au. Näiteks, kui naine petab meest, peab naisest lahti ütlema ning minema saatma. Aurikkuja elu tuleb võtta.
2. Indiviid on pikemat aega olnud kultuurikonflikti situatsioonis. Tema jaoks teine kultuur ei ole enam uudis. Probleemiks on, et isik on teadlik, et ta oma käitumises koguaeg peab mingisuguseid ühe või teise kultuuri norme rikkuma. See tekitab küllalt suurt frustratsiooni ning ta ei saa ennast tajuda rahulikuna. Tagajärjeks on mitmesugused vägivaldsed kuriteod, kus indiviidi frustratsioonist käitub vägivaldselt (vandalism või isikuvastane kuritegevus).
3. Kui tuleb ühe kultuuri normide kehtivuse alasse teise kultuurinormide kandja, siis temal mingisuguseid kultuurinormid on selgelt toimivas. Kuna nad on teistsugused , siis võivad probleemid olla. Märksa probleemsemaks läheb situatsioon, kui immigrandi peres hakkab üles kasvama immigrantide teine põlvkond. Teise põlvkonna probleem on see, et teise põlvkonna üleskasvamise tingimused on, kus algselt ta näeb peres sees kehtivat ühtesid norme, aga suuremaks saades hakkab ta kokku puutuma teistsuguste normidega. Järjest enam on tal näha seda, et ei ole olemas ühiskonnas ühtseid norme, millest kõik kinni peaks. On täheldatud, et teisest immigrantide põlvkonnast võivad välja kujuneda normide suhtes nihilistlikult käituvad indiviidid, kes ei võta omaks mitte kumbagi kultuurinormide süsteemi. Teise põlvkonna immigrantide teema tuli algselt üles Ameerika Ühendriikides, aga nüüd on seda näha ka Euroopas. Hakati rääkima sellest probleemist Saksamaal, kes oma Türgist pärit töölistega märkas, et esimene põlvkond, kes kutsutud said tööjõu puudujääki korvama, et nendega oli probleeme, aga põhimass neist püüdsid ühiskonnas kõrgemale jõuda. Probleemsemaks kujunes teine põlvkond, kes suuremal määral toetus sotsiaalsetele abirahadele ja kelle puhul sisemist aktiivsust, et ühiskonnas edasi püüelda, oli vähem. Pärats Saksamaad on probleemid ka Prantsusmaal. Teise ja kolmanda põlvkondade probleemistik ei pruugi olla täis ulatuses ainult põhistatud kultuurikonfliktidega. On selgelt ka teisi põhjuseid. Immigrandid võrdlevad oma staatust sellega, mis neil oli päritolu riigis. Ka suhteliselt madalal tasustatud töid tehes nad teenivad oluliselt rohkem, kui said teenida päritoluriigis ja nad saavad oma staatust ja sisemist hoiakut ülal hoida sellega. Teised põlvkonnad oma staatust enam ei võrdle päritoluriigi staatusega ning nad ei pea enda jaoks aktuaalseks seda staatust. Nad võrdlevad oma staatust eakaaslastega asukohariigis. Väljapakutakse ka seda, et teise põlve ja märksa enam kolmanda põlve juures on märgata, et nende üleskasvamise ajal nad juba on perekonnas, kus vanemad ei käi tööl ning vanemad juba elavadki sotsiaalsetest abirahadest. Nendel ei kujune välja hoiakut, et elus edasiminemise võti on aktiivses osalemises ühiskonna tööelus.
Eestis ilmselt ei ole väga suuri raskusi näha, et kultuurikonflikti situatsioonid on Eestis kõik olemas. Oleme selgelt piiririik ning mitte ainult riigipiiri tõttu, vaid on ka piir usulises mõttes. Eestis on näha ka, et vallutajate kultuuri omaksvõtmine võtab kaua aega.
Vähem oleme näinud moslemi immigrantide (uue laine) kultuurikonflikti.
Kas Eesti ja Vene vahel on kultuurikonflikti? Kuritegude poole pealt tundub, et siiski kõik mõistame norme ühtemoodi.
Kuidas võiks ajalisel skaalal kultuurikonfliktide hulk muutuda? Hetkel kontaktid teiste kultuurinormide süsteemidega suurenevad, aga selle tõttu ei pruugi veel arvata, et konfliktide arv suureneb, sest suureneb ka teadlikus. Kas oleme hetkel konfliktide sagenemise või vähenemise faasis? Enne 9/11 olime ehk juba lähedal vähenemise faasile, aga see viis meid tagasi ning pikk aeg on veel ees kuritegevusega lahendatavat kultuurikonflikti.
Ameerika Ühendriikides on seda kõige rohkem uuritud ning teema, millele on uuringutes tähelepanu pööratud, on et milliste kultuuride puhul võib olla kuritegevust rohkem ja millal vähem? Uuringud näitavad, et kuritegevus on puhtalt valges piirkonnas madal. Kõige kõrgem on kuritegevus piirkonnas, kus ei ole olemas domineerivat kultuurinormide süsteemi. See piirkond on mõnevõrra analoogiks teise põlvkonna immigrandile, kes pole omaks võtnud üht ega teist süsteemi.
Ka Eestis on seda näha. Narva on rahulikum piirkond kui näiteks Kohtla-Järve.
Kuidas hinnata kultuurikonflikti õiguslikult? On erinevaid kaasuseid. Eriti USA kaasuseid.
Taani ema oli USA-s oma imikuga külas. Ta jõudis käruga jalutades kohvikuni ning jõudis mõtteni, et võiks istuda kohvikusse. Seejärel ta jättis vankri akna alla, kus laud oli teisel pool klaasi. Ta nägi last kogu aja. Edasi juhtus, et tähelepanelik USA elanik nägi, et laps on maha jäetud. Seejärel helistas ta lapsekaitsesse, et laps on jäetud järele valveta. Tuldi kohale ning võeti laps ära. Taanlane märkas seda, kuid tulemuseks oli, et taanlane läks kohtu alla süüdistusega, et pole oma lapse üle teostanud piisavalt järelevalvet. Läks käiku kultuurikonflikti kaitse. USA kohus jäi kaitset uskuma ning taanlanna sai kergem karistuse kui oleks saanud USA kodanik.
Rutiinsete tegevuste teooria
Põhi tähelepanu läheb kolmele komponendile, mille koosolemine viib kuriteo toimepanemisele:
1. Motiveeritud kurjategija
2. Sobiv sihtmärk – Et sihtmärk oleks sobiv, peab ta vastama erinevatele tunnustele. Üks on, et peab olema kõrge väärtus, et oleks atraktiivne . Peab olema kergesti ümbertoimetatav, et ei ole vaja teha suuri jõupingutusi. Peab olema realiseeritav, et vahelejäämise riski ei oleks.
3. Ärahoidjate puudumine
Viimastes käsitlustes on hakatud motiveeritud kurjategija nõuet mitte käsitlema, sest väidetavalt on motiveeritud kurjategija igal pool olemas. See tähendaks, et motiveeritud kurjategija on ka igas ruumis olemas. Selles Ginter täiesti veendunud ei ole.
Teooria vaatab ka seda, kuidas kolm komponenti kokku satuvad. Teooria ütleb, et komponendid satuvad kokku suure tõenäosusega sõltuvalt sellest, milliste tegevustega me haaratud oleme.
Teooria selgitab ka mõningaid ootamatuid tulemusi, mida on saadud vahel empiiriliste uuringute käigus. Üks asi, mida teooria aitab selgitada olukorda, kus Rootsis leiti, et tööpuuduse kasv ei toogi kaasa korterivarguste kasvu. Hoopis vastupidi, kui tööpuudus kasvas, siis korterivargused hakkasid langema . Seda hakati seletama teooriaga ning et situatsiooni, et sobiv sihtmärg oleks ilma ärahoidjatega jäi vähemaks, sest tööpuuduse kasvu tõttu elamupiirkonnas märksa rohkem oli töötuid indiviide, kes olid ärahoijateks. Eriti hästi läheb ta kokku uuema ruutinsete tegevuste vaatlusega, mis ütleb, et koguaeg on motiveeritud kurjategija olemas.
Subkultuuri teooria
Uuritud on kuritegelike subkultuure ning on vaadatud kuritegelike subkultuuride võimaliku mõju selle kaudu, et kuritegelikud subkultuurid võivad põhjustada kuritegelikku käitumist.
Subkultuuride all mõeldakse kultuurinormide osa, mis on osaks võetud väiksemate kuritegelike kultuuride poolt. Kuritegelik subkultuur ei oma seost mingisuguse konkreetse territooriumiga üldiselt. Ta on omane konkreetsetele piirkonnas tegutsevatele kurjategijatele.
Tuleks mõtelda ka selle peale, et kuidas vaadata neutraliseerimisteooriat ja subkultuure, et need liiga konfliktsed vastastikuses toimes ei oleks. Neutraliseerimisteooria ütleb, et normid on suhteliselt ühesugused. Subkultuuri teooria vaatab spetsiifilisi norme, mis on omaseks teatud kurjategijate rühmadele. On teatav vastuolu, aga mõnevõrra vastuolu on ületatud, kui vaadata, et subkultuuride osa norme on võimalik vaadata neutraliseerimisega omaksvõtuna.
Eestis on eelkõige vaadatud vangide seas omaksvõttu. Saab tunnistada, et vangide kuritegevuse subkultuuri osas on praegu küllalt palju ka saavutatud vangidevahelist hierarhia süsteemi lõhkumist. Väited, et oleme vanglast subkultuuri täiesti eemaldanud, on vale. Ka praegu näeb vanglas kuritegelikku subkultuuri. Näiteks vanglates on palju isikuid, kes ei saa oma staatuse hoidmiseks kuidagi vanglakoristamise töödel osaleda, sest mingisuguse koristamisefunktsiooni omaksvõtmine tähendaks mõndadele vangidele staatuse kaotamist.
Kontrolliteooria
Võrreldes teiste mikrotasandi teooriatega teistsuguse lähenemisega. Teised püüavad leida mingisugust seletust ja põhjust, miks üks inimene paneb kuriteo toime, siis kontrolliteooria hakkab asja vaatama hoopis teisest küljest. Ta võtab aluseks eelduse, et tegelikult kõik me oleme egoistid , kõigil meil on oma egoistlikud vajadused. Selleks, et me ei paneks nende egoistlike vajaduste rahuldamiseks kuritegusid toime, peavad olema mingisugused põhjused. Põhjused leiab kontrolliteooria, et põhjused tulevad kontrollist. Kontrolliteooria vaatab nii välist kontrolli kui sisemist kontrolli.
Väline kontroll:
- formaalne – teostavad formaalsed ühiskonna struktuurid . Näiteks akadeemilises keskkonnas keegi kontrollib eksamil.
- mitteformaalne – kaasõpilane jälgib eksami tegemisel.
Kontrolliteooria toob välja erinevad tegurid, mis mõjutavad seda, kui hästi üks või teine indiviid võib olla kontrollitav nii sisemise kui välise kontrolli poolt.
On neli põhilist tegurit:
1. Sidemed erinevate normikuulekate struktuuridega – Vaadatakse, kas tal on pere, töökoht või õpib kuskil. Kas antud indiviidil on olemas mingisugused sidemed? Mida enam neid sidemeid on, seda paremini antud indiviidi on nii väliselt kui sisemiselt võimalik kontrollida, et ta õigusrikkumisi toime ei paneks.
2. Pühendumine – Kui palju isik on pühendunud normikuulekate eesmärkide saavutamisele ? Näiteks haridus, erialane karjäär. Ka näiteks normaalse elu kindlustamine, pere jne. Üldised tavapärased normikuulekad eesmärgid. Kui isik nende eesmärkide saavutamisele on pühendunud, siis tema poolt kuritegude toime panemine on vähem tõenäolisem.
3. Ajakulutamine konventsionaalsele tegevusele – eesmärkide saavutamiseks. Koht, kus erinevad teooriad tunnistavad, et otsapidi võiks või isegi peaks olema eesmärgiks siduda ära potentsiaalselt kuritegelikult aktiivsete isikute aeg. Vanus 16-24 on kuritegelikult kõige aktiivsem ning kuni vanuseni 30 on küllalt ohtlik iga. Näiteks kooli vaadatakse kui teadmiste jagamise asutust, kuid mitte kui kasvatusasutust. Kool on koht, mis pakub ohtlikus eas olevale elanikkonna kihile mingisugust konventsionaalset tegevust. Tahame, et isikud saaksid teadmisi ning et koolid kasvataks oma õpilasi, aga juba see, kui suudame hoida õpilased koolis, on positiivne tulemus, sest niipea kui nad koolist välja langevad (näitavad kõik empiirilised uuringud), kuritegeliku maailma sukeldumine hakkab kiiresti niipea kui 16-18 – aastane isik peaks koolist välja langema. Kui isik on koolis, siis on tal rohkem tunde päevas sisustatud.
4. Usk normikuuleka käitumise mõttekusse – Läheb üpris hästi kokku positiivse üldpreventsiooniga. Kui indiviid näeb, et teiste isikute poolt normirikkumisel on negatiivsed tagajärjed. Teised isikud ei saavuta normide rikkumisega häid eesmärke. Nad ei ole ühiskonnas edukad. Usk normikuuleka käitumise mõttekusse tõuseb. Vastupidi nii pea kui hakkame nägema, et tegelikult ühiskonnas edukad on väga paljuski just need, kellel ei ole normikuulekus nii silmapaistev ja meie karistusvõim ei saa neid kätte. Nad saavutavad kõik eesmärgid, on edukad ja neid hinnatakse (neile vaadatakse alt üles). See hävitab usku normikuuleka käitumise mõttekusse.
Makrotasandi teooriad
E. Durkheimi anoomia kontseptsioon
Anoomia tähendab ühiskonnas sellist seisundit, kus ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste tõttu ei suudeta oma ühiskonnaliikmete käitumist reguleerida. Durkheim vaatab, et ühiskonnas on päris palju egoistlike huvidega indiviide ja selleks, et ühiskond saaks kõige efektiivsemalt töötada, on vaja kehtestada teatud käitumisreeglid ja panna teatud situatsioonides indiviide oma egoistlikest huvidest lähtumisest loobuma, et indiviidid tegutseksid teatava ühtsuse (grupina). Selles näeb Durkheim ühiskonnas funktsiooni, et erinevad egoistlikud indiviidid kuidagi kokku panna ja kehtestada reeglid, millega nad koos saavad olla efektiivsemad. Ühiskond pingutab selleks. Durkheim annab endale aru, et see võtab palju aega, et ühiskond suudaks oma liikmetele selgeks teha, millised need normid on ja milliste normide järgi käituda tuleb. Seal jõuab ta muudatuste juurde ning leiab, et nii pea kui ühiskonnas toimuvad muudatused, nii pea tekib oht, et ühiskond ei saa enam nii hästi oma liikmete käitumise reguleerimisega hakkama. Kui käitumist reguleerida ei saa, siis tagajärjeks on kuritegevuse kasv. Näiteks Eestis pärast taasiseseisvumist. Üheks põhjuseks oli see, et ühiskonnas toimusid väga kiired muudatused ning võime reegleid ühiskonnaliikmeteni viia ei olnud nii hea.
Võib jääda mulje, et Durkheim vaatab kahtlustundega ühiskonna peale ning seal toimuvate muudatuste peale, et see justnagu oleks midagi kahjulikku või ohtlikku. Selleks, et sellist tunnet ei jääks Durkheimi puhul, on mõistlik juurde käsitleda ka Durkheimi suhteliselt vastuolulist lähenemist, kus Durkheim püüab selgitada, et kuritegevus ei ole ühiskonnas ainult paratamatu nähtus, vaid vajalik nähtus. Ta leiab, et kuritegevuse vastu peab võitlema, aga on minimaalse vajaliku hälbe tase, et ühiskond suudaks edasi areneda. On kolm erinevat põhjendusviisi:
1. Ühiskonnas inimeste käitumised on väga erinevad (väga negatiivsetest väga positiivsete käitumisteni välja). Nendest negatiivsetest käitumistest (käitumised, mis ühiskonda kõige rohkem häirivad) teatud hulga ühiskond tunnistab kuritegudeks ja võitleb nende vastu kriminaalkaristustega. Mis juhtuks, kui kuritegevuse vastane võitlus õnnestuks ja saaksime jagu osadest neist siit või isegi kõigist negatiivsetest käitumistest, mis on meil kuritegudeks tunnistatud ? Durkheim leiab, et saaks üpris sama, mis juhtub siis, kui magnetraual lõikame otsa maha (saame teistuguse magnetraua ainult väiksema). Durkheim mõtleb selle peale, et kui käitumisi vaatame, siis posiitivsemal poolel on ka käitumisi, mis meile ei meeldi. Kui lahti saame kõige negatiivsematest, siis kriminaliseerime järgmised käitumised. Kui neist lahti saame, siis kriminaliseerime järgmised. Kuni selleni välja, et loeme lubatavaks väga kitsa käitumismudeli, kus indiviidile enam valikuid ei jää. Mille poolest oleks halb, et kriminaliseerimisena järjets jõuame sinna, et käitumise üpris üheselt ette kirjutame? Kui kriminaliseerimisel nii liiguksime, siis sellega me teeksime ka arenemise võimatuks. Arenemine käib ainult muutumise kaudu. Kui regulatsioonid on liiga jäigad, ei saa ka muutumist toimuda. Selline hälve on ka arenguks selgelt hädavajalik. Bioloogiline näide: käib paljunemine, millega muutub genotüüp (aeglaselt, aga kohati toimub ka tugevaid genotüübi muutusi). Tekivad mutatsioonid , mille tagajärjeks on surm tavaliselt. Kui temast ka tuleb isend , siis selline, kes järglasi ei anna. Selleks, et praegune keeruline indiviid olla saaks, pidi toimuma palju mutatsioone. Kui neid mutatsioone poleks toimunud, siis oleksime ainuraksed . Kui õnnestuks inimeste käitumist 100% reguleerida, et mingeid rikkumisi ei oleks, siis seal ühiskonnas paremaks minna ei saaks.
2. Paratamatult kriminaliseerimisel vahepeal eksime ja kohtame kriminaliseeritud tegude hulgas tegusid, mille toimepanemine tegelikult on ühiskonnale kasulik. Kui õnnestuks kuritegevus 100% mahasuruda, suruksime maha ka selle kuritegevuse, mis on kasulik. On olemas kurjategijad, kellel peaksime kätt suruma ning ütlem, et tublid olete. Näiteks Vanas-Kreekas oli Sokratesel raskusi olemasolevate dogmadega aktsepteerimisega. Nendeks olid ka mõned jumalustesse uskumised. Sokrates oli Vana-Kreeka mõistes vabamõtleja (teisitimõtleja). Vanade jumalate eitamine oli kuritegu, mis oli karistatav surmanuhtlusega. Sokratese üle mõisteti kohut . Rahvas otsustas, et on rikkunud ja tuleb surma mõista. Sokrates jõi oma mürgikarika tühjaks ja suri. Praegu ajaloolise distantsi tõttu on lihtne öelda, et kohus tegi rumalusi ning et Sokrates oli väärtuslik ühiskonna liige. Ka Nõukogude Liidus oli selliseid sätteid (eraettevõttelik tegevus jne). Kui kuritegevuse võitlus oleks olnud 100% efektiivne, siis ei oleks Eesti Vabariiki. Praegu me ei saa leida näiteid, sest on tagantjärgi mõtelda. Praegu saame mõelda ainult seda, et kas midagi on mõttekas või ei ole kriminaliseerida. Praegu on keelatud näiteks inimese kloonimine. Mis oleksid kloonimise negatiivsed tagajärjed? Ei tea. Me ei kujuta ette, millised tagajärjed sellel olla võivad. Sinna oleme ohuvältimisega läinud nii kaugele, et kriminaliseerisime selle. Kloonimise puhul me isegi ei tea, kas see on võimalik.
Mitu sajandit tagasi oli keelatud lahkamine, sest ei taheti isikut teistpoolsuse jaoks ära rikku. Näiteks teine näide ka asendusemadus , mis on meil hetkel kriminaliseeritud. Vastutusele võetakse arst, kes midagi sellist teeb. Kui keegi seda teha tahab Eestis, siis minnakse teise riiki, kus selline võimalus antud on.
Näiteks ka aktiivne eutanaasia. Positiivne – isiku kannatuste vähendamine, ressursi kokkuhoid, valik oma elu üle. Kardetakse , et eutanaasiat hakatakse rohkem tegema, et ressurssi kokku hoida. Hirm ka sellepärast, et kas nõusolek on ikka vabatahtlikult antud. Meie ühiskond ei ole kindel, et otsus tuleks ilma mõjutamata. Eutanaasia peaks olema, kui soov on selge ja informeeritud, et ei ole võimalust ilma kannatusteta elu jätkata.
3. Kõik sotsioloogid tunnistavad seaduspärasust, et kui üks sotsiaalne kooslus võitleb teise sotsiaalse kooslusega, siis ühtekuuluvustunne koosluses suureneb. Näiteks Eesti taasiseseisvumine . Durkheim leiab, et kui üks kooslus on normikuulekad ja teine kurjategijad, siis võitlus kurjategijatega pidavat suurendama meie ühtekuuluvustunnet. Ginteril on 2 kõhklust. Esiteks, et isegi siis kui ühtekuuluvustunne võiks suureneda tänu sellele, et võitleme kurjategijatega, siis kipub tekkima tunne, et me kaotame rohkem, kui saame võita ühtekuuluvustunde suurenemisega.
Eestis oli ühtekuuluvustunde tekkimine näiteks Justimenko juhtumi juures.
Lõuna-Eesti talumehed olid hädad, et vargused olid, politsei tähelepanu ei saadud ning tekkis ühisvõrgustik, et kurjategijaid kätte saada.
Üldisemalt vaadates naabrivalve projektid .
R.Mertoni anoomia
Kuritegevus on eesmärkide ja vahendite lõhe tagajärg.
Tal ei teki anoomia muutuste tõttu ühiskonnas, vaid eesmärkide ja vahendite vahel on ühiskonnas liiga suur lõhe. Ühiskond annab meile teatud vahendid ning neid vahendeid saab jagada kahel alusel:
1. Kas nad on legaalsed või ebaseaduslikud vahendid?
2. Efektiivsed ja ebaefektiivsed
Merton hakkas vahendeid vaatama ja märkas, et legaalsed vahendid on sageli ebaefektiivsed ja efektiivsed vahendid on sageli ebaseaduslikud. Lõhe on eelkõige selles, et ei ole piisavaid efektiivseid legaalseid vahendeid eesmärgi saavutamiseks.
Eesmärk
Vahend
Konformne käitumine
+ Üldtunnustatud eesmärgid
+ Püütakse legaalsete vahenditega eesmärke saavutada
Innovatsioon
+ Jäädakse üldtunnustatud eesmärgi juurde
- Ei ole piisavalt efektiivseid legaalseid vahendeid.
Ritualism
- Püüab üldkehtivaid eesmärke saavutada lubatud vahenditega, aga ei saavuta. Loobub eesmärkidest ja jääb vahendite juurde.
Retritism – hipikultuur, praegused a-sotsiaalid ka mingil juhul.
- Püüab lubatud vahenditega saavutada eesmärki, ei saavuta. Tulemusel loobub nii eesmärgist kui vahendist.
Mäss – püütakse muuta ühiskona tervikuna.
Mässumärk
Et ühiskond oleks normaalne peab olema domineeriv konformne käitumine, siis on ühiskond terve.
Indiat ja USA-d võrreldes India on palju vaesem. Vahendite vähesusest ei maksa teha järeldust, et tegemist on anoomiaga. Vahendite vähesus ei pruugi tähendada suurt lõhet. Ajalooliselt on inimeste käes olevad vahendid kasvanud, kui me ei näe seda, et kuritegevus oleks kohe langenud, kuna ka eesmärgid kasvavad. Lõhe on eesmärkide ja vahendite vaheline, mis põhjustab kuritegelikku käitumist. Indias on ametlikult kastid ära kaotatud , aga lähemalt ühiskonda vaadates praeguseni on seal kastiühiskond. Igas kastis on omad eesmärgid ja eesmärkide taseme. Kui eesmärgid on väiksemad, siis on lõhe väiksem kui USA-s, kus kõikide eesmärgid on kõrged ja suur lõhe on tekkinud eesmärkide ja vahendite vahel. Sellest vtuleks järeldada, et kui meil oleks ühiskonnas kõige kõrgem eesmärkide kuritegevuse vastanevõitlus, siis tuleks püstitada loosung, et elagu kastiühiskond, kus surve kuritegelikuks käitumiseks on madal. Miks seda loosungit ei näe, on see, et ka majandus mõjutab olukorda. Indias on majandusareng oluliselt ebaefektiivsem kui USA majandus. Lõhe eesmärkide ja vahendite vahel on ohtlik ja negatiivne, see võib ja ka põhjustab kuritegeliku käitumise sagenemist. Lõhe on ka üldise aktiivsuse liikuma panevakd jõuks (mitte ainult kuritegeliku käitumise omaks). Kastiühiskonnas jääb indiiviidide potentsiaal ärakasutamata (madalamate kihtide esindajate poolt). Neile seatakse madalad eesmärgid, kuid nendest osa oleksid kindlasti võimelised saavutama ja panustama ühiskonda rohkem.
Ühiskond on süüdi, et lõhe on nii suur ning ühiskond kirjutab meile eesmärgid ette: Kas me mitte ise ei vali oma eesmärke?
Kas saab lõhet mõjutada? Meediaga saab natukene mõjutada ühiskonda. Kas on olemas kedagi, kes tegelevad sellega, et meie eesmärke mõjutada? Poliitikud natukene mõjutavad. Hästi tugev on kodust saadud väärtushinnangud. Kindlasti mõjutavad ka kooliõpetajad, treenerid . Sotsiaaltöötajad.
Kus on see, mis lõhet suurendab? Kommerts- ja sotsiaalreklaam – tahame rohkem saada kallemaid asju.
Ritualism – näed välja parem, kui tegelikud oled.