õiguskord (ibid). Kas surmanuhtlus suudab kuritegusid ära hoida, kas ja milline on tema ennetav mõju ning millest tuleneb surmanuhtluse põhjendatus karistusliigina? See toetub karistusteooriale, mis tänapäevasel kujul lähtub Kanti ja Hegeli filosoofiast pärit tasumisideest. Iga karistus peab vastama kuriteo raskusele, sest ainult sellise karistusega on võimalik taastada kuriteoga rikutud õiguskord. Tapmisele vastab ja on seega õiglane karistus surmanuhtlus. Absoluutse karistusteooria järgi ei pea karistusel olema enam mingit täiendavat ega ärahoidvat eesmärki (Sootak 1996: 14). 1.1.1 Surmanuhtluse vastuargumendid Inimõiguste ülddeklaratsiooni 3. artikkel ütleb, et ,,kõigil on õigus elule". Õigust elule peetakse tihtipeale kõige tähtsamaks ja kõige põhilisemaks õiguseks, millest teatud mõttes tulenevad kõik teised inimõigused. Et surmanuhtlus rikub õigust elule, rikub see ühtlasi kõiki ülddeklaratsioonis sätestatud inimõigusi
liikuma akadeemilised mõtted, võimaldas nüüd hakata likvideerima piinamisi,nõiaprotsesse ja kiriklikke karistusi. Juba montesquieu kuulutas, et ilma tungiva põhjuseta ei tohi ei tohi kedagi karistada. 1748. a. võeti tema mõtted suure eduga vastu. 10 aastat hiljem kriminaalõigusprogramm. 1764.a. Cesare Beccaria kirjutis ,,Dei delitti e della pene" (Kuritegudest ja karistusest). Tõlgiti paljudesse euroopa keeltesse. Laineid lööv oli surmanuhtluse eitamine. Uue karistusteooria juures olid otsustavad õiglane karistus, deliktide liigid, seaduste stiil ja nende kohaldamine ja menetlusküsimused. Karistuse eesmärgiks ei saanud enam olla kurjategija piinamine ega ka kuriteo kustutamine. Edaspidi pidi olema karistus preventsioon. Beccaria raamat unustati siiski peatselt. Immanuel Kant arvas, et õiglus nõuab, et süüdlase ja õiguse huvides viidaks surmanuhtlus täide ka siis, kui iga hetk võib saabuda maailma lõpp.
õiguste kaotus ehk nn tsiviilsurm). Kriminaalpoliitilises plaanis seisneb sanktsioonisüsteemi põhiprobleem juba sadakond aastat tasumisidee ja kohtlemisidee konkureerimises. Esimesel juhul rõhutatakse enam karistuse olemust ja nähakse selles süüdlase poolt tehtud ebaõiguse heastamist, teisel juhul vaadeldakse karistust eelkõige preventsiooniaspektist ja rõhutatakse eelkõige karistuse eesmärki. b) Absoluutne karistusteooria Sellest lähtudes on absoluutse karistusteooria kohaselt riiklik karistamine lahutatud maistest riiklikest eesmärkidest. Karistamisega ei sea riik eesmärgiks mõjutada ühiskonda, üksikut kurjategijat või potentsiaalseid kurjategijaid. Ajalooliselt kujunes välja mitmeid erinevaid karistusteooriaid, mis kõik püüdsid põhjendada, et riiklik karistusvõim ei pea olema suunatud mõne konkreetse eesmärgi saavutamisele, vaid karistuse kohaldamine on süüteo toimepanemise faktist tulenevalt paratamatult vajalik
(ennetav, ettevaatav – saab karistusega taotleda edaspidist kuritegude ära hoidmist). Preventiivne funktsioon võib väljuda karistusõiguse raamidest. Karistusega näidatakse kehtiva normi kehtivust. Karistusteooriad – näitab karistusõiguse legitiimsuse (mis õigusega riik karistab) ja annab lähtekohad karistuse mõistmise alustel. Need põhjendavad riigi karistusvõimu ja mis mõttega repressiooni ja preventsiooni rakendatakse. Tänapäeval: Absoluutne karistusteooria – karistuse mõte ei ole milleski muus kui kuriteos (kui kuritegu on toime pandud, siis mis põhjendust karistusele veel vaja on). Kuriteo raskust peegeldatakse karistuses. Karistusteooriatest vanim ja tänase päevani kasutusel. Teoorial on ka puudusi, sest karistuse protsess ei arvesta seda inimest eraldi (isikut), mis temast edasi saab jms. Relatiivsed karistusteooriad o Üldpreventsioon Negatiivne – 19
.. Subjektiivsed õigushüved – tervisele, elule jne. Kollektiivsed õigushüved – loodus, avalik kord tervikune jne. 2. Õiguskorra kaitse, et tagada terviklikkus ja puutumatus. KarS § 56. Eripreventiivne eesmärk on see, et edaspidi isik sama tegu ei teeks. KarS peab tagama usu normikindlusesse, et inimene oleks kindel õigusnormi toimimises. Karistusõigus on olemuselt imperatiivne ning sätestab käsud ja keelud, milles ei saa kokkuleppida nii nagu eraõiguses. Absoluutne karistusteooria – karistuse põhjendatus pole vajalik, vaid karistus iseenesest ongi juba põhjendus. Meil seda ei rakendadata. Ilmselt autoritaarses riigis Relatiivne karistusteooria Ei ole kuritegu ega karistust ilma seaduseta! Määratletuse nõue. Ei ole kuritegu ega karistust ilma täpse seaduseta. Karistatav tegu peab olema selgelt määratletav, ei saa olla abstraktne. Karistatav alus peab tulema seadusest, mitte määrusest või ettekirjutusest vms. Ei saa tugineda analoogiale, see on keelatud!!!
annaabi.ee 
