KRIMINOLOOGIA EKSAMIKS (0)

Kriminoloogia​ on teadmiste kogum õigusrikkumistest ja kuritegevusest kui sotsiaalsest 
nähtusest. See teadmiste kogum hõlmab oma raamides seaduste loomise, seaduserikkumiste 
ja seadusterikkumistele reageerimise protsesse”  Edwin H. Sutherland  n​Kuriteo mõiste on tihedalt seotud sotsiaalse normi mõistega.   n​Tuletame meelde, et ​sotsiaalsed normid​on käitumisreeglid, mis määratlevad, milline 
käitumine on sobilik antud sotsiaalses kontekstis. Norm kas ütleb, kuidas tuleb käituda või 
keelab teatud käitumisviisi.   Võib eristada:   n​Normidest kinnipidamine (konformne käitumine)   n​Hälbiv käitumine   n​Kuritegu 
 
Hälbiv käitumine vs normidest kinnipidamine  Nt, Kas inimeselt elu võtmine on alati kuritegu?  nSee, mida peetakse hälbivuseks ühes ühiskonnas ühel ajal, võib teises ühiskonnas või samas 
ühiskonnas teisel ajal olla normaalsuseks. 
Hälbiv käitumine  Hälbivad inimtüübid 1960ndate ameerika uuringu järgi:  Homoseksuaalid, prostituudid, narkomaanid, radikaalid, kurjategijad, petturid, ametialase 
karjääri valinud naised, ateistid, usklikud, pensionärid, noorsugu, hasartmängijad, 
habemikud, hipid, otsekohesed inimesed, ülemused, lahutatud abikaasad, perverssed isikud, 
ülbitsevad õppurid, ülitargad professorid ...  n​Iga rolli jaoks on olemas omad käitumisviisid, mis on normaalsed (õiged) ja ebanormaalsed 
(valed).   n​Norm sõltub selle grupi sotsiaalsetest väärtustest   n​Kõik käitumisnormid ei ole ilmtingimata kajastatud õiguses.   Nt. ameerika kriminoloogi Thorsten Sellini arvates kriminoloogilise uuringu peamiseks 
aineks peaksid olema käitumisnormid.   Mis on kuritegu?  Kuritegu ​on selline käitumine, mis kehtiva karistusmäärustiku poolt on keelatud ning 
mille eest on ettenähtud karistus.   See on nn “legalistlik” definitsioon.  n​Miks mõnede normide rikkumisi peetakse kuriteoks aga teisi mitte?  


Võimalikud lähenemisviisid:  1.​Kuritegu kui sotsiaalne kahju   (nt Edwin Sutherland)  2.​Kuritegu kui inimõiguste rikkumine   (nt Herman ja Julia Schwendinger)    3.​Sisuliselt puudub vahe hälbiva käitumise ja kuriteo vahel. Seda, millised teod saavad 
kuriteo staatust määratlevad need, kelle käes on võim (konfliktiteooriad)  
Kriminoloogia uurimisained:  n​Kuritegevus kui ühiskondlik nähtus  n​Kuritegelik käitumine ja kurjategija isiksus  n​Kuritegevuse kontroll    Klassikaline koolkond  Cesare Beccaria  n​Valgustamisfilosoofia mõju  n​Õiguses praktiseeritav julmus sundis teda loobuma juristi karjäärist  n​1760 sattus vanglasse mõneks kuuks - katsus abielluda vastu oma isa tahet  n​Raamat “Kuriteost ja karistusest” ilmus anonüümselt  Põhimõtted:  n​kuritegusid on parem ennetada kui karistada   n​Selleks, et kuritegusid ennetada, peavad seadused olema selged 


n​Karistus peab olema proportsionaalne kuriteoga  n​Karistuse eesmärk on kaitsta ühiskonda ja kurjategijat ennast järgmiste kuritegude eest  n​Mida kiiremini järgneb karistus, seda kasulikum (tõhusam) see on  n​Pehme karistuse vältimatus on palju tõhusam kui kartus range karistuse eest, kui on lootus, 
et seda saab vältida  n​Surmanuhtlus ei saa olla kasulik, sest on julmuse eeskuju  n​Karistus peab olema ettenähtus seaduses. Kohtunikud määratlevad ainult, kas inimene on 
süüdi või mitte  Jeremy Bentham (1748-1832)  n​Karistuse poolt  tekitatav kurjus peab olema suurem, kui kasu, mida saab kuriteo 
toimepanemisest.  n​Mida väiksem on karistuse vältimatus (mida väiksem on tõenäosus, et kurjategija saab 
karistatud), seda rangem peab karistus olema  n​Mida tõsisem kuritegu, seda rangem peaks olema karistus, lootes kuriteo ennetada  n​Ehkki igaüks on seaduse eest võrdne, tuleb arvesse võtta olukorra, mis mõjutas kurjategija 
moraalset seisundid  Klassikaline suund (kokkuvõte)  n​Inimene on vaba tahte kandja.   n​Kuriteo toimepanemise üle otsustamise protsess on ratsionaalne.  n​Tehes karistuse rangemaks, ühiskond teeb kuriteost saadavad kasumit väiksemaks ja kuriteo 
vähem atraktiivseks, mis aitab ära hoida inimesi kuriteo toimepanemisest.  n​Seadusandja kunst ja humanism koosneb mitte sellest, et teha karistusi võimalikult rangeks, 
vaid sellest, et karmistada karistusi ainult niipalju, kui see vajalik on.  Moraalne statistika  André-Michel Guerry (1802-1866) oli 1827.a. ​Prantsusmaal ilmunud 
esimesekuritgevuse statistika aastaraamatu koostajaks.  Märkas, et:  n​Kuritegeliku aktiivsuse tipp langebvanusrühmale 25-30 aastat.  n​Kõige vaesemates rajoonides kuritegevusetase oli kõige madalam. Sellest ta tegijärelduse, et 
seost kuritegevuse javaesuse vahel ei ole olemas.  Leidis seosed kuritegevuse ja kasvatusepuudulikkuse vahel  Lambert Adolphe Quetelet (1796-1874)  Matemaatika ja astronoomia professor Belgiumist. 


n​Märkas, et sündidele ja surmadele on omaneteatud seaduspärasus.  n​Toimepandud kuritegude arv aastast aastani jääbpeaaegu stabiilseks.  n​Stabiilne on ka kuritegevuse struktuur.  Quetelet on tuntud faktorite teooria looja. Nende faktorite hulka, mis kuritegevust 
mõjutavad, on:  - keskkond, milles inimene elab;  - perekondlikud suhted;  - religioon;  - sotsiaalne staatus.  Antropoloogiline suund  Cesare Lombroso (1836-1909)  Oma järeldused kuritegeliku inimese kohta tegi Lombroso tuginedes mahukatele 
uuringutele. Ta uuris  n​383 surnud inimeste ajukolpa,  n​3839 elavate inimeste ajukolpa.  n​Kokku küsitles ja uuris ta 26 886 kurjategijat, keda ta võrdles 25 447 tudengi, sõduri 
ja teiste seaduskuulekate inimestega.  Kurjategijate tüpoloogia:  n​Mõrtsukad  n​Vargad  n​Vägistajad  Sulid  Enrico Ferri (1856-1929) oli Lombrosoõpilane   Ferri pakkus kurjategijate jaotust viieks rühmaks:  n​Vaimuhaiged  n​Sünnipärased  n​Harjumuslikud  n​Juhuslikud  Kire kurjategijad  Momendil võib kriminoloogias eristada järgmiseid suundi (raamatust S. 
Cohen.​Against Criminology)​: 


n​Konservatiivne  n​Administratiivne  n​Liberaalne  n​Sotsialistlik (Vasakpoolne Realism)  n​Abolitsionism  Teoreetiline  Kuritegevuse mõõtmine  Levinuimad informatsiooni allikad kuritegevuse kohta  n​Õiguskaitsega tegelevate ametkondade teave.  n​Ohvrite antud teated.  n​Eneseraporteeritud (self-report) andmed kuritegude kohta.  Lisaks kasutatakse:  •​Tervishoiuametkondade andmed (nt mõnuainete tarvitamise, surmapõhjuste kohta).  •​Äri- ja kaubandusega seotud andmed (nt kauplustes toimunud varguste kohta).  •​Süstemaatiliste vaatluste ja teaduslike uuringute tulemused.    Indikaatorid 


•​Registreeritud kuritegude jne absoluutarv, nt. Eestis ühe aasta jooksul toimepandud 
kuritegude arv.  •​Suhtarv ehk nt registreeritud kuritegude arv 100 000 elaniku kohta.  Kuidas arvutada registreeritud kuritegude suhtarvu 10000 elaniku kohta:  Registreeritud kuritegude arv   ---------------------------------------     X 10 000  Elanike arv  Politseistatistika puudused:  •​neis kajastuvad üksnes politseis registreeritud kuriteod;  •​politseistatistika peegeldab olulisel määral kuritegude registreerimise praktikat ja politsei 
enda tööd (nt võetakse prioriteediks mingi kindla kuriteoliigiga tegelemine).  •​“politseimoraal” mõjutab olulisel määral kuritegudega tegelemise praktikat ja traditsioone;  - politseistatistika kajastab eelkõige tavalist nn tänavakuritegevust ja jätab suures osas 
kajastamata osad oluliste kuritegude liigid (nt organiseeritud ja “valgekraede” 
kuritegevus  Kuriteost sageli ei teatata, kui:  •​Tegemist on kuriteo katsega, mitte lõpuni viidud teoga;  •​Rahaline kahju on väike või vigastused kerged;  •​Isiklik turvatunne ei olnud ohustatud;  •​Inimesele ei paistnud kuritegu tõsine;  •​Tulirelva ei kasutatud.  ICVS  Euroopas korraldatakse rahvusvahelisi ohvriuuringuid (​InternationalCrime Victimisation 
Survey​) kasutades sarnaseid küsimusi, mis võimaldab tulemuste võrdlemist.  Rahvusvahelised ohvriuuringud viidi Eestis läbi 1993, 1995, 2000, 2004.a. Ohvri- ja 
vägivalla uuring toimus 2008. a.  Ajalugu  1720.a esimene katse uurida kuritegevust küsitledes elanikkonda (Taani). 


1966.a esimene suur, süstemaatiline uuring toimus USA-s. Küsitleti 10 000 leibkonda 
ning eesmärgiks oli määratleda, kui sageli inimesed langevad kuritegude ohvriks.  Alatest 1972.a viib USA Justiitsstatistika Büroo (​Bureau of JusticeStatistics)​ sarnaseid 
ohvriuuringuid läbi regulaarselt.  Ohvriuuringute positiivsed küljed:  •​Mõõdab nii registreeritud kui ka registreerimata kuritegevust;  •​Ei ole tundlik kuritegude registreerimise praktika ja tehnoloogia muutmiste suhtes;  •​Andmed, mida kogutakse, sisaldavad ka sellist infot, mida ei ole võimalik saada politsei 
andmebaasist. Näiteks, suhted ohvri ja kurjategija vahel, kahjumi suurus jne.  •​Kogub detailset informatsiooni OHVRITE kohta, mida muidu kusagilt ei saa.  •​Aegajalt sisaldab ka spetsiifilisi küsimusi, nagu näiteks suhtumine politseisse, hirm 
kuritegevuse ees jne.  Ohvriuuringute negatiivsed küljed:  •​Suured valimid maksavad liiga palju;  •​Valed andmed;  •​Sündmuste vale interpreteerimine respondentide poolt;  •​Valimi nihe.  •​Mäluprobleemid;  •​Intervjueerija efekt;  •​Kodeerimis- ja mehhaanilised vead;  •​Probleemid mõnede kuritegude mõõtmisega. 


  Mis on ​self-report ​uuring?  Self-report​ uuring on konfidentsiaalne intervjuu või vastaja poolt täidetud küsimustik, mis 
palub tunnistada, kui palju õigusrikkumisi on vastaja sooritanud.   Ajalugu  Esimest korda kasutas seda meetodit Austin Porterfield (1946) selleks, et võrrelda 
kolledži tudengeid delinkventidega, kes olid läbinud noortekohtu.  Selgus, et mõlemad grupid olid sarnaselt sooritanud õigusvastaseid tegusid nooremas eas  •​1947. a uuring (Wallershtein and Wyle) näitas, et õiguskuulekatestkeskklassi inimestest 99%  tunnistasid, et nad on pannud toimevähemalt ühe kuriteo.  •​1957. a James F.Short, and F.Ivan Nye tegid nimekirjadelinkventsetest tegudest, mida  respondendid pidid anonüümselttäitma. Leidsid, et käitumishälbed on laialt levinud  kõikidesklassides, mis oli mõnevõrra vastuolus ametliku statistikaga, kusolid ülekaalus  alamklasside esindajad.  Eesmärk  Saada pilt toimepandud kuritegudest ja õigusrikkumistest.  2. Self-report (enesekohesed) uuringuid kasutatakse regulaarselt selleks, et arendada ja                     kontrollida teooriaid kuritegeliku käitumise põhjustekohta.  Nt. Seda on kasutanud T. Hirschi sotsiaalsete sidemete teooria (​soci  Self-report uuringute liigid (1):  •​Anonüümsed küsimustikud. 


•​Anonüümsed küsimustikud, kus vastaja on identifitseeritav ning vastusisaab kontrollida 
järgnevate intervjuude käigus või politsei andmetepõhjal.  •​Allakirjutatud küsimustikud, mis on kontrollitud politseiandmetepõhjal.  Self-report uuringute liigid (2):  •​Anonüümsed küsimustikud, mida identifitseeritakse numbri järgi ninghiljem kontrollitakse 
intervjuu käigus või valedetektoriga ähvardades.  •​Intevjuud.  •​Intervjuud, mis on kontrollitud politseiandmete põhjal.  Negatiivsed küljed:  •​Vastajad võivad olla ebaausad või ebatäpsed;  •​Sageli on küsimustikud halvasti koostatud;  •​Vastajate või uuringu läbiviimise koha valik on halb.  •​Valim on sageli väike ja ei ole esinduslik;   •​Mõned uuringud ei ole anonüümsed;  •​Sageli ei ole täpsustatud, mis ajavahemiku kohta küsimusi esitatakse;  •​Ei ole standardiseeritud ning seetõttu ei kasutata regulaarselt.  Probleem: usaldusväärsus  Clark & Tiff (1966) uuring näitas, et kui ähvardati valedetektoriga, andsid respondendid 
82% usaldusväärseid andmeid.   Denteler ja Monroe (1961) leidsid, et 96% esimese ja teise (korduva) ​self-report​ uuringu 
andmed  langesid kokku.  Farringtoni (1973) tulemus oli teine. Ta küsitles poisse Inglismaal ning kahe aasta pärast 
ainult 75% tunnistasid samade tegude sooritamist  Mida teha?  •​Teisi andmeid võib kasutada selleks, et kontrollida ​self-report​ uuringu tulemusi.  •​Teiste informantide kasutamine. 


•​Valedetektori kasutamine  •​“Valetamisskaalade” kasutamine.  •​Intervjuu, mis järgneb küsimustikule. Intervjueerimine lubab täpsustada tunnistatud tegude 
detaile ja konteksti.  ISRD-3  •​ISRD-3 uuring detsember 2013 - veebruar 2014;  •​7.-9. klasside õpilased üle Eesti;  •​N=3631, 52% tüdrukud, 48% poisid;   78% eesti kooli lapsed 22% vene koolidest  Veebi-põhine küsitlus, läbi viidud koolis, ülikooli esindaja kohal.  Sotsiaalse struktuuri teooriad  Chicago sotsioloogid Robert Park ja Ernest Burgess märkasid, et linn jaguneb 
vöönditeks:   •​1 – ärilinnaosa (​central business district​);  •​2 – muutuv vöönd (​transitional zone​) – sotsiaalse desorganisatsiooni piirkond;  •​3 – töölisklassi linnaosa (​working class zone​);  •​4 – keskklassi linnaosa (​residential zone​);  •​5 – äärelinn (​commuter zone​).  Sotsiaalne desorganisatsioon, sotsiaalne lagunemine.  •​Märgib seisundit, kus traditsiooniline inimestevaheline mõistmine, konsensus on katkenud 
või kadunud. Sotsiaalne desorganisatsiooniseloomustab suurlinna lagunenud, isoleeritud, 
mobiilset ja anonüümset eluviisi. Sotsiaalse desorganisatsiooni puhul on vanad kombed 
kadunud, traditsioonilised institutsioonid, nt kirik ja kool, on oma mõjujõu kaotanud ning 
tulevast elu on võimatu ette arvata (Laine 1997: 38).  •​Shaw ja McKay rakendasid Park ja Burgess´i mudelit alaealiste õigusrikkumiste uurimiseks.   •​Korraldasid detailset statistilist analüüsi, mille eesmärgiks oli selgitada välja seosed 
linnaarengu dünaamika, kogukonna probleemide, alaealiste õigusrikkumiste taseme vahel.  Küsimused, millele otsiti vastust:  


•​Kas alaealiste õigusrikkumiste ja täisealiste kuritegevuse tase varieeruvad sarnaselt erinevate  linnatüüpide vahel?  •​Kas alaealiste õigusrikkumiste tase korreleerub (on seotud) alaealiste retsidivismi tasemega;  elurajooni majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurkarakteristikutega; immigratsiooni mudeliga?  •​Kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused mõjutavad alaealiste õigusrikkumiste kui  teatud elurajoonide kultuurilise traditsiooni arengut?   •​Kuidas saab alaealiste õigusrikkumisi ennetada ja sellele reageerida?  Seos linnaosa seisundi ja alaealiste õigusrikkumiste taseme vahel.  •​Linnaosades, kus on kõrgeim kuritegevuse tase, elavad enamasti inimesed, kelle juurdepääs 
sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuursetele väärtustele on piiratud.   •​Sellises piirkonnas elamine on iseenesest madala sotsiaalse positsiooni indikaator.   Shaw ja McKay uuringu 4 staadiumi  Esimene: Selgitati välja füüsilised ja sotsiaaldemograafilised muutused Chicago 
erinevates linnaosades.   Nt. ärilinna kasv ning sellest tulenev muutuva tsooni allakäik.  Teine: Uurisid alaealiste õigusrikkumiste jagamist Chicagos.     Valimis olid poisid, kes   (a)​on alaealiste kohtu ees olnud,   (b)​asusid korrektsiooni eriasutustes ja   (c)​kellega tegeles noorsoopolitsei (juvenile police probation).    Andmed koguti erinevate perioodide kohta:   9 860 poisi kohta ajavahemikul 1934-1940;   
8 411 poisi 1927-1933,  
8141 poisi 1917-1923 ja  
8056 poisi 1900-1906.  Shaw  ja McKay näitasid, et mõnedes elurajoonides oli alaealiste õigusrikkujate 
kontsentratsioon tihe, samal ajal aga teistes rajoonides väga hõre. Kõrge 
kontsentratsiooniga piirkonnad olid tavaliselt ärilinna ning tööstustsooni sees või 
selle lähedal.  Kolmas: Demonstreerisid, et alaealiste õigusrikkumised ei ole isoleeritud sotsiaalne 
probleem, vaid on tugevalt seotud teiste probleemidega nagu   •​koolis mittekäimine 


•​imikute suremus  •​tuberkuloos  •​vaimuhaigused  Neljas: Rakendasid analüüsitulemusi alaealiste õigusrikkumiste põhjuste 
seletamiseks. Madala alaealiste õigusrikkumiste tasemega linnaosades on 
konsensus selliste väärtuste ja hoiakute kohta nagu   •​laste heaolu 
•​hariduse väärtustamine 
•​organiseeritud vabaaja veetmise viisid 
•​õiguskuulekas käitumine   Lisaks perekonnale ja koolile on taolised väärtused ja hoiakud toetatud erinevate 
organisatsioonide poolt (vabatahtlikud ühingud, klubid, kirikud, rahvamajad).   Kõrge kuritegevusega linnaosades olid laste kogemuseks  •​Moraalsete väärtuste konflikt  •​Täiskasvanud rollimudelid, kelle edu tagas osalemine kuritegelikus tegevuses  •​Õigusrikkumise traditsioon on antud kogukonna tunnusmärk  Just erinevate väärtussüsteemide kaas-eksisteerimine on alaealiste õigusrikkumiste 
põhjuseks.  Kogukond ja Sotsiaalne Desorganisatsioon  Robert J. Sampson ja W. Byron Groves (1989) väidavad, et erinevusi kuritegevuses 
ökoloogiliste piirkondade vahel saab seletada sellega, et ​erinevates piirkonnades saavad 
elanikud teineteist kontrollida erineval määral.  Lisaks desorganisatsiooni faktoritele lisavad nad analüüsi linnastumise ja perekonna 
lagunemise.   Toovad välja kolm kogukonna sotsiaalse kontrolli komponenti:  •​Kogukonna võime vaadata järele ja kontrollida alaealiste gruppe (jõugud);  •​Kohalike sõprusvõrgustike tugevus;  •​Kuivõrd aktiivselt osalevad elanikud formaalsetes ja vabatahtlikes organisatsioonides.  Durkheimi anoomiateooria  Ühiskonnad läbivad kaks põhilist arengustaadiumi, mida ta nimetas vastavalt   •​mehaaniliseks (originaalis: ​society of mechanicalsolidarity​) ja   •​orgaaniliseks (originaalis: ​society of organicsolidarity)​. 


Üleminek mehaanilisest solidaarsusest orgaanilisele  •​Kiire linnastumine ja massiivne tööstustumine lõhuvad ühiskondliku solidaarsuse endise 
aluse.   •​Ühiskonnas kaovad autoriteetsuse allikad.  •​Religioon kaotab oma mõju, areneb sekularisatsioon.   •​Taolistel  perioodidel hääbuvad ühiskondlikud jõud, mis senini reguleerisid inimkäitumist.  •​Sellist ühiskonnaseisundit nimetaski Durkheim anoomiaks.  Merton`i anoomiateooria  Social Structure and Anomie. 1938  Mertoni  järgi enamus indiviidide soove ei ole mitte “loomulikud”, vaid tsivilisatsiooni 
poolt tekitatud ja oma olemuselt “kunstlikud”. Eelkõige sotsiaalne struktuur piirab 
ühiskonnagruppidel võimalust rahuldada oma vajadusi.   Sotsiaalse ja kultuurilise struktuuri kaks elementi   Esimesse​ kuuluvad eesmärgid, taotlused ja huvid, mille määrab ära eelkõige kultuur.   Teine​ element, sotsiaalse struktuuri aspekt, määrab, reguleerib ja kontrollib eesmärkide 
saavutamiseks sobivaid viise. Seda elementi võib tähistada mõistega ​vahendid​.  Anoomia  •​Lääne tsivilisatsioonis on nende eesmärkide saavutamiseks ette nähtud heakskiidetud 
vahendid, mida toetavad vastavad normid.   •​Kuid ühiskonnaelus võib tekkida perioode, mil ühiskond ei suuda pakkuda piisavalt 
vahendeid eesmärkide saavutamiseks. ​Tekib terav vastuolu eesmärkide ja vahendite 
vahel​, näiteks suure tööpuuduse perioodil. Anoomiaks võibki pidada selliseid sotsiaalseid 
tingimusi, mis lõhuvad ühiskonna võimet reguleerida tõhusalt oma liikmete käitumist.   Hälbiva käitumise  levik omandab ulatuslikud mõõtmed siis, kui väärtuste süsteem 
kergitab teiste kohale  kindlad edu sümbolid, kuid samal ajal ühiskonna sotsiaalne 
struktuur ​piirab oluliselt​ või isegi ​täielikult​ suurele osale elanikkonnast juurdepääsu 
seaduslikele ja tõhusatele vahenditele nende edu sümbolite saavutamiseks.   Ameerika ühiskonnale iseloomulik rahalise edu ülemäärane tähtsustamine ja auahnuse 
kultiveerimine toovad kaasa ängistuse, vaenulikkuse, neurooside ja antisotsiaalse 
käitumise laialdase leviku (Merton 2002: 101).  


Sotsiaalse protsessi teooriad I  •​Kuritegelik käitumine on indiviidi ​sotsialiseerimise​funktsioon.   •​Teooriad pööravad tähelepanu inimeste interaktsioonidele erinevate institutsioonidega, 
organisatsioonidega ja protsessidega ühiskonnas.   •​Kui suhted institutsioonidega on positiivsed, toetavad nad indiviidi pro-sotsiaalset 
käitumist.  •​Igast inimesest, vaatamata rassile, klassile jne võib saada hälvik või kurjategija.   Sotsialiseerimise elemendid  Kõige rohkem uuritakse järgmiste sotsaliseerimise elementide mõju kriminaalsele 
karjäärile:  •​Perkond  •​Kool  •​Eakaaslased  •​Kirik  Sotsiaalse protsessi teooriad  Õpiteooriad   ​Diferentsiaalsete assotsiatsioonide teooria (​Sutherland​)   ​Alaealiste õigusrikkujate (delkventne) subkultuur ​(A. Cohen)   ​Võimaluste teooria ​(Cloward & Ohlin)   ​Neutraliseerimise teooria (​Sykes​ ja ​Matza​)  Kontrolli teooriad   ​Sotsiaalse kontrolli teooria (​Hirschi​)   ​Enesekontrolli teooria (​Gottfredson ​ja ​Hirschi​)  Märgistamise teooriad ehk sotsiaalse reaktsiooni teooriad   ​Märgistamine​ (Howard Becker)   ​Primaarne ja sekundaarne deviantsus​ (Lemmert)  Diferentsiaalsete assotsiatsioonide teooria 


1.​Kriminaalne käitumine on ​õpitud​, nagu ka seaduskuulekas käitumine.  2.​Kuritegelikku käitumist õpitakse vastastikuste mõjutuste 
kaudu​kommunikatsiooniprotsessis  3.​Kuritegelikku käitumist õpitakse ​väikestes intiimsetes rühmades  4.​Kui kuritegelikku käitumist õpitakse, peab õppimine sisaldama   a) kuritegude toimepanemise ​tehniliste võtete   b) seaduserikkumist soodustavate ​motiivide, püüdluste,ratsionaalsete seletuste ja 
hoiakute​ selgeksoppimist  5.​Motiivide ja taotluste suunitlust õpitakse seaduste jagamise teel​vastuvõetavaiks ja 
mittevastuvõetavaiks  6.​Isikust saab kurjategija, kui seaduste rikkumist heaks kiitvadformuleeringud ​ületavad 
neid, mis seaduste rikkumist heaks eikiida (differentsiaalse assotsiatsiooni põhimõtte)  7. Diferentsiaalsed assotsiatsioonid võivad erineda oma ​sageduse,kestuse, tähtsuse ja 
intensiivsuse poolest​. Nii kuritegelikud kuimittekuritegelikud assotsiatsioonid 
vahelduvad sellega seoses  Kuritegeliku käitumise õppimise protsess sisaldab kõiki ​õppimisegaseonduvaid 
mehhanisme ​(ei ole lihtsalt matkimine jajäljendamine).  9.  Üldised vajadused ja väärtused põhjendavad nii seaduslikke, kui ka 
kuritegelikke toimingud, seega ei saa seletada kuritegelikkukäitumist nende üldiste 
vajaduste ja hinnangutega  Neutraliseerimise teooria  •​Sykes ja Matza arvavad, et inimeste käitumine ei ole pidevalt kas absoluutselt “halb” või 
absoluutselt “hea”.  •​“Triivimine” (​drift) ​on pidev liikumine hälbiva ja konformse käitumise vahel.  •​Neutraliseerimise tehnikad lubavad inimesel loobuda ajutiselt konventsionaalsest 
käitumisest ning käituda hälbivalt.   Delinkventse subkultuuri teooria   Albert Cohen ​Delinquent Boys: The Culture of the Gang​ (1955).   Märkas, et  


 ​Teooriad, mis piirduvad deklareerimisega, et “hälbivus on kultuuri osa” või et “hälbivus 
on edasi antud kultuuri kaudu” tegelikult ei seleta midagi.   ​Küsimus jääb: kust ja kuidas hälbivus tekib?   ​Teooriad käsitlesid alaealiste hälbivust sarnaselt kuritegevusega (röövimised, vargused), 
samas alaealiste hälbivuse iseloom on sageli pigem ekspressiivne (vandalism, avaliku 
korra rikkumised).  Kultuur A. Coheni järgi:  •​Kultuur koosneb “probleemide lahendamise traditsioonilistest viisidest”.  •​Sellised traditsioonilised probleemide lahendamise viisid on edasi antud sotsialiseerimise 
kaudu.  •​Mõnikord, kui struktuuri ja kultuuri nõudmised lähevad lahku, on võimalik normatiivne 
konflikt.  •​suhteliselt väike osa alamklassi noori jõuab koolis edukalt edasi,  •​koolis viletsalt edasijõudjad panevad rohkem toime õigusrikkumisi võrreldes koolis 
keskmiselt või hästi edasijõudjatega,  •​nigelad koolisaavutused viitavad konfliktile kesk- ja alamklassi väärtuste vahel ning 
vähesele samastumisele kooliga,  •​alamklassi noored kipuvad ühinema jõukudesse.  Subkultuuri tüüpjooned  1.​ebapraktilisus, mitte-utilitaarsus  2.​negativism ja pahatahtlikkus  3.​hälbiva  käitumise mitmekesisus  4.​hetkehedonism  5.​grupi sõltumatuse ja allumatuse rõhutamine  6.​alamklassi päritolu  7.(üli-)mehelikkuse ülistamine   Võimaluste teooria  Richard Cloward,  Lloyd Ohlin  ​Delinquency and Opportunity. A Theory of 
Delinquent Gangs (1960). 


Cloward ja Ohlin märkasid, et delinkventse subkultuuri tüüp sõltub reaalsetest 
võimalustest, mis iseloomustavad antud piirkonda. Põhimõtteliselt on võimalik kolme 
eri tüüpi delinkventse subkultuuri  teke vastavalt piirkonna iseloomule.   1.​Kriminaalne subkultuur.  2.​Konfliktsuse subkultuur.  3.​Aktiivsest elust põgenejate subkultuur.  Empiirilised uuringud  J. Short & F. Strodbeck, ​Group Process and Gang Delinquency.  •​Toetasid A. Coheni ideed selles osas, mis kirjeldasid delinkventse subkultuuri 
karakteristikuid.  •​Ei leidnud tõestust, et delinkventsete subkultuuride väärtused olid vastavuses valitseva 
kultuuri väärtustega.  •​Oluline roll on olustikulistel faktoritel.  •​Delinkventsus on pigem autonoomne ja juhuslik.  D. Matza subkultuuridest  •​Matza ei toeta pingeteooriate seisukohti  •​Delinkventsus on tahtlik käitumine  •​Triivimine tähendab, et kontroll on nõrgenenud ning sellises olukorras on delinkventsus 
üks võimalus mitmest erinevast adaptatsiooni võimalustest  Subterranian values  Sykes ja Matza märkasid, et:  •​Kurjategijad sageli kahetsevad seda, mis nad teinud on. Kui kriminaalsete hoiakute ja 
väärtuste süsteem oleks stabiilne, sellist kahetsust ei esineks.    •​Kurjategijad sageli austavad ausaid inimesi (sportlased, näitlejad, õpetajad, vanemad 
jne).  •​Kurjategijad teevad vahet kelle suhtes nad kuriteod toime panevad  •​Kurjategijad reeglina võtavad osa samastest sotsiaalsetest ettevõtmistest, mis on 
seaduskuulekad inimesed – käivad koolis, tööl, kirikus, omavad perekonda jne.   Neutraliseerimise tehnikad: 


•​Vastutuse eitamine  •​Kahjutekitamise eitamine  •​Ohvri eitamine  •​Kohtumõistjate eitamine  Osutamine kõrgematele kohustustele  Sotsiaalse kontrolli teooriad  •​Travis Hirshi  •​"Sotsiaalsete sidemete teooria​"​ põhipostulaadid: omaloomu poolest  rikuksid kõik 
inimesed seadusi. Miks siisinimesed seda ei tee? Vastus on kontroll, mis on ühiskonnal 
indiviidi üle.  Käitumishälbed esinevad siis, kui indiviidi sidemed ühiskonnaga on nõrgad või katkenud. 
Sotsiaalsete sidemete neli elemendi on:  •​kiindumus-, ustavus-, sümpaatiasidemed (​attachment​),  •​kohustussidemed ehk enesesidumine (​commitment),  •​hõivatuna olemine (​involvement),  •​uskumused (belief).  Enesekontrolli teooria  R. Michael Gottfredson ja Travis Hirschi  The General Theory of Crime. 1990  Kriminaalset käitumist vallandavaks keskseks teguriks on enesekontrolli puudumine.  Enesekontrolli elemendid:  •​madala enesekontrolliga indiviidid on orienteerunud otsekohesekasumi saamisele;  •​madala enesekontrolliga indiviidid on sageli riski, põnevate elamusteotsijad. Nad on 
sageli füüsiliselt hästi arenenud;  •​madala enesekontrolliga inimestel on reeglina lühiajalised abielud, sõprused,sagedased 
töökohavahetused; 


•​madala enesekontrolliga inmesed ei tunne vajadust akadeemilisest haridusestvõi muust 
treeningust;  •​madala enesekontrolliga inimesed on ükskõiksed, enesekesksed,ebatundlikud teiste 
inimeste kannatuste ja vajaduste vastu.  •​Madala enesekontrolli põhjuseks on kasvatuse, distsipliini võiharjutamise puudumine.  •​Õige kasvatus, mis tagab enesekontrolli arendamist, seisneb:  •​laste käitumise jälgimises;  •​käitumishälbe äratundmises, kui see juhtub;  •​hälbiva käitumise karistamises  Interaktsionalism ja märgistamine  •​Interaktsionalismi ja märgistamisteooria põhihuviks on kuritegu ja kuritegevuse 
tähendus.   •​Selle asemel, et positivismi vaimus otsida spetsiifilisi kurjategija omadusi ning 
sellest järeldada kuritegeliku käitumise põhjusi, keskenduvad interaktsionistid 
kriminaliseerimise protsessile, ehk sellele, kuidas inimest nimetatakse 
(defineeritakse) kurjategijaks või kuidas mõned teod saavad kuriteo nimetuse.   Sümboliline interaktsionalism  Aluspanijaks peetakse George Herbert Mead´i (1863-1931).  Herbert Blumer kirjeldab sümbolilise interaktsionalismipõhiideed järgnevalt:   •​Inimolendid käituvad objektide suhtes nendele antud tähenduste alusel.   •​Asja tähendus tekib kahe inimese vahelise sotsiaalse interaktsiooni tulemusena.   Inimene, kohates asju, osaleb interpreteerimise protsessis, mille käigus ta 
tõlgendab ja muudab asja tähendust. Seega inimene osaleb tähenduse loomes  Märgistamisteooria  Silmapaistvaks esindajaks on Howard S. Becker, kes 1963.a. avaldas oma 
raamatu ​Outsiders​, milles esitas märgistamisteooria ideed.   "Sotsiaalsed grupid loovad hälbivat käitumist määratledes reeglid, 
millerikkumises seisneb hälbivus ning rakendades neid reegleid teatudinimeste 
suhtes ja märgistades neid hälvikuteks (deviantideks)[…]” 


“Hälbivus EI OLE mingi isiku teo kvaliteet, vaid hoopis teiste poolt rakendatavate 
reeglite ja sanktsioonide rakendamise tagajärg. Hälvik (deviant) on see, kelle 
suhtes taolise märgi panemine on õnnestunud; hälbiv käitumine on käitumine, 
mida inimesed niimoodi nimetavad."   •​Beckeri peamine sõnum on, et deviantsus ei ole mingi isiku teo kvaliteet, vaid 
hoopis teiste poolt rakendatavate reeglite ja sanktsioonide rakendamise tagajärg.   •​See loob deviantse identiteedi, deviantse karjääri ja deviantsed subkultuurid.   •​Võttes uurimisobjektiks käitumise, mida tituleeritakse deviantseks, tuleb mõista, 
et me ei saa teada, kas antud tegu kategoriseeritakse deviantsete hulka seni, 
kuni teised pole sellele reageerinud.   •​Deviantseks märgistamisel on oluline mõju isiku edasisele sotsiaalsele 
osalusele. Indiviidi avalikus identiteedis toimub drastiline muutus.  Primaarne ja sekundaarne hälbivus  Edwin Lemert (1912-1996)  •​Lemert vaatleb hälbivust kui organiseeritud sotsiaalset vastust, kvaliteeti, mis 
teatud käitumisele või isikule tagantjärele antud. Reeglite rikkumine on 
primaarne hälbivus​, ent sugugi mitte kõiki reeglite rikkujaid ei võeta kinni ega 
märgistata. Reaktsioonijärgset olukorda nimetab Lemert sekundaarseks 
hälbivuseks.    •​Sekundaarne hälbivus ​on olukord, kus isik hakkab oma hälbivatkäitumist või 
sellel baseeruvat rolli kasutama rünnaku-, kohanemis- või kaitsevahendina 
probleemide korral, mille on loonud sotsiaalne reaktsioon sellele.  Ratsionaalse valiku teooriad  Klassikalise koolkonna põhiideed  
}​Inimene on vaba tahte kandja. ​Kuritegu  on tema ratsionaalse valiku  tulemus.  
}​Otsuse langetamine kuriteo toimepanemiseks on ratsionaalne protsess.  Sellist otsust kaaludes hinnatakse kõiki poolt- ja vastu-argumente, kuritegu  minnakse sooritama vaid siis, kui leitakse, et saadav kasu on suurem kui võimalik  kahju.  
}​Muutes karistused rangemaks, ühiskond teeb kuriteost saadava kasu  väiksemaks ja seega kuriteo toimepanemise  vähem atraktiivseks, mis ​aitab  hoida kuritegevusest eemal.   
}​Seadusandja kunst ja humanism seisneb mitte niivõrd selles, et teha karistusi  võimalikult  rangeks, vaid  selles,  et ​karmistada karistusi vaid niipalju, kui  see paratamatult vajalik on​. 


Karistusel on neli eesmärki:   }​Kuritegude ennetamine;  }​Kui karistus ei saa kuriteo ennetada, see peab veenduma kurjategijat panna 
toime kergema kuriteo;  }​Garanteerida, et kurjategija ei kasuta rohkem vägivalla kui on vaja;  Ennetada kuritegu võimalikult odavalt.  Neo-klassitsism  }​Klassikalise koolkonna ideede populaarsuse tulemuseks on piinamisest ja eriti 
karmidest karistustest loobumine 19. sajandil. Samuti toimus vanglakaristuste 
struktureerimine vastavalt kuriteo raskusele.    }​19.sajandi lõpuks klassikalise koolkonna ideed said ebapopulaarseks 
kriminoloogide seas.  }​1970ndate lõpust kasvab klassikalise koolkonna ideede populaarsus uuesti.  Robert Martinson   „What Works?“ 1974  }​D. Lipton, J.Wilks ja R. Martinson, kes ühines projektiga hiljem, korraldasid 
meta-uuringu, kus vaadati läbi 231 erinevate rehabilitatsiooni programme 
hinnangud.   }​Martinson avaldas oma artikli, kus avaldas arvamust et rehabilitatsiooni 
programmid ei enneta retsidivismi.   }​Analüütiline artikkel avaldas suurt mõju poliitikale.   James Q. Wilson  „Thinking about Crime“ 1975  }​Kuritegevuse kontroll peaks olema suunatud kuriteo sooritamise võimaluste 
vähendamisele.   }​Seda saavutatakse potentsiaalsete kurjategijate hirmutades (karistusähvardus) 
või hoides kurjategijaid vanglas.   J.Q. Wilson & George L. Kelling  Broken Window Theory  }​Inimesed on pigem hirmunud korratuse ja unarusse jäänud ümbruskonna pärast.  }​Alles siis tuleb mure kuritegevuse taseme pärast.   }​“Kui valitsus ei suuda kanda hoolt kõige väiksemate asjade nagu näiteks graafiti 
tegemise piiramisel, siis kuidas ta saab kaitsta mind tänaval?”.   Ratsionaalse valiku kontseptsioon  Ratsionaalse valiku teooria järgi õigusvastane käitumine leiab aset kui 
seaduserikkuja otsustab riskida peale seda, kui ta võtab arvesse isiklikud 


faktorid (rahapuudus, kättemaks, põnevus jne) ja situatiivsed faktorid (kas objekt 
on kaitstud, kas politsei of efektiivne jne).    Enne kuriteo sooritamist hindab kurjategija vahelejäämise riski, karistuse 
raskust, kuriteost saadavat kasumit.   Ronald Clarke & Derek Cornish  Ratsionaalse valiku teooria​ 1985,1986  Kuritegu on ratsionaalse valiku tulemus, mis põhineb kasu ja kahju 
analüüsil. Indiviid otsustab kuriteo toimepanemise kasuks, püüdes kasu 
suurendada ning tasu minimeerida.  Ronald Clarke & Derek Cornish  1.​Inimene otsustab, kas ta ​on valmis oma vajaduste rahuldamiseks kuritegu 
toime panema​. Inimesed kaaluvad tervet hulka võimalusi, osa neist on 
kuritegelikud, osa mitte. Valiku tegemine sõltub sellest, mida inimene on 
eelnevalt õppinud ja kogenud;  2.​Kui inimene on jõudnud otsusele, et on põhimõtteliselt valmis kuriteo toime 
panema, ​peab ta otsustama konkreetse kuritegeliku akti sooritamise 
kasuks​. Seda otsust mõjutab eelkõige hetkeolukord. Seejärel leitakse kuriteo 
objekt(​target​), kusjuures valikule on eelnenud kasu-kahju analüüs.  Margus Felson ja Lawrence E.Cohen  Argielu ja elustiili teooria​ (​Routine activities approach​)   Esiteks, Struktuurset muutused argielu tegevuses avaldavad mõju  kuritegevuse tase üle, mõjutades​  ​kolme elemendi kokkulangevus ajas ja  ruumis. Nende elementideks on   (1)​motiveeritud õiguserikkuja,  
(2)​sobiv sihtmärk  kuritegu ära hoida aitava valvuri puudumine  Argielu ja elustiili teooria  }​Teiseks, tõenäosus, et kuritegu leiab aset, sõltub argielutavadest ja elustiilist.   }​Isegi kui motiveeritud õiguserikkujate arv jääb stabiilseks antud ühiskonnas, siis 
muutused argielutavades ja elustiilis võivad mõjutada sobivate sihtmärkide ja 
valvuri puudumist kokkulangemist ajas ja ruumis, luues rohkem võimalusi 
kuritegude toimepanemiseks.  Ratsionaalse valiku kontseptsiooni kasutamine kuritegevuse kontrollis   Olustikulise kriminaalpreventsiooni​ eesmärk on teha ühiskonnas selliseid 
muudatusi, mille tulemusel kuriteovõimalused vähenevad. Olustikulise 
kriminaalpreventsiooni abinõudega püütakse ohjeldada nt  }​Korterivargused 
}​Kauplusevargused 


}​Vandalismiaktid 
}​Vägivallakuritegusid jt 
}​Olustikulise kriminaalpreventsiooni abinõude rakendamine on reeglina odav ja 
lihtne.  Olustikulise kriminaalpreventsiooni abinõude liigid:  }​Õigusrikkumise toimepanemist raskendavad;  }​Õigusrikkumise toimepanemise riski suurendavad (vahelejäämise riski 
suurendamine);  }​Õigusrikkumisest saadavat tulu vähendavad;  }​Kuriteo vabanduste kõrvaldamine.   Õigusrikkumist raskendavad abinõud (​target hardening​)  }​Eesmärgi saavutamise raskendamine  }​Kuriteo objektile ligipääsu raskendamine  }​Õigusrikkuja kõrvalejuhtimine (st.õigusrikkuja eemalhoidminepotentsiaalsest 
ohvrist)  }​Õigusrikkumise soodustegurite vähendamine  Vahelejäämise riski suurendamine  }​Elektrooniline märgistamine kaupadel  }​Järelvalve 
}​Riiklik järelvalve (politseipatrull, eraturvateenused, elanike patrullimine oma 
koduümbruses) 
}​Järelvalve muud tööülesandeid täites (müüjad, uksehoidjad, majahoidjad, 
valvekeskused tornelamutes, konduktorid bussides jne; videojälgimissüsteemid, 
signalisatsioon) 
}​Ümbruskonnavalve ehk naabrivalve (turvaala idee – ​defencible space​, 
tänavavalgustus)  Õigusrikkumisest saadava tulu vähendamine  }​Kuriteo objekti kõrvaldamine (pangaülekanne sularahas palga asemel, graffitti 
vältimiseks seinte katmine maalingutega, jne)  }​Omandi märgistamine (autode ja mootorrataste märgistus, kariloomade 
märgistamine)  }​Kuriteo ajendite kõrvaldamine (eesmärgiga vähendada vägivalla- ja 
vandalismiakte)  }​Käitumisreeglite kehtestamine (firmades telefoni või sularaha kasutamiseks 
kehtestatud nõuded, kindlad raamatupidamise ja inventari kontrollimise nõuded)  Kuriteo vabanduste kõrvaldamine  }​Kindlad reeglid (nt üürileping, käitumisreeglid jne) 


}​Kindlad juhised (nt “Mitte parkida”, “Eravaldus” jne)  }​Apelleerimine südametunnistusele (nt kiirustabloo, sõiduvarguse sildid)  }​Seaduskuulekuse aitamine (nt prügikastide, WC-de paigaldamine)  }​Alko- ja narkotarbimise kontroll (alkomeetrid pubides, alkoholivabad üüritused 
jne)   Kuritegevuse ümberpaiknemine  }​ajutine – kuritegu pannakse toime teisel ajal  }​taktiline – kuritegu pannakse toime teisel viisil  }​eesmärgiline – kuritegu pannakse toime teise objekti suhtes  }​territoriaalne – kuritegu pannakse toime teisel territooriumil  }​funktsionaalne – pannakse toime teist liiki kuritegu  Konfliktiteooriad  }​Konfliktiteooriate areng  }​Kaasaegsed konfliktiteooriad 
}​Kuritegevus, ideoloogia ja reaalsus 
}​Struktuurse konflikti teooriad  }​Konfliktiteooriad ja sotsiaalne poliitika  }​Konfliktiteooriad põhinevad ideedele, et “kuritegu” on sotsiaalselt konstrueeritud 
kategooria.   }​Analüüsides nende karakteristikuid, keda suurema tõenäosusega kurjategijateks 
nimetatakse, tulid konfliktiteooria pooldajad järeldusele, et seaduste tähelepanu 
keskele jäävad need, ​kelle käes ei ole võimu.   }​Konfliktiteooriate uurimisaineteks on kuriteo definitsioon, diskrimineerimine 
kriminaal-justiitssüsteemis, õiguse ideoloogiline sisu.  }​konflikt on ühiskonna normaalne seisund   }​ühiskonna väärtused on kindlaks määratud pigem konflikti kui konsensuse 
kaudu  }​ühiskonnas konkureerivad grupid pidevalt omavahel, iga grupi huvi on, et just 
selle grupi väärtused ja huvid on esindatud ühiskonna institutsioonides.   }​see konkurents määratleb võimu ühiskonnas.   }​Nende käes on kõige rohkem võimu, kelle huvid langevad kõige rohkem kokku 
ühiskonnas kehtivate seadustega.   Willem Bonger (1876-1940)  }​Kuritegu on sotsiaalse, mitte bioloogilise päritoluga. Väljaarvatud mõned 
erijuhud, asub kuritegevus inimese normaalse käitumise piirides. 


}​Reaktsioon kuriteole on karistus. Karistust haldavad need, kelle käes on 
poliitiline võim, s.t. riik.  }​Ükski tegu ei ole oma loomu poolest ebamoraalne või kuritegelik.  }​Kuritegu on antisotsiaalne akt, mis tekitab kahju nendele, kelle käes on võim.  }​Igas ühiskonnas, mis on jagatud valitsevaks klassiks ja alluvaks klassiks, teenib 
kriminaalseadus valitsejate huve.  }​Ühiskond on jagatud "omanike" ja "mitte-omanike" gruppideks mitte isiklike 
omaduste, vaid tootmissüsteemi alusel.  }​Kapitalistlik süsteem, millele on omane äärmuslik konkurents, püsib koos jõul, 
mitte kokkuleppel. Sotsiaalset korda hoitakse ülal valitseva klassi, mitte kogu 
elanikkonna huvides.   }​Igaühele on omane naudingutele püüdlemise soov. Kapitalistlik​  ​ühiskond toetab  egoismi. Olles egoistlik ja püüdes naudingut saada iga hinna eest, on inimesel 
suurem kalduvus kuriteo sooritamisele.  }​Kriminaliseeritakse eelkõige töölisklassi kuritegusid.  }​Kõrgklassi esindajad panevad toime kuriteo juhul kui (a) neil on võimalus saada 
ebaseaduslikku kasu;  (b) neil puudub moraal.  }​Kuritegevus on vaesuse funktsioon.  }​Majandussüsteem suurendab inimeste ebasoodsas olukorras olemist, ning 
suurendab nende kalduvust kuritegevusele.  }​Peaaegu iga kuritegu kaob ära, kui ühiskond läheb üle kapitalismilt sotsialismile.  Ralf Dahrendorf (1929-2009)  }​Marx: eristada saab kahte klassi: kapitalistid (kes omandavad toomisvahendid) 
ja proletariaat (töölisklass).   }​Dahrendorf: töölisklass ei ole homogeenne grupp. Töölised jagunevad 
gruppideks ja igal grupil on omad huvid, mis ei lange ilmtingimata kokku teiste 
gruppide huvidega.  Dahrendorfi konfliktiteooria  }​Iga ühiskond igal ajamomendil läbib muutusteprotsessi; sotsiaalsed muutused 
on kõikjal  }​Igas ühiskonnas igal ajamomendil väljendub konflikte; sotsiaalne konflikt on 
kõikjal  }​Iga ühiskonnaelement põhjustab mingil määral oma desintegratsiooni ja muutust  }​Iga ühiskonna baasiks on ühtede sund teiste üle  George Vold  George Vold​ rakendas konfliktiteooriat kriminoloogias.  


}​Inimesed moodustavad gruppe lähtudes ühishuvidest, mida saab paremini 
saavutada tegutsedes koos. Uued grupid tekivad pidevalt selleks, et asendada 
ebaefektiivseid.  }​Inimesed pidevalt püüavad parandada oma grupi positsiooni teiste gruppidega 
võrreldes. Lõpptulemus on pidev sotsiaalne võitlus. Konflikt on põhimõtteline ja 
oluline sotsiaalne protsess, millest sõltub pidev ühiskonna progress.  }​Konflikt tekib, kui grupid konkureerivad samas valdkonnas. Kuna iga grupp 
püüab säilitada oma sotsiaalset positsiooni, tekib konflikt gruppide vahel.  }​Seadused on  loodud poliitiliselt orienteeritud gruppide poolt, kes otsivad 
valitsuse toetust selleks, et aidata kaitsta oma huvisid ja õiguseid. Kui grupp saab 
piisavalt toetust, luuakse uus seadus, mille tulemusel opositsioonis oleva grupi 
huvid kannatavad.   Kuritegevus, ideoloogia ja reaalsus  Richard Quinney vaated on esindatud tema 1970.a. ilmunud raamatus ​The 
Social Reality of Crime​.  Reaalsus on ideoloogiliselt konstrueeritud ehkvõimugruppidel on võimalus 
defineerida reaalsust nii, et see on neile kasulik.   Sel moel kuritegu ei ole midagi, mis on “kurjus” oma loomu poolest, vaid 
sotsiaalne konstruktsioon võimulolijate kasuks.   Uus kriminoloogia  }​Tuntud radikaalse kriminoloogia esitluseks on 1973. a ilmunud  ​Ian Taylori, 
Paul Waltoni ja Jock Youngi​The New Criminology​.  }​Kuritegevust tuleb vaadelda protsessina, millel on eri tasandeid, kuid milles ühtki 
tegurit ei saa unustada või tervikust lahti kiskuda.   Steven Spitzeri teooria   }​Spitzer oletas, et kapitalistliku ühiskonna aluseks on klassikonflikt, harmooniat 
saavutatakse ühe spetsiifilise klassi domineerimisega.    }​Deviantideks nimetatakse nende sotsiaalsete gruppide esindajaid, kes 
ohustavad käesolevat sotsiaalset korraldust.   }​Deviantseks saab grupp siis, kui selle esindajad segavad, pärsivad või panevad 
küsimärgi alla üht järgmistest:  
}​tootmisprodukti omandamise kapitalistliku viisi, ehk kui vaene varastab rikka 
käest;  
}​sotsiaalset korraldust, mille raames kapitalistlik tootmine toimub, ehk kui keegi 
keeldub või ei ole võimeline tööd tegema;  
}​kapitalistlikule ühiskonnale omaseid tarbimise ja jaotamise viise, ehk kui keegi 
eelistab mõnuainete abil põgenemist kohandumisele; 
}​sotsialiseerimise protsessi, mis on suunatud  “produktiivsete”ja 
“mitteproduktiivsete” rollide omandamiseks, ehk kui keegi keeldub olla välja 
õpetud või kui keegi eitab “perekonnaelu” sobilikkust; 


}​ideoloogia, mis toetab toimivat kapitalistlikku ühiskonda, ehk kui keegi pakub 
teisi ühiskonna korraldamise viise.   Konfliktiteooria ja sotsiaalne poliitika  }​Edukad sammud on tehtud sellise konflikti vähendamise suunas, mis tekib kui 
kriminaal-justiitssüsteem karistab rangelt kurjategijaid, kes niigi asuvad madalal 
sotsiaalsel positsioonil.   }​Selle asemel, et nad eemale tõugata, leiti viis, kuidas nad ühiskonda tagastada. 
Selleks meetodiks on taastav õigus (​restorative justice​)  Taastava õiguse põhimõtted   }​Kuritegu on inimestevaheliste suhete rikkumine 
}​Kannatanud on ohvrid ja kogukonna liikmed, kes vajavad taastust. Ohvrid on 
need, kellele kuritegu oli suunatud, perekonna liikmed, tunnistajad ja kogukond 
tervikuna. 
}​Ohvrid, kurjategijad ja kogukonnad on õiguse peamised osapooled. Riik peab 
kuritegu uurima ja kindlustama turvalisuse, aga ei pea olema õigusprotsessi 
keskuseks. Peamised tegelased on ohvrid, nemad peavad aitama leida taastust, 
parandust, vastutust ja ennetamist.  }​Rikkumised loovad kohustust ja vastutust. 
}​Kurjategijatel on kohustus parandada asjad niipalju kui see võimalik on. Nad 
peavad saama aru kahjust, mille nad põhjustasid. Nende osalemine protsessis 
peaks olema võimalikult vabatahtlik, sundimine peab olema minimaalne. 
}​Kogukonna kohustuseks on ohvrite, kurjategijate ja oma kõikide liikmete heaolu. 
Siia kuulub kohustus re-integreerida kurjategijad tagasi kogukonda ja anda neile 
võimalus taastada kahju.  }​Taastava õiguse eesmärgiks on parandada vigu 
}​Õiguse protsessi fookuses on ohvrite vajadused. Turvalisusel on peaprioriteet, 
ohvritel peaks olema võimalus väljendada oma vajadusi ja osaleda juhtumi 
lahendamises.  
}​Infovahetus ohvri ja kurjategija vahel on vajalik; kui võimalik, tuleb korraldada 
personaalsed kohtumised. Juhtumi lahendamise kohta peab olema kokkuleppe.  
}​Tuleb pöörata tähelepanu kurjategijate vajadustele ja oskustele. Rõhutatakse 
parandamist ja re-integreerimist. Isoleerimine ja kogukonnast eemaldamine on 
piiratud.   
}​Õigusprotsess kuulub kogukonnale. Õigusprotsess peab olema tundlik 
kogukonna vajaduste suhtes. Selle eesmärgiks on sarnaste juhtumite 
ennetamine. Varased sekkumised on teretulnud. 
}​Õigus peab hoolitsema juhtumi lahendamise tulemuste eest, olid need 
kavandatud või ootamatud.  Peab jälgima juhtumi lahendust ning kindlustama 
toetust kõikidele protsessi osalejatele. Peaks rakendama võimalikult vähe 
piiranguid.   Kuritegevuse kontroll. 


Kriminaalpreventsioon  Sotsiaalse kontrolli arengust  Cohen, S. (1985). ​Visions of Social Control: Crime, Punishment and  Classification.  
Cohen eristab 3 etappi sotsiaalse kontrolli arengus: 
I    Kuni 18. sajandi lõpp.  
II   18. sajandi lõpp – 20.sajandi keskpaik 
III   20. sajandi keskpaigast tänaseni   Kuni 18. sajandi lõpp 
}​Riik on nõrk 
}​Kontroll on enamasti kogukonna käes 
}​Kontroll on avalik, nähtav 
}​Hälvete diferentseerimine puudub 
}​Puuduvad professionaalid 
}​Suunatud kehale 
}​Karistuse teooriad moraliseeritavad, klassikalised, ​just desert 
}​Kontroll on inklusiivne  18. sajandi lõpp – 20.sajandi keskpaik  }​Tugev tsentraliseeritud riik  }​Kontrolli teostatakse institutsioonide kaudu  }​Kontrolli piirid on nähtavad, seespool aga nähtamatu  }​Käitumishälvete kategoriseerimine on arenenud   }​Professionaalid domineerivad  }​Suunatud “hingele”  }​Karistuse teooriates tugev positivismi mõju  Kontroll on eksklusiivne ja stigmatiseeriv  20. sajandi keskpaigast tänaseni   }​Ideoloogiline rünnak: minimaalne riik, samal ajal kontroll laieneb  }​Kontrollis on rõhutatud detsentraliseerimine ja kogukondlikud alternatiivid, ehkki 
vanad institutsioonid jäävad  }​Kontrolli ja karistuse piirid on hajunud, karistus jääb peitu  }​Käitumishälvete klassifikatsioon jätkab arengut  }​Ideoloogiline rünnak: “de-professionaliseerimine”, ehkki professionaalid jätkuvalt 
domineerivad   }​Karistusteooriad: osaliselt neo-klassitsism, positivistlikudteooriad ikka esindatud 


Ideoloogiliselt rõhutatud on inklusiivne kontroll ja integreerimine. “Buliimia”    Sotsiaalset kontrolli kuritegevuse üle iseloomustavad tänapäeval järgmised 
tendentsid (Taylor 1999: 187-222):   }​vanglapopulatsiooni märgatav kasv;   }​tähelepanu keskme nihkumine rehabiliteerimise, korrektsiooni, 
resotsialiseerimise ideedelt riski juhtimise ideele;   }​erasektori rolli suurendamine kuritegevuse kontrollis.  Vanglapopulatsiooni kasvu põhjused  Lappi – Seppälä (2002) järgi võib viimastel aastatel terves maailmas 
toimuva vangide arvu kasvu seletada järgmiste faktoritega:  1.​Kuritegevuse kasv  2.​Tehniline seletus: vangla kasutuse kasv  3.​Ideoloogiline seletus: muutused karistuse teoorias  4.​Poliitiline seletus: muutused poliitilises retoorikas ja „karistusliku populismi” 
kasv  Sotsiaalsed ja struktuursed tegurid   3 mudelit vangla tekkimise seletamiseks   1.​Idealistlik – vangla kui karistusviisi progress  2.​Organisatsioonilis-funktsionaalne – vangla kui ühiskondlike probleemide 
funktsionaalne lahendus 
•​vangla kui täiuslik ühiskonnakorra mudel; 
•​“mugavus“: pärast tekkimist elavad organisatsioonid ja asutused oma seaduste 
järgi.  3.​Vangla varjatud funktsioon – süsteem töötab edukalt, kuna tema tegelik 
funktsioon on varjatud.     See tegelik funktsioon seisneb võimaluses kasvatada vabrikutele ja 
tehastele distsiplineeritud ja sõnakuulelikku tööjõudu. (Lehti, 1997)  M. Foucault: 19. sajandi vangla kolm keskset funktsiooni on   }​järelevalve,  
}​klassifitseerimine ja  
}​kuritegevuse vaoshoidmine.  


Teadmiste ja võimu areng on seotud (power/knowledge). Vangla tuleb oma 
ülesandega toime - loob kurjategija. Vangla kui distsipliini arendamise 
laboratoorium.  Vangla sisemised probleemid  Goffman. ​Asylyms​ – totaalse asutuse keskne tunnus on piiride kadumine vaba 
aja, töö ja eraelu vahel.   }​eri elufaasid kulgevad ühes ja samas kohas üheainsa autoriteedi mõjusfääris  }​päevakorra kõik osad viiakse ellu suure seltskonna vahetul osavõtul  }​päevakava kõik osad on allutatud rangele graafikule  }​neid kohustuslikke toiminguid sooritatakse üheainsa ratsionaalse plaani järgi, 
mis, nagu väidetakse, aitab asutusel täita oma ametlikke eesmärke  “Prisonisatsioon”  Donald Clemmer. 1940 ​The Prison Community  „prisonisatsioon/vangistumine“ (​prisonization​) – kinnipeetava vangikogukonnaga 
liitumine ja selle subkultuuri järkjärgulise omandamise protsess.  Prisonisatsiooni tegurid  }​leppimine sotsiaalse rolliga  }​info kogumine vanglaorganisatsiooni kohta  }​uute söömis-, riietumis-, töötamis- ja magamisharjumuste omandamine  }​kohapealse keelekasutuse omaksvõtt  }​ümbritsevale ei olda tänu võlgu mingite vajaduste rahuldamise eest  soov saada vanglas hea töökoht  Prisonisatsiooni taset mõjutavad tegurid  }​Lühike karistusaeg  }​Suhteliselt tasakaalukas isiksus  }​Vanglavälised kontaktid vangistuse ajal  }​Keeldumine või võimetus liituda väiksemate vangidegruppidega  }​Keeldumine pimesi heaks kiitmast vangide juhendeid ja norme; valmisolek 
abistada vanglatöötajaid.  }​Sattumine selliste kambrikaaslaste keskkonda, kes ei ole täielikult omaks võtnud 
vangide subkultuuri.  }​Hoidumine ebanormaalsest seksuaalkäitumisest ja hasartmängudest, tõsine 
suhtumine töösse ja rehabilitatsiooni.  Karistuseteooriad  1.​Kurjategija saab teenitud karistuse. Karistus on seega ​kuriteo heastamine​, 
kättemaks. 


2.​Karistuse eesmärk on ​preventiivne​: karistades kurjategijat hoiatame teisi 
kuriteo sooritamisest.  3.​Karistus kui võimalus inimest parandada (resotsialiseerida).  Karistus kui kuriteo heastamine  }​On omane klassikalise koolkonnale, mis eeldab, et inimese teod on vaba tahe 
väljendus.  }​Põhiline rõhk on suunatud sellele, et inimest saab karistada ainult siis, kui ta on 
süüdi, kui ta väärib karistust.  }​Karistuse mõju ühiskonnale ei ole oluline.  Inimese karistamine on õigustatud, kui:  }​Ta pani toime süüteo.  }​Karistus annab rahuldust, mis on võrdne kuriteoga põhjustatud 
rahulolematusega.   }​Sarnased karistused määrati varem ning määratakse ka tulevikus sarnaste 
kurjategijate puhul.   }​Inimene vastutab oma teo eest ning pani selle toime teades, millised on teo 
tagajärjed vastavalt karistuste süsteemile.  }​Ta sai kasu/rahuldust kuriteo toimepanemisest.  Karistus kui preventsioon  Lähtudes utilitarismi ideedest Jeremy Bentham esitas seisukoha, et karistus võib 
ennetada õiguserikkumisi järgmiselt:   }​teha kurjategija jaoks uue õiguserikkumise toimepanemise võimatuks või 
väga raskeks (teovõimetuks tegemine ehk inkapatsitatsioon);   }​kurjategija enda ja teiste ühiskonnaliikmete taunimine kurjategijale 
karistuse kohaldamisega (hirmutamine);   }​kindlustades võimaluse kurjategijate parandamiseks (Honderich 1989: 52).   1.​Tänu karistamise võimalusele hoiduvad mitmed potentsiaalsed 
seaduserikkujad kavandatud süüteo toimepanemisest.   2.​Teised inimesed, kes ootamatult sattuvad olukorda, mis annab neile võimaluse 
süüteo toimepanemiseks, ei pane seda toime, kartes võimalikku karistust, mis 
teole järgneb.  3.​Need, kes panevad toime süüteod, hoiduvad raskemate süütegude 
toimepanemisest, et vältida rangemaid karistusi.  4.​Karistamise praktika mängib olulist rolli luues, edasi andes ja  tugevdades 
inimeste negatiivseid hoiakuid õiguserikkumiste suhtes (Honderich 1989: 52).  Karistus kui resotsialiseerimine 


}​Karistust resotsialiseerimisena rakendatakse eesmärgiga inimest parandada 
(resotsialiseerida) ehk tahetakse, et inimene tuleks tagasi ühiskonda võrdväärse 
õiguskuuleka indiviidina.   }​Karistus on õigustatud, kuna sel moel õnnestub vähendada potentsiaalsete 
õigusrikkujate hulka, ja sel moel vähendada ka kuritegevust.  Honderich kirjeldab resotsialiseerimise doktriini kolme eeldust:  }​Kõikidele õiguserikkujatele, välja arvatud vaimuhaiged, on iseloomulik isiksuse  või iseloomu häired, mis on tingitud ebanormaalsest emotsionaalsest arengust,  ning need häired põhjustavad õigusvastast käitumist (freudistide vaade); 
}​Kõik õiguserikkujad, välja arvatud vaimuhaiged, on teatud protsesside mõju  saaduseks, ainult niimoodi saabki nende käitumist seletada  (eksperimentaalpsühholoogide vaade); 
}​Kõik õiguserikkujad, välja arvatud vaimuhaiged, panevad kuriteod toime  enamasti sellepärast, et nende isik on kujunenud teatud sotsiaalse keskkonna  mõjul. (sotsioloogide vaade).  Kriminaalpreventsiooni peetakse mõnikord opositsiooniks karistusele.  Kriminaalpreventsioon on tulemus, samal ajal karistus on ainult üks  preventsiooni meetoditest.   }​Kriminaalpreventsiooni​ määratletakse lähtudes mitte niivõrd selle  kavatsustest, vaid selle tulemustest.  Tulemusi võib määratleda lähtudes 
}​kuriteojuhtumitest 
}​kurjategijate arvust 
}​ennetatud kahjumist (​harm) 
}​ohvrite arvust 
}​riskifaktorite vähendamisest kaitsefaktorite mõju suurendamisest 
Kriminaalpreventsiooni liigitamine 
}​Brantingham ja Faust:  
}​primaarne 
}​sekundaarne 
}​tertsiaalne 
}​Graham & Bennett:  
}​kuritegelike kalduvuste mõjutamine 
}​olustikuline kriminaalpreventsioon 
}​sotsiaalne kriminaalpreventsioon  Lawrence Sherman jt: Kriminaalpreventsioon on igapäevategevuse  tulemus, 
mis on kontsentreeritud seitsmes institutsioonis:  }​kogukonnad   }​perekonnad  }​koolid  }​tööturg  }​kohad (​places) 


}​politsei  
teised kriminaal-justiitssüsteemi asutused 
Taastav õigus 
Taastav õigus on protsess, millesse kaasatakse võimalikult suurel määral kõiki                     neid, kes on toime pandud teoga seotud, et ühiselt välja selgitada ja tegeleda                           nende kahjude ja kannatustega, mis on põhjustatud, ning vajaduste ja                     kohustustega, mida on vaja selleks, et nö valu vähendada ning rahu-olukord                       taastada (Howard Zehr) 
Kuritegu on inimeste vaheliste suhete rikkumine 
•Kannatanud on ohvrid ja kogukonna liikmed, kes vajavad taastust. Ohvrid on 
need, kellele kuritegu oli suunatud, perekonna liikmed, tunnistajad ja kogukond 
tervikuna. 
•Ohvrid, kurjategijad ja kogukonnad on õiguse peamised osapooled. Riik peab 
kuritegu uurima ja kindlustama turvalisuse, aga ei pea olema õigusprotsessi 
keskuseks. Peamised tegelased on ohvrid, nemad peavad aitama leida taastust, 
parandust, vastutust ja ennetamist. 
Rikkumised loovad kohustust ja vastutust 
•Kurjategijatel on kohustus parandada asjad niipalju kui see võimalik on. Nad 
peavad saama aru kahjust, mille nad põhjustasid. Nende osalemine protsessis 
peaks olema võimalikult vabatahtlik, sundimine peab olema minimaalne. 
•Kogukonna kohustuseks on ohvrite, kurjategijate ja oma kõikide liikmete heaolu. 
Siia kuulub kohustus re-integreerida kurjategijad tagasi kogukonda ja anda neile 
võimalus taastada kahju. 
Taastava õiguse eesmärgiks on parandada vigu 
•Õiguse protsessi fookuses on ohvrite vajadused. Turvalisusel on peaprioriteet, 
ohvritel peaks olema võimalus väljendada oma vajadusi ja osaleda juhtumi 
lahendamises.  
•Infovahetus ohvri ja kurjategija vahel on vajalik; kui võimalik, tuleb korraldada 
personaalsed kohtumised. Juhtumi lahendamise kohta peab olema kokkuleppe.  
Taastava õiguse põhimõtted: 
•Tuleb pöörata tähelepanu kurjategijate vajadustele ja oskustele. Rõhutatakse 
parandamist ja re-integreerimist. Isoleerimine ja kogukonnast eemaldamine on 
piiratud.   
•Õigusprotsess kuulub kogukonnale. Õigusprotsess peab olema tundlik 
kogukonna vajaduste suhtes. Selle eesmärgiks on sarnaste juhtumite 
ennetamine. Varased sekkumised on teretulnud. 
•Õigus peab hoolitsema juhtumi lahendamise tulemuste eest, olid need 
kavandatud või ootamatud.  Peab jälgima juhtumi lahendust ning kindlustama 
toetust kõikidele protsessi osalejatele. Peaks rakendama võimalikult vähe 
piiranguid.  
Taastava õiguse kasutamine    •Meetodid 


•Vahendamine ehk lepitus (​victim offendermediation​), nn konverentsi mudel ehk                   conferencing (family group conferencing, community conferencing)​, ringid,               kogukondlik töö, kogukondlik nõukogu, teatud ohvriabi programmid  •Ajastus 
•Ennetuslik, menetluse-eelne, menetluse ajal (paralleelne vs karistusalternatiiv),               menetluse järel, karistuse kandmise ajal, karistuse kandmise järel  •Sihtrühm   
•Alaealised, täiskasvanud; võõrad, tuttavad; ohvrita õigusrikkumised,             õigusrikkujata õigusrikkumised  
Taastava õiguse kasutamine  •Kuriteoennetuses 
•Perekonfliktid 
•Koolikonfliktid 
•Kogukondlikud konfliktid  •Kriminaalmenetluses 
•Alaealised õigusrikkujad 
•Teatud tüüpi kuriteod 
•Kannatanu ja kahtlustatava lepitamine (vahendamine)   •Karistuse faasis 
•Kannatanu ja süüdimõistetu lepitamine (vahendamine)  
•Süüdimõistetu ja kogukonna lepitamine (vahendamine)  
•Süüdimõistetu taasühiskonnastamine