Referaat. Surmanuhtlus. Reino Veielainenile. (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
SURMANUHTLUS
Referaat
Mõdriku
2011

sisukord

sisukord 2
sissejuhatus 3
1.Surmanuhtlus ja ühiskond 4
1.1 Teooriad 6
1.1.1 Surmanuhtluse vastuargumendid 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 10

sissejuhatus

Väitlused surmanuhtluse poolt ja vastu on vahelduva eduga jätkunud tänapäevani ning kestavad lakkamatult edasi. Seaduse tühistamist taotlev ühiskondlik liikumine on muutunud riikliku poliitika ja valitseva ideoloogia koostisosaks eelkõige euroopaliku mõtteviisi ja inimõiguste vaieldamatu respekteerimise tulemusena (Sootak 1996: 7)
Elame sellises ühiskonnas, kus on tavaline, et inimpopulatsioonides esineb vaimselt normaalseid, kuid sotsiaalselt mandunud indiviide, kelle käitumise hälbimine normist ületab ühiskonna taluvuse piiri. Selliste subjektide poolt toime pandud rasked isikuvastased kuriteod, nagu näiteks brutaalsed sadistlikud tapmised või paljude inimeste elu ohustavad terroristlikud aktid , samuti inimsusevastased kuriteod, nõuavad mõnikord nende indiviidide lõplikku kõrvaldamist ühiskonnast (Saar 1996: 1840).
Eetilis -filosoofilisel tasandil põhjendatakse eitavat suhtumist surmanuhtlusesse inimelu pühadusega, mis ei pärine inimesest ega ühiskonnast, vaid Loojalt, ning mille hävitamine on seetõttu lubamatu (Saar 1996: 1840)
Surmanuhtlus on olnud aktsepteeritud kriminaalkaristus läbi ajaloo. On tõendeid, et inimesi mõisteti surma juba Babüloonias, Antiik- Egiptuses, Kreekas ja Roomas. See on siiani levinud, ka hästiarenenud ja demokraatlikes riikides. Kuid religioon , kultuur ja aja möödumine on muutnud selle vormi (Albin 2000).

Surmanuhtlus ja ühiskond

Surmanuhtlust defineeritakse kolmel erineval viisil:

• surmanuhtlus on kättemaks mõrva eest;
  
• surmanuhtlus on karistus mõrva eest;
  
• surmanuhtlus on tagatis , et mõrvar muutuks ohutuks tulevikus
  

Surmanuhtluse sisulised argumendid poolt ja vastu:

• kas riigil on õigus surmanuhtlust kui karistust kehtestada ja kohaldada ;
  
• kas surmanuhtlus on kuritegude ärahoidmiseks vajalik ja vältimatu;
  
• millised on surmanuhtluse kohaldamise õiguslikud probleemid.
  

Riigi õigust kurjategijat surmaga karistada võib vaadelda omakorda religioossest ja õigusfilosoofilisest aspektist, et inimene nagu maapealne riikki on jumala looming, siis ei ole kellelgi õigust tõsta kätt teise inimese vastu (Sootak 1996: 10).
Tõepoolest on inimõigused ja isikud Loojalt, ning mille hävitamine on seetõttu lubamatu, põhivabadused, sh õigus elule, Euroopa tsivilisatsiooni üks põhiväärtusi, mida surmanuhtlus vaieldamatult kahjustab. Muidugi ei ole inimelu väärtuse tähendus absoluutne ja mõned inimelu hävitamise vormid on lubatud ( abort ) või diskuteeritakse nende võimaliku lubamise üle (eutanaasia). Kui aga mõelda näiteks terrorismivastase eriüksuse tegevusele, kus inimese tapmine teatavatel tingimustel on lubatud või isegi kohustuslik, tundub see ebajärjekindlusena inimelu pühaduse kaitsmisel. Ilmneb, et ka Euroopa kultuuriruum [1842] mis võib inimelu üldiselt kõrge väärtustatuse korral olla ühel elul suurem väärtus (pantvang) kui teisel (terrorist) ( Saar 1996: 1842).
Siit pärineb surmanuhtluse pooldajate oluline argument, mille järgi inimese elul kui tema organismi funktsioonil ei ole absoluutset, iseeneslikku väärtust. Elu pärineb küll Loojalt, kuid selle realiseerimine võib toimuda nii üldiseks hüvanguks kui ka üldiseks kahjuks ning see sõltub inimesest endast, tema tahtest. Väärtuslik ja hoidmist väärt on esimene rohkem kui teine ning seetõttu võib üldise hüvangu nimel ka elusid ohverdada (nagu laeva kapten, kes laeva säilimiseks ei lähe päästma vette kukkunud meremeest). Lehtineni (1977) väitel olevat kõlbeliselt õigustatud mõrvarilt elu
võtmine, kui sellega hoitakse ära süütud ohvrid , sest mõrvari eksistentsi säilitades seatakse ohtu ja ohverdatakse süütud elud ( ibid ).
Surmanuhtluse pooldajad põhjendavad oma seisukohta eetiliste, sotsiaalsete ja majanduslike kaalutluste põhjal. Samas leiavad nad, et surmanuhtlus on kõige kindlam viis kurjategijast vabanemiseks. Surmanuhtlus on moraalne õiglus, mitte kättemaks. Sellega kaob individuaalne kättemaks ja ühiskonna korratus (Albin 2000).
Surmanuhtlus on lõplik karistus , kuna antud isik ei soorita enam ühtegi kuritegu kuna ühiskonnas on inimesi, kes ei tunnista või tunneta oma käitumises mingeid moraalseid piire . Mina olen seisukohal, et selliste inimeste likvideerimine on vajalik, paratamatu ja samas ühiskonnale kasulik.
Kõige levinum poolt väide surmanuhtluse kohta on vajadus ühiskonnale. Nimelt olevat see hirmutusvahend seaduse ja korra tagamiseks. Vastavalt hirmutusteooriale on ühiskonna heaolu tarbeks vajalik tappa korrarikkuja, mis peletaks teised inimesed tagasi mõttest midagi samalaadset korda saata (Espersen 1997).
Minu isiklik arvamus on surmanuhtluse pooldamine kuna paadunud mõrvareid ja lastepilastajaid ei ole võimalik ümber kasvatada ja parem oleks nad ühiskonnast igaveseks kõrvaldada kuna sellised inimesed kordavad oma tegusid ikka ja jälle. Vangistus on selliste jaoks liiga leebe karistusviis, seal on neil võimalik edasi eksisteerida ja armuandmist taotleda, mis võib nad igapäevaellu tagasi tuua, kus neil on võimalus oma kuritegude sooritamist jätkata.
Teine poolt väide ütleb, et kui kurjategija on tapetud , ei saa ta enam teist korda kuritegu sooritada (nn igavene teovõimetus) (Espersen 1997).
Riik peab kaitsma ühiskonda ja individuaale. Surmanuhtlusega kaitseb riik ühiskonda ohtlike kurjategijate eest. Mõrvari hukkamine on ainus võimalus tagada uute tapmiste toimepanemist ning see kaitseb süütuid elusid. Valida on, kas säästa mõrvari elu või suurendada süütute tapmisohtu. Ilma surmanuhtluseta, ainult eluaegsa vanglakaristusega, pole tagatud, et vang ei tapa uuesti. Mõrvaril on võimalus tappa oma vangikaaslasi või põgenedes tappa süütuid inimesi. Riigis, kus ei teostata surmanuhtlust pole selliseid kurjategijad võimalik karistada. See on aktsepteerimata igasuguste standardite järgi (Albin 2000).

1.1 Teooriad

Õigusfilosoofiline argumentatsioon on vaadeldav kahe riigiõpetuse kontekstis: ühiskondliku lepingu teooria ja õigusriigi teooria. Ühiskondliku lepingu teooria põhiseisukohad lähtuvad eeldusest, et ühiskonna kõik liikmed on osa oma õigusi loovutanud riigile, mida käsitletakse niisuguse äraantud õigusena ka õigust karistada. Riigi esmane ülesanne on oma kodanike turvalisuse tagamine, kuna nende endi võimalused enesekaitseks on pärast osa õiguste üleandmist osaliselt piiratud. Ühiskondlikust lepingust aga ei tulene riigi volitust karistada ühiskonnaliikmeid surmaga (Sootak 1996: 11).
Ühiskondliku lepingu teooria Rousseau käsitluses lähtus üldise tahte ideest ja on sellisena ühiskonna eksisteerimiseks vajaliku minimaalse üksmeelsuse nõudena aktsepteeritav ka tänapäeval. Eeldades, et üldine konsensus realiseerub riigiõiguslikes mehhanismides ning et kõik sellisel teel saavutatavad otsused jäävad ühiskondliku lepinguga lubatud piiridesse, siis ei ole mingit alust väita, et riigil puudub õigus kohaldada surmanuhtlust. Üldise julgeoleku tagamiseks võib riik nõuda oma kodanikult eluga riskimist või oma elu ohverdamist, tal on õigus käsutada süütute ja kuulekate inimeste elu. Järelikult ei ole õige eeldada, et tal ei ole õigust nõuda kurjategija elu selleks, et tagada õiguskord (ibid).
Kas surmanuhtlus suudab kuritegusid ära hoida, kas ja milline on tema ennetav mõju ning millest tuleneb surmanuhtluse põhjendatus karistusliigina? See toetub karistusteooriale, mis tänapäevasel kujul lähtub Kanti ja Hegeli filosoofiast pärit tasumisideest. Iga karistus peab vastama kuriteo raskusele, sest ainult sellise karistusega on võimalik taastada kuriteoga rikutud õiguskord. Tapmisele vastab ja on seega õiglane karistus surmanuhtlus. Absoluutse karistusteooria järgi ei pea karistusel olema enam mingit täiendavat ega ärahoidvat eesmärki (Sootak 1996: 14).

1.1.1 Surmanuhtluse vastuargumendid

Inimõiguste ülddeklaratsiooni 3. artikkel ütleb, et „kõigil on õigus elule”. Õigust elule peetakse tihtipeale kõige tähtsamaks ja kõige põhilisemaks õiguseks, millest teatud mõttes tulenevad kõik teised inimõigused. Et surmanuhtlus rikub õigust elule, rikub see ühtlasi kõiki ülddeklaratsioonis sätestatud inimõigusi. On tehtud lugematu arv uuringuid , kuid ükski neist pole tõestanud, et surmanuhtlusel oleks tõesti mõjus hirmutav toime. Tegelikult on hoopis vastupidisele osutavaid märke: vägivaldsetel kättemaksumeetmetel võib olla negatiivne mõju ühiskonna moraalile ja nii võib surmanuhtlus hoopistükkis suurendada vägivaldsust ning muuta ühiskonna brutaalsemaks (Espersen 1996).
See väide võib selles mõttes tõsi olla, et kui inimene saadab toime sellise kuriteo, mille karistuseks on surmanuhtlus, siis on see hoiatuseks teistele ühiskonnaliikmetele, et nad vähem kuritegusid sooritaks aga teisest küljest võib kuritegevus hoopis suureneda kuna kasvab ka hirm vahelejäämise ees ja kurjategija tapab rohkem, et oma tegude ilmsikstulekut iga hinna eest varjata ja kõrvaldada kõik oma teo tunnistajad.
Teistel karistusvormidel, mis isoleerivad kurjategija ühiskonnast, on surmanuhtluse ees vähemalt üks eelis, nimelt aitavad nad kasvõi osaliselt vältida õigussüsteemis kõigest hoolimata ette tulevate eksimuste osutumist saatuslikuks. Surmanuhtlus aga kustutab nii nende eluküünla, kes on ekslikult süüdi mõistetud, kui nende oma, keda võinuks rehabiliteerida. Ebaõiglast kohut on minevikus hulganisti nähtud ja ei jää see nägemata tulevikuski (Espersen 1997).
Selles me ei saa kunagi kindlad olla, et süütut inimest süüdi ei mõisteta, sellisel juhul on surmanuhtlus liiga karm ja lõplik karistusviis, inimene on ebaõiglaselt hukatud teo eest mida ta ei ole sooritanud ja eksitus surmanuhtluse langetamisel teeb kohtuotsuse langetajast hoopis tapja . See oleks minu meelest ainuke argument surmanuhtluse vastu.
Või siis rakendada osalist surmanuhtlust teatud tüüpi kuritegude suhtes kuna vanglakaristus ju üldjuhul ei paranda kedagi vaid annab vabaduses olles hoopis „oskusi“ juurde tulevaste kuritegude sooritamiseks. Paljud vangid ju ei tunnistagi ennast süüdi ja kahetse ka kunagi oma kuritegu. Kui nemad on kelleltki vägivaldselt elu võtnud, siis missuguse õigusega? Kas ei peaks siis nende poolt toime pandud samasugusele teole võrdväärne karistus järgnema?
Eelkõige on eesmärgiks kuritegu vältida, mitte tasuda kätte vääritikäitumise eest, s.o kurjategijale kätte maksta. Väidetakse, et õiglus nõuab kättemaksu ja ühiskond näitab selle läbi oma hukkamõistu. Nii oleks surmanuhtlus ühiskondlike normide peegeldus Mittesurmav karistus väljendab ühiskonna norme ja väärtusi paremini kui surmanuhtlus. Viimane vastab rohkem mõrtsuka enda loogikale (Espersen 1997).
Minu seisukoht kurjategijale sooritatud teo eest on õiglane karistus, ma ei tõlgendaks seda kättemaksuna. Igaüks peab vastutama oma tegude eest. Need, kes tapavad pidevalt, teevad seda vabaduses ikka ja jälle, olenemata sellest, millist mõjutusvahendit nende peal ka rakendataks.
Surmanuhtluse vastu räägib see, et tegemist on ebahumaanse, primi­tiivse ja brutaalse riikliku kätte­maksuaktiga, mis on vastuolus Euroo­pa kristliku kultuuri põhiväärtustega ning takistab ühiskonna moraalset progressi (Saar 1996: 1840).
Aga mõrvarite, piinajate, lasteahistajate ja muu inimrämpsu teod ei ole ebahumaansed, primitiivsed ja brutaalsed. Nemad võivad oma tegusid teha ja kohtusüsteem, olles humaanne, määrab neile vanglakaristuse, mis neid niikuinii ei paranda ja maksumaksjad on kohustatud veel nende elamiskulud tasuma . Odavam oleks nad surmata kuna nende elamise peavad kinni maksma ka ohvrid, kellele nad pöördumatut kahju on tekitanud. Aga sunniviisiliselt elu võtta sellepärast, et tema eest ei peaks nii palju maksma, kuna tema ülalpidamine läheb kalliks, see ei ole jälle mõjuv põhjus selle teo õigustamiseks.
Surmanuhtluse näol on tegemist on lõpliku, korrigeerimatu karistusega, mistõttu võimalike kohtuvigade korral saab ühiskond korvamatut moraalset kahju ja kurjategijat hukates langeb riik ise mõrvariga samale tasemele . Surmanuhtluse kui konkreetse toimingu otsustamine ja täideviimine asetab inimesed raske eetilise probleemi ette. On ebainimlik ja küüniline otsustada inimese elu ja surma üle lähtudes majanduslikest kaalutlustest (ibid).
Surmanuhtluse vastu räägib see, et puuduvad andmed selle tõhususest võrreldes eluaegse vanglakaristusega. Kuna tapmised toimuvad tavaliselt frustratsiooni-, viha-, joobe- ja muus häiritud seisundis, mitte ratsionaalse valiku tulemusena, mistõttu oht saada hukatud ei mängi otsustavat rolli kuriteo motivatsioonis (ibid).
Surmanuhtluse õigustamiseks on vaja veel tõestada, et surmanuhtlusel on eriline, spetsiifiline ärahoidev toime, mida selle alternatiivil, eluaegsel vabadusekaotusel ei ole (Sootak 1996: 14).

KOKKUVÕTE

Euroopa riigid on teinud valiku kaotada surmanuhtlus ning tõsta inimelu väärtust. See on printsiip, mida Euroopa Liit soovib jagada kõikide riikidega. 84% kõigist läbiviidavatest surmanuhtlustest toimub kõigest neljas riigis. Need neli riiki on Hiina, Iraan, Saudi- Araabia ja Ameerika Ühendriigid (Albin 2000).
Euroopa seaduste tegijad arvavad, et kuritegu saab karistada ka teisiti kui hukkamisega, näiteks pika- või eluajalise vanglakaristusega. Isegi, kui surmanuhtlus oli Euroopas seaduskorras, eelistavad kohtunikud enamjuhtudel sellele vanglakaristust (Albin 2000).
Enamikes arenenud riikides siiski ei pooldata ega rakendata surmanuhtlust. Seda ei kasutata ka Eestis kuna surmanuhtluse rakendamine ei aita ära hoida kuritegusid, seega on selline karistusviis ebaefektiivne. Levinud on seisukoht, et surmanuhtlus on julm ja ebahumaanne karistusviis, mis asetab riigi timuka rolli ja igas kuriteos on ka ühiskonnal oma osa ja teatud hulk süüd. Kurjategija likvideerimisega me kuritegevust vähendada ei suuda, seega ei jää muud üle kui need inimesed ühiskonnast isoleerida, neile jääb vähemalt võimalus oma kuritegu kahetseda ja ennast parandada.
Surmanuhtlus ei too tapetud inimest tagasi ega hüvita ka tekitatud kahju aga kas eluaegne vangistus väärteo sooritajast ka kunagi uue inimese teeb, see on juba iseküsimus. Surm võib osutada ka liiga kergeks karistuseks ja kiireks väljapääsuks. Kuid see, kes on pikalt vangistuses viibinud, ei pruugi enam ühiskonda sulanduda ega seal hakkama saada, kas siis sellisel juhul ei oleks tema jaoks surm parim lahendus. Surmanuhtlus teisest küljest vaadatuna võib olla humaansem karistus kui eluaegne vangistus. Kuid karistuse raskust ja nende põhjuseid ei ole keegi võimeline objektiivselt hindama, me ei saa kindlad olla, et rakendatavad karistused on määratud õiglaselt ja erapooletult .

KASUTATUD KIRJANDUS

Saar, J. 1996. Surmanuhtlus kui karistus. – Akadeemia, nr 9, lk 1840-1849.
Sootak, J. 1996. Surmanuhtlus: kriminaalpoliitiline ja õigusfilosoofiline aspekt. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Albin, K. 2000. Surmanuhtlus kui karistus - [WWW] URL http://www.eau.ee/~luks/surmanuhtlus.pdf 10.10.2011
Espersen, O. 20.10.1997. Surmanuhtlus tuleb kaotada – [WWW] URL http://www.nommevalitsus.org/?p=4918 -Postimees 11.10.2011