Loengud "Sissejuhatus sotsioloogiasse" (0)

I Loeng
 
1. Mis on sotsioloogia? Kes on sotsioloog ? Sotsioloogi roll ühiskonnas.
Eestis suhteliselt uus teadus, kuna NL päevil kontrollis riigivõim tugevalt seda, mis seondus tegeliku olukorra kirjeldamisega. Kui ei taheta kriitikat ühiskonnale, ei taheta ka sotsioloogiat.
 
Üldjuhul seostatakse sotsioloogi statistiku ja andmete kogujana. Tegelikult on sotsioloog siiski midagi enamat . Andmete kogumist võib nimetada statistikaks, andemete tõlgendamist ja konteksti panemist aga sotsioloogiaks. Andmete kogumine ilma neid seletamata, tõlgendamata, ei ole sotsioloogia.
 
Sotsioloogi peamiseks ülesandeks ongi erinevate ühiskonnanähtuste kirjeldamine ja põhjendamine. Sotsioloogi nö. kutsehaiguseks suhtumine, et „asjad ei ole nii, nagu nad paistavad”. Põnev ei ole mitte ainult erilise, tundmatu situatsiooni või nähtuse kirjeldamine, seletamine, vaid ka täiseti tavalise, näiliselt argise sotsiaalse keskkonna analüüs. Põnev on see, kui näiliselt tavaline situatsioon „avaneb”, näitab oma selliseid tahke, millesse me varem pole süvenenud. Sotsioloogiks sobib inimene, kes tahab vaadata iseenesestmõistetava maailma taha. Eelkõige huvitab sotsioloogi inimene ja see, kuidas tema oma maailma tõlgendab, konstrueerib, seda „ehitab”. Samas pole sotsioloogia lihtsalt „inimestega suhtlemine ” või tavaline teiste inimeste elus sorkimine ja uudishimutsemine, see on siiski süstemaatiline uurimine , teatud teooriatele ja metodoloogiale tuginev tegevus. Inimeste mõistmine iseenesest ei ole teadus.
 
Sotsioloogia on teadus, mille roll pole mitte ainult esitada andmeid, vaid seletada ja ennustada ühiskonnas toimuvat. Oluline on siinjuures see, et sotsioloog kui teadlane ei anna seejuures hinnangut toimuvale (miski on hea või halb), vaid üritab seda kirjeldada, mõista ja tõlgendada ka teiste jaoks arusaadavaks. See ei välista muidugi seda, et ta inimesena ei tunneks, et ta peab millessegi sekkuma, aitama parandada (nt astuma välja perevägivalla vastu jne).
 
Kuna sotsioloog tegeleb inimestega, kuid on ka ise kõigest inimene, siis on oluline see, et sotsioloog eraldaks oma rollid tavakodaniku ja teadlasena. Distantseerumine oma poliitilistest, usulistest, moraalsetest jm tõekspidamistest.
 
Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimese käitumist grupis . Eelkõige võib pidada sotsioloogiat teaduseks, mille ülesanne, eesmärk on soov ühiskonda mõista. Sotsioloogia kui teadus põhineb eeldusel , et inimese käitumist ei saa seletada vaid tema isiksuseomadustega (nagu näiteks psühholoogias), vaid inimest mõjutab tema keskkond, tema teod on suunatud teistele inimestele. Teised inimesed mõjutavad teda ja tema omakorda teisi inimesi. Samas pole ka ühiskond lihtsalt indiviidide summa, vaid üheskoos, kommunikeerides ja lävides tekib uus tasand, palju enamat kui lihtsalt inimesed, kes selle ühiskonna moodustavad (tekib kultuur, normid, väärtused).
 
Sotsioloog uurib ühiskonda süstemaatiliselt. Sotsiloogilise uurimuse aluseks on teooria. Teooria on loogiliselt seotud väidete kogum, mille eesmärk on selgitada ühiskondlikke protsesse ja nähtusi. Ei ole olemas ühte sotsiloogilist teooriat, vaatepunkti, mis kõike selgitaks. On mitmeid omavahel konkureerivaid käsitlusi, mis ühte ja sama nähtust võivad väga erinevalt selgitada. Kõik need teooriad täienevad ja arenevad ajas. See on ka loomulik, sest ühiskond ise on pidevas muutumises.
 
Sotsioloogia on seotud paljude teiste sotsiaalteadustega (psühholoogia, politoloogia , majandus, meedia ja kommunikatsioon, antropoloogia jne.) Uurimisvaldkonnad on paljuski kattuvad, jagatakse palju ühiseid klassikuid, kuid igal teadusel on siiski oma fookus . Sotsioloogia jaguneb ka sisemiselt valdkonniti, teemade kaupa – kultuurisotsioloogia, soosotsioloogia , perekonnasotsioloogia, noorsoosotsioloogia, linnasotsioloogia, majandussotsioloogia jne. Sotsioloogia kui teadusharu juured on 18. sajandi Euroopas. 
2. Auguste Comte ’i, Emile Durkheim ’i, Max Weberi roll sotsioloogia kui teadusharu arengus.
Esimest korda kasutas mõistet „sotsioloogia” Auguste Comte (1798-1857). Kr. k. Socius- kaaslane , logos-mõistus, millegi uurimine). Ühtlasi positivismi rajaja. Positivism on seisukoht, et teadus võib olla väärtustevaba ja objektiivne. Ideaaliks jumalakeskne maailmapilt asendada ratsionaalse , objektiivse, teaduslikuga. Kuigi teda peetakse sotsioloogia kui teaduse rajajaks, on tema tegelik panus kaasaja sotsioloogiasse siiski tagasihoidlik . Teda tuleb siiski tunnustada selle eest, et ta määratles ära sotsioloogia meetodid, ehk viisid, kuidas objektiivselt ühiskonda uurida.
 
Emile Durkheim (1858-1917). Peetakse üheks suuremaks sotsioloogia klassikuks. Väitis, et üksikindiviid ei oma erilist tähtsust sotsioloogia jaoks. Oluline on ühiskond või suurem grupp, kuhu inimene kuulub. See, mis sünnib inimeste omavahelises suhtluses , eksisteerib iga konkreetse inimese elust eraldiseisvalt. Oluline pöörata tähelepan sellele. 1897 „Enesetapp”. Uuris enesetappude hulka erinevates rahvastikurühmades, regioonides ja erinevatel aegadel , protestantide ja katoliiklaste hulgas. Leidis, et poliitiliste ja majanduslike muudatuste ajal enesetappude hulk tõuseb, lahutatute hulgas rohkem kui abieluinimestel. Leidis ka, et katoliiklaste hulgas on enestappe oluliselt vähem kui protestantidel. Millest see tuleneb? Patt on enesetapp mõlema usuvoolu jaoks ühtemoodi. Durkheim leidis, et seletavaks faktoriks on sotsaalne sidusus ühiskonnas. Hilisemad uuringud on kinnitanud, et tugevad sotsiaalsed sidemed (pere, abielu, lapsed, usuorganisatsioonid) on tõhus „profülaktika” enesetappude vastu.
 
Max Weber (1864-1920). Põhihariduselt jurist ja ajaloolane. Tema sotsioloogiline pärand kestab siiani väga jõuliselt edasi ja erinevalt mõnedest sotsioloogia isadest (nt Comte) tsiteeritakse teda palju ja tema teoreetilist pagasit kasutatakse ja analüüsitakse siiani väga aktiivselt. Tema oluline panus uurimismeetoditesse seisneb idees, et me peame mõistma sotsiaalset tegelikkust nende seisukohast , kes seda kogevad. See tähendab seda, et uurija asetab end mõtteliselt uuritava rolli. Empaatia. Weber kasutab terminit „mõistmine” ( Verstehen ). Weber rõhutas ka, et sotsiaalteadused erinevad reaalteadustest. Lihtsalt jälgimise ja mõõtmisega ei ole võimalik inimtegevust seletada. Sotsioloogia ja ajaloo ülesandeks on Weberi arvates inimese sotsiaalse tegevuse mõistev tõlgendamine.
 
3. Sotsioloogiliste uuringute lŠbiviimine.
Suur osa sotsioloogiast tegeleb igapäevaeluga, üsna tavaliste asjadega. Kuna me puutume igapäevaselt nende teemadega kokku, võib näida, et meie kogemused vastavad reaalsusele, et me teame juba niigi kõike. Paljud enesestmõistetavused osutuvad aga sageli lihtsalt eelarvamusteks, millel pole objektiivse tõega midagi pistmist. Eelarvamuste jõudu ei maksa alahinnata. Sotsioloogial on ka eelarvamuste kummutajana suur roll.
 
Sotsioloogilised uurimused püüavad üldjuhul otsida teatavaid seosed mingite näitajate vahel ning püüavad neid seoseid seletada. Nagu juba öeldud, soovitakse ühiskonda mõista. Üldjuhul ei tehta siiski uuringuid oma lõbuks, vaid selleks, et protsesse reaalselt mõjutada. Väga oluline roll poliitikakujundamisel – et lähtutaks õigetest andmetest. Näiteks selleks, et kujundada perepoliitikat ja soodustada sündimuse tõusu, on vaja teada, mis on need tegurid, mis lastesaamist takistavad?
 
4. Teadusliku uurimismeetodi komponendid
Teaduslik uurimismeetod eeldab uurijalt teatud protseduurireegleid, mida peab järgima, et uuring ei oleks mitte suvaline udutamine, vaid tõsiseltvõetav ja adekvaatne nähtuse kirjeldus.
Eeldab: Objektiivsust, empiiriliste andmete kogumist ja uurimistulemuste avaldamist.
Objektiivsus tähendab eelkõige seda, et teadlane peab endale aru andma, kuidas tema enda suhtumine, kogemused, väärtused, ootused uuringu tulemuste suhtes jne võivad mõjutada uurimistulemusi. Uuringut tegema asudes ei tohiks olla uurimisküsimusele juba valmis vastust. Sellisel juhul pole mõtet uuringut läbi viiagi, kuna sellisel juhul oleks tegemist vaid oma eelarvamustele kinnituse otsimisega. See, mida ma uuringult ootan , määrab ära selle, mida mul on võimalik teada saada. Uurija võib oma ootuste tõttu märgata vaid seda, mida ta tahab märgata ja jätta muu tähelepanuta. Seetõttu peab olema võimalikult avatud kõiksuguste vastuste suhtes. Täielikku uurija erapoolikust ei ole aga võimalik lõpuni välistada, kuna me kõik oleme ainult inimesed. (Freud) Eetiline uurija peaks olema nii neutraalne kui võimalik.
 
Empiiriliste andmete kogumine on oluline selleks, et millelegi toetuda. Kui me tahame teada inimeste hoiakuid, siis me ei saa neid ise välja mõelda, vaid peame neid küsima inimestelt endilt. Väga oluline on seejuures see, et õigeid küsimusi küsitaks õigetelt inimestelt. Samuti ei saa uuringut läbi viia kõikide inimestega, selleks moodustatakse enamasti valim . Valimi moodustavad need inimesed, kellega uuring reaalselt läbi viiakse. See ei saa samuti olla juhuslik, vaid peab olema planeeritud väga täpselt. Näiteks kui soovitakse saada teada valijate eelistusi, peab valim olema moodustatud valimisealistest inimestest ja nii, et see moodustaks, sooliselt, vanuseliselt jm tegurite lõikes täpse, kuid väikese mudeli kogu valimisealisest elanikkonnast. Selle kohta öeldakse, et valim peab olema esinduslik üldkogumi suhtes. Üldkogum on kõik need inimesed, kelle kohta uuringu tulemusi üldistatakse. Kui me tahame teada valijaskonna eelistusi, ei saa me küsitleda ainult 30-aastaseid kontoris töötavaid mehi. 
Uurimistulemuste ja kasutatud metodoloogia kirjelduse avaldamine on oluline selleks, et soovi korral saaks teostada kordusuuringuid. 
5. Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
Sotsioloogilised uuringud jagunevad kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks.
Kvantitatiivsed meetodid on arvulistele andmetele tuginevad. 
Kvalitatiivsed uuringud baseeruvad peamiselt sõnalisel kirjeldamisel, mitte arvudel .
 
Sageli on kvantitatiivseid meetodeid peetud „kõvemateks“ ja tõsisemaks, teaduslikemaks, kuna need meetodid võimaldavad kirjeldada matemaatiliselt välja arvutatud statistilisi seoseid, tõenäosuseid jne. Tegelikkuses valitakse uurimismeetodid eelkõige lähtuvalt uurija küsimusest, millele ta soovib vastust saada. Sõltuvalt sellest valitakse ka meetod, mida kasutada.
 
6. Levinumad uurimismeetodid ja nende kasutamine (longituuduuring, kü sitlus ,
intervjuu , vaatlus , eksperiment , sekundaarananlüüs)
Mõned levinumad meetodid:

• Paneel - ehk longituuduurimused. Tähendab, et uuritakse üht ja sama vastajate gruppi läbi pikema aja. Sellised uuringud eeldavad palju raha, kannatlikkust (uurija ei tohi ära surra). Keeruline meetod, seetõttu kasutatakse harva.
  
• Küsitlus. Levinuim kvantitatiivne meetod. Kasutatakse, et saada andmeid mingi sotsiaalse grupi kohta. Suhteliselt kiire ja odav võimalus mingile probleemile lahendust leida.
  
• Intervjuu. Kasutatakse siis, kui pole vaja küsitleda nii palju inimesi. Samuti siis, kui on tegemist intiimsemat laadi uurimisprobleemiga (näiteks soovin uurida seksuaalselt väärkoheldud inimesi). Kasutatakse samuti siis, kui soovitakse põhjalikumalt mingit teemat avada. Tõeliselt avada seda, kuidas inimesed ise oma maailma näevad, kuidas oma käitumist põhjendavad. Küsimusi saab vestluse käigus täpsustada, muuta. Võivad esile kerkida mitmed teemad, millest uurijal uurimust alustades aimugi ei pruugi olla.
  
• Vaatlus. Küsitlus ja intervjuu annavad uurijale infot selle kohta, mida inimesed ütlevad end tegevat. Pole tingimata see, mida tegelikkuses tehakse. Vaatlust kasutataksegi peamiselt käitumise uurimiseks ja seda sageli kombinatsioonis intervjuudega. Vaatluse puhul jällegi oluline küsimus uurija vaatepunktist. Oht on näha seda, mida tahetakse näha, mida oodatakse ning jätta tähelepanuta, mis pole ootuspärane. Oluline on siinkohal ka küsimus sellest, kuidas vaatleja muudab oma kohalolekuga situatsiooni, mida ta vaatleb? Kas me saame kindlad olla selles, et uurija ei mõjuta vaadeldavate inimeste loomulikku, tegelikku käitumist? Samas jälle konkureeriv oht, et uuritavasse gruppi liialt sulandudes, muutub ta osaks sellest ning jällegi muutub esialgne situatsioon. Seega võrdlemisi keeruline meetod, aga kui endale aru anda, kuidas ja mida teha, siis väga tõhus. Eriti koostöös intervjuudega.
  
• Sekundaaranalüüs. Kõik eelnevad meetodid annavad mingit uut teavet. Sekundaaranalüüs tähendab aga juba varem teiste poolt kogutud või olemasolevate materjalide uurimist ja analüüsimist. Võib uurida näiteks ametlikku statistikat (riik, ministeeriumid koguvad ohjeldamatult). Samuti võib kasutada ajalooallikaid. Siia kuulub ka näiteks kirjavahetus , päevikute jm elulooliste allikate kasutamine. Meedia analüüs võib samuti olla sotsioloogilise uurimuse sisuks. Nt. soouuringutes (naise, soorollide kujutamine meedias) väga levinud.
  
• Eksperiment. On kõva teaduse ideaalile kõige lähemal, kuna eksperiment põhineb kontrollil katse läbiviimise keskkonna üle. Kasutatakse sotsioloogias väga harva, kuna inimesi on kontrollida väga raske. Psühholoogias ja sotsiaalpsühholoogias kasutatakse sagedamini.
  

 
Loeng II
 
7. Mis on kultuur? Kuidas kultuuri ja keele eripŠrad m›jutavad inimeste maailma
tajumist? Sapir- Worfi hü potees . Keele hinnanguline m››de. Kuidas keel kirjeldab ja
taastoodab ühiskonnakorraldust?
Kõik teavad, aga raske sõnastada. Mittegeneetiliselt edasi pärandatav informatsioon. VÕS: inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum. Kultuur on midagi, mida ple võimalik katsuda, materiaalselt tajuda, on abstraktsioon. Kultuur on ühsikonna sotsiaalse korralduse raamistik.
 
Inimkultuuri suurimaks saavutuseks on peetud keele arengut. Keel iseenesest on sümbolite kogum, mis võimaldab meil omavahel kommunikeeruda. Samas pole keel mitte ainult inimeste omavahelise suhtluse vahend. Iga kultuuri keel peegeldab ka selle kultuuri liikmete väärtusi, ideaale ja suhteid. Me näeme, mõistame, tõlgendame ja vahendame oma maailma justnimelt keele vahendusel. Seetõttu ei paku keel kui selline huvi mitte ainult filoloogidele , vaid ka sotsioloogidele ja antropoloogidele. Inimeste keelekasutus väljendab väga palju ja ilmekalt nende mõtteviisi. Keele mõjusid inimeste mõtlemisele on käsitlenud antropoloogid
 
Sapir-Worfi hüpotees: Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas, vaid on suuresti selles ühiskonnas valitseva keele meelevallas. Kaks keelt pole kunagi piisvaalt sarnased, et neid pidada ühe ja sama sotsiaalse reaalsuse esindajaks.
 
Lisaks on eriti sotsioloogidele huvitav keele hinnanguline mõõde. Ühelt poolt keel kirjeldab ühsikonnakorraldust, teisalt taastoodab erinevaid eksisteerivaid norme. Nähtuste ja asjade nimetamine kannab endas tähendust sellest, milline on nende koht ühiskonna väärtussüsteemis. Keel on varjatud tähendustest laetud ning keelt kasutavad inimesed ei ole üldjuhul nendest tähendustest teadlikud.
 
Medõde                  Esimees
Ämmaemand            IT-mees
Lasteaiatädi            Torumees
Vanatüdruk            Poissmees
8. Etnotsentrism ja kultuurirelativism.
Kõik kultuurid on omavahel erinevad. Üldjuhul on inimestel kalduvus teisi kultuure kirjeldades ja hinnates neid võrrelda oma kultuuriga . Uskumust, et oma kultuur on ainuõige ja hea ning teiste kultuuride üle otsustatakse oma kultuuri standardite põhjal, nimetatakse etnotsentrismiks.
Kuulsaid etnotsentriste: Hitler.
 
Vastupidist seisukohta nimetatakse kultuurirelativismiks. See tähendab arusaama, et maailma tuleb mõista nii, nagu seda näevad teiste kultuuride esindajad. Kultuuri eri aspekte tuleb mõista väljaspool omaenda kultuuri konteksti.
 
9. Sotsiaalsed normid. Kuidas kehtestatakse normid? Normide seos vŠŠrtustega. 
Normid ja väärtused
Normid ja väärtused on iga kultuuri, iga grupi lahutamatu osa. Inimestel on kujunenud teatavad ühised arusaamad maailmast, ühine tõlgendus tegelikkusele. Nendest väärtustest tulenevaid käitumisreegleid nimeatatakse sotsiaalseteks normideks. Need on ettekirjutused, mis kirjeldavad ühsikonnas sobivat käitumist, aga ka seda, mis ei ole lubatud, on taunitav. Kõik sotsiaalsed normid ei ole samaväärsed ning osa norme on tähtsamad kui teised. Kõiki norme aitavad ühiskonnas kehtestada sanktsioonid. Sanktsioonid võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Mida tähtsam on norm ühiskonna jaoks, seda rangemaid sanktsioone kasutatakse sellest üleastujate puhul.
 
10. Normide klassifitseerimine W.G. Sumneri jŠrgi.
William Graham Sumner (1906) määratles ära erineva kaaluga normid:
Tavad on sellised üldtunnustatud käitumisnormid, mida antakse üle ühelt põlvkonnalt teisele. Üldiselt reguleeritakse tavadega selliseid tegevusi, mis pole grupi säilimise seisukohalt kuigi olulised. Tavadeks võib lugeda näiteks lauakombeid, elementaarseid viisakusreegleid jms. Tavasid ei peeta niivõrd tähtsatesks, et neid rangelt, ametlikult kehtestada. Tava rikkumisele reageeritakse mitteametlikult, näiteks hukkamõistva suhtumisega rikkujasse.
Moraalinormid on sellised normid, mis on sotsiaalse korra säilimise seisukohast ühiskonnale tähtsamad. Seetõttu on nad ka rangemalt kehtestatud. Moraalinormide vastu eksimise puhul on sanktsioonideks enamasti üldine hukkamõist, tauniv suhtumine.
Seadused on sellised normid, mis reguleerivad ühiskonnale kõige olulisemaid sotsiaalse tegevuse valdkondi ning kehtivad võrdselt kõigi ühiskonnaliikmete jaoks. Seaduste täitmine tagatakse ametlike sanktsioonidega. Seadused on loodud selleks, et säilitada ja kaitsta sotsiaalset korda.
 
11. Kuidas omandatakse normid ja vŠŠrtused?
Seda tehakse sotsialiseerumise käigus. Inimesed peavad igas uues situatsioonis ja uues rollis käitumust õppima. Sotsialiseerumine on eluaegne protsess, mille käigus inimene omandab kultuuri. Sotsialiseerumise kaudu õpivad inimesed kultuurinorme, samuti konkreetseid rolle, mida neil tuleb elu jooksul omandada.
 
12. HŠlbiv kŠitumine, selle sotsiaalsed funktsioonid.
Normidest kõrvalekaldumist nimetatakse deviantseks käitumiseks. Igasuguste normide kehtestamisega kaasneb automaatselt ka selle määratlemine, mis ei ole aktsepteeritav, mis ei vasta normile. Normid varieeruvad suuresti kultuuriti, samuti ajalooliselt. Teatud käitumisnormide kehtestamine sõltub sellest, kui suur on normi toetajate võim ühiskonnas. Oluline on tähele panna, et ükski käitumine või idee ei eksisteeri oma olemuselt hea/halvana. See, mida hakatakse nimetama normaalseks/ebanormaalseks on sõltub suuresti tõlgendamisest, ajaloolisest kontekstist, normi pooldajate võimupositsioonist.
 
Deviantsuse sotsiaalsed funktsioonid
Kuigi normidest kõrvalekaldumine võib esmapilgul tunduda tarbetu, mõttetu ja irratsionaalne, on sellel ka siiski oma positiivsed küljed, kindel funktsioon. Durkheim – kuritegevus liidab ühiskonda. Tekib teatav üldine viha mittekorrektselt käituvate inimeste vastu ja see viha liidab ja lähendab neid, kes norme järgivad. Hälbivate inimeste karistamine liidab samuti „korralikku kodanikkonda“ ning seeläbi tugevdab ja kinnitab kehtivat korda.
Hälbival käitumisel on ka oluline roll, andmaks märku, et teatud normidega ei olda rahul. Läbi rikkumise kombatakse lubatava käitumise piire . Loov deviantsus . Samuti võib see olla teatud situatsioonides suisa kasulik, kui normid on kehtestatud vägivaldselt (dissidentlus NL päevil). Mingil määral on täitsa normaalne normidest kõrvale astuda (teismeiga, väikesed lapsed, punase tule alt üle tee minna).
 
 ______________________________________
Loeng III
 
13. Inimese staatus ühiskonnas, omistatud ja omandatud staatus
Inimese käitumist ei määra mitte ainult tema individuaalsed omadused, vaid ka positsioon või staatus, mida ta ühiskonnas omab. Staatus esindab inimese positsiooni ühiskonnas. Igal inimesel on paralleelselt mitu staatust. Iga inimene on igal konkreetsel hetkel nö kinnistatud korraga vähemalt ühe staatuse külge ja selle staatuse kaudu asub ta suhetes kõigi teiste inimestega.
 
Mõned ühiskondlikud positsioonid on suhteliselt muutumatud või puudub inimestel nende üle kontroll. Selliseid muutumatuid tunnuseid nimetatakse omistatud staatuseks (vanus, rass, sugu). Ei sõltu inimese soovist või isiklikult tehtavast pingutusest. Isiklike teenete, pingutuste või valikute tulemusena saadud staatust nimetatakse omandatud staatuseks. Nt abielus olemine, lapse saamine isiklik valik. Samuti haridustee kujundamine – otsus, kas ma soovin olla põhiharidusega või kõrgharidusega inimene jne.
 
Inimese kõige tähtsamat staatust nimetatakse peremees -staatuseks, see on positsioon, millega inimest ühiskondlikult kõige enam samastatakse.
 
14. Rollid, rollide omandamine
Staatuse omamine toob endaga automaatselt kaasa teatud ootusi selle isiku käitumise suhtes. Staatusele vastavate sobilike käitumiste/tegevuste eeskirja nimetatakse rolliks. St et on olemas ühiskonna poolt oodatud käitumine, mida igaüks peab teadma, et sotsiaalses keskkonnas normaalselt toimida ja hakkama saada (nt võrdle ootusi preestrile ja anarhistile). Roll on kokkuvõtvalt kultuuriruumi poolt määratletud korrektse käitumise mudel.
 
Teatri metafoor . Inimesed on justkui näitlejad, kes oma „osa” etendavad. Arstil, poliitikul on töö juures oma stsenaarium , kodus aga hoopis teine osa mängida. Rollid on inimese isiksusest sõltumatud – see sünnib interaktsioonis teistega (ei saa etendada õppejõu rolli ilma üliõpilasteta). Sageli kasutatakse ka maski metafoori- eri rollides paneb inimene ette erineva maski ja muutub teiseks inimeseks . Need metafoorid jätavad mulje justkui oleks rollivahetus kuidagi väline ja teadlik. Tegelikus elus inimesed omandavad rollid nii mõjuvalt ja teadvustamatult, et ei pane enam ise tähelegi, et nad etenduses osalevad. Nad mitte ei „mängi” arsti, vaid ongi arstid.
 
Rollide ja maskide olemasolu tuleb kõige paremini esile siis, kui inimesed keset oma „rollisooritust” neist järsku loobuvad. Käituvad ootamatult või võtavad rollist distantsi .
Rollid omandatakse sotsialiseerumise käigus. Inimesed kohandavad oma käitumist vastavalt sellele, mida teised neilt ootavad või mida nad arvavad , et teised neilt ootavad. Sotsialiseerumine jaotataks kolmeks: 1) primaarne sotsialiseerumine toimub perekonnas, kus õpitakse põhilisi elutõdesid-pole ilus valetada, kuulekus, teisi inimesi tuleb arvesse võtta jne, 2) sekundaarne sotsialiseerumise käigus õpitakse iga ühiskonnaliikme jaoks põhilisi asju. Toimub harddussüsteemi kaudu – õpitakse kella järgi käima, töötama kindlal ajavahemikul, õptakse allumis- ja võimusuhteid, tunnustama autoriteete, distsipliini , grupis käitumist jne 3) tertsiaarse sotsialiseerumise käigus õpitakse üha uusi elus vaja minevaid rolle – töötaja, vanem, poliitik , ärimees jne. Tertsiaarne sotsialiseerumine ei lõppegi.
 
 
16. Grupp, grupi omadused
Grupiks nimetatakse igasugust inimeste kogumit, mida seob omavahel ühine sotsiaalsete suhete võrgustik. Sotsioloogias on sõnal „grupp” spetsiifiline tähendus ning grupil peavad olema järgmised omadused:

• liikmed peavad olema vastastikuses sõltuvuses
  
• liikmete vahel peab valitsema grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum
  
• grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi grupi liikmeid
  
• grupis valitseb ühine liikmeksoleku ehk meie-tunne
  

 Gruppide liikmed jagavad alati kahte ühist omadust:

• nad on teadlikud, et gruppi kuulub peale tema teisi likmeid
  
• nad tunnevad   vastutustunnet grupi teiste liikmete ees, tegevus kujundatakse alati grupi kontekstist lähtuvalt.
  

 
17. Esmased ja teisesed grupid (Cooley)
Esmased grupid on väikesed. Soojad, intiimsed ja isiklikud sidemed. Suur ühtsustunne (perekond). Liikmete eesmärkide ühtsus, sarnase ilmavaate jagamine. Esmases grupis tuntakse muret teiste heaolu pärast. Suhteliselt püsivad. Ei eeldata kindlaid hüvesid või kasu inimestevahelistest suhetest.
Sekundaarsed grupid on suuremad.  Vähesed emotsionaalsed sidemed. Kui esmases grupis valitsevad spontaansed suhted, siis teiseses formaalsed. Iga grupi liige ei pruugi suhelda teiste liikemetega. Kõigil liikmetel on küll mingi ühishuvi, kuid kontaktid on suhteliselt ajutised ja rollid on kindlalt määratletud. Suhtlemine on suunatud kindlate eesmärkide saavutamisele .
 
18. Kogukond ja ühiskond (Tšnnies)
Kogukond ja ühiskond
Kogukond (Gemeinschaft) – Inimesed omavahel mitteametlikult seotud ning tunnevad üksteist paljude põlvkondade jooksul. Esmasele grupile omased suhted. Ühendavad ühised esivanemad ja geograafiline lähedus.
Ühiskonnas (Gesellschaft) on suhted formaalsemad, ärilisemad, piiratumad. Sotsiaalsed sidemed on vabatahtlikud, sageli ajendatud omakasupüüdlikkusest. Suhteid kasutatakse ära selleks, et isiklikus elus paremini edasi jõuda.
 
Modernsed ühiskonnad on üldjuhul viimast laadi. Inimestevahelised suhted on impersonaalsed ja eesmärgile suunatud. Kogukondade asendumisel ühiskondadega on omad plussid. Ühiskond, kus põhiliselt valitsevad kogukondlikud suhted, piirab individuaalsust, spontaansust ja loovust . Inimese vabadus aheneb, kuna liikmetevaheline kontroll on tänu lähedastele suhetele väga suur.
 
19. In- ja out-grupid (Sumner)
In-grupid: primaarsed ja sekundaarsed rühmad, kuhu meie kuulume
Out-grupid: primaarsed ja sekundaarsed rühmad, kuhu nemad kuuluvad.
 Out-grupppide vastu suunatud vaenulikkus on seotud in-grupi sees valitseva läheduse astmega. Mida suurem lähedus, seda suurem vaenulikkus. See vaenulikkus on tihedalt seotud etnotsentrismiga, arusaamisega, et meie grupp on parim, õigeim, olles mõõdupuuks, millega mõõta kõiki teisi gruppe.
20. Sotsiaalsed v›rgustikud, nende tŠhtsus inimese sotsiaalses toimetulekus
Sotsiaalsed võrgustikud koosnevad esmase ja/või teisese grupi suhetest. Igal inimesel individuaalne sotsiaalne võrgustik, mis toob talle mitmesugust kasu terve elu jooksul.  Sotsiaalsete võrgustike koostis on muutuv ja ta varieerub inimese elu jooksul pidevalt. On kasulikud, kuna pakuvad inimesele sotsiaalset toetust.
  
21. Sotsiaalne ebav ›rdsus, kihistumine ( stratifikatsioon )
Sotsiaalne kihistumine on ebavõrdsus ühiskonnas. Kõikides ühiskondades on 3 kõrgelt hinnatud ressurssi (võim, prestiiž, omand), mis on ebavõrdselt jaotunud.
VÕIM on Max Weberi definitsiooni järgi võim inimese võime sundida oma tahet peale teisele inimesele. Autoriteet käib kaasas kindla sotsiaalse staatusega (politseinik, õpetaja, lapsevanem) ja seda aktsepteeritakse teiste ühiskonnaliikmete poolt. Mõjuvõim on inimese võime veenda teisi järgima enda tahet. See põineb peamiselt isiklikel omadustel – eriline anne või teadmised.
PRESTIIŽ sõltub teiste inimeste austusest. Ühiskonniti erinev, mida või keda austatakse. Kaasaja ühiskonnas põhineb prestiiž peamiselt töökohal ja sissetulekul. OMAND tähendab kaasajal põhiliselt sissetulekut. See varieerub ühiskonnas suuresti. Üldjuhul nii, et mida kauem õpitakse, seda rohkem suremaks kujuneb palk. Omand võib aga lisaks haridusele sõltuda ka mudest teguritest, sh omistatud staatusest , näiteks soost. 
 
22. Olulisemad ressursid , mis mŠŠravad Šra inimese positsiooni ühiskonnas
23. Formaalne v›imaluste v›rdsus ja struktuursed takistused
Kõik need kolm aspekti määravad ära inimese staatuse ühiskonnas. Üldjuhul kehtib reegel, et mingisse staatusesse või klassi kuuluvad inimesed toodavad selle klassi liikmeid põlvkonnast põlvkonda. Miks see nii on? Vabas ühiskonnas peaks olema ju kõigile võrdsed võimalused soovi korral pingutada ja kõrgemale tõusta, hoolimata oma vanemate staatusest? Siiski jäävad need valikuvõimalused sageli formaalseks , sest esineb nö. nähtamatuid takistusi, struktuurseid takistusi. Tuleb vaadata formaalsest võimaluste võrdsusest mööda ja pöörata tähelepanu nendele asjaoludele, mis takistavad neid võimalusi realiseerida. „Klaaslaegi”.
 
24. Vanematelt pŠritu sotsiaalse kapitali roll staatuse kujunemisel
Inimese edukuse määrab paljuski ära mitte ainult isiklik pingutus , vaid vanematelt päitud sotsiaalne staatus. See on otseselt seotud sotsialiseermisprotsessiga ja kasvatusmeetoditega. Vanemate tegevusalal on suur mõju lapse sotsialiseerumisele. Sinikraed vs valgekraed ja nende kasvatusmeetodite erinevus. Vanemate sotsiaalne staatus mõjutab  laste hariduse saamise võimalusi ja valikuid paremate materiaalsete tingimuste tõttu. Rikkamad , „kõrgemast” klassist vanemad ei anna aga oma järeltulijatele edasi mitte ainult materiaalseid võimalusi ( erakool , eraõpetajad, paremad lasteiaad, eliitkoolid), vaid ka kultuurilist kapitali. Kõik see mõjutab lapse loovust, intellektuaalsust, suhtlusoskust, haridust. Madala sotsiaalse ja kultuurilise kapitaliga vanemad pärandavad oma lastele võimutuse kogemuse, kuna muud neil pakkuda ei ole. Kõrge kultuurilise ja sotsiaalse kapitaliga vanemad pärandavad aga oma kogemusest lähtuva maailma. Tunnevad end mugavamalt maailmas, mille on määratlenud eliit .
25. Sotsiaalne mobiilsus  
Sotsiaalne mobiilusus tähendab inimese liikumist stratifkatsioonisüsteemi sees.
Sotsioloogid räägivad kaht liiki sotsiaalsest mobilsusest:
 

• põlvkondadevaheline mobiilsus – võrreldakse vanemate staatust ja laste staatust. Vaadatakse seda, kuhu paigutub laps võrreldes vanematega. Põhimõtteliselt tähendab ametite võrdlust.
  
• Põlvkonnasisene mobiilsus- võrreldakse seda, kust inimene alustab ning kus lõpetab.
  

 
__________________________________
 LOENG 4
26. Sooline kihistumine, soolised stereotüübid
 Sooline kihistumine tähendab inimeste sotsiaalse staatuse kujunemist tema bioloogilise soo alusel.
 
27. Bioloogiline ja sotsiaalne sugu
Oluline neil kahel mõistel vahet teha, et aru saada soolise kihistumise olemusest. Bioloogiline sugu – „mees” ja „naine”. Kaasasündinud, bioloogiliselt determineeritud. Feminiinsus ja maskuliinsus ei ole kaasa sündinud, vaid sotsiaalselt konstrueeritud. Feminiinsus ei kaasne automaatselt naiseks olemisega, maskuliinsus meheks olemisega. Sotsialiseerumisel oluline roll. Küsimus sellest, kuidas mehed ja naised peavad käituma, milliseid loomuomadusi endas kultiveerima ja milliseid maha suruma, on ühiskonniti erinev. Samuti muutuvad käsitlused rollidest erinevate ajalooperioodide vältel. Tabud ja normid muutuvad.
 Miks on oluline vahet teha? On oluline mõista, et kaasasündinud bioloogilise sooga ei kaasne automaatselt kindlaid käitumismalle, reegleid. Loodus ei määra naise ja mehe rolli. Rollid on pidevalt ümberdefineeritavad, sotsiaalse dialoogi tulemus. Ei ole sünnihetkel määratud.
 
28. Soolise ebav›rduse p› hjused ja tagajŠrjed
Kuidas seletada meessoo domineerimise universaalset printsiipi ? Ei eksisteeri sünnipäraseid omadusi, mille pärast oleks ebavõrdsus õigustatud. Seega peituvad põhjused ühiskonnakorralduses. Ajalooliselt välja kujunenud tööjaotus, mis põhineb sellel, et naised kannavad ja sünnitavad lapsi. Naised keskenduvad rohkem majapidamisele ja mees tegutseb väljaspool kodu. See oli õigustatud siis, kui puudusid pereplaneerimise vahendid ning naine ise ei saanud oma laste arvu ja saamise aega reguleerida. Tänapäeval - erinevate rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtt võimaldab laste arvu, samuti nende sündimise aega teadlikult planeerida. Enamuse osa elust ei ole naine enam lastega seotud. Naised osalevad meestega võrdselt tööjõuturul, ning isegi kui tahetaks, et saa paljud pered endale ühe leivateenijaga peret lubada. Kuigi ühiskond on muutunud, ei tule muutused sellele kodusfääris järele. „Seiskunud revolutsioon ” (A. Hochschild) – naised küll liikusid tööjõuturule, kuid mehed ei võtnud vastutust samaväärselt kodu ja laste eest. Tekib „teine vahetus”, topelttööpäev kodus.
 
29. Sooline sotsialiseerimine
Oluline roll on soorollide väljakujunemisel  soolisel sotsialiseerimisel. See on protsess, mille kaudu inimene õpib selgeks kultuuris valitsevad maskuliinsuse ja feminiinsuse normid. Kultuuris on välja kujunenud ootused, arusaamad, milline käitumine on sobilik poistele ja tüdrukutele. Need ootused antakse edasi varasest lapsepõlvest (mehed ei nuta ). Samuti on siin koolil oluline roll. Muinasjutud , lasteraamatud väga oluline uurimismaterjal. Illustratsioonid , õpetlikud tekstid lugemikes, õpikutes  (nende kaudu antakse varjatult edasi ka muid olulisi teadmisi. „Varjatud õppekava” - patriotism, ajalootõlgendus, oma kultuuri väärtuslikkus, olulsisus, headus). Inimene ei teadvusta endale, et ta raamatut või õpikut lugedes ka need teadmised omandab, kuid kinnistuvad seda võimsamalt. („Pipi Pikksukk vs „Kaari koristab“).
 
Sotsialiseerimise käigus tekivad ka soolistatud mina-pildid. Üldiselt naistel meestega võrreldes suhteliselt madalam enesehinnang. Sotsiaalne roll, kus naisel on pidevalt väiksem võimukogemus. Naiseks olemise fakt on paljudel kõrgetel ametikohtadel töötavatel naistel põhjendamatult esil. Seda eriti siis, kui arvatakse, et naine on naisele traditsiooniliselt sobimatus positsioonis („naine meeste maailmas”). Mitteametialased omadused on liialdatud tähelepanu all (välimus, lapsed, pere, tiksuv bioloogiline kell).
 
Naiste ja meeste ajakasutus. Väga suur erinevus vaba aja omamisel. Tekib küsimus, kelle vaba aeg on tähtsam? Traditsioonilised meeste- ja naistetööd (erinev ajaline maht, paljud meestetööd võimalik sisse osta). Keskmiselt kulutavad töölkäivad naised kodutöödele päevas kahe tunni võrra enam aega kui mehed.
 
Mees kui isa. Kodused väikelastega isad harv nähtus (vanemahüvitist kasutab ca 2,5% isadest). Isade vähest huvi vanemahüvitise kasutamise vastu võib ühest küljest kindlasti seletada traditsiooniliste soorollide püsimisega, mis konstrueerib „hea isa“ eeskätt tubli leivateenijana. Isade ajalist panust lastekasvatusse ei peeta traditsiooniliselt nii tähtsaks kui emade puhul.  Teisalt puudutab otsus, kes lapsega koju jääb, tervet perekonda ning seetõttu tuleks põhjusi, miks isad lapsehoolduspuhkust nii harva välja võtavad, vaadelda kompleksselt ehk lähtudes nii isast kui ka emast. Kas ema julgeb ja tahab üldse isale seda õigust loovutada?
Probleemid, mida võib seostada sooliste stereotüüpidega. Meeste lühike eluiga ( naistega võrreldes  üle 10 aasta vahet). Riskikäitumine. Stress ja pinge, mis kaasneb sundusega olla üheselt defineeritud traditsiooniliselt maskuliinsena. Sundus vastutada oma pere materiaalse heaolu eest.
 
Probleem – soolise võrdõiguslikkuse taotlemine kui naiste võitlus meeste vastu. Küsimus:  kas ja mida mehed võidavad SVÕ saavutamisega? Mida on ära tehtud? 2004. aastal võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Reguleerib eelkõige tööelu. Siiski seadusel on üksi vähe jõudu (suunab käitumist „ülevalt alla“), kui ei muutu tegelik praktika ja hoiakud ühiskonnas tervikuna . Mis on üldse sooline diskrimineerimine ? Sotsiaalses mõttes, inimest koheldakse lähtuvalt tema soost halvemini kui teisest soost inimest lihtsalt sellepärast, et ta on sellest soost. Eraldi mõiste sugupoole ahistamine, mis sisaldab peamiselt  seksistlikke hoiakuid ja remarke, mis on ühele sugupoolele solvavad ja alandavad.
 
Lähisuhtevägivald. Vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald. On suhteliselt massiline nähtus ning seetõttu ei saa seda vaadata kui häiritud psüühikaga indiviidide erandlikku käitumist, vaid põhjust tuleb otsida ühiskonnast. Ajalooline kontekst – naise ja mehe erinev positsioon. Lähisuhtevägivalda soodustavad tegurid (majanduslikud tegurid, haridustase, tööalane staatus, stress, isolatsioon , varasem vägivalla kogemus jne).
 Vägivalda selgitavad teooriad (bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed).
  
30. Muutused perekonnas, laiendatud ja tuumikperekond
Ajalooliselt võib perekonna kujunemise ajaloos rääkida kaht tüüpi perekondadest. 1) laiendatud perekond 2) tuumikperekond.
 
LAIENDATUD perekond on omane traditsioonilisele ja preindustriaalsele ühiskonnale. Koosneb paljudest põlvkondadest ja omavahel suguluses olevatest inimestest. Üks võimalikest laiendatud perekonna tüüpidest on ka mitme paralleelse abikaasaga pered. Polügaamia. Polügüünia- mees ja mitu naist, polüandria-naine ja mitu meest. Enne kaasaegse rahvusriigi tekkimist laiendatud perekond norm. Perekonna ülesandeks on siin paljud sellised tegevused, mida tänapäeval kannab riik (omandi kaitse, vanade ja haigete eest hoolitsemine jne). Ühiskonna muutudes on muutunud ka perekonna struktuur ja tänapäeval laiendatud pere suhteliselt harv nähtus. Enam esineb suurtes majapidamistes maapiirkondades ja ühiskondades, kus prevaleerivad kollektivistlikud traditsioonid ja väärtused (Korea, Hiina jne). Samas ka seal pärastsõjajärgsel ja linnastumise perioodil hääbumas.
 
TUUMIKPEREKOND on omane kaasaja ühiskonnale. Üksus, mis koosneb üldjuhul abielupaarist (vabaabielupaarist) ja nende lastest. Kui traditsioonilist perekonda võib vaadata ka kui majandusüksust, siis kaasaja perekond pigem emotsionaalse heaolu pakkumisele orienteeritud. Rahuldab lähedusevajadust. Seetõttu oluline partneri valiku kriteerium emotsionaalne sobivus, mitte muud aspektid (armastusabielu vs. äritehing). Väärtusenihe – armastus kui ainus sotsiaalselt heaks kiidetud kriteerium abikaasa valikul .
 
31. Alternatiivsed elustiilid
Alternatiivsed elustiilid (pikk vallaliseiga, sõpruskondade kooselu, vabaabielu, üksikvanema pered, samasooliste abielud jne).
 
Muutused Eesti pere- ja sündimuskäitumises (vabaabielud, laste saamise otsuse lükkamine järjest hilisemasse ikka jne).