Kunstiajalugu 10. Klass põhjalik kokkuvõte (1)

Kunstiajalugu 10. Klass
1.1 Mis on kunst ?
     
Sõnal kunst on mitu tähendust.
Laiem käsitleb kunstina kõiki neid inimkultuuri harusid, mis tegelevad kujundite loomise ja töötlemisega. Nii näiteks tegeleb muusika helikujunditega, kirjandus keelkujunditega, teatri-, filmi- ja tantsukukunst loovad liikuvaid ja visuaalseid kujundeid, segatuna helide ja keelekujunditega.
Piir kunsti ja mittekunsti vahel on sageli udune ja muutlik , enam vähem kindlaks saab pidada ainult viimase paari-kolme sajandi vältel Euroopas loodud käsitlust kunsti tähenduse eesmärgi ja piiride kohta.
Kitsamas mõttes mõistetakse kunsti all visuaalsete (st. nähtavate) ja suhteliselt paigalseisvate kujundite loomist. Need kujundid kannavad endas kultuurilist tähendust, mis tuleneb ühiskondlikest, religioossetest, filosoofilistest arusaamadest ja mis neid arusaamu väljendavad. Kujunditel on sageli mitmeid eri tähendusi, jällegi sõltuvalt ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist.
Kunsti saab jaotada eri kunstiliikide vahel.
Võib eristada rakendusliku kallakuga kunstiharusid, nagu näiteks arhitektuur ( ehituskunst ), disain (kujunduskunst), tarbekunst (kunstiväärtusega tarbeesemete loomine).
Teine suurem kunstiharu on kujutav kunst - maalikunst , skulptuur ja graafika .
20. sajand on lisanud fotokunsti, tegevuskunsti (mis omab rohkesti ühisjooni teatri- ja filmikunstiga) ning päris uuena multimeediakunsti.
1.2 Mis on arhitektuur?
Arhitektuur ehk ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuri mõiste hõlmab nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist.
Ehitisi on inimkond loonud mäletamatutest aegadest peale erinevatel eesmärkidel. Alati on vajatud peavarju, kuid tihti ka usulise otstarbega hooneid , kindlusi, ühiskondlikke hooneid, mälestusmärke jms. Sageli on ehitistel peale puhtpraktilise otstarbe ka kunstiline tähendus - väline ja sisemine ülesehituse loogika , eriline suursugusus või siis kaunistused.
Ehituskunsti võib otstarbe järgi jagada mitmesse harusse :
Sakraalarhitektuur - vaimulik arhitektuur - templite, kirikute ja muude usulise otstarbega ehitiste loomise kunst.
Profaanarhitektuur - ilmalik arhitektuur - praktilise otstarbega hoonete loomise kunst, nn . Sellesse valdkonda võib lahterdada elamud , ühiskondlikud hooned, kindlused (militaararhitektuur), haudehitised , sillad , staadionid jne.
Omaette valdkonna moodustavad maastikuarhitektuur ja aiakunst .
1.3 Mis on skulptuur?
Skulptuur tegeleb kolmemõõtmeliste kunstiteoste loomisega .
Skulptuuride tegemise kolm põhilist viisi on:
Väljaraiumine ehk raidkunst. Sel juhul luuakse kuju mingist kõvast materjalist, näiteks kivist (eriti armastatud on läbi ajaloo olnud suhteliselt pehme marmor ), puidust või luust . Kuulus renessansiajastu meister Michelangelo ütles, et kuju on kivitüki sees juba olemas, vaja ainult üleliigne eemaldada. Kavandi järgi hakatakse materjali küljest tööriistade ( peitel , haamer, uuemal ajal ketaslõikur vms. masin) abil tükke eemaldama, kuni kuju on valmis. Selline töö on üsna riskantne, sest üheainsa liigsügava lõikega võib teose jäädavalt rikkuda. Raidkunst on ka füüsiliselt väga raske ja töömahukas. Sageli kasutataksegi punkteerimismeetodit - määratakse kuju esiletungivamad punktid ja puuritakse vastava sügavusega augud. Siis on abilistel lihtsam suuremad massid eemaldada, kunstnikule jääb peenem raiumine ja viimistlemine.
Sageli ongi skulptuuriks peetud just raidkunsti, ladinakeelne "sculptura" seda tähendabki.
Voolimis- ehk modelleerimiskunst. Levinud on ka kreeka keelest tuletatud sõna "plastika". Sel juhul valmistatakse kuju mingist pehmest materjalist (savi, vaha, plastiliin) materjali juurdelisamise ja voolimise teel. Savi ongi kõige sagedasem skulptori abivahend näiteks kavandite loomisel. Plastikamaterjalid on siiski ebapüsivad ja teosed kantakse tavaliselt mingisse stabiilsemasse materjali. Savi saab püsivaks muuta kuumutamise (nn. põletamine). Levinum on siiski nn. valamine . Sel juhul valmistatakse kavandi järgi valuvorm ja täidetakse see näiteks kipsi või pronksiga. Vormi täpselt täitev tina ja vase sulam pronks ongi üks skulptuuri "õilsaid" materjale.
Ühendamiskunst. 20. sajandil on levinud ka skulptuuriga seostuv kunst mis ei valmista kujusid , vaid abstraktseid mahulisi kompositsioone. Sel puhul kasutatakse sageli mitmesuguste materjalide ja juhuslike esemete ühendamist (assamblaaž). Paljudel juhtudel on eesmärgiks ruumi liigendamine ja ruumielamuse pakkumine (installatsioon).
Traditsioonilises skulptuuris võib vahet teha reljeefikunstil ja ümarplastikal.
Reljeefi puhul eendub kujutis taustplaadist ainult osaliselt, seega on reljeef vaadeldav ainult ühest küljest. Lamereljeefi puhul on eendumine väike, süvendreljeefi puhul on kujutis taustpinna sisse uuristatud. Kõrgreljeefi puhul on figuurid ümarplastiliselt välja töötatud.
Ümarplastika puhul on tegemist kõigist külgedest vaadeldava skulptuuriga.
Paigutusviisi järgi eristatakse vabaplastikat, mille puhul on kuju vabalt ümber paigutatav ja ehitusplastikat, mis on mõeldud mingi kindla hoone kaunistamiseks . Omaette valdkond on monumendid, mis on tavaliselt ka seotud kindla keskkonnaga, nn. ansambliga .
1.4 Mis on tarbekunst ja disain?
Peale arhitektuuriteoste võib leida ka teisi kunstiharusid, mille toodanguks on praktiliselt kasutatavad esemed.
Väga ammusest ajast on inimene loonud tööriistu ja igapäevases elus vajalikke tarbeesemeid - ehteid , relvi , mitmesuguseid anumaid, tekstiili jms. Kunstkäsitöö on küll tarbeesemete tööstusliku tootmise tõttu oma otsese vajalikkuse kaotanud, kuid paljud kunstnikud eelistavad oma ideed valada mõne tarbeeseme vormi.
Tarbekunsti alla kuuluvad keraamika ( savist esemete valmistamine), metallehistöö (juveliirikunst, ka kunstipärane sepatöö), mööblikunst, nahakunst, tekstiilikunst ja samuti massilisim - moekunst.
Tööstuslik tootmine on 20. sajandi jooksul tõstnud esile uue kunstiliigi - disaini (inglise keeles "design"- kujundus). See kunstiharu tegeleb tarbeesemete, aga ka reklaami kujundamisega. Tõenäoliselt on iga tarbeese või trükis kaasajal mingil hetkel käinud läbi kunstniku - disaineri käe alt.
1.5 Mis on trükigraafika?
Sarnaselt maalikunstiga on graafika kahemõõtmeline kunst. Põhiliseks väljendusvahendiks on sealjuures joon, palju harvem värv.
Graafika laiem tähendus hõlmab joonistuskunsti ja trükigraafikat.
Graafika kitsamas mõttes tähendab kunstiteose loomist trükkimise teel. Seega on graafika üks noorematest kunstiharudest, tema eelduseks on paberi ja trükikunsti leiutamine. Euroopas sai see teoks renessansiajastul.
Graafikal on väga palju erinevaid tehnikaid, mis igaüks annavad mõnevõrra isesuguse tulemuse. Laias laastus võib nad jagada kolme liiki:
Kõrgtükk - paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad. Seega uuristatakse siledast plaadist välja need osad, mis paberil peavad paberikarva jääma. Olulisemad tehnikad on linool- ja puulõige (vastavalt trükiplaadi materjalile). Puuduseks on peente ja täpsete joonte saamise keerukus .
Sügavtrükk - vastupidine meetod. Värv trükitakse paberile trükiplaadi uuretest. Joonistus kraabitakse või söövitatakse metallplaadile, kantakse sellele siis värv ja pühitakse uuesti puhtaks. Trükipressi tugeva surve all pundub niiske ja pehme paber uuretesse ja võtab sinna jäänud trükivärvi kaasa. Sellise viisi suureks plussiks on väga peente ja täpsete joonte saamise võimalus. Pikka aega kasutati sügavtrükki raamatute illustreerimisel. Tähtsamad tehnikad on vasegravüür, kuivnõel, ofort, akvatinta, pehmelakk ja metsotinto.
Lametrükk- sel juhul on plaadi pind täiesti tasane ja värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Vana tehnika on litograafia - kivitrükk, mille puhul kantakse kiviplaadile joonistus rasvapliiatsiga. Plaati niisutatakse veega, mille tulemusena trükivärv jääb külge ainult rasvastele kohtadele.
Võimalik on ka värviline trükk. Sel puhul tuleb iga osastisvärvi jaoks valmistada omaette plaat.
Otseselt kunstiteostena välja pakutud graafikateosed kuuluvad vabagraafika valdkonda. Väga suur roll on läbi aegade olnud raamatugraafikal, eriti 20. sajandil on laialt levinud reklaam - ja tarbegraafika.
Nendega seondub omaette graafika alaliik - kirjakunst.
1.6 Mis on joonistus?
Joonistus on mõnes mõttes kunsti alus. Joonistamist kasutatakse kunstiteose kavandamisel, vormi ja valguse õppimisel, kompositsiooni kalkuleerimisel. Paljude kunstnike visandid (eskiisid) on aja jooksul omandanud kõrge väärtuse. Sageli saab nende põhjal aimu kunstniku mõttekäikudest mingi teose loomisel.
Lisaks tavapärasele pliiatsile saab joonistamisel kasutada sütt, värvilisi kriite (näiteks punakaspruun sangviin).
1.7 Mis on monumentaalmaal ?
Maalikunsti väljendusvahenditeks on jooned ja värvid kahemõõtmelisel pinnal.
Varasematest aegadest on meie aegadeni säilinud põhiliselt seina- või laemaalid. Sedalaadi maalikunsti nimetatakse monumentaalmaaliks - kujutise suuruse ja monumentaalsuse tõttu. Monumentaalmaalide loomiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid. Aegade jooksul on kõige rohkem kasutatud freskotehnikat - sel juhul kantakse lahjendatud temperavärv ( sideaineks munavalge) niiskele lubikrohvile. Sekkomaali puhul kasutatakse vesivärve kuival krohvipinnal. Sgrafiito puhul maalitakse mitu erinevat värvi kihti üksteise peale ja kraabitakse siis kujutis vastavat värvi kihini. Monumentaalkunsti hulka kuuluvad veel mosaiik (kujutis pannakse kokku eri värvi kivi vms. tükikestest ja vitraaž - klaasimaal .
1.8 Mis on tahvelmaal ? 
Alates keskajast on laialt levinud tahvelmaal. Algselt kasutati puittahvleid, hiljem aga rohkem puitraamile pingutatud riiet - lõuendit või siis pappi-paberit . Tahvelmaali aluspind ja materjalid on odavamad ja see võimaldab kunstnikul olla tunduvalt sõltumatum töö tellija maitsest . Seetõttu on just uusaegses euroopa tahvelmaalis kõigepealt väljendunud uued ideed ja kujutamisviisid.     
Tahvelmaalis võib kasutada väga erinevaid tehnikaid. Levinuim ja püsivamat tulemust andev on õlivärvitehnika. Selle puhul segatakse värvipigment mingi taimse õliga ja tulemuseks on säravad, püsivad, kuivanult veekindlad värvid, mis võimaldavad laia värvitoonidevalikut ning ulatuslikk parandamise võimalusi töö käigus. Keemiateaduse saavutused on loonud õlivärvidega võrdväärsed, kuid kiiremini kuivavad akrüülvärvid.
Temperavärvid annavad matima tulemuse, pealegi kipuvad nad heledamaks kuivama. Akvarell (vesivärv) laseb aluspinnal läbi kumada ja on veelgi mahedama värvimõjuga. Värviliste kriitide abil saab luua pastellmaali.
Tahvelmaalikunstis on kunstnikul võimalus kasutada paljusid võtteid. Sageli räägitakse koloriidist - sel puhul on maalil esinevad värvitoonid allutatud ühele põhivärvile. Hele- tumedus annab võimaluse teatud objekte heleduskontrastide abil rõhutada või ka mahendada. 
2.1 Ürgaja kunst (koopamaalid, megaliidid, skulptuur)
Vanimad säilinud kunstiteosed loodi juba ürgajal, umbes 60 000 aastat tagasi. Et tollal ei tuntud veel metalle ja tööriistad tehti kivist, siis tuleb siit ka selle ajastu nimetus kiviaeg .
Kiviaja inimesed andsid kunstipärase välimuse oma igapäevastele tarbeesemetele - savinõudele ja kivist tööriistadele, kuigi selleks mingit praktilist vajadust polnud. Miks nad seda tegid? Selles küsimuses valitsevad tänaseni vaid oletused. Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese tarvet ilu ning loomisrõõmu järele, teiseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just kauemaid kiviaja kunstimälestisi- koopamaale, samuti kivisse kraabitud joonistusi, millega kaeti maa-aluste koobaste seinu ning lagesid.
Tolleaegsed inimesed uskusid maagiat- seda, et piltide ja kujudega saab mõjutada tegelikkust . Arvati, et kui näiteks noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub hiljem jahil päris loomaga sama. Koopamaalide maagilisest tähendusest räägib seegi, et nad tehti kõige pimedamatesse koopasoppidesse, kus nad mingil juhul ei saanud olla tavaliseks silmarõõmuks.
Koopamaalide tegemise täpset aega ei ole suudetud välja selgitada. Kõige kaunimad neist on praegustel andmetel valminud umbes 20 000- 10 000 aastat tagasi. Siis kattis suurt osa Euroopast paks jääkiht. Inimestele jäi vaid mandri lõunaosa. Vastavalt jää taandumisele liikus asustuspiir aeglaselt põhja poole. Võiks arvata, et tookordsetes rasketes tingimustes kulus kogu inimeste aeg võitluseks nälja, külma ning kiskjate vastu. Ometi loodi tollal vägagi suurejoonelisi maalinguid. Kümnete viisi on koopaseintel kujutatud suuri jahiloomi, on ka selliseid, keda inimene kodustama hakkas: veiseid, hobuseid, põhjapõtru ja teisi. Koopamaalid võimaldavad ettekujutust saada isegi hiljem hoopis välja surnud loomadest, nagu mammut, koopakaru jt. Ürgaja kunstnikud tundsid loomi ülimalt hästi- sõltus ju nendest tollal inimese olemasolu. Kerge ja paindliku joonega anti edasi loomade poose ja liigutusi. Võluvad maitsekad värvitoonid: must, punane, valge ja kollane. Värvide kirkuse tagasid looduslikud värvimullad, mida segati vee loomarasva või taimemahlaga. Nii suurepäraste tööde loomiseks tuli ka tollal õppida. Kiviaja “kunstikoolide” õpilastöödeks olid sissekraabitud loomakujutistega kivikesed. Need sadade kaupa koobastest leitud harjutuskivid näitavad, et isegi ühe poosi kujutamise selgekssaamiseks tuli seda palju kordi uuesti ja uuesti korrata . Imelikul kombel on just lapsed, ja täiesti juhuslikult, leidnud Euroopa kõige huvitavamad koopamaalid. Need asuvad Hispaanias Altamira koobastes ning Lascaux ` koobastes Prantsusmaal. Seni on Euroopas leitud poolteistsada maalingutega koobast ; arvatavasti on neid rohkemgi, kuid veel üles leidmata . Isegi Lascaux` maalid avastati alles 1940. aastal. Inimesi hämmastas ja hämmastab praegugi nende maalide rohkus ja ilu. Algul oli ka kahtlejaid, kes ei suutnud uskuda ürgaja inimeste kunstivõimetesse- maalide imehea seisund viis mõtted isegi võltsingutele.
Koopajooniste ja –maalide kõrval valmistati neil aegadel ka mitmesuguseid luust ja kivist kujusid. Nende tegemine algeliste tööriistadega nõudis tohutult kannatlikkust. Ka kujude loomisel oli oma osa kindlasti usundlikel kaalutlustel .
Kiviajale järgnes pronksiaeg ( ajastu on saanud nimetuse tollal laialdaselt toodetud ja kasutatud metallisulami pronksi järgi.) Pronksiaeg algas Lääne-Euroopas suhteliselt hilja – umbes 4000 aastat tagasi. Pronks oli hõlpsamini töödeldav kui kivi, sest teda sai valada ja lihvida. Seetõttu loodigi pronksiajal arvukalt kõrge kunstiväärtusega tarbeesemeid, mis kaunistati rikkaliku ornamendiga. Kaunistused koosnesid enamasti ringidest, spiraalidest lainelistest joontest jne. Erilist tähelepanu pöörati ehetele – need olid suured ja silmatorkavad. Pronksehteid on leitud ka Eesti territooriumilt.
Pronksiajast pärineb omapäraseid usundiga seotud mälestusmärke. Kilomeetripikkuste ridadena katavad nn. menhirid Bretagne `i poolsaare välju Prantsusmaal. Nende mitme meetri kõrguste looduslike kivisammaste nimi tähendab poolsaare hilisemate asukate keltide keeles pikka kivi. Säilinud on ka dolmeneid – algelisi hauakambreid . Dolmenite püstiasetatud kiviplaatidest seintele toetus raske kiviplaadist katus. Arvukalt püstitati menhireid ja dolmeneid tollal pühaks peetud paikadesse, neist moodustusid keerukad ehitised - kromlehhid. Eriti tuntud on ühe sellise Inglismaal asunud pühapaiga jäänused, mida nimetatakse Stonehenge . Arvatakse, et seal austati päikest ning toodi ohvreid kiviplaadil, mille ümber on 4 võimsatest kiviplokkidest moodustatud ringi. Eriti kõrged on seestpoolt lugedes teine ning välimine ring. Teise ringi 7 meetri kõrgused kivisambad on ülal paarikaupa ühendatud 7 tonni raskuste põikplokkidega. 30 sambaga välisring on samuti ülal kaetud sama arvu põikkividega. Osa põikkive on küll alla varisenud ning osa sambaid ümber kukkunud, kuid siiski jätab see mälestis, kerkides künkal keset lagedat välja, suurejoonelise mulje. Ehitamisel kasutud tohutute kivide tõttu nimetatakse selliseid ehitisi megaliitseteks ( mega +lithos tähendab kreeka keeles suur+kivi). Küllap mõjus ta suurejooneliselt ka omaaegsele inimesele, miks muidu oleks tema püstitamiseks nii palju vaeva nähtud. Siin on tegu juba sihiteadliku planeeringu ja ilutaotlusega. See on aga juba arhitektuur.
2.2 Mesopotaamia kunst. (arhitektuur, kiilkiri, skulptuur)
Kui tarvitada piltlikku väljendit , siis võib öelda , et euroopalik kultuur on tõusnud Vahemerest , samuti ka kunst kui üks osa kultuurist. Just Vahemere-äärsetes maades tärganud kultuur sai kaugeks eellaseks tänapäevasele Euroopa kultuurile . Mitu tuhat aastat tagasi alustas inimkond siin oma nn. ajaloolist aega – see toimus küll väljaspool Euroopat, praeguse Iraagi aladel asunud muistses Mesopotaamias.
Tõlkes tähendab see nimetus Kahejõemaad , sest andsid ju sealsetele kuivadele lagendikele elu kaks jõge – Tigris ja Eufrat . Mesopotaamia tekkisid esimesed riigid; neis tegid suurema osa tööst ära orjad . Seal elas mitmeid eri rahvaid, kellest sumerid pärandasid järelmaailmale kiilkirja , mida võib pidada üheks meieaegse tsivilisatsiooni nurgakiviks.
Imetlusväärseid tulemusi saavutasid mesopotaamlased ehituse alal. Sealsed suured linnad olid tihtipeale korrapärase tänavatevõrguga ning isegi kanalisatsiooniga. Linnakindlustused hämmastavad oma suurejoonelisusega, näiteks Uruki linna ümbritsev 5 m laiune topeltmüür oli 9 km pikk ning seda liigendas 800 torni. Kindlusi meenutasid ka tolleaegsed pühakojad - templid. Kaitseks suurvee vastu ehitati need kõrgetele alustele . Templite juurde kuulusid tsikuraadid – nurklikud astmeliselt tõusvad ja ülespoole ahenevad tornid. Mesopotaamia suurimas linnas Babülonis asunud Marduki templi seitsme astanguga torn vapustas kaasaegseid oma tohutute mõõtmetega. Mälestuse tornist säilitas hilisem ristiusu legend Paabeli tornist. Kaasajani on osaliselt säilinud tsikuraat Uri linnas.
Mesopotaamias sai tavaks , et iga valitseja laskis endale uue palee ehitada. See võis koosneda kuni paarisajast siseõuede ümber koondatud ruumist. Väljastpoolt vaadates oli palee massiivne akendeta telliskiviloss, mida piirasid sakilised müürid.
Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Nad õppisid tegema kaari, samuti võlve – kumeraid tellistest laotud lagesid suurte ruumide katmiseks, mille juures ei kasutatud ei laetalasid ega ka lagesid toetavaid sambaid. Mesopotaamlased lihtsalt olid sunnitud leiutama võlvid , sest neil polnud ei puitu ega ka looduslikku kivi lage toetavateks sammasteks. Et aga enamasti kasutati päikese käes kuivatatud, mitte põletatud tellist, murenes see hiljem ilmastiku mõjul ning praeguseks ongi kunagistest paleedest ja templitest säilinud vaid suured savikuhilad. Siiski on teadlased suutnud välja selgitada nende ehitiste endised kuju.
Paleede seinu kaunistasid saviplaadid eenduvate kujutistega inimestest , loomadest , taimedest või muust . Mõnel paleel oli neid nn. reljeefe koguni nii palju , et ridamisi asetatuna oleksid need jätkunud sadade meetrite viisi. Reljeefidel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu . Valitseja , keda peeti jumalate sugulaseks , pidi olema palju suurem ja võimsam kui ta alamad . Neis sageli külgvaates valitsejakujudes on suursugusust ning jõudu. Väga osavalt on edasi antud üksikasjad , samal ajal aga tunduvad inimesed tervikuna siiski veidi kohmakad ja liikumatud. Hoopis teistsugused , hoogsad ja loomulikud on jahistseenide loomad. Nende võrratut täiuslikkust pole seda laadi reljeefides enam ületada suudetud. Kaastunnet äratavad ilmekusega on loodud lõvijahi – reljeefide surmapiinades vaevlevad loomad.
Värvilise glasuuriga tellistest moodustati välisseintele mustreid ja figuure . Nende hulgas korduvad karikakrataolised õied, härjad, lõvid ning igasugused fantastilised olendid kurjade vaimude peletamiseks. Selliseid võis näha ka jumalanna Ištarile pühendatud väraval Babülonis. Armastus igasuguste imeloomade vastu jõudis hiljem Idamaadelt ka Euroopasse ning püsis kuni meie sajandini. Tarvitseb vaid tähelepanelikult kas või läbi Tallinna jalutada , et märgata näiteks kuskil mõnda maja kaunistavat tiibadega lõvi, nn. greifi.
Loodi ka ümarplastilisi skulptuuriteoseid – savist voolitud või kivist raiutud kujusid (kivi selleks toodi Mesopotaamiasse sisse teistest maadest ).
Eelistati luua võimsaid valitsejakujusid. Kuigi nägudes taotleti sarnasust , on juuksed , habe ja rõivad antud erilise stiilipüüdega: lihtsustatud , isegi nagu puise vormiga , kuid samas dekoratiivselt kujundatud pinnaga. Juuksed ja habe moodustuvad ühesuurustest , nagu tardunud lokkidest , rõivaste pinda on süvendatud peened voldid või kaunistavad seda mitmesugused ornamendid. Ümarplastilised olid ka väravate juures seisvad ähvardavad loomakujud või siis templites asuvad nn. palvetajad – inimene leidis endale kujus “ asendaja “ , kes tema eest pidevalt sõnatus palves jumalate poole pöördus.
Üsna omapärased leiud on nn. pitsatsilindrid. Sellist kõvast kivist sisseuuristatud reljeefidega silindrikest kandis iga vaba sumer kaelas, selle savitahvlile rullitud jäljend asendas allkirja.
Vanimad Mesopotaamias leitud kunstiteosed olid tehtud juba VI aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Ülimale õitsengule tõusis kunst aga 6. sajandil e. m. a. Babülonis. Sealsele kõrgkultuurile tegi lõpu samal sajandil toimunud pärslaste kallaletung .
2.3 Egiptuse kunst (arhitektuur)
Selles vallas on vanade egiptlaste saavutused kindlasti kõige muljetavaldavamad. Juba vanad kreeklased liigitasid näiteks püramiidid maailmaimede hulka kuuluvaks. Saatuse irooniana on neist seitsmest vaid püramiidid tänaseni säilinud. Samavõrra suursugused on ka egiptuse templid.
Egiptuse arhitektuuri omapära mõistmiseks tuleb aru saada, et suures osas loodi see uskumuste mõjul. Vanad egiptlased arvasid, et pärast inimese surma elab hing edasi ning tuleb teatud aja järel kehasse tagasi. Seepärast püütigi hoolikalt säilitada surnukehasid , need balsameeriti ja maeti kindlatesse haudehitistesse . Et surnu saaks ka hauataguses elus nautida kõiki mugavusi, pandi talle hauda kaasa igasuguseid kaunilt kujundatud tarbeesemeid ja luksusesemeid, samuti teenrite kujukesed . Juhuks, kui inimese surnukeha peaks kuidagi hävima , tehti temast veel kujusid, et hing saaks tagasi tulles nendesse asuda .
Kõige enam hoolitseti muidugi selle eest, kindlustada igavene elu valitsejale – vaaraole. Juba vaarao eluajal raiusid, vedasid ja paigaldasid tuhanded alamad aastakümnete viisi tohutuid kiviplokke vaarao haudehitiste jaoks. Tolleaegse tehnika madala taseme juures läks see maksma palju inimjõude ja – elusid . Kõige vanemad haudehitised olid väiksemad, kiviplaatidest moodustatud mastabad . Neile järgnesid suuremad, astmetena tõusvad nn. astmikpüramiidid, millest vanim asub Sakkaras ja ehitati umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi vaarao Džoserile. Selle looja, vaarao ülempreester ja peaminister Imhotep on esimene nimeliselt teadaolev arhitekt kunstiajaloos.
Egiptuse ehituskunsti suurteoseks on aga püramiidid. Nende kolmnurksete tahkudega võimsad kivimassid jätavad üleva mulje oma suuruse, mõõtmete, täpsuse ja tööga, mis nende püstitamiseks on kulutatud. Eriti mõjuvad pidid nad olema aga uuena, kui kogu nende lihvitud välispind ja kullatud tipp säras silmapaistvalt päikese käes.
Esimene püramiid ehitati vaarao Džoserile. Meie ajani on seoses sellega säilinud ka esimese nimeliselt teadaoleva arhitekti nimi - Imhotep. Imhotep asetas üksteise otsa seitse vähenevate mõõtmetega mastabat - senist egiptuse ülikute haudehitist. Nii moodustus astmikpüramiid.
Suurim ja imetlusväärseim seda laadi ehitusmälestistest asub Giza püramiidide väljal. See 146 meetri kõrgune vaarao Cheopsile kuulunud püramiid mahutaks endasse vabalt Tallinna Oleviste kiriku. Kaasajal on ajahammas küll Cheopsi püramiidi tipust ligi 10 meetrit maha närinud. Samas kõrval asub veidi madalam Chephreni püramiid - 142 meetrit kõrge.
Tegelikult oli kogu püramiid seest umbne, seal asus vaid hauakamber ja selle juurde viivad käigud, mis pärast matuseid kinni müüriti. Siiski oskasid hauarüüstajad leida tee püramiidi sisemusse peidetud aarete juurde, nii et hiljem loobuti püramiidide ehitamisest.
Hakati hoopis kasutama haudu või kaljukoopaid, mille sissekäigud hoolikalt kõrbeliiva alla peideti. Otse fantastiliselt põnev oli ühe sellise matusepaiga , noore vaarao Tutanchamoni hauakambri leidmine nn. Kuningate orust 1922. aastal. Püramiididest ja ülikute mastabadest moodustusid Niiluse äärde terved “surnute linnad” , mida valvasid sfinksid – inimese pea ja lõvi kehaga kujud.
Läheduses kõrgusid templid. Nende müüridega ümbritsetud sammasõuedesse ja -saalidesse pääses läbi väravaehitise – kahest ülespoole ahenevast müüriplokist koosneva pülooni. Väravaehitise ees kõrgusid obeliskid - neljatahulised teravatipulised kivisambad.
Sambad jäljendasid Egiptuses kasvavaid taimi – papüürust, lootost ja palme. Tiheda metsana tõusevad need kõrgusesse suurtes Luksori ja Karnaki templites, mis rajati umbes 16.-14. sajandil e.m.a. Meie ajal on taas väga kuulsaks saanud kaljusse raiutud Abu- Simbeli tempel. Assuani paisu rajamisel 1970-ndatel aastatel ähvardas seda oht jääda vee alla. Templi päästmiseks tehti tehti ära hiigeltöö - osadeks saetuna tõsteti tempel üles Niiluse kõrgele kaldale ning pandi seal uuesti kokku.
2.4 Egiptuse kunst (maalikunst ja skulptuur)
Egiptuse skulptuuris on väga palju lihtsaid, kuid ülevalt mõjuvaid teoseid, milletaolisi pole loonud ükski hilisem ajastu. Värvitud puust või lihvitud kivist kujusid täidab eriline väärikus. Vaaraosid kujutati sageli ühesugustes asendites, kas seismas sirgelt, käed küljel ning üks jalg veidi teise ees või siis istuvana.   
Kuigi idealiseeritud, annavad kujud edasi inimeste erijooni. Rohkem kui valitseja kujud väljendasid elu ja liikumist lihtinimesi kujutavad teosed.
Sageli kujutati valitsejaid nn sfinksidena - lõvi keha ja inimese peaga fantastiliste elukatena. Enamasti valvasid sfinksid hauakambreid ja templeid.          
Egiptuse ehitiste seinu ja sambaid katvaid reljeefe ja maale iseloomustavad inimeste omapärased poosid. Ikka antakse kõik kehaosad kõige iseloomulikumalt küljelt – jalad ja pea külgvaates, õlad ja silm otsevaates (vahel nimetatakse sellist poosi egiptuse poosiks). Siin pole tegemist oskamatusega, vaid kindlatest reeglitest kinnipidamisega.
Ribadena jätkuvad süvendatud piirjoontega, maitsekates toonides värvitud pildisarjad, millele lisanduvad hieroglüüfid – vanade egiptlaste piltkiri . Enamasti näeme sündmusi vaarao ja ülikute elust, kuid leidub ka tööstseene. Arvatakse et siin ei kujutatud mitte tegelikust, vaid seda, mida loodeti juhtuvat. Egiptlased nimelt uskusid, et kui midagi kujutada, siis läheb see ka täide. Vanad egiptlased ei tundnud perspektiivi; maalil asetati tagumised esemed lihtsalt üles esimeste kohale, kuid vaatamata sellisele kohatisele algelisusele jäävad maalid ja reljeefid ikkagi väga kauniks ja peeneks. Eriti võluvad on neil imesaledad naised oma õhkõrnast linasest plisseerüüdes ja rohkete ehetega.
Erilise õitsengu tõi kaasa vaarao Echnatoni valitsusaeg 14. sajandil e.m.a. Siis pääsesid kunsti ka tõsielu sündmused. Muu hulgas loodi vaimustavaid teoseid valitseja tütardest ja abikaasadest, kaunitar Nofretetest, kes on mõjutanud isegi meieaegset iluideaali.
Õitsengujärgsest ajast on pärit Echnatoni järglase, noorelt surnud vaarao Tutanchamoni hauakambrist leitud esemed ja maalingud .
2.5 Kreeka kunst (arhitektuur)
Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand e.m.a.), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel
Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria , joonia ja korintose.
Vanim neist on dooria order , mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati, neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba - friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis.
Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega .
Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas . Sealt levis ta ka päris- Kreekasse . Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks.
Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Imelikul kombel on aeg kõige rohkem halastanud vanematele dooria templitele just väljaspool Kreekat. Neid leidub rohkesti Sitsiilia saarel ja Lõuna-Itaalias. Kuulsaim neist on võimas merejumal Poseidoni tempel Paestumis Napoli lähedal, mis mõjub veel raskepärase ning nagu madalajalgsena. Päris-Kreekas asunud vanemaist dooria templitest oli tähelepanuväärseim praegu varemeis seisev peajumal Zeusi tempel Olümpias (vt. ülalpool), kreeklaste pühas linnas, kust muide said alguse olümpiamängud.
Kreeka ehituskunst hiilgeaeg algas 5. sajandil e. m. a. Lahutamatult seostub selle klassikalise ajastuga kuulsa riigimehe Periklese nimi. Tema ajal alustati tookordses kultuuri- ja kunstikeskuses Ateenas suurejoonelisi ehitustöid. Need koondusid vanale kindlusemäele Akropolile. Ka varemete põhjal saab otsustada, kuivõrd kaunis pidi olema kunagine Akropol . Sinna pääses läbi samastatud väravaehitise- Propüleede. Paremat kätt, veel väljaspool väravaid, kerkis kõrgel terrassil väike, ehtekarbikesena võluv võidujumalanna Nike tempel. Väravaist siseneja nägi kõigepealt linna kaitsjanna, tarkusejumalanna Athena kuju. Paistis Erechtheion, omapärane mitmest osast koosnev tempel. Selle ehitise eripäraks oli ebatavaline koda, mille katust ei kanna mitte sambad vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.
 
Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. See täiuslikem dooria stiilis ehitis valmis küll ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, kuid me teame isegi tema ehitajaid- need olid meistrid nimega Iktinos ja Kallikrates. Templis asus kuulsa skulptori Pheidiase loodud Athena kuju, templi marmorfriisil keerdus 160 meetri pikkuselt ümber ehitise Ateenas peetud suurte pidustuste rongkägu kujutis. Selle üle 300 inimese ja paarisaja hobusega reljeefikunsti hiigeltöö juures oli samuti kaastegev Pheidias . Nüüd on Parthenon juba ligi 300 aastat varemeis- kui 17.sajandil piirasid veneetslased Ateenat, kasutasid linna valdavad türklased templit püssirohulaona. Suure osa neistki reljeefidest, mis pääsesid püssirohuplahvatusest, viis inglane lord Elgin 19. sajandi alguses Londonisse, Briti Muuseumi.
Seoses Aleksander Suure vallutustega 4. sajandil e.m.a. levis kreeka kultuuri ja kunsti mõju väga laialdasel alal. Tekkis uusi linnu, kõik suuremad keskused asusid aga väljaspool Kreekat, näiteks Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike- Aasias, kuhu kanduski ehitustegevuse raskuspunkt. Seal eelistati joonia stiili, mille huvitav näide oli hiiglaslik , seitsme maailmaime hulka kuulunud hauamonument kuningas Mausolosele. See oli kõrgel nelinurksel alusel seisev hauakamber, mida ümbritses sammastik ja mille kohal kõrguvat rasket kivist püramiidi kroonis skulptuur Mausolose enda juhitud nelikrakendist (kaherattaline võidusõiduvanker, mille ette on rakendatud neli hobust). Selle ehitise järgi on ka hilisematel aegadel hakatud hauakambreid nimetama mausoleumideks.
Hellenistlikul ajastul ei pööratud enam nii suurt tähelepanu templiehitusele, vaid rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, igasuguseid avalikke hooneid, losse ja spordiplatse. Täiustusid elumajad, neile lisati korruseid, nende juurde istutati aedu. Toredus sai omaette eesmärgiks, nüüd hakati segama eri stiile, tekkis ka ümmarguse põhiplaaniga hooneid.
2.6 Kreeka kunst (skulptuur)
Kreeka skulptorid on maailmale andnud palju imetletud töid.
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide ( kore ), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte - alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.
5. sajandi suured kujurid Myron , Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiase suure nimega- näiteks tema tööd Parthenoni reljeefide juures, Athena pronkskuju Akropolil ning Parthenonis asunud 12 meetri kõrgune kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju. Samast materjalist oli ka Zeusi kuju Olümpias, mida kreeklased üheks seitsmest maailmaimest pidasid . Paraku pole aeg Pheidiase töödele halastanud, palju on hävinud või kaotsi läinud.
Kui palju ka poleks ülistatud neid kreeka kunsti hiilgeajal loodud skulptuure võivad nad meie päevil ometi tunduda veidi külmadena. Kindlasti mõjub siin see, et nende kunagised värvid on hävinud, veel enam aga võivad häirida nende ükskõikselt rahulikud ja omavahel väga sarnased ilmed . Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi meid õieti miski imetlemast neid paljusid kujusid, mis aegade keerises on kannatada saanud ja pea kaotanud.
Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid (vahel nimetatakse seda "ülevaks stiiliks’’), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse ("ilus stiil").
Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.   
Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks, Lysippos lõi aga oma kujud igast küljest vaatamiseks- see oli jällegi uuendus
Sootuks erinevad eelnenuist aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Teda võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks.
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata.
Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.
2.7 Rooma kunst (arhitektuur)
Roomlased õppisid ehitama kivist kaari ning lihtsaid võlve ja kupleid ehitiste katmiseks, ka hakkasid nad kasutama mörti kivide sidumiseks. Need oli väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume.
Näiteks Rooma Panteoni – kõikidele jumalatele pühendatud templi ümara siseruumi läbimõõt ulatus üle 40 meetri. Seda kattis hiigelsuur kuppel , mis on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhitektidele.
Roomlased võtsid üle kreeka sambad. Nad eelistasid korintose stiili kui kõige toredamat. Rooma ehituses kaotasid aga sambad oma esialgse ülesande – kanda ülal mingit ehtise osa. Nad muutsid vaid kaunistuseks, sest kaared ja võlvid seisid niigi üleval. Väga palju kasutati poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõhestatud sambast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks.
Kõige silmapaistvamad ehitusmälestised pärinevad meie ajaarvamise esimestest sajanditest. Siis polnud Rooma enam vabariik, vaid teda valitsesid keisrid .
Iga valitseja pidas silmas oma auasjaks lasta ehitada toredaid ja sammaskäikudega väljakuid, nn. foorumeid ning avalikke hooneid. Ajaarvamiste vahetusel elanud keiser Augustus tundis uhkust selle üle. et ta tellistest Rooma asemele jättis endast järele marmorist pealinna. Veel tänapäevalgi näitavad rohked varemed tolleaegsete ettevõtmiste ulatuslikkust ja julgust . Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari. Kombeks oli ka ehitada tähtsatele isikutele hauakambreid, mida Halikarnassose hauakambri rajaja kuninga Mausolose nime järgi hakati nimetama mausoleumideks.
Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused. Rooma oli juba antiikajal miljonilinn . Tema suurim teater Colosseum mahutas 50000 pealtvaatajat. See oli kaarest tõusvate pingiridade amfiteater; samasugust põhimõtet rakendatakse tänapäeval staadionite rajamisel. Colosseumi välismüür on veidi kõrgem kui Pika Hermani torn Tallinnas- seda kõrgust jätkub aga ovaaliks mõõtudega 185*165m. Colosseumi varemed ongi suurim antiikse Rooma ehitusmälestus.
     
Omamoodi ajaviitekohad olid ka rooma saunad, nn termid . Need sisaldasid peale pesemis - ja riietusruumide veel ujumisbasseine, jalutusruume, spordiväljakuid, raamatukogusid jms. Kuulsad Caracalla termid pakkusid korraga puhkust mitmele tuhandele inimesele. Termide avaraid saale katsid võlvid ja kuplid , seinu ilustasid marmor ja muud kallihinnalised materjalid.
Foorumite ääres paiknesid suured pikliku põhiplaaniga kohtu- ja ärihooned – basiilikad. Sel hoone liigil oli hiljem suur tulevik kirikuehituses.
Suured olid roomlaste saavutused rakendusliku tähtsusega nn inseneriehituses. Rooma hiigelriigile olid majanduslikult ja sõjaliselt äärmiselt tähtsad korralikud teed ja sillad. Need rajatigi niivõrd kapitaalsed, et olid kasutusel veel kaua pärast Rooma riigi kokkuvarisemist. Kilomeetrite viisi läbisid maastike kivikaartele toetuvad veejuhtmed, nn. akveduktid . Eriti võimsa mulje jätavad nad jõgede ja orgude ületamise kohal. Kuni 50 meetrini ulatub ühe veejuhtme kõrgus Lõuna-Prantsusmaal. See on nn. Pont du Gard (Gard'i jõe sild).
     
Roomas oli nii valitsejate paleesid kui mitmekorruselisi üürikorteritega maju vaesemale rahvale. Tavaline roomlane elas aga majas , kus ruumid koondusid lahtise laega aatriumi ümber. Vihmavee jaoks oli aatriumi põrandas bassein. Maja taga asus sammasõu taimede ning purskkaevuga. Et kõrvuti ehitatud majadel oli aknaid vaid esiseinas ning enamik ruume sai valgust aatriumi kaudu, maaliti toaseinte elustamiseks sinna vahel aknaid-uksi koos neist paistvate vaadetega.
2.8 Rooma kunst (skulptuur)
Rooma noorukid unistasid sõduriametist, kunstiga tegelemine jäi seetõttu allutatud rahvastele, eriti kreeklaste osaks. Nii juhtuski, et kui Rooma riik alistas Kreeka, vallutas kreeka kunst omakorda Rooma. Tervete laevalaadungite viisi toodi Kreekast skulptuure. Kui nende tagavarad lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Just koopiate järgi tunnemegi paljusid tänaseks hävinud töid.
Siiski loodi kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala rooma skulptuuris: portreed ja ajaloolised reljeefid.
Roomlased austasid esivanemaid, jõukate kodude pühapaikades säilitati esivanemate kujusid. Need pidid aga olema hästi täpsed ja loomutruud, et järglased teaksid, kuidas nende esivanemad välja nägid. Väga harva tuli portreedes ette ilustamist või idealiseerimist, nagu näiteks noore keisri Augustuse kuju puhul.
Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente , sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju.
Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt reljeefid stseenidega võitlusest daaklaste vastu. Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari.
Omapärased teosed on kameed - reljeefid, mis uuristati eri värvi kihtidega kivist. Veel sadu aastaid pärast Rooma riigi hävimist olid käibel rooma mündid.

2.9 Varakristlik kunst
Meie ajaarvamise alguses tekkis Rooma riigi idaosas Ees-Aasias uus usund - ristiusk ehk kristlus . Sealt levis see üle tohutu suure riigi, jõudes välja ka Itaaliasse, Rooma riigi keskusse.
Ristiusk kuulutas, et jumala ees on võrdsed kõik inimesed, nii orjad kui vabad, nii vaesed kui rikkad. Muidugi ei saanud sellised vaated meeldida Rooma valitsejatelele ning nad hakkasid ristiusulisi taga kiusama, kartes, et orjad võiksid uue usu mõjul üles tõusta.
Aja jooksul hakkas ristiusk muutuma. Enam ei räägitud inimeste võrdsusest, vaid sellest, et tuleb olla alandlik ja sõnakuulelik; siis pääseb elus talutud kannatuse eest pärast surma taevariiki - paradiisi. See viis usklikke, nn kristlaste mõtted eemale maistelt hädadelt ja viletsuselt ning sellisena sobis ristiusk ka valitsejaile, aidates alamaid sõnakuulmises hoida. Aastal 313 kuulutaski keiser Constantinus ristiusu Rooma riigiusundiks.
Kui Rooma V sajandil langes põhja poolt tulnud rahvaste kätte, võtsid ka vallutajate juhid ristiusu vastu. Valitsejate toetusel muutus ristiusk hilisematel sajanditel kõikvõimsaks. Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel on tal suur mõju olnud kunstile.
Koos ristiusuga tekkinud nn. varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Väliselt on nende vahel mõndagi ühist, kuid oma sisult erinesid nad täielikult.   
Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis mõni kord kilomeetritepikkuselt kulgesid linnade all. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintesse uuristati hauad, seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust.
         
Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
     
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks - apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid.
Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn .
Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks on basiilika laialdane kasutuselevõtt. Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati.
2.10 Bütsantsi kunst
Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks.
Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles.
Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka.   
Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn. kreekakatoliku kirik esitas kunstile omad nõuded.   
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul elas Bütsants üle mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused ka kunst, mille esimene õitseaeg oli 6.sajandil keiser Justinianus I ajal. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis- Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et siin on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi.Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid. Need kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte – viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Ka ehitati siis kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet.
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kuid San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on üldse äärmiselt mitmekesised . Eriti armastati kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline oli ristkuppelkirik . Selle põhiplaan meenutab lühikeste võrdsete harudega kreeka risti, mille keskosas, mõnikord ka ristharude kohal kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks.
Hagia Sophia ja San Vitale kiriku siseseinad lausa kaovad värvilistest kividest ja sädelevast klaasist mosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga.   
Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele. Inimfiguurid on neil mosaiikpiltidel karmiilmelised ning nagu pikaks venitatud. Hämarates võlvialustes jätavad heledamadki värvid, eriti aga lilla , must ja kuld piduliku, kuid sünge mulje. Samasugust sünguse ja raskuse vaimu peegeldab suur osa bütsantsi ehitistest. Need mõjuvad kuidagi suletutena, aknad on väikesed, ruumid seest pimedavõitu. Lagedate välisseinte elustamiseks tehti neile õhukesed eenduvad püstribad, nn. petikud . Niisuguseid seinakaunistusi esines keskajal ka Lääne-Euroopas. Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk.
Nagu varakristlikus kunstis, nii polnud ka Bütsantsis peaaegu üldse skulptuuri. Ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja ,,paganausuliste’’ jumalakujusid. Sellegipoolest armastati kallihinnalistest materjalidest nikerdustega kaunistada näiteks raamatute kaasi ja käsitööesemeid.
Küll aga harrastati maalikunsti. Seda näeb kirikute seinamaalidel ning käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel, nn. miniatuuridel. Maaliti ka pühapilte, nn. ikoone. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid .
Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid.
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad - ikonoduulid .
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis. Venemaa päris koos ristiusuga Bütsantsilt ka kirikute ja ikoonide tüübid. Hiljem hakkasid vene meistrid neid küll iseseisvalt edasi arendama.
Bütsantsi kunstiga on mõningases suguluses ka kõrgetasemeline vanaarmeenia kunst.
2.11 Vanavene kunst (arhitektuur)
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti , eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai sibulkuppel .
Oma käega pani Vladimir nurgakivi Kiievi Püha Sofia kirikule. See Bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna loodud ehitis on silmapaistvamaid mälestisi vanavene kunstist. Ühe teise kiriku jaoks tellis vürst Vladimir Bütsantsist jumalaema ikooni.
See tuli aga peagi loovutada Vladimiri linnale , millest on vahepeal saanud uus keskus. See "Vladimiri Jumalaema" nime all tuntud ikoon avaldas eriti suurt mõju ikoonimaalile Venemaal.
Vladimiris, Suzdalis ja selle ümbruses kerkis imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid sarnanevad keskaegsele skulptuurile Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus vanaarmeenia kunstiga. Dmitri kirik Vladimiris ning Pokrovski kirik Nerli jõe ääres- need on parimad näited vanavene arhitektuurist .
     
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis. Selles rikkas kaubalinnas valitsesid kainemad vaated. Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedavõitu seinad lubjati valgeks ja nii moodustub vägagi meeldiv kooskõla helendavate müüride ja kullatud sibulkuplite vahel. Huvitav on ka kindlustatud linnasüda, nn. kreml . Kremli keskmeks oli suurejooneline Sofia peakirik .
Võiks esile tuua ka meile lähima linna, Pihkva . Sealne kindlustatud kreml ning paljude tüsedate tornidega linnamüür on osaliselt säilinud ning jätavad üsnagi aukartustäratava mulje. Meeldivad on ka Pihkva kaupmehemajad oma otsekui taignast voolitud väliskaunistustega.
Seni oli juttu kiviarhitektuurist. See levis peamiselt linnades, maal jätkus aga endiselt puuehitiste loomine. Kirikute ülesehitus on lausa fantastiline , imetlust äratab lihtsate ehitusmeistrite oskus leida põnevaid võimalusi lugematute sibulkuplite paigutamiseks. Kuplid ise aga on kaetud puusindlitega nagu soomustega. Kuni tänapäevani on väga hästi säilinud Kiži puukirikud Oneega järve ääres.
Väikesteks vürstiriikideks jagunenud Venemaa oli kerge saak 13. sajandil idast pealetungi alustanud rändrahvastele. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks jäi maa ränga tatari-mongoli ikke alla. Loomulikult lõi see raskesti parandatava haava vene kultuurile ja kunstile.
Venemaa vabanemine algas Moskvast. Sealne suurvürst Ivan III allutas Moskvale ka teised ümberkaudsed vürstiriigid ning ühendatud jõududega vabastati end tatari-mongoli ikkest (1480). Pärast seda algas Moskvas innukas ehitustegevus. Eeskuju pakkusid Vladimiri ehitised. Otsesidemed Bütsantsiga olid aga katkenud, sest see riik oli mõnikümmend aastat varem lakanud olemast. Siiski ei maksa arvata, nagu oleks vene kunst nüüd jäänu täielikult äralõigatuks teiste maade kunstist. Ivan III kutsus arhitekte Itaaliast – maalt, mis elas parajasti üle võimsat kunsti tõusu ja avaldas mõju kogu Euroopale . Moskva Kremlis töötanud itaallased käitusid aga vene oma kunstipärandiga niivõrd lugupidavavalt, et sulatasid itaalialiku ja venepärase kunsti kokku ühtseks tervikuks.
Moskva Punasele väljakule annab ilme samuti puukirikute eeskujul loodud Vassili Blažennõi peakirik oma kirjumustriliste kuplitega. Legendi järgi torgati selle loojal pärast ehitise valmimist silmad välja, et ta ei saaks enam kunagi midagi nii kaunist luua. Valitsejaks oli siis Ivan IV lisanimega Julm.
Vene õigeusu kirikuid leidub Eestiski, sest meie ala kuulus 18.- 20. sajandi alguseni Vene keisririigi koosseisu.
2.12 Varakeskaegne kunst
Ajastut , mis algas pärast viimase Lääne- Rooma keisri kukutamist aastal 476, nimetatakse Euroopas keskajaks . See kestis üle tuhande aasta.
Varane keskaeg oli Lääne-Euroopas segane, sõdaderohke ja kultuurivaene ajajärk. Jätkus Lääne-Rooma riigi lõpuaegadel valla pääsenud nn. Suur Rahvasterändamine. Endise Rooma riigi aladele liikus põhja poolt mitmeid madalamal arengutasemel olevaid, peamiselt germaani päritolu rahvaid. Roomlased nimetasid neid barbariteks , s.t. võõrasteks. Meie ajal tähendab sõna barbar üldse metsikut, kultuuritut inimest, ning just sellised olid Rooma aladele tunginud võõrad rahvad. Veelgi hullemat varianti tähistab sõna vandaal - barbarite hõimu nime järgi, kes aastal 410 Rooma linna vallutasid ja selle lihtsalt mõttetult maha lõhkusid.
Andnud surmahoobi Lääne- Rooma riiklikule korraldusele, asusid nad röövima ja hävitama sealseid kunstivarasid. Samal ajal aga võtsid nad roomlastelt üle ristiusu - see aitas nende ülikutel paremini lihtrahvast kuulekusele sundida . Ja ristiusk oligi õieti see, mis päästis antiikkunsti täielikust hävingust.
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust. Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna. Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, need olid aga peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud, lihtsustatud, n.ö stiliseeritud.
Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti, sest vaatamata suurele hävitustööle oli ometi säilinud palju antiikkunsti teoseid. Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites. Ei tule ka unustada, et barbaririikide naabruses asus tugev kunstimaa Bütsants, kellega barbaritel oli peale sõjaliste suhete ilmselt ka muid kokkupuuteid.
Erilisel kohal oli raamatumaal . Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile – eriliselt töödeldud loomanahale. Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg . Selliseid raamatuid - manuskripte peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites ning tänu sellele on neid meie ajani küllalt palju säilinud. Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks. Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad. Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad. Väga kõrgetasemelisi miniatuurmaale loodi Iirimaal – tookordse euroopa ühes kultuursemas osas. Nendele andsid erilise võlu Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärinevad ornamentika ning kaunistatud suured algustähed- initsiaalid .
Omapärase peatüki varase keskaja kunstis moodustab pikka aega tervet Euroopat terroriseerinud viikingite kunst. Tuntud on nende laevaninasid kaunistanud nikerdatud lohepead. Paljudesse kohtadesse , isegi kaugele Ameerika mandrile on nad jätnud nn. ruunikive. Huvitavad on ka Norra nn. püstpalkkirikud.
  .  
Hoopis looduslähedasemaid kujutisi näeme raamatutes Karolingide ajal. Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur (742 – 814). Kuigi keiser ise õppis lugema alles vanul päevil, soodustas ta igati kunsti ja teadust. Tema loss Aachenis (praegusel Saksamaal ) muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba. Seal tarvitatud kirjutustähed minusklid elavad edasi meieaegsetes väiketähtedes. ( meie suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest. )
Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega. Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri. Leiame vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned. Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi. Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist.
Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.
Karl Suure ajal kuulusid Frangi riigi kooseisu hilisemad Prantsusmaa, Holland , Belgia, osa Saksamaast, Itaaliast ja Hispaaniast. (vt. ülalolevat kaarti ). Peale Karli surma jagati riik tema pojapoegade vahel - nii said alguse Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa.
2.13 Romaani kunst (arhitektuur)
Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike mõnetuhande elanikuga linnake ponnistas ehitada tohutusuurt katedraali, mis siis et selle valmimine sadu aastaid võis võtta. Samas ei suuda aga meie ajastu inimene täiel määral mõista usu tohutut mõju tolleaegsele inimesele. Kirik oli siis ühteaegu nii paradiisiks kui kindluseks kurjas maailmas.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende , ukseavade ja muude ehitusosade juures. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Sellega ei tarvitsenud tornide arv veel piirduda. Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda.
Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid . Niisuguste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suur aknaid ning toetamiseks läks vaja tõepoolest tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8-nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Lihtsaim kapiteel oli kivikuup, mille alumised nurgad ümardati. Mõnikord tehti külglöövide peale veel kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõi vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse. Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu, sel juhul kannavad nad nimetust kääbusgalerii.
Romaani ajastu lõpuks õpiti võlve toetama kivikaartele, nn. roietele. Nii sai võlvide raskust tunduvalt vähendada ja ehitada suuremad aknad.
Romaani basiilikad olid põhiplaanilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Et nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika põhiplaanilt ladina risti kujuliseks (ladina risti püstharu on pikem kui põikharu).
Oli saanud tavaks austada pühakuid – inimesi, kes usu nimel olid kannatanud või korda saatnud suuri tegusid . Iga kirik tundis uhkust, kui talle kuulus pühakute säilmeid - reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik.
Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele.
Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel ”. Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui halb ja milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud.   
Kõige silmapaistvamad olid ehitusmeistrite saavutused Prantsusmaal, kus tekkis üle kümne erineva koolkonna. Siin loodi ka suurim romaani kirik – viielööviline kahe põikhoone ja paljude tornidega basiilika Cluny kloostris. Kui normannid 1066. aastal Inglismaa vallutasid, viisid nad sinna koos prantsuse kultuuriga ka tollal Normandias levinud romaani stiili. Inglismaal nimetatakse seda praegugi normannide stiiliks.
Paljude erinevate mõjude risttules sündis romaani stiil Itaalias. Siin säilinud antiigi pärand ei lasknud itaalia ehitusmeistreid mitte kunagi täiesti vabaks. Bütsantsile kuulunud aladel võidutsesid bütsantslikud jooned. Lõunast peale tungivad maurid tõid endaga kaasa islami kunsti. Nii võimegi osal kirikutest leida bütsantslikke liseene, petikuid ja kääbusgaleriisid, mis itaallaste kaudu leidsid tee ka Saksamaale. Täiesti bütsantsipärane on Püha Markuse kirik Veneetsias.
Osa kirikuid kaeti eri värvi marmorist mustritega ja sellisena meenutavad nad roomaaegseid hooneid. Vast kauneim selletaolistest on tumerohelisest ja valgest marmorist fassaadiga väike San Miniato al Monte Firenzes.
Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas eraldi kiriku kõrvale ehitatud kellatorn. Praegu teatakse kahtlemata kõige enam viltuvajunud Pisa katedraali kellatorni, mille edasine viltuvajumine on lõpuks ometi peatatud.   
Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber oma monumentaalseks ja raskepäraseks stiiliks. Väliskaunistustest torkavad silma liseenid , petikud ja kääbuskaleriid. Saksa kirikute omapäraks on see, et mõnikord ehitati neile läänepoolsesse otsa veel teinegi kooriruum.
Saksa romaani arhitektuuri tipuks on St. Michaeli kirik Hildesheimis, Mainzi, Speyeri, Wormsi katedraalid (pea- ehk toomkirikud) ja Maria Laachi kloostri kirik Reini jõe ääres.
Romaani stiil püsis Saksamaal kaua, ka siis veel, kui Prantsusmaal valitses juba uus - gooti stiil.     
Eestis võib romaani stiili tunnuseid leida Saaremaal asuva Valjala kiriku fassaadil.
               
Ilmalikust arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist) on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi - linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep , Saksamaal bergfried) milles elas feodaal oma perekonnaga. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid .
     
2.14 Romaani kunst (skulptuur ja maalikunst)
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel”. Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid “lugeda”.
Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus , et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada.         
Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi - fassaade ja sambakapiteele.
Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, ent ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida. Nende eesmärgiks oli usuliste elamuste väljendamine ning nii mõnegi töö mõjukust näib ebatäiuslikkus just suurendavat.
Väga elavad on reljeefid ühel varasemal romaani kunsti teosel - nn. piiskop Bernwardi väravatel St. Michaeli kirikus Hildesheimis Saksamaal. Hoolimata sellest, et inimese kehaehitusest ja proportsioonidest pole meistril korralikku aimu olnud, annab ta väga elavalt edasi näiteks piiblilegendi Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest - nii väljenduslikud on süüdistava ingli ja häbenevate Aadama ning Eeva poosid.
Kirikute seinu katavad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjuteta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud.
Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid. Vitraažide tõeline hiilgeaeg saabus küll järgmisel - gooti ajastul
Omapärane kunstimälestis on nn. Bayeux ' vaip , nimetatud nii oma asukoha järgi Bayeux linna muuseumis Prantsusmaal. Sellele üle 70 m pikkusele linasest riidest seinakattele on villaste lõngadega tikitud lugu sellest, kuidas Põhja-Prantsusmaal elanud viikingite järeltulijad normannid hertsog Guillaume 'i juhtimisel 1066. aastal üle La Manche 'i väina purjetasid ja Inglismaa vallutasid.
Vaip on ilmselt loodud ajal, mil muljed sellest sõjakäigust olid väga värsked - niivõrd täpses järjekorras on kujutatud sõjakäigule eelnenud sündmused ja selle käik - näiteks Halley komeedi ilmumine, La Manche'i ületamine ja Hastingsi lahing. Kokku on vaibal 623 inimest, 202 hobust, 52 koera , 505 muud looma, 37 ehitist ja laeva. Vaip pakub iseenesestmõistetavalt väga väärtuslikku informatsiooni selle aja sõjatehnika ja eluolu kohta.
     
Jätkus ka raamatuillustratsioonide - miniatuurmaalide õitseaeg.
2.15 Gooti kunst (arhitektuur Prantsusmaal)
Varaseim gooti stiilis ehitis on Saint- Denis ' kloostri kiriku (Prantsuse kuningate matmispaik) kooriosa, mis ehitati kloostri abti Sugeri eestvedamisel, kes soovis ehituskunsti abil kajastada uusi usulisi ideid. Tema arvates pidi usk olema meeliülendav ja helge pürgimus Jumala poole. Ehitustöödes osales meistreid kõigist Prantsusmaa osadest. Valmis koor 1144. aastal ja sai eeskujuks Ile-de- France 'i (Pariisi ümbrus, tolleaegne kuninga domeen) suurtele katedraalidele.
Vanim ja lihtsaim Põhja-Prantsusmaa suurtest katedraalidest on 12.sajandi alustatud võimas viielööviline Pariisi Notre-Dame'i ehk Jumalaema kirik. Pariisi Notre-Dame’ile järgnesid Chartes'i, Reimsi ja Amiensi katedraalid. Muuseas on ka kolm viimast pühendatud Neitsi Maarjale , seega samuti Jumalaema kirikud.      
Viimane on suurim ja kõige täiuslikuma ülesehitusega, kauneimaks peetakse aga Reimsi katedraali selle rikkalike skulptuuride tõttu. Samuti on katedraalid hämmastavalt suured ( pikihoone pikkus üle 100 m, kesklöövi kõrgus üle 40 m). Beauvais' katedraali puhul üritati püstitada kesklöövi kõrgusrekordit 54 m, kuid see ebaõnnestus, võlvid varisesid kokku ja taastati uuesti 47 m kõrgustena. Lõpuks suudeti kirikust valmis ehitada ainult koor. Sama katedraal on tuntud veel teisegi äpardunud rekordiürituse poolest - kirikule üritati ehitada 155 m kõrgune torn, mis aga samuti kokku kukkus.
Hämmastab, kuidas isegi väikesed linnakesed suutsid luua selliseid võimsaid, tohutut ajakulu ja tööjõudu nõudvaid ehitisi, kui isegi tolleaegses Euroopa suurimas linnas Pariisis oli elanikke umbes 200 000.
Pariisi gootika uhkuseks oli ka väike kuningate lossikabel Sainte - Chapelle (tõlkes püha kabel).See tundub üleni koosnevatki värvilistest akendest – niivõrd kitsukesed on võlve kandvad müüriribad akende vahel.     
Elava ehitustegevuse tulemusena kattus Prantsusmaa niivõrd tihedalt kirikutega , et hilisematel aegadel on neid õige vähe juurde ehitatud . Asustatud paikades liikujale paistab alati mõni vana kirik , kui neid just korraga rohkem näha pole. Keskajal peeti ühe kiriku mõjupiirkonnaks maa-ala , kuhu kostis kirikukellade helin . Nii ongi keskaeg pärandanud Prantsusmaale umbes 800 katedraali ning sadu muid väiksemaid kirikuid (siia on arvatud ka gootieelsed kirikud ). Arvukalt tekkis ka kloostreid, millest nimekaim on Normandia ranniku lähedale tillukesele kaljusaarele rajatud Mont-Saint-Michel (tõlkes Püha Mihkli mägi). Astmeliselt mäkke tõusvad ehitised, kirik ning saledate sammastega ristkäik saare tipul andsid oma ebatavalise iluga kloostrile hüüdnimeks “Õhtumaa ime”.
2.16 Gooti kunst (skulptuur ja maalikunst)

Skulptuuri alal tähendab gootika märgatavat edasiminekut täiuslikuma ja looduslähedasema kujutusviisi poole. Juba kõige varasemates gooti kujudes tundub, nagu hakkaksid figuurid end välja suruma romaanipärasemalt jäigast reljeefipinnast. Areng läkski selles suunas, et taas tekkis ümarplastika nagu antiikajal. Seejuures jäi siiski enamik skulptuure seotuks ehitistega. Kujud toetavad seljaga vastu seina ning seetõttu saab neid vaadata ainult eestpoolt. Need rikkalikult volditud rüüdes saledad , pikad, nõtkelt painduvad kujud mõjuvad tänapäeval kindlasti hingelähedasemalt kui antiikaegsed kreeka skulptuurid. Tervelt 2500 üksikfiguuri kaunistab Reimsi katedraali. Need eri meistrite loodud sügavalt hingestatud , elavalt loomulikes poosides staatuad kujutavad endast ülimaid näiteid gooti skulptuurist Prantsusmaal. 
Nüüd muutus eriti sagedaseks madonna kujutamine. Selles leebelt naeratavas ning Kristuslast süles hoidvas jumalaemas pidid kehastuma üheaeglaselt nii maine kaunidus kui ka taevane headus. Tänu inimlikult mõistetavale, emaarmastust väljendavale sisule korrati madonnakujusid paarisaja aasta vältel üha uuesti ja uuesti. Samal ajal sai kombeks ka Kristuse kannatuslugude kujutamine. Nende juures ei põrgatud tagasi ei sünguse ega eemaletõukavalt mõjuva tõetruuduse ees.     
Huvitavaid töid lõid saksa kujurid. Rikkalikud on Strasbourg 'i katedraali skulptuurkaunistused, esile tõstetakse Bambergi ja Naumburgi katedraalides leiduvaid töid, eriti just viimasest kiriku toetajaid, mehist Ekkerhardi ning tema õrna abikaasat Utat.
Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi, nn. tiibu (mõnikord on neid mitugi paari ülekuti) katavad maalingud ning pühakute skulptuurid. Pühakutel on pikad saledad ja painduvad figuurid ning rikkalik, kuidagi nurgeliselt kujundatud voldistikuga rõivastus. Rõivavoltide jäikusele vastanduvad pühakute hingestatud ilmed. Altarite värvimisel eriti tihti kasutatud punane, sinine ja kuld lisavad neile veelgi mõjujõudu.
Sadamalinnas Lüübekis valmistati tiibaltareid kõikidele Hansa Liitu kuuluvatele kaubalinnadele Läänemere ääres, ka Tallinnale. Lüübekist Hermen Rode töökojast telliti 76 figuuri ja paljude maalidega altar Niguliste kiriku jaoks, üks suuremaid omataolisi Läänemere ääres, Pühavaimu kirikule valmistas tiibaltari aga kuulus lüübeklane Bernt Notke (u. 1440 —1517).     
Keskaja lõpupoole tugevnesid skulptuuris realistlikud , tegelikku elu järgivad jooned. Skulptorid, nagu Peter Parler ( 1331 - 1399), Claus Sluter (?- 1406 ) ja eriti Tilman Riemenschneider (1460 - 1531 ) jõudsid oma teostega üsna lähedale renessansskunstile.
Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras.   
Itaalias aga, kus gooti süsteem ei kodunenud täiesti ega olnud seetõttu ka nii suuri aknaid, sai jätkata seinte maalimist. Kasutati nn. freskotehnikat, kus värvid kantakse värskelt krohvitud, alles niiskele seinale. Seinamaalidel kujutatud pühakud on tavaliselt väga saledad ja haprad ning mõjuvad oma pikkades rüüdes tihtipeale lausa kehatutena.
Suurim uuendaja , kes juba püüdis itaalia maalikunsti vabastada selle senisest rangusest ja elukaugusest, oli Giotto di Bondone (1266/67- 1337 ). Inimesi maalides andis ta neile varjude abil ümarust.
Tema freskodes võib juba näha loomulikke, reaalsest elust võetud liigutusi ja ilmeid. Kergesti jääb meelde Giotto kasutatud kõrgete põsesarnadega ja ja kitsaste pilukil silmadega karmiilmeline näotüüp. Isegi taustal asuvate puude, mägede ja ehitiste kujutamisel püüdles Giotto juba ruumilisuse poole.
Ka miniatuurmaali tõi gootika uusi tuuli. See ala siirdus nüüd munkadelt ilmalike meistrite kätte. Raamatumaalijaid tõmbasid ligi kunsti toetajate Burgundia ja Berry hertsogite õukonnad Prantsusmaal. Pol de Limbourg'i ja ta kahe venna ühistööks, samas ka raamatumaali säravaks pärliks on Berry hertsogi Jeani tellimisel tehtud nn. tundideraamat. Selle raamatu piltidel olevaid eri aastaaegu ja nendele vastavaid töid ning lõbutsemisi kujutavad stseenid haaravad oma peenuse ja elavusega. Esmakordselt keskajal on tagaplaanil antud losside maalimisel juba üsna õigesti käsutatud perspektiivi.
     
Gooti ajastu tähistab Lääne-Euroopas ka nn. tahvelmaali sündi. Kunsti levikule oli sel suur tähendus, sest puuplaadile või lõuendile maalitud tahvelmaalid polnud enam seotud ainult ühe kindla ruumiga nagu freskod . Esimesed tahvelmaalid tehti tiibaltarite jaoks ning nende alusena kasutati puitu.
Gootilikud jooned avaldusid ka tarbekunstis ja rõivastuses. Ülipika ninaga jalatsid , naiste kõrged torumütsid henninid ja muud rõivadetailid näisid kordavat arhitektuuri teravaid vorme ning nagu muugi kunst, mõjusid vägagi peenemaitseliselt. 12. sajandil sai alguse prantsuse moe aastasadu kestnud ülevõim Euroopas. Sellele pani aluse kuninganna Akvitaania Eleonora. Erilise peenuse omandas hilisgootika päevil mood prantsuse päritoluga Burgundia hertsogite õukonnas.