Kunstiajalugu. Konspekt. (2)

Kunstiajalugu . Konspekt.
XII klass

• Kunst Vana-Kreekas: ehituskunst ‘
  

Kreeka kunst algab toorlaste tulekuga praegusele Kreeka territooriumile 12. Sajandil e.Kr, kuid ometi kulus 6 sajandit enne kui suudeti kunsti vallas midagi märkimisväärset luua. Ajalooliselt jaguneb kreeka kunst kolme perioodi:
1. Arhailine aeg - 600 e.Kr - 480 e.Kr ( suure pärslaste kallaletungi tagasilöömine)
Selle ajajärgu alguses olid kreeklaste hooned enamasti puidust ning seega pole neist enam midagi alles. Küll aga pärinevad arhailisest ajast vanimad templite jäänused (ehitusmaterjaliks oli juba kivi, eriti marmor ja lubjakivi , tänapäeval on pühakodade jäänused happevihmade tõttu suures ohus). Tempel seisis astmeliselt tõusval alusel ja koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju. Hoone ümber paiknesid kas ühes või kahes reas sambad, mis jaotuvad kolme stiili:
1. Dooria stiil - lihtne, aga tugev stiil. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati , neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne . Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid.
2. Joonia stiil - joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt - baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks.
3. Korintose stiil - pigem iseloomulik hellenistlikule ajale. Ehituskunstis hakati suuremat rõhku panama toredusele,  korintose stiilis kapiteele katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid , sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele. Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud
Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid.    
2. Klassikaline ehk õitseaeg - 480 e.Kr - 323 e.Kr ( sureb Aleksander Suur)
Kreeka ehituskunst hiilgeaeg algas 5. sajandil e.Kr ja see ajajärk seostub eelkõige kuulsa Ateena riigimehe Periklese nimega, sest just siis algasid tookordses kultuuri- ja kunstikeskuses Ateenas suurejoonelised ehitustööd. Need koondusid vanale kindlusemäele Akropolile, kuhu pääses läbi samastatud väravaehitise- Propüleede. Akropolile kerkis Partheon ( pühendatud jumalanna Ateenale), mis on täiuslikem dooria stiili näide. 
 
 
3. Hellenistlik aeg - 323 e.Kr - 30 e.Kr ( sureb Kleopatra )
Hellenistlikul ajastul ei pööratud enam nii suurt tähelepanu templiehitusele, vaid rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, igasuguseid avalikke hooneid , losse ja spordiplatse. Täiustusid elumajad, neile lisati korruseid, nende juurde istutati aedu. Toredus sai omaette eesmärgiks, nüüd hakati segama eri stiile, tekkis ka ümmarguse põhiplaaniga hooneid.

• Kunst Vana-Kreekas: skulptuur , vaasimaal
  

Skulptuur
Vanimad skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette.Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Täiuseni jõudis skulptuur kreeka kunstis aga Pheidase, Polykleitose, Praxitelese ja Lysippose loomingus. Polykleitose noored alasti sportlasekujud toetuvad vaid ühele jalale , hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron. Siiski oli kujudel suur puudus- nad kõik olid mõeldud vaid eestpoolt vaatamiseks. Revolutsiooniliseks osutus Lysippos, kes lõi oma kujud igalt küljelt vaatamiseks.
Esimeseks hellenistlikuks skulptoriks võib pidada Skopast, kelle teosed on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure.
Vaasimaal
Kuigi antiiksete kirjanike toestest võib lugeda, et Vana-Kreekas tegeldi ka maalimisega pole kahjuks selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest enam midagi järel. Kreeka maalikunsti on tänapäeval võimalik imetelda üksnes vaasimaalidelt. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena. Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Vaasimaalide aines saadi Homerose eepostest, jumalate müütidest, kangelastegudest, aga ka spordivõistlustest, harvem kanti vaasidele olmeelu. 

• Etruski kunst: templi- ja haudehitised , maalikunst , skulptuur, kunstkäsitöö
  

Templi- ja haudehitised 
Haudehitised
Umbes alates 8. sajndist e.Kr elasid Itaalias Roomast põhja jäävatel aladel etruskid .  Etruskite juures valitses surnutekultus, nad uskusid hauatagusesse ellu ning püüdsid selle oma surnutele võimalikult meeldivaks teha. Nii ongi etruskite surma teeniv kunst täis elu ja helget rõõmu. Hauakambrite seinamaalidel näidati elu kaunimaid pooli: pidusid muusika ja tantsuga, jahiretki, spordivõistlusi või siis mõnusaid viibimisi pereringis. Terrakotast , s.t. põletatud savist kirstud kujundati tolleaegsete lamendite eeskujul. Neil külitavad patjadele toetudes skulptuursed abielupaarid kas sõbralikus vestluses või eine juures. 
Templid
Etruskide templid olid puust. Nelinurkse hoone ees asus lihtsate sammastega eeskoda. Puutalastik võimaldas sambaid paigutada hästi harvalt. Katus oli väga järsk ning friisi aset täitis rida saviplaate. Kõige omapärasem joon templi juures, mille võtsid üle ka roomlased , oli hoone paigutamine kõrgele alusele. Veel teisegi ehitusalase uuenduse pärandasid etruskid roomlastele- võlvide ehitamise tehnika. Etruskid polnud küll võlvide leiutajad, kuid tänu etruskidele õppisid võlve tundma roomlased.
Maalikunst, skulptuur ja kunstkäsitöö 
Kunstiteoste peamiseks materjaliks oli savi, aga nad on ka väga osavad pronksivalajad. Parimateks näideteks on ehk “ Kapitooliumi emahunt” ja “Kimäär”. Etruskide kunst on väga omanäoline, hauakambrite seinamaalidel kujutatud inimestel torkavad silma suur nina, raskete laugudega veidi viltused mandlisilmad ja lopsakad huuled. Etruskid olid meisterlikud metallitöötlejad. 

• Kunst Vana-Roomas: ehituskunst
  

Kuigi Romulus asutas Rooma linna juba 753. aastal e.Kr on rooma kunstist veel vara rääkida, kuna alguses tegelesid Roomas kunstiga enamjaolt alistatud kreeklased. Kunsti iseseisvumine toimus esimese keisri Augustuse ajal.
Just ehituskunstis tuleb kõige paremini välja Rooma kunstipärandi erilisus. Otsustavaks ja kõige mõjuvaimaks tegureiks olid siinkohal ehitustehnilised uuendused, mis roomlased erinevatelt vallutatud rahvastelt üle võtsid. Üheks tähtsamaks selliseks uuenduseks oli nn lubjamördi kasutusele võtt. Lubjamördi segamisel omakorda kruusaga saadi rooma betooniks kutsutud ehitusmaterjali. See nn rooma  betoon oli väga tugev ja piisavalt veekindel, et sajandeid vastu pidada. Taaskasutusse võeti ka Idamaades tuntud tellis , seda aga põletatud kujul. Need materjalid võimaldasid rakendada ehituste juures võlvimistehnikat. Ruumid kaeti kas silindervõlvi või ristvõlviga, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Võlvimistehnikaga kadus vahe kandvate ja kantavate osade vahel ehitustel. Nii muutusid sambad eelkõige dekoratiivelementideks, mida hakati ühendama kaartega, nõnda moodustusid kaaristud ehk arkaadi . Kõiki neid uuendusi tunti küll juba Idamaade ja etruskide kunstis, kuid oma tehnilise täiuse saavutasid nad just roomlaste käte all praktilist laadi ehituste (sillad, veejuhtmed , teed) juures.
Rooma vabariigi ja keisririigi ajalgi oli Rooma arhitektuuris valitsevaks kodanlik ehk profaankultuur ja - arhitektuur . Religioossed ehitised olid teisejärgulised.
Vabariigi ajal peeti eriti tähtsaks Rooma pealinna väljaehitamist ja arendamist . Ehitati mitmeid pidulike ehitiste ansambleid, mille seas tähtsaim keskväljak ehk foorum , mis oli kauplemise ja rahvakoosolekute toimumispaik, selline lahtiste sammaskäikude ja ühiskondlike hoonetega ümbritsetud väljak ei puudunud ühestki linnast.
Religioossetest vabariigiaegsetest ehitistest rääkides tuleb ka Rooma puhul mainida templeid. Vabariigi ajal võis Roomast leida vanema pärandina põhiplaanilt ringikujulisi nn itaalia poodiumile ehitatud templeid, mis olid vana pärismaalaste traditsioonide pärand, ja nelinurkse põhiplaaniga jumalakodasid,  mille eeskujuks olid kreeklaste ja etruskide pühakojad. 

• Kunst Vana-Roomas: skulptuur ja maal
  

Skulptuur
Roomlaste skulptuurikunstis domineerisid esialgu kreeklased, roomlased ei usaldanud asuda uute teoste loomisele, vaid matkisid kreeklasi. Roomaaegsed koopiad ongi põhiliseks allikaks kreeka kunsti tundmaõppimisel. Ometigi arendasid roomlased hellenistlikke traditsioone tunduvalt edasi, nimelt portreeskulptuuris, reljeefikunstis ja monumendiplastikas.
Roomlaste kaine ja asjalik hingelaad ei hoolinud portreteeritavate välisest idealiseerimisest, rohkem tähelepanu pöörati inimese sisemaailma ja iseloomu avamisele. Peale isikute taheti jäädvustada ka sõjalisi võite, õitses ajaloolistele teemadele pühendatud reljeefikunst. Rooma reljeefidel on kõik proportsioonid loomulikud , väejuhi tähtsust rõhutab ilmekas poos ja reljeefi kompositsioon.
Mälestussammaste püstitamise kultuur kujunes Roomas, monumente püstitati peamiselt väejuhtidele ja keisritele. Need koosnesid alusest ehk pjedestaalist ja sellel paiknevast figuurist.
Maal
Rooma maalikunst on maailmale kõige paremini tuntud seinamaalingute põhjal, mida on väga arvukalt leitud Pompeji väljakaevamistelt. Rooma maalikunsti võib pidada viimaseks etapiks hellenistliku maalikunsti arengus. Valitses looduslähedane laad , suurepäraselt osati edasi anda inimkeha proportsioone ja keerulisi liigutusi, kasutati valgust ja varju ja suurt tähelepanu pöörati ruumilise sügavuse illusiooni loomisele. Maalide motiivid on võetud mütoloogiast ja ajaloost. Peale figuraalsete kompositsioonide maaliti seintele ka arhitektuuridetaile ja ornamente. Portreemaal püüdis esile tuua inimeste isikupäraseid jooni nagu skulptuuridki.
Mosaiigikunsti, mis oli üle võetud Idamaadelt, kasutasid roomlased põrandate kaunistamiseks. 

• Vanakristlik kunst. Arhitektuur. Seina- ja laemaalingud , mosaiik . Kristliku sümboolika tekkimine.
  

Arhitektuur 
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks - apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid.
Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn .
Seina- ja laemaalingud. Kristliku sümboolika tekkimine 
Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, ainult et kõrvale on jäetud erootilised motiivid.
Igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust, teda sümboliseeris ka kala, lootust - ankur, surematust - paabulind, Püha Vaimu- tuvi jne. Sagedasteks motiivideks on rist ja ülestõstetud kätega inimene - nn. palvetaja.
Mosaiik
Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid -värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist. 

• Bütsantsi kunst: arhitektuur, maali- ja mosaiigikunst.
  

Arhitektuur 
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul elas Bütsants üle mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused ka kunst, mille esimene õitseaeg oli 6.sajandil keiser Justinianus I ajal. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis- Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et siin on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi.Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid. Need kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte - viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Ka ehitati siis kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet.
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas Ravennas - vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kuid San Vitale kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on üldse äärmiselt mitmekesised. Eriti armastati kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline oli ristkuppelkirik . Selle põhiplaan meenutab lühikeste võrdsete harudega kreeka risti, mille keskosas, mõnikord ka ristharude kohal kerkivad kuplid . Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne - kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks.
Maali- ja mosaiigikunst 
Maalikunst
Bütsantsis ei viljeletud skulptuuri, kuna leiti, et skulptuurid meenutavad antiikseid jumalaid. Kõrgele tasemele jõudis hoopis maalikunst, seda viljeleti raamatute miniatuuridel, kirikute seintel ja kõrgelt hinnatud bütsantsi ikoonidel- puutükile maalitud pühapiltidel. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid . 
Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid. 
Mosaiigikunst
Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. 

• Kunst Vana-Venes: kremlid, kirikud, ikoonid
  

Kremlid ja kirikud 
Kirikud
Vene-õigeusu kirikud on enamasti ehitatud bütsantsi stiilis, kuid see stiil omandas Venemaal teatud omapära, see väljendus kuplite rohkuses, nende erinevates mõõtmetes, ebasümmeetrias ja värvikirevuses. Vene ehitusstiili kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai sibulkuppel .  
Kremlid.
Kreml on kindlustatud linnasüda, mille keskmeks on kirik(ud). 
 
Ikoonid 
Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Nagu arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud ikoonid aga märksa leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad.
Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud Theophanes Kreeklane (Feofan Grek, u. 1340 - 1410 ) ning tema õpilane Andrei Rubljov (u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemat ja lüürilisemat suunda. Tema värvikooskõlad on kaunid ja õrnad, tegelased maalidel inimlikult väljendusrikkad.

• Varase keskaja kunst. Merovingide kunst (5.-7. sajand) Karolingide kunst (8.-9. sajand)
  

Merovingide kunst- 5. - 7. Sajand 
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust . Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneb lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna. Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, mis olid peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud n.ö stiliseeritud.
Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti. Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites. Erilisel kohal oli raamatumaal . Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile. Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg. Selliseid raamatuid - manuskripte peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites. Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks. Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad. Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad. Väga kõrgetasemelisi miniatuurmaale loodi Iirimaal - tookordse euroopa ühes kultuursemas osas. Nendele andsid erilise võlu Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärinevad ornamentika ning kaunistatud suured algustähed- initsiaalid .
Karolingide kunst 8. - 9. Sajand 
Karolingide ajal on raamatutes hoopis looduslähedasemad kujutised. Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur, kes soodustas igati kunsti ja teadust. Tema loss Aachenis Saksamaal muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba. Seal tarvitatud kirjutustähed minusklid elavad edasi tänapäevastes väiketähtedes. (suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest.)
Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega. Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri. On leitud vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned. Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi. Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist. Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.

• Keskaja kunst. Romaani stiil: arhitektuur (kirikud, kindlused)
  

Kirikud
Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende , ukseavade ja muude ehitusosade juures. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks .
Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid . Niisuguste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suur aknaid ning toetamiseks läks vaja tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8- nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Lihtsaim kapiteel oli kivikuup, mille alumised nurgad ümardati. Mõnikord tehti külglöövide peale veel kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõi vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse . Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu (kääbusgalerii). Romaani ajastu lõpuks õpiti võlve toetama kivikaartele, nn. roietele. Nii sai võlvide raskust tunduvalt vähendada ja ehitada suuremad aknad.
Romaani basiilikad olid põhiplaanilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Et nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika põhiplaanilt ladina risti kujuliseks. Koori lõpus paikneb apsiid, mille lõpus on tihti mitu minikabelit, mis moodustavad kabelipärja. Koori all asub keldriruum ehk krüpt, see on maa-alune altar , kus hoitakse reliikviaid. 
Kindlused
Ilmalikust arhitektuurist on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi - linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep , Saksamaal bergfried) milles elas feodaal oma perekonnaga. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid .  

• Romaani stiil: skulptuur, ornamentika, maalikunst
  

Skulptuur
Skulptuur kuulus lahutamatult ehitiste juurde; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Seda tehti kuna rahvas ei tundnud kirja ja nõnda anti edasi Jeesuse elukäik ja lood pühakutest. 
Maalikunst
Kirikute seinu katavad maalingud olid naiivselt tõsised, pinnalised ja varjudeta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud. 
Omapärane kunstimälestis on nn. Bayeux ' vaip , nimetatud nii oma asukoha järgi Bayeux linna muuseumis Prantsusmaal. Sellele üle 70 m pikkusele linasest riidest seinakattele on villaste lõngadega tikitud lugu sellest, kuidas Põhja-Prantsusmaal elanud viikingite järeltulijad normannid hertsog Guillaume 'i juhtimisel 1066. aastal üle La Manche 'i väina purjetasid ja Inglismaa vallutasid. 
Vaip on ilmselt loodud ajal, mil muljed sellest sõjakäigust olid väga värsked - niivõrd täpses järjekorras on kujutatud sõjakäigule eelnenud sündmused ja selle käik - näiteks Halley komeedi ilmumine , La Manche'i ületamine ja Hastingsi lahing. Kokku on vaibal 623 inimest, 202 hobust, 52 koera , 505 muud looma, 37 ehitist ja laeva. Vaip pakub iseenesestmõistetavalt väga väärtuslikku informatsiooni selle aja sõjatehnika ja eluolu kohta. 
 

• Gooti stiil: katedralid, erinevused rajooniti
  

Katedraalid
Kirikud ei ole enam massiivsed ja kindlusetaolised nagu romaani ajal, vaid tõusevad kergete ja saledatornilistena üles taeva poole, nagu polekski nad raskest kivist. Suured värvilistest klaasidest aknad võtavad enda alla nii palju ruumi, et vaba seinapinda peaaegu ei jäägi. Võlve kannavad poolsammastega kaetud piilarid, mis meenutavad nagu mingeid kokkuköidetud kimpe. Ülal hargnevad piilarite poolsambad võlve toetavateks roieteks. Need olid kokku pandud kas raidkividest või tellistest. Roiete peale laoti õhukese kihina kivivõlvid, mis olid palju kergemad kui romaaniaegsed võlvid. Siiski vajasid roietega võlvid veel lisatoetust. Selleks ehitati väljapoole kiriku seinte vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared . Piilarid, võlviroided, tugipiilarid ja tugikaared moodustavad hiigelsuure sõrestiku, mis seisaks ka ainuüksi sellisena püsti. Tundub, et kogu see sõrestik on pingul nagu vibu ; selles pole enam kübetki romaaniaegsest raskest paigalseisust. Kõik ehitisosad otsekui sööstaksid ülespoole.
Gooti basiilikad ehitati enamasti ladina risti kujulise põhiplaaniga. Väliselt annavad neile omapärase ilme tugipiilarid ja tugikaared. Kõige toredam on läänefassaad oma rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn. roosaknaga ning arvukate skulptuuridega. Fassaadi kroonisid tavaliselt kaks torni. Suurel osal katedraalidest jäid aga tornid lõpetamata, kuigi ehitus vältas teinekord aastasadu .
Gooti katedraalide sõrestikule toetuv ülesehitus oli lausa geniaalne ning suuri teadmisi ka inseneriteaduste vallas. Tänapäeval ei teatagi täpselt, kuidas selline ehitusviis välja töötati, kuid igatahes saavutas see täiuslikkuse Põhja-Prantsusmaa suurtes katedraalides - Pariisi, Chartres 'i, Amiens'i ja Reimsi peakirikutes. 
 
Erinevused rajooniti. 
 Gootika levis pea terves Euroopas, kuid omandas erinevates maades erisuguseid jooni. Näiteks Põhja- Euroopa kirikud on märksa lihtsamad ja detailivaesemad, Inglise ehitistel puudub aga prantslaslik kõrgussepürgimine. Itaalias ei kodunenud gootika üldse.

• Gooti stiil: kirikute skulpturaalsed kaunistused, maalikunst, vitraaž, tahvelmaal
  

Kirikute skulpturaalsed kaunistused 
Skulptuuri alal tähendab gootika märgatavat edasiminekut täiuslikuma ja looduslähedasema kujutusviisi poole. Abstraktsuse ja tinglikkuse asemele ilmus ka ornamentikasse looduslähedane kodumaiste taimede matkimine . Lineaarsuse ja joonistuslikkuse asendas ornamentikas, plastikas ja ka maalikunstis maalilisem ja ruumilisem laad. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks. Enamik skulptuure jäi seotuks ehitistega. Kujud toetavad seljaga vastu seina ning seetõttu saab neid vaadata ainult eestpoolt. Eriti muutus sagedaseks madonna kujutamine. Selles leebelt naeratavas ning Kristuslast süles hoidvas jumalaemas pidid kehastuma üheaeglaselt nii maine kaunidus kui ka taevane headus. Samal ajal sai kombeks ka Kristuse kannatuslugude kujutamine. Nende juures ei põrgatud tagasi ei sünguse ega eemaletõukavalt mõjuva tõetruuduse ees. Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi, nn. tiibu katavad maalingud ning pühakute skulptuurid. Pühakutel on pikad saledad ja painduvad figuurid ning rikkalik, kuidagi nurgeliselt kujundatud voldistikuga rõivastus. Rõivavoltide jäikusele vastanduvad pühakute hingestatud ilmed. 
 
Maalikunst, vitraaž, tahvelmaal 
Vitraaž
Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras.  
Maalikunst
Itaalias aga, kus gooti süsteem ei kodunenud täiesti ega olnud seetõttu ka nii suuri aknaid, sai jätkata seinte maalimist. Kasutati nn. freskotehnikat, kus värvid kantakse värskelt krohvitud, alles niiskele seinale. Seinamaalidel kujutatud pühakud on tavaliselt väga saledad ja haprad ning mõjuvad oma pikkades rüüdes tihtipeale lausa kehatutena.
Suurim uuendaja , kes juba püüdis itaalia maalikunsti vabastada selle senisest rangusest ja elukaugusest, oli Giotto di Bondone (1266/67- 1337). Inimesi maalides andis ta neile varjude abil ümarust. Tema freskodes võib juba näha loomulikke, reaalsest elust võetud liigutusi ja ilmeid.  Giotto kasutas kõrgete põsesarnadega ja kitsaste pilukil silmadega karmiilmelist näotüüpi. Isegi taustal asuvate puude, mägede ja ehitiste kujutamisel püüdles Giotto juba ruumilisuse poole. Ka miniatuurmaali tõi gootika uusi tuuli. See ala siirdus nüüd munkadelt ilmalike meistrite kätte. Raamatumaalijaid tõmbasid ligi kunsti toetajate Burgundia ja Berry hertsogite õukonnad Prantsusmaal. Pol de Limbourg'i ja ta kahe venna ühistööks, samas ka raamatumaali säravaks pärliks on Berry hertsogi Jeani tellimisel tehtud nn. tundideraamat. Selle raamatu piltidel olevaid eri aastaaegu ja nendele vastavaid töid ning lõbutsemisi kujutavad stseenid haaravad oma peenuse ja elavusega. Esmakordselt keskajal on tagaplaanil antud losside maalimisel juba üsna õigesti käsutatud perspektiivi. 
 
 
Tahvelmaal
Gooti ajastu tähistab Lääne-Euroopas ka nn. tahvelmaali sündi. Kunsti levikule oli sel suur tähendus, sest puuplaadile või lõuendile maalitud tahvelmaalid polnud enam seotud ainult ühe kindla ruumiga nagu freskod . Esimesed tahvelmaalid tehti tiibaltarite jaoks ning nende alusena kasutati puitu.

• Keskaja kunst Eestis
  

13. sajandil maa anastanud saksa ja skandinaavia vallutajad ehitasid siia üle 60 linnuse. Veel enam kerkis kirikuid, sest ristiusu abil loodeti kiirendada eestlaste alistamist. Suur osa nendest gooti stiilis kirikuist on säilinud tänapäevani, kuigi osaliste ümberehitustega. Neis enamasti väheldastes kirikutes ei läinud vaja tugikaari, ka on nad kasinalt kaunistatud. Ometi annavad lihtsus ja kohalik ehitusmaterjal neile omamoodi karge võlu.
Kunagistest Eesti kindlustatud linnadest on kõige paremini säilinud Tallinn. Oma müüride-tornide, keskaegse tänavatevõrguga, kõrgeviiluliste elamute , kirikute ja ühiskondlike hoonetega on Tallinna vanalinn ainulaadne ehitusmälestis. Raekoda , Toomkirik , Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirik, Toompea linnus kõrge Pika Hermanni torniga, Suur Rannavärav, Kiek in de Kök, linnamüür Tornide väljaku ääres ja mujal ning paljud muud gooti stiilis ehitised teevad Tallinnast linn-muuseumi.
Keskaegsest piiskopilinnast Tartust on tänu sõdade laastamistööle väga vähe järele jäänud. Siiski asus seal kunagi meie kandi üks võimsamaid kirikuid - Tartu Toomkirik. Väga omapärane on ka Jaani kirik oma haruldaste terrakotaskulptuuridega. 

• Renessanssiajastu kunst. Humanistlik maailmavaade. Ehituskunst (pallazzod, kirikud), uuendused ruumi kujutamisel
  

Humanistlik maailmavaade 
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi. Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse . Tõusis huvi "maiste asjade", tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt. 
Ehituskunst, uuendused ruumi kujundamisel 
Vararenessansi keskuseks sai Firenze , kuna just seal hakkasid uusrikkad arhitektidelt uhkeid eramuid tellima. Suurimaks tellijaks oli Medici’te perekond. Tellitavate hoonete juures välditi eriti gootika logo - murtud vibu. Taas tuli moodi ümarkaar hiljem ka nelinurksed aknad ja uksed, kasutati lõvipäid, putosid (alasti lapsukesed), kipsist lille - ja puuviljavanikuid, akantuselehti ja palju muid roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasju. Kirikud ja kabelid muutusid taas madalateks, meenutades pigem romaani kirikuid. Lisandus ka mitmeid antiigi detaile, palju kasutati pilastreid ning tihti meenutas hoone välissein Rooma triumfikaari ning selle motiive, rohkelt kasutati bareljeefe. Peafassaadi ülemisele äärele püstitati antiiktemplite kolmnurkseid fronte ehk viile. Mõnikord laoti majade välisseinad tahumata kividest, mis eemalt vaadates tegi seinad mustriliseks. Seesugune stiil sai nimeks rustika. Selliseid maju kutsuti Palazzodeks. 
Palazzo
Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. palazzo'd, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilmelised tänavafassaadid olid käetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Sellises vanemat tüüpi palazzo's elas ka Firenze mõjukaim perekond - rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid, kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palozzo'de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugusemaks ja pidulikumaks. 

• Kõrgrenessanss: Itaalias, Saksamaal, Madalmaades
  

16. sajandi keskel algas Itaalia kunstis langus. Ei jälgitud enam loodust, vaid püüti jäljendada tuntud meistrite laadi, nende maneeri. Siit pärineb ka sellise kunsti nimetus - manerism . Maneristlikud pildid mõjuvad kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid magusad. Moodi läks kõrgrenessansi eri suurmeistrite nõksude matkimine ja kokkusegamine. Väga oluliseks peeti tunnete ülevoolavat kujutamist. Manerismi suurmeistriks võib pidada veneetslast Jacopo Tintorettot (1518-1594). Mõningatel juhtudel harrastati tõelist trikitamist - näiteks võiks tuua Giuseppe Arcimboldo (1530- 1593 ) aastaaegade pildid. Skulptori ja kullassepana, aga ka seiklejana sai tuntuks Benvenuto Cellini (1500-1571). Manerismi aega võib pidada ka kunstiajaloo sünni ajaks.
Saksamaale ei toonud renessanss sellist vabanemistunnet kui Itaaliasse. Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid , kuidagi kained , kogukad ja maalähedased, neile on võõrad itaalia renessansis nii sagedased helgusemeeleolud. Ja ometi ei tunne ükski teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16. sajandi alguses. 1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ( usupuhastus ) ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid suurejoonelise lõigu saksa kunstis.
Madalmaade maalikoolkonna rajasid vennad Jan van Eyck (u. 1380-1441) ning Hubert van Eyck (u. 1366/70-1426). Nende ühiseks suurtööks on praeguses Belgias Genti linnas asuv nn. Genti altar, mis näitab uudset maailma nägemist ja kujutamist. Kui avada altari tiivad, tuleb nähtavale 12 maali. Eriti huvitavad on viis alumist, mis kokku moodustavad ühtse terviku. Neid täidab avar, mitmekesise taimestikuga maastik , mille keskosas asuva allika poole suundub suur hulk inimesi. Maali lähemal vaatlemisel leitakse üha uusi ja uusi üksikasju. Need on maalitud imepeenelt, nende puhtad säravad värvitoonid ja filigraanne peenus on sündinud tänu meisterlikult rakendatud õlivärvitehnikale. Jan van Eycki töödest oli omal ajal uudne - just oma igapäevasuse tõttu - ka kaupmees Arnolfini ja tema kihlatu südamlik kaksikportree. Kunstnik maalis paari hubases toas. Huvitavaks leiuks on tagaseinal rippuv peegel, mille kumeralt pinnalt peegeldub vastu kõik toas toimuv.

• Hilisrenessanss: Michelangelo , Leonardo da Vinci, Raffael
  

Michelangelo (1475 - 1564) 
Tema looming on pühendatud ideaalse mehe kujutamisele ja seda nii maalikunstis kui skulptuuris. Raske on leida ilusamat meest kui Michelangelo “Taavet”. Suur sisemine pinge, mida õhkub Taavetist, on iseloomulik kogu suurmehe loomingule. Sixtuse kabeli lae ja seinamaalidelt kerkib esile jõuline ja kaunis Kristuse kuju. Tema Fresko “Viimne kohtupäev” Sixtuse kabelis eriti aga selle keskuju Kristus ja tema projekteeritud Peetri kiriku kuppel on juba barokk stiilis. 
Leonardo Da Vinci (1452 - 1519) 
Ta töötas pikka aega Milano hertsogi juures inseneri , arhitekti ja kunstnikuna. Ühe Milano kloostri söögisaali seinale maalis ta oma kuulsa “Püha õhtusöömaaja”. Tänu oskuslikule perspektiivitajule õnnestus tal selles töös kompositsioon. Da Vinci kuulsaim portree on “La Joconde” ehk “ Mona Lisa Gioconda ”. See on maalikunsti ajaloos esimene psühholoogiline portree. Da Vinci maalidele on omane eriline tuhmjas vine . Prantsusmaale Loire ’i jõe orgu ehitatud Chambord’i lossi kavandi visandas tema. 
Raffael ( 1420 - 1483) 
Tema pintsli all sündisid kõige ilusamad madonnad. Raffaeli “Ilus aednikunaine” ja “Sixtuse madonna” esindavad kõrgrenessansi naisideaali. Oma madonnadega ülistab ta eelkõige emadust. Kompositsiooni alal saavutas ta täiuse Vatikani lossi seinale maalitud “Ateena kooliga ”. Fresko kesksed figuurid on Platon ja Aristoteles ja neile kahele on kunstnik suunanud kõik perspektiivi jooned. See teos on ülistus filosoofiale mitte religioonile ja seega omamoodi dissidentlus.

• Renessanssikunsti näited Eestis
  

Tallinnas on puhas renessanss-stiil kujutatud vaid ühe hoonega - Mustpeade majaga Pikal tänaval. Tallinna Raekoda on küll Gootistiilis kui tal on Renessanss-stiilis torn.
Niguliste kirikus on välja pandud Saksa kunstniku Bernt Nodke “Surmatants”. Tallinnast on pärit ka renessansslike portreede meister Michel Sittow .

• Barokk, rokokoo : absolutismi ja religiooni mõju kunstile. Ehituskunst (kirikud, lossid, pargid)
  

Absolutismi ja religiooni mõju kunstile 
Ajalooliselt oli barokk-kunsti levikuaeg, 17. sajand, Euroopas vapustuste- ja sõdaderohke. Reformatsioon oli kontinendi jaotanud usulisel põhimõttel - katoliiklikuks ja protestantlikuks. Kumbki usuvool võitles teisega kõiki mõeldavaid vahendeid kasutades. Pealegi tekkis alatasa ka poliitilisi nägelusi. Suurimaks neist konfliktidest sai Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), mis haaras pea terve Euroopa ja mille ajal eriti rängalt sai kannatada Saksamaa.
Segaduste ja sõdade foonil tugevnes reas riikides keskvõim, eriti Prantsusmaal, jõudes välja kuninga absoluutse ainuvõimuni - absolutismini. "Riik - see olen mina", väitis Louis XIV.
Barokiaeg oli teaduse hoogsa arengu ja maadeavastuste aeg. Euroopalik kultuur jõudis ka teistesse maailmajagudesse.
Barokk-kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid-skulptuurid.
16. sajandi suurte ususegaduste ajal sai katoliku kirikule selgeks, et reformatsiooni ajal kaotatud koha tagasivõitmiseks inimeste südames tuleb muutuda. Käivitus nn. vastureformatsioon , mille käigus katoliiklus üritas end inimestele taas lähedaseks muuta arusaadavaks teha. Reformiti nii jumalateenistuse korda, kiriklikku kirjandust, kooliharidust jne.
Heaks propagandarelvaks osutus taevaseid kõrgusi maa peale manav kunst, seda enam, et paljud reformeeritud usulahud kiriklikku kunsti silma otsaski ei kannatanud (tuletagem meelde pildirüüstet).
Jälle sai oluliseks kirikute rajamine ja nende kaunistamine seina- ja altarimaalidega. Paljud barokk-kirikud on seest nii kaunid, et tollasel lihtsurelikul võis tõesti tekkida tunne, et ta on paradiisi sattunud.
Barokk pidas oluliseks ka ilmaliku võimu ülistamist. Rajati palju paleesid, avalikke hooneid, hoolega kujundatud väljakuid ja suurejoonelisi monumente. 
Ehituskunst 
Kirikud
Barokkarhitektuuri sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Carlo Maderna ( 1556 -1629) loodud Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad. See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge. 
Lossid ja pargid
Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksa alade küllusliku ja toretseva laadi parimad näited on Belvedere loss Viinis ning nn. Zwinger Dresdenis - see on võluvalt koketsete galeriide, tornikeste ja nurgapaviljonidega ümbritsetud peoplats. Saksa barokkehitiste juures torkavad silma suured paljuruudulised, ülalt kaarjad aknad.
Rokokooajastu tõi uue suuna ka pargikujundusse. Vastandina sümmeetrilisele ja rangejoonelisele barokkpargile, mida nimetatakse prantsuse stiilis pargiks, tekkis vaba loodust jäljendav, looklevate teede ning juhuslikult paigutatud puuderühmadega nn. inglise park - tegelikult oli sellise pargi idee pärit Hiinast. Saksa rokokookunsti tippsaavutuseks on sisekujundus Sanssouci (tõlkes “ muretu ”) lossis Potsdamis Berliini lähedal. 

• Barokk, rokokoo: kujutav kunst (valgus ja vari, dünaamika). Sisekujundus.
  

Kujutav kunst 
Baroki puhang arhitektuuris andis rohkelt tööd maalikunstnikele ja skulptoritele. Uhked lossid ja kirikud nõudsid seina- ja laemaale, kuid ka lõuendeid ja skulptuure.
Itaalias saavutasid Barokse maali alal kuulsuse Caravaggio ja Guido Reni , Hispaanias aga Velazquez , Murillo ja kreeka päritoluga munk El Greco. Barokiajastu suurim skulptor oli Lorenzo Bernini, tema parim töö on “ Apollon ja Daphne”.
Rokokoo ajal armastati maalis heledaid toone nagu roosa ja helesinine, võbelevat valgust, salapärase meeleoluga maastikutaustu, maalilisust, õlivärvide kõrval käsutati ka pehmetoonilisi pastelle. Väga sageli kujutati rokokoomaalis lambureid. Need polnud aga inimesed rahva hulgast, vaid lambureid mängivad aadlikud . 
Sisekujundus 
Põhiliselt sai rokokoo valitsevaks sisekujunduses . Rokokoo õitseajal ehitati suhteliselt väheldasi ja väliselt lihtsaid hooneid - eralosse ja üheperekonnaelamuid. Nende väikeste salongide ja buduaaride seinad kaeti heledate paneelide või peeglitega, mille raamistustest hargnesid õrnad lilledest, okstest ja lehtedest kaunistused. Mahedad pastelsed, pärlhallid, kuldsed või hõbedased toonid, veiklevad peeglipinnad ja vaikselt kurisevad kristall -lühtrid tegid ruumist nagu mingi mängutoosi. Tihtipeale olid esemed ja ornamendid kapriisselt ebasümmeetrilised, eelistati nn. orvandit - see on sopilise kujuga keskus, mida ümbritsevad nikerdatud kaunistused. 

• Barokk ja rokokoo Eestis.
  

Eesti suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes ei kodunenud rokokoostiil kuigivõrd. Meie kauneim rokokoostiilis sisekujundus oli Põltsamaa lossis, see hävis aga Teise Maailmasõja päevil. Ilus rokokoo- ornament on majafassaadil Tallinnas Uus tänav 1. Põhjamaiselt tagasihoidlikum oli barokkstiil kogu Põhja-Euroopas, ka meil Eestis. Ohtralt ehitati juba Rootsi võimu ajal Narvas. Sealsed väheldased ja lihtsad, kuid oma raidportaalide, ärklite ja muude kaunistustega kenalt ja koduselt mõjuvad kaupmehemajad hävisid II maailmasõja ajal. Barokseid kirikuid leidub Pärnus.
17. sajandil hakati püstitama barokseid tornikiivreid ka vanematele kirikutele. Sellised tornikiivrid kroonivad praegu näiteks Tallinna Niguliste ja Pühavaimu kirikuid ning ka Raekoda.
Kui varem Eesti kuulus Euroopa ääremaadele, siis pärast liitmist Venemaaga aastal 1710 osutus ta järsku võimsa suurriigi pealinna lähistel asuvaks. See tähendas suurejoonelisemat suunda ka meie ehitustegevuses, millest annab tunnistust Kadrioru loss - nime said loss ja selle ümber laiuv park valitsejanna Katariina I järgi. Lossi kavandas itaallane Niccolo Michetti .

• Klassitsism . Antiikpärandi mõju. Ehituskunst Prantsusmaal, Venemaal
  

Klassitsism 
Antiikpärandi mõju 
Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni "Antiikkunsti ajalugu" aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele.
Klassitsismi põhinõueteks olid “õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.  
Ehituskunst  
Klassitsistlik arhitektuur levis kogu Euroopas ja väljaspool selle piiregi. Kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge - seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Selliseid hooneid kerkis igas vähegi suuremas linnas. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje. 
Prantsusmaa
Antiik-aegsete ehitiste matkimisel mindi isegi nii kaugele, et näiteks Pariisi Madeleine'i kirik kavandati päris kreeka templi koopiana - seejuures ka ilma akendeta. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi , igasuguseid auväravaid, võidukaari jms., näiteks Tähe võidukaar Pariisis. Võimsana kõrgub see keset avarat ümmargust väljakut, kust hargnevad kaksteist laia avenüüd. Kolmas klassitsistliku ehituskunsti suurteos Pariisis on Pantheon . Seda kõrge kupli ja saledate korintose sammastega hoonet kasutatakse Prantsusmaa suurmeeste matusepaigana. 
Venemaa
Suurejoonelisi ehitisi loodi Venemaal. Veel praegugi annavad Peterburi keskosale ilme klassitsistlikud hooned: Admiraliteedihoone, mille terav kullatud tornitipp paistab kaugele piki kiirtevihuna torni juurest algavaid tänavaid, ning palju teisi. 

• Klassitsism. Sisekujundus. Akademism . Klassitsism Eestis (mõisad)
  

Sisekujundus 
Ka see kunstiharu püüdis järgida antiikseid eeskujusid . Rokokooliku kerguse ja mänglevuse vahetasid välja rangemad ja sirgemad vormid. Moodi tulid majesteetlikud lõvi- või kotkapeaga lõppevad toolileenid, ümmargused toolikorjud, looma- või kulli jalga kujutavad mööblijalad. Ornamendid olid taas sümmeetrilised - rippuvad vanikud, lillepärjad, rosetid , urnid ja muu Pompeji seinamaalidelt ülevõetu. 
Akademism 
Klassitsismi lõppu on raske määratleda, sest klassitsism juurdus nö. ametliku kunstina, seda soositi terve 19. sajandi jooksul nii valitsusringkondades kui kunstiakadeemiates. Viimastelt on pärit ka hilisem nimetus "akademism".
Hilisemad kunstivoolud nagu romantism , realism , impressionism jt. on ühel või teisel moel mäss akadeemilise kunsti vastu. Klassitsism on ka viimane kunstistiil , mis võrdselt hõlmas kõik kunstiharud. 
Klassitsism Eestis 
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet . Tartu oli üldse rikas klassitsistlike ehitiste poolest, kuigi neid püstitati ka teistes linnades, samuti maal, näiteks esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal. 

• Romantism. Ehituskunst (historitsism, eklektika ). Realism. Ühiskonnakriitika.
  

Ehituskunst
Romantiline suhtumine minevikku , eriti keskaega , jõudis tollal ka arhitektuuri. Inglismaalt sai alguse gootika jäljendamine. See suund ehituses, tuntud neogootika (ka pseudogootika) nime all, on küll peen, kuid samas siiski veidi hingetu ja kuiv. Keskaegsete kindluste juurest mehaaniliselt üle võetud tornikesed ja sakilised laskeavad katuseservades olid kaotanud oma mõtte, tsemendist valatud kaunistused ei suutnud võistelda keskaegsete kiviraidurite hingestatud loominguga.Hakati ära kasutama ka teiste ajastute ehituspärandit, kuid seda tehti süsteemitult, haarates natuke ühest stiilist, natuke teisest ning tihtipeale ei tarvitsenud need omavahel üldse sobida. Kerkisid keerulised, gootikast innustatud või siis renessansi- ja barokiaegseid losse jäljendavad hooned. Isegi tööstushoonetele lisati keskaegsete kirikute või muude hoopis teisel eesmärgil loodud ehitiste detaile. Sellist mitme stiili kokkusobitamise põhimõtet nimetatakse eklektikaks ning vastavalt tekkinud arhitektuurilaadi eklektitsismiks. Seoses tööstuse tormilise arenguga 19. sajandil kasvasid linnad tohutu kiirusega ning täitusid just selliste loominguliselt vaeste eklektiliste ehitistega, millel siiski ei puudunud mõnikord ka oma võlu või põnevus. Küllalt palju leidub neid ka Eestis. 
 
Realism. Ühiskonnakriitika. 
Nii klassitsism kui ka romantism olid mõlemad valdavalt elukauged kunstinähtused, sest nad idealiseerisid minevikku ja võtsid oma ainestiku möödunud aegadest . Seevastu 19. sajandi keskel tegutsemist alustanud realistid huvitusid just oma kaasajast ja lähemast ümbrusest, tavalistest inimestest ja argielust. Nad püüdsid anda reaalsust, s. t. kõike olemasolevat - loodust, inimesi jm. - edasi loomutruult, ilma seda kuidagi moonutamata või ilustamata. Seejuures ei saanud neile märkamatuks jääda ka elu varjuküljed ning needki leidsid tee osa realistide loomingusse. Oma kaasaja puuduste esiletoomisega püüdsid realistid ühtlasi ka kaasa aidata nende puuduste kõrvaldamisele. Ühiskonna puuduste suhtes kõige kriitilisemalt meelestatud realiste nimetatakse kriitilisteks realistideks - nende tegutsemisaeg jääb 19. sajandi lõpupoolde.
Kõigepealt kerkis realism esile maastikumaalis. Juba inglasel Constable'il (romantism) oli sugemeid realismist. Samuti jõudis prantslane Camille Corot (1796-1875), kaunite hõbekalt sillerdavate romantiliste looduspiltide autor, lõpuks välja realismini. Corot oli vanim liige nn. Barbizoni rühmas. Sinna kuulunud maastikumaalijad elasid tagasitõmbunult väikeses Barbizoni külas Pariisi lähedal ja pühendasid end looduse ilu ülistamisele. Barbizonis töötas ka talupoegade kujutajana tuntuks saanud Jean Francois Millet (1814-1875). Tema ei näidanud talupoegi mitte jõude- või puhkehetkil, vaid maalis neid raske töö juures. Suured ja veidi kohmakad, kerkivad pruunikatel nukratoonilistel põllulagendikel tumedate siluettidena talumeeste kujud.