Varakristlik - Gooti kunst (1)

Varakristlik kunst
Meie ajaarvamise alguses tekkis uus usund nimega ristiusk ehk kristlus .
Koos ristiusuga tekkinud nn. varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Kuna ristiusk oli keelatud pidasid usklikud jumalateenistusi maa- alustes matmispaikades – katakombides . Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis mõni kord kilomeetritepikkuselt kulgesid linnade all. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust.
Varakristlikus kunstis ei tehtud eriti skulptuure, kuna usklikud ei tahtnud sarnaneda eelnevalt Rooma aladel elavate inimestega.
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kirik sarnanes põhiplaanilt T-tähega. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks – apsiid
Kiriku sisemust kaunistati seinamaalide ja mosaiikidega. Mosaiigid on värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Kirikutes kujutati enamasti piibli sündmusi või pühakuid, kui kunagi ei kujutatud alasti keha.
Basiilika põhiplaan
Mero- ja Karolingide kunst
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks . Sel ajastul oli esiplaanil käsitöö. Rikkalikult kaunistati erinevaid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna.
Erilisel kohal oli raamatumaal , mis kirjutati pärgamendile. Selliseid raamatuid nimetatakse manuskriptideks, nende kirjutamiseks kulus palju aega ning neid kirjutasid mungad . Nendes raamatutes esinevaid pilte nimetatakse miniatuurideks, nendele iseloomuliku punase värvi tõttu. Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärines suure kaunistatud algustähe tehnika – initsiaalid .
Omapärase peatüki varase keskaja kunstis moodustab pikka aega tervet Euroopat terroriseerinud viikingite kunst. Tuntud on nende laevaninasid kaunistanud nikerdatud lohepead. Paljudesse kohtadesse , isegi kaugele Ameerika mandrile on nad jätnud nn. ruunikive. Huvitavad on ka Norra nn. püstpalkkirikud.
Karolingid, nime saanud Karl Suurest, tegid raamatutesse looduslähedasi kujutisi. Raamatute kaunistamisel kasutati peenelt töödeldud metalli, vääriskive, keerulisi mustreid ja figuure .
Bütsantsi kunst
Ida-Rooma pealinna Konstantinoopolit hakati kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantsi kunsti mõjutasid tugevalt lähedal asuvad idamaad . Kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis on Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Eriti armastati kupleid ning nende paigutamiseks leiti erinevaid võimalusi. Ehitised mis koondusid ühe tsentraalse kupli ümber nimetatakse tsentraalehitisteks. Kirikutes tehti ka palju mosaiike. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Bütsantsile on omapärased ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid.
Ei harrastatud ikka veel skulptuure, küll aga harrastati maalikunsti. Seda näeb kirikute seinamaalidel ning käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel, nn. miniatuuridel. Maaliti ka pühapilte, nn. ikoone. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid .
Kapiteel Vatopedi kloostrikirikus. u. 950

Romaani kunst

• Sissejuhatus

Romaani kunst on saanud oma nime ladina keelest arenenud romaani keeli rääkivate rahvaste järgi. Romaani keeled on näiteks itaalia, prantsuse ja hispaania keeled. Teisalt viitab nimetus teatud sarnasustele vanarooma kunstiga.
Mõnel poole kasutatakse ka teistsuguseid nimetusi. Näiteks Inglismaal nimetatakse seda normanni stiiliks - Põhja-Prantsusmaalt tulnud viikingite järeltulijate järgi, kes selle Inglismaale tõid.

Romaani stiili algus paigutatakse tavaliselt 10. sajandisse, lõpp aga 12. sajandisse. Eri maades on selle kestus erinev, Prantsusmaal sai see otsa juba 12. sajandi esimesel poolel, Saksamaal seevastu alles 13. sajandi keskpaiku.
Pärast Karl Suure impeerimi lagunemist killunesid ka sellest tekkinud riigid. Iga feodaal oli muutunud nii võimsaks, et suutis ise oma alamaid ohjes hoida ja kaitsta. Kuningas või keiser valitses riiki ainult vormiliselt, oli esimene võrdsete seas. Kaubavahetus oli pea olematu, kõik vajalik valmistati kohapeal. Isegi ülikud elasid siis veel üpris lihtsalt.
Sellegipoolest tekkisid ja arenesid linnad ning pisitasa elavnes kaubandus.
Uusi tuuli tõid Euroopasse 11. sajandil puhkenud ristisõjad Püha Maa - Palestiina vabastamise pärast. Nende käigus imbusid Euroopasse Idamaa kultuuride mõjud.
Üldise killunemise taustal sai Euroopa ühendajaks katoliku kirik. Kiriku võim muutus nii suureks et paavsti, piiskoppide ja vaimulike paindusid kõik, nii ülemkiht kui alamrahvas. Usk haaras praktiliselt kõik elualad. Nii ongi romaani kunst eelkõige kiriklik.

• Arhitektuur

Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike mõnetuhande elanikuga linnake ponnistas ehitada tohutusuurt katedraali, mis siis et selle valmimine sadu aastaid võis võtta. Samas ei suuda aga meie ajastu inimene täiel määral mõista usu tohutut mõju tolleaegsele inimesele. Kirik oli siis ühteaegu nii paradiisiks kui kindluseks kurjas maailmas.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende , ukseavade ja muude ehitusosade juures. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Sellega ei tarvitsenud tornide arv veel piirduda. Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda.
 
 
 
 
 
 
 
Silindervõlv
Ristvõlv
Ristvõlvid Vezelay kloostrikirikus
Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid . Niisuguste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suur aknaid ning toetamiseks läks vaja tõepoolest tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8-nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Lihtsaim kapiteel oli kivikuup, mille alumised nurgad ümardati. Mõnikord tehti külglöövide peale veel kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõi vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse . Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu, sel juhul kannavad nad nimetust kääbusgalerii.
Romaani ajastu lõpuks õpiti võlve toetama kivikaartele, nn. roietele. Nii sai võlvide raskust tunduvalt vähendada ja ehitada suuremad aknad.
 
 
 
 
 
Basiilika ristlõige
Basiilika põhiplaan
Ristroidvõlvid Durhami katedraali näitel
Romaani basiilikad olid põhiplaanilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Et nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika põhiplaanilt ladina risti kujuliseks (ladina risti püstharu on pikem kui põikharu).
Oli saanud tavaks austada pühakuid – inimesi, kes usu nimel olid kannatanud või korda saatnud suuri tegusid . Iga kirik tundis uhkust , kui talle kuulus pühakute säilmeid - reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik.
Kodarkirik
Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik . Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur ; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele.
Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel ”. Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui halb ja milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud.
Kõige silmapaistvamad olid ehitusmeistrite saavutused Prantsusmaal, kus tekkis üle kümne erineva koolkonna. Siin loodi ka suurim romaani kirik – viielööviline kahe põikhoone ja paljude tornidega basiilika Cluny kloostris. Kui normannid 1066. aastal Inglismaa vallutasid, viisid nad sinna koos prantsuse kultuuriga ka tollal Normandias levinud romaani stiili. Inglismaal nimetatakse seda praegugi normannide stiiliks.
Paljude erinevate mõjude risttules sündis romaani stiil Itaalias. Siin säilinud antiigi pärand ei lasknud itaalia ehitusmeistreid mitte kunagi täiesti vabaks. Bütsantsile kuulunud aladel võidutsesid bütsantslikud jooned. Lõunast peale tungivad maurid tõid endaga kaasa islami kunsti. Nii võimegi osal kirikutest leida bütsantslikke liseene, petikuid ja kääbusgaleriisid, mis itaallaste kaudu leidsid tee ka Saksamaale. Täiesti bütsantsipärane on Püha Markuse kirik Veneetsias.
Osa kirikuid kaeti eri värvi marmorist mustritega ja sellisena meenutavad nad roomaaegseid hooneid. Vast kauneim selletaolistest on tumerohelisest ja valgest marmorist fassaadiga väike San Miniato al Monte Firenzes.
Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas eraldi kiriku kõrvale ehitatud kellatorn. Praegu teatakse kahtlemata kõige enam viltuvajunud Pisa katedraali kellatorni, mille edasine viltuvajumine on lõpuks ometi peatatud.
Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber oma monumentaalseks ja raskepäraseks stiiliks. Väliskaunistustest torkavad silma liseenid, petikud ja kääbuskaleriid. Saksa kirikute omapäraks on see, et mõnikord ehitati neile läänepoolsesse otsa veel teinegi kooriruum.
Saksa romaani arhitektuuri tipuks on St. Michaeli kirik Hildesheimis, Mainzi, Speyeri, Wormsi katedraalid (pea- ehk toomkirikud) ja Maria Laachi kloostri kirik Reini jõe ääres.
Romaani stiil püsis Saksamaal kaua, ka siis veel, kui Prantsusmaal valitses juba uus - gooti stiil.
Eestis võib romaani stiili tunnuseid leida Saaremaal asuva Valjala kiriku fassaadil.
Ilmalikust arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist) on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi - linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep , Saksamaal bergfried) milles elas feodaal oma perekonnaga. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid .

• Skulptuur ja maalikunst

Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel”. Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid “lugeda”.
Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus , et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada.
Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi - fassaade ja sambakapiteele.
Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, ent ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida. Nende eesmärgiks oli usuliste elamuste väljendamine ning nii mõnegi töö mõjukust näib ebatäiuslikkus just suurendavat.
Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid. Vitraažide tõeline hiilgeaeg saabus küll järgmisel - gooti ajastul
Vanavene kunst
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti , eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai sibulkuppel .
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis, kus hakati kasutama lubjatud seinu, mis mõjusid meeldivalt kullatud sibulkuplite vahel. Huvitav on ka kindlustatud linnasüda, nn. kreml . Kremli keskmeks oli suurejooneline Sofia peakirik .
Peale Vene vabanemist mongolite ikkest kutsuti Venemaale kuulsaid Itaalia arhitekte, kes kombineerisid itaalia ja vene arhitektuuri. Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Nagu arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud ikoonid aga märksa leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad.
Gooti kunst
Keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil oli gootika . See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegade ning vaimulike kõrvale uus - linnakodanike seisus: käsitöölised ja kaupmehed . Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev toredusiha - kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused endiselt seotud ristiusu kirikuga. Üheks suureks mõjutajaks peetakse ka ristisõdu 11.- 13. sajandil, mille tulemusena tunduvalt avardus eurooplaste maailmapilt.
Gooti ajastu jagatakse tavaliselt kolme perioodi:
1. varagootika - 12. sajandi II pool
2. kõrggootika - 13. ja 14. sajan
3. hilisgootika - 15. sajand ja 16. sajand
Kõige varem- juba 15. sajandil – loobuti gootikast Itaalias. Esimese suure kunstistiilina jõudis gootika ka Eesti aladele ning on pärandanud meile hulgaliselt kirikuid, kindlusi ja muid mälestisi