Ilutaimede ja -põõsaste lõikamine (3)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Referaat
Ilupuude ja –põõsaste lõikamine
Kert Kesküll
Tartu 2011
Sissejuhatus
Aedades ja parkides kasvavate puude ja põõsaste üheks olulisemaks hooldustööks on nende okste lõikamine ja võra kujundamine. Sellega saab parandada taimede kasvu ja kuju, õitsemist ja viljakandvust, tervist ja vastupidavust .
Oksalõikus on töö, mis tuleb ette võtta vastavalt vajadusele, mitte aga siis, kui naabrimees seda teeb. Lõikamise tarviduse ja mahu määrab ühelt poolt konkreetse taime seisund ja teiselt poolt eesmärk, mida sellega tahetakse saavutada. Kuna lõikamine on tõsine sekkumine taimede arengusse, tuleks seda teha nii, et kasu saaksid nii nemad kui meie.
Õige lõikamine, mis põhineb taimede bioloogia tundmisel, säilitab nende hea tervise ja ilusa kuju ning samal ajal tõstab meie aedade ja haljasalade esteetilist ning majanduslikku väärtust. Läbimõtlematu või oskamatu lõige tekitab aga vigastuse, mis mõjutab puud või põõsast kogu tema edasist elukäiku.
Ilupuud
Puud on aia keskkonda kujundavas taimestikus olulise tähtsusega. Liikide suurus võib olla väga erinev. Juba taimede valikul tuleb kaaluda, kui suureks puud kasvavad ja kui suure ruumi nad aias hõivavad. Ilupuude istutamine nõuab erilist hoolt. Muuhulgas tuleb tüvi siduda toe külge, et puu seisaksistutamisaugus stabiilselt. Enne puu istutamist lüüakse auku vai. Pärast istutamist seotakse tüvi nööriga mõnest kohast vaia külge, kõigepealt juure lähedalt, seejärel üsna võra alt. Vai ei tohi olla pikk, see peaks ulatuma vaid võra alumiste oksteni. Kui vai on pikem, tuleb see õige pikkuseni lühemaks saagida.
Et puu hästi areneks, tuleb seda lõigata. Seda tehakse talvel. Lõikamist on kolme sorti: kujunduslõikus, hoolduslõikus ja noorenduslõikus.
Kujunduslõikuse eesmärgiks on kohe istutamisest alates võra kasvamine kontrolli all hoida, ja puu uuel kasvukohal juurdumise soodustamine. Hoolduslõikust tehakse siis, kui puu on juba juurdunud. See tähendab puu ja selle võra iga-aastast kontrollimist ja reguleerimis. Noorenduslõiksue eesmärgiks on võra okste uuendamine ja puu kasvu kontrolli all hoidmine.
Kujunduslõikus
Kujunduslõikus aitab puul kiiresti juurduda ja loob eeldused stabiilse ja proportsionaalse võra arenemiseks. Kujunduslõikamisel tuleks jälgida kuute põhimõtet:

Võraokste suhtes liiga pikk ladvavõrse lõigatakse lühemaks.

Kui aga ladvavõrse lähedal kasvab väikese väljumisnurgaga (tüve suhtes teravnurkselt) suhteliselt sama suur külgvõrse nn. konkurentsvõrse, mis võistleb ladvavõrsega kasvusuunalt ja –tugevuselt, lõigatakse konkurentsvõrse täiesti ära.

Tüve suhtes terava nurga all kasvavad oksad võivad kergesti murduda / rebeneda ja tüve kahjustada. Sellised oksad tuleb ära lõigata.

Teineteise kohal asuvad ja paralleelselt kasvavad oksad annavad tulemuseks liiga tiheda võra. Kui selliste okste vahekaugus teineteisest on vähem kui 50 cm, tuleb üks neist eemaldada.

Kui puu alumised oksad kasvavad liiga tihedalt, tuleb eemaldada neist kõige nõrgem. See soodustab tüve tugevamaks kasvamist.

Liiga pikad ja võra tasakaalu rikkuvad oksad lühendatakse. Lõige tehakse väljapoole suunatud pungatud kohalt.
Hoolduslõikus
Sedamööda, kuidas puu kasvab, tuleb selle võra arenemiseks ja proportsioonis hoidmiseks seda lõigata. Võra peab olema ka piisavalt hõre, et valgus ja õhk okste vahele pääseksid. Puu võrasse sisse kasvavad ja seda liiga tihedaks muutvad oksad lõigatakse ära. Võra ebaproportsionaalseks muutvaid oksi lühendatakse madalamal asuvate, tervete külgokste kohalt või eemaldatakse need täiesti.
Oksad, mis kasvavad üle üksteise risti, muudavad puu tihedaks. See aeglustab kasvu ja pidurdab ilusa võra kujunemist. Kõige nõrgem oks või kõige ebasobivama asukohaga oks eemaldatakse.
Ära tuleb lõigata oksad terve külgoksa kohalt, mida on kahjustanud taimekahjurid, külm või millel on mehhaanilisi kahjustusi, rebendeid jne.
Kui oksad on liiga rippuvad ja raskendavad puu all oleva muru või peenarde hooldamist, tuleb vajadusel puu tüve pikendada ehk rippuvad oksad täiesti ära lõigata.
Hoolduslõikuse käigus lõigatakse ära ka vesivõsud [oksal, tüvel või juurekaelal olevast uinuvast1 või lisapungast2 arenenud tugevakasvuline (pikkade sõlmevahede3 ja suurte lehtedega ) püstine võrse (oks)].
Juurevõsud, mis arenevad välja puu juuresüsteemist, kaevatakse labidaga välja ning eemaldatakse.
Lisa:
1. Tüvel või mitmeaastase oksa sõlmekohal paiknev puhkeolekusse jäänud pung , mis võib hakata arenema palju aastaid hiljem ( nt ülalpool olnud pungade hävimse korral)
2. Juurel, lehel või vanemate okste koorel asuv pung; vigastatud kohas kallusest (puittaime vigastatud koha ümber koore servas vallina tekkinud algkude ) arenenud pung
3. Kahe järjestiku lehe, punga või külgoksa kinnituskoha vaheline varreosa
Noorenduslõikus
Tugev lõikus, s.t. noorenduslõikus, soodustab täiskasvanud puude ja äsjaistutad, kuid kasvus pidurdunud puude adventiivpungadest ehk nn lisapungadest uute võrsete kasvamist. Adventiivpung ei teki lehe kaenlasse, vaid täiskasvanud koe rakkudest. Noorenduslõikuse abil saab samuti reguleerida juure ja võra vahelist tasakaalu ja proportsiooni sellistel puudel, mida kavatsetakse ümber istutada . Ilmastikutingimuste või kahjurite läbi kahjustunud puude tugev lõikaminevõib nende paranemist ja kasvu soodustada. Vahel tuleb lõigata ka puu võra, et teha ruumi aias kasvavatele teistele taimedele-puudele.
Vanematel puudel, mille võrsete juurdekasv on vähene, saetakse vigastatud ja üleliigsed oksad täiesti ära. Puu latva kärbitaksesoovitud kõrguseni ja külgoksi lõigatakse nii, et puuvõra oleks koonusekujuline. Lõiked tehakse külgokste pealt. Väiksemad oksad ja võrsed jäetakse mahlakogujateks alles, et liiga jõudsat võrsete tekkimist vältida.
Äsjaistutatuid puid, mille kasv on peatunud, saab uuesti kasvama ergutada, kui lühendada oksi kolmandiku võrra nende pikkusest. Oksad lõigatakse ära kõrvalokste või kasvupungade kohalt. Väiksemaid oksi ära ei lõigata. Ladvavõrset kärbitakse nii, et tekiks tasakaal ja proportsioon okste ja ladva vahel. Kui ladvavõrse on nõrgalt arenenud, võib selle teatud juhtudel asendada lähedal asuvast kõrvalpungast kasvava uue ladvavõrsega.
Puid, mida kavatsetakse ümber istutada, lõigatakse aasta enne seda. Kõigepealt harvendatakse puuvõra põhjalikult, seejärel lühendatakseallesjäetud oksi nende pikkusest poole võrra. Latv lõigatakse lühemaks, võttes arvesse ülejäänudvõraokste pikkust.
Noorenduslõikuse tulemusena areneb esimesel kasvuhooajal pärast lõikamist terve rida uusi võrseid. Osa neist võrsetest moodustavad uue võra. Esimesel harvendamisel jäetakse sellised võrsed lõikamata. Ülejäänud võrseid ja oksi vähendatakse arvuliselt, liiga pikad võrsed lühendatakse. Puu jaoks täidavad need endiselt mahlakoguja funktsiooni. Harvendatakse esimesel talvel pärast noorenduslõikust.
Edaspidi hooldatakse puud iga- aastaste hoolduslõikusega, kuni võra on uuesti täiesti välja arenenud.
Ilupõõsad
Juba istutamise juures on tähtis otsustada, millist funktsiooni põõsad tulevikus täitma hakkavad. Liiga tihedalt istutamise tagajärjeks on üksikute põõsate ebaloomulik areng. Põõsas võib kasvada liiga laiaks või ka ka kõrgeks. Et anda igale põõsale võimalikult head kasvutingimused , on neid vaja lõigata ja sel kombel nende arenemist kontrolli all hoida. Ilupõõsate oskuslik lõikamine suurendab nende õiterohkust, lehestiku lopsakust, annab noori värvikaid võrseid ning lükkab edasi põõsaste vananemist . Sellega saab ka majandusliku kasu, sest põõsaid pole vaja nii tihti välja vahetada.
Istutuslõikus
Istutuslõikus on vajalik noorele põõsale, mida pole istiku kasvataja poolt lõigatud või mille oksad ei ole piisavalt harunenud. Selleks lõigatakse ladvast maha 2/3 või kärbitakse oksi 10-20 cm eelmisest lõikekohast kõrgemalt. Istutuslõikus ergutab põõsa harunema maapinna lähedalt. Sellise lõikamise jaoks on parim aeg kevad. Kui taim istutatakse suvel või sügisel, kärbitakse seda alles järgmisel kevadel.
Kujunduslõikus
Vigastatud oksad lõigatakse ära ja kui oksad on vähe harunenud, saab võrsete arenemist soodustuda okste kärpimise abil. Kui põõsad arenevad esimestel aastatel pärast istutamist ebaühtlaselt, on seda lihtne reguleerida liiga tugevasti kasvanud okste tagasilõikamise teel.
Hoolduslõikus
Järgmine kord lõigatakse põõsast tavaliselt mõne aasta pärast kui väheneb õitsemine, oksad kuivavad või raske lumi on taime kuju muutnud. Selleks selleks lõigatakse põõsast välja kuivanud, sobimatud ja nõrgad oksad, lisaks mõned kõige vanematest okstest. Paraja tihedusega põõsas on paremini valgustatud ja see soodustab õitsemist. Oksad lõigatakse tavaliselt mullapinnani, vahel ka allpool oleva tugeva külgoksa või pungani, hoidudes vigastamast allesjäävate okste koort. Koos sellega kärbitakse üksikud liiga pikaks kasvanud oksi. Paljudel põõsastel eemaldatakse äraõitsenud õisikud või kärbitakse pärast õitsemist võrseid kolmandiku võrra.
Noorenduslõikus
Ilupõõsaste vananedes lakkab nende õitsemine ja viljakandmine. Põõsad jäävad altpoolt lagedaks, arenevad ebaühtlaselt ja muutuvad rääbakaks. Siis on vajalik noorenduslõikus. See on äärmuslik abinõu. Põõsaid tuleb lõigata nii tugevasti, et neist jäävad alles ainult oksatüükad. Oleks hea, kui lõikamiskoahst allpool asuvad mõned nooremad oksad saaksid kasvuvõimaluse.
Uued võrsed hakkavad arenema lõikekohast madalamal asuvatest uinuvatest pungadest. Tugevasti hargnenud juurestik asub lehestiku puudumist kompenseerima, st uusi lehti kiiresti juurde kasvatama. Vanasti nim. sellist lõikamist ka ,, noaga väetamiseks’’
Igihaljaste lehtpõõsaste lõikamine
Igihaljaid lehtpõõsaidei ole kohe pärast istutamist vaja lõigata, kuna nende oksad on hästi harunenud ja kasvuviis kompaktne. Nende juuresüsteem on samuti kompaktne ja taimi müüakse tavaliselt potis ettekasvatatuna või pottides istutatuna.
Kui põõsad saavad vanemaks, on nende oksastikku siiski vaja uuendada . Paljud igihaljad põõsad võivad talvel kahjustuda nn füsioloogilisest kuivusest ehk maa külmumisest tekkinud kuivusest, mille tagajärjel muutuvad lehed kortsuliseks. Ka mehaanilised või kahjurite tekitatud vigastused võivad olla osade okste pöördumatute kahjustuste põhjuseks ja siis on lõikamine vältimatu.
Roosid
Roose lõigatakse põhiliselt kevadel ja hiljem kui teisi lehtpõõsaid – siis, kui suurte külmade oht on möödas ning tugevate okste keskmised pungad hakkavad paisuma . Sel ajal saab juba piisava kindlusega eristada elus ja surnud oksakudesid. Tavaliselt kevadel võiks töödega alustada aprilli lõpus.
Kevadlõikus soovitatakse teostada selliste etappidena:

Kõigepealt lõigatakse välja kahjustunud oksad. Lõige tehakse mitte surnud kudede piirilt, vaid kaugemalt , läbi elusa puidu. Kindluse mõttes tuleks pärast surnud oksa eemaldamist vaadata varre säsi – kui see on hele (valkjas või rohekas ), oli lõikekoht õige ja kaugemalt lõigata pole vaja.

Seejärel harvendatakse, s.t. eemaldatakse nõrgad, sobimatud (sissepoole kasvanud, hõõrduvad) ja üle 5-6 aasta vanused oksad maapinnani. Nii saab tehtud ka põõsa noorendamine – kuna roosioksad on suhteliselt lühiealised, siis julge vanade okste väljalõikamine ergutab asendusvõrsete kasvamist ja seega ka rikkalikku õitsemist.
Edasine lõikamine oleneb roosirühmast, kuhu lõigatav taim kuulub.
Roniroosid
Roniroosid on rahvapärane nimetus kuni 3 m pikkuste toestamist vajavate vartega põõsastele. Suureõielised väänroosid on tugevate okstega ning õitsevad korduvalt sama aasta võrsetest. Nendel eemaldatakse varakevadel peenemadväheväärtuslikud oksad, teiste külgharusid võib kärpida kolmandiku võrra. Noorendamiseks lõigatakse iga kevadel välja 1-2 vana oksa.
Väikeõielised ramblerroosid on peenemate painduvate okstega ning õitsevad kord aastas eelmisel kasvuperioodil kasvanud varte külgokstel. Kevadel eemaldatakse mõned nõrgemad põhioksad. Ramblereid noorendatakse pärast õitsemist, lõigatakse maapinnalt ära 1 -2 vanemat ( üle 3 aasta vanust ) krobelise koorega oksa, samuti eemaldatakse äraõitsenud õisikud.
Põõsas- ja pargiroosid
Kõrged ( 1 – 2 m) rikkalikult õitsevad põõsad. Neid kärbitakse võimalikult vähe, sest enamikul sortidel tekivad õiepungad eelmise aasta okstele. Noorendades lõigatakse korraga välja veerand vanadest ( 5 – 6 a vanustest ) okstest, jättes alles vähemalt 8 põhioksa. Vana hooldamatapõõsa võib ca 20 cm kõrguselt maapinnast maha lõigata.
Peenraroosid
0,4 – 1 m kõrgused nn lõikeroosid. Nende hulka kuuluvad teehübriid- (varre otsas 1 – 3 suurt õit ), floribund- ( 3 – 10 suurt õit ) ja polüantroosid ( 10 – 50 väikest õit ) Harvendamisega jäetakse põõsale 4 – 6 elujõulist põhioksa, kärpides nad 5. – 8. pungani ( lõikeõite saamiseks 4. – 5. pungani ). Teine võimalus on vanemad oksad lõigata 2. – 3. pungani, nooremad kärpida ainult kolmandiku võrra.
Miniroosid
20 – 30 cm kõrgused väikeste õite ja lehtedega põõsad. Nendelt lõigatakse välja nõrgad oksad, tugevad kärbitakse kolmandiku võrra lühemaks.
Okaspuud
Aia jaoks on on olemas mitmeid erinevate funktsioonidega okaspuu liike. On olemas kõrgeid, keskkonda kujundavaid puid, mis nõuavad suurt kasvuruumi, näiteks kuused, nulud ja männid, kuid on ka madalaid, roomava kasvuviisiga taimi. Neid saab kasutada pinnast katvate taimedena või istuda gruppidena ja kiviktaimlasse. On püramiidja või ümara võraga okaspuid , näiteks küpress ja elupuu.
Okaspuid ei ole vaja regulaarselt lõigata. Lõikamine võib piirduda arenemise ja kasvamise teatud reguleerimisega.
Lõigatakse kevadel, enne kasvuperioodi algust, või augustis – septembris, kui kasv on juba lakanud. Lõikamiskoha alla peab alati jääma terveid okkaid ja võrsetippe. See reegel ei kehti lehise ja jugapuu kohta.
Okaspuid ei saa noorendamise eesmärgil lõigata samade reeglite järgi nagu lehtpõõsaid või puid.
Mägimännid võivad vahel kasvada liiga pikaks ja laiaks. Kasvu saab reguleerida, kui näpistada ära kõige tugevamad esimese aasta võrsed. Seda tuleb teha ajal, mil võrsetel asuvad okkad on veel pehmed .
Kuuse ja nulu teatud liigid kipuvad kasvatama mitut latva. See võib viia terve puu ebaühtlase arenemiseni. Aja jooksul muutuvad puud mitmetüvelisteks ja seega ka rebenemiskahjustuste suhtes vastuvõtlikumateks. Et seda varakult vältida, eemaldatakse nõrgemini arenenud ladvavõrse. Allesjäänud ladvavõrse seotakse üles ja toestatakse, et hõlbustada selle kiiremat sirgekskasvamist.
Püramiidjate kadakate, küpresside, juga- ja elupuude juures vajab mitmetüvilisus varakult korrigeerimist, seda tehakse vertikaalse kasvusuunaga kõrvalokste kärpimise teel.
Taimekahjurite tekitatud kahjustused võivad olla taime ebanormaalse arengu põhjuseks. Väärmoodustised lõigatakse ära.
Ka talvel tekkinud vigastused, näiteks okste rebenemised lumerohketel talvedel, tuleb parandada lõikamise abil.
Ebasoodsate talvitumistingimuste korral võivad okaspuude okkad ja oksad tõmbuyda pruuniks . Kahjustatud oksad lõigatakse ära alles siis, kui kogu kahjustuste suurusest on saadud ülevaade.
Ronitaimed
Ronitaimed ei nõua ulatuslikku ja regulaarset lõikamist. Sellel üldreeglil on siiski üks erand, nimelt suureõielised elulõngasordid, mis kasvatavad õisi esimese aasta võrsetel. Lõikamine seisneb eelkõige taime liiga tihedaks või rääbakaks muutunud vanemate okste ja väätida harvendamises. Osasid ronitaimede liike võib okste uuendamine eesmärgil ka noorendada.
Ronitaimi on mitut erinevat liiki, mida tuleb kohelda veidi erineval viisil, sõltuvalt nende kasvuviisist ja õitsemisest. Kui istutavad taimed on halvasti harunenud, on arukas need mullapinnast 30 – 40 cm kõrguseni tagasi lõigata. Seda tehakse võrsete kasvu soodustamiseks .
Üldisi näpunäiteid

• Lõikamisvajadus vähendab kasvukohale sobivate liikide valik ja õige istutustihedus.
  
• Enne lõikama asumist tuleb endale selgeks teha, mida sellega tahetakse saavutada.
  
• Taimi tuleks lõigata sagedamini ja korraga vähe, mitte aga harva ja palju korraga. Viimasel juhul kipub tekkima liigselt vesivõsusid, suurte haavade paranemine võtab kauem aega ning nakkusoht on suurem.
  
• Puu talub mitut väikest haava paremini kui ühte suurt.
  
• Lõige on parem teha sealt, kus taimel on võimalik edasi kasvada, kas külgpunga või külgoksa juurest.
  
• Oksi tuleb lõigata varakult, kui need on veel noored ja peened. Jämedamate okste keskele on juba moodustunud elututest rakkudest koosnev lülipuit. Lõigates see paljastub ning sellist ,,kanalit’’ kaudu pääsevad mädanikutekitajad puusse.
  
• Taimeliikide tundlikkus lõikuse suhtes on erinev. Osa talub kääri- ja saetööd väga hästi, teised aga ei kannata üldse.
  
• Näpujämedust oksa lõigatakse oksakääridega, jämedamat oksasaega. Üle 10 cm läbimööduga oksa ei tohiks ka mitte suurelt puult ära lõigata.
  
• Kui oksalõikusel läheb vaja mootorsaagi, siis on lõikamisega ilmselt mitu aastat hiljaks jäädud.
  
• Võimaluse korral peaks püüdma säilitada taimeliigile omast looduslikku kasvukuju.
  

Kasutatud kirjandus
Eskla, Väino; Järve, Sulev. Puude ja põõsaste lõikamine. Tallinn: Varrak, 2009.
Samuelsson, Lars -Eric; Schenkmanis, Ulf. Puude ja põõsaste lõikamine. Sloveenia : Sinisukk , 2003