Hobusekasvatus (0)

Hobusekasvatus
Zooloogilise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobulaste sugukonda ja hobuse perekonda.
Täkud peavad olema alati aasta vanemad kui märad paaritamisel.
Muul ei anna järglasi, sest neil on paaritu arv kromosoome.
Evolutsioon ja kodustamine

• Pärilikkus
  
• Muutlikkus
  
• Looduslik valik
  

Kodustamine
Lõuna Prantsusmaal on leitud üle 20000 hobuse skeleti. Hobune kodustati aasia kultuurikolletes kuid ka osaliselt Euroopas. Mesopotaamias 2 at alguses enne meie aja arvamist. Kodustamine võttis aega umbes 500-600 aastat. Mesopotaamias võeti hobune kasutusele vankri ees.
1840. aastatel hakkas talude päriseksostmine. Oli vaja tugevamaid hobuseid, kes jõuaksid künda.
32000 asundustalu. 1 hobune suudab harida 5,5 ha põllumaad. Eestis on kombeks paarisrakendid. 1927 oli kõige suurem hobuste arv – 230 000.
Das Gebäude – tall
FILM
Noore hobuse hindamine. Ratsahobuse hindamisel tuleb saada kogupilk hobusest. Hobune pannakse ilusti seisma. Vaatlus tagant eest ja külje pealt.

• Hüppamisannet hinnatakse ilma ratsanikuta
  
• Sadulaga tasasel pinnal
  
• Viited hobuse silmades ja kõrvaliikumises
  

Kehaehitus

• Suurus ei ole oluline, seni kuni ratsutajale sobib
  
• Ees kesk ja tagaosade üksikasjaline hindamine
  
• Pea peab sobima tüübi poolest ülejäänud kehaga
  
• Kõrvademäng on oluline
  
• Silmadest saab iseloomu kohta aimu
  
• Suured sõõrmed näitavad õhuvahetust
  
• Rasvane kael raskendab korrektset liikumist
  
• Õlad peavad olema võimalikud pikad ja langus
  
• Õlaliigese nurk ei tohiks olla üle 90 kraadi
  
• Keskvöötme tähtsaks osaks on sadula asend
  
• Täisverelistel tõugudel on sageli kõrge turi
  
• Eksterjööri puudused on võimalik kompenseerida graatsilise liikumisega
  
• Tagavöötme konstruktriooni järgi saab otsustada ratsutamise kvaliteeti
  
• Kannaliiges peab olema tugevasti arenenud, sest sinna mõjub suur jõud
  

Liikumisel on tähtis takt, pikkus ja liikuvus. Kergejalgne galopp säästab hobuse jalgu . Samm on kõige keerulisem, sest seda ei saa parandada. Pea ja kaela korrapärane liikumine on õige sammu tunnuseks. Traavi hindamisel tuleb keskenduda kõigepealt tõukele.
Pildistamine
Ööpäitsed ehk valjad. Pildistada ei tohi lakapoolelt. Kaelajoon peab olema näha, lakk peab jääma teisele poole. Kõik neli jäset peavad olema nähtavad. Esitaja taganeb kaadrist, et ei jääks pildile. Kolmas inimene äratab hobuse tähelepanu, et hobune keeraks 20- 30 kraadi oma pead fotograafi poole. Alüüriks nimetatakse hobuse liikumisviisi. Need jagunevad kaheks
Loomulikud allüürid ehk looduslikud allüürid – ei pea õpetama hobusele, ta teeb neid loomulikult. Nt saam, traav , küliskäik, galopp, hüpe
Kunstlikud allüürid – neid peab õpetama. Passaaž, piruett , hispaania kõrgema ratsakooli elemendid.
Igal allüüril on oma pikkus ja sagedus. Sagedus, mis on allüüri sammude arv ühes minutis . Pikkus on traavisammupikkus, galopisammu pikkus, hüppe pikkus. Samm inglise keeles pace MITTE STEP .
Liikumistsükkel – periood mille vältel hobune viib edasi kindlas järjekorras kõik neli jäset. Liikumisel on aktiivne osa, kui hobune toetab jalaga vastu maad. Kaks faasi: toetusfaas ja lennufaas. Sammu pikkus on tähtsam kui sammu sagedus, nii sammumisel kui teiste allüüride puhul.
5/9 raskusest langeb hobusel esijäsemetele. Sammul on ainult üks jäsemetest õhus. Sammu pikkus on tavaliselt Tori hobustel 1,52 m. Eesti hobusel on 1,34 m. kui treenida, siis saame 1,8 m. sammu pikkus ja sammu sagedus muutuvad tööpäeva kestel. Kui hobune on peale söömist väljas, siis tema samm on lühike ja ta ei ole küllalt sage, kui ta aga liigub, läheb soojaks , läheb samm pikemaks ja tema sammusagedus tõuseb.
Traav on allüür, kus jäsemed viiakse edasi kord korralt diagonaalselt. Kaks jäset on maas ja kaks üleval. Kõige aeglasem on sörk. Keskmine sörk on siis kui tagumised jalad astuvad esijälgedesse. Kire on siis, kui tagajalad astuvad esijälgedest ette poole. Sörgi puhul ei ulatu tagajalad esijälgedesse. 8-10 km/h. Keskmine traav 10-12. Kiire traav 12-15. Põllumajandushobune võib välja joosta kuni 30 km/h, keskmine on 15.
Tori hobusel on sammu pikkus 1,7 m ja 60 sammu minutis.
Kiirel traavil on traavisammu pikku 5-6,7m ja sammu sagedus 110-140 korda minutis. Kiirus 30-47 km/h
Galopil hobune liigub edasi hüpetega. Kiirel galopil on sammu pikku 5,5-7m. ja sammu sagedus on 130-145 korda minutis ning liikumiskiirus 40-60 km/h.
Küliskäigul viiakse edasi vasak esimene ja vasak tagumine ja parem esimene ja parem tagumine korraga.
Alüürivead:
Sõudmine ja kerimine
Allüür on kõrge, kui hobune tõstab oma kabja kõrvaloleva jala sõrgatsist kõrgemale. Kui hobune tõstab tagajalad kubemesse, siis on kukesamm. Need on ebasoovitavad. Kui jääb kõrvaloleva jala sõrgatsist madalamale, see ei ole ka hea. Samm peab olema avar, Traav peab olema hoogne, siis on tegemist ilusa liikumisega.
Rabamise puhul hobune tagakapjadega astub vastu esimesi kapjasi, siis pannakse kaitsed esikapjadele. Kui hobune puudutab ühe kabjaga teist, siis tema riivleb.
Veojõud, tehtud töö, võimsus.
VEOJÕUD
Jõud, millega hobune mõjutab veokit. Jagatakse kolmeks: tegelik, maksimaalne
Tegelik veojõud on jõud mida mõõdetakse veo takistusega, eeldusel , et veojõud on võrdne haagise takistusega. Mõõdetakse dünamomeetriga. Mõõdetakse jõukilogrammiga kG. Normaalne veojõud on selline kus hobune kasutab kõiki jõuresursse enda võimeid üle pingutamata. Normaalne= optimaalne veojõud. Maksimaalne on siis kui vanker jääb kinni porisse, kohalt võtmine, mäest alla sõitmine. Mida madalam ja pikem on hobune, seda tugeva on veojõud. Mida suurem on hobune, seda suurem on ka tema veojõud. Tori hobune on 75 jõukilogrammi, eesti hobune on 35 jõukilogrammi. Suhteliselt väiksemad ja keskmised hobused veavad rohkem välja kui suured hobused. Veojõud sõltub ka rakmetest, koorma paigutusest, toetuspinnast. Kui on pehme lumi, siis ei või raskust ettepoole panna. Absoluutne veojõud on suurem raskemal hobusel, kasulikus on raskemal või optimaalsemal.
TEHTUD TÖÖ
Jõukilogramm x teepikkus , ühikuks on kg x m
Tehtud töö valem on A= P x s P – keskmine veojõud
Töö produktiivsus on 500 kg kehamassiga loom võrdsustatakse 25 jõukg, mis teeb 500 kg brutokoorma.
VÕIMSUS
..on ajaühikus tehtud töö hulk. Võimsust tähistatakse N-iga. N= A/t= kGxm/t
hj – 1 hobujõud on 75 kGxm/s
hobune võib anda lühikese ajajooksul anda välja võimsust ka rohkem kui 1 hj. 1 hj annab 735,499 W.
Hindamise eesmärgiks on aretusväärtuse määramine. Kolm põhitõugu.
Eesti hobune
Tori hobune
Eesti raskeveohobune
Need on ka ohustatud tõud. Eesti hobusekasvatajate selts tegeleb veel Araabia täisvereliste hobustega , trakeeni hobustega. Peale selle on meil ka veel traavli kasvatajate ühing.
Igal seltsil on oma juhatus, spetsialistid , kes on vannutatud seda asja ajama .
Eesti hobusekasvatajate Seltsis pannakse suuremat rõhku täkkude hindamisele, kontrollimisele, aretusele. Täkkude ja märade vahekord on umbes 1:20. Ühe täku juures on 5 mära seemendusboksi. U septembris võetakse sügavkülmutatud sperma . Täkku ei veeta märade juurde, vaid vastupidi. Täkk on kallim.
Hinnatakse ainult neid hobuseid, kelle põlvnemine on teada, kellel on paaritamistunnistus, sünnitunnistus, põlvnemistunnistus või tõutunnistus ja pass . Uutel ei ole tõutunnistust ega põlvnemisetunnistust ei ole, ainult pass.
Aretustöö käib läbi suguelu.’
Kolm korda võidakse hinnata loomi. Hindamise tulemused vormistatakse hindamiskaardile. Eestis määratakse tõug ema tõu järgi.
Hobust hinnatakse valikutunnuste põhjal. Kõige tähtsam valikutunnus on tõutüübi väljendatus.
I aste - Noorlooma hindamise tunnused: välimik, tõutüüp, mõõtmed, liikumine
II aste – Suguelu/tööjõu hindamine
III aste – Järglaste väärtus
Kõik valiktunnused on 10- palli skaalas.
Hindamisel:
Esimene grupp: pea, kael ja kere
Teine grupp: jäsemed
Hindamisel kasutatakse allakriipsutusmeetodit. Kõigepealt pea, kael ja kere. See annab maksimaalselt 10 punkti. Iga osa saab olla 2 punkti ja maksimaalselt 10. Hobuse hindamisel hinnatakse sammu pikkust, hoogsust, kõrgust, korrapärasust, laiust.