EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE (0)

Eesti Maaülikool
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Piia Ruus
EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE
Referaat
Tartu 2013

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
1. Eesti hobune 5
1.1.Eesti hobuse levik 5
2. Hobuse mõõtmine 6
2.1. Hobuste kehamõõdud 6
4. Värvuste analüüs 9
4.1 Hiirjas hobune 9
6. Kokkuvõte 11
7. Kasutatud kirjandus 12
Sissejuhatus 3
1. Eesti hobune 5
1.1. Eesti hobuse levik 5
2. Hobuse mõõtmine 6
2.1. Hobuste kehamõõdud 6
3. Eesti hobuste arvukus 8
4. Värvuste analüüs 9
4.1. Hiirjas hobune 10
5. Eesti hobune tänapäeval 11
6. Kokkuvõte 12
7. Lisad 13
8. Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Hobune oma mitmete liikidega on ühe väga pika evolutsiooni tulemus. Vanim hobuseliik elas kuuskümmend miljonit aastat tagasi ja nende hobuste turjakõrgus oli vaid 25- 45 cm ( Kreen , 2003). Kulus pikalt aega, kuni hobune arenes oma praeguseks koduhobuseks. Hobuse metsiku esivanema küsimused on tihti vastukäivad, ebaselged ja pole täielikult kinnitust leidnud ( Whitaker ja Whitelaw, 2007). Laialdaselt on levinud arvamus, et prževalski hobune jõudis Euroopasse üle 10- 11 000 aasta tagasi. Mitmed arheoloogid viitavad sellele, et leitud jäänused on pärit just sellelt hobuselt. Küllaltki levinud on ka arvamus, et prževalski hobused osalesid kodustamisprotsessis. Kuid senini pole leitud jäänuseid, mis tõendaksid nende osalemist kodustamisprotsessis. Varajased koduhobused on ilmselt pärit Uuralist ja Ukrainast, see on leidnud tõestust. Kuid need hobused aga erinesid kõvasti prževalski hobustest. Praeguseks on prževalski hobune, viimane tõeliselt metsik hobusetõug maailmas. Kohata võib neid loomaaias , kus on käimas aretus selle hobuse tõu päästmiseks ( Kollom , 2005). Teooria tarpani kui ulukhobuse eksisteerimisest põhineb mõnelt üksikult leiult Ida- ja Kesk- Euroopast. Tarpani tunnusteks olid saledam pöialuu kui seda on laia- kabjalistel hobustel ja tunduvalt väiksemad purihambad . See hobuse vorm asustas hilispleistotseenis Moldaaviat, Vene lauskmaad ja Ukrainat. Baltimaalt leitud ulukhobuse luude põhjal saab väita, et praegune hobune oli suurem kui tarpan ja mongoolia ulukhobune. Laiakabjalise tüüp (E. Latipes): neid loomi seloomustavad robustsed, suured kabjaluud ja pikk esimene varbalüli. Taprani tüüp (E. Gmelini), kitsad kabjaluud, lühikesed ja kitsad pöialuud ja esimene varbalüli. Enamus leide on just sellelt hobuselt, leiud mis on pärit Rumeeniast, Kirde- Bulgaariast , Lõuna-usbekist, Uuralist ja Ukrainast. Kitsamad kabjad viitavad päritolu tingimustele, ilmselt pärinevad need loomad kuivemast, tüüpilisest stepi tingimustest, kus on peamiselt kuivalembeline taimestik ja kuiv maapind . Laiakabjaline hobune on välja arenenud märjema maapinnaga kliimas (Ruus, 2006). Hobuse kodustamine on mõjutanud tsivilisatsiooni kulgu . Hobused andsid algselt toitu, piima, kergendasid transporti ja suurendasid sõja tegevust. Tulemuste põhjal saab teha järelduse, et hobune kodustati 6000 aastat tagasi (Ruus, 2006). Eesti hobuse päritolu on raske välja selgitada, kuna geneetiline mitmekesisus on piisavalt suur. Enamus Põhja-Euroopa vanadel tõugudel on piisavalt ühisjooni, kuid küllaltki palju erinevusi. Eesti aladele on juurde toodud hobuseid kõikjalt: nn Viikingiaeg, ordu aeg, taani aeg, vene aeg kõigist on jäänud siia hobuseid. Kui vana maatõugu hobune, keskmine turjakõrgus 126 cm, on kasvult küllaltki väike. Kuna väiksed hobused olid ebapraktilised, eelkõige sõjapidamiseks. Suured hobused suutsid kanda raskeid ratsanikke. Nii inimese kui looduse valik on teinud meie kliimale, tingimustele ja maastikule vastava tõu. Meie minevikupärandist on meile kujunenud hobune, kes on kasvult väike, kuid küllaltki vastupidava ja tragi iseloomuga (Kreen, 2003).

1. Eesti hobune

Eesti hobusel on iidne põlvnemine, kuid andmed hobuse põlvnemise kohta otseselt puuduvad. Ta kuulub põhja metshobuste rühma. Eesti hobune on loomu poolest vähenõudlik, vastupidav ja lisaks on ta kasvult väike. Oma osa on antud iseloomujoontes kehvadel söötmis- ja pidamistingimustel ning karmil looduslikul valikul . Hobust hinnatakse eelkõige tema välimiku põhjal. Tal on küllaltki väike, lai ja sügav pea. Kael on lai paks, rind lai ja laudjas munajas. Jalad on tal tugevad ja kabjaserv vastupidav. Ta on elava temperamendiga ja hea iseloomuga. Puuduseks on vahest esinev nõgus selg ja ebakorrektne seis. Antud hobused on üldiselt vilkad, vähenõudlikud ja küllaltki vastupidavad. Samuti on nad energilised, hea liikumisega, stabiilsed ja kergesti alluvad . Värvuselt on eesti hobused enamasti kõrvid, raudjad ja mustad, leidub ka kollaseid, võike, halle ja hiirjaid. Eesti hobusel on ülesandeks olla meie põllumajandusloom, kuid ta on osa meie bioloogilisest mitmekesisusest, samuti on ta ka meie kultuuripärand (Kreen, 2006). Väikesearvulise tõu aretuseks on vajalik kirjeldada tõu eripärasid, uurida eesti hobuse kehaehitust, mõõtmeid, värvust ning nende tunnuste vanuselisi ja soolisi erinevusi (Ruus, 2006).

Eesti hobuse levik

Eesti hobune on meie oma tõug. 1856 . aastal alustas aga peale tulemist Tori hobune ja alustas sellega mandrilt Eesti hobuse välja tõrjumist. Nõukogude ajal oli valitsuse poolt määratud aretus piirkonnaks Kingissepa, Hiiumaa rajoon ning Haapsalu rannajoon . Põhiline osa eesti hobustest asus saartel. Puhast tõugu eesti hobused asusid sel ajal saartel. Läänerannikule oli mõjutust avaldanud tori ja soome hobune, mõlemad olid oma kehaehituselt tugevamad. Suuremad olid märgistused jalgadel ja peal (Randleht, 2013). 1968. aastal oli NSV Liidus 1582 puhast eesti tõugu hobust, kellest 1400 olid märad, 29 täkku, ning 153 noorhobust. Eesti hobuse ristandeid oli 1386. 1980 algul oli seda tõugu hobuseid 986. Kuus aastat hiljem moodustas eesti hobune 8,4% Eesti NSV hobuste üldarvust. Jaanuari seisuga, 1990 oli Eestis alles 650 hobust, kellest 520 paiknesid Saaremaal ja 60 Hiiumaal 1997. Aastaks oli arvukus oluliselt langenud. Saartel paiknes 453 ja vaid 168 looma mandril. Praeguseks kõigub see arv 500 hobuse ümber. 2000. aastal oli Eestis arvel 236 puhast eesti tõugu mära, kellest pea pooled olid aretuses (Kreen, 2006).

2. Hobuse mõõtmine

Eesti hobune on kasvult väike hobune, kuid tänapäevaks on Eesti tõugu hobuste kasv tõusnud. Praegu mõõdetakse hobuseid lindiga , mõõtmine on oluline kasvatajate ja tõuaretajate jaoks.
Hobuste kõrgust mõõdetakse eri maades erinevalt. Näiteks Inglismaal ja Ameerikas mõõdetakse ühikuga kämmal. Üks kämmal võrdub 10,16 cm ehk 4 tolli, meil mõõdetakse lindiga. Tänapäeval on üheks levinumaks mõõtmisvahendiks mõõtmiskepp. Hobune peab seisma tasasel maal, esi- ja tagajalad paaridena kõrvuti. Mõõdetakse turja kõrgemast punktist maapinnani. Kui hobuse turjakõrgus on 148 cm või vähem, arvestatakse ponideks, hobuseks loetakse alates 149 sentimeetrist (Briggs ja Hamilton , 2005).

2.1. Hobuste kehamõõdud

Eesti hobused on väikest kasvu ja keskmine normaal kasv on hakanud aastatega kasvama. Kõige levinumad mõõdud leiad alt (Kreen, 2003):
Turjakõrgus, (lühend tk) - mõõdetakse turja kõrgemast punktist mõõtepinnani;
Seljakõrgus, sk - selja kõige madalamast kohast tasapinnani;
Landekõrgus, lak - esimese landelüli kohalt mõõtepinnani;
Laudjakõrgus, lk - Laudja kõrgeimast punktist mõõtepinnani;
Kere põikipikkus kepiga, kppk - õlanukist tuhara tagumise punktini;
Kere põikipikkus lindiga, kppl - samad punktid mis eelmises. Sooritatakse lindiga;
Rinnalaius, rl - õlaliigeste külgmiste punktide vaheline kaugus;
Laudjapikkus, lp - puusanukki eesmisest punktist tuhara tagumise punktini;
Laudjalaius, ll - puusanukkide külgmiste punktide vahe;
Rinna ümbermõõt, rü - sedelgavöö kohalt vertikaalsetelt üle turja;
Kämbla ümbermõõt, kü - kämbla kõige peenemast kohast;
Pea pikkus, pp - kukla kõrgemaist punktist ninaluu tipuni;
Pea sügavus, ps - silmade vahelt lõuapära kaugeima punktini;
Rinna pikkus, rp - õlanukist viimase roide tagumise punktini;
Kaele pikkus, kp - kõrva aluselt abaluuharjani keskkohani ;
Eesjalapikkus, ejp - küünarnuki kõrgemaist punktist mõõtepinnani;
Küünarvarre pikkus, kvp - küünarnuki kõrgeimast punktist hernesluuni;
Kämbla pikku , käp - hernesluult sõrgatsliigese keskkohani;
Sõrgatsi pikku, sp - sõrgatsiliigeste keskelt piirdeni.
3. Eesti hobuste arvukus
Puhast Eesti tõugu hobuste arvukus on aastatega langenud, langeb ka praegu. Tabelist vaadates on näha, et 1969. aastal oli hobuste üldarv 1582, siis 2000. aastaks oli see arv alla 500 (vt tabel 1; Kreen, 2006).
Tabel 1. Puhtatõulise eesti hobuse arvukus.
Aasta
Kokku
Märad
Sugutäkud
1969
1582
1400
29
1980
986
515
1986
593
20
1987
650
1997
453
165
20
2000
umbes 500
236
18

4. Värvuste analüüs

Ulukhobuseid, kes kunagi elasid, neil oli tõenäoliselt tuhmi pruunikashall karvkate. Karv võimaldas neil ümbrusesse sulanduda. Tänapäeval on hobuste värvistik tunduvalt rikkam. Selleni on jõutud tänu erinevate geneetiliste materjalide kokku liitmisel. See on olnud keerukas, kuna mõned värvused mõjutavad temperamenti ja jõudlust (Chamberlin, 2006). Aborigeense tõu puhul on oluline just värvus. Aborigeensete loomade puhul kasutatakse nende värvust uute tõugude puhul. Eesti hobuse paljudest värvustest leidub ka selliseid, mis on muutunud harulduseks, nagu seda on võik, hiirjas ja kollane. Eesti hobuse kõige omasemaks värvuseks loetakse kõrbi. Puhta tõulisi eesti tõugu hobuseid esineb kõige rohkem kõrbe 27,0% ja raudjaid 17,9% ning 14,0% musti hobuseid. Hiirjat värvust on toonud sisse see, et eesti hobuseid ristati araabia veresusega hobustega . Hiirjas värvus on maailmas küllaltki haruldane . Hallide hobuste populatsioon on tänu nendele ristamistele kõvasti suurenenud (Ruus, 2006).
Tabelist on näha, et domineerib värvus kõrb, järgmisel kohal on värvus raudjas, kuid esineb ka teisi värvusi (vt tabel 2; Kreen, 2003).
Tabel 2. Eesti tõugu hobuste värvuse muutus aastatel 1849 kuni 2000.

Värvus
1849-1881
1947
1951
1977
2000
Raudjas
34,00%
32,20%
31,10%
33,60%
17,90%
Kõrb
37,60%
35,10%
33,60%
33,50%
26,70%
Must
9,10%
12,10%
11,80%
16,90%
13,80%
Hall
10,90%
8,40%
8,10%
7,40%
11,80%
Kollane
1,10%
6,20%
7,00%
4,00%
11,30%
Võik
3,60%
3,80%
6,20%
3,10%
10,60%
Kimmel
2,60%
0,80%
0,50%
1,50%
0,70%
Hiirjas
0,70%
1,30%
1,50%
0,90%
5,00%
Albiino
0,40%
0,30%
0,20%
0,10%
2,30%
4.1 Hiirjas hobune

Hiirjas hobune on hiirjat värvi eesti tõugu hobune, kes esindab väga hästi oma tõugu proportsioonide ja värvide poolest (vt lisa 1, foto 1).
5. Eesti hobune tänapäeval
Tänapäeval on hobune kaotanud oma tähtsuse tööloomana, eesti hobust kasutatakse laste või hobiratsutajate hobusena, perehobusena, turismis, spordis ja teraapia hobusena. Arvatavasti nii jääb see ka tulevikus. Eesti hobune on lootustandev rakendihobune (Briggs ja Hamilton 2007). Mitmekülgse kasutusotstarbega hobustel peavad olema teatud omadused nagu hea iseloom, julgus , kuulekus, energilisus, hea liikumine, vähenõudlikkus, tugev ja proportsionaalne kehaehitus. Kuid mitte igasugust hobust ei tasu säilitada, seega on eesmärgiks ka hobuste aretus, kus jälgitakse välimiku ja jõudlusomaduste parandamist (Briggs ja Hamilton 2007). Ohustatud tõu puhul ei saa kasutada samasuguseid aretusmeetodeid, kui oluline isendite arvukuse tõus, sest meetod, mis arvuka tõu puhul on progressiivne, võib halvasti mõjuda piiratud genofondiga tõus. Näiteks paremate täkkude laialdane kasutamine ja nende intensiivsele hobuste parandamisele ahendab genofondi, väheneb heterosügootsus ja suurenevad riskid (Fitzpatrick, 2008). Vaatamata sellele, et eesti hobuse tõus on nii liinide kui ka täkkude arv aretustööks piisav, ei ole tegelik olukord sugugi hea. Suur aretuslik tähtsus on märadel, kes põlvnevad kadunud liinidest või olemasolevate liinide vähemtähtsatest harudest. Need suhteliselt võõra põlvnemisega ja täku emadeks sobivad märad tuleb eraldi arvele võtta ja paaritada individuaalse paaritusplaani alusel nende liinide täkkudega, kellel ei ole liinijätkajat (Kreen, 2006).

6. Kokkuvõte

Eesti hobuse põlvnemise kohta on kaks versiooni. Neist üks on, et eesti hobune kuulub tapranide arenenute metsahobuste hulka, kes tänu pidevale kasutamisele arenesid kiiremini täiuslikeks. Teine versioon on see, et eesti hobune Kesk-Aasiast Altaist, kus eestlased enne oma praegusesse elupaika jõudmist, leidsid , kodustasid ning tõid kaasa. Eesti hobune on üks väga vana hobuse tõug. Eesti hobune on üks väheseid tõugusid, mis on säilitanud aborigeensele hobusele iseloomulikud tunnused ega ei ole muutund teiste tõugudega ristumisel. Eesti hobune on küllalt püsiva eksterjööriga tõug. Ta on sajandite kestel siin elanud ja olnud. Täielikult kohanenud siinse kliima, maastikuga, ilmastikuga ja siinsete taimetiku iseärasustega. Samuti on ka kohanenud siinsete pidamistingimustega ja sellega, mida neilt nõutakse. Elades küllaltki kitsastes oludes jäid püsima kõige tugevamad ja vastupidavamad. Arvestades kõiki eelnevalt nimetatud tingimusi ja kohastumusi, arenes välja see tragi ja alati edasi pürgiv, eesti hobuse tõug. Eesti hobuse tõu üheks omaduseks ja iseloomujooneks on tema väikesevõitu kasv. Ta on praegugi selline nagu ta oli 1000 aastat tagasi. Toimunud on ainult väike kasvamine, seoses teiste tõugudega ristamisega.

7. Kasutatud kirjandus

Raamatud
Briggs, K., Hamilton, S. 2004, Ponid, Egmont Estonia, 39 lk.
Briggs, K., Hamilton, S. 2006, Hobused 3, Egmont Estonia, 38 lk.
Chamberlin, J.E. 2006, Hobune, Tallinn, Olion, 168 lk.
Fitzpatrick, A. 2008, Hobusetõud, Tallinn, Sinisukk , 441 lk.
Hermsen, J. 2006, Hobuste entsüklopeedia, Tallinn, Sinisukk, 311 lk.
Kollom, R. 2007, Ratsaspordi ABC, Tallinn, Europrint, 72 lk.
Kreen, H. 2006, Eesti hobuse välimik ja mõõtmed, Eesti Hobuse Kaitse ühing, Pajo Print, Tallinn, 2006, 89 lk.
Ruus, A. Eesti tõugu hobune, Oma Hobu Kevad, Tallinn, AS Pajo, 2006, 69 lk.
Randlaht, T. Oktoober. Eesti rahva hobune ja tema päev. Oma Hobu, trükk AS Pajo, Tallinn, 2013, 75 lk.
Whitaker, J. Whitelaw, I. 2003. Hobune. Fakte hobustest ja ratsutamisest, Koolibri, Tallinn 2009, 320 lk.
2. Internetis olevad elektroonilised allikad
Higguchi, A.; Bowman E. jt, 1984. DNA sequences from the quagga, an extinct member of the horse family.
http://www.nature.com/nature/journal/v312/n5991/abs/312282a0.html
Ruus, A. 2006. Eesti hobuse kaitse ühing.
http://esthorse.ee/index.php?id=ajalugu
Siil, S. 2008. Aretustöö põhimõtted.
http://www.esthorse.ee/index.php?id=aretustoo-pohimotted -( silva -siil)----71
Vollmer, M, Sepp , H. ja Noormets , A. Maintaining landscape diversity . Case study of Setomaa . http://www.njf.nu/filebank/files/20111124$075143$fil$Zdlecn8YlLOCGx625JFX.pdf#page=60
8. Lisad
Foto 1. Hiirjas hobune Toonik (autor: Kalju Metsküla).