Kiang- Equus hemionus Przevalski hobune- Equus Kulaan- Equus hemionus Nuubia ulukeesel- Equus Asinus Mägisebra- Equus Hippotigris 2. Muul ei ole sigimisvõimeline (hobusemära eeslitäku ristand), sest kromosoomide arv ei ole paariline. Savannisebra x eesliristand (nad pole lähemas suguluses teiste hobuslaste sugukonda kuuluvate liikmetega) on mõlemad sigimisvõimelised, kuid omavahel ei anna järglasi. Kui Kolumbus Ameerika mandrile sattus, olid hobused rebasega ühesuurused, umbes 50 cm kõrged. 14 saj ema anti välja hobuste dresseerimisraamat (mis rahvuse poolt?) Hetiidid 3. Miks hiinlased ehitasid pika ja kõrge müüri? 9 m kõrge, see ei näita niivõrk riigi tugevust, kui nõrkust. Sellega prooviti rändrahvaste sissetungimist piirata. Eesti Vabariigis oli ajalooliselt suurim hobuste arv 230 000 aastal 1927. Siis tuli meil 1 ha haritava maa kohta 3, 5 hobust. 4. Mille üle otsustatakse hobuse fenotüübi kaudu
PÄRNU ÜHISGÜMNAASIUM Kristi Tiido G2C EESTI OHUSTATUD HOBUSETÕUD Aastatöö Juhendaja Aita Luts PÄRNU 2014 SISSEJUHATUS Teema valiku põhjuseks on soov saada ülevaade eesti hobuse, tori hobuse ja eesti raskeveohobuse arenemisest tänapäevani, nende kasutusaladest ja tähtsusest inimesele. Samuti on osa uurimusest keskendund erinevatele teemadele: eesti hobune kui tähtis pool- looduslike koosluste säilitaja ja tori hobuse aretamiseks loodud riigikasvandus. Aastatöö eesmärgiks on saada vastused küsimustele: millised on Eestis aretatud hobusetõud? Kuidas on toimunud hobuste tõuaretus? Milline on hobuse tõugude seisukord tänapäeval? Missugused
Hobusekasvatuse küsimused (VL+PM) 1. Perekond Equus, hobuste evolutsioon ja kodustamine (lühidalt) Zooloogilise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomaliste ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda. Pärishobused 1)koduhobune 2)Prezevalski hobune 3)Tarpan Eeslid 1)kodueesel 2)Somaali ulukeesel 3)Nuubia ulukeesel Eeslikud- 1)kulaan 2)Kiang 3)Onager Sebrad- 1)Grevi sebra 2)Mägisebra 3)Savannisebra Hobuse perekonna liikmetel ühiseks anatoomiliseks ja füsioloogiliseks tunnuseks on:
1. Kiang- Eeslikud Prezewalski hobune- pärishobused Kulaan- eeslikud Nuubia ulukeesel- eeslid Mägisebra- sebrad 2. a) muul ei ole sigimisvõimeline, sest ta on eesli ja hobuse ristand. Erinevad perekonnad. b) jah c) pliohippus turjakõrgus oli 100-120cm d) Umbes 50-60cm kõrgused e) kreeklaste poolt 3. a) Hiina müür ehitati, et korraga mahuks seal liikuma 5 hobust. b)230 000 suurim hobuste arv ja aasta oli 1927 c) 1 ha haritava maa kohta..0,2. hobust 4. a)fenotüübi järgi saab jagada: tõu, soo b)Konditsioonilt jagame õrn, tugev, toores, tihke. hobused: näituskonditsioon, töökonditsioon, sugukonditsioon, mitterahuldav 5. a) 1 minutis hingab hobune sisse ja välja 8- 16 korda. b) max pingutuse korral 120 korda c) südame erimass 100kg elusmassi kohta suurim.. raskeveohobustel d) täisk. Hobusel veri mood.7-11% 12% tema elusmassist. e) hobuse magu on ..7-15 15-17 liitrit. 6. a)Rakke(veohobune) ristkülikukujuline, indeks on 104-108
mitte rahuldav 7.1 harkjalgse ja harkvarbalise seisu vahe? Harkjalgsel seisul on hobuse jalad harkis, harkvarbalisel seisul on alumine osa deformeerunud, kabjad hoiavad laiali 7.2 saabeljalgne seis? tagumiste jalgade ülemine osa tuleb otse alla, aga jala alumine osa suunatud ette. kabjad on ete suunatud. 7.3 ruunjas, kimmel 7.4 otsmikul on täpp : 0,5-4cm 7.5 2,5 aastaselt 8. 4 põhimõõdet ja nende mõõtmistäpsus? Turjakõrgus...täkud 158 ja märad 156 min Rinnaümbermõõt.... Kere põikpikkus... Kämbla ümbermõõt....täkud 18 ja märad 17 min 9. a) pikkuse ehk formaadi indeksi valem on kerepikkus kepiga*100/ turjakõrgus b) ratsahobustel indeks 98-104 c) rakkehobustel 104-108 d) sirged, sirutatud, kõik jalad näha e) lakk peab asuma ? kaelajoon peab olema nähtav, lakk oleks teisel pool 10. A) zooloogiline printsiip, ökoloogiline pritsiip, zootheniline printsiip
Eesti hobune on madalajalgne ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, keda saab edukalt kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T. Eesti raskeveohobune on tugeva konstitutsiooniga hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel. Hobused on rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Eesti sporthobuse aretuse eesmärgiks on võimalikult kõrge saavutusvõimega sporthobune (või ratsaponi), kelle tüüp, kehaehitus, liikumine, iseloom, kehaline ja psüühiline vastupidavus, intelligents, temperament ja tervis on sellised, nagu vajatakse klassikalise ratsaspordi aladel. Trakeeni hobune aretati 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis tarpanist põlvneva kohaliku hobuse baasil
Hobusekasvatus Zooloogilise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobulaste sugukonda ja hobuse perekonda. Täkud peavad olema alati aasta vanemad kui märad paaritamisel. Muul ei anna järglasi, sest neil on paaritu arv kromosoome. Evolutsioon ja kodustamine · Pärilikkus · Muutlikkus · Looduslik valik Kodustamine Lõuna Prantsusmaal on leitud üle 20000 hobuse skeleti. Hobune kodustati aasia kultuurikolletes kuid ka osaliselt Euroopas. Mesopotaamias 2 at alguses enne meie aja arvamist. Kodustamine võttis aega umbes 500-600 aastat. Mesopotaamias võeti hobune kasutusele vankri ees. 1840. aastatel hakkas talude päriseksostmine
2003). Kulus pikalt aega, kuni hobune arenes oma praeguseks koduhobuseks. Hobuse metsiku esivanema küsimused on tihti vastukäivad, ebaselged ja pole täielikult kinnitust leidnud (Whitaker ja Whitelaw, 2007). Laialdaselt on levinud arvamus, et przevalski hobune jõudis Euroopasse üle 10- 11 000 aasta tagasi. Mitmed arheoloogid viitavad sellele, et leitud jäänused on pärit just sellelt hobuselt. Küllaltki levinud on ka arvamus, et przevalski hobused osalesid kodustamisprotsessis. Kuid senini pole leitud jäänuseid, mis tõendaksid nende osalemist kodustamisprotsessis. Varajased koduhobused on ilmselt pärit Uuralist ja Ukrainast, see on leidnud tõestust. Kuid need hobused aga erinesid kõvasti przevalski hobustest. Praeguseks on przevalski hobune, viimane tõeliselt metsik hobusetõug maailmas. Kohata võib neid loomaaias, kus on käimas aretus selle hobuse tõu päästmiseks (Kollom, 2005). Teooria
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
Trakeeni hobusetõug Uurimistöö Juhendaja: 2013 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................... 3 1. Trakeeni tõu ajalugu....................................................................................... 4 1.1. Tõu üldine ajalugu.................................................................................... 4 1.2. Trakeeni tõug Eestis................................................................................. 5 2. Trakeeni päritolu hobuste tunnused...............................................................7 2.1. Välimik..................................................................................................... 7 2.1.1. Värvused............................................................................................... 7 2.1.2. Turjakõrgus................................................
Hobusekasvatus Söötmine Täissöödad varssadele- vastavalt tootja soovitustele, reeglina 0,5kg sööta 1kg kehamassi kohta · tagab lisaks proteiinitarbe katmisele piisava mikrotoitainetega varustatuse. · Täiendsööda plussid: varss harjub konsentraatide söömisega võimalikult vara soodustab iseseisvust toitainedefitsiidi vältimine väiksem metaboolne koormus märale(eriti tähtis, kui mära on uuesti tiine v kui teda planeeritakse uuesti tiinestada) abiks juhul, kui märal on väga palju piima ning varss saab seda liiga palju->madala energia-ent kõrge mineraalide sisaldusega täiendsööt-> kergem võõrutada vajadusel varakult. Sugumärade söötmine · Esimese 8 tiinuskuu jooksul ei kasva loode kuigi palju, viimasel 3 kuul ülikiire kasv. · viimasel kuul enne varssumist hakkavad mära piimanäärmed tootma
JÄRVAMAA KUTSEHARIDUSKESKUS VANA-TORI HOBUNE Referaat Särevere Sisukord 1.Sisukord 2.Vana-torihobune 2.Tõu iseloomustus 2.Vana-torihobune 3.Vana torihobuse välimik 3.Vana-tori hobuse töövõime ja jõudlusomadused 3.Vana-tori hobuse tervis 4. Kasutatud kirjandus 5. Pildid Vana-tori hobune Vana-tori hobune on just see vanatüübiline tori hobune, kellega meie vanaisad tööd tegi. Antud tõugu hobuseid on Eestis arvatavasti alles 150 isendi ringi. See on tõu püsima jäämise jaoks ilma abita väga väike arv. Selle tõttu vajab vana-tori hobune toetust kõigilt, kes hindavad meie kultuuri, maaelu ja ajalugu. Eesmärgiks peab olema, et säiliks vana-tori hobuse välimus ja iseloom, just nii nagu ta on kunagi olnud. Vana-tori tõugu hobune pole ainult Eestis ainulaadne, aga Eestis on ta ainus raske soojaverelise hobusetõug, kuid ka mujal Euroopas on seda tüüpi hobuseid vähemaks jäänud
Talumajanduse kiiremehhaniseerimine pärast 2. maailmasõda vähendas suurel määral nõudlust hobuste järele. Mehhaniseerimine andis ka rohkem vaba aega ning hobused leidsid uue rakenduse sport- ja puhkeaja hobustena. See muutis rõhuasetust tõuaretuses raskeveohobuste asendamist kergete ratsahobustega. Välimus Hobuse välimust kirjeldatakse vastava sõnavaraga, mis välendab nende eksterjööri ek kehaeshitust, naha värvi ja märgiseid.Hobuseid aretatakse vastavalt teatud tõu nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine. Kehaehitus HOBUSE KEHAOSAD. Eestpoolt tahapoole tunnustatakse üldiselt alljärgnevaid kehaosasid või punkte: pea koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku, kukla ja põskedega; kael kägivao või
Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom. · Klass: imetajad - Mammalia · Alamklass: pärisimetajad - Placentalia · Ülemselts: kabiloomalised - Ungulata · Selts: kabjalised - Perissodactyla · Sugukond: hobuslased - Equidae · Perekond: hobune Equus Hobused, eeslid, eeslikud ja sebrad kuuluvad kõik ühte imetajate klassi hobuslaste (Equidae) sugukonda hobuse (Equus) perekonda. Hobustel on pikad peened jalad ning kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta kohe tugevate purihammastega hoolikalt peeneks. Hobuse
Ta on pika kerega, madalajalgne ning tugeva kehaehitusega põllumajandustüüpi hobune. Suuruselt sobib eesti hobune poniklassi. Eesti hobusele on isepärane suur värvusterikkus, kellel esinevad peaaegu kõik värvused tumedamast heledamini. Selles töös esineb ülevaade hobusetõu ajaloost, tema eksterjöörist ja tema kasutamine põllumajanduses. 2 1.TÕU TEKKIMINE “Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.” (Peterson 2015) Hobuse sattumist Eestimaa aladele võib lugeda alates VII aastatuhandest e.m.a, mida tõendavad leiud Kundas, et ulukhobune oli levinud Põhja-Eestis boreaalsel perioodil. Siinne
Hobused (tõud) Eesti hobune on madalajalgne ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, keda saab edukalt kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T. Eesti raskeveohobune on tugeva konstitutsiooniga hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast
Koostas Tuuli Vellend 5. A klass. Eesti hobune Mereliselt pehme kliima, õhuke paerähkne mullastik, erisugune taimkate ja isoleeritus on põhjustanud Läänemere saartel koduloomade eripära. Iidse päritoluga maakarjast, maalambast ja eesti hobusest on püsima jäänud maakri ja eesti hobune. Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks", hiljem kutsuti teda ka "liivimaa hobuseks", pidades silmas selle tõu levikut Eesti, Liivi ja Kuramaal. Kirjanduses esineb veel klepperi ja topeltklepperi nimi. Tänapäeval aga tuntakse teda lihtsalt saaremaa hobuse nime all. 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel omandas eesti tõug hobusekasvatajate seas üleeuroopalise kuulsuse hea eksterjööriga ja väljapaistvate saavutustega veovõistlustel. Eesti hobusel on mõned iseärasused, mille poolest ta erineb teistest tõugudest. Olles aastasadu harjunud elatuma rannikualade
Hobuseid on erinevaid: on väikeseid jässakaid ja suuri nõtkeid hobuseid. Erinevad hobused võib rühmitada suurtesse perekondadesse, kuhu kuulub palju tõuge. Suurem osa neist tõugudest on saadud sajanditepikkuste tõuaretuse tulemusena, kuid on ka looduslikus keskkonnas elavaid poolmetsikuid tõuge. Üldiselt eristatakse seitset suuremat hobuste rühma: araabia tõuhobused, täisverelised, soojaverelised, traavlid, külmaverelised ja ponid. Hobuste varaseim eellane oli eohippus ehk eotseeni hobune, kes elas eotseenis Põhja-Ameerikas umbes 54 miljonit aastat tagasi
Aretusõp. Ajal. Kuni 1900-Avicenna,kes oli tuntuim araabia õpetlane,oluline araabia hobusetõu kujunemisel,ka lambakasv. Peenvillalammaste aretus.bakewell-võttis osa kolme loomatõu aretamisest. Charles ja Collingud-nende aretatud sorthorni veisetõug.Middendorff-huvi veisekasv. Vastu, siit sai alguse eesti punase tõu aretus.Liskun-uuris kranioloogiat,välimikku ja interjööri.Darwinkõige tähtsam aretusõpetuse teooriale,liikide tekkimine.Lamarck- evolutsiooniteooria.Graaf- ovulatsiooniprotsess.Aristoteles-loode areneb ema verest, millele isa annab skeemi.Leeuwenhoek-avastas ainuraksed mikroskoobiga, ka spermid.Hippokrates-nii ema-kui isaspoolel on tähtsus järglase kujunemisel.Buffon- ristamismeetod.Harvey-elusorganismid arenevad munast,mida elustab isase seeme.leiutati siis ka
16. Kalade kehaosade saagis kala töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid. a. Vikerforell (1-2kg) filee 65%; rümp 73%; pea 13%; sisikond 12%; saba ja selgroog 8%. b. Karpkala (1-2kg) filee 48%; rümp 60%; pea 16%; sisikond 13%; saba ja selgroog 14%; gonaadid 4%. c. Tuuralised (1-3kg) filee 60%; rümp ca 64%; pea 22% sisikond 8%; saba ja selgroog 8%. d. Mõjutavateks teguriteks on aretus, päritavus, söötmine, kasvukeskkond, vanus, kala liik, kas on suguliselt küps või mitte. 17. Eesti järvede üldiseloomustus ja tüpoloogia. a. Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari. Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus
Järvamaa kutsehariduskeskus REFERAAT EESTI HOBUNE Elsa Tamm PH11 1 Järvamaa kutsehariduskeskus SISSEJUHATUS........................................................................................................ 3 EESTI HOBUSE AJALUGU......................................................................................... 4 EESTI HOBUSE OMADUSED..................................................................................... 5 EESTI HOBUSE KASUTUS........................................................................................ 6 EESTI HOBUSE LEVIK.............................................................................................. 7 KOKKUVÕTE............................................................................................................ 8 KASUTATUD KIRJANDUS.......................................................................................... 9
PROBLEEMNE KÄITUMINE.VOOMAD. · Sageli võib probleemne käitumine olla omaniku poolt kujundatud. Loomaarstina puutun pahatihti kokku loomadega, kellel puudub arusaam töötamisest ja premeerimisest -- kuna omanik kogu aeg annab midagi maitsvat, siis hobusel on arusaam, et selles kogu elu seisnebki. Kui on vaja 10 minutit paigal püsida, ilma et põsed oleks porgandeid täis topitud, siis hobune muutub käsitlematuks ja isegi kurjaks.... · Sageli ei soovi hobused siseneda treilerisse või siis üritavad seal seinale toetudes galoppi joosta, kuna omanik on arvanud, et treilerit vedades võib sooritada sama peadpööritavaid manöövreid suurel kiirusel, nagu tavaliikluses ja hobune on saanud "kummitoa" kogemuse. · Sageli käituvad probleemselt hobused, kes on liiga hilja võõrutatud märast (2-3 aastaselt), kuna neil puudub vajalik karjakäitumise kogemus -- nad on pidevalt viibinud mära kaitse all
45-57 cm, mass kuni 350 kg. Keha värvuse põhitoon on helehall või pruunikas, sellel kulgevad mustad või mustjaspruunid ristivöödid. Niisugune värvus, mis fotol tundub silmatorkav, teeb looma looduses, eriti savannis, vähemärgatavaks. Sebrad elavad väikeste tabuunidena või üksikult, suuri karju moodustavad harva. Neid võib sageli näha segakarjades koos gnuudega. Üksikud sebrad on kaelkirjakute alalised saatjad. Sebrad ei jookse nii kiiresti kui hobused ja nad on vähem vastupidavad. Sebrasid on võimalik taltsutada, kuigi see on võrdlemisi vaevarikas. Sebrad on metsikud ja tigedad, vaenlaste eest kaitsevad end hammaste ja kapjadega (rohkem eesmiste kui tagumistega). Et taltsaste sebrade füüsilised omadused jäävad hobuse ja eesli omadustele suurel määral alla, siis polegi nende kodustamise katsed eriti laialt levinud. Hobuse ja eesliga annavad sebrad viljatuid ristandeid - sebroiide. Looduses on sebrade peavaenlaseks lõvi
KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................29 LISA..................................................................................................................................... 30 4 SISSEJUHATUS Ratsasport ja ratsutamine on inimestega kokku käinud läbi aegade. Ratsutamine annab suurepärase võimaluse teha ja nautida koostööd hobusega. Hobused on olnud inimeste kõrval läbi ajaloo, nii igapäevatöös, sõjatandril, lihtsalt meelelahutustes ning ka spordis. Ratsasport on alguse saanud umbes aastal 680. eKr ning Eestisse jõudis ratsutamine kui sport alles 100 aastat tagasi. Algsed võistlusalad olid kaarikusõit ja võidujooks, teised alad kujunesid välja 19.sajandil. Ratsaspordi populaarsus tänapäeval on kõvasti muutunud võrreldes varasema ajaga. Treeninguid toimub palju ja trennidest osavõtjad jagub
· Hobune = 1 lü · Lammas või kits = 0,18 lü 4. Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetus (puisniidu, puiskarjamaa, rannaniidu, lamminiidu, sooniidu, loopealse kadastiku, nõmme või aruniidu) Toetusemäärad: · Puisniidu ha kohta 3725 kr/ha/aasta · Teised pool-looduslikud rohumaad 2910 kr/ha/aasta. · Nõue, et vähemalt 1 kord karjatatud või niidetud 1. oktoobriks. Loomühikud: · Üle 24 kuu vanune veis, ammlehm = 1 lü, · Üle 6 kuu vanune hobune või mära koos varsaga = 0,7 lü · Üle 1 aasta vanune lammas või kits, utt või kits kuni 6 kuu van tallega = 0,15 lü · 6 kuu kuni 1 aasta vanune lammas = 0,05 lü. 5. Natura 2000 alal asuva põllumajandusmaa kohta antav toetus (502 kr. ha) Kopra Karjamõis Lambakasvatus on Kopra Karjamõisa põhitegevuseks. Hetkel on seal koos talledega päid karjas üle 4500, millega on nad hetkel Eesti suurimad lambakasvatajad. Liha müüakse
liha-villalammaste villa omadused. See näitab kui tähtis on õigete loomade valik, et saada soovitud villatoodang. 1.4Munajõudlus Põllumajanduslindude munajõudlus oleneb nii pärilikest kui ka mittepärilikest teguritest. Munajõudlus näitajateks on munade hulk ja kaal. Põhiliselt kasutatakse munade saamiseks kanu, kuid ka vutte, kalkuneid, parte ja hanesid. Kanade munajõudlus oleneb pärilikest tegurites, nagu näiteks tõug ja tõusisesed sugulasliinid, aga ka sugulisest varavalmivusest, munemise aktiivsusest, munemispausi ja munemissessiooni pikkusest ning haudeinstinktist. Tihe korrelatsioon on munemissessiooni pikkuse ja munatoodangu vahel(r=0,73-0,77), sammuti 1-3 munemiskuu munatoodangu ja aastase munatoodangu vahel (r=0,68- 0,87).Munajõudluse päritavust on uurinud H.F. Kusner(1964) ja H. Haverman(1959), nende andmete kohaselt avaldavad pärilikud tegurid suurt mõju muna keskmisele
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 4) Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill. Dorset – lihakeha kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel hea kasvukiirus, pikk innasessioon.
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenud.Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli ca 50 tuhat. Eestis rohkem kasvatatakse herefordi,aberdiin-anguse ja limusiini tõugu. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuulvate koduloomade küllalt suur rühm,kellel on ühesugune põlvnemine,välimik,majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonatingimuste suhtes.Tal peab olema kindel levila ehk areaal.Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonides erinevat isolatsioonivormide kaudu.Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. KUJUNEMINE: I etapp –toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärrgidele
Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a. jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sundis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg Tõufarme 2005 22, 2007 20, lambaid 2005 1630 (43%), 2007 2906 (45%) 4. Eesti lambatõugude parandajad tõud Tumedapealised lihalambatõud: Suffolki tõug, Oksforddauni tõug Valgepealised lihalambatõud: Tekseli tõug, Dorseti tõug, Dala tõug 5. Lammaste paaritamine, innasesoon Innasesoon Lamas indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb utt uuesti 16-17 päeva pärast. Innasesioon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva käbinäärme
a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958.a. ENSV Põllumajandus-ministeeriumi poolt. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha- Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992.aastani (Piirsalu, 2003). 1990.a. taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on
.................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ............................................................................................................................................... 5 2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS .....................................................8 3. VEISTE ARETUS ....................................................................................................................9 3.1. VEISETÕUD........................................................................................................................................................................ 9 3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE................................................................................................................................ 9 3.1.2
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
