Hobusekasvatus (0)

Hobusekasvatus
Hobusekasvatusele on tänapäeval väga kõrged nõudmised. Eriti just sportlik tipptase esitab neile suuri väljakutseid. Võistlushobuse elu on kaugel sellest, mida elasid tema esivanemad. Ta peab toime tulema tohutult suure füüsilise ja psüühilise koormusega ning paneb imestama, mil moel nii hilise kodustamisperioodiga loom, kes pealegi on saakloomale iseloomulikult pelglik ja ettevaatlik, suudab teha inimesega sedavõrd täpset koostööd ja võistluste ajal endast nii palju välja anda.
Aretusega on muidugi väga suur töö selle nimel ära tehtud. Konkurents hobusekasvatuses on kujunenud väga tugevaks , sest rangelt jälgitavad aretusprogrammid, kunstlik seemendus ja embrüosiirdamine võimaldavad üha rohkem toota heade eeldustega hobuseid. Nende eelduste avaldumiseks on aga määrava tähtsusega sünnijärgne etapp - kasvatus ja treening , mille täiustamiseks otsitakse samuti pidevalt uusi võimalusi.
Igast hobusest ei saa siiski tipphobust, hoolimata sellest, et tema sugupuu on igati paljutõotav. Aretus on teatud määral ka lotomäng ja kuigi vanemateks võivad olla valitud parimatest parimad, pole tulemus kunagi sajaprotsendilise täpsusega ennustatav.
Paljud inimesed, kes oma igapäevaelus peavad hobuseid hindama ja leidma nende seast talente, ütlevad, et eelkõige vaatavad nad hobust ennast ja püüavad selgusele jõuda, milleks konkreetne indiviid ise on võimeline. See pole kaugeltki lihtne ülesanne ja nõuab palju teadmisi hobuste kohta.
Tõud
Eesti hobune on madalajalgne ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, keda saab edukalt kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena.
Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T.
Eesti raskeveohobune on tugeva konstitutsiooniga hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel. Hobused on rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised.
Eesti sporthobuse aretuse eesmärgiks on võimalikult kõrge saavutusvõimega sporthobune (või ratsaponi), kelle tüüp, kehaehitus , liikumine, iseloom, kehaline ja psüühiline vastupidavus, intelligents, temperament ja tervis on sellised, nagu vajatakse klassikalise ratsaspordi aladel.
Trakeeni hobune aretati 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis tarpanist põlvneva kohaliku hobuse baasil. Hobuse pea on kuiv, sirge profiiliga, selg sirge, liigesed ja kõõlused reljeefsed, värvustest on sagedasemad kõrb, mustjaskõrb ja must. Eestisse on trakeeni hobuseid toodud 20. sajandi algul ja hiljem alates 1969. aastast.
Eesti trakeenikasvatajad tulid Heimtali Hobusekasvanduse kutsel trakeeni haruseltsi moodustamiseks esmakordselt kokku 05.08.1999. Koosolijad otsustasid jätkata trakeeni tõugu hobuste puhasaretust ja korrastada dokumentatsioon selliselt , et see vastaks Saksa Trakeeni Liidu rahvusvahelistele nõuetele. Juba üle 5 aasta on tehtud pingelist tööd oma trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu avamiseks Eestis. 2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus. Kuna Saksa Trakeeni Liit on trakeeni tõugu hobuste originaaltõuraamatu pidaja Euroopa Liidus ja tunnustatud ka kogu maailmas, siis selle tõuaretusprogrammi jälgimine on kohustuslik kõigile trakeeni hobuste puhasaretusega tegelevatele tõuaretusorganisatsioonidele. EHS trakeeni haruseltsi kehtiv põhimäärus kinnitati 12.02.2005 haruseltsi üldkoosolekul Heimtalis. Seni on Eesti trakeeni tõuhobuseid registreeritud Vene Riiklikus Trakeeni Tõuraamatus. Need kanded on olnud väga vajalikud Eesti trakeenide järjepideva rahvusvahelistele nõuetele vastava põlvnemise tõestamiseks ja on aluseks Eesti oma trakeeni tõuraamatu tunnustamiseks rahvusvahelisel tasemel.
Aretus
Eduka aretuse eelduseks on, et aretajad määraksid kindlaks aretuse eesmärgi ja püsiksid sellel suunal pikemat aega. Selleks tuleb ette näha, milliseid omadusi nõutakse hobustele 40-50 aasta pärast. Tõenäoliselt peetakse enamus hobuseid inimeste vajaduste rahuldamiseks vaba aja veetmisel, spordis ja looduses liikumisel. Sellest olenevalt on suurim tarve hobuste järele, kes on hea iseloomuga , kuulekad, rahuliku temperamendiga, kergesti õpetatavad, meeldiva välimusega ning spordihobusena suure liikumiskiiruse ja vastupidavusega.
Puhasaretuse kasutamise puhul kuuluvad paaritatavad täkud ja märad samasse tõugu. Saadud järglased kasvatatakse üles sellele tõule kohastes tingimustes.
Ristamine on hobusekasvatuses väga laialt levinud. Selle meetodi järgi kasutatakse eri tõugudesse kuuluvaid täkke kohalike märade paaritamiseks. Saadud ristandid on tavaliselt suuremad, töövõimelisemad kui kohalikud hobused, kuid samal ajal söötmis- ja pidamistingimuste suhtes nõudlikumad.
Hobuste tõuaretuseks tuleb valida niisugused märad, kellest on võimalik saada ja üles kasvatada häid noorhobuseid. Sugutäkkudele esitatakse karmimaid nõudeid - ta peab täielikult vastama tõutüübile, peab kuuluma kõige sobivamasse aretuseks valitud tõugu, peab olema märadest parem, parandaja, ei tohi olla märade veresugulane. Tõuhobuste hindamise eesmärk on nende arvelevõtmine, tõuomaduste hindamine ja sel teel paremate tõuhobuste väljavalimine aretuseks. Hobuseid hindab enamasti selleks moodustatud hindamiskomisjon. Hobust hinnatakse tema eluea jooksul reeglina tõuraamatusse kandmisel ja pärast järglaste aretusväärtuse kindlakstegemist.
Ükski valik ei taga hea varsa saamist, kuid paare valides ei tohiks ära unustada mära omadusi ja võimalusi. Valides aretuseks sobivat mära, tuleks pöörata tähelepanu järgmistele aspektidele:
kehaehitus - teatud kindlad aspektid hobuse kehaehituses on päritavad, seega tuleks aretuseks valida ainult neid märasid, kellel ei ole eksterjöörivigu;
temperament - varss võib pärida oma ema temperamendi ja iseloomu, ka on hea iseloomuga mära tõenäoliselt hea ema;
vereliinid - hea sugupuuga varssa on tõenäoliselt kergem müüa kui tundmatu päritoluga looma;
võistlustulemused - planeerides aretatava hobuse tüüpi, näiteks kolmevõistlus-hobust, annab heade võistlustulemustega mära tõenäoliselt parema järglase.
Enamasti on head täkud hästi reklaamitud ja nende järglaste kvaliteet teada. Täku valimiseks tuleks koostada lühinimekiri arvestades järgmiseid aspekte :
võistlustulemused - vali täkk, kes on valitud ala oma võimeid näidanud;
järglaste andmed - on otstarbekas kasutada täkku, kellel juba on edukaid järglaseid,
kehaehitus - ära vali täkku samade eksterjöörivigadega, mis on märal. Kui mõlemal vanemal on sama viga, siis on tõenäoline, et ka järglasel esineb just see;
suurus - suuremalt täkult on võimalik saada suurem varss, kuid üle pingutada ei tohi.
Peale lühinimekirja koostamist ja enne lõpliku valiku tegemist tuleks täkke vaatamas käia.
Mida vähem on valikuomadusi, seda kiiremini saavutatakse edu. Hobuste valikul on vaja eristada olulisi omadusi mitteolulistest ja vähendada valikuomaduste arvu miinimumi, kuid arvestades kõiki olulisi omadusi. Tähtsad on omadused, millest sõltub looma aretusväärtus ja hobuste aretuse eesmärgile jõudmine. Põhilisi valikuomadusi võib jaotada järgmiselt: viljakus, liikumiskiirus , veojõudlus, sammuomadused, eksterjöör ja mõõtmed, tervis, temperament ja iseloom, värvused jm.
Pärilikkus üldiselt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Päritavus on hinnang selle kohta, kui palju võiks vanema konkreetne omadus päranduda järglasele. Päritavus on üks olulisematest aspektidest, mida arvestatakse paaride valikul. Päritavus mõõdab pärilikkuse suhtelist tõenäosust ja keskkonnamõjusid konkreetse tunnuse arenguks.
Hindamine toimub iga looma fenotüübi järgi ja seetõttu tuleb arvestada, et looma genotüüpi mõjutab arvukalt keskkonnategureid. Neist tulevad arvesse söötmine, pidamine, vanus, aastaaeg, tehnoloogia . Keerukamaks muudab arvestamise olukord, et erinevad genotüübid on välistegurite poolt erinevalt mõjutatavad.
Eestis kehtestatud tõuaretuseeskirjade kohaselt hinnatakse tõutüübi väljendatust, välimikku, mõõtmeid, liikumisomadusi, tööjõudlust ja järglaste väärtust. Iga tunnus hinnatakse 10-pallilise süsteemi järgi, praktikas määratakse pallide arvu järgi hobune klassidesse. Praegusel ajal on Eestis kasutusel neli klassi: kõrgem, I, II ja III klass.
Aretusväärtus on tõulooma geneetiline potentsiaal, võrreldes tõukaaslastega, arvestades majanduslikku tasuvust. Hobusekasvatusse toodi indeksarvutamine sisse 1979. aastal ametliku eeskirjaga täkkude tõuaretusse valimise kohta. Indeksi arvutamiseks määravad aretusühistud üldjuhul oma aretusprogrammis kindlaks suhtelise kaalu ehk tähtsuse üksikutele jõudlustunnustele olenevalt aretussuunast. Näiteks koolisõiduhobuse või hüppehobuse omadused. Indeksist ei ole tingimata alati abi. Ta on ainult niisama hea kui on ta aluseks olevad andmed. Ebaõiged andmed annavad ebaõige tulemuse. Ka ei ole indeks absoluutne; ta on ainult üks informatsiooniallikatest, mida aretaja saab kasutada. Kuna igas tõus on suurem osa loomi lähedal keskmisele tasemele ja kuna on kokku lepitud, et standardhälve ( hajumise suurus) on numbriliselt 20, siis on 60% loomade indeks 80 ja 120 vahel.
Täkutestid
100-päeva testi korraldatakse iga kahe aasta järel noortele täkkudele. Hinnatakse täkkude iseloomu, temperamenti, koostöövalmidust, ratsastatavust, samuti hüppevõimeid, liikumist ja tulemuste potentsiaalsust. Testi korraldatakse nii Põhja-Ameerikas kui Saksamaal, vähem ka Taanis ja Belgias (enamasti Saksas aretatud tõugudele, ka Hollandi ja Belgia tõud), nii kooli- kui takistussõiduhobustele. Hindeid antakse 10-palliskaalas. Nelja-aastastele ja vanematele täkkudele antakse 5 lisapunkti vanuse eest. Testist kõrvaldatakse hobused, kes said vastava osa eest 2 või vähem punkti. Testist kõrvaldatakse ka hobused, kes ei läbi veterinaarkontrolli. Iga täku saadud punkte võrreldakse selle ja paljude eelmiste sarnaseid teste läbinud täkkude keskmiste hinnetega. Täkk saab plusspunkte, kui tema tulemused on keskmisest paremad ja miinuseid, kui halvemad. Neid saadud punkte kaalutakse iga kategooria kohta arvutiprogrammi abil. Arvutatakse kaks eraldi indeksit koolisõidu- ja hüppeomaduste kohta.
Soomes hinnatakse noortäkke kolmepäevase testi järgi. Esimesel päeval hinnatakse välimikku, teisel liikumist ja vabahüpet, kolmandal hinnatakse allüüre võõrratsaniku poolt.
Eesti kuulsaima ja edukama trakeeni täku Pallaadiumi väärtus ei seisnenud mitte ainult tema ja tema sõitja Gunnar Klettenbergi kõrgetes kohtades rahvusvahelistel võistlustel, vaid ka tema rohkearvulise järglaskonna heas võistlus- ja hüppevõimes.
Märgistamine
Maailmas kasutatakse mitmeid erinevaid hobuste märgistamise viise: ID sertifikaat , põletusmärk või vedela lämmastikuga "külmutatud" märk, moka tätoveering, elektrooniline mikrokiip ja DNA-test.
2001. aasta alguses otsustati hakata Eestis kasutama hobuste märgistamist elektroonilise mikrokiibiga. See on maailmas arvestatav, kõrgtehnoloogiline ja arvutiga ühtesobiv identifitseerimise viis. Mikrokiibi pikkus on 12 mm, läbimõõt 2,1 mm. Pisike mikrokiip sisaldab numbrilist ID-koodi ja see on unikaalne igale hobusele . Kiip on aktiveeritud madalasagedusliku raadiosignaaliga, mis edastab ID-koodi lugeja süsteemi. Praegusel hetkel on Eestis seitse kiibilugejat.
Kiip paigaldatakse spetsiaalse süstlaga hobuse kaela vasakule poole, sügavalt lihasesse, kus ta jääb paigale. Mikrokiipi võib paigaldada igas vanuses hobusele ning see ei jäta kaelale mingit defekti, ei põhjusta valgete karvade teket ega karvade kaotust. Süst on hobusele, kas natuke või üldse mitte ebamugav. Süstekoht tuleb desinfitseerida , väikese ala pügamine on vajalik juhul, kui karvkate on väga pikk.
Kiibile on tehase poolt antud 30-aastane garantii, seda on raske kirurgilisel teel eemaldada ilma traumat põhjustamata ja see võib lõppeda hobuse surmaga.
Märgistatud hobused kantakse andmekogusse. Hobuste märgistamine elektroonilise kiibiga ei ole Eestis veel kohustuslik, kuid põllumajandus-keskkonnaprogrammi kaudu toetust saavad vaid jõudluskontrolli all olevad, niisugusel viisil märgistatud eesti hobused.
Söötmine
Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Ratsiooni koostamisel tuleb arvestada hobuse kasutusviisi, koormust, vanust , suurust, sugupoolt, arengujärku, söödakasutusvõimet ja muid eripärasid.
Tasakaalustatud söötmine tähendab, et sööt katab kõik hobuse vajadused - piisavalt energiat, proteiini , mineraalaineid ja vitamiine. Tasakaalustatud sööt sisaldab teatud minimaalkoguse koresööta (nt. 4-6 kg heina päevas). Vajalike toitainete suhe söödakoguses peab olema õige, oluline on energia ja proteiini ning mineraalide suhe.
Hobune vajab energiat ainevahetuse, lihastöö, kasvu, tiinuse ja piimatootmise jaoks. Energiavajadus sõltub suuresti hobuse suurusest , tööaja kestusest ja raskusest. Oma osa on vanusel, sool, söödakasutusvõimel, hammaste ja soolestiku seisundil, aktiivsusel ja muul.
Ainult kvaliteetsetest põhisöötadest ei piisa rasket tööd tegevate või kasvavate hobuste jaoks. Lisaks esineb söötade ladustamise ajal märgatavaid toitainete kadusid , seepärast on tihti vaja kasutada lisasöötasid. Mõningaid lisandeid (nt. suhkrusöödad) võib kasutada ka sööda maitse parandamiseks.
Kõiki vajalikke söötmismuudatusi tuleb teostada aeglaselt, kõige parem oleks üldse mitte midagi muuta. Uute söötadega tuleb looma harjutada 1-2 nädala jooksul (kohanevad ka jämesoole bakterid ). Söötmismuudatuste vältimiseks tuleb söötasid varuda piisavalt kogu talveperioodi jaoks.
Hobust tuleb sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe kõige rohkem 10-12 tundi. Sõltuvalt söödakoguse suurenemisest tuleb suurendada ka söötmiskordade arvu. Söötmiskorrad tuleb mugandada hobuse kasutamis-intensiivsusega, kuid sama talliosa hobuseid tuleb sööta üheaegselt.
Hobuse jaoks oleks ideaalne, kui ta saaks väikese portsjoni iga 2-3 tunni järel. Selline korraldus on harva võimalik. Hobusele tuleks anda neljandik kogusest hommikul , neljandik lõunaajal ja pool õhtul, sest öö on pikk.
Hobune peab saama rahus süüa. Söötmiseks ja sellele järgnevaks puhkeajaks tuleb arvestada 2-3 tundi. Hobust ei tohi sööta enne tema väsitamist ega kohe pärast seda, ainevahetus peab jõudma puhketasemele. Jämedalt võttes tuleb enne ja pärast tööd jätta vähemalt tund aega, nii välistatakse seedehäired.
Söötmisel tuleb järgida ajagraafikut , kuna hobune harjub ruttu rütmiga ning rütmi rikkumine takistab sööda täisväärtuslikku omandamist.
Jõusööda kogus jagatakse võrdselt söötmiskordade vahel, nii kindlustatakse toitainete ühtlane jaotumine ning välditakse jämesoole bakterite töö äkilisi muudatusi. Iga söötmiskorraga antakse heina, kuid heina kogus võib söötmiskordadel vahelduda. Siiski tuleks mõtelda sellele, et suur hobune ei suuda kasutada korraga rohkem kui 2 kg jõusööta, poni veel vähem. Hobuse magu on väike ja ainevahetus kiire. Soovitatav on anda hein enne jõusööta, see takistab jõusööda liiga kiiret ahmimist ning kindlustab rikkaliku süljeerituse, mis valmistab seedeelundid ette jõusööda töötlemiseks. Parim oleks sööta jõusööta koos hekseldatud põhu või heinaga - nii ei saa hobune suurt jõusöödakogust sisse ahmida.
Hobuse söögi ja töövalmidust, samuti seisundit (karvastik, lihavus, limaskestad) ja väljaheidete kvaliteeti tuleb pidevalt jälgida. Sööda maitsvust ja söötmisratsiooni tuleb vajadusel parandada, söödakoguseid suurendada või vähendada, allergiat põhjustavad söödad kõrvaldada, söötade kogusesuhteid muuta ja toitainetepuudust vajalikul määral korvata. Sõnniku tiheduse ja lõhna muutumine väljendab seedehäireid kiiresti.
Hoolitseda tuleb ka söötmisnõude puhtuse eest. Söödajäätmed ja muu üleliigne tuleb kõrvaldada iga päev. Kui hobune jätab sööta pidevalt järele, tuleb kontrollida lisaks kõigele muule ka tema hambumust.
Kasutamine
Hobuste kasutamine tööloomadena vähenes suuresti pärast Teist maailmasõda seoses tehnika hüppelise arenguga. Ajal, mil vanemad inimesed väärtustasid traditsioonilist töökaaslast, vaimustas noori neljarattaline tehniline seade. Hobust tuleb ka pühapäeviti sööta ja hooldada, mistõttu väheneb talupidaja vaba aeg, samal ajal kui traktor on garaažis alati töövalmina ootamas. Siiani on hobuse kasutamine aktuaalne Aafrikas, enamasti ratsuna, vähem transpordiloomana, harvem põllutöödel. Poolas, Jugoslaavias ja Venemaalgi kasutatakse hobuseid tihti koormavedudel.
Tööloomana kasutatakse hobust järgmiselt:
ratsahobune (hobuse kasutamine näiteks lammaste karjatamisel);
põllutööhobune;
metsatööhobune;
sõjaväehobune. politsei. Ratsapolitsei eksisteerib alates 1758 . aastast (London) ja on tänapäeval tuntud terves maailmas (kõige kuulsam on arvatavasti Kanada kuninglik ratsapolitsei). Eriline tähendus on ratsapolitseil ka arengumaades: enamikus India linnades kasutatakse just ratsapolitseid suurte palverännakute ajal püha Gangese juurde saabuvate rändurite üle valvamiseks, samuti kasutatakse Indias ratsapatrulle Pakistani piiri valvamiseks; ratsapolitseinikke on Indias tõenäoliselt rohkem kui ülejäänud maailmas kokku.
Hobust kasutatakse järgmiste toorainete tootmisel:
liha. Suurimad hobuselihatootjad on Maroko , Alžeeria ja Tuneesia , sealt toimub ka suurim eksport Prantsusmaale, Belgiasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Samuti kasvatatakse hobuseid lihatootmise eesmärgil Ladina-Ameerikas ja Aasias. Samas on saksa keelt kõnelevate rahvaste hulgas hobuseliha tarbimine alati taunitav olnud, vastupidiselt prantsuse keelt kõnelevatele rahvastele;
nahk. Hobuste, eeslite ja muulade nahka kasutatakse enamasti kingade valmistamisel. Varsanahast valmistatakse mantleid, jakke või kindaid . Varsanahka kasutatakse nahatööstuses kõige rohkem Mongoolias;
piim. Hobusepiima kasutatakse värskelt, fermenteeritult (kumõss on 1-3% alkoholisisaldusega) ja piimapulbrina. Enamasti lüpstakse käsitsi, harva ka spetsiifilise lüpsimasinaga. Euroopas lüpstakse haflingi hobuseid; nõukogude raskeveohobuse keskmine piimatoodang ühe laktatsiooni jooksul on 3490 kg. Kalmõkkias Kasahstanis on asutatud isegi kumõssi- sanatoorium kopsuhaigetele;
jõhvid. Hobuste saba- ja lakajõhve kasutatakse madratsite täitmiseks ning harjade ja luudade valmistamiseks. Selleks jõhvid pestakse, keedetakse , sorteeritakse ja värvitakse. Ühe luua valmistamiseks kulub umbes 100 g jõhve;
veri . Hobuseid kasutatakse ka seerumite tootmiseks. Hobusele süstitakse surmav kogus mürki ning verre moodustuvatest antikehadest ekstrahheeritakse seerum;uriin. Tiine mära uriinist toodetakse östrogeeni antibeebipillide ning menopausi leevendamise jaoks. Ontario provintsis Kanadas on umbes 100 just selle tootmissuunitlusega hobusefarmi;
väetis. Hobusesõnnik on väga kõrge väärtusega. Seda tuntakse šampinjoni- ja roosikasvatuse alusmaterjalina. Ühe hobuse poolt "toodetud" sõnniku abil on võimalik kasvatada 1 kuni 1,5 tonni tooršampinjone.
Muud kasutusvaldkonnad:
riiklik sümbol. Indias eksisteerib veel praegugi 200 aastat vana presidendi ihukaitsevägi, mille ratsanikud ja hobused elavad samades tingimustes kui aastaid tagasi Briti asekuninga jaoks moodustatud ihukaitsevägigi. See üksus on alates 1773. aastast tuntud kui " kuberneri moguli-grupp". Kasutatakse kõrbe ja valgeid india hobuseid, ratsanikud peavad olema vähemalt 185 cm pikad. Meile kõigile on tuntud ka Viini Hispaania Ratsakool, mida mainiti esmakordselt juba 1572. aastal.
religioon ja ebausk . Eriline väärtus on hobustel islami usundis. Prohvet Muhamed olevat valinud välja viis araabia mära ning nendest pärinevat kõik praegused araabia hobused. Hiinas edastatakse uusaastasoove alati koos hobuse kujutisega.
Pidamine
Euroopa Liidu liikmetele on kehtestatud mitmeid nõudeid, sealhulgas hobuste pidamisele. Eesmärgiks on pidada hobuseid nii, et ei tekitaks neile asjatult valu, rahulolematust ja stressi.
Hobuste pidamiseks mõeldud tallides, boksides, latrites ja muudes vajalikes ruumides tuleb kasutada materjale, mis on kergesti puhastatavad ja desinfitseeritavad. Ei tohi kasutada värve ega muid hobustele mürgiseid aineid.
Hobused tuleb paigutada nii, et neil oleks võimalik näha ja kuulda ümbruses toimuvat, samuti sotsiaalselt suhelda teiste hobustega . Boksi ehitus peab olema selline, et hobusel ei oleks võimalik ennast vigastada. Söötmise ja jootmise vahendid tuleb paigutada hobusele sobivalt.
Talli ehitus peab olema selline, et hobust on hädaolukorras võimalik sealt kiiresti välja viia. Talli sisekõrgus peab olema vähemalt hobuse turjakõrgus korrutatud 1,5, kuid mitte vähem kui 2,2 meetrit. Bokside vahesein peab olema sobivas kõrguses, et kõrvuti seisvad hobused ei saaks teineteist vigastada. Boksi põrand peab olema selline, et eritised saavad ära voolata või imenduda allapanusse. Talli akende pindala peaks olema 5% põrandapinnast. Talli ukse mõõtmed peaksid olema vähemalt: laius 1,5 m., kõrgus 2,2 meetrit; boksi ukse mõõtmed vastavalt 1,2 m. ja 2,2 meetrit.
Talli ventilatsioon peab tagama piisava õhuvahetuse, et niiskus, tolm ja mürgiste gaaside sisaldus ei tõuse liiga kõrgeks. Talli niiskus ei tobiks olla üle 50 - 80% ja temperatuur alla +5 °C. Hobust ei saa pidada pideva müra käes, mis ületab 65 detsibelli.