Eesti loodus ja majandusgeograafia eksam (0)

Eesti loodus- ja majandusgeograafia kordamisküsimused
1. Eesti loodusgeograafiline asend (sellest lähtuvad tunnused), ajavööndid .
Eesti jääb vahemikku 57°30´ ja 59°40´ põhjalaiust ning 21°45´ja 28°15´ idapikkust.
Eesti asub Euraasia mandri loodeosas ja Euroopa maailmajao põhjaosas, Läänemere ääres.
Kahest küljest ümbritsevad teda Läänemere osad: põhjast Soome laht, läänest ja edelast Väinameri ja Riia laht.
Geograafiliste vööndite järgi kuulub Eesti põhjapoolse parasvööndi Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju all olevasse ossa.
Kuna Eesti asub võrdlemisi kaugel põhjas e. Suurtel laiuskraadidel, on meil välja kujunenud neli oluliselt erinevat aastaaega . Suvel on päeva pikkus maksimaalselt 18 tundi, talvel on lühima päeva pikkus ainult 6 tundi, kevadel ja sügisel on öö ja päev enamvähem ühepikkused.
Eesti asub vööndis , kus kehtib Ida-Euroopa aeg, mis määratakse 30° idapikkuse meridiaani järgi.
Sellest tulenevalt on meie aeg maailmaajast kaks tundi ees.
Mereline asend Läänemere rannikul vastu Fennoskandia kilpi; Vanema paleosoikumi setete esinemine pealiskorras; Kvaternaarsete jäätumiste ning Läänemere veepinna kõikumiste
osa pinnamoe kujunemisel; Paras -jahe niiske mereline kliima; Järve, jõgede, soode rohkus ; Segametsade allvööndile omased mullastiku- ning floora - ja
faunakompleksid; Inimtegevuse oluline mõju nüüdismaastike kujunemisele.
2. Eesti mõõtmed, majandusgeograafiline asend, piirid.
Eesti läbimõõt läänest itta on 350 ja põhjast lõunasse 240 km. Suurimaks ulatuseks on 391 km, mis kulgeb Narvast Sõrve sääreni. Eesti pindala on 45 227 km2, millest ligi 5% moodustavad järved ning 9,2 % meresaared.
Paiknemine Läänemere ääres tähendab majandusgeograafilisest aspektist seda, et Eestil on võimalus meritsi suhelda paljude riikidega, eelkõige muidugi Läänemeremaadega. Läbi Eesti, Läti, Soome ning Venemaa enda sadamate toimub toorainerikka Venemaa kaubavahetus muu maailmaga . Teised siinsed riigid on meie konkurendid võistluses tulusa Vene transiidi pärast.
Mereäärse riigina on Eestil nii maismaa- kui merepiir. Eesti maismaapiir on 682 km pikkune . Tegelikult kulgeb sellestki ligi pool mööda jõgesid ja järvi. Eesti maismaanaabriteks on Venemaa ja Läti. Piiri kujunemine nende riikidega on toimunud läbi pika ajaloo.
3. Eesti geoloogiline ehitus ( aluskord , pealiskord , pinnakate ), maakoore teke.
Aluskorra moodustavad Eesti alal aguaegkonnas (2 mld a.t.) tekkinud moondekivimid: gneisid, kvartsiidid ja kildad. Esineb ka tardkivimeid - graniite, millest tuntumad on rabakivid.
Aluskord on põhja-lõuna suunas kaldu, kus kivimite kaldenurk on u. 15°. Kivimite kalduolek on tingitud maakoore tektoonilisest liikumisest ja asendist kilbi lõunanõlvadel.
Aluskord Eesti alal ei paljandu . Põhja-Eestis lasub ta ligi 100 m sügavusel, Lõuna-Eestis aga veelgi sügavamal (Võrus 600 m, Ruhnu saarel isegi 800 m sügavusel). Kõige lähemale maapinnale, umbes 20 m sügavuseni, ulatub aluskord üksikutes kohtades Hiiumaal.
Aluskorrakivimid on tugevasti kurdunud ja läbitud arvukatest murrangutest (loode-kagu, kirde-edela
suunalised) ja lõhedest. Mõnedest murrangutest on säilitanud oma tektoonilise aktiivsuse ( tähistavad liikuvate plokkide piire ). Aluskorra kivimite pealispind oli mandrilise kulutusperioodi lõpuks, enne kattumist pealiskorra settekivimitega, tugevasti liigestatud. Lääne- ja Lõuna-Eesti aluskorra kivimid on tugevamalt moondunud kui Põhja-Eestis ja kuuluvad nn. Grauneliidifaatsiese moondekivimite hulka (ühed vanimad aguladekonna kivimid).
Pealiskord koosneb erinevatest settekivimitest, mis on tekkinud peamiselt vanaaegkonnas, 650-350 miljonit aastat tagasi. Sel ajal Eestit katnud veekogudes settis hulgaliselt settematerjali, millest
aastamiljonite jooksul moodustusid settekivimid , peamiselt lubjaja liivakivid.
Nende kogupaksus ulatub 100 meetrist Eesti põhjaosas 600 meetrini lõunas.
Pealiskorra kivimid on nõrgalt kallutatud ja rõhtlasuvusega. Nad on kujunenud maakoore platvormsel arengul, mistõttu ei ole kurrutatud.
Pealiskord koosneb erinevatel aegadel kujunenud ladestustest ning igale geoloogilisele ladestule vastab üks geoloogiline ajastu.
Pinnakatteks nimetatakse kõige nooremaid ja kõige pealmisi, pudedaid setteid, mis on kujunenud viimase 1,5-2 miljoni aasta jooksul. Harilikult koosneb pinnakate vanemate kivimite murenenud pealmisest kihist . Eestis on pinnakatte kujunemises olulist rolli etendanud mandrijää , mis viis suure osa varasemast murendmaterjalist minema või paigutas seda ümber ning tõi uut
materjali asemele. Pinnakattes on valdavad Pleistotseeni setted , Holotseeni setted
katavad Pleitotseeni katkendlikult ja õhukese kihina.
Läänemere ümbrust hõlmav u. 1 mln km² suurune nelinurkne mandrilise maakoore plokk kujunes välja siis, kui sulgus ürgne Svekofennia ookean (Svekofennia kurrutus 1,9 mrd a.t.).
Moodustus Svekofennia kurdmäestik , tulevane Eesti asus selle mägimaastiku keskosas, mida pidevad kulutused tasandasid küklikuks tasandikuks (lavamaaks).
Vana-, Kesk- ja Uusaegkonna kõikuvliikumised tekitasid maakoorde laugeid vagumusi, millesse moodustusid settebasseinid (Balti sünekliis), vähemliikuvatest maakooreosadest kujunesid kilbid (Fennoskandia kilp).
Tektooniliste survepingete mõjul tekkisid Eesti erinevates piirkondades kerkealad (Valmiera- Mõniste -Lokno) ja tektoonilised rikked ( Aseri , Ahtme jt.)
4. Eesti geoloogilised ajastud ja ladestud.
Pealiskorra vanimaks stratigraafiliseks üksuseks on vendi ladestu (125 m paksune). Umbes 650-550 miljonit aastat tagasi aguaegkonna lõpul kattis Põhja- ja Kirde-Eestit magedaveeline veekogu. Selles veekogus settisid nii jämedateralised liivad kui savid (vendi ladestu). Vendi avamusala on vaid Soome lahe põhjas, mõnel saarel (nt. Pranglil) ning Lahemaa pls. põhjatippudes pinnakatte all. Kõige täiuslikum ja paksem on Vendi ladestu läbilõige Kirde- Eestis. Lääne- ja Edela-Eestis Vendi kivimid puuduvad. Seal oli sel ajal kas maismaa või on kivimid peale kujunemist kulutatud ja ära
kantud . Vendi ajastust pärinevad jämedateralised liivakivid ja savid on tekkinud peamiselt aluskorra kivimite murenemisel. Vendi kivimid on kõikjal kaetud hiljem tekkinud settekivimitega ja neid ei ole võimalik maapinnal näha.
Vendi ajastule järgnes pikem maismaa periood (570 - 480 milj. a. t.), mille vältel osa varem tekkinud settekivimeid ära kulutati ja murendmaterjal minema kanti . Järgneva mitmekümne miljoni aasta jooksul oli Eesti ala kord rohkem, kord vähem, normaalsoolsusega mere poolt üle ujutatud ja selle veekogu põhja settisid mitmesugused liivad ja savid. Kambriumi ladestu avamus on Põhja-Eesti klindi jalamil, moodustades 150 m paksuse lasundi (kõige paksem Saaremaal). Vara-Kambriumi keskel umbes 545-520 miljonit aastat tagasi kuhjusid platvormil levinud normaalsoolsusega šelfimeres laial alal savid. Selle tulemusel tekkis kuulus Lontova sinisavi . Üsna laial alal paiknevad ka Alam-Kambriumi Lükati ja Tiskre kihistu aleuriidi- ja liivakivikihid, mis tekkisid pärast mõningat kulutusperioodi. Neid kihistuid ei leidu vaid Kagu-Eestis. Kesk- ja Hilis-Kambriumis valdasid Eestis peamiselt kulutusperioodid, mistõttu neid kihistud on väiksemal alal.
Ordoviitsiumi lademe avamused paiknevad Põhja-Eestis, Vormsil ja Hiiumaa põhjaosas. Ordoviitsiumis moodustunud settekivimite paksus on Eestis keskmiselt 160-180 m. Ordoviitsiumi ajastul (480 – 435 milj. a. t.) oli Eesti ala jälle mere all. Ordoviitsiumi mereelustik oli Kambriumi omast rikkalikum ning ka fossiilide säilimistingimused olid lubjakivis soodsamad. Alam-Ordoviitsiumi rannalähedase mere olustikku iseloomustab liiva ja massiline brahhiopoodide fosfaatsete karpide kuhjumine . Nendest rikastunud setendid on tuntud oobolus-fosforiidina. Fosforiidirikka liivakivikihi katkendina esinevas pruunikashallis argiliidis nn. diktüoneemakildas on leitud graptoliite (peajalgseid). Ordoviitsiumis ilmusid esmakordselt meresiilikud, korallid ja taimedest vetikad . Kukersiidi ( põlevkivi ) orgaanilise aine allikateks on olnud mikroskoopilised sinivetikad.
Siluri ladestu asub rööpselt Ordoviitsiumi ladestul ja avaneb Kesk- Eestis ning Lääne-Eesti saartel. Silurijärgse kulutuse tõttu pole lademete paksus avamustel täielik. Ometi küündib siluri karbonaatkivimite paksus kohati kuni 400 m ja üle selle (Ohesaares 436 m). Siluri ajastul (435 – 405 milj. a. t.) oli Eesti ala merelaht ning asus ekvaatori lähedal, mistõttu merevesi oli soe ning keskkond soodne korallriffide tekkeks. Siluri ladestu kivimikompleks jaotatakse 10 lademeks, mida
iseloomustab kindel kivististe kooslus . Siluris esinenud faunarühm oli rikkalik (sammalloomad, mereliiliad jne.). Esmakordselt ilmusid ka vanimad selgroogsed – kalad , skorpionilaadsed. Sõltuvalt mere sügavusest ja settimistingimustest on eraldatud erinevaid siluri ladestu laguuni-, madaliku-, avašelfi-, ülemineku- ja süvavee setteid.
Devoni ladestu (405 – 350 milj. a. t.) settekivimid lasuvad põikselt Siluri ja paiguti Ordoviitsiumi kihtidel. Avamused kulgevad idakirde- ja lääneedela-sihiliste vöönditena lõuna pool Pärnu-Mustvee joont. Noorimate Devoni kihtide avamusala on Eesti kagunurgas. Siluri ja Devoni ajastu vahetusel, ajal, mil Skandinaavias kerkisid mäed, oli Eesti maismaa. Devonist alates muutus Eesti ala jälle
rannikupiirkonnaks. Devoni ajastu mereline bassein kujutas endast ekvaatori lähedal olevat Ida-Euroopa platvormi loodeosa laialdasi piirkondi hõlmavat ja järk-järgult lõuna suunas vajuvat nõgu . Seal asuvasse merre suubusid suured jõed , mis said alguse kerkivatest Skandinaavia või Kaledoonia mägedest. Need hiidjõed kuhjasid oma deltadesse mitmesaja meetri paksuse kvartsliivakihi, millest kujunesid Devoni liivakivid (suurim paksus 450 m). Liivakivi punane värvus tuleneb rauaühenditest. Tänapäeval paljanduvad nad mitmel pool Lõuna-Eesti jõeorgudes.
5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine.
Eesti paiknemine Ida-Euroopa lauskmaal määrab tema pinnamoe põhijooned. Eestile on omane kõrgustike ja lavamaade vaheldumine madalike, nõgude ja orunditega ning suur osa territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50-100 m. Üldjoontes on Eesti pinnamood tasane ja väikeste kõrgusvahedega.
1. Devon 350 milj. aastat tagasi – Kvaternaar; Mandriliustike kulutav tegevus – PLEISTOTSEEN; Eesti ala reljeefi peamine vormimine toimus 11000- 13000 aastat tagasi. Madal-Eesti oli pikka aega kaetud veega, kuhjusid merelised setted. Kõrg-Eesti arenes edasi maismaana. Jääajajärgne periood – HOLOTSEEN .
Eestimaa vaheldusrikas ja künklik pinnamood on saanud oma ilme mandrijäätumiste käigus, kuid oma osa tänapäeva pinnamoe kujunemisel on olnud ka vanal aluspohjal. Korgustikud, lavamaad , nood ja sügavad orud olid esialgsel kujul olemas enne jääaega.
Mandrijää ja selle sulamisveed kujundasid neid vaid ümber, muutes pinnamoe mitmekesisemaks. Peale mandrijää taandumist on Eesti pinnamoodi ümber kujundanud mere-, tuule ja vooluvete tegevus, soode areng ning viimase paari aastatuhande jooksul ka inimtegevus. Viimasest on märkimisväärsem karjääride ja aherainemägede rajamine ning maaparandus .
6. Erinevad pinnavormid (kõrgustikud, tasandikud, madalikud , lavamaad, orud ja
nõod ).
KORGUSTIKUD on ulatuslikum , ümbrusest korgem lauskmaa osa, kus leidub mitmeid korgendikke, nogusid, orge jt. väiksemaid pinnavorme. Korgustike jalamipiir paikneb Eestis 75-100 m korgusvahemikus. Eesti korgustikud on erineva suuruse, kuju, pinnamoe ja tekke- ning arengulooga. Pinnamoelt eristatakse: Lamedaid lausikkorgustikke ( Pandivere ); Ürgorgudega liigestatud lavakorgustikke (Sakala); Künklikke korgustikke ( Haanja , Otepää , Karula ).
Tekkelt on Pandivere ja Sakala jäälahkmeala kulutuskorgustikud, Haanja ja Otepää liustikukeelte vahel kujunenud kuhjelised saarkorgustikud ning Karula mandrijää serva esine kuhjekorgustik.
LAVAMAAD EHK PLATOOD on ümbrusest korgemad tasandikud, mida enamasti ääristab astang.
Eesti alal eristatakse 3 erinevat lavamaad: Harju lavamaa Viru lavamaa Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa
Lavamaa reljeef on enamasti tasane, kuid monikord loikavad teda sügavad vooluveetekkelised orud, sest platoodel voolavate jogede erosioonibaas on madalal. Tasandikust eristab platood enamasti suurem absoluutne korgus ning monevorra liigestatum reljeef. Sageli ongi platoo ja tasandiku ainus vahe selles, et üks on korgemal kui teine. Platood voivad tekkida väga erinevate geoloogiliste protsesside tagajärjel, mistottu ei peeta platoost rääkides silmas selle geneesi, vaid ainult pinnamoodi.
MADALIKUD on kuni 50 m korgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üleujutatud. Maa kerke tagajärjel muutusid need alad maismaaks korgustikest ja lavamaadest hiljem.
Madalikud holmavad üle poole Eesti territooriumist ja suurimad neist asuvad Lääne-Eestis. Madalikud piirnevad kas suurimate veekogudega voi rannikumerega.
Eesti suuremad madalikud on: Soome lahe ( Pohja -Eesti) rannikumadalik, Lääne-Eesti madalik , Läänesaarte madalik, Peipsi rannikumadalik, Vortsjärve ja Alutaguse madalik,
Korgustike ja lavamaade vahele jäävaid madalamaid alasid nimetatakse nõgudeks või orunditeks.
Nõod on keskelt madalamad ning servadest korgemad suletud pinnavormid, mille pohjas esinevad järved voi sood .
Orundid on piklikud, laiapohjalised ja raskestipiiritletavad pinnavormid, millede pohjas voolasid kunagi hiigeljoed, millest tänaseks on säilinud vaid väiksed joed.
7. Pinnavormide teke, mandrijää roll pinnavormide kujunemisel.
Struktuursed pinnavormid – geoloogiliste välisjõudude kulutaval toimel erisuguse kulumiskindlusega kivimite avamusalal moodustunud pinnavormid, mis kajastavad ala tektoonilist ehitust.
Skulptuursed pinnavormid – geoloogiliste välisjõudude kulutaval toimel suhteliselt ühtlaste kivimite avamusalal kujunenud pinnavormid, millel otsest seost tektooniliste struktuuridega ei ole.
Mandrijää geoloogilises tegevuses eristatakse purustavat ehk kulutavat tegevust (liustikuerosioon, jääkulutus ehk jääkünd) ja kuhjavat tegevust ehk akumulatsiooni. Liustikuerosioon on ülekaalus jäätumiskeskme läheduses, jääservalähedastes osades aga domineerib akumulatsioon.
Kulutav tegevus suurim liigestatud ja kaldu olevatel aluspindadel.
8. Jäätekkelised ja jääsulamisvee tekkelised pinnavormid (kulutus ja kuhje) ja näited.
Jääkriimud Väikseimad kulutusvormid , mida kohtab peamiselt Põhja-Eestis ja saartel. Tekkinud jääs oleva kivimaterjali hõõrdel, moodustades kitsaid (0,5-2 mm) ja madalaid paralleelseid sirgeid vaondeid. Pikkus pole üle 0,5 m.
Jääkündevaod Tekivad jääkriimude suurenemisel . On kuni paarikümne cm laiused ja kuni 10 cm sügavused vaod . Neid on teada Rohukülas, Vasalemmas jm.
Hõõrdelohud Tekkinud jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide veeremisel, mis moodustasid mandrijää liikumise suunas ridastikku asetsevaid augukesi.
Ihkkeeled On jää poolt siledaks kulutatud pindade positiivsed pisivormid. Neile on tekkelt lähedased, kuid märksa suuremad biohermsete “peadega” kaljuvoored.
Kaljuvoored Munaja põhijoonisega loode-kagusuunalised pinnavormid. Järsk astanguline kaljuvoore loodeots on alati kaetud kulutuskindla biohermiga, aeglaselt madalduv kaguosa koosneb aga dolomiitidest ja mergeldolomiitidest, mis on enamasti kaetud moreeni ja mereliste kruusade-liivadega. Rohkesti leidub kuni 15 m kaljuvoore Jaagarahu lademe avamusalal (Kirbla, Lihula , Salevere). Analoogilisteks pinnavormideks ka Kessulaid ja Muhu .
Voored On ovaalsed laugete nõlvadega künnised , kus jää on toiminud nii setete kuhjaja kui kulutajana. Voorte mandripoolne osa on kõrgem ja järsem ning nõlvad on lauged. Jagunevad väljakujunemise astme järgi pärisvoorteks ja voorjateks künnisteks. Eesti voorte pikkus ulatub mõnesajast m kuni 13 km (Koimula) ja kõrgus mõnest m kuni 50-80 m (Laius 60 m). Suurimad voored ning neid eraldavad piklike järvedega nõod asuvad Saadjärve voorestikus ja Türi voorestikus (kuni 20 m kõrguseid voori). Kokku on Eestis rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist. Voored on tekkinud vanade aluspõhjakõrgendike nõlvadel või selle vahetus läheduses.
Moreentasandikud On valdavalt moreenist koosnevad kuhjelised pinnavormid, mida katab liivsavine või saviliivane pinnakate. Moreeni paksus ulatub mõnekümnest cm kuni kümnete m. On kujunenud aktiivse liustiku all põhjamoreeni väljasettimisel. Moreentasandikud on kujunenud vana reljeefi tasandikulistel kohtadel, mille pind on enamasti lainjas ning suhtelised kõrgused ulatuvad harva üle 10 m. Jääsulamisveed on tasandikesse uuristanud orgusid.
Liustiku serva ees kuhjunud piklikke positiivseid pinnavorme nimetatakse otsamoreenideks. Otsamoreenid on servamoodustiste üks lüli, servamoodustiste hulka kuuluvad ka liustikukeele küljeosas kujunenud küljemoreenid. Küljemoreenid on tekkinud kahe naaberliustikukeele ühinemiskohas tekkinud keeletevaheliste moreenide siirdevorm.
Oosid ehk vallseljakud On kujunenud liustiku avalõhedes (tunnelites) ning koosneb mandrijää sulamisvee setteist (põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest). On vallikujuline pinnavorm, mis on tekkinud voolava vee kuhjaval toimel liustiku sees, ees, peal või all. Olemuselt on järsunõlvalised (kuni 42 kraadi), kus teravaharjalised vallid võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi ahelikke.
Sandurid On moodustunud jääserva ees maismaal vabalt rännelnud, kindla sängita jääsulamisvee jõgede kokkukantud setteteist. Nende pind on peamiselt tasane, veidi kaldu lõunakaartesse
Jääsulamisvee äravooluorud On liustikujõetekkelised kulutuspinnavormid . Erinevalt tavalistest jõeorgudest ei arvesta need sageli nüüdisreljeefi kallakust, nende pikiprofiil on mõnikord ebaühtlane , astmeline ning esineb sulglohke, kus tänapäeval asuvad järved ja sood.
Mõhn on liivast ja kruusast koosnev liustiku sulamisveetekkeline positiivne pinnavorm, mis on enamast ümara põhiplaaniga.
9. Jäätekkeliste ja jääsulamisvee tekkeliste pinnavotmide levikuala.
10. Mere- ja järvetekkelised pinnavormid, näited.
Kuhjelised rannaterrassid On Eestis levinuimad rannakuhjevormid. On moodustunud kas setete risti- või pikirände tulemusena ning kujutavad endast kunagise või nüüdisaegse veekogu suunas pisut kaldu olevaid tasandikke . Kuhjelised terrassid on tasasema reljeefiga kui murrutuslavad. Setete paksus ulatub 10 m kuni 20 m, nt. Uulus, Sindi lähistel, Harkus ja Pirital. Setted koosnevad peamiselt liivast ja aleuriidist ning paiknevad ranna sirgete ja eenduvate lõikude juures, lahekäärudes või erivanuste rannajoonte vahele jäävatel madalaveelistel merepõhjaaladel.
Maasääred Ebasümmeetriliste nõlvadega valli- või künniselaadsed pinnavormid. On kujunenud ühepoolse pikirändelise settevoolu toimel. Nende kõrgus on 2-3 m ning laius 50-100 m, pikkus harilikult alla 1 km. Merepoolne nõlv on vastasnõlvast laugem.
Silmusjas maasäär – moodustunud rannajoone käänukohtades, käänduvad maismaa poole (kus madalam meri). Nt. Mihkli maasäär;
Põiksäär – tekkinud setete pikirände tulemusena, kus nende tekkekohaks on tavaliselt loodetormidele avatud kitsad merelahed. Nt. Iru ja Kroodi põiksääred;
Nooljas maasäär – kujunenud kahepoolse pikirändelise settevoolu toimel, saarte taha “sabana”. Nt. Kirblas;
Tombolo – on kas kaht saar või saart ja mandrit ühenda rannakuhjevorm. Nt. Toopea kõvik ühines mandriga tombolo abiga.
Rannabarrid on algselt tekkinud liivasel rannanõlval vee all rannajoonega paralleelsete liivavallidena (veealused barrid), mida lained kannavad mere põhjas ranna suunas. Kõrgenemisel ulatuvad nad üle merepinna (saareline barr) ning jäävad lõpuks mere taandumisel kuivale.
Valdavalt on nad kujunenud tugevate tormide vaibumisjärgus keskmisest rannajoonest veidi
kaugemal. Rannavallid võivad olla mõne suurema kuhjevormi (maasääre) osa.
11. Vooluveetekkelised pinnavormid, näited.
On kujunenud kindla voolusängita ajutise veevoolu ( vihmasadu , lumeja jääsulamisvesi) lausalise uhtmise (pinnaerosioon ja nõlvaerosioon) ja uhtesette ehk deluviaalsette kujumise tulemusena.
Uurete sügavdamisel moodustuvad sügavad ja lühikesed sälkorud , mida nimetatakse jäärakuteks ehk ovraagideks. Nende edasist arengut pidurdavad nõlvade metsastumine.
Eestis jäärakud on enamasti kamardunud ja nim. uhteorgudeks.
On kujunenud kindlas sängis voolava vee uuristuse ehk lineaarse (joonelise) erosiooni ja kuhjava tegevuse tulemusena. Püsiva sängivoolu kujundatud suurimad kulutusvormid on jõeorud.
SÄNG SÄLK MOLD LAMM KURISTIK KANJONORG
Kärestik – naaberlõikudest suurema kaldega jõe osa, mille piires vool on kiirem. Kärestiku juures on jõe põhi kivisem, sest peenem materjal on ära kantud.
Kosk – suure langu ja kiire vooluga jõelõik, kus vesi voolab mööda suure kaldega vastupidavamaid kivimeid.
Juga – järsk vee langus jõe sängis olevalt astangult. Iseloomulikud Soome lahte suubuvatele jõgedele ( Keila , Jägala , Narva). Kõrgelt langev vesi on mõne joa alla uuristanud katlataolisi süvendeid ehk
hiiukirne. Joa astangu all toimuva intensiivse uuristuse tõttu taanduvad kõik joad ülespoole.
12. Korrosioonilised ja sufosioonilised pinnavormid, näited.
Kergesti lahustuvates kivimites pinna- ja põhjavee lahustuva ning mehaanilise toime ehk korrosiooni
tagajärjel tekivad maasisesed õõnsused – karstivormid.
Kivimiosakeste ja lahustunud ainete väljauhtumisega kivimeist ning setteist kaasneb sageli lahustuvate
kihtide vajumine ja langatusvormide teke – sufosioonilised pinnavormid.
Mesovormidest on levinud kurisud . Mitmekümne meetri laiused lehtri, lohu või liuakujulised moodustised, kuhu neeldub pinnavesi. Need pinnavormid asuvad peamiselt väikestes nõgudes või soostunud alade äärtes, kuid leidub ka ojade ja väikeste jõgede sängides. Paljudes kurisutes kaovad ajutised ojad või jõed maa alla. Vesi tuleb päevavalgele karstiallikatena.
Maa-aluse koopa lae sisselangemisel tekivad langatuslehtrid. Kui lähestikku on palju langatuslehtreid, võib nende liitumisel tekkida karstiorgud ja –häilud.
13. Tuuletekkelised pinnavormid, näited.
Tuulevired – väikesed kuhjevormid . Neil leidub nii mererannas, jõekaldal, lahtistel liivakarjääridel ning Kirde-Eesti põlevkivi tuhaväljadel. Madalad kuni 5 cm kõrgused looklevad liivavallikesed. Kujunevad nõrgemate tuultega ning on orienteeritud valitsevate tuultega risti.
Eelluited – piklik liivahang, mis on kujunenud takistuse taha tugevamate tuultega. Esineb järsk pealttuulenõlv ja lauge alttuulenõlv. On kuni 3 m kõrgused, neid esineb nt. Kloogarannas, Pirital.
Luited – kõrgenenud eelluide hakkab takistama liiva edasikandumist ja see hakkab kuhjuma ka pealttuulenõlva ees, mis muudab hange kuju. Pikkamisi omandab eelluite nõlvad võrdse kallakuse, siis muutub järsemaks juba alttuulenõlv. Eelluitest on saanud luide .
14. Komogeensed ja muud pinnavormid, näited.
METEORIIDIKRAATRID on meteoriidi langemise tagajärjel tekkinud valliga ümbritsetud lohud
Järskudel nõlvadel ja oruveerudel variseb murenenud kivimmaterjal raskustungi mõjul allapoole ja nii tekivad kaldpinnalised kuhjatised – rusukalded.
Biogeensed pinnavormid on kujunenud elusorganismide toimel. Kõige tuntumad on fütogeensed pinnavormid mitmesugused sootasandikud. Zoogeensed pinnavormid – sipelgate kuhilpesad, kopratammid, loomarajad jne. Antropogeensed pinnavormid – tuhamäed , aherainepuistangud, teed, karjäärid, kraavid jne.
15. Eesti klimaatiline asend.
Eesti asub parasvöötme põhjaosas, merelise ja mandrilise kliima üleminekualal. Kliima on paraskontinentaalne . Mõjutavad Atlandi ookeani mereline õhk ja Euraasia siseosa kontinentaalne õhk.
16. Eesti kliimatekke tegurid.
Territooriumi väikese ulatuse tõttu on laiuskraadide erinevusest tingitud päikesekiirguse muutused tühised. Aastane päikesepaiste kestus Eestis on 1600-1900 tundi. Kõige enam saavad päikesekiirgust rannikualad ja saared.
Eesti jääb alale , kus tihti vahelduvad erinevad õhumassid, sellepärast on meie ilmad väga muutlikud.
Eesti nagu kogu Euroopa kliimat mõjutavad nii Atlandi ookean (Põhja-Atlandi hoovus ) ning Islandi miinimum (tsüklonite tekkimiskoht).
Eesti paikneb niiske kliima vööndis, kus sademete hulk ületab summaarse aurumise .
Sage madal- ja kõrgrõhkkondade vaheldumine Eesti kohal põhjustab tuulist ilma ning muutlikku tuule suunda. Sagedaim tuul Eestis on edelatuul (25%) aga ka lääne- ja lõunatuuled (seostuvad tsüklonitega).
Aasta keskmine sademete hulk on Eestis 550-750 mm. Aasta jooksul jaotuvad sademed ebaühtlaselt – kõige vähem sajab veebruaris ja märtsis, kõige rohkem juulis ja augustis.
17. Eesti kliima parameetrid (erinevus piirkonniti), kliima muutused.
Läänemere naabrus - mereline ja mandriline kliimavaldkond. Mere mõjul on rannikuvööndis
õhutemp. ööpäevane ja aastane amplituud väiksem kui sisemaal . Ranniku lähedastel aladel aastaaegade algused hilinemisega, pilvisus ja sademete hulk väiksem ja lumikatte kestus lühem. Samas päikesepaistet on rohkem, õhk niiskem ja tuule kiirus suur.
Kõrgustike mõju - on talvel külmem, lund on rohkem ja see püsib kauem maas . Pilvisus ja sademete hulk suurem. Kõrgustike ja madalike vaheldumine põhjustab ka erinevusi temperatuuri ja sademete jaotumises.
Eestis on õhutemperatuur samal geograafilisel laiuskraadil olevatest aladest keskmisest suvel mõnevõrra madalam, talvel kõrgem.
Rannaaladel on õhuniiskus suurem kui sisemaal, eriti soojal poolaastal.
Kõige rohkem saab sademeid Lääne-Eestis kõrgustike-eelne vöönd , mis jääb rannikust 30-60 km kaugusele. Rannikualadel (500 mm) sajab vähem kui sisemaal ning kõige rohkem kõrgustikel (700 mm).
Pikaajaliste vaatluste alusel on selgunud, et Eestis on suvi viimase saja aasta jooksul pikenenud ligi kahe nädala võrra. Talv, kui püsiva lumikattega periood on lühenenud umbes kuu võrra. Suve pikenemine on toimunud põhiliselt kevade arvelt, mis ise on samuti hakanud saabuma varem. Sügis on nädala võrra pikenenud hilissügise arvelt. Lumise talveilma asemel on hakanud novembris ja detsembris valdama eeltalve ilm, mil külmaperioodid vahelduvad suladega.
18. Läänemere areng enne Kvaternaari .
Enne jääaega oli Eesti mandriala meretaseme suhtes kõrgem. Läänemere nõgu oli olemas juba enne jääaega, kui seal voolasid Taani väinade suunas mitmed hiigeljõed. Soome lahe kohal voolas Ürg- Neeva , millesse suubusid Põhja-Eesti jõed.
19. Läänemere arenguetapid Kvaternaaris (iseloomustus).
Läänemere nõo lõunaosas oli meri juba paleogeenis. Umbes 110 000 a. t., Hilispleistotseeni algul, algas pärast mandrijää taandumist maailmamere veepinna kiire tõus ning vesi ujutas üle nüüdisaegse Läänemere nõo ja külgnevad madalamad rannikualad – Eemi mere transgressioon.
Umbes 12 000 a. t. kujunes välja 2 ulatuslikku jääpaisjärve: suurem Lõuna-Balti jääpaisjärv hõlmas
Lõuna-Rootsi ja Riia lahte, väiksem Ramsay jääpaisjärv asus nõo idaosas, mis oli ühenduses Peipsi-
Pihkva nõos olnud jääpaisjärvedega.
Pärast liustiku taandumist Pandivere kõrgustikult 12 000 a. t. ühinesid Männikvälja-Uljaste ümbruses Lõuna-Balti ja Ramsay jääpaisjärved ühtseks Balti jääpaisjärveks.
Umbes 10 200 a. t. toimus Kesk-Rootsis Billingeni mäest põhja pool vee läbimurre Atlandi ookeani, mille tulemusena järve veepind alanes 25-30 m võrra ja ühtlustus maailmamere tasemega. Moodustus esimene mereline veekogu – riimveeline Joldiameri.
Umbes 9600 a. t. hakkas Kesk-Rootsi väin maakoore kerkimise tõttu kitsenema, mis 9300 a. t. sulgus hoopis. Soolase ookeanivee sissevoolu lõppemise kujunes suur sisejärv, mille veetaseme sissevoolavad jõed tõstsid kuni 18 m ookeani pinnast kõrgemale. Järve nimetati jõe nappteo Ancylus fluviatilis järgi Antsülusjärveks.
Umbes 8500 a. t. toimus maapinna aeglase vajumise tagajärjel Antsülusjärve vete läbimurre Darssi künnisest Sundi väina suunas ookeani. Veepind alanes ning moodustus soolase vee sissetungil – Litoriinameri.
Umbes 4000 a. t. hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, millega kaasnes soolsuse vähenemine Läänemere nõos. Praegugi jätkuvat magestunud veega Läänemere viimast staadiumit nim. veekogule iseloomuliku punnteo Lymnaea peregra baltica järgi Limneamereks.
20. Läänemere parameetrid, soolsus , reostus.
Pindala: 373 000 km² (üks väikseimaid); Keskmine sügavus: 52 m; Taani väinade künniste sügavus: 18 m; Suurim sügavus: 459 m Landsorti vagumus; Veemaht : 21721 km; Keskmine soolsus: 8-10 ‰ (riimveeliselt suurim); Noor meri:10-12 tuh. aastat on täidetud veega; Liigivaene, isendirikas; Ümbritsetud 9 riigiga
Väikese veemassi ja kehva veevahetuse tõttu kergesti reostuv. Peamised reostajad fosfori- ja lämmastikühendid, mis soodustavad eutrofeerumist. Surnud vetikamass vajub veekogu põhja ning selle lagundamisel tekib hapnikupuudus. Reostavad ka raskemetallid, elavhõbe , plii, kaadmium jne.
21. Eesti rannikumere parameetrid (erinevus piirkonniti).
Rannikumeri on enamasti madal (Gotlandi nõos 246 m). Soome lahes ulatuvad sügavused 135 m-ni, Liivi lahes 60-65 m ja Väinameres 5-24 m.
Madalamates osades Väinameres ja Liivi lahes soojeneb vesi põhjani. Ka miinimumtemperatuurid tekivad varem ning püsivad kauem ja meri on pikka aega jääs. Saaremaast ja Hiiumaast läände jääv meri on sügavam ja soojeneb suvel aeglaselt, talvel aga kattub harva jääga. Jäätub –0,2 kuni -0,4 juures.
Suurim Eesti rannikumere soolsus on Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul (6-7 ‰) ja Soome lahe lääneosas (6 ‰). Magedam on vesi Väinameres ja Riia lahes (5-6‰).
22. Eesti veebilanss .
Maksimaalne on veetase (5-10 cm üle keskmise) suve lõpul ja sügisel ning minimaalne (10-20 cm alla keskmise) kevadel.
23. Eesti jõed, kujunemine, jaotus maismaal, pikiprofiil, toitumine ja veerežiim .
Esimesed jõeorud olid olemas enne jääaega, nendest annavad tunnistust mattunud orud. Orgude põhja- ja loodesuunaline orienteeritus ühtib aluspõhja tektooniliste rikete suunaga. Viimase liustiku taandumisega algas kõigepealt Kagu- ja Lõuna-Eesti jõgede areng (Eesti vanimad jõeorud).
Otepää staadiumil laius Pihkva järve ja seda ümbritseva madaliku kohal jääpaisjärv, mille väljavool oli Petseri-Võru- Hargla oru kaudu Koiva orgu. Veetaseme alanedes kujunes ka vool Pihkva jääpaisjärve suunas. Selleks ajaks olid ka kujunenud: Võhandu , Väikese-Emajõe ülemjooks, Pühajõgi jt.
Sakala staadiumi algul vabanesid jää alt Võrtsjärve nõgu ja Emajõe org (ühendus kahe jääpaisjärve vahel). Vooluteed kulges Emajõe orust Võrtsjärve nõkku ja sealt Viljandi oru kaudu lääned ning Väikese-Emajõe-Pedeli oru kaudu Koiva orgu.
Pandivere staadiumi algul nii Võrtsjärve kui Peipsi jääpaisjärve veetase langes ning väljavool Võrtsjärvest lõunasse katkes. 11 000 a.t. laius Läänemere nõos Balti jääpaisjärv, välja olid kujunenud
Kesk-Eesti jõed, kujunema hakkasid Põhja-ja Lääne-Eesti jõgede ülemjooksud (eelkõige idapoolsed). Peipsi jääpaisjärve veetaseme langemine tingis Lõuna-Eesti jõgede lõikumise sügavamale. Lõuna-Eesti jõgedel olid juba välja kujunenud tänapäevastega sarnased, sügavad terrassiliste veergudega orud.
Jääajajärgsel ajal Põhja-Eesti jõed pikenesid alamjooksu suunas vastavalt Läänemere veetaseme alanemisele. Alanud Balti klindi tõus merest tõi kaasa intensiivse erosiooni, orgude sügavnemise ja terrasside kujunemise alamjooksuorgudes.
Tänapäeval Põhja-Eesti jõeorud pikenevad mere suunas ja toimub paekalda erosioon , Lõuna-Eesti jõeorgude erosioonibaas on kerkinud, mis toob kaasa jõesete kujunemise alamjooksul ja jõelammide kiire arengu.
Põhja-Eesti jõed - kumer pikiprofiil, millel väike lang ülem-ja keskjooksul ning suurem lang alamjooksul (Põhja-Eesti paekallas , maakerge). Esinevad joad (Jägala 8, Keila 6 m).
Lääne-Eesti jõed - ühtlane lang (tektoonilised rikked ja maakerge). Voolavad viirsavisse uuristatud madalates orgudes.
Lõuna-Eesti jõed - nõgus pikiprofiil (aluspõhja reljeef ja nüüdisaja reljeefi mõju). Algavad kõrgustikelt (suur lang), voolavad Devoni sügavates ürgorgudes.
Jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, kus iga toiteallikas annab 1/3 aastasest äravoolust.
24. Eesti järved, teke, parameetrid, levik, tüübid. Peipsi ja Võrtsjärv.
Mandrijäätekkelised ( glatsiaalsed ); Jäänuk ehk reliktjärved, mis on tekkinud neotektoonilise kerke tagajärjel; Laugasjärved; Lammijärved ehk soodijärved; Ajutised karstiveest toituvad järved Ainulaadne on meteoriiditekkeline Kaali järv ning palju leidub tehisjärve.
Järvede levik ebaühtlane: rohkem künklikes maastikes ja Lääne-Eesti rannikul, vähem Kesk-Eesti tasandikel, Pandivere kõrgustik ja Viru ja Harju lavamaa. Kõige järverikkam paik on Kirde-Eesti ( Kurtna järvestik - 30 km² alal 40 järve). Järverohked kohad on veel : Haanja, Karula kõrgustik, Kõrvemaa , Saaremaa loodeosa. Kesk-Eestis leidub palju jõgedele rajatud paisjärvi.
Eesti järved on valdavalt väikesed ja madalad.
Järvede valgalad on väikesed, seega veevahetus toimub ka aeglaselt. Ligikaudu 63 % järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, kõige väiksem veevahetus on sügavatel umbjärvedel – 1 kord 3-5 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Kuritse, Hino). Paljudes madalates järvedes (rannajärvedes) vahetub vesi aasta jooksul kümneid korda (Porijärves 170 korda). Järvevee suuremad temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal. Tugevam
stratifikatsioon tekib sügavates järvedes (suvel vahe kuni 20 °, nt Nohipalu Mustjärves).
Eestis esineb ka meromikseid järvi (segunemata veega), kus sügavamates kihtides täielikku segunemist ei toimu (nt Rõuge Kaussjärv ja Kooraste Linajärv).
Vähetoitelised ehk oligotroofsed – 8 % järvedest. On mineraal -, toit- ja humiinainete poolest vaesed. Need on selgeveelised (läbipaistvus > 4 m) unikaalse elustikuga järved.
Poolhuumustoitelised e semidüstroofsed – 5,8 % järvedest. On mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainetesisaldusega.
Huumustoitelised e düstroofsed – 9 % järvedest. Mineraal ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. Esineb madal pH. Peamisel soojärved, laukad.
Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised.
Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks.
Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul.
Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved.
Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %.
Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal. Pindala 3555 km; Liigestub Suurjärveks, Pihkva järveks ja Lämmijärveks; Keskmine sügavus 7 m; Suurim sügavus 15,3 m Lämmijärves; Rannajoon sirge - Remda ps. ja Värska orglaht; Saari 35 (suurim Piirissaar); Suubub 237 jõge - suuremad Velikaja ja Emajõgi ; Velikaja 57% valgalast; Veetaseme kõikumine 28-31 m-ni; Vesi vahetub 2 aasta jooksul.
Tekitas Võrtsjärve jääkeel; Esineb 4-5 saart (tuntuim Tondisaar ); Läbivooluline (Väike-Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi , välja voolab Emajõgi); Keskmine veetase 33 m; Keskmine sügavus 2,8 m; Suurim sügavus 6m.
25. Eesti põhjavesi , veekihid
Devoni liivakivides esinevaid veekihte eraldab üksteisest savide ja savikate liivakivide vahekiht , mis laseb vett vähe läbi. Devoni liivakividest pumbatakse vett kuni 200 m sügavuselt.
Siluri ja ordoviitsiumi paekivid on olulisteks vettkandvateks kihtideks Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestis. Vett saab juba 5-15 m sügavustest kaevudest, kuigi suurem osa vajaminevast veest pumbatakse tänapäeval sügavamatest puurkaevudest. Lõuna-Eestis asuvad need veekihid mitmesaja meetri sügavusel.
Kambriumi ja ordoviitsiumi lubjakivid on kohati suurte lõhedega, mille kaudu liigub vesi sügavamale, kuni jääb pidama kambriumi savidel. Need veekihid ei ole eriti veerikkad. Sealt pärit põhjavesi toidab Põhja-Eesti paekalda jalamil olevaid allikaid .
Kambriumi-vendi liivakivides seevastu peituvad suured põhjaveevarud. Neid saab kätte puurkaevudest, mis paiknevad Põhja- Eesti rannikut. Rohkesti kasutatakse nende veekihtide vett Tallinnas ja selle ümbruskonnas. Vendi kihid paljanduvad Soome lahe all ning suurema vee võtmise korral võib neisse tungida soolane merevesi.
Aluskorra pealmises murenenud graniidikihis on samuti põhjavett.Seda vett Eestis ei tarvitata, küll aga Soomes, kus ta paikneb maapinnale palju lähemal.
26. Mullastik , Eesti mullad (iseloomusta), tekketegurid.
Soode ja soostunud muldade suur osatähtsus; Massiivse pae esinemine mullaprofiilis küllalt suurel Pinnal; Karbonaatsete muldade suur osatähtsus; Muldade suur kivisus, eriti peenkivisuse osas (rähk,
klibu , veeris); Muldade suur kirjusus, mis tuleneb lähtekivimist, mineraalsest ja keemilisest koostisest kui ka väga vahelduvast veerežiimist.
27. Mullahorisondid, mullatüübid , mullalõimis-lähtekivimid-mullatüübid-viljakus.
Automorfsed mullad koosnevad:
1. Metsakõdu horisont (O) esineb ainult osas metsades kõige pealmise horisondina. 2. Huumushorisont (A) on enamasti mulla pealmine horisont, mis ainult osas metsades paikneb
eelnimetatud horisondi all. On huumuse sisalduse tõttu omandanud musta või halli värvuse.3. Väljauhte-(eluviaal) (E) on valge, hall või kollakas alati ülemisest ja järgnevast horisondist heledama värvusega. Esineb enamasti huumushorisondi all. Kujuneb mullas saviosakeste ja ainete väljauhtumisel. 4. Sisseuhte-(illuviaal) (B) on pruuni värvusega. Paikneb A või E horisondi all. Siia toimub ainete sisseuhe. 5. Mulla lähtekivim (C) on mullatekkest muutmata materjal, millest muld on
kujunenud. Paikneb mullahorisontidest sügavamal. 6. Kui mullahorisontide all
esineb massiivne kivim (lubjakivi, liivakivi), mis mulla moodustumisel ei osale, siis nimetatakse seda mulla aluskivimiks (D).
Paepealne e. Loomuld Õhukesed karbonaatmullad, kõrge huumuse ja mineraalainete sisaldus, veepuudus , aluseline pH, keskmise viljakusega (A-BC-C-D).
Leostunud (Ko) ja leetjad (Kl) liivsavimullad Viljakamad mullad Eestis, happelised , hea veevahetus ja õhustatus (A-(E)-B-C).
Näivleetunud e kahkjad mullad (LP) Kahe lähtekivimiga (punakaspruun liivsavimoreen kaetud saviliivade ja liivadega), ülavesi, happelised, keskmise viljakusega (A-E-B2-C2).
Leede - (L) ja leetunud liivmullad (Lk) Huumushorisont puudub või on õhuke, esineb Ehorisont, tüse B-horisont, happelised mullad, madala viljakusega (O-(A)-E-B-C).
Gleimullad (G) Liigniisked, esineb G-horisont, tüse AT või OT horisont, happelised.
Soomullad Turba lasumi tüsedus >30 cm, liigniisked ja happelised, madalsoo, siirdesoo , rabamullad.
28. Mullatüüpide levik.
Põhja-Eestis on lubjarikkal rähksel moreenil tekkinud valdavalt rähk- ja paepealsed mullad
Kesk-Eestis (Järvamaal, Lääne-Virumaa lõunaosas, Jõgevamaal) rähavaesemal lähtekivimil on kujunenud leostunud ja leetjad mullad;
Lõuna-Eestis levivad happelised näivleetunud mullad, sest nende lähtekivimis on palju lubjavaest materjali. Kõigis kolmes piirkonnas paiknevad madalamatel aladel glei- ja soomullad.
Lääne-Eestis on enamlevinumateks muldadeks gleimullad. Need ümbritsevad suuri rabasid ja
väiksemapindalalisi rähksete või leostunud ja leetjate muldadega kõrgemaid alasid.
Otepää, Haanja ja Karula kõrgustikul on künkliku reljeefi tõttu oluliselt erinevad mullad, mis vahelduvad juba väga väikesel maa-alal. Põllustatud küngaste nõlvadel levivad erodeeritud mullad.
29. Taimkate rajoneerimine, Eesti mets ja -tüübid, niidud (tüübid) ja sood
(tüübid).
Laasimeri geobotaanilise rajoneeringu järgi kuulub Eesti Lääneja Ida-Baltikumi allprovintsi
I – Lääne-Eesti niitude ja puisniitude rajoon ; II – Loode- ja Põhja-Eesti rannikuvööndi aruniitude r;
III – Vahe-Eesti rabade ja lodumetsade r; IV – Pedja jõgikonna soode ja lamminiitude r; V – Ida- ja Kesk- Eesti kuusikute ja kuusesegametsade r; VI – Kirde-Eesti rabade ja
lodumetsade r; VII – Emajõe alamjooksu ja Peipsi edelaranniku lammisoode r; VIII – Kagu-Eesti liivaste männimetsade r.
Eesti taimegeograafia valdkonnad (Kesk- ja Ida-Euroopa provints) Lippmaa järgi
Emoc – lääneranniku ja saaret lääne-allvaldkond; Emor – lääneranniku ja saarte ida- allv ;
Emb – põhjaranniku allv; Lh – Häädemeeste allv; Einf – Loode-Eesti vk; Eint – Vahe-Eesti vk;
Ecl – paekalda allv; Esup – Pandivere vk; Alt – Alutaguse; Emed – Lahkme- Eesti vk; Eor – Kagu-Eesti vk
Enne märkimisväärse inimtegevuse algust ( primitiivne maaviljelus 4000- 3000 a. tagasi) oli Eestimaa metsasus 90%. 13. saj. oli langenud 60%-ni ning eriti ulatuslik metsade laastamine toimus 17. saj. alates. Saeveskid, manufaktuurid , pigi valmistamine ja viinapõletamine. Praegu ligi 50%.
Arumetsade klass: Loometsad, Nõmmemetsad, Palumetsad , Laanemetsad, Sürjametsad , Salumetsad
Lammimetsade klass
Soostunud metsade klass: Soovikumetsad, Rabastunud metsad
Kõdusoometsade klass: Kõdusoometsad
Soometsade klass: Madalsoometsad, Siirdesoometsad, Rabametsad
Aruniidud , Lamminiidud, Rannaniidud, Soostuvad niidud
Madalsood, Siirdesood , Rabad
30. Eesti maastikuline liigestatus ja rajoneering.
Põhja- Eesti: Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju ja Viru lavamaa, Kõrvemaa ja Alutaguse
Lääne-Eesti: Hiiumaa, Saaremaa, Ruhnu, Pärnu lahe madalik ja Liivi lahe saared
Võrtsjärve ja Peipsi madalik
Lahkme-Eesti: Pandivere kõrgustik, Kesk-Eesti tasandik , Vooremaa, Türi voorestik, Endla nõgu
Lõuna-Eesti: Sakala kõrgustik, Kagu-Eesti lavamaa, Otepää kõrgustik, Haanja kõrgustik, Karula kõrgustik, Valga nõgu, Väike-Emajõe orund, Hargla nõgu, Võru orund
31. Eesti rahvastik ja selle ajalugu.
Päris esimesed asukad Eemi j蒿vaheajal (120 000 a.t.) olid neandertali inimesed. Esimesteks asukateks ürginimesed Lõuna-Eestis ( põhjapõdrad ) 11 800-10 800 a.t. Esimene tõestatud elukoht on Pulli Sindi lähedal. Rahvastik hõredalt, jõgede ja mere ääres. Umbes 8500- 8000 a.t. asustati Kunda Lammasmägi (küttimine ja kalastamine ). Keskmise kiviaja elukohad seotud suurte veesüsteemidega (Võrtsjärv- Emajõgi-Narva). Läänemeresoome hõimud kujunesid välja nooremal kiviajal. Karjakasvatus ja algeline põlluharimine 6000-5000 a.t. Asustus nihkus sisemaa poole.
32. Sünnid, surmad ja iive. Ränne ja selle liigid (iseloomustus).
33. Rahvastiku vanuseline, sooline ja rahvuslik koosseis.
Poisse sünnib reeglina 5 % rohkem. Mehed on haigustele vastuvõtlikumad ja satuvad sagedamini õnnetustesse. Meeste keskmine eluiga on naiste omast madalam (M 65 aastat, N 77 aastat). Eesti rahvastik vananeb, mis suurendab riigi kulutusi. Ürritatakse sündivust tõsta – noorte sisseränne, vanemahüvitis.
Alates 21. saj. moodustavad 80 % rahvastikust Eesti kodanikud ja 20 % välismaalased. Välismaalastest enamiku moodustasid venelased (86 000 in), ukrainlased (2870 in) ning valgevenelased ( 1440 in), järgnesid lätlased , leedulased ja soomlased . Teiste riikide arv jäi alla 100.
34. Haldusjaotus , rahvastiku paiknemine (linnastumine).
Halduse järgi on Eesti jagatud 15 maakonnaks. Juhivad maavanemad. Maakonnad jagunevad valdadeks ja linnadeks. Moodustavad omavalitsusliku tasandi. 2008. a. Seisuga on Eestis 194 valda ja 47 linna.
Rahvastiku tihedus – Eestis 30 in/km2. Rahvastik riigis ebaühtlaselt – tihedam linnades (2600 in/km2), hõredam soistel ja metsastel aladel (2-5 in /km2).
Eestis linnarahvastik moodustab 80 %, enamik neist elab linnades (üle poole), vähem alevites ja alevikkes. Maarahvastik 20 %, tänapäeval tegevus laienenud ( taluturism ).
Aleveid on 11 ja alevikke u. 175.
35. Eesti majandus ja sektorid . Majandusjaotus Eestis.
Üheks mõjuteguriks loodusvarade olemasolu (paiknemine) ja loodulikud tingimused. Mõjutab just hankivad majandust ja mäetööstust (Eestis põllumajandust, metsandust ja energeetikat). Eestis I kohal teenindav majandust (varasem põllumajandus taandunud, tööstus II kohal). Tänapäeval Pandivere ja Kesk-Eesti suurimad põllumajanduspiirkonnad, metsandus Lõuna-Eestis ja energeetika Kirde-Eestis. Oluline ka inimene ( inimkapital ). Majandulikult aktiivsed ja mitteaktiivsed. Töötuse määr näitab majanduse olukorda, tänapäeval on see 9,1 %.
36. Tööhõive ja töötus, SKT.
37. Eesti majandusgeograafiline asend, majanduse regionaalsus.
1. Avatus Läänemerele; 2. Ajas muutuv, asend Euroopa majanduslikul ja poliitilised
„kaardil“; 3. 20. saj. neli perioodi; 3. 1. maist 2004 EL liikmesriik.
SKT arvestatuna 1 el kohta on rikkamaiks piirkonnaks Põhja-Eesti ja vaesemaks Kirde-Eesti. Arenenuim piirkond on Harjumaa (SKT-st 60 %) ja Tallinn. Kõige rohkem „ajast maas“ Jõgeva ja Põlvamaa.
38. Energeetika, metsandus, põllumajandus, toiduainetööstus , veondus,
välismajandus (iseloomustus).
Põlevkivi toodetud alates 1916. a., tootmine tõusis pärast II MS (nõudlus suurem), 1966 ja 1973 ehitati Balti Soojuselektrijaam ja Eesti Elektrijaam. Vähenes jälle pärast taasiseseisvumist (ekspordi vähenemine, uus tehnoloogia ).
Turvas (aastas 1 milj tonni), suurimad rabad, kus toodetakse on Tootsi ja Lavassaare Pärnumaal ning
Sangla Tartumaal . Kuivendatud turvast kasutatakse peamiselt küttebriketina, aga ka väetisturbana.
Roheline energia – hüdroenergia (Linnamäe Jägala jõel), tuuleenergia ( Virtsu , Lääne-Eesti saared, Viru-Nigula, Pakri). Tänapäeval on taastuvaenergia osatähtsus energia kogutarbimisest suurenenud 10 % (samas elektri kogutarbimises vaid 1,5 %).
Metsatööstus on puidutööstuse üks allharusid, mis toodab nii kütte- kui tarbepuitu (saematerjal, paberipuit ja vineeripakud). Eesti üks suurimaid metsatööstusettevõtteid on Imavere Saeveski Järvamaal (aga ka Püssis ja Pärnus ). Väheväärtuslik puit läheb kütteks ja tuletikkudeks (Viljandi). Keemilisel töötlemisel tehakse tselluloosi (paber ja papp).
Põllumajandusest hõlmab peamise loomakasvatus, kuna meie kliima soosib heina ja söödateravilja kasvamist. Peamine on piimakarjandus, teisel kohal seakasvatus, vähemal määral kasvatatakse lambaid ning suure osatähtsusega on ka linnukasvatus ( Tallegg ). Edukamad põllumajanduspiirkonnad on Kesk-Eestis (Lääne- Virumaa, Järvamaa, Viljandimaa ja Jõgevamaa ).
Rohkem 1/3 Eesti pindalast heina all, veerand odra all. Laienenud on rapsikasvatus, linakasvatus väljasurnud.
Piimatööstus (1/4 toiduainetööstusest) Lihatööstus Kalatööstus (75 % Läänemerest)
Eksport : Metalli- ja masina tooted, puit ja puidutooted , kergetööstustooted, keemiatooted ja põllumajandussaadused.
Import : Masinad ja metallitooted (½ impordist), mitmesugused pooltooted (Elqotec), keemiatooted, toiduained ja kergetööstus.