Eesti loodusgeograafia konspekt (1)

• Mappae mundi – nimetatakse ka rataskaartideks ehk T-kaartideks, aga ka mungakaartideks. Pigem fantaasial põhinevad joonised, kuid tõelised kaardid.
  

Eesti asend

• Tiviilne valge öö
  
• Nautiline valge öö – Eestis väga selgelt olemas. Nautiliseks nimetatakse meresõidus on vaja sellist hämarikku, kus on horisonti näha ja see on just sobiv aeg määramiseks. Põhjanael paistab Eestile 50ndal kraadil.
  
• Astronoomiline valge öö
  
• Polaarpäev
  

06.09

Aluskord

Eesti aluskord

• Vanim statisgraafiline üksus
  
• Kõige vanem settekivim
  
• Kõige paksem ja täielikum Kirde-Eestis
  
• Enamasti pinnase all
  
• Matsalust siia poole ei esine
  
• Setendid Eestis ei paljandu
  
• Lääne- ja Edela-Eestis vendi setendid puuduvad
  
• Rakenduslik tähtsus seostub põhjaveega
  
• Kompleks moodustab Kotlini lademe, mis koosneb Voronka, Kotlini ja Gdovi kihistust
  

• Vendile järgnes Eesti alal pikem maismaaline periood
  
• Osa vendi setteid aknti minema
  
• Võib esile tõsta kambriumi läbilõikes rohkesti settelünki
  
• Iseloomustavad terrigeensed setendidKarbonaatkivimid puuduvad
  
• Põhja-Eesti klindil tüüpilised (Kirde-Eestis sinisavi , Lääne-Eestis liivakivi)
  
• Peamiselt liivakivist, aleuroliitidest, aleuriitsavidest ja savides
  
• Ligi 150 m paksune lasund
  
• Tuntuim on Lontova kihistu
  
• Avamus Põhja-Eesti klindi jalamil
  
• Aseris (drenaažitorud) ja Kundas ( tsement ), Tallinnas ja Loksal tellised
  
• Lontova sinisavi varud praktiliselt piiramatud
  
• Nt Pakri pank
  

• Lademed koosnevad valdavalt karbonaatkivimeist
  
• Põhjavööndis (hõlmab Põhja-Eestit) on karbonaatkivimid valdavalt halli värvusega
  
• Telgvööndis (Lõuna-Eesti + Läti) savikad lubjakivid ja merglid
  
• Avamused Põhja-Eestis, Vormsil ja Hiiumaal
  
• Ordoviitsiumi setendeis Eest olulisemad maavarad : Pakerordi lademe forforiidid ja diktüoneemakilt ning Kukruse lademe põlevkivid
  
• Oluline põhjaveevarude seisukohalt
  
• Lubjakivi kasutusel ehituskivina, killustiku valmistamiseks, tsemendi ja lubja tootmiseks
  

• Sobib väetiseks
  
• 1924. aastal Ülgastel kaevandati
  
• 1940. aastal Maardus
  
• Pakerordi lademes
  
• Loobuti, sest Põhja-Eesti oleks vene keelseks – II KK aktsioon
  

• Tumepruun kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savi
  
• Ei loeta maavaraks
  
• Kütteväärtus väike
  
• Sisaldab raskemetalle (nt uraani)
  

• Sellel põhineb Eesti elektrienergeetika
  
• Maardla u 3000 km2 suurusel alal, Tapal halva kvaliteediga
  
• Kütteväärtus 3600 kcal /kg
  
• Tootsa kihindi moodustavad Kukruse lademe Kiviõli kihistiku alumise osa 7 kukersiidi kihti ja6 pae vahekihti
  
• Kihi paksus 2,7 – 2,9 m maardla põhja-ja idaosas, väheneb lõuna ja lääne suunas
  
• Suur väävlisisaldus ja tuhasus (probleemiks)
  

• Kivimikompleks jaotatakse 10 lademeks, mida iseloomustab kindel kivististe kooslus
  
• Siluri karbonaatkivimite kogupaksus on Eesti alal küllaltki suur
  
• Lubjakivid
  
• Dolomiidid ja domeriidid ulatusliku levikuga
  
• Alam- ja Ülem-Siluri avamusala KAART!
  
• Siluri pangad Saaremaal, Muhus ja Lääne-Eestis
  
• Näha enim Saaremaal
  Panga pank
  Suuviku pank
  Salevere Salumägi Matsalus
  Üugu pank
  
• Lubjakivimaardlad
  Orgita
  Kalana
  Kaarma dolomiit – populaarseim
  
• Karstivormid ja allikad KAART
  

• Terrigeenne settimine
  
• Devoni settekivimid lasuvad põikselt Siluri ja paiguti ka Ordoviitssiumi kihtidel
  
• Liivakivid peamiselt
  
• Klaasiliiv ( Piusa ) ja sulav savi. Telliste valmistamiseks sobivat savi on leitud.
  
• Devoni savisid kasutatud telliste põletamiseks ja Devoni lubjakive ehitusmaterjalina
  
• Oluline osa Lõuna-Eesti varustamisel põhjaveega
  
• Piusa
  
• Koopad tekkinud sufosiooni tulemusena peamiselt Devoni liivakivis. Nt Neitsikoobas Taevaskojas. Kokku umbes 50 koobast ja 150 uuret , 35 looduslikku koobast ülejäänud läbi inimkäe
  

• Mikrovorm – näiteks jääkriimud
  
• Pisivorm
  
• Väikevorm
  
• Keskvorm
  
• Suurvorm – klindiesine tasandik . Suurvormidel eristuvad 80 m samajoonest kõrgemale ulatuvad kõrgustikud ja neist mõnevõrra madalamad kõrgendikud ning lisaks orgudele on neisse kulutunud väiksemad nõod.
  
• Hiidvorm
  

• Valdavalt on põhimoreen, mis on kujunenud liustiku aluspinnaga vahetus kontaktis olnud põhja- ja ka sisemoreenist.
  
• Põhimoreeni lõimis, kivimiline koostis, värvus ja muud tunnused sõltuvad eeskätt lamavatest aluspõhjakivimitest.
  
  • Paekalda ees rohekas - või sinakashall liivsavimoreen (karbonaatkivimid puuduvad)
    
  • Ordoviitsiumi ja Siluri avamusalal on moreen halli värvi ja koosneb peamiselt karbonaatkivimeist.
    
  • Devoni avamusalal moreen liivakam ja sisaldab rohkesti Devoni materjali, värvuselt punakastpruun.
    
• Moreenis olevad juhträndkivimid aitavad meil täpsustada liustiku liikumissuundi.
  
• Moreenid on Eestis peamine ehitusalus ja viljakate muldade lähtekivim
  

• Kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt.
  
• Koostis võib olla väga erinev, erinevalt moreenist (millest nad on sulamisvete poolt välja uhutud) on koostisosad ümarmad.
  
• Liustikujõe setetest koosnevad nt oosid (ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm , mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist), ka sandurid (lauskjas, kergelt kaldu deltakujuline liiva- ja kruusakuhjatis ehk väljauhtetasandik). Nende kõrgus võib olla 10-15 meetrit (oosid) ja väga järskude nõlvadega.
  

• Need on liustikusisesed ja liustikuservaesised.
  
• Kõige tüüpilisemad pinnavormid on mõhnad.
  
• Liustikuserva esiste jääjärvede kõige iseloomulikum sete on viirsavi . Kõige viirsavilisem piirkond on Raplamaa ja Lääne-Eesti. Peab olema väga ettevaatlik, kui sellele ehitada, see on väga ebastabiilne.
  

• ranna- ja põhjasetted
  
• leidub Madal-Eestis kõikjal
  
• koostiselt ja terasuuruselt kiiresti vahelduvad
  

• luited
  
• koosnevad peamiselt peene- ja keskmiseteralisest liivas
  

• kalda- ja põhjasetted
  
• jaotatakse kolme rühma: orgaanilised, karbonaatsed ja terrigeensed
  

• sängi-, kalda-, lammi - ja soodisetted
  
• paksus ja terasuurus on väga erinev
  

• uhtsetted
  
• peeneteralised
  
• liivsavid ja saviliivad
  
• levinud liigestatud reljeefiga aladel
  

• pankade jalamil rusukalle
  
• jämepurruline materjal
  

• allikalubi
  
• leidub peamiselt oruveeru jalamil
  

• oma tekkekohal tekkiv purdmaterjal
  
• esinevad paepealsel sorteerumata kivimiklibust murendina
  

• jaotatakse loom-ja taimetekkelisteks seteteks
  
• turvas, diatomiit
  
• Turvast ei saa olla tekkinud enne jääaega (aga kui oli, siis see hävines ära).
  
• Diatomiit on pärastjääaegne laguunide vähetihenenud setend, mis koosneb ränivetikate kodadest . Kasutatav täite- või isoleerimaterjalina ehituses või sorbendina keemiatööstuses. Eestis hetkel seda ei kasutata.
  

• peamiselt seotud põlevkivi kaevandamisega . Kõige silmapaistvam Põhja-Eestis põlevkivi kaevandamisega tekkinud alad. Tuhamäed
  

• Väikevormid (jääkriimud, hõõrdelohud) – pinnavormi mõttes me neid eriti ei näe
  
• Voored – kujunenud liustikujää kulutava ja kuhjava tegevuse koostoimel. Eestile väga tüüpilised. Voorte asendid (?) näitavad jää liikumise suunda. Vooremaal on voorestik kõige klassikalisem näide. Liustiku serva tagune . Üksikuid voore on väga harva, pigem moodustavad rühmi.
  
• Otsamoreeniud – kujunenud liustiku serva ees, tihti survelised. Jaotatakse survelisteks ja mittesurvelisteks.
  
• Künklik moreenrejleef (kiire setete vaheldumine,kõige klassikalisem meie kõrgustikel, Haanja ja Otepää, ebaühtlane liustiku sulamine ) ja moreentasandikud (kui liustik ühtlaselt taandub, siis jääb järgi ühtlane ja väga tasane pinnamood, Tartu ümbrus). Moreentasandik – liustikutekkeline kuhjevorm, põhimoreeniga kaetud tasase või lainja pinnamoega
  

• Oosid ehk vallseljakud – kõige klassikalisemad näevad välja nagu pikad raudteetammid. On kahte tüüpi: liustikusisesed, liustikualused ja liustikupealsed. Vahepeal raske eristada otsamoreenist
  
• Mõhnad – kõrgustevahe võib olla 20 m vms. Väga sageli kaetud männimetsadega.
  
• Sandurid – sandurtasandikud, väga tasandikuline pinnavorm, jääsulamisvee jõgede kokkukantud setteist moodustnud
  

• Põhja-Eesti – õhukese pinnakattega ja suhteliselt väheliigestatud reljeefiga, kus on olnud peamine liustike kulutav tegevus
  
• Kesk-Eesti – hõlmab kaarjat voortevööndit
  
• Lõuna-Eesti – küllaltki paksu pinnakattega, künkliku moreenreljeefika, ülekaalus liustike kuhjav tegevus
  

• Murrutusjärsakud – tekivad järsunõlvalisel rannal muurutuse tulemusena
  
• Rannaterrasid – levinuim rannakuhjevorm. Võivad olla moodustunud nii setete ristrände kui ka pikirände tulemusena
  
• Maasääred – kunagisse merre ulatunud piklikud rannakuhjevormid
  

• Siia alla kuuluvad kõik voolava vee geoloogilisel toimel kujunenud pinnavormid
  
• Jõeorud – püsiva sängivoolu kujundatud kulutusvormid . Sängorg, sälkorg, moldorg, kanjonorg
  

• Uhaku, Lüganuse juures, Kostivere
  
• Karstivormid saavad olla ainult Põhja-Eestis, veidi ka Kagu-Eestis. Aluspõhi läheb üle mullaks .
  
• Karstivormid tekivad pinna- ja põhjavee lahustuva ning mehaanilise toime ehk korrosiooni tagajärjel + erosioon
  
• Sufosioon – lasuvate kihtide vajumine ja langatusvormide teke
  

• kõige rohkem seotud Läänemerega. Saaremaal, Hiiumaal väga palju. Luited Rannametsal,
  
• üksik luiteid kohtab harva
  
• Luidete tekkimisel kaks tegevust: tuiskliiva kuhjumine ja tuuule purustav tegevus
  

• Söllid ehk sulglohud– Paganamaal. Surnud jääpangad jäävad moreeni sisse ja sulades jäävad suured augud järgi. Tänapäeval võime leida ka järvi nendes eest. Põhjad on kergelt soostunud . Haanja kõrgustiku keskosas Vällamäe jalamil. 17, 1 m sügav. Paljud söllid on kuivad, enamasti moodustavad ahelikke, sagedasti on nende põhjas turvas
  
• Söll/oit Laiuse mäel
  

• Rusukalle – Põhja-Eesti
  
• Maalihked – sinisavi põhjustab
  

• Rabad , aga ka inimene
  
• Taimede tekitatud soode arengu käigus
  
• Loomade tekitatud – loomarajad
  
• Antropogeensed (inimese tekitatud) - kanalid
  

• Laiaulatuslik, ümbrusest kõrgem maapinnaosa, kus leidub mitmesuguseid väiksemaid pinnavorme
  1. Lamedad lausikkõrgustikud (Pandivere)
  2. Ürgorgudega liigestunud lavakõrgustikud (Sakala)
  3. Künklikud kõrgustikud (Haanja, Otepää)
  4. Vooremaa
  6. Tinglikult nimetataksa ka mitmeid vähemulatuslikke kõrgemaid alasid (Lääne-Saaremaa, Tõstamaa/ Varbla , Jõhvi, Kõpu, Sõrve)
  

• Jalam u 80 m kõrgusel
  
• Lubjakividest aluspõhja katab moreen vaid 2-5 m paksuselt
  
• Tegelikult on tegemist suure aluspõhjaga kühmuga kõige iseloomulikum, lubjakivist hiigelsuur kühm
  
• Küllaltki tasane
  
• Valdavalt lainjas , oosiahelikke ja mõhnastikke
  
• Kõrgustiku keskosas Porku-Vao ürgorg  negatiivne pinnavorm
  
• Karstumine, kõrgustiku kesosas u 1000 m2 veekogud puuduvad
  
• Mõhnastikud Pandivere põhjaosas
  

• Jalam 65 m kõrgusel
  
• Pinnamoes domineerivad Devoni liivakividesse ulatuvad ürgorud: Tänassilma-Viljandi-Raudna, Auksi-Võistre- Karula , Ärma, Õisu-Rimmu, Kõpu, Loodi-Sinialliku, Halliste. Kõrgustevahed võivad olla ca 30 m.
  
• Väikevoored ja oosid künklikum on Holstre, Hummuli , Tuhalaane ja Kärstna ümbrus. Väikevoored eelkõige kõrgustiku servaalal.
  

• Jätkub Lätis Aluksne kõrgustikuna
  
• Valdab irdjääs kujunenud reljeef
  
• Nõlvu liigestavad arvukad jäärakud (tsorid)
  
• Jää sulamisvee äravooluorud HAANJA KÕRGUSTIKUL ON AINULT ORUD (?); MITTE ÜRGORUD (Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa)
  
• Kõrgem on keskosa, künagstikud Holstal, Meremäel, Luhamaal
  
• Kütiorg kõige sügavam org Eestis
  

• Piiritleb 100 m kõrgusjoon
  
• Kõrgustiku jagab kaheks Pühajärve nõgu
  
• Servaaladel suured orud, tihti järvederohked (kooraste, Voki-Truuta, Urvaste )
  
• Geneetiliselt on Otepää kõrgustikuga seotud ka Karula kõrgustik/kuplistik. Kui poleks Otepääd,
  

• Ümbrusest kõrgem tasandik, mida enamasti ääristab astang . Lavamaa võib olla orgudest tükeldatud
  

• Valdav kõrgus 30-70 m
  
• Põhjast piirab Põhja-Eesti paekallas
  
• Klindi lähedal rohkem lood, lõuna pool karstunud paetasandikud ja moreentasandikud
  
• Lavamaa osad on ka Pakri saared ja Osmussaar
  
• Jõhi aluspõhjaline kõrgendik
  

• Devoni liivakivist lavamaa 40-100 meetri kõrgusel
  
• Arvuaklt paljandeid
  
• Iseloomulikud on ürgorud
  
• Kõgeimad pinnavormid on mõhnastikud
  

• Türi voorestik
  
• Valdavalt lainjad moreentasandikud
  

• Arvukalt oosistikke ja mõhnastikke (Paunküla ja Voose mäed)
  

• Kõik, mis jääb panga alla sh mitmed Soome lahe saared
  

• Lääne-Saaremaa kõrgustik, Kõpu kõrgustik
  

• Kolga -Jaani voorestik
  

• Iisaku -Illuka oosidevöö
  

• 1200 m pikkuse Balti klindi osa Laadoga järvest Ölandini
  

Läänemeri

• Pindala 373 000 km2
  
• Asub parasvöötmes, kuid eri regioonides on klimaatilised tingimused erinevad
  
• Maailma suurimaid sisemeresid
  
  • Väheseid riimveelisi meresid (8-10 promilli ), ühendus maaimamerega läbi Taani väinade (maksimaalne sügavus 18 m)
    
  • Läänemere keskmine sügavus on 52 m, suurim 459 (Gotlandi süvik)
    
• Poolsuletud sisemeri
  
• Vertikaalne kihistumine (soe pinnakiht, külm ülakiht)
  

• Soome laht ( piiriks mõtteline joon Hanko neemest üle osmussaare Põõsaspea neemeni) Sügavaim koht Keri saare lähedal (121 m)
  
• Lahed : Narva, Lahemaa lahed, Kolga laht, Tallinna laht
  
• Saared: Uhtjud, Vaindloo, Mohni, Kolga lahe saared, Keri, Prangli , Aegna , Naissaar, Pakrid
  
• Suuremad jõed: Narva (393 m3/s) ja Neeva (2530 m3/s)
  

• Lavanduseks ebasoodne kant
  

• Vahest eristatakse ka Riia ja Liivi lahte. Inglise keeles enamasti Gulf of Riga
  
• Saartest Abruka , Kihnu, Ruhnu
  

• Oluliselt sõltunud mandrijäätumise dünaamikast. Läänemere hüdroloogilised tingimused on sõltunud:
  
  • Maakoore kesrkimise erinevast kiirusest mere eri piirkondades
    
  • Taanduva mandrijää sulamisrežiimist
    
  • Sademete hulgas ja vee aurustumisest
    
• Nüüdisrannajoonest eemal paiknevad rannamoodustised ja rannasetted annavad informatsiooni Läänemere erinevatest arenguetappidest. Need pinnavormid ning maismaa- ja meresetete vaheldumine geoloogilistes läbilõigetes kinnitavad, et meri on kord taandunud, kord peale tunginud, põhjustades kord soostumist, kord rannalaguunide kujunemist.
  
• Olenevalt rannikuala kerkimise erinevast kiirusest on Läänemere erivanuselitel arengufaasidel välja kujunenud rannajooni mitmesugusel absoluutkõrgusel
  
• Eestis 30 rannajoont , siin on vanad rannajooned kõige paremini säilinud
  
• Rannajoonte tõususpektrit mõjutavad maakoore kerge ja veehulga muutus Läänemere nõos
  

• Läänemere lõunaosas oli meri juba paleogeenis
  
• Kvaternaari jäätumiste ajal hävitas liustike liikumine üle nõo varemkuhjunud settedvähe andmeid selle kohta
  
• Holsteini meri – säilinud tüsedad liivade ja savide kompleksid . Kliimatingimused olid võrreldavad nüüdisaegsetega või isegi veidi soojemad
  
• Hilispleistotseen – maailmamere veepinna kiire tõus, mis ujutas üle nüüdisaegse Läänemere nõo ja külgnevad madalamad rannikualad. See on Eemi mere transgressioon. Kliima oli merelisem.
  

• Kulgeb Laadoga järvest Ölandi lõunatipuni
  
• Vee all täiesti nähtav
  
• Tekkinud jõe ühe kaldana (üks teooriatest)
  
• Pleistotseeni jäätumise alguseks kujunes välja ulatuslik sügavale maakoorde lõikunud jõgedevõrk. Tuntumad on arvukad Põhja-Eestis Soome lahte suunduvad mattunud orundid.
  

• Vanade rannajoonte tõususpektrit kujundavad peamiselt kaks tegurit
  
  • Maakoore kerge
    
  • Veehulga muutus Läänemere nõos
    

• veekogu, mis asus umbes praeguse Läänemere kohal Eemi jäävaheaja perioodil. Oli praegusest Läänemerest suurem ja sama soolane kui Atlandi ookean. Maailmamere tase 5-7 m kõrgem
  
• Eemi jäävaheaja merelisi setteid leitud Prangli saarelt
  
• Ühendus Valge merega
  
• Kliima lähedane praegusele
  
• Üsna hea ühendus maailmamerega
  

• Sai võimalikuks pärast liustike taandumist Pandivere kõrgustikust põhja poole, mil Männikvälja-Uljaste ümbruses ühinesid Lõuna-Balti ja Ramsay jääpaisjärvede veed
  
• Mageveeline
  
• U 12 000 – 10 300 aastat tagasi
  
• Salpausselkä servamoodustistega seotud deltad ligi 125 m kõrgusel
  
• Eestis rannajoon Sakala ja Pandivere kõrgustiku loodenõlvadel
  
• Hakkas eristuma kõrg ja madal Eesti
  
• Balti jääpaisjärve lõpp 8213 e.Kr. – dateeritud viirsavide abil
  
• Jääpaisjärv oli kõrgem maailmamere tasemest
  

• Holotseeni alguses 10 200 – 9300 (jääajajärgne aeg)
  
• Suhteliselt väike veekogu
  
• Kliima jahe ja niiske
  
• Eesti läänepoolsed alad vee all
  
• Soolsus oli väike (liustike sulamisveed)
  
• Joldiamere nimetus tuleneb limusest
  

• Madala soolsusega üleminekuline veekogu
  

• Kliima oli soe ja kuiv
  
• Katkes ühendus maailmamerega
  
• Liustik oli väikseks muutunud
  
• Vesi muutus magedaks
  
• Tekkis ühendus maailmamerega läbi Taani väinade
  

• Püsiv ühendus maailmamerega u 6000 a. t. kõige soolasem periood
  
• Veepinna kõrgus muutus pidevalt
  
• Hästi väljakujunenud rannamoodustised kogu vesikonna piires
  
• Rannamoodustised kruusast ja liivast ning sageli luitestunud
  
• Erivanuselised rannavormid – maakorore kerkimise erinev kiirus ja veepinna eustaatilise tõusu vastastikuse mõju tulemus
  
• Arenguloos kõige sooalsema veega
  

• Kestab ka praegu
  
• Eristub Litoriinamerest väiksema soolsuse poolest
  
• Ookeanitaseme alanemine
  

• Eraldatus ookeanist , madalaveelisus ja vaheldusrikas ilmastik põhjustavad veetemperatuuride suure muutlikkuse
  
• Talvel temperatuur veepinna lähedal 0 kraadi
  
• Maksimum veetemp avameres augustis, madalas rannavees vesi soojem ning vee-ja õhutemperatuuri maksimumid langevad kokku
  
• Suplusperiood Väinamere ja Riia lahe randades pikem (kõige soojem vesi seal) kui Soome lahe randades
  
• Hüdroloogiline iseärasus vete kihistus : jagunemine madala soolsusega pindmiseks ja suhtelselt suure soolsusega süvakihiks
  
• Soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe suunas.
  
• Rannikumeres tekib jää igal talvel, kuid mitte alati kogu ranniku ulatuses
  

• Looded praktiliselt puuduvad
  
• Esineb aastane kulg
  
  • Maksimaalne suve lõpul, minimaalne kevadel
    
• Veetaseme suuremad kõikumised on seotud tuulte (ulatus ja tugevus) ja õhurõhuga.
  

• Äärmiselt muutlikud
  
• Sõltuvad peamiselt tuulest , veetaseme ja õhurõhu erinevusest, veemasside erinevast tihedusest, jõgedest
  

• Oleneb tuule tugevusest, kestusest ja veekogu ulatusest puhuva tuule suunas
  

• Oluline ja praegusel ajal kõige ohtlikum saasteliik
  
• Lämmastiku- ja fosforiühendid
  
• Kontsentratsioon suureneb
  

• Oluline saastenäitaja merevees
  

• Ala, kus me tänapäeval nii maismaal kui ka rannalähedase mere põhjas leiame lainetuse tegevuse jälgi.
  
• Rannavöödi maismaaosa nimetatakse rannaks.
  
• Rannanõlv – rannavööndi osa, mis jääb mere piiresse ning haarab rannalähedast merepõhja sügavuseni, kus veel leiame lainetuse kulutava ja kuhjava tegevuse jälgi
  
• Rannik – rannavööndit ja viimase naabruses olevad rannikumaad ja rannikumeri
  
• Eestis puudub järskrannik
  
• Kruusa -, veeristiku - ja liivarannad on Eesti kõige tüüpilisemad kuhjerannad
  
• Rannavööndi dünaamika seisukohalt on oluline ka merejää tegevus
  

Eesti mullad

• Murenemisprotsessis
  
• Tihedamad
  

• Kujunenud massivsel või murenenud pael
  
• Kõrge huumusesisaldus
  
• Neturaalne või nõrgalt happeline
  
• Suur pinnakivisus
  
• Veepuudus
  
• Paepealsetel paikevad lood ehk alvarid
  

• Erineva tüsedusega ja erienva rähasisaldusega
  
• Põuakartlikud, parasniisked ja gleistunud karbonaatsed mullad
  
• Kõrge huumusesisaldus ja rohke räha esinemine
  
• Iseloomulikud Põhja- ja Lääne-Eestile
  

• Peamiselt Kesk-Eestis
  
• Eesti parimad mullad
  
• Parasniisked ja gelistunud
  
• Keskmise huumusesisaldusega
  
• Suure huumusevaruga, neturaalsed või nõrgalt happelised
  
• Hea struktuuriga ja taimekasvuks sobiva profiili ehitusega
  
• Valitsevateks liivsavimullad
  

• Kujunenud toitainetevaestel, mimesuguse veerežiimiga
  
• Tavaliselt tüsedatel, tugevasti happelistel liivadel
  
• Iseloomulik huumushorisondi puudumine ja metsakõduhorisondi olemasolu
  
• Veerežiim ulatub väga kuivast gleistununi
  
• Tüüpilised metsamullad
  

• Asuvad toitaineterikkamal lähtekivimil
  
• Huumushorisont olemas, kuid huumusvaene
  
• Kergelt haritavad, soojad, madala viljakusega
  
• Metsadena viljakamad
  

• Laialtlevinud Lõuna-Eesti põllumullad
  
• Iseloomul kahekihiline lähtekivim: liivsavimoreen kaetud saviliivadega, kohati ka liivadega
  
• Neutraalse lähedased mullad
  
• Keskmise huumusesisalduse- ja varuga
  
• Kahkjad mullad
  
• Rahuldava viljakusega
  

• Kestev liigniiskus
  
• Huumushorisondis orgaanilise aine sialdus suur, kuid huumus väheväärtuslik
  
• Valdavalt kasutusel metsamaana
  

• Eestis kõige levinum muldade rühm
  
• Kujunenud nii moreensel kui veesettelisel lähtekivimil
  
• Viljakuselt mitmekesine
  
• Alaline liigniiskus
  
• Liigirikkad või –vaesed soostunud looduslikud rohumaad
  

• Raskesti haritavad, raskesti kuivendatavad
  
• Küllaltki viljakad
  

• Üle 30 cm tüsedune turbahorisont
  
• Keskmiselt või hästi lahunenud
  
• Mullad toituvad põhjaveest
  
• Turvas on moodustunud rohttaimedest, puidust ja mitmetest lehtsammaldest
  

• Üle 30 cm tüsedune turbahorisont
  
• Nõrgalt või keskmiselt lagunenud
  
• Taimkattes vähenõudlikud liigid
  

• Mullas, mis ujutatakse perioodiliselt üle jõgede või järvede tulvavetega
  
• Tõelisi lammumuldi Eestis vähe
  

• Õhenenud või täiesti kadunud huumushorisont
  
• Erosioon esineb eelkõige põldudel
  
• Väheviljakad ja harimisõrnad
  

• Suur mitmekesisus
  
• Mullatekkeprotsess intensiivne
  

• Põuakartlik – sõltub lähtekivimist, kõrgustike jalamitel esineb ka allikaid s.t. leidub isegi liigniiskeid muldi. Kõrgustikud. Põuakartlikus sõltub lõimisest.
  
• Parasniiske – Lavamaad ja lainjad tasandikud
  
• Liigniiske – lavamaad ja lainjad tasandikud; madalikud ; orundid.
  

• Metsavöönd, aga leidub kasvukohti, kus puud ei ole võimelised kasvama
  
• Kõrge veeseisuga aladel: rannikumullad (ArG), rabamullad (R)
  
• Kuivad toitainete vaesed mullad: väga õhuhesed loopealsed (Kh’), toitainetevaesed nõmmed (L)
  

Eesti taimestik ja taimkate

• 1441 pärismaist liiki + 97 alamliiki;
  - 50 sõnajalgtaimeliiki
  - 4 paljasseemnetaimeliiki
  - 1387 õistaimeliiki
  
• Liigid kuuluvad 113 sugukonda ning 443 perekonda. Uusi sugukondasid väga ei leia
  
• Naturaliseerunud (kodunenud) liike on 82
  
• Tulnukliike ja kultuuripäritoluga liike kokku 718 (hõlmab ka naturaliseerunud liigid)
  
• Looduskaitse all on 215 soontaimeliiki
  

• Kultuuripagejad ehk hemerofoob – inimtegevust mitte taluvad. Nt lehitu pisikäpp, harlik laanelill, harlik harakkuljus, mets-tähthein
  
• Hemeradiafoorid – inimtegevuse suhtes teatud piirini „ükskõiksed“. Nt randristik, verev kurereha
  
• Apofüüdid – looduslikud taksonid, mis eelistavad mõõdukat kuni tugevat inimmõju. Nt härjasilm, humallutsern, põlvjas rebasesaba , teeleht
  
• Antropofüüt – püsib vaid tänu inimmõjule. Näiteks äiakas (üliharuldaseks jäänud umbrohi )
  

• Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone
  
• Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) – koosneb mitmest osaareaalist
  
• Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi
  
• Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril
  

• Kliima (muutused)
  
• Reljeef
  
• Mullastik
  
• Inimtegevus
  

• Reliktsed ehk jäänukid eelmistest kliimaperioodidest
  
• Paiknevad levila piiril
  
• Kujunevad liigid ja endeemid
  
• Sattunud ohtu inimtegevuse tahajärjel (isendite kogumine, maakasutuse muutumine) – maakasutus on kõige tähtsam.
  
• On mingitel keskkonnatingimustest tulenevatel põhjustel kõikjal haruldased
  
• Ülekasutamine ressursina
  

• Toimub suktsessioon – areng tasakaalustatud aineringega ökosüsteemi poole
  
• Toimuvad häiringud – kaskestused nii looduslikel kui inimtegevusest tingitud põhjustel
  
• Taimkate muutub seetõttu pidevalt nii ajas kui ruumis (koosluste sisemine areng + mõjutused)
  
• Igasugune klassifikatsioon on tinglik, lähtub inimese vajadustest .
  

• Kasvukoht – keskkonnategurite suhteliselt püsivate omadustega kompleks
  
• Kasvukohatüüp – erinevates paikades korduvad ligikaudu sarnased keskkonnategurite kompleksid
  
• Keskkonnategurid : mullastik, niiskusaste, rindelisus jmt. Olemuselt sünteetiline klassifikatsioon – eirnevatel klassidel võivad juhttegurid olla erinevad (koosluse sturktuur, keskkonnatingimused jmt).
  

Sood. Kujunemine, liigitus ja levik Eestis.

• Veekogu kinnikasvamine e limniline soostumine (järveline soostumine) – kõige tavalisem , tüüpilisem viis, umbes 1/3 soodest limnilise tekkega
  
• Maismaaline soostumine
  

• Keskmiselt on Eestis soostunud umbes 20% maismaast (nn liigniiske on üle poole maismaast)
  
• Looduslikus seisundis on ligikaudu 70% (k.a. piirdekraavidega ümbritsetud alad) – ka rabad. Kuid rabad on enamasti piirdekraavidega ümbritsetud.
  
• Kõige enam on viimase 50 aasta jooksul kuivendatud madalsoid, neid on looduslikud oleks säilinud vaid ligikaugu 5%-l soode pindalast
  

• Iseloomulik tänapäeva taigavööndi soodele on sammalde, eriti turbasammalde ja rohttaimede lai levik
  
• Floora koosneb valdavalt sellistest õistaimedest, mis kannatavad turba iseärasusi: nõrk aeratsioon, halb soojusjuhtivus, pidev kõrguskasv
  
• Kõik rohttaimed on mitmeaastased
  
• Puud on ebasoodsatest tingimustest ja kidurad
  
• Enamasti mänd, sookask ja kuusk
  
• Soode taimkatte liigilise koosseisu määrab põhiliselt vete toitelisus: arutoitelised sood (nõlva-, pinnase- või põhjavete toitained), nendeks on madalsood ; sademetoitelised kõrgsiid
  

• Soode toitumise järgi liigitatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks.
  
• Soopaigad (soo troofsus , toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel)
  
• Soopaigased – võib aluseks võtta soode taimkatte
  
• Vastavalt vee toitelisusele, pH-le, äravoolutingimustele, soo tekkeviisiile ja toimunud muutustele on soodele iseloomulikud teatud arengustsenaariumid.
  
• Muutusi võivad esile kutsuda kõik veerežiimi muutvad tegevused, aga ka soosse sattuva vee mineraalse koostise muutumine (kunda tsemenditol, SEJ heitmed )
  
• Kõrg- ja Madal-Eesti soode areng erineb detailides.
  

• Võivad kujuneda ka gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu
  
• Põhjaveetoitelisusele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis (siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks)
  
• Vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väiksed
  
• Vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene - kaltsiumivaesed
  
• Võivad ka Eesti tingimusis asetsed mõõduka kaldega nõlvadel
  
• Võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid)
  
• Võivad sagedasti (enamasti) olla spetsialiseerunud ja haruldaste liikide kasvukohaks/elukohaks
  
• Levivad enamasti kaldaastangute, kõrgustike, nõlvade jaamil
  
• Üügu allikasoo Muhu saarel
  
• Lõuna-Eesti allikasoodel pole paeegu kunagi mändi, rauarikka veega allikad
  
• Rannikumadaliku allikasood on suurema pindalaga
  

• Soo moodustamise esimene etapp.
  
• Piiriks kokkuleppeliselt üle 30 cm turvast – vastab enam-vähem piirile, kus taimede juuestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge.
  
• Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, mestastamine, nn aitaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks.
  
• Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikulised kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood tekkinud järvede kinnikasvamisel enamasti või savisele maakerkealale (laguunipõhja).
  
• Nt Nehatu soo Läänemaal, Otepää prk.
  

• Tulevad jõhvikad mätastele. Soo moodustamise teine etapp enamasti
  
• Turvast tavaliselt üle 1 meetri. Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturva osakaal ( madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast).
  
• Soo toitub osaliselt põhjaveest, aga ka sademeveest. Olenevalt toitumistingimustest taimestik ja mikroreljeef mitmekesine.
  
• Siirdesoid ohustab eelkõige kuivendamine metsakasvatuse eesmärgil. Kaevandatakse nii aia- kui kütteturvast. Siirdesood ümbritsevad tavaliselt rabasid.
  
• Suuri siirdesoomassiive vähe, tavaliselt üleminekuetapiks (siirde, siire -). Suurimad hästisäilinud siirdesood on Puhatu soostikus (seal ka suurimad hävinud alad tegelikult), Emajõe Suursoos, Soomaal Valgerabas.
  
• Ülemineuvöönditena esinevad peaaegu kõigis rabamaastikes.
  
• Iseloomulik tunnus, et kõrvuti leidub nii raba- kui madalsootaimi (näiteks hõrdalt kased, tarnastik)
  
• Siirdesoole on iseloomulikud sookask ja madal kask segus männgia. Lääne-Eestis ka porss (?)
  

• Iseloomulik vähemalt üle 30 cm tüsedune happeline sfagnumiturvas (turasamblaturvas).
  
• Soostumisprotsessi lõppetapp, kui soo toitub sademete veest. Kõik taimed kasuttavad sademeid ja õhuniiskust, sest turbakihi vesi on külm, hapniku- ja toitainevaene, happeline. Esinevad mitmed kserofiilsete kohastumustega taimeliigid, puud on jändrikud.
  
• Rabasid ohustab kuivendamine – turba kaevandamine.
  
• Kui ei taasta liigveelist olukorda, siis raba ei taastu. Sel põhjusel paljud Eesti rabad eenam ei kasva tegelikult (piirdekraavid).
  
• Sisuliselt on turvast taastumatu loodusvara (inimtegevuse jätkudes).
  
• Rabasid ohustab ka lubjarikas õhusaaste – muutub turbasammalde liigiline koosseis raba pinnal ja raba ei kasva kõrgemaks.
  

• Raba koosneb mikrovormidest, mis vahelduvad enam-vähem regulaarselt ja pakuvad erinevaid kasvutingimusti: mättad jne.
  
• Nigula raba – älvestikud ja laugastikud. Lageraba Nigulas on kujunenud põlegu tagajärjel.
  
• Puisraba – igas vanuses puid. Põlegu ohvriks pole langenud
  
• Nõmmraba
  
• Mineraalmaa soostumine – pärast põleguid liivald (nõrgkivil) arenevad sood (rannavallide vahel Läänemaa Suursoos).
  

• Süsiniku eemaldaja atmosfäärist
  
• Veemahuti ja vee puhastaja
  
• Spetsialiseerunud elustik
  

• Kohastumused elupiagale – seega kui satub ohtu elupaik on ka vastavad liigid ohustatud
  
• Kohastumused äärmuslikele elutingimustele (vee küllus või omastatava vee puudumine, vee happesus , madal temperatuur, tuulisus, avatus päikesekiirgusele jmt.)
  

Eesti kliima

• Kliima muutus minevikus, muutub tänasel hetkel ja muutub tulevikus – kindel fakt.
  
• Kui suur osa tänasel päeval inimesel?
  

• Paiknemine parasvöötmes suhteliselt suurel geograafilisel laiusel, enamasti 58-59 kraadi põhjalaiust.
  
  • Päikesekiirguse ja õhutemperatuuri suured sesoonsed kõikumised
    
  • Päike liigub suhteliselt madalal taevavõlvil, pikk valge aeg suvel ja lühike valge aeg talvel
    
  • Päikese liikumistee lõikumine horisondiga väikese nurga all, videvik suhteliselt pikk
    
• Aktiivne tsüklonaalne tegevus
  
  • Suur pilvisus , palju on sademeid, torme
    
  • Ilmastik on ebapüsiv, esineb järske ilmamuutusi, erinevatel aastatel võib samal ajal esineda väga erinev ilm
    
  • Tuule suund on varieeruv , kuigi enam esineb lääne-, edela- ja lõunatuult
    
  • Tsüklonite korral talvel ilm soojem, suvel jahedam
    
• Atlandi ookeani toime
  
  • Merelise õhumassi sagedane esinemine, talvel pehme ilm, suvel jahe ja niiske
    
  • Sage tsüklonite esinemine
    
  • Suur sademete hulk, eriti sügisel ja tavel
    
  • Suhteliselt jahe ja kuiv kevad ning suve algus
    
• Põhja-Jäämere mõju
  
  • Arktilise õhumassi sissetungid, eriti tavel ja kevadel
    
  • Põhjustavad külma ja väga kuiva ilma
    
• Ida-Euroopa lauskmaa mõju kliimale
  
  • Varasem kevade saabumine, palav suveilm
    
  • Talvel pakaseline ilm
    
• Läänemere mõju Eesti kliimale
  
  • Peamisi Eesti-siseseid kliimaerinevusi põhjustav tegur
    
  • Meso- ehk kohakliima kujundaja
    
  • Paljude oluliste kliimakarakteristiku samajooned järgivad rannajoont
    
  • Rannikupiirkonnas palju merelisem kliima
    
  • Mandri-Eesti siseosades mere mõju muutub tühiseks
    
  • Rannikul on palju sagedamini torme, tuul tugevam
    
  • Sademete ümberjaotumine rannikul – igasugune positiivse pinnavormi vastu põrkavad õhumassid
    

• Rannikul on õhutemperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud palju väiksem kui sisemaal , aasta keskmine õhutemperatuur kõrgem
  
• Rannikul esineb terminiline inerts , s.t. soojemine on kevadel ja jahtumine sügisel aeglasem
  
• Rannikul venivad kevad ja sügis pikemaks
  
• Sisemaal on sademete maksimum tavaliselt suvel, rannikul ja mere kohal aga sügisel või isegi talvel
  

• Skandinaavia mäestiku kaudne mõju – osa sademetest sajab Skandinaavia mäestiku lääneosas, mis on meile sobivam, niiskus ei jõua meieni . Piisavalt kõrge, et suunata õhumasse
  
• Eesti kõrgustikel keskmine õhutemperatuur madalam
  
• Lumikatte kestus ja paksus on kõrgustikel suurem
  
• Pilvisus ja sademete hulk kõgustikel on suurem, sademete ümberjaotumine
  
• Mikrokliima erinevused kõrgustikel suuremad
  

• Astronoomilised aastaajad ja klimaatilised aastaajad ei kattu – tavaliselt mõtleme astronoomilisi aastaaegu
  
• Kindlad etapid looduse sesoonse muutuse aastaringis, mida iseloomustavad kliimatekketegurite toime sarnasus ja muutuste ühte üldsuund
  
• Kevad – taimekasvu algus (t> +5 kraadi)
  
• Suvi – aktiivse taimekasvu algus (t>13)
  
• Sügis - aktiivse taimekasvu lõpp (t
• Hilissügis – taimekasvu lõpp (t
• Eeltalv – esimesed külmailmad, esimene lumikate
  
• Talv – püsiva lumikatte teke
  
• Kevadtalv – lume sulamise algus
  
• Varakevad – maapinna vabanemine lumikattest
  

• Tugevad tormid , mis enamasti kaasnevad võimsate tsüklonitega. Enamasti septembrist veebruari märtsini.
  
  • Augustitorm 1967 (10 minuti keskmine näitaja 35 m/s, mõõdetud Loode-Eestis)
    
• Tormidega kaasenvad üleujutused rannikul
  
  • Pärnus 9. jaanuaril 2,72 üle nullpunkti
    
• Lühiajalised keeristormid
  
  • Tromb= tornaado =tuulispask=vesipüks – kitsas õhukeeris veertikaaltelje ümber. Johannes Letzmann
    
• Paduvihmad ja nendega kaasnevad üleujutused
  
  • 2003. aasta augustis sadas kolme päeva jooksul Ida-Virumaal 164 mm sademeid
    
• Jõgede suurvesi
  
• Tugev pakane . Enamasti üksikud külmad talved , mis jätavad loodusesse sügava jälje
  
• 1939/40 – 1941/42, neist viimasel oli novembrist märtsini keskmine õhutemepratuur Tartus
  

• Kevadine külmalaine
  
• Põud
  
• Rahe
  

Eesti veeolud ja hüdrofraafia

• 3555 km2
  
  • Suurjärv 2611 km2 (73%) – Peipsi järve sügavaim osa, rannajoon äärmiselt lihtne, lahtesid peaaegu pole üldse
    
  • Pihkva järv 708 km2 (20%) – väiksem ja madalam ning temperatuurirežiimilt lähedane Lämmijärvega.
    
  • Lämmijärv 236 km2 (7%) – siin on vesi tunduvalt soojem kevadel ja tavel kui Suurjärves ja Pihkvajärves. Põhjareljeef mitmekesisem
    
  • Remda (Rämeda) poolsaar jaotab Peipsi kahte ossa
    
• Kuulub Euroopa suurimate järvede hulka
  
• Peispi nõgu vabanes mandrijääst esmakordselt 13 300 a.t. , kuid oli ajutine.
  
• Järve nõgu kvaternaarieelsest ajast, kvaternaari setteid vähe
  
• Saari vähe; Eesti osas Piirissaar ja Salusaar; Pihkva jäves asuvad Talabski saared ning Kolpino saar
  
• Keskmine sügavus on 7 m. Eriti madal on Pihkva järv (keskmiselt 3,8 m) ja Lämmijärv (keskmiselt 2,5 m). Sügavaim koht asub Lämmijärve läbivas vagumuses 15 m. Peipsi kitsamas mõttes on veidi sügavam kui järve teised osad – Suurjäve keskmine sügavus on 8,3 m, suurim 13 m.
  
• Veehulk 25,1 m3
  
• Eestile kuulub 44% kogu järve akvatooriumist, Venemaale 56%.
  
• Peipsi valgala 44 260 m2 (ilma järve enda pindalata): 1/3 on Eestis, 2/3 Venemaa territooriumil. Peipsi valgala on valdavalt kergelt lainjas jääpaisjäve- või moreentasandik.
  
• U 30 m kõrgusel - võib kõikuda.
  
• Madalaveeline
  
• Rannavöönd on vaheldusrikas, moreenrannad. Iseloomulik devoni liivakividesse murrutatud pankrand .
  
• Põhjasetted on õhukesed ja kohati puuduvad. Kõige paksemad Lämmijärves.
  
• Peipsi veebilansis on määravaks sissevool ja väljavool, mis mõlemad moodustavad üle 80% bilansi tulemi- ja minemipoolest
  
• Suurimad lisajõed: Velikaja, Emajõgi, Võhandu ja Želtša.
  
• Äravool Narva jõe kaudu (u 10 miljardit m3 aastas)
  
• Temperatuur ja jäätumine – enamasti tekib jää kogu järvele. Jääkate võib olla küll ebaühtlane ja kesta 1-2 kuud. Suurjärv jäätub hiljem, kui teised Peipsi järve osad, sest Suurjärv jahtub aeglasemalt. Pihkva järv soojeneb kevadel ja jahtub sügisel kiiremini ning külmub ja vabaneb varem jääst kui Suurjärv.
  
• Lained - Peipsil on vastik laine, mis on lühike ja järsk. Kalamehed kardavad neid.
  
• Veerežiim – kevadine veetõus, mis algab märtsi lõpul ja kestab mai keskpaigani ning veetase saavutab maksimumi . Langus kestab septembri-oktoobrini ( oktoobris tavaliselt madalaim). Peamiselt üleujutatud alad on Emajõe suudmeala piirkonnas ja Lämmijärve idaosa . Peipsi veerikkuse määrab põhiliselt Päikese aktiivsuse 22-aastane tsükkel.
  
• Hoovustesüsteemi üldpildi määrab tuul. Süsteem on kahekihiline.
  
• Järve majandamine
  
• Suur osa Peipsi reostumisest tuleb Venemaalt
  
• Vee värvus, läbipaistvus ja mineraalainete sisaldus – huumusained annavad Peipsi veele pruunika tooni. Järve eri osade värvus on erinev. Värvus muutub lõunast põhja heledamaks, samas suunas suureneb ka vee läbipaistvus. Peipsit iseloomustab hea hapnikurežiim.
  
• Fauna ja floora – liigirikas fütoplankton. Zooplanktonid, põhjaloomad. Peipsi on Ida-Euroopa kalarikkamaid järvi.
  
• Peamiselt inimtegevuse mõjul on Peipsi vee toitelisus jõudsalt suurenenud ja ületanud optimaalse taseme
  
• Maavaradest leidub Pepsis liiva ja järvemuda. Mineraalvesi.
  

• 270 km2
  
• Paikneb madalas lamedas nõos
  
• Vesikonna pindala 3374 km2 (järve akvatoorium u 8%)
  
• Järvenõgu pärineb kvaternaarieelsest ajast
  
• Rannajoon 96 km ja vähe liigestatud
  
• Püsiv jääkate tekib detsembri alguseks ja püsib aprilli keskpaigani. Püsivat hoovustesüsteemi pole täheldatud, domineerivad tuultest tingitud hoovused
  
• Vegetatsioonperioodil vesi kollakasroheline või rohekaskollase värvusega
  
• Aastaringselt arvestataval hulgal hapnikku
  
• Elustik üsna liigirikas.
  
• Veerežiimi mõttes läbivoolujärv (vesi vahetub u 1 aasta jooksul)
  
• Keskmine veetase 34,6 m, madalaim 32,2 (1996), kõrgei 35,3 (1923)
  
• Võib jagada põhja- ja lõunapoolmikuks Tondisaare kohal
  
• Suurim sügavus 6 meetrit. Gasivool (bifurkatsioon)
  
• Võrtsjärve vesikonna veestik jääb Eesti riigi sekka
  
• Tähsamad lisajõed on Väike Emajõgi, Õhne ja Tänassilma
  
• Väljavool Emajõe kaudu
  
• Emajõe tagasivool (bifurkatsioon) – seda ei juhtu igal aastal. Aga kui juhtub, siis enamasti kevaditi. Võib juhtuda ka talvel.
  
• Järve majandamine – kalastuse tõttu on Eestile väga oluline. Angerja populatsioon suur. Järve looduslik seisund oli Nõukogude ajal väga kehva. traalide kasutamise tõttu hakkas järves kalastiku koosseis pärast sõda väga kiiresti halvenema.
  
• Vee värvus, läbipaistvus ja mineraalainete sisaldus
  
• Kuulub khistumata veega rohketoiteliste järvede hulka
  

• Riikoja 1326
  
• Kask 1075
  
• Laias laastus võib öelda, et meil on 1500 järve (sinna lisanduvad tehis - ja paisjärved). Eesti on tuhande järve maa
  
• Enamik järvi on madrijäätekkelised
  
• Kõige järvederikkam paik on Kirde-Eestis Kurtna mõhnastikus
  
• Järvede levik on ebaühtlane
  
• Järvevee kvaliteet ja khistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhetest, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest.
  
• Järvede valgalad on tavaliselt väikesed
  
• Järvevee kõige märkimisväärsed temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal
  
• Püsiv jääkate tekib tavaliselt novembris-detsembris
  
• Enamiku järvede vesi on kollakaroheline või rohekaskollane, kuid palju on ka punakaspruuni ja pruuni vett
  
• Põhiline osa Lõuna- ja Põhja-Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed
  
• Kõrge biogeenide sisaldus
  
• Fütoplanktoni hulk ja koosseis on väga varieeruv
  
• Kõige liigirikkamad taimeliikide poolest on Haanja kõrgustikul olevad järved ja Kõrg-Eestis
  
• Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates , mõõduka toitesoolade sisaldusega järvedes
  
• Väikejärvede loodusrikkuseks on põhjasetted
  

• Valdav osa on jääaegse pärtioluga, tekkinud ligikaud 10 000 – 12 000 aastat tagasi
  
  • Eanamus järvi on moodustunud moreeni sisse jäänud ja hljem sulanud hiid -jääpankade sulamislohkudesse ehk söllidesse (termokarstiline järveteke)
    
  • Nõgudesse, mille on tekitanud jääsulamisveed või jääkünde tagajärjel
    
  • Pepsi ja Võrtsjärve ja paljude ürgorujärvede osas on tähtsaks aluspõhja kuju. Rõuge. Lõuna-Eestile on iseloomulikud ürgorujärved. Uhtjärv.
    
  • Reliktjärved, mis kujunenud endisest merelahtedest. Järved Jaagarahu sadama ümbruses Kihelkonna lähedal.
    
  • Laugasjärved – seotud rabastumise protsessiga. Valdavalt rabades sees. Tudu järv
    
  • Sootjärved – Emajõe ülemjooksul palju soote. Soodis tavaliselt kala palju
    
  • Tehisjärved (paisjärved) – Paunküla veehoidla .
    
  • Meteoriitne järv (Kaali) – unikaalne järvetüüp Eestile.
    
  • Rõuge järv 38 m, jääkose poolt äkki tekitatud see sügav auk?
    

• Mustjärv 31
  
• Suurjärv 32
  
• Linajärv 27
  
• Kogrejärv, Kogrijärv, Kogrõjärv
  
• Valg (e)järv 22
  
• Väikejärv 20
  
• Pikkjärv 16
  
• Mudajärv 16
  
• Mädajärv, Mädäjärv 14
  
• Kivijärv 9
  
• Palujärv, Palojärv 9
  

• Mida teha saartega?
  
• Kui saarte pindala jääb alla 10% pole mõtet eraldi arvestada.
  

• Kokku umbes 20 000
  
• Enamasti ei loeta järvede hulka
  
• Kakerdi (Kakerdaja järv)
  
• Laukad Kakedaja rabas
  
• Nätsi raba Pärnumaal
  

• Eesti järved on valdavalt madalad
  
• Enamiku järvede sügavus pole teaduslikus mõttes teada! St. ka maht pole teada. Nööri otsas oleva pommiga on mõõdetud. Arvatakse, et keskel on kõige sügavam, aga tegelikult see ei ole nii. Saab ka digitaalselt. Arvutatakse ka järvenõo abil, kvaternaari setete kaudu.
  
• Kõige sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg-Eesti alal, eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved
  
• Rõuge Suurjärv 38 m
  
• Väike Palkna 33 m
  
• Udsu 30 m
  
• Tsolgo Mustjärv 30 m
  
• Suur Keema järv 27,5 m
  
• Koorküla Valgjärv 27 m
  
• Võru Kärnjärv 26 m
  
• Jõksi järv 25,4 m
  
• Piigandi järv 25,3 m
  

• Eesti rekord on 10 m, aga määratlemine on keeruline
  
• Secchi kettaga mõõdetaksejärvede läbipaistvust
  

• Alkalitroofne e allikatoiteline e lubjatoitelised (2,6%) – Pandivere kõrgustikul
  
• Äntujärved
  
• Oligotroofne e vähetoiteline (8%) – unikaalse elustikuga
  
• Nohipalu Valgejärv, Koorküla Valgejärv
  
• Semidüstroofne e poolhuumustoiteline (5,8%) – värvus pruunikam
  
• Tuuljärv, Tänavjärv, Uljaste järv
  
• Düstroofne e rabade huumustoiteline (9%) – rabade keskel, või rabadest tuleva veega järved. Väga toitainete vaene. Värvuselt pruunikad, tumedad , isegi mustad. Väga happelised
  
• Tudu, Kakerdi, Nohipalu Mustjärv
  
• Eutroofsed e rohketoitelised (36,4%)– põllumajanduslikus maastikus. Peipsi
  
• Arvukalt
  
• Segatoitelised ehk düseutroogsed (36,6%)
  
• Eesti oludes järvede arengu lõpplüli, millele järgneb soo
  
• Rauatoitelised ehk siderotroogsed (0,2%)
  
• Räätsma järv Kurtna mõhnastikus
  

• 1755 jõge, oja või kraavi
  
• Arvestades jõgede pikkust, jõgikonna suurust, äravoolu ja levinud nimekasutust võiks Eesti jõgede arvuks lugeda siiski 200
  
• Järvede nimed – sealt kust jõgi läbi läheb, selle nime ta ka kannab
  
• Pikemad kui 10 km on 525 vooluveekogu
  
• 10 jõge on pikemad kui 100 km
  
• Pikim jõgi Võhandu, kui arvestada läbivoolu Vagula järvest 162 km
  
• Jõgede pikkuse arvutamine
  
• Laevatatavaid jõgesid väga (Narva ja Emajõgi)
  
• Jõgede veerežiim – iseloomulik on vooluhulga sesoonne muutumine
  
• Kõige rohkem on jõgesid Peipsi järve ja Narva jõe vesikonnas
  
• Mõjutavad karst , soostumine, maakasutus, läbinimek järvedest. Kevadine suurvesi
  
• Toutumine põhja-, vihma ja lumesulamisveest (igaüks ligikaudu 1/3).
  
• Siiski ka regionaalsed erinevused. Karstialade jõed ja Lõuna – Eesti
  

• Kõikide jõgede areng on suunatud pikiproofiili kujus nn. tasakaaluprofiili saavutamisele
  
• Pikiprofiilide kujunemine toimub väga paljude tegurite koosmõjul.
  
• Põhja-Eesti jõgedel kumeramad pikiprofiilid. Lääne-Eesti tasandikulised jõed on ühtlase languga. Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavatel jõgedel on välja kujunenud nõgusa kujuga pikirpofiilid
  
• JOONIS!
  

• Kvaternaariajastu eelse jõgedevõrgu kohta annavad teavet aluspõhjas leiduvad orud
  
• Võib arvata, et igal jäävaheajal hakkas liustiku taandudes kujunema uus jõgedevõrk
  
• Mandrijää taandus Eesti alalt lõplikult u 11 000 a.t.
  

• Põhjavesi – maakoores sisalduv vaba vesi, mis võib koguneda kaevudesse ja imbuda pinnaveekogudesse
  
• Kaasaegse maa-aluse veevahetuse seisukohast moodustab Eesti ala naaberpiirkondadest suhteliselt sõltumatu arteesiabasseini
  
• Kivimite erineva filtratsioonitakistuse tõttu lasuvad siin vaheldumisi vettandvad ja vettpidavad kihid, mis liigestatakse veelademeteks, veeladestiteks ja veepidedeks.
  
• Veelade koosneb enam-vähem ühtalse litoloogilise ilmega kivimist
  
• Kvaternaari ladestik – sisaldab surveta vett
  
• Kultuurkiht – sisaldab reostunud vett
  
• Soosetete (turba) vesi
  
• Tuulesetete vesi – seotud üldiselt peeneteraliste ja hästi sorteeritud luiteliivadega
  
• Jõesetted (kruus, liiv, saviliiv ja liivsavi), järvesetted (saviliiv, liivsavi, järvelubi ja järvemuda), meresetted (liiv, rannakruus), jääjärvelised setted (levivad Eestis laialdasel alal, liiv, saviliiv ja viirsavi), liustikujõesetted (moodustavad sandureid, oose, mõhnu ja deltasid, liiv ja kruus), liustikusetted
  
• 
  

Eesti maastikud

• Tuumalaks on veekogu: Peipsi-Pihkva järv
  
• Osa maasitkuvaldkonnast on väljaspool Eestit
  
• Taigavööndi ääreala
  
• Peipsi nõoga seotud paleogeograafiline areng
  
• Tektooniliselt suuremas osas langev ala – Peipsi järv valgub lõunasse
  
• Lähiskontinentaalne kliima (ka Pepsi järve mõju)
  
• Aastaaegade selge vaheldumine
  
• Suur soostumine
  
• Kõrgeimad sisemaised luited
  
• Venepärased tänavkülad – venepärase kultuuri olemasolu
  
• Männimetsade domineerimine
  

• Piiritlemine on olnud suhteliselt ühtne
  
  • Jõhvi kõrgustik
    
    • Enamasti siiski Kirde-Eesti lavamaa juurde, vaid Granöl pole selgelt eristatud ja pigem osa Alutagusest
      
  • Probleemid Endla nõoga
    
    • Loodusgeograafiliselt kuuluks justkui Alutaguse juurde samas distantsilt kauge (Alutaguse ulatub Järvamaale! – tundub absurdne). Liidetud ka Kesk-Eesti tasandiku juurde, kuid sinna ikka ei sobi.
      
• Asub Põhja-Eesti paeplatoo ja Peipsi järve vahel
  
  • Idapiiriks Narva jõgi, kuid tinglikult jätkub ka idapool
    
• Läänes piirneb Pandivere kõrgustikuga
  
• Alad, mis on olnud Peipsi nõo kerkinud põhjaosas olnud jääjärve põhjaks
  
• Domineerivad jääjärve- ja järvetasandikud ning sootasandikud
  
• Asustus väga hõre
  
• Rohevõrgustiku suhtes väga oluline koht
  
• Aluspõhi
  
  • Ordoviitsiumi lubjakivid, lõuna pool ka siluri kivid (mõlemad ei paljandu)
    
  • Madaliku idaosas Devoni Narva lademe lubjakivid ja savid (paljandid). Poruni jõe ääres Devoni Narva lademe paljandid
    
• Pinnamood
  
  • Täis positiivseid pinnamood
    
  • Selgrooks on Iisaku-Illuka-Kurtna sevamoodustiste vöö (suhteline kõrgus ligi 30 m). Tekkinud Pandivere staadiumis. Nimetatud ka oosiks
    
  • Lisaks veel mitmed oosistikud (Kõnnu oos)
    
  • Kurtna mõhnastik, tekkinud irdjääväljas (u 15 km2). Kõige järvederikkam koht ja kõige väljapaistvam mõhnastik. Vasavere mattunud oru kohal. Ligi 40 järve
    
    • Vasavere veehaare
      
    • Pannjärve karjäär – Eesti üks suurimaid karjääre
      
  • Kuremäe voor (käsitletud ka otsamoreenina) – geoloogiliselt väga segane.
    
  • Tudulinna delta - vulkaanikraater, vulkaanist on asi väga kaugel
    
  • Kriivad (ehk mandriluited) – Alutaguse tunnus pinnavormis
    
  • Esimene ja vanem teooria käsitelb kriivasid kui otsamoreene
    
  • Teise versioonina on kriivad kujunenud hilisjääaegsel külmal ja kuival perioodil mandriluidetena
    
  • Kolamda hüpoteesi kohaselt on kriivad seotud Peipsi järve arrenguga, täpsemalt, et nad on alaneva Peipsi järve luitestunud rannavallid
    
• Käsitleme Alutagust kõige looduslikumat ala, kuid teisalt on Alutaguse suunas tehiskeskkonna lainemisega, mis on seutd
  
  • Oru turbaväli – turbamaardla. Oru asula on maha jäetud
    
  • Põlevkivi kaevandamine
    
  • Põlevikivi põletamine
    
  • Suur osa Alutaguse maastikust on läinud karjääride alla
    
• Veestik
  
  • Narva jõgi – ainuke suurjõgi, peab kogu aeg endale sängi sügavamks tegema. Georg Lüscher. Narva jõel esineb põhjajää. Vesi võib looduses olla ka veidikene alajahtunud. Kui vool hakkab aeglustuma, siis hakkab tekkima kivide taha põhjajää
    
    • Omuti kärestik, Narva veehoidla (paisutus ulatub Kuningakülani), vanajõed
      
  • Alutaguse põhjaosas kallakus ida suunas
    
    • Poruni, Gorodenka ja Mustjõi
      
  • Alutaguse lääne ja lõunaosast mitmed jõed Peipsisse, loodest purtse koos lisajõgedega Soome lahte
    
  • Kui Endla nõgu pidada Alutaguse juurde, siis Pedja jõgi Emajõe kaudu Peipsisse
    
  • Järvedest lisaks Kurtna järvedest paikenvad mitmed jäänukjärved
    
  • Jõuga ja Kõnnu järved
    
  • Narva Veehoidla
    
• Asustus
  
  • Asustus on hõre
    
  • Koondub kõregamtele kohtadele ja jõgede äärde
    
  • Ida osas (Narva jõe ääres ja Pepsi järve ääres) venelased
    
  • Alutaguse siseosas Iisaku, Tudulinna, tudu eestlased
    
  • Popvernikute kultuur – vene rahvusest, aga ühel hetkel hakkasid käima luteri kirikus ja hakkasid eestistuma
    
  • Vanausulised (Mustvees)
    
• Peipsi lääneranniku madalik
  
  • Hõlmab Peipsi rannikuvöndi edelaosa (Kallaste juurest Eesti edelapiirini). Maastikurajooni kuuluvad ka Peipsi järve saared
    
  • Maastikurajooniline on iseloomulik
    
  • Maastike mirenaalse aluse hilisjääaegne kujunemine jääjärvede toimel, mis tõttu valdavalt uhutud moreeni- ja jääjärvetasandikud
    
  • Vajuval ala asumisest tuleneva madala järveranniku kattumine turbaga ja järve pealetung rannala
    
  • Turvasrannavöönd
    
  • Suurim soostumus Eesti maastikurajoonidest (42%), samuti suur metsamaa osakaal
    
  • Orglahed (Värska, Karisilla) esinemine jõrorgude üleujutatud suudmeosades
    
  • Peipsi veetaseme perioodiliste kõikumiste ja üleujututse mõju maastikele
    
• Emajõe Suursoo
  
  • U 200 km 2
    
  • Eestis omalaadne n.-ö. Deltapiirkond
    
• Kastre-Perevald (Järvselja)
  
• Mehikoorma künnisest lõunasse, valdavalt põllustatud alad
  
  • Räpina polder
    
• Värska orglant
  
• Piirissaar
  
• Räpinast lõunas madalsood, üksikud liivakühmud, millel asustus
  
• Beresje, ainuke vanausuliste küla Lõunapool Emajõe suuet
  
• Asustus
  
  • Enamasti seotud Peipsiga
    
  • Vanausulised ( Kolkja , Varnja, Kasepää, Piirissaar, Beresje)
    
  • Emajõe Suursoos soosaartel üksiktalud
    
  • Emajõest lõunapool segaasustus (Mehikoorma, meerapalu, ajalooliselt kuulunud Võrumaale)
    
  • Võhandu suudest lõuna pool setud
    

Lõuna-Eesti maastikuvaldkond

• Kõige kõrgem ala
  
• Tänapäeva ja aluspõhja reljeefi suur vaheldumine
  
• Devoni avamusala
  
• Akumulatiivsed saarkõrgustikud
  
• Mitmesesised pinnavormistikud
  
• Selgelt väljendunud ürgorud
  
• Järvederikas ala; sügavad järved
  
• Erodeeritud ja deluviaalmullad
  
• Muldade ja kõlvikute kirjusus
  
• Suured mikrokliima erinevused
  
• Ajalooline hajaaasustus
  
• Ajalooline kuuluvus Liivimaa kubermangu
  

• Kuhjeline saarkõrgustik - aluspõhjas on olemas kõrgend, mis on liustikele takistuseks ja peale on kuhjunud palju setteid. Sama kehtib ka Otepää kohta
  
• Jätkub ka Venemaal ja Lätis
  
• Valdab irdjääs tekkinud künklik reljeef
  
• Olemas aluspõhjaline tuum
  
  • Aluspõhi paljandu kohati kõrgustiku äärealadel (nt Hinni kanjon)
    
  • Aluspõhja paljandeid kõrgustiku keskel ei näe
    
  • Haanja kõrgustiku keskosas ei saa olla ürgorgu, keskel on vaid org mis on kvaternaari setetega lõikunud
    
• Veestik
  
  • Palju järvi
    
    • Rõuge järved
      
  • Veelahkmeala
    
    • Piusa, Pedetsi, Kokiva, Pärlijõgi, Iskna, Võhandu
      
    • Jõgedel ülemjooksul suur lang
      
• Asustus
  
  • Haja- ja sumbkülad
    
  • Haanja hõng nn Haanja miis
    
  • Puutööndus piipudest oreliteni
    
• Meie kõrgustikud on üsnagi metsa kasvanud
  
• Tuuljärv – kõige kõrgemal asuv järv
  
• Kliima
  
  • Kõige pikem lumikate 160-180 päeva, pigem 170 päeva. Kuu aega kauem on lumi maas
    

• Kuhjeline saarkõrgustik
  
• Aruküla ja Burtnieki lademe liivakivid
  
  • Olemas alupõhjaline kõrgendik (90-115)
    
  • Tartu-Otepää-Valga org, põhi 60 m allpool merepinda. Selle kohal Pühjajärve vagumus
    
  • Paljandid kõrgustiku äärealal (nt lõunaosas Urvaste ürgorus)
    
• Pinnamood
  
  • Iseloomulik on enamasti mitmesse eri tüüpi kuuluvate vormide kooseksisteerimine . Lasund on tekkinud mitme mandrijäätumise jooksul (viis erinevat moreenikihti)
    
  • Suurem osa moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad
    
  • Mõhnastikud kõrgustiku äärealal
    
    • Voorepalu (Karilatsi), Veski, Kastolatsi, Vitipalu
      
  • Sandurid
    
    • Kõrgustiku kagunõlval Kooraste ümbrus, seda alal läbib Võgandu jõgi (Lajavangu ja Kärgula mets)
      
  • Otsamoreenid
    
    • Kambja Köstrimäed, Tamsaja
      
• Veestik
  
  • Pühajärv – keskmine sümboljärv
    
    • Väikese Emajõe algus
      
  • Ürgorgudes aheljärvestikud
    
    • Piigandi-Jõksi_Kooraste, Vidrike-Kooraste, Urvaste
      
  • Rohkem järvi kõrgustiku idaosas
    
    • Päidla ja Nõuni järved
      
• Vooluveed
  
  • Suur ja ebaühtlane lang ülemjooksul
    
  • Jõed seotud ürgorgudega
    
  • Veelahmeala
    
  • Elva, Porijõgi, Ahja , Pühajõgi
    
• Asustus
  
  • Valdab hajaasustus
    
  • Otepää linn kui talispordikeskus (suhteliselt pikk lumikate)
    
  • Üks ajaloolistest Ugandi maakonna keskustest
    

• Kujunenud jääaja lõpul piki Võrtsjärve ja Võru- Hargla nõgu kulgenud liustikuvoolude otsimiste ning servimiste settekuhjatiste kompleksina
  
• Maastikule annavad omapära ümara ja korrapärase põhikujuga järsunõlvalised kuplikujuulised küngasmõhnad (Kaika ümbruses), Kaika kuplistik, korrapärane
  
• Lõunaosas oosmõhnastik
  
• Karula RP
  

• Aluspõhi ei paljandu, samuti pole aluspõhjalist tuumikut
  
• Hõlmab peamiselt Saadjärve voorestiku, kokku ligi 100 voort , mille vahel jääkündenõod
  
• Ilmekamaid viimase mandrijäätumise aladel tekkinud voorestikke Ida-Euroopa lauskmaal
  
  • Suurim voor on Koimula voor 13 km pikk, 3,5 km lai ja 26 m kõrge, Laiuse voore kõrgus 63 m
    
• Korrapärane pinnamood põhjustab korrapärase maastiku
  
• Eristuvad kõrgustiku lõuna- ja põhjaosa
  
  • Põhjas suured hajali paiknevad voored
    
  • Lõunas kitsamad voored
    
• Vooremaa äärealal mõhnastikud
  
  • Vedu, Kukemetsa, Toljase, Tarakvere, Siimusi, Kaiu, Välgi
    
• Enamus voored on prantsuse saiamoodi
  
• Veestik
  
  • Voortevahelised järved
    
    • Varemal olnud palju rohkem, tänasel päeval voorte vahel tihti sood
      
  • Loodeosas Pedja jõgi
    
  • Keskne veesoon on Amme jõgi (algab Kuremaa järvest)
    
  • Idaosas Kullavere jõgi
    

• Kulutuskõrgustik
  
• Eripärane on valdavalt tasandikulise pinnamoe liigestumine ürgsete jõeorgude poolt lavadeks
  
• Aluspõhjas Devoni liivakivid, mis paljudes kohtades ka paljanduvad (Karksis, Helmes)
  
• Pinnamood
  
  • Orustikud (suurim Tänassilma-Viljandi-Raudna)
    
  • Künlik pinnamood tihti seotud otsamoreenidega (Hummuli, Kärstna, Rutu ja Paistu)
    
  • Kõrgustiku lõunaosas sandurid
    
• Veestik
  
  • Orujärved ja jõed
    
  • Koorküla järved
    
• Mulgimaa ja mulgid
  

• Valdvalt tasandikuline maastikurajoon (lainjad morenentasandikud)
  
• Kasutatud ka Ugala nimetust , Ugala=Ugandi
  
• Liivakivist aluspõhi, mida läbivad ürgorud – arvukalt paljandeid
  
• Servaaladel ka mõhnastikke (Välgi, Selgise, Kaiu, Haaslava, Vooremägi, Uniküla)
  
• Voored ( Valguta Tulimägi)
  
• 40-50 m merepinnast
  
• Ugandi lavamaa on väga sarnane Sakala kõrgustikule, Sakalas pole eriti aru saada, et seisad kõrgel
  
• Devoni liivakivi paljandeid Ugandi lavamaal – väga iseloomulik Ugandi lavamaale
  
  • Võrtsjärve rannaastang Tammel
    
  • Peipsi rannaastang Kallastel
    
  • Aruküla koobastik ja Kalmistu paljand Tartus
    
  • Ahja jõe paljandid Valgemetsa Valgesoo vahemikus (Suur ja Väike Taevaskoda ) – Suur Taevaskoda on kõige tuntum paljand. Suur Taevaskoda on kõige kõrgema liivakivi paljandi osaga, 21 m
    
  • Võhandu kaljud (käsitletakse tihti ka Palumaa juures)
    
• Skeem Ugandi lavamaast, ürgorud iseloomulikud
  
• Tartut läbivad veel mitu ürgorgu Meltsiveski vagumus, Raadi -Jaama vagumus. Maastikupildis näeme vaid Emajõe orgu. Kaks vagumust on setteid täis
  
• Veestik
  
  • Jõed seotud enamasti ürgorgudega
    
    • Kavilda, Elva, Tatra, Emajõgi (kõige suurem), Porijõgi, Mõra oja, Ahja, Orajõgi, Võhandu
      
  • Järved
    
    • Elva jõega seotud Keeri ja Karijärv
      
    • Väimela järved
      
    • Tsolgo järved
      

• Tihti liidetud Kagu-Eesti lavamaa juurde
  
• Eristast maastikuliselt J. G. Granö (1922)
  
  • Tasandikkude, lavakõrgendikkude ja ürgorgude, metsade (männipalude) ja niitude ning tänavakülade maastik
    
• Eristub Ugandi lavamaast seetõttu, et suur osa moreenkattest on kaetud jääjärveliste liivakate setetega
  
• Ligi 2/3 kaetud metsaga
  
• Sarnasus Ugandi lavamaaga
  
  • Orustatud lavamaa
    
    • Võhandu, Piusa, Mädajõgi
      
  • Paljandid jõgede ääres
    
• Härma müür Piusa jõe ääres – kalda kõrguse suhtes on see kõrgem kui Taevaskoja , ühest hetkest suure kaldega paljand
  
• Mustoja mõhnastik, Meenikunno raba, Nohipalu järved, Ilumetsa ja Tsõõrikmäe meteoriidikraatrid
  
• Aluspõhja moodustavad Gauja ja Amata lademe liivakivid – sealt pärineb ka klaasiliiv, ei sisalda rauda
  

• Suurem osa Venemaal
  
• Maastikuline eripära on Ülem-Devoni Plavinase lademe dolomiitse lubjakivi maapinnalähedus
  
• Meremäe ümbruses Lõuna-Eesti ainuke karstiala
  
• Tulenevalt aluspõhja lähedusest on mõned nähtused teistmoodi: taluhoone Tiirhanna külas (lubjakivist), Marino karjäär lubjakivist, Irboska kipsikaevandus (kips läks põldude lupjamiseks)
  

• Negatiivne pinnavorm
  
• Kõrgustikevaheline nõgu
  
• Kasutatud ka nime Väikese Emajõe orund ja Valga nõgu
  
• Kujunenud Võrtsjärve nõos kulgenud liustikuvoolu aseme kohale
  
• Keskne jõgi Väike Emajõgi, sellest ka nimetus
  
• Rajooni lääneosas mõhnad ja tasandikud koos nüüdisjõgede lammisoodega
  
• Lõunaosa avardub ida suunas, kus Otepää kõrgustiku edelajalamil asuvad uhutud moreentasandikud ja lõunaosas liivase pinnakattega jääjärve- ja sootasandikud (surelt osalt kultuuristatud)
  
• Korva luht
  

• Eraldab Haanja ja Karula kõrgustikku. Kitsenevat idaosa kutsutakse ka Võru-Petseri ürgoruks
  
• Osa jääaegade eelsest lavamaast, mis asus Haanja aluspõhjalisest kõrgustikust lääne pool ja ulatus Sakala kõrgustikuni
  
• Karula kõrgustiku teke jaotas laavamaa kaheks
  
• Aluspõhja moodustavad Devoni liivakivid (paljandid Pärlijõel Sänna ümbruses ka Mustjõel). Peetri jõel paljanduvad nii liivakivid kui ka Plavinase lademe lubjakivid
  
• Nõo keskne pinnavorm on Mustjõe kesk- ja alamjooksul org
  
• Lubjakivipaljand Peetri jõe ääres
  

Vahe-Eesti

• Veega seotud looduslike protsesside suur osatähtsus
  
• Eesti suurimad üleujutusalad
  
• Ala läbivad veerikkad jõed
  
• Puudub aluspõhja mõju tänapäevastele looduslikele protsessidele
  
• Taimegeograafiline ja geobotaaniline üleminekuala
  
• Lammi- ja lodumetsade esinemisala
  
• Suhteliselt palju lammisoid
  
• Domineerivad hüdromorfsed mullad
  
• Kultuurikõlvikute väike osatähtsus
  
• Hõre asustus ja teestik
  

• Võrtsjärve ümbritsev maastikurajoon (ka Võrtsjärve võime sellesse arvata)
  
• Maastikud kujunenud kulutusnõos Holotseeni algul Suur-Võrtsjärve asemel
  
• Reljeef tasane ja väikeste kõrgusvahedega
  
• Järveäärsete piirkondade maastiku määrab suures osas ära Võrtsjärv (roostikud)
  
• Limnoloogiajaama kohal luitestunud rannavalle
  
• Valitsevatest tuultest tingituna ranna…. Idarannikust (Klinge seadus)
  
• Klinge seadus: järv kasvab kinni tuulealusest küljest
  
• Kolga-Jaani voorestik
  
  • Võrtsjärvest põhjas, selgelt välja kujunenud voorestikuala
    
  • Väikevoored (u 100), mille kõrgus maksimaalselt 11 m, 500-1500 m pikad ja 100-300 m laiad
    
• Ulatuslikud sooalad
  
  • Parika raba
    
  • Alamm-Pedja
    
  • Sangla
    
• Veestik
  
  • Emajõe (vanajõed), Pedja ja Põltsamaa
    
  • Tänassilma
    
  • Üleujutused (kõrge veetasemega ligi 100 km2 suurune üleujutusala)
    
  • Tagasivool Emajõel
    
  • Ajalooliselt on luhaalad olnud heinamaad
    

• Kõrb tähendas varemalt paksu metsa
  
• Kõrvemaa on põhjapoolne osa Vahe-Eesti madalikust
  
• Nimi Jakob Kentsilt, kõrb kui asustamata paksu metsaga ala. Kandis kõik kõrve- nimelised kohad Eesti kaardile
  
• Taimegeograafiline piir. Maastiku eripäraks on mitmesuguste mandriliustiku- ja sulamisveetekkeliste pinnavormistike põimumine jääjärvetasandike keskel. Soostumus on ulatuslik ja metsade osatähtsus suur, asustus on hõre. Aluspõhi praktiliselt ei paljandu. Arvukalt oosistikke
  
• Türi voorestik ja Kõnnumaa (mõlemat võiks ka erladi maastikurajoonina käsitleda)
  
• Tammsaare „Tõe ja õigus“ tegevus toimub Kõrvemaal. Tammsaare väljamägi tegelikult üks voorjas
  
• Mitmel voortel aluspõhjaline tuumik
  

• Üle 50 mitmesuguse kuju ja suurusega põhja-kirdest lõuna-edelasse orienteeritud väikevoore. Suurim absoluutkõrgus küünib 80 meetrini Käomäe voore lael (suht. 20 m)
  
• 140 km2, voorestiku ulatus 8*20 km
  
• Ehituses osalevad aluspõhjakivimid (eriti voorestiku keskosas)
  
• Leidub ka kaljuvoori (Röa voor). Aluspõhi on kaetud vaid õhukese moreenkattega
  
• Tiheda asutusega kultuurimaistuks, kus looduslikku taimkatet on säilinud peamiselt voortevahelistest nõgudes soostunud niitude või lebavõsana
  
• Erinevald saadjärve voorestikud puuduvad Türi voorestikus järved. TÄIENDA!
  
• Liustikust oleneb see voorte orientatsioon
  

• Raplamaa kaguosas Lelle ümbruses
  
• Pole omaette maastikurajoonina käsitletud, enamasti vaadeldud koos Kõrvemaaga
  
• Kõnd: kõnnu soostunud, ümbrusest kõrgema kehva pinnasega koht
  
• Ala läbivad mitmed mandrijää servakuhajtiste vööndid TÄIENDA!
  

• Piirid vaieldavad, pea kõigil liigestajail eri piirid
  
• Moodustub koos Kõrvemaaga metsa- ja soorohke Vahe-Eesti
  
• Valdaval jääjärvedes ladestunud setted
  
• Aluspõhjaks peamiselt Devoni liivakivi (Pärnu lade )
  
  • Tori paljand
    
• Pinnamood ja veestik
  
  • Valdavad tasandikud
    
  • Läänemere arengujärkudega seotud luitestikud
    
    • Ruunaraipe luited
      
  • Kõige iseloomulikumad siiski sood
    
    • Kikepera, Riisa , Kuresoo , Valgeraba, Öördi
      
  • … ja jõed
    
    • Riisa üleujutus
      
      • Veetase võib tõusta pea 5 m, Sakala kõrgustikult lähtuv suurvesi ujutab üle u 175 km2
        
  • Sakala kõrgustikul on palju jõgesid. Ülemjooksul tuleb kiire sulamine järsu langu tõttu, äkki lang kaob ära ja veed jõuavad ühte kaussi, millest väljavool on suhteliselt kitsas. Halliste jõgi ei jõua kõike vett ära kanda ja on väikesed kõrgusvahed.
    
• Kuresoo rabanõlva on 8 m kõrge – Euroopa kõrgeim rabanõlv
  

• Eristab vaid Ivar Arold
  
• Lainjad moreentasandikust, mida liigestavad voorjad künnised ja madalad jõeorud (Ura, Reiu ülemjooks)
  
• Piklikud 4-5 km laiuseid kulutusnõod on soodealad
  
  • Sookuninga LKA, tuntuim on Nigula raba
    
  • Peaksid – rabasaared, mis on madalad väiksed voored, mida aegamisi raba kasvades tekivad
    

• Eristavad seda nii I. Arold kui ka A. Järvet
  
• Sellesse arvatatkse ka Liivi lahe saared ( Ruhnut on käsitletud tihti ka omaette)
  
• Mere- ja tuuletekkeliste pinnavormide domineerimine (Läänemere eri arengujärgud)
  
• Ka lainetest uhutud moreentasandikud ja kunagistes laguunides arenenud sood
  
• Aluspõhjakivimeiks Siluri lubjakivid (põhjaosas, ei paljandu), Pärnu jõest lõuna pool liivakivid
  
  • Paljandid Tahkuranna ümbruses ja …
    
• Arumetsa savimaardla (Kvaternaari savist toodetud), kergkruus
  
• Rannik
  
  • Nii tänapäevane rannikuvöönd kui ka erinevad Läänemere arengu etappidega seotud rannad
    

• Eesti suurim maastikurajoon ja sellest tulenevalt ka üsna mitmekesine
  
• Kulutusala
  
• Pikka aega pärast jää taandumist üleujutatud jääjävede poolt
  
• Maakerge (loodeosas ligi 3 mm/a, lõunas 1,5 mm/a)
  
• Pikk ja mitmekesine rannavöönd
  
• Ala keskosa liigendab katkendlik Siluri e Lääne-Eesti pank
  
• Madaliku põhjaosa läbib Palivere sevamoodustiste vöönd
  
• Matsalu ja Haapsalu lahed, neist esimene Eesti suurim roostikuala
  
• Aluspõhja moodustavad 10 Ordoviitsiumi ja 7 Siluri ladet, Tõstamaa poolsaarel ka Devoni liivakivid
  
• Jaagarahu lademe biohermid
  
  • Tekitanud korallid , sammalloomad jm.
    
  • Kuna neist moodustunud kivimid on ümbritsevatest lubjakivist kõvemad on tänapäeval nähtavad paekühmudena (Koongas, Oidermal, Pärnu-Jaagupis) või kaljuvoortena ( Kirbla , Lihula, Soontagana)
    
  • Nendesse kujunenud katkendlik Siluri ehk Lääne-Eesti klint
    
• Eesti mandriosas paljandub Siluri klint katkendlikke sisemaapankadena, mis moodustavad umbes 100 kilomeetri pikkuse, tavaliselt 3-7 meetri, harvem kuni 15 meetri TÄIENDA
  
• Veestik
  
• Väike lang
  
• Enamus jõgesid voolab Väinamerre
  
• Suurim ( valgla u 3000 km2) ja pikim (112 km) on Kasari jõgi
  
• Üleujutusala 26-28 km2, suudmes delta
  
• Järvi vähe
  
• Põhjaosas rannavallide ja maasäärte taga Nõva järved
  
• Noarootsit mandriga ühendavas osas, mitmed jäänukjärved (Sutlepa meri, Saunja laht, Tau laht)
  

• Hõlmab ka mitmed naabersaared
  
  • Asustatud neist on Vilsandi, Abruka, Muhu
    
• Palju ka väikelaide ja –järv
  
  • Maatõus
    
• Aluspõhjaks Siluri lademe lubjakivid
  
  • Suuremad pangad põhjarannikul, enamasti seotud biohermidega (fossiislsed riffmoodustised). Siluri klint
    
• Suurim pinnavormistik on Lääne-Saaremaa kõrgustik
  
  • Ligi 50 km pikk, suhtelised kõrgused kuni 35 m, otsamoreen, kõrgustikku on kujundanud ka Läänemere erinevad arengutasemed, jätkub ka Sõrve poolsaarel (Viieristi mäed, 19 m)
    
• Pandivere ja Palivere staadium
  
• Loopealsed Kesk-Saaremaal
  
• Saaremaa kõige kõrgem koht asub Raunamäel
  
• Veestik
  
• Kulutusnõgudes enamasti sood, neist suurim Koigi soostik
  
• Vooluveestik on nõrgalt väljakujunenud
  
• Lõve, Põduste, Pühajõgi, Nasva jõgi
  
• Järved
  
• Mullutu Suurlaht, Vägara ja Raalda, endised emerelahed; rabadega seotud järved: Koigi, Järveküla, Järise; jäänukjärved (Tagamõise ps-l u 50); Karujärv paikneb kõrgustikul TÄIENDA
  
• Kaali kraater
  

• Aluspõhi ja pinnamood
  
  • Siluri ja Ordoviitsiumi lubjakivid, kuid paljanduvad vähe
    
  • Suure osa pinnakattest moodustavad liivad (seetõttu väga metsane)
    
  • Suurim pinnavorm on Kõpu kõrgend (68 m üle merepinna, Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim koht)
    
• Veestik
  
  • Nõrgalt välja kujunenud, jäänukjärved (laisid), Tihu järved – Tihu järved on Hiiumaa suurimad järved
    
  • Esineb karsti aga vähe
    
• Asustus
  
  • Vadavalt rannikul
    
  • Hiiumaa siseosa on asustatud väga jõredalt
    
• Hiumma ja ümbritsevad saared (Vohilaid, Heinlaid, Väinamere saared). Ka Vormsi kuulub Hiiumaa maastikurajooni hulka
  
  • Kas Kassari on saar?
    
• Kõpu poolsaarel saab leida erinevate etappide rannamoodustisi, mis tähistavad Läänemere erinevaid arenguetappe
  
• Tornimägi – omapärane on see, et ehitati kõige kõrgema kohale
  
• Kärdla meteoriidikraater
  
  • Kraatri läbimõõt on 4 km
    
  • Tekkis meteoriidi kokkupuutel maapinnaga
    
  • Kraater on täis settinud.
    
• Eestis on avastatud 8 meteoriitseks peetavat struktuuri, mis on umbes üks struktuur 10 000 km2 kohta.
  
• Hiidlaste seltsid
  

• Läänemere liustikuteel olnud suurem paekõvik
  
• Biohermne Hoitbergi mägi (11 m) – madal saar
  
• Suurema osa hõlmavad liivased meretasandikud
  
• Rootsastest asustus kuni II maailmasõjani
  

• Paese aluspõhja suur osatähtsus
  
• Suurimad karstialad – pinnakatte paksus on väike
  
• Reljeefi suurim ja kaunim Ordoviitsiumi klint – ühe sammuga võib tunda, kuidas maastikurajoonid muutuvad
  
• Enamus meie jugasid (u 30 tk) on seotud Põhja-Eesti klindiga – Lõuna-Eestis ei ole sest liivakivi on väga erodeeritav
  
• Jõed omapärase pikiprofiiliga
  
• Ooside suhteline rohkus
  
• Paepealsed ja leostunud mullad – paljudes kohtades on lähtekivimiks aluspõhi
  
• Veerohked allikad
  
• Soode vähesus – karsti tõttu valgub vesi maa sisse
  
• Suurimad asula-ja tööstusmaastikud
  

• Liustikest tugevasti kulutatud paeplatoo, mis põhjaosas piirneb klindiga
  
• Aluspõhjaks Ordoviitsiumi ja Siluri lademe lubjakivid, mis määravad suuresti ära ka maastikupildi (eriti rajooni põhjaosas)
  
• Maastikku liigendavad jõgede orud ja ka mitmed paekõvikud, kulutusnõgudes asub ka soid
  
• Pinnakatte paksus on kõige väiksem panga juures, suureneb sisemaa poole, sest Eesti aluspõhi on lõuna poole kaldu
  
• Rajooni põhjaosas klint
  
• Karstumine ja looalad
  
• Keila ümbrused ka (kalju)voori – madalad voored
  
• Veestik
  
  • Enamik jõgesid saab alguse soodest ja voolates lavamaal on neil moldorud , klindilt laskudes aga juga, kaskaad või kärestik
    
  • Keila, Pirita , Jägala, Vääna, Treppoja, Jõelähtme (karst), Kuivajõgi (karst); enamus jõgesid suubub Soome laht, osas iiski ka Kasari jõe lisajõed
    
  • Järvi vähe; Maardu , Ülemiste
    

• Paljuski sarnane Harju lavamaale, kuid väiksem ja kitsam
  
• Valdavalt tasasest alast kerkivad märkimisväärselt kõrgemale Jõhvi moreenkühmuline kõrgend (79 m) ja Sinimäed (85 m)
  
• Aluspõhi maapinna lähedal (karst)
  
• Inimtegevusest suuresti mõjutatud (põlevkivi kaevandamine ja töötlemine)
  
• Põhja-Eesti pankrannik, kõrgeim Ontika kohal 56 m
  
• Klindilahed
  
• Veestik
  
  • Soome lahte suubuvad jõed (Purtse, Pühajõgi, Sõtke, Narva, Kunda, Selja)
    
  • Järved
    
    • Uljaste
      
  • Joad
    
    • Valaste juga u 30 m - Ontika lähedal, suure vooluhulga tõttu kaevab ta end sügavamaks. Ei ole kõige kõrgem juga, sest kunstlik. Seda on lõhutud 3-5 m panga sisse
      
  • kõige idapoolsem juga on Narva juga – teatavasti ei tööta kogu aeg, vaid üsna harva.
    
  • Uhaku karstiala
    
• Sinimäed
  
  • Koosneb tegelikult kolmest mäest:Põrguhauamägi, Tornimägi, Pargimägi
    
  • Arvati, et tegemist on otsamoreeniga
    
  • Tegelikult on Sinimäed kerkinud seal kohapeal liustiku survel . All on sinisavi, mis on väga plastiline
    
• Põlevkivi ehk kukersiit – Eesti elektrienergeetika põhineb sellel
  

• Maastikuline piir u 80 m kõrgusel järgides suuresti allikatevööndit
  
• Jäälahkmeline kulutuskõrgustik
  
• Pinnakate on õhuke
  
• Eesti suurim karstipiirkond
  
• Aluspõhja moodustavad Ordoviitsiumi ja Siluri lademe lubjakivid
  
• Pinnamoes valdavad moreentasandikud
  
  • Suur põllustatus
    
• Iseloomulikud on oosid
  
  • Emumägi on voor, millel asub oos; Ebavere on oos, millele on kuhjunud eel mõhn, pikim oosisitik on Porkuni -Neeruti, ka Rakvere Vallimägi paikneb oosil
    
• Jalamil suured allikad
  
  • Roosna- Alliku ( Pärnu jõe algus), Sinuma, Endla soostiku äärealadel paikenvad allikad, Äntu järved
    
• Suur metsane ja asustuseta siseosa. Miks? Põhjavee puudumine?
  

• Piirneb Pandivere kõrgustikuga, aga madalam
  
• Liustiku poolt kulutatud paene aluspõhi, mida katab moreen (paari meetri paksusena)
  
• Sananeb Pandiverega, kuid madalam
  
• Aluspõhjana moodustavad Siluri lubjakivid
  
  • Esineb ka karsti
    
• Paljude jõgede ülemjooksul (Navesti)
  
• Väga viljakad mullad
  
• Eestimaa Taani
  
• Adavere ümbrus on kõige klassikalisem ala
  

• Hõlmab maismaalise ala rannjoone ja Põhja-Eesti klindi vahemikus ja ka mitmed sared (Naissaar, Aegna, Prangli)
  
• Laius väga varieeruv, kõige laiem Lahemaa osas poolsaarte kohal, kitsaim kohtades, kus pank ulatub otse merre
  
• Mitmekesine rannavöönd
  
• Aluspõhja moodustavad Ediacara ja Kambriumi liivakivid TÄIENDA
  

• Ei loeta eraldi maastikurajooniks
  
• Looklaheline lava-lausmaa
  
• Metsade ja soode ning haja-asulate ja hõreda teestiku maastik