Eesti loodusgeograafia (0)

• Aluskord – meil moodustavad aluskorra peamiselt moondekivimid, väiksemal määral ka tardkivimid . Aluskorra kivimite pealispind madaldub Eestis ühtlaselt põhja-lõunasuunaliselt (Eesti monoklinaal). (Aluskorra sügavus, samuti seda katvate setendte kogupaksuse suurenemine P-Eestist lõuna ja kagu suunas ning aluspõhja kivimite ida-lääne-suunalised avamusjooned annavad tunnistust maakoore hilisematest liikumistest, samuti nendega kaasnenud kulutusprotessidest.) Aluskorra kivimid ei paljandu Eesti. Kõige lähem koht Suursaarel ja Suur-Tütarsaarel (vee all ka Neugrundi kaatris). Väiksemad aluskorra kõrgendid on nt Uljaste kuplistik, Kärdla astrobleem..
  
• Pealiskord – settekivimite kompleks, mis katab aluskorra moondunud, kurdunud ja murrangutest lõhestunud kivimeid. Pealiskorra kivimid on samuti nõrgalt kallutatud monoklinaalse- või peaaegu rõhtlasuvusega.
  

• Vendi ladestu – vanim pealiskorra ladestu, mis kuhjus aguaegkonna lõpus u 600 kuni 570 milj a tagasi, kui Põhja- ja Kirde-Eesti aladel oli ulatuslik mageveekogu. Kuna see veekogu tungis meie aladele idast, väheneb vendi setendite paksus läääne suunas ning Lääne- ja Edela-E need puuduvad täielikult (seal olid mandrilised tingimused sellel ajal). Esindatud on erinevad setendid jämedateralised liivakividest kuni savideni. Alates Tallinna meridiaanist lääne poole leiame liivakivi ja savi vahekihtidega aleuriite; Rakverest itta aga ilmub ka Kotlini savikiht, mis pakseneb ida suunas. Eestist ei ole vendi merelistest setetest faunajäänuseid ega elutegevuse jälgi leitud, ilmselt ei olnud siinne magedaveeline veekodu, kus liiva- ja saviained kiirelt kuhjusid, organismidele soodne. Leitud on taimseid jäänuseid ( vetikad ).
  

Vendi setendid Eestis ei paljandu. TÄHTSUS : suured reostumata põhjaveevarud (kambriumi-vendi põhjaveekompleks).

• Kambriumi ladestu – Vendi ajastule järgnes Eestis pikem maismaaline periood, mille vältel kanti minema ka osa Vendi setetest. Kambriumi algul (570-480 milj a t) oli Eesti lõunapoolkeral külm- ja parasvöötme piirimail ning Eesti põhja ja kirde osa ujutati üle normaalsoolasusega veekogu poolt. Kambriumi ajastul oli basseini transgressioon (mere pealetung maismaale) tektooniliste liikumiste tõttu kord ühes, kord teises suunas, mistõttu Kambriumi lademe kihistute ida-lääne suunaline paksus on erinev (mõni kihistu nt Sõru , puudub idas täielikult). Nagu ka vendit, iseloomustavad Eesti kambriumit terrigeensed setendid (madalamerelised setted , mis koosnevad peamiselt maismaalt pärit setenditest). Karbonaatkivimid kambriumis puuduvad. Lääne-E põhiliselt kambriumi liivakivi (meri uuristab ja kukub alla) ning Kirde-Eestis aleuriit ja aleuriit savid ( maalihked ).
  

Kambriumi lõpuks kujunesid meie territooriumil taas välja maismaalised tingimused. Avamusalad P-E rannikul ja ja klindiesisel alal. Kambriumi kihistust paljandub Põhja-E paekaldas, jõeorgudes või savikarjäärides Lontova savi (Kunda, Viimsti), Lükati aleuriidi ja savi kompleks ( Pirita ürgorg) ning Tiskre hele aleuriit (Kakumäe, Tiskre jt).
Kivististe hulgast on leitud usse, kõhtjalgseid, peajalgseid, trilobiite ja lukuta brahhiopoode; samuti mitmesuguseid bioglüüfe – selgroogsete org elutegevuse jälgi. St, et kambriumis hakkas sedimentatsiooniprotsessis rolli etendama ka biogeenne faktor. Ilmusid ka skeletti moodustavad organismid (alguses kitiinkest, hiljem P’st ja siis CO).
TÄHTSUS: Lontova ja Lükati kihistu savid, mida kasutatakse Tallinnas ja Loksal telliste, Aseris peamiselt drenaazitorude valmistamiseks ning Kundas tsemendi toorainena. Valdav osa P- ja Kesk-E saab oma vee Lontova veepidemel asuvast ordoviitsiumi-kambriumi põhjavee lademest. Samast ammutatakse Häädemeestel ja Värskas ka mineraalvett.

• Ordoviitsiumi ladestu – (Eesti liigub muudkui ekvaatori poole, ajastu alguses parasvöötmes, hiljem troopikas. Kliima muutub soojemaks ja kuivemaks.) Ordoviitsiumi alguses u 480 kuni 435 milj a t oli Eesti aladel osaliselt hiliskambriumi mere vahetu järglane, kuid suuremas osas valitsesid siiski maismaalised tingimused. Varaordoviitsiumis olid madalaveelised rannikulähedased tingimused, millele viitavad terrigeensed setted. Seoses mere jätkuva pealetungiga algas ja sai ülekaalu karbonaatne settimine (karbonaatsete välisskelettidega merefauna). Eristatakse kahte fatsiaalset (kivimi tekketingimuste kompleks) vööndi): põhjavöönd, milles ordoviitsiumi karbonaatkivimid on valdavalt halli värvusega ja ; telgvöönd, mille ladestu on punane või kirju süvaveelisemate savikate lubjakivide ja merglite tõttu.
  

Ordoviitsiumimere elustik oli võrreldes kambriumiga tunduvalt rikkalikum ja mitmekesisem. Ilmusid esimesed peajalgsed, merisiilikud ja korallid; arvukamaks muutusid nii trilobiidid , teod, sammalloomad . Taimedest esindatud vaid vetikad (tõenäoliselt kukersiidi orgaanilise aine allikaks).
TÄHTSUS: ordoviitsiumi ladestusse kuuluvad Eestile tähtsad maavarad kukersiit ja oobolusfosforiit (lukuta brahhiopoodide ja fosfaatsete karpide setenditest rikastatud) ning diktüoneemakilt ehk graptoliitargilliit . Kukersiit ehk põlevkivi on üks Eesti tähtsamaid maavarasid , millel põhineb suurem osa meie elektrienergia tootmisest . Saanud oma nime kukruse lademe järgi kaevandatakse peamiselt Kirde-Eestis. Fosforiite on kaevandatud meil Ülgasel ja Maardus põlluväetise tooraineks , aga tänaseks on see lõpetatud . Graptoliitargilliiti ei loeta tegelikult maavaraks, sest see on põlevkivist 2x väiksema kütteväärtusega ja isesüttiv, mistõttu on selle kaevandamine raskendatud. On olnud suure tähelepanu all, sest sisaldab selliseid keemilisi elemente nagu uraan , vanaadium, toorium . Maavarana leiavad samuti kasutamist ka lubjakivid (ehituskivina, killustiku valmistamiseks ja tsemendi ning lubja tootmiseks). On oluline ka põhjaveevarude seisukohalt.

• Siluri ladestu – 435-405 milj a t oli Eesti liikunud ekvaatorile. Kliima oli soe ning mereelustik rikkalik: laialdaselt levisid tabullaadid, rugoosid, brahhiopoodid, sammaloomad jt. Esmakordselt ilmusid skorpionilaadsed ja meie vanimad selgroogsed – lõuatud kalad . Tekkima hakkasid riffmoodustised, mille tunnistuseks on Jaagurahu ja Paadla lademe biohermlubjakivid. Sõltuvalt mere sügavusest ja settimistingimustest on eraldatud siluri ladestu setendites rannast süvamere suunas laguuni-, madaliku -, avašelfi-, ülemineku- ja süvamerefaatsiesed. Suurima osakaaluga on karbonaatsed settekivimid; lubjakivide kõrval on ulatusliku levikuga vel ka dolomiidid ja domeriidid. TÄHTSUS: Siluri ladestu karbonaatikivimitest pakuvad ehitusotstarbelist huvi Raikküla, Jaagurahu ja Paadla lademe dolomiidid ning lubjakivid, mille hulgas on kauni mustri ja hea töödeldavusega dekoratiivkivimeid. Lubjavalmistamiseks on sobivad Juuru ja Paadla lademe biomorfsed ja biohermsed lubjakivid.
  
• Devoni ladestu – siluri ajastu lõpul toimus mere regressioon ning Eestis valitses terrigeenne settimine. Siluri lõpu-devoni alguse terrigeensed setted – liiva, aleuriidid ja savid – kuhjusid L-E tunginud mere rannalähedastes tingimustes siluri karbonaatkivimite pinnale (need ei paljandu meil kuskil). 405 kuni 350 milj a tagasi, vara-devonis tungis Lõuna-Eestisse jälle meri. Kesk-devonis ulatus meri Pärnu ja Peipsi põhjakalda jooneni ja hakkas siis kagusuunaliselt taanduma. Devoni ladestu kogupaksus on Kagu-E (kuna sealtpoolt toimus mere pealetund) kuni 450 m. Ülemdevoni merelistes setetes on kivistisi vähe säilinud dolomiidistumise tõttu, kuid terrigeensestes setendites on olulisel kohal lõuatud kalad, rüükalad ja vihtuimsed kalad või nende soomused . Harvem võib leida kiiruimsete ja kopskalade jäänuseid. TÄHTSUS: Gauja lademe klaasiliiv ( Piusa maardla ) ja Burtnieki lademe rasksulav savi (Joosu maardla), mis sobib telliste valmistamiseks. Lisaks on devoni ladestu oluline Lõuna-Eesti inimeste põhjaveega varustamise kohalt.
  
• Aluspõhja pealispinna reljeef – juba Devoni ajastu lõpul olid olemas nõod praeguse Soome lahe, Peipsi ja Võrtsjärve kohal ning kõrgemad alad praeguste kõrgustike piirkonnas. Devoni ajastule järgnes ligikaudu 350 milj aastat kestev mandriliste kulutuste periood. Siis kujuneisd meil välja aluspõhjakivimitest koosnevad lavamaad, mis olid liigestatud sügavate jõeorgudega. Oluliselt mõjutasid meie ala pinnareljeefi kvaternaari jäätumised, mis kandsid minema mitmekümnemeetri paksuse setendite kihi ja muutusid seeläbi pinnavormi tasasemaks. Paralleelselt tekitasid liustikud aga ka uusi pinnavorme nt jääkulutusnõgusid. Üldjoontes säilisid aga jääajaeelsed pinnavormid, sest liustik kohandus pinnamoele (jäälahkmealad, kulutus - ja kuhjealade asukohad): nõod süvendusid veelgi, kõrgustikud mõnevõrra lagunesid ja tasasemad alad muutusid veelgi tasastemaks.
  

Kuna aluspõhja kivimid on erineva kulumiskindlusega ja kaldu lõuna suunas, on reljeef kuestalaadne ehk astanguline, st et lavamaade põhjanõlv on järsk ja lõunanõlv lauge.
Üldiselt on aluspõhja reljeef ja kõrgusvahed sarnased nüüdisreljeefiga. (Kõrguse, sügavuse ja pindalalise ulatuse alusel eristatakse mikro -, pisi-, väike-, kesk-, suur- ja hiidvorme. Suurvormid on 1) Soome lahe nõgu , 2) Lääne-E tasandik, 3) Viru-Harju lavamaa , 4) Devoni lavamaa, sh Sakala ja Ugandi lavamaa 5) Kesk-Eesti ja Võrtsjärve nõgu, 6) Peipsi nõgu, 7) Valga tasandik ja Võru-Piusa nõgu ning Põhja-Eesti paekallas .)

• Jääaja järgne maapinna kerge – liustikud rikkusid maakoore isostaatilise tasakaalu: jää raskuse all maapind vajus, pärast selle sulamist hakkas aga kerkima. Praegugi on Eesti, jm Läänemerd ümbritsev ala, kerkiv. Kõige kiiremini kerkib praegu Eesti loodepoole osa (2-3 mm/a). Läänemere põhjapoolses osas, Botnia lahes on kerkimine veelgi kiirem - 9 mm/a. Maapinna kerke tulemusel on tekkinud näiteks Lääne-Eesti saared, mille vanade rannajooned näitavad ka seda, et esialgu oli maapinna kerge kiirem, hiljem aga aeglustus (samuti nt saared, millest on tekkinud poolsaared nt Noarootsi ja järved, mis on maakerke tagajärjel merest eraldunud nt Sutlepa meri). Samuti võib maakerkega seostada maavärinaid, millest tugevaimad on Eestis aset leidnud just loodeosas, kus maakerge on kiireim. Jääajajärgne summaarne tõus ulatub sadadesse meetritesse.
  

Vertikaalliikumiste gradient on maksimaalne loode-kagu suunas, sest Vene platvormidega seotud muutuste tõttu toimub Kagu-Eestis maapinna vajumine (1mm/a). Selle tulemusena toimub mh ka Peipsi- Pihkva järve lõunasse valgumine.

• Haanja kõrgustik – künkliku reljeefiga kuhjeline saarkõrgustik . Eesti suurimad suhtelised ja absoluutkõrgused. Kõrgeimaks mäeks on Suur-Munamägi 318 m, aga ka ülejäänud 20 E kõrgeimat mäge asuvad Haanja kõrgustikul. Küngastevahelistes nõgudes on ligi 170 järve (Tuuljärv) ning sood , mis on tekkinud vanade järvede asemele. Vällamäel on mõõdetud turba rekordpaksus – 16,7 m. Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef: paksu moreenkattega mõhnad ja fluvi- ja limnoglatsiaalsed mõhnad (1/3 on mõhnastikud ja servaaladel on lainjad orgudega liigestatud moreentasandikud ning sandurid ja jääpaisjärveliivikud). Kõrgustiku keskosast lähtuvad radiaalselt jää sulamisvee äravooluorud nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org (ürgorud asuvad kõrgustiku servaaladel). Haanja kõrgustik nagu Pandivere kõrgustik, on veelahkmeala: siit algavad Piusa, Pedetsi, Koiva , Pärlijõgi...
  
• Otepää kõrgustik – künklik, kuhjeline saarkõrgustik. Samuti keeruka geoloogilise ehitusega nagu Haanjagi. Kõrgeim mägi on Kuutsemägi – 217 m. Kõrgustiku ida ja lääneosa lahutab Pühajärve nõgu, kus paikneb samanimeline järv. U poole kõrgustikust hõlmavad moreenkünkad ja moreenkattega mõhnad ning ligi 20% fluvio- ja limnomõhnastikud. Kõrgustiku servaaladel paiknevad, sageli järvederohked, ürgorud Kooraste, Urvaste ja Voki- Truuta . Kõrgustikul on u 130 järve. Otepää kõrgustikult saavad alguse Väike- Emajõgi , Elva, Ahja ja Pühajõgi (ed Võhandu ).
  
• Karula kõrgustik – künklik, mandrijää serva esine kuhjekõrgustik, mis on geneetiliselt seotud Otepää kõrgustikuga. Kõrgustik on kirde-edela suunaline ja tekkinud jääliustiku servaalal viimase jääaja lõpus. Otepää kõrgustikust lahutab seda ürgorg. Kuna Karulas on palju korrapärase põhijoonisega kuplilaadseid pinnavorme nim seda ka Karula kuplistikuks. Kõrgeim tipp on 137 m Tornimäel. Suuri orge sellel kõrgustikul pole. Suuremad järved on Ähijärv ja Aheru.
  
• Saadjärve voorestik – asub Pandiverest kagus ja ulatub Tartu lähisteni. Selle kõrgemas põhjaosas on Laiuse mägi kõrgusega 144 m. Iseloomulikeks pinnavormideks on voored ja nende vahele jäävad piklikud nõod, mis on tekkinud mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhje tagajärjel liustiku serva lähedal. Mitmetes voortevahelistes nõgudes on järved, milledest paljud on tänaseks sood. Keskne veesoon on Amme jõgi. Vooremaa idaserval ja lõunaosas mitmekesistavad pinnamoodi moreenkünkad ja mõhnad. Suuremad mõhnastikud jäävad Vooremaa ja Kagu-E lavamaa siirdealale.
  
• Sakala kõrgustik – jäälahkmeala kulutuskõrgustik (aluspõhjaline kõrgustik, st õhuke pinnakate ja suht. lihtne geoloogiline ehitus), ürgorgudega liigestatud lavakõrgustik, st et pinnamoes domineerivad devoni liivakividesse ulatuvatest ürgorgudest liigestatud lavajad nõrgalt lainjad ja mitmes kohas väikeste voortega moreentasandikud. Sakala kõrgustiku oosid paiknevad sageli ürgorgudes. Künklikum on kõrgustiku lõunaosa , kus asuvad ka kõrgustiku kõrgeimad mäed Rutu mägi – 146 m ja Kärstna mägi – 136 m. Suurimad kõrgustevahed tulenevadki mitte mägede, vaid ürgorgude olemasolust. Sügavaimad ürgorud on nt Tänassilma-Viljandi-Raudna, Auksi-Võistre-Karula.
  
• Pandivere kõrgustik – jäälahkmeala kulutuskõrgustik (aluspõhjaline kõrgustik, õhuke pinnakate ja suht. lihtne geoloogiline ehitus). Pandivere kõrgustik on laugete nõlvadega, kus enamasti katab lubjakividest aluspõhja vaid 2-5m paksune moreenkate. Pandivere on lausikkõrgustik, mis tähendab, et valdavalt on tegemist nõrgalt lainja moreentasandikuga, millelt kõrgub oosiahelikke, mõhnastikke ja lõuna osas ka voori. Kõrgustiku kõrgeim pinnavorm on Emumägi, mille suhteline kõrgus on 79 ja absoluutkõrgus 166 m; põhja pool asuvad Kellavere ja Ebavere mägi. Kõrgustiku keskkossa on lõikunud Neeruti-Vao ürgorg. Kuna Pandiveres on lubjakivid maapinna lähedal, siis see soodustab karstumist. Slp pole kõrgustiku keskosas jõgesid, sest kõik vihma- ja lumesulamisveed valguvad mööda lõhesid alla ja väljuvad veerohkete allikatena alles kõrgustiku jalamil. Need allikad panevad alguse nt Pärnu, Põltsamaa jt jõgedele (Pandivere on suur veelahkmeala) ja põhjustavad seal ulatuslikult soostumist.
  
• Joonista Eesti geoloogiline läblõige
  
• Kirjelda Saaremaa geoloogilist ehitust
  
• Rändkivid http://www.geoeducation.info/geoturism/randkivid.php http://www.gi.ee/geoturism/Randrahnud_EST_062011_100dpiS.pdf
  
• Põhja-Eesti paekallas -
  
• Viru-Harju lavamaa EL lk 131
  

Iseloomusta Saarema geoloogilist ehitust
Joonista Eesti geoloogilise ehituse skeem (Eesti Loodus)
Rändkivid
Ugandi lavamaa
Kesk-E tasandik
Vahe-E tasandik ehk Kõrvemaa
P-Eesti rannikumadalik
Lääne-Eesti madalik
Pinnavormide morfoloogia ja kujunemine lk 134
Pinnakatte setete tüübid al lk 92