Eesti geoloogiline ehitus (0)

Eesti geoloogiline ehitus

Geoloogiline kuuluvus – Ida-Euroopa platvormi loodeosas, Fennoskandia kilbi lõunanõlval.
Aluspõhi koosneb aluskorrast ja pealiskorrast .
Aluskorra kivimid on väga vanad kivimid, millest vanimad kuuluvad eelkambriumi.
Aluskorra kivimid ei paljandu Eestis mitte kusagil (lähimad Suursaarel). Tallinnas on aluskorra kivimid 118-130 m sügavusel, Võrus 600 m sügavusel. Kivimiliselt moondekivimid : gneisid, amfiboliidid, kvartsiidid, kildad, rabakivid, kvartsporfüürid jne. moodustunud 1900-2600 milj. a. tagasi.
Jõhvi kandis sisaldavad magnetiiti ja hematiiti, mis põhjustavad seal tugeva magnetilise anomaalia . Asuvad 500 m sügavusel – tööstuslikku tähtsust pole.
Aluskorra kivimid on täis lõhesid, lõhed täitunud soonkivimitega. Mõnes kohas säilinud tektooniline aktiivsus.
Pealiskord – settekivimite kompleks , mis katab aluskorda.
Paiknevad peaaegu rõhtsalt, kuid on lõhesid ja settelünki.
VENDI ladestu – vanim 600-570 milj.aastat tagasi. Sel ajal oli Kirde- ja Põhja –Eesti alal mageveekogu, kuhu settisid liivad ja savi vahekihtidega aleuroliidid. (Aleuroliit on liivast peenem ja savist jämedam settefraktsioon.) Lääne- ja Edela – Eestis vendi setted puuduvad.
Fauna - ja elutegevuse jäänused setetes peaaegu puuduvad. Jälgi vaid vetikatest.
Vendi setendid Eestis ei paljandu.
Vendi tähtsus – purdkivimites leiduvad reostumata põhjaveevarud – nn kambriumi-vendi põhjaveekompleks.
Vendile järgnes pikim maismaaline periood, mille vältel osa Vendi kihistut kanti laiali.

KAMBRIUMI ladestu

Kambriumi ajastu (570-480 milj. a. tagasi) esimesel poolel ujutati Eesti põhja ja kirdeosa üle normaalsoolsusega mere poolt, mille piirid muutusid. Aeg-ajalt meri taganes ja kuhjunud setted kanti ära. Hiljem meri laieneb ja katab juba peaaegu tervet Eestit. Setete paksus kasvab edela suunas. Setendeid Eestis igal pool - liiv ja aleuroliit. Leitud ka elu – kõhtjalgseid, peajalgseid, pehmekehalistele lisanduvad skelettidega organismid.
TÄHTSUS - Lontova ja Lükati kihistu savi kasutatakse Tallinnas ja Loksal telliste , Aseris telliste ja drenaažtorude. Savi kasutatakse Kundas tsemendi toorainena.
Ordoviitsiumi - kambriumi põhjaveelade – Häädemeeste jaVärska mineraalvesi tuleb kambriumi kihistustest ja valdav osa Põhja- ja Kesk-Eestist saab kvaliteetse põhjavee Lontova veepidemel (Lontova savil) lasuvast ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveelademest.

ORDOVIITSIUMI ladestu

480-443 milj. a. tagasi. Eesti ala kattis jätkuvalt madalaveeline rannikulähedane meri. Kliima muutus kuivemaks ja merre settis üha vähem terrigeenset materjali (liiva, aleuroliiti), ülekaalu sai karbonaatne settimine (lubikojad, millest tekkis 70-180 m paks settekompleks - lubjakivid ). Lubjakivid on tekkinud erineva sügavusega merebasseinis ja on erineva koostisega ja värvusega – põhja pool hallid, lõuna pool punakad. Varem settinud setted muutusid dolomiitideks jne. Rannalähedases meres settinud fosfaadirikastest karpidest on tekkinud oobulusfosforiit (fosforiidisõja põhjustaja, põlluväetise tooraine ). Fosforiidirikas liivakivi argilliit e. diktüoneemakilt (diktüoneemaargilliit) sisaldab uraani - tulevikumaavara. Lasnamäe, Jõhvi, Keila lademe lubjakivid on heaks ehituskiviks. Tsemendi valmistamiseks sobivad Aseri , Kunda, Jõhvi ja Uhaku lademe lubjakivid (jahvatatakse tsemenditehases peeneks).
Taimedest esines ordoviitsiumi meres ainult vetikaid ja meie kukersiit e põlevkivi on tekkinud mikroskoopilistest sinivetikatest.
Seleta, miks põlevkivi teaduslik nimetus on kukersiit. Kui paks on põlevkkivikiht? (Erinevad kaevandused, karjäärid)?

SILURI ladestu

443-417 miljonit aastat tagasi. Eesti ala oli Kesk- Euroopa kohal paikneva sügava ookeani põhjapoolseim laht. Sellesse merre ladestusid karbonaatsed setted (lubikojad) ja sügavamal argilliidid. Karbonaatkivimite kogupaksus on aukartustäratav - isegi üle 400 m. Kogu siluri ladestu kivimikompleks jaotatakse 10 lademeks, millest igaüht iseloomustab kindel kivististe kooslus. Lubjakivide kõrval esineb ka dolomiite - Raikküla lade Paidest idas ja Jaagarahu , Rootsiküla ning Paadla lademed Saaremaal ja Lääne-Eestis, mis sobivad suurepäraselt ehituskiviks. Nende hulgas on kauni mustri ja hea töödeldavusega dekoratiivkivimeid (nn Kalana marmor, Mustjala , Tagavere ja Kaarma dolomiit). Siluri lõpul meri taganes ja lubikodade settimine lakkas.

DEVONI ladestu

417-350 miljonit aastat tagasi. Lõuna-Eestisse tungis jälle meri. Sellel perioodil paiknes Eesti ala peaaegu ekvaatoril. Pärnu- Mustvee mõttelisest joonest lõuna pool asuvat territooriumi kattis madal soe rannikumeri kuhu Skandinaavia mägedest alguse saavad hiidjõed kandsid purdset materjali – peamiselt liiva ja aleuroliite, savi. Maismaa ja mere piir ei olnud püsiv. Ala oli suurte jõgede deltaala, kus toimus intensiivne settimine. Harujõed muutsid tihti oma asukohta , vee liikumiskiirus oli erinev. Liivad ja savid settisid põimjaskihiliselt.
Peaaegu kogu devoni ajastu vältel olid kalad kõige kõrgemalt arenenud loomadeks, alles ajastu lõpus ilmusid esimesed maismaa selgroogsed. Devoniajastu setetes on säilinud fossiilsete kalade jäänuseid. Neid on leitud eriti rohkesti Aruküla lademe setetes – Aruküla koopad , Kalmistu paljand , Tartus Emajõe ääres, Tamme paljand Võrtsjärve ääres, Kallaste paljand.
Meres elasid rüükalad – kõhrkalad, kelle pead ja keha eesmist osa kattis luuplaatidest rüü. Pea ja keha vahel oli luuliiges. Neid esines 9 seltsi. Suuremad nendest on olnud 5 m pikad, pisemad 3-4 cm pikkused. Enamus neist olid lepiskalad. Aruküla koobastest leitud luuplaatide järgi on üks siinne liik saanud nimeks Tartuosteus Giganteus.
Devoni ajastul settinud liivad ja aleuroliidid on valdavalt punasevärvilised, selle tingib purdosakesi ümbritsev raudhüdroksiidne kile. (Küll aga iseloomustavad nad ariidset (kuiva) kliimavööndit. Maailmakirjanduses tuntakse seda kivimikompleksi Old Red´ina).
Devoni ladestu kogupaksus Kagu-Eestis on 450 m.
Majanduslik tähtsus: Piusa klaasiliiv ja Joosu rasksulav savi.
Devonist kvaternaarini so sadade miljonite aastate vältel oli Eesti ala maismaalistes tingimustes. Milline täpselt oli reljeef enne esimest jääaega, pole täpselt teada. Arvatavasti oli tegemist lauskmaaga, mida lõhestasid sügavad jõeorud.
Pinnakate
Pinnakate, mis on Eesti maastike alus, on välja kujunenud viimase miljoni aasta jooksul (kvaternaari ajastul) ja selle kujundajateks oli mandrijää, jääsulamisveed ja mereveed. Mitmel korral (3 või 4 jääaega) kümneid tuhandeid aastaid kestnud jääaegadel liikus üle maa mitmesaja meetri paksune liustikujää, mis hõõrus maapinda ja rebis sellest lahti mitmesuguse kujuga ja suurusega kivimitükke ( moreen ) ning kandis neid edasi lõuna poole teel seda peenestades ja ümardades. Iga järgmine jääaeg hävitas niimoodi varasemal ajal tekkinud väiksemad pinnavormid ja suuremate pinnavormide ülaosad. Sel moel madaldus maapind 35-40 m. Teisal täitusid osaliselt või täielikult vanad orud, mis olid isegi sügavamad kui 200 m, sinna settis mujalt lahtikistud moreen.
Umbes 13 000 aastat tagasi hakkas kliima soojenema ja lõppes viimane jääaeg mida nimetatakse Valdai e. Würmi jääajaks. Eesti ala vabanes umbes 2000 aasta jooksul.
Millised pinnavormid liustiku poolt siia toodud moreenist maha jäid sõltus setete hulgast, sulamisvee hulgast, kuhjumise viisist ja kohast liustikuserva suhtes.
Kui aktiivse liustiku serv taandus pidevalt ja jääalune pind oli lavamaaliselt tasane , jäi maapinda katma ebaühtlane moreenist kate, moodustusid lainja pinnaga moreentasandikud. Näiteks Ugandi lavamaa

Kui aga moreen jäi rohke jääsulamisvee võimusesse, jäid sulamiskohta suuremad kivid , peenemaid osakesi – savi ja liiva kandis vesi välja ning need kandusid jääjärvedesse, mis võisid asuda vahetult liustikuserva ees või sellest kaugemal. Jääjärvede tühjaksjooksmisel või kuivamisel tekkisid väga tasase pinnamoega jääjärvetasandikud, mis on nüüd enamasti liigniisked ja vajavad selleks, et seal põldu harida või tootlikku metsa kasvatada, kuivendamist . Osa neist soostus ja muutus sootasandikeks.

Vahetult jääserva ette veega kantud kruusad ja liivad moodustasid peale ümbritseva jää sulamist ümbrusest kõrgemad vallilaadsed kõrgendikud – oosid (marginaalne oos), näiteks Rakvere Vallimägi. Radiaalsed oosid tekkisid liustiku servaga risti olevates jäälõhedes (vt joonis Kuidas on tekkinud Neeruti mäed?).

Lääne- ja Põhja-Eestis jäid suured alad peale liustikujää sulamist algul jääjärvede, siis mere alla. Maakerke tulemusel ja mere taganemisel on alad olnud mere rannavööndiks, kus on toimunud rannavallide ja terrasside teke. Täna võime näha Läänemere erinevate staadiumite luiteid ja rannavalle kaugel sisemaal . Merelahed muutusid algul laguunideks, siis järvedeks ja hiljem soodeks (Lavassaare, Tolkuse , Võlla raba jmt).

Kõrgustikualadel ( Haanja , Otepää, Karula ) on pinnakate tekkinud suures osas irdjääväljades. Irdjääväli on taanduvast aktiivsest liustikust maha jäänud sulamata mõnesaja meetri paksustest jääpankadest koosnev nn surnud jääväli. Tõenäoliselt oli selliste irdjääväljade tekke põhjuseks maapinna kõrgendikud (pealiskorra kõrgendik või/ja eelmistest jääaegadest tekkinud kõrgendik). Jääpankade vahel, peal ja sees olevates koobastes asus palju jääjärvi (sulamisel oli ju palju vett). Jääjärvedesse settisid sulamisvete kantud veeristik, kruus, liiv ja kui ümbritsev jää lõpuks ära sulas , muutusid endised järved kõrgendikeks mida nimetatakse mõhnadeks. Mida rohkem settis jääjärves setteid, seda kogukamad on mõhnad. Jääpankde asemele aga jäid nõod, mis said jäätumisjärgsel ajal järvenõgudeks. Nüüdiseks on nendest 80 % kinni kasvanud, tekkinud väikesed madalsood .
Maastikurajoonid:
I Kuhjekõrgustikud: 1. Haanja 2. Otepää
3. Karula
4. Vooremaa
II Kulutuskõrgustikud: 5. Pandivere
6. Sakala
III Kõrgustikevahelised nõod: 7. Valga
8. Võru- Hargla
IV Lavamaad ja lavatasandikud 9. Harju
10. Viru
11. Kesk-Eesti
12. Ugandi
13. Palumaa
14. Irboska
V Mere rannikumadalikud ja 15. Soome lahe rannikumadalik
saared 16. Lääne-Eesti rannikumadalik
17. Liivi lahe rannikumadalik
18. Saaremaa
19. Hiiumaa
VI Sisemaised soostunud 20. Alutaguse
madalikud 21. Peipsi madalik
22. Võrtsjärve madalik
23. Kõrvemaa
24. Soomaa
25. Metsepole madalik

EESTI JÕED

PÕHIMÕISTED Sängoruga jõetasandik – vt joonis Mõisted: meandreerumine, põrkeveer, laugveer, soot e vanajõgi
Peajõgi koos lisajõgedega.??? Paremkallas, vasakkallas, delta , lehtersuue.??? Valgala – maa-ala, kust veekogu või selle osa saab oma vee (toitub), näiteks Pärnu jõe valgala. Vesikonnad: Eesti asub tervikuna Läänemere vesikonnas. Vesikond – maa-ala, millelt lähtuvad jõed jm veekogud suubuvad ühte suurde veekogusse(merre, lahte , järve). Vesikonda nimetatakse selle veekogu järgi, millesse vesikonna vesi voolab (Soome lahe vesikond, Peipsi järve vesikond). Eesti mandriosa võib jaotada kolmeks – Peipsi järve, Soome lahe ning Liivi lahe vesikonnaks (käsitletakse ka Väinamere-Liivi lahe vesikonnana). Neljanda , saarte vesikonna moodustab Lääne-Eesti saarestik .
Jõe vesikonda nimetatakse jõgikonnaks. Eestit läbib Soome lahe ja Väinamere - Liivi lahe veelahe . Veelahe – kõrvuti paiknevate jõgikondade, valgalade, või vesikondade vaheline piirjoon.
Eesti suurim veelahkmeala on Pandivere kõrgustik, sealt algavad jõed suubuvad Soome lahte, Liivi lahte ja Peipsi järve. Haanja ja Sakala kõrgustik on veelahkmeks Peipsi järve ja Liivi lahe vesikonda kuuluvatele jõgedele.
Eesti pikimad jõed: Võhandu 162, Pärnu 144, Põltsamaa 135, Pedja 122, Keila 116, Kasari 112, Piusa 109, Pirita 105, Emajõgi 101, Navesti 100km.
Eestis on 200 jõge, millest Narva ja Emajõgi on keskmise suurusega jõed, ülejäänud väikejõed.
Jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga toiteallikas annab ligikaudu 1/3 aastasest äravoolust. Aastas kõigub jõgede veetase võrdlemisi korrapäraselt. Saab eristada 4 veerežiimi faasi e hüdroloogilist perioodi ning neile vastavat veetaset: talvine madalvesi, kevadine kõrgvesi, suvine madalvesi, sügisene kõrgvesi. Lammorgudes võib esineda olulisi üleujutusi, suurimad alad Halliste jõe alamjooksul ( Riisa üleujutused), Emajõe alamjooksul, Kasari jõe alamjooksul ning Peipsi ja Võrtsjärve madalamatel aladel. Riisa üleujutusala pindala on kõrgeima veetaseme korral hinnatud 175 km² suuruseks.
JÕEORGUDE KUJUNEMINE PÄRASTJÄÄAJAST TÄNAPÄEVANI
Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis. Seega asuvad seal vanimad jõeorud – Piusa, Ahja , Võhandu jm. Kui umbes 12 600 aastat tagasi mandrijää ees olnud järve veetase praeguse Pihkva järve lõunaosas langes 70-75 m-ni üle merepinna , hakkasid Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus kujunema terrassid (vaata joonis). Veetase langes ka edaspidi väga kiiresti ja nii tekkisid sügavad (30-45m) orud. Esialgu voolas vesi Peipsi jääjärvest Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände. Seega on need orud Piusa ja Võhandu orgudest nooremad . Liustiku sulamine loodes vabastas maakoore koormavast raskusest ja algas maatõus, mis katkestas väljavoolu läände. Võrtsjärve ja Peipsi veetase tõusis veelgi ja seetõttu algas ülesüvendatud orgudes setete kuhjumine ja soostumine (turba paksus jõgede alamjooksudel kuni 10 m). Jõed meandreeruvad silmusklevad soostunud lammil (näiteks Emajõgi).
Põhja-Eesti jõed said hakata kujunema hiljem, siis kui liustik siit ära sulas. Esimestena Tallinnast idas paiknevad jõed. Klindi tõusuga merest pidid jõed uuristama endale sügavad orud, mida madalamaks ja kaugemale jäi meri, seda pikemaks nad said. Jõe ülemjooksud on tõusnud 20-30 m rohkem kui alamjooksud. Jõed voolavad ilma terrassideta lammorus. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede vool on takistatud kuna nad voolavad vastu maatõusu. Põhja-Eesti klint koos jugadega jagab jõed nagu kaheks osaks.

EESTI SOOD

Soo on iseloomuliku taimkattega püsivalt liigniiske ala, kus suur osa surnud taimeosade massist väljub aineringest ja kuhjub turbana , mis on sootaimedele substraadiks. Soo ja soostunud ala eraldamisel lähtutakse tavaliselt kokkuleppest, et kui turbakihi paksus on alla 0,3 m on tegemist soostunud alaga, üle selle aga sooga. Eesti sood jagatakse madal-, siirde ja kõrgsoodeks e rabadeks, mis on ühtlasi soo arengujärgud nooremast vanema suunas. Sootaimestik pärineb mägialadelt, veetaimede seast, soojalembeste igihaljaste põõsaste hulgast. Soos kujunenud liigid on vaid huulheinad, jõhvikas ja valge nokkhein. Eesti soodes valdavad rohttaimed ja samblad , puude ja põõsaste liike on vähe (mänd, kuusk , sookask, sanglepp , pajud, paakspuu , sinine kuslapuu , lodjapuu, madal kask , porss ). Sootaimed on kohastunud turba kui kasvusubstraadi iseärasustega so vähese aeratsiooni, halva soojusjuhtivuse ja pideva kõrguskasvuga. Soos kasvavad rohttaimed on mitmeaastased, neil on tugev õhukude, mis võimaldab omastada vees lahustunud hapnikku, hästiarenenud juurestik , valdavalt vegetatiivne paljunemine. Kuivadelt kasvukohtadelt pärinevatel puhmastaimedel ( sookail , kanarbik , küüvits, hanevits) õhukude pole, nende juurestik paikneb pindmises, õhurikkas kihis ja soopinna kasvades tekivad nende vartele lisajuured.
Soos püsib veetase pinna lähedal ja harva sügavamale kui 0,5 m. Hooajaline kõikumine võib olla kuni 1 m. Samas on sootaimekooslused tundlikud aasta keskmise veetaseme kõikumise suhtes, juba 5 cm ühesuunaline muutus pika aja jooksul (5-10 aastat) võib olla piisav, et üks taimekooslus asenduks teisega . (Näide Kirde-Eesti soodest , kus kaevanduste tõttu põhjaveetase on langenud.) Soode taimkatte liigilise koosseisu määrab põhiliselt vete toitelisus. Kui soo saab enamiku toitaineid nõlva-, pinnase- või põhjavetega on tegemist minerotroofsete soodega. Need on toitaineterikaste vetega madalsood – nõosood (soo pind on tasane või veidi nõgus) ja survelistest põhjavetest toituvad allikasood.
Kui soo pind on kumer, siis ei mõjuta toiterikkad põhja- ja pinnaseveed ega ka soonõgu ümbritsevatelt nõlvadelt valguvad nõlvaveed soo taimkatet. Ainsaks toiteallikaks jäävad sademed ja tolm. Need on ombrotroofsed e sademetetoitelised kõrgsood e rabad . Madal ja kõrgsoode vaheaste on siirdesoo . Seal kasvavad mätastel tüüpilised rabataimed, mätastevahelistes lohkudes aga madalsootaimed. Sageli esineb ühe ja sama soo piires nii madal- ja siirdesood kui ka raba. Sõltuvalt paiknemisest maastikul võib eristada sulglohu e söllisoid, väljavooluta nõosoid e veelahkmesoid, nõlvasoid, lammi- e luhasoid. Rabad jagunevad valdavalt õhukese kuni 0,5 m paksuse veest küllastunud turbakihiga nõmmerabadeks ja sügavturbalisteks rabadeks (liigitatakse omakorda lage- ja puisrabad ning rabametsad ). Rabasid iseloomustavate eriilmeliste taimekooslustega mikroreljeefivormide (mättad, peenrad, lohud , älved, laukad ) alusel eristatakse lage- ja puis -mätta, älve- ning laukarabasid. Soode kuivendamise tulemus on inimtekkelised kõdusood, kus turvast enam ei teki ja olemasolev turvas laguneb intensiivselt.
Soode paiknemine sõltub pinnamoest, jõgedevõrgust, pinnakatte veeläbilaskvusest. Soode paiknemist on mõjutanud ka Läänemere areng pärastjääajal ning neotektoonika (maakerge). Sood kujunevad maismaa soostumisel või veekogude kinnikasvamisel e mültumisel. 2/3 on tekkinud maismaa soostumisel. Soostumine algas 8500 aastat tagasi, järvede kinnikasvamine 6500 aastat tagasi. Läänemere saartel ja rannikul on ülekaalus väikesed, rannikujärvede ja laguunide kinnikasvamisel kujunenud õhukese turbalasundiga madalsood. Lääne-Eestis valdavad suured madalsood ja rabad. Balti jääpaisjärve ja Limneamere kaldavallide vahel. Edela-Eesti tasandukunõgudes paiknevad suured 5-7 m paksuse turbalasundiga ja iseloomuliku järsu rabanõlvaga rabad. Kesk-Eesti jääpaisjärvetasandikel on väikerabad. Pandivere kõrgustik on soodevaesemaid piirkondi, kuid tema nõlvaaladel on kõrgustikult valguvate vete tõttu suuri soostikke, kus rabasid liidavad madal- ja siirdesoo alad. Alutaguse on Ürg Peipsi luidete tõttu väga soine , valdavad rabad. Emajõe lähte- ja suudmeala jõelammil paiknevad laiaulatuslikud madalsoometsad ja tarna madalsood (Sangla ja Laeva soostik, Emajõe Suursoo). Peipsi madaliku lõunaosas on liivaalal kuni 7 m paksuse turbaga rabad.
Vooremaal on toitaineterohke nõlvavee mõjul voortevahelistesse nõgudesse tekkinud madalsoid ja järveäärseid õõtsiksoid. Lõuna-Eesti kõrgustikel asetsevad nõgudes väikesed, kuid enamasti paksulasundilised madalsood, kõrgustikuvahelistel liivatasandikel aga rabad.
Rabad jaotatakse:
Ida-Eesti tüüpi kumerrabad
B) Lääne-Eesti tüüpi platoorabad – tasane keskosa ja järsud rabanõlvad (rabarind). Soomaa Kuresoo rabarind on 8 m kõrge.

Turba teke ja juurdekasv:

Turbasamblast (Sphagnum), mis kasvab padjandiliselt, on väga suure veeimemisvõimega ja halvasti soojust juhtivad. Keskkond muutub happeliseks , mistõttu suudavad mikroorganismid taimi vaid osaliselt lagundada. Soo keskosas turba juurdekasv kiireneb ja soo pind kumerdub. Kättesaadavate toitainete hulk väheneb - jäävad ainult sademeteveed ja tolm. Raba äärealöale kujuneb vesine servamäre.Raba laienedes moodustuvad kontsentriliste ringidena älved ja laukad. Juurdekasv aastas – 2-2,7 mm. Eesti pakseim teada olev turbalasund 16,6 m on Vällamäe jalamil olevas pisikeses sulglohu- e söllisoos. Eesti soode turbalasundi keskmine paksus on 3-4 m.
Soode kaitse
1938 a võeti kaljukotka kaitseks kaitse alla Ratva raba Alutagusel. 1957.a. asutati LKA-d Viidumäel (allikasood) ja Nigula rabas, ning taimestiku ja loomastikukaitsealad Muraka rabas, Nehatu soos ja Nätsi rabas. 1981. a. rajati 28 sookaitseala. 1994.a. asutati Soomaa RP ja Alam-Pedja LKA.

EESTI JÄRVED

Kirjandus:
Eesti järved – Koostanud A. Mäemets, H. Simm, E. Varep Tallinn1968 (150 olulisemat järve peale Peipsi ja Võrtsjärve)
Eesti järved ja nende kaitse – Koostanud A. Mäemets Tallinn 1977 (263 lk)
Võrtsjärv – toimetanud T. Timm 1973 (283 lk)
Võrtsjärv Loodus, aeg, inimene 2003
Peipsi toimetanud E. Pihu , A. Raukas 1999 (264 lk)
Järved on sisemaised veekogud – inimesed tunnevad huvi vee pärast (hüdrograafia ja hüdroloogia)
Mitu järve on Eestis?
I. Kask – Eesti järvede nimestik – 1200 üle 1 ha suuruse järve
On ka rabalaukad – 20 000 laugast
Kõige tihedamini on järvi Kurtna mõhnastikus Kirde-Eestis 30 km² 40 järve. Järvi on palju ka Haanja, Karula ja Otepää kõrgustikul.
Tehisjärvi on200-300.
Suuremad järved Eestis:
Peipsi 3555km² / 1529 km²Eesti osa. = Suurjärv, Lämmijärv, Pihkva järv

Võrtsjärv 270 km²

Narva Veehoidla 191/40 Eesti osa

Mullutu Suurlaht 14,4

Ülemiste 9,6

Saadjärv 7,1
Järvede veepind – 4,7% Eesti territooriumist. Sellest Peipsi ja Võrtsjärv 87%.
Järvenõod – enamik tekkinud mandrijäätumise tulemusena kulutusnõgudesse, mõhnastikesse ( termokarst ), mandrijäätumise servakuhjatiste taha (Ülemiste, Uljaste). Samuti maatõusu tõttu. Mullutu Suurlaht, Sutlepa meri jne.
Järvede vanust rehkendatakse järvesetes ladestunud õietolmu kaudu.
Järvevee omadused sõltuvad järve valgala pindmiste kihtide koostisest.

KARST EESTIS

Karstivormid – kergesti lahustuvates kivimites pinna- ja põhjavee lahustava ja mehhaanilise toime (osakeste väljakandmine kivimitest) tulemusel tekivad omapärased pinnavormid ja maaaisesed koopad.
Karsti tekkeks on vajalik: lahustuv kivim, liikuv vesi, lõhed ja poorid kivimis.
Tekib :
kivimite lahustumine e korrosioon

erosioon – kantakse ära lahustumatud kivimiosakesed, soodustatakse lahustumise jätkumist.
Tekib lasuvate kihtide vajumine – langatusvormide teke (sufosioonilised pinnavormid)
Eestis on langatusvorme ordoviitsiumi ja siluri avamusalal (piiratud alal ka Kagu-Eestis)
Intensiivse veevahetusega aladel. Pandivere kõrgustikul ja Harju Lavamaal õhukese pinnakattega aladel. Kõige intensiivsem oli karstumine pärast siluri mere taandumist. Enne jääaega oli karstumine kõige soodsam siis, kui Eesti ala oli praegusest merepinnast enam kui 100m kõrgemal.
Karrid – lubjakvide ja dolomiitide pinnal 0,5-2 cm läbimõõduga kuni 5 cm sügavused korrapäratu kujuga lõhed, augud, vaokesed (eriti iseloomulikud Vilsandil ja Vaika saartel)
Avalõhed – leidub loodudel – tektooniliste lõhede karstumine – laius 1m, sügavus mitu m, pikkus mitukümmend meetrit (Kostivere karstialal)
Kurisud – mitmekümne m laiusede – lehtri, lõhe- või liuakujulised – kurisud, kuhu neeldu pinnavesi , vesi voolab maa all edasi ja tule taas päevavalgele karstiallikatena. Kurisud asuvad enamasti väikeste jõgede sängides, suletud nõgudes. (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jõed).
Langatuslehtrid – tekivad maa-aluste karstiõõnsuste lae sisselangemisel.
Karstiliste lohkvormide liitumisel võivad nende vahele jääda ka positiivsed pinnavormid – karstisillad ja jäänukpangased – so positiivsed pinnavormid.
Suurim Kostivere karstiväli – Jõelähtme jõgi voolab maa alla – langatuslehtrid, avalõhed.
Karstikoopad – on teada 29 koobast .

TEHNOGEENSED TASANDIKUD – 1% Eesti pindalast

Tekivad:
Pealiskihtide äravõtmisel (turvas,kruus, liiv, savi)

Ümberpaigutamisel

Pealeladestamisel(paekivid, tuhk )
Eesti reljeefi on inimene muutnud just Kirde-Eestis, tehispinnaste muld ja taimkate on kaotatud pikaks ajaks.
I Maapõuest maarete avakaevandamisel tekitatud maastikud - Kukersiit, fosforiit
Katendi eemaldamine – sammuva ekskavaatoriga puistendisse. Puistangualal kõrgenes maapind ligi 1/3 võrra (kohevam kui looduses lasuv).
1980. a. kaevandati sel moel 5,69 milj. t põlevkivi, eemaldati 19,87 milj. m³ katendit ning 13,95 milj. m³ vett pumbati ära.
II Maarete kaevandamine, mis avanevad maapinnal (liiv, kruus, turvas).

III Freesturbaväljad

IV Tuhaplatood

1. SOOME LAHE RANNIKUMADALIK

ja Soome lahe saared
Hõlmab paekalda jalamil oleva maariba koos selle ees meres asuvate Eesti saartega. Lõunas piirneb lubjakiviplatooga, mille järsk põhjaserv – Põhja-Eesti paekallas e klint - on katkendliku astanguna jälgitav kogu põhjarannikul.
Lubjakiviplatoole jäävad Harju ja Viru lavamaa ning Kõrvemaa maastikurajoonid.
Rannikumadaliku laius vaheldub, ulatudes paarikümnest meetrist lääneosas, paarikümne kilomeetrini Lahemaal – Juminda ja Pärispea poolsaare kohal. Rannajoon on tugevasti liigestatud – merre ulatuvad poolsaared : Lohusalu , Suurupi, Kakumäe, Paljassaare, Viimsi , Ihasalu, Kaberneeme, Juminda, Pärispea, Käsmu, Vergi . Nende vahele jäävad lahed : Tallinna, Ihasalu, Kolga, Hara, Eru, Käsmu, Kunda ja Narva.
Rannikumeres on 94 saart , millest suuremad on: Naissaar, Aegna , Prangli , Aksi, Rammu , Koipsi, Rohusi, Mohni, Hara, Haldi , Saartneeme e. Kuradisaar, Älvi jmt. Kaugemal meres on Keri ja Malusi saared, Uhtju saared ja Vaindloo (26 km mandrist – Eesti kõige põhjapoolsem saar).
Ala on suhteliselt tasane – absoluutsed kõrgused 0-20 m madalamal rannikupiirkonnal, terrassidel 20-50 m. Üksikutel lavamaa jäänuksaartel Viimsi Lubjamägi 53m, Tallinna Toompea 48m, Purtse Hiiemägi 48m.
Aluspõhja kivimid pinnakatte all on valdavas osas kambriumi settekivimid: Lontova lademe nn sinisavi , liivakivid ning paekalda jalamil ordoviitsiumi liivakivid ning savid. Ordoviitsiumi lubjakive leidub ainult saarkõrgendikel (Toompea, Viimsi Lubjamägi ja Purtse Hiiemägi)
Pinnakate ja pinnavormid. Pinnakate koosneb jääaegade ja jäävaheaegade setetest ja on erineva paksusega. Pinnavormidest suuremad on põhjaranniku poolsaared ja nende vahelised vagumused – lahed, mis on põhja-lõuna või loode-kagu suunalised ja on välja kujunenud nii jääaja eelsel ajal kui ka erinevate jääaegade kulutuse toimel. Poolsaared jätkuvad veel pikalt veealuste künnistena, mis ulatuvad kohati saartena üle veepinna. Künniste pikkus on 19-21 km (Viimsi, Pärispea). Praegustel ja endistel (Läänemere arengu astmed pärast jääaega) randadel on palju rändkive, mis valdavalt pärinevad Soomest ja Rootsi aladelt . Rändkivid moodustavad ulatuslikke kivivaresid ja kivikülve, viimaseid on eriti palju poolsaarte põhjaotsades. Palju on suuri rändrahne, mis ilmestavad maastikku. Suured rändrahnud on looduskaitse all. “Ürglooduse raamatusse” on kantud 122 rändkivi või kivikülvi, millest looduskaitse all on 25. Hiidrahnudeks nim. kive mille läbimõõt on 10 m või ümbermõõt üle 25m.
Esineb liivaluiteid. Liivad on kuhjunud viimse jäätumise lõpul, kui siin olid jääserva ees suured järvetasandikud kuhu liiv settida sai.
Rannalähedastel aladel on kuhjunud liivad, kruus ja veeristik, mis on settinud Läänemere erinevatel kujunemisastmetel. Tegemist on rannavallide ja maasäärtega, luidetega.
Olulised pinnavormid on jõeorud. Rannavallide ja luidete taga esineb sootasandikke. Osa neist on Lahemaa RP reservaatidena kaitse all - Suurekõrve reservaat ja Koljaku- Oandu reservaat.
Vaadeldav ala on veekogude alt vabanenud enam kui 10 000 aastat tagasi ja valdav osa territooriumist on üle merepinna kerkinud alles viimase 5000-6000 aasta vältel.

Veestik

Rannikumadalikku läbivad arvukate Soome lahte suubuvate jõgede ja ojade alamjooksud: Keila, Vääna, Pirita, Jägala, Valgejõgi, Loobu, Selja, Kunda, Purtse ja Narva jõgi ning paljud väiksemad jõed.
Jõed on suure languga, eriti suur on see lang just rannikumadalikul.
14 Eesti suurema languga jõe hulgas on 7 põhjaranniku jõge (Valgejõgi, Loobu, Kunda, Vihula jõgi e Mustoja, Jägala, Purtse ja Selja jõgi). Suurim lang on Vihula jõel ehk Mustojal. Vahelduvad väikese ja erakordselt suure languga lõigud. Mitmel juhul on lang ligi 8 m/km, Valkla oja lang on ühel lõigul koguni 20 m/km.
Suuremad järved: Harku, Lohja, Käsmu. On merest hiljaaegu eraldunud maatõusu tõttu. Eutrofeeruvad kiiresti, see tähendab, et toimub kiire kinnikasvamine ja muda settimine.

Taimkate

Kiviste ja väheviljakate muldade tõttu on Soome lahe rannikumadalik säilitanud tänaseni suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on endiselt metsaga kaetud. Panga servalt alla vaadates jääb silme ette enamasti ulatuslik metsalaam.
Ülekaalus on okasmetsad. Mere ja luiteliivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud, moreenil ja viirsavil kuusikud ja kuuse- segametsad (laanemetsad). Leidub ka salu- ja lodumetsi. Lammimetsi esineb kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres.
Rannikumoodustiste (rannavallid, luited ) taga leidub soostunud ja soometsi.
Paekalda rusukaldel kasvab haruldane kooslus – laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets. Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab pärnast, saarest, vahtrast, jalakast, sanglepast, haavast, remmelgast, toomingast,
pihlakast lopsakas mets, kus on ka kuuske ja tamme. Ka alustaimestik on lopsakas ja liigirikas , palju on sõnajalgu. Haruldastest liikidest kasvab Kes-Euroopa varjukatele mägimetsadele omast mets-kuukressi., karulauku, mets-jürilille.
Paekalda jalamil kasvab lodustuv lepik.
Puisniite ja niite on väheks jäänud, need on kinni kasvanud. Mere ääres on rannaniite ja rannakooslusi.
Huvipakkuv on saarte taimkate. Saared võib jaotada järgmiselt:
rühma moodustavad üleujutatavad puude ja põõsasteta saared, taimkate peaaegu puudub – soolalembesed rannikuniidud: Keri, Kumbli, Vahekari, Tapurla karid, Vähelood, Kasispea Keskmine lood. Huvitavamad taimeliigid on suur kukehari , rohulauk, rand -seahernes ja roosa merikann.

Stabiliseerunud taimkattega saared, kus põõsaste (kibuvits, türnpuu, puju, pihlakas , kadakas) kõrval leidub ka üksikuid puid: Pandju, Väike- ehk Põhja-Malusi, Allu, Umblu, Kasispea Suur ja Väikene Lood, Älvi, Uhtju.

Väljakujunenud taimkattega, suhteliselt suured saared, kus õiget metsa ei kasva ja kus on viimastel aastakümnetel tekkinud metsatukakesi: Rammu, Koipsi, Mohni, Kräsuli, Suur- e Lõuna Malusi. Leidub haruldast rootsi kukitsat. Koipsit iseloomustavad kadastikud, rohkesti esineb kukemarja. Istutatud on mändi, veidi ka kuuske. Rammu saare taimkate on suhteliselt kidur . Mohnil kasvavad kadakad ja ukemari. Kohati on lehtpuulaike ja rannaniite. Siinsed sood meenutavad tundrat.

Väljakujunenud taimekoosluste seeriatega (niidud, metsad , sood) saared: Naissaar, Aegna, Prangli, Aksi, Pedassaar, Haldi, Saartneem (Kuradisaar).
Valdavat osa Naissaarest katavad mustikamännikud, esineb nõmmemetsa, laanekuusikut. Tähelepanuväärne on saare idaosas Taani Kuninga aed, kus puurindes kasvavad pärnad ja vahtrad.
Aegnast umbes 70% on kaetud metsaga, sellest männikuid 59%, kuusikuid 26%, mustlepikuid 10%, kaasikuid 5%. Liivastel randadel kasvab siin ja mujal kurdlehine kibuvits. See on põhjuseks, miks Kuradisaart on kutsutud ka Roosisaareks.
Pranglil vahelduvad metsad niitudega. Domineerivad nõmmemetsad. Lääneosas on laialdasi rannaniitusid, eriti iseloomulikud on klibutarnaniidud.
Pedassaarele on tüüpilised sambliku- ja kanarbikumännikud. Haruldastest liikidest kasvab siin merikapsas, see on selle liigi absoluutne põhjapiir.

Loomastik

Lahemaa koos lõunas liituva Kõrvemaaga on loomadele, eriti suurimetajatele omamoodi pelgupaigaks.
Esineb põtra, metskitsi, hunte, ilveseid, metssigu, karu, rebane, kährik, mäger, metsnugis , saarmas, tuhkur , kärp, nirk, hall- ja valgejänes, madusid esineb harva.
Linnuriik on mitmekesine . Huvitavaim liikidest on krüüsel, kelle pesitsuspaik on Pakri poolsaare põhjarannikul.
Lindude osakaal loomastikus on märkimisväärne väikesaartel. Piki Soome lahe rannikut toimub massiline lindude ränne.
Kalastik on rikas ja mitmekesine. Soome lahe rannikumadaliku jõed on tähtsad siirdekalade koelmud (lõhelased ja silmud ). Jõgedes esineb kõige sagedamini meriforelli, jõeforelli ja vikerforelli.

Asustus

Pikka aega on siin eristatud randa ja maad. Esimesel neist on elu suunatud merele, teisel maale. Asuti kõrvuti, kuid elati oma elu ja seetõttu kujunesid välja erijooned .
Asustus on koondunud kahte piirkonda – mere äärde või paekalda lähedusse. Rannakülad asuvad mere ääres, järgnevad üksteisele ridamisi. Poolsaarte siseosad on valdavalt tühjad metsamaad.
Põllupidamisega seotud asulad on paekalda läheduses. Küla maad jäid nii paelavale kui ka rannikumadalikule. Küla ise asub harillikult nõlvakul, jõe või oja ääres või allikate ligiduses. Paljud sellised asulad on väga vanad.
Rannikumadaliku külad on olnud peamiselt haja -, ahel- või sumbkülad.
Piki panga joont leidub ridamisi mõisaid: Palmse , Sagadi, Vihula, Kolga, Viimsi.
Puhkeasulad on Kloogaranna, Laulasmaa, Keila-Joa, Vääna-Jõesuu, Rannamõisa, Muuga , Käsmu, Võsu, Toila , Narva-Jõesuu.
Rannaäärse asustuse kujunemise jälgimisel on kasulik teada, et hiljemalt 9. sajandil kulges lääne-ida kaubatee piki Soome lahte. Meresõit toimus päeval, öösel peatuti saarte poolsaarte, neemede varjus või jõesuudmeis. Et kaubandusretkede kõrval tuli ette ka röövretki, tekkis vajadus rannaalade kaitse järele. Ehitati valvepunktid, pärastpoole linnused . Linnuseid on jõesuudmetes. Ligipääsmatutes kohtades neid pole. Suhtlemise sagenedes kujunesid välja kaubandustavad ja tavaõiguslikud turupaigad. Juba keskajal tekkis Soome lahe põhja ja lõunaranniku vahel vahetuskaubandus nn kliiring e sõbrakaubandus (Sõbralaadad). Tähtsateks kauplemiskohtadeks olid Käsmu, Võsu, Vergi, Toolse, Lontova, Mahu, Purtse.